eesti helisalvestised 1939 estonian sound recordings 1939

Transcription

Eesti
helisalvestised 1939
Estonian
SOUND Recordings 1939
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Estonian Academy of Music and Theatre
Tallinn 2009
1
sisukord
EESTI HELISALVESTISED 1939
ESTONIAN SOUND RECORDINGS 1939
Koostanud Kadri Steinbach ja Urve Lippus
Edited by Kadri Steinbach and Urve Lippus
contents
Helisalvestused Johann Dændler 1939
Salvestised taastanud Claus Byrith
Sound recording by Johann Dændler 1939
Recordings remastered by Claus Byrith
Inglise keele tõlge Anne Tihaste
English translations by Anne Tihaste
Keeletoimetaja Triin Kaalep
Language editor Triin Kaalep
Kujundus Tuuli Aule
Design and layout Tuuli Aule
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateaduse osakond
Department of Musicology, Estonian Academy of Music and Theatre
Rävala pst 16
Tallinn 10143
www.ema.edu.ee
Toetajad/ Supported by: EV Haridus- ja Teadusministeerium
(projekt EKRM04-38), EV Kultuuriministeerium (süvamuusika ja
muusikaalaste trükiste toetus, 2008), Eesti Rahvuskultuuri Fond (2007),
Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital, TNT Eesti AS.
EMI Hayesi arhiivis asuvad salvestised on digitaliseeritud
Abbey Road stuudios ja avaldatakse EMI loal.
Recordings from the EMI archives in Hayes are digitalised
at the Abbey Road Studios and published by the permission of EMI.
© 2009 EMTA, autorid
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas ja trükikojas Folger Art
CDd valmistanud AS Baltic Disc
ISBN 978-9985-9797-7-8
2
3
Saateks / Preface
7
Helisalvestiste sisukord / Contents of the CDs
15
Heliloojad ja nende salvestised CDdel / Composers and their recordings on the CDs
75
Kadri Steinbach, Urve Lippus
Muusikaelu Eestis 1930. aastate lõpul
Ilvi Rauna
Eesti muusika salvestamine 1939. aasta mais-juunis
Claus Byrith
1939. aasta Eesti helisalvestised. Lühike ülevaade sõjaeelsest
heliplaadistamisest üldse ja tardunud heli elluäratamisest
Morten Hein
Eesti muusika salvestamine 1939. aastal Skandinavisk
Grammophon A/Si poolt
Fotod. Faksiimile: Alan Kelly ja Reino Sepp, diskograafia (1988).
Pilte ja dokumente
Photos. Facsimile: the discography by Alan Kelly and Reino Sepp (1988).
Pictures and Documents
4
Musical Scene in Estonia in the End of the 1930s
Ilvi Rauna
Recording of Estonian music May – June 1939
Claus Byrith
Estonian Recordings of 1939. A brief introduction to pre-war
recordmaking and how the frozen sound was brought back to life
Morten Hein
Estonian Sound Recordings of 1939 Recorded by Skandinavisk
Grammophon A/S
111
143
157
165
177
209
245
261
269
Lühibiograafiad / Short biographies
281
Autorid / Contributors
301
5
saateks
Urve Lippus
6
7
Täpselt 70 aastat tagasi, 17. mail 1939 kutsuti ajakirjanikud kokku tollal Estonia
teatrimajas asunud Riigi Ringhäälingusse, kus algavat suurt heliplaadistamist
tutvustas direktor Fred Olbrei. Järgmisel päeval ilmusid päevalehtedes suurte
pealkirjadega artiklid „Ringhääling plaadistab eesti muusikat” (Postimees),
„100 eesti helindit 10.000 plaadile” (Päevaleht), „Eesti muusikast 10.000 plaati”
(Rahvaleht), milles rõhutati ettevõtmise mastaapi, hinda ja tähtsust. Plaadid
oleksid toodetud Inglismaal, kuid sama aasta sügisel alanud sõda katkestas kõik
ja sõja järel polnud enam Eesti Vabariiki ega selle ringhäälingut. Sõja lõpul põgenes palju Eesti muusikainimesi Läände ning nende ettevõtmisel valmistati osast
salvestistest siiski 1950. aastate algul väikeses tiraažis seeria plaate, mis praeguseks ka Eesti arhiividesse on jõudnud ja huvilistele teada. Suurem osa, umbes
kaks kolmandikku salvestistest ja sealhulgas suurem osa tõsisemat muusikat,
aga pidi 70 aastat matriitsidena arhiivis seisma ja jõuab kuulajateni alles nüüd.
Väga umbmäärane teadmine, et see materjal või vähemalt osa sellest on
mingil kujul „kusagil Taani arhiivis” säilinud, jõudis minuni 2000. aastate
algul. 2004. aastal alustasime Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA)
muusikateaduse osakonnas koos Kadri Steinbachi ja Ilvi Raunaga projekti
„Eesti esituskunsti mälestusmärgid”, mille eesmärk oli teha kättesaadavaks
muusika interpretatsiooni uurimisel vajalikke ajaloolisi helisalvestisi. Seda
finantseeris EV Haridus- ja Teadusministeeriumi riiklik programm „Eesti keel
ja rahvuslik mälu” (2004–2008). Muude asjade kõrval võtsime ette ka nende
kadunud salvestiste otsimise. Rahvusvahelise Muusikaraamatukogude Liidu
(International Association of Music Libraries, Archives and Documentation
Centres) ühel kokkutulekul kohtusime Århusi ülikooli juures asuva Taani
Rahvusraamatukogu muusikaja meediaosakonna juhataja Ole Bisbjergiga,
kes viis meid kontakti Taani raamatukogunduse ja infoteaduste spetsialisti
Morten Heiniga. Tuli välja, et umbes samal ajal oli tema Taani heliplaadistamise
ajalugu uurides sattunud Eestis salvestatud matriitside kogule Århusi raamatukogu meediaosakonnas ja hakanud selle vastu huvi tundma. Ta oli isegi kirjutanud mõnele Eesti institutsioonile, kuid tulemusteta. Mõni aeg hiljem, kui
teated meie osakonna projektist olid levinud, saadeti ta kunagine kiri Kultuuriministeeriumist mulle edasi. 2005. aastal töötasime koos temaga välja konkreetse
plaani „Estonian Sound Recording 1939” – kuidas need salvestised tänapäevasel
helikandjal kättesaadavaks teha. Peale matriitside Århusis oli vaja ümber võtta ka
1950. aastatel plaatideks tehtud salvestised, umbes kolmandik kogu materjalist,
mille arhiivieksemplarid asusid Inglismaal Hayesis EMI Keskarhiivis. Selle töö
käigus tutvusime ka fantastilise heliinseneri Claus Byrithiga, kes teeb vanade
helisalvestiste restaureerimise töid Århusi raamatukogule. Clausi vaimustus
eesti muusikast, interpreetidest ning ta omaaegse kolleegi heliinsener Johann
Dændleri töö erakordselt kõrgest kvaliteedist nakatas meid kõiki ja andis juurde
energiat see suur väljaanne lõpule vedada.
8
9
Esialgu oli kavas kogu materjal peale väljaandmise Eestis arhiveerida digifailidena, kuid 2007. aasta lõpus leidsid taanlased, et ajaloolised matriitsid oleks
ilus kink Eesti Vabariigile ta 90. aastapäevaks. Matriitsid jõudsidki Eestisse
ning 29. aprillil 2008 andis Århusi raamatukogu muusikaja meediaosakonna
juhataja Ole Bisbjerg need EV kultuuriministri ja Taani suursaadiku juuresolekul
pidulikult üle Eesti Rahvusraamatukogule. Peale juba nimetatud projekti
(EKRM04-38), mis võimaldas viis aastat uurimistööd teha ja käesolev väljaanne
ette valmistada, on nende salvestiste restaureerimist ja väljaandmist toetanud EV
Kultuuriministeerium (süvamuusika ja muusikaalaste trükiste toetus, 2008),
Eesti Rahvuskultuuri Fond (2007) ja mitmel korral Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital. Matriitside Eestisse toomist toetas kullerifirma TNT Eesti AS
ja samuti Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital. Tänu neile kõigile!
preface
Urve Lippus
Tallinnas, 20. mail 2009
10
11
Precisely seventy years ago on the 17th of May 1939 journalists were called to
the Estonian State Broadcasting Company that was located in the Estonia theatre
building and Fred Olbrei, the director of the Broadcasting Company, introduced
a major recording project to be launched. Next day newspapers published
articles under large headings “Broadcasting Company is Recording Estonian
Music” (Postimees), “100 Estonian Compositions on 10 000 Records” (Päevaleht),
„10 000 Records of Estonian Music” (Rahvaleht), stressing the scope, cost and
importance of the undertaking. The plan was to produce the records in England,
but war broke out in the autumn of the same year, interrupting the plans, and
when the war ended, the Republic of Estonia and its Broadcasting Company
had disappeared. At the end of the war many Estonian musicians fled to the
West and upon their initiative a part of the recordings was produced in a small
number of copies in early 1950s that have by now reached also Estonian archives
and are known to the interested. The major part, approximately two thirds of the
recordings, including the majority of the more serious music, however, was to
remain in the archive for another seventy years on the matrices and reaches
the listeners only now.
A vague knowledge that this material or at least a part of it has been preserved
“somewhere in a Danish archive” reached me in early 2000s. In 2004 together
with Kadri Steinbach and Ilvi Rauna we started a project at the EAMT (Estonian
Academy of Music and Theatre) Department of Musicology entitled “Monuments of Estonian Musical Performance” with the aim to make the archive
recordings of some important Estonian musicians of the past available for
research. This project received a grant from the national research and development programme “The Estonian Language and National Memory” (2004–2008).
Beside other issues we also undertook to seek for the lost recordings. At a meeting of the International Association of Music Libraries, Archives and Documentation Centres we met the Head of the Music and Media Department at the
State and University Library in Århus Ole Bisbjerg who mediated our contacts
with a Danish expert of librarianship and information sciences Morten Hein.
It appeared that at the same time he had come upon the collection of matrices
recorded in Estonia in the Media Department of the Århus library and taken
an interest in it while studying the history of sound recording in Denmark. He
had even written to some Estonian institutions, but to no avail. Some time later
when information regarding our project had spread, his letter was belatedly
forwarded to me from the Ministry of Culture. In 2005 we developed a concrete
plan with him “Estonian Sound Recording 1939” – how to make these recordings
available on modern audio media. Beside the matrices found in Århus we had
to transfer the recordings that were produced in the 1950s, approximately one
third of the whole material the archive copies of which were stored in the central
archive of EMI in Hayes, Great Britain. In the course of this process we also got
acquainted with the fantastic sound engineer Claus Byrith, who restores old
12
13
sound recordings for the Århus library. Claus’s admiration for Estonian music,
performers and the especially high quality of the work of his professional
colleague, sound engineer Johann Dændler, infected us all and provided extra
energy to drive this major publication project to the end.
Initially the plan foresaw archiving the whole material in Estonia after
publication in the form of digital files but late in 2007 the Danes decided that
historical matrices would be a nice present to the Republic of Estonia for its
90th anniversary. The matrices reached Estonia in spring 2008 and on the 29th
of April the Head of the Department of Music and Media at the Århus library Ole
Bisbjerg delivered the matrices to the National Library of Estonia in the presence
of the Minister of Culture of the Republic of Estonia and the Danish ambassador.
Besides the above-mentioned project (EKRM04-38) that provided the opportunity
to do research for five years and to prepare the present publication, restoring and
publication of these recordings also was supported by the Ministry of Culture of
the Republic of Estonia (the programme “Classical and contemporary classical
music and publishing of music-related materials”, 2008), Estonian National
Culture Foundation (2007) and for several times the Music Foundation of the
Cultural Endowment. The transport of matrices to Estonia was sponsored by the
courier company TNT Eesti AS and also by the Music Foundation of the Cultural
Endowment of Estonia. We are most grateful to them all!
Helisalvestiste
sisukord
Contents
of the CDs
Tallinn, 20 May 2009
14
15
CD 1. Orkestrimuusika I / Orchestral music I
1–8
Esitaja /
Performer
Helilooja. Teos /
Composer. Composition
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Riigi Ringhäälingu orkester,
dirigent Juhan Aavik
Juhan Aavik. Süit eesti rahvaviisidest op 42 (1936)
I Kui mina alles noor veel olin
II Oh mina väike mehekene
III Minu veli virvipuu
IV Kord mõtetes istus
V Käo teretamine
VI Ei saa mitte vaiki olla
VII Pidu hakkab
VIII Küla tants
2CS1380–2CS1383
Århus
17:16
01:48
01:43
01:10
04:32
01:59
02:19
02:06
01:33
State Broadcasting Orchestra,
conducted by Juhan Aavik
Juhan Aavik. Suite on Estonian Folk
Melodies op 42 (1936)
I When I was still young
II Oh me, a little chappie
III My brother is like a proud tree
IV Once, deep in thought
V Greeting a cuccoo
VI How can I be silent
VII Party starts
VIII Village dance
0CS1323-1, 0CS1324-1
Århus
05:46
2CS1257–2CS1260
Århus
16:31
0CS1399-1, 0CS1400-1
Århus
07:10
2CS1372, 2CS1373
Århus
08:56
Juhan Aavik. Süit op 2 (1915)
II Andante cantabile
9
Juhan Aavik. Suite op 2 (1915)
Juhan Aavik. Eesti rapsoodia op 26 (1929)
10
Juhan Aavik. Estonian Rhapsody op 26 (1929)
11
dirigent Olav Roots
Adolf Vedro. Hällilaul (1918)
conducted by Olav Roots
Adolf Vedro. Lullaby (1918)
Artur Kapp. Süit eesti runoviisidele
(Süit nr 2; 1930)
III Allegro
12
Artur Kapp. Suite on Estonian Runic
Melodies (Suite No 2; 1930)
III Allegro
16
17
CD 1. Orkestrimuusika I / Orchestral music I
Esitaja /
Performer
13–15
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Artur Kapp. Süit eesti rahvaviisidest
(Süit nr 1; 1906/1912)
III Andante con moto. Teema ja variatsioonid
IV Finale. Valss
V Finale. Polonees
0CS1319–0CS1322
Århus
12:06
05:20
04:06
02:41
Artur Kapp. Suite on Estonian Folk Tunes
(Suite No 1; 1906/1912)
III Andante con moto. Theme and variations
IV Finale. Waltz
V Finale. Polonese
1:08:15
18
19
CD 2. Orkestrimuusika II / Orchestral music II
1
2–4
Esitaja /
Performer
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Artur Lemba. Pidulik avamäng nr 1 (1906)
0CS1255-2, 0CS1256-2
Århus
06:30
Artur Lemba. Festive Overture No 1 (1906)
Artur Lemba (klaver),
dirigent Raimund Kull
Artur Lemba. Klaverikontsert nr 1 G-duur (1905)
I Allegro moderato
II Andante con espressione
III Allegro
2CS1342–2CS1347
Århus
23:35
10:30
06:09
06:54
2CS1226, 2CS1227
Århus
08:10
2CS1402, 0CS1300-1
Århus
07:34
04:54
02:34
0CS1289-1, 0CS1290-1,
0CS1291-1, 0CS1292-1,
0CS1298-1, 0CS1299-1
Århus
18:19
Artur Lemba (piano),
conducted by Raimund Kull
5
6–7
Artur Lemba. Piano Concerto No 1 G major (1905)
I Allegro moderato
III Allegro
Evald Brauer. Eesti capriccio (1935)
Evald Brauer. Estonian Capriccio (1935)
dirigent Olav Roots
Eugen Kapp. Sümfooniline süit nr 1 (1933)
II Hällilaul
IV Finaal
Eugen Kapp. Symphonic Suite No 1 (1933)
II Lullaby
IV Finale
Artur Kapp. Sümfoonia nr 1 f-moll (1924).
III–IV Variatsioonid vanale eesti teemale
ja finaal
8
Artur Kapp. Symphony No 1 F minor (1924)
III–IV Variations on an ancient Estonian
theme and Finale
1:04:33
20
21
CD 3. Orkestrimuusika III / Orchestral music III
1
Esitaja /
Performer
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Mihkel Lüdig. Avamäng-fantaasia
nr 1 h-moll (1906)
0CS1244-2, 0CS1245-2
Århus
06:28
Mihkel Lüdig. Overture-Fantasy
No 1 B minor (1906)
0CS1246-2, 0CS1247-2
Århus
05:17
0CS1224-2, 0CS1225-2
Århus
06:23
0CS1243-2
Århus
03:24
Mihkel Lüdig. Sümfooniline pilt
„Jaaniöö” (1910)
2
Mihkel Lüdig. Symphonic Scene
“Midsummer Night” (1910)
Raimund Kull. Fantaasia-kapriis
3
Raimund Kull. Fantasy-Capriccio
Raimund Kull. Marss „Kodumaa”
4
Raimund Kull. March “Homeland”
Raimund Kull. „Vallatu neiu”
5
03:23
0CS1248-2
Raimund Kull. “Naughty Lass”
Raimund Kull. Sümfooniline poeem
„Kriuša lahing” (1920)
6
2CS1240-2
Hayes
03:40
2CS1241-2, 2CS1242
Hayes
08:44
0CS1249-2
Århus
03:12
0CS1419-1–0CS1422-1
Århus
11:43
03:29
02:51
02:13
03:06
Raimund Kull. Symphonic Poem
“The Battle of Kriusha” (1920)
Raimund Kull. Popurrii-fantaasia
7
Raimund Kull. Potpourri-Fantasy
Juhan Simm. Vaimupiigade tants
8
Juhan Simm. Dance of Country Maids
9–12
dirigent Olav Roots
Riho Päts. Süit „Külalood” (1938)
Riho Päts. Suite “Village Melodies” (1938)
22
23
CD 3. Orkestrimuusika III / Orchestral music III
13
Esitaja /
Performer
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Riho Päts. Süit „Külalood” (1938)
I–II osa
0CS1379-1
Århus
03:26
Riho Päts. Suite “Village Melodies” (1938)
I–II movements
56:34
24
25
CD 4. Orkestrimuusika IV / Orchestral music IV
1
Esitaja /
Performer
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
dirigent Olav Roots
Heino Eller. Sümfooniline poeem „Koit”
(1918/1920)
0CS1370-1, 0CS1371-1
Hayes
07:07
Heino Eller. Symphonic Poem “Dawn”
(1918/1920)
2CS1401-1
Hayes
04:57
2CS1387
Århus
04:24
0CS1388-1, 0CS1389-1
Århus
05:55
02:32
02:04
01:17
0CS1377-1, 0CS1378-1
Århus
05:56
2CS1390
Århus
04:14
02:40
01:30
0CS1338-1, 0CS1339-1
Hayes
05:52
Heino Eller. Sümfooniline pilt „Videvik” (1917)
2
Heino Eller. Symphonic Scene “Twilight” (1917)
Heino Eller. Valss-fantaasia h-moll (1935/1936)
3
Heino Eller. Waltz-Fantasy B minor (1935/1936)
Eduard Oja. Ajatriloogia (1934/1936)
I Elu
II Igavik
III Tänapäev
4–6
Eduard Oja. Trilogy of Time (1934/1936)
I Life
II Eternity
III Today
7
8–9
Eduard Oja. Humoresk (1936)
Eduard Oja. Humoresque (1936)
dirigent Olav Roots
Eduard Tubin. Eesti rahvatantsud ETW 12 (1929)
Kivikasukas (ETW 12-2)
Ingliska (ETW 12-1)
Eduard Tubin. Estonian Folk Dances ETW 12
(1929)
Serf’s Dance (ETW 12-2)
Anglaise (ETW 12-1)
Eduard Tubin. Tokaata ETW 14 (1937)
10
Eduard Tubin. Toccata ETW 14 (1937)
26
27
CD 4. Orkestrimuusika IV / Orchestral music IV
Esitaja /
Performer
11–13
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Eduard Tubin. Süit eesti tantsudest ETW 15 (1938)
I Ristpulkade tants
II Pikk ingliska
III Setu tants
0CS1228-2, 2CS1340,
2CS1341-1
Hayes, Århus,
Hayes
11:33
02:44
04:34
04:12
0CS1403-1, 0CS1404-1
Århus
06:40
0CS1423-1–0CS1425-1
Århus
09:58
Eduard Tubin. Suite on Estonian Dances
ETW 15 (1938)
I Crossed sticks dance
II Long anglaise
III Setu dance
Rudolf Tobias. „Ööpala” keelpillikvartetist nr 2
(1900), orkestreerinud Eduard Tubin (1939)
14
Rudolf Tobias. “Night Piece” from the String
Quartet No 2 (1900), orchestrated by Eduard
Tubin (1939)
15
Lydia Aadre (sopran),
dirigent Olav Roots
Rudolf Tobias. Ballaad „Sest Ilmaneitsist ilusast”
(1911), sõnad Friedrich Reinhold Kreutzwaldi
eeposest „Kalevipoeg”
Lydia Aadre (soprano),
Rudolf Tobias. Ballade “Of the Beautiful Air
Maiden” (1911), text from the epic “Kalevipoeg”
by Friedrich Reinhold Kreutzwald
1:07:29
28
29
CD 5. Koorimuusika I. Segakoor / Choral music I. Mixed choir
1
Esitaja /
Performer
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Estonia muusikaosakonna (EMO)
segakoor, dirigent Verner Nerep
Miina Härma. „Kojuigatsus” (ilmunud 1922),
sõnad Ernst Enno
0CS1366-1
Hayes
02:40
Mixed choir of the Estonia Music
Department (EMO), conducted
by Verner Nerep
Miina Härma. “Homesickness”
(published in 1922), text Ernst Enno
0CS1293-1
Århus
02:35
0CS1296-1
Hayes
01:35
2CS1361
Århus
04:20
0CS1282-1
Hayes
03:15
0CS1295-1
Århus
03:34
0CS1363-1
Hayes
02:42
0CS1364-1
Hayes
01:30
Miina Härma. „Tuljak” (ilmunud 1898),
sõnad Karl Ferdinand Karlson
2
Miina Härma. “Tuljak” (“A Dance Song”;
published in 1898), text Karl Ferdinand Karlson
Miina Härma. „Nooruse unenägu”
(ilmunud 1922), sõnad Gustav Suits
3
Miina Härma. “A Youthful Dream”
(published in 1922), text Gustav Suits
Mart Saar. „Põhjavaim” (1910), sõnad Marie Heiberg
4
Mart Saar. “The Northern Spirit” (1910),
text Marie Heiberg
Mart Saar. „Üks suu” (1913), sõnad Juhan Liiv
5
Mart Saar. “Those Lips” (1913), text Juhan Liiv
Peeter Süda. „Linakatkuja” (1913),
sõnad rahvaluule
6
Peeter Süda. “Flax Puller” (1913), text folklore
Cyrillus Kreek. „Sirisege, sirbikesed” (1918),
sõnad rahvaluule
7
Cyrillus Kreek. “A Harvest Song” (1918),
text folklore
Eduard Oja. „Kangakudumise laul” (1932),
sõnad rahvaluule
8
Eduard Oja. “The Weaving Song” (1932),
text folklore
30
31
Esitaja /
Performer
9
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Aleksander Läte. „Ärka üles, isamaa”
(ilmunud 1885), sõnad Martin Lipp
0CS1280-1
Hayes
03:07
0CS1294-1
Århus
01:57
0CS1297-1
Hayes
02:28
0CS1362-1
Århus
02:57
0CS1367-1
Århus
01:41
0CS1368-1
Århus
01:19
0CS1369-1
Århus
02:39
Aleksander Läte. “Wake up, Fatherland”
(published in 1885), text Martin Lipp
Verner Nerep. „Kaame daam”, sõnad August Alle
10
Verner Nerep. “Pale Lady”, text August Alle
Mihkel Lüdig. „Põlismetsa järv” (1913),
sõnad Karl Eduard Sööt
11
Mihkel Lüdig. “Forest Lake” (1913),
text Karl Eduard Sööt
Artur Kapp. „Elumerel” (1919),
sõnad Eduard Wöhrmann
12
Artur Kapp. “At the Sea of Life” (1919),
text Eduard Wöhrmann
Rudolf Tobias. „Oh, jäta kõik kaebed”
(ilmunud 1922), sõnad F. V. Bodenstedri „Mirza
Schaffi lauludest”. Segakoorile seadnud Cyrillus
Kreek
13
Rudolf Tobias. “Oh, Leave All Complaints”
(published in 1922), text from “Songs of Mirza
Schaffy”, F. V. Bodensteder. Arranged for mixed
choir by Cyrillus Kreek
Adolf Vedro. „Lõoke” (1938),
sõnad Henrik Visnapuu
14
Adolf Vedro. “Skylark” (1938),
text Henrik Visnapuu
Juhan Simm. „Kodu viis”, sõnad J. Kenn
15
Juhan Simm. “Melody of Home”, text J. Kenn
32
33
Esitaja /
Performer
16
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Gustav Ernesaks. „Oli mul rikas ristiisa” (1933),
sõnad rahvaluule
0CS1281-1
Århus
01:55
0CS1284-1
Århus
02:44
0CS1287-1
Århus
02:20
0CS1288-1
Hayes
02:30
0CS1283-1
Århus
03:02
0CS1285-1
Hayes
03:05
0CS1286-1
Århus
02:30
Gustav Ernesaks. “I Had a Rich Godfather” (1933),
text folklore
Gustav Ernesaks. „Kella hääli” (1932),
sõnad Gustav Ernesaks
17
Gustav Ernesaks. “Sound of Bell” (1932),
text Gustav Ernesaks
Gustav Ernesaks. „Valge on suveöö” (1936),
sõnad Virve Rännang
18
Gustav Ernesaks. “Light is Summer Night”
(1936), text Virve Rännang
19
Estonia muusikaosakonna
(EMO) segakoor (naishääled),
dirigent Verner Nerep
Tuudur Vettik. „Mu sünnimaa” (1931),
sõnad Jakob Liiv
Mixed choir (women’s voices)
of the Estonia Music Department
(EMO), conducted by Verner Nerep
Tuudur Vettik. “My Native Land” (1931),
text Jakob Liiv
Riho Päts. „Pill oll’ helle” (1928), sõnad rahvaluule
20
Riho Päts. “Oh, I Would Sing” (1928), text folklore
Adolf Vedro. „Midrilinnu mäng” (1935),
sõnad rahvaluule
21
Adolf Vedro. “The Magic Bird Game” (1935),
text folklore
Juhan Aavik. „Uni tuleb” (1926),
22
Juhan Aavik. “To Sleep” (1926),
34
35
23
Esitaja /
Performer
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Segakoor Raudam,
dirigent Karl Leinus
Juhan Aavik. „Emakene” (1924),
sõnad uuem rahvalaul
0CS1278-1
Hayes
03:26
Mixed choir Raudam,
conducted by Karl Leinus
Juhan Aavik. “Dear Mother” (1924),
text folklore
0CS1279-1
Hayes
03:12
Miina Härma. „Kui ma olin väiksekene”
(ilmunud 1898), sõnad rahvaluule
24
Miina Härma. “When I was Young”
(published in 1898), text folklore
1:05:20
36
37
CD 6. Koorimuusika II. Segakoor / Choral music II. Mixed choir
1
Esitaja /
Performer
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
ÜENÜTO1 segakoor,
dirigent Gustav Ernesaks
Tuudur Vettik. „Su põhjamaa päikese kullast”
(1934), sõnad Markus Univer
0CS1250-2
Hayes
02:21
The mixed choir of ÜENÜTO2,
conducted by Gustav Ernesaks
Tuudur Vettik. “From the Gold of Your Northern
Sun” (1934), text Markus Univer
0CS1251-2
Hayes
01:19
0CS1252-2
Hayes
01:38
2CS1395
Århus
04:13
0CS1391-1
Århus
03:30
0CS1398-1
Århus
02:57
2CS1396
Århus
04:38
Herman Känd. „Lõoke”
2
Herman Känd. “Skylark”
Enn Võrk. „Helise, ilma!”, sõnad rahvaluule
3
Enn Võrk. “Chime, the Air!”, text folklore
4
Segakoor3
Miina Härma. „Issand, jää meie juurde”
(ilmunud 1925), sõnad Luuka, 24, 29
Unknown mixed choir4
Miina Härma. “Lord, Stay with Us”
(published in 1925), text Gospel of Luke, 24, 29
Konstantin Türnpu. „Kyrie” (loodud vahemikus
1902–1915), segakoorile seadnud Tuudur Vettik
5
Konstantin Türnpu. “Kyrie” (written 1902–1915),
arr. for mixed choir by Tuudur Vettik
Johannes Kappel. „Jehoova on mu karjane”,
sõnad Piibli ainetel
6
Johannes Kappel. “Jehovah is My Shepherd”,
text on the Biblical themes
7
Alfred Karindi. Reekviem
Alfred Karindi. Requiem
ÜENÜTO = Ülemaalise Eestimaa Noorsoo Ühenduse Tallinna osakond.
ÜENÜTO = Tallinn Department of the National Estonian Youth Association.
3
Oletatavasti on tegemist Tallinna Konservatooriumi oreliklassi kooriga Collegium Musicum, mida juhatas
August Topman.
4
Supposedly this is a choir of the organ class of the Tallinn Conservatory, Collegium Musicum, conducted
by August Topman.
1
2
38
39
Esitaja /
Performer
8
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Mart Saar. „Mu järel’, hüüab Jeesuke”
(ilmunud vahemikus 1928–1936),
sõnad lauluraamatust
0CS1397-1
Århus
02:55
0CS1392-1
Århus
03:02
0CS1277-1
Århus
03:09
0CS1393-1, 0CS1394-1
Hayes
05:53
0CS1271-1, 0CS1272-1
Hayes
05:09
2CS1326-8
Århus
10:27
Mart Saar. “Jesus is Calling for Me”
(published 1928–1936), text from hymn book
Artur Kapp. „Siin vaikse templi pinnal”
(ilmunud 1936), sõnad Leopold Raudkepp
9
Artur Kapp. “At the Holy Ground of a Quiet Temple”
(published in 1936), text Leopold Raudkepp
10
11
12
13
Tallinna Konservatooriumi koor
Artur Kapp. „Palumine” (1903), sõnad Ado Reinvald
Choir of Tallinn Conservatory
Artur Kapp. “A Prayer” (1903), text Ado Reinvald
Segakoor
Rudolf Tobias. „Otsekui hirv” (ilmunud 1909),
sõnad Psalm 42
Unknown mixed choir
Rudolf Tobias. “As a Hart Longs”
(published in 1909), text Psalm 42
segakoor, Riigi Ringhäälingu
orkester, dirigent Verner Nerep
Rudolf Tobias. „Eks teie tea” (loodud u. 1900),
sõnad Paulus, I Korint., 6, 19
Mixed choir of the Estonia
Music Department (EMO), State
Broadcasting Orchestra, conducted
by Verner Nerep
Rudolf Tobias. “Know Ye Not”
(written app. 1900), text Paul, I Corinth. 6, 19
Tallinna Konservatooriumi koor,
dirigent Olav Roots
Artur Kapp. Kantaat „Päikesele” (1910),
sõnad Mihkel Veske
Choir of Tallinn Conservatory,
Artur Kapp. Cantata “To the Sun” (1910),
text Mihkel Veske
40
41
Esitaja /
Performer
14
Helilooja. Teos /
Juhan Aavik. Kantaat „Kodumaa”
segakoor, Riigi Ringhäälingu orkester, op 9 (1915/1920), sõnad Villem Ridala.
Music Department (EMO),
conducted by Verner Nerep
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
2CS1273-6
Århus
16:09
Juhan Aavik. Cantata “The Homeland”
op 9 (1915/1920), text Villem Ridala
1:08:43
42
43
CD 7. Koorimuusika III. Meeskoor ja segakoor /
Choral music III. Men’s choir and mixed choir
1
Esitaja /
Performer
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Tallinna Meestelaulu Selts,
dirigent Alfred Karindi
Karl August Hermann. „Isamaa mälestus” (1880),
sõnad Friedrich Reinhold Kreutzwaldi eeposest
“Kalevipoeg”
0CS1268-2
Hayes
02:59
Tallinn Men’s Singing Society,
conducted by Alfred Karindi
Karl August Hermann. “Memories of
the Homeland” (1880), text from the epic
“Kalevipoeg” by Friedrich Reinhold Kreutzwald
0CS1264-2
Hayes
02:37
0CS1265-2
Hayes
03:36
0CS1266-2
Århus
03:06
0CS1269-2
Århus
02:01
0CS1267-2
Århus
01:26
0CS1270-2
Hayes
02:34
Konstantin Türnpu. „Meil aiaäärne tänavas”
(1917), sõnad Lydia Koidula
2
Konstantin Türnpu. “Our Childhood Village
Lane” (1917), text Lydia Koidula
Aleksander Läte. „Pilvedele”
(ilmunud 1906), sõnad Karl Eduard Sööt
3
Aleksander Läte. “To the Clouds”
(published in 1906), text Karl Eduard Sööt
Alfred Karindi. „Öö laul” (1937),
sõnad Anna Haava
4
Alfred Karindi. “Night Song” (1937),
text Anna Haava
Rudolf Tobias. „Õõtsuv meri”
(ilmunud 1900), sõnad Karl Eduard Sööt
5
Rudolf Tobias. “Swaying Sea”
(published in 1900), text Karl Eduard Sööt
Riho Päts. „Sarvelaul” (1926), sõnad rahvaluule
6
Riho Päts. “Horn Song” (1926), text folklore
7
Evald Aav. „Humal”, sõnad rahvaluule
Evald Aav. “Hops”, text folklore
44
45
Esitaja /
Performer
8
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Artur Kapp. „Mu süda” (1897),
sõnad Martin Lipp ja Karl Eduard Sööt
0CS1262-2
Århus
02:04
0CS1261-1
Hayes
02:09
0CS1263-2
Hayes
03:11
0CS1234-2
Hayes
01:30
0CS1233-2
Hayes
02:46
0CS1238-2
Hayes
03:29
0CS1236-2
Hayes
03:26
Artur Kapp. “My Heart” (1897),
text Martin Lipp and Karl Eduard Sööt
Gustav Ernesaks. „Hakkame, mehed,
minema” (1933), sõnad rahvaluule
9
Gustav Ernesaks. “Men, Let’s Get Going”
(1933), text folklore
Evald Aav. Koor „Läki, läki” ooperist
„Vikerlased” (1928), Voldemar Loo libreto
10
Evald Aav. Choir “Let Us Go” from the opera
“Vikings” (1928), librettist Voldemar Loo
11
Tartu Meestelaulu Selts,
dirigent Eduard Tubin
Eduard Tubin. „Karjase laul” ETW 87 (1927),
sõnad rahvaluule
Tartu Men’s Singing Society,
conducted by Eduard Tubin
Eduard Tubin. “Shepherd’s Song” ETW 87
Juhan Simm. „Mulgimaale”,
sõnad Henrik Adamson
12
Juhan Simm. “To Mulgimaa”,
text Henrik Adamson
Juhan Simm. „Oma saar”, sõnad Gustav Suits
13
Juhan Simm. “My Own Island”, text Gustav Suits
Enn Võrk. „Ma lillesideme võtaks”,
sõnad Juhan Liiv
14
Enn Võrk. “I would Take a Flower Chain”,
text Juhan Liiv
46
47
Esitaja /
Performer
15
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Artur Kapp. „Me muistne kuldne pärismaa”
(1938), sõnad Aare Niinemägi
0CS1237-2
Hayes
02:29
0CS1235-2
Hayes
02:49
0CS1357-1
Hayes
03:28
0CS1358-1
Hayes
02:16
0CS1359-1
Hayes
03:18
0CS1360-1
Hayes
02:57
Artur Kapp. “Our Golden Ancient Demesne”
(1938), text Aare Niinemägi
Konstantin Türnpu. „Kevade tunne” (1919),
sõnad Villem Grünthal-Ridala
16
Konstantin Türnpu. “Spring Feeling” (1919),
text Villem Grünthal-Ridala
17
Tallinna vene segakoor,
dirigent Ivan Stepanov
Vene rahvalaul „See pole valge lumi”
(Не белы снеги)
Tallinn Russian mixed choir,
conducted by Ivan Stepanov
Russian folk song “That is Not White Snow”
(Не белы снеги)
Vene rahvalaul „Minu viisud” (Лапти мои)
18
Russian folk song “My Birchbark Shoes”
(Лапти мои)
Vene rahvalaul „Ah, oli radu põllu peal”
(Ах, не одна во поле дороженька)
19
Russian folk song “Ah, Many Trails Were in
the Field” (Ах, не одна во поле дороженька)
Vene rahvalaul „Kalinka”
20
Russian folk song “Kalinka”
56:10
48
49
CD 8. Klaveri-, orelija kammermuusika I /
Piano, organ and chamber music I
1
Esitaja /
Performer
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Olav Roots (klaver)
Mart Saar. Laul männile (1926)
0CS1218-1
Hayes
02:31
Olav Roots (piano)
Mart Saar. Song to a Pine (1926)
0CS1219-2
Hayes
01:25
0CS1222-3
Århus
01:38
0CS1223-3
Århus
01:38
2CS1417
Århus
01:43
2CS1417
Århus
02:29
2CS1418
Århus
04:18
0CS1220-3, 0CS1221-3
Århus
03:38
0CS1217-1
Århus
02:50
2CS1318
Århus
03:25
Mart Saar. Improvisata (1929)
2
Mart Saar. Improvisata (1929)
Heino Eller. Väike valss (1935)
3
Heino Eller. Little Waltz (1935)
Heino Eller. Liblikas (1935)
4
Heino Eller. The Butterfly (1935)
Adolf Vedro. Lüüriline pala (1938)
5
Adolf Vedro. Lyrical Piece (1938)
Adolf Vedro. Runo I (1936)
6
Adolf Vedro. Runic Song I (1936)
Adolf Vedro. Runo II (1937)
7
Adolf Vedro. Runic Song II (1937)
Eugen Kapp. Etüüd „Meremeeleolu” (1928)
8
Eugen Kapp. Etude “Marine mood” (1928)
Juhan Aavik. Klaverisonaat op 1 (1911),
I osa teine pool
9
Juhan Aavik. Piano Sonata op 1 (1911),
I movement, second half
10
Paul Indra (orel)
Peeter Süda. Ave Maria (1914)
Paul Indra (organ)
Peeter Süda. Ave Maria (1914)
50
51
CD 8. Klaveri-, orelija kammermuusika I /
Piano, organ and chamber music I
Esitaja /
Performer
11
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Peeter Süda. Pastoraal (1920)
2CS1315
Århus
03:26
2CS1317
Århus
04:01
2CS1316
Århus
04:09
0CS1333-1
Århus
02:51
0CS1334-1
Hayes
01:43
2CS1335-2
test record
03:43
2CS1336
Århus
04:11
0CS1438
Århus
03:35
Peeter Süda. Pastorale (1920)
Artur Kapp. Toccata (1932)
12
Artur Kapp. Toccata (1932)
Rudolf Tobias. Koraalieelmäng
nr 10 „Nun ruhen alle Wälder” G-duur
alapealkirjaga „Ööpala” (loodud pärast 1908)
13
Rudolf Tobias. Choral Prelude No 10
“Nun ruhen alle Wälder” G major,
subtitle “Night Piece” (written after 1908)
14
August Karjus (tšello), klaver
Mihkel Lüdig. Eesti viis (1913)
August Karjus (violoncello), piano
Mihkel Lüdig. Estonian Melody (1913)
Mihkel Lüdig. Kaera-Jaan (1913)
15
Mihkel Lüdig. Oat-Jack (1913)
Vladimir Padva. Hällilaul
16
Vladimir Padva. Lullaby
Vladimir Padva. Menuett
17
Vladimir Padva. Menuet
Eugen Kapp. Prelüüd tšellole ja klaverile (1931)
18
Eugen Kapp. Prelude for violoncello and piano
(1931)
54:51
52
53
CD 9. Kammermuusika II / Chamber music II
1
Esitaja /
Performer
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Vladimir Alumäe (viiul), klaver
Artur Lemba. Armastuse poeem (1915/1916)
0CS1337-2
Århus
02:24
Vladimir Alumäe (violin), piano
Artur Lemba. Poéme d’amour (1915/1916)
0CS1350-1, 0CS1351-1
Århus
05:51
0CS1376-1
Århus
02:52
0CS1384-1
Århus
03:33
0CS1385-1
Århus
01:58
0CS1415-1, 0CS1416-1
Århus
06:47
0CS1215-1
Århus
02:58
0CS1210-2
Århus
03:32
0CS1213-2, 0CS1214-2
Århus
05:53
Juhan Aavik. Albumileht op 27a nr 6 (1936)
2
Juhan Aavik. Feuillet d’album op 27a No 6 (1936)
Johannes Paulsen. Canzonetta
3
Johannes Paulsen. Canzonetta
4
Vladimir Alumäe (viiul),
Olav Roots (klaver)
Eduard Oja. Aeliita süit (1932)
I Iidne laul
Vladimir Alumäe (violin),
Olav Roots (piano)
Eduard Oja. Aeliita’s Suite (1932)
I Ancient song
Eduard Oja. Eesti tants nr 1 (1934)
5
Eduard Oja. Estonian Dance No 1 (1934)
6
7
Carmen Prii (viiul), orel
Artur Kapp. Viimne piht (1906)
Carmen Prii (violin), organ
Artur Kapp. Last Confession (1906)
Rudolf Palm (viiul), klaver
Heino Eller. Männid (1930)
Rudolf Palm (violin), piano
Heino Eller. The Pines (1930)
Eugen Kapp. Meloodia (1932)
8
Eugen Kapp. Melody (1932)
Eugen Kapp. Noktürn (1927)
9
Eugen Kapp. Nocturne (1927)
54
55
CD 9. Kammermuusika II / Chamber music II
10–13
Esitaja /
Performer
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Rudolf Palm (viiul), August Karjus
(tšello), Olav Roots (klaver)5
Eugen Kapp. Klaveritrio es-moll (1930)
I Moderato quasi allegretto
II Scherzo
III Lento
IV Finale. Allegro moderato
0CS1229–0CS1232,
0CS1435–0CS1437
Århus
24:57
11:19
01:59
07:42
03:56
Rudolf Palm (violin),
August Karjus (violoncello),
Olav Roots (piano)6
Eugen Kapp. Piano Trio Eb minor (1930)
II Scherzo
III Lento
0CS1436
Århus
03:22
Eugen Kapp. Klaveritrio es-moll (1930)
III Lento (defektne originaalmatriits)
14
Eugen Kapp. Piano Trio Eb minor (1930)
III Lento (defective original matrix)
1:05:11
Kolmanda osa Lento teise poole on uuesti sisse mänginud veebruaris 2009 Hans Stengaard (viiul), Henrik
Brendstrup (tšello) ja Frode Stengaard (klaver), salvestanud Royal Academy of Music kammersaalis Århusis
Claus Byrith.
6
The second half of the third movement Lento is played by Hans Stengaard (violin), Henrik Brendstrup
(violoncello) and Frode Stengaard (piano) in February 2009 at Royal Academy of Music chamber hall in
Århus, Denmark and recorded by Claus Byrith.
5
56
57
CD 10. Katkendid ooperitest ning soololaulud /
Exerpts from the operas and solo songs
1
2
3
4
Esitaja /
Performer
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Evald Aav. „Sigtuna lahing” ooperist
„Vikerlased” (1928)
2CS1239-2
Hayes
04:19
Evald Aav. “Battle of Sigtuna” from
the opera “Vikings” (1928)
Ida Loo-Talvari (sopran),
Eedo Karrisoo (tenor), orkester
Evald Aav. Juta ja Ülo duett ooperist
0CS1353-1
Hayes
02:33
Ida Loo-Talvari (soprano), Eedo
Karrisoo (tenor), orchestra
Evald Aav. Juta’s Duet with Ülo from the opera
Ida Loo-Talvari (sopran), orkester
Evald Aav. Juta aaria ooperist
2CS1352-1
Hayes
04:09
Ida Loo-Talvari (soprano), orchestra
Evald Aav. Juta’s Aria from the opera
Arno Niitov (bariton), orkester
Evald Aav. Olavi aaria ooperist
2CS1355-3
Hayes
04:12
Arno Niitov (baritone), orchestra
Evald Aav. Olav’s Aria from the opera
2CS1356
Århus
03:41
0CS1374-1
Århus
03:10
0CS1375-1
Århus
02:45
Adolf Vedro. Kaupo aaria ooperist „Kaupo”
(1932), Georg Tuksami libreto
5
Adolf Vedro. Kaupo’s Aria from the opera
“Kaupo” (1932), librettist Georg Tuksam
6
Arno Niitov (bariton), klaver
Eduard Oja. „Ööpoeem” (1933),
sõnad Anna Haava
Arno Niitov (baritone), piano
Eduard Oja. “Night Poem” (1933),
text Anna Haava
Gustav Ernesaks. „Kui õitseb toomingas”
(1930-ndad), sõnad Henrik Visnapuu
7
Gustav Ernesaks. “Under a Bird Cherry”
(1930s), text Henrik Visnapuu
58
59
8
Esitaja /
Performer
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Elsa Maasik (sopran),
Olav Roots (klaver)
Aleksander Läte. „Kiigelaul” (ilmunud 1904),
sõnad Martin Lipp
0CS1253-2
Århus
01:36
Elsa Maasik (soprano),
Olav Roots (piano)
Aleksander Läte. “Swing Song”
(published in 1904), text Martin Lipp
0CS1254-2
Århus
01:16
0CS1330-2
Århus
03:23
0CS1331-2
Århus
02:03
0CS1332-2
Århus
03:20
0CS1386-1
Hayes
03:40
0CS1426-1
Århus
02:57
Juhan Aavik. „Lume sees” op 7 (1911),
9
Juhan Aavik. “In Snow” op 7 (1911),
10
Lydia Aadre (sopran), klaver
Evald Aav. „Ainus palve”, sõnad Henrik Visnapuu
Lydia Aadre (soprano), piano
Evald Aav. “Only Plea”, text Henrik Visnapuu
Mart Saar. „Pilved sõudvad” (1930),
sõnad Juhan Liiv
11
Mart Saar. “Clouds are Running” (1930),
text Juhan Liiv
Mihkel Lüdig. „Lapsepõlves” (1909),
sõnad Ado Reinvald
12
Mihkel Lüdig. “In Childhood” (1909),
text Ado Reinvald
Eduard Oja. „Põhjamaa lapsed” (1928),
sõnad Anna Haava
13
Eduard Oja. “The Children of the North”
(1928), text Anna Haava
14
dirigent Olav Roots
Eduard Tubin. „Sügise päikene” ETW 74A
(1928/1929), sõnad Juhan Liiv
Eduard Tubin. “Autumn Sun” ETW 74A
(1928/1929), text Juhan Liiv
60
61
Esitaja /
Performer
15
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Juhan Aavik. „Kojuigatsus” op 21 (1927),
sõnad Ernst Enno
2CS1325-2
Århus
04:26
2CS1348-1
Århus
03:11
2CS1349-1
Århus
02:08
0CS1354-1
Århus
01:39
0CS1329-1
Århus
02:39
0CS1429-1
Hayes
02:17
0CS1430-1
Hayes
03:19
Juhan Aavik. “Homesickness” op 21 (1927),
text Ernst Enno
16
Ida Loo-Talvari (sopran), klaver
Tuudur Vettik. „Merella on sinine” (1928),
sõnad Tuudur Vettik
Ida Loo-Talvari (soprano), piano
Tuudur Vettik. “The Sea is Blue” (1928),
text Tuudur Vettik
Evald Aav. „Ma tuleks”, sõnad Gustav Suits
17
Evald Aav. “I would Come”, text Gustav Suits
18
19
20
21
Artur Lemba. „Nüüd üle kirsipuude”
(ilmunud 1933), sõnad Marie Under
Artur Lemba. “Over the Cherry Trees”
(published in 1933), text Marie Under
Juhan Aavik. „Tervitused” op 34 (1932),
sõnad Mihkel Veske
Ida Loo-Talvari (soprano),
Juhan Aavik. “Greetings” op 34 (1932),
text Mihkel Veske
Juta Tomberg (sopran),
orkester, dirigent Priit Veebel
Jaan Pakk. „Sina oled kelm”,
sõnad Anna Haava
Juta Tomberg (soprano), orchestra,
conducted by Priit Veebel
Jaan Pakk. “You are a Rogue”,
text Anna Haava
instrumentaaltrio
Fryderyk Chopin. „Kurbus” (Alois Melichari
seade klaverietüüdist op 10 nr 3)
Juta Tomberg (soprano), trio
Fryderyk Chopin. “Sadness” (Etude for
Piano op 10 No 3, arr. by Alois Melichar)
1:04:50
62
63
CD 11. Lööklaulud ja laulud operettidest /
Hit songs and songs from the operettas
1
Esitaja /
Performer
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Ants Eskola (tenor), orkester
Arnold Siirak. „Laisk Toomas”, sõnad Paul Kuusik
0CS1308-1
Hayes
02:41
Ants Eskola (tenor), orchestra
Arnold Siirak. “Lazy Thomas”, text Paul Kuusik
0CS1304-1
Hayes
02:46
0CS1311-1
Hayes
02:56
0CS1301-2
Hayes
02:53
0CS1302-2
Hayes
02:52
0CS1314-1
Hayes
02:34
0CS1306-2
Hayes
02:31
0CS1305-1
Hayes
02:47
0CS1303-1
Hayes
02:48
Priit Veebel. „Mu kevad”
2
Priit Veebel. “My Spring”
Priit Veebel. „Puujala polka”,
sõnad Erich Remmelgas
3
Priit Veebel. “Wooden Leg Polka”,
text Erich Remmelgas
4
5
6
Ants Eskola (tenor), Roland Piperal,
Lea Kalmet, orkester, dirigent Priit
Veebel
Georg Malmsten. „Une-Mati”,
Ants Eskola (tenor), Roland Piperal,
Lea Kalmet, orchestra, conducted
by Priit Veebel
Georg Malmsten. “Sandman”,
Artur Rinne (bariton),
Stella Helder, orkester
Georg Malmsten. „Miki merehädas”,
Artur Rinne (baritone),
Stella Helder, orchestra
Georg Malmsten. “Mickey Mouse
in Shipwreck”, text Erich Remmelgas
Artur Rinne (bariton), orkester
Juk Helindi. „Õhtul õues”
Artur Rinne (baritone), orchestra
Juk Helindi. “Night Outdoors”
Artur Siirak. „Tasakesi voolab oja”
7
Artur Siirak. “Silent Flows the Stream”
Tiiu Targama. „Laul sangaritest”
8
Tiiu Targama. “Song of Heroes”
Priit Veebel. „Võidurünnak”
9
Priit Veebel. “Victorious Offensive”
64
65
Esitaja /
Performer
10
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Priit Veebel. „Nooruslaul”
0CS1307-1
Hayes
02:58
0CS1312-1
Hayes
02:40
0CS1313-1
Hayes
02:03
0CS1428-1
Hayes
03:28
0CS1427-1
Hayes
03:12
0CS1433
Hayes
02:49
0CS1434
Hayes
03:09
0CS1431-1
Århus
03:28
Priit Veebel. “Youth Song”
11
Priit Veebel (seadja). „Neiud”
Priit Veebel (arranger). “Lasses”
12
Priit Veebel (seadja). „Mäepere talgud”
Priit Veebel (arranger). “Bee in Mäepere Farm”
13
Artur Rinne (bariton), orkester,
dirigent Priit Veebel
Priit Veebel (seadja). „Oo, kingi mul kodu”
Artur Rinne (baritone), orchestra,
Priit Veebel (arranger).
“Oh, Please Give Me Home”
14
Gerhard Winkler. „O mia bella Napoli”
Gerhard Winkler. “O mia bella Napoli”
15
Milvi Laid (sopran),
dirigent Priit Nigula
Nico Dostal. Olivia laul operetist „Olivia”
Milvi Laid (soprano),
conducted by Priit Nigula
Nico Dostal. Olivia’s Song from
the operetta “Olivia”
16
Theo Mackeben. „Bel Ami”
Theo Mackeben. “Bel Ami”
17
Franz Lehár. Laul operetist „Schön ist die Welt”
Franz Lehár. Song from the operetta
“Schön ist die Welt”
66
67
18
Esitaja /
Performer
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Olga Lund (sopran),
O. Kuutma, klaver
Franz Lehár. Vilja laul operetist „Lõbus lesk”
0CS1432-1
Århus
03:03
0CS1310-1
Hayes
03:27
0CS1309-1
Hayes
03:17
Franz Lehár. Vilja Song from the operetta
“Die lustige Witwe”
Olga Lund (soprano),
O. Kuutma, piano
19
Olga Lund (sopran),
O. Kuutma, orkester
De Groot. „Laul emale”
O. Kuutma, orchestra
De Groot. “Song for My Mother”
Leo Fall. „Jukuke”,
duett operetist „Lõbus talupoeg”
20
Leo Fall. “Heinerle”, Duet from the
operetta “Der fidele Bauer”
1:00:23
68
69
CD 12. Puhkpillimuusika ja kõned /
Music for wind orchestra, speeches
1
Esitaja /
Performer
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Tallinna Garnisoni orkester,
dirigent Hindrek Luhari
Fredrik Pacius. Eesti hümn
0CS1413-1
Hayes
01:29
The military band of Tallinn
Garrison, conducted by Hindrek
Luhari
Fredrik Pacius. Estonian National Anthem
0CS1414-1
Århus
03:12
0CS1410-1
Århus
02:15
0CS1405-1
Århus
02:18
0CS1411-1
Hayes
02:39
0CS1407-1
Århus
03:24
0CS1406-1
Hayes
03:24
0CS1409-1
Århus
03:05
0CS1408-1
Hayes
03:13
2CS1439
Hayes
02:41
Eduard Liives. Pidulik marss
2
Eduard Liives. Festive March
Aleksander Helisto. Marss „Meie vana”
3
Aleksander Helisto. March “Our Old Man”
Rein Ploom. Marss „Laulupidu”
4
Rein Ploom. March “Song Festival”
Rein Ploom. Marss „Kodumaa kaitsjad”
5
Rein Ploom. Marss “Defenders of Homeland”
Rein Ploom. Marss „Võiduteel”
6
Rein Ploom. March “On the Path of Victory”
Jüri Kuru. Marss „Põhjalaager”
7
Jüri Kuru. March “North Camp”
Juhan Jürme. Marss „Kodu”
8
Juhan Jürme. March “Home”
Gustav Ernesaks. Marss „Kotkarist”
9
Gustav Ernesaks. March “Cross of the Eagle”
10
Konstantin Päts, EV president
Kõne
Konstantin Päts, President
of the Republic of Estonia
Speech
70
71
CD 12. Puhkpillimuusika ja kõned /
Music for wind orchestra, speeches
Esitaja /
Performer
11
Helilooja. Teos /
Matriitsi number /
Matrix number
Allikas /
Source
Kestus /
Duration
Kõne
2CS1440-1
Hayes
04:59
2CS1441-1
Hayes
04:04
2CS1442
Århus
03:25
2CS1443–2CS1444
Århus
08:05
2CS1445
Århus
03:03
2CS1446
Århus
04:27
Speech
12
13
14
15
16
Jaan Tõnisson, Riigivolikogu liige,
varasem riigivanem ja peaminister
Kõne
Jaan Tõnisson, Member of
Parliament, earlier Prime Minister
Speech
Mihkel Pung, Riiginõukogu esimees Kõne
Mihkel Pung,
Chairman of the State Council
Speech
Kaarel Eenpalu, peaminister
Kõne
Kaarel Eenpalu, Prime Minister
Speech
Jaan Soots, Tallinna linnapea
Kõne
Jaan Soots, Mayor of Tallinn
Speech
Tundmatu kõneleja
Kõne
Unknown speaker
Speech
57:18
72
73
Heliloojad ja nende
salvestised CDdel
Composers and their
recordings on the CDs
74
75
Evald Aav
(1900–1939)
„Ma tuleks”, sõnad Gustav Suits
“I would Come”, text Gustav Suits
CD 10: 17
02:08
CD 1: 1–8
17:16
1
2
3
4
5
6
7
8
01:48
01:43
01:10
04:32
01:59
02:19
02:06
01:33
CD 1: 9
05:46
CD 1: 10
16:31
CD 5: 22
02:30
Ooper „Vikerlased”
(1928), Voldemar Loo libreto
Juhan Aavik
(1884–1982)
The opera “Vikings”
(1928), librettist Voldemar Loo
Koor „Läki, läki”
Choir “Let Us Go”
„Sigtuna lahing”
“Battle of Sigtuna”
Juta ja Ülo duett
Eedo Karrisoo (tenor), orkester
Juta’s Duet with Ülo
Eedo Karrisoo (tenor), orchestra
Juta aaria
Juta’s Aria
Olavi aaria
Olav’s Aria
Arno Niitov (baritone), orchestra
„Humal”, sõnad rahvaluule
“Hops”, text folklore
„Ainus palve”,
“Only Plea”, text Henrik Visnapuu
76
CD 7: 10
03:11
CD 10: 1
04:19
CD 10: 2
02:33
CD 10: 3
04:09
CD 10: 4
04:12
CD 7: 7
02:34
Süit eesti rahvaviisidest
op 42 (1936)
I Kui mina alles noor veel olin
II Oh mina väike mehekene
III Minu veli virvipuu
IV Kord mõtetes istus
V Käo teretamine
VI Ei saa mitte vaiki olla
VII Pidu hakkab
VIII Küla tants
Suite on Estonian Folk
Melodies op 42 (1936)
I When I was still young
II Oh me, a little chappie
III My brother is like a proud tree
IV Once, deep in thought
V Greeting a cuccoo
VI How can I be silent
VII Party starts
VIII Village dance
Süit op 2 (1915)
Suite op 2 (1915)
Eesti rapsoodia op 26 (1929)
Estonian Rhapsody op 26 (1929)
CD 10: 10
03:23
„Uni tuleb” (1926),
“To Sleep” (1926),
(EMO), conducted by Verner Nerep
77
„Emakene” (1924),
sõnad uuem rahvalaul
Segakoor Raudam,
“Dear Mother” (1924),
text folklore
Mixed choir Raudam,
Kantaat „Kodumaa” op 9
(1915/1920), sõnad Villem Ridala
Cantata “The Homeland” op 9
(1915/1920), text Villem Ridala
Klaverisonaat op 1 (1911),
I osa teine pool
Olav Roots (klaver)
Piano Sonata op 1 (1911),
I movement, second half
Olav Roots (piano)
Albumileht op 27a nr 6 (1936)
Feuillet d’album op 27a No 6
(1936)
„Lume sees” op 7 (1911),
Olav Roots (klaver)
“In Snow” op 7 (1911),
Olav Roots (piano)
„Kojuigatsus” op 21 (1927),
sõnad Ernst Enno
dirigent Olav Roots
“Homesickness” op 21 (1927),
text Ernst Enno
„Tervitused” op 34 (1932),
sõnad Mihkel Veske
“Greetings” op 34 (1932),
text Mihkel Veske
78
CD 5: 23
03:26
Evald Brauer
(1904–1961)
CD 6: 14
CD 8: 9
16:09
Eesti capriccio (1935)
Estonian Capriccio (1935)
05:51
CD 10: 9
01:16
08:10
CD 10: 21
03:19
CD 11: 15
02:49
Fryderyk Chopin
(1810–1849)
02:50
CD 9: 2
CD 2: 5
„Kurbus” (Alois Melichari
seade klaverietüüdist op 10 nr 3)
instrumentaaltrio
“Sadness” (Etude for Piano op 10
No 3, arr. by Alois Melichar)
Juta Tomberg (soprano),
trio
Nico Dostal
(1895–1981)
CD 10: 15
CD 10: 19
04:26
Olivia laul operetist „Olivia”
Olivia’s Song from the operetta
“Olivia”
02:39
79
Heino Eller
(1887–1970)
Sümfooniline poeem
„Koit” (1918/1920)
dirigent Olav Roots
Symphonic Poem “Dawn”
(1918/1920)
Sümfooniline pilt „Videvik” (1917)
Gustav Ernesaks
(1908–1993)
CD 4: 1
07:07
CD 4: 2
04:57
CD 4: 3
04:24
Symphonic Scene “Twilight” (1917)
Valss-fantaasia h-moll
(1935/1936)
Waltz-Fantasy B minor
(1935/1936)
Väike valss (1935)
Olav Roots (klaver)
Little Waltz (1935)
Olav Roots (piano)
Liblikas (1935)
CD 8: 3
01:38
CD 8: 4
01:38
The Butterfly (1935)
Männid (1930)
The Pines (1930)
80
CD 9: 7
02:58
„Oli mul rikas ristiisa” (1933),
sõnad rahvaluule
“I Had a Rich Godfather” (1933),
text folklore
„Kella hääli” (1932),
sõnad Gustav Ernesaks
CD 5: 16
01:55
CD 5: 17
02:44
CD 5: 18
02:20
“Sound of Bell” (1932),
text Gustav Ernesaks
„Valge on suveöö” (1936),
sõnad Virve Rännang
“Light is Summer Night”
(1936), text Virve Rännang
(EMO), conducted by Verner
Nerep
„Hakkame, mehed, minema”
(1933), sõnad rahvaluule
“Men, Let’s Get Going” (1933),
text folklore
„Kui õitseb toomingas”
(1930-ndad), sõnad Henrik
Visnapuu
“Under a Bird Cherry” (1930s),
Marss „Kotkarist”
March “Cross of the Eagle”
The military band of Tallinn Garrison,
conducted by Hindrek Luhari
81
01:38
CD 7: 9
02:09
CD 10: 7
02:45
CD 12: 9
03:13
Aleksander Helisto
(1888–1965)
Leo Fall
(1873–1925)
„Jukuke”, duett operetist
„Lõbus talupoeg”
Olga Lund (sopran),
O. Kuutma, orkester
“Heinerle”, Duet from the
operetta “Der fidele Bauer”
O. Kuutma, orchestra
CD 11: 20
03:17
De Groot ?
„Laul emale”
“Song for My Mother”
Olga Lund (sopran),
O. Kuutma, klaver
Marss „Meie vana”
March “Our Old Man”
Garrison, conducted by
Hindrek Luhari
CD 11: 19
„Isamaa mälestus” (1880),
sõnad Friedrich Reinhold
Kreutzwaldi eeposest „Kalevipoeg”
Juk Helindi (Johannes Holst)
(1905–1976)
“Night Outdoors”
82
CD 7: 1
02:59
03:27
“Memories of the Homeland”
(1880), text from the epic
“Kalevipoeg” by Friedrich Reinhold
Kreutzwald
02:15
Karl August Hermann
(1851–1909)
O. Kuutma, piano
„Õhtul õues”
CD 12: 3
CD 11: 6
02:34
83
Miina Härma
(1864–1941)
„Kojuigatsus” (ilmunud 1922),
sõnad Ernst Enno
“Homesickness” (published
in 1922), text Ernst Enno
by Verner Nerep
„Tuljak” (ilmunud 1898),
sõnad Karl Ferdinand Karlson
Juhan Jürme
(1896–1943)
CD 5: 1
CD 5: 2
02:40
Marss „Kodu”
March “Home”
Hindrek Luhari
CD 12: 8
03:05
CD 1: 12
08:56
02:35
“Tuljak” (“A Dance Song”;
published in 1898), text Karl
Ferdinand Karlson
Artur Kapp
(1878–1952)
„Nooruse unenägu”
(ilmunud 1922),
sõnad Gustav Suits
CD 5: 3
01:35
“A Youthful Dream”
(published in 1922),
text Gustav Suits
Süit eesti runoviisidele
(Süit nr 2; 1930)
III Allegro
Suite on Estonian Runic
Melodies (Suite No 2; 1930)
III Allegro
„Kui ma olin väiksekene”
(ilmunud 1898), sõnad rahvaluule
Segakoor Raudam,
“When I was Young”
(published in 1898), text folklore
Mixed choir Raudam,
„Issand, jää meie juurde”
(ilmunud 1925), sõnad Luuka,
24, 29
Segakoor
“Lord, Stay with Us”
text Gospel of Luke, 24, 29
Unknown mixed choir
CD 5: 24
CD 6: 4
84
03:12
04:13
dirigent Olav Roots
Süit eesti rahvaviisidest
(Süit nr 1; 1906/1912)
III Andante con moto.
Teema ja variatsioonid
IV Finale. Valss
V Finale. Polonees
CD 1: 13–15 12:06
13
05:20
14
15
04:06
02:41
CD 5: 12
02:57
Suite On Estonian Folk Tunes
(Suite No 1; 1906/1912)
III Andante con moto.
Theme and variations
IV Finale. Waltz
V Finale. Polonese
„Elumerel” (1919),
sõnad Eduard Wöhrmann
“At the Sea of Life” (1919),
text Eduard Wöhrmann
by Verner Nerep
85
„Siin vaikse templi pinnal”
(ilmunud 1936), sõnad Leopold
Raudkepp
Segakoor
“At the Holy Ground of a Quiet
Temple” (published in 1936),
text Leopold Raudkepp
Unknown mixed choir
„Palumine” (1903),
sõnad Ado Reinvald
Tallinna Konservatooriumi koor
“A Prayer” (1903),
text Ado Reinvald
Choir of Tallinn Conservatory
Kantaat „Päikesele” (1910),
sõnad Mihkel Veske
Tallinna Konservatooriumi koor,
dirigent Olav Roots
Cantata “To the Sun” (1910),
text Mihkel Veske
Choir of Tallinn Conservatory,
„Mu süda” (1897), sõnad
Martin Lipp ja Karl Eduard Sööt
“My Heart” (1897), text Martin
Lipp and Karl Eduard Sööt
„Me muistne kuldne pärismaa”
(1938), sõnad Aare Niinemägi
“Our Golden Ancient Demesne”
(1938), text Aare Niinemägi
Toccata (1932)
Paul Indra (orel)
Toccata (1932)
Paul Indra (organ)
Viimne piht (1906)
Carmen Prii (viiul), orel
Last Confession (1906)
Carmen Prii (violin), organ
CD 6: 9
03:02
Eugen Kapp
(1908–1996)
86
CD 6: 10
CD 6: 13
CD 7: 8
03:09
10:27
02:04
Sümfooniline süit nr 1 (1933)
II Hällilaul
IV Finaal
dirigent Olav Roots
Symphonic Suite No 1 (1933)
II Lullaby
IV Finale
Etüüd „Meremeeleolu” (1928)
Olav Roots (klaver)
Etude “Marine mood” (1928)
Olav Roots (piano)
Prelüüd tšellole ja klaverile (1931)
Prelude for violoncello and piano
(1931)
Meloodia (1932)
Melody (1932)
Noktürn (1927)
CD 7: 15
CD 8: 12
CD 9: 6
02:29
Nocturne (1927)
Rudolf Palm (viiul), August Karjus
(tšello), Olav Roots (klaver)
04:01
Klaveritrio es-moll (1930)
II Scherzo
III Lento
Piano Trio Eb minor (1930)
II Scherzo
III Lento
Rudolf Palm (violin), August Karjus
(violoncello), Olav Roots (piano)
06:47
87
CD 2: 6–7
6
7
07:34
04:54
02:34
CD 8: 8
03:38
CD 8: 18
03:35
CD 9: 8
03:32
CD 9: 9
05:53
CD 9: 10–13
10
11
12
13
24:57
11:19
01:59
07:42
03:56
Johannes Kappel
(1907–1982)
„Jehoova on mu karjane”,
sõnad Piibli ainetel
Segakoor
“Jehovah is My Shepherd”,
text on the Biblical themes
Unknown mixed choir
Raimund Kull
(1882–1942)
CD 6: 6
02:57
Fantaasia-kapriis
Fantasy-Capriccio
Marss „Kodumaa”
CD 3: 3
06:23
CD 3: 4
03:24
CD 3: 5
03:23
CD 3: 6
03:40
CD 3: 7
08:44
CD 12: 7
03:24
March “Homeland”
Alfred Karindi
(1901–1969)
„Vallatu neiu”
“Naughty Lass”
Reekviem
Segakoor
Requiem
Unknown mixed choir
„Öö laul” (1937),
sõnad Anna Haava
“Night Song” (1937),
text Anna Haava
CD 6: 7
04:38
CD 7: 4
03:06
Sümfooniline poeem
„Kriuša lahing” (1920)
Symphonic Poem
“The Battle of Kriusha” (1920)
Popurrii-fantaasia
Potpourri-Fantasy
Cyrillus Kreek
(1889–1962)
„Sirisege, sirbikesed” (1918),
sõnad rahvaluule
“A Harvest Song” (1918),
text folklore
by Verner Nerep
88
Jüri Kuru
(1895–1942)
CD 5: 7
02:42
Marss „Põhjalaager”
March “North Camp”
Hindrek Luhari
89
Herman Känd
(1905–1952)
„Lõoke”
ÜENÜTO segakoor,
“Skylark”
The mixed choir of ÜENÜTO,
Artur Lemba
(1885–1963)
CD 6: 2
01:19
Franz Lehár
(1870–1948)
Laul operetist „Schön ist die Welt”
Song from the operetta
“Schön ist die Welt”
Vilja laul operetist „Lõbus lesk”
CD 11: 17
CD 11: 18
Vilja Song from the operetta
“Die lustige Witwe”
90
03:28
03:03
Pidulik avamäng nr 1 (1906)
Festive Overture No 1 (1906)
Klaverikontsert nr 1
G-duur (1905)
I Allegro moderato
III Allegro
Artur Lemba (klaver),
Piano Concerto No 1
G major (1905)
I Allegro moderato
III Allegro
Artur Lemba (piano),
Armastuse poeem (1915/1916)
Poéme d’amour (1915/1916)
„Nüüd üle kirsipuude”
(ilmunud 1933),
sõnad Marie Under
orkester
“Over the Cherry Trees”
text Marie Under
orchestra
91
CD 2: 1
06:30
CD 2: 2–4
23:35
2
3
4
10:30
06:09
06:54
CD 9: 1
02:24
CD 10: 18
01:39
Eduard Liives
(1892–1978)
Pidulik marss
Festive March
Hindrek Luhari
Mihkel Lüdig
(1880–1958)
CD 12: 2
03:12
Avamäng-fantaasia nr 1 h-moll
(1906)
Overture-Fantasy No 1 B minor
(1906)
Sümfooniline pilt „Jaaniöö” (1910)
CD 3: 1
06:28
CD 3: 2
05:17
CD 5: 11
02:28
CD 8: 14
02:51
CD 8: 15
01:43
CD 10: 12
03:20
Symphonic Scene
“Midsummer Night” (1910)
Aleksander Läte
(1860–1948)
„Ärka üles, isamaa”
(ilmunud 1885),
sõnad Martin Lipp
“Wake up, Fatherland”
text Martin Lipp
by Verner Nerep
„Pilvedele” (ilmunud 1906),
“To the Clouds”
„Kiigelaul” (ilmunud 1904),
sõnad Martin Lipp
Olav Roots (klaver)
“Swing Song” (published in 1904),
text Martin Lipp
Olav Roots (piano)
92
CD 5: 9
CD 7: 3
CD 10: 8
03:07
03:36
01:36
„Põlismetsa järv” (1913),
“Forest Lake” (1913),
Eesti viis (1913)
Estonian Melody (1913)
Kaera-Jaan (1913)
Oat-Jack (1913)
August Karjus (violoncello),
piano
„Lapsepõlves” (1909),
sõnad Ado Reinvald
“In Childhood” (1909),
text Ado Reinvald
93
Theo Mackeben
(1897–1953)
„Bel Ami”
“Bel Ami”
Verner Nerep
(1895–1959)
CD 11: 16
03:09
„Kaame daam”,
sõnad August Alle
“Pale Lady”, text August Alle
Ants Eskola (tenor),
Roland Piperal, Lea Kalmet,
orkester, dirigent Priit Veebel
“Sandman”,
Ants Eskola (tenor), Roland
Piperal, Lea Kalmet, orchestra,
„Miki merehädas”,
Artur Rinne (bariton),
Stella Helder, orkester
“Mickey Mouse in Shipwreck”,
Artur Rinne (baritone),
Stella Helder, orchestra
94
01:57
CD 4: 4–6
4
5
6
05:55
02:32
02:04
01:17
CD 4: 7
05:56
CD 5: 8
01:30
CD 9: 4
03:33
Eduard Oja
(1905–1950)
Georg Malmsten
(1902–1981)
„Une-Mati”,
CD 5: 10
CD 11: 4
CD 11: 5
02:53
02:52
Ajatriloogia (1934/1936)
I Elu
II Igavik
III Tänapäev
dirigent Olav Roots
Trilogy of Time (1934/1936)
I Life
II Eternity
III Today
Humoresk (1936)
Humoresque (1936)
„Kangakudumise laul” (1932),
sõnad rahvaluule
“The Weaving Song” (1932),
text folklore
by Verner Nerep
Aeliita süit (1932)
I Iidne laul
Vladimir Alumäe (viiul),
Olav Roots (klaver)
Aeliita’s Suite (1932)
I Ancient song
Vladimir Alumäe (violin),
Olav Roots (piano)
95
Eesti tants nr 1 (1934)
CD 9: 5
01:58
Jaan Pakk
(1901–1979)
Estonian Dance No 1 (1934)
„Ööpoeem” (1933),
sõnad Anna Haava
“Night Poem” (1933),
text Anna Haava
„Põhjamaa lapsed” (1928),
sõnad Anna Haava
CD 10: 6
CD 10: 13
03:10
03:40
„Sina oled kelm”,
sõnad Anna Haava
Juta Tomberg (sopran), orkester,
“You are a Rogue”,
text Anna Haava
Juta Tomberg (soprano), orchestra,
“The Children of the North” (1928), Lydia Aadre (soprano), piano
text Anna Haava
Estonian National Anthem
The military band of
Tallinn Garrison, conducted
by Hindrek Luhari
CD 12: 1
Lullaby
Menuett
Canzonetta
Canzonetta
CD 8: 16
03:43
Marss „Laulupidu”
March “Song Festival”
Hindrek Luhari
Marss „Kodumaa kaitsjad”
CD 12: 4
02:18
CD 12: 5
02:39
CD 12: 6
03:24
March “Defenders of Homeland”
04:11
Marss „Võiduteel”
March “On the Path of Victory”
96
02:52
Rein Ploom
(1900–1986)
CD 8: 17
Menuet
CD 9: 3
01:29
Vladimir Padva
(1900–1981)
Hällilaul
02:17
Johannes Paulsen
(1879–1945)
Fredrik Pacius
(1809–1891)
Eesti hümn
CD 10: 20
97
Mart Saar
(1882–1963)
Riho Päts
(1899–1977)
Süit „Külalood” (1938)
dirigent Olav Roots
Suite “Village Melodies”
(1938)
Süit „Külalood” (1938)
I–II osa
Suite “Village Melodies” (1938)
I–II movements
„Pill oll’ helle” (1928),
sõnad rahvaluule
“Oh, I Would Sing” (1928),
text folklore
Mixed choir (women’s voices) of the
Estonia Music Department (EMO),
„Sarvelaul” (1926),
sõnad rahvaluule
“Horn Song” (1926),
text folklore
98
CD 3: 9–12
9
10
11
12
11:43
3:29
2:51
2:13
3:06
„Põhjavaim” (1910),
sõnad Marie Heiberg
“The Northern Spirit” (1910),
text Marie Heiberg
Department (EMO), conducted by
Verner Nerep
„Üks suu” (1913), sõnad Juhan Liiv
CD 3: 13
CD 5: 20
CD 7: 6
03:26
03:02
01:26
CD 5: 4
04:20
CD 5: 5
03:15
CD 6: 8
02:55
CD 8: 1
02:31
CD 10: 11
02:03
“Those Lips” (1913), text Juhan Liiv
„Mu järel’, hüüab Jeesuke”
(ilmunud vahemikus 1928–1936),
sõnad lauluraamatust
Segakoor
“Jesus is Calling for Me”
(published 1928–1936),
text from hymn book
Unknown mixed choir
Laul männile (1926)
Olav Roots (klaver)
Song to a Pine (1926)
Olav Roots (piano)
„Pilved sõudvad” (1930),
sõnad Juhan Liiv
“Clouds are Running” (1930),
text Juhan Liiv
99
Arnold Siirak
(1900–1956)
„Laisk Toomas”,
sõnad Paul Kuusik
“Lazy Thomas”,
text Paul Kuusik
„Tasakesi voolab oja”
“Silent Flows the Stream”
Peeter Süda
(1883–1920)
CD 11: 1
CD 11: 7
02:41
„Linakatkuja” (1913),
sõnad rahvaluule
“Flax Puller” (1913), text folklore
by Verner Nerep
Ave Maria (1914)
Paul Indra (orel)
Ave Maria (1914)
Paul Indra (organ)
Dance of Country Maids
„Kodu viis”, sõnad J. Kenn
“Melody of Home”, text J. Kenn
„Mulgimaale”,
sõnad Henrik Adamson
“To Mulgimaa”,
text Henrik Adamson
„Oma saar”, sõnad Gustav Suits
CD 3: 8
03:12
03:25
CD 8: 11
03:26
CD 5: 15
02:39
CD 11: 8
02:47
CD 7: 12
02:46
CD 7: 13
03:29
Tiiu Targama
(1907–1994)
„Laul sangaritest”
“Song of Heroes”
“My Own Island”,
text Gustav Suits
100
CD 8: 10
Pastorale (1920)
Juhan Simm
(1885–1959)
03:34
02:31
Pastoraal (1920)
Vaimupiigade tants
CD 5: 6
101
Rudolf Tobias
(1873–1918)
„Ööpala” keelpillikvartetist nr 2
(1900), orkestreerinud Eduard
Tubin (1939)
dirigent Olav Roots
“Night Piece” from the String
Quartet No 2 (1900), orchestrated
by Eduard Tubin (1939)
Verner Nerep
Ballaad „Sest Ilmaneitsist
ilusast” (1911), sõnad
Friedrich Reinhold Kreutzwaldi
eeposest „Kalevipoeg”
dirigent Olav Roots
Ballade “Of the Beautiful
Air Maiden” (1911), text from
the epic “Kalevipoeg” by
Friedrich Reinhold Kreutzwald
Lydia Aadre (soprano), conducted by
Olav Roots
„Oh, jäta kõik kaebed” (ilmunud
1922), sõnad F. V. Bodenstedri
„Mirza Schaffi lauludest”.
Segakoorile seadnud Cyrillus Kreek
“Oh, Leave All Complaints”
(published in 1922), text from
“Songs of Mirza Schaffy”, F. V.
Bodensteder. Arranged for mixed
choir by Cyrillus Kreek
„Otsekui hirv” (ilmunud 1909),
sõnad Psalm 42
Segakoor
“As a Hart Longs” (published
in 1909), text Psalm 42
Unknown mixed choir
„Eks teie tea” (loodud u. 1900),
sõnad Paulus, I Korint., 6, 19
“Know Ye Not” (written app.
1900), text Paul, I Corinth. 6, 19
102
CD 4: 14
06:40
CD 4: 15
09:58
CD 5: 13
01:41
CD 6: 11
05:53
CD 6: 12
05:09
„Õõtsuv meri” (ilmunud 1900),
“Swaying Sea” (published in
1900), text Karl Eduard Sööt
Koraalieelmäng nr 10 „Nun
ruhen alle Wälder” G-duur
alapealkirjaga „Ööpala”
(loodud pärast 1908)
Paul Indra (orel)
Choral Prelude No 10 “Nun
ruhen alle Wälder” G major,
subtitle “Night Piece”
(written after 1908)
Paul Indra (organ)
103
CD 7: 5
02:01
CD 8: 13
04:09
Konstantin Türnpu
(1865–1927)
Eduard Tubin
(1905–1982)
Eesti rahvatantsud ETW 12
(1929)
Kivikasukas (ETW 12-2)
Ingliska (ETW 12-1)
dirigent Olav Roots
Estonian Folk Dances
ETW 12 (1929)
Serf’s Dance (ETW 12-2)
Anglaise (ETW 12-1)
Tokaata ETW 14 (1937)
Kyrie (loodud vahemikus
1902–1915), segakoorile seadnud
Tuudur Vettik
Segakoor
Kyrie (written 1902–1915),
arr. for mixed choir by Tuudur
Vettik
Unknown mixed choir
„Meil aiaäärne tänavas” (1917),
sõnad Lydia Koidula
“Our Childhood Village Lane”
(1917), text Lydia Koidula
CD 4: 11–13 11:33
„Kevade tunne” (1919),
sõnad Villem Grünthal-Ridala
11
12
13
02:44
04:34
04:12
“Spring Feeling” (1919),
text Villem Grünthal-Ridala
CD 7: 11
01:30
CD 10: 14
02:57
CD 4: 8–9
04:14
8
9
02:40
01:30
CD 4: 10
05:52
Toccata ETW 14 (1937)
Süit eesti tantsudest ETW 15
(1938)
I Ristpulkade tants
II Pikk ingliska
III Setu tants
Suite on Estonian Dances
ETW 15 (1938)
I Crossed sticks dance
II Long anglaise
III Setu dance
„Karjase laul” ETW 87 (1927),
sõnad rahvaluule
“Shepherd’s Song” ETW 87
„Sügise päikene” ETW 74A
(1928/1929), sõnad Juhan Liiv
dirigent Olav Roots
“Autumn Sun” ETW 74A
(1928/1929), text Juhan Liiv
104
105
CD 6: 5
03:30
CD 7: 2
02:37
CD 7: 16
02:49
Priit Veebel
(1910–1944)
Adolf Vedro
(1890–1944)
Hällilaul (1918)
dirigent Olav Roots
Lullaby (1918)
„Lõoke” (1938),
“Skylark” (1938),
Verner Nerep
„Midrilinnu mäng” (1935),
sõnad rahvaluule
segakoor (naishääled), dirigent
Verner Nerep
“The Magic Bird Game” (1935),
text folklore
Lüüriline pala (1938)
Olav Roots (klaver)
Lyrical Piece (1938)
Olav Roots (piano)
CD 1: 11
07:10
„Mu kevad”
“My Spring”
„Puujala polka”,
CD 5: 14
CD 11: 2
02:46
CD 11: 3
02:56
CD 11: 9
02:48
CD 11: 10
02:58
CD 11: 11
02:40
CD 11: 12
02:03
CD 11: 13
03:28
01:19
“Wooden Leg Polka”,
CD 5: 21
„Võidurünnak”
“Victorious Offensive”
03:05
„Nooruslaul”
“Youth Song”
(seadja) „Neiud”
(arranger) “Lasses”
CD 8: 5
01:43
(seadja) „Mäepere talgud”
(arranger) “Bee in Mäepere Farm”
Runo I (1936)
CD 8: 6
02:29
(seadja) „Oo, kingi mul kodu”
(arranger) “Oh, Please Give Me
Home”
Runic Song I (1936)
Runo II (1937)
CD 8: 7
04:18
CD 10: 5
03:41
Runic Song II (1937)
Kaupo aaria ooperist „Kaupo”
(1932), Georg Tuksami libreto
Kaupo’s Aria from the opera
“Kaupo” (1932), librettist Georg
Tuksam
Arno Niitov (baritone), orkester
106
107
Gerhard Winkler
(1906–1977)
Tuudur Vettik
(1898–1982)
„Mu sünnimaa” (1931),
sõnad Jakob Liiv
segakoor (naishääled), dirigent
Verner Nerep
“My Native Land” (1931),
text Jakob Liiv
„Su põhjamaa päikese kullast”
(1934), sõnad Markus Univer
ÜENÜTO segakoor,
“From the Gold of Your Northern
Sun” (1934), text Markus Univer
„Merella on sinine” (1928),
sõnad Tuudur Vettik
“The Sea is Blue” (1928),
text Tuudur Vettik
CD 5: 19
02:30
CD 6: 1
02:21
CD 10: 16
03:11
CD 6: 3
01:38
CD 7: 14
03:26
„O mia bella Napoli”
“O mia bella Napoli”
Enn Võrk
(1905–1962)
„Helise, ilma!”, sõnad rahvaluule
ÜENÜTO segakoor,
“Chime, the Air!”, text folklore
„Ma lillesideme võtaks”,
sõnad Juhan Liiv
“I would Take a Flower Chain”,
text Juhan Liiv
108
109
CD 11: 14
03:12
Muusikaelu
Eestis 1930. aastate lõpul
110
111
Kui püüaksime praegu kokku panna esindusliku valiku eesti muusikast 1938./
39. aasta seisuga, siis saaks see kindlasti hoopis teistsugune kui siinne valik.
70 aastat hiljem me juba teame, et osa tollal salvestatud teostest kuulub eesti
klassikalise muusika meistriteoste hulka, mitmed teosed on kindlasti teenimatult kontserdielust kõrvale jäänud, osa kunagi populaarsest muusikast tundub
praegu päevakajalise ja vananenuna jne. Tolleks ajaks oli juba kirjutatud palju
rohkem muusikat, mida praegu esitame ja hindame, kuid mis nõudis rohkem
aega kas harjumiseks, esitusraskustest ülesaamiseks või lihtsalt trükki ja laiema
levikuni jõudmiseks. Seetõttu on siinne valik just niiviisi täielikult avaldatuna
hindamatu pilt omaaegsest muusikaelust, selles valitsevatest väärtustest ja
maitsetest, ja muidugi ainulaadne dokument paljude oluliste interpreetide
esituskunstist.
Muusikaloolase tegevus on sageli võrreldav detektiivitööga – uurijale on kättesaadavad vaid üksikud faktid, vihjed ja infokogumid ning neist tuleb konstrueerida tervikpilt, mis kirjeldaks kõne all olevat ajastut. Kunagi kõlanud
muusikat tuleb enamasti püüda kaudsete andmete ja kirjelduste põhjal ette
kujutada. Käesolev materjalikogu on unikaalne selles mõttes, et siin oli olukord
vastupidi – heliline ülesvõte oli olemas ja uurija ülesanne oli luua seda ümbritsev
kontekst, sest osa salvestisi oli rännanud mööda maailma vaid matriitsinumbrite
all ja andmetes salvestatu kohta oli väga palju vigu.
Ettevõtmise tegi kõigepealt tähtsaks salvestamisega seotud inimeste arvukus
– hulk interpreete, mitmed koorid, sümfoonia- ja puhkpilliorkester, salvestati
ligi viiekümne helilooja teoseid. Teiseks võiks välja tuua salvestatud muusika
žanrilise mitmekesisuse, valik hõlmab peaaegu kõiki muusikaliike alates sümfooniast kuni operetimeloodiate ja tollaste populaarsete laulukesteni. Kolmas
väga tähtis aspekt on see, et salvestati ka riigimeeste kõnesid, mis tähendab,
et kogu üritust peeti oluliseks ka riiklikul tasandil. Nagu selgub salvestusaktsiooni ettevalmistustest (seda käsitleb lähemalt Ilvi Rauna artikkel käesolevas kogumikus), oli vähemalt esialgu planeeritud finantseerimine Riikliku
Propaganda Talituse1 vahenditest. Pole päris selge, miks rahastamine lõpuks
ikka ainult Riigi Ringhäälingu kanda jäi, kuid ka see oli riiklik ja suurelt jaolt
riigieelarvest rahastatud organisatsioon. Lõpuni järgiti ka salvestusaktsiooni
algset ideed luua esinduslik valik eesti parimatest muusikateostest, seega
midagi eesti muusika antoloogia taolist.
Riiklik Propaganda Talitus loodi 1935. aasta sügisel iseseisva ja otse peaministrile alluva asutusena
1934. aastal Siseministeeriumi juurde asutatud informatsiooni ja propagandatalituse asemele ning selle
juht sai ministri õigused (Postimees 20.09.1935, lk 5). Selle kultuuriosakonna ülesandeks oli (Postimees
08.10.1935, lk 2) „... rakenduslikult korraldada ja arendada kirjanduse, kunstide, teatri, kino, raadio,
seltskondliku isetegevuse jne alasid, algatada ja teostada seltskondliku isetegevuse alustel rahvuslikke
üritusi ja kultuurilisi aktsioone”.
1
112
113
Muidugi määrasid valiku mingis osas lihtsalt võimalused: kuna tollal mahtus
ühele plaadipoolele 3–5 minutit muusikat, siis sai suuremate teoste osakaal
olla suhteliselt väike (neid mahtusid ja piiratud ressursse vaatleb põhjalikult
Ilvi Rauna oma artiklis); tuli arvestada interpreetide ja kooridega, kes said
kindlal salvestusperioodil kohale tulla, olid nõus honorariga jne. Eelkõige
määras valiku aga ikkagi soov kujundada eesti muusikast võimalikult esinduslik
ja tasakaalustatud pilt, mida ei olnud võimalik saada kommertstarbimiseks
mõeldud heliplaatide abil. Tollal oli grammofon kodudes küll üsna levinud, kuid
kontsertmuusika vähegi ulatuslikumate teoste heliplaatide komplektid olid tavaostjale liiga kallid. Küll aga otsiti ja kuulati heliplaadisaateid raadiost ja sel oli
muusika levikul ning muusikalise maitse kujundamisel juba oluline roll.
Eesti heliloomingu kujunemisest
Eesti oma muusika teema kerkis päevakorrale 19. sajandi keskel, kui järjest
rohkem asutati eestlaste lauluja mänguseltse ja vaja läks eestikeelset ilmalikku
repertuaari. Eesti keelde tõlgiti hulgaliselt saksa, soome ja teisi laule, samuti
loodi uusi laule tollal üldlevinud neljahäälses rahvalaulu-lähedases stiilis, mida
laialt levinud saksa meestelauluseltside järgi Liedertafel’iks kutsuti. Samas aga
käis arutlus selle üle, millised peaksid olema eesti omad laulud. Esimese eesti
üldlaulupeo kavas 1869. aastal oli kaks algupärast eesti laulu – Aleksander
Kunileidi „Mu isamaa on minu arm” ja „Sind surmani”, mõlemad Lydia Koidula
sõnadele. Rahvuslikult meelestatud haritlased vaatasid eeskujude otsimisel
Soome poole ja Kunileidi laulude eeskujuks olidki soome laulud (Arro 1933: 116).2
Esimese laulupeo kavas oli ka Soomest pärit laul, Fredrik Paciuse „Maamme”
Johann Voldemar Jannseni eestikeelsete sõnadega „Mu isamaa on minu arm”,
millest hiljem sai eesti ametlik hümn ja nii on ta puhkpilliorkestri seades ka neil
salvestistel (CD 12: 1).
Nii nagu 19. sajandil kõikjal Euroopas, tekkis ka Eestis huvi rahvalaulude vastu
ja rahvaviisides nähti tulevase oma muusika lätteid. Kuigi juba sajandi algupoolel mitmed eestihuvilised saksa haritlased ja ka esimesed eesti literaadid
(nn estofiilid) olid eesti rahvapärimusest ja lauludest huvitunud, ei olnud nende
kogud laiemalt kättesaadavad ja viisiüleskirjutusi eksisteeris üldse juhuslikult.
Vanemas rahvalaulus ehk regilaulus nähti pigem eeskuju eesti luulele ja nende
lühikeste ning kitsa ulatusega viiside muusikalist väärtust ei osatud pikka aega
hinnata. 1821. aastal oli Tallinnas trükitud Kristjan Jaak Petersoni poolt rootsi
keelest saksa keelde tõlgitud Gananderi „Soome mütoloogia” (Ganander 1821),
Seal on sarnased viisid K. Collani kogumikust „Valituita Suomalaisia Kansan-Lauluja. I Wihko” trükitud
kõrvuti Kunileidi meloodiatega.
2
114
mis ilmus ka estofiilide ajakirja „Beiträge zur genauern Kenntniß der ehstnischen
Sprache” 14. vihikus ja mõjutas suuresti eesti haritlaste ettekujutusi eesti mütoloogiast ja selle võimalikest tegelastest. See ei olegi päris tõlge – oma saatesõnas rõhutab Peterson paralleeli soome runode ja eesti vana rahvaluule vahel
ning ta on valinud oma väljaandesse materjali, millele ka eesti aineses seoseid
leiab. Näiteks viitab ta soome Ukkot tutvustades eesti Kõue või Pikse kujule.
Üks soomlaste tähtsam jumal on Petersoni (või tema allika) transkriptsioonis
Wainemoinen, kelle kandlehelide peale imeasju sünnib (Ganander 1821: 20).3
Sealtkaudu on ka eestlaste ärkamisaegne laulujumal Vanemuine tekkinud,
sest eesti vanas rahvaluules sellist tegelast pole.
Väga võimsa tõuke eesti rahvuslike sümbolite ja teemade tekkeks andis Friedrich
Reinhold Kreutzwaldi „Kalevipoja” ilmumine Õpetatud Eesti Seltsi väljaandel
1857–1861 vihikute kaupa, korraga nii eesti kui saksa keeles. Kreutzwaldil oli
oma tööks palju vähem ehtsat rahvaluuleainest kui Elias Lönnrotil soome rahvuseepose „Kalevala” kirjutamiseks (ilmus 1835), sest lood Kalevipojast on muistendid ja regilauludes vilksab ta nimi üsna harva. Siiski on eeposesse põimitud
ka palju ehtsaid rahvalaule ja nii katkeid eeposest kui ka selle lugusid on palju
kasutatud nii laulude loomiseks kui hiljem ka lavateostes ja teistes suurvormides.
Juba 20. sajandi alguses, kui eestlastel veel polnud ei oma ooperiteatrit ega püsivat sümfooniaorkestrit, unistas Rudolf Tobias Kalevipoja-ainelisest ooperist,
selle ainetel on tal valminud ballaad „Sest Ilmaneitsist ilusast” (1911; CD 4: 15)
ja melodramaatiline poeem „Kalevipoja epiloog” (1912). Mõlemad suurt orkestrit
nõudvad teosed kanti ette 1913. aastal Estonia uue maja avamise puhul Tallinnas,
kuid tolleks sündmuseks oli Estonia orkestrile Peterburist lisajõude kutsutud.4
Rahvalaulude ja üldse rahvapärimuse kogumine muutus eestlaste hulgas järjest
aktiivsemaks, ja lausa ülemaaliseks ürituseks sai see Jakob Hurda ettevõttel,
kes 1880. aastatel hakkas avaldama ajalehes üleskutseid saata talle vanu laule ja
jutte. Viise sattus tema kogudesse võrdlemisi vähe, sest nende üleskirjutamiseks
oli noodikirja oskust vaja. 19. sajandi lõpukümnenditel kujunes eesti muusikaelu
juhiks Tartus Karl August Hermann – keeleteadlane ja Tartu Ülikooli eesti keele
lektor, samuti aktiivne ajakirjanik. Hermann oli suur muusikahuviline ja seda
veidi ka õppinud ning tema lihtsad laulud, klaveri- ja viiulipalad olid asjaarmastajate seltskonnale sobivad, jõu- ja maitsekohased. Üle kümne aasta
andis ta Tartus välja „Laulu ja mängu lehte” (1885–1897), millel olid noodilisad.
Tema avaldas Hurda eeskujul ajakirjanduses palveid saata talle rahvaviise, kuid
ta eesmärk polnudki sedavõrd ehtsaid rahvaviise koguda, kui neid kasutada –
ära seada ja rahvale laulda või mängida anda. Kuigi Hermanni juba uue sajandi
3
4
Taga registris lk 128 on „Wäinämöinen oder Wainemoinen, ein Gott des Himmels”.
Vardo Rumesseni kommentaar (Tobias 1995: 238).
115
algul ägedalt kritiseeriti primitiivse muusikamõistmise ja rahva maitse rikkumise
pärast, on mitmed tema laulud jäänud praeguseni laulupidude repertuaari –
tuntuim neist „Isamaa mälestus” („Isamaa ilu hoieldes ...”; 1880; CD 7: 1), mille
sõnad ongi pärit eepose „Kalevipoeg” sissejuhatusest. Mitmed Hermanni laulud
on saanud üldtuntud rahvalikeks lauludeks, mille autorit sageli ei osatagi öelda,
ja mõned sellised viisid kõlavad ka orkestripalades neil ülesvõtetel – näiteks
Raimund Kulli popurrii-fantaasia üks episood on Hermanni laulu „Kungla
rahvas” põhjal (CD 3: 7).
Mitmekesisem ettekujutus eesti rahvaviisidest ja eriti vanadest regiviisidest
hakkas kujunema uue sajandi algul, kui 1903. aastal hakkas rahvalaulude kogumist korraldama Helsingi ülikoolis rahvaluule alal doktorikraadi kaitsnud Oskar
Kallas, kes oli Eesti Üliõpilaste Seltsis mitmete oluliste rahvuslike ettevõtmiste
korraldaja. Mitmesuguste korjanduste ja heategevuslike üritustega koguti raha,
et palgata eesti haritlaste ja üliõpilaste hulgast kogujad või vähemalt katta nende
reisikulud. 1904. aastast kuni 1916. aastani kestnud kogumismatkadel saadud
materjal on palju süstemaatilisem ja kvaliteetsem kui varem. Eesti muusika kujunemisele oli aga väga oluline, et mitmed tulevased heliloojad sellest üritusest
noodikirjutajatena osa võtsid (Mart Saar, Peeter Süda, Cyrillus Kreek, Juhan
Aavik). Seejärel said arutlused eesti muusika omapärast ja ka sellest, milliseid
rahvaviise ja kuidas kasutada, uue suuna ja suure hoo.
19. sajandi lõpuks oli päris palju eestlasi juba Peterburi konservatooriumi
jõudnud. Mujal – Dresdenis, Leipzigis, Moskvas – õppinuid oli vähe, sest
Peterburi lähedus ja sealne suur eestlaste kogukond hõlbustas enamasti väga
vaestest oludest tulnud noortel end sisse seada ja õppimise kõrval ka tööd leida.
Peterburi eestlaskonna hulgas oli rahvuslik liikumine väga tugev, mitmed eesti
elu vaimsed juhid elasid seal ja side kodumaaga oli väga tihe. Seetõttu kujunesid ka sinna õppima läinud noortel rahvuslikud huvid ja soov liituda eesti
seltskonnaga, mis tollal sugugi endastmõistetav polnud – 19. sajandi lõpu ja
20. sajandi alguse venestamisperioodil oli igasugune kooliharidus Eestis venekeelne, haritum seltskond linnades aga rohkem saksakeelne. Päris kompositsiooni eriala lõpetas Peterburis kõigepealt Rudolf Tobias (1897), siis Artur Kapp
(1900), Artur Lemba (1908), Juhan Aavik (1911) ja lõpuks Heino Eller (1920).
Orelile või mõnele teisele pillile lisaks õppisid mingil määral kompositsiooni
ka mitmed teised eestlased, keda praegu tunneme heliloojatena – Mihkel Lüdig,
Peeter Süda, Mart Saar, Cyrillus Kreek. Tobias jäi algul Peterburi, kuid 1904–1908
töötas ta Tartus, kus tema esinemised, ettevõtmised ja ka kirjutised mõjusid väga
olulise fermendina siinse eesti seltskonna muusikaelu elavdamisel. Suurteostest
unistava helilooja jaoks oli aga tollane Tartu muusikaelu liiga piiratud ja elatise
teenimine muusikaõpetajana koolis ning klaveri eratundidega jättis vähe aega
muusika loomiseks. Pärast lõpetamist Tartusse asunud Juhan Aavikust sai
järgmise kümnendi aktiivne muusikaelu edendaja. Oli üsna tavaline, et Peterburis
116
lõpetanud muusikud jäid hoopis teiste võimalustega suurlinna edasi või otsisid
tööd mujal Venemaal – suurem osa neist opteerus Eestisse alles pärast revolutsiooni. Kuid Peterburi eesti kogukonna suuruse ja tihedate kontaktide tõttu jäi
enamik sinna jäänud muusikuid ikkagi eesti seltsi- ja muusikaelu sfääri – näiteks Tartu ajalehes Postimees avaldati 20. sajandi algul pidevalt Peterburi eesti
seltsides toimuvate ürituste kuulutusi ja ilmselt olid need mõeldud ajalehe sealsetele lugejatele. Niiviisi hakkas eesti haritud muusikute ja heliloojate arv just
sajandivahetusel kiiresti kasvama, koos sellega tekkisid eesti heliteosed ka
teistes žanrites peale koorilaulu.
Esimest korda püüdis mingi ülevaate eesti muusikast anda Leenart (Leonhard)
Neuman 1917. aastal Tartu kooliõpetajate kursustel peetud kaheksa loenguga
(Neuman 2005). Loomulikult on tal rääkida peamiselt koorilauludest ja laulukogumikest. Mahukama loominguga heliloojate puhul on probleem, et suuremad teosed ei ole trükis ilmunud. Neuman kurdab korduvalt, et peab neist rääkima sageli üheainsa ettekande-mälestuse või hoopis kuulduste põhjal. Siiski
on ta käsitlenud juba suhtelisel paljusid heliloojaid ja püüdnud neid ka stiililiselt iseloomustada. Tobiast püüdis ta kaitsta modernistiks nimetamise eest,
mis tollal siinses kirjasõnas tähendas segast ja arusaamatut muusikat, Neuman
nimetab teda uusklassitsistiks. Peale trükis ilmunud koorilaulude ja klaveriteoste
olid Eestis tuntud tema oreli või orkestriga koorilaulud „Eks teie tea” (CD 6: 12)
ja „Otsekui hirv” (CD 6: 11), ette olid kantud ka Capriccio orkestrile ja ballaad
„Sest Ilmaneitsist ilusast” (CD 4: 15). Tobiase enda käest oli Neuman kuulnud
oratooriumide „Joonase lähetamine”5 ja „Sealpool Jordanit” olemasolust. Mart
Saarest rääkides jõudis Neuman ka muusika rahvuslikkuseni. Ta leidis, et on
laiemas mõttes ja kitsamas mõttes rahvuslikke heliloojaid, nagu näiteks Skandinaavias Nils Gade ühelt ja Edvard Grieg teiselt poolt. Mart Saart nimetas ta
viimase ehk Griegi suuna rajajaks eesti muusikas, kuigi tal ka impressionistlikke
teoseid on. Saar olevat Neumani loengutel mänginud muusikanäiteid ja tema
loominguga oli kirjutaja ilmselt hästi kursis. Tobiase ja Saare kõrvale pani
Neuman võrdväärsena Peeter Süda oreliloomingu ja rõhutas eriti ta laulu
„Linakatkuja” (CD 5: 6) erakordsust eesti koorimuusikas – see on pikk fuuga
eesti regiviisi teemal ja sõnadega (Süda oli üks aktiivsemaid kogujaid EÜSi
jaoks, aga see on tema loomingus ainus rahvaviisiaineline teos). Artur Kappi
pidas Neuman toekaks heliloojaks, kes mingil määral Tšaikovski mõju all.
Ta nimetas kantaati „Päikesele” (CD 6: 13), orkestrisüiti eesti rahvaviisidest
(CD 1: 13–15), avamängu „Don Carlos” ja lisas, et on veel orkestriteoseid ja
kammermuusikat. Suurvormidest teadis Neuman veel Mihkel Lüdigi ja Artur
Lemba loomingus, kuid pidas neid eklektilisemateks heliloojateks, kuigi ka
1913. aastal Estonia uue maja avamisel oli Tallinnas autori juhatamisel ette kantud ka Tobiase „Sanctus”,
mis aastakümneteks jäigi ainsaks tuntud osaks sellest oratooriumist.
5
117
nemad olevat eesti rahvaviise kasutanud. Juhan Aaviku loomingust mainib
Neuman ainult koorilaule – tema orkestriteosed ongi hilisemad, kuigi ta ise just
tollal orkestrijuhina töötas. Noortest pidas Neuman eriti omapäraseks Cyrillus
Kreeki ja tema polüfoonilisi koorilaule. Lõpuks mainis ta Heino Elleri „praegu
veel moderni poole kalduvat orkestritööd”, teades rea orkestri- ning muude
instrumentaalteoste olemasolust. Selline oli siis ülevaade eesti algupärastest
heliteostest Eesti Vabariigi algusaastatel.
Eesti muusikaelu institutsioonide tekkimisest
Nii Tallinnas kui Tartus arenes 19. sajandil välja oma aja tüüpilistele struktuuridele vastav muusikaelu. Tallinnas tegutses 1809. aastast saati püsiteater,
mida 20. sajandi algul nimetati Tallinna Saksa Teatriks. Teatri mängukavas olid
ka muusikalavastused – ooperid, operetid, laulumängud, samuti pidi teatriorkester tollal mängima sõnalavastustes.6 Tallinna teater, samuti teised külalistrupid esinesid aeg-ajalt ka Tartus, kus püsiteatrit polnud. Kontserdielus oli
suur roll seltsidel, sest ka mujalt tulnud solistide puhul oli 19. sajandil tavaks
kasutada kohalikku orkestrit ja teisi soliste, päris sooloõhtud levisid sajandi
teisel poolel tasapisi ja veel 20. sajandi algul olid praeguses mõistes nn kirjud
kavad üsna levinud. Muusikaühingud tegutsesid ja ka sümfooniakontserdid
toimusid vahelduva eduga mõlemas linnas, sajandi lõpupoole tegutses nii
Tallinnas kui Tartus ka kammermuusika ühing.7 Päris püsivat sümfooniaorkestrit
polnud kummaski linnas ning sümfooniakontsertide korraldamiseks ühendati
muusikute ja asjaarmastajate jõud.
Kuna muusikaja teatritegemine oli nii põimunud seltsitegevusega, siis tekkis
eestlaste seltsielu arenemisega ka vajadus oma muusikaelu institutsioonide
järele. Nii laulu- kui mängukoore8 tekkis otseste lauluseltside kõrval ka muude
eesti seltside juurde, nagu näiteks põllumeeste või pritsimeeste seltsid. Koori
asemel või kõrval võis tegutseda ka kvartett või topeltkvartett, sest muusika
oli ajaveetmisel ja piduõhtute sisustamisel möödapääsmatu. Üksikud eestlastest
õppinud muusikud tegutsesid ka sakslaste muusikaelus – tuntuim näide on
Konstantin Türnpu Tallinna saksa lauluseltside juhina. Üldiselt oli teatri- ja
kontserdielu 19.–20. sajandi vahetusel küll avalik, nii et paljusid saksa seltside
korraldatud üritusi kuulutati ka eesti lehtedes ja vastupidi, teatud sotsiaalseid
piire hoidis paigas pileti hind. Rahvuslik seltsielu aga nõudis oma muusikat
Tallinna teatri muusikalavastustest vt Pappel 2003.
Kontserdielust ja muusikaseltsidest Tallinnas vt Keskpaik, Pappel 2008; Vallaste 2008. Sama teemat
Tartu osas vt Rohtla 2006; Rohtla 2005.
8
19. sajandil tarvitati eesti keeles sageli orkestri või ka suurema ansambli kohta sõna „mängukoor”,
puhkpilliorkestrite kõrval olid ka viiulikoorid ja mitmesugused segaansamblid (Kasemaa 1983).
6
7
118
ja oma muusikaelu, ja ainult seltsielu tasandil eestlus tollal eksisteerida saigi.
1870. aastal asutatud Eesti Üliõpilaste Seltsi albumis on juttu korduvatest
katsetest ühendada liikmetest asjaarmastajaid orkestriks juba 1880. aastatel ja
mõnikord olevat esinenud kvartett (Kõpp 1955: 120). 1890. aastatel oli mängijaid
rohkem ning 1899 otsustati Tartu eesti üliõpilastest, kooliõpetajatest ja -õpilastest
asjaarmastajate seas moodustada suurem eesti orkester, mida hakkas juhatama
Aleksander Läte, ja harjutusruumiks sai EÜSi maja (Kõpp 1955: 228–229). Selle
orkestri esimest kontserti Tartu Bürgermusse saalis peetaksegi esimeseks
eesti sümfooniakontserdiks. Katseid pärismuusikutest orkestrit kokku saada
tehti edaspidi 1906. aastal püsiteatriks saanud ja uue maja avanud Vanemuise
orkestri baasil, kuhu palgati lisajõude. Järjekindlaid suviseid kontserdiseeriaid
Vanemuise aias, kus mängiti ka küllalt tõsist sümfoonilist repertuaari, suutis
korraldada 1911. aastal Tartusse tulnud Juhan Aavik (Jürisson 1987). Suvemuusika oli Venemaal väga levinud ning paljud Peterburi konservatooriumi
üliõpilased, samuti suvepuhkusele lastud orkestrandid, teenisid suviti lisaraha
kusagil mujal. Värskelt Peterburist tulnuna oskas Aavik leida suveks oma jõududele lisa. Pärast Aaviku lahkumist 1925. aastal Tallinnasse ei õnnestunudki
Tartus regulaarsemaid sümfooniakontsertide sarju korraldada, kuigi kontserte
Vanemuise ja Tartu Kõrgema Muusikakooli jõudude ühendamisega korraldati.
Tallinnas püüdis eesti orkestrit moodustada 1912. aastal Estonia teatri muusikajuhi kohale asunud Raimund Kull, kes oli Peterburis trombooni õppinud ja Vene
Muusikaseltsi sümfooniaorkestris tollaste maailmakuulsate dirigentide käe all
mänginud ning paar aastat ka Kaasani sümfooniaorkestri dirigent olnud (Tõnson
1969: 12). Kull jäigi Estonia dirigendiks surmani 1942. aastal ja oli Tallinna sümfooniakontsertide peamiseks dirigendiks. Ka tema püüdis kõigepealt suvekontserte korraldada, kuid pärast Estonia uue maja valmimist 1913. aastal hakkas ta
korraldama kergema kava ja odavama piletiga nn rahvakontserte uues ilusas
kontserdisaalis. Neil kontsertidel kanti vahel ette päris tõsiseid sümfoonilisi
teoseid, kümnendi lõpus aga toimusid ka sümfooniakontserdid. Kuigi ka neis
jäi hooaegu vahele ja orkestrijõudusid nappis, oli Tallinnas kui suuremas linnas
siiski kergem regulaarseid sümfooniakontserte korraldada. Selleks tuli aga
teatri orkestrile võtta lisajõude. Kui 1926. aastal loodud Ringhäälingu ansambel
kosus orkestriks, hakati andma avalikke sümfooniakontserte teatri ja raadio
ühendatud orkestriga.
Pilliõpetus käis sajandi algul üldiselt eratundides, kuigi olid ka mõned eramuusikakoolid ja tugev muusikaõpetus oli õpetajate seminarides. Korraliku
muusikakooli vajadusest oli palju juttu ja kohe pärast Eesti iseseisvumist (1918)
asutati 1919. aastal nii Tallinna Kõrgem Muusikakool, tulevane Tallinna Konservatoorium kui ka Tartu Kõrgem Muusikakool. 1917. aasta revolutsiooni järel
Venemaal alanud segadus ja kodusõda tõi tagasi kodumaale enamiku seal
töötanud eesti muusikuid, samuti tulid baltisakslased, kelle hulgas oli häid
119
muusikaõpetajaid. Aga ka muude põgenike hulgas oli muusikuid, kes mõneks
ajaks või päriselt Eestisse jäid. Nii suurenes siinsete muusikute hulk kuni
1924. aastani. Tallinna ja Tartu koolide õppekavad olid üsna sarnased ja lähtusid
Peterburi konservatooriumi eeskujust. Tallinna konservatoorium sai riigilt
diplomi väljaandmise õiguse – siin töötas mitu endist Peterburi professorit
(pianistid Artur ja Teodor Lemba ning metsasarvemängija Jaan Tamm) ja ka
kool oli suurem. Tartu lõpetajad võisid eksternina teha eksamid ja saada samuti
diplomi, mida enamik hiljem professionaalses muusikaelus tuntud muusikuid
ka tegi. Vaatamata õppekava sarnasusele olid koolid erinevad ja see tulenes
õppejõudude isikupärast ja seega ka koolis valitsevast vaimsusest.
Mõlemast linnast aga kasvas välja silmapaistvaid muusikuid ja heliloojaid,
ning nemad moodustavadki Eesti muusikaelus järgmise põlvkonna. Iseseisvusaegsest eesti muusikast rääkides eristatakse tavaliselt Tallinna ja Tartu koolkonda. Tallinnas sai kompositsiooniprofessoriks Artur Kapp, kelle enda maitseeelistuseks oli suurejooneline klassikalis-romantiline muusika. Näiteks siin
salvestatud 1. sümfoonia algab vihjega Beethoveni 9. sümfooniale ja on pühendatud selle 100. aastapäevale (salvestatud on küll ainult kaks viimast osa; CD 2: 8).
Tallinnas Konservatooriumis töötasid vanemast põlvkonnast veel Mihkel Lüdig
(päris alguses), Artur Lemba, 1925. aastast Juhan Aavik ja Estonias dirigent ja
helilooja Raimund Kull – kõik head, kuid traditsioonilisema maitsega muusikud. See peegeldub ka Tallinna noorte heliloojate loomingus, kes olid kõik
konservatooriumis Artur Kapi õpilased – siin salvestatutest Eugen Kapp,
Evald Aav, Riho Päts, Enn Võrk, Gustav Ernesaks, Tuudur Vettik, Evald Brauer,
Juhan Jürme.
Tartus õpetas kompositsiooni Heino Eller, keda tollase Eesti oludes nimetati
modernistiks. Selle sõna tähendus oli küll segane ja praegu me vaevalt teda nii
nimetaksime, kuid selgelt kõlab tema helikeel kaasaegsemalt ning ta väärtustas
palju kõrgemalt uut muusikat. Tema õpilased ja mõttekaaslased olid Eduard
Tubin, Eduard Oja, Alfred Karindi ja siin salvestustel väga oluline isik, dirigent
ja pianist Olav Roots, kes õppis nii klaverit kui kompositsiooni. Praegu me teame,
et Eduard Tubinast on saanud rahvusvaheliselt tuntud suure ja omapärase
loominguga helilooja, neil salvestistel kõlavad ta noorpõlveteosed. Tartus asusid
tollal Eesti rahvusliku kultuuri väga olulised asutused – Tartu Ülikool ja Eesti
Rahva Muuseum, mille juurde asutati Eesti Rahvaluule Arhiiv ja sinna koondati
ka kõik rahvaviiside kogud. 1930. aastatel kujunes just seal omapärane ja
uudsem suhtumine rahvuslikkusesse ja rahvaviiside kasutamisesse muusikas,
kritiseeritakse 19. sajandi stiilis rahvaviisi kasutamist teemana ning lähenetakse
Sibeliuse ja Bartóki vaadetele.
Loomulikult ei olnud Eestis võimalik olla vabakutseline helilooja. Tavaliselt
töötati muusikaõpetajana või teatrite juures. Olulisem riiklik toetus kultuurile
120
üldse tuli Eesti Vabariigis läbi 1925. aastal asutatud Eesti Kultuurkapitali. Sellel
olid erinevate tegevusalade toetamiseks vastava ala ekspertide koguga sihtkapitalid ning nii muusikaelu kui ka loomingu rahastamine käis Kultuurkapitali
helikunsti sihtkapitali (KKHS) kaudu, mille tegevusest on põhjalikumalt kirjutanud Maarja Kasema (Kasema 2002). Heliloojate toetamiseks ostis KKHS regulaarselt heliloojatelt uudisteoseid ning 1930. aastatel mingil määral ka kirjastas.
Peale KKHSi kirjastasid muusikat 1921. aastal loodud Eesti Lauljate Liit (ELL) ja
1924. aastal loodud Eesti Akadeemiline Helikunstnike Selts (EAHS). ELL kirjastas
loomulikult koorimuusikat ja mõningaid raamatuid, samuti oli neil ajakiri
Muusikaleht. Nii EAHSi kui KKHSi kirjastamistegevuses oli rõhk väiksematel
teostel solistidele ja kammeransamblitele (peamiselt klaveripalad, soololaulud
ja viiulipalad klaveri saatega), mille nootidele võis loota mingitki müügiedu.
1931. aasta aprillikuu Muusikalehes ilmus ülevaade Kultuurkapitali viie
tegutsemisaasta jooksul ostetud muusikateostest ning sellele järgnes ajalehes
nördinud reaktsioon: „Näib, nagu oleks Helikunsti Sihtkapital sellega juba
oma raske ülesande sooritatuks pidanud, kui ta heliloojaile nende honorari peo
peale luges ja käsikirjad hoolikalt arhiivi kaustikusse vajutas. Ja siin puhkavad
nad nüüd õnnist und, suurmeistrid, prof. Aavik, Kapp ja Lemba kõrvuti nooremate vendade – Elleri, Vedro, Kreegi, Saare ja hulga teiste seltsis.” (Päevaleht
04.05.1931). Kirjutaja pahandab, et kui need on head teosed, tuleks nad kättesaadavaks teha või siis raha raiskamine lõpetada. 1934. aastal ilmus EAHSi
väljaandel uus planeeritav aastaraamat Eesti Muusika Almanak I (mis kahjuks
jäigi ainsaks) ja selles avaldati „Eesti helitööde nimestik nr. 1: juhis kontsertide
korraldajaile”. Selles on loetletud 72 sümfoonilist teost, 33 instrumentaalkontserti või muud teost orkestri saatega ja 33 kammermuusika suurvormi –
üksikute eranditega kõik käsikirjas ja enamasti autori (või sõprade-pärijate)
valduses, kuid küllalt palju käsikirju oli juba helikunsti sihtkapitali valduses
ja üksikud ka vastasutatud Muusikamuuseumi valduses.
KKHSi seos 1939. aasta salvestusaktsiooniga võib esmapilgul näida kauge,
kuid teoste nimekirjadesse süvenemisel näeme, et eelkõige sümfoonilisest
muusikast on salvestatud just läbi aastate KKHSi poolt ostetud teoseid. Näiteks
osteti kohe Kultuurkapitali esimesel tegevusaastal (1925/26) mitmeid palju
varem kirjutatud ja juba kontsertidel kõlanud teoseid, nagu Heino Elleri
sümfoonilised pildid „Koit” (1920; CD 4: 1) ja „Videvik” (1917; CD 4: 2), Mihkel
Lüdigi sümfooniline pilt „Jaaniöö” (1910; CD 3: 2) ja Juhan Aaviku kantaat
„Kodumaa” (1920; CD 6: 14) (Kasema 2002: 95). Esimesel aastal ostetud helitööd on
seda enam tähendusrikkad, et otsus, milliseid töid soetada, tehti üsna kiirustades
ning otsustati osta „ainult suuremad ja rohkem tuntud tööd” (Kasema 2002: 95).
Ühelt poolt tähendab see, et tegemist oli juba kord nn kvaliteedikontrolli läbinud
ja tunnustatud teostega. Samas oli väga tähtis ka asjaolu, et KKHS nõudis
ostmisel korralikke noote, orkestriteostest kogu komplekti – partituuri ja esi-
121
tuseks vajaminevaid väljakirjutatud orkestripartiisid. Seega olid nende teoste
noodid kättesaadavad, asusid Kultuurkapitali valduses ning olid juba korra
välja ostetud. Ka järgmistel aastatel osteti heliloojatelt veel varasemaid ja juba
tuntuks saanud teoseid – Artur Lemba klaverikontsert nr 1 (1905; osteti 1928/29;
CD 2: 2–4) ja „Pidulik avamäng” (1906; osteti 1926/27; CD 2: 1), Estonia uue
maja avamisel 1913 olid juba kõlanud Rudolf Tobiase ballaad „Sest Ilmaneitsist
ilusast” (1911; osteti leselt 1926/27; CD 4: 15) ja Artur Kapi kantaat „Päikesele”
(osteti 1928/29; CD 6: 13). Kuigi KKHSil polnud jõudu suuri teoseid välja anda,
kogunes niiviisi siiski tasapisi eesti muusika riiklikest vahenditest ülalpeetud
arhiiv ja vahel olevat lastud ka teoseid kopeerida (Kasema 2002: 95).
Eesti tollaste muusikaelu juhtide ring ei olnud väga lai ning ka selle salvestamise
repertuaari valimisel, nagu selgub Ilvi Rauna artiklist käesolevas kogumikus,
olid otsustajate hulgas August Topman ja Juhan Aavik ning ilmselt osalesid ka
dirigendid Raimund Kull ja Olav Roots. Kõik nad olid pikemalt või lühemalt ka
KKHSi teoste omandamiseks moodustatud hindamiskomisjoni kuulunud, samuti
tundsid nad oma töö tõttu põhjalikult olemasolevat eesti muusikat. Lõplikult
kujunes salvestamisele läinud heliteoste valik tõenäoliselt veel paljude tegurite
mõjul – soolo- ja kammerteoste valik sõltus kindlasti ka interpreetidest, koorimuusikas peegeldub tugevasti paari viimase laulupeo repertuaar.
Helisalvestus Eestis enne Teist maailmasõda
Esimesed teated heliplaatidest ning plaadistamisest Eestis pärinevad üsna
20. sajandi algusest. Selle tunnistajaks on meil üks ajalehekuulutus aastast 1902,
kus Tartu proviisor Siegfried von Kieseritzky reklaamib oma apteegis müügil
olevaid grammofone ja fonograafe, ning mis eriti tähelepanuväärne, „eesti keeli
rääkijad ja lauljad platted” on samuti tema juures müügil (Postimees 10.01.1902).
Seal said müügil olla 1901. aastal Peterburis salvestatud kuus eesti laulu, esitajaks
Peterburi konservatooriumi tudeng tenor Mihhail Goltisson. Selliste plaatide
salvestamine oli jälle õnnelike juhuste kokkulangemise tulemus – 1901. aasta
sügisel salvestas Peterburis The Gramophone Company, ja eesti varasema plaadiloo uurija Reino Sepp oletab, et nii klaverisaatjaks kui ka eesti laulude vahendajaks võis olla tollal samuti Peterburi konservatooriumis õppinud Mihkel
Lüdig (Sepp 1988: 48). Kuue laulu hulgas on tervelt kaks August Weizenbergi
laulu. Kujur August Weizenberg olevat olnud suur muusikaarmastaja ja loonud
ka viise, aga nooti ei tundnud. Mihkel Lüdig meenutab oma mälestustes, et
noore tudengina oli ta austusest kuulsa kunstniku vastu teda sageli aidanud
ning ta laule olevat tollal Peterburis näiteks ka Aino Tamme ja teiste lauljate
kontserdikavades olnud (Lüdig 1969: 55–56). Goltisson oli tenorisolistiks ka
1903. aasta suvel Pärnus, kui Mihkel Lüdig valmistas sealse laulupäeva ajaks
ette Haydni „Loomise” ettekande Elisabethi kirikus (Lüdig 1969: 85).
122
Esimene Eestis tehtud salvestus valmis 1904. aastal: Riiast Peterburi reisinud
heliinsener Franz Hampe salvestas Tallinnas 25. jaanuaril (vana kalendri järgi)
ja sellest kirjutas nii Tallinna leht Teataja (27.01.1904) kui ka Tartu leht Postimees
(28.01.1904) pealkirja all „Eesti laulud ilmareisil”: „... „Kuld Lõvi” võõrastemaja
saalis „Estonia” laulukoor mineval pühapäeval 15 Eesti laulu, enamasti rahvalaulud grammofoni sisse laulnud. Esmaspäev käinud neiu Paula Brehm ja hr. M
sääl laulmas. [...] Nagu kuulda, olla needsamad agendid Läti muusikatöödest
60 nummert oma aparadiga üles võtnud.” (Postimees 28.01.1904).9 Klaverisaatja
oli ilmselt Mihkel Lüdig, sest 25. jaanuaril oli neil kontsert Estonia Seltsis (Eesti
Postimees 22.01.04). Reino Sepa oletusel ehk ei soovinud Lüdig kui juba peaaegu
diplomeeritud helikunstnik oma nime niisuguse kahtlase asjaga siduda, sest
salvestamine oli esialgu pigem mingi mustkunstitaoline trikitamine kui auväärne muusika jäädvustamine (Sepp 1988: 49).
Alates sajandi teisest kümnendist domineeris Eesti plaaditurul Inglise firma
The Gramophone Company kaubamärk His Master’s Voice, kelle tehnikud
käisid Tallinnas mitmel korral Eesti artiste salvestamas (suuremad aktsioonid
toimusid septembris 1911, juunis 1928, mais 1930 ja mais 1939). Kuid ainult
osa salvestamisest tehti Eestis – kahe maailmasõja vahel kuulus Eesti The
Gramophone Company Skandinaavia filiaali alla ja eesti artistid käisid salvestamas ka Kopenhaagenis või mujal selle stuudiotes, plaadid valmistati aga
Inglismaal Hayesis. Sõja algusega 1914 jäi salvestamistesse suurem vahe ja
töö taastus alles 1920. aastatel (Pedusaar 1998: 52).
Kahe sõja vahel ei tekkinud Eestis omamaist muusikatööstust ega plaadifirmasid.
Siinsel turul tegutsesid aktiivselt Lääne-Euroopa tuntud plaadifirmad ja kaubamärgid, lisaks kõige tuntumale, His Master’s Voice’ile ka näiteks Odeon, Columbia,
Parlophon, Becca jt. Hiljem lisandus ka läti kaubamärk Bellaccord Electro (Pedusaar 2001). Viimati mainitu koos His Master’s Voice’iga andiski välja peamise
osa kahe sõja vahel salvestatud repertuaarist. Enamasti salvestati populaarseid
lööklaule (mis ei pruukinud olla pärit eesti heliloojate sulest), kupleenumbreid
või operetiviise, vähesel määral siiski ka koorimuusikat ja teisi žanre (nt puhkpilliteoseid). Nurin omamaiste klassikalise muusika heliplaatide puudumise
üle oli 1930. aastate ajakirjanduses sagedane, samas ei lootnud kirjutajad sellistele plaatidele erilist müügiedu ja ilmselt arvasid nii ka plaadifirmad. Selge,
et raamatu trükkimist ei saa tehnilise keerukuse poolest võrrelda tollase helisalvestamise ja plaaditootmisega, kuid olukord oli siiski selline, et omakeelse
kirjavaraga üsna hästi varustatud eestlastel samahästi kui puudus salvestatud
eesti tõsisema muusika kogu. Juba 1930. aastal unistas Juhan Jaik plaatide
Reino Sepp väidab Gramophone Company diskograafi Alan Kelly andmetele tuginedes, et 1901–1910
salvestati tervelt 276 eestikeelset helikandjat (Sepp 1988: 50).
9
123
„raamatukogust”, kuhu kogutaks kõik eesti plaadid ja mille asutamiseks olevat
viimane aeg (Muusikaleht, 1930, nr 12, lk 273–275). Kõige rohkem kannatas eesti
algupärase muusika heliplaatide puuduse all suurim tollane heliplaatide tarbija
Riigi Ringhääling.
Kuni 1936. aastani puudus Eestis võimalus heli salvestamiseks, siis aga osteti
Riigi Ringhäälingusse vajalikud seadmed. Kohe samal aastal alustati suuremahulise eesti rahvamuusika jäädvustamisega ja 1936–1938 salvestati Ringhäälingu stuudios 131 plaati, kokku 746 rahvalaulu ja pillilugu (sh ka liivi
ja Ingerimaa rahvamuusikat). Ettevõtmist korraldasid Herbert Tampere Eesti
Rahvaluule Arhiivist ja August Pulst Muusikamuuseumist ning iga asutus sai
koopia plaatidest, seetõttu on kogu see suur töö säilinud ning praegu Tartus
Eesti Rahvaluule Arhiivis uurijaile kättesaadav (http://haldjas.folklore.ee/rl/
era/leidmine/index.html). Neid salvestusi on rohkesti kasutatud hilisemates
rahvamuusika heliväljaannetes nii LPdel kui praeguseks ka CDdel. Lisaks salvestati jooksvalt nn käiberepertuaari raadioeetri jaoks, mille tarvis aparatuur eelkõige sai soetatud. Kahjuks on Riigi Ringhäälingu kunagisest kogust säilinud
ainult väga üksikud plaadid, sest ringhäälingu fonoteek hävis 1944. aasta märtsipommitamises peaaegu täielikult.
Arvestades suuremahulise muusika salvestamise kogemuste vähesust Eestis ja
plaaditootmise puudumist, on üsna loomulik, et 1939. aasta suur projekt otsustati
läbi viia koostöös firmaga The Gramophone Company ja mitte oma jõududega.
Nende tollasest aparatuurist ning heliinsener Johann Dændlerist kirjutab käesolevas raamatus põhjalikumalt Morten Hein, kel oli õnn temaga ka isiklikult
kohtuda.
Salvestatud muusika ülevaade
Salvestusaktsiooni käigus võeti üles 169 heliteost, lisaks veel seitse toonase Eesti
Vabariigi kõrgema võimukandja kõnet. Praeguseks on üles leitud peaaegu kõik
salvestised, kadunuks on jäänud vaid neli plaadikülge – esimene pool Juhan
Aaviku klaverisonaadi esimese osa salvestusest Olav Rootsi esituses, Artur Kapi
laulud „Mets kohas” ja „Metsateel” Olga Lundi esituses ning „Porilaste marss”
puhkpilliorkestri esituses. Salvestiste restaureerija Claus Byrithi arvates (vt tema
artiklit käesolevas kogumikus) on see ime – mõned plaadiküljed nii suurest
hulgast võisid jääda juba omal ajal Hayesis kvaliteedikontrolli taha, nii et neist
matriitse ei saanudki.
Ajaliselt kõige mahukama osa salvestistest moodustab sümfooniline muusika,
millest tunti ka kõige rohkem puudust. Arvuliselt on kõige rohkem kooriteoseid.
Lisaks salvestati ka instrumentaalmuusikat, vokaalmuusikat (nii klassikalist
124
kui ka kergemat repertuaari) ning puhkpilliteoseid. 1939. aastal salvestatud
helitööde žanriline jaotus on järgmine:
Orkestriteosed
Koorimuusika
Instrumentaalmuusika (klaver, orel, kammeransamblid)
Vokaalmuusika (klaveri ja orkestri saatel)
Puhkpillimuusika
32 teost (4 CDd)
58 teost (3 CDd)
26 teost (2 CDd)
42 teost (2 CDd)
11 teost (1 CD)
Salvestamist planeerides ei oldud nii optimistlik. Ilvi Rauna (vt tema artiklit
käesolevas kogumikus) kirjutab, et esialgu planeeriti umbes 100 suurema või
väiksema eesti heliteose salvestamist: 35 koorilaulu, 28 orkestriteost, 18 soololaulu, 4 klaveripala, 8 viiulipala, 4 tšellopala, 4 oreliteost ja üks teos kammeransamblile. Žanrite proportsioonid on jäänud üsna sarnaseks, kuid heliteoste
arv on suurenenud ning lisandunud on puhkpilliteosed ja kõned, millest algul
ei räägitud. Samuti on märgatavalt suurenenud vokaalmuusika hulk, seda eriti
märkimisväärselt koorimuusikas osas. Salvestusaktsioonis osales palju inimesi –
Riigi Ringhäälingu orkester, mida juhatasid Raimund Kull,10 Olav Roots, Juhan
Aavik, Priit Veebel ja Priit Nigula; Tallinna Garnisoni puhkpilliorkester, mida
dirigeeris Hindrek Luhari. Erinevaid instrumentaalsoliste osales kuus ja
lauljaid kümme, lisaks veel kolm lapslauljat, kes esinesid koos täiskasvanutega.
Salvestusel osales kaheksa koori, neist üks on meie lünklikus materjalis identifitseerimata ja suurema osa vaimulike koorilaulude esitajat võime Eesti tollaste
kooride seast vaid oletada.
Orkestrimuusika
1939. aastal salvestatud materjali hulgas on kõige vanemad teosed pärit eesti
sümfoonilise muusika algusaegadest. Kõige varasem teos, 1900. aasta paiku
loodud Rudolf Tobiase „Ööpala” (CD 4: 14), ei olnud algselt küll orkestriteos.
Tegemist on kolmanda osaga Tobiase teisest keelpillikvartetist, millele Eduard
Tubin tegi 1939. aastal orkestriseade. Ajaliselt järgmised teosed pärinevad 20.
sajandi esimesest kümnendist – Artur Lemba klaverikontsert nr 1 (CD 2: 2–4)
ning „Pidulik avamäng” (CD 2: 1). Lemba klaverikontsert, mis on loodud
Peterburi konservatooriumis õppides ning mida autor esitas väga menukalt oma
konservatooriumi lõpuaktusel, oli tolleks ajaks juba väga tuntud teos ning seda
mängisid paljud pianistid. Helikeelelt on teos selgelt romantiline, kirjutatud
parimate vene romantiliste heliloojate stiilis (eeskujudeks Tšaikovski, Glazunov,
Rahmaninov). Siinsel salvestusel esitab klaverikontserti autor, kes oli tollal
Tallinna Konservatooriumi tunnustatuim klaveriprofessor. Samast ajast on pärit
10
Siin ja edaspidi mainitud isikute lühibiograafiaid vt „Lühibiograafiad”, lk 281.
125
ka Mihkel Lüdigi „Avamäng-fantaasia” (CD 3: 1) ning sümfooniline pilt „Jaaniöö”
(CD 3: 2). Lüdig oli kuni revolutsioonini Peterburi eesti seltskonna muusikaelu
aktiivne juht ning korraldas ka seal kombineeritud jõududega eesti sümfoonilisest muusikast kontserdi (Lüdig 1969: 122), tema sümfooniline looming
jääbki sellesse aega ja hiljem Eestis on ta kirjutanud peamiselt koorilaule.
Stiililt veel sarnase, kuid sisult oluliselt tõsisema rühma moodustavad sümfoonilise muusika salvestiste hulgas Artur Kapi teosed. Neid on üsna palju,
sealhulgas ka kõige pikem salvestatud orkestripala – esimese sümfoonia kaks
viimast osa (CD 2: 8), mis kestavad peaaegu kakskümmend minutit ja moodustavad kogu sümfooniast ligi poole (sümfoonia kogukestus on umbes 42 minutit).
Sümfooniast oli eespool juttu, et see on pühendatud Beethoveni 9. sümfoonia
100. aastapäevale. Siin salvestatud osad järgnevad teineteisele attacca ning
kannavad ühist alapealkirja „Variatsioonid vanale eesti teemale ja finaal”, oma
pikkusega moodustavad nad ka omaette tõelise suurvormi. Muusikaloolistes
kirjutistes on Artur Kappi sageli esitletud eelkõige sümfonistina, seda ilmselt ta
mõtlemise suurejoonelisuse tõttu, sest ta on kirjutanud muusikat peaaegu kõigis
žanrites peale ooperi. Siia valikusse on võetud kolm tema suuremat orkestriteost
– lisaks sümfooniale veel kaks süiti. Kokku 40 minuti ringis muusikat on suurim
maht orkestriteoste hulgas. Umbes samas mahus ehk 39 minutit on salvestatud
veel Juhan Aaviku lugusid, kes ise oli nii valiku tegemise juures kui ka dirigendina salvestamise juures, ning järgmised on samuti dirigendi, Raimund Kulli
lood, kokku 26,5 minutit.
Lugejale-kuulajale torkab kindlasti silma rahvaviisidel põhinevate teoste rohkus
siinses valikus, kuid stiililt on need üsna erinevad. Rahvaviisid ja nende kasutamine olid olnud tähtsad eesti oma muusika algusest peale, kuid üheks põhjuseks just runo- ehk regiviiside plahvatuslikule kasutamisele 1930. aastatel võis
olla Armas Launise koostatud suure kogu „Eesti runoviisid” ilmumine 1930. aastal
Eesti Kirjanduse Seltsi väljaandel. Esimest korda olid sajad arhailised viisid
(täpsemalt 2580) kättesaadavad kõigile heliloojatele, mitte ainult neile, kes ise
kogumas käisid või oskasid Tartusse Eesti Rahvaluule Arhiivi otsima minna.
Teiseks toetas rahvuslikkusetaotlusi kõigil kunsti- ja üldse elualadel 1930. aastatel
ka riiklik kultuuripoliitika. Tarbekunstis olid väga levinud rahvakunsti motiivid,
ka albumikaantelt ja serviisidelt võis leida rahvarõivaste kudumi- või tikandimustreid. Kujutavas kunstis kasutati muistenditest pärit teemasid ja kirjanduses
olid levinud ajaloolised romaanid eesti rahva muistsest vabadusvõitlusest. Võiks
arvata, et Artur Kapi 1930. aastal kirjutatud „Süit eesti runoviisidele” (Süit nr 2),
millest siin on salvestatud kolmas osa (CD 1: 12), on reaktsioon just selle kogumiku ilmumisele. Runo- ehk regiviise tunti varem väga piiratud hulgal ja rahvaviisi all mõeldi laiemates ringides tavaliselt uuemaid viise või ka lihtsalt populaarseid laule. Kapi runoviiside-kasutus esindab kindlasti sümfonisti lähenemist,
kus rahvaviis(id) või nende motiivid on arendatavaks teemaks.
126
Peterburis õppinud heliloojatest viimasena, 1920. aastal lõpetas seal Heino Eller
– kuigi ta pole oluliselt noorem näiteks Juhan Aavikust, venis ta õpiaeg üsna
pikaks. Ta oli alustanud viiuldajana ning edasi õppimise ajal mängis pidevalt
ka viiulit erinevates orkestrites. Tema tuli tagasi Eestisse hoopis teise kogemuse
ja muusikaliste vaadetega – kõigepealt on väga erandlik see, et eesti heliloojast
kujunes puhtalt instrumentaalteoste autor. Selles vallas aga oli tema maailm
kaasaegseim, mida tollases Eestis leida võis. Ilmselt seetõttu kogunes tema
ümber ka rühm noori, kellest said 1930. aastate teisel poolel siinse muusikaelu
vaimsuse uuendajad (selles mõttes on eriti olulised Olav Roots pianisti ja dirigendina, Eduard Tubin heliloojana ning Karl Leichter muusikakirjaniku ja
publitsistina). Tänaseks on Heino Elleri teosed see osa eesti muusika klassikast,
mida sageli mängitakse – eriti muidugi sümfooniline poeem „Koit” (CD 4: 1),
mida sageli võetakse eesti muusika sümbolina näiteks hooaja avakontsertide või
oluliste esinduslike kontsertide kavasse. Tuntud ja armastatud on ka teised siin
salvestatud lood, mis mõlemad olid veel Peterburis kirjutatud. Huvitav on see,
et nn rahvuslikuks muusikaks mõtestasid Elleri varasema loomingu alles ta
õpilased, ja otseseid muusikalisi viiteid rahvaviisi motiividele ja helilaadidele
leiab alles ta 1930. aastate ja hilisemast muusikast – ilmselt jõudsid need sinna
teda Tartus ümbritsenud keskkonna ja õpilaste mõjul.
Eduard Tubina loomingu maht ja kaalukus, samuti ta muusika järjest suurenev
rahvusvaheline levik teevad temast kahtlemata kogu selle salvestistehulga
tuntuima nime. Tollal oli ta veidi üle kolmekümne ja alles naasnud lühikeselt
õppereisilt Budapesti. Kuigi olid juba olemas ja ette kantud ta kaks suurt sümfooniat, on siia valitud arusaadavatel põhjustel väiksemad teosed. Olulisemad
neist on tokaata (CD 4: 10) ja „Süit eesti tantsudest” (CD 4: 11–13), veel leiame
kaks tantsu õpiaja tsüklist „Eesti rahvatantsud” (CD 4: 8–9). Nagu pealkirigi
ütleb, on süidis kasutusel tantsuviisid, neist on küll valitud suhteliselt arhailised. Tema rahvaviisi-käsitlustes leiame küll sümfoonilist faktuuri, mitte aga
traditsioonilist arendust, samuti on rütmika ja harmoonia uudsemad kui tollal
siin tavaline. Samal ajal aga hakkas Tubin huvi tundma ka regiviiside ja üldse
folkloori vastu, plaanides rahvaluuleainelist balletti „Kratt”. Eduard Tubin
on seadnud orkestrile ka Rudolf Tobiase omaette palana populaarseks saanud
kolmanda osa teisest keelpillikvartetist „Ööpala” (CD 4: 14). Selle järel oleme
samale orkestriteoste CD-le paigutanud ka Rudolf Tobiase ballaadi „Sest Ilmaneitsist ilusast” (CD 4: 15) sopranile ja sümfooniaorkestrile, kuna oma suurvormilikkuse tõttu ei sobinud ta hästi teiste orkestrisaatega laulude kõrvale soololaulude valikusse.
Salvestatud sümfoonilise muusika valikus torkab silma tänapäeval vähetuntud
või hoopis tundmatute teoste suhteliselt suur osakaal. Näiteks enamikku Juhan
Aaviku orkestriloomingust praegusel ajal samahästi kui ei tunta ega mängita.
Samuti on siin tervelt neli orkestriteost Raimund Kullilt, mis oma žanrilt on
127
lähedased meelelahutusmuusikale. Nende puhul peaksime meenutama, et veel
1930. aastatel oli täiesti elujõus rahvakontsertide traditsioon, mida Raimund Kull
alustas Estonia uues kontserdisaalis1913. aastal, ja neis kavades oli kergemate
sümfooniliste teoste kõrval ka žanriliselt kergemat muusikat. Igasugused popurriid, fantaasiad, rapsoodiad, süidid eesti viisidel, tuntud laulude teemadel jne
olid väga levinud. Teisalt olid nii Aavik kui Kull tollase muusikaelu juhid ja Aavik
kindlasti, kuid dirigendina ka Kull olid salvestatava repertuaari valijate hulgas.
Riigi Ringhäälingu orkester, kes salvestas kogu orkestriteoste osa ja ka soololaulud orkestriga ning vokaalsümfoonilised teosed, oli tollal kujunemas eesti
esimeseks päris kontsertorkestriks. Nagu eespool öeldud, avalikel kontsertidel
esineti siiski koos Estonia orkestriga ning ka tollel salvestamisel olid lisajõud
ilmselt sealt. Riigi Ringhäälingu orkester sündis koos raadioga 1926. aastal, kuigi
algkuudel koosnes see kõigest kolmest mängijast – Hugo Schütz (viiul), Alfred
Vaarmann (tšello) ja Anna Sivitski (klaver). 1927. aastaks oli koosseis kasvanud
üheksa inimeseni, instrumentidest olid lisandunud harmoonium, viiul, klarnet,
kontrabass, flööt ja trompet, orkestrijuhi ülesandeid täitis esialgu Hugo Schütz
(Ringhääling... 1944: 25–26). Kuni 1934. aastani jäigi orkester suhteliselt pisikeseks,
12-liikmeliseks. Esimeseks dirigendiks, tolleaegse kõnepruugi kohaselt muusikadirektoriks sai Arkadius Krull. Tollane toimetaja Vardo Holm on meenutanud:
Orkestris oli 1930. aastal 12 mängijat: Rudolf Palm, Hubert Anton, August Mill, August
Karjus, Boleslav Kotsensky, Arnold Sepp, Mihail Prokofjeff, Karl Kukk, Julius Vaks,
Eduard Tigane, Kristjan Vesterstein, Friedrich Nikolai. Orkestri juht oli Arkadius Krull,
keda nimetati saksa raadio eeskujul muusikadirektoriks.
(Holm TMM M 247: 1).
Seoses raadio riigistamisega 1934. aastal suurenes ka orkester ning 1939. aastaks
oli see kasvanud 36 liikmeni (Rauna 2004: 14). 1934–1939 oli orkestri peadirigent
Raimund Kull, abidirigendiks Priit Nigula (end. Friedrich Nikolai). 1939. aastal
sai orkestri peadirigendiks Olav Roots, kes jäi sellesse ametisse kuni 1944. aastani.
Seega oli salvestusaastal orkestri juhiks äsja saanud Olav Roots, kel paljude
kaasaegsete ning orkestrantide meelest õnnestus 1940. aastate algul viia orkester
uuele tasemele. Siiski võib juba 1939. aasta salvestiste põhjal öelda, et tegemist
oli üsna korralikul tasemel orkestriga, kuigi suuremate ettevõtmiste jaoks oli
vaja lisajõude. Ka Juhan Aavik viitab sellele, et orkestri koosseisu oli salvestusaktsiooni puhuks suurendatud:
Plaadistamise sisuline osa – sissemängimise-laulmise täitsid paljud eesti nimekad solistid
[...] ja suurel määral Ringhäälingu enda selleks puhuks suurendatud sümfooniaorkester
Raimund Kulli, Olav Rootsi ja käesoleva teose autori juhatusel.
(Aavik 1969 IV: 248).
128
Peale Kulli, Rootsi ja Aaviku dirigeerisid kergema muusika puhul orkestrit
veel Priit Veebel ja Priit Nigula. Konkreetsete teoste esitajaid ja dirigente
teame me ainult tänu Inglise diskograafi Alan Kelly ja Rootsis elanud eestlasest
heliplaatide uurija Reino Sepa koostatud diskograafiale (Kelly, Sepp 1988;
vt faksiimile lk 177), muidu oleks nende identifitseerimine võimatu. Aavik
ja Kull olid tegutsenud Eestis dirigentidena umbes ühest ajast, sajandi teise
kümnendi algusest, nad olid kokku puutunud väga kehvade oludega orkestrimuusika viljelemisel. Aavik on salvestamisel juhatanud enda heliteoseid ning
Tallinna heliloojate lihtsamaid teoseid. Raimund Kulli juhatada on samuti tema
enda orkestriteosed, lisaks veel mõni üksik teos (näiteks Evald Braueri „Eesti
capriccio”). Olav Roots on dirigeerinud nõudlikumad sümfoonilised teosed –
peale Tartu heliloojate on tema juhatusel salvestatud näiteks ka kõik Artur ja
Eugen Kapi lood.
Arvestades rohkeid vigu Kelly/Sepa diskograafias, võib neid oletada ka dirigentide märkimisel. Ühe vea saime parandada tänu Eesti Filmiarhiivist saadud
kroonikafilmile, millest räägib oma artiklis ka Claus Byrith (vt lk 161). Juhan
Aaviku orkestrisaatega laulu „Tervitused” (CD 10: 19) dirigendiks võis diskograafiast lugeda Olav Rootsi, kuid film samast salvestussessioonist näitas
dirigeerimas Raimund Kulli. Üldiselt aga osutab ka muusika valik tõenäolisele
dirigendile, nii et suuri vigu ei tohiks siin olla. Väike küsimärk jäi õhku Eduard
Oja „Humoreski” dirigendi osas – tartlaste Elleri, Tubina ja Oja teisi orkestriteoseid dirigeeris Olav Roots, seda aga kirjade järgi Raimund Kull. Oja salvestiste
plaadikülgedega oli registrites suur segadus ja nii teosed üldse kui ka plaadikülgede järjestus said identifitseeritud nootide järgi. Nii tuli välja, et lisaks Oja
„Humoreskile” (matriitsid nr 0CS1377 ja 0CS1378; CD 4: 7) oli sama pealkirja all
veel võte Riho Pätsi „Külalugude” kahest esimesest osast (matriits nr 0CS1379;
CD 3: 13), mis tervikuna salvestati veidi hiljem (matriitsid nr 0CS1419–1422;
CD 3: 12). Viimase teose nooti ei õnnestunud meil leida, seetõttu puuduvad ka
osade pealkirjad ja selle üksiku eksinud plaadikülje identifitseerimisega oli tükk
tegemist. Jääb mõistatuseks, miks ühe teose algust salvestati kaks korda ja kas
seda dirigeeris algul Kull ja veidi hiljem Roots nagu diskograafias kirjas. Eduard
Oja „Ajatriloogia” (matriitsid nr 0CS1388 ja 0CS1389; CD 4: 4–6) alt tuli aga välja,
et pealkirja järgi selle kolmandale matriitsile olid salvestatud hoopis Eduard
Tubina kaks tantsu „Kivikasukas” ja „Ingliska” tsüklist „Eesti rahvatantsud”
ETW 12 (matriits nr 0CS1390; CD 4: 8–9).
Koorimuusika
Koorimuusikat on salvestatud kõige arvukamalt ja kuigi lood on lühikesed, tuleb
neid kokku siiski kolm CDd. Üks põhjusi selleks on kindlasti eesti oma muusika
kujunemine üldse, selge eesti identiteediga muusikaelu algas 19. sajandil just
129
kooriseltsides. Seetõttu ulatub ka koorimuusika ajalugu ajaliselt kõige kaugemale ning selle žanri maine eesti muusikaelus oli kõrge – vastandina üldisele
muusikaloo pildile, milles asjaarmastajatele kirjutatud koorilaulud on marginaalsed või kaovad hoopis. Ka iseseisvas Eestis, kui nn kõrgemate žanrite – ooper,
sümfooniline muusika, kammermuusika – viljelemiseks tekkis järjest rohkem
võimalusi, oli koorilaul jätkuvalt populaarne. Koore oli palju, ja kuigi polnud
ühtegi kutselist koori, jõudsid nii mõnedki Tallinna ja Tartu koorid arvestatava
kontsertkoori tasemele. Seetõttu oli ka nõudlus koorilaulude järele suur, samas
kui instrumentaalteosed võisid jäädagi ettekandjat ootama.
Siinses koorimuusika valikus leiame näiteid kõikidest ajajärkudest, kuid umbes
pooled valitud laulud on kirjutatud 1920. aastate lõpul ja 1930. aastatel. Nende
hulgas on laule, mis on väga populaarseks saanud – näiteks Gustav Ernesaksa
„Hakkame, mehed, minema” (1933; CD 7: 9) või Eduard Oja „Kangakudumise
laul” (1932; CD 5: 8) –, aga on ka laule, mida enam ei kuule. Vanemad laulud on
tõesti kõik sellised, mis ongi saanud eesti koorilaulu klassikaks ning kuuluvad
ka praegu paljude kooride repertuaari. Eesti asjaarmastajate kooride repertuaari
on läbi pooleteise sajandi kujundanud laulupidude kavva valitud laulud ja ka
siinses valikus on neid palju. 1921. aastal loodi kooriliikumise koordineerimiseks
ja laulupidude korraldamiseks Eesti Lauljate Liit, laulupidusid hakati korraldama
iga viie aasta tagant ja seati sisse süstemaatiline ettevalmistus. Peale üldjuhtide
kuulusid korraldajate hulka ka instruktorid, kes käisid koore ja piirkondlikke
kogunemisi juhatamas. Viimane laulupidu oli toimunud 1938. aasta suvel ja selle
üldjuhid olid Juhan Aavik, Verner Nerep, Juhan Simm, Tuudur Vettik ja Evald
Aav, puhkpilliorkestreid juhatas Raimund Kull. Siinses valikus on tervelt neliteist
laulu, mis olid kuulunud just selle laulupeo kavva ja veel mitmeid laule, mis olid
kõlanud varasematel laulupidudel. Lauljate Liit hoolitses ka kodumaise kooriloomingu levitamise eest ning korraldas eriti 1930. aastatel mitmeid võistlusi
uute koorilaulude saamiseks.
1939. aastal üles võetud materjali hulgas võime kuulda kaheksat koori, kuid
üks koor on diskograafias nimetamata ja kindlalt me seda identifitseerida ei saa.
Kõige enam salvestusi on teinud Estonia muusikaosakonna (EMO) segakoor, mis
oli segakooridest tollal eesti esinduskoor. 1910. aasta üldlaulupeo ajal Tallinnas,
kui pandi ka nurgakivi Estonia uuele teatrihoonele, olevat tekkinud mõte luua
„laulukoor, kes suuteline täitma selle ala eeskujuandvaid taotlusi uues „Estonias””
(Leichter 1992: 37). 1912. aastal moodustati Estonia Seltsi juurde eraldi teatri- ja
muusikaosakond ning August Topmani loodud segakoor sai viimase olulisimaks
üksuseks. EMO segakoori üheks eesmärgiks oli kanda koos orkestriga ette nii
eesti kui klassikalisi vokaalsümfoonilisi suurteoseid, teiseks aga edendada eesti
muusikat ja tutvustada eesti heliloojate uuemat loomingut. Järgnevatel aastatel
kujunes koorist eesti muusikaelus oluline kollektiiv, kuna koori tase paranes
aastatega ning asjaarmastajatest kasvati välja üsna professionaalsete tulemus-
130
teni. Esimese koorina Eestis näiteks tegeleti koorilaulu harjutamise kõrvalt ka
hääleseadega ning koolitati lauljaid muusikateooria alal. 1925. aasta sügisest oli
koori juhatanud Juhan Aavik, ühe hooaja 1935/36 käis Tartust koori juhatamas
Eduard Tubin, ja tema käe all kanti ette Igor Stravinski „Psalmide sümfoonia”,
mis tollase tavalise koorirepertuaari kõrval oli ennenägematult kaasaegne teos.
1936. aasta sügisest juhatas koori Verner Nerep. 1938/39 hooaja algul oli läbi
viidud põhjalik häälte kontrollkatse, osa lauljaid tegevliikmete hulgast välja
arvatud ja nende asemele uusi võetud. Hooaja jooksul valmistati ette kaks
a cappella kontserdi kava ning kevadise kavaga (enne salvestamisi) käidi ka
ringreisil Soomes, kus koori kontsertidel esinesid solistidena viiuldaja Carmen
Prii ja sopran Lydia Aadre (Leichter 1992: 46–47).
Segakooridest on esindatud veel segakoor Raudam kahe ning ÜENÜTO segakoor kolme salvestisega. Segakoor Raudam oli asutatud 1922. aastal Eesti Raudteelaste Ühingu koorina. Dirigent Karl Leinuse käe all oli koorist 1939. aastaks
kujunenud üsna arvestataval tasemel kontsertkoor, esineti regulaarselt ka
Estonia kontserdisaalis (Aavik 1969 IV: 203). ÜENÜTO segakoor on nime saanud
organisatsioonist, mille alla koor kuulus – Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse
Tallinna osakond. Tegemist oli 1919. aastal loodud noorteorganisatsiooniga, mis
tegutses laialdaselt üle terve Eesti ning mille aktiivsemad tegevussuunad olid
seotud spordi ja kultuuriga. ÜENÜTO segakoor oli Tallinna muusikaelus tuntud
koor, selle koori pikemaaegsed dirigendid olid olnud Anton Kasemets ja Evald
Aav. 1938. aastast juhatas koori Gustav Ernesaks. Salvestatud on ka Tallinna
vene segakoori (dirigent Andrei Stepanov), kes on laulnud neli vene rahvalaulu
kooriseades.
Lisaks neile asjaarmastajate segakooridele võime salvestatud segakooride
seast leida ka Tallinna Konservatooriumi koori, mis koosnes toonastest konservatooriumi tudengitest, ja sellega töötas konservatooriumi direktor ning koolimuusika õppejõud Juhan Aavik. Konservatooriumi koor on salvestanud Artur
Kapi laulu „Palumine” (CD 6: 10), mille juurde Kelly/Sepa diskograafias polnud
dirigenti märgitud, ja samuti Artur Kapi kantaadi „Päikesele” (CD 6: 13) koos
Riigi Ringhäälingu orkestriga Olav Rootsi juhatusel. Mis võiks aga olla Kelly/
Sepa diskograafias nimeta jäänud segakoor, kelle esituses on salvestatud kuus
eesti vaimulikku koorilaulu ja Rudolf Tobiase veidi ulatuslikum kooriteos oreliga
„Otsekui hirv” (Psalm 42; CD 6: 11)? Kõige tõenäolisemalt võis see olla tollal
oreliklassi õpilaste ja õpetajate moodustatud ühingu Collegium musicum umbes
35-liikmeline koor, mis esines 1930. aastatel tihti raadiosaadetes (Topman 1972:
181–184; Kõlar 2002: 203–204). See ühing oli asutatud oreliklassi õppejõu August
Topmani ja ajaloohuvilise üliõpilase Hillar Saha initsiatiivil ja eesmärgiks oli
nii muusikaloo tundmaõppimine kui ka kirikukooris laulmise ja selle juhatamise
kogemuste andmine üliõpilastele. 1930. aastate lõpul oli oreliklassi juures veel
kirikumuusika eriala ja selle õppijatele oli kohustuslik hääleseade. Collegium
131
musicum käis ka välisreisidel (1932. aastal Soomes, 1936. aastal Rootsis). Tollal
kirikumuusikat õppinud Neeme Laanepõld meenutas, et Collegium musicumis
kasutati konsistooriumi juures töötava kirikumuusika sekretariaadi poolt välja
antud „Kirikukooride” vihikuid, mille koostajaks ja toimetajaks oli August
Topman ja hiljem ka kirikumuusika järgmine sekretär Johannes Hiob (Laanepõld
1976: 241). Nii laulude valik kui ka salvestuselt kuuldav koori suurus (pigem
väiksus võrreldes teiste kooridega) ja selgem intonatsioon viitavad sellele
koorile. Samas on nende esitus a cappella lauludes rõhutatult silpnoote eraldava
rütmiga, peaaegu fraase moodustamata, mis viitab kirikus koraalilaulmise stiilile
või harjumusele. Meeskooridest on salvestatud kahte esinduskoori – Tallinna
Meestelaulu Seltsi ning Tartu Meestelaulu Seltsi koori. Tallinnas oli 20. sajandi
alguses saksa meeskoori Revaler Liedertafel juhatajaks eestlane Konstantin
Türnpu ning ka kooris laulis arvukalt eestlasi. Sõja ajal saksa kooride tegevus
katkes ning 1916 asutasid eestlased oma meeskoori, mille juhataja koha Türnpu
vastu võttis. Algul Tallinna eesti meeskoorina esinenud seltskond moodustas
seltsi ning 1918. aasta kevadest kanti nime Tallinna Meestelaulu Selts (Vahter
2003: 58–61). Türnpu juhtis koori aktiivselt kümme aastat ja tema käe all õpiti
nii eesti laule kui ka meeskooride laiemat repertuaari, mida Türnpu hästi tundis,
eriti palju lauldi soome meeskoorilaule. Pärast Türnpu surma 1927. aastal
juhatas koori pikemat aega August Topman, 1935–1937 Gustav Ernesaks ja
edasi Tartust Tallinna tulnud Alfred Karindi. Tegemist oli väga tuntud ning
populaarse kooriga, kes andis palju kontserte nii Eestis kui ka välisriikides
(esineti näiteks Soomes, Lätis, Rootsis, Norras). Lisaks kontserttegevusele andis
Tallinna Meestelaulu Selts välja ka meeskoorile mõeldud noote, mis andis eesti
heliloojatele hea põhjuse meeskooridele rohkem kirjutada, kuna ettekande- ning
kirjastamisvõimalused olid üsna reaalsed.
Tartu Meestelaulu Selts oli Tallinna omast veidi noorem, see asutati 1923. aastal.
Koori esimene dirigent oli Juhan Simm, kes oli enne sõda 1912. aastal Tartus
ka eesti üliõpilaste meeskoori asutanud, millest sai hiljem Tartu Akadeemiline
Meeskoor. Noore Eduard Tubina käe all, kes asus Tartu Meestelaulu Seltsi koori
juhatama veel Tartu Kõrgema Muusikakooli õpilasena 1928. aastal, läks koori
tegevus väga aktiivseks, uuenes repertuaar, koor esines regulaarselt iseseisvate
kontsertidega ning tehti ka mõned välisreisid (Lätisse ja Poola).
esimest viiulit mängis tollane keskkooliõpilane Heino Eller ja tšellot üliõpilane
Juhan Simm. Eesti Vabariigis jäi kammermuusika esialgu varju, kuid 1926. aastal
loodud Eesti Akadeemiline Helikunstnike Selts (EAHS) võttis eesti kammermuusika edendamise ja kontsertide korraldamise üheks oma põhieesmärgiks.
1930. aastatel loodi EAHSi juurde nii keelpillikvartett kui ka puhkpillikvintett.
See innustas ka heliloojaid kirjutama nendele koosseisudele, kuna olemas oli
heal tasemel ansambel, ning uued helitööd kanti ka üsna varsti pärast loomist
ette. Kammermuusika vallas oli väga aktiivne ka Tartu Helikunsti Selts, ka seal
tegutses 1930. aastatel kvartett ning pianistina oli Olav Roots kuni Tallinna
minekuni väga tegev mitmesugustes ansamblites.
Kuigi suuremõõtmelist kammermuusikat ei olnud 1939. aastaks Eestis loodud
palju, on siiski üllatav, et ainus tervikuna salvestatud ansamblile kirjutatud
suurvorm valikus on Eugen Kapi trio es-moll (1930; CD 9: 10–13). Tegemist on
helilooja üliõpilastööna valminud teosega, mis on küll värske ja haarav muusika,
kuid hiljem jäänud (ka sama autori) teiste teoste varju. Selle trio salvestamine
on võtnud kokku seitse plaadikülge (matriitsid nr 0CS1229–1232 ja 0CS1435–
1437) ja kahjuks oli üks neist (matriits nr 0CS1436) saanud kannatada (vt Claus
Byrithi artiklit, lk 163). Et kuulaja saaks teosest tervikliku pildi, mängisid Taani
muusikud Hans Stengaard (viiul), Henrik Brendstrup (tšello) ja Frode Stengaard
(klaver) Claus Byrithi initsiatiivil ja juhendamisel trio 3. osa teise poole uuesti
ning ta monteeris selle uue salvestise teose osade vahele. Autentsuse huvides
aga toome trio järel (CD 9: 14) ära ka tugevate krõpsudega algse salvestise
rikutud matriitsilt.
Kuna suurem osa esimestest eesti muusikutest olid hariduselt organistid, oli
orelirepertuaari päris palju. Siiamaani on eesti organistide lemmikuks Peeter
Süda oreliteosed. Ka Artur Kapi ja Rudolf Tobiase orelilooming on praeguseni
mängitav ning koos kirikumuusika renessansiga Eestis 1990. aastatel on noored
organistid huvi tundnud ka nende teenistustel kasutatava muusika vastu, nagu
koraalieelmängud. Mõlemad olevat olnud väga head improvisaatorid orelil ja
see on nende kaasaegsetele sügava mulje jätnud. Paul Indra (enne eestistamist
Pressnikoff) oli 1930. aastatel väga aktiivne organist ja esines palju ka erinevatel
koorikontsertidel, samuti solistide saatjana nii orelil kui klaveril. Ta oli Tallinna
Konservatooriumi lõpetanud 1930. aastal August Topmani klassis ja töötas
Tallinnas Pühavaimu kiriku organistina.
Kammermuusika, klaver ja orel
Siinses saksa seltskonnas olid kammermuusika mängimist korraldanud
nii Tallinnas kui ka Tartus tegutsenud Kammermuusika Ühingud (Verein für
Kammermusik). Eesti seltskonna muusikaelust 19.–20. sajandi vahetusel on
teada üksikuid kammeransamblite esinemisi, tuntuim neist on Rudolf Tobiase
eestvõttel Tartus 1906. aastal kokku tulnud asjaarmastajate kvartett, milles
132
Klaverimuusika on salvestanud Olav Roots, kes tollal oligi tuntud rohkem
pianisti ja kammermuusikuna. Roots oli käinud 1933. aastal Pariisis õppereisil
ning ta pianistikarjääris oli oluline koht 1935. aastal veel Alfred Cortot’ kursustel
osalemisel. Samas oli ta dirigeerimise alal end täiendanud Viinis ja Salzburgis.
1930. aastate algupoolel Tartu Kõrgemas Muusikakoolis töötades tõi ta sealsesse
kammermuusikasse palju uut repertuaari – eriti uuemat prantsuse muusikat ja
133
koos Arno Niitoviga esitasid nad siinmail vähetuntud prantsuse laule (Debussy,
Fauré). Huvitav on see, et kuigi Roots esines pianistina palju, andis ta ainult
1936. aastal Tartus ühe soolokontserdi. 1935. aastal kutsuti ta Tallinna Konservatooriumi koosmängu (kammeransambli, saateklassi) õppejõuks ja hiljem
hakkas ta ka dirigeerimist õpetama. Klaverimuusika vallas oli palju lühipalu –
sellise repertuaari järgi oli nõudmist ja neid sai ka lihtsamini trükkida. Siin
salvestatud paladest on väga sageli mängitud ja praeguseni kindlalt pianistide
repertuaaris Mart Saare „Laul männile” (CD 8: 1) ja „Improvisata” (CD 8: 2) ning
Heino Elleri „Liblikas” (CD 8: 4). Kahjuks on ainus salvestatud suurvorm, Juhan
Aaviku klaverisonaadi nr 1 esimene osa (CD 8: 9) jäänudki poolikuks, säilinud
salvestus algab osa keskelt.
Nende vanade salvestiste dokumenteerimisel põrkasime tõsisele probleemile
ansamblite puhul. 1930. aastate kontserdipraktikas peeti viiuldaja, tšellisti või
laulja saatjat vähetähtsaks isikuks, kelle nimi trükiti ka kuulutustel väikeste
tähtedega või jäeti hoopis ära. Ka saatmisse suhtuti teisiti – näiteks reisisid
maailmakuulsad solistid sageli üksi ja Estonia kontserdibürool oli oma saatja,
enamasti Peeter-Paul Lüdig, vahel ka Wilhelm Tilting, kes kõiki saabuvaid
soliste saatsid. Nii pole ka Kelly/Sepa diskograafias mainitud saatjat, kuid
kokku neljas kohas on esinejaks märgitud Olav Roots, lugu aga on ansambel:
Eduard Oja „Aeliita süit” (CD 9: 4) ja „Eesti tants” (CD 9: 5) on viiulile ja klaverile;
Aleksander Läte „Kiigelaul” (CD 10: 8) ja Juhan Aaviku „Lume sees” (CD 10: 9)
aga soololaulud klaveri saatel. Võime oletada, et salvestamisega nagunii väga
seotud Olav Roots saatis rohkem või isegi enamiku ansamblitest. Salvestatud
solistidest viiuldaja Vladimir Alumäe, lauljad Arno Niitov, Olga Lund ja Elsa
Maasik on kontsertidel Olav Rootsiga koos esinenud, ja arvestades tollast
suhtumist ansamblipianisti, võib arvata, et oluliselt rohkem pianiste üritusse
ei kaasatud.
Tollane Eesti tunnustatuim tšellomängija ja peaaegu kõigi 1930. aastatel
Tallinnas tegutsenud kammeransamblite tšellist oli August Karjus. Küsimuseks
aga kipub kerkima, miks ta on valinud salvestamiseks natuke salongliku maitsega palad. Algupärast tšellorepertuaari muidugi oli vähem kui klaveri- või
viiulipalu, nii Lüdigi kui Padva lihtsad rahvaviisiseaded sobivad selle valiku
üldise vaimsusega ning kergemaid rahvaviisi-ainelisi palu on ka orkestrimuusika
hulgas. Vladimir Padva, kelle kaks pala siin salvestatud, oli 1920. aastatel
Tallinnas tegutsenud pianist ja klaveriõpetaja. Ta mängis palju koos eesti kontrabassivirtuoosi Ludvig Juhtiga ning 1930. aastal läksid nad koos Londonisse.
Siinne „Menuett” (CD 8: 17) ongi kirjutatud Ludvig Juhti jaoks ja meenutab väga
19. sajandi salonglikke rahvaviisi-teemalisi variatsioone. Padva „Hällilaul” (CD
8: 16) on seade eesti rahvaviisist, mis sai tuntuks Miina Härma lauluna „Lauliku
lapsepõli”.
134
Rohkem oli mõistatamist viiuldajatega. Kelly/Sepa diskograafia järgi mängib
Juhan Aaviku „Albumilehte” (CD 9: 2) ja Johannes Paulseni „Canzonettat” (CD
9: 3) Vladimir Alumäe, Artur Lemba „Armastuse poeemi” (CD 9: 1) aga kirjade
järgi hoopis tšellist August Karjus. Kahest Eduard Oja palast, mida kirjade järgi
mängib ainult Olav Roots klaveril, oli juba juttu. Restaureerimata salvestisi
plaadimatriitside järjekorras kuulas Endel Lippus, kes oli hiljem Vladimir
Alumäe õpilane, sõja ajal aga Riigi Ringhäälingu orkestris koos Rudolf Palmi
ja teiste tollaste viiuldajatega mängis. Tema oli üsna kindel, et kõik need lood
on mänginud Alumäe ja klaverisaatjaks on Olav Roots. Kahjuks pole teda enam
elavate kirjas, et restaureeritud salvestisi ja kõiki viiulipalu kõrvuti kuulata.
Vladimir Alumäe oli 1939. aastal värskelt Londonist Carl Fleschi juurest õppimast
tulnud ja oli tõenäoliselt väga heas mänguvormis. Artur Kapi „Viimse pihi” (CD
9: 6) orelile ja viiulile on kirjade järgi mänginud Carmen Prii ja selles pole põhjust
kahelda. Carmen Prii oli tollal veel Tallinna Konservatooriumi üliõpilane, kuid
esines koos pianistist õe Karin Priiga väga palju erinevatel kontsertidel solistina.
Kolm viiulipala on salvestanud Kelly/Sepa diskograafia andmetel tollane Riigi
Ringhäälingu orkestri kontsertmeister Rudolf Palm – Eugen Kapi „Meloodia”
(CD 9: 8) ja „Noktürni” (CD 9: 9) ning Heino Elleri „Männid” (CD 9: 7). Kui viiulipalad olid restaureeritud, kõlasid kõik kõrvuti ja neile järgnes Eugen Kapi trio
(CD 9: 10–13), milles samuti Rudolf Palm mängis viiulit, siis tekkis mõnel kuulajatest järsku küsimus, kas see ikka on üks ja sama viiuldaja, kes mängib need
palad ja ka trios. Seejärel kuulasid kogu viiulimuusika plaati Eesti Muusikaja Teatriakadeemia keelpilliosakonna õppejõud Urmas Vulp, Mare Teearu,
Toomas Velmet ja Tõnu Reimann. Arutlus oli väga huvitav, aga kokkuvõtteks
tuleb küll öelda, et pole ka piisavalt põhjust kahelda. Rudolf Palm oli tollal väga
tegev EAHSi kammeransamblites, orkestri kontsertmeistrina oli tal kohustus ka
solistina raadios pidevalt esineda ning orkestriga kontserte mängida. Kuna ta
oli orkestris (hilisemas ERSOs) kontsertmeister 1964. aastani, mäletavad praegu
aktiivsed inimesed teda palju vanemast east.
Soololaulud ja ooper
Lauljate, niisamuti kui teiste professionaalsete muusikute koolitus Eestis
hoogustus pärast omamaise muusikakõrgkooli loomist 1919. aastal. Kuid lisaks
konservatooriumile oli lauljatel võimalus omandada haridust ka eraõpetajate
käe all – Tallinnas tegutses 1920. ja 1930. aastatel arvukalt erastuudioid. Neist
nimekaim oli itaallanna Armanda degli Abbati stuudio, kus on õppinud ka paljud
1939. aastal salvestatud solistid, näiteks Ida Loo-Talvari, Elsa Maasik, Eedo
Karrisoo. Armanda degli Abbati Eestisse kutsumise taga oli Estonia teater, kus
järjest suurenev muusikalavastuste osakaal repertuaaris nõudis professionaalsemat koolitust.
135
Enamik 1939. aastal salvestatud solistidest kuulus Estonia ooperitrupi koosseisu.
Seetõttu on lisaks kammerlauludele salvestatud ka mõningaid ooperi- ning
operetinumbreid. Kõige tuntum ja mitu korda lavastatud eesti ooper oli tollal
Evald Aava 1928. aastal kirjutatud „Vikerlased” vanast kroonikast pärit motiivi
ainetel, mis räägib saarlastest meresõitjate retkest Sigtunasse. Selle esietendus
8. septembril 1928 oli Eesti muusikaelus märkimisväärne sündmus, üksmeelselt
tunnistati eesti oma ooperi sündi. „Vikerlased” osutus väga menukaks ja seda
mängiti ainuüksi esimesel hooajal 18 korda. Ka 1939. aasta salvestiste hulka on
valitud mitmeid numbreid nimetatud ooperist – peategelaste Juta ja Ülo duett,
Juta aaria ning Olavi aaria. Lisaks veel orkestrinumber, ooperi teisest pildist
pärit Sigtuna lahingu stseen. Esietendusel soleerinud ansamblist on 1939. aasta
salvestistel vaid Ida Loo-Talvari, kes laulis ka 1928. aastal Juta osa. Meessolistid
on vahetunud – Olavi aariat laulab rohkem kontsertlauljana tuntud Arno Niitov
ja Ülo osa duetis Eedo Karrisoo. Sisult on ooper rahvusromantiline ning see
peegeldub ka helikeeles.
Veel on valikus üks ooperiaaria – Arno Niitov laulab Kaupo aaria Adolf Vedro
ooperist „Kaupo”, mis etendus Estonia teatris 1932. aastal. Ka see ooper räägib
vanade eestlaste võitlusest ristirüütlitega – konflikt keerleb liivlaste vanema
Kaupo ümber, kes oli end vangis olles ristida lasknud ja sakslaste liitlaseks
hakanud ning kelle eestlased lahingus tapsid. Ooperis (nagu muidugi ka
„Vikerlastes”) on ajaloost pärit ainult väga napp põhimotiiv, selle ümber on aga
loodud ooperiks vajalik armastuskonflikt kõigi vajalike tegelaste ja sündmustega.
Soololauludest eristub üsna märgatavalt Rudolf Tobiase ballaad „Sest Ilmaneitsist ilusast”, seda just oma ulatuslikkuse ja arendatuse poolest – seepärast
sai ta praeguse lugude paigutuse tegemisel pandud orkestrimuusika CD-le
(CD 4: 15). Helikeelelt on tegemist Tobiase ühe kaunima ning impressionistlikumate mõjudega teosega.
Eestikeelse vokaalmuusika loomine hoogustus 1930. aastatel, kui eestlastest
lauluõpetajaid ja kontsertlauljaid oli juba rohkem. Ka eesti soololaulu on
tugevasti mõjutanud rahvuslikkuse taotlus ja rahvaviisid, samuti on originaallaule loodud rahvaluulest pärit sõnadele. On päris üllatav, et siia valikusse pole
rahvaviisilähedasi soololaule sattunud, eriti võrreldes taoliste teoste rohkusega
teistes žanrites. Soololaule on kirjutanud peaaegu kõik heliloojad, eriti armastati
tollal ja ka praegu Mart Saare laule. Lisaks omapärasele helikeelele on tema
soololauludes oluline koht klaverisaadetel – need on välja arendatud ning solistipartiiga võrdväärselt olulised. 1930. aastatel kirjutasid arvukalt soololaule Evald
Aav ja Eduard Oja, neist Oja laulud on uudsemad ja pakuvad tänapäeval
lauljatele rohkem huvi. Eduard Tubina õpilaspõlves kirjutatud laulude hulgast
on siin valikus „Sügise päikene” (CD 10: 14), mille ta hiljem selle salvestuse jaoks
orkestreeris.
136
Ka lauljate osas oli salvestistel mõistatusi, kuid inimhääli on teiste salvestiste
järgi kergem identifitseerida. Nagu juba öeldud, Elsa Maasiku lauldud kahe
laulu esitajaks oli märgitud ainult Olav Roots, kes ilmselt saatis teda klaveril.
Elsa Maasiku hääle aga tundsid kuulajad (Endel Lippus, Vardo ja Maaja
Rumessen) kohe ära. Tundmatu palana oli Kelly/Sepa diskograafias kirjas Arno
Niitovi lauldud Kaupo aaria ja seda lugu aitas tuvastada tekst. Arno Niitovi hääl
oli aga õnneks siin mitmel korral õigete andmetega salvestatud. Muidugi jääb
oletuseks, et Olav Roots kõiki lauljaid klaveril saatis, kuid tõenäoliselt saatis
ta Arno Niitovit, kellega nad sageli koos esinesid.
Kergem muusika ja operett
Tõeliselt populaarsed rahva hulgas olid aga Ants Eskola ning Artur Rinne
lauldud kergemad laulud. On tähelepanuväärne, et 1939. aasta salvestusaktsiooni korraldajad on valikusse lisanud ka üsna rohkesti meelelahutusmuusikat,
kuigi seda repertuaari oli kommertsplaatidel palju rohkem salvestatud kui tõsisemat muusikat. Muidugi vajas ka Ringhääling rohkesti kergemat muusikat, kuid
näiteks tantsumuusikat või džässi pole salvestamisvalikusse võetud. See osa
salvestistest on peaaegu täies mahus 1950. aastatel väliseestlaste poolt Rootsis
välja antud, ilmselt tagas kergema repertuaari kaasamine plaatidele suurema
müügiedu. Artur Rinne ja Ants Eskola olid mõlemad väga kogenud salvestussolistid, kuna kuulusid kahe maailmasõja vahel enim salvestatud ning müüdud
lauljate hulka.
Peale eesti päritolu autorite (Priit Veebel, Arnold Siirak) võime plaatidelt leida
ka välisautorite loomingut (eelkõige operetiviise). Enamasti on tegemist rahva
hulgas tuntud viisidega, sageli tantsurütmidel põhinevate lugudega, mille
tekstid on enamasti lustakad ning humoorikad. Kasutatud on mittemuusikalisi
detaile, mis lisavad omakorda rahvalikku ning kerget koloriiti, näiteks lindude
häälitsused Artur Rinne esitatud Arnold Siiraku laulus „Tasakesi voolab oja”
(CD 11: 7). Erandiks nende laulude seas on Artur Rinne esitatud Tiiu Targama
„Laul sangaritest” (CD 11: 8) ja Priit Veebeli „Võidurünnak” (CD 11: 9), mis
ilmselt on pärit mõnelt lauluvõistluselt.
Lisaks täiskasvanud solistidele on salvestatud ka laule, kus astuvad üles lapssolistid. Selline on näiteks Artur Rinne ja Stella Helderi esitatud laul „Miki
merehädas” (CD 11: 5), mis oli toona väga populaarne ning mida vanemad
inimesed siiani väga hästi mäletavad ning kaasa laulda oskavad. Esitus on
rõhutatult teatraalne, kuid seda mõjuvam ning meeldejäävam.
Operetisolistid esitavad eranditult välisautorite loomingut ning siin näib olevat
eesmärgiks olnud jäädvustada pigem soliste kui teoseid. Üks põhjus on kindlasti
137
see, et eesti algupärane operetilooming oli väga kasin ning vähe esitatud.
Operetiklassika oli seevastu rahva hulgas väga populaarne ning operetisolistid
väga tuntud. Soliste on valitud salvestama vaid kaks: Milvi Laid ja Olga Lund.
Milvi Laidi näol on tegemist toonase Estonia teatri operetiprimadonnaga.
Puhkpillimuusika
Puhkpillimuusikat kasutatakse palju igasuguste tseremooniate ja marssimiste
saateks ning selles valikus on kõigepealt esindatud selleks kõige olulisemad
lood: Eesti Vabariigi hümn tekstita puhkpilliseades (Fredrik Paciuse viis,
mis eesti hümnina sai sõnad „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” Johann Voldemar
Jannsenilt; CD 12: 1), nn presidendi marss – marss, mida mängiti paraadidel
presidendi liikumise saateks (Eduard Liivese „Pidulik marss”; CD 12: 2) Salvestati
ka „Porilaste marss”, mis oli levinud kaitsevägede ülemjuhataja sümbolina ja
mida toona rahvasuus kutsuti Laidoneri-marsiks. Kahjuks on „Porilaste marss”
ühel neljast matriitsist, mis on kaotsi läinud.
Teised puhkpilliorkestri esitatud teosed on samuti patriootilise alatooniga
ja sellele vihjavad ka marsside pealkirjad („Kotkarist” CD 12: 9, „Põhjalaagri
marss” CD 12: 7, „Kodumaa kaitsjad” CD 12: 5 jne). 1930. aastatel kuulutati nii
Lauljate Liidu kui Riikliku Propaganda Talituse eestvõttel korduvalt välja ka uute
koorilaulude ning marsside võistlusi ning 1939. aastal salvestatute hulka on
sattunud nii mõnigi neil konkurssidel äramärgitud teos. Näiteks kirjutatakse
ajalehes Postimees 2. aprillil 1935:
Lauljate Liidu puhkpillide muusikasektsioon korraldas koos kaitseliidu peastaabiga
ühise võistluse uute marsside saamiseks. Võistlusele esitati kokku 38 helitööd [...].
Võistluse väljakuulutamisel oli peatingimuseks, et marsid oleksid loodud eesti rahvaviiside motiividel [...]. Kuid kahjuks selgus, et seda nõuet on silmas peetud väga vähe.
[...] Kaitseliidu eriauhinnale võistlevate marsside hulgas osutus kõige paremaks Rein
Ploomi marss „Kodumaa kaitsjad”, mille kaitseliit on otsustanud omandada.
(Postimees 02.04.1935).
Ka näiteks Jüri Kuru „Põhjalaagri marss” on pärit Eesti Lauljate Liidu puhkpillimuusika sektsiooni pasunakoorile mõeldud helitööde konkursilt, mis toimus
1931. aastal. See kuulutati välja detsembris eesmärgiga otsida uusi, rahvuslikel
teemadel põhinevaid puhkpilliteoseid ning „Põhjalaagri marss” oli ainus,
mis vastas konkursi nõuetele ning mis otsustati kirjastada (Saan 2008: 30).
Rein Ploomi marss „Laulupidu” (CD 12: 4) on samuti pärit Lauljate Liidu poolt
1938 korraldatud uute marsside võistluselt, kus nimetatud teos pälvis esimese
auhinna (Saan 2008: 33–34), seejuures kuulus hindamiskomisjoni ka Hindrek
Luhari, kes peale Tallinna Garnisoni orkestri juhi ameti kandis sõjaväeorkestrite
138
inspektori tiitlit. Seega võib puhkpilliteoste puhul märgata samasugust valikuprintsiipi nagu orkestriteoste puhul – paljuski on tegemist varem autorite käest
ostetud heliteostega, mille noodid ning kirjastamisõigus kuulusid mingile
kesksele organisatsioonile (puhkpillimuusika puhul Eesti Lauljate Liidule).
Kõik puhkpilliorkestri lood on salvestanud Tallinna Garnisoni orkester Hindrek
Luhari juhatusel. See oli riigi ametlikel üritustel ja paraadidel mängiv esindusorkester, mille koosseisu kuulus 1939. aastaks palju Tallinna Konservatooriumis
õppinud puhkpillimängijaid ja 1934. aastast oli orkestri ülem olnud Tallinna
Konservatooriumis kompositsiooni õppinud ja hiljem ohvitseriks saanud Hindrek
Luhari (Saan 2008: 74).
Kõned
Salvestatud kõned on kõik toonase Eesti Vabariigi riigimeestelt, kelle kõnesid
tähtpäevade puhul ka raadio üle kandis – 1938. aastal presidendiks saanud
Konstantin Päts (kuni aastani 1938 kandis presidendi institutsioon Eestis riigivanema nime ja 1934–1937 oli Konstantin Päts olnud peaminister riigivanema
kohustes), Jaan Tõnisson (1939. aastal oli ta vaid Riigivolikogu liige, kuid oli
olnud varem nii riigivanem kui peaminister ning oli ainuke Konstantin Pätsi
vastaskandidaat 1938. aasta presidendivalimistel), Mihkel Pung (Riiginõukogu
esimees, Riiginõukogu oli toonase parlamendi ehk Riigikogu teine koda), Kaarel
Eenpalu (1939. aastal ametis olnud valitsuse peaminister) ja Jaan Soots (kindralmajor, 1939. aastal oli Tallinna ülemlinnapea). Kõned on traditsioonilised pidukõned, kuid vihjeta mingile konkreetsele tähtpäevale, seega sobiks neid mingi
ametliku sündmuse puhul ka plaadilt mängida. Kõnemeeste nimekirja vaadates
tekib kahtlemata küsimus, miks puudub sellest nimekirjast toonane Kaitsevägede
ülemjuhataja ning Sisejulgeoleku juht kindral Johan Laidoner. Kuna kuues kõneleja on identifitseerimata, siis oletasime algselt, et tegu võikski olla Laidoneriga,
kuid salvestise võrdlemisel teiste samast ajaperioodist pärit säilinud Laidoneri
hääle ülesvõtetega ilmnes, et tegemist ei ole temaga. Samuti ei viita kõne sisu millegagi kõrgemale sõjaväelasele. Seega on kuues kõneleja, kes räägib eesti rahva
tõusust Euroopa rahvaste hulka ja rahvuse püsimajäämisest, jäänud saladuseks.
* * *
1939. aasta salvestusi ning nende taasavastamist on ka siin raamatus võrreldud
uinuva kaunitari ülesäratamise või Pompeii varemete taasavamisega ning ilma
liialdamata võib öelda, et eesti kultuuri mastaape arvestades ongi tegemist
millegi täiesti erakordsega. Ja nagu see on iga kaua varjusurmas olnud nähtuse
puhul, nii on ka nende salvestistega seotud palju saladusi, millest mõned
ilmselt jäävadki meie jaoks varjatuks. Siiski oleme aastatepikkuse töö tulemusel
139
suutnud seda ajaloo (ning arhiivi) tolmu alla mattunud aaret vähehaaval
puhastada, täita lünki ja parandada vigu diskograafias.
Väljaandmisel oleme üldiselt toetunud Kelly/Sepa diskograafiale, sest mingeid
muid allikaid plaatide sisu kohta meil polnud. Selle kommentaarides kirjutavad
autorid, et neil kasutada olnud kunagise heliinseneri käsitsi tehtud märkustes
oli segadusi ja vigu, mida juba Reino Sepp on püüdnud parandada. Nemad aga
ei saanud kuulata muusikat matriitsidele jäänud salvestistel. Nagu kirjutab oma
artiklis Morten Hein, kümmekond aastat hiljem ei leidnud tema EMI arhiivist
enam mingeid nimekirju või märkmeid selle materjali kohta ja matriitsid olid
numbrite järgi inventeerides firma Taani osakonnale antud. Nii tuli meil
muusikat kuulates otsida noote ja üldse allikmaterjali (ajaleheteateid, kontserdikavu) tollase repertuaari ja esinejate kohta. Enamasti saime kahtlastel puhkudel
muusikat nootidega (vahel ka hilisemate helisalvestistega) võrrelda ja nii
parandada vigu autorsuses või teoste nimedes. Olime väga õnnelikud, kui vahetult enne töö lõpetamist avastasime, et viimane tundmatuks jäänud pala osutus
Eugen Kapi prelüüdiks tšellole ja klaverile (CD 8: 18). Samuti parandasime heliloojate loomingunimekirjade või nootide järgi sageli kõnekeelselt või lühendatult
antud pealkirjad. Interpreetide osas oleme lisanud nimed, kui kuulajad olid esitajas (peaaegu) kindlad. Oletus, et tundmatu segakoor oli Collegium musicum,
on nõrgem ja jääb joonealuseks märkuseks.
Tahaksime väga tänada eesti klassikalise muusika väga head tundjat Vardo
Rumessenit, kes võttis vaevaks kõik need salvestised läbi kuulata, aitas lahendada mitut mõistatust ja avastada valeandmeid. Samuti täname tollal orkestris
mänginud tšellisti Laine Leichterit nii materjali kuulamise kui ka kunagist
muusikaelu puudutavate mälestuste jutustamise eest.
Kirjandus
Aavik, Juhan 1969. Eesti muusika ajalugu III–IV. Stockholm: Eesti Lauljaskond.
Arro, Elmar 1933. Geschichte der estnischen Musik. Tartu: Akadeemiline kooperatiiv.
Ganander, Christfrid Ganander Thomasßon’s, Philos. Mag 1821. Finnische Mythologie.
Aus dem Schwedischen übersetzt, völlig umgearbeitet und mit Anmerkungen versehen
von Christian Jaak Peterson, Literat in Riga. Reval, gedruckt bei Carl Dullo.
Holm, Vardo. Eesti Raadio 1930. aastatel. Isiklikud mälestused. Käsikiri Eesti Teatri- ja
Muusikamuusemis TMM M 247: 1.
Jürisson, Johannes 1987. „Vanemuise” orkestrist ja suvemuusikast. – Muusikalisi lehekülgi 5.
Koost. Ene Taru, Tallinn: Eesti Raamat, lk 5–52.
Kasema, Maarja 2002. Eesti Kultuurkapitali Helikunsti Sihtkapital rahvusliku
muusikakultuuri toetajana 1925–1941. – Rahvuslikkuse idee ja eesti muusika 20. sajandi
algupoolel. Koost. Urve Lippus, Eesti muusikaloo toimetised 6, Tallinn: EMA, lk 79–172.
Kasemaa, Olavi 1983. Orkestrimänguharrastuse ulatus ja levik Eestis aastail 1818–1917. –
Eesti NSV Teaduste Akadeemia toimetised: Ühiskonnateadused, nr 32, lk 44–66.
Kelly, Alan and Reino Sepp 1988. The Baltic Discography of The Gramophone Company
from 1901 to 1939. Part One: Estonia. Supplement to Eesti Filatelist, No 32.
Keskpaik, Tiinamai ja Kristel Pappel 2008. Tallinna Muusikaühingu kujunemine ja tegevus
kontserdielu korraldamisel 1835–1845. – 19. sajandi muusikaelu Eestis. Koost. Urve Lippus,
Eesti muusikaloo toimetised 9, Tallinn: EMTA, lk10–97.
Kõlar, Anu 2002. Eesti luterlik kirikumuusika 1930. aastatel: institutsioonidest, ideoloogiast
ja repertuaarist. – Rahvuslikkuse idee ja eesti muusika 20. sajandi algupoolel. Koost. Urve
Lippus, Eesti muusikaloo toimetised 6, Tallinn: EMTA, lk 173–269.
Kõpp, Juhan 1955. Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu I. 2. trükk, Uppsala: EÜSi kirjastus.
Laanepõld, Neeme 1976. Pahupidi pööratud päevad. Käsikirjalised mälestused tütar
Kadri Ploompuu valduses.
Leichter, Karl 1992. „Estonia” muusikalise arengu keskusena. Tallinn: Eesti Muusikafond.
Lüdig, Mihkel 1969. Mälestused. Tallinn: Eesti Raamat.
Neuman, Leenart 2005. Veerud eesti muusika ajaloost. – Leonhard Neuman, Kõrge vaim on
meie vari. Koost. Maris Kirme, Tartu: Ilmamaa, lk 350–389 (ilmus: Looming, 1924, nr 2–6).
Pappel, Kristel 2003. Ooper Tallinnas 19. sajandil. Eesti Muusikaakadeemia Väitekirjad 1,
Tallinn.
Pedusaar, Heino 1998. Eesti heliplaatide koondkataloog I, 1901–1939. Tallinn: Ilo
Pedusaar, Heino 2001. Juubel tardunud helide maailmas. – Teater. Muusika. Kino, nr 1,
lk 41–47.
Rauna, Ilvi 2004. Riigi ringhääling muusikalise keskkonna kujundajana Eestis aastatel
1934–1939. Magistritöö, Tallinn: EMTA.
Ringhääling ... 1944. = Ringhääling. Eesti ringhäälingu almanahh. Tallinn: Eesti kirjastus.
Rohtla, Geiu 2005. Muusikaelu Tartus 19.–20. sajandi vahetusel ja Berliini Filharmoonikute
kontserdid. – Muusikaelu Eestis 20. sajandi algupoolel. Koost. Urve Lippus, Eesti muusikaloo
140
141
toimetised 7, Tallinn: EMA, lk 16–51.
Rohtla, Geiu 2006. Tartu Akadeemiline Musse ja muusikategemine 19. sajandi esimesel
poolel (1814–1844). – Tuna, nr 2, lk 19–36.
Saan, Peeter 2008. Eesti riigimuusika ja sõjaväeorkestrid. Tartu : Elmatar : Kaitseväe
Ühendatud Õppeasutused.
Eesti muusika salvestamine
1939. aasta mais-juunis
Ilvi Rauna
Sepp, Reino 1988. Pilk eesti heliplaadi alguskümnendile. – Teater. Muusika. Kino, nr 11,
lk 46–56.
Tobias, Rudolf 1995. In puncto musicorum. Koost. Vardo Rumessen, Tartu: Ilmamaa.
Topman, August 1972. Mälestused. Tallinn: Eesti Raamat.
Tõnson, Helga 1969. Raimund Kull. Tallinn: Eesti Raamat.
Vahter, Artur 2003. Konstantin Türnpu. Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia.
Vallaste, Triin 2008. August Krüger ja linnakapell Tallinna muusikaelus 19. sajandi teisel
poolel. – 19. sajandi muusikaelu Eestis. Koost. Urve Lippus, Eesti muusikaloo toimetised 9,
Tallinn: EMTA, lk 98–162.
142
143
1939. aasta mais-juunis aset leidnud eesti muusika salvestamine on suurim
Teise maailmasõja eelne ettevõtmine omamaise muusika jäädvustamiseks
Eestis. 15. maist 14. juunini 1939 Tallinnas toimunud salvestamisaktsiooni
käigus jäädvustati 169 muusikapala1 ja seitse tolleaegsete riigitegelaste kõnet.
176 heliülesvõtte tarvis valmistati kokku 237 matriitsi ehk negatiivkoopiat. Veel
kümmekond aastat tagasi ei teadnud Eestis keegi, et sõja alguse tõttu tootmisse
minemata jäänud materjal on siiski säilinud, ja mis veelgi olulisem – et 70 aastat
tagasi valmistatud matriitsid on väga heas korras ning et neilt on võimalik heli
kaasaegsetele helikandjatele otse ümber salvestada (sellest kirjutab käesolevas
kogumikus Claus Byrith). Järgnevalt antakse ülevaade 1939. aasta eesti muusika
salvestamise loost.
Eesti heliplaadid 20. sajandi esimestel kümnenditel
20. sajandi alguses võis siinsetelt plaadilettidelt leida paljusid tuntud kaubamärke – His Master’s Voice, Columbia, Amour, Beka, Parlophon, Homocord,
Odeon, Bellaccord-Electro. Suurim ja tuntuim Eestis esindatud plaadifirma oli
inglaste The Gramophone Company, mis 1931. aastal pärast järjekordset laienemist hakkas kandma nime EMI (Electric and Musical Industries). The Gramophone Company/EMI plaadid kandsid mitmeid erinevaid kaubamärke – Zonophone, Angel Records, His Master’s Voice, Columbia, Polyphon jt.
Enne Teist maailmasõda Eestis esindatud plaadifirmad tegelesid lisaks
oma toodangu müümisele aktiivselt ka kohalike muusikute plaadistamisega.
Selleks toodi siia tehnikud ja salvestusbrigaad kas Kopenhaagenist, Londonist,
Peterburist, Riiast või mujalt ning seejärel pressiti plaaditiraaž juba vastava
firma tehases välismaal. Mõnigi kord osutus majanduslikult kasulikumaks
meie solistide viimine välismaale – nii sõideti salvestama Kopenhaagenisse,
Londonisse, Berliini, Stockholmi või Helsingisse. Valminud toodangust olid
mõistagi kõige menukamad lööklaulud ja kerge muusika. Samal ajal jäädvustati
plaatidele siiski ka ooperi- ja operetisoliste ning koore, arvestataval hulgal
puhkpillimuusikat ning kõige vähem eesti orkestreid ja instrumentaliste.
Eesti esinejatest kõige populaarsem oli Artur Rinne, tema esituses kõlasid võrdse
menuga nii ooperiaariad kui lööklaulud – enne Teist maailmasõda ulatusid tema
plaatide tiraažid mõnikord 10 000 piirini (harilik läbimüük oli umbes 1000–2000
eksemplari) (Pedusaar 1998: 12). Populaarsuselt lähedased temale olid veel
Estonia teatri laulja Paul Tammeveski ja näitleja Ants Eskola, kelle plaadid eesti
rahvalike lauludega olid väga menukad. Eesti klassikalist muusikat oli
1
144
Katkendid suurvormidest on siin arvestatud omaette teostena/numbritena.
145
1930. aastatel salvestatud minimaalselt. Plaadifirmade eesmärk oli võimalikult
suure kasumi tootmine, seega ei hakanud nad vaeva nägema maailmas tundmatute autorite tööde salvestamisega.
Heino Pedusaare koostatud „Eesti heliplaadiarhiiv 1901–1939” on praeguse
seisuga kõige põhjalikum väljaanne, kus leidub loetelu Eestis kuni 1939. aastani
salvestatud heliloojatest ja esitajatest. Nagu nii vana materjali puhul kerge
juhtuma, on see loetelu juba saanud ja saab loodetavasti ka tulevikus juurde
olulisi täiendusi. Siiski võib Heino Pedusaare andmetele toetudes väita, et
20. sajandi algupoolel enne Teist maailmasõda oli Eestis kokku salvestatud
enam kui 2000 pala (Pedusaar 2005: 8).
1939. aasta helisalvestamisega seotud organisatsioonid
1939. aasta kevadel teoks saanud salvestussessiooniga seotud dokumentides
figureerivad ürituse korraldajatena kaks organisatsiooni: Riigi Ringhääling ja
Riiklik Propaganda Talitus. Järgnevalt mõlemast veidi lähemalt.
Nagu teada, levis 1920. aastate alguses üle Euroopa ringhäälingute asutamise
laine. Uuendusmeelne Eesti liikus üldise arenguga hoogsalt kaasa: Eesti raadio
sünniajaks peetakse 18. detsembrit 1926. Alguses erakätes olnud Raadio Ringhääling riigistati 1. juulil 1934: siis alustas tööd Riigi Ringhääling. 1927. aasta
1. novembrist alates asus Ringhääling Estonia teatrimajas. Esialgu paikneti
kahes stuudios: suuremas esines orkester, väiksemast kanti üle teisi saateid.
1939. aastaks oli stuudiote arv kasvanud viieni.
Riigi Ringhäälingu eesotsas oli juhataja – Fred Olbrei (1893–1972), kelle määras
ametisse Vabariigi Valitsus Teedeministri ettepanekul. Vastavalt Ringhäälingu
põhimäärusele loodi 1934. aastal Ringhäälingu tegevuse aluste määrajaks ja
juhataja töö jälgimiseks viiest liikmest koosnev raadionõukogu. Sinna kuulusid
teedeministri abi, riigisekretär, majandusministri abi, Postitalituse direktor
ja Raadio-Elektrotehnika Tehase esindaja. Ka nõukogu liikmed kinnitas (viieks
aastaks) ametisse Vabariigi Valitsus Teedeministri ettepanekul. Raadionõukogu
kinnitas Ringhäälingu tegevuskava, eelarve ja aruande, määras kindlaks saatekava põhijooned ja mahu, otsustas olulisi finantsküsimusi jne. Nõukogu koosolekuid peeti keskmiselt kord kuus.
määratletud. 1939. aastal oli saatekavakomitee 13-liikmeline. Seal olid esindajad
kolmest ministeeriumist (Teede-, Haridus- ja Sotsiaal- ning Sise- ja Kohtuministeerium), Riigi Ringhäälingust, Tallinna Konservatooriumist, Ajakirjanike
Liidust, Eesti Hariduse Liidust, Talumajanduse Nõuandebüroost ja veel mõnest
kultuuri- ja haridusasutusest. 1939. aastal töötas Riigi Ringhäälingus kokku 118
inimest, saatekava üldjuht oli kunstiteadlane ja ooperilavastaja Hanno Kompus
(1890–1974), muusikatoimetajana oli palgal Vardo Holm (1911–2001).
Teine salvestamisega seotud organisatsioon oli Riikliku Propaganda Talitus.
Valitsuse Informatsiooni ja Propaganda Talitus loodi siseministeeriumi juurde
riigivanema 1934. aasta 19. septembri dekreediga. Talituse ülesandeks oli informatsiooni andmine valitsuse ja asutuste tegevuse kohta ning riikliku ja rahvusliku propagandatöö korraldamine. Järgmise aasta 18. septembril nimetati talitus
ümber Riiklikuks Propaganda Talituseks ja muudeti see iseseisvaks asutuseks,
mis allus peaministrile. Asutuse ülesannete hulka lisandus riikliku ja rahvusliku
selgitustöö korraldamise kõrval ka avaliku elu aktiveerimine – seltskondliku
isetegevuse ja sotsiaalse ühistöö propaganda. Talitust juhtis propaganda juht,
kelle nimetas ametisse riigivanem peaministri ettepanekul. 1938. aasta mais oli
Riiklikus Propaganda Talituses neli osakonda: juhatus ja kantselei (7 töötajat),
poliitiline ala (3 töötajat), üldala (4 töötajat) ja informatsiooni osakond (4 töötajat),
Riikliku Propaganda Talituse juhataja oli Edgar Kigaste. Alates 30. jaanuarist
1939 määrati Vabariigi Presidendi otsusega Riikliku Propaganda Talituse
juhtimine minister Ants Oidermaale.
Eesti muusika Riigi Ringhäälingus
Nagu ülalpool mainitud, oli 1930. aastate eesti heliplaatidel valdavalt
populaarne muusika. Selline olukord ei rahuldanud rahvuslikku kultuuri ja
muusikat propageerivaid riiklikke institutsioone – eeskätt Riigi Ringhäälingut.
Riigi Ringhäälingu muusikaosa jagunes 1930. aastail umbes kaheks: poole täitis
heliplaadimuusika ja poole stuudiokontserdid või otseülekanded. Püüdes propageerida eesti muusikat, võeti raadiokontsertide kavva võimalikult sageli eesti
autorite loomingut. Probleemiks oli aga eesti algupärase heliloomingu vähesus.
Uute eesti heliteoste nootide hankimisele aitasid mõningal määral kaasa repertuaarivõistlused ja Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali tegevus, plaadimuusika kontsertide täitmine eesti muusikaga valmistas aga raadiotoimetusele
tõsiseid raskusi.
Lisaks raadionõukogule osales Ringhäälingu töös raadiost sõltumatu nõuandva
organina saatekavakomitee. Saatekavakomitee pidi hea seisma programmi
kvaliteedi eest, andma Ringhäälingule vajalikke juhiseid saatekava koostamiseks
ning kontrollima nende täitmist. Saatekavakomitee ettepanekuid arvesse võttes
kinnitas raadionõukogu saatekava. Komitee suurus ei olnud põhikirjaga täpselt
Eesti helisalvestisi – olgu neil siis jäädvustatud eesti helilooja või ainult eesti
esitaja – oli Ringhäälingu fonoteegi riiulitel 1930. aastate teisel poolel endiselt
veel väga hõredalt. 1935. aasta 29. novembril ilmunud ajakirjas Raadio kirjutatakse, et Ringhäälingu fonoteegis on ainult 50 eesti helitöö nooti ja mõnikümmend
146
147
plaati eesti muusikaga ning et nendelegi on salvestatud enamasti vaid kerge
muusika:
[...] Veel pahem, kui nootidega, on lugu heliplaatidega. Viimase viie aasta jooksul
pole plaaditööstused valmistanud enam mingisuguseid eesti plaate peale tantsutükkide
ja lööklaulude. Ja needki pole eesti heliloojate loodud, vaid välismaisete autorite omad,
ainult eestikeelsete sõnadega. Sellega pole need muidugi veel eesti plaadid. [...] See
saab igaühele pikema seletuseta selgeks, kui tuletada meelde – mis esimesel pilgul
näib uskumatu, kuid kontrollimisel osutub ometi tõeks – et ringhääling vajab igapäev
oma saatekava täitmiseks 50–60 muusikatükki. Kuna tal on aga kasutada ainult 50 eesti
helitöö nooti ja mõnikümmend plaati, siis on selge, et see imepisike tagavara on nagu
tilk vett kuumale kivile. Oma helitöid ei saa ju alalõpmata korrata – siis tüütaks need
kuulajad varsti nõnda ära, et nad ei tahaks enam ringhäälingust kuuldagi.
(Raadio 29.11.1935).
1939. aastal loendati Ringhäälingu fonoteegis 200 eesti autori helisalvestist,
neist suur osa oli tehtud oma „heliplaadivabrikus”.
Suure eesti muusika salvestamise ettevalmistamine
Niisiis muutus eesti muusika salvestamise vajadus iga aastaga järjest teravamaks. Esimesed teated 1939. aasta suurest eesti muusika helisalvestamisest
pärinevad 1937. aasta juunist, mil ajakirjas Raadio antakse teada Riigi Ringhäälingu saatekavakomitee istungi vastavast otsusest:
Ringhäälingu suure saatekava-komitee kevadistungil tõsteti üles eesti muusika
heliplaatide küsimus, mille järele valitseb terav tarvidus. Muuseas vajatakse neid
tungivalt eesti muusika tutvustamiseks välismail. Paljud välismaa ringhäälingud
näiteks tahaksid meeleldi korraldada heliplaadikontserte eesti helitöist, eeskätt
Vabariigi aastapäeva puhul, meil pole aga plaate anda, kuna heliplaaditööstused
kunstiväärtuslikke plaate nende vähese mineku tõttu ei valmista. Saatekavakomitee
istungil tunnistati heliplaatide valmistamine meie silmapaistvaist helitöist põhimõtteliselt tarviliseks ja otsustati luua komisjon asjaomaste asutuste esindajaist,
kes hakkaks tegema tarvilisi eeltöid.
(Raadio 17.06.1937).
1920. aastail sai Ringhääling grammofoniplaate firmadelt tasuta. Hiljem tuli
hakata plaate ise ostma, näiteks 1935. aastal kulutas Ringhääling plaadi- ja
noodiostudeks kokku umbes 2600 krooni, nelja aasta pärast ulatus see summa
juba 12 000 kroonini. 1939. aasta alguses oli Riigi Ringhäälingu heliplaadikogus
umbes 4500 plaati 7000 teosega. Plaatide järjest läbi kuulamiseks kulunuks
umbes 30 ööpäeva (Raadioleht 06.04.1939). Iga plaati võis mängida 80–100
korda, siis muutus kahin segavaks ja plaat kanti maha.
1936. aastal ostis Ringhääling USAst esimese heliplaadistamise aparaadi
(firma „Presto”). Tänu sellele sai Ringhääling hakata nüüd oma tarbeks muusikat
salvestama. Kuigi valmistatud helisalvestisi sai kasutada ainult raadio stuudios,
oli see siiski suur samm edasi eesti muusika jäädvustamise teel. Kõigepealt
salvestati suur hulk lugusid Ringhäälingu orkestri repertuaarist, jõudumööda
jäädvustati ka solistide esinemisi.
1938. aastal täienes Ringhäälingu tehniline pagas veel kahe Saksamaalt ostetud
helisalvestamise aparaadiga, mille abil oli võimalik heli veelgi kvaliteetsemalt
üles võtta. Paraku sai ka neid helisalvestisi kasutada vaid raadio stuudios.
Korralikke tiražeeritud plaate, mida vahetada teiste riikide ringhäälingutega
ja levitada Eesti riigi esindusüritustel, polnud ikkagi:
Kuni seni on eesti heliloojate töödest leidnud heliplaadistamist kaduvväike osa,
vaatamata sellele, et meie muusikasalvest leiab väga palju niisugust, mis vääriks
laiemate hulkade tähelepanu. Need heliplaadistamised, millised seni on toimetanud
mõningad firmad, on käsitanud just seda muusikat, millist ekslikult peetakse tema
iseloomu tõttu rahvalikuks muusikaks, nagu „Viljandi paadimees” jne. Neil helindeil
pole aga eesti muusikaga midagi ühist, kuna nende autorid on pea kõik välismaalased.
Vajadus aga eesti muusika järele on välismaal järjest suurenev. Kahjuks pole meil
pakkuda peale mõne heliplaadi mitte midagi.
(Raadioleht 04.05.1939).
148
1938. aastal hakati astuma esimesi konkreetseid samme üleriiklikuks eesti
muusika salvestamiseks. 1938. aasta juunis ilmus Muusikalehes artikkel pealkirjaga „Eesti muusikat Euroopasse” (Muusikaleht 17.06.1938), milles põhjendatakse suurt nõudlust ja vajadust eesti muusika salvestamise järele ning
antakse ülevaade lähenevast eesti muusika jäädvustamise protsessist.
1938. aasta 10. mail saatis Riigi Ringhäälingu saatekava juhataja Hanno
Kompus Riikliku Propaganda Talituse üldala juhatajale Kaul Kadakule kirja,
milles kutsutakse nõupidamisele seoses eesti heliteoste plaadistamisega:
Saadame Teile siinjuures läbivaatamiseks ja täiendamiseks nimistu eesti helitöödest
ja ühtlasi palume Teid tulla nõupidamisele kolmap. kell 14.00 RR ruumesse heliplaadistatavate helitööde lõplikuks kindlaksmääramiseks.
(ERA.1093.1.300).
Kirjale lisatud neljaleheküljeline nimekiri 116 eesti helilooja teosest on ilmselt
esimene versioon aasta hiljem tegelikult plaadistamisele läinud teoste loetelust.2
Sama aasta 18. novembril sai Riiklik Propaganda Talitus Hanno Kompuselt,
kes oli kogu ettevõtmise eestvedaja, juba tunduvalt pikema ja konkreetsema
2
Kiri ja sellele lisatud teoste loetelu vt lk 201.
149
pöördumise. Sellest saame teada, et plaaniti valmistada 80 kahepoolset heliplaati
(pooled 25 cm ja pooled 30 cm läbimõõduga) ja neile pidi mahtuma umbes
100 teost. Pöördumises viidatakse ka läbirääkimistele His Master’s Voice’iga,
mille kohaselt pidi Riigi Ringhääling võimaldama salvestamiseks vajalikud
tingimused ja kohustuma tellima igast plaadist 100 eksemplari, lisaks katma
His Master’s Voice’i tehniku ülalpidamise ja reisikulud ning aparaatide
ja vahaplaatide transpordikulud. Kirjast selgub ka, et salvestatavate teoste
nimekirja koostajad olid Juhan Aavik ja August Topman, lisaks neile olid
otsustajate hulgas veel tõenäoliselt Riigi Ringhäälingu dirigendid Raimund
Kull ja Olav Roots. Hanno Kompus on esitanud ka ettevõtmise küllaltki detailse
eelarve: transpordikulud ja tehniku ülalpidamistasu (25 päeva) 1000 krooni,3
autorite ja esinejate honorarid 5800 krooni, valmisplaatide maksumus 15 200
krooni, summa kokku 22 000 krooni. Plaatide omahinnaks oli arvestatud 2,06
krooni väiksema ja 3,44 krooni suurema eest (müügihinnad vastavalt 3 ja 5
krooni). Kompuse kiri lõpeb pöördumisega: „Arvestades Teie huviga selle vastu,
et eesti muusika heliplaadistamisega tehtaks algust, palume Teid lahkesti
kaaluda ja meile teatada, kas ja millises ulatuses ning millistel tingimustel
Teil oleks võimalik osanikuna selle algatuse finantseerimisest osa võtta.”4
(ERA.1093.1.383). Kirjal on Riikliku Propaganda Talituse üldala juhataja Kaul
Kadaku märge: „Telefonilisel kõnelusel RR dir. F. Olbrei’d informeeritud, et RPT-l
puuduvad praegu summad RR algatusest osavõtmiseks.”
ja Skandinaavia Grammophoni vahel otsustati kinnitada sama aasta 21. veebruari
koosolekul (ERA.66.17.2406).
Lõplik kokkulepe Riigi Ringhäälingu ja The Gramophone Company, täpsemalt Skandinavisk Grammophon Aktieselskab’i vahel sõlmiti 1939. aasta
16./25. märtsil.5 Selle kohaselt pidi 15. maist 14. juunini Tallinnas toimuma suur
eesti heliloomingu plaadistamine, mille jooksul võetakse üles suur osa eesti
rahvuslikust heliloomingust.
Lepingule tehti poole aasta jooksul kaks täiendust: 19. mai raadionõukogu
koosolekul lisati lepingusse punkt, „mille järele Skandinavisk Grammophon
ei tohi nendest heliplaatidest ühelegi kõrvalisele asutusele või isikule
valmistada äratõmbeid ilma Riigi Ringhäälingu nõusolekuta” (ERA.66.17.2406)
ja 3. oktoobril muudeti 19. mai otsust ning „kinnitati leping esitatud kujul
ühes täiendava kokkuleppega, mis on toodud Skandinavisk Grammophon
Aktieselskab kirjas 4. augustil 1939.”6
Kuigi suurejooneline eesti muusika salvestamise üritus tekitas palju positiivset
vastukaja, jäi selle materiaalne pool siiski vaid Riigi Ringhäälingu kanda. Riigi
Ringhäälingu 1939. aasta aastaaruandes seisab:
Juba eelmistel aastatel algatas RR eesti algupärase väärtmuusika heliplaadistamist ja
aruandeaasta märtsis sõlmiti vastav leping Skandinavisk Grammophon Aktieselskab’iga,
mille kohaselt viimane teostas heliplaadistamise ja sellega seoses olevad kulud tasus RR.
Selleks otstarbeks RR üheltki asutuselt toetust ei saanud, olgugi, et esialgu oli lubadusi
antud. Ülesvõtted tehti kohapeal 15. maist – 14. juunini 1939. a.
(ERA.969.5.2320).
Suure tõenäosusega võib väita, et Riiklik Propaganda Talitus ei leidnud vahendeid ürituse toetamiseks ka 1939. aastal, vähemalt ei ole selle kohta säilinud
ühtki dokumenti (vt ka allpool). Seega jäi nii ürituse sisuline kui finantsiline
pool siiski ainult Riigi Ringhäälingu kanda ja selle kõrgeimail võimul – raadionõukogul – tuli langetada tähtsaid otsuseid.
Eelseisev eesti muusika salvestamine leidis arutamist mitmel ringhäälingu
nõukogu koosolekul. 1939. aasta 24. jaanuaril toimus Ringhäälingu ruumides
Estonia teatrimajas Riigi Ringhäälingu raadionõukogu koosolek, millest võtsid
osa Raadionõukogu esimees Karl Jürgenson, Karl Terras, Artur Keller, Gustav
Jallajas, Hans Võrk, Riigikontrolli esindaja H. Ahven ning selgituste andjatena
Ringhäälingu direktor Fred Olbrei ja majandusjuhataja Richard Saving. Koosoleku protokollist loeme: „Otsustati valmistada eestimuusika heliplaate umbes
80 üksiknumbrit á 100 tükki mõne välisfirma juures ja selleks kasutada krediiti
kuni 30.000 krooni.” (ERA.66.17.2406). Põhimõtteline leping Riigi Ringhäälingu
Riigi Ringhäälingu juhtkonna keskmine kuupalk oli 1936. aastal 147 krooni, loomingulisel personalil 143
krooni kuus. Võrdluseks olgu öeldud, et korraliku töömehe päevapalk 1930. aastatel oli umbes 2 krooni
(„Raadio näitab pilti” 2001: 18).
4
Kiri tervikuna vt lk 206.
Jääb mõistetamatuks, miks jäi eesti muusika salvestamine ilma spetsiaalsest riigi
toetusest, samal ajal kui Riikliku Propaganda Talituse ettevõtmisel (ja rahalisel
toetusel) tegutsesid neil aastail rahvalike, peo- ja ühislaulude toimkond,
marsilaulude toimkond, Eesti lipu levitamise komitee, Vabadussõja üleriikliku
monumendi püstitamise peakomitee, rahvarõiva komitee, tegeldi aktiivselt
isamaaliste massilaulude võistluse, eesti rahvarõivaid ja -tantse tutvustavate
raamatute jms väljaandmise korraldamisega (ERA.1093.1.140).
Tõsi küll, ka Riigi Ringhäälingut rahastati riigi eelarvest, kuid 1939. aasta
Riigi Ringhäälingu eelarves puudub spetsiaalne rida helisalvestusaktsioonile.
Võib-olla kanti mõned eesti muusika jäädvustamisega seotud kulud juhatuse
ja üldkulude eelarvest – erinevalt varasematest aastatest ilmus sinna 1939. aastal
3
150
5
6
See leping ei ole ilmselt säilinud.
Kirja koos nimetatud kokkuleppega ei ole siiani leitud.
151
alajaotus pealkirjaga „Propaganda, rahvavastuvõtja tüübi arendamis- ja selle
prooviseeria käitamiskulud”, selgituste lahtris: „Akulaadimisvõrgu organiseerimise kuludeks, autode ekspluateerimiseks ja garaaži üüriks. Propaganda,
rahvavastuvõtja arendamise, võistluse, käitamise ja hooldamise kuludeks”
summaga 17 000 krooni (ERA.1354.1.2267). Aastaaruandest loeme, et Ringhäälingu kulud 1939. aastal seoses eesti helitööde heliplaadistamisega olid
16 047 krooni, juhatuse ja üldosakonna kulud olid 1939. aastal 101 056 krooni,
saatekava kulud 207 863 krooni (ERA.969.5.2320).
Üleriigiline eesti muusika salvestamine
15. maist 14. juunini 1939 Tallinnas Estonia teatrimajas toimunud eesti
muusika salvestamise suurüritus leidis kajastamist peaaegu kõigis suuremates
perioodilistes väljaannetes: Uus Eesti (4. mai, 18. mai 1939), Raadioleht (4. mai),
Päevaleht (18. mai 1939), Postimees (18. mai 1939), Rahvaleht (18. mai, 2. juuni
1939). Kõigis ajalehtedes toodud informatsioon on suhteliselt sarnane, ühe
näitena toon siin ära Raadiolehes kirjutatu:
Juba pikemat aega oli R. Ringhäälingul kavatsus heliplaadistada suurem kogumik
eesti heliloojate teoseid, kus esineks eesti orkester ja eesti solistid. Nüüd on see kavatsus
saamas teoks. Alates 15. maist hakkab R. R. heliplaadistama, rakendades selleks oma
orkestri ja meie tuntumad solistid. Heliplaadistatakse ümmarguselt 100 pala. Helindite
valikul on püütud võtta iga autori teostest tema paremik ja iseloomustavam, ühtlasi
teostades ka läbilõiget muusika eriliikide järgi. Nii tulevad heliplaadistamisele kantaatmuusika, koorilaulud, soololaulud, instrumentaalansamblid kui ka solistid ja kammermuusika. Mis puutub selle suurürituse majanduslikku külge, siis on kogu eelarve koostatud 30 000 kr suuruses summas 5000 kroonilise puudujäägiga. Kogu see töö osutub
võimalikuks ainult tänu eesti autoritele ja solistidele, kes selle töö teevad puhtast armastusest asja vastu, leppides minimaalseima tasuga. Igast palast valmistatakse 100 heliplaati, milline on minimaalseimaks arvuks, millejuures heliplaate valmistav firma neid
valmistab. Sellega valmistatakse siis kogusummas 10 000 heliplaati, mille realiseerimise
võimalused on võrdlemisi väikesed, kuna siseturul nende järgi on väga väike nõudmine.
Heliplaadistamise jooksul, milline kestab umbes kuu aega, jäävad ringhäälingu
saatekavast välja orkestrikontserdid.
Ka Uus Eesti annab teada järgmist:
Ringhääling valmistab 10.000 heliplaati kõigist Eesti tähtsatest helitöödest. Kaastegevad meie tuntuimad solistid, koorid ja orkestrid. Iga ülesvõte paljundatakse 100
heliplaadile. Kogusummas lähevad need maksma 30.000 krooni. Heliplaadid valmistatakse Kopenhaagenist kohale toodud aparatuuril, Inglise firma „His Masters Voice”
tehnikute juhtimisel.
(Uus Eesti 18.05.1939).
Niisiis räägiti/kirjutati esialgu umbes 100 suurema või väiksema eesti heliteose
salvestamisest: 35 koorilaulu, 28 orkestriteost, 18 soololaulu, 4 klaveripala,
8 viiulisoolot, 4 tšellopala, 4 oreliteost ja üks teos kammeransamblile.
Salvestamiseks sõitis Kopenhaagenist neljaks nädalaks Tallinna His Master’s
Voice’i heliinsener Johann Emile Dændler,7 samast toodi ka salvestamiseks
vajalik aparatuur. Muusikutel harjutamiseks eriti aega ei olnud, nii mõnigi lugu
salvestati kohe pärast paari läbimängu. Kuu ajaga salvestati 237 plaadipoolt
muusikat, saadud materjalist pidid hiljem valmima 78 pööret minutis mängivad
šellakplaadid. Kõigepealt aga valmistati kohapeal vahaplaadid. Kuna ühe plaadipoole mänguaeg oli maksimaalselt neli ja pool minutit, tuli pikemad teosed
mahutada mitmele plaadipoolele. Oluline oli seejuures jälgida plaadi vahetamise
kohta – see pidi võimalikult vähe kahjustama teose tervikut. Kõik lõigatud
vahaplaadid saadeti Inglismaale EMI tehasesse Hayesi, kus jätkus materjali
edasine käitlemine. Hayesis tehti vahaplaadi järgi vasest vormid, mille pind
kaeti õhukese niklikihiga ja nii valmisidki plaatide metallvormid ehk matriitsid.
Kui matriits oli valmis, ei olnud vahaplaati enam vaja ja see läks taaskasutusse.
Normaalse tööprotsessi korral järgnenuks matriitside valmistamisele šellakplaatide vormimine.
Tee 1939. aastal salvestatud teoste lõpliku nimekirjani on olnud väga pikk ja
aeganõudev. Selle lähtepunktiks on olnud Inglise juhtiva diskograafi Alan Kelly
ja Rootsis elanud eestlasest kultuuriloolase Reino Sepa koostatud diskograafia
(kuigi ka selles on väga palju ebatäpsusi) (Kelly, Sepp 1988). Kelly/Sepa
andmeil salvestati 1939. aastal kokku 150 teost: 51 koorilaulu, 41 orkestriteost,
30 instrumentaalpala, 25 vokaal- ja 3 vokaalsümfoonilist teost, lisaks veel umbes
10 menukat lääne autorite operetiviisi meie lauljate esituses ja Eesti riigimeeste
ja poliitikute kõnesid. Tänaseks võime väita, et salvestatud teoste koguarv
on 169. See omakorda jaguneb alljärgnevalt: 32 orkestriteost, 58 koorilaulu,
26 instrumentaalkammermuusika teost, 42 vokaalteost (nii orkestri kui klaveri
saatel) ja 11 pala puhkpilliorkestrile. Peale selle jäädvustati seitse rahvale peetud
kõnet: kõnelesid Eesti Vabariigi President Konstantin Päts (kaks kõnet), Riigivolikogu liige Jaan Tõnisson, peaminister Kaarel Eenpalu, Riiginõukogu esimees
Mihkel Pung, Riiginõukogu liige ja Tallinna ülemlinnapea Jaan Soots ning veel
üks oraator, kelle isik on praegu veel tuvastamata.
176 ülesvõtte jäädvustamiseks valmistati kokku 237 matriitsi ehk negatiivkoopiat. Kuu aega kestnud intensiivses töös osalesid Riigi Ringhäälingu orkester
(mõningate lisajõududega Estonia teatrist) ja eesti solistid – sel perioodil
orkestrikontserte raadio saatekavas ei olnud, orkestrit asendas raadios Corso
ansambel. Tõenäoliselt oli solistide leidmine küllaltki vaevanõudev, kuna paljud
7
152
Johann Emile Dændler (1911–2006) töötas His Master’s Voice’i heliinsenerina Kopenhaagenis 1937–1945.
153
esinejad ei nõustunud pakutava honorariga. Raadiolehest võib lugeda, et eesti
muusika salvestamine osutus võimalikuks ainult tänu autorite ja solistide
vastutulelikkusele, kes selle töö tegid puhtast armastusest asja vastu, leppides
minimaalseima tasuga (Raadioleht 04.05.1939). Intervjuus ajalehele Uus Eesti
toonitab Fred Olbrei: „Solistid polnud rahul meie poolt määratud tasuga. Meil
pole võimalik maksta kõrgeid honorare. Tiedeberg-Torokoff, Aadre, Lund ja vist
ka Loo on juba nõustunud meie tingimustega, kuna Viisimaa, Veikat, Viitol ja
Karrisoo esialgu keelduvad.” (Uus Eesti 18.05.1939).
Kollektiividest olid plaadistamisse kaasatud peale Ringhäälingu orkestri
(dirigendid Olav Roots, Raimund Kull, Juhan Aavik ja Verner Nerep) veel
Tartu Meestelaulu Seltsi koor (dirigent Eduard Tubin), ÜENÜTO koor (dirigent
Gustav Ernesaks), Tallinna Meestelaulu Seltsi koor (dirigent Alfred Karindi),
Estonia muusikaosakonna segakoor (dirigent Verner Nerep), segakoor Raudam
(dirigent Karl Leinus), Tallinna Konservatooriumi koor, Tallinna vene segakoor
(dirigent Ivan Stepanov) ja Tallinna Garnisoni orkester (dirigent Hindrek Luhari).
Lindistamisel osales ka arvukalt soliste ja instrumentaliste: Rudolf Palm, Olga
Lund, August Karjus, Paul Indra, Artur Rinne, Lydia Aadre, Vladimir Alumäe,
Ida Aav-Loo, Arno Niitov, Juta Tomberg, Priit Veebel, Milvi Laid jpt.
9. märtsi pommitamise käigus langes tuleroaks Estonia teater – hävisid Ringhäälingu tööruumid, aparatuur ja fonoteek, sealhulgas mõistagi ka Eestisse
jõudnud prooviplaadid.
Nagu juba mainitud, saadeti kõik mais-juunis 1939 salvestatud originaalmaterjalid Inglismaale. Veidi enam kui kümme aastat hiljem, 1952–1954 organiseerisid väliseestlased sellest materjalist valikuliselt 31 heliplaadi väljaandmise
tiraažiga à 300 eksemplari (Kelly, Sepp 1988: 6). Ürituse algatas Rootsis asutatud
Eesti Majandusühing Produkt eesotsas Lembit Kriisaga. Valikut langetavate
ekspertide hulgas oli ka näiteks helilooja Eduard Tubin (1905–1982) (Sepp 1988:
53). Tiražeeritud plaatide matriitsid (82 matriitsi ehk umbes kolmandik kogumahust) hävitati, kuna need olid oma ülesande täitnud. Valmistatud helikandjad
on siiani säilinud EMI keskarhiivis Hayesis 78 pööret minutis mängivate šellakplaatidena. Ülejäänud 1939. aastal tehtud matriitsid (kaks kolmandikku) jäid
veel aastateks puutumatult Hayesi.
1961. aastal viidi EMI keskarhiivis läbi suur inventuur. Selle käigus leiti hulk
matriitse, millel oli vaid matriitsi number ja Taani osakonnale viitav tähis „CS”.
Kuna keegi ei teadnud, mis muusika nende matriitside peal on, otsustati see
materjal Taani ära saata. Seal sattusid matriitsid Århusi Taani Rahvusraamatukokku (Statsbiblioteket), mis on ühtlasi ka Taani rahvuslik heliarhiiv (Rigsarkivet).
Salvestussessioonile järgnev
1939. aasta eesti muusika plaadistamine õnnestus tänu paljude positiivsete
asjaolude kokkulangemisele. Üritusest oli väga huvitatud ka EMI Taani osakond
Skandinavisk Grammophon Aktieselskab, mille presidendiks oli 1934. aastal
saanud noor initsiatiivikas Eugen Hartkopp. Hartkopp paistis silma innuka
taani muusika propageerijana ja aktiivse uute projektide algatajana (Hein 2003:
55). Tänu temale sujusid ladusalt ka salvestamisele eelnenud läbirääkimised
Ringhäälinguga. Üleriiklik eesti muusika salvestamine Tallinnas oli vaid üks
osa EMI Baltikumi suurprojektist. Selle jätkuna olid kavandatud samalaadsed
ettevõtmised Lätis (1940) ja Leedus (1941). Paraku jäi alanud sõja tõttu Eesti
aktsioon ainsaks.
Tänaseks on tänu projektile „Estonian Sound Recording 1939” teada (loodetavasti)
kogu info 1939. aastal salvestatud matriitside kohta. Andmed puuduvad vaid
nelja matriitsi kohta: tõenäoliselt ei läbinud need neli ülesvõtet juba 1939. aastal
EMI kvaliteedikontrolli ja nad hävitati. Kõik Taanist leitud matriitsid on aga
nüüdseks taas Eestis: Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva tähistamise raames toimus
1939. aasta sügiseks olid esimesed prooviplaadid valmis ja kuna need olid
õnnestunud, hakati masstellimist ette valmistama. Alates 23. septembrist oli
raadio saatekavas iga nädal vähemalt üks kontsert (enamasti kaks või kolm)
pealkirjaga „Uusi eesti heliplaate”, millel kõlasid prooviplaatidelt mais-juunis
salvestatud teosed. Esialgsete plaanide kohaselt pidid prooviplaatide teised
eksemplarid Eestisse saabuma hiljemalt 1940. aasta kevadel. Pärast nende
testimist oli kavas vormistada plaatide suurtellimus ja anda need müügivõrku.
Seoses 1940. aasta juunipöördega jäi aga projekt lõpetamata. 1944. aastal
toimunud tragöödia seadis kahtluse alla kogu Riigi Ringhäälingu eksistentsi:
154
155
29. aprillil 2008 Eesti Rahvusraamatukogus pidulik matriitside üleandmise
tseremoonia, millel osalesid teiste hulgas ka Taani suursaadik Kirsten Geelan
ja Eesti kultuuriminister Laine Jänes.
Allikad
Eesti Riigiarhiiv (ERA)
Kirjavahetus Riigi Ringhäälinguga valitsuse esindajate esinemise kohta raadios.
ERA.1093.1.383.
1939. aasta
Eesti helisalvestised
Lühike ülevaade sõjaeelsest heliplaadistamisest
üldse ja tardunud heli elluäratamisest
Claus Byrith
Riigi Ringhäälingu 1939. aasta aruanne. ERA.969.5.2320.
Riigi Ringhäälingu 1939. aasta eelarve. ERA.1354.1.2267.
Riigi Ringhäälingu raadionõukogu koosolekute protokollid ja lisa 6. august 1934 – 3. august
1940. ERA.1354.2.494.
Riigi Ringhäälingu raadionõukogu koosolekute protokollid 24. jaanuar – 29. detsember 1939.
ERA.66.17.2406.
Riikliku Propaganda Talitus (informatsioon). ERA.1093.1.140.
Riikliku Propaganda Talituse toimik. Kirjavahetus eesti rahvakunsti propaganda aktsiooni
korraldamise kohta. ERA.1093.1.300.
Perioodika
Muusikaleht (1937–1939).
Postimees (1939).
Päevaleht (1939).
Raadio (1935–1938).
Raadioleht (1937–1940).
Rahvaleht (1939).
Uus Eesti (1939).
Kirjandus
Hein, Morten 2003. Musik til salg: fra Skandinavisk Grammophon A/S til EMI Music
Denmark 1903–2003. København: People’s Press.
Kelly, Alan and Reino Sepp 1988. The Baltic Discography of the Gramophone Company from
1901 to 1939. Part one: Estonia. – Supplement to Eesti Filatelist, No 32.
Pedusaar, Heino 1998. Eesti heliplaatide koondkataloog I, 1901–1939. Tallinn: Ilo.
Pedusaar, Heino 2005. Eesti heliplaadiarhiiv 1901–1939. Tallinn: Ilo.
Raadio näitab pilti 2001. Koost. Vello Lään ja Urmas Loit, Tallinn-Tartu-Türi:
Eesti Ringhäälingute Liit, Eesti Raadio.
Sepp, Reino 1988. Pilk eesti heliplaadi alguskümnendeile. – Teater Muusika. Kino, nr 11,
lk 46–56.
156
157
Mul paluti kirjutada enda osast selles projektis ja loomulikult soovin ma seda
teha. Et aga minu töö on tihedalt seotud salvestamise tehnilise poolega, peab
see artikkel paratamatult keskenduma muusikavälistele teemadele. Püüan
siiski seletada asju nii, et see oleks mõistetav ka neile, keda huvitab peamiselt
salvestiste muusikaline sisu.
Kõigepealt pean tutvustama lugejale selle kauge aja heliplaadistamise põhimõtteid. Ehk ei ole kohatu seletada, milline üldse oli tollane heliplaat: see oli
smirglipulbriga kaetud šellakplaat ja selle mõlemale küljele pressiti muutuva
sügavusega vaod. Neid tõuse-langusi järgides luges helipea heli, mida sai
seejärel võimendada ja saata edasi valjuhääldajasse. Heliplaadid olid kahes
suuruses – läbimõõduga 25 cm ja 30 cm, mänguaeg oli vastavalt umbes 3 minutit
ja 4,5 minutit. Vanemad inimesed loomulikult mäletavad, noored ei pruugi seda
enam teada, seepärast siis lühike tutvustus. Kuid ka küpsemas eas inimestel
puudub tavaliselt põhjalikum teadmine, kuidas heli tollal salvestati ja plaate
valmistati. Seda aga on vaja mõistmiseks, millega me oma töös õieti tegelesime.
Oletame, et tahtsime jäädvustada mingi muusikateose järeltulevatele põlvedele
ja teha selle kuulajaile kättesaadavaks heliplaadil või -plaatidel. Protsess oli
järgmine. Kui pala oli valitud ja muusikud oma proovid teinud, pidi heliinsener
seda muusikat kuulama ja saama ülevaate kogu teose dünaamikast ning vastavalt
sellele seadistas ta üldise salvestusnivoo (et vaiksed osad poleks liiga vaiksed
ning valjud osad ei paneks seadmeid moonutama). Oli vaja leida täpne tasakaal:
kui salvestada liiga vaikselt, siis kaovad vaiksemad kohad pinnamürasse; teisalt –
salvestades liiga tugevalt, kipuvad vagude tipud valjemates kohtades ära murduma.
Mõlemal juhul oleks heliplaat halb või hoopis kõlbmatu. Kui pala oli ühe plaadikülje jaoks liiga pikk, tuli määrata katkestuskohad ja otsustada, kuidas külg
lõpetada – ehk tuleks teha väike fermaat, et külje lõpp ei tunduks muusikaliselt
kohmakas – ja kuidas alustada uut külge. Kas ehk korrata eelmise külje lõppakordi?
Helisignaal salvestati ühe või mitme (kuni kuue) mikrofoniga ja edastati plaadilõikamise masinale, kus lõikepea lõikas paksu vahakettasse muutuva sügavusega
vao. Kui plaat oli vahasse lõigatud, oleks hea olnud kuulata ja kohe otsustada,
kas tulemus sai vastuvõetav või mitte. Pehme vahaplaat oleks aga ka ühe läbimängimisega nii kahjustatud, et temast enam heliplaatide tootmise vormi
(matriitsi) poleks saanud. Seetõttu lõigati tegija arvates kunstiliselt heast
esitusest üldjuhul kaks vahaplaati, lootes, et vähemalt üks neist säilib tootmisprotsessi lõpuni.
Seega oli isegi võrdlemisi lihtsa muusikapala salvestamine paari muusikuga
pikk protsess, mis võttis aega rohkem kui mõni tund. Selge, et keerukama teose
salvestamine orkestri, solistide ja ehk ka koori osavõtul, kus tekkisid probleemid
rühmade ja üksikute instrumentide vahelise tasakaaluga või soolo ja terve
158
159
orkestri tasakaaluga, mida ei saanud lahendada ilma mitmete katsetamiste
ja nuputamiseta, oli veel palju aeganõudvam.
korda; matriitse hakati otsima ja jõuti Århusi, seal asja uurides leiti Rahvusraamatukogus 94 matriitsi.
Eestis toimunud salvestusaktsiooni käigus lõigati 30 päevaga 237 plaadikülge,
mis teeb keskmiselt kaheksa külge päevas (pühapäevad kaasa arvatud). See oli
Taani heliinseneri Johann Dændleri jaoks vägitöö, sest suurema osa salvestustest
tegi ta ise. Vahaplaat on mõne sentimeetri võrra suurema läbimõõduga kui lõplik
heliplaat ja selle välimisele servale graveeris salvestaja nõelaga matriitsi numbri,
mille järgi sai hiljem plaate identifitseerida. Seda tehti käsitsi ja nii on lihtne
näha, mitu inimest salvestamisel osales. Ma ei ole täpselt kokku lugenud, kuid
umbes kümme protsenti plaatidest näib olevat kellegi teise tehtud; tõenäoliselt
oli see mõni EMI heaks Rootsis töötanud heliinsener.
Nagu eespool selgitasime, on need matriitsid negatiivid ja neid nimetatakse
ka isamatriitsideks. Neid ei saa mängida, salvestuse kuulamiseks tuleb neist
plaadid pressida ja see töö on väga kulukas. Mina kuulsin Eesti helisalvestistest
alles selles punktis. Vahetevahel teen ma Taani Rahvusraamatukogule salvestiste
ümbervõtmise ja restaureerimise töid ja minult küsiti, kas ma tean võimalust
võtta heli ümber otse matriitsilt, st ilma plaate pressimata. Audiotehnika
Ühingu korraldatud üritustel olen sageli näinud ja kuulnud, et isamatriitse
mängitakse kontrolliks enne plaatide pressimist. Seega teadsin, et on olemas
eriline helipea, millel pole koonusekujuline mööda vagu libisemiseks mõeldud
nõel, vaid pööratud V-kujuline ots ja nii saab see libiseda negatiivkoopia
vagudevahelisel vallil.
Kohe kui vahaplaadid olid lõigatud, saadeti nad Inglismaale Hayesi EMI
vabrikusse. Edasine tootmisprotsess oli järgmine: vagudega vahaplaat kaetakse
väga peene grafiidipulbriga, et ta pind juhiks elektrit, ja nii saab ta elektrolüüsi
käigus katta nikliga. Kui õhuke niklikiht on peal, viiakse plaadid teise vanni
ja pannakse nikli peale umbes poolteist millimeetrit paks vasekiht. Nüüd on
algne vahast plaat oma ülesande täitnud ja see eemaldatakse. Selle asemel
on meil vasest metallplaat õhukese niklikihiga pinnal, millel vahaplaadi
vaod on peegelpildis, süviste asemel on mäeahelike taolised vallid. Seda nimetataksegi matriitsiks ja seda kasutatakse vormina hüdraulilises pressis algse
vahaplaadiga identsete plaatide tootmiseks.
Kõik vahaplaadid saadeti Inglismaale ja neist tehti matriitsid, kuid septembris
algas sõda ja kogu projekt katkes – usun, et sõja ajal see peaaegu unustati.
Umbes 1950. aasta paiku veensid mõningad väliseestlased EMId, et pressitaks
väikesel arvul koopiaid – umbes 40 heliplaadist tehti arvatavasti mitte üle
200–300 eksemplari. Seejärel need (tiražeeritud) matriitsid hävitati ja metall
töötati ümber, kuna Inglismaal valitses ikka veel suur tooraine puudus. Õnneks
jäeti üks koopia igast 40 heliplaadist arhiivi. 1961. aastal korraldas EMI oma
arhiivi ümber ja ülejäänud eesti matriitsid märgiga CS saadeti Taani, kuna see
tähistus osutas firma Taani osakonnas tehtud salvestusele. EMI Taani osakonnas
pandi nad lattu ja pärast Valbys asunud plaadivabriku sulgemist andis EMI
oma matriitsid üle Taani Rahvuslikule Heliplaadikogule. Ka see institutsioon
lõpetas hiljem tegevuse, kuid tema järglasena sündis Taani rahvuslik heliarhiiv
(Rigsarkivet), mis asub Taani Rahvusraamatukogus Århusis (Statsbiblioteket).
Eesti matriitse hoiti seal teises keldris koos suurte koguste igat liiki pildi- ja helimaterjaliga, nii et kuni viimase aastani oli võimalik ainult piiratud kataloogimine. Seejärel anti nad üle Eesti Rahvusraamatukogule Tallinnas.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti Vabariigi taaskehtestamist tõusid
1939. aasta salvestised (mis olid ainult osaliselt tuntud) loomulikult jälle päeva-
160
Selliseid helipäid loomulikult enam ei tehta, kuna heliplaatide tegemine lõpetati
juba 20 aastat tagasi ja 78 pm heliplaadid kadusid 50 aasta eest. Ma teadsin
ainult ühte firmat maailmas, kus neid kunagi tehti – see oli USA firma Stanton.
Ainus võimalus näis olevat Stantonist järele pärida, kas või ainult edasisteks
otsinguteks ideede saamiseks. Stanton oli ammu nende helipeade tootmise
lõpetanud ja enam polnud selleks kasutatud tööriistu, kuid nad olid vastutulelikud ja lubasid otsida oma ladudes, et ehk midagi on kusagil siiski peidus –
ja hämmastus: leiti kaks täiesti uut nõela 78 pm isamatriitside jaoks. Need jõudsid
Taani ja minu tööks sai matriitside ümbervõtmine – töö, mis nõudis teatud määral
leiutamist ja kogemusi ning hulgaliselt varustust. Nüüd tuli mul kõike seda üles
näidata sine quibus non.
Taani Rahvusraamatukogu töötaja oli kindlaks teinud 94 matriitsi ja kogunud
nad teises keldris ühele riiulile. Need matriitsid on väga rasked ja mu transpordivahendiks on tavaline jalgratas, seepärast tõin esialgu koju ainult viis tükki –
koos lõunaks vajaliku toidukraami ja muu vajalikuga. Neist viiest sai valitud
matriits number 0CS1329, kuna selle sisu oli olemas ka teises kontekstis ja nii
oli võimalik salvestusi võrrelda. Nimelt on säilinud väike filmilõik ühest Eesti
1939. aasta nädalaringvaatest, milles kinokülastajatele tutvustati käimasolevat
helisalvestamist, ja me saime sellest koopia DVD-l. Lõik on üles võetud kontserdisaalis: olete tunnistajaks salvestamisele Ringhäälingu orkestriga, mida juhatab
(vähemalt minule) tundmatu dirigent fraki ja valge särgiga. Lauljanna Ida Loo
laulab ilmselt tuntud eesti laulu. Edasi näidatakse aparaadiruumi ja Johann
Dændlerit plaadistamismasina juures. Muidugi oli huvitav filmi vaadata ja näha
Dændlerit töö juures, kuid palju tähtsam oli projekti jaoks see, et isamatriitsilt
saadud heli sai võrrelda filmi heliribaga. Hea filmiheli oli neil päevil tavaliselt
parema kvaliteediga kui tollased heliplaadid.
161
Lisaks negatiivile on isamatriitsidel kujutis ka peeglis, nii et nende mängimiseks
on peale erilise helipea vaja veel vastupidi pöörlevat plaadimängijat. Sellest
saab üle, kui mängida matriitse tavalise plaadimängijaga tagurpidi ehk keskelt
alustades väljapoole. Kuuleme siis muusikat tagurpidi, lõpust algusesse. Seejärel
tuleb mängida ümbervõtet veel kord tagurpidi – kaks korda pööramist ja ongi
õige! Kohe sai selgeks, et raske on panna V-kujulist nõela jooksma mööda
mäeahelikku. Asja õnnestumiseks kulus palju aega ja katsetamist, võimatuks
osutus asetada helipea pöörlevale matriitsile. Harjutamine ei tee alati meistriks,
kuid see oli üks neid haruldasi juhtumeid, kus harjutamine ei aidanud üldse!
Lõpuks olid matriitsid mängitavad ja heli sai võtta ümber arvutisse. Kord
juba arvutis, oli lihtne salvestust pöörata ja seejärel normaalselt kuulata. Pean
tunnistama, et olin töö tulemust kuulates väga erutatud ja hämmastunud, sest
see osutus suurepäraseks. Heli oli vähemalt sama selge kui filmis. Oli ainult
õrn taustamüra ja väikesed moonutused. Moonutuste vähesus üllatas, samas
oli madal taustamüra ettearvatav – müra vanadel 78 pm šellakplaatidel tuleneb
plaadi materjali enda teralisusest. Järgmine tähtis küsimus – kuidas peab
helipea vastu hõõrdumisele? See oli tõsine mure, kuid õnneks näitas mikroskoop
pärast ümbervõtet ainult väikest kulumist. Ja projekti edasi kulgedes jäigi see
nii, mitte ainult esimese külje, vaid suure hulga külgede ümbervõtmise järel.
Üldiselt olid matriitsid heas korras, nikeldatud pind oli puutumata ja ilma plekkideta, kuid mõned olid ilmselt oma pika uneaja jooksul saanud liiga palju niiskust.
Need olid tuhmid ja kõikematva müraga. Õnneks selgus, et hõbeda puhastamise
vahendiga oli võimalik pinda puhastada ja nii müra oluliselt vähendada.
Pärast 94 plaadikülje ümbervõtmist oli algse projekti lõpp juba silmapiiril.
Kuid mu pettumuseks tuli samas välja, et suur osa ümbervõetud teostest ei
olnud täielikud. Osa plaadikülgi puudus ja mu pettumus oli täielik avastades,
et ainsa mulle varem tuntud ja armastatud eesti teose salvestuses – Artur Lemba
klaverikontserdis helilooja endaga solistina – puudub kuues külg. Otsustasin
vaadata Taani Rahvusraamatukogu matriitside kogu ise läbi. See oli tark tegu,
sest kahepäevase otsimisega avastasin lisaks 57 matriitsi – sealhulgas ka
kuuenda külje klaverikontserdist. Nüüd sai kokku ümber võtta 151 plaadikülge
ja koos Inglismaal pressitud heliplaatidega oli meil neid kokku 233 ehk ainult
neli külge jäi puudu. Seda võib pidada imeks – neli külge võisid väga hästi
puududa seepärast, et nad ei vastanud tavalisele kvaliteedikontrollile Hayesis.
Ilmselt pole enam olemas algset salvestamise päevikut, kuid seda said kasutada
1988. aastal kuulus diskograaf Alan Kelly koos Rootsis elava eestlase Reino
Sepaga ja nad koostasid kogu 1939. aastal Eestis tehtud helisalvestiste diskograafia. Mul on sellest nimekirjast koopia ja muidugi on see olnud ümbervõtmise
käigus suureks abiks, kuid seal on palju vigu, millest saab aru isegi eesti muusikat
tundmata – on selge, et marsiks nimetatud pala ei saa olla 3/4 taktimõõdus!
162
Nagu lugejale selgub, sisaldab see kogu väga erinevat muusikat ja mulle
tundub see kui reis läbi tollase Eesti muusikaelu. Siiski näib alaesindatuna üks
žanr – kammermuusika. See pole üllatav, kammermuusikat salvestati 20. sajandi
algupoolel väiksemates Euroopa maades üldse vähe. Taanis oli ainus samal ajal
Taani muusikute salvestatud suurem kammermuusika teos Carl Nielseni puhkpillikvintett. Ootuspäraselt leiame valikus väikesi klaveripalu ja väikesi palu
viiulile või tšellole ja klaverile, samuti Aaviku lühikese klaverisonaadi. Kahjuks
on selle esimene pool just üks neljast puuduvast matriitsist.
Kõige pikem pala salvestatud teoste hulgas on Eugen Kapi trio es-moll (viiulile,
tšellole ja klaverile), mis võtab tervelt seitse plaadikülge. Õnnetuseks oli üks
selle matriitsidest tõsiselt kahjustatud, tõenäoliselt pikemat aega niiskust saanud.
Vask oli korrodeerunud ja korrosioon tungis läbi niklikihi, mis tegi pinnamüra
nii tugevaks, et muusikat kahjuks pole peaaegu kuulda. Tundsin, et midagi
tuleb teha, kuna salvestatud muusika on muus osas väga hea. Pöördusin Kadri
Steinbachi poole Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast, palusin tal saata noodid
– partituuri ja võimaluse korral ka teose partiid. Ta vastas, et triot pole kunagi
trükis avaldatud, kuid saatis fotokoopiad helilooja autograafist – nii partituuri
kui partiid. Nii varustatult pöördusin oma kolme endise kolleegi poole siin Århusi
Kuninglikus Muusikaakadeemias, palusin neid mulle vastu tulla ja täita see
tühik, kolmanda osa teine pool. Ma siis püüaksin selle salvestada küll kaasaegse
varustusega, kuid samas salvestamise stiilis, kui oli originaalne salvestus. Nad
nõustusid ja uurisid kogu trio salvestuse CD-koopiat, et mängida rekonstruktsioon võimalikult samal viisil ja lähedaselt originaalile. Möödunud nädalal
tegime salvestuse ja ma töötlesin seda, et ta sobiks originaalsalvestuse sisse.
Loomulikult on märgata, kus algab rekonstruktsioon, kuid paari takti järel on
see unustatud ja triot saab nüüd nautida kogu ta hiilguses. Kahjustatud matriitsi
saab samuti kuulda teose lõpus – ma usun, et kuulaja mõistab mu teo õigeks.
Pärast matriitside ümbervõtmist ja plaadikülgede kokkupanemist said nii need
kui ka ümbervõtted EMI arhiivis olevatelt heliplaatidelt töödeldud CEDARsüsteemi abil, et eemaldada krõpsud, raginad ja sahin. CEDAR tähendab
Computer Enhanced Digital Audio Restoration. Ootuspäraselt suutsin tõestada,
et heliplaatidelt tehtud ümbervõtted olid üldiselt kehvemad isamatriitsidelt
võetutest, kuid pärast CEDAR-töötlust pole erinevus enam märkimisväärne.
Mulle teeb au usaldus ja tugi, mida pakkusid kõik, kellega projekti käigus
kokku puutusin. Eesti helisalvestised on hindamatu muusikaline varandus, mis
minu arvates huvitab muusikateadlasi ja annab neile veel pikaks ajaks uurimismaterjali. Aga ehk on veel tähtsam, et need salvestised annavad elu tervele
ajastule Eesti kultuuris. On olnud äärmiselt huvitav töö ja erakordne kogemus
kuulata ligi 70 aastat tagasi tehtud salvestisi, mida keegi – ehk peale kvaliteedikontrollija Hayesis – pole kunagi kuulanud. Selle töö juures läks mõte paratamatult Vesuuvi purskele aastal 79, milles Pompeii linn mattus laavasse.
163
Keset oma päevaseid askeldusi tardusid inimesed laavavoogu. Hangunud vorm
haukuvast koerast. Imed Pompeiis aga vaikivad. Eesti helisalvestised ei ole
ainult mineviku tunnistajad, nad on ka äratanud ellu tardunud heli.
Risskov, märts 2009
Eesti muusika salvestamine
1939. aastal Skandinavisk
Grammophon A/Si poolt
Morten Hein
164
165
Sissejuhatus
Londonis 1898. aastal asutatud The Gramophone Company hakkas peatselt
tundma huvi plaatide tootmise vastu kogu Euroopas ning teistel kontinentidelgi. Mitmetes riikides asutati filiaalid. Üks suurematest oli Venemaa filiaal,
mille peakorter asus Peterburis, tehas Riias. Sellest filiaalist jäädi aga ilma
Esimese maailmasõja käigus, kui Venemaal toimus revolutsioon.
1903. aastast toodeti Skandinaavia plaate Stockholmis ja Kopenhaagenis.
Skandinaavia tootmine koondati 1905. aastal Kopenhaageni vabasadamasse,
firma nimeks sai Skandinavisk Grammophon A/S. Alguses haaras see haru Taani,
Norra (mis iseseisvus samal aastal) ja Rootsi turgu. Teadmata põhjusel viidi Soome
1907. aastal Venemaa filiaalist üle Skandinaavia filiaali. Selle turu tarbeks plaate
tootev tehas asus Saksamaal Hannoveris ning kuulus Saksamaa filiaalile.
Pärast Esimest maailmasõda ja Balti riikide iseseisvumist ühendas Gramophone
Co viimased samuti Skandinaavia filiaaliga. Esimese maailmasõja käigus läksid
nii Saksamaa filiaal kui ka matriitside varud kaduma, need konfiskeeriti. Pärast
sõda valmistati Skandinaavia filiaali plaadid Suurbritannias Hayesis.
Selline olukord kestis üle kümne aasta. 1931. aastal, majanduskriisi ajal ühines
Gramophone Co firmaga Columbia Graphophone. Nii sündis EMI. Skandinavisk
Grammophon esindas nüüd EMI kaubamärke HMV (His Master’s Voice) ja
Columbia. Sõsarfirma esindada oli teine EMI kaubamärk – Odeon. 1934. aastal
viidi Norra turg inflatsiooni ja seal valitsevate keeruliste kaubandustingimuste
tõttu Skandinaavia filiaali alt ära. Norrasse loodi omaette filiaal, millel oli ka
oma tehas. 1939. aasta veebruaris suri Skandinaavia filiaali asutaja ja direktor
Emil Hartkopp. Emil Hartkopi tööd jätkas tema poeg Eugen Hartkopp. Firma
peakontoris peeti Eugen Hartkopi tugevaks küljeks pigem esinejate ja repertuaari
valikut, tema juhiomaduste suhtes aga oli kahtlusi ning Skandinaavia filiaal
struktureeriti ümber. Rootsi firma hakkas nüüd alluma otse Londonile ja see
filiaal hõlmas ka Soomet. Väiksemaks jäänud Taani firmale jäi vastutus Taani
ja Islandi ning Eesti, Läti ja Leedu eest.
Enne 1939. aastat olid helisalvestamised erinevate riikide jaoks toimunud
Kopenhaagenis, seda peamiselt salvestusaparatuuri kolimise keerukuse ning
ajutistes helistuudiotes töötamisega seotud raskuste tõttu. Seadmeid oli küll
täiesti võimalik transportida – selleks eesmärgiks oli ette nähtud 10 nahkkohvrit.
Hr Eugen Hartkopp uue direktorina kavatses laiendada plaadistamistegevust
peale Taani ka teistesse riikidesse. See langes ajaliselt kokku Eesti Riigi Ringhäälingu poolt tulnud initsiatiiviga. Sõlmiti kokkulepe ulatusliku helisalvestusaktsiooni osas Eesti jaoks, mis pidi toimuma veel 1939. aasta jooksul. Sarnased
166
167
ettevõtmised olid kavandatud ka Lätis 1940. aastal ja Leedus 1941. aastal. Pole
teada, kes olid Läti- ja Leedu-poolsed initsiaatorid. Järgnevate poliitiliste
sündmuste tõttu aga jäid helisalvestused nimetatud riikides toimumata.
Rootsi filiaalis kavandati samasugust ettevõtmist Soome jaoks ja Soomes
toimuski 1939. aasta varasügisel suur helisalvestussessioon, mille käigus Rootsi
heliinseneri abistas ka Taani heliinsener.
Taani Rahvuslik Heliarhiiv
1987. aastal olin ma sekretäriks Taani Kultuuriministeeriumi komisjonis, mis
vastutas Taani Rahvusliku Heliarhiivi (Nationaldiskoteket) ümberstruktureerimise eest. Heliarhiiv oli aastast 1945 kuulunud Rahvusmuuseumi alla; siis
aga leiti, et arhiiv kuulub loomuliku osana pigem raamatukogumaailma.
Selle tulemusel viidi arhiiv hiljem üle Århusi Taani Rahvusraamatukogusse
(Statsbiblioteket) ning moodustab nüüd osa rahvuslikust meediakogust.
Selle protsessi raames uurisin ma läbi arhiivis leiduvad iseseisvad kogud. Sain
arhiivi direktorilt D. Yde-Andersenilt teada, et arhiivis oli mitmeid Eesti matriitse,
mida ei saanud mängida, sest need olid negatiivsed matriitsid, millel heli on
salvestatud vao harjale. Enne heli kuuldavaks saamist tulnuks pressida koopiad.
Matriitsidel olid ainult numbrid; mingit tekstilist infot ei leidunud, matriitside
sisu ei olnud teada. Siin oli kindlasti ainet edasiseks uurimiseks. Arhiivis arvati
– vääriti küll, nagu selgus –, et matriitsid andis arhiivile üle hr Johann Emile
Dændler (1911–2006), heliinsener, kes need valmistas.
Hilisem uurimine näitas, et matriitsid saadeti Taani filiaalile 1961. aastal EMI
kontorist Hayesis. Kuna Taani EMIs ei osatud matriitsidega midagi teha, anti
need mõni aasta hiljem üle heliarhiivile. Seda kinnitas hr Bertel Dueholm, kes
oli Taani EMI teenistuses 1960. aastate algusest ning on ka veel pensionil olles
EMI arhivaar. Kuigi see tuvastamata materjal oli huvitav, ei olnud kaheksakümnendatel aastatel võimalik midagi ette võtta.
ja kooride esituses. Dændler oli alles hoidnud ühe ajaleheväljalõike (Rahvaleht
18.05.1939), mille ta mulle andis. Kulus üle poole aasta, et leida sellele tõlkijat,
kuid tänu Rahvusraamatukogu abile sai tõlge lõpuks tehtud. Artiklist selgus,
et salvestussessioonide sisu oli mitmest vaatenurgast ülimalt huvitav ja et salvestised esindasid eesti muusika paremikku salvestuste tegemise ajast.
2001. aasta aprillis tegin ma uurimistööd EMI Keskarhiivis Inglismaal Hayesis.
Ma ei suutnud vastu panna kiusatusele ning küsisin, kas neil ei ole mingit infot
Eesti salvestiste kohta. Nad tõid mulle taanikeelse paberilehe, millel olid matriitside numbrid. Tegelikult oli see Taanisse toodud matriitside numbrite nimekiri.
See nimekiri oleks küll võinud saada hilisema projekti jaoks tõeliseks katastroofiks. Mulle öeldi alguses, et matriitse oli kokku umbes 180. Nimetasin seda
arvu ka oma vestlustes Dændleriga. Nimekiri sisaldas ainult veidi üle poole
sellest arvust. Küsisin hiljem Rahvusraamatukogust, kas nimekirjas olnud
matriitsid olid neil olemas, ning vastus oli jaatav! Ma unustasin koguarvu,
ning olles asjadega rahul, unustasin küsida, ega matriitse rohkem ei olnud.
Palju hiljem hakkas Claus Byrith juurdlema selle üle, et nimekirjas puudusid
12” plaadid, alustas põhjalikke otsinguid ning leidiski need üles. Nimekiri,
mille mina olin saanud, sisaldas ainult 10” matriitside loetelu, kuid seda polnud
kusagil kirjas. Peale selle sain ma Taani EMI poolt Inglismaal asuvale honorariosakonnale esitatud aruande koopia, milles olid andmed kõikide matriitsinumbrite kasutuse kohta, kuid Eesti plaatide kohta oli märgitud ainult vahemik:
CS 1210/1446. Ainuke kasulik info sellest oli, et Eestis tehti 237 salvestist.
Tehes uurimistööd Taani raamatu tarvis, külastasin ma ka tuntud Inglise diskograafi hr Alan Kellyt, kes enne elas Sheffieldis, nüüd aga Yorkis. Ta on avaldanud
diskograafiad Gramophone Co Itaalia, Prantsuse, Inglise, Saksa ja Vene kataloogidest. (Võib ka märkida, et kuni 1934. aastani tehtud Gramophone Co Põhjamaade turule suunatud plaadistused sisalduvad Karleric Liliedahli koostatud
diskograafiates.) Muude küsimuste kõrval küsisin Alan Kellylt, kas tal on infot
Eesti matriitside kohta.
Aastad möödusid, kuid midagi uut ei juhtunud. 2000. aastal palus EMI mul
kirjutada raamatu „Muusika müügiks” (Musik til Salg; People’s Press 2003),
tähistamaks EMI Taani filiaali lähenevat sajandat aastapäeva 2003. aastal.
Uurimistöö asjus kohtusin ma hr Dændleriga, kes rääkis mulle oma tegevusest
heliinsenerina mitmetel salvestustel. Need vestlused on salvestatud. Esimesel
kohtumisel küsisin temalt Eesti salvestuste kohta, kuid kahjuks ei suutnud ta
kuigi palju meenutada. Kõigepealt paigutas ta salvestamised 1940. aastasse, kuid
ühiste jõupingutuste tagajärjel dateeris ta ettevõtmise lõpuks 1939. aasta maissejuunisse. Tal oli aga meeles mõnigi suurepärane muusikateos suurte orkestrite
Selgus, et Kelly oli koos Reino Sepaga 1988. aastal koostanud täieliku diskograafia Gramophone Co Eesti salvestistest perioodil 1901–1939, mis sisaldas
ka 1939. aastal tehtud salvestised. Tema diskograafias on kõik üksikasjad
salvestiste kohta, kuigi on ka mõningaid väiksemaid vigu, sest tal ei olnud
võimalust andmeid tegelike salvestiste pealt kontrollida. Ma küsisin, millisel
materjalil diskograafia põhineb, aga Kelly ei olnud kindel. Osalt võis see info
olla pärit Hayesist, aga nüüdseks enam mitte kättesaadav, samuti võis see
pärineda tundmatutest allikatest ja jõuda Kellyni Reino Sepa kaudu. Praeguseks
surnud Reino Sepp oli Rootsi eestlane. Kõige olulisem fakt, mis ma teada sain, oli
see, et osa matriitside numbritest viitab asjaolule, et aastatel 1952–1953 pressiti
üks partii plaate 300 eksemplaris. Võrdlus näitas, et need ei kattunud Århusis
168
169
olevate matriitsidega, ja see tähendas võimalust kätte saada veel üks osa
salvestistest.
Alan Kelly andis mulle eksemplari oma diskograafiast, selle andsin hiljem ka
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiale: Alan Kelly and Reino Sepp, The Baltic
Discography of The Gramophone Company from 1901 to 1939. Part One: Estonia.
Supplement to „Eesti Filatelist” No 32, 1988.
Praegu toimetan ma HMV Kopenhaageni salvestuste registrit aastatest 1934–1939
ja selles lõpeb 1939. aasta veebruari osa järgmiselt:
Ümbervõtted tselluloosplaatidelt Esto-Muusikale, Tallinn, Eesti
„Penni serenaad”, aeglane fokstrott
„Vilistan ikka”, fokstrott
„Tartus Toomemäel”, valss
0CS 1148
0CS 1149
0CS 1150
Pole teada, kas need plaadid on tänase päevani säilinud. 1939. aasta augusti
salvestusregister näitab:
Tundmatu sisu 0CS 1479 – negatiivne isamatriits Århusis
Väljaspool Eestit asuvad allikad:
Allikad Suurbritannias:
– EMI honoraride arvestusleht koos lühikese viitega Eestis kasutatud matriitsinumbritele (koopia minu arhiivis).
– Taani viidud matriitside ebatäielik nimekiri.
– 1952–1953 publitseeritud salvestiste koopiad.
– Kelly/Sepa diskograafia.
Taanis kättesaadavad allikad:
– Intervjuud Johann Emile Dændleriga (minu arhiivis).
– Tema ajaleheväljalõiked.
– EMI Taani filiaali dokumendid, praeguseks üle antud Kopenhaageni
Muusikamuuseumile. Neist on kontrollitud mitmeid teemasid: juhatuse koosolekute
protokollid – viited meid huvitavale salvestusaktsioonile puuduvad; raamatupidamine –
selgusid üksikud niidiotsad (vt allpool); kirjavahetus – säilinud on üksikud ühikud,
kuid kõik need pärinevad perioodist enne 1939. aastat.
– Esemed – negatiivsed isamatriitsid – Taani Rahvusraamatukogus, mis on nüüdseks
annetatud Eesti Rahvusraamatukogule Tallinnas.
1939. aasta salvestusperiood Tallinnas
Vähemalt üks neist salvestistest on eestikeelne ja ühtegi ülaltoodutest ei leia
me Kelly/Sepa diskograafiast.
Selle sessiooni tausta kohta on arhiividest väga vähesel määral materjali leitud.
Ainuke praegu kättesaadav allikas on sellest ajast pärinev Tallinnas avaldatud
ajaleheartikkel ning intervjuud hr Johann Dændleriga, heliinseneriga, kes
vastutas helisalvestuste eest.
Hiljem küsisin ma EMI arhiivist järele, kas Kelly/Sepa diskograafias toodud
katalooginumbritega salvestised olid neil olemas, sest nende järgi saab arhiivist
materjali otsida. Arhiivist kinnitati, et peale ühe salvestise olid neil kõik Kelly
nimekirjas olevad numbrid. See kinnitas, et peaaegu kõik 1939. aasta salvestised
on olemas kas Hayesis või Århusis.
Salvestamine toimus hr Dændleri sõnul selleks eesmärgiks üsna sobivas saalis,
kuid see ei olnud Riigi Ringhäälingu ruumes, vaid Estonia kontsertsaalis. Riigi
Ringhäälingu esindaja ülesandeks oli administratiivne pool ja üldjuhtimine.
Ettevõtmises osales ka Riigi Ringhäälingu poolt salvestusjuht, kes koostas ajakavasid ja määras salvestamiste ajad.
Kuigi täpsed kuupäevad ei ole teada, toimusid salvestamised Tallinnas maisjuunis. Hayesi pidid ülesvõtted jõudma 1939. aasta juuli alguses ning matriitside
valmistamine sai toimuda 1939. aasta suve jooksul. Valmistamise andmetega
lipikud matriitside ümbristel kannavad 1939. aasta juuli ja augusti kuupäevi.
1. septembril ründas Saksamaa Poolat ning Suurbritannia astus sõtta. Igasugune
ühendus ilmselt katkes. Suhtlemine Taaniga, sealhulgas ka Taani filiaaliga,
lõpetati 1939. aasta lõpuks ning plaatide tootmine Taani turu jaoks viidi üle EMI
Saksamaa filiaali Lindstrom/Electrola. Saksamaa okupeeris Taani 1940. aasta
aprillis ning Nõukogude Liit okupeeris Eesti mõned kuud hiljem juunis.
Hr Dændleril selliseid ülesandeid ei olnud, tema vastutas salvestusprotsessi
eest ning koordineeris oma tegevust Riigi Ringhäälingu salvestusjuhiga. Kohe
alguses kavandati ulatuslikku salvestamist. Leidub siiski viiteid ka sellele, et
kõike ei suudetud päris täpselt ette planeerida. Ilmselt kasvas salvestamiste
maht ettevõtmise käigus. Sellepärast tuli otse Inglismaalt vahamatriitse lisaks
kohale tuua. Samuti saadeti Inglismaalt kohale heliinsener hr Larter. Hr Larter
tegi enamiku Taani salvestustest kolmekümnendatel aastatel, kuni hr Dændler
EMIs Hayesis 1936. aastal väljaõppe sai.
170
171
Hiljem matriitse uurides selgus, et neid olid märgistanud kaks erinevat isikut.
Seega on selge, kumb kahest heliinsenerist millise plaadi tegi. Ülesannete
jaotuse kohta salvestamisel on koostatud nimekiri.
Hr Dændler meenutas, et salvestused tehti umbes kolme nädala jooksul. Selle
ajaga tehti kokku 237 salvestust, mis on tõeliselt fantastiline hulk. Salvestamine
toimus tollal nii, et esinejatelt eeldati salvestatava materjali tundmist enne
salvestama tulekut. Iga salvestus algas umbes 40 minutit kestva prooviga, sellele
järgnes salvestamine vahamatriitsile. Siis mängiti vahaplaat ette – aga sellega
see ka hävis – ning sellele omakorda järgnes lühike paranduste tegemise aeg.
Seejärel toimus tegelik salvestus. Tavaliselt tehti igast helitööst kaks salvestist.
Nii oli ühest küljest võimalus valida kahest esitusest parem ning teisest küljest
andis selline meetod kindluse juhuks, kui hilisema töötlemise käigus oleks üks
vahaplaat hävinud. Tavaline salvestus võttis kokku umbes tund aega, see
oli Tallinnas tehtud salvestamise tüübi kohta minimaalne aeg. 237 salvestist oli
seega üsnagi arvestatav saavutus, pidades silmas nii salvestusprotseduure kui
ka logistikat – tuli tagada õigete inimeste kohalolek õigel ajal.
Hr Dændler meenutas, et kõik vahaplaadid toimetati mitme partiina otse Hayesi.
Talle meenus, et midagi läks selles siiski valesti, kuid üksikasju tema teada ei
saanudki. Ta meenutas ka, et Skandinavisk Grammophon A/Si tegevdirektor hr
Eugen Hartkopp Kopenhaagenist külastas salvestusperioodil Tallinna. Ta tuli
Soomest ja kohtus Riigi Ringhäälingu esindajatega ning siirdus edasi Lätisse.
Kes maksis arved?
Oleks huvitav heita pilku mõnele 1939. aasta projekti majandusaruandele:
millised olid kogukulud ja kes maksis arved? Inglismaalt ei ole selle kohta midagi
leida. Info saamiseks Hayesist on läbi proovitud kõik võimalikud märksõnad.
Ka Skandinavisk Grammophon A/S juhatuse protokollid ei sisalda ühtegi viidet
nendele salvestustele. Eestis võib siiski veel midagi päevavalgele tulla.
2003. aastal uurisin hoolega Taani EMI arhiive. Otsingute käigus tuli välja, et
kõik allikmaterjalid saadeti ühe arhiivindusfirma kõrvalisse arhiivi. Ma otsisin
uuritava perioodi kohta raamatupidamisdokumente. Kahjuks ei olnud infot
võimalik kätte saada, kuna arhiivis oli see paigutatud valele kohale. 2008. aastal
hakkas Taani EMI kasutama teise arhiivi teenuseid. Seoses materjalide üleviimisega ilmus minu otsitud raamatupidamisregister välja.
Leitud register sisaldab ainult kulude osa, kuid kõik kulud ei ole selles siiski välja
toodud. Dokumentidest on ilmne, et eksisteeris ka väike raamatupidamisregister
– teadmata on küll, millise sisuga – ning detailne raamatupidamisregister, mis
172
võis olla Kopenhaageni kesklinna poe oma. Kumbki neist esineb leitud registris
igas kuus ühe summaga.
Üldiselt on salvestuskulud jagatud mitmesse lahtrisse. 1939. aasta 1. mail
on täpsustamata kanne summas 2000 Taani krooni. 9. maiga dateeritud, kuid
raamatusse hiljem 22. mail kantud on makse J. E. Dændlerile summas 324.50
Taani krooni, mis on kantud arvestusregistrisse. Meid huvitaval ajal oli arvestusregister selline konto, kuhu kanti ajatatavad summad. Näib, et Skandinavisk
Grammophon kasutas arvestusregistrit peamiselt emafirmale tehtud maksete
ja sarnaste maksete kannete tegemiseks. Kõnealune summa näib siiski olevat
Dændlerile makstud avanss.
31. mail on tehtud kanne summas 557.37 Taani krooni tegevdirektorile Eugen
Hartkopile kirje „Muud kulud” all täpsustusega „Ärijuhi komandeering”. 6. juunil
on Dændler arvestusregistri andmetel teinud tagasimakse summas 259.24 Taani
krooni.
Nii palju aastaid tagasi kehtinud hindu on üsna raske mõista. Allpool toome ära
ümberarvutuse tänastesse hindadesse väljendatuna eurodes. Selliseid arvutusi
tuleb alati võtta teatud reservatsioonidega, kuid siiski:
1939 DKK
1939 DKK
1939 DKK
1939 DKK
2000
324
557
259
7756 EUR 2008
1256 EUR 2008
2161 EUR 2008
1016 EUR 2008
Mida me siis sellest teada saame? Siin on mitu võimalust. 2000 Taani krooni võib
olla ümmargune summa seadmete transportimise ja mõne muu kulu katmiseks.
Dændler sai isiklikumat laadi avansilise makse 9. mail, teisipäeval. See võis olla
umbes tema Tallinna sõidu aeg. 31. mai võib olla see päev, kui Hartkopp lahkus
Kopenhaagenist ning sõitis kõigepealt Soome ning siis Tallinna. 6. juunil tagastas
Dændler kasutamata raha. See tähendab, et ta oli naasnud. 6. juuni on teisipäev
täpselt neli nädalat pärast arvestuslikku lahkumispäeva. Kui sõiduaeg kaasa
arvata, teeb see umbes kolm nädalat salvestamiseks, mis on ka aeg, mida mäletab
Dændler. Mul pole aimugi, kuidas noil aegadel toimus reis Kopenhaagenist
Tallinna. Võib-olla toimis otseühendus laevaga, võib-olla sõideti aga rongiga
Stockholmi ja sealt jätkati teekonda laevaga. Mõlemal juhul oleks reis kestnud
umbes 48 tundi. See lühendaks salvestusperioodi 11./12. maist kuni 4. juunini.
Selle perioodi sisse jäi 18. mai – Kristuse taevaminemise püha – ning 28. mai –
esimene nelipüha – ja 29. mai – teine nelipüha. Ma ei tea, kas salvestusmeeskond ka neile pühadele tähelepanu pööras või käis töö omasoodu edasi. Näib, et
Dændler ja Hartkopp naasid enam-vähem ühel ajal. Ma usun, et kuni vastupidist
näitavate tõendite leidmiseni tuleks seda lugeda meie salvestusperioodiks.
173
Ja jällegi: kes maksis arved? Neil aegadel segunesid majanduslikus mõttes
veidralt filiaali ja peakontori osa. Päris algusaastatel maksis peakontor kõikide
salvestuste eest ja filiaal ostis valmis plaadid hinnaga, mis oli piisav kompenseerimaks kulusid ning tagas ka peakontorile kasumi. Meie uuritaval ajajärgul
oli protseduur muutunud ning filiaal maksis otse osa kulusid ning peakontor
võttis enda kanda ülesvõtete edasise töötlemisega seotud kulud.
Antud juhul maksid minu arvates mõlemad pooled oma kulud ise. Kopenhaagen
maksis seadmete ja Dændleri salvestuspaigale toimetamise kulud. Hayes maksis
kinni matriitsid ning matriitside salvestusjärgse töötlemise. Riigi Ringhääling
maksis kõik kulud, mis olid seotud salvestusruumide ja esinejatega. Kindlasti oli
olemas ka leping, milles sätestati kulude ja kasumi jaotamine edasises protsessis
– mis aga tegelikult kunagi teoks ei saanud. Selline leping võib ühel heal päeval
veel siiski välja tulla.
Rahvaleht, 18. mai 1939
Hr Dændler hoidis alal ja andis mulle üle Rahvalehes ilmunud artikli (vt lk 195).
Hiljem tõlgiti see Rahvusraamatukogus taani keelde. See sisaldab intervjuud
hr Fred Olbrei, Riigi Ringhäälingu direktoriga. Jääb mulje, et prestiižsse mittekommertsliku projekti vastu valitses väga suur huvi. Leidub viide asjaolule, et
salvestustel osales Eesti muusikaelu koorekiht. Hr Dændleri kolleegina nimetatakse kedagi härra Romingat ning tema võibki olla see isik, keda Dændler
mäletab.
Tehnilised probleemid
Projekti alguses uskusid kõik, et heli mängimiseks tuleks matriitsid pressida
vinüülplaatideks. Ma võtsin ühendust vastava firmaga Tšehhi Vabariigis. Ühe
matriitsi hind oleks olnud umbes 300 eurot. See oleks olnud projektile tõsine
lisakoormus. Eelmises projektis oli mul olnud probleem negatiivsete isamatriitsidega. Alguses võtsin ma ühendust Inglise firmaga Expert Stylus, et uurida, kas
nemad saaksid valmistada helipea, mis mängiks vao harjale salvestatud heli.
Ma olin kuulnud, et sellised helipead olid kunagi olemas. Tšehhi firma oleks küll
võinud sellise helipea valmistada, kuid ei tahtnud seda siiski ette võtta, sest
tulemus oleks olnud kaheldav. Ma püüdsin ise hakkama saada, kombineerides
kahte nõela. Selline lahendus hakkas küll tööle selles mõttes, et tegi heli kuuldavaks, kuid see heli oli madala kvaliteediga. Meeleheites võtsin ühendust Floridas
asuva USA firmaga Stanton, et saada helipea kirjeldust, mille nemad olid valmistanud palju aastaid tagasi. Stantonis oldi väga koostööaltid. Vahetasime mõned
e-kirjad ning nad kandsid ette, et on leidnud mõned vanadest aegadest allesjäänud helipead. Ostsin need ilma igasuguste kõhklusteta ära.
Esimese testi tegemisel olime haaratud ärevusest. Saime heli kohe kätte, kuid
helipea ei tahtnud hästi vao harjal püsida. Lisaks algab matriitsi maha mängides
lugu plaadi keskkohast, st kui tavalist vinüüli mängides tuleb panna nõel plaadi
kõige välimisele vaole, kust see hakkab siis sissepoole liikuma, siis matriitsil on
asi täpselt vastupidi – mängitakse seestpoolt väljapoole (tulemuseks on tagurpidi pööratud lugu, mis hiljem arvutis ümber pööratakse). Kui lõpuks mängiti
heli arvutis veel kord tagurpidi – ehk siis tegelikult õiget pidi –, siis oli selge,
et Stantoni helipea oli projekti jaoks tõeline varandus.
Restaureerimis- ja publitseerimisprojekt
Ellu kutsuti restaureerimis- ja publitseerimisprojekt. Eesti Rahvusraamatukogu
ja Taani Rahvusraamatukogu vahel oli mõningaid kontakte. Ka mina suhtlesin
Rahvusraamatukoguga. Aeg ei olnud aga siiski küps enne 2005. aasta novembrit,
kui Tallinnas toimus koosolek. Sellel koosolekul väljendati ühist soovi, et ette
tuleks valmistada projekt eesmärgiga koguda kokku plaadid kahest asukohast –
Hayesist EMIst ja Taani Rahvusraamatukogust – ning plaadid digitaliseerida,
et need oleksid mängitavad kaasaegsete heliseadmete abil. Ka heli tuleks
restaureerida ja parima kvaliteedi saamiseks teha uus originaal. Otsustati, et
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia on projekti põhitäitja. Minu osaks oli projektile
pakkuda oma tehnilisi eksperditeadmisi.
Koostati projekti kava ning seda on järgitud koos kõikide murede ja rõõmudega,
mis alati kaasnevad kõrge riskitasemega projektiga, mis sisaldab palju tundmatuid
aspekte.
174
Retsensent, kes andis eksperdihinnangu CIM 07 konverentsi (Conference on
Interdisciplinary Musicology 2007) ettekandele, milles oma projekti esitlesime,
oli üsna veendunud, et oleme võtnud vale suuna, kui langetasime otsuse
Stantoni nõela kasuks ning ei lasknud pressida vinüülplaate. Põhjendused ja
kriitika olid arusaadavad, kuna me rõhutasime peamiselt muusikalisi aspekte,
mitte niivõrd tehnilisi küsimusi. Lisasime selgituseks järgmise lõigu, samal
eesmärgil kordan seda siin:
Vanadelt matriitsidelt salvestuste taastamisel on sageli eelistatav vinüüli pressimine,
mitte originaalsete šellakplaatide kasutamine, kuna viimasel juhul on tulemus müraga
saastunud. Stantoni nõela kasutamist tuleks võrrelda vinüüli pressimise meetodiga.
Isamatriitsiga pressimine on keerukas, kuna seda ei saa pressile kinnitada. Sageli on
tootmise jätkamiseks vajalik valmistada emaplaat, mida on võimalik mängida. See
emaplaat on koopia ning seetõttu pole tal isamatriitsi kvaliteeti. Seeriatootmiseks on
aga vaja veel poegmatriitsi. See on siis koopia koopiast ning kvaliteedikadu on kindel,
kuid ikkagi kõlab see paremini kui vana šellakplaat. Me teadsime seda kõike ning olime
valmis leidma raha vinüülpressimise jaoks, kui Stantoni nõel ei oleks taganud piisavat
175
kvaliteeti. Lõpuks aga andis meie kasutatud 1939. aasta HMV matriitside taastamise
meetod sellise kvaliteediga heli, mis ületas kaugelt kõik, mida on sellest perioodist
varem kuuldud. Lugejal on võimalik kuulata sellele artiklile lisatud näidiseid, et mõista
erinevust helikvaliteedis.
(Kadri Steinbach and Morten Hein, Awakening the Sleeping Beauty: Estonian 1939
Recordings. – Journal of Interdisciplinary Music Studies, spring/fall 2008, vol. 2, 1–2, p. 194).
fotod
faksiimile: alan kelly ja reino sepp,
diskograafia (1988)
Pilte ja dokumente
photos
facsimile: the discography by
alan kelly and reino sepp (1988)
pictures and documents
176
177
178
179
180
181
182
183
184
185
186
187
188
189
Riigi Ringhäälingu orkester stuudios 1939. aastal, dirigendipuldis on Olav Roots ja paremal teise viiuli
taga seisab Priit Nigula, kontsertmeister on Rudolf Palm (TMM M, f 258 (Olav Rootsi fond)).
—
The Symphony Orchestra of the State Broadcasting in the studio in 1939, Olav Roots is conducting and
Priit Nigula stands in the orchestra on the right (behind the second violins), Rudolf Palm is in the first violin.
Riigi Ringhäälingu stuudio nr 5 ehk Sinine saal Estonia hoones,
mai 1941 (Eesti Filmiarhiiv 0-166063).
—
The studio no 5 of the State Broadcasting in May 1941,
the Blue Hall in the building of Estonia.
190
191
Dirigendi signalisatsiooni „post” Riigi Ringhäälingu stuudios nr 5,
mai 1941 (Eesti Filmiarhiiv 0-166058).
—
The conductor’s signalization buttons in the studio no 5
of the State Broadcasting, May 1941.
Riigi Ringhäälingu helisalvestusruum 1939. aastal: laual vasakul magnetofon ja paremal kaks helilõikeseadist,
seisab insener Aleksander Sillart ja istub Leonhard Urm (Eesti Filmiarhiiv 0-154655).
—
The sound recording studio of the State Broadcasting Company in 1939: a tape recorder is on the left and two
cutting machines on the right, an engineer Aleksander Sillart is standing, Leonhard Urm is sitting.
192
193
Hanno Kompus, Riigi Ringhäälingu saatekava juhataja (TMM, foto Parikas 2840kl).
—
Hanno Kompus, the Director of the programme oft he State Broadcasting Company.
Johann Dændler heliplaadistamas; tema enda väljalõige ajalehest Rahvaleht 18.05.1939.
—
Johann Dændler at the cutting machine; his own cutout from the daily Rahvaleht 18.05.1939.
194
195
Metallist negatiivmatriits, nn isamatriits.
—
Metal negative matrix, the so-called father-matrix.
Kahjustatud matriits.
—
A corroded matrix.
196
197
Estonia kontsertsaal, kus toimusid suuremate teoste salvestused.
—
The Estonia concert hall where large-scale works were recorded.
Matriitside mängimiseks kasutatud kaheharulise nõelaga helipea.
—
The V-shaped pick-up used for playing the matrices.
198
199
„His Master’s Voice” heliplaat EK3017, mis anti välja pärast sõda
(Cyrillus Kreek „Sirisege, sirbikesed”).
—
“His Master’s Voice” record EK3017 published after the war
(Cyrillus Kreek “A Harvest Song”).
Riigi Ringhäälingu saatekava juhataja Hanno Kompuse kiri Riikliku Propaganda Talitusele 10.05.1938 koos
salvestamisele tulevate teoste esialgse nimekirjaga (Eesti Riigiarhiiv, ERA 1093.1.300, lk 1–5).
—
The letter from Hanno Kompus, the Director of the programme of the State Broadcasting Company, to the State
Propaganda Service 10.05.1938; attached is the preliminary list of works selected for recording.
200
201
202
203
204
205
Riigi Ringhäälingu saatekava juhataja Hanno Kompuse kiri Riikliku Propaganda Talitusele 18.11.1938
(Eesti Riigiarhiiv, ERA 1093.1.383, lk 2–3).
—
The letter from Hanno Kompus, the Director of the programme of the State Broadcasting Company
to the State Propaganda Service 18.11.1938.
206
207
Musical Scene in Estonia
in the End of the 1930s
208
209
Should we today make an attempt to compile a representative selection of the
Estonian music as at 1938/39, the result would be very different indeed. Seventy
years later we already know that many of the recorded works are among the
masterpieces of the Estonian classical music, several works have been undeservedly left out of concert life, some compositions that once enjoyed popularity
seem today outdated etc. By that time the amount of music written that we
perform and cherish today was more extensive but many compositions required
more time for either getting accustomed to or just reaching print and wider
circulation. Therefore this selection published as a whole is a priceless snapshot
of the musical scene, prevailing values and tastes of this time and also a unique
document reflecting the art of several important performers.
The work of a music historian can often be compared to a detective’s job –
only single facts, hints and pieces of information are available to the researcher
and the latter must construct a complete picture describing the period under
discussion. Mostly one has to imagine the music that once sounded having only
scores, indirect data and descriptions at hand. This collection of material is
unique as here the situation is opposite – the sound snapshot was there and the
researcher’s task was to create the surrounding context, as a part of recordings
had traveled around the world supplied only with matrix numbers and the
discography contained a lot of mistakes.
The importance of the undertaking was first based on the large number of
persons related to the project – numerous soloists, several choirs, the symphony
orchestra of the State Broadcasting and a military band, the works of about
fifty composers were recorded. Secondly, the diversity of recorded music can be
pointed out – the selection includes almost all musical genres of that period
starting from symphonic music and ending with popular songs and military
marches. The third, it is significant that several speeches of statesmen and
political leaders of Estonia were recorded, meaning that the whole undertaking
was considered extremely important also on the national level. It becomes clear
from the preparations of the sound recording session (addressed in detail in
the article of Ilvi Rauna) that initially funds were scheduled from the means
of the State Propaganda Service.1 It is not completely clear why the State
Broadcasting Company remained the only sponsor, but it was also a national
organization mainly financed from the state budget. The initial idea of the
The State Propaganda Service was founded in autumn 1935 as an independent agency directly subordinated to the Prime Minister, to replace the Information and Propaganda Service established in 1934 at the
Ministry of Internal Affairs, and the head was granted the rights of a minister (Postimees 20.09.1935, p.
5). The task of the Department of Culture of State Propaganda Service was (Postimees 08.10.1935, p. 2)
“... practical arrangement and development of the fields of literature, arts, theatre, cinema, radio, social
initiative etc., to initiate and perform national events and cultural campaigns based on the social initiative.”
1
210
211
recording campaign, however, to create a representative selection of the best
Estonian compositions or something similar to the anthology of Estonian music,
was pursued to the end.
Indeed, the selection was also determined by the technical and other opportunities: since at that time one side of a disc contained about 3–5 minutes of
music, the share of lengthier works was relatively small (Ilvi Rauna discusses
the volume and limited resources in detail in her article); the availability
of performers and choirs to attend the recording sessions and a limited budget
for paying the royalties etc. had to be taken into account. Still the selection
was primarily determined by the wish to develop as representative and balanced
a picture of Estonian music as possible – an aim that could not be achieved
by commercial recordings. At that time gramophones were quite widespread
at households, but the sets of records of more extensive works of concert music
were too expensive for an ordinary purchaser. Nevertheless, radio broadcasts
of records were sought and listened to; such broadcasts played already an important role in the spread of music and shaping of musical taste.
Formation of the Estonian musical scene
The issues related to the Estonian music appeared in the agenda in the mid 1800s
when more and more song and drama societies of the Estonians were founded
and the demand for secular Estonian-language repertoire arose. A lot of German,
Finnish and other songs were translated into Estonian, and also new songs were
composed in the four-part style widely spread at that time, called Liedertafel
by the widespread German men’s singing societies. At the same time the issue
what should the Estonian own songs be like was discussed. In the programme of
the first Estonian song festival in 1869 Estonian music was represented with just
two songs – “My Country is My Love” and “Till Death” by Aleksander Kunileid,
both to text written by Lydia Koidula. Patriotically minded intellectuals looked
towards Finland for models and Kunileid shaped his songs after the Finnish
songs (Arro 1933: 116).2 The programme of the first song festival also included
a Finnish song, Fredrik Pacius’s “Maamme” with the text in Estonian by
Johann Voldemar Jannsen “My Country is My Pride and Joy” which later became
the anthem of the Republic of Estonia; it is included in these recordings as a wind
band arrangement (CD 12 track 1).
In Estonia as elsewhere in Europe interest in folk songs was taken in the
19th century and these were the folk tunes that were believed to be the most
There are similar tunes from the collection of K. Collan “Valituita Suomalaisia Kansan-Lauluja. I Wihko”
printed side by side with the tunes of Kunileid.
2
212
appropriate sources of national music. Although several German intellectuals
and also first Estonian literates were interested in the Estonian folklore and songs
already in the beginning of the century, their collections were not accessible for
the general public and transcriptions of tunes were altogether rare. The older folk
songs or runic songs were mostly perceived as a pattern for the Estonian poetry
and the musical value of their short tunes with narrow range was for a long
time underestimated. Ganander’s “Soome mütoloogia” (Finnish Mythology;
Ganander 1821) translated from Swedish into German by an early Estonian poet
Kristjan Jaak Peterson had an important impact on the formation of ideas among
Estonian intellectuals concerning our own mythology and the possible characters
inhabiting it. Actually, this is not a word-for-word translation – Peterson emphasizes in his foreword parallels between Finnish runic songs and older Estonian
folk songs, he selected material for his publication that had links with the
Estonian material. For example, while introducing the Finnish Ukko, he also
makes a reference to the Estonian parallel figure of Kõu (Thunder) or Pikne
(Lightning). According to this book, one of the major Finnish gods in the transcription of Peterson or his source is Wainemoinen, usually known in Finnish
as Väinämöinen, whose harp playing can cause wonders (Ganander 1821: 20).3
This is also how Vanemuine, the Estonian God of Singing came into being at the
time of Estonian national awakening, as such a character is not found in the old
Estonian folklore.
The publication of Friedrich Reinhold Kreutzwald’s “Kalevipoeg” issued by
the Learned Estonian Society 1857–1861 was an extremely forceful push for the
appearance of Estonian national symbols and topics. Kreutzwald had much less
pure folkloristic material at his disposal than Elias Lönnrot had for writing the
Finnish national epic “Kalevala” (published in 1835), as the stories of Kalevipoeg
are mainly folk legends and his name rarely appears in the runic songs. Still,
quite a number of different genuine folk songs were included into the epic and
both excerpts from the epic as well as the narratives from the epic story have
often been used in songs and later in the stage plays and other large works.
Already early in the 20th century when the Estonians had no opera house of their
own or a professional symphony orchestra, Rudolf Tobias dreamed of an opera on
the theme of Kalevipoeg, he wrote a ballade “Of the Beautiful Air Maiden” (1911;
CD 4 track 15) and a melodramatic poem “Epilogue of “Kalevipoeg”” (1912)
based on the epic. Both compositions requiring a large orchestra were performed
in 1913 in Tallinn to celebrate the opening of a new building of the Estonia
theatre, although some support was imported to the Estonia orchestra from
St. Petersburg.4
3
4
P. 128, the index says: “Wäinämöinen oder Wainemoinen, ein Gott des Himmels.”
Vardo Rumessen’s comment (Tobias 1995: 238).
213
Collection of folk songs and folklore in general gathered momentum among the
Estonians, becoming almost a countrywide undertaking upon the initiative of
Jakob Hurt who in the 1880s started to publish appeals in the newspapers to send
him old songs and stories. He received relatively few tunes for his collection as
the knowledge of musical notation was required for transcribing the melodies.
During the last decades of the 19th century Karl August Hermann became the
leader of Estonian musical life in Tartu – a linguist and a lecturer of the Estonian
language in the University of Tartu, and also an active journalist. Hermann was
very interested in music, he had studied it by himself and his simple songs, piano
and violin pieces were suitable for the amateurs and also suited their tastes. For
more than ten years he issued the monthly “Laulu ja mängu leht” (1885–1897)
in Tartu, publishing also choral songs and pieces of music in it. Following the
example of Hurt he published appeals to send him folk tunes. His aim, however,
was less to collect authentic folk songs but to use them – to make arrangements
and to give them back to the people for singing and playing. Although Hermann
was later criticized for primitive understanding of music and spoiling of people’s
taste, several of his choral songs are still in the repertoire of song festivals –
the best known among them being “Memories of the Homeland” (CD 7 track 1)
with the text from the introduction of the epic “Kalevipoeg”. Several of
Hermann’s songs have become well-known popular songs, the authors of which
are often forgotten; some of these melodies also sound in the orchestral pieces in
these recordings. For example, an episode of the Potpourri-Fantasy by Raimond
Kull is based on Hermann’s song “When Kungla’s People” (CD 3 track 7).
The ideas regarding the melodies of Estonian folk songs and especially old
runic tunes became more diversified in the beginning of the new century when
in 1903 Oskar Kallas took over the organisation of collecting folk songs. Kallas
had defended his doctoral thesis at the University of Helsinki in folklore and he
was the leader of several important national initiatives at the Estonian Students’
Society. Quite a significant amount of money was collected via fundraising
campaigns and various charitable events in order to employ collectors from
among the Estonian intellectuals and students or at least to cover their travel
costs. The material gathered during the field work trips in the period 1904–1916
is more systematic and of higher quality than the harvest of previous campaigns.
It was important for the Estonian music that several future composers participated in the fieldwork as transcribers of melodies (Mart Saar, Peeter Süda,
Cyrillus Kreek, Juhan Aavik). After that discussions regarding the characteristics
of Estonian music and the use of folk songs became much more detailed and
gained new strength.
In the end of the 19th century a number of Estonians had entered the
St. Petersburg Conservatory. These having studied elsewhere – in Dresden,
Leipzig, Moscow – were few, as the closeness of St. Petersburg and the large
214
Estonian community living in this metropolis facilitated the settling for the young
people who often came from very poor surroundings. National disposition was
very active among the Estonian community in St. Petersburg, several spiritual
leaders of the Estonian society lived there and the bonds with the homeland
were close. Many of the Estonian students developed national interests there
and became later active in Estonian social life. During the Russification period
in late 19th – early 20th centuries all education in Estonia was provided in Russian,
while the more educated society in towns was mostly German-speaking. Thus, it
was quite common among educated Estonians that their German or Russian was
better than Estonian and in their professional life they belonged into different
social circles.
First Rudolf Tobias (1897), then Artur Kapp (1900), Artur Lemba (1908), Juhan
Aavik (1911), and finally Heino Eller (1920) graduated from the composition class
in St. Petersburg. Several other Estonians now recognised as composers – Mihkel
Lüdig, Peeter Süda, Mart Saar, Cyrillus Kreek – graduated from the class of organ
or some other instrument, but studied also composition. Tobias first stayed in
St. Petersburg but 1904–1908 worked in Tartu, where his performances, musical
undertakings, and also writings in daily newspapers and other publications had
a very important impact on the activation of musical life in the Estonian society.
However, for the composer dreaming of large works, the musical scene in Tartu
was too confined, earning his living with private piano lessons and as a music
teacher at school left little time for composition. Thus, looking for better work
conditions at some larger musical centre he left soon for Germany. Juhan Aavik
who settled in Tartu after graduation became the active leader of the town’s
musical life in the next decade. Also, it was quite common that after graduating
from the St. Petersburg Conservatory young Estonian musicians found employment in the big city that offered very different opportunities or sought work elsewhere in Russia – the majority of them repatriated into Estonia after the revolution. But thanks to the size of the Estonian community in St. Petersburg and
close connections with the life at home most of the musicians staying there still
remained within the sphere of Estonian society and musical life – for example,
early in the 20th century Tartu daily Postimees constantly published ads of events
that took place in the Estonian societies in St. Petersburg, obviously these were
targeted to the readers of the newspaper there. Thus the number of educated
Estonian musicians and composers started to increase just at the turn of the century
and Estonian compositions appeared also in other genres besides choral music.
The first attempt to provide an overview of Estonian music was made by Leenart
(Leonhard) Neuman in 1917 in his eight lectures delivered at the teachers’
courses in Tartu (Neuman 2005). Naturally, he could mainly speak about choral
songs and collections of songs. Though several composers had already largescale works, these were not printed and available for study. Neuman repeatedly
215
complains that he is forced to speak of them relying on just one performance or
even on rumours. Still, he has addressed a relatively large number of composers
and has made an attempt to give a stylistic characterisation of the composers.
He tried to defend Tobias against being tagged a modernist that at this time
in Estonia denoted incoherent and unintelligible music, but Neuman calls him
a neoclassicist. Besides his published choral songs and some piano pieces the
choruses with orchestra or organ accompaniment “Know Ye Not” (CD 6 track 12)
and “As a Hart Longs” (CD 6 track 11), also his Capriccio for orchestra and the
ballade “Of the Beautiful Air Maiden” (CD 4 track 13) had been performed in
Estonia. About the existence of the oratorios “Jonah’s Mission”5 and “On the
Other Side of Jordan” Neuman had learned from Tobias himself. Speaking about
Mart Saar, Neuman also touched upon the national character of music. He found
that composers can be national in the broader and narrower sense as, for example,
in Scandinavia Nils Gade on one and Edvard Grieg on the other hand. He referred
to Mart Saar as the founder of the latter or Grieg’s approach in Estonian music
although he also had some impressionistic works. Saar himself played music
examples at Neuman’s lectures. Thus, his music was obviously well known to the
writer. Also, Neuman appreciated the organ pieces of Peeter Süda and placed
him as an equal next to Tobias and Saar. He stressed the uniqueness of Süda’s
choral song “Flax Puller” (CD 5 track 6) against the background of Estonian
choral music of that time – this is an intricate and developed fugue on the theme
of an Estonian runic tune (Süda was one of the most active collectors for the
Estonian Students’ Society, but this was his only work based on runic songs).
Neuman considered Artur Kapp a solid composer, who was to some extent under
the influence of Tchaikovsky. He listed the cantata “To the Sun” (CD 6 track 13),
his Suite for orchestra on Estonian folk melodies, the overture “Don Carlos”,
adding that some more orchestral works and chamber music existed. According
to Neuman Mihkel Lüdig and Artur Lemba were more eclectic composers, although they had also used Estonian folk tunes. From the works of Juhan Aavik
Neuman mentions only choral songs – indeed, his orchestral pieces are from
a later period. Of the younger composers Neuman rated Cyrillus Kreek and his
polyphonic choral songs as especially original. Finally, he mentioned Heino
Eller’s “orchestral works yet inclined towards the modern”, knowing about
a number of symphonic and other instrumental pieces in his output. Such was
the review of original Estonian compositions in the first years of the Republic
of Estonia.
Formation of Estonian musical institutions
In the 19th century both Tallinn and Tartu developed a musical life complying
with the typical structures of the time. Starting from 1809, a professional theatre
company was operating in Tallinn that in the beginning of the 20th century
was named the Tallinn German Theatre. The theatre had an orchestra that had
to play various stage music, but the repertoire included also operas, operettas,
and musical comedies.6 The Tallinn theatre and some other guest troupes
performed also sometimes in Tartu with no professional theatre of its own.
Musical societies played an important role in the concert life as it was customary in
the 19th century for travelling virtuosos to use the local orchestra and other (local)
soloists at their concerts, solo recitals spread slowly only in the second half of the
century. Also, symphonic concerts took place with varied success in both towns.
Neither of the towns had a professional symphony orchestra and for arranging
symphonic concerts the forces of musicians and amateurs were united. In the end
of the century a chamber music society was also active in both Tallinn and Tartu.7
As music and theatre were so tightly linked with the activities of the societies,
the development of Estonian societies resulted in the need for own musical
institutions. Both choirs and orchestras8 emerged beside music societies also
at other Estonian societies such as rural societies or firemen’s societies. Instead
of a choir or beside it also a quartet or a double quartet might be active as music
was an inescapable component in furnishing leisure and parties. A few educated
Estonian musicians also participated in the German musical life in Estonia – the
most well known example being Konstantin Türnpu as the choir master of Tallinn
German singing societies. In general, the public theatre and concert scene of the
turn of the 19th and 20th centuries was open so that many events arranged by the
German societies were also advertised in the Estonian newspapers and vice versa
while the ticket price set some social borders. National society activities still
required own music and own musical life, for before 1918 it was only in society
activities where Estonian language could be actively used and Estonian cultural
interests promoted.
The album of the Estonian Students’ Society founded in 1870 repeatedly mentions
attempts to join the amateur musicians among its members into an orchestra
already in the 1880s, sometimes a quartet is said to have performed (Kõpp 1955:
120). In 1899 a decision was made to call a larger Estonian orchestra of Estonian
The Tallinn Theatre musical performances, see Pappel 2003.
About concert life and musical societies, see Keskpaik, Pappel 2008; Vallaste 2008. The same issues regarding Tartu, see Rohtla 2006; Rohtla 2005.
8
In the 19th century in Estonian often the word play choir was used to denote an orchestra or even a larger
ensemble, besides brass bands also violin choirs and various mixed ensembles existed Kasemaa 1983.
6
7
In 1913 during the opening of the new Estonia building in Tallinn, Tobias’s “Sanctus” was performed
conducted by the composer and that remained for decades the only well-known part of that oratorio.
5
216
217
university and high-school students and teachers together in Tartu. The leader
was Aleksander Läte and the orchestra practised in the building of the Estonian
Students’ Society (Kõpp 1955: 228–229). The orchestra’s first Estonian concert
in the Tartu Bürgermusse Hall is considered to be the first symphony concert.
Further attempts to put together an orchestra of professional musicians in
Tartu were made on the basis of the Vanemuine orchestra while employing
extra musicians. In 1906 the Vanemuine society had opened their new building,
a modern theatre house, and founded a permanent and professional theatre
troupe. Juhan Aavik, having moved to Tartu in 1911, was able to arrange regular
summer concerts in the garden of Vanemuine where quite serious symphonic
repertoire was performed (Jürisson 1987). Summer music was very widespread
in Russia and many students of the St. Petersburg Conservatory as well as
professional musicians on summer holidays earned some extra money at smaller
towns and resorts. Having freshly returned from St. Petersburg Aavik had many
contacts there and could find extra musicians for summer events. When Aavik
left for Tallinn in 1925, all attempts to arrange any series of symphonic concerts
in Tartu on a more regular basis failed, although concerts were arranged by
convening the musicians of Vanemuine and the Tartu Higher Music School.
In Tallinn Raimund Kull, who had become the music director of the Estonia
theatre in 1912, attempted to found a symphony orchestra. Kull had studied
trombone in St. Petersburg and played in the Symphony Orchestra of the Russian
Musical Society under the conductors of international renown, he had also been
the conductor of the Kazan Symphony Orchestra (Tõnson 1969: 12). Kull remained
the conductor in the Estonia theatre until his death in 1942 and was the main
conductor of symphony concerts in Tallinn. He also first tried to organise summer
concerts, but when the new house of Estonia was completed in 1913, he started to
organise the so-called folk concerts with an easier repertoire and cheaper tickets
in the new beautiful concert hall. These concerts already saw the performances
of quite serious symphonic works, and at the end of the decade also symphony
concerts took place. Although some seasons were skipped, it was still easier to
arrange symphony concerts on a regular basis in Tallinn that was a larger city.
Still, in the 1930s the theatre orchestra had to engage extra musicians for public
symphony concerts. When the ensemble of the Broadcasting Company founded
in 1926 thrived into an orchestra, public symphony concerts were arranged with
the joint orchestra of the theatre and radio.
Instruction in musical instruments was generally limited to private lessons in
the beginning of the century, although a couple of private music schools existed
and music teaching in the teachers’ colleges was good. There was a lot of discussion regarding the need for a proper music school and immediately after
Estonia gained independence (1918) in 1919 both the Tallinn Higher Music School,
the future Tallinn Conservatory, as well as the Tartu Higher Music School were
218
founded. Due to the confusion and Civil War following the Bolshevist revolution
of 1917 in Russia the majority of the Estonian musicians returned home and the
group of repatriates included also the Baltic Germans among whom there were
good music teachers. There were musicians also among other refugees many of
whom stayed in Estonia for some time or even permanently. Thus, the number
of musicians here increased up to 1924. The study programmes of schools in
Tallinn and in Tartu were quite similar, building on the example set by the
St. Petersburg Conservatory. The Tallinn Conservatory was granted the right to
issue diplomas – several former professors of St. Petersburg (pianists Artur and
Teodor Lemba and horn-player Jaan Tamm) worked here and the school was also
larger. Tartu graduates were allowed to pass exams and receive a diploma as
external students, and this opportunity was used by most of the musicians who
later became known as professional musicians. Despite the similarity of study
programmes the schools differed due to the personalities of the lecturers and
thus also from the mentality prevailing in the school.
Anyway, distinguished musicians came from both cities and these are those
who make up the next generation of Estonian musicians. While talking about
the music of the independent Estonia, usually a distinction is made between
the schools of Tallinn and Tartu. In Tallinn Artur Kapp was appointed the professor of composition, his taste ran to monumental classical and romantic music.
For example, his Symphony No 1 starts with a reference to the 9th Symphony
of Beethoven and is dedicated to the 100th anniversary of that work (two last
movements of this symphony are recorded here: CD 2 track 8). The representatives of the older generation working in the Tallinn Conservatory were Mihkel
Lüdig (in the very beginning), Artur Lemba, Juhan Aavik from 1925 – all of
them good musicians but with a more traditional taste. This is reflected in the
work of young Tallinn composers who were all the students of Artur Kapp in the
Conservatory – Eugen Kapp, Evald Aav, Riho Päts, Enn Võrk, Gustav Ernesaks,
Tuudur Vettik, Evald Brauer, Juhan Jürme of the composers recorded here.
In Tartu Heino Eller taught composition who in the reality of the Estonia of this
time was described as a modernist. The meaning of this word was incoherent
and we would hardly call him a modernist today, but his sound language is
implicitly more modern and he valued new music much higher. His students
and followers were Eduard Tubin, Eduard Oja, Alfred Karindi and a person very
important in regard of these recording sessions, the conductor and pianist Olav
Roots, studying both piano and composition. Now we know that Eduard Tubin
has become a composer with a large and original creative legacy of international
renown, but these recordings feature a number of works from his younger years.
At that time, the central institutions of studying Estonian culture were situated
in Tartu – the University of Tartu and the Estonian National Museum, while the
Estonian Folklore Archives were founded thereto in 1927 where all collections
219
of folk tunes were gathered. In the 1930s a novel approach to the use of folk tunes
in art music and to the national qualities of music in general evolved more in
Tartu. Using folk melodies simply as a theme of a large-scale composition in the
style prevalent in the 19th century was criticised, instead the views of Sibelius
and Bartók were studied.
At that time, it was impossible to live as a freelance composer in Estonia. Usually
composers worked also as music teachers. The most important state support to
culture in the Republic of Estonia came via the Cultural Endowment of Estonia
founded in 1925. The endowment had several foundations with the group of
experts of the respective field for supporting various areas of activity and
the funding of music and musical life took place via Music Foundation of the
Cultural Endowment (MFCE). For supporting composers MFCE regularly bought
new works and in the 1930s did also some publishing (Kasema 2002). Besides
MFCE music was published by the Estonian Singers’ Association (ESA) founded
in 1921 and the Estonian Academic Music Society (EAMS) founded in 1924.
ESA naturally published choral music and some books, they also had their own
journal Muusikaleht. Both EAMS and MFCE published mostly smaller works for
soloists and chamber ensembles (piano pieces, solo songs and violin pieces with
a piano accompaniment) as these scores could have better sales than large-scale
concert music.
In April 1931 Muusikaleht published an overview of the compositions purchased
within five years of operation of the Cultural Endowment and this caused an
indignant response in a daily newspaper: “It seems that the Music Endowment
considers its difficult task performed, having paid the composers their royalties
in cash and then filed the manuscripts diligently in the archive. And there they
rest in peace, great masters Prof. Aavik, Kapp and Lemba next to their younger
brothers – Eller, Vedro, Kreek, Saar and many others.” (Päevaleht 04.05.1931).
The author is displeased and writes that in case these works are good, they
should be made available, or otherwise money should not be wasted. In 1934
EAMS published a new yearbook Eesti Muusika Almanak I (unfortunately it
remained the only one) that contained “The List of Estonian Compositions 1:
Guidelines for the organisers of concerts”. This list includes 72 symphonic works,
33 instrumental concerts or other works with the orchestra accompaniment and
33 large works of chamber music – with a few exceptions all the compositions
were in manuscript and many in the possession of the author (or their friends,
heirs, etc.). However, the Music Endowment also possessed already quite
a considerable part of the manuscripts and a few were owned by the Music
Museum founded in Tallinn in the early 1930s.
Browsing the list of works recorded in 1939, we see that mostly the compositions
bought earlier by MFCE have been recorded, particularly in the field of sym-
220
phonic music. For instance, already during the first year of operation of the
Cultural Endowment (1925/26) several works composed much earlier and having
been performed at the concerts were bought: Heino Eller’s symphonic poems
“Dawn” (1920; CD 4 track 1) and “Twilight” (1917; CD 4 track 2), Mihkel Lüdig’s
symphonic poem “Midsummer night” (1910; CD 3 track 2) and Juhan Aavik’s
cantata “Homeland” (1920; CD 6 track 14) (Kasema 2002: 95). Purchases of
compositions in the first year are the more significant as the selection of acquired
works was made quite hastily and a decision was made to buy “only larger and
most well known works” (Kasema 2002: 95). Hence, many of them were selected
for recording in 1939. It was also very important that for buying orchestral works
MFCE required the score and the whole set of orchestral parts to be present. Also
in the coming years purchases included well-known works of earlier periods –
Artur Lemba’s Piano Concerto No 1 (1905; bought 1928/29; CD 2 track 2–4) and
“Festive overture” (1906; bought 1926/27; CD 2 track 1), at the opening of the new
house of the Estonia theatre in 1913 Rudolf Tobias’s ballade “Of the Beautiful Air
Maiden” had already been performed (1911; bought from the widow 1926/27;
CD 4 track 15) and Artur Kapp’s cantata “To the sun” (bought 1928/29; CD 6 track
13). Although MFCE lacked the funds for publishing large compositions, thus
step-by-step, a national archive of Estonian music was gathered and sometimes
making copies of the scores was also supported (Kasema 2002: 95).
The leading circles of musical life in Estonia were not very numerous, so was it
at the selection of the repertoire for this recording session. As is evident from
Ilvi Rauna’s article, the group of decision-makers included Juhan Aavik and
August Topman, and the conductors Raimund Kull and Olav Roots obviously
participated. All these persons had belonged for a longer or shorter period to
the evaluation committee founded for the acquisition of works for MFCE, and
also due to their jobs they had a profound knowledge of Estonian music. The final
selection of recorded music was probably a result of many factors – the selection
of solo and chamber music depended certainly on the performers, the selection of
choral music reflected the repertoire of song festivals.
Recordings in Estonia in pre World War II period
First information regarding Estonian records dates from the very beginning of
the 20th century. The evidence is one newspaper ad from 1902, when Tartu pharmacist Siegfried von Kieseritzky advertised gramophones and phonographs on
sale in his pharmacy and “records with singing and talking in Estonian” were
also on sale (Postimees 10.01.1902). The sales objects could be six Estonian songs
that were recorded in 1901 in St. Petersburg performed by the student of the
St. Petersburg Conservatory, tenor Mihhail Goltisson. In the autumn 1901 the
Gramophone Company had a recording session in St. Petersburg and Reino
221
Sepp, a researcher of earlier Estonian discography, has assumed that the pianist
at these recordings might have been Mihkel Lüdig who studied at that time in
the St. Petersburg Conservatory (Sepp 1988: 48). There are two songs by August
Weizenberg among the six Estonian songs. A sculptor August Weizenberg is
known to have been a great music lover, he also composed melodies although
he did not know notes. Mihkel Lüdig has recalled that as a young student, he
often helped him to write down his songs out of respect for the famous artist
and that his songs had been in the concert programmes of Aino Tamm and other
singers in St. Petersburg (Lüdig 1969: 55–56). Goltisson was also a tenor soloist in
Pärnu where Mihkel Lüdig prepared the performance of Haydn’s “The Creation”
in the Church of St. Elisabeth for the local Song Festival in summer 1903 (Lüdig
1969: 85).
The first recording session in Estonia took place in 1904: a sound engineer
Franz Hampe, travelling from Riga to St. Petersburg, recorded on Jan. 25 (by the
Gregorian calendar) in Tallinn and both the daily Teataja in Tallinn (27.01.1904)
and Postimees in Tartu (28.01.1904) wrote about it under the heading “Estonian
songs on a world trip”: “In the hall of the Kuld Lõvi guesthouse the choir of
Estonia sang last Sunday 15 Estonian songs that were mainly folk songs. On
Monday, Miss Paula Brehm together with Mister M. sang there. [...] As we
have heard, the same agents had recorded 60 items of Latvian music with their
machine.” (Postimees 28.01.1904).9 Probably, Mihkel Lüdig was again the pianist
as on Jan. 25 he accompanied Paula Brehm at her recital in the Estonia Society
(Eesti Postimees 22.01.1904). Reino Sepp speculates that perhaps Lüdig who
was about to graduate as an organist and a composer did not wish to have his
name connected with such a questionable enterprise. In the early 20th century
sound recording was still something like trickery, more similar perhaps to the
illusionist’s art than to a respectful performance of concert music (Sepp 1988: 49).
Since the second decade of the 20th century the Gramophone Company’s label
His Master’s Voice dominated the Estonian record market and the technicians
of that company visited Tallinn repeatedly recording Estonian artists (major
campaigns took place in September 1911, June 1928, May 1930 and May
1939). But only a part of the recordings were made in Estonia – in the period
between the two world wars Estonia was under the Scandinavian branch of the
Gramophone Company and Estonian musicians recorded also in Copenhagen or
elsewhere in the company’s studios, while the records were produced in Hayes,
England. The outbreak of war in 1914 caused a major break in the recordings and
the work continued only in the 1920s (Pedusaar 1998: 52).
No domestic music industry or record factories emerged in Estonia between the
two wars. Record companies and trade names well known in Western Europe
were active in our market, besides the most widespread His Master’s Voice
also Odeon, Columbia, Parlophon, Becca etc. Later also the Latvian trade name
Bellaccord Electro emerged (Pedusaar 2001). The latter together with His Master’s
Voice produced most of the recordings made for Estonian market between the
two wars. Mostly hit songs (in case of foreign songs the text was translated into
Estonian), comic songs or melodies from operettas were recorded, and to a lesser
extent also choral music and other genres (e.g. brass music). Complaints regarding
the lack of Estonian classical music records were frequent in the press of the 1930s,
but the writers did not hope for any remarkable sales of such records and clearly
record companies shared this opinion. Already in 1930 Juhan Jaik dreamed of a
record “library” containing all Estonian records and claimed that the time had
come to found one (Muusikaleht, 1930, No 12, p. 273–275). The lack of original
Estonian records was most felt by the largest consumer of records at that time,
the State Broadcasting Company.
Until 1936 there was no equipment in Estonia for modern sound recording but
then the State Broadcasting Company bought a new cutting machine for making
shellac disks. Already in the same year a bulky recording project of Estonian
folk music was launched, in 1936–1938 131 records were produced in the studio
of the Broadcasting Company, in total 746 folk songs and instrumental pieces
(incl. folk music of Livonia and Ingria) were recorded. The organiser of the project
was Herbert Tampere from the Estonian Folklore Archives and August Pulst from
the Music Museum; each institution received a copy of the records, hence all
records are preserved and available for research at the Estonian Folklore Archives
in Tartu (see http://haldjas.folklore.ee/rl/era/leidmine/index.html). These
recordings are often used in sound publications of folk music both on LPs and
now on CDs. Also, recording of the most demanded music for broadcasts started
which actually was the main aim of the acquisition of equipment. Unfortunately
only a few records of the collection of the State Broadcasting Company have been
preserved as the sound archive of the SBC was almost completely destroyed in
the Soviet air raid in March 1944.
Taking into account the lack of experience in larger projects of sound recording
in Estonia and the lack of record production it was only natural that a decision
was made to co-operate for the implementation of the large project scheduled in
1939 with the Gramophone Company. Morten Hein in his article is giving a more
detailed overview of this work based on the sources of the Danish branch of the
Gramophone Company, he also has met in person the sound engineer Johann
Dændler who did most of the recordings in Tallinn.
Reino Sepp, building on the data of Alan Kelly, the discographer of the Gramophone Company claims
that in the period 1901–1910 276 audio media in Estonian were recorded (Sepp 1988: 50).
9
222
223
Overview of recorded music
In the course of the project 169 compositions were recorded and also seven
speeches of statesmen of the Republic of Estonia. To date most of the recordings
have been found except four disc sides – first side of the first part of Juhan
Aavik’s piano sonata performed by Olav Roots, Artur Kapp’s songs “The Wood
Rustled” and “On the Forest Path”, performed by Olga Lund and the march of
the Pori men performed by the military band. Claus Byrith, the restorer of the
recordings thinks (see his article in this collection) that this is a miracle – it is
possible that these couple of recordings did not pass quality control in Hayes
already so that no matrices were produced of them.
As for the duration of the recordings, the priority is given to symphonic music
that was most wanted. At the same time, choral songs were the most numerous
group of recordings. In addition, instrumental music, vocal solos (both classical
and popular songs), and compositions for a military band were recorded.
The compositions are divided by genres as follows:
Orchestral music
Choral music
Instrumental music (piano, organ, chamber music)
Vocal solos (with piano, with orchestra)
Music for military band
32 compositions (4 CDs)
11 compositions (1 CD)
Plans for the recording were much less ambitious. Ilvi Rauna (see her article)
writes that the initial plan included recording of approximately 100 larger
or smaller Estonian compositions: 35 choral songs, 28 orchestra pieces, 18 solo
songs, four piano pieces, eight violin pieces, four cello pieces, four organ compositions and one composition for a chamber ensemble. The proportions between
the genres remained the same but the number of works increased, wind music
and speeches of which there was no talk in the beginning, were added. The share
of vocal music has increased notably, especially the number of choral songs.
Many people participated in the recording project – the State Broadcasting
Company Orchestra, conducted by Raimund Kull,10 Olav Roots, Juhan Aavik,
Priit Veebel and Priit Nigula; the Tallinn Garrison Military Band conducted by
Hindrek Luhari. There were six instrumental soloists and ten singers plus three
children who sang together with the adults. Among the performers, there were
eight choirs as one choir has not been identified in our documentation. Knowing
the choirs active in Tallinn in the late 1930s and their repertoire, we can only guess
who might have been the performers of a number of recorded religious songs.
10
The short biographies of the persons mentioned here and hereafter, see in “Short biographies”, p. 281.
224
Orchestral music
The earliest compositions recorded in 1939 date from the nascence years of the
Estonian symphonic music at the turn of the 19th–20th centuries. Rudolf Tobias’s
“Night piece” written in ab. 1900 (CD 4 track 12) was initially not an orchestral
piece. It is the third movement from the second string quartet by Tobias, orchestrated by Eduard Tubin in 1939. Chronologically, the next works date from the first
decade of the 20th century – Artur Lemba’s Piano Concerto No 1 (CD 2 track 2–4)
and “Festive overture” (CD 2 track 1). Lemba’s piano concerto was written during
his studies at the St. Petersburg Conservatory and the composer had performed
it with great success at his graduation exam. In the 1930s it was rather popular
and included in the repertoire of many pianists. Lemba’s musical language is
explicitly romantic and the concerto is written in the best style of Russian
romantic composers (Tchaikovsky, Glazunov, Rahmaninov). In this recording,
the piano concerto is performed by the composer himself who at the time was
the most recognised piano professor in the Tallinn Conservatory. Mihkel Lüdig’s
Overture-Fantasy (CD 3 track 1) and the symphonic poem “Midsummer night”
(CD 3 track 2) also date from the same period. Until the revolution, Lüdig was
an active leader of the Estonian musical life in St. Petersburg, organising even
a concert featuring Estonian symphonic music there with combined forces
(Lüdig 1969: 122). His own symphonic compositions date from that period
and later, in Estonia, he wrote mainly choral songs.
Artur Kapp’s compositions form a stylistically close, though much more serious
group among these symphonic recordings. These are quite numerous, including
the lengthiest recorded orchestral piece – the third and the fourth movements of
the first symphony (CD 2 track 8) lasting for almost twenty minutes (the duration
of the whole symphony is approximately 42 minutes). We mentioned earlier that
the symphony was dedicated to the 100th anniversary of the 9th symphony of
Beethoven. The movements recorded here follow each other attacca and bear
a common subtitle “Variations on an old Estonian theme and finale”. Writings
in music history often introduce Artur Kapp as a symphonist and this is obviously
due to the grandeur of his musical thinking, actually he has written music in
almost all genres except the opera. This selection contains three of his larger
orchestral pieces – two suites besides the symphony. The total of 40 minutes of
music by Artur Kapp is the largest amount among the orchestral pieces. Almost
the same amount of time (39 minutes) is given to the orchestral works by Juhan
Aavik, who was one of the key persons in selecting the repertoire and also active
as a conductor at the recording sessions.
The abundance of works based on folk tunes in this selection is remarkable.
Still, they are quite different as far as style is concerned. Folk tunes and the use
of them had been important from the very beginning of Estonian national music,
225
but one reason for the explosive use of runic tunes in the 1930s could have been
the publication of a large collection “Eesti runoviisid” (Estonian Runic Melodies)
compiled by Armas Launis and published by the Estonian Literary Society in
1930. For the first time hundreds of archaic tunes (2580) became available to all
composers, not only to these who had collected folklore or were able to come
to Tartu and search the Estonian Folklore Archives. Secondly, cultural policy
pursued by the Government supported national approach in all areas of art and
also in any field of life in the 1930s. In the applied art motifs from folk art were
very popular, folk costume patterns of knitted items or embroidery could be met
also on the album covers and dinner sets. The fine art used themes from legends
and historic novels addressing the ancient fight for freedom of the Estonians
were widespread in fiction. It is possible that Artur Kapp’s Suite on Estonian
Runic Melodies written in 1930 (Suite No 2, only the third movement Allegro is
recorded; CD 1 track 12) was a response to the publication of this collection. The
knowledge of runic songs was very limited earlier, for broader public folk songs
usually meant more recent folk songs or just popular songs. Kapp’s use of runic
melodies represents an approach of a symphonist, the motifs of folk tunes are
freely developed as themes in an otherwise traditional large-scale composition.
The last of the Estonian composers to graduate in 1920 from the St. Petersburg
Conservatory was Heino Eller – although he is not considerably younger than,
e.g. Juhan Aavik, his study period was quite long. He started as a violinist and
during his further studies as a composer continued to play violin with various
orchestras. He returned to Estonia with very different experience and musical
ideas – first, it is quite exceptional for an Estonian composer to write almost
exclusively instrumental works, to avoid songs and choruses. But in this field
his realm was the most modern that could be found then in Estonia. This was
obviously the reason why a group of young people gathered around him who
in the second half of the 1930s became the reformers of the mentality of the local
musical life (Olav Roots as a pianist and conductor, Eduard Tubin as a composer
and conductor, and Karl Leichter as a musicologist and critic are especially
important). To date the works of Heino Eller are among the masterpieces of
Estonian music that are frequently performed, especially the symphonic poem
“Dawn” (CD 4 track 1) that is often included in the programme of important
concerts as a symbol of national music. Also other works recorded here, both
written in St. Petersburg, are well known and beloved. It is interesting that
these were only Eller’s students who awarded national meaning to Eller’s earlier
compositions while in the 1920s they were received as modernist and opposed to
the national school represented by Saar and Kreek. Direct references to the motifs
of folk tunes and modal harmonies appear into Eller’s music only in the 1930s
and later – probably this was due to the impact of the environment and students
surrounding him in Tartu.
226
The volume and weight of the creative legacy of Eduard Tubin make him
doubtless the best-known name among the recordings. But most of his major
works were composed after the war when he lived in Sweden. In 1939 he was in
his thirties and only returned from a short study trip to Budapest. Although his
two first symphonies were already there and had been performed, this selection
understandably includes shorter works. The most relevant among them are
Toccata (CD 4 track 10) and “Suite on Estonian Dances” (CD 4 track 11–13),
besides two dances from a cycle “Estonian Folk Dances” written during the
study period (CD 4 track 8–9) are also recorded. The dance melodies used in
the suite are relatively archaic, though there are no such archaic folk dances
in Estonia as the melodies of old runic songs. In Tubin’s orchestral dances we
find rather thick symphonic texture, but no traditional symphonic development
of folk tune motives. Also, his rhythms and harmonies are much more novel than
usual in Estonian music of the 1930s. At the same time Tubin took interest in
runic tunes and folklore in general, planning for a ballet “The Goblin”. Eduard
Tubin has also arranged for orchestra the third part of the second string quartet
“The Night Piece” by Rudolf Tobias that had become popular as a separate piece
(CD 4 track 14 ). We have also placed the recording of Rudolf Tobias’s ballade
“Of the Beautiful Air Maiden” (CD 4 track 15) for a soprano and symphony
orchestra on the same CD of orchestral music, as due to its large-scale symphonic
development it did not fit with other songs with an orchestral accompaniment
in the selection of vocal solos.
In the selection of symphonic compositions the big share of works unknown
today is remarkable. For example, most of the orchestral works by Juhan Aavik
are not performed any more. Also, the four orchestral compositions by Raimund
Kull are rather close to entertainment music. But we should remember that in the
1930s the tradition of folk concerts was completely viable initiated by Raimund
Kull in the new Concert Hall of Estonia in 1913 and the programmes of these
featured, besides easier symphonic works, also some popular music. Various
potpourris, phantasies, rhapsodies, suites on Estonian tunes, and on popular
songs etc. were very widespread. On the other hand, both Aavik and Kull were
the leaders of musical life and Aavik certainly, but also Kull as the conductor
were among the persons making a selection of the recorded repertoire.
The State Broadcasting Orchestra that recorded all orchestral compositions was
in the 1930s just developing into the first proper symphonic orchestra in Estonia.
As said above public performances were still given together with the Estonia
theatre orchestra and also for these recording sessions extra forces were hired
from there. This orchestra was born together with the Broadcasting Company in
1926, although during the first months there were only three musicians – Hugo
Schütz (violin), Alfred Vaarmann (cello) and Anna Sivitski (piano). By 1927 the
orchestra employed nine people – harmonium, violin, clarinet, double bass,
227
flute and trumpet had joined the rows, Hugo Schütz acted as the concertmaster
(Ringhääling... 1944: 25–26). Until 1934 when the Broadcasting Company was
owned by the state the orchestra remained quite small, with 12 members.
Vardo Holm, a producer at the Broadcasting Company, has recollected:
In 1930 there were 12 players in the orchestra: Rudolf Palm, Hubert Anton, August Mill,
August Karjus, Boleslav Kotsensky, Arnold Sepp, Mihail Prokofjeff, Karl Kukk, Julius
Vaks, Eduard Tigane, Kristjan Vesterstein, Friedrich Nikolai. The leader of the orchestra
was Arkadius Krull, called a music director according to the model set by the German radio.
(Holm TMM M 247: 1).
With the nationalisation of the Broadcasting Company the orchestra was also
increased and by 1939 there were 36 members (Rauna 2004: 14). 1934–1939
Raimund Kull was the chief conductor, Priit Nigula (former Friedrich Nikolai)
being the assistant conductor. In 1939 Olav Roots became the chief conductor
of the orchestra, remaining in that position until 1944.
Thus, Olav Roots had become the leader of the orchestra during the recording
year. According to several contemporaries he managed to take the orchestra
to a new height in the early 1940s. Still, it can be said already on the basis of the
recordings made in 1939 that the orchestra’s level was quite high, although extra
forces were needed for larger undertakings. Juhan Aavik refers also to the fact
that the orchestra had been enlarged for the recording session:
The musical part of the recording – playing instruments and singing – was performed
by several distinguished Estonian soloists [...] and to a large extent by the own symphony
orchestra of the Broadcasting Company that was increased for that event under the
conduction of Raimund Kull, Olav Roots and the author of this work.
(Aavik 1969 IV: 248).
The said Kull, Roots and Aavik are the conductors who perform most on the
recordings, while the accompaniments of popular songs are conducted by Priit
Veebel and Priit Nigula. The names of the conductors are known to us only thanks
to the discography prepared by the English discographer Alan Kelly and an
Estonian researcher Reino Sepp who lived in Sweden (Kelly, Sepp 1988; see
facsimile pp. 177), otherwise we would not be able to identify them. Aavik
and Kull had been active as conductors in Estonia from the beginning of the
second decade of the century. They had experienced extremely poor conditions
in the field of orchestral music. In the recording session Aavik conducted his
own compositions and some works of the Tallinn composers. Raimund Kull
also conducted his own orchestral works and a few others (e.g. Evald Brauer’s
“Estonian capriccio”). Olav Roots conducted more demanding symphonic
works – beside composers from Tartu all works of Artur and Eugen Kapp.
Taking into account numerous mistakes in the Kelly/Sepp discography
228
mistakes can be assumed also in establishing the conductors. We were able
to correct one mistake thanks to the newsreel obtained from the Estonian Film
Archives that is discussed also in the Claus Byrith’s article (see p. 265–266).
In the discography Olav Roots was specified as the conductor of Juhan Aavik’s
song “Greetings” (CD 10 track 19) while in the newsreel depicting the same
recording Raimund Kull was the conductor. Mostly the selection of music refers
to the probable conductor so that big blunders are unlikely. A small question
mark remains in regard of the conductor of Eduard Oja’s “Humoresque” – other
orchestral pieces by Eller, Tubin and Oja, composers from Tartu, were conducted
by Olav Roots, but the conductor of this work according to the discography is
Raimund Kull. Registers of the disc sides of Oja’s recordings contained a lot of
confusion and both the works and the correct order of disc sides was identified
by scores. It appeared that besides Oja’s “Humoresque” (matrices 0CS1377 and
0CS1378; CD 4 track 7) another work on the Estonian motifs was recorded under
the same heading (matrix 0CS1379; CD 3 track 13). This turned out to be another
version of the two first pieces from the “Village Melodies” by Riho Päts. We could
not find the score of this composition and cannot give the titles of the movements
of this suite. It remains unclear why the beginning of this suite was recorded
twice, at first conducted by Raimund Kull and later the recording of the entire
suite by Olav Roots (matrices 0CS1419–1422; CD 3 track 12). Further, studying
Eduard Oja’s “Time trilogy” (matrices 0CS1388 and 0CS1389; CD 4 track 4–6) we
discovered that the third matrix of that work contained Eduard Tubin’s two dances
“Serf’s Dance” and “Anglais” from the cycle “Estonian Folk Dances” ETW 12
(matrix 0CS1390; CD 4 track 8–9).
Choral music
Choral compositions are most numerous in this selection and although short, they
still occupy three CDs. As the musical life having a clear Estonian identity began
in the 19th century just in choral societies, the history of choral music reaches
the farthest back and the prestige of this genre in the musical life of Estonia has
been high. Also in the independent Estonia in the 1920s and 1930s when more and
more chances appeared for practising other genres of music – opera, symphonic
music, chamber music – choral music enjoyed continuous popularity. Choirs
were numerous and although none of them was professional, several choirs from
Tallinn and Tartu achieved the level of a relevant concert choir. Therefore the
demand for choral songs was high while instrumental works could stay for long
waiting for a performer.
In this selection of choral music we can find examples from all eras, but about half
of the songs were written in the late 1920s and in the 1930s. Some of the new songs
have become extremely popular – for example, Gustav Ernesaks’s “Men, Let’s
229
Get Going” (1933; CD 7 track 9) or Eduard Oja’s “The Weaving Song” (1932; CD 5
track 8) – but there are also songs that are not heard any more. Older songs have
indeed become the classics of Estonian choral music and belong to the repertoire
of numerous choirs also today. The repertoire of the Estonian amateur choirs
has been shaped by the song festivals. In 1921 the Estonian Singers’ Association
was founded for co-ordinating choir movement and organisation of song
festivals which were organised in each five years and systematic pre-parations
were instituted. Besides the chief conductors also instructors were among the
organisers who conducted choirs and regional meetings. The last song festival had
taken place in summer 1938 and the chief conductors were Juhan Aavik, Verner
Nerep, Juhan Simm, Tuudur Vettik and Evald Aav; Raimund Kull conducted
brass bands. This selection contains fourteen songs that were in the programme
of this very song festival and several songs from the repertoire of earlier festivals.
The Singers’ Association took also care of the distribution of national choir music
and especially in the 1930s arranged several competitions for choral songs.
The mixed choir Raudam is represented with two and the ÜENÜTO mixed choir
with three recordings. Raudam was founded in 1922 as the choir of the Estonian
Railwaymen’s Society. Under the instruction of the conductor Karl Leinus the
choir had become a relevant concert choir by 1939, the choir performed regularly
in the Estonia Concert Hall (Aavik 1969 IV: 203). The ÜENÜTO mixed choir got
its name from the umbrella organisation of the choir – Tallinn Department of the
National Estonian Youth Association (Ülemaalise Eestimaa Noorsoo Ühenduse
Tallinna osakond – ÜENÜTO). This was a youth organisation founded in 1919
that operated on a wide scale all over Estonia; its more active courses of action
were sports and culture. The ÜENÜTO mixed choir was a well known and
recognized concert choir in Tallinn. Anton Kasemets and Evald Aav were the
conductors holding this position for a longer period, since 1938 Gustav Ernesaks
was the conductor. Among the recordings there is also the Tallinn Russian Mixed
Choir (conductor Andrei Stepanov) with four performances of Russian folk songs
arranged for choirs.
In the recordings of 1939 we can hear eight choirs, but one choir is not mentioned
in the discography and we cannot identify it with certainty. The mixed choir of
Estonia Music Department (EMO), the leading choir in Estonia among mixed
choirs, made the greatest number of recordings. During the song festival in 1910
in Tallinn when the cornerstone for the new Estonia theatre was set, allegedly
an idea was born to found “a choir that would be able to perform on the highest
level aspired for in the new Estonia theatre” (Leichter 1992: 37). In 1912 separate
Theatre and Music Departments were founded at the Estonia Society and the
mixed choir founded by August Topman became the most important unit of the
Music Department. One aim of the mixed choir of EMO was to perform Estonian
and classical large-scale works with orchestra – oratorios and cantatas, and
the other aim was to introduce new works of Estonian composers. During the
following years the choir became an important group of the Estonian musical life
as the quality of the choir improved in years. They were the first choir in Estonia
to exercise voice instruction besides choral singing and singers were educated in
the field of music theory. Since autumn 1925 Juhan Aavik conducted the choir,
for the season 1935/36 Eduard Tubin came from Tartu and under his conduction
Igor Stravinsky’s “The Symphony of Psalms” was performed that was an extremely modern work compared to a usual choral repertoire of that time. Since 1936
Verner Nerep conducted the choir. In the beginning of the season 1938/39
a thorough test trial of voices had been implemented, some of the singers were
excluded from the choir and replaced by new ones. During the season two
a cappella concert programmes were prepared and the spring programme
(before the recording session) was taken to a tour in Finland, where the violinist
Carmen Prii and soprano Lydia Aadre performed as soloists at the concerts
(Leichter 1992: 46–47).
Besides the amateur mixed choirs the choir of the Tallinn Conservatory engaging
the students of the Conservatory under the leadership of the Director of the
Conservatory and professor of school music Juhan Aavik is among the recorded
choirs. The Conservatory choir has recorded Artur Kapp’s song “A Prayer” (CD 6
track 10) but the conductor is not identified in the Kelly/Sepp discography and
also Artur Kapp’s cantata “To the Sun” (CD 6 track 13) together with the State
Broadcasting Company Orchestra conducted by Olav Roots. But what could have
been the unknown mixed choir that has performed six Estonian religious choral
songs and Rudolf Tobias’s choral work with the organ “As a Hart Longs” (Psalm
42; CD 6 track 11)? Most probably this was the 35-member choir of the society
Collegium musicum founded by the students and lecturers of the organ class that
in the 1930s frequently performed in the radio broadcasts (Topman 1972: 181–184;
Kõlar 2002: 203–204). This society was founded upon the initiative of the professor
of the organ class August Topman and a student interested in history Hillar Saha.
The aim of the society was to study the history of music and its choir provided
the students also with the experience in singing in and conducting a church
choir. In late 1930s the speciality of church music was also taught in the organ
class and voice instruction was obligatory for the students. Collegium musicum
made some trips abroad (1932 – Finland, 1936 – Sweden). Neeme Laanepõld,
studying church music at that time, remembered that they used the issues of
“Church choirs” published by the church music secretariat compiled and edited
by August Topman and later also the next secretary of church music Johannes
Hiob at the Collegium musicum (Laanepõld 1976: 241). The selection of songs
and the smaller size of this choir together with better intonation that we can hear
from the recordings lead us to think about that choir. On the other hand, their
performance of the a cappella songs, in which they stress every single syllable,
refers to the traditional manner of singing hymns in church.
230
231
Two men’s choirs – the Tallinn Men’s Singing Society and the Tartu Men’s
Singing Society were recorded. In Tallinn of the early 20th century the German
men’s choir Revaler Liedertafel was conducted by the Estonian Konstantin
Türnpu and several Estonians also sang in this choir. During the war the
activities of the German choirs were interrupted and in 1916 Estonians founded
their own men’s choir with Türnpu as the conductor. The group which initially
performed under the name Tallinn Estonian Men’s Choir founded a society and
from spring 1918 their name was the Tallinn Men’s Singing Society (Vahter 2003:
58–61). Türnpu led the choir actively for ten years and under his direction both
Estonian songs and broader repertoire for men’s choir were studied, the share
of Finnish men’s songs was especially high. After the death of Türnpu in 1927
August Topman conducted the choir for a longer period followed in 1935–1937
by Gustav Ernesaks and further by Alfred Karindi. This was a very well known
and popular choir giving many concerts in Estonia and abroad (they performed,
e.g. in Finland, Latvia, Sweden, Norway). The Tallinn Men’s Singing Society
also published scores for men’s choirs and that gave Estonian composers a good
reason to write new songs for them.
Musical Society was also very active in the field of chamber music, there was
a string quartet in the 1930s and until moving to Tallinn Olav Roots as a pianist
was very active in various ensembles.
The Tartu Men’s Singing Society was younger than the Tallinn Society, founded
in 1923. The first conductor of the choir was Juhan Simm, who in 1912 had also
founded in Tartu the choir of Estonian students that later became the Tartu
Academic Men’s Choir. Under the direction of young Eduard Tubin who became
the conductor of the Tartu Men’s Singing Society already when a student of
the Tartu Higher Music School in 1928 the choir got a boost, the repertoire was
renewed, the choir regularly performed at concerts and made some tours abroad
(to Latvia and Poland).
Chamber music, piano and organ
As most of the first Estonian musicians were educated as organists, the Estonian
organ repertoire was quite extensive. To date Peeter Süda’s organ compositions
are the favourites of Estonian organists. Also the organ compositions of Artur Kapp
and Rudolf Tobias are played to date and together with the renaissance of religious music in Estonia in the 1990s young organists have shown interest in their
music that can be used in church services like choral preludes. Both were very
talented improvisers on the organ and this made a deep impression on their contemporaries. Paul Indra (before Estonianization Pressnikoff) was a very active
organist in the 1930s and performed often in various choir concerts, and also accompanied soloists on organ and piano. He had graduated in 1930 from the class
of August Topman and worked as an organist in the Church of Holy Spirit in Tallinn.
In the German society of the late 19th and early 20th century in Estonia chamber
music sessions were organised by the Chamber Music Societies (Verein für
Kammermusik) both in Tallinn and in Tartu. We know some single performances
of chamber ensembles in the musical life of the Estonian society about at the
turn of the centuries, the best-known among them being an amateur quartet
that gathered in Tartu in 1906 upon the initiative of Rudolf Tobias where a high
school student Heino Eller played the first violin and a student Juhan Simm
played cello. In the Republic of Estonia chamber music first remained in shadow
but the Estonian Academic Music Society (EAMS) founded in 1926 made
promotion of Estonian chamber music and organisation of chamber concerts
one of its aims. The 1930s saw the founding of both a string quartet and wind
quintet at the EAMS. This inspired the composers to write for these ensembles
as new compositions were performed almost immediately after writing. The Tartu
Olav Roots has recorded all the piano music; he was actually better known
in that time as a pianist and a chamber musician. Roots studied in Paris in 1933
and in his career as a pianist also the participation in the Alfred Cortot’s courses
in 1935 played an important role. He also studied conducting in Vienna and
Salzburg. While working at the Tartu Higher Music School in the early 1930s
he introduced new repertoire of chamber music there – especially newer French
music and together with Arno Niitov they performed French songs that were
not well known in Estonia (Debussy, Fauré). It is interesting that although Roots
performed a lot as a pianist, he gave only one solo recital, in 1936 in Tartu. In 1935
he was invited to the Tallinn Conservatory as an instructor of various ensembles,
later he also started to teach conducting. In the field of piano music short pieces
were in abundance – there was a demand for that kind of repertoire and they
were easier to print. Of the compositions recorded here very frequently performed
232
Although the number of large-scale works of chamber music was not big
by 1939, it is still surprising that the single composition recorded as a whole is
Eugen Kapp’s trio Eb minor (1930; CD 9 track 9–13). This is a work written by the
composer as a student, fresh and gripping music indeed but overshadowed later
by other compositions (also of the same author). The recording of trio occupies
seven disc sides (matrices 0CS1229–1232 and 0CS1435–1437) and unfortunately
one of them (matrix 0CS1436) was damaged (see Claus Byrith’s article, p. 267–268).
In order to give the listeners a complete idea of the work, Danish musicians Hans
Stengaard (violin), Henrik Brendstrup (cello) and Frode Stengaard (piano) on
the initiative and direction of Claus Byrith recorded the second half of the 3rd
movement of the trio and he fitted the new recording within other parts. In the
interests of authenticity we have published also the original recording from the
damaged matrix with the loud crackles after the trio (CD 9 track 14).
233
and up to now steadily in the repertoire of pianists are Mart Saar’s “Song
to a Pine” (CD 8 track 1) and “Improvisata” (CD 8 track 2), and Heino Eller’s
“The Butterfly” (CD 8 track 4). Unfortunately the only recorded large-scale work,
the first movement of Juhan Aavik’s Piano Sonata No 1 (CD 8 track 9) remained
incomplete – the preserved recording starts off from the middle of the movement
while the beginning remained lost.
While documenting these old recordings we faced some serious problems
regarding ensembles. In the concert practice of the 1930s the person accompanying a violinist, cellist or a vocal soloist was considered a person of no particular
importance and his name was printed in a small font on the advertisements or
even omitted. The accompaniment was also approached differently – soloists
of world renown often travelled alone and the concert bureau of Estonia had its
own accompanist, mostly Peeter-Paul Lüdig, and sometimes Wilhelm Tilting
who accompanied all arriving soloists. So accompanists are not mentioned in
Kelly/Sepp discography, but four times Olav Roots has been listed as the performer whereas the piece is an ensemble: Eduard Oja’s “Aeliita’s Suite” (CD 9
track 4) and “Estonian Dance” (CD 9 track 5) are for violin and piano; Aleksander
Läte’s “Swing Song” (CD 10 track 8) and Juhan Aavik’s “In Snow” (CD 10 track 9)
are solo songs with piano accompaniment. Evidently, he was the pianist at least
in those recordings. We can assume that Olav Roots who was engaged with the
recording project anyway accompanied more or even most of the ensembles.
Of the soloists participating in the project the violinist Vladimir Alumäe, singers
Arno Niitov, Olga Lund and Elsa Maasik had performed with Olav Roots in the
concerts. We may guess that the number of pianists engaged in the project was
not remarkably higher.
The most acknowledged cellist in Estonia and the cellist of almost all chamber
ensembles that were active in the 1930s in Tallinn was August Karjus. A question
arises why he has selected for recording pieces that somewhat resemble salon
music. Certainly, there were fewer original cello works by Estonian composers
compared to compositions for piano or violin. However, both Lüdig’s and Padva’s
uncomplicated folk tune arrangements suit the general spirit of the selection
for there are lighter pieces based on folk tunes also among orchestral music.
Vladimir Padva whose two pieces are recorded here was a pianist and piano
teacher in Tallinn in the 1920s. He performed often with the Estonian double
bass virtuoso Ludvig Juht and in 1930 they moved to London together. The
“Minuet” (CD 8 track 17) here is written for Ludvig Juht and reminds the variations on folk themes popular in the 19th century. Padva’s “Lullaby” (CD 8 track 16)
is an arrangement of an Estonian folk tune that became known as Miina Härma’s
song “Singer’s Childhood”.
234
The identification of violinists was an even more difficult nut to crack.
According to Kelly/Sepp discography Juhan Aavik’s “Feuillet d’Album” (CD 9
track 2) and Johannes Paulsen’s “Canzonetta” (CD 9 track 3) is performed by
Vladimir Alumäe, but Artur Lemba’s “Poéme d’amour” (CD 9 track 1) by the
cellist August Karjus. We have already discussed the two pieces by Eduard Oja
that are by records played by Olav Roots solo. Unrestored recordings in the order
of the disc matrices were listened to by Endel Lippus who later was the student of
Vladimir Alumäe, and in the war years played in the State Broadcasting Company
orchestra together with Rudolf Palm and other violinists of this time. He was
quite sure that all these five pieces were played by Alumäe while Olav Roots
had been the piano accompanist. Unfortunately, he is not here with us any more
to listen to the restored recordings and all violin pieces comparatively. In 1939
Vladimir Alumäe had just returned from London where he had studied with Carl
Flesch and was probably in excellent form. Artur Kapp’s “Last Confession” (CD
9 track 6) for organ and violin was played by Carmen Prii by records and there
is no reason to doubt it. At that time Carmen Prii was the student of the Tallinn
Conservatory, but performed often together with her sister Karin Prii, a pianist,
in various concerts as a soloist.
According to Kelly/Sepp discography three violin pieces have been recorded
by the concertmaster of the State Broadcasting Company orchestra Rudolf Palm –
Eugen Kapp’s “Melody” (CD 9 track 8) and “Nocturne” (CD 9 track 9) and Heino
Eller’s “The Pines” (CD 9 track 7). After the violin pieces had been restored and
all of them sounded side by side, followed by Eugen Kapp’s trio (CD 9 track 9–13),
where also Rudolf Palm played violin, some listeners suddenly asked whether it
was one and the same violinist indeed who played the three pieces and also in the
trio. Further the professors of the string department of the Estonian Academy of
Music and Theatre Urmas Vulp, Mare Teearu, Toomas Velmet and Tõnu Reimann
listened to the whole record of violin music. The discussion was extremely interesting but it summed up by asserting that the reasons for doubt are insufficient.
Rudolf Palm was very active in the chamber ensembles of EAMS in that time and
as the concertmaster of the orchestra his task was to perform constantly over
the radio and to perform also violin concertos with the orchestra. As he was the
concert master in the orchestra (later Estonian National Symphony Orchestra)
up to 1964, the persons active today remember him a lot advanced in years.
Solo songs and opera
The training of singers as well as other professional musicians in Estonia
gained momentum after the founding of Estonian music high schools in 1919.
But in addition to the conservatory singers had opportunities to get training
with the private teachers – there were numerous private studios in Tallinn in the
235
1920s and 1930s. The most distinguished among them was the studio of an Italian
Armanda degli Abbati where many of the soloists recorded in 1939 also studied,
e.g. Ida Loo-Talvari, Elsa Maasik, Eedo Karrisoo. Armanda degli Abbati was
invited to Estonia by the Estonia theatre as the constantly increasing proportion
of operas in the repertoire required more professional training.
Most of the soloists recorded in 1939 were in the opera troupe of the Estonia
theatre. Hence also some opera or operetta numbers were recorded in addition
to solo songs. The best-known Estonian opera staged for several times was Evald
Aav’s “Vikings” written in 1928 based on a motif dating from an ancient chronicle
that told about the conquest of Sigtuna by the seafarers from Saaremaa. The
opening night on the 8th of September 1928 was a remarkable event in the
musical life of Estonia, the birth of Estonian own opera was unanimously recognised. The “Vikings” was very successful and only during the first season it was
performed 18 times. The selection of 1939 includes also several items from this
opera – the duet of the main heroes Juta and Ülo, Juta’s aria and Olav’s aria.
Also an orchestral number, the scene “Battle of Sigtuna” from the second act of
the opera was recorded. Of the soloists of the first night only Ida Loo-Talvari who
in 1928 sang the role of Juta is singing in the recordings of 1939. Arno Niitov,
who is better known as a concert singer, sings the role of Olav, and Ülo in the
duet is Eedo Karrisoo. The idea of the opera is national-romantic and this is
reflected also in the musical language.
The selection contains one more opera aria – Arno Niitov performs Kaupo’s
aria from Adolf Vedro’s opera “Kaupo” that was staged in the Estonia theatre in
1932. This opera depicted the fight of ancient Estonians with the crusaders – the
conflict built around the Livonian elder Kaupo, who had let himself to be baptised
while in captivity and became an ally of the Germans and was later killed in a
battle with Estonians. “Kaupo” (the same is also true in the case of the “Vikings”)
features only a very small motif from history while around that a love conflict
with all necessary characters and events has been created.
Rudolf Tobias’s ballade “Of the Beautiful Air Maiden” differs from other solo
songs, especially due to its extent and symphonic development, and it was
included in the CD of orchestral music (CD 4 track 15). Air Maiden or Ilmaneitsi
in Estonian is a translation of the Finnish goddess of air Ilmatar, again a figure
from Finnish mythology taken over by Kreutzwald when writing the Estonian
epic “Kalevipoeg”. As to the music, this is one of Tobias’s most beautiful works
with some impressionistic features.
Composing vocal music in the Estonian language advanced in the 1930s when the
number of Estonian singing teachers and concert singers had already increased.
The search for national individuality and folk songs have made a strong impact
236
also on the Estonian solo songs and it is quite surprising that the present selection does not include any songs based on folk motifs, especially compared to the
abundance of such works in other genres. Almost all composers have written solo
songs, songs of Mart Saar were especially loved at that time and are also now.
His solo songs have an important role for a piano accompaniment: this is well
elaborated and equal to the solo in importance. In the 1930s numerous solo songs
were written by Evald Aav and Eduard Oja, the latter being of more interest to the
singers today. From the songs that Eduard Tubin wrote during his student years
the selection contains the “Autumn Sun” (CD 10 track 14) for voice and piano
that he orchestrated for this recording project.
The identification of singers on the recordings also offered some riddles, but
human voices are much easier to recognize with the help of other recordings
than performers of instruments. As already said, only Olav Roots was listed as the
performer of two songs sung by Elsa Maasik, obviously he was the accompanist.
But Elsa Maasik was immediately identified by her voice (the listeners were Endel
Lippus, Vardo and Maaja Rumessen). Kaupo’s aria sung by Arno Niitov was listed
as an unknown piece in Kelly/Sepp discography, but this item was identified by
the text. Arno Niitov’s voice was here recorded for several times and could be
identified by comparing the recordings. Naturally, we can only assume that Olav
Roots accompanied all singers on the piano, but it is likely that he accompanied
Arno Niitov with whom they often performed together.
Popular music and operetta
Hit songs performed by Ants Eskola and Artur Rinne truly enjoyed popularity.
It is noteworthy that the organisers of the recording project in 1939 have added
into the repertoire quite an amount of entertainment music, although the
recordings of that repertoire were much more numerous compared to serious
music. Naturally, the Broadcasting Company also required a lot of popular music.
However, dance music and jazz are not included in the selection. This part of
the recordings was almost completely published in the 1950s by the Estonians
abroad. Probably, more popular repertoire secured better sales of records. Artur
Rinne and Ants Eskola were both very experienced soloists at recording as they
were among the most recorded and sold singers in the inter-war period.
Besides the authors of Estonian origin (Priit Veebel, Arnold Siirak) the works of
foreign composers can be found on the records (mostly operetta melodies). Most
of these melodies are well known among the general public, often some melodies
based on dance tunes with cheerful and humorous lyrics. Some nonmusical
details were used that in turn add some popular and easy colours like the sounds
of birds in the song by Arnold Siirak performed by Artur Rinne “Silent Flows the
237
Stream” (CD 11 track 7). In that respect, Tiiu Targama’s “Song of Heroes” (CD 11
track 8) and Priit Veebel’s “Victorious Offensive” (CD 11 track 9) both performed
by Artur Rinne form exceptions being obviously the yield of some patriotic song
competition.
In addition, some songs performed in duet with a child soloist have been
recorded. Such is, for example, the song “Mickey Mouse in Shipwreck” (CD 11
track 5) sung by Artur Rinne and Stella Helder that was very popular in that time
and what older people still remember and can sing along. The performance is
pronouncedly dramatic, but the more impressive and memorable.
Operetta soloists perform the compositions of foreign composers and the aim
seems to have been recording of the beloved soloists and not so much the works.
Original Estonian operettas were few and performances even fewer. Operetta
classics, on the other hand, were extremely popular with the public and operetta
soloists well known. Only two soloists have been selected for recordings: Milvi
Laid and Olga Lund. In the 1930s Milvi Laid was the operetta prima donna in
the Estonia theatre.
Music for a wind orchestra or military band
Music for military bands is often used for accompanying various ceremonies and
marches. In this selection the most important ceremonial music is represented:
the anthem of the Republic of Estonia without the text in the arrangement for
winds (the tune by Fredrik Pacius, adopted as an anthem of Estonia, words from
Johann Voldemar Jannsen: “My fatherland, my happiness and joy”; CD 12 track
1), the so-called President’s March – march that was played at the parades to
accompany the movement of the President (Eduard Liives’s “The Festive March”;
CD 12 track 2). Recorded was also the “March of the Pori Regiment” – the official
march of the Commander in Chief of the Defence Forces (at that time also called
Laidoner’s march). Unfortunately, that march was on one of the four matrices
that were lost.
Other works performed by the military band are also of a patriotic undertone,
hinted by the titles of the marches (“Cross of the Eagle”, CD 12 track 9; “March
of the North Camp”, CD 12 track 7; “Defenders of Homeland”, CD 12 track 5, etc.).
In the 1930s upon the initiative of the Singers’ Association as well as the State
Propaganda Service several competitions for choral songs and marches were
organised and the recordings of 1939 include a number of the works that were
awarded at these competitions. For example, the daily Postimees wrote on 2 April
1935:
238
The department of wind music of the Singers’ Association together with the General
Staff of the National Defence League organised a competition for new marches. In all
38 works were submitted to the competition [...]. While announcing the competition,
the main condition was that the marches be composed on the motifs of Estonian
folk tunes [...] but unfortunately this condition was rarely observed. [...] Among the
marches competing for the special prize of the National Defence League the best was
Rein Ploom’s march “Defenders of Homeland” which the National Defence League has
decided to obtain.
(Postimees 02.04.1935).
But also Jüri Kuru’s “March of the North Camp” comes from the competition
organised by the Department of wind music of the Estonian Singers’ Association
that took place in 1931. This was announced in December in order to get new
pieces based on national themes and the “March of the North Camp” was the
only one meeting the requirements – and published (Saan 2008: 30).
Rein Ploom’s march “Song Festival” also came from the competition for new
marches organised in 1938 by the Singers’ Association where this work was
awarded the first prize (Saan 2008: 33–34), while the evaluation committee
member was also Hindrek Luhari, who, besides being the bandmaster of the
Tallinn Garrison was also the inspector of bands of the Defence Forces. Thus
similar selection criteria can be noticed as in the case of orchestral pieces –
mainly compositions bought earlier were recorded, so the scores and orchestral
parts were ready and the rights for publication belonged to some central
organisation.
All band music is recorded by the military band of the Tallinn Garrison conducted
by Hindrek Luhari. This was the representative orchestra performing at the
official national events and parades engaging wind instrumentalists having
studied at the Tallinn Conservatory. Since 1934 Hindrek Luhari was the leader
of the orchestra, he had studied composition at the Tallinn Conservatory and
later became an officer (Saan 2008: 74).
Speeches
Finally, seven speeches of the statesmen of the Republic of Estonia of that time
were also recorded: two speeches by the President Konstantin Päts, a veteran
politician and the leader of the opposition in the Parliament in 1939 Jaan
Tõnisson, the Chairman of the State Council Mihkel Pung, the Prime Minister
Kaarel Eenpalu and the Lord Mayor of Tallinn Jaan Soots. The speeches are
traditional festive addresses but without any hint to any specific holiday, so
these speeches would be suitable for a playback in case of some official event.
While inspecting the list of speakers, doubtless a question arises why is the
239
Commander in Chief of the Defence Forces and the head of the Internal Security,
General Johan Laidoner not included. As the sixth speaker has not been
identified, we initially assumed that this could be Laidoner, but comparing
the recording with some other recordings of Laidoner’s voice dating from the
same period showed that this was not the case. Also, the content of the speech is
not indicative of a higher military. Thus, the identity of the sixth orator speaking
of the rise of the Estonian nation among the nations of Europe and the enduring
of the nation, has remained a secret.
We are very grateful to the great enthusiast of Estonian classical music, pianist
and musicologist Vardo Rumessen, who listened to all the recordings, helped to
solve several puzzles and discovered a number of new problems. Also we would
like to thank the cellist Laine Leichter, who played in the State Broadcasting
Orchestra in 1939, for listening to all this material and for her comments.
* * *
The recordings of 1939 and their rediscovery have been compared to the waking
of a sleeping beauty and the recovery of the ruins of Pompeii and, considering
the scope of Estonian culture, this is an extremely extraordinary event indeed.
As in case of any material that has been lost and forgotten for a long time, these
recordings contain a lot of secrets and some of these remain hidden from us for
ever. Still, as a result of a work of many years we have been able to clean up this
treasure covered by the dust of history (and archives) step by step, fill in the
gaps and correct the mistakes in the discography and bring the unique “musical
portrait of the year 1939” to the listeners on the compact discs that are the most
widespread media today.
In general, we have made use of the Kelly/Sepp discography for issuing the
records as this was the only source regarding the contents of the discs at our
disposal. The authors complain in the preface and comments to this publication
that the handwritten notes of the sound engineer of the recording contained
confusions and mistakes which already Reino Sepp attempted to correct.
But they were not able to listen to the music from the matrices. As Morten Hein
writes in his article, about a decade later he failed to find any more the notes
or lists regarding this material in the EMI archives and the matrices were
delivered to the company’s Danish branch by numbers. So our task was to
listen to the music and seek the scores and other source materials (newspaper
clippings, concert programmes) regarding the repertoire and performers of this
time. We have corrected the mistakes in the authorship and titles of the works
in case we were able to compare the music with the scores and sometimes it
was possible to compare the music with later recordings. We were very happy,
when in the final stage of work we could identify the last unknown piece among
the recordings and it turned out to be the Prelude for violoncello and piano by
Eugen Kapp (CD 8 track 18). In case of performers we added names where the
listeners were (almost) certain of the identity of the performers. The assumption
that the unknown mixed choir was Collegium musicum was weaker and thus we
presented it in the list as a footnote.
240
241
Rerferences
Aavik, Juhan 1969. Eesti muusika ajalugu III–IV. Stockholm: Eesti Lauljaskond.
Arro, Elmar 1933. Geschichte der estnischen Musik. Tartu: Akadeemiline kooperatiiv.
Ganander, Christfrid Ganander Thomasßon’s, Philos. Mag 1821. Finnische Mythologie.
Aus dem Schwedischen übersetzt, völlig umgearbeitet und mit Anmerkungen versehen von
Christian Jaak Peterson, Literat in Riga. Reval, gedruckt bei Carl Dullo.
Rohtla, Geiu 2005. Muusikaelu Tartus 19.–20. sajandi vahetusel ja Berliini Filharmoonikute
kontserdid. – Muusikaelu Eestis 20. sajandi algupoolel. Koost. Urve Lippus, Eesti muusikaloo
toimetised 7, Tallinn: EMA, lk 16–51.
Rohtla, Geiu 2006. Tartu Akadeemiline Musse ja muusikategemine 19. sajandi esimesel
poolel (1814–1844). – Tuna, nr 2, lk 19–36.
Saan, Peeter 2008. Eesti riigimuusika ja sõjaväeorkestrid. Tartu : Elmatar : Kaitseväe
Ühendatud Õppeasutused.
Holm, Vardo. Eesti Raadio 1930. aastatel. Isiklikud mälestused. Manuscript, Estonian
Museum of Theatre and Music TMM M 247: 1.
Sepp, Reino 1988. Pilk eesti heliplaadi alguskümnendile. – Teater. Muusika. Kino, nr 11,
lk 46–56.
Jürisson, Johannes 1987. „Vanemuise” orkestrist ja suvemuusikast. – Muusikalisi lehekülgi
5. Koost. Ene Taru, Tallinn: Eesti Raamat, lk 5–52.
Tobias, Rudolf 1995. In puncto musicorum. Koost. Vardo Rumessen, Tartu: Ilmamaa.
Kasema, Maarja 2002. Eesti Kultuurkapitali Helikunsti Sihtkapital rahvusliku
muusikakultuuri toetajana 1925–1941. – Rahvuslikkuse idee ja eesti muusika 20. sajandi
algupoolel. Koost. Urve Lippus, Eesti muusikaloo toimetised 6, Tallinn: EMA, lk 79–172.
Kasemaa, Olavi 1983. Orkestrimänguharrastuse ulatus ja levik Eestis aastail 1818–1917. –
Eesti NSV Teaduste Akadeemia toimetised: Ühiskonnateadused, nr 32, lk 44–66.
Kelly, Alan and Reino Sepp 1988. The Baltic Discography of The Gramophone Company from
1901 to 1939. Part One: Estonia. Supplement to Eesti Filatelist, No 32.
Topman, August 1972. Mälestused. Tallinn: Eesti Raamat.
Tõnson, Helga 1969. Raimund Kull. Tallinn: Eesti Raamat.
Vahter, Artur 2003. Konstantin Türnpu. Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia.
Vallaste, Triin 2008. August Krüger ja linnakapell Tallinna muusikaelus 19. sajandi teisel
poolel. – 19. sajandi muusikaelu Eestis. Koost. Urve Lippus, Eesti muusikaloo toimetised 9,
Tallinn: EMTA, lk 98–162.
Keskpaik, Tiinamai ja Kristel Pappel 2008. Tallinna Muusikaühingu kujunemine ja tegevus
kontserdielu korraldamisel 1835–1845. – 19. sajandi muusikaelu Eestis. Koost. Urve Lippus,
Eesti muusikaloo toimetised 9, Tallinn: EMTA, lk10–97.
Kõlar, Anu 2002. Eesti luterlik kirikumuusika 1930. aastatel: institutsioonidest, ideoloogiast
ja repertuaarist. – Rahvuslikkuse idee ja eesti muusika 20. sajandi algupoolel. Koost. Urve
Lippus, Eesti muusikaloo toimetised 6, Tallinn: EMTA, lk 173–269.
Kõpp, Juhan 1955. Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu I. 2. trükk, Uppsala: EÜSi kirjastus.
Laanepõld, Neeme 1976. Pahupidi pööratud päevad. Handwritten memories owned by his
daughter Kadri Ploompuu.
Leichter, Karl 1992. „Estonia” muusikalise arengu keskusena. Tallinn: Eesti Muusikafond.
Lüdig, Mihkel 1969. Mälestused. Tallinn: Eesti Raamat.
Neuman, Leenart 2005. Veerud eesti muusika ajaloost. – Leonhard Neuman, Kõrge vaim
on meie vari. Koost. Maris Kirme, Tartu: Ilmamaa, lk 350–389 (published in Looming, 1924,
nr 2–6).
Pappel, Kristel 2003. Ooper Tallinnas 19. sajandil. Eesti Muusikaakadeemia Väitekirjad 1,
Tallinn.
Pedusaar, Heino 2001. Juubel tardunud helide maailmas. – Teater. Muusika. Kino, nr 1,
lk 41–47.
Rauna, Ilvi 2004. Riigi ringhääling muusikalise keskkonna kujundajana Eestis aastatel
1934–1939. Magistritöö, Tallinn: EMTA.
Ringhääling ... 1944. = Ringhääling. Eesti ringhäälingu almanahh. Tallinn: Eesti kirjastus.
242
243
Recording of Estonian
music May – June 1939
Ilvi Rauna
244
245
The recording of Estonian music that took place in May and June 1939 was the
most relevant pre World War II undertaking aiming at the recording of native
music in Estonia. During the recording sessions that took place in Tallinn from
15 May to 14 June 169 pieces1 of music and seven speeches by the statesmen of
that time were recorded. For 176 recordings a total of 237 matrices or negatives
were produced. It was just a decade ago when nobody in Estonia was actually
aware of the fact that the material that had not been introduced into production
due to the outbreak of war was still preserved, and what is even more important –
that the matrices produced 70 years ago are in an excellent condition and sound
can be directly transferred to the modern audio media (Claus Byrith is giving
a detailed description of that procedure in this collection). This article provides
an overview of the story regarding the recording of Estonian music in 1939.
Estonian records during the first decades
of the 20th century
In the early 20th century many well-known trade names were available in the
local record stores – His Master’s Voice, Columbia, Amour, Beka, Parlophon,
Homocord, Odeon, Bellaccord-Electro, etc. The largest and best-known record
company present in Estonia was the Gramophone Company owned by the English,
which having undergone another enlargement was named EMI (Electric and
Musical Industries) in 1931. The records of the Gramophone Company/EMI were
produced under various brands – Zonophone, Angel Records, His Master’s Voice,
Columbia, Polyphon, etc.
The record companies present in Estonia before World War II were, besides
selling their own production, actively engaged in recording local musicians.
For that purpose, sound engineers and recording teams were fetched either
from Copenhagen, London, St. Petersburg, Riga or other places and thereafter,
the record edition was pressed in the factory of the respective company abroad.
Quite often our soloists were taken abroad for economic reasons – thus recording
trips took the musicians to Copenhagen, London, Berlin, Stockholm or Helsinki.
Among the records, naturally hits and popular music were the most numerous.
At the same time opera and operetta soloists and choirs were also recorded,
as well as a relevant amount of brass band music while the Estonian orchestras
and instrumentalists were left with the least share.
Artur Rinne was the most popular among the Estonian performers, he sang opera
arias as well as hits with equal popularity – before World War II his records
sometimes ran as high as 10 000 (usually, the sales of records were approximately
1
246
Fragments of large musical works are here accounted for as separate works/items.
247
1000–2000) (Pedusaar 1998: 12). The singer of the Estonia Theatre Paul
Tammeveski and actor Ants Eskola enjoyed almost similar popularity, their
recordings of Estonian popular songs were very successful. The recordings of
Estonian classical music were quite scarce in the 1930s. The recording companies
aimed at the maximum possible profit; therefore they did not bother to record
composers who were not recognised on the international scene.
The members of the Supervisory Board were also nominated (for a period of five
years) by the Government of the Republic upon the proposal of the Minister of
Roads. The Supervisory Board approved the plan of action, budget and annual
report of the Broadcasting Company, determined the main features and scope
of the programme, passed decisions concerning major financial issues, etc. On the
average, Board meetings took place on a monthly basis.
As of today, “Eesti heliplaadiarhiiv 1901–1939” compiled by Heino Pedusaar
is the most comprehensive publication including the list of composers and performers recorded in Estonia up to the year 1939. As is often the case with such old
material, this list has already been complemented and the future will hopefully
bring about other important improvements. Still, it can be maintained, based on
the data provided by Heino Pedusaar, that the total number of pieces recorded
in the first decades of the 20th century, before World War II in Estonia exceeded
2000 (Pedusaar 2005: 8).
Besides the Board an independent advisory body, the Programme Committee,
also participated in the operation of the Broadcasting Company. The task of the
Programme Committee was to see to the quality of the programme, to provide
necessary guidelines to the Broadcasting Company regarding the programme
and to observe the performance of these responsibilities. The Board approved
the programme, taking into account the proposals of the Programme Committee.
The exact membership of the Programme Committee was not specified in the
statutes. In 1939 the Programme Committee consisted of 13 members. There were
representatives from three ministries (Ministry of Roads, Ministry of Education
and Social Affairs and Ministry of the Interior and Courts), State Broadcasting
Company, Tallinn Conservatory, Association of Journalists, Association of
Education in Estonia, Farm Business Consulting and some other cultural and
educational establishments. In 1939 the total number of employees in the State
Broadcasting Company was 118, the director of the programme was an art critic
and director of musical productions Hanno Kompus (1890–1974), Vardo Holm
(1911–2001) worked as the music director.
Organisations engaged in the recording in 1939
The documents related to the recording session that took place in spring 1939
point out two organisations as the organisers of the undertaking: the State
Broadcasting Company and the Propaganda Service. Next, some details related
to both of these institutions.
It is a well-known fact that in early 1920s the wave of establishing broadcasting
companies swept over Europe. Young and innovative Republic of Estonia moved
along with general developments with bravado: 18 December 1926 is considered
the moment of birth of broadcasting in Estonia. Initially the Broadcasting Company was a private venture, it was nationalised on 1 July 1934, and so the State
Broadcasting Company started work. From 1 November 1927 the State Broadcasting Company was located in the building of the Estonia Theatre. Initially,
the company was housed in two studios: the orchestra performed in the larger
one while other programmes were broadcasted from the smaller room. By 1939
the number of studios had reached five.
The head of the State Broadcasting Company was Fred Olbrei (1893–1972),
appointed by the Government of the Republic upon the proposal of the Minister
of Roads. Pursuant to the statutes of the State Broadcasting Company a Supervisory Board consisting of five members was founded in 1934 for determining the
basis for the activities of the Broadcasting Company and monitoring the work of
the Director. The Supervisory Board included the Deputy Minister of Roads,
State Secretary, Deputy Minister of Economic Affairs, the Director of Postal
Department and a representative of the Plant of Radio and Electrical Engineering.
248
Another organisation engaged in recording was the State Propaganda Service.
The Governmental Information and Propaganda Service was established at the
Ministry of Internal Affairs upon the decree of the State Elder of 19 September
1934. The task of the Service was to provide information regarding the activities
of the Government and agencies and to organise propagandist activities on the
state and national level. 10 September next year the Service was renamed the
State Propaganda Service which became an independent agency subordinated to
the Prime Minister. Besides arrangement of dissemination of information on the
state and national level the aims of the agency now also included activation of
public life – propaganda of social initiative and social cooperation. The head of
the Service was the propaganda director appointed by the State Elder upon the
proposal of the Prime Minister. In May 1938 there were four departments in the
State Propaganda Service: Board and office (7 employees), political department
(3 employees), administrative department (4 employees) and information
department (4 employees), the Director of the State Propaganda Service
was Edgar Kigaste. Starting from 30 January 1939 Minister Ants Oidermaa was
appointed the head of the State Propaganda Service by the resolution of the
President of the Republic.
249
Estonian music in the State Broadcasting Company
As mentioned above, in the 1930s popular music dominated on the Estonian
records. Such situation did not satisfy the national institutions advocating
national culture and music – primarily the State Broadcasting Company. In the
1930s the musical broadcasts over the State Broadcasting Company were roughly
divided into two: one half was occupied by recorded music and the other half
by studio concerts or live music broadcasts). In an attempt to promote Estonian
music the works of Estonian composers were included in the programme of radio
concerts as frequently as possible. Unfortunately the deficit of original Estonian
music caused a problem. Repertoire contests and the activities of the Foundation
of Musical Art of the Cultural Endowment of Estonia contributed to a certain
extent to the procurement of new Estonian musical compositions, while filling
concerts of recorded music with Estonian music presented a serious problem
for the musical department of broadcasting.
The amount of Estonian sound recordings – whether works of Estonian composers or just Estonian performers – were still quite scarce on the shelves of the
sound archive of the State Broadcasting Company in the second half of the 1930s.
It was written in the journal Raadio (Radio) published 29 November 1935 that
the sound archive of the State Broadcasting Company contained only 50 scores
of Estonian music and some twenty or thirty records of Estonian music and even
the latter were mainly recordings of popular music:
[...] But the situation with the records is still worse than with scores. During the last five
years record companies have not produced any other Estonian records besides dance
music and hits. And even these are not the works of Estonian composers – they are just
songs of foreign composers with merely the lyrics in the Estonian language. This naturally
does not mean they are Estonian records. [...] It is clear for everybody and does not call for
any detailed explanation if we remember that – and that really seems unbelievable at first
glance, but proves to be true under scrutiny – the State Broadcasting Company requires
daily 50–60 musical pieces in order to complete its programme. But as it has only 50
scores and twenty or thirty records of Estonian music at its disposal, it is evident that this
minute supply is nothing more than a drop of water on a hot stone. It is not possible to
repeat these compositions over and over again – or the listeners would get so bored that
they will refuse to hear anything about the State Broadcasting Company.
(Raadio 29.11.1935).
During the 1920s, the State Broadcasting Company received gramophone
records from the companies free of charge. Afterwards, the State Broadcasting
Company had to buy the records, e.g. in 1935 the State Broadcasting Company
spent annually 2600 kroons on purchasing scores and records, but in four years
this amount had already reached 12 000 kroons. In early 1939 the collection
of the State Broadcasting Company contained 4500 records with 7000 items. The
continuous playback of the records would have lasted approximately 30 days and
250
nights (Raadioleht 06.04.1939). Each record could be played 80–100 times, after
that background noise became disturbing and the record was discarded.
In 1936 the State Broadcasting Company purchased the first recording machine
from the US (Presto). Thanks to that the State Broadcasting Company was able
to make sound recordings for its own use. Although the recordings could be
used only in the radio studio, it was still a big leap forward for the process of
recording Estonian music. First, a number of pieces from the repertoire of the
orchestra of the State Broadcasting Company were recorded and also bit-by-bit
solo performers.
In 1938 the technical equipment available at the State Broadcasting Company
was supplemented by two recording devices purchased from Germany that
allowed making even better sound recordings. Unfortunately, the use of these
recordings was limited to the radio studio. Still, there was insufficient number
of pressed records that could be exchanged with the broadcasting companies
of other countries and also distributed during the festive events of the Estonian
state.
To date, only a trifling part of the works of the Estonian composers have been recorded
despite the fact that our music store contains a lot of compositions fully deserving the
attention of broader public. These recordings that have been made by several companies
have used just such music that due to its character is mistaken for popular music, e.g.
“Viljandi paadimees” [“The boatman from the town of Viljandi”], etc. But these pieces
of music have nothing in common with Estonian music as their composers are foreigners
in the majority. But the need for Estonian music is gradually increasing abroad. Unfortunately, we have nothing to offer except just a couple of records.
In 1939 200 sound recordings of Estonian composers were listed in the sound
archive of the State Broadcasting Company, a great proportion of those were
produced in their own “record factory”.
Preparation for the major recording of Estonian music
Thus the need to record Estonian music became more pressing with each passing
year. First news regarding the major recording of Estonian music in 1939 date
back to June 1937 when the magazine Raadio made an announcement of the
respective resolution passed by the Programme Committee of the State Broadcasting Company.
During the spring session of the large Programme Committee of the State Broadcasting
Company the issue regarding the recording of Estonian music was raised while the need
251
for these is acute. Inter alia, these are acutely needed for introducing Estonian music
abroad. Many foreign broadcasting companies, for instance, would gladly arrange
radio concerts based on Estonian music records, in the first place on the occasion
of the anniversary of the Republic, while we are not able to provide records as record
companies do not produce records of artistic value as the demand is low. The meeting of
the Programme Committee acknowledged the principal need to produce records with our
outstanding music pieces and a decision was passed to establish a committee comprising
the representatives of appropriate agencies that would start making required preparations.
(Raadio 17.06.1937).
In 1938 first concrete steps were taken for the nation-wide recording of Estonian
music. In 1938 an article was published in Muusikaleht under the heading
“Estonian music to Europe” (Muusikaleht 17.06.1938) containing the reasoning
for the high demand and need for recording Estonian music and giving an overview of the oncoming process of recording of Estonian music.
On 10 May 1938 Hanno Kompus, the Director of the programme of the State
Broadcasting Company, sent a letter to Kaul Kadak, the head of the administrative department of the State Propaganda Service, asking him to participate
in the briefing related to the recording of Estonian compositions:
Herewith we are forwarding you the list of Estonian musical compositions for review and
amendment as well as requesting you to attend the briefing on Wednesday at 14.00 in
the premises of the State Broadcasting Company for the final determination of the list of
recorded music.
(ERA.1093.1.300).
The four-page list containing 116 works of Estonian composers appended to the
letter was evidently the first version of the list of works that was actually brought
to the recording studio a year later.2
On 18 November the State Propaganda Service received a much longer and
specific appeal from Hanno Kompus, the initiator of the undertaking. The letter
reveals to us that the plan foresaw the production of 80 double records (one half
25-cm and the other half 30-cm), with altogether approximately 100 musical
pieces. The appeal also makes a reference to the negotiations with His Master’s
Voice according to which the State Broadcasting Company was to provide for the
conditions required for recording and to undertake to order 100 copies of each
record, and also bear the costs related to the upkeep and travel of the technician
of His Master’s Voice and the transport costs of equipment and wax discs.
It is also evident from the letter that the list of music to be recorded was compiled
by Juhan Aavik and August Topman, and beside these two persons the circle of
2
The letter and the list of works, see p. 201.
252
decision-makers also included the conductors of the State Broadcasting Company
Raimund Kull and Olav Roots. Hanno Kompus had also prepared quite a detailed
budget of the whole undertaking: transportation costs and upkeep of the technician (25 days) 1000 kroons,3 royalties for composers and performers 5800 kroons,
the cost of discs 15 200 kroons, total amount 22 000 kroons. The estimated
production cost of a disc was 2.06 kroons for the smaller and 3.44 kroons for the
larger one (selling price 3 and 5 kroons respectively). Kompus’s letter ended with
the following appeal: “Considering your interest in launching the recording of
Estonian music, we kindly request you to consider and notify us whether and if,
to what extent and under what conditions you would be able to participate in the
financing of this initiative as a stakeholder.”4 (ERA.1093.1.383). The letter bears
the note by Kaul Kadak, the head of the administrative department of the State
Propaganda Service “F. Olbrei was notified by phone that the State Propaganda
Service lacked sums that were necessary for participating in the initiative of the
State Broadcasting Company now.”
It can be assumed that most likely the State Propaganda Service did not find
any means for supporting the recording sessions in 1939 either, at least no respective documents have been preserved (see also below). Thus both the contents
and the financial side of the undertaking were the responsibility of the State
Broadcasting Company and its highest authority – the Board – had to make
important decisions.
The issues related to the forthcoming recording of Estonian music were discussed
at several meetings of the Board. On 24 January 1939 the meeting of the Board
of the State Broadcasting Company took place in the premises of the State Broadcasting in the Estonia Theatre house, which was attended by the chairman of the
Board Karl Jürgenson, Karl Terras, Artur Keller, Gustav Jallajas, Hans Võrk, representative of the National Audit Office H. Ahven and Director and Managing
Director of the State Broadcasting Fred Olbrei and Richard Saving. The minutes
of the meeting tell us: “A decision was made to produce records of Estonian music,
in the amount of approximately 80 single pieces of music à 100 copies with some
foreign company and to use credit in the maximum amount of 30 000 kroons
to that end.” (ERA.66.17.2406). A decision was passed to approve the principal
agreement between the State Broadcasting Company and Scandinavian Gramophon A/S during the meeting of 21 February of the same year (ERA.66.17.2406).
The average monthly salary of the management of the State Broadcasting Company amounted to 147
kroons in 1936 while it was 143 kroons for the creative personnel. By way of comparison, the daily salary of
a valued workman in 1930 amounted to approximately 2 kroons (“Raadio näitab pilti” 2001: 18).
4
The letter in whole, see p. 206.
3
253
The final agreement between the State Broadcasting Company and the Gramophone Company, or more exactly Skandinavisk Grammophon Aktieselskab was
signed 16/25 March 1939.5 Under this agreement a major recording session
of Estonian music was to take place in Tallinn from 15 May to 14 June in order
to make recordings of a large portion of Estonian national music production.
The agreement was amended twice during half a year: during the meeting of the
Board on 19 May a clause was added to the agreement under which, “after that
Skandinavisk Grammophon shall not make offsetting of these records to any
other agency or person without the consent of the State Broadcasting Company”
(ERA.66.17.2406) and on 3 October the decision of 19 May was amended and “the
agreement was approved in the form submitted together with the supplementary
agreement specified in the letter of Skandinavisk Grammophon Aktieselskab of
4 August 1939.”6
Although the grandiose recording session of Estonian music received much
positive feedback, the financial side of the undertaking remained the burden
of the State Broadcasting Company only. The following can be read in the annual
account of the State Broadcasting Company in 1939:
Already in the previous years the State Broadcasting Company had initiated recordings of
Estonian original music of artistic value and a respective agreement was signed in March
of the accounting year with Skandinavisk Grammophon Aktieselskab under which the
latter produced the recordings and the State Broadcasting Company covered the respective costs. The State Broadcasting Company did not receive any support from any agency
to that end although at first some promises were made. The recording session took place
in Tallinn from 15 May to 14 June 1939.
(ERA.969.5.2320).
It is incomprehensible why the recording of Estonian music did not receive any
earmarked government support while at the same time the working groups of
popular, party and singsong music, working group of marching songs, Committee
of the Estonian Flag, the General Committee of the Erection of a National
Monument of War of Independence, Committee of Folk Costumes were operating
upon the initiative (and with financial support) of the State Propaganda Service,
and activities related to the organisation of the competition of patriotic songs
for mass audience, publication of books introducing Estonian folk costumes and
dances were widespread (ERA.1093.1.140).
It is true of course that the State Broadcasting Company was also financed from
the state budget but there is no specific entry in the budget of 1939 of the State
5
6
Obviously this agreement has not been preserved.
The letter together with the said agreement has not been found to date.
254
Broadcasting Company for the recording sessions. Perhaps some of the costs
related to recording of Estonian music were covered by the budget of the management and overhead costs – unlike earlier years it contained a subdivision
“Operating costs for developing propaganda, folk receiver prototype and its
test series” in 1939, while it was detailed in the explanations: “For costs of
organising battery charging network, operation of cars and garage rental. Costs
for propaganda, development, competition, operation and maintenance of folk
receiver” in the amount of 17 000 kroons (ERA.1354.1.2267). We can read from the
annual report that the costs of the State Broadcasting Company in 1939 related
to the recording of Estonian music amounted to 16 047 kroons, the costs of the
Board and Administrative Department in 1939 were 101 056 kroons, programme
costs amounted to 207 863 kroons (ERA.969.5.2320).
Nation-wide recording of Estonian music
The grand undertaking of recording Estonian music that took place from 15 May
to 14 June 1939 in the Estonia Theatre house in Tallinn was reflected in almost
all major periodicals: Uus Eesti (4 May, 18 May 1939), Raadioleht (4 May 1939),
Päevaleht (18 May 1939), Postimees (18 May 1939), Rahvaleht (18 May, 2 June
1939). The information provided in newspapers was relatively similar, I present
the article published in Raadioleht here as an example:
For a long time the State Broadcasting Company has planned to record a major collection
of the works of Estonian composers performed by an Estonian orchestra and Estonian solo
artists. Now this idea is about to be realised. Starting from 15 May the State Broadcasting
Company begins recordings, while engaging its own orchestra and our most well known
solo artists. Approximately 100 pieces will be recorded. While making the selection of
compositions an attempt was made to take the best and most characteristic from the set
of works of each composer while also securing a comprehensive variety by music genres.
Thus cantatas, choral songs, solo songs, instrumental ensembles as well as solo performers and chamber music will be recorded. As to the financial side of this major undertaking, the total budget was prepared in the amount of 30 000 kroons with the deficit of
5000 kroons. The whole undertaking is possible only thanks to the Estonian composers
and solo performers who will work from pure love for music, while being satisfied with
the minimum fee. 100 copies of each record will be made which is the minimum amount
of discs that the recording company is prepared to produce. Thus 10 000 records will be
produced in total, while opportunities for selling them are quite small due to the low
domestic demand. During the recording period that will take approximately a month,
orchestra concerts will be excluded from the broadcasting programme.
The daily Uus Eesti also writes:
The Broadcasting Company produces 10 000 records of all important Estonian compositions. Our best-known soloists, choirs and orchestras are participating. 100 copies
255
are made of each recording. The total cost will be 30 000 kroons. The records will be
produced using the equipment brought from Copenhagen, and under the instruction
of the technicians of the English company His Master’s Voice.
(Uus Eesti 18.05.1939).
So initially the plan included recording of approximately 100 larger or smaller
Estonian compositions: 35 choral songs, 28 orchestra pieces, 18 solo songs,
4 piano pieces, 8 violin solos, 4 cello pieces, 4 organ compositions and one
composition for chamber ensemble.
Johann Emile Dændler,7 a sound engineer with His Master’s Voice came from
Copenhagen for the recording session, the equipment required for the recording
was brought in from the same place. The musicians had little time for rehearsing,
some of the pieces were recorded immediately after just a couple of rehearsals.
Within the period of one month 237 disc sides of music were recorded, and this
material was to be transferred to the 78 rpm shellac records later. But first wax
records were produced locally. As one disc side could accommodate four and
a half minutes of music at the maximum, longer compositions had to be split
up between several disc sides. Selection of the best moment for changing the
disc was extremely important – the disruption had to be the least detrimental
for the integrity of the composition. All cut wax discs were sent to the EMI plant
in Hayes, England, where the material was further processed. In Hayes copper
matrices were produced from the wax records that were covered in a thin nickel
sheet, so the metal forms of the records or matrices were completed. When
the matrix was completed, the wax record had no further use and it was sent to
recycling. In case of an ordinary operational process the production of matrices
would be followed by production of shellac records.
The path to the complete list of the compositions recorded in 1939 has been
extremely long and time-consuming. The discography prepared by the leading
English discographer Alan Kelly and an Estonian Reino Sepp, a cultural historian
who lived in Sweden served as the starting point (although it contained a lot of
inaccuracies) (Kelly, Sepp 1988). According to Kelly and Sepp the total number
of recorded works in 1939 was 150: 51 choral songs, 41 orchestra pieces, 30 instrumental compositions, 25 vocal and 3 vocal-symphonic works plus about 10 popular
melodies from operettas of Western composers performed by our singers and the
speeches of Estonian statesmen and politicians.
Today we can state that the total number of recordings is 169. This, in turn,
includes 32 pieces of orchestral music, 58 choral songs, 26 instrumental chamber
Johann Emile Dændler (1911–2006) worked as a sound engineer of His Master’s Voice in Copenhagen
1937–1945.
7
256
music pieces, 42 vocal solos (with orchestral or piano accompaniment) and
11 pieces for brass bands. Besides, seven speeches to the nation were recorded:
speakers being President of the Republic of Estonia Konstantin Päts (two
speeches), member of the Estonian Parliament Jaan Tõnisson, Prime Minister
Kaarel Eenpalu, Chairman of the Board of the Parliament Mihkel Pung, Parliament member and Lord Mayor of Tallinn Jaan Soots and another speaker who
has not been identified up to date.
For 176 recordings a total of 237 matrices or negatives were produced. The State
Broadcasting Orchestra (with some support from the Estonia Theatre orchestra)
and Estonian soloists participated in the intensive work lasting for a month –
during that period there were no orchestra concerts in the radio programme, the
orchestra was replaced by the ensemble Corso. The process of finding the soloists
was probably quite difficult, as a number of performers were not satisfied with the
fee offered. Raadioleht tells us that the recording session of Estonian music was
possible only thanks to the courtesy of the composers and soloists who worked
purely for love of music, while being satisfied with the minimum pay (Raadioleht
04.05.1939). In his interview to the daily Uus Eesti, Fred Olbrei stressed: “Soloists
were not satisfied with the pay. We are not in a position to pay high royalties.
Tiedeberg-Torokoff, Aadre, Lund and perhaps also Loo have already agreed to
our conditions while Viisimaa, Veikat, Viitol and Karrisoo are still refusing.”
(Uus Eesti 18.05.1939).
Besides the Broadcasting Company Orchestra (conductors Olav Roots, Raimund
Kull, Juhan Aavik and Verner Nerep) the choir of Tartu Men’s Singing Society
(conductor Eduard Tubin), the choir of the Tallinn Department of the National
Estonian Youth Association (ÜENÜTO) (conductor Gustav Ernesaks), the choir
of Tallinn Men’s Singing Society (conductor Alfred Karindi), the mixed choir of
Estonia Music Department (conductor Verner Nerep), the mixed choir Raudam
(conductor Karl Leinus), the choir of Tallinn Conservatory, Tallinn Russian mixed
choir (conductor Ivan Stepanov) and Tallinn Garrison Orchestra (conductor
Hindrek Luhari) participated in the recording. Also numerous soloists and instrumentalists participated in the recording: Rudolf Palm, Olga Lund, August Karjus,
Paul Indra, Artur Rinne, Lydia Aadre, Vladimir Alumäe, Ida Loo-Talvari, Arno
Niitov, Juta Tomberg, Priit Veebel, Milvi Laid and many others.
After the recording session
1939 recording of Estonian music succeeded thanks to the coincidence of many
favourable circumstances. EMI branch in Denmark, Skandinavisk Grammophon
Aktieselskab, headed since 1934 by young and initiative Eugen Hartkopp as
a president was very much interested in the undertaking. Hartkopp was
257
distinguished as an ardent advocate of Danish music and active initiator of
new projects (Hein 2003: 55). Thanks to him also the negotiations with the State
Broadcasting Company preceding the recording session progressed smoothly.
The all-Estonian recording of Estonian music in Tallinn was just one part of the
ambitious Baltic project of EMI. Similar undertakings were planned for Latvia
(1940) and Lithuania (1941). Unfortunately, due to the outbreak of war, the
Estonian recording session remained the only one.
By autumn 1939 first test discs were ready and as they proved to be a success,
preparations of a mass order began. Since 23 September the radio programme
contained at least one concert every week (mostly even two or three) under
the heading “New Estonian records” featuring the musical compositions that
were recorded on the test discs in May and June. According to initial plans,
the second copies of test discs had to arrive in Estonia at least in spring 1940.
After the testing of these it was scheduled to execute a major record order and
release them for retail sale. But due to the coup in June 1940 the project was not
completed. The tragedy that took place in 1944 questioned the whole existence
of the State Broadcasting Company: the Estonia Theatre was heavily damaged
in the Soviet air raid on Tallinn on 8 March – the rooms, equipment and sound
archive of the State Broadcasting Company were destroyed, including, naturally,
the test records that had reached Estonia.
By today, thanks to the project “Estonian Sound Recording 1939” we (hopefully)
have the whole information regarding the matrices recorded in 1939. Data
regarding four matrices are missing: most probably these four recordings failed
the EMI quality check in 1939 and were subsequently destroyed. But all the
matrices that were found in Denmark have now been returned to Estonia. Within
the framework of series of events commemorating the 90th anniversary of the
Republic of Estonia 29 April 2008 a festive ceremony took place in the National
Library of Estonia: the Danes handed over the matrices to the Estonians in
the Fine Arts Information Centre where, among others also participated the
ambassador of Denmark Kirsten Geelan and the Minister of Culture of Estonia
Laine Jänes.
As it was already said, all original materials recorded in May and June 1939
had been dispatched to England. In about ten years later, in the years 1952–1954
the Estonians abroad organised the publication of a selection of 31 gramophone
records from this material, à 300 copies (Kelly, Sepp 1988: 6). The project was
initiated by the Eesti Majandusühing Produkt established in Sweden, led by
Lembit Kriisa. The group of experts making the selection also included the composer Eduard Tubin (1905–1982) (Sepp 1988: 53). The matrices of drawn records
(82 matrices or approximately one third of the total quantity) were destroyed as
their task had been completed. The completed audio media have been preserved
to date in the central archive of EMI in Hayes in the form of 78-rpm shellac discs.
The rest of the matrices made in 1939 (two thirds) remained in Hayes untouched
for decades.
In 1961 a major inventory was taken in the central archive of EMI. In the course
of that undertaking a number of matrices were found, bearing just the matrice
prefix “CS” referring to the Danish Department. Since nobody knew what music
was on these matrices, it was decided to send these materials to Denmark. There
the matrices got to the Danish National Library in Århus (Statsbiblioteket) that is
also Danish National Sound Archive (Rigsarkivet).
258
259
Sources
Estonian State Archives (Eesti Riigiarhiiv – ERA)
Correspondence with the State Broadcasting Company regarding the performance
of the Government representatives over the Radio. ERA.1093.1.383.
Estonian
Recordings of 1939
A brief introduction to pre-war record-making
and how the frozen sound was brought back to life
Annual account of the State Broadcasting Company of 1939. ERA.969.5.2320.
Budget of the State Broadcasting Company of 1939. ERA.1354.1.2267.
Claus Byrith
Minutes of the meetings of the Board of the State Broadcasting Company and Appendix
6 August 1934 – 3 August 1940. ERA.1354.2.494.
Minutes of the meetings of the Board of the State Broadcasting Company 24 January –
29 December 1939. ERA.66.17.2406.
State Propaganda Service (information). ERA.1093.1.140.
File of the State Propaganda Service. Correspondence regarding arrangement of the
propaganda campaign for Estonian folk art. ERA.1093.1.300.
Periodicals
Muusikaleht (1937–1939).
Postimees (1939).
Päevaleht (1939).
Raadio (1935–1938).
Raadioleht (1937–1940).
Rahvaleht (1939).
Uus Eesti (1939).
references
Hein, Morten 2003. Musik til salg: fra Skandinavisk Grammophon A/S til EMI Music
Denmark 1903–2003. København: People’s Press.
Kelly, Alan and Reino Sepp 1988. The Baltic Discography of the Gramophone Company from
1901 to 1939. Part one: Estonia. – Supplement to Eesti Filatelist, No 32.
Pedusaar, Heino 2005. Eesti heliplaadiarhiiv 1901–1939. Tallinn: Ilo.
Raadio näitab pilti 2001. Koost. Vello Lään ja Urmas Loit. Tallinn-Tartu-Türi:
Eesti Ringhäälingute Liit, Eesti Raadio.
Sepp, Reino 1988. Pilk eesti heliplaadi alguskümnendeile. – Teater Muusika. Kino, nr 11,
lk 46–56.
260
261
I have been asked to write a little about my involvement in the project, and
of course I am prepared to oblige. As my role has been closely linked to the
technical aspect of the recordings, this contribution necessarily must focus
mostly on non-musical matters. I shall however try to explain things so that they
can be appreciated also by those mostly interested in the musical content of the
recordings.
First I must familiarize the reader with the basics of record-making in this remote
past and perhaps it is not out of place to define what a record was then: it was
a disc made of shellac loaded with emery powder into which was pressed a
groove on each side containing the modulation which can be picked up – yes,
you are right – with a pickup and then amplified and fed to a loudspeaker.
Records came in two sizes, 25 cm and 30 cm, with playing times around 3 minutes
and 4½ minutes, respectively. The older among us of course know that, but it is
hardly common knowledge among young people today, hence this elementary
introduction.
A deeper understanding of how records were recorded and made is however not
common knowledge even among the more mature among us, but is necessary
indeed to really appreciate the proceedings undertaken within the framework
of this project. Let us suppose that we at that time wanted to capture a piece of
music for posterity and make it accessible to the public on record(s). The process
was as follows:
– After the piece was chosen and the musicians had rehearsed, the cutting
engineer had to listen to the music and get an overview of the dynamics, thereby
being able to achieve the right volume on the record without overloading it; here
a fine balance had to be struck: if recorded too softly the quieter parts of the
music would drown in surface-noise; on the other hand, if recorded with too much
volume, the record grooves tended to break down at the loud parts. In both cases
the record would be of low quality if not useless. If the piece was too long to fit
into one record side, it had to be decided where to split it and how to terminate
the sides – would it be necessary to end side one in an awkward place? and, if so,
should you make a small fermata or not, and how should you start side two? Should
you perhaps repeat the chord that ended side one or would it be better not to?
– The musical signal was picked up by one or more (up to six) microphones
and the signal fed to the record-cutting machine where the cutter-head cut the
modulated groove into a thick disc of wax. When the record had been cut in
wax, it would have been nice to be able to judge at once whether the result was
acceptable or not by listening to the record. However, the soft wax-record would
be so damaged by just one playing that matrices for production of records could
no longer be made from it. Thus the main rule was to cut two wax records which
in the producer’s judgement were artistically good, in the hope that at least
one of these might survive the subsequent processes.
262
263
Hence, recording even a relatively simple piece of music with few musicians was
already a lengthy process that could not be managed in an hour or so. Evidently
the recording of more complex works involving an orchestra, soloist, and perhaps
also a choir, where problems with balance between groups and between the
individual instruments, or between an orchestra solo and the whole orchestra
cannot be solved without several try-outs and deliberations, would be much more
time-consuming.
During the recording campaign in Estonia, 237 record-sides were cut in 30 days,
amounting to an average of eight sides a day, Sundays included. This was a job
of titanic proportions for the Danish recording engineer Johann Dændler, who
made most of the recordings himself. The wax record is a few centimetres larger
in diameter than the finished record, and in this outer part the cutter engraved
the matrix-number with a needle to allow identification later in the process. This
was made by hand, so based on the handwriting it is easy to see if several people
were involved in the production. I have not made a count myself, but I estimate
that around ten percent of the records were cut by others than Dændler himself,
probably by a Swede working for EMI in Sweden.
As soon as wax records were cut, they were sent to EMI in Hayes, England, to be
processed. The process is as follows: The wax record with the grooves is brushed
with very fine graphite powder to make the surface electrically conductive, thus
enabling electrolytic nickel-plating. After a thin layer of nickel had been deposited, the records were moved to a different bath in which a layer of copper about
1½ mm thick was deposited on top of nickel. Now the original wax record had
served its purpose and was removed. Instead there was a metal disc of copper
with a thin layer of nickel on the surface, whereupon the grooves of the wax
record appeared, transformed into mountain-ridge-like elevations. When this
matrix, as it is called, was used as a stamper in a hydraulic press, records
identical to the original wax record could be manufactured.
All the wax discs were sent to England and turned into matrices, but in
September war broke out and the whole project was stopped and – I believe –
almost forgotten during the war-time.
Around 1950 a group of Estonians living abroad persuaded EMI to press a
small number of copies, probably no more than 200 – 300, of about 40 of these
records. Subsequently the matrices were destroyed and metal recycled, as lack
of raw material was still a significant problem in England. Fortunately a copy
of each of the 40 records was retained in the archive. In 1961 EMI restructured
the archives, and the remaining Estonian matrices labeled CS, which indicated
that they were made by the Danish division, were sent to Denmark. The EMIbranch in Denmark placed them in a store and when the record factory in Valby
264
closed, EMI transferred the matrices to the Danish National Discotheque. This
institution was later closed down, but from its ashes arose the State Media
Archive located in the State Library in Århus. The Estonian matrices were kept
there, in the second cellar, along with all kind of picture and sound materials in
such quantities that only limited cataloging has been possible, until last year.
They were then handed over to The Estonian National Library in Tallinn.
After the fall of the Soviet Union and the restoration of the Republic of Estonia,
awareness of the 1939-recordings (which were only partially known) naturally
surfaced. The matrices were traced to Århus. The State Library looked into the
matter, and 94 matrices were found.
As mentioned above these matrices are negatives, also called father-matrices.
They are not playable – records must be pressed from them before their contents
become audible, and the financial demands of such jobs are substantial. Only
at that point I heard about the Estonian recordings. I sometimes do transfer and
restoration jobs for the State Library, and I was asked if I knew a way to transfer
the matrices directly, i.e. without having records pressed.
At the meetings arranged by the Audio Engineering Society I have often seen
and heard father-matrices being played for inspection before pressing, so I knew
of the special pickup which is not a cone with a tip that runs in a record groove,
but a reversed V that can ride on the ridge which makes the negative groove.
Because the vinyl record became extinct 20 years ago, and the 78 rpm record
even 50 years ago, these special pickups are of course not in production today.
I only knew of one company in the world that made them, namely Stanton in the
US. Contacting Stanton seemed to be the only possibility, if only to get new ideas
for a further search. Stanton’s productions of these pickups were long over, and
the tools used in the process did no longer exist, but Stanton was kind enough
to search the shelves to see if anything was still hidden there – and amazingly:
two brand new styli for 78 rpm father-matrices were found. We got them to
Denmark, and it became my job to try to transfer the matrices – a job that required
some ingenuity, experience and a lot of equipment. Now I had to present these
sine quibus non.
An employee at the State Library had located 94 matrices and placed them in
the second cellar on a shelf. Since these matrices are extremely heavy and since
my means of transportation is an ordinary bicycle, at first I brought home only
five – along with groceries for dinner and other necessities. Of these five matrices
number 0CS 1329 was picked since its musical content appeared also in another
context, allowing comparative studies: a short film-sequence stemming from
an Estonian Weekly Revue in 1939, intended to inform cinema-goers about the
265
recording project, had been preserved, and we obtained a copy on DVD. The site
is a concert hall; we witness a recording with the Radio Orchestra conducted by
an unknown (at least to me) conductor wearing a waistcoat and a shirt. A female
singer, Ida Loo, is singing an apparently popular Estonian song. Next the control
room is shown with Johann Dændler at the cutting machine.
In the first place it was of course interesting to watch the film and see Dændler
at work, but – and more important for the project – it was also very useful to
compare the sound extracted from the father-matrix with the sound-track on the
film. Good film sound was in these days normally superior to the contemporary
records.
Father-matrices are not only negative but also mirrored, so in order to play them
with the intended pick-up one would need a mirrored record player that rotates
backwards too. This requirement can be circumvented, however, by playing the
matrices in reverse, that is from the center outwards, on an ordinary record player.
The content is now heard backwards. Afterwards the transferred result must be
played backwards to hear it from the start. Two times backwards makes forward!
It was clear from the beginning that it was difficult to get the reversed V-shaped
pickup to ride the mountain crest. A lot of time and many attempts were needed
before succeeding, and to place the pickup when the matrices were rotating
proved impossible. Practice does not always make perfect, and this is one of the
rare cases when practice does not help at all!
Now the matrices were playable and could be transferred to the computer. Once
in the computer they could be reversed and thereafter heard normally. I have to
admit that I was excited to hear the result and amazed that it turned out great.
The sound was at any rate as clear as in the film. There was only a faint background noise and negligible distortion. The low level of distortion was a surprise,
whereas the low background noise was expected, since noise on the old shellac
78 rpm records is mainly due to the grainy material the records are made of.
After transfer of the 94 record sides, the end of the original project was in sight.
But at the same time it turned out, to my disappointment, that a lot of the transferred works were incomplete. Sides were missing, and when I found that in the
recording of the only Estonian piece that I actually knew beforehand – and liked –
a piano concerto by Artur Lemba with the composer himself as a soloist, side
six was missing, my frustration was complete. I decided to go through the State
Library’s collection of matrices myself. This turned out to be wise because after
two days’ search I actually discovered 57 additional matrices – including side six
of the piano concerto. 151 sides could now be transferred, and together with the
records pressed in England we had a total of 233, meaning that only four sides
could not be accounted for. This must be considered a miracle; the four sides
might well be missing because they did not pass the routine quality control
in Hayes.
Apparently the original recording journal does not exist any more, but in 1988
a famous discographer, Alan Kelly, had access to the material along with Reino
Sepp, an Estonian living in Sweden, and they made a discography of the whole
Estonian 1939-production. I have a copy of this list and it has of course been a
great help during the transfers; however there are several mistakes in the list:
even without knowledge of Estonian music you can easily conclude that a piece
referred to as a march cannot be that when it turns out to be written in 3/4!
As the reader perhaps knows, the collection contains all sorts of music, and I
perceive it as a tour of Estonian musical life at that particular time. However, one
genre, chamber music, seems to be under-represented. This is not unexpected
since this kind of music was not widely recorded in smaller European countries
in the first half of the 20th century. In Denmark the only larger piece of chamber
music was Carl Nielsen’s wind quintet, recorded by Danish musicians around the
same time as the Estonian records. As expected we find small piano pieces and
small pieces for violin, cello and piano, as well as a short piano sonata by Aavik.
Unfortunately the first half of this sonata is among the three missing matrices.
The next big question was how the pickup would react to abrasion. This was
a serious concern but luckily the microscope showed only a small amount of
abrasion after the transfer, not only of the first 94 matrices but, as the project
progressed, many more.
But of all the recorded works the longest piece is a trio (violin, cello and piano)
in E flat Minor by Eugen Kapp, adding up to seven record sides. Unfortunately
one of the matrices is damaged severely, probably by long-term exposure to
moisture. Copper is corroded and the corrosion has penetrated nickel layer, making
the surface noise so heavy that music is almost inaudible – a great shame indeed.
Generally the matrices were in good condition, nickel surface intact and without
stains, but a few had apparently been exposed to too much humidity during their
beauty sleep. These looked dull and were infested with a devastating noise.
Fortunately it turned out that silver-polish was able to clear the surface, thus
reducing the noise significantly.
I felt that something had to be done because music and recording are otherwise
very good, so I approached Kadri Steinbach from the Estonian Academy of Music,
asking her to provide the score and, if possible, parts for the work. She told me
that the trio had never been printed, but sent me photocopies of the composer’s
autograph of both score and parts, and armed with these I contacted three former
266
267
colleagues from The Royal Academy of Music here in Århus and asked them
to fill the gap, the second half of the third movement for me. I would then try to
record it using naturally modern equipment, but in the same recording style as
the original recording was done, and see if I could dove-tail it into the original
recording. They agreed, and studied CD-copies of the recording of the entire trio
in order to make the reconstruction as close to that of the original as possible.
Last week we did the recording and I processed it to fit into the original recording.
It is of course noticeable where the reconstruction begins, but after a few bars
this is forgotten and the trio can now be enjoyed in all its splendor. The damaged
matrix can also be heard at the end of the work; I trust the listener will find my
act justified.
Estonian Sound Recordings
of 1939 Recorded by
Skandinavisk Grammophon A/S
Morten Hein
After the transfer and assembly of the matrices they, as well as the transfers
of the records from the EMI archive, were de-clicked, de-crackled and de-hissed
by means of the CEDAR system. CEDAR stands for Computer Enhanced Digital
Audio Restoration. I could as I expected verify that the transfers from records
were in general inferior to those made from the father-matrices, but after
CEDAR-treatment the difference is not significant.
I feel honoured by the trust and confidence I received from all with whom I have
been in touch during the project. The Estonian Recordings are an invaluable
musical treasure which I think will interest and keep musicologists busy for
a long time to come and, maybe even more important, the recordings bring to
life an epoch of Estonian culture.
This has been an extremely interesting job and quite an experience to listen to
records made almost 70 years ago, to which no one – except perhaps the quality
control at Hayes – have ever listened. During the work I could not help thinking
of Vesuvius’ eruption in 79 A.D. that buried the City of Pompeii. People who
seemingly did not even stop their daily doings were frozen in the stream of lava.
A plaster cast of a barking dog. The marvels at Pompeii are silent, though.
The Estonian Recordings have not only revealed the past but also brought the
frozen sound-image back to life.
Risskov, March 2009
268
269
Introduction
The Gramophone Company founded in 1898 in London soon developed interest
in making recordings all over Europe and on other continents as well. Branches
were established in several countries. One of the larger ones was the Russian
branch with the head office in St. Petersburg and a factory in Riga. This branch
was lost during the First World War at the time of the revolution in Russia.
In 1903 The Gramophone Co set up branches in Copenhagen and Stockholm.
The Scandinavian operation was centralised in the Copenhagen free port in
1905 with the name Skandinavisk Grammophon A/S. In the beginning the
regions covered were Denmark, Norway (being independent from that year) and
Sweden. For reasons unknown Finland was moved from the Russian branch to
the Scandinavian in 1907. The factory to produce records for this market was
in Hanover, Germany – a part of the German branch.
After the First World War and the new independence of the three Baltic States,
the latter were observed as part of the Scandinavian branch by the Gramophone
Co. The German branch was lost as was the stock of matrices due to confiscation
during the First World War. After the war records for the Scandinavian branch
were produced in Hayes, UK.
This situation remained the same for more than a decade. In 1931 during the
economic crisis the Gramophone Co merged with the Columbia Graphophone
Co into EMI. Skandinavisk Grammophon now represented the EMI labels His
Master’s Voice (HMV) and Columbia. A sister company, Skandinavisk Odeon,
had the other EMI label Odeon. In 1934 Norway was removed from the
Scandinavian branch due to inflation and the complicated trade conditions
in Norway. Norway became a separate branch of its own with its own factory.
In February 1939 the founding director of the Scandinavian branch, Emil
Hartkopp died. He was succeeded by his son Eugen Hartkopp. As the head office
considered him to be rather an Artists and Repertoire (A&R) person and was
having doubts regarding his management skills, the Scandinavian branch was
subject to restructure. The Swedish company now reported directly to London.
This branch also included Finland. The now smaller Danish company retained
responsibility for Denmark, Iceland, Estonia, Latvia and Lithuania.
During the period prior to 1939 recordings for the individual countries had
been made in Copenhagen mainly due to the complications caused by moving
the recording equipment and working in temporary sound studios. The equipment could, however, be transported in 10 leather trunks foreseen for that
purpose.
270
271
Mr. Eugen Hartkopp as a new director planned to amplify the efforts of recording
in countries other than Denmark. This coincided with an initiative from the State
Broadcasting Company in Estonia. An agreement was concluded regarding
a recording session for Estonia later in 1939. Similar sessions were scheduled
to take place in Latvia in 1940 and in Lithuania in 1941. It is unknown who was
behind the initiatives for Latvia and Lithuania. Due to the political developments
no recordings were actually made in these two countries.
In Sweden similar efforts were planned for Finland. A large recording session
took place in Finland in the early fall of 1939. The Swedish recording engineer
was assisted by the Danish recording engineer.
The Danish National Sound Archive
In 1987 I was a secretary to the committee in the Danish Ministry of Culture
responsible for the restructuring of the Danish National Sound Archive
(Nationaldiskoteket). It had been part of the National Museum since 1945;
however, it was felt more natural to see the archive as a part of the library world.
As a result the archive was afterwards transferred to the State and University
Library in Århus and is now a part of the national media collection.
Within the framework of that process I examined individual collections inside
the Archive. I learned from the manager D. Yde-Andersen that the archive
had a number of Estonian matrices that could not be played as they were father
matrices where the grooves came up and not down. Copies had to be pressed
before the sound could be heard. They were identified by matrix-numbers alone;
as no textual information was available, their content was unknown. It was
definitely a target for further investigations. The archive believed – incorrectly,
as it became evident – that the matrices had been deposited with the archive by
Mr. Johann Emile Dændler (1911–2006), the recording engineer who made them.
Later research revealed that the matrices were sent from EMI in Hayes to the
Danish branch in 1961. As the Danish EMI had no use for the matrices they
were given to the sound archive some years later. This is confirmed by Mr. Bertel
Dueholm employed by the Danish EMI since the early sixties and as a retired
person still active as an archivist with EMI. Although this unidentified material
was intriguing, nothing could be done in the eighties.
Years passed and very little happened. In 2000 EMI asked me to write a book
commemorating the coming centenary of the Danish branch of EMI in 2003
“Musik til Salg” (Music for Sale; People’s Press 2003). Within the course of
my research I met Mr. Dændler, who told me his story as a recording engineer
272
in a number of sessions. These conversations are recorded. At our first meeting
I asked him about the Estonian recordings, unfortunately he could not remember
much. At first he placed the recordings to 1940 but by combined efforts he ended
up dating them to May/June 1939. He did remember some very great music
by large orchestras and choirs. He had kept a newspaper clipping which he gave
me (Rahvaleht 18.05.1939). It took more than half a year to find someone to
translate it, but thanks to the assistance from the State and University Library
a translation was eventually made. It was obvious from the article that the
content of the recording sessions was highly interesting from numerous aspects.
There were clear indications in the article that the recordings represented the
best of Estonian music at the time of recording.
In April 2001 I was doing research in the EMI Central Archive in Hayes, UK.
I could not resist asking if they had any information concerning the Estonian
recordings. They produced one sheet of paper of Danish origin with matrixnumbers. It was actually a list of matrix-numbers for the matrices shipped
to Denmark. This list could have without doubt proved to be a disaster for
the later project. I had been originally told that there were about 180 matrices.
I mentioned that in my conversation with Dændler. The list contained only a little
more than a half of that number. I later asked the State and University Library if
they had the matrices on the list and their answer was positive! I forgot the total
number I had been told in 1987 and, being satisfied, forgot to ask if there was
more. Much later Claus Byrith wondered why the 12” records were missing, he
started to search in detail and found them. The list I had got included only 10”
matrices but contained no respective indication whatsoever. Apart from that I got
copies of the forms sent from the Danish EMI to the UK based Royalty Office. This
material contains an account of the use of every matrix-number, but one range of
numbers is listed very briefly: CS 1210/1446 incl. Estonian recordings. The only
useful information to be deducted was that 237 recordings were made in Estonia.
During my research for the Danish book I also visited the renowned discographer
Mr. Alan Kelly, earlier from Sheffield now from York, UK. He has published discographies on the Gramophone Co’s Italian, French, English, German and Russian
catalogues. (It can be also mentioned that the Gramophone Co’s recordings for
the Scandinavian market until 1934 are listed in the discographies by Karleric
Liliedahl.) Beside other questions I asked Alan Kelly if he had any information
regarding the Estonian matrices.
It turned out that in 1988 he together with Reino Sepp had made a complete
discography of the Gramophone Co’s Estonian recordings 1901–1939. His discography included all details on the recordings with a number of minor mistakes
as he had not been able to check his data with the actual recordings. I asked on
what material the discography was based, but he was not sure. It could partly
273
be information from Hayes not longer available and it could be provided by Reino
Sepp from origins unknown. Reino Sepp – now deceased – was an Estonian
living in Sweden. The most important fact learned was that some of the matrixnumbers of the 1939 batch had the indication they had been published in a batch
of recordings that was pressed in 1952–53 in 300 copies. Comparison showed that
there was no overlap with the matrices believed to be in Århus. That meant that
another amount of recordings were at hand.
Alan Kelly gave me a copy of the discography which I later handed over to the
Estonian Academy of Music and Theatre. The bibliographical details are: Alan
Kelly and Reino Sepp: The Baltic Discography of The Gramophone Company
from 1901 to 1939. Part One: Estonia. Supplement to Eesti Filatelist No 32, 1988.
At present I am editing a Copenhagen HMV recording ledger 1934–1939 based
on the reporting forms to the Royalty Office. It should be noted that the February
1939 report ends:
Transfers from cellulose recordings for Esto-Muusika, Tallinn, Estonia:
“Penni serenaad”, a Slow Fox
“Vilistan ikka”, a Fox
“Tartus Toomemäel”, a Valse
0CS 1148
0CS 1149
0CS 1150
The recording report for August 1939 shows:
0CS 1479
0CS 1480
0CS 1481
0CS 1482
At least one of these is in Estonian. They have survived as father matrices in
Århus. None of the above is listed by Kelly and Sepp.
Afterwards I asked the EMI archive about the catalogue numbers in the Kelly/
Sepp discography. The archive indicated that they had all numbers on Mr. Kelly’s
list, except one. This was an indication that almost all the 1939 recordings exist
either in Hayes or in Århus. Only a few recordings were actually missing. This
is a remarkable fate for such a long list of unpublished and semi-published
material.
Although exact dates were unknown, the recordings were made in Tallinn in
May/June. They must have arrived in Hayes in early July 1939 and have been
274
List of sources outside Estonia:
Sources available in the UK:
– The EMI royalty account list with a brief reference to the matrix-numbers used
in Estonia (a copy in my archive).
– The incomplete list of matrices transferred to Denmark.
– Copies of the recordings published in 1952–53.
– The Kelly/Sepp discography.
Sources available in Denmark:
It is unknown if these records exist today.
Unknown content Unknown content Unknown content Unknown content processed during the summer of 1939. Processing slips in the sleeves of the
matrices indicate dates in July and August 1939. On September 1st Poland was
attacked by Germany and Britain went to war. All communication lines must have
been cut. EMI Head Office communication with the Danish branch was terminated by the end of 1939 and the production of records for Denmark was switched to the German EMI branch Lindstrom/Electrola. Denmark was occupied by
Germany in April 1940 and Estonia occupied by the Soviet Union a few months
later in June.
– Interviews with Johann Emile Dændler (in my archive).
– His newspaper clipping.
– Artefacts with Danish EMI, now transferred to the Music Museum, Copenhagen.
A number of areas have been checked: board meeting protocols – no mentioning; accounting – a few clues were found (see below); correspondence related to Estonia –
a few items have survived, all prior to 1939.
– Artefacts – negative father matrices – at the State and University Library, now donated
to the Estonian National Library, Tallinn.
The 1939 recording session in Tallinn
Very little archive material has been found concerning the background for this
session. The only source available at present is a contemporary newspaper article
published in Tallinn and my interviews with Mr. Johann Emile Dændler, the
recording engineer who was responsible for the sessions.
The recordings sessions took, according to Mr. Dændler, place in a hall quite
adequate for the purpose but it was not inside the premises of the State Broadcasting Company – it was the Estonia Hall. A representative of the State Broadcasting was in charge of the administrative work and the overall management.
There was also a recording manager from the State Broadcasting Company who
made schedules and appointments.
275
Mr. Dændler had no such responsibilities but was in charge of the recording
process and co-ordinated his activities with the manager from the State Broadcasting Company.
From the beginning a rather extensive recording session was foreseen. There
are still indications that not everything was completely planned in advance.
The amount of recording work obviously expanded during the session. Therefore
extra wax matrices had to be shipped directly from UK. A UK based recording
engineer Mr. Larter was also brought in to assist Mr. Dændler. Mr. Larter had
done most of the Danish recordings in the thirties until Mr. Dændler was trained
by EMI in Hayes and Abbey Road, UK in 1936.
Later the work with the matrices revealed that individual matrices are marked
by two different persons. Therefore, there is a direct indication of who of the two
did each record. A list has been made of the distribution in the recording process.
Mr. Dændler remembers that the recordings were made during a period of
approximately three weeks. Within that period a total of 237 recordings were
made. This is a rather fantastic production rate. The usual procedure in Copenhagen at a recording session was that the artists were supposed to know the
material to be recorded in advance. Each recording started with a rehearsal
lasting for about 40 minutes, followed by recording on wax. Then the wax disc
was played back – and thereby destroyed – that was followed by a short adjustment and correction period. After that the actual recording took place. Normally
two recordings were made of each piece. So, the better of the two could be selected
and, on the other hand, this method granted security if the later processing
should destroy one wax. A standard recording would altogether take one hour.
Considering the type of recordings made in Tallinn this would be the minimum
time. Making of 237 recordings was quite an achievement both in regard of
recording procedures and also regarding logistics – the right people must have
been secured at the right time.
Mr. Dændler recalled that all waxes were shipped directly to Hayes in several
batches. He could recall that something went wrong in that procedure but he
never learned the details. He also recalled that Mr. Eugen Hartkopp, managing
director of Skandinavisk Grammophon A/S, Copenhagen visited Tallinn during
the recording period. He came from Finland and had meetings with the representatives of the State Broadcasting Company. After that he proceeded to Latvia.
Who paid the bill?
It will be of interest to see some economic account for the 1939 project: what
were the overall costs and who paid the bill. In the UK nothing can be found.
Every possible keyword has been tried to retrieve information at Hayes.
The protocol of the board of Skandinavisk Grammophon A/S does not contain
any references to these recordings. Something may still emerge in Estonia.
Back in 2003 I had a good survey of the contents of the Danish EMI archive.
When I was making my searches, it came out that all the sources had been sent
to a remote archive with an archive company. I was looking for accounting documentation from the period under examination. Unfortunately the information
could not be retrieved as it had been misplaced by the archival company. In 2008
the Danish EMI employed another archival company. During the transfer of
materials the ledger I had been looking for emerged.
The ledger found contains only the expenses, but not all expenses are quoted
here. It is evident from the documents that there was also the Small ledger –
what that may cover – and the Detail ledger, this could be the downtown
Copenhagen shop.
In general, the recording account is detailed in several columns. On May 1st
there is an unspecified sum of DKK 2000. Dated May 9th but introduced in the
ledger later after May 22nd there is a payment to J. E. Dændler of DKK 324,50
allocated to the Rescontro account. In those days the Rescontro account was an
account where any amounts that should be allotted over a period of time were
allocated. For Skandinavisk Grammophon it looks as if the Rescontro was used
mainly for payments to the mother company and similar. The amount under
consideration, however, looks as an advance to Dændler.
On May 31st there is an entry of DKK 557,37 to Eugen Hartkopp, the managing
director, under Other expenses labelled Manager travel. On June 6th there is
a payback from Dændler under the account ledger in the amount of DKK 259,24.
It can be difficult to understand a price tag issued that many years ago. Below
there is a recalculation into today’s prices expressed in Euro. Such calculations
should always be taken with many reservations. Nevertheless:
1939 DKK 2000
1939 DKK 324
1939 DKK 557
1939 DKK 259
276
277
7756 Euro 2008
1256 Euro 2008
2161 Euro 2008
1016 Euro 2008
So what can be learned from this? There are several possibilities. The DK 2000
can be a round sum for shipping the equipment and for some other expenses.
Dændler has got an advance payment of a more personal nature on the 9th –
a Tuesday. This could be around his departure time to Tallinn. May 31st could
be the time where Hartkopp left Copenhagen to go first to Finland and then to
Tallinn. On June 6 Dændler returned some unused money. This means that he
had returned. The 6th is a Tuesday and just 4 weeks after the estimated departure.
Including travel time this leaves around three weeks for the recording session
which was the time remembered by Dændler. I don’t know how people used to
travel between Copenhagen and Tallinn in those days. There could have been
a direct ship connection or one could travel by train to Stockholm and further
on by ship. In both cases the trip would last around 48 hours. This could narrow
the recording period to from the 11th/12th of May to the 4th of June. Within that
period was May 18th – Ascension Day and May 28th Whit Sunday and May 29th
Whit Monday. I do not know whether the recording party paid any attention to
these holidays or the recording just proceeded. It looks as if Hartkopp returned
a little before Dændler if the entry is a compensation of expenses and not an
advance. I believe that until any other contradicting evidence is found, this is
a proof of the recording period.
indication that it was the top of the Estonian music scene that was involved in
the recordings. A Mr. Romingas is mentioned as Mr. Dændler’s colleague and he
could be the person Dændler recalls.
And again: Who paid the bill? In those days recording was, economically speaking, a strange mixture between the branch and the head office. In the very early
days the head office paid for all recordings and the branch bought the finished
records at a price that compensated for the costs and yielded also the head office
a profit. By the period under study it had changed so that the branch paid some of
the costs directly and the head office took care of the processing costs.
A project plan was made and it has been followed with the delights and discomforts that always come with a high risk project including many unknown factors.
In this case I believe that each party paid its own share. Copenhagen paid
for having the equipment and Dændler at the recording location. Hayes paid
for matrices and subsequent processing of matrices. The State Broadcasting
Company paid all costs for the recording premises and for the artists. There must
have been a contract indicating how costs and profit should be distributed in the
further process – that never actually took place. Such a contract could emerge
one day.
Rahvaleht, May 18th 1939
The article from Rahvaleht (see p. 195) was kept by Mr. Dændler and handed
over to me. Later it was translated into Danish by the State and University
Library. It is an interview with Mr. Fred Olbrei, the director of the State
Broadcasting Company. One gets the impression that there was an enormous
interest in the prestigious project of a quite non-commercial nature. There is an
278
Restoration and publication project
A restoration and publication project came to life. There were some contacts
between the Estonian National Library and the State and University Library.
I had also a communication with the National Library. But the time was premature until November 2005 when a meeting was held in Tallinn.
At that meeting a unanimous will was expressed that a project should be prepared in order to collect the records from the two institutions – EMI Hayes and
the State and University Library – and have the records converted into a digital
format so that they could be made playable on the modern equipment. The sound
should also be restored and re-mastered to get the highest quality. It was decided
that the Estonian Academy of Music and Theatre should be the institution responsible for the project. I was to contribute technical expertise.
Technical issue
At the beginning of the project everyone believed that the matrices should
be converted into vinyl copies for play-back. I had a contact with a company
in the Czech Republic. The price per matrix would be around 300 Euros. This
would be an extra burden to the project. In a previous project I had had the
problem of father matrices. At first I contacted the British company Expert Stylus
to hear if they could do a pickup that could ride on a groove going upwards. I
had heard that such pickups had existed. They could do such a pickup but were
reluctant as the success could be limited. I tried to make one myself by combining
two styli. It worked in the sense that it produced sound but the sound was of low
quality. In despair I contacted Stanton in Florida, USA to get specification for
the pickup they made many years ago. They were very cooperative. After some
exchanges of e-mail they reported that they had found some pickups left from the
old days. I bought them without any hesitation.
It was with anxiety that we carried out the first test. We had sound immediately
but there were some problems of having the pickup to ride atop on the groove.
Furthermore, on clockwise playback on a turntable the groove starts from the
279
inside and goes out playing backwards. Afterwards the sound was reversed
in the computer and then it was clear that the Stanton pickup was a major asset
for the project.
In a peer review for a presentation of our project at the CIM 07 (Conference
on Interdisciplinary Musicology 2007) a reviewer was rather confident that the
project had taken the wrong direction while using the Stanton stylus instead of
having vinyl copies made. The argument and criticism was understandable as we
emphasised on the musical aspects and not so much on the technical issues. The
following paragraph was added for clarification and I would repeat it here for the
same reason:
Lühibiograafiad
Short
Biographies
In publishing old recordings from existing matrices it is often preferable to press vinyl
copies for re-recording instead of using original shellac pressings as the result is noisecontaminated. Choosing the Stanton stylus should be compared to the vinyl pressing
method. Pressing from a father-matrix is complicated as it cannot be mounted in a press.
Often it is necessary to go on with the process and produce a mother that can be played.
This mother will be a copy and therefore not with the quality of the father. For mass
production a son will be needed. Then there is a copy of a copy with quality loss – but
still it will sound better than an old shellac pressing. We knew all that and were prepared
to find the funds for the vinyl method if the Stanton stylus had not given to sufficient
quality. By the end of the day the method used yielded a reproduced sound from 1939
HMV matrices with a quality far above anything heard before from that period. One can
listen to the different examples accompanying this article to understand the difference
in the sound quality.
(Kadri Steinbach and Morten Hein, Awakening the Sleeping Beauty: Estonian 1939
Recordings. – Journal of Interdisciplinary Music Studies, spring/fall 2008, vol. 2, 1–2,
p. 194).
280
281
Aadre, Lydia (1904–1957). Lõpetas Tallinna
Konservatooriumi laulu erialal 1935, aastast
1932 Estonias – algul kooris, alates 1935 solist.
Põgenes Eestist 1944, elas algul Lübeckis, kus
jätkas esinemisi; 1951 läks USAsse, tegutses
ka seal lauljana.
Aav, Evald (1900–1939). Lõpetas Tallinna
Konservatooriumis 1926 Artur Kapi kompositsiooniklassi, töötas 1932–39 Autorikaitse
Ühingus, 1930–39 toimetajana ajakirjas
Muusikaleht. Kuulus 1930–39 Lauljate Liidu
juhatusse. Kirjutas esimese eesti ooperina
tunnustust leidnud „Vikerlased” (1928), on
kirjutanud vähesel määral ka instrumentaalmuusikat ning arvukalt koorilaule.
Aavik, Juhan (1884–1982). Lõpetas Peterburi
konservatooriumi 1907 trompeti ja 1911 kompositsiooni erialal. Aastatel 1911–25 tegutses
Tartus, korraldas seal sümfooniakontserte ning
juhatas koore, oli Tartu Kõrgema Muusikakooli direktor. 1925 tuli Tallinna, oli 1925–33
Estonia teatri muusikajuht ning Tallinna Konservatooriumi õppejõud, alates 1933 direktor.
Oli ka Lauljate Liidu esimees, Muusikalehe
toimetaja ning Eesti Kultuurkapitali helikunsti
sihtkapitali esimees. Põgenes 1944 Rootsi,
osaledes ka seal aktiivselt eesti muusikaelus.
Loonud muusikat igas žanris, kuid esitatavam
on tema koorilooming.
Alumäe, Vladimir (1917–1979). Lõpetas
1937 Tallinna Konservatooriumi viiuli erialal,
täiendas end 1938/39 Londonis Carl Fleschi
juures. 1941 määrati nõukogude võimu reformide käigus konservatooriumi direktoriks,
kuid mobiliseeriti sõja algul, tegutses ka tagalas
muusikuna. Aastast 1944 töötas Tallinna Riiklikus Konservatooriumis viiuliõppejõuna
(1944–48 direktor, 1964–70 rektor) ja esines
palju nii soolokavadega kui ka sümfooniaorkestri solistina. Avaldas keelpillimängu ajaloo ning metoodikaga seotud artikleid ning
uurimusi, esines loengute ning meistriklassidega.
Brauer, Evald (1904–1961). Õppis Tallinna
Konservatooriumis flöödi ja kompositsiooni
erialal, lõpetas 1933 Artur Kapi klassi. Töötas
samas 1935–44 flöödiõppejõuna. Aastatel
282
Aadre, Lydia (1904–1957). Graduated from
the singing class in the Tallinn Conservatory
in 1935. From 1932 in the opera choir of the
Estonia theatre, since 1935 an opera soloist.
In 1944 fled from Estonia, first lived in Lübeck
where continued performing; in 1951 moved
to the US, pursued an active singing career.
Aav, Evald (1900–1939). 1926 graduated from
the Tallinn Conservatory, the composition class
of Artur Kapp. 1932–39 worked in the Copyright
Association of Estonia, 1930–39 as an editor
in the monthly Muusikaleht (Music Journal).
1930–39 a member of the Board of Estonian
Singers’ Union. Composed “Vikerlased”
(Vikings, 1928), acknowledged as the first
national Estonian opera, wrote also some instrumental music and numerous choral songs.
Aavik, Juhan (1884–1982). Graduated from
the St. Petersburg Conservatory in 1907 as
a trumpeter, in 1911 as a composer. 1911–25
was active in Tartu, arranging symphony concerts and conducting choirs; was the Director
of the Tartu Higher Music School. In 1925
moved to Tallinn, 1925–33 a music director
in the Estonia theatre. Taught at the Tallinn
Conservatory, since 1933 director. Was also
the Chairman of the Singers’ Union, editor of
Muusikaleht and the chairman of the Music
Foundation of the Estonian Cultural Endowment. In 1944 fled to Sweden, pursued an active
role in the Estonian musical scene. Wrote music
in all genres, but his choral songs are most
frequently performed.
Alumäe, Vladimir (1917–1979). 1937 graduated from the violin class in the Tallinn Conservatory, continued studies in 1938/39 in London
with Carl Flesch. Was appointed the Director of
Conservatory in 1941 during the Soviet reforms,
but was conscript at the outbreak of war, pursued a musical career also in the Soviet rear.
Since 1944 taught violin in the Tallinn State
Conservatory (1944–48 Director, 1964–70 Rector), performed as a soloist and with the symphony orchestra. Published articles and research related to history and methods of string
music, delivered lectures and master classes.
283
1944–60 oli Eesti Raadio sümfooniaorkestri
orkestrant, tegutses ka dirigendina. Avaldanud
flöödiõpiku (1939). Looming ei ole arvukas,
kuid sisaldab nii sümfoonilist, koori-, kammerkui puhkpillimuusikat. Võitis 1936 Riigi Ringhäälingu uute orkestriteoste konkursil I koha
teosega „Eesti capriccio”.
Dændler, Johann Emile (1911–2006). Oli
juba keskkoolipäevil džässmuusik ja mängis
peamiselt trumme, ta oli 1932. aastal De danske
Jazzmusik Foreninger (Taani Džässmuusika
Liit) asutaja – see oli esimene džässiorganisatsioon Taanis. Alates 1933 töötas ta firma
Skandinavisk Grammophon (Taani EMI) juures
esinejate ja repertuaarivaliku valdkonna assistendina. Ta on mänginud mitmetel salvestustel,
näiteks koos kuulsa Taani koomiku, meelelahutaja ja pianisti Victor Borgega. Skandinavisk Grammophon saatis ta 1936. aastal Inglismaale EMI keskusesse heliinseneriks õppima.
Hayesis EMI peakontoris ja selle Abbey Road
stuudiotes õppis ta salvestamist nii HMV viisil
kui ka Columbia viisil (sama firma, kuid kaks
erinevat salvestusstiili). Jaanuarist 1937 võttis
ta üle salvestamise nii Skandinavisk Grammophoni kui ka Skandinavisk Odeoni jaoks, mis
olid osaliselt iseseisvad firmad, kuigi mõlema
omanik oli EMI. Seega tegi ta kõik Taani helisalvestused HMV, Columbia ja Odeoni jaoks
(kaasa arvates Odeoni lepingulised tööd Tono
ja teiste firmamärkide all 1937–40). Ta lahkus
Skandinavisk Grammophonist 1945 ja pärast
seda ei tegelenud enam salvestamisega, vaid
oli finantsjuht firma teistes harudes. Ta pühendas palju energiat loomakaitsele.
Eenpalu, Kaarel (1888–1942). Õppis 1909–14
Tartu Ülikoolis õigusteadust. Osales I maailmasõjas ning lõpetas 1917 Petrogradis Paul I sõjakooli. Oli 1920–26 (vaheaegadega) Eesti Vabariigi siseminister, 1926–32 ja 1933–34 Riigikogu esimees. 1938–39 oli Eesti Vabariigi peaminister. Arreteeriti 1940, suri vangilaagris.
Eller, Heino (1887–1970). Astus 1907
Peterburi konservatooriumi viiulit õppima,
kuid vahetas selle õigusteaduskonna vastu
Peterburi ülikoolis (1908–11). Alustas 1913
uuesti õpinguid konservatooriumis, lõpetas
Brauer, Evald (1904–1961). Studied flute and
composition in the Tallinn Conservatory, 1933
graduated from the class of Artur Kapp. 1935–44
taught flute in the Conservatory. 1944–60
a bandsman in the Symphony Orchestra of the
Estonian Radio, worked also as a conductor.
Published a flute textbook (1939). His oeuvre
is not abundant but includes symphonic,
choral, chamber and wind music. In 1936
was awarded the first prize for his work
“Eesti capriccio” (Estonian capriccio) in the
competition of new orchestra compositions.
Dændler, Johann Emile (1911–2006). A jazz
musician already in his high school days mainly
playing drums. He was the founder of De danske
Jazzmusik Foreninger (The Danish Jazz Associations) in 1932 – the first jazz organisation
in Denmark. Was employed as assistant Artists
and Repertoire person with Skandinavisk
Grammophon (Danish EMI) in 1933. He performed in several recordings e.g. with Victor
Borge, a famous Danish comedian, entertainer
and pianist. Skandinavisk Grammophon sent
him to England in 1936 to be trained as a recording engineer. He was trained to record in
the HMV way and in the Columbia way (same
company with two styles) at the head office
in Hayes and at the Abbey Road Studios.
He took over recording within Skandinavisk
Grammophon from January 1937 and for
Skandinavisk Odeon, partly independent although owned by EMI. So he made all Danish
recordings for HMV, Columbia and Odeon
(including Odeon contract work for Tono
and other labels 1937–40). Left Skandinavisk
Grammophon in 1945. Was not involved in
recording after that but was a financial controller in the company in other branches.
He devoted much of his energy to animal
protection.
Eenpalu, Kaarel (1888–1942). 1909–14
studied law at the University of Tartu. Took
part in WW I, 1917 graduated from the Emperor
Paul I Military School in St. Petersburg. 1920–26
(intermittently) the Minister of Internal Affairs
of the Republic of Estonia, 1926–32 and 1933–34
the Chairman of the Parliament. 1938–39 served as the Prime Minister of the Republic of
284
1920 kompositsiooni ja muusikateooria erialal.
Aastatel 1920–40 oli Tartu Kõrgemas Muusikakoolis teooria- ja kompositsiooniõpetaja,
1940–70 TR Konservatooriumi kompositsiooniprofessor. Tema käe all on õppinud paljud
hilisemad tuntud heliloojad. Heliloojana loonud
peamiselt instrumentaalmuusikat. Loomingut
jagatakse sageli kolme perioodi: kuni 1920
varane ehk romantiline periood (iseloomulik
romantiline helikeel impressionistlike ja ekspressionistlike mõjudega); 1920–39 keskmine
ehk Tartu-periood (rahvaviisidest pärinevate
intonatsioonide ühendamine modernistlike
väljendusvahenditega); 1940–70 hiline ehk
Tallinna-periood (veelgi suurem põhinemine
eesti rahvaviisidel, helikeele lihtsustumine).
Ernesaks, Gustav (1908–1993). Õppis
Tallinna Konservatooriumis klaverit ja orelit,
lõpetas 1931 muusikaõpetaja eriala ning 1934
kompositsiooni eriala. Töötas 1931–40 erinevates Tallinna koolides ning juhatas paljusid
koore (sh Tallinna Meestelaulu Seltsi 1935–37).
Sõja ajal mobiliseeriti ja tegutses NLi tagalas,
asutas 1944 Riikliku Meeskoori (RAM), mille
peadirigent oli 1944–75 ja surmani koori kunstiline juht. 1944–72 õpetas TR Konservatooriumi
koorijuhtimise kateedris, oli ka kateedri juhataja. Lisaks laialdasele tuntusele dirigendina
on ta kirjutanud ka palju muusikat – kõige
rohkem koorilaule ja kantaate, kuid ka soololaule, oopereid ning näidendi- ja filmimuusikat.
Eskola, Ants (1908–1989). Õppis 1924–25
Riigi Kunsttööstuskoolis, täiendas end laulu
alal Armanda degli Abbati laulustuudios.
Töötas 1925–41 ja 1947–49 Estonia teatris
näitlejana ning operetisolistina. Oli enne II
maailmasõda väga populaarne kupleelaulja
ning solist. Esines koos Artur Rinnega ning
ka üksi. Salvestanud palju heliplaate, mis said
publiku hulgas väga populaarseks. Pärast sõda
töötas Draamateatris ning Noorsooteatris.
Indra, Paul (end. Presnikoff; 1904–1989).
Lõpetas 1930 Tallinna Konservatooriumi oreli
erialal, õppis veel samas kompositsiooni ja
dirigeerimist. Oli 1930–40 Tallinna Püha Vaimu
koguduse organist, korraldas samas palju
kammerkontserte. Esines ka orelisolistina Riigi
Estonia. Was arrested in 1940 by the Soviet
authorities, died in prison camp.
Eller, Heino (1887–1970). 1907 entered
the St. Petersburg Conservatory to study
violin, moved to the Department of Law in the
St. Petersburg University (1908–11). In 1913
resumed his studies in the Conservatory, 1920
graduated from composition and music theory
class. 1920–40 a professor of music theory
and composition at the Tartu Higher Music
School, 1940–70 professor of composition at the
Tallinn State Conservatory. Several important
Estonian composers were his students. Wrote
mostly instrumental music. His creative work
is often divided into three periods: up to 1920
early or romantic period (romantic sound
language influenced by impressionism and
expressionism); 1920–39 the middle or Tartu
period (fusion of national traits from folk music
with modernistic means of expression); 1940–70
the late or Tallinn period (still increased stress
on the Estonian folk tunes, simplification of
sound language).
Ernesaks, Gustav (1908–1993). Studied
piano and organ in the Tallinn Conservatory,
graduated in 1931 as a music teacher, in 1934
as a composer. 1931–40 worked in several
schools in Tallinn and conducted numerous
choirs (incl. Tallinn Men’s Singing Society
1935–37). During WW II was conscripted and
worked in the Soviet rear, in 1944 founded the
Estonian National Men’s Choir (RAM), the
chief conductor in 1944–75, the artistic manager of the choir until his death. 1944–72 taught
in the Chair of Conducting in the Tallinn State
Conservatory, was also the Head of the Chair.
Besides being widely acknowledged as a conductor he was a prolific composer, wrote mostly
choral songs and cantatas, also solo songs,
operas, drama and film music.
Eskola, Ants (1908–1989). 1924–25 studied
in the State School of Applied Art, later in the
Armanda degli Abbati’s vocal studio. 1925–41
and 1947–49 in the Estonia theatre as an actor
and operetta soloist. Before WW II he was an
extremely popular performer of comic songs
and a soloist. Performed with Artur Rinne as
285
Ringhäälingus. Läks 1941 Saksamaale, töötas
pianisti ja dirigendina mitmes Saksa linnas.
Aastast 1958 oli Lääne-Berliinis Borsigwalde
kiriku organist.
well as alone. Made several records which
gained great popularity among the public.
After the war worked in the Tallinn Drama
Theatre and Youth Theatre.
koorikogumikud; loonud üle 1000 koorilaulu,
lisaks mitmeid instrumentaalpalu. Paljud tema
laulud olid rahvusliku liikumise ajal väga
populaarsed ja neid esitatakse praegugi.
Hartkopp, Eugen (1906–1972). Tema isa
Emil Hartkopp oli olnud tõeline helisalvestuse
pioneer, firma Gramophone Co, hilisema EMI
Põhjamaade haru Skandinavisk Grammophon
rajaja. Eugen Hartkopp tuli firmasse 1928 ja sai
vastutavaks esinejate ja repertuaarivaliku eest.
Emil Hartkopp suri 1939. aasta algul ja Eugen
Hartkopp võttis ta koha üle, kuid ta vastutusala jäi väiksemaks kui isal. Tema algatusel
loodi Taanis HMV klassikalise muusika punase
firmamärgiga seeria ja tänu tema pingutustele
plaadistati päris mitme Taani helilooja loomingut, eelkõige kogu Carl Nielseni looming. Tal
õnnestus tuua firma üle ootuste hästi läbi sõjaaastate. Kuna ta oli pooleldi juudi päritolu,
oli tal raske seista sõja ajal vastu saksa survele
firmas. Nagu teisedki juudid, pidi ta 1943
oktoobris põgenema Rootsi ja seal jätkas ta
tööd firma Rootsi harus. 1945 sai ta oma ametikoha tagasi ja laiendas firma tegevust, ehitades
Taani ka heliplaatide pressimise tehase. Eelkõige oli ta võtmeisik Taani klassikalise
muusika salvestamisel. 1956 oli EMIs suur
finantskriis ja temalt nõuti kulude ning ettevõtmiste vähendamist, kuid kuna Taani harul
läks hästi, oli ta selle vastu ja vallandati. Hiljem
rajas ta Inglise firmamärgi PYE Taani haru ja
sellestki sai edukas firma. Ta oli ka muusikakirjastaja, „Hartkopps Musikforlag” omanik.
Indra, Paul (Paul Presnikoff; 1904–1989).
1930 graduated from the organ class of the
Tallinn Conservatory, studied also composition
and conducting. 1930–40 an organist of the
congregation of Tallinn Holy Spirit Church,
where he also organised numerous chamber
concerts. Performed also as a solo organist in
the State Broadcasting Company. In 1941 went
to Germany, worked as a pianist and conductor
in various cities. Since 1958 an organist in the
Borsigwalde Church (West Berlin).
Holm, Vardo (1911–2001). Lõpetas 1936
klaveri ja 1937 koorijuhtimise erialal Tallinna
Konservatooriumi. Töötas 1929–44 Riigi Ringhäälingus (aastast 1930 teadustaja, aastast
1936 muusikatoimetajana). Oli 1945–50
Tallinna Riiklikus Konservatooriumis kontsertmeister, 1950–64 töötas Tallinna Oleviste
koguduses. Hiljem juhatas mitmeid koore nii
Tallinnas kui mujal Eestis. Loonud ka mõned
vaimulikud koorilaulud.
Helisto, Aleksander (1888–1965). Õppis eraviisiliselt flööti Tallinnas ja Peterburis. Töötas
1917–57 Estonia teatri orkestris. Võttis osa
Vabadussõjast ning asutas mitu puhkpilliorkestrit.
Hermann, Karl August (1851–1909). Lõpetas
1880 Leipzigi ülikooli keeleteadlasena, muusikat õppis eraviisiliselt. Oli 1882–85 Eesti Postimehe toimetaja ja 1886–96 Postimehe väljaandja, aastatel 1889–1908 Tartu Ülikooli eesti
keele lektor. Oli innukas eesti muusika propageerija ning rahvaharija. 1885–97 andis välja
esimest eesti muusika kuukirja „Laulu- ja
mängu leht” ning mitmed rahvalaulu- ning
Hartkopp, Eugen (1906–1972). The son of Emil
Hartkopp, a true pioneer in sound recording
and the founder of Skandinavisk Grammophon,
the Nordic branch of the Gramophone Co, later
EMI. Eugen Hartkopp joined the company in
1928 being responsible for Artists and Repertoire. Emil Hartkopp died early 1939 and his
son took over but for a smaller domain than
his father. He was the initiator of the Danish
HMV red label series and his efforts have
secured recordings of quite a few Danish composers, first of all Carl Nielsen. He managed to
carry the company through the war years more
successfully than could be expected. Was half
Jewish and had difficult times with the war
time German influence on the company. As
other Jews, he had to flee to Sweden in October
1943 and continued to work in the Swedish
branch. Resumed office in 1945. After that he
carried out an expansion including a Danish
pressing plant. Above all he was the most important person in Danish art music recording.
In 1956 EMI had a major financial crisis. He
was ordered to cut down expenses and operations but resisted as the Danish branch was
doing fine and was sacked. Later he started
a Danish branch of the English record label
PYE and turned it into a successful business.
Was also a music publisher with “Hartkopps
Musikforlag”.
Helisto, Aleksander (1888–1965). Studied
privately flute in Tallinn and St. Petersburg.
286
Härma (Hermann), Miina (1864–1941). Õppis
1883–90 Peterburi konservatooriumis orelit,
1890–94 töötas Peterburis klaveriõpetaja ning
koorijuhina, aastatel 1894–1903 elas Tartus.
Esines aktiivselt organistina, 1894 asutas Tartus
segakoori, millest kujunes tuntud ja tunnustatud kontsertkoor. Osales aktiivselt eesti
seltsielus, käis 1895 Läänemaal rahvaviise
kogumas. Aastatel 1903–15 elas Kroonlinnas,
töötades seal klaveriõpetaja ja organistina.
Tagasi Tartus, töötas ta 1917–29 veel muusikaõpetajana. Oli populaarne koorihelilooja ning
pedagoog, kirjutanud peamiselt vokaalteoseid
(sh üle 200 koorilaulu).
Jürme, Juhan (1896–1943). Lõpetas Tallinna
Konservatooriumi oreli ja kompositsiooni erialal (1927, Artur Kapi klassis), töötas mitmes
Tallinna koolis õpetajana ja tummfilmide ajal
ka kinodes pianistina. 1924–40 oli Tallinna
Kaarli koguduse organist ja koorijuht. Hukkus
1943 Tallinna pommitamisel. Loonud valdavalt koori- ja oreliteoseid, lisaks mõned Piibliainelised vokaalsümfoonilised teosed.
Kapp, Artur (1878–1952). Lõpetas Peterburi
konservatooriumi 1898 oreli ning 1900 kompositsiooni erialal (Nikolai Rimski-Korsakovi
klassis). Lõpetamise järel töötas mõned aastad
Peterburis ning aastatel 1904–20 Astrahanis
Vene Muusikaseltsi kohaliku osakonna esimehe ning muusikakooli direktorina. Pärast
Eestisse naasmist töötas 1920–44 Tallinna
Konservatooriumis kompositsiooniõppejõuna.
1917–57 in the Orchestra of the Estonia
theatre. Fought in the Estonian War of Independence. Founded several brass orchestras.
Hermann, Karl August (1851–1909). 1880
graduated from the Leipzig University as
a linguist, studied music privately. 1882–85
was an editor of the daily Eesti Postimees and
1886–96 publisher of the daily Postimees,
1889–1908 the lecturer of the Estonian language
at the University of Tartu. Was an ardent advocate of Estonian music and educator of people.
1885–97 published the first monthly of Estonian
music “Laulu- ja mängu leht” and several
collections of folk songs and choir music; wrote
over 1000 choral songs, several instrumental
pieces. Several of his songs were very popular
during the period of national movement and
they are performed also today.
Holm, Vardo (1911–2001). Graduated from
the Tallinn Conservatory in 1936 as a pianist
and in 1937 as a conductor. 1929–44 in the
State Broadcasting Company, from 1930 as
a newscaster, from 1936 as a producer in the
musical department. 1945–50 a pianistaccompanyist in the Tallinn State Conservatory,
1950–64 worked in Tallinn St. Olaf’s congregation. Later conducted several choirs in
Tallinn and elsewhere in Estonia. Wrote some
religious choral songs.
Härma (Hermann), Miina (1864–1941).
1883–90 studied organ in the St. Petersburg
Conservatory, 1890–94 worked in St. Petersburg
as a piano teacher and a choir conductor, lived
in Tartu 1894–1903. Performed actively as an
organist, in 1894 founded a mixed choir in Tartu
that evolved into a well-known and recognised
concert choir. She was an active member in
several Estonian societies, in 1895 collected
folk songs in Läänemaa (West-Estonia) county.
1903–15 lived in Kronstadt, working as a piano
teacher and organist. Back in Tartu, worked
1917–29 as a music teacher. Was a popular
composer of choir music and music teacher,
wrote mostly vocal music (incl. more than 200
choral songs).
287
Kirjutanud arvukalt instrumentaalmuusikat
(sh 6 sümfooniat), segakoorilaule, kammermuusikat, orelimuusikat ning vokaalsümfoonilisi teoseid (tuntuim kantaat „Päikesele”
1919/1926). Oli eesti professionaalse heliloomingu rajajaid, olles esimene paljudes
žanrites (avamäng „Don Carlos”, 1. sümfoonia,
orelikontsert). Tema helikeelt iseloomustab
ühelt poolt klassikaline vormikasutus ning
polüfooniline mõttelaad ning teiselt poolt
romantiline orkestri- ning harmooniakäsitus.
Jürme, Juhan (1896–1943). Graduated from
the Tallinn Conservatory as an organist and
composer (1927, in Artur Kapp’s class), a teacher in several schools in Tallinn and during
the silent film era also a pianist in cinemas.
1924–40 was an organist and choir conductor
of the Tallinn St. Charles congregation.
Perished during the bombing of Tallinn 1943.
Wrote mainly choral and organ pieces, also a
couple of vocal symphonic pieces on Biblical
themes.
Kapp, Eugen (1908–1996). Artur Kapi poeg,
õppis 1922–26 Tallinna Konservatooriumis
klaverit, lõpetas 1931 isa kompositsiooniklassi.
Töötas 1935–41 ja pärast sõda konservatooriumis õppejõuna. Sõja ajal mobiliseerituna
tegutses NLi tagalas helilooja ja dirigendina.
Aastatel 1952–64 oli konservatooriumi rektor,
1949–57 ning 1964–66 kompositsiooniosakonna juhataja, 1944–66 oli Heliloojate Liidu
esimees. Loomingus on eriline rõhk lavamuusikal, ta on kirjutanud 6 ooperit ja 2 balletti;
lisaks loonud arvukalt instrumentaalmuusikat
(3 sümfooniat, instrumentaalkontserte jms),
kammermuusikat, koorimuusikat ning ka
filmimuusikat.
Kapp, Artur (1878–1952). Graduated in 1897
from organ class, and in 1900, Nikolai RimskyKorsakov’s composition class in the St. Petersburg Conservatory. After graduation worked
for a couple of years in St. Petersburg. 1904–20
in Astrakhan the chairman of the local department of Russian Musical Society and director
of the Music School. Having returned to Estonia,
1920–24 taught composition at the Tallinn
Conservatory. Wrote numerous pieces of instrumental music (incl. 6 symphonies), songs for
mixed choir, chamber and organ music and
vocal symphonic works (best known cantata
“Päikesele” (To the Sun) 1919/1926). Many
of his works were among the first in the respective genre in Estonia (overture “Don Carlos”,
Symphony No 1, cantatas, organ concerto).
Musical language is characterised by classical
form and polyphonic texture and, on the other
hand, by romantic approach to the harmony
and orchestration.
Kappel, Johannes (1907–1982). Lõpetas 1936
Tallinna Konservatooriumi oreli ning 1940
kompositsiooni erialal. Tegutses 1927–41 ja
1945–54 Tallinna Kalju koguduse organistina
ning orkestri- ja koorijuhina. Töötas 1945–48
TR Konservatooriumis muusikateoreetiliste
ainete õpetajana. 1954–82 oli Tallinna Toomkiriku organist, alates 1960 töötas Usuteaduse
Instituudis õppejõuna. Kirjutanud peamiselt
vaimulikku muusikat, looming on väiksemahuline.
Karindi, Alfred (1901–1969). Õppis Tartu
Kõrgemas Muusikakoolis, lõpetas 1931 eksternina Tallinna Konservatooriumi oreli ja
kompositsiooni erialal. Töötas 1921–32 Tartus
(sh Tartu Ülikoolis) muusikaõpetaja ja koorijuhina, oli aastatel 1925–28 Tartu Meestelaulu
Seltsi ja edasi veel mitme kõrgetasemelise
koori dirigent. Aastatel 1933–40 ja 1948 oli
Tallinna Kaarli kiriku organist, juhatas samuti
koore (sh 1938–40 Tallinna Meestelaulu Seltsi)
Kapp, Eugen (1908–1996). Son of Artur Kapp,
1922–26 studied piano in the Tallinn Conservatory, 1931 graduated from the composition
class of his father. 1935–41 and after the war
taught at the Tallinn Conservatory. Conscripted during the war, engaged as a composer
and conductor in the Soviet rear. Rector of the
Tallinn State Conservatory (1952–64), Head
of the Composition Department (1949–57 and
1964–66), 1944–66 chairman of the Estonian
Composers’ Union. A particular role in his creative work is dedicated to stage music (6 operas,
2 ballets), was also a prolific composer of instrumental music (3 symphonies, instrumental
concerts etc.), chamber, choral and film music.
288
ja organiseeris Kaarli kiriku oratooriumikoori.
1940–50 (ja uuesti 1955–69) töötas TR Konservatooriumis õppejõuna, oli üks 1947. aasta
üldlaulupeo juhte. Arreteeriti 1950 ning oli
aastani 1954 vangis. Helilooming on üsna
mitmekülgne, siiski on tuntumad tema koorilaulud.
Karjus, August (1906–1970). Lõpetas 1934
Tallinna Konservatooriumi tšello erialal,
täiendas end Pariisis ja Salzburgis. Oli 1935–70
Tallinna Riikliku Konservatooriumi tšelloõppejõud, aastast 1930 Riigi Ringhäälingu sümfooniaorkestri tšellorühma kontsertmeister.
Esines nii solistina kui kammermuusikuna.
Oli paljude Eesti heliloojate tšelloteoste esmaettekandja.
Karrisoo, Eedo (1907–1982). Õppis laulmist
Armanda degli Abbati juures ning 1935–36
Tallinna Konservatooriumis. Oli 1936–37
Estonia solist, 1938–39 täiendas end Milanos,
hooajal 1939/40 oli Stockholmi Kuningliku
Ooperiteatri solist. 1940–44 töötas taas
Estonias, 1944 põgenes Rootsi. Tegutses lisaks
ooperile ka kontsertlauljana. Aastast 1950 elas
USAs, töötas seal ka lauluõpetajana.
Koha, Tekla (1910–1977). Lõpetas 1933
Tallinna Konservatooriumi klaveri erialal. Oli
1933–41 Riigi Ringhäälingu kontsertmeister,
aastast 1945 töötas samas ametis Estonia teatris.
Esines klaverisaatjana paljude solistide ning
kollektiividega.
Kompus, Hanno (1890–1974). Õppis 1909–18
Riia Polütehnilises Instituudis arhitektuuri,
osales Eesti Vabadussõjas. 1920–22 oli Estonia
dramaturg, aastatel 1922–23 täiendas end
Dresdenis. 1923–26 ja 1940–44 töötas Estonia
ooperilavastajana, aastatel 1936–40 oli Riigi
Ringhäälingu saatekava juhataja. 1944 põgenes Rootsi, aastast 1951 elas Kanadas.
Kreek, Cyrillus (1889–1962). Õppis Peterburi
konservatooriumis 1908–11 trombooni ning
1912–16 kompositsiooni ja muusikateooriat.
Töötas aastast 1921 Haapsalus muusikaõpetajana, aastatel 1940–41 ja 1944–50 oli TR
Konservatooriumis õppejõud (elades siiski
Kappel, Johannes (1907–1982). Graduated
from the organ class of the Tallinn Conservatory in 1936 and composition class in 1940.
1927–41 and 1945–54 an organist in the Tallinn
Kalju congregation, also orchestral and choral
conductor. 1945–48 taught music theory in the
Tallinn State Conservatory. 1954–82 an organist
in the Tallinn Dome Church, since 1960 lectured
at the Institute of Theology. Wrote mostly
church music, production is not abundant.
Karindi, Alfred (1901–1969). Studied at the
Tartu Higher Music School, 1931 graduated
from organ and composition class of the Tallinn
Conservatory as an external student. 1921–32
worked in Tartu (incl. the University) as a music
teacher and choir conductor, 1925–28 a conductor of the Tartu Men’s Singing Society and
several other top choirs. 1933–40 and 1948 an
organist in Tallinn St. Charles Church, conducted also choirs (incl. 1938–40 Tallinn Men’s
Singing Society), organised St. Charles Church
Oratorio Choir. 1940–50 and 1955–69 he taught
at the Tallinn State Conservatory, was one of
the chief conductors of the Song Festival in
1947. Was arrested in 1950, imprisoned until
1954. He was quite versatile while still being
mostly recognised for his choral music.
Karjus, August (1906–1970). Graduated in
1934 from the cello class in the Tallinn Conservatory, continued studies in Paris and Salzburg.
1935–70 taught cello in the Tallinn State
Conservatory, since 1930 the concertmaster
of the cello section of the symphony orchestra
of the State Broadcasting Company. Performed
as a soloist as well as a chamber musician.
Performed the premieres of many cello pieces
of Estonian composers.
Karrisoo, Eedo (1907–1982). Studied singing in the voice studio of Armanda degli Abbati
and 1935–36 in the Tallinn Conservatory.
1936–37 a soloist singer in Estonia theatre,
1938–39 studied in Milano, in the 1939/40
season was a soloist in the Stockholm Royal
Opera Theatre. 1940–44 worked again in Estonia,
1944 fled to Sweden. Besides opera also active
as a concert singer. Since 1950 lived in the US,
working also as a teacher of singing.
289
Koha, Tekla (1910–1977). 1933 graduated
from the piano class of the Tallinn Conservatory. 1933–41 was a pianistaccompanyist
in the State Broadcasting Company, from 1945
in the same position in the Estonia theatre.
Performed as a piano accompanyist for numerous soloists and ensembles.
Haapsalus). Kogus ja uuris 1911 alates rahvalaule. Tema loomingus on valdavad kooriteosed – lisaks originaalteostele umbes 700
rahvaviisi- ja 500 koraalitöötlust. On loonud
eesti esimese reekviemi (1929). Kreegi keerukas koorimuusika ei leidnud ta eluajal laia
levikut, kuid eriti viimastel aastakümnetel
on seda järjest rohkem esitama hakatud.
Kull, Raimund (1882–1942). Õppis 1900–06
Peterburi konservatooriumis trombooni, oli
1906–09 trombonist Peterburi Keiserliku
Muusikaseltsi sümfooniaorkestris. 1909–12
tegutses mitmes Venemaa linnas orkestrijuhina.
1912 tuli Eestisse, 1912–20 töötas Estonia teatri
peadirigendina, 1930–42 oli samas muusikajuht. 1929–41 õpetas ka Tallinna Konservatooriumis trombooni ja aastatel 1934–39 oli
Riigi Ringhäälingu orkestri dirigent. Tuntum
dirigendi ning muusikategelasena, on kirjutanud ka üksikuid rahvalikke ja populaarseid
heliteoseid.
Kuru, Jüri (1895–1942). Õppis 1912–17
Peterburi konservatooriumis trombooni, mängis
1917–23 Estonia orkestris, 1927–40 õpetas
Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. On kirjutanud
rohkesti puhkpillimuusikat. Arreteeriti 1941.
Känd, Herman (1905–1952). Lõpetas 1930
Tallinna Konservatooriumi oreli ja kompositsiooni erialal. Töötas organisti, muusikaõpetaja
ja koorijuhina Võrus, Räpinas ja Tallinnas.
Põgenes 1944 Saksamaale, sealt edasi 1950
USAsse, kus tegutses elu lõpuni organistina
Fitchburgis. Kirjutanud igas žanris, kuigi
üsna vähearvuliselt. Enam on esitatud tema
koorilaule.
Laid, Milvi (1906–1976), kodanikunimi
Aleksandra Zimmermann. Õppis 1923–36
Tallinna Konservatooriumis klaverit, hiljem
Armanda degli Abbati laulustuudios. 1929–44
oli Estonia teatri operetiprimadonna, esines
ka oopereis. Põgenes 1944 Soome, sealt edasi
Rootsi. Jätkas esinemisi ka paguluses nii
operetirollides kui solistina.
Leinus, Karl (1889–1968). Õppis Riia vaimulikus seminaris ning 1912–16 Petrogradi
Kompus, Hanno (1890–1974). 1909–18 studied
architecture in the Riga Polytechnic Institute,
fought in the Estonian War of Independence.
1920–22 a dramatist in the Estonia theatre,
1922–23 studied in Dresden. 1923–26 and
1940–44 staged operas in the Estonia theatre,
1936–40 a programme director of the State
Broadcasting Company. In 1944 fled to Sweden,
since 1951 lived in Canada.
Kreek, Cyrillus (1889–1962). 1908–11 studied
in the St. Petersburg Conservatory trombone,
1912–16 composition and theory of music. Since
1921 in Haapsalu a music teacher, 1940–41
and 1944–50 a professor in the Tallinn State
Conservatory. Since 1911 collected and studied
folk songs. His oeuvre is vastly dominated
by choral music, besides original works also
ca. 700 arrangements of folk tunes and 500
of chorales. Wrote the first Estonian requiem
(1929). His complicated choral compositions
were not widely performed during his lifetime,
but especially in the last decades they have
increasingly gained popularity.
Kull, Raimund (1882–1942). 1900–06 studied
trombone in St. Petersburg Conservatory,
1906–09 trombonist in the Symphony Orchestra of the Imperial Music Society in St. Petersburg. 1909–12 a conductor of orchestras in
several Russian cities. 1912 returned to Estonia,
1912–20 the chief conductor in the Estonia
theatre, 1930–42 the music director. 1929–41
taught trombone in Tallinn Conservatory,
1934–39 was the conductor of the Orchestra of
the State Broadcasting Company. Known as a
conductor and an active figure of musical life,
also wrote a few popular musical pieces.
Kuru, Jüri (1895–1942). 1912–17 studied
trombone in St. Petersburg Conservatory,
trombonist in the orchestra of the Estonia
290
muusikaõpetajate kursustel. Töötas 1911–50
muusikaõpetajana erinevates Tallinna koolides.
Oli aktiivne kooriliikumise tegelane ja rajas
mitmeid koore, juhatas 1929–66 segakoori
Raudam, oli 1928–40 Eesti Koorijuhtide
Ühingu esimees.
Lemba, Artur (1885–1963). Lõpetas 1908
Peterburi konservatooriumi klaveri ja kompositsiooni erialal, töötas samas 1908–20 pedagoogina, alates aastast 1915 professor. Aastatel
1923–63 õpetas Tallinna Konservatooriumis,
kuni sõjajärgsete aastateni oli juhtiv klaveriprofessor. 1922–39 oli ka ajalehe Vaba Maa
muusikaarvustaja. Oli üks esimesi Eesti
kutselisi pianiste, esines laialdaselt nii Eestis
kui lähiriikides. Loomingus on valdavad klaveriteosed, kuid on ka lava-, kammer- ning sümfoonilist muusikat. Helikeel ja harmooniakäsitus romantilis-lüüriline.
Liives, Eduard (kuni 1939 Johannes Eduard
Liinev; 1892–1978). Helilooja ja viiuldaja, komponeeris orkestrimuusikat. Tema kõige kuulsam
lugu on „Pidulik mars”, mis on praegugi Eestis
kasutusel presidendi tervitusmarsina.
Loo-Talvari, Ida (1901–1997), aastani 1926
Loo, 1926–37 Aav-Loo, aastast 1937 Talvari.
Õppis laulmist 1919–24 Tallinna Konservatooriumis ning aastast 1927 Armanda degli
Abbati laulustuudios. Täiendas end Berliinis,
Milanos ning Viinis. Töötas aastast 1919
Estonias koorilauljana, 1926–44 solistina.
Põgenes 1944 Saksamaale, 1945 edasi Rootsi.
Esines paguluses kontsertidega USAs,
Kanadas ja Austraalias.
Luhari, Hindrek (1898–1962). Lõpetas 1928
kompositsiooni erialal Tallinna Konservatooriumi. Oli 1934–40 kaitseväe orkestrite
inspektor ja Tallinna Garnisoni orkestri kapellmeister.
Lund, Olga (1912–1998). Lõpetas 1936 Tallinna
Konservatooriumi laulu erialal, oli 1934–41 ja
1944–63 Estonia solist, seejärel juhendas kuni
aastani 1992 erinevaid lauluringe.
theatre, 1927–40 taught in the Tartu Higher
Music School. Wrote numerous compositions
for brass bands. Was arrested in 1941.
Känd, Herman (1905–1952). 1930 graduated
from the organ and composition class of the
Tallinn Conservatory. An organist, teacher of
music and choirmaster in Võru, Räpina and
Tallinn. In 1944 fled to Germany, moved on to
the US in 1950, was an organist in Fitchburg
until his death. Wrote in every genre, although
he was not very prolific. His choral songs are
performed most frequently.
Laid, Milvi (Aleksandra Zimmermann;
1906–1976). 1923–36 studied piano in the
Tallinn Conservatory, continued studies in the
Armanda degli Abbati’s voice studio. 1929–44
was an operetta prima donna in the Estonia
theatre, also performed in operas. In 1944 fled
to Finland, later to Sweden. In exile performed
in operettas and as a soloist.
Leinus, Karl (1889–1968). Studied in the Theological Seminar in Riga, 1912–16 at the courses for teachers of music in St. Petersburg.
1911–50 a teacher of music in various schools
in Tallinn. Participated actively in choral movement, founded several choirs, 1929–66 conducted the mixed choir Raudam. 1928–40 the
chairman of the Society of Estonian Choir
Conductors.
Lemba, Artur (1885–1963). 1908 graduated
from the piano and composition class of the St.
Petersburg Conservatory, taught there 1908–
20, since 1915 a professor. 1923–63 taught at
the Tallinn Conservatory, until post-war period
a leading piano professor. 1922–39 also a
music critic at the daily Vaba Maa. One of the
first professional pianists in Estonia, performed
widely in Estonia and in the neighbouring
countries. His creative legacy is dominated
by piano pieces while it also contains stage,
chamber and symphonic music. Musical
language is romantic and lyrical.
Liives, Eduard (1892–1978), up to 1939
Johannes Eduard Liinev. Composer and
violinist, composed orchestral pieces. The most
291
Läte, Aleksander (1860–1948). Lõpetas 1879
Valga seminari ja töötas aastatel 1879–1900
õpetajana erinevates kohtades Lõuna-Eestis,
1897 lõpetas Dresdeni konservatooriumi koorikompositsiooni erialal. Aastast 1900 tegutses
Tartus koori- ja orkestrijuhina (organiseeris
seal ka esimese eesti sümfooniaorkestri), oli
1899–1917 ajalehe Postimees muusikaarvustaja,
andis klaveritunde ning esines klaveri- ja orelikontsertidega. Peamiselt kirjutanud koorilaule,
teda loetakse üheks eesti esimeseks soololaululoojaks.
famous is “Festive march”, used as a greeting
march to the Estonian President.
Lüdig, Mihkel (1880–1958). On pärit Pärnumaalt. Lõpetas Peterburi konservatooriumi
oreliklassi 1904, täiendas end ka muusikateooria, kompositsiooni ja klaveri alal. Elas ja
tegutses kuni 1918 Peterburis – oli sealse eesti
muusikaelu üks eestvedajaid. Oli Peterburi
Jaani kiriku organist, korraldas kontserte ning
juhatas eesti laulukoore. Lisaks töötas ka krahv
Aleksander Šeremetjevi orkestri juures organisti ja pianistina. Esines palju nii kodu- kui
välismaal lauljast abikaasa Mathilde LüdigSinkeli klaverisaatjana ning ka organistina.
Osales 1919 Tallinna Kõrgema Muusikakooli
asutamisel ning oli kuni 1923 selle direktor.
Aastatel 1925–28 elas Buenos Aireses, 1928–32
tagasi Tallinnas, kus töötas lauluõpetaja ja
organistina, alates 1934 elas Vändras. Tema
koorilooming on arvukas ning üsna tuntud,
ta on kirjutanud ka sümfoonilisi ja lavateoseid
ning kammermuusikat, helikeel on heakõlaline
ja lihtne.
Luhari, Hindrek (1898–1962). 1928
graduated from the composition class of the
Tallinn Conservatory, 1934–40 inspector of
bands of the Defence Forces and the bandmaster of the Tallinn Garrison Band.
Nerep, Verner (1895–1959). Lõpetas 1927
Tallinna Konservatooriumi kompositsiooni
erialal, õppis samas ka klaverit. Täiendas end
1933–37 arvukatel õppereisidel Lääne-Euroopas.
1923–36 töötas Estonias koormeistrina, 1933–
44 oli samas dirigent. Juhatas mitmeid koore
(sh 1936–44 Estonia muusikaosakonna (EMO)
segakoori). Põgenes 1944 Rootsi, juhatas sealgi
mitmeid koore. Kirjutanud koorimuusikat ning
muusikat mitmele lavastusele.
Nigula, Priit (1899–1962), kodanikunimi
Friedrich Nikolai. Õppis 1921–23 Moskva
konservatooriumis klaverit, töötas 1916–23
mitmes Vene ooperiteatris kontsertmeistrina.
Loo-Talvari, Ida (1901–1997), up to 1926 Loo,
1926–37 Aav-Loo, since 1937 Talvari. 1919–24
studied singing in the Tallinn Conservatory,
since 1927 in Armanda degli Abbati’s voice
studio. Studied also in Berlin, Milan and Vienna.
From 1919 in the choir of the Estonia theatre,
1926–44 a soloist. In 1944 fled to Germany, in
1945 to Sweden. In exile performed at concerts
in the US, Canada and Australia.
Lund, Olga (1912–1998). 1936 graduated from
the singing class of the Tallinn Conservatory,
1934–41 and 1944–63 a soloist in the Estonia
theatre, then supervised various amateur
singers’ groups up to 1992.
Läte, Aleksander (1860–1948). 1879
graduated from the Valga Seminar, 1879–
1900 was a teacher in various schools in
Southern Estonia, 1897 graduated from the
class of choral composition at the Dresden
Conservatory. From 1900 was active in Tartu as
a conductor of choirs and orchestra (organised
the first Estonian symphony orchestra in
Tartu), 1899–1917 wrote music reviews for the
daily Postimees, gave piano lessons, delivered
piano and organ recitals. Wrote mainly
choral music, he is considered one of the first
composers of solo songs in Estonia.
Lüdig, Mihkel (1880–1958). Born in Pärnu
county. 1904 graduated from the organ class
of the St. Petersburg Conservatory, studied
also music theory, composition and piano.
Until 1918 lived and worked in St. Petersburg,
was one of the leaders of the Estonian
musical scene there. Was an organist of the
St. Petersburg Estonian St. John’s Church,
organised concerts, conducted Estonian
choirs. Also an organist and pianist with Count
Alexander Sheremetiev’s symphony orchestra.
292
Aastast 1924 elas Tallinnas, oli 1926–42 Riigi
Ringhäälingu pianist ja sümfooniaorkestri
dirigent, 1942–62 Estonia orkestri dirigent.
Niitov, Arno (end. Arnold Niitof; 1904–1989).
Lõpetas 1930 Liège’i konservatooriumi laulu
erialal ning 1931 Liège’i ülikooli majandusteaduse alal. Naasis 1932 Eestisse, tegutses
eraõpetajana ning oli Tartu Meestelaulu
Seltsi hääleseadja. 1935–36 ja 1939–40 oli
Vanemuise solist, esines ka Estonias. Esines
palju kontsertidel, esitades eesti algupärast
vokaalmuusikat. Põgenes 1944 Saksamaale,
aastast 1951 elas Kanadas. Jätkas ka paguluses kontserttegevust ning töötas lauluõpetajana.
Oja, Eduard (1905–1950). Õppis 1926–32
kompositsiooni Tartu Kõrgemas Muusikakoolis, 1935–41 töötas samas muusikateooria
õppejõuna ning orkestriklassi juhatajana.
Aastast 1941 tegutses vabakutselise heliloojana. Oli Tartus ka muusikaõpetaja ning
dirigent, samuti 1934–38 Postimehe muusikaarvustaja. Suurem osa ta loomingust on
kadunud või hävinud, säilinud osast on silmapaistvamad soololaulud, kammermuusika
ning sümfoonilised lühiteosed. Katsetas heliloojana palju, on tuntud oma uudse helikeele
ning värvika harmooniakäsituse poolest.
Olbrei, Fred (1893–1972). Lõpetas Peterburi
Nikolai sõjaväeinseneride kooli ning 1925
Toulouse’i ülikooli elektrotehnikainstituudi.
Oli 1926–33 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste lektor ning 1934–40 Riigi Ringhäälingu juhataja. Vangistati 1944, naasis 1956
asumiselt ning töötas hiljem ENSV Ministrite
Nõukogu tehnikaeksperdina.
Pacius, Fredrik (1809–1891). Sündinud
Hamburgis, õppis Kasselis Ludwig Spohri
juures viiulit ning Moritz Hauptmanni
juures kompositsiooni, rändas tööotsinguil
Rootsi ja sai 1835. aastal Helsingi Ülikooli
muusikadirektoriks (kuni 1869). Temast sai
üks Soome muusikaelu rajajaid, kirjutas ka
esimese soome ooperi. Eesti ja Soome hümni
viisi autor.
Performed widely both at home and abroad
as a piano accompanyist of his singer spouse
Mathilde Lüdig-Sinkel and as an organist. In
1919 was among the founders of the Tallinn
Higher Music School, the director until 1923.
1925–28 in Buenos Aires. Returning to Tallinn,
worked as a singing teacher and an organist
1928–32, from 1934 lived in Vändra. His choral
production is abundant and quite well-known,
wrote also symphonic works, stage and
chamber music, musical language is simple
and well-sounding.
Nerep, Verner (1895–1959). Graduated in
1927 from the composition class in the Tallinn
Conservatory, where he also studied piano.
1933–37 study trips to Western Europe. 1923–36
in the Estonia theatre a choirmaster and in
1933–44 a conductor. Conducted several choirs
(incl. the mixed choir of Estonia Music Department (EMO) 1936–44). In 1944 fled to Sweden
where he also conducted several choirs. Wrote
choir music and music for stage productions.
Nigula, Priit (Friedrich Nikolai; 1899–1962).
Studied 1921–23 piano in the Moscow Conservatory, 1916–23 worked in various Russian
opera theatres as a pianist. From 1924 in Tallinn,
1926–42 a pianist of the State Broadcasting
Company and conductor of the symphony
orchestra, 1942–62 conductor of the Estonia
theatre orchestra.
Niitov, Arno (Arnold Niitof; 1904–1989). 1930
graduated from the singing class of the Liège
Conservatory, a diploma in economics in 1931
from the Liège University. Returned to Estonia
in 1932, a private teacher and a voice instructor
in Tartu Men’s Singing Society. 1935–36 and
1939–40 was a soloist in the theatre Vanemuine,
also performed in the Estonia theatre. Performed at numerous concerts, singing original
Estonian vocal music. In 1944 fled to Germany,
since 1951 lived in Canada. In exile carried on
with concert activities and was a singing teacher.
Oja, Eduard (1905–1950). 1926–32 studied
composition at the Tartu Higher Music School,
1935–41 taught there music theory and was
the head of the orchestra class. From 1941 a
293
Padva, Vladimir (1900–1981). Õppis klaverit
Tallinnas, Petrogradis ning Berliinis, lõpetas
1924 eksternina Leipzigi konservatooriumi.
Tegutses 1919–30 Tallinnas klaveriõpetaja
ning kontserdipianistina, oli hinnatud klaverisaatja. Läks 1930 Londonisse ning 1931 USAsse,
kus jätkas nii esinemisi pianistina kui ka
õpetamist.
Pakk, Jaan (1901–1979). Lõpetas Tallinna
Konservatooriumi koolimuusika erialal 1932.
Töötas kogu elu muusikaõpetana, kõige pikemalt 1934–62 Rakvere gümnaasiumis. Oli ka
1945–63 Rakvere muusikakooli direktor. On
kirjutanud koorimuusikat ning soololaule.
Palm, Rudolf (1904–1990). Lõpetas 1929
Tallinna Konservatooriumi viiuli erialal. Kuni
1929 mängis Estonia orkestris, samuti erinevates kinoorkestrites. Aastast 1930 kuni 1964
oli Riigi Ringhäälingu, hiljem selle järeltulija
Eesti Raadio sümfooniaorkestri kontsertmeister, samal ajal tegutses ka pedagoogina.
Oli tunnustatud viiulisolist ning kammermuusik. Erilise tunnustuse pälvis Eesti Akadeemilise Helikunsti Seltsi keelpillikvarteti
liikmena (peale tema veel Artur Saat, Herbert
Laan ja August Karjus).
Paulsen, Johannes (1879–1945). Lõpetas
1907 viiuli erialal Moskva konservatooriumi,
täiendas end samas ka kompositsiooni erialal.
Töötas 1905–14 Moskvas viiuliõpetajana,
naasis seejärel Tallinna. 1919–39 töötas
Tallinna Konservatooriumis viiuliõppejõuna
ning orkestriklassi juhatajana. 1939 siirdus
Saksamaale ja elas Lübeckis.
Ploom, Rein (1900–1986). Õppis 1914–17
Peterburi konservatooriumis muusikateooriat,
täiendas end hiljem eraviisiliselt flöödi ja
kompositsiooni alal. Tegutses dirigendi, orkestrandi ning heliloojana. Peamiselt kirjutanud
puhkpillimuusikat.
Prii, Carmen (1917–1991), aastatel 1939–56
Berendsen, alates 1956 Romanenko. Lõpetas
1939 Tallinna Konservatooriumi viiuli erialal.
Esines solistina, töötas Riigi Ringhäälingu
sümfooniaorkestris. Täiendas end Potsdamis.
freelance composer. Worked also as a music
teacher and a conductor in Tartu, 1934–38
wrote music reviews for the daily Postimees.
Most of his works were lost or destroyed, of
the compositions that have been preserved,
solo songs, pieces of chamber music and
short symphonic compositions are the most
important. Experimented a lot as a composer,
is recognised by his novel musical language
and colourful harmony.
Olbrei, Fred (1893–1972). Graduated from the
St. Petersburg Academy of Military Engineers
and in 1925 from the Institute of Electrical
Engineering in Toulouse. 1926–33 lectured in
the Estonian National Defence College, 1934–
40 was the Director of the State Broadcasting
Company. Was arrested in 1944, returned from
deportation in 1956 and was later a technical
expert at the Council of Ministers of the
Estonian SSR.
Pacius, Fredrik (1809–1891). Born in Hamburg,
studied violin in Kassel with Ludwig Spohr
and composition with Moritz Hauptmann,
moved to Sweden in search of work, 1835–69
a musical director of the Helsinki University.
He became one of the founders of the Finnish
musical life, also wrote the first Finnish opera.
He is the author of the music of the Finnish
and Estonian national anthem.
Padva, Vladimir (1900–1981). Studied piano
in Tallinn, St. Petersburg and Berlin, 1924 graduated from the Leipzig Conservatory as an external student. 1919–30 a piano teacher and
a concert pianist in Tallinn, was a highly esteemed piano accompanyist. Left for London in
1930 and moved to the US in 1931 where continued to work as a pianist and a music teacher.
Pakk, Jaan (1901–1979). 1932 graduated from
the school music class of the Tallinn Conservatory. Was a lifelong music teacher, for the
longest period (1934–62) in the Rakvere Gymnasium. 1945–63 the director of Rakvere Music
School. Wrote choir music and solo songs.
Palm, Rudolf (1904–1990). 1929 graduated
from the violin class in the Tallinn Conser-
294
1944 põgenes Saksamaale, oli lühikest aega
Berliini Filharmoonikute kontsertmeister.
Esines pärast sõda Suurbritannias ning Saksamaal ning sai üsna populaarseks. Alates 1949
elas USAs, kus jätkas kontserttegevust.
1953–67 töötas Washingtoni Rahvuslikus
Sümfooniaorkestris. Esines muuhulgas ka
Valges Majas USA presidentide vastuvõttudel.
Pung, Mihkel (1876–1941). Lõpetas 1902
Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. 1906–11 elas
Peterburis, kus töötas advokaadina, alates 1911
Tallinnas. Oli Eesti Panga esimene president,
Eesti Vabariigi ajal töötas nii advokaadina kui
rahandustegelasena. Kuulus 1937. aasta Eesti
Vabariigi põhiseaduse koostajate hulka ning
oli mitme Riigikogu koosseisu liige. Arreteeriti
1941, suri vangilaagris.
Päts, Konstantin (1874–1956). Lõpetas
1898 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, andis
1901–1905 välja ajalehte Teataja. Emigreerus
1906 Šveitsi, naasis Eestisse 1909. 1918 moodustas Eesti esimese Ajutise Valitsuse, kuhu
kuulus pea- ja siseministrina. Oli vaheaegadega aastatel 1921–34 korduvalt Eesti riigivanem ning juhtis koos Johan Laidoneriga
1934 sõjaväelist riigipööret. 1934–37 oli Eesti
peaminister riigivanema ülesannetes, aastal
1938 sai temast Eesti esimene president.
Küüditati 1940 koos perega Siberisse, suri
vangistuses.
Päts, Riho (1899–1977). Lõpetas Tallinna
Konservatooriumi 1926 kompositsiooni ja
1927 klaveri erialal. Oli 1940–41 ja 1944–50
Tallinna Riikliku Konservatooriumi õppejõud,
üks 1947. aasta üldlaulupeo juhte. Vangistati
1950, oli kuni 1955 Siberis. 1956–71 oli
Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõud.
On tuntuks saanud eelkõige koorijuhina
ning muusikapedagoogika ja koolimuusika
edendajana. Heliloojana on kirjutanud
peamiselt koorimuusikat.
Rinne, Artur (1910–1984). Õppis 1927–34
laulmist Tallinna Konservatooriumis, täiendas
end Armanda degli Abbati laulustuudios.
Laulis 1929–37 Estonia ooperikooris, aastatel
1937–38 ja 1941–44 solist. 1945–49 töötas
vatory. Until 1929 played in the orchestra of
the Estonia theatre, also in the various cinema
orchestras. 1930–64 the concertmaster at
the State Broadcasting Orchestra (later at its
successor – the Symphony Orchestra of the
Estonian Radio), simultaneously active as a
teacher. He was a recognised violin soloist and
a chamber musician. He earned the highest
credit as a member of the String Quartet of the
Estonian Academic Music Society (also Artur
Saat, Herbert Laan and August Karjus).
Paulsen, Johannes (1879–1945). 1907
graduated from the violin class of the Moscow
Conservatory, where he also studied composition. 1905–14 a violin teacher in Moscow,
afterwards returned to Tallinn. 1919–39 taught
violin in the Tallinn Conservatory, was a head
of the orchestra class. In 1939 went to Germany
and lived in Lübeck.
Ploom, Rein (1900–1986). 1914–17 studied
music theory in the St. Petersburg Conservatory,
later studied flute and composition. A conductor, a bandsman and a composer. Wrote mostly
music for brass bands.
Prii, Carmen (1917–1991), 1939–56 Berendsen,
from 1956 Romanenko. 1926 graduated from
the violin class of the Tallinn Conservatory.
Performed as a soloist, worked in the Symphony
Orchestra of the State Broadcasting Company.
Studied also in Potsdam. In 1944 fled to Germany, for a short period was the concertmaster
of the Berlin Philharmonics. After the war performed in Great Britain and Germany, became
quite popular. From 1949 lived in the US and
still gave concerts. 1953–67 worked in the
National Symphony Orchestra in Washington.
Performed also in the White House at the
receptions by the presidents of the USA.
Pung, Mihkel (1876–1941). 1902 graduated
from the Department of Law at the University
of Tartu. 1906–11 lived in St. Petersburg,
working as a lawyer, from 1911 in Tallinn.
The first president of the Bank of Estonia, in
the Republic of Estonia worked both as a
lawyer and in the field of finance. In 1937 was
among the compilers of the Constitution of the
295
Tartus Vanemuises näitejuhi, lavastaja ning
lauljana. 1950–56 viibis väljasaadetuna
Venemaal. 1956–70 töötas filmi- ja telerežissöörina, 1971–80 oli Eesti Riikliku Filharmoonia
solist. On olnud üks Eesti enim plaadistatud
laulja, seda eriti enne II maailmasõda, rahva
hulgas väga tuntud ning populaarne.
Roots, Olav (1910–1974). Lõpetas 1931 klaveri
ning kompositsiooni erialal Tartu Kõrgema
Muusikakooli ning hiljem eksternina mõlemal
erialal Tallinna Konservatooriumi. Täiendas end
Pariisis, Viinis ja Salzburgis. Töötas 1931–35
Tartus klaveriõppejõuna ja oli väga aktiivne
kammermuusikaõhtute korraldaja, aastast
1935 Tallinna Konservatooriumis ansambli- ja
orkestriklassi õppejõud. Esines nii solistina kui
klaverisaatjana, samuti kammeransamblites.
Aastast 1939 oli Riigi Ringhäälingu orkestri
peadirigent. Põgenes 1944 Rootsi, tegutses seal
peamiselt pianistina, 1952–74 elas Kolumbias
ja oli Bogotá sümfooniaorkestri peadirigent.
Saar, Mart (1882–1963). Lõpetas 1908
Peterburi konservatooriumi oreli erialal, õppis
1908–11 veel Nikolai Rimski-Korsakovi ja
Anatoli Ljadovi juures kompositsiooni. 1908–21
tegutses Tartus eraõpetajana, esines ka orelija klaverisolistina. Aastatel 1921–32 elas
Tallinnas, 1932–43 sünnitalus Hüpassaares.
1943–56 töötas TR Konservatooriumis kompositsiooniõppejõuna. Loomingus on kõige
olulisemad väikevormid: koori- ja soololaulud
ning klaveriminiatuurid. Kasutas heliloomingus eesti rahvamuusika motiive ning helilaade.
Tema looming on läbi aegade olnud Eestis
palju esitatud ning populaarne.
Siirak, Arnold (1900–1956). Muusikaliselt
iseõppija, hakkas juba 15-aastaselt esinema
kinodes pianistina. Kuni aastani 1934 mängis
Tallinna restoranides, alates 1937 tegutses
Rakveres. Küüditati 1949 Siberisse, suri asumisel. Oli koos Paul Tammeveskiga eesti levimuusika üks alusepanijaid. Enne II maailmasõda oli ta üks populaarsemaid kergemuusika
heliloojaid, tema laule esitasid ja plaadistasid
Ants Eskola ning Artur Rinne.
Republic of Estonia, was a member of several
panels of the Parliament. Was arrested in 1941,
died in prison camp.
Päts, Konstantin (1874–1956). 1898 graduated
from the Department of Law, the University of
Tartu, in 1901–05 published the daily newspaper
Teataja (The Gazette). In 1906 emigrated to
Switzerland, returned to Estonia in 1909. In 1918
formed the first Provisional Government of
Estonia where he served as the Prime Minister
and Minister of Internal Affairs. 1921–34 served
several times as the State Elder of the Republic
of Estonia and together with general Johan
Laidoner, headed the military coup in 1934.
Prime Minister in the duties of the Head of
State in 1934–37, 1938 became the first President of Estonia. Was deported to Siberia in
1940 with his family, died in imprisonment.
Päts, Riho (1899–1977). Graduated in 1926
from the composition and in 1927 from the
piano class of the Tallinn Conservatory.
1940–41 and 1944–50 a professor at the Tallinn
State Conservatory, one of the directors of the
Song Festival in 1947. Was imprisoned in 1950,
deported to Siberia until 1955. 1956–71 taught
at the Tallinn Pedagogical Institute. Primarily
recognized as a leader of children’s choirs and
a facilitator of music education and school
music. Wrote mostly choral music.
Rinne, Artur (1910–1984). 1927–34 studied
singing at the Tallinn Conservatory, later at
the voice studio of Armanda degli Abbati.
1929–37 in the opera choir in the Estonia
theatre, 1937–38 and 1941–44 a soloist.
1945–49 the stage director and singer in
the Vanemuine theatre in Tartu. 1950–56
was deported to Russia. 1956–70 worked as
a film and TV director, 1971–80 a soloist at
the Estonian State Philharmonic. Remains
one of the most recorded singers in Estonia,
especially before WW II, was well known and
popular with the general public.
Roots, Olav (1910–1974). 1931 graduated
from the piano and composition classes
of the Tartu Higher Music School. Later
graduated as an external student from the
296
Simm, Juhan (1885–1959). Õppis 1906–10
Tartu Ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonnas, 1912–14 Berliinis dirigeerimist ja
kompositsiooni. 1906–10 oli Vanemuises
tšellist, 1916–41 samas dirigent. Paralleelselt
töötas ta ka Tartu Kõrgemas Muusikakoolis
muusikateoreetiliste ainete õpetajana, kirjutas
muusikaarvustusi ning oli paljude kooride
dirigent, korduvalt laulupeo üldjuht.
Soots, Jaan (1880–1942). Õppis Vilniuse
sõjakoolis ja Peterburis Nikolai sõjaväeakadeemias. Oli 1921–23 ja 1924–27 Eesti
Vabariigi sõjaminister ning kuulus kuue
Riigikogu koosseisu. 1934–39 oli Tallinna
linnapea (aastatel 1938–39 ülemlinnapea).
Arreteeriti 1940, suri vangilaagris.
Süda, Peeter (1883–1920). Lõpetas 1911
Peterburi konservatooriumi oreli erialal,
õppis ka kompositsiooni. 1905–11 osales Eesti
Üliõpilaste Seltsi korraldatud rahvaviiside
kogumismatkadel. Asus 1912 elama Tallinna,
oli 1919–20 Tallinna Kõrgema Muusikakooli
oreli ja kompositsiooni õppejõud, andis
eratunde ning esines orelisolistina. On
kirjutanud peamiselt orelimuusikat, kuid
ka mõned koori- ja kammerteosed.
Targama, Tiiu (1907–1994). Õppis Tallinna
Konservatooriumis klaverit, orelit ja kompositsiooni, lõpetas 1930. Töötas aastaid Estonias
organisti ja kontertmeistrina, pärast sõda
ka koormeistrina. Aastatel 1963–82 oli TR
Konservatooriumi ooperistuudio õppejõud.
Esines palju orelisolistina, 1930. aastatel
kirjutas ka mõned lööklaulud, mida esitas
näiteks Artur Rinne.
Tobias, Rudolf (1873–1918). Lõpetas 1897
Peterburi konservatooriumi oreli ja kompositsiooni erialal. Töötas 1898–1903 Peterburi
Jaani kirikus organisti ja koorijuhina. Aastatel
1904–08 elas Tartus, töötas erinevates koolides
muusikaõpetajana ning esines organisti,
pianisti ning dirigendina. Lahkus 1908 Eestist,
aastast 1910 elas Berliinis. 1912–18 oli Berliini
Muusikaülikooli (Die Hochschule für Musik)
teooriaõppejõud, aastast 1914 võttis Saksa
kodakondsuse. Teda peetakse eesti instrument-
Tallinn Conservatory. Studied also in Paris,
Vienna and Salzburg. 1931–35 was a piano
teacher in Tartu, actively organised chamber
music evenings. From 1935 he taught the
ensemble and the orchestra class at the Tallinn
Conservatory. Performed as a soloist and piano
accompanist, also with chamber ensembles.
From 1939 the chief conductor of the orchestra
of the State Broadcasting Company. In 1944
fled to Sweden, pursued the career of a pianist.
1952–74 in Columbia, was the chief conductor
of the Bogotá Symphony Orchestra.
Saar, Mart (1882–1963). 1908 graduated
from the organ class of the St. Petersburg
Conservatory, studied composition 1908–11
with Nikolai Rimsky-Korsakov and Anatoli
Lyadov. 1908–21 a private teacher in Tartu,
simultaneously performing as an organ and
piano soloist. Lived in Tallinn 1921–32, 1932–
43 at his native farm Hüpassaare. 1943–56
taught composition at the Tallinn State
Conservatory. Miniature forms are the most
important among his work: choral and solo
songs and piano miniatures. Used folk motifs
and modes in his music. His works have been
frequently performed and popular in Estonia
throughout the times.
Siirak, Arnold (1900–1956). As a musician,
a self-educated person, started his career as a
piano player in cinemas already at the age of
15. Up to 1934 played piano in restaurants in
Tallinn, in 1937 settled in Rakvere. Was deported to Siberia in 1949, died in deportation. Together with Paul Tammeveski one of the founders of Estonian popular music. Before WW II
he was among the most popular composers of
popular music, his songs were performed and
recorded by Ants Eskola and Artur Rinne.
Simm, Juhan (1885–1959). 1906–10 studied at
the University of Tartu, Faculty of Physics and
Mathematics, 1912–14 in Berlin conducting
and composition. 1906–10 a cellist in the Vanemuine theatre, 1916–41 a conductor there. Simultaneously taught subjects related to theory of
music at the Tartu Higher Music School, wrote
music reviews and conducted several choirs,
repeatedly the chief conductor of song festivals.
297
aalmuusika alusepanijaks, oli esimene
kõrgema kompositsiooniharidusega eesti
helilooja. Oli teerajajaks paljudes žanrites,
näiteks on kirjutanud eesti esimese kantaadi,
sümfoonilise teose, klaverikontserdi, klaverisonaadi, keelpillikvarteti ning oratooriumi.
Tomberg, Juta (alates 1940 Kurman; 1912?).
Lõpetas 1940. aastal Tallinna Konservatooriumis
Aleksander Arderi lauluklassi, koloratuursopran, esines ka õpiajal raadios ning kontsertidel. 1944 põgenes Eestist algul Saksamaale
ja hiljem asus elama USAsse. Olnud väga
aktiivne väliseesti muusikaja seltsielus ning
kirjutanud ka muusikaarvustusi.
Tubin, Eduard (1905–1982). Lõpetas 1926
Tartu Õpetajate Seminari, 1924–30 õppis Tartu
Kõrgemas Muusikakoolis orelit ning kompositsiooni. 1930–44 töötas koormeistri ja dirigendina Vanemuises, juhatas samal ajal ka erinevaid koore (sh 1928–44 Tartu Meestelaulu
Seltsi). Oli 1930. aastate Tartus väga aktiivne
muusikategelane, kirjutas muusikaalaseid
artikleid, tõi ettekandele mitmeid sümfooniaid
ning teisi suurvorme. 1944 põgenes Rootsi,
töötas 1945–72 Drottingholmi lossiteatri juures
vanade ooperite ning ballettide partituuride
restaureerijana, juhatas ka Stockholmi Eesti
Meeskoori. Tubin on tänapäeval üks rahvusvaheliselt enim tuntud eesti helilooja, teda
tuntakse peamiselt sümfonistina. On loonud
ka kaks ooperit ning ühe balleti, arvukalt
klaveri- ja kammermuusikat, soolo- ja
koorilaule.
Tõnisson, Jaan (1868–?). Lõpetas 1892
Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ning juhtis
hiljem mitmeid erakondi. Aastatel 1896–1930
andis välja ajalehte Postimees ning oli aastatel
1896–1935 selle peatoimetaja. Kuulus kuue
Riigikogu koosseisu, aastatel 1923–25 ja
1932–33 oli Riigikogu esimees. Aastatel 1927–28
ja 1933 oli Eesti riigivanem ning 1930–32 välisminister. 1935–39 oli Tartu Ülikooli õppejõud.
Arreteeriti 1940, tema edasise saatuse kohta
puuduvad kindlad andmed.
Türnpu, Konstantin (1865–1927). Lõpetas
1891 Peterburi konservatooriumi oreli erialal.
Soots, Jaan (1880–1942). Studied at the
Vilnius Military College and in St. Petersburg,
at the Imperial Nicholas Military Academy.
1921–23 and 1924–27 the Minister of War
of the Republic of Estonia, a member of the
Parliament for several times. 1934–39 the
Mayor of Tallinn (1938–39 Lord Mayor). Was
arrested in 1940 by the Soviet authorities,
died in a prison camp.
Süda, Peeter (1883–1920). 1911 graduated
from the organ class of the St. Petersburg
Conservatory, studied also composition.
1905–11 participated in the collection of
Estonian folk songs organised by the Estonian
Students’ Society. From 1912 lived in Tallinn,
1919–20 taught organ and composition at the
Tallinn Higher Music School, gave individual
lessons and performed as an organ soloist.
Works include mostly organ music, but also
some choir and chamber music.
Targama, Tiiu (1907–1994). Graduated in
1930 from the Tallinn Conservatory, studied
piano, organ and composition. For years
worked in the Estonia theatre as an organist
and pianist-accompanist, after the war also as
a choirmaster. 1963–82 worked in the opera
studio of the Tallinn State Conservatory. Gave
numerous concerts as an organ soloist, in the
1930s wrote also some hit songs that were e.g.
performed by Artur Rinne.
Tobias, Rudolf (1873–1918). 1897 graduated
from the St. Petersburg Conservatory as an
organist and composer. 1898–1903 an organist
and choirmaster in St. Petersburg at the Estonian St. John’s church. 1904–08 lived in Tartu,
was a music teacher in different schools and
performed as an organist, pianist and conductor. Left Estonia in 1908, from 1910 lived
in Berlin. 1912–18 taught theory at the Hochschule für Musik in Berlin, in 1914 acquired
German citizenship. He is considered to be the
founder of Estonian instrumental music, was
the first Estonian who acquired higher education in composition. A pathfinder in numerous genres, has written the first Estonian cantata, symphonic composition, piano concerto,
piano sonata, string quartet and oratorio.
298
Täiendas end Berliinis koorijuhtimise alal.
Aastast 1892 töötas Tallinna Niguliste kiriku
organistina ning mitmes gümnaasiumis
muusikaõpetajana. Juhatas mitmeid koore,
oli 1916 Tallinna Meestelaulu Seltsi asutaja ja
selle esimene dirigent. Oli üks Eesti Lauljate
Liidu asutajaid. Looming koosneb peamiselt
koorilauludest.
Tomberg, Juta (Kurman since 1940; 1912?).
1940 graduated from the Aleksander Arder’s
singing class of the Tallinn Conservatory,
coloratura soprano, performed already as a
student at the radio and the concerts. 1944 fled
to Germany, later lived in the USA. Has been
active in the Estonian musical and social life
abroad, published articles and concert reviews.
Vedro, Adolf (1890–1944). Aastatel 1915–17
õppis Petrogradi konservatooriumis kontrabassi. Tallinna Konservatooriumi lõpetas ta
1936 eksternina kontrabassi ja kompositsiooni
erialal. Töötas 1920–31 Tallinna Konservatooriumis muusikateoreetiliste ainete ja
kontrabassi õppejõuna.
Tubin, Eduard (1905–1982). 1926 graduated
from the Tartu Teachers’ College, 1924–30
studied organ and composition at the Tartu
Higher Music School. 1930–44 was the second
conductor in the Vanemuine theatre while
conducting also various choirs (incl. 1928–44
the Tartu Men’s Singing Society). Very active
in the musical life in the 1930s, wrote reviews
and articles on music, prepared several performances of symphonies and other large scale
works. In 1944 fled to Sweden, 1945–72 at the
Drottningholm Royal Court Theatre a restorer
of old opera and ballet scores, also conducted
the Stockholm Estonian Men’s Choir. Today
Tubin is internationally one of the most widely
acknowledged Estonian composers, mostly
recognised as a symphonist. His works also
include two operas and one ballet, numerous
piano and chamber music pieces, solo and
choral songs.
Veebel, Priit (1910–1944). Õppis 1924–28
Tallinna Konservatooriumis klaverit. Tegutses
pianistina Tallinna restoranides 1928–40 ning
juhtis mitut tantsuorkestrit. Korraldas 1936
Eesti esimese džässikontserdi. On kirjutanud
palju kerget muusikat ning tantsulugusid,
oli 1930. aastatel üks enim plaadistatud
heliloojaid.
Vettik, Tuudur (1898–1982). Õppis Tallinna
Konservatooriumis viiulit, muusikapedagoogikat ning kompositsiooni, lõpetas 1926
muusikapedagoogika erialal. Täiendas end
kompositsiooni alal 1927–32 eraviisiliselt Mart
Saare juures. 1919–40 töötas mitmes Tallinna
koolis muusikaõpetajana. 1940–50 ja 1956–62
oli TR Konservatooriumi õppejõud. Oli üks
sõjaeelse Eesti aktiivsemaid muusikategelasi,
juhatas väga palju erinevaid koore, kirjutas
muusikaalaseid artikleid ning kuulus
erinevate muusikaühingute juhatusse. Oli
1947. aasta laulupeo üldjuht ja vangistati
1950. aastal (vabanes 1956). Heliloomingust
moodustavad suurema osa soolo- ja koorilaulud.
Tõnisson, Jaan (1868–?). 1892 graduated
from the Department of Law, the University of
Tartu. Later the leader of several parties. 1896–
1930 published the daily newspaper Postimees,
1896–1935 the chief editor. A member of the
Parliament for six times, 1923–25 and 1932–33
the President of the Parliament. 1927–28
and 1933 the State Elder of Estonia, 1930–32
Minister of Foreign Affairs. 1935–39 taught at
the University of Tartu. Was arrested in 1940,
his further fate is unknown.
Võrk, Enn (1905–1962). Lõpetas 1926 Tallinna
Konservatooriumi kompositsiooni erialal.
Töötas 1926–33 Tallinna Jaani kiriku koorijuhi
ja organistina, aastatel 1928–29 ka raadio
orkestri dirigent. 1933–45 oli Tartu Ülikooli
muusikaõpetaja ning segakoori dirigent.
1945–50 töötas TR Konservatooriumis muusikateoreetiliste ainete õppejõuna. Pärast tagan-
Türnpu, Konstantin (1865–1927). Graduated
from the St. Petersburg Conservatory as an organist in 1891. Studies in conducting in Berlin.
From 1892 was an organist at the St. Nicholas
Church in Tallinn and a teacher of music in
various gymnasiums. Conducted several choirs,
in 1916 was among the founders and the first
conductor of the Tallinn Men’s Singing Society.
299
damist 1950 varjas end viis aastat Viljandimaal.
1955–60 töötas klaverihäälestajana ning
1960–62 Tallinna klaverivabriku peainsenerina.
Juhatas palju erinevaid koore. Põhiosa teostest
moodustavadki koorilaulud, lisaks loonud ka
mõned sümfoonilised ja kammerteosed.
One of the founders of the Estonian Singers’
Association. Wrote mostly choral music.
Vedro, Adolf (1890–1944). 1915–17 studied
double bass at the Petrograd Conservatory,
1936 graduated as an external student from the
Tallinn Conservatory, having studied there also
composition. 1920–31 taught at the Tallinn
Conservatory subjects related to music theory
and double bass.
autorid
Contributors
Veebel, Priit (1910–1944). 1924–28 studied
piano at the Tallinn Conservatory. 1928–40
played piano at restaurants in Tallinn, conducted several dance music bands. In 1936 organized
the first jazz concert in Estonia. Was a prolific
composer of popular music and dance tunes, in
the 1930s one of the most recorded composers.
Vettik, Tuudur (1898–1982). Studied violin,
music education and composition at the
Tallinn Conservatory, 1926 graduated from
the class of music education. 1927–32 studied
privately composition with Mart Saar. 1919–40
a music teacher in various schools in Tallinn.
1940–50 and 1956–62 taught at the Tallinn
State Conservatory. Was among the most active
musical personalities in pre-war Estonia,
conducted different choirs, wrote articles on
music and participated in the boards of various
musical associations. The chief conductor of
the Song Festival in 1947. Was arrested in 1950
(released in 1956). Solo and choral songs make
up the majority of his works.
Võrk, Enn (1905–1962). 1926 graduated from
the composition class of the Tallinn Conservatory. 1926–33 an organist and choir conductor at the St. John’s church in Tallinn, 1928–29
also the conductor of the radio orchestra. 1933–45
a music teacher at the University of Tartu and
the conductor of the students’ mixed choir.
1945–50 taught subjects related to music theory
in the Tallinn State Conservatory. Having been
fired from his job in 1950 was forced to hide for
5 years in Viljandi county. 1955–60 was a piano
tuner and 1960–62 the chief engineer in Tallinn
Piano Factory. Conducted several choirs. His
works mostly include choral music, also some
symphonic and chamber music pieces.
300
301
Claus Byrith (sünd. 1941) on helirežissöör.
Juba poisipõlves kavandas ja ehitas ta igasuguseid helisalvestuse ja salvestiste kuulamise
seadmeid. 1968. aastal liitus ta Århusi Kuningliku Muusikaakadeemia ja Århusi Ülikooli
ühise elektronmuusika ja muusikalise akustika
osakonnaga ning 1973. aastal sai Kuningliku
Muusikaakadeemia stuudio juhatajaks. Ta
on teinud väga palju salvestusi ning saanud
1983. aastal Stenhammari kvartettide ülesvõtete
eest Rootsi „Fonogrampriset” auhinna, samuti
on ta saanud Ameerika muusikakriitikute
auhinna. Viimastel aastatel on ta huvitunud
vanade salvestiste restaureerimisest ja on
teinud palju 1930.–1940. aastate Taani helisalvestiste uusväljaandeid.
Claus Byrith (b. 1941) is a sound recording
engineer. Since he was a boy he has designed
and built all sorts of audio equipment. In
1968 he joined the team of the Department
of Electronic Music and Musical Acoustics,
a joint venture of the Royal Academy of Music
in Århus and the University of Århus. In 1973
he became the head of the studio at the Royal
Academy of Music. He has done innumerable
recordings and received the Swedish “Fonogrampriset” in 1983 for the recordings of Quartets by Stenhammar. He has also received
an American Critics Award. In later years
he has taken great interest in restoring of old
recordings, and he has prepared many reissues
of Danish recordings of the thirties and forties.
Morten Hein (sünd. 1941) on raamatukogunduse spetsialist, kellel on suured kogemused
infotehnoloogia ja muusikaraamatukogude
vallas. Ta oli sellealase osakonna juhataja
Taani valitsusasutuses, kuid astus 1992. aastal
tagasi ning asutas firma Hein Information
Tools. Firmas alustas ta raamatukogunduse-,
infotehnoloogia-, autoriõiguste- ja muusikaalaste teenustöödega, kuid praegu tegeleb
peamiselt ajalooliste helisalvestistega. Firma
teeb arhiividele ja asjahuvilistele analooghelisalvestiste digitaliseerimise töid.
Morten Hein (b. 1941) is a librarian with
long experience in computers and music
libraries. In this area he was Head of office
in a Danish government institution. Retired
in 1992 to establish Hein Information Tools.
The business profile started with libraries,
computers, copyright and music. Today mostly
working as a sound historian. The company is
doing digital conversions of analogue sound
documents for archives.
Urve Lippus (sünd. 1950) on 1995. aastast
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor
ja muusikateaduse osakonna juhataja, PhD
Helsingi Ülikoolist ja kandidaadikraadi kaitsnud Moskva Konservatooriumis. Lõpetas
Tallinna Konservatooriumi (praegune EMTA)
1975. aastal ja 1976. aastast samas lektor, lugenud etnomusikoloogia, muusikaloo ja muusikateadusliku uurimistöö kursusi. 1975–1995
töötas ka teadurina Eesti Keele Instituudis.
Ilvi Rauna (sünd. 1969) on alates 2002. aastast
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia raamatukogu juhataja. Ta lõpetas EMTA muusikateaduse erialal 1996. aastal ning asus samas
tööle raamatukogusse. 2004. aastal kaitses ta
magistrikraadi tööga Riigi Ringhäälingu rollist
Eesti muusikaelus 1930. aastatel ning jätkab
sama teemat doktorandina.
302
Urve Lippus (b. 1950), since 1995 professor
and Head of the Department of Musicology at
the Estonian Academy of Music and Theatre,
PhD from the University of Helsinki and Candidate of Arts from the Moscow Conservatory,
graduated from the Tallinn Conservatory (now
Estonian Academy of Music and Theatre) in
1975 and since 1976 lecturer there, courses in
ethnomusicology, music history and methods
of musicological research. 1975–1995 also a researcher at the Institute of Estonian Language.
Ilvi Rauna (b. 1969), since 2002 the head of
the library at the Estonian Academy of Music
and Theatre. She graduated from the EAMT
as a musicologist in 1996 and was employed
at the library of the Academy in the same year.
In 2004 she defended master’s thesis investigating the role of the State Broadcasting
in the Estonian musical life in the 1930s, she
is continuing in the same research area as
a doctoral student.
303
Kadri Steinbach (sünd. 1981) lõpetas
2005 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
muusikateaduse erialal. Alates 2002. aastast
töötab ta EMTA raamatukogus ning 2005. aastast
muusikateaduse osakonna erakorralise teadurina. Lõputöö tegemisest saati 2004. aastal
on ta olnud seotud projektiga „Eesti muusika
esituskunsti mälestusmärgid” (EKRM04-38)
ja sellest väljakasvanud projektiga „Estonian
Sound Recording 1939”. Hetkel õpib ta EMTA
doktorantuuris, uurimisteemaks Eesti ajaloolised helisalvestised.
Kadri Steinbach (b. 1981) graduated from
the Estonian Academy of Music and Theatre
in 2005 as a musicologist, since 2002 she has
worked at the library of the Academy and since
2005 also as a researcher at the Department of
Musicology. Her research for the final thesis
written in 2004/05 already formed a part of
the project “Monuments of Estonian musical
performance” (EKRM04-38) and she has worked for the project “Estonian Sound Recording
1939” from the very beginning. At present, she
is a doctoral student at the EAMT studying
Estonian historical recordings.
304

eesti helisalvestised 1939 estonian sound recordings 1939

Transcription

Similar documents

KONVERENTS SCRIPTA MANENT V – „Nimed

Old Town - Baltic Adventure

Page 1 b - Eesti Hääl

Page 1 b - Eesti Hääl

juuli - Eesti Hääl

Hand out - World Symposium on Choral Music

FINNAIR ONBOARD ENTERTAINMENT GUIDE – makes the time fly

BOEING MD-11 ONBOARD ENTERTAINMENT GUIDE

a brochure of Heiniö

2016 brochure - Naantalin musiikkijuhlat

PDF-Format - Face Music

bakalaureusetööst

VOL. 18, NRO 2 - Sibelius

Musiikkikasvatus - Sibelius

tallinn arvudes 2015 statistical yearbook of tallinn 2015

Anesteesia ja kopsutransplantatsioon. A. SÃµrmus

2015 - Eesti Patendiamet

2014 - Eesti Patendiamet

1 Ken kuullut on laulua enkelien Who Hath Heard The

eestlased vene sõjaväes 1940-1945 kolmas osa