Artiklid - Rahvusarhiiv

Transcription

Artiklid - Rahvusarhiiv
S I S U K O R D
1 / 2 0 0 8
E E S T I VA B A R I I K 9 0
Toomas Hendrik Ilves: Sissejuhatav ettekanne
2
6
Ago Pajur: Kolm murdepunkti Eesti sisepoliitikas 1918–1934
Jaak Valge: Eesti aeg ja iseseisvuse taastanud Eesti
17
Martin Klesment: Eesti majandusarengu dünaamika sõdadevahelisel perioodil
Kalev Kukk: Eesti majandus 1991–2007: taassünd ja edulugu
25
38
Vahur Made: Välispoliitika võimalused julgeoleku kadudes
52
Toomas Varrak: Demokraatlik poliitika ja demokraatia Eestis
59
Mati Kröönström: Kuperjanovi partisanide väeosa ja selle juhid Vabadussõjas
66
Ilja Davõdov: Vladimir Uljanovi (Lenini) allkirjaga dokument
16. novembrist 1917 Narva Linnavalitsuse arhiivifondis
76
85
Hellar Grabbi: Ema mälestused
Eesti Filmiarhiiv: Kaks algust
106
K U LT U U R I L O O L I S E S T A R H I I V I S T
Sirje Olesk: Kaks vaimukaaslast eri aegadest. Valik Ain Kaalepi ja Nigol
Andreseni kirjavahetusest aastatel 1965–1975 II
113
ARVUSTUSED
Heino Arumäe,
Mati Graf,
Priit Raudkivi: Soomlaste oma Eesti ajalugu
129
Olev Liivik: Eesti küla sihikindel sovetiseerimine aastatel 1944–1953
136
VA R I A
Endel Püüa: Probleeme Eesti Vabariigi võimuorganite algusajast
Aleksander Loit: Estonia või Esthonia?
Väino Sirk: Ajaloo Instituudis esitleti Ea Janseni postuumselt
ilmunud suurteost
Juhan Kreem: Kirde-Euroopa ajaloo ja kultuuri sümpoosion
Tallinna Linnaarhiivis
Summary
140
144
148
151
154
Tuna 1/2008 1
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
Vabariigi Presidendi kõne
Rahvusarhiivi teaduskonverentsil
23. novembril 2007
Toomas Hendrik Ilves
Foto: M. Mänd
M
e keegi ei tea, kui mitut pidukõnet on Eestis alustatud mingi versiooniga Juhan
Liivi tsitaadist: “Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.” Või sisult samalaadse
tõdemusega mõnelt teiselt suurmehelt, näiteks Santayanalt või Voltaire’ilt. Ent nii
õige kui see sentents ka pole, kätkeb see endas ka üht sügavamat ja mitte nii väga meeldivat
tõde – igaüks mäletab asju erinevalt, ja sageli hoopiski teisi asju.
Juhtiv kommunist, kes tõenäoliselt kiruski nõukogude võimu EKP Keskkomitee nn.
Valges Majas, meenutab seda kui mingit vabadusvõitluse eriliiki. Mall Jõgi kirjutab aga
äsjases Loomingus oma isast, kirjandusteadlasest ja tõlkijast Olev Jõest, keda noodsamad
üliagarad karjeristid sellessamas Valges Majas jõhkralt vintsutasid. Nii, et Jõgi pani lõpuks
omaenda loodud ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja ameti maha. Nii mõnestki Olev
Jõe närve rikkunud karjeristist on tänaseks saanud edukad ärimehed. Küllap nad ei mäleta
üldse või siis vähemalt ei mäleta üksikasju, kuidas nad Eesti loomeinimestele liiga tegid.
Mõni mäletab kolhoosidesse ajamise aegu õudusega, teine kirub siiamaani kolhoosiaja
lõppu. Mõni mäletab küüditajate jõhkrust, aga küüditaja ise nimetab täna end “volinikuks”.
2 Tuna 1/2008
Toomas Hendrik Ilves / Vabariigi Presidendi kõne Rahvusarhiivi teaduskonverentsil 23. novembril 2007
Kuni me keskendume ainult mäletamisele, siis jääb tulevik neile, kelle mälu jääb meedia
võimenduse abil peale.
Nagu oleme viimase aasta jooksul näinud, mäletavad ka riigid ajalugu väga erinevalt. Nad
ei saagi sageli aru, mida nad on teistele teinud ning keelduvad seda uskumast. Riigi esindajad
ei saa apelleerida subjektiivsusele, vaid peavad tuge leidma faktide eitamisest ja eiramisest.
Eetilises plaanis pole aga mingit vahet, kas tõrjutakse teadmistest holokausti, Katõni veretööd või nn. mugavusnaisi, keda sunniti Jaapani sõdureid seksuaalselt teenindama.
Mida teha, kui ajalugu on muutunud kognitiivse psühholoogia liigiks, niisama ekslikuks
ja petlikuks kui inimene ise?
Selleks on vaja arhiive. Kuid arhiiv pole iseenesest samastatav tõega ja, nagu me hästi
teame, pole ka arhiivid võltsinguist priid ega ole nende kasutajad iseenda subjektiivsusest
vabad. Mõni peab jätkuvalt, ka sel sajandil, ainuüksi NKVD ülekuulamistel saadud informatsiooni millegi piisavaks tõestuseks, tema kolleegi jaoks on aga seesugune materjal
täiesti ebausaldatav.
Arhiivid on meie müütide, uskumuste ja mälestuste reality check. Kes meist poleks
oma lapsepõlve mängumaid külastades imestanud, et kõik on nii väike? Ent jättes hetkel
vastuseta minu meelest köitva küsimuse, kas meie tuleviku eelduseks on meie tõestatud
või pigem mäletatav minevik, keskendun pigem meie endi ajaloo käsitlusele.
[– – –]
Mida me peaksime tegema, kui suur osa meie lähiajaloost koosnebki vaid subjektiivsetest
mälestustest? Me ju kuuleme ja loeme aeg-ajalt ikka veel, et elu Eesti NSV-s oli mingis osas
parem kui praegu. Mõni kuu tagasi väitis üks tuntud Saksa teleajakirjanik oma saates, et
Kolmanda Riigi perepoliitika oli praegusest parem. Telekanal vallandas selle ajakirjaniku
päevapealt. Eestis ei leia analoogsed väited mitte vähem elajaliku režiimi kohta erilist
pahakspanu, kui teie ees seisvat kõnelejat mitte arvestada. Miks?
Tegelikult on kõik väga lihtne: Saksamaa ajalugu ja natside kuritööd on nii põhjalikult
läbi uuritud ja teatavaks võetud, et ei tule kõne allagi asetada miljoneid tapetuid natside
perepoliitikaga samale kaalukausile. Eestis seevastu oleme oma ajaloouuringuis jäänud
enamasti mälestuste ja memuaaride tasemele.
Nagu on tõdenud Oxfordi Ülikooli professor Norman Davies, üks väheseid Lääne-Euroopa ajaloolasi, kes on üldse Ida-Euroopa ajaloo olemusele pihta saanud: “Churchill ütles, et
ajalugu kuulub võitjaile. Aga see, mida kirja ei pandud, on palju keerulisem. Mõni mõtleb võidetuile, unustades seejuures, et pärast Teist maailmasõda polnud suure osa Euroopa probleem
mitte selles, et kaotajad jätsid kirja panemata oma seisukoha iseenda elajalike tegude kohta,
vaid see, et ikestatud ei saanud oma kannatustest kirjutada.” Me teame, milleni see viib.
Värske näide: erinevate inimeste subjektiivseid, ehk ka politiseeritud või omakasupüüdlikke meenutusi, et kes oli kus ja mida tegi Tartus 20 aastat tagasi, hakatakse kasutama päevapoliitikas ja võimuvõitluses. Okupatsiooniajal, kui võõras võim oli huvitatud Eesti ajaloomälu
kadumisest ja moonutamisest, püüti meie ajalugu muuta ja varjata ning ümber kirjutada.
Eesti iseolemist meie mälust kustutades üritati muuta paljusid sündmusi okupatsioonivõimule
sobilikuks. Ajalooteadmine sai püsida vaid meie vanemate juttudes ja mälestustes.
See aeg on õnneks juba ammu möödas. Ent meie teadmised selle aja kohta on sageli
jäänud meie endi mäletatud vanemate juttudeks elust Siberis või Keele ja Kirjanduse toimetuses või metsavenna punkris või vangilaagris. Kuni neid mälestusi ja teadmisi teatakse
vaid kitsas pere- ja sõprade ringis, on tegemist folklooriga, mis mõne põlvkonna vältel kaob
või muutub legendiks. Täpselt selliseks, nagu mu enda isa räägitud lugu, kuidas ta vanaisa
pääses Vene kroonust. Lõbus lugu, aga see on ka kõik.
Tuna 1/2008 3
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
Kirja pandud ja nõnda teiste jaoks talletatud mälestused on loomulikult suur samm
edasi, sest need muutuvad artefaktiks, data´ks, mida saab hiljem kontrollida ja teiste analoogiliste juhtumite, kuritegude ja represseerimistega jne. võrrelda. Seetõttu tänagemgi
president Lennart Merd, et ta oli piisavalt ettenägelik kutsumaks inimesi üles oma mälestusi kirja panema. Olgem ka tänulikud, et nii paljud eestlased tema üleskutset kuulda võtsid. Samuti tuleb tunnustada ja toetada teisi sellesarnaseid ettevõtmisi. Näiteks Laidoneri
Muuseumi – juba Lätti ja Leetu levinud – üleskutset, et kõik Nõukogude armees teeninud
eestlased võiksid täita ankeedi ja kirjutada oma mälestusi väeteenistuse teemal.
See mälestuste kogumine võib kasvada tõsiseks ajaloouuringuks, et selgitada välja,
kuhu ja millal Eesti NSV-st pärit kutsealuseid saadeti, missugustesse väeliikidesse, millistele operatsioonidele jne. See kõik oli üks kõige kiivamalt varjatud saladusi, mille jälile
jõudmiseks pole muud võimalust, kui üritada tuhandetest kildudest kokku panna mingit
usaldusväärset pilti. On ju äärmiselt vähetõenäoline, et Eesti uurijate ees avaneksid nähtavas tulevikus Nõukogude armee arhiivid.
[– – –]
Aga ikkagi on tee mälestuste kirjapanekust ajaloo kirjutamiseni väga pikk; vähemalt sellise
ajaloo kirjutamiseni, mida lugedes ja uurides saame tõesti öelda, et just nii see ilmselt oli.
Meie metatraagika seisneb selles, et meil pole siiani tõsiseltvõetavat ja põhjapanevat ajalugu
Eesti Vabariigi okupatsiooniaastate kohta. See on kahetsusväärne ja isegi traagiline, sest meil
puuduvad paljud uurimiseks vajalikud andmed. Samuti napib juurdepääsu andmetele, mis
võimaldaksid meil aru saada, kelle poolt, kus ja millal anti mõni Eesti rahvale raskete tagajärgedega NKVD, KGB või NLKP Keskkomitee salajane käsk või millal tehti vastav otsus.
Nii jäämegi nõutusse olukorda, kus mõned toodavad mälestusi ja teised ei viitsi üldse
midagi kirja panna, ning nii, mõlemat jalga longates, üritame justkui oma minevikus selgusele jõuda. Just see puue lubabki kunagise ainupartei eksliikmeist arveteklaarijail mitu
nädalat figureerida meie aina kolletuva ajakirjanduse esikülgedel.
Veel kord: meil on napilt saksa, briti või prantsuse ajaloolasele endastmõistetavaid
alusmaterjale valitsuste otsuste ja isegi otsustajate kohta. Nii ongi eesti ajaloolane koos
oma läti, leedu, ukraina ja gruusia, aga kindlasti ka vene kolleegiga professionaalselt palju
täbaramas seisus. Vähemalt seni, kuni me tahame kirjutada sellist ajalugu, nagu oleme
üldiselt harjunud Lääne autorite sulest lugema.
Aga siin on ka võimalus: kirjutada hoopis sellist ajalugu, nagu Leopold von Ranke
tahtis, ajalugu wie es eigentlich gewesen ist ehk, nagu ta tegelikult oli. Ja nagu Ranke ise,
toetuda meile kätte saadavatele materjalidele.
Lisaks arhiividele, olgu meie lähiajaloo arhiivid nii õhukesed kui tahes, oleksid need ka
mälestused EKP tsensuuri, jõulude pühitsemise, komsomoli värbamise, 40 kirja autorite laste jälitamise ja vanemate ähvardamise kohta. Kõigest sellest – wie es eigentlich gewesen ist.
Kõik see ei tähenda, et olemasolevad arhiivimaterjalid ajavahemikust 1940–1989 oleksid
kõlbmatud. Loomulikult tuleb neid kasutada, teades loomulikult, et neis leidub sageli
ka kõlbmatut. Loomulikult tuleb jätkuvalt taotleda juurdepääsu NLKP KK arhiividesse
Moskvas; sinna, kus leidub materjale selle kohta, kes siis ja mida ikkagi otsustas, ja kui
palju toonastest otsustest on tegelikult omistatav Poliitbüroole ja kui palju vastutust lasub
kohalike tegijate südametunnistusel.
Meie mälestusi tuleb samamoodi kaardistada. Näiteks mälestus, et seltsimees Y keelas
persoon X-i kirjatööde avaldamise. Kui kogume piisavalt palju mälestusi ja tunnistusi,
võrdleme ja kontrollime neid kättesaadavates arhiivides, siis peaksime lõppkokkuvõttes
4 Tuna 1/2008
Toomas Hendrik Ilves / Vabariigi Presidendi kõne Rahvusarhiivi teaduskonverentsil 23. novembril 2007
saama arvestatava ülevaate vaimsest tagakiusamisest ja tsensuurist Eesti NSV-s, nii nagu
see tegelikult oli.
Saagu need andmed – tegelikult üsna sobiv intellektuaalne ja eetiline mälestusmärk
okupatsiooniajastule – siis kõik igaveseks ajaks kõigile kättesaadavaks nagu Jakob Hurda
kogutud folkloor Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivides.
[– – –]
Mingem aga filosoofilise küsimusepüstituse järel konkreetsemaks.
Eestis on pea kümme aastat tegutsenud president Lennart Meri poolt ellu kutsutud
Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Rahvusvaheline Komisjon ehk suupärasemalt
Jakobsoni komisjon. Selle töö ja tegevus on peagi otsa saamas. Õigemini, selle komisjoni
vaatluse all olev aeg saab läbi, kuivõrd rahvusvahelise konventsiooni mõistes lõpevad
“inimsusevastased kuriteod“ Eestis enamasti koos Stalini surmaga. Kuigi me võime vaielda, millal selliseks kvalifitseeritavad kuritööd täpselt lakkasid, on juba praegu selge, et
kuklalaskude ja massiküüditamise aeg lõppes, aga poliitilised repressioonid mitte. Need
kestsid peaaegu iseseisvuse taastamiseni välja.
Et uurida seda ajalugu süstemaatilisemalt ja erapooletult ja seejärel kirja panna, vajab Eesti uut institutsiooni. Mul on heameel teatada, et koostöös justiitsministeeriumiga
peaksime üsna varsti ellu kutsuma Eesti Mälu Instituudi, mille missioon saabki olema
lähiminevikus juhtunu kirjapanek, selle selgitamine ja analüüs.
Seda kõike saab teha ainult akadeemiline uuriv institutsioon, mille tegevus on loomulikult laitmatu ja aus. Lubage mul ka lohutades meenutada, et neis küsimusis pole me
esimesed ega ainsad, kes ajaloo käsitlemisega piike murravad. Eesti oletatav “ristiisa”
Tacitus kirjutas peagi juba kahe tuhande aasta eest oma annaalides nii: “Tiberiuse, Caiuse,
Claudiuse ja Nero võimu ajal kirjutati nende valitsusaja kohta valet kas hirmu või, pärast
nende surma, tagantjärele vihkamise tõttu. Seetõttu ongi mul kavas jutustada veidi Augustusest, eriti tema viimastest aastatest, seejärel Tiberiuse keisririigi ja järgnevate (valitsejate)
kohta ilma viha ja eelarvamusteta.” (“Annaalid”, 1.1.15)
Võtmefraas on siin sine ira et studio, “ilma viha ja eelarvamusteta”. Just täpselt nii. Ent
samas võlgneme endale ja kõigile tulevastele põlvkondadele tõetruu üleskirjutuse oma
mineviku kohta.
Et meile saaks ja jääks selgeks, mis siin aset leidis, mida Eesti rahvale tehti ja kes ja
kuidas sellega hakkama sai. Et meie lapselapsed ei peaks mitte kunagi enam esitama seda
legendaarset, rootslastele omistet küsimust küüditamise kohta: “Aga miks keegi politseisse
ei helistanud?”
Eesti Mälu Instituudi ülesanne saabki seisneda meie teadmiste süstemaatilises kirjapanemises niisama põhjalikult, kui seda on teinud Jakobsoni komisjon. Seda materjali on
palju rohkem, paljud kommunismi all kannatanud nagu ka tagakiusajad on elus.
Jäägu kõigile võimalus küsida ja selgitada, ning seda mitte ajalehtedes, vaid akadeemiliste ekspertide ees. Aga see on muidugi rangelt vabatahtlik, sest ükski komisjon ei saa
enesele võtta kohtu funktsiooni. Vaikimine on kõigile laienev põhiseaduslik õigus, nagu
ka sõnavabadus.
Aga moraalne kohustus nii meie vanemate, vanavanemate, meie laste kui ka meie rahva
ees on selge: seletada, kuidas kõik tegelikult oli, wie es eigentlich gewesen ist. Ei tule mitte
kohut mõista, vaid mõista, lahti seletada ja analüüsida. Ilma vihata, ilma eelarvamusteta.
Sine ira et studio.
Tuna 1/2008 5
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
Kolm murdepunkti
Eesti
sisepoliitikas
1918–1934
Ago Pajur
Foto: M. Mänd
Ü
ldjuhul on kombeks jagada Eesti esimene
omariiklusaeg (maailmasõdade-vaheline)
kaheks erinevaks perioodiks ja tõmmata neid
eraldav joon 1934. aasta 12. märtsi riigipöörde kohale. Seega võiks oletada, et vabariigi
esimesed 15 aastat, nn. parlamentaarse demokraatia aeg, olid üpris staatilised. Nii see
põhimõtteliselt oligi, kuid ometi ei saanud
needki aastad läbi väiksemate murdepunktideta, millega kaasnesid mõningad vähemtähtsad muutused senises sisepoliitilises kursis.
Lähemal vaatlusel jääb silma vähemalt kolm
säärast murdepunkti.
Esimene murdepunkt: 1920. aasta
põhiseadus
Esimeseks murdepunktiks oli 1920. aasta
põhiseadus. Esmajoones seetõttu, et see tõi
kaasa põhiseadusliku riigikorra kehtestamise
riigis, mis oli ligi kolm aastat eksisteerinud,
kuid mille valitsemiskorra alused olid ikka
veel fikseerimata. Kuid murdepunktist võib
kõnelda ka seetõttu, et põhiseadusega määratletud riigikord erines oluliselt senisest ajutisest valitsemiskorrast.
Eesti riikluse praktiline ülesehitamine sai
alguse pärast Saksa okupatsiooni kokkuvarisemist: 11. novembril 1918 alustas tegevust
1
2
Ajutine Valitsus, 20. novembril taaskogunes
Maanõukogu ja 27. novembril valiti valitsuse
uus koosseis. Ühtlasi otsustas Maanõukogu tegevuse lõpetada, jättes Eesti tuleviku Asutava
Kogu hooleks. Kindlaks määrati ka Asutava
Kogu valimistähtaeg (1.–3. veebruar 1919) ja
avakoosoleku päev (20. veebruar 1919).1
Kuni Asutava Kogu kokkuastumiseni
koondus kogu võimutäius Ajutise Valitsuse
kätte, sest Maanõukogu 24. ja 27. novembri seadused tagasid valitsusele erakorralised
volitused. Valitsusel oli õigus kehtestada riigi
juhtimiseks vajalikke seadusi ja määrusi, sõlmida rahvusvahelisi lepinguid, teha sise- ja
välislaene, võtta riigi kanda kohustusi jne.2
Seega läks nii seadusandliku kui ka täidesaatva võimu teostamine valitsuse pädevusse
ja Maanõukogu loobus valitsuse tegevuse järelevalvest.
Valitsus kasutas saadud volitusi agaralt,
andes seadusi ja seades ametisse erakorralise võimuga ametnikke, eeskätt maakonnakomissare. Kahtlemata oli selline valitsemispraktika alanud Vabadussõja oludes
otstarbekas ja osalt isegi möödapääsmatu,
kuid valitsuse kontrollimatu tegevus tekitas
nii mõneski poliitikus ärevust. Eriti seetõttu,
et Maanõukogu otsustas 27. detsembril raske
rindeolukorra tõttu Asutava Kogu valimised
Eesti ajalugu VI: Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Peatoimetaja Sulev Vahtre. Tartu, 2005, lk. 47.
Riigi Teataja 1918, nr. 3, lk. 9; 1918, nr. 4, lk. 4–5.
6 Tuna 1/2008
Ago Pajur / Kolm murdepunkti Eesti sisepoliitikas 1918–1934
edasi lükata.3 Seega muutusid Ajutise Valitsuse erakorralised volitused, mis olid esialgu
antud vaid kindlaks ja üsna lühiajaliseks perioodiks (kuni Asutava Kogu kokkuastumiseni) tähtajatuteks.
Kuna rahulolematus süvenes ja Maanõukogu vanematekogule laekus üha enam
mitmesuguseid kaebusi, siis kutsuti kokku
Maanõukogu erakorraline istungjärk. 1.
veebruaril 1919 alanud istungitel kritiseeriti
teravalt valitsusametnike omavoli, sõjaväelaste sekkumist tsiviilellu, omavalitsuste õiguste
piiramist ja liiga karmi karistuspoliitikat ning
nõuti valitsuse õiguste kärpimist, maakonnakomissaride ameti kaotamist, sõjaväevõimude
tegevusvaldkonna täpsustamist ja sõjaväljakohtute määruse muutmist. Kuna Maanõukogus kõlanud kriitika väljendas usalduskriisi, siis esitas valitsus tagasiastumisavalduse
ning valitsuse avaldusega solidariseerus ka
ülemjuhataja. Toimunud usaldushääletusel
saavutas valitsus enamuse ja sai õiguse jätkata. Ümber kujundati hoopiski kriitikat
toetanud Maanõukogu juhatus. 4 Valitsuse
tegevuse vaagimine Maanõukogus, valitsuse
tagasiastumisavaldus ning kriisi lõpetanud
usaldushääletus tõestavad üheselt, et Asutava Kogu valimiste eel lähtuti Eestis vähemalt
ühest parlamentaarse riigikorra põhiprintsiibist – valitsuskabineti poliitilisest vastutusest
parlamendi ees. Teise põhimõtte – võimude
lahususe – toimimise üle otsustamine on keerukam. Ühelt poolt näis see mitte toimivat,
kuna kogu võimutäius (sealhulgas seadusandlik) oli usaldatud valitsusele, teisalt oli aga
säärane lahendus ajutine ning kõik valitsuse
tähtsamad otsused kuulusid tagantjärele kinnitamisele Asutavas Kogus.
1919. aasta jüripäeval kokku astunud Asutava Kogu üheks tähtsamaks ülesandeks sai
põhiseaduse väljatöötamine. Kuna tegemist
oli aeganõudva tööga, siis otsustati kuni põhiseaduse valmimiseni kehtestada ajutine valitsemiskord. 4. juunil võetigi vastu “Eesti Vaba3
4
5
riigi valitsemise ajutine kord”.5 Niinimetatud
ajutise põhiseadusega sätestatud valitsemise
põhimõtted osutusid ootamatuks, eeskätt seetõttu, et nüüd hüljati varem vaikimisi omaks
võetud parlamentarismi põhimõtted.
Esmapilgul näis küll jätkuvalt olevat tegemist parlamentarismiga. Ennekõike viitas sellele ajutises põhiseaduses fikseeritud võimude lahususe printsiip: seadusandlikku võimu
käsitas Asutav Kogu, valitsusvõim delegeeriti
Vabariigi Valitsusele ning kohtuvõim Riigikohtule. Kuid seejuures kuulus domineeriv
positsioon parlamendile, kelle ülesanded olid
ebaharilikult laialdased. Esiteks täitis Asutav
Kogu parlamendi põhifunktsiooni – teostas
seadusandlikku võimu (võttis vastu seadused,
koostas riigieelarve, kinnitas välislepingud,
otsustas sõja ja rahu üle, valis valitsuse, Riigikohtu ja Riigikontrolli liikmed jne.); teiseks
lahendas ta erakorralisi, Asutava Kogu tüüpi
parlamentidele omaseid ülesandeid – koostas
põhiseaduse ning määras kindlaks maareformi ja teiste põhimõttelist tähtsust omavate
ümberkorralduste (ühiskondliste uuenduste)
alused; kolmandaks teostas aga Asutav Kogu
kontrolli Vabariigi Valitsuse tegevuse üle ning
andis valitsusele ülesandeid ja juhtnööre. Seega, kui novembris 1918 anti nii täidesaatev kui
seadusandlik võim valitsusele ja Maanõukogu
jäi pealtvaataja rolli, siis nüüd kaldus pendel
vastassuunda – Asutava Kogu kätte koondus
lisaks seadusandlikule ka täidesaatev võim.
Sest kuigi täidesaatev võim delegeeriti valitsusele, ei saanud viimane rakendada seda iseseisvalt, vaid üksnes “Asutava Kogu volitusel ja
valve all”, s. t. valitsuse tegevus pidi piirduma
ainult seaduste ja Asutava Kogu korralduste
täitmisega. Asutav Kogu teostas mitte üksnes
kontrolli valitsuse üle, vaid andis valitsusele ka
konkreetseid käske ja korraldusi. Võimude lahususest polnud juttugi, sisuliselt taandati valitsus Asutava Kogu üheks komisjoniks.
Lakkas toimimast ka poliitilise vastutuse
printsiip, sest ministritest-poliitikutest koos-
M. Graf. Eesti rahvusriik. Ideed ja lahendused: ärkamisajast Vabadussõjast Eesti Vabariigi sünnini. – Eesti
ajalugu VI, lk. 265–267.
Eesti Vabariigi sisepoliitika 1918–1920: Dokumentide kogumik. – Ad fontes 5. Tallinn, 1999. lk. 200–204; M.
Graf. Eesti rahvusriik, lk. 268–269.
Riigi Teataja 1919, nr. 44, lk. 345–347.
Tuna 1/2008 7
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
neva valitsuse asemel kavatseti ametisse seada
nn. ametnikkude ministeerium, kuhu kuuluksid poliitiliselt erapooletud erialaspetsialistid.
Erapooletule kabinetile sai ainsana üldpoliitilise kursi kindlaks määrata Asutav Kogu, kes pidanuks püstitama valitsuse ette ka konkreetsed
ülesanded ja osutama nende lahendusteedele.
Tagatipuks kavatseti valitsus kinnitada ametisse tähtajaliselt – üheks aastaks. Loomulikult ei
saanud säärase valitsuse puhul küsimus poliitilisest vastutusest isegi tõstatuda.6
Tagantjärele on täiesti selge, et ajutine
valitsemiskord oli kõrvalekalle Eesti riikluse
arenguloos. Hoopis keerukam on selgitada
niisuguse kõrvalekalde põhjusi. Tavapäraselt
on seda seostatud nii vasakpoolsete domineerimisega Asutavas Kogus kui ka ajutise põhiseaduse koostajate sooviga eriliselt tähtsustada Asutava Kogu rolli. Samuti on väidetud,
et ajutine põhiseadus pidi andma Asutavale
Kogule vaid seadusliku aluse ainuvõimu teostamiseks, samas kui otsus, kas ja kuivõrd seda
võimalust kasutada, jäeti Asutava Kogu enda
langetada.7
Igapäevases praktikas uus valitsemiskord
ei rakendunud. Juba enne ajutise põhiseaduse vastuvõtmist seadis Asutav Kogu ametisse
vabariigi valitsuse, mis ei koosnenud mitte
erialaspetsialistidest, vaid poliitilistest ministritest, ning mille selja taga seisis parlamendis absoluutset enamust omav koalitsioon
(ESDTP, Tööerakond, Rahvaerakond). Kabineti kinnitamisel polnud aastasest valitsemistähtajast juttugi ja asjaosalistele oli selge,
et valitsus püsib üksnes seni, kuni tal on parlamendi usaldus. Seega eelistas Asutav Kogu
tähtajalisele erapooletule spetsialistide valitsusele märksa tavapärasemat kabinetti, mis
kannaks parlamendi ees poliitilist vastutust.
Samuti loobus Asutav Kogu valitsuse
tegevuse otsesest juhtimisest. Enamgi veel,
Asutav Kogu jätkas Maanõukogu praktikat,
andes valitsuse võimkonda mitmed parlamendi ülesanded, eeskätt igapäevase n.-ö. jooks6
va seadusandluse alal. Suurelt jaolt tulenes
selline lahendus sõjaolukorrast, mis tungivalt
nõudis täidesaatva võimu ulatuslikku tegevusvabadust. Kuid tähtsusetu polnud ka asjaolu,
et Asutaval Kogul, kes oli seotud põhjapanevate reformide ettevalmistamisega, ei jätkunud otseseks riigijuhtimiseks aega ega jõudu.
Aja- ja jõupuudust üritati küll kompenseerida
seadusandliku delegatsiooni moodustamisega, kuid otsest kontrolli valitsuse tegevuse üle
ei suutnud seegi teostada.8
4. juunil 1919 valitud põhiseaduse komisjon alustas oma tööd põhimõtteliste küsimuste arutamisega. Üsna üksmeelselt kuulutati
Eesti oludesse sobimatuks nii presidentaalne
süsteem, kuna kardeti, et sõltumatu täitevvõim võiks saada liiga suure tegevusvabaduse
ja seega võimu usurpeerida, kui ka parlamentaarne süsteem, mille kontrollimehhanisme
hinnati liialt nõrgaks. Seetõttu soovitati jätta
ka tulevikus domineeriv positsioon parlamendile ning lisaks sellele suurendada rahva osalust valitsemises.9
Oktoobris 1919 valminud põhiseaduse
algeelnõu10 lähtus komisjoni enamiku tahtest.
Selles kõneldi tähtajalisest valitsusest (sedapuhku peeti valitsuse volituste optimaalseks
kestuseks kahte aastat), rõhutati parlamendi
(Rahvanõukogu) õigust n.-ö. teostada ülemvalvet valitsuse ja selle liikmete tegevuse üle
ning sätestati mehhanismid, mis võimaldasid
kaasata rahva riigi juhtimisse. Nendeks mehhanismideks olid üldlevinud valimisõiguse
kõrval veel rahvaalgatuse ja rahvahääletuse
väga ulatuslik rakendamine. Rahvaalgatuse
korras võisid kodanikud esitada ettepanekuid
ükskõik millise seaduse (ilma igasuguste piiranguteta) vastuvõtmiseks, muutmiseks või
tühistamiseks. Seejuures tuli kõik rahvaalgatuse korras laekuvad ettepanekud panna
rahvahääletusele, mille otsus oli lõplik. Rahvahääletusele sai panna ka parlamendis vähemusse jäänud eelnõusid ja ettepanekuid.
Rahvahääletuse erilisest rollist räägib tõsi-
A. Mägi. Kuidas valitseti Eestis. – Iseseisvuslaste Kirjavara 4. Stockholm, 1951, lk. 20.
Eesti Vabariigi sisepoliitika 1918–1920, lk. 34–35.
8 A. Mägi. Kuidas valitseti Eestis, lk. 25–26.
9 Eesti Vabariigi sisepoliitika 1918–1920, lk. 44–46.
10 ERA, f. 15, n. 2, s. 414, l. 136–140.
7
8 Tuna 1/2008
Ago Pajur / Kolm murdepunkti Eesti sisepoliitikas 1918–1934
asi, et korralised rahvahääletused pidanuks
toimuma kord aastas (hääletamisel võis olla
korraga mitu eelnõud) ning nende vaheaegadel võidi korraldada veel ka erakorralisi
rahvahääletusi. Rahvahääletused olid pädevad otsustama ka parlamendi laialisaatmise ja
ennetähtaegsete valimiste korraldamise üle.
Sisuliselt toonuks põhiseaduse algeelnõu rakendumine kaasa tavapärase esindusdemokraatia asendumise osalusdemokraatiaga.
Kuid ootamatult loobus põhiseaduse komisjon senistest põhimõtetest – nii tähtajalisest valitsusest kui ka valitsevast parlamendist
ja osalusdemokraatiast. On tähelepanuväärne, et tõekspidamised muutusid pärast seda,
kui komisjoniliikmed olid tutvunud toonaste
kõige moodsamate põhiseadustega: 1919.
aasta suvel vastu võetud Soome ja Saksamaa
konstitutsioonidega.11 Mõlemad nimetatud
põhiseadused lähtusid parlamentarismi printsiipidest ning parlamentarism, mida oli varem
peetud sobimatuks, sai nüüdsest eluõiguse ka
Eestis.
Sellega seoses kerkis aga uuesti esile küsimus, millele komisjon polnud seni sobilikku lahendust leidnud (võib-olla polnud
tõsiselt otsinudki) – kuidas tagada võimude
tasakaal? Kuna parlamendi ja valitsusvõimu
tasakaalustamise tõhusaimaks vahendiks on
riigipea (presidendi) institutsioon, siis kirjutati presidendi ametikoht sisse ka 1919. aasta
detsembris valminud parandatud eelnõusse.
Tasakaalustavate mehhanismide loomiseks
andis uus projekt presidendile õiguse kasutada suspensiivset vetot, saata parlament laiali ja
kuulutada välja ennetähtaegsed valimised.
Seega näis 1920. aasta alguses, et kõige
raskemad probleemid on edukalt lahendatud
ja tee põhiseaduse vastuvõtmiseks avatud.
Kuid nii see ei olnud, sest presidendi amet
hakkas kütma kirgi väljaspool põhiseaduse
komisjoni. Laia avalikkuse ette jõudis see
erakondliku ajakirjanduse vahendusel. Vasakpoolsete nõudmisel tõstatati küsimus 18.
veebruaril 1920 Asutava Kogu plenaaristun11
12
13
gil. Kuna koosolek tunnistati eraviisiliseks,
siis pole seal toimunu täpselt fikseeritud,
kuid lõppotsus on hästi teada: riigipea institutsioon kustutati põhiseaduse eelnõust, tema ülesanded jagati parlamendi, valitsuse ja
valitsusjuhi vahel ning tasakaalustava teguri
osa tuli hakata etendama rahval. Tagantjärele
on peetud presidendist loobumise peamiseks
põhjuseks vasakpoolsete kartust koondada
ühe isiku kätte liiga suur võim.12
Asutav Kogu võttis põhiseaduse vastu
15. juunil 1920 ning see jõustus sama aasta
21. detsembril. Riigivalitsemise osas püüdis
põhiseadus sünteesida kahte erinevat ja osalt
lausa vastandlikku süsteemi: nn. Šveitsi süsteemist pärinesid rahva vahetu kontroll parlamendi üle ning rahvahääletuse ülisuur roll
poliitilises elus; parlamentaarsest süsteemist
aga võimude lahususe printsiip ja valitsuse
poliitiline vastutus parlamendi ees. Samas
rakendati mõlemat süsteemi vaid osaliselt,
lahjendatud kujul. Parlamentarismi muutis
osaliseks asjaolu, et täiesti sõltumatuna tegutses vaid kohtusüsteem, kuid täitevvõim
sõltus suuresti seadusandlikust ning puudus
tasakaalustav tegur valitsuse ja parlamendi
vahel. Rahvavalitsuse ideed lahjendas aga
tõsiasi, et rahvahääletuse ja -algatuse õigust
piirati: esiteks ei laienenud rahvaalgatuse ega
-hääletuse õigus kõigile seadustele (riigieelarve, maksud, riigilaenud, välislepingud, sõja,
mobilisatsiooni ja kaitseseisukorra väljakuulutamine) ning teiseks loobuti korralistest
(iga-aastastest) rahvahääletustest ja käsitleti
neid erakorraliste ettevõtmistena.
Rein Marandi arvates oli selline segasüsteem “üsnagi problemaatiline lahendus”,
sest “õiguslik-loogiliselt neid kaht süsteemi
vaevalt võib ühtseks tervikuks kokku sulatada ja tegelikus riigielus nad vaevalt võivad
kõrvuti eksisteerima jääda”.13 Sisuliselt on
sama seisukohta jaganud mitmed teisedki
autorid, leides, et 1920. aasta põhiseaduse
edukaks toimimiseks oli vaja nii kogu rahva
kui ka poliitikute, erakondade, valitsuse ja
A. Mägi. Kuidas valitseti Eestis, lk. 29.
Samas, lk. 30–32; M. Graf. Parteid Eesti Vabariigis 1918–1934 koos eellooga (1905–1917) ja järellooga
(1934–1940). Tallinn, 2000, lk. 292–295.
R. Marandi. Valitud artikleid Eesti riigist ja poliitikast. Tallinn, 2007, lk. 20.
Tuna 1/2008 9
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
parlamendi erakordselt kõrgeid moraalseid
ja eetilisi omadusi. Need polnud aga Eestis
sugugi kõrgemad kui mujal maailmas, pigem
– arvestades demokraatliku traditsiooni puudumist – madalamad. Seetõttu ongi uurijad
enamasti kahelnud säärase tasakaalustamata
parlamentarismi elujõulisuses. Kindlasti ei ole
need kahtlused alusetud, kuid meenutamist
väärib seegi, et aastail 1921–1932 toimis Eesti
Vabariigi põhiseadus üldiselt edukalt.
Niisiis oli 1920. aasta põhiseaduse vastuvõtmine ja jõustumine murdepunktiks eeskätt
juriidilises mõttes. Samas tähendas see siiski
ka senise ebamäärasuse ja ajutisuse asendumist püsivate põhimõtetega, millele tuginedes
võis Eesti riikluse ülesehitamist jätkata.
Teine murdepunkt: kommunistide
putšikatse
1920. aastate algul oli Eestis kolm peamist
sisepoliitilist probleemi: kommunistliku riigipöörde hädaoht, rahva suhtumine omariiklusesse ning poliitiline ebastabiilsus.14
Kõigi nende probleemide lahendamisel kujunes murdepunktiks 1. detsembri putšikatse. Muidugi ei tohi mässu ületähtsustada:
riigipöördekatse ei omanud iseenesest mingit märkimisväärset sisepoliitilist tähendust
ning isegi murrangu otsene põhjustaja oli see
vaid osaliselt. Pigem oli putšikatse näol tegemist väikese tõukega (ajendiga), mis andis
sisepoliitilistele arengutele suuna, mis oleks
varem-hiljem valitsema pääsenud ka ilma
säärase vapustuseta.
Otseselt põhjustas mäss murrangu ainult
esimesena nimetatud probleemi – kommunistliku riigipöörde hädaoht – osas. Teatavasti kujunes 1. detsember EKP jaoks täielikuks enesehävituseks. Väga paljud aktiivsed
kommunistid arreteeriti (osalt lasti koguni
maha), teine osa, sh. kõik partei tippjuhid,
põgenes N. Liitu ega söandanud enam Eestisse naasta. Kümnendi teisel poolel oli Eestis
vaid 300 kommunisti, neistki enamik vanglas.
14
15
Liikumise riismete juhtimine läks sidemeteta,
kogemusteta ja autoriteedita noorte meeste
kätte, kes ei suutnud midagi nimetamisväärset korda saata. Kommunistide mõju alla sattunud poliitilised rühmitused, ametiühingud,
töölisorganisatsioonid jne. tegid oma seniste
suundumustega kas lõpparve või suleti. Mis
aga kõige olulisem – rahva enamik pööras
kommunistidele järsult selja. Kui kümnendi
algul olid kommunistid suutnud saavutada
märkimisväärset edu nii Riigikogu (I koosseisus 5 ja II koosseisus koguni 10 saadikut)
kui ka kohalike omavalitsuste (eriti Tallinnas,
Narvas ja Pärnus) valimistel, siis edaspidi
etendasid nad vaid marginaalset rolli (esinduskogudesse sattusid vaid üksikud kommunismimeelsed isikud).15
Oma osa oli EKP allakäigus ka Kominterni rahakraanide osalisel sulgemisel, kuid
peamine oli siiski Eesti ühiskonda putši tagajärjel tabanud kainenemine. Varem oli,
vaatamata Vabadussõja kogemusele, nagu
unustatud, mida Nõukogude Venest kultiveeritav kommunism endast kujutab ja kohati
(eriti vasakpoolsetes ringkondades) suhtuti
Moskva palgal olevatesse ja Kominterni käske täitvaisse kommunistidesse kui peaaegu
normaalsetesse poliitilistesse partneritesse.
Nüüd võeti aga idast lähtuvat ohtu märksa tõsisemalt ega keelatud vajadusel ka mitte just
kõige demokraatlikumate abinõude rakendamist riigivastaste jõudude ohjeldamiseks.
Sellest andsid hästi tunnistust nii 1925. aastal
vastu võetud “Riigikorra kaitse seadus”, mis
võimaldas määrata riigivastase tegevuse eest
senisest karmimaid karistusi, kui ka Kaitseliidu, millesse pahempoolsed varem halvustavalt suhtusid, tormiline taassünd.
Mässukatse andis aga tõuke mitte üksnes
kommunistidesse suhtumise muutumisse,
vaid ka rahva üldiste hoiakute teisenemisse.
Kümnendi alguses ei olnud rahva mentaliteet
ja hoiakud mitte alati omariiklusele soodsad.
Suhtumine polnud küll kindlasti mitte eitav,
kuid pahatihti üpris leige, kohati ka negati-
A. Pajur. Eesti sisepoliitika probleeme 1920–1924. – Kaks algust: Eesti Vabariik – 1920. ja 1990. aastad. [Ad
fontes 3]. Tallinn, 1998, lk. 95–104.
M. Graf. Parteid Eesti Vabariigis, lk. 222–226; O. Kuuli. Sotsialistid ja kommunistid Eestis 1917–1991. Tallinn,
1999, lk. 41, 46, 50–54.
10 Tuna 1/2008
Ago Pajur / Kolm murdepunkti Eesti sisepoliitikas 1918–1934
vistlik või lausa nihilistlik. Vähemalt mingi
osa rahvast kritiseeris ja halvustas kohati Eesti riiki, kõiki tema samme ja ettevõtmisi. Eriti märgatav oli selline suhtumine Venemaalt
naasnud optantide ning sõja- ja revolutsiooniaastate segadustes üleöö rikastunud ärimeeste seas, kes olid valmis tunnistama välismaal
laialt levinud seisukohta, et väikeriigid pole
pikemas perspektiivis eluvõimelised. Paljudel juhtudel kiruti Eesti piiratust (nii poliitilist ja majanduslikku kui ka kultuurilist) ja
nagu igatseti taga koos Vene impeeriumiga
minevikku vajunud väidetavalt laialdasi võimalusi. Unustati möödaniku negatiivne pool
ja võimendati positiivset. Samas ei jäetud tähelepanuta ühtegi Eestis ilmnevat väärnähet.
Kõike ja kõiki maha tegeva kriitika kõrval ei
ilmnenud vähimatki positiivset programmi.
Niisugune suhtumine kasvas välja ennekõike
toonase poliitilise kultuuri ja demokraatlike
traditsioonide haprusest. Pärast mässukatset
taibati, et oma riik koos kõigi seniste saavutustega ei olegi nii iseenesestmõistetav, vaid
vajab igakülgset kaitset, sh. ka positiivset
mentaliteeti. Siitpeale muutus suhtumine
märksa heatahtlikumaks ja kriitika konstruktiivsemaks. Olulise panuse andis sellesse ka
uue põlvkonna, iseseisvas riigis oma teadlikku elu alustanud ja hariduse saanud noorte
lisandumine riigiehitustöösse.16
Kolmanda probleemi – poliitilise ebastabiilsuse – peamiseks tunnuseks on tihtilugu
peetud sagedasi valitsusvahetusi ja pikale
veninud valitsuskriise. Tegelik olukord ei olnud kaugeltki nii halb, nagu vahel kujutatakse. Valitsused vahetusid küll tõepoolest üsna
tihti, kuid selles polnud midagi erakordset
– toonases maailmas oligi valitsuskabinettide keskmine eluiga tänapäevasest lühem.17
Kui Asutava Kogu perioodi ei saa tõesti normaalseks pidada – vähem kui kahe aastaga oli
võimul neli valitsust (keskmine eluiga kõigest
5 kuud) –, siis aastatel 1921–1924 tegutsenud
16
17
18
19
20
21
neli kabinetti pidasid keskmiselt vastu peaaegu 12 kuud.
Kriitikat ei kannata ka väide, nagu olnuks
sagedastes valitsuskriisides süüdi ebakohane
põhiseadus. Parlament olevat selle alusel saavutanud ainudomineeriva positsiooni ja sundinud valitsusele peale oma tahet, kusjuures
valitsus jäänud aga kaitsetuks, sest puudus
tasakaalustav mehhanism (riigipea). Kui vaadata aastatel 1921–1924 tegutsenud valitsuste
lahkumise põhjusi, siis selgub, et parlamendil
polnud kriiside esilekutsujana mingit rolli:
kaks valitsust astusid tagasi koalitsioonisiseste
lahkhelide tõttu, üks lahkus seoses Riigikogu
ümbervalimistega ning üks erakorralistel asjaoludel (detsembriputši tagajärjel).18 Pigem
võiks 1920. aastate alguse puhul väita, et parlamendi üle domineeris rahva tahe – pärast
veebruaris 1923 toimunud rahvahääletust
usuõpetuse küsimuses, mille otsus erines parlamendis langetatud otsusest, läks Riigikogu
I koosseis ennetähtaegselt laiali.19
Seega pole 1920. aastate alguses põhjust
kõnelda ei sagedastest valitsusvahetustest,
parlamendi diktaadist ega põhiseaduse puudulikkusest. Tegelikult avaldus poliitiline ebastabiilsus peaasjalikult parteide paljususes ja
erakondliku maastiku väljakujunematuses.
Sellest annavad tunnistust parlamendivalimiste tagajärjed. Kui Asutava Kogu valimistel
(1919) konkureeris kümme valimisnimekirja
ning parlamenti pääsesid kaheksa erakonna
esindajad, siis Riigikogu I koosseisu valimistel (1920) olid need arvud vastavalt 18 ja 10
ning II koosseisu valimistel (1923) koguni 26
ja 14.20 Rein Toomla andmetel suutsid Eesti 1923. aasta “rekordi” lüüa poolakad alles
1991. aastal.21
On tähelepanuväärne, et kuigi kõik valimistel ebaõnnestunud nimekirjad jäid järgmistest valimistest kõrvale, asendusid need
kohe uute katsetajatega. Katsetajaid ei peatanud isegi tõsiasi, et reeglina ei saavutanud
Eesti ajalugu VI, lk. 75.
Eesti Vabariik 1918–1940. Ajalooline ülevaade sõnas ja pildis. Koostanud E. Uustalu. Lund, 1968, lk. 76.
A. Ruusmann. Eesti Vabariik 1920–1940. Sisepoliitiline areng. Tallinn, 1997, lk. 42–52.
Eesti Vabariigi sisepoliitika 1921–1929. Dokumentide kogumik. – Ad fontes 12. Tallinn–Tartu, 2002, lk. 53.
Eesti Vabariigi sisepoliitika 1918–1920, lk. 134–135, 172–173; Eesti Vabariigi sisepoliitika 1921–1929, lk. 54–55.
R. Toomla. Eesti erakonnad. Tallinn, 1999, lk. 77.
Tuna 1/2008 11
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
uued nimekirjad erilist edu: Riigikogu I koosseisu viis oma esindajad kaheksast kandideerijast kaks, II koosseisu kuueteistkümnest
kandideerijast neli. Seejuures suutsid I ja
II Riigikokku lisandunud kuuest uuest erakonnast poliitikas kanda kinnitada vaid kaks
(Majandusrühm ning Asunike Koondus),
kuna ülejäänud osutusid ühepäevaliblikateks.
Seoses kandideerinud, kuid valituks mitte
osutunud nimekirjade arvu suurenemisega
kasvas “kaotsi läinud” häälte arv: kui Asutava Kogu valimistel läks kaotsi kõigest 1885
häält (0,4% antud häältest), siis II Riigikogu
valimistel juba 16 645 häält (3,6%).22
Valituks osutunud nimekirjade arvu kasvuga kaasnes paratamatult parlamendi killustatuse süvenemine ning keerustus parlamendi
enamuse toetust omava valitsuskoalitsiooni
loomine. Eriti probleemseks kujunes usaldusvalitsuse moodustamine kevadel 1924, mil
lisaks valitsemise vastutusest põhimõtteliselt
keelduvatele vasakjõududele (sotsiaaldemokraadid, iseseisvad sotsialistid, kommunistid
– kokku 30 kohta) otsustasid opositsiooni
jääda ka Põllumeestekogud (23 kohta). Selle
tulemusena moodustuski 1920. aasta põhiseaduse kehtivusaja ainulaadne vähemusvalitsus,
mille selja taga seisis napp 1/3 Riigikogust.23
Pärast putšikatset astuti mitmeid samme
poliitilise konsolideerumise ja stabiilsuse
kasvatamise suunas. Neist ajaliselt esimene
tehti juba 10. detsembril 1924, kui riigivanem
teatas valitsuse tagasiastumisest, et anda teed
rahvusliku ühtsuse valitsusele, mis suudaks
riigi vapustustest välja tuua. Koalitsioon moodustus uskumatult kiiresti ja 16. detsembril
kinnitas Riigikogu ametisse uue valitsuse,
kuhu kuulusid Põllumeestekogude, Rahvaerakonna, Kristliku Rahvaerakonna, Tööerakonna ja – üle pika aja – ESDTP esindajad,
s. t. 72% parlamendist. Tegelik poolehoid oli
veelgi suurem, sest valitsust toetasid ka koalitsiooni mitte kuulunud väikerühmad. Kuivõrd kommunistlik fraktsioon parlamendis
likvideeriti, võib öelda, et valitsuse selja taga
22
23
24
25
oli Riigikogu täielik toetus ning tegemist oli
seinast seina valitsusega.
Avalikkus nägi laiapõhjalise koalitsiooni
loomises uue ajastu algust Eesti sisepoliitikas.
Seda seisukohta näis kinnitavat ka valitsuse
deklaratsioon, mis oli mõjutatud mässukatse-järgsetest meeleoludest ja erines mitmeti
varasemate valitsuskabinettide samalaadsetest dokumentidest. Deklaratsioonis rõhutati vajadust kindlustada riigi sise- ja välisjulgeolekut, suurendada kaitsekulutusi, võtta
vastu “Riigikorra kaitse seadus”, kiirendada
Kaitseliidu taasloomist, tõhustada isamaalist
kasvatust, taotleda sõjalis-poliitilise Balti
kaitseliidu loomist, osaleda aktiivselt Rahvasteliidu töös jne. Oluliseks võib pidada ka
portfellita ministri ametikoha loomist – selle
ülesandeks jäi Eesti kasuks välismaal tehtava propagandatöö koordineerimine. Varem
ei pandud positiivsele välispropagandale vajalikku rõhku ning kahjuks loobuti ka hiljem
(propaganda)ministri kohast.24
Teiseks sammuks poliitilise konsolideerumise teel oli erakondade ühinemine. Sellega
oli püütud algust teha varemgi, kuid ainsaks
saavutuseks jäi aastail 1923–1925 Riigikogus
tegutsenud Demokraatlik Liit, mis koosnes
Rahvaerakonna, Kristliku Rahvaerakonna
ja Rahvuslik-Vabameelse Partei esindajatest.
Kõneldud oli ka sotsialistide (Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei ja Iseseisva
Sotsialistliku Tööliste Partei) võimalikust liitumisest, kuid ikka leidus piisavalt erimeelsusi nii parteide ideoloogias ja programmis
kui ka juhtivtegelaste isiklikes suhetes. Nüüd,
mil oli tarvilik senisest jõulisemalt vastanduda kommunistidele, suudeti ebakõlad kõrvale
jätta ning aprillis 1925 sündis Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei.25 Siiski ei leidnud sotsialistide eeskuju kohest järgimist ning järgmine
ühinemine sai teoks alles sügisel 1931, mil
Kristlik Rahvaerakond sulas kokku Rahvaerakonnaga. See oli igati loogiline samm,
sest kristlased olid Asutava Kogu valimiste
eel võrsunudki Rahvaerakonna rüpest ning
Eesti Vabariigi sisepoliitika 1918–1920, lk. 134–135; Eesti Vabariigi sisepoliitika 1921–1929, lk. 54–55.
A. Mägi. Kuidas valitseti Eestis, lk. 61.
Eesti Vabariigi sisepoliitika 1921–1929, lk. 120–125.
O. Kuuli. Sotsialistid ja kommunistid Eestis, lk. 41.
12 Tuna 1/2008
Ago Pajur / Kolm murdepunkti Eesti sisepoliitikas 1918–1934
ka järgnenud aastail oli harrastatud üpris tihedat koostööd ja kaitstud suhteliselt sarnaseid põhimõtteid.26
Ühiskonna konsolideerimise raames pöörati putšijärgselt tähelepanu vähemusrahvustele. Nende lojaalsust Eesti Vabariigile peeti
möödapääsmatult vajalikuks. 1925. a. võeti
vastu “Vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse
seadus”, mis sätestas kultuurautonoomia põhimõtte. Sedagi seadust oli kavandatud juba
ammu (vastav lubadus sisaldus “Iseseisvusmanifestis”), kuid selle ettevalmistamine oli
veninud. Mässukatse andis uue tõuke, huvi
vähemusrahvuste vastu suurenes ning seadus
valmis kiiresti ja tõrgeteta. Kultuurautonoomia täitis oma ülesande – rahvuslikud konfliktid olid Eestis praktiliselt tundmatud ning
Eesti maine maailma avalikkuses paranes.27
Poliitilise stabiilsuse suurendamisele aitas kaasa uus valimisseadus. II Riigikogu
valimistel ilmnenud killustatus (26 osalenud
nimekirja ja 14 parlamendifraktsiooni) sundis
otsima võimalusi vähendamaks kandideerivate valimisnimekirjade arvu. Novembris
1923 moodustati parlamendikomisjon valimisseaduse muutmiseks ning komisjoni
soovituste põhjal töötas kohtuministeerium
välja “Riigikogu valimise, rahvahääletamise
ja rahvaalgatamise seaduse”. 18. veebruaril
1926 vastu võetud uus valimisseadus nõudis
kandideerivatelt erakondadelt kautsjoni sissemaksmist ja luges Riigikokku valituks ainult
need parteid, kes said vähemalt 2% häältest.
Sel moel loodeti kõrvaldada valimistelt pelgalt kohalikku tähtsust omavad nimekirjad
ja mitmesugused pullivennad, kes üksnes diskrediteerisid parlamentarismi ideed. Valimiskünnise veelgi ulatuslikum tõstmine polnud
võimalik, sest see jätnuks parlamendist välja
vähemusrahvused.28
Kandideerivate nimekirjade arv järgnevalt
väheneski. III Riigikogu valimistel osales 14
ja valiti 10 nimekirja; IV Riigikogu puhul olid
vastavad arvud 11 ja 10. Tähelepanuväärt on,
et valitute hulgas ei olnud ühtegi uut erakonda ning ka 1923. aasta uustulnukatest jäi
ainsana poliitikasse püsima Asunike Koondus. IV Riigikogu valimistel osalesid ainult
parlamendierakonnad (ainsaks erandiks kalameeste ja väikemaapidajate nimekiri, mis
kogus 6012 häält).29
Poliitilise elu ja erakondliku süsteemi
stabiliseerumisest kõnelesid ka valimistulemused. Juba III Riigikogu kohtade jaotus
sarnanes üldjoontes II Riigikoguga: erandiks
vaid asunike ja sotsialistide osakaalu järsk
tõus. Esimene tulenes asjaolust, et asunikud
esinesid esmakordselt üleriigiliselt (1923. a.
kandideerisid ainult kolmes maakonnas);
teise põhjusteks olid nii kommunistide kadumine legaalsest poliitikast kui ka sotsialistide
ühinemine. Ülejäänud erakonnad kordasid
sisuliselt varasemat tulemust. IV Riigikogu
valimistagajärjed olid peaaegu identsed III
Riigikoguga: erakondade tulemused erinesid
varasematest vaid 0,5–2,2% võrra.
Erakondade esindatus Riigikogu teises, kolmandas ja neljandas koosseisus.30
ES(D)TP
Põllumeestekogud
Asunike Koondus
Tööerakond
Rahvaerakond
26
27
28
29
30
II Riigikogu
Häälte % Kohti
14,0
15
21,6
23
3,8
4
11,2
12
7,5
8
III Riigikogu
Häälte % Kohti
22,9
24
21,4
23
13,5
14
12,4
13
7,4
8
IV Riigikogu
Häälte % Kohti
24,0
25
23,1
24
13,7
14
10,2
10
8,9
9
M. Graf. Parteid Eesti Vabariigis, lk. 209, 234–236.
A. Ruusmann. Eesti Vabariik 1920–1940, lk. 14; Eesti ajalugu VI, lk. 75–76.
Eesti Vabariigi sisepoliitika 1921–1929, lk. 57–60.
Samas, lk. 64, 74.
A. Ruusmann. Eesti Vabariik 1920–1940, lk. 37.
Tuna 1/2008 13
E E S T I
V A B A R I I K
Vasakradikaalid
Kristlik Rahvaerakond
Venelased
Sakslased(-rootslased)
Majandusrühm
Rahvusvabameelsed
Üürnikud
Demobiliseeritud
Kommunistid
4,7
7,3
4,1
3,5
2,2
4,5
1,3
1,2
9,5
9 0
5
8
4
3
2
4
1
1
10
Seevastu valitsuste püsivuse osas märkimisväärseid muudatusi ei toimunud. Detsembrist
1924 kuni juunini 1932 (91 kuu jooksul) oli
võimul 9 valitsust. Seega kujunes keskmiseks
valitsemisajaks veidi üle 10 kuu, mis oli võrreldav (pisut madalam) aastatega 1921–1924,
kuid märgatavalt rohkem kui Asutava Kogu
ajal. Endiseks jäid ka valitsuste lahkumise
sagedasemad põhjused: üheksast valitsusest
kolm lahkus koalitsiooni lagunedes, kolm pärast korralisi parlamendivalimisi ja üks erakorralistel asjaoludel (erakondade ühinemisest tulenenud jõuvahekordade muutumine
Riigikogus). Ning vaid kahe valitsuse tagasiastumist võiks hea tahtmise korral seostada
parlamendi diktaadiga, sest riigivanem sidus
hääletamistulemused Riigikogus usaldusküsimusega. Siingi oli parlamendi “süü” rohkem
kui tagasihoidlik, sest usaldusküsimus tõstatati valitsuse algatusel.31
Kui putšieelne periood oli ennekõike otsingute ja kujunemise aeg, siis ajavahemikku
1925–1932 võiks iseloomustada – laenates
Jaak Valge määratlust sama perioodi majandusolude kohta – kui normaalse sisepoliitika
aastaid.
Kolmas murdepunkt: Suur depressioon
Kolmandaks murdepunktiks Eesti sisepoliitikas kujunes kriis, mille kutsus esile Suur depressioon. Majanduskriis jõudis Eestisse 1930.
aasta teisel poolel ja tõi peagi kaasa pankrottide laine, tööpuuduse kasvu ja elukvali31
32
Samas, lk. 54–62.
Eesti ajalugu VI, lk. 83.
14 Tuna 1/2008
5,9
5,4
3,3
2,5
2,4
0,9
1,3
-
6
5
3
2
2
-
6,2
4,1
2,5
3,2
2,9
-
6
4
2
3
3
-
teedi languse. Halveneva majanduskliimaga
kaasnes järjekordne muutus rahva hoiakutes
ja suhtumises. Ennekõike hakkasid inimesed
süüdlasi otsima. Süüdlaseks peeti poliitikuid,
kes tegutsevat ainult isiklike võimuambitsioonide rahuldamise nimel, hoolimata riigi
ja rahva käekäigust; erakondi, mis piirduvat
üksnes omaenese kitsaste partei-poliitiliste
sihtide rahuldamisega; Riigikogu, mis olevat
kehtestanud valitsuse üle diktaadi; valitsust,
mis ei oskavat ega suutvat piisava iseseisvuse
ja enesekindlusega toimida. Selliste süüdistuste tulemusel langes nii poliitikute ja erakondade kui ka Riigikogu ja valitsuse autoriteet ning järjest rohkem hakkas ilmnema
rahva võõrandumine riiki juhtivatest institutsioonidest. Pinevust lisas opositsioonijõudude
lahmiv, liialdav ja ebakonstruktiivne kriitika
ning teravad ründed oma poliitiliste vastaste
aadressil. Seejuures ei kohkutud tagasi tahtlikust mustamisest, alusetutest süüdistustest,
tühiste möödalaskmiste ülespuhumisest suurteks skandaalideks. Veelgi rohkem kütsid kirgi põhiseaduse muutmise kavad, poliitilised
kihutuskoosolekud ja rahvahääletused.32
Paralleelselt mentaalsete muudatustega
ja osalt nende tulemusel süvenes poliitiline
killustatus, vähenes stabiilsus, sagenesid valitsuskriisid ja keerustus nende lahendamine. Need protsessid olid siiski aeglased ja
ilmnesid selgelt alles 1932. aastal. Esialgu
võis näida isegi vastupidi: 1929. aastal valitud Riigikogu IV koosseis tegi oma igapäevatööd edukalt ning valitsuste keskmine
eluiga küündis jätkuvalt 12 kuu piirimaile.
Ago Pajur / Kolm murdepunkti Eesti sisepoliitikas 1918–1934
Lisaks sai 1932. aasta algul teoks kaua oodatud erakondade liitumine. Alustuseks ühinesid agraarerakonnad – Põllumeestekogude
ja Asunike Koonduse baasil moodustus uus
poliitiline rühmitus, mis pälvis rahvasuus
ühinenud põllumeeste erakonna nime. See
samm innustas omakorda tsentrumiparteisid
ning Rahvaerakonna ja Tööerakonna liitumisel tekkis Rahvuslik Keskerakond, millega
ühines ka Majandusrühm. Kahjuks polnud
need ühinemised enam nii loomulikud nagu
varasem sotsialistide liitumine ning Kristliku
Rahvaerakonna kokkusulamine Rahvaerakonnaga, vaid tulenesid eeskätt kiirete poliitiliste dividendide lootusest. Sellisel üpris
ebakindlal alusel toimunud ühinemised ei
pidanud järgnenud ajaproovile vastu ning
erakondade liitumisest loodetud konsolideerumine osutus vaid näiliseks.33
Kuid Riigikogu V koosseisu valimistele
läksid vastmoodustatud suurerakonnad vastu
veel enesekindlatena ja täis võidulootusi. Ja
ehkki unistused absoluutse enamuse saavutamisest ei täitunud, kujunes Riigikogu V koosseis oma eelkäijatest oluliselt erinevaks. V
Riigikogus olid esindatud kolm suurt erakonda (ühinenud põllumehed, keskerakondlased,
sotsialistid), kellele lisandus kolm väikest rühmitust (venelased, sakslased, pahempoolsete
tööliste ja kehvikute nimekiri). Paljud pidasid
sellist jõudude jaotust optimaalseks.
Erakondade liitumine avaldas otsest mõju
ka valitsuste loomise protsessile. Kui varem
koosnes parlament kümne erakonna esindajatest, kes põhimõtteliselt võinuks kõik osaleda valitsuskoalitsioonide moodustamisel, siis
nüüdsest tuli arvestada vaid kolme suurega
ning väikeerakondade marginaliseerumine
jätkus. Otsustav roll kuulus ühinenud põllumeestele, kes võisid enamusvalitsuse luua nii
keskerakondlaste kui ka sotsialistidega. Seevastu Keskerakonnal ja ESTP-l ei piisanud
enamusvalitsuse moodustamiseks omavahelisest koostööst ning koalitsiooni vajati ilmtingimata ka ühinenud põllumehi.34
33
34
35
Negatiivsetest arengutest torkas esimesena
silma uute poliitiliste jõudude teke. Üle mitme
aasta osales V Riigikogu valimistel tervenisti
kolm uut valimisnimekirja: Rahvuslik Töökoondus, Põllumeeste Ühing, Sotsialistlik
Tööliste ja Talupoegade Partei. Ehkki ükski
neist valimiskünnist ei ületanud, tõestas uute
erakondade sünd, et kaugeltki kõik pole olemasolevate erakondadega rahul. Kolme peale
kokku saadi üle 19 000 hääle, mis läksid seega kaduma. Samal ajal püüdsid aktiviseeruda
kommunistid, kes lootsid kasutada majanduskriisi oma huvides ning arendasid senisest
aktiivsemat propagandat nii Eesti valitsejate
kui ka kapitalistliku korra vastu. Ja muidugi
ei tohi unustada kriisiaastail esile kerkinud
suurimat poliitilist liikumist – Eesti Vabadussõjalaste Keskliitu, mis ei defineerinud end
küll erakonnana ja jäi Riigikogu valimistest
kõrvale, kuid mõjutas ometi oluliselt kogu
varasemat erakondlikku maastikku.
Teiseks selgus varsti, et kriisi tagajärjel
teostunud ühinemised polnud õnnestunud.
Ühinenud põllumeeste erakond lagunes
uuesti asunikeks ja kogupõllumeesteks; Rahvuslikust Keskerakonnast ja ESTP-ist lahkus
aga hulk saadikuid, kes jäid Riigikokku edasi
erapooletuna. Nende protsesside lõpptulemusena parlamendi killustatus koguni suurenes,
sest erapooletud rahvaesindajad tegutsesid
ainult omal äranägemisel.35
V Riigikogu erakondliku koosseisu
muutumine (kohtade arv).
Erakond
Ühinenud põllumehed
Põllumeestekogud
Asunike Koondus
Rahvuslik Keskerakond
ESTP
Töölised ja kehvikud
Venelased
Sakslased
Erapooletud
1932
42
23
22
5
5
3
-
1934
20
19
19
19
5
5
3
10
M. Graf. Parteid Eesti Vabariigis, lk. 180–181, 209–211.
A. Ruusmann. Eesti Vabariik 1920–1940, lk. 75.
Eesti ajalugu VI, lk. 83–84.
Tuna 1/2008 15
Ago Pajur / Kolm murdepunkti Eesti sisepoliitikas 1918–1934
Kolmandaks keerustus valitsuskabinettide
moodustamine, ehkki näiliselt võinuks see pärast kolme suure poliitilise jõu kujunemist isegi
lihtsustuda. Juba esimese V Riigikogu valitsuse loomisel tekkis hulk ületamatuid vastuolusid, mis muutsid koalitsioonikõnelused ülimalt
keerukaks (mitmed poliitikud loobusid) ja
pikaajaliseks (aega kulus 29 päeva). Lõpuks
kinnitati ametisse kabinet, kus olid esindatud
ühinenud põllumehed ja keskerakondlased.
Vaatamata näiliselt tugevale seljatagusele hakati valitsust kritiseerima kohe, ilma mingi armuajata, ning ajapikku kriitika üksnes tugevnes. Õli lisas tulle vabadussõjalaste aktiivsus
ja põhiseaduse muutmise rahvahääletus, mille
tulemused üllatasid Riigikogu ebameeldivalt.
Seetõttu tekkisid lahkarvamused koalitsiooni
sees ning Keskerakond kutsus pärast 2,5 kuud
kestnud valitsemist oma ministrid tagasi. Nii
lühiealist valitsust polnud Eestis varem nähtud.36
Seevastu valitsuskriis venis jällegi väga
pikaks, kestes taas 29 päeva. Seejärel moodustunud valitsus oli aga hoopis uudne nähtus Eesti poliitilises elus. Väidetavasti polnud
tegemist tavapärase koalitsioonivalitsusega,
vaid usaldusvalitsusega – poliitiliselt erapooletu töökabinetiga, mis loodi isikliku usalduse
alusel riigivanema ja tema ministrite vahel.
Millest iganes, kuid normaalsest sisepoliitilisest kliimast ja stabiilsusest ei andnud säärane samm kindlasti tunnistust. Süveneva
kriisi ja krooni kursi ümber toimuva terava
võitluse õhkkonnas (see tõi kaasa ühinenud
põllumeeste erakonna lagunemise) pidas valitsus vastu napilt pool aastat.37
Järgmise valitsuse moodustamisel proovis
22 päeva jooksul oma võimeid seitse poliitikut (mõned korduvalt), kuid asjatult. Soodsama olukorra loomiseks jäeti ühe riigivanemaks pürgija nimi saladusse ja ajakirjandus
lõi lärmi “musta maski valitsuse” loomise
pärast. Lõpuks kujundatud kabinet, kuhu
kuulusid keskerakondlased ja asunikud, sai
parlamendis 51 poolt- ja 40 vastuhäält ning
pälvis “kroonikukutajate valitsuse” nime.
36
37
38
Koalitsiooni ja opositsiooni vastuolud muutusid erakordselt teravaks, mistõttu valitsuse
tegevus näis koosnevat ainult skandaalidest:
valitsuskriisi venimine, paljude katsete luhtumine, riigivanema kandidaati ümbritsev
saladus, opositsiooni korraldatud töötakistus
valitsuse deklaratsiooni ettelugemisel, hävitajate müük Peruule, krooni devalveerimine,
kaitseseisukorra (esialgu osalise, hiljem üleriigilise) kehtestamine, põhiseaduse rahvahääletused jne. Kõike seda arvestades pole
ime, et valitsus pidas vastu vaevalt viis kuud
ning lahkus kohe pärast kolmanda rahvahääletuse tulemuste selgumist.38
Seega oli juulist 1932 kuni oktoobrini
1933 võimul kolm valitsust, mille keskmine
eluiga küündis vaevu viie kuuni. Neile aastatele oli tüüpiline ka valitsuskriiside erakordne
venimine ja tohutud raskused uue kabineti
kokkusaamisel.
Suure depressiooniga kaasnenud järsust
majanduslangusest alguse saanud sisepoliitiline kriis juhatas sisse üleminekuajastu, mis
viis lõpptulemusena Eesti Vabariigi parlamentaarse demokraatia juurest autoritaarse
režiimini.
Ago Pajur
(1962)
Lõpetanud 1986. a. Tartu ülikooli ajaloolasena.
Doktoritöö kaitsnud 1999. a. samas. Aastast
2000 Tartu Ülikooli Eesti ajaloo dotsent. Peamised uurimissuunad: Eesti poliitiline ja sõjaline ajalugu 20. sajandi algupoolel.
A. Ruusmann. Eesti Vabariik 1920–1940, lk. 75–76; A. Mägi. Kuidas valitseti Eestis, lk. 65.
A. Ruusmann. Eesti Vabariik 1920–1940, lk. 80–82; A. Mägi. Kuidas valitseti Eestis, lk. 66.
A. Ruusmann. Eesti Vabariik 1920–1940, lk. 82–84; A. Mägi. Kuidas valitseti Eestis, lk. 66.
16 Tuna 1/2008
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
Eesti aeg ja
iseseisvuse
taastanud Eesti
Jaak Valge
Foto: M. Mänd
K
ui asute maalt elama otse suurlinna, siis kogete oma naabrite harjumuste, eemärkide
ja väärtushinnangute erinevust hoopis selgemalt
kui siis, kui oleksite enne oma külast Tallinnasse tulekut elanud vahepeal pikka aega näiteks
Kadrinas või Mõisakülas ja siis Haapsalus või
Rakveres. Meiega on ka nii, aga mitte päris:
me oleme oma agraarühiskonnast ehk külast
sattunud esialgu kohta, mis sarnaneb kinnipidamisasutusega, ja sealt kohe postmodernsesse
üleilmastunud suurlinna, s. t. tänapäeva. Kuid
kaks poolesajandilise ajavahega üksteisele
järgnenud iseseisvusaega lausa provotseerivad
võrdlusi tegema. Ning kontrast saab väga selge.
Kujutagem nüüd ette, et 1934. aastast,
ajast, mil oli möödas 15 aastat Eesti iseseisvumisest – seesama aeg, mis praegu taasiseseisvumisest – on tänasesse Eestisse tulnud keegi
isik, kes on omas ajas ühiskonnast ja poliitikast
piisavalt huvitatud, asjadest teadlik ning tollase
tüüpilise maailmatunnetusega. See tähendab,
et ta usub üldiselt progressi – tema elukäsitluse
aluseks on arvamus, et maailm läheb üldreeglina – ehkki tagasilöökidega – õiglasemaks, inimesed saavad targemaks ning täiustuvad muul
kombel; tema mõtlemine on rahvusriigi-põhine ja ta ei ole kogenud rämpsteabe ajastut,
s. t. on veendunud kirjutatud sõna jõus ning
õigsuses rohkem kui meie tänapäeval. Ning
1
loomulikult ei saa tal olla aimugi poliitilise
korrektsuse kaasaegsetest tabudest.
Kõigepealt saaks ta ilmselt muidugi šoki
meie aja tehnoloogiast ning tema arvamus,
et maailm on järsult paremaks läinud, leiaks
esialgu vahest kinnitustki. Peagi näeks ta aga,
et maailm on hoopis teistsugune, kui tema ette kujutada oskas, riikide majandused ning
– mis veel olulisem – rahvad on omavahel
kokku põimunud ning rahvusriike vähemalt
selles mõistes, nagu tema sellest aru sai, läänemaailmas ei ole. Kuid kas maailm on paremaks muutunud – paremaks selles tema,
1930. aastate mõistes –, sellele ei oskaks ta
ilmselt vastata. Sest hoolimata maailma jõukuse tohutust kasvust, pretsedenditust tehnoloogilisest revolutsioonist ja ülemaailmse küla kujunemisest pole käärid jõukate ja vaeste
vahel kahanenud, vaid kasvanud. Enamgi
veel, kaldun arvama, et ta võiks olla vapustatud, kui leiaks, et valge mees räägib küll igal
sammul inimeste võrdsusest, ent nälga sureb
hoopis rohkem inimesi kui tema ajal, 1930.
aastatel, mil neeger oli veel poliitiliselt täiesti
korrektne väljend. 1930. aastate lõpul, ajal,
mil maailm oli majanduslikult killustunud,
moodustas keskmise aafriklase sissetulek 37%
keskmise maailma elaniku omast, 21. sajandi
haku üleilmastunud maailmas aga vaid 25%.1
Arvutusalus: Angus Maddison. A. Maddison. The World Economy. Historical Statistics. OECD, 2003, lk. 258,
262–263; A. Maddison. The World Economy. A Millenial Perspective. OECD, 2001, lk. 126.
Tuna 1/2008 17
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
Ning talle oleks ehk suhteliselt arusaamatu,
et meedia esiuudiste hulka ei kuulu see, kas
ja missuguseid jõupingutusi tehakse meie vähem õnnelike kaaslaste aitamisel. Ning et asi
ei ole ainult ärile orienteeritud meedias, vaid
et selles ajas, kuhu ta on sattunud ja mida
millegipärast peetakse antirassistlikuks, siis
huvituvadki Lääne inimesed rohkem Paris
Hiltonist kui kümnetest tuhandetest iga päev
nälga ja nakkushaigustesse surevatest teise
nahavärviga inimestest.
Kui ta need globaalse maailma grimassid teadvustaks, oleks talle selge, et Eesti 70
aasta muutused ei ole hoopiski mitte Eesti
enda, vaid eelkõige tolle taustsüsteemi muutused, kus Eesti toimida saab. Küll aga saaks
ta peagi aru, et Eesti on nende muutuste esireas. Tema ajal oli Eesti oma aja kontekstis
küll küllaltki avatud, kuid meie aja mõistes
väga sissepoole pööratud. Väliskaubanduskäive moodustas ligikaudu kolmandiku, 2
otseste välisinvesteeringute osakaal oli hinnanguliselt 10% ringis SKT-st. Tänapäeval
moodustab väliskaubanduskäive ligi 140%3
ja otseste välisinvesteeringute osakaal Rootsi majandusajaloolaste Mikael Lönnborgi,
Mikael Olssoni ja Michael Rafferty andmetel ligi 80% SKT-st. Seejuures on esimene
suhtarv lihtsalt väga suur, teine aga maailma
üks kõige kõrgemaid suhtarve. Ning kui see
on nõnda nüüd, 21. sajandi hakul, siis järelikult ka kogu senise maailmaajaloo vältel.
Ajakirja Foreign Policy globaliseerumisindeks võtab arvesse ainult majandusnäitajaid
ning selle kohaselt on Eesti globaliseerumisulatuselt maailmas kümnes riik.4 Ent kui defineerida üleilmastumist laiemalt, ka erinevate kultuuride puutepinna suurenemisena,
nagu seda tihti tehakse, ning võtta aluseks
immigrantrahvastiku suhtarv (Eestis ülikõrge 1/3), siis tõuseme üleilmastumise edetabelis kui mitte päris esimeseks, siis kindlasti
ettepoole.
2
3
4
***
Kui nüüd meie kujutletav mees või naine hakkaks tegema võrdlusi 1933.–1935. ja 2005.–
2007. aasta Eesti vahel, siis võiks teda esimesena huvitada meie välispoliitika seis, õigemini
julgeolek. Nii tollal kui ka nüüd on meie välispoliitika ainsaks ja põhiliseks eesmärgiks oma
julgeoleku kindlustamine. 1933.–1935. aastal
oli meie julgeolek nõrk, ehkki riigijuhid seda
selgelt veel ei teadvustanud, või vähemalt kõvasti ei rääkinud. Tegelikult pidi Eestile olema
juba 1925. aastal, pärast kommunistide võimuhaardekatset arusaadav, et meil pole üht suurt
ja ustavat sõpra, nimelt just siis keeldus Inglismaa oma laevastikku Balti merele Eesti toetuseks demonstratsioonesinemisele saatmast.
Sellest hoolimata pidasid eestlased inglasi oma
parimateks sõpradeks edasi. Valikut ju ei olnud. Ning abi Vabadussõjas ei läinud meelest.
Inglastel oli aga vastupidi, sõpru jalaga segada
ning eestlased esimeste hulka küll ei kuulunud.
Inglaste käsitluses olid nad 1918.–1920. aasta
aktsioonide käigus, mil nende eesmärk oli
Läänemere regiooni puhastamine sakslastest
ja bolševikest, saanud ühtlasi kaasandena ka
kolm truud sõpra, kellega nad hiljem midagi
peale hakata ei osanud. Tallinnas ei resideerinud Inglise saadikutki. Õnneks oli N. Liidu
poliitika Eesti jt. Balti riikide suhtes olnud
üldiselt kohmakas, segane ja ebajärjekindel,
aga üks eesmärke, samuti nagu Saksamaalgi,
oli pidurdada piiririikide, s. t. Soome, Eesti,
Läti, Leedu ja Poola tihedamat sõjalispoliitilist
koostööd. Seda oli kerge teha, sest neil riikidel
oli ju kogu aeg omavahelist purelemist. Kõige suurem probleem – Vilnius – oli muidugi
Poola ja Leedu vahel, aga ka Eesti ja Läti vahel oli esialgu piiriprobleem, millele järgnes
majanduslik rivaalitsemine, kaasa arvatud
Nõukogude kaupade läbiveo ja ekspordituru
pärast, mida loodetud ulatuses kumbki riik
ei saanudki. Küll aga ohverdati sellele oma-
Arvutusalus: Eesti arvudes 1920–1935. Tallinn, 1937, lk. 130; J. Valge. Uue majanduse lätteil. Eesti sisemajanduse kogutoodang aastatel 1923–1938. – Akadeemia 2003, nr. 12, lk. 2720; 2722–2723.
Arvutusalus: Eesti Statistikaameti kodulehekülg. http://www.stat.ee/files/evaljaanded/2007/pohinaitajad-200710.
pdf. 27.10.2007. Arvestatud 2006. aasta SKT ja väliskaubanduskäibe alusel.
Foreign Policy. The Globalization Index 2007. http://www.foreignpolicy.com/story/cms.php?story_
id=3995&page=1. 27.10.2007.
18 Tuna 1/2008
Jaak Valge / Eesti aeg ja iseseisvuse taastanud Eesti
vaheline tihedam majanduskoostöö. Eesti ja
Soome suhteid oli 1920. aastatel tumestanud
aga alkoholiprobleem.
Pärast natside võimuletulekut hakkas N.
Liit Balti riikide liitu toetama, motiiviks puhvri
vajadus Saksamaa võimaliku kallaletungi puhuks. N. Liidu huvides oli, et selle liidu looksid
Eesti, Läti ja Leedu ning seal poleks Soomet
või Poolat. See 1934. aastal moodustatud liit
oli nõrguke ja relvastuva Euroopa taustal nõrgenes 1930. aastate teisel poolel veelgi. Eesti
suhted Soomega, oma hõimurahvaga, halvenesid ka Pätsi diktatuuri tõttu ning seegi ühtis N.
Liidu huvidega, sest soomlasi pidasid nad väga
nõukogudevaenulikuks. Ka vabadussõjalaste
võimuletulekut peljati N. Liidus just nende tihedate sidemete tõttu soome hõimuvendadega, mitte väidetava demokraatiavastasuse või
fašismimeelsuse tõttu. Tõsi, sõltub definitsioonist. Fašistideks kiputi nimelt tollal N. Liidus
sarnaselt tänase Venemaaga pidama mitte korporatiivse ühiskonna pooldajaid või juudivastaseid, vaid lihtsalt kõiki neid, kes olid sovettide
vastu. Vabadussõjalased olid bolševike silmis
muidugi eriti fašistid, sest nad olid, relv käes,
kommunistide vastu võidelnud. Niisiis, Eesti
välispoliitiline olukord edaspidi järjest nõrgenes. Ka Lätiga, sajanditepikkuse saatusekaaslasega, ainsa potentsiaalse kindla truu liitlasega,
hakkas vahekord muutuma järjest ebausalduslikumaks. Olgu siinkohal toodud järgmine
näide. 1934. aasta sügisel, pärast Pätsi pööret
nurises N. Liidu saadik Aleksei Ustinov oma
tavalisel kombel selle üle, et Eesti ei ole N.
Liidu vastu piisavalt sõbralik, ei osale viimase
poliitilistes kombinatsioonides ega kiida neid
heaks. Eesti välisminister Julius Seljamaa oli
tavaliselt üliviisakas, aga seekord ei hakanud
põiklema, vaid ütles Ustinovi ettekande kohaselt otse, et “kogu Eesti välispoliitika seisneb
kõrvalejäämises igasugustest agressiivsetest
kombinatsioonidest, või sellistest, mis võiksid
Eesti tõmmata mingisugustesse konfliktidesse; kuid kui kusagilt otsustatakse rünnata tema
iseseisvust, siis leiab endas jõudu (ja leiab ka
sõbrad), et viimseni oma iseseisvuse eest seista”. See dokument läks välisasjade rahvakomis5
sari asetäitjale Boriss Stomonjakovile, kes oli
seda lugedes sinise pliiatsiga alla kriipsutanud
“leiab ka sõbrad” ja teinud äärele küsimärgi.5
Ühesõnaga, Eestil häid sõpru ei olnud ja sellest
sai aru ka põhivaenlane. Iseseisvus sai püsida
vaid tasakaalul N. Liidu ja Saksamaa vahel,
sest kumbki ei soovinud teise mõju laienemist
Balti regiooni. Kui mõlemad olid nõrgad, nagu
1920. aastatel, oli see küll ohtlik, kuid mitte
nii ohtlik, nagu 1930. aastate teisel poolel, mil
mõlemad tugevnesid. MRP tähendas aga seda,
et tasakaalu enam ei olnud.
Täna on meil kõik teatavasti üsna teistmoodi, vähemalt pealiskaudselt vaadates. Kui
kahe maailmasõja vahel ei õnnestunud Eestil
tagada oma julgeolekule tugevat alust enne,
kui tema potentsiaalsed vaenlased – Saksamaa
ja N. Liit – taas tugevaks said, siis tänapäeval
on see võib-olla paremini õnnestunud. Kujutagem ette, et 5–10 aastat tagasi, ajal, mil otsustati Eesti NATO ja EL liikmelisust, oleks
Venemaa olnud nii tugev kui praegu. Kas Eestil oleks siis olnud lootust nende organisatsioonide liikmeks saada? Niisiis, formaalselt võttes
peaks meil sõpru palju olema. Paraku me ei
tea, kui suureks osutub meie sõprade sõprus
siis, kui häda käes on. Tõsi, pärast pronksiööd
käis meil küll siin Tallinna sadamas ka Inglise
ristleja. Aga mida see laiemalt tähendas, me
ei tea. Kas NATO 5. artiklit, mis nõuab teiste
liikmesriikide appitulekut juhul, kui ühte liikmesriiki rünnatakse, ikka rakendatakse või
otsitakse mingi juriidiline nõks, et seda mitte
teha? Kas me ise suudame piisavalt vastu pidada, et liitlastele näidata, et meil tõsi taga on, et
me ikka tahame, et meid aidatakse? Kui pikk
aeg on üksivõitlemiseks piisav aeg? Kas meie
välisteenistus on nii tugev, et suudab tagada
“pildiloleku” juhul, kui vallandub agressioon
meie vastu, või lekib just siis globaalsesse infovõrku megauudisena näiteks Paris Hiltoni
grupiseksivideo, mis klammerdab läänemaailma inimeste pilgud ning lämmatab kusagil
perifeerias toimuva poliitilise sündmuse?
Küll on aga selge, et Soome ja Lätiga meil
jällegi lähedasi suhteid ei ole, täpsemalt, need
suhted on veel vähem lähedased kui 1930. aas-
A. Ustinov B. Stomonjakovile 28.11.1934. AVPRF, 0154-27-38-3, l. 135.
Tuna 1/2008 19
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
tatel. Tuletame meelde, kuidas me reageerisime, kui Läti oli hädas noorte immigrantide
rahutustega, mis olid seal puhkenud seoses läti
õppekeelele üleminekuga. Pigem ju parastavalt. Ja aprillirahutuste puhul toetasid meid
meie lätlastest sõbrad, mitte Läti Vabariigi
juhtivad poliitikud. Riigipöördekatsele 1924.
aastal oli järgnenud Eesti sisejulgeoleku kindlustamine, mille järel poleks saanud Eesti riiki
ilma otsese välise sõjalise sekkumiseta kukutada ega ka tugevasti kõigutada. Kui aga meie
ajarändur küsiks, kas oleme sellesamaga hakkama saanud ka nüüd, pärast pronksiöid ning
kas Venemaal on raske meie riiki seestpoolt
destabiliseerida, siis kardan, et me ei saaks
talle eitavalt vastata ja peaksime tunnistama,
et kui Venemaa seda seni teinud ei ole, siis
sellepärast, et tal pole seda vaja olnud. Praegu.
Niisiis, ehkki üldpilt näib olevat hoopis teistsugune, küsiks meie mees tõenäoliselt ikka – kas
meie julgeolek aastal 2008 on ikka paremini
garanteeritud, kui see oli aastal 1934?
Teiseks, majanduse seis. Meie mees või
naine märkaks ju kõigepealt seda, et Eesti on
täna märksa rikkam kui 1930. aastate keskpaigas, SKT arvestuses isegi kuni 10 korda
rikkam. Aga kui ta püüaks Eesti reaalseid
majandussaavutusi omaaegsega võrrelda, siis
peaks ta küsima, kuidas näeb Eesti täna välja nende riikidega võrreldes, kes olid Eestiga
ligikaudu samal tasemel 1930. aastatel. See
tähendab Ungari, Poola, Soome ja Itaaliaga
võrreldes. Andmed ei ole täpsed, kuid neist
piisab üldistuseks, et Ungari ja Poolaga on
seis umbes sama, Itaalia ja Soomega võrreldes aga halvem.6 Mis ilmselt veenaks meie
meest lõplikult selles, et 50-aastane kommunismiehitamine polnud just õige tegu. Küllap
oleks ta piisavalt tark ka panemaks tähele, et
sajandi perspektiivis on Eesti ja Läti üldse
aeglaseima majanduskasvuga riigid maailmas
ning et selle põhjuseks on poole sajandi pikkuse kommunismiehitamise kõrval ka järsud
sundpöörded välismajanduslikus orientatsioonis Venemaalt Läände ja vastupidi.
6
Märkimisväärselt suur erinevus kahe Eesti
majanduse ja sotsiaalsfääri vahel on veel see,
et riigi osakaal ühiskonnas ja ka riigi poolt
pakutavad sotsiaalsed garantiid olid sõjaeelse vabariigi ajal suurusjärgu võrra väiksemad.
Nii jäi näiteks kõigi riigi käest palka saavate
isikute arv, kaasa arvatud õpetajad ja riigi
aktsiaseltside töötajad, 20–30 tuhande vahele. Õpetajad ja riigiettevõtete töötajad moodustasid sellest arvust üle poole. Kõigis ministeeriumide keskasutustes ja Riigikantseleis
töötas näiteks 1935.–1936. aastal kokku 404
isikut. Käesoleval ajal töötab aga juba näiteks
Keskkonnaministeeriumis rohkem ametnikke
kui Eestis omal ajal kokku. Kõigi riigi käest
palka saavate isikute arvu polegi õnnestunud
teada saada, ja paistab, et seda ei tea Eestis
mitte keegi, igatahes Statistikaamet ega Riigikantselei küll mitte. Leppigem hinnanguga, et
neid on ligikaudu 5–10 korda rohkem kui kahe maailmasõja vahel. Miks on vahe nii suur,
ma ei tea. Kindlasti püsisid ametnikud toona
rohkem tööl, s. t. ei käinud üldse koolitusel
ega väliskomandeeringutes. Näiteks ei käinud
Riigikantseleist aastal 1935 mitte ühte inimest
üheski väliskomandeeringus – ja seda ajal,
mil e-posti ei olnud ja telefoniside oli märksa nigelam, kaugekõnede võtmine ei olnud
võimalik. Kirjad käisid, tõsi küll, kiiresti, ning
ametnike töökohad olid omas kontekstis hästi
makstud ja ihaldatavad. Aga siiski võiks eestiaegne mees või naine küsida: miks näiteks,
hoolimata sellest, et uued kommunikatsioonivõimalused on peadpööritavalt kasvanud
– on olemas meilid, faksid, kõikjale jõudev
telefonivõrk, Skype´i konverentsikõnede jms.
võimalused – on Eesti maksumaksja pidanud
vajalikuks oma suursaadiku kohalolu 28 riigis,
sh. näiteks Bulgaarias, Türgis ja Valgevenes,
pidanud lisaks vajalikuks ülal pidada 12 esindust rahvusvaheliste organisatsioonide juures,
nende hulgas näiteks ka alalised esindused
suursaadiku tasemel Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni ja ÜRO Toidu ja Põllumajanduse Organisatsiooni juures vastavalt
Arvutusalus: A. Maddison. The World Economy. Historical Statistics. OECD, 2003, lk. 64, 69, 101, 110; J. Valge.
Uue majanduse lätteil: Eesti sisemajanduse kogutoodang aastatel 1923–1938. – Akadeemia 2003, nr. 12, lk.
2726; CIA World Factbook 2007. https://www.cia.gov/library/publications/the-world-factbook/fields/2004.html.
27.11.2007.
20 Tuna 1/2008
Jaak Valge / Eesti aeg ja iseseisvuse taastanud Eesti
Haagis ja Roomas.7 Arvestamata nende poliitikute, ametnike ja tõlkide armeed, kes töötavad Euroopa Liidu institutsioonide juures ning
kes saavad palka Euroopa Liidu, s. t. ka Eesti
elanikelt. Samal ajal kui 1934. aastal sai välismaal kümnes saatkonnas ja viies konsulaadis
Eesti riigi käest palka kokku 42 isikut.8
Tõin suvalise näite, ärgu välisministeeriumi inimesed pahandagu. Selline ametnike
arvu tohutu paisumine on toimunud kõikjal.
Üks põhjuseid on kindlasti sellest samast
globaliseerumisest tulenev ühiskonna heterogeensuse kasv. Meil on vaja “tõlke”, nagu
ka advokaate, teisi juriste jne., kuna ühiskonnaliikmed mõistavad väärtusi väga erinevalt.
Näiteks politseinikke on meil üle kahe korra
rohkem kui toona. Tõsi küll, kui mõrvu oli meil
2006. aastal 100 ringis, siis 1934. aastal 39 (lisaks 30 vastsündinu tapmist), kuid ka politseinikke oli üle kahe korra vähem kui praegu.
Aga vaadelgem tegusid, mis olid ühel või
teisel puhul tehtud majanduses. 1930. aastate
keskpaigaks oli Eesti just toibumas üliraskest
majanduskriisist. Langus oli olnud ülijärsk ja
selle tegi omapäraseks asjaolu, et erinevalt
taasiseseisvumisjärgsest majanduslangusest,
mille kohta me teadsime, millest see tulenes,
ja teadsime ka seda, et see üle läheb, tekkis
1930. aastate majanduskriis justkui tühjalt kohalt – see ei olnud põhjustatud sõdadest, katkust, üleminekust või Eesti valest majanduspoliitikast, vaid maailmamajandusest. Muide,
majandusajaloolased ei ole siiamaani konsensusele jõudnud, miks see tekkis, s. t. me ei tea
ka seda, kuidas edaspidi selliseid tsunamisid
ära hoida. 1932. aastal töötas suurtööstuses
16% vähem töölisi kui 1930. aastal, SKT per
capita oli langenud üle 8%.9 Kriis ei olnud küll
tekkinud Eesti majanduspoliitika tõttu, paraku aga ei olnud Eesti majanduspoliitika seda
leevendanud – instrumendiks oleks olnud
krooni devalveerimine, aga peamiselt prestiiži
kaalutlustel Eesti poliitikud seda ei teinud ja
kõige suurem pidur oli Konstantin Päts, mees,
keda on peetud heaks majandusmeheks. Eesti
majandusel oli seljataga ka dramaatiline aja7
8
9
lugu – oli peetud tõsiseid lahinguid ida või
lääne ja põllumajandusliku või tööstusliku
orientatsiooni üle ning katse ja eksituse meetodil leitud sobivaim. Mingeid selliseid suuri
valikuid ja raskeid otsuseid pole nüüd aga teha tulnud, algusest peale ei olnud tänapäeval
kahtlust ka selles, kas Eesti majanduslikult
toime tuleb, nii nagu see esimese iseseisvuse
alguses oli. Edasi, kui maailma majanduskriis
sai läbi ja Tõnissoni valitsus 28. juunil krooni
devalveeris, läks majandus järsult ülesmäge.
Selle sammu vilju lõikas Pätsi režiim, kes
võttis järgmistel aastatel kasutusele veel reguleerivama majanduspoliitika kui varem ja
deklareeris, et Eesti majandusel läheb hästi
just tänu sellele, et majandust reguleeritakse
tugevasti. Nii nagu praegu räägib suurem osa
poliitikuid, et majandusel on läinud hästi just
seetõttu, et majandust on vähe reguleeritud.
Mõlemaid põhjendusi on põhjust võtta reservatsioonidega, nii toona kui ka täna on Eesti
majandus sõltunud eelkõige ikka maailmamajanduse konjunktuurist ning Eesti majanduse
ümberorienteerumise faasist.
Taasiseseisvunud Eesti majanduse ajalugu
nii dramaatiline ei ole olnud, meil on olnud
ka palju nõuandjaid ja palju laenu ja, mis
kõige põhilisem, väga palju välisinvesteeringuid. Mis meie majandusest edasi saab, seda
ei oska keegi öelda, vähemalt esimese iseseisvusaja põhjal seda ennustada küll ei saa.
Kui maailmamajanduse konjunktuur on hea,
läheb ka meil vähemalt esialgu suhteliselt
hästi ja stabiilselt edasi, kui aga tuleb suur
majanduskriis, siis on Eesti tagasilangus eriti
järsk väliskapitali suure hulga tõttu, mis teeb
meie majanduse kergesti haavatavaks.
Ja kolmandaks, riigi siseelu või sisepoliitika,
või kui soovite, siis demokraatia seis. See oli
siis, tollal, nii nagu majanduski kriisis. Ja see
ongi loogiline. Kõigepealt – politoloogid Adam
Przeworski, Michael Alvarez, José Antonio
Cheibub ja Fernando Limongi on välja arvutanud, et niisuguse jõukusastmega riigi puhul, kui
Eesti 1930. aastate alguses oli, on pärast sissetuleku langust oodatavaks elueaks vähem kui viis
Eesti Vabariigi Välisiministeeriumi koduleht. Eesti esindused välismaal. http://www.vm.ee/est/kat_124/. 27.10.2007.
Valitsusasutiste tegevus 1918–1934. Tallinn, 1934, lk. 290.
Eesti arvudes 1918–1934, lk. 241; J. Valge. Uue majanduse lätteil. – Akadeemia nr. 12, lk. 2721.
Tuna 1/2008 21
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
aastat.10 Tollal oli langus, nagu mainitud, erakordselt ränk. Ja Eesti parlamentarism jõudiski
kriisi – referendumid näitasid, et rahvas eelistab tugeva täitevvõimuga konstitutsiooni. See
ei tähendanud siiski veel demokraatia kaotust,
mis tuli Pätsi–Laidoneri riigipöördega siis, kui
siseelu stabiliseerumisele lootma võis hakata.
Kardan, et too kolmekümnendate kodanik
defineeriks ka praegu Eesti demokraatia kriisis olevaks. Tema mõistmise järgi on valimistel
osalemine väga madal ning parlamendipoliitikute maine vist veel kesisem kui 1930. aastate
alguses. Tõenäoliselt oleks Euroopa põhiseadusleping kukkunud Eestis rahvahääletusel läbi, sest selle kaudu saanuks rahvas väljendada
oma suhtumist poliitikutesse, mis on negatiivne ilma igasuguse majanduskriisi või poliitilise ebastabiilsuseta. Ja jälle ei ole siin esimese
iseseisvusaja kogemuse põhjal tuleviku kohta
midagi öelda. Kui 1934. aastal leppis Eesti
ühiskond oma demokraatia kaotusega, siis oli
selle üks põhjuseid asjaolu, et uskuma jäädi
riigipöörajate väiteid vabadussõjalaste võimuhaardekatsest ning arvamusvabadus puudus.
Meie aga oleme meediavabaduse tingimustes
leppinud sellega, et Eesti mõjukaim ametimees, Euroopa komisjoni volinik sai ametisse
mitte rahva poolt valitult, vaid valitsuse poolt
määratuna. Seejuures ei tea me üldse, keda
esindamas ja mis asju ta seal ajamas on. Küllap laseme ennast vaikselt ära manipuleerida
ka Euroopa reformileppest, mis hakkab meie
saatust edaspidi otseselt määrama. Võib-olla
ei ütlekski meie kodanik midagi halba selle
reformileppe sisu kohta, küll aga jätaks talle
halva mulje see, kuidas poliitiline “eliit” asju ajab. Keeldume arutlemast oma kaitseväe
sõjasihtide üle Iraagis, sõjas, millel võib olla
otsustav tähtsus maailma edasisele arengule.
Triivime kaasa ega taha analüüsida, rääkimata
vastutamisest.
Niisiis, esimese iseseisvusaja kogemustest
meil detaile õppida ei ole, selleks on ajad liiga
erinevad. Peale selle, et välispoliitikas võiksime
teha rohkem koostööd Läti ja Soomega. Aga
oluline üldine asi, mida eestiaegne mees või
naine meile õpetada võiks, on eneseusaldus.
10
Suhtumist – mida küll Euroopas ikka meist
arvatakse – koges meie kodanik omal ajal küll
märksa vähem, ja seda oleks ta pidanud orjameelsuseks. Tema Eesti oli uhke ja iseseisev,
Vene ja Saksa käest oma sõltumatuse ausalt
verega välja võidelnud. Välisabi pidas ta alandavaks. Seda, kui Eesti valitsus laseb Eesti eest
võidelnute ausamba mingite väidetavate natsitunnuste või selle tõttu, et ta kusagil kellelegi
ei meeldi, maha võtta, oleks ta pidanud lausa
skandaalseks orjameelsuseks. Eesti ajal prooviti ikka pigem toonitada seda, mille poolest
me teistest erineme ja, kutsudes üles tundma
ennast eurooplastena, mõeldi sellele, mida
meil on Euroopale omalt poolt erilist pakkuda.
Mitte seda, et eurooplaseks olemine tähendab
mingite keskmiste hüpoteetiliste euroopalike
väärtustega mugandumist.
Ühtlasi tähendas see, et poliitiline juhtimisvastutus oli oluliselt suurem kui tänapäeval. Kahtlemata tulenes sellest ka vigu, eriti
majanduse alal, sest iseseisvuse alguseks oskas Eesti mees küll sõda pidada ja poliitikat
teha, aga ei omanud peaaegu mitte mingeid
kogemusi rahanduse ja panganduse alal. Kuid
teisalt andis selline üksiolek eneseusalduse ja
otsustusjulguse.
Meie mees või naine võiks mõelda, et millest tuleb see eneseusalduse puudumine. Võibolla oleks ta lugenud just Ernest Hemingwayd
ja mäletaks tema mõtet, et vananedes ei lähe
inimene targemaks, vaid ettevaatlikumaks.
***
Meie tänane ühiskond on “vanem” kui 1930.
aastatel, ja seda mitmes mõttes. 20. sajandi
esimestel kümnenditel oli Eesti ühiskond
selles rahvastikuarengu faasis, kus toimusid
erakordselt järsud muutused ja ühiskond pulbitses teotahtest. Viimane kanaliseerus tänasest hoopis rohkem ühiskonna, mitte ainult
iseenda muutmisse.
Kuid peale selle, et tänased kodanikud on
märksa individualiseerunumad, on ühiskond
praegu vanem ka otseses mõttes. Ning loogiline on, et juba seetõttu mõeldakse vähem
A. Przeworski, M. Alvarez, J. A. Cheibub ja F. Limongi. Millest sõltub demokraatia elukestus? – Akadeemia
2005, nr. 1, lk. 152.
22 Tuna 1/2008
Jaak Valge / Eesti aeg ja iseseisvuse taastanud Eesti
Vargamäe Andrese moodi, kes oma põldusid
kividest puhastades teadis, et teeb tööd oma
järeltulijate heaks. Tänapäeval on Eestis elanikke 1,3 miljonit, Eesti ajal oli 1,1 miljonit.
Kuid kui eestiaegne mees teinuks mõned tema mõistes poliitiliselt täiesti korrektsed arvestused, siis leidnuks ta, et tema ajal, 1934.
aastal oli see rahvastikugrupp, kellel oli pikem ja Eesti-kesksem vaade – s. t. tööealine
põlisrahvastik –, märksa suurem, ning seda
mitte ainult osakaalult, vaid ka absoluutarvult.11 Eestlased ja lätlased on ainsad Euroopa riigirahvad, kelle arvukus oli sajand tagasi
suurem kui tänapäeval. Lisaks tuleb meeles
pidada, et Eesti jaoks läksid Sinimägede kaitsekraavides, Siberis ja läänemaade paguluses
kaduma just tegijate, aktiivsemate inimeste
geenid. Ning seda, et ühiskond, kus on vähem lapsi, käitub samuti vähem Vargamäe
Andrese moodi – põlde pole ju kellegi jaoks
puhastada. Kui 1934. aastal moodustasid kuni
10-aastased 15,4% Eesti elanikkonnast, siis
2007. aastal vaid 9,7%,12 ehk teisisõnu – neid,
kelle jaoks tuleviku Eestit ehitada, on proportsionaalselt poolteist korda vähem.
Kui too kolmekümnendate kodanik kogeb meie individualiseerumist ja mõtleb
neile arvudele, siis ta saab ehk aru ka meie
ühepäevamentaliteedist ja keskendumisest
kõikvõimalikule asendustegevusele. Näiteks
sellest, et alkoholitarvitamine ühe isiku kohta
on üks kõrgeimaid maailmas, praegu peaaegu
viis korda suurem kui 1934. aastal (2006. aastal 12,0 liitrit, 1934. aastal 2,63 liitrit)13. Käärid meeste ja naiste keskmise eluea vahel on
suurimaid maailmas, kuid meie alkoholipoliitika on üks liberaalsemaid, kui mitte kõige
liberaalsem maailmas. Meie aga arutame ikka
11
12
13
14
selle üle, kas alkoholi müügi- ja reklaamipiirangud ei ohusta ärivabadust. Kahe maailmasõja vahel oli väljaränd minimaalne, kuid
praegu on meil tõenäoliselt üks suuremaid
väljarände suhtarve Euroopas, ning seda niigi järsult kahaneva rahvastiku ning viimastel
aastatel ka tööjõupuuduse olukorras.14 Ent
ainsa Euroopa Liidu riigina puuduvad meil
migratsiooniandmed, rääkimata analüüsidest
ja prognoosidest. Või mis põhiline – rahustame end arvamusega, et sündimus on oluliselt tõusnud. Tegelikult pole sündimuse tase
Eestis viimase ca 15 aasta jooksul kasvanud,
küll on 2003.–2004. aastast alates olulist mõju
avaldanud ajastus, s. t. sünnikalendri muutus.
Tegelik summaarne sündimuskordaja (väljendab keskmist laste arvu, mis on ühel sünnitusiga lõpetaval naisel) on Eestis pärast 1990.
aastate alguse langust olnud vaid mõnevõrra
üle 70% rahvastikutaasteks vajalikust.
Niisiis, migratsiooni statistikat meil ei ole.
Ilmselt paljudel põhjustel, sealhulgas nii meie
minevikukodanikule, aga olgu öeldud, et ka
minule täiesti arusaamatute andmekaitseliste
piirangute tõttu, mis ei lase isikujärgselt ühendada loenduste ja sündmusstatistikat isegi
Statistikaametil endal. Veel imestaks esimese
iseseisvuse aegne kodanik ilmselt selle üle,
kuidas saavad meie statistilised andmed olla
üldse taseme võrra halvema kvaliteediga kui
tema ajal, ning seejuures on rahvastikuarvu
andmed Kalev Katuse hinnangul sama veamääraga kui enne Liivi sõda! Oludes, mil meil
on siin kasutada enneolematult võimas tehnoloogia ning statistika töötlemisel on tegev mitu
korda rohkem inimesi kui Eesti ajal.
Omade puududes kasutagem hinnangulisi andmeid muudest allikatest. CIA World
Arvutusalus: Eesti arvudes 1918–1935. Tallinn, 1937, lk. 45–46; K. Katus, A. Puur, L. Sakkeus. The demographic
characteristics of national minorities in Estonia. – The demographic characteristics of national minorities in
certain European States. Volume 2. Toim. W. Haug, P. Compton, Y. Courbage; Eesti Statistikaameti andmebaas http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Rahvastik/Rahvastik.asp. 17.11.2007.
Arvutusalus: Eesti arvudes 1918–1935. Tallinn, 1937, lk. 45–46; Eesti Statistikaameti andmebaas http://pub.
stat.ee/px-web.2001/Database/Rahvastik/Rahvastik.asp. 17.11.2007.
Eesti arvudes 1920–1935. Tallinn, 1937, lk. 317. WHO Global Status on Alcohol 2004. http://www.who.int/
substance_abuse/publications/global_status_report_2004_overview.pdf. Eesti Konjunktuuriinstituudis läbi
viidud iga-aastaste uuringute andmete järgi kasvas legaalse alkoholi tarvitamine Eestis 2006. aastal absoluutalkoholi 12 liitrini ühe täiskasvanu kohta (aastal 2000 oli see 9 liitrit). Tänan siinkohal Andrus Lipandit abi
eest alkoholistatistika selgitamisel.
1934. aastal rändas Eestist välja 738 isikut: Eesti arvudes 1920–1935. Tallinn, 1937, lk. 47–48.
Tuna 1/2008 23
Jaak Valge / Eesti aeg ja iseseisvuse taastanud Eesti
Factbook´ist, ilmselt maailma kõige populaarsemast statistikaportaalist, võivad sajad
miljonid inimesed veenduda, et Eesti rahvastiku kahanemine on kiirenenud 2004. aastast
– meie Euroopa Liitu astumise ajast – alates
ja ulatub üle 0,6% aastas. 15 Eelmise aasta
andmete kohaselt oli Eesti selles “edetabelis”
Läti järel maailmas napilt teisel kohal. 2007.
aasta prognoosi kohaselt konkureerib meiega
veel ka Ukraina.16
Niisiis, julgen arvata, et vähemalt sama usutav kui see, et maailmas on paarikümne aasta
pärast 1,5 miljonit eesti keelt kõnelevat inimest,
kellest haridusminister räägib (huvitav küll, kuidas ta mõtleb sellise numbri saada, kas nii, et
iga väljarändava eestlase eesmärgiks saaks mõnele võõramaalasele “kurat”-ütlemine selgeks
õpetada?), on see, et paarikümne aasta pärast
hakatakse siinmail üldse tulesid ära kustutama.
Meie kolmekümnendate kodanikul ei ole olnud
võimalust elada seal, kus ta oleks saanud jälgida suurte paneelmajade tühjaksjäämist. Meil aga
küll. See ei toimunud nii, et lahkuti aeglaselt ja
ühekaupa. Jah, nii oli esialgu. Kui aga ligikaudu veerandilt akendelt olid kardinad kadunud ja
tühjadesse korteritesse olid asunud asotsiaalid,
siirdusid ülejäänud elanikud väga kiiresti mujale. Kui omaksime lisaks loomuliku iibe andmetele ka usaldusväärset migratsiooniprognoosi,
võiksime ruttu välja arvutada, millal veerand
Eestit jääb põlisrahvast tühjaks.
Kui minevikukodanik kuuleks, et meil on
olemas isegi spetsiaalne ametikoht – rahvastikuminister, mida tema ajal Eestis ega ka mujal
ei tuntud –, võiks ta arvata, et me vähemalt
püüame probleemiga tegelda. Ent ta satuks
uuesti segadusse, kui näeks, et tollel ametikohal ei organiseeritagi teabe saamist meie
väljarände kohta, ei analüüsita madala sündimuse ja eluea põhjusi ega korraldata pikki ja
sisukaid ajurünnakuid, et käivitada süsteemset
rahvastikutaaste programmi. Meie kodaniku
vähe vallatuma loomu korral leevendaks tema
rahulolematust ehk see, et rahvastikuminister
kompenseerib oma olemasolu üsna omapärasel moel, poseerides ajakirjades Kroonika,
15
16
Marie Claire, Lilit, Leedi, Club ja kus iganes
veel – väljaannetes, mida kolmekümnendate
aastate normide kohaselt peetaks pornograafiliseks või vähemalt üsna rõvedaks.
Ning lõpuks, üldistades, oleks ta ilmselt
väga suures segaduses. Põhiseaduse järgi pidi
taastatud Eesti riigi eesmärgiks olema eesti
rahvuse ja kultuuri püsimajäämise tagamine,
kuid selle asemel oleme kujundanud fenomeni,
mida Hasso Krull on nimetanud pühaks majanduskasvajaks. See ei taga meile muud kui paari
põlvkonna jagu tarbimist. Mis saab edasi, ei tea.
Trend väljasuremise poole jätkub ikka, ja naljakas mõelda, kuid see toimub kiiremini kui manatud okupatsiooniaja viimastel kümnenditel.
Ma ei tea, kas me ikka just seda kuulda
tahtsime. Võib-olla olnuks parem, kui külaline minevikust oleks jäänud oma aega. Saaksime vaadata rahulikult tantsusaadet ning
MäkkInfot edasi tarvitades lugeda, mida vahvat Paris Hilton nüüd viimati jälle on teinud.
Uurimus on teostatud Eesti Teadusfondi grandi
nr. 6079, Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeeriumi sihtteema nr. 0132703s05 ja
Rahvusarhiivi uurimisprojekti “Eesti Vabariigi
sisepoliitika 1930. aastatel” raames.
Jaak Valge
(1955)
Lõpetanud Tartu ülikooli ajalooteaduskonna
(1987), Dr. phil. 2003. a. 1984–1995 töötas TA
Ajaloo Instituudi laborandina, vanemlaborandina, nooremteaduri ja teadurina, 1996–1999 oli
Riigiarhiivis osakonnajuhataja, teadusnõunik ja
asedirektor; 2000–2001 siseministeeriumi välismaalaste osakonna juhataja kt. ja osakonnajuhataja; 2001–2005 Viljandi maa-arhivaar,
aastast 1993 Tartu Ülikooli lähiajaloo õppetooli lektor. Praegu Eesti Demograafia Instituudi
juhtivteadur. Peamised uurimissuunad: Eesti ja
Euroopa majandusajalugu 20. sajandil; globaalprobleemide ajalugu; arhiivindus.
CIA World Factbook 2006. http://www.umsl.edu/services/govdocs/wofact2006/geos/up.html#People. 27.11.2007.
CIA World Factbook 2007. https://www.cia.gov/library/publications/the-world-factbook/fields/2002.html. 27.11.2007.
24 Tuna 1/2008
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
Eesti majandusarengu dünaamika
näitajaid sõdadevahelisel perioodil
Martin Klesment
Foto: M. Mänd
K
ahe maailmasõja vahelist perioodi peetakse majanduslikult raskeks. Seda mitte
ainult suure majanduskriisi pärast, vaid ka
osaliselt viimase põhjustanud Esimese maailmasõja tagajärgede ning 1930. aastate küllaltki jaheda rahvusvahelise suhtluse tõttu. Eesti
esimene omariiklusperiood langes seetõttu
majanduslikult keerulisse aega. Siiski, erinevalt järgnenud perioodist aastatel 1940–1991
on omariiklusaja majandustulemusi lihtsam
mõõta. Seda vaatamata asjaolule, et tänapäevased rahvamajanduse arvepidamismeetodid
ei olnud tollal veel välja töötatud.
Eesti statistika arenes iseseisvumise järel
piisavalt kiiresti, vastas tollastele rahvusvahelistele standarditele ning sellest tulenevad küllaltki usaldusväärsed andmed majandusaren1
gu kohta lubavad tolleaegset Eestit võrrelda
edukalt ka teiste riikidega.1 Tänapäeval kasutatakse riigi agregeeritud majandustulemuste
väljendamiseks sisemajanduse kogutoodangu
(SKT) näitajat, mis tuli kasutusele alles pärast
Teist maailmasõda. Maailma majandusajaloolased, kellest suurem osa on majandusteadusliku taustaga, kasutavad tänapäevaseid näitajaid
ja meetodeid ka varasemate perioodide kirjeldamiseks. Loomulikult eeldab see omaaegsete andmete korrastamist meetodile vastavalt.
Käesolev artikkel ei tule majandusteadusliku
taustaga inimeselt, kuid püüab vastavat loogikat siiski oskuste piires rakendada ja tuua välja
mõningaid tähelepanekuid majandusarengu
dünaamika kohta. Kogu teksti rõhuasetus on
suunatud üldistavatele näitajatele.
Majandusstatistika arengu kohta Eesti Vabariigis vt. M. Klesment, J. Valge (toim.). Eesti rahvastiku majandustegevuse näitarve XX sajandil. EKDK. Tallinn, 2007, lk. 1–17.
Tuna 1/2008 25
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
Sisemajanduse kogutoodang
Eesti sisemajanduse kogutoodangut sõdadevahelisel perioodil on käsitlenud Jaak Valge
ajakirjas Akadeemia avaldatud artikliseerias,2
milles avaldatule toetub paljus ka käesolev kirjatükk. Lühidalt öeldes on J. Valge arvutuskäik
järgmine. Kõigepealt on arvutatud kolme peamise sektori (primaar-, sekundaar- ja tertsiaarsektori) toodang jooksvates hindades, liidetud
maksud ja seejärel kõik summeeritud. Nii on
saadud rahvamajanduse SKT aegrida jooksvates hindades. Kuna aga hinnad aasta-aastalt
muutusid, siis tuleb toodangu väärtuse ajas
võrreldavaks tegemiseks parandada jooksevhindu deflatsiooniga, et saada toodangu seeria
püsivhindades. Jooksevhindade parandamise
teguri ehk deflaatori leidmine on arusaadavalt
üks tähtis arvutuse komponent, millest suurel
määral sõltub saadava aegrea dünaamika.
Asjad on veelgi keerulisemad rahvusvaheliste võrdluste tegemisel. Isegi kui kogutoodangu aegrida püsivhindades on saavutatud, ei
ole see teiste riikidega automaatselt võrreldav
valuutakursi kaudu, sest raha ostujõud võib riigiti erineda. Parema võrreldavuse saavutami-
seks tehakse riikide kõrvutamised ostujõupariteedi alusel, mille arvutamine on ajaloolises
plaanis aga andme- ja töömahukas tegevus.
J. Valge on oma töös toetunud Colin Clarki
hinnangule Eesti ja Soome vahelisest SKT erinevusest aastatel 1925–1934 ning nii asetanud
Eesti teiste riikide sekka. Sedasi on saadud tulemuseks, et Eesti SKT elaniku kohta aastatel
1923–1938 oli keskmiselt piirides 2200–2700
Geary-Khamis’e meetodil arvutatud rahvusvahelist dollarit (vt. joonis 1). Muu hulgas võib
joonise najal järeldada, et alates 1927. aastast
jäi Eesti SKT per capita pidevalt maha Soomest, see oli kogu aeg umbes kaks korda väiksem Taanist, samuti jäädi alla Rootsile. 1935.
aastal jõuti järele Tšehhoslovakkiale, õigemini
jäi Tšehhoslovakkia Eestist maha, ning kogu
(teadaoleva) aja edestati Poolat. (Jooniselt
1 on välja jäetud mitmed riigid, mis jäid alla 1500 Geary-Khamis´e dollaripiiri, näiteks
Jugoslaavia, Rumeenia, Bulgaaria. Samuti on
ära jäänud mõned Eestiga üsnagi ühel pulgal
olnud riigid, nagu Itaalia, Hispaania ja Kreeka. Ka järgmistes käesoleva artikli võrdlustes
keskendutakse pigem nendele maadele, mis
Eestile lähemad ja paremini võrreldavad.)
Joonis 1. Valitud riikide SKT (per capita Geary-Khamis´e dollarites 1923–1938).
�
6000
�
5500
�
5000
�
4500
�
4000
�
3500
�
3000
�
2500
�
2000
�
1500
�
1923
�
1924
�
Eesti
1925
�
Rootsi
�
�
1926
�
1927
�
1928
�
�
Saksamaa
Tšehhoslovakkia
1929
�
1930
�
1931
�
Poola�
Taani
Allikas: J. Valge. Uue majanduse lätteil, lk. 2726–2727.
26 Tuna 1/2008
�
1932
�
1933
�
1934
�
Ungari�
Soome
�
1935
�
1936
�
1937
�
Norra
�
1938
�
Martin Klesment / Eesti majandusarengu dünaamika näitajaid sõdadevahelisel perioodil
J. Valge arvutuste tulemusi vaadates tekib
aga kaks suuremat küsimust. Esiteks, kas Eesti positsioon teiste riikide seas, mille aluseks
on Colin Clarki hinnang Eesti rahvamajandustoodangu väärtusele aastatel 1925–1934
ja selle suhe Soome näitajaga,3 on piisavalt
hästi põhjendatud. C. Clarki poolt pakutud
näitajate ümberhindamine võiks Eesti asendit
joonisel 1 nihutada nii üles- kui ka allapoole,
kuid ei muudaks majanduskasvu dünaamikat.
Viimane sõltub kasutatavast SKT deflaatorist,
millest tuleneb teine küsimus. Nimelt, kas
J. Valge poolt kasutatud deflaator on optimaalne. Arusaadavalt ei ole võimalik esimest
probleemi lahendada lühikese arutelu ja pealiskaudsete arvutuste käigus ja seetõttu asub
käesolev artikkel kohe teisena toodud probleemi juurde.
J. Valge kasutab SKT deflaatorina elatusmaksumusindeksit (sisuliselt tarbijahinnaindeks ehk THI), mis väljendab tarbijahindade
muutumist vastaval perioodil ja mille peamisteks komponentideks on toidukulud (üle 50%),
eluasemekulud, küttekulud, kulud riietusele,
meelelahutusele jne. Indeksit on korrigeeritud
korterikulude osas, sest vastavad andmed on
aastate lõikes kogutud erinevalt.4 Nii arvutades sõltub indeks rohkem kui poole osas toiduainete, s. t. põllumajandustoodangu hindade
liikumisest, mis oli sõdadevahelisel perioodil
teatavasti languste suhtes kõige tundlikum.
Kõrvutades J. Valge poolt korrigeeritud Eesti
elatusmaksumusindeksit mõnede teiste riikide
tarbijahinnaindeksitega (THI – joonis 2), tuleb välja, et Eesti tarbijahinnad langesid 1929.
aasta järel madalamale kui näiteks Soomes,
Rootsis, Norras, Taanis jne. Vaid Poolas langes
THI palju madalamale Eesti omast. Küsimusi
tekitab küllaltki suur erinevus võrreldes Soome tarbijahinnatasemega aastatel 1933–1935,
kuid sellel võivad olla omad põhjused, millesse
siinkohal ei ole aega laskuda.
On loomulikult tõsi, et põllumajandustoodangu hinnad langesid majanduskriisi ajal um2
3
4
5
bes kaks korda, kui võrrelda 1927.–1931. aasta
keskmise tasemega. Põhimõtteline küsimus
on aga, kas on otstarbekas kasutada elatusmaksumusindeksit SKT deflaatorina, olgu siis
kogu rahvamajanduse või sektorite kogutoodangu püsivhindade saamiseks. On ju selge,
et erinevate sektorite tootjahinnad muutuvad
erinevalt ega pruugi elatusmaksumusindeksis
proportsionaalselt kajastuda. Samuti näitab
elatusmaksumusindeks mingi hindade kogumi muutumist tarbija, mitte tootja seisukohalt.
Seetõttu oleks loogilisem kasutada iga sektori
deflaatorina vastava sektori toodangu hinnaindeksit, kui see võimalik on.
Alljärgnevalt ongi proovitud primaar- ja
sekundaarsektori toodangu arvestamisel kasutada alternatiivset hinnaindeksit. Hindade
liikumise kohta on avaldatud mitmesugust
statistikat,5 kuid käesoleval juhul on piirdutud
kõige üldisematega, milleks on toiduainete ja
tööstustoodangu hulgimüügi hinnaindeksid.
Viimastes on tõenäoliselt kajastatud ka imporditud kaupade hinnad, mis mõnevõrra
kahandab indeksite vastavust kohalike tootjahindade liikumisele, kuid ei tohiks tekitada
suurt viga. Kaalumist on leidnud ka lühema
perioodi kohta avaldatud põllumajandustoodangu müügihindade indeks.
Kui pidada silmas, et tööstuslikult töödeldud toiduainetel oli sel perioodil tarbimises
küllaltki väike osa, peaksid toiduainete ja põllumajandussaaduste hindade muutused olema küllaltki paralleelsed. Siiski tuleb nentida,
et majanduskriisi ajal ei ühti toiduainete hulgimüügiindeks kuigivõrd põllumajandussaaduste müügiindeksiga, vaid viimane langeb
tunduvalt rohkem. (Probleemne võib siin olla
tootjapoolsete müügihindade ja registreeritud
hulgimüügihindade kõrvutamine. Samuti ei
kajastu toiduainete hulgas põllumajanduses
toodetud toorained, näiteks lina.)
Allpool tehtud arvutustes on peamiselt
opereeritud kahte tüüpi indeksitega: J. Valge
poolt korrigeeritud elatusmaksumusindeks
J. Valge. Uue majanduse lätteil. Eesti sisemajanduse kogutoodang aastatel 1923–1938. – Akadeemia 2003, nr.
10–12.
C. Clark. Internationaler Vergleich der Volkseinkommen. – Weltwirtschaftliches Archiv, 1938, lk. 51–76.
J. Valge. Uue majanduse lätteil, lk. 2219–2225.
Vt. nt. Eesti arvudes, lk. 229–237.
Tuna 1/2008 27
E E S T I
�
V A B A R I I K
9 0
Joonis 2. Tarbijahinnaindeks valitud riikides aastatel 1920–1939 (1929=100).
200�
Eesti�
Soome�
Taani�
180�
Rootsi�
Norra�
Poola�
Tšehhosl.
Saksamaa�
�
160�
140�
120�
100�
80�
60�
40�
�
�
�
�
�
�
�
�
�
�
�
�
�
�
�
�
�
�
�
1920 1921 1922 1923 1924 1925 1926 1927 1928 1929 1930 1931 1932 1933 1934 1935 1936 1937 1938 1939
�
Arvutusalus: J. Valge. Uue majanduse lätteil, lk. 2225; B. R. Mitchell. International Historical Statistics.
Europe 1750–2000. Palgrave, Macmillan. Houndmills, 2003, lk. 865–868.
ehk tarbijahinnaindeks (THI) ning käesolevas artiklis sisse toodud hulgimüügi hinnaindeksid (HMI). Võrdluse eesmärgil on nii
THI kui ka HMI tüüpi indekseid kasutatud
deflaatorina vastava sektori jooksevhindades
oleva toodangu muutmisel püsivhindadeks.
Tertsiaarsektori puhul ei jää tõenäoliselt
muud võimalust kui rakendada J. Valge poolt
korrigeeritud elatusmaksumusindeksit,6 sest
teave teenuste jms. hindade liikumise kohta
on seni puudulik.
Nii toiduainete kui ka tööstustoodangu
hinnaindeks on algsetes allikates esitatud
baasaastaga 1913, mis on siin esitamiseks
ümber arvutatud baasaastale 1929. Vastavad
arvud on esitatud tabelis 1. Tähelepanu tuleks
pöörata toiduainete ja tööstuskaupade hulgimüügiindeksi erinevusele võrreldes J. Valge
korrigeeritud THI ehk elatusmaksumusindeksiga. Sektorite ja kogu rahvamajanduse jooksevhindades oleva kogutoodangu arvutamisel
6
J. Valge. Uue majanduse lätteil, lk. 2225.
28 Tuna 1/2008
püsivhindadesse on oluline indeksi muutumine, sest see määrab, kui palju parandatakse
jooksevhindu kas üles- või allapoole. Näiteks
tööstuskaupade HMI tase 1929. aasta hindades on 1920. aastatel kõrgem kui THI oma,
mistõttu HMI-põhist deflaatorit kasutades
saadakse püsivhindades madalam tööstuse
kogutoodang kui THI-põhist deflaatorit kasutades. Järgnevates arvutustes ongi baasaastaks võetud 1929, seega saadud püsivhinnad
on 1929. aasta hindades. Vt tabel 1. 
Järgnevalt jääb üle rakendada hinnaindekseid sektorite kogutoodangu deflaatoritena ja
võrrelda neid tulemustega, mis saadi elatusmaksumusindeksit kasutades. Primaarsektori
jooksevhinnad on seega parandatud toiduainete hulgimüügiindeksiga, sekundaarsektori
omad aga tööstuskaupade hulgimüügiindeksiga. Võrdluseks on mõlemaid ka parandatud J. Valge poolt korrigeeritud elatusmak-
Martin Klesment / Eesti majandusarengu dünaamika näitajaid sõdadevahelisel perioodil
Tabel 1. Toiduainete ja tööstuskaupade hulgimüügi hinnaindeks, põllumajandussaaduste müügihindade indeks ja tarbijahinnaindeks (1929=100).
Aasta
Toiduainete
hulgimüügiindeks
Põllumajandussaaduste müügihindade indeks
Tööstuskaupade
hulgimüügiindeks
THI, Jaak Valge
korrigeeritud
1922
1923
1924
1925
1926
1927
1928
1929
1930
1931
1932
1933
1934
1935
1936
1937
1938
85,0
90,3
96,5
104,4
97,3
96,5
103,5
100,0
85,0
79,6
73,5
75,2
69,0
67,3
76,1
82,3
83,2
96,4
104,5
100,0
79,9
62,8
47,4
51,1
53,0
55,7
-
111,8
106,4
100,0
103,6
98,2
97,3
99,1
100,0
94,5
82,7
73,6
73,6
75,5
75,5
78,2
88,2
86,4
90
84
95
94
91
97
100
89
80
73
68
68
68
77
81
85
Arvutusalus: Eesti arvudes 1920–1935. Tallinn, 1937, lk. 230; Eesti Statistika 1939, lk. 550; J. Valge.
Uue majanduse lätteil, lk. 2225.
sumusindeksiga ehk THI-ga. Tertsiaarsektori
puhul on kasutatud ainult viimast. Jooksvate
hindadena on siinjuures kasutatud J. Valge
poolt arvutatud kogutoodangut baasilistes
hindades, s. t. nad ei sisalda makse toodetelt.
Tulemused on esitatud tabelis 2.
Tabel 2. Sektorite toodang baasilistes 1929. a. püsivhindades parandatuna nii THI-põhise kui HMIpõhise deflaatoriga (miljonit krooni).
Aasta
1923
1924
1925
1926
1927
1928
1929
1930
1931
1932
1933
1934
1935
Primaarsektor
THI-põhine
233,9
291,4
299,7
339,4
288,0
278,4
273,9
272,6
226,5
208,8
253,1
249,3
267,5
HMI-põhine
233,2
253,8
272,6
327,7
271,7
260,8
273,9
285,6
227,5
207,5
228,8
245,6
270,5
Sekundaarsektor
THI-põhine
71,1
76,9
77,8
79,9
84,6
91,1
87,3
98,8
100,4
97,4
111,6
126,6
142,8
HMI-põhine
60,2
64,6
71,3
76,5
79,2
89,2
87,3
93,0
97,1
96,6
103,1
114,1
128,7
Tertsiaarsektor
THI-põhine
109,0
163,9
147,3
132,9
138,0
130,8
134,0
152,9
174,8
176,8
183,4
185,9
193,7
Tuna 1/2008 29
E E S T I
V A B A R I I K
270,0
295,6
294,2
1936
1937
1938
9 0
273,2
290,9
300,7
142,1
160,6
153,3
139,9
147,5
150,9
181,3
182,1
182,2
Arvutusalus: tabel 1; J. Valge. Uue majanduse lätteil, lk. 2718.
Võrrelda saab antud juhul vaid primaar- ja
sekundaarsektori tulemusi. Tabelist 2 on näha, et HMI-põhiste deflaatoritega arvestatud
põllumajanduse ja tööstuse toodangu püsivhinnad ei erine väga palju elatusmaksumuse
põhise deflaatoriga arvutatud püsivhindadest.
Kuid nagu juba eelpool vihjatud, HMI-põhise
deflaatoriga saadakse nii põllumajanduses kui
tööstuses madalamad kogutoodangu näitajad
kui THI-põhise deflaatoriga. Seda nii 1920.
aastatel kui ka aastatel 1933–1935.
Joonisel 3 on sama asi, s. t. erinevate deflaatoritega püsivhindadesse muudetud sektorite
toodang esitatud graafilisel kujul. Lisaks on
joonisel 3 esitatud aastate 1927–1935 kohta
põllumajandustoodang püsivhindades arvestatuna ülalmainitud põllumajandussaaduste
müügihindade indeksi alusel. Selle indeksi
järgi langesid põllumajandustoodangu hinnad
1930. aastate esimesel poolel 1929. aasta tasemega võrreldes kuni 50% – seega, müügitulude konstantsena hoidmiseks tulnuks endisega
võrreldes kaks korda rohkem toota ja müüa.
Indeksi põhjal arvutatud püsivhindadest võikski järeldada, et majanduskriisi ajal põllumajandustoodang 1929. aasta väärtusesse arvestatuna märgatavalt kasvas. Seevastu, tõlgendades
1930. aastate esimese poole põllumajandustoodangut toiduainete hulgimüügi hinnaindeksiga,
toimus aga hoopis toodangu langus. Võimalik,
et optimaalne põllumajandustoodangu jooksevhindade parandamise deflaator jääb nende
kahe indeksi vahele. Käesolevas artiklis kasutatakse edaspidi põllumajandustoodangu käsitlemisel toiduainete hulgimüügi hinnaindeksil
põhinevat deflaatorit.
Joonis 3. Sektorite toodang arvestatuna erinevate deflaatoritega 1929. aasta püsivhindades (miljonit
krooni).
�
350.0
�
300.0
�
250.0
�
200.0
�
150.0
�
100.0
�
50.0
�
0.0
�
�
�
Primaarsektor (THI)
Sekundaarsektor (THI)
Tertsiaarsektor (THI)
�
�
�
�
�
�
�
�
Primaarsektor (HMI)
Sekundaarsektor (HMI)
Primaarsektor (põll. müügihinnad)
�
�
�
�
�
�
�
�
�
�
�
�
1922 1923 1924 1925 1926 1927 1928 1929 1930 1931 1932 1933 1934 1935 1936 1937 1938
Arvutusalus: tabel 1, tabel 2, J. Valge. Uue majanduse lätteil, lk. 2718.
30 Tuna 1/2008
�
Martin Klesment / Eesti majandusarengu dünaamika näitajaid sõdadevahelisel perioodil
Niisiis on arvutatud uute indeksite alusel
primaar- ja sekundaarsektori toodang. Muutmata on jäänud tertsiaarsektori toodang. Rahvamajanduse kogutoodangu seeria saamiseks
jääb üle sektorite toodang kokku võtta. Liites
sektorite toodangu ja lisades sellele kaudsed
maksud,7 saame SKT püsivates tootjahindades. Maksud jooksvates hindades on siinjuures
parandatud enne sektorite toodangule lisamist
elatusmaksumusindeksi-põhise deflaatoriga.
Tulemust on võrreldud J. Valge poolt THI-põhise deflaatoriga kalkuleeritud SKT aegreaga
joonisel 4. Nagu näha, tekivad suuremad eri-
nevused 1920. aastate keskel ja 1930. aastate
esimesel poolel. Hulgimüügi hinnaindeksitel
põhinevad püsivhinnad annavad neil perioodidel tulemuseks väiksema kasvu.
Samas tuleb välja minimaalne erinevus
kogu perioodi kasvutempos. THI-põhise
deflaatoriga arvestades suurenes rahvamajanduse SKT 419,6 miljonilt kroonilt 1923.
aastal 650 miljoni kroonini 1938. aastal, mis
teeb aastaseks kasvuks 2,96%. HMI-põhise
deflaatoriga saame SKT suurenemise 407,9
miljonilt kroonilt 1923. aastal 654 miljoni kroonini 1938. aastal, aastane kasv seega 3,19%.
Joonis 4. Eesti sisemajanduse kogutoodang arvestatuna erinevate deflaatoritega 1929. aasta püsivhindades (miljonit krooni).
�
700.0�
650.0�
600.0�
550.0�
500.0�
450.0�
HMI-põhine deflaator�
400.0�
THI-põhine deflaator�
1923� 1924� 1925� 1926� 1927� 1928� 1929� 1930� 1931� 1932� 1933� 1934� 1935� 1936� 1937� 1938�
Arvutusalus: tabel 2; J. Valge. Uue majanduse lätteil, lk. 2719.
Nagu kogutoodangu erinevust, võib demonstreerida ka jooksevhindade parandamise teguri erinevust. Et aga võrrelda J. Valge
poolt kasutatud THI-põhist deflaatorit ja sektorite puhul üksikult kasutatud deflaatoreid
(kaks erinevat hulgimüügi hinnaindeksit
ning elatusmaksumusindeks), tuleb viimased agregeerida. Seda on käesolevalt tehtud
7
8
võrdkaalustatult, arvestades iga sektori osakaalu rahvamajanduse kogutoodangus jooksevhindades.8 Saadud tulemus on kujutatud
võrdluses THI-põhise deflaatoriga joonisel 5.
Täpsuse mõttes tuleb lisada, et HMI-i põhine
deflaator joonisel 5 sisaldab tertsiaarsektori
osakaalu suuruses ka elatusmaksumusindeksit ehk THI-põhist deflaatorit.
J. Valge. Uue majanduse lätteil, lk. 2719.
J. Valge. Uue majanduse lätteil, lk. 2718.
Tuna 1/2008 31
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
Joonis 5. Deflaatorite võrdlus (1929=100).
�
105�
100�
95�
90�
85�
80�
75�
70�
65�
60�
THI-põhine deflaator�
HMI-põhine deflaator�
1923� 1924� 1925� 1926� 1927� 1928� 1929� 1930� 1931� 1932� 1933� 1934� 1935� 1936� 1937� 1938�
Arvutusalus: J. Valge. Uue majanduse lätteil, lk. 2225, 2718; tabel 1.
Sektorite tootlikkus
Toodang sektorite kaupa iseloomustab küll
kogutoodangustruktuuri ja selle muutumist,
kuid näitab vähe sektorite efektiivsuse kohta.
J. Valge on arvutanud sektori toodangu vastavast sektorist elatust saanud inimese (elatusala isiku) kohta, s. t. töötajad pluss nende
perekonnaliikmed. Kuigi selline lähenemine
on küllaltki informatiivne, ei arvesta see tegelikult tööga hõivatud inimesi. Näiteks võisid põllupidaja kõik pereliikmed olla tööga
hõivatud samas sektoris, kuid tööstustöölise
perekonnas pruukis seda vähem ette tulla.
Seetõttu võiks kogutoodangu arvutada pigem
ühe hõivatu ehk töötaja kohta, et saada ettekujutust tootlikkuse muutuste kohta. Lihtsuse
mõttes on järgnevalt arvutatud ainult toodangu suhet tööjõusse ning välja on jäetud kapitali mõiste, kuigi viimasel võib tootlikkuse
tõusus olla tähtis osa.
Et sektorite kogutoodang on ära toodud
9
käesoleva artikli eelmises osas, jääb üle välja
selgitada sektorites töötanud hõivatute arv.
Primaarsektori kohta on vastavad näitajad
saadud 1922. ja 1934. aasta rahvaloenduse
andmetest. 1924. aastal oli primaarsektoris
hõivatute arv 410,1 tuhat inimest ja 1934.
aastal 446,3 tuhat inimest.9 (Võib ka märkida, et tegelikult põllumajanduses hõivatute
osakaal nende kahe ajapunkti vahel vähenes,
sest kogu majanduses hõivatute arv tõusis.)
Rahvaloendustevaheline periood on käesolevas arvutuses lineaarselt interpoleeritud
ning 1930. aastate teise poole põllumajanduses hõivatud rahvastiku muutus on arvutatud
vastavalt kogu põllumajandusliku elatusala
rahvastiku muutuse suhte järgi. Nii on saadud
primaarsektoris töötanud inimeste hinnanguline aegrida (vt. tabel 3). Lisainformatsioonina võib märkida, et põllumajanduse osakaal
Eesti sõdadevahelise perioodi tööhõives oli
küllaltki suur, kuid mõnes võrreldud välisriigis oli see kõrgemgi veel (vt. joonis 6).
Rahva tööala ja ühiskondline kihitus. 1922 a. üldrahvalugemise andmed. Vihk III, lk. 19; Tööharud ja leibkonnad. 1. III 1934 rahvaloenduse andmed. Vihk III, lk. 14–15.
32 Tuna 1/2008
Martin Klesment / Eesti majandusarengu dünaamika näitajaid sõdadevahelisel perioodil
Joonis 6. Põllumajanduses hõivatud rahvastik. 1920.–1930. aastate rahvaloenduste keskmise tulemuse järgi.
�
80
�
70
�
60
�
50
�
40
�
30
�
20
�
10
�
0
�
�
Eesti
Soome
�
�
Taani
�
Rootsi
Tšehhosl.
Poola
�
�
Osakaal majanduslikult aktiivsest rahvastikust, %
Arvutusalus: B. R. Mitchell. International Historical Statistics, lk. 147–158; Rahva tööala ja
ühiskondline kihitus. 1922 a. üldrahvalugemise andmed. Vihk III, lk. 19; Tööharud ja leibkonnad. 1.
III 1934 rahvaloenduse andmed. Vihk III, lk. 14–15.
Mõnevõrra keerulisem on kokku lugeda
tööstuses hõivatute arvu. Rahvaloenduste
andmetel oli 1922. aastal majanduslikult aktiivseid tööstuses hõivatud inimesi 83,7 tuhat
ning kokku tööstusest elatust saavaid 168,5
tuhat. 1934. aastal olid need arvud 102,8 ja
195,9 tuhat inimest. 10 See annab hõivatute osakaaluks elatusala inimeste seas 1922.
aastal 49,7% ja 1934. aastal 52,5%. Siit võib
järeldada, et hõivatute osakaal elatusala inimeste seas kasvas alla poole protsendi aastas
ning tõenäoliselt ei teki kuigi suur viga, kui
arvestada 1938. aasta elatusala inimeste ja
hõivatute suhteks 53%. Interpoleerides 1922.,
1934. ja 1938. vahelised aastad lineaarselt ja
rakendades saadud suhet J. Valge poolt kalkuleeritud elatusala isikute arvule, on saadud
tööstuses hõivatute hinnanguline aegrida, mis
tabelis 3 on esitatud koos põllumajanduses
10
11
hõivatute arvu hinnanguga. Kontrolli huvides
on tööstuses hõivatute arvu muutust võrreldud veel suurtööstuses hõivatute arvu muutusega, kuna viimaste kohta on aastate kaupa
täpsemalt teada töötajate arv (1934. aastal oli
see 29,2 tuhat, mis oli 28,4% kogu tööstuses
hõivatute arvust ja 15,5% kogu elatusala rahvastikust).11 Suuremad lahknevused suurtööstuse ja kogu tööstuse töötajate arvu muutuses
tekivad 1930. aastate teisel poolel.
Tertsiaarsektori hõivatute arvu hinnang
on käesolevas tekstis ära jäetud ning ka sektori toodangut töötaja kohta ei arvestata.
Rakendades tabelis 3 toodud hõivatute
arvu nii primaar- kui ka sekundaarsektori
toodangu suhtes, on järgnevalt arvutatud mõlema sektori toodang ühe töötaja kohta, seda
nii J. Valge poolt kasutatud THI-põhise kui
ka käesolevas artiklis pakutud HMI-põhise
Rahva tööala ja ühiskondline kihitus. 1922 a. üldrahvalugemise andmed. Vihk III, lk. 19; Tööharud ja leibkonnad. 1. III 1934 rahvaloenduse andmed. Vihk III, lk. 14–15.
Vt. Eesti arvudes, lk. 114.
Tuna 1/2008 33
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
Tabel 3. Põllumajanduses ja tööstuses hõivatute arvu hinnang ning hõivatute arv suurtööstuses.
Aasta
1922
1923
1924
1925
1926
1927
1928
1929
1930
1931
1932
1933
1934
1935
1936
1937
1938
Hõivatute arv põllumajan- Hõivatute arv suurtööstu- Kokku tööstuses hõivatud,
duses, hinnang
ses kuu lõpul*
hinnang
tuhat
1929=100
410,1
413,1
416,1
419,2
422,2
425,2
428,2
431,2
434,2
437,3
440,3
443,3
446,3
437,8
430,2
411,9
403,0
95,1
95,8
96,5
97,2
97,9
98,6
99,3
100,0
100,7
101,4
102,1
102,8
103,5
101,5
99,8
95,5
93,5
tuhat
28,4
29,3
29,5
30,1
31,6
32,3
30,9
28,4
26,1
26,6
31,5
34,9
40,9
47,6
49,3
1929=100
87,9
90,7
91,3
93,2
97,8
100,0
95,7
87,9
80,8
82,4
97,5
108,0
126,6
147,4
152,6
tuhat
83,7
86,3
88,8
98,3
115,4
115,0
121,1
108,8
106,2
97,9
99,4
98,3
102,8
102,6
106,0
115,8
118,7
1929=100
77,0
79,3
81,6
90,3
106,1
105,6
111,3
100,0
97,6
90,0
91,3
90,3
94,5
94,3
97,4
106,4
109,1
Arvutusalus: Eesti arvudes, lk. 114; Eesti statistika 1939, lk. 598; Rahva tööala ja ühiskondline kihitus.
1922 a. üldrahvalugemise andmed. Vihk III, lk. 19; Tööharud ja leibkonnad. 1. III 1934 rahvaloenduse
andmed. Vihk III, lk. 14–15; J. Valge. Uue majanduse lätteil, lk. 2452.
*1924–1926 on arvestatud töötajate arv keskmiselt aastas; 1927–1938 keskmiselt kuu lõpul.
deflaatoriga. Tulemused on kujutatud joonisel
7. Selle järgi võiks väita, et juba 1926. aastast
liikusid põllumajanduse ja tööstuse tootlikkus vastassuundades. Põllumajanduse langus
pöördus alles 1932. aasta järel. Olemasolevatest andmetest välja tulevat tootlikkuse vahet
tuleb siiski ettevaatlikkusega tõlgendada, sest
käärid põllumajanduse ja tööstuse vahel tunduvad läbi 1930. aastate väga suured.
Põhjusi suurteks käärideks joonisel 7 toodud kahe sektori tootlikkuse vahel on mitmeid. Näiteks on tööstuses hõivatud töötajate
arv elastsem, s. t. kriisi ajal võis töötajaid vallandada ja nii säilitada kõrgemat toodangut
ühe töötaja kohta. Põllumajandusest töötajad
nii kergelt väljuda ei saanud, kuna enamasti
oldi ju oma ettevõtlusega omandisuhtes. Samuti ei ole praeguses kalkulatsioonis arvestatud kapitalimahutusi sektorite kaupa, mille sissetoomine arvestusse võiks tootlikkuse
vahesid tunduvalt kahandada. Loomulikult
34 Tuna 1/2008
ei tohi unustada ka juba eelpool mainitud
probleemi valida sobiv hinnaindeks põllumajandustoodangu käsitlemiseks.
Tööstuse ja põllumajanduse tulemuste erinevus viitab ka ühele suuremale probleemile,
nimelt tööstuse ja põllumajanduse erinevale registreeritusele rahvamajanduse arvepidamissüsteemis. Kui tööstuslik tootmine pandi enamasti kõik kirja, siis põllumajanduslik ühistegevus
jms. võis kergesti arvepidamisest välja jääda.
Majanduskriisiaegsest primaarsektorist
mõnevõrra positiivsema pildi näitamiseks võib
kõrvalepõike korras vaadelda teravilja, kartuli, liha ja piima kogutoodangu muutumist.
Nende ühtsena käsitlemiseks on nimetatud
toodete kogused ümber arvutatud kaloriväärtusesse, summeeritud ja seejärel jagatud primaarsektoris hõivatute arvuga. Saadud tulemust on võrreldud mõnede välisriikide vastava näitajaga ja kõik see on esitatud joonisel 8.
Ühegi võrreldud riigi kombineeritud põl-
Martin Klesment / Eesti majandusarengu dünaamika näitajaid sõdadevahelisel perioodil
Joonis 7. Primaar- ja sekundaarsektori toodang töötaja kohta 1929. aasta püsivhindades (krooni).
�
1400
�
1300
�
1200
�
1100
�
1000
�
Primaarsektor (THI)
�
Primaarsektor (HMI)
Sekundaarsektor (THI)
900
�
800
�
700
�
600
�
500
�
400
�
1922
�
1923
�
1924
�
1925
�
1926
�
�
�
Sekundaarsektor (HMI)
1927
�
1928
�
1929
�
1930
�
1931
�
�
1932
�
1933
�
1934
�
1935
�
1936
�
1937
�
1938
�
Arvutusalus: tabel 2, tabel 3.
Joonis 8. Teravilja, kartuli, liha ja piima kogutoodang valitud riikides ühe põllumajanduses hõivatud
töötaja kohta kaloriväärtuses (Mcal).
�
26000
�
21000
�
16000
�
11000
�
6000
�
1000
�
1920
�
1922
�
1924
�
Eesti
�
1926
�
�
Soome
1928
�
�
Rootsi
1930
�
�
Taani
1932
�
1934
�
1936
Tšehhoslovakkia
�
1938
Poola
�
�
1940
�
Arvutusalus: tabel 3; International Historical Statistics. Europe 1750–2000, lk. 147–158, 268–394; M. Klesment, J.
Valge (toim.). Eesti rahvastiku majandustegevuse…, lk. 62–68; kasutatud kaloriväärtused (kCal/kg): rukis 3350,
nisu 3390, oder 3520, kartul 860, liha keskmine 3113, piim 660 (andmed saadud või tuletatud US Department
of Agriculture, Agricultural Research Service: USDA National Nutrient Database for Standard Reference andmebaasi alusel. Andmebaasi külastus 24. augustil 2007 aadressil http://www.nal.usda.gov/fnic/foodcomp/search/).
Tuna 1/2008 35
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
lumajandustoodang kaloriväärtuses töötaja
kohta ei lange majanduskriisi perioodil märgatavalt. Seda ei juhtu ka Eestis, pigem on
näha kerget tõusu võrreldes 1920. aastatega.
Kahjuks tööstustoodangu kohta analoogilist
füüsilise mahu indikaatorit koostada ei ole
võimalik.
Palgadünaamika
Primaar- ja sekundaarsektori tootlikkus,
nii nagu see joonisel 7 on kujutatud, näitab
suurt lahknemist juba 1920. aastate teisest
poolest alates. Nii suured käärid tootlikkuses peaksid aga väljenduma ka sektorite töötajate palgatingimustes. Niisiis tuleks jälgida,
kuidas liikusid tööstustööliste ja põllupidajate palgad. Arusaadavalt ei saa neid võrrelda
otse, sest tööstustööliste jaoks moodustas rahapalk enamiku tema sissetulekust, põllupidaja puhul ei pruukinud rahas saadava tulu
osakaal nii suur olla. Küll võib aga võrrelda
rahapalga dünaamikat aastate lõikes.
Kõigepealt andmetest. Eesti põllumajanduse puhul on järgnevalt kasutatud peremehe
toidul olnud aastatööliste keskmist aastapalka.
Eesti tööstustööliste puhul on kasutatud nii
mees- kui naistööliste keskmist tunnitasu suurtööstuses ja kesktööstuses. Mõlemast näitajast
on koostatud indeks, mis on seejärel parandatud 1929. aasta hindadele vastavaks J. Valge
poolt korrigeeritud elatusmaksumusindeksiga.
Nii põllumajanduse kui ka tööstuse palgadünaamikat Eestis on seejärel võrreldud mõnede välisriikide vastavate näitajatega. Saadud
aegread on esitatud joonistel 9 ja 10. Tulemus
pigem kinnitab sektorite tootlikkuse näitajaid,
s. t. palgadünaamika järgib enam-vähem sektorite tootlikkuse dünaamikat. Võrdlus teiste
riikidega aga näitab, et tööstuses hõivatute ja
põllunduses töötajate palgatingimuste vastandlik liikumine Eestis ei olnud erandlik juhus, vaid küllaltki sarnaselt toimusid asjad ka
teistes riikides, kuigi ehk ajaliselt nihutatuna
või teistes proportsioonides.
Joonis 9. Rahapalk valitud riikides põllumajanduses (1929=100).
�
160�
EESTI�
SOOME�
TAANI�
TŠEHHOSL.�
150�
ROOTSI�
NORRA�
140�
SAKSAMAA�
130�
120�
110�
100�
90�
80�
70�
60�
1921�
1923�
1925�
1927�
1929�
1931�
1933�
1935�
1937�
Arvutusalus: Eesti arvudes, lk. 103; J. Valge. Uue majanduse lätteil, lk. 2225; B. R. Mitchell. International Historical Statistics, lk. 194–199.
36 Tuna 1/2008
Martin Klesment / Eesti majandusarengu dünaamika näitajaid sõdadevahelisel perioodil
Joonis 10. Rahapalk valitud riikides, tööstuses (1929=100).
�
140
�
130
�
120
�
110
�
100
�
90
�
80
�
70
�
60
�
50
�
�
EESTI
SOOME
�
POOLA�
1921
�
1923
�
1925
�
1927
�
1929
�
1931
�
�
�
ROOTSI
�
NORRA
�
TAANI
TŠEHHOSL.
SAKSAMAA
1933
�
1935
�
�
1937
�
1939
�
Arvutusalus: Eesti Statistika 1939, lk. 598; J. Valge. Uue majanduse lätteil, lk. 2225; B. R. Mitchell.
International Historical Statistics, lk. 188–191.
Kokkuvõtteks
Sõdadevahelise Eesti majandusliku arengu
interpreteerimiseks on mitmeid viise ja siinkasutatu ei pruugi ilmtingimata olla teistest
õigem. Käesolevas artiklis on juba varem
välja arvutatud Eesti rahvamajanduse SKT-d
püütud uuesti käsitleda sektorite kaupa ja
selle tulemusel on välja pakutud mõnevõrra
korrigeeritud majandussektorite toodangu
seeria. Seejuures on manipuleeritud ainult
erinevate hinnaindeksitega, minemata jooksevhindade analüüsimise või korrigeerimise
teed. Järeldatakse, et erineva hinnaindeksi
kasutamine annab tulemuseks teistsuguse
SKT aegrea, kuigi vahe eelmise aegreaga ei
ole märkimisväärselt suur. Siiski tuleb tõdeda,
et sõdadevahelise perioodi hüplikku hinnataset arvestades on võimalikult täpse hinnaindeksi kasutamine esmatähtis, kui toodangut
arvestatakse rahalises väärtuses.
Samuti on proovitud leida erinevusi põllumajanduse ja tööstussektori vahel tootlikkuse ja palgatingimuste seisukohalt. Tulemusi
vaadeldes ei tohi siiski unustada, et hinnanguliste muutujate hulk nendes arvutustes on
liiga suur, et põhjapanevamaid järeldusi teha.
Paljud probleemid taanduvad sellele, milliseid statistilisi näitajaid kasutatakse ning kui
hästi on erinevates majandusvaldkondades
toimunu statistiliselt registreeritud.
Käesolev artikkel on koostatud Haridus- ja
Teadusministeeriumi sihtteema nr. 0132703s05
raames.
Martin Klesment
(1976)
Lõpetanud Tartu Ülikooli, ajaloomagister 2001.
aastast, praegu teadur Eesti Kõrgkoolidevahelises Demouuringute Keskuses. Peamised uurimissuunad: Eesti 20. sajandi majandusajalugu,
rahvastiku majandustegevus ja elatustase.
Tuna 1/2008 37
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
Eesti majandus
1991–2007:
taassünd ja
edulugu
Kalev Kukk
Foto: M. Mänd
V
eel üsna hiljuti, s. o. 1980. aastate keskel
olevat Eesti majandus olnud õitsval järjel.
Nii väitis toonane ametlik ideoloogia. Seda
tuli uskuda, sest selle poolt rääkisid kõikvõimalikud statistilised kasvuprotsendid (nagu
“aastail 1941–1987 suurenes ENSV tööstustoodang 59,5 korda”), tonnid ja meetrid.
See “tõde“ polnud mõeldud üksnes kodus
rääkimiseks, selle pidi omaks võtma kogu
maailm.
Niisuguse enesepettuse ehedaks näiteks
võiksid olla kas või ühe omaaegse ENSV
Riikliku Plaanikomitee ametimehe väliseestlasi veenma mõeldud sõnad, et rahvatulult
ühe elaniku kohta “võime ennast maailma
riikide pingereas paigutada esikümne hulka,
edestades tööstuslikult kõrgeltarenenud maid
nagu Inglismaa, Norra, Soome”.1 Läti puhul
jõudis samale järeldusele keegi A. Fedotov
1988. aastal, põhjendamaks siis juba Balti
riikide iseseisvuspüüdluste läbikukkumisele määratust. Tema sõnutsi moodustas Läti
rahvatulu arvestatuna ühe elaniku kohta – artikli kontekstist järeldatuna seega ka Eesti
oma – võrreldavates hindades rohkem kui
70 protsenti USA vastavast näitajast.2 Veel
1
2
3
4
isegi 1991. aastal pakkus ajaleht European
and Business Eesti eelmise aasta rahvamajanduse kogutoodanguks (GNP) ühe elaniku
kohta arvestatuna 8340 dollarit. Sellega astus
Eesti Austriale kandadele, Ungariga võrreldes oli seda 3,4, Poolaga võrreldes isegi 4,5
korda rohkem. 3 Seda oli muidugi meeldiv
lugeda, ent juba 1993. aastaks “langes” Eesti sisemajanduse kogutoodang (GDP) ühe
elaniku kohta Berliini Deutsches Institut für
Wirtschaftsforschungi arvutuste kohaselt tegeliku vahetuskursi järgi arvestatuna ühtäkki
vaid 5 protsendile sellesama Austria omast
ning raha ostujõu pariteeti arvestavalt 20
protsendile.4
Müüt heaolumaast oli loodud. Ent ega
ainult Eestit üle hinnatud. Kunagise Saksa
Demokraatliku Vabariigi enesekiituse tõe pähe võtmine kujunes Saksamaade ühinemisel
ilmselt kõige suuremaks möödalaskmiseks.
See, et uued liidumaad, kus elas viiendik kogu Saksamaa rahvastikust, suutsid esimesel
ühinemisjärgsel aastal anda vaid 6,7 protsenti riigi sisemajanduse kogutoodangust ja
0,8 protsenti ühinenud Saksamaa ekspordist
Lääne juhtivatesse tööstusriikidesse (Euroo-
B. Tamre. Nõukogude Eesti üleliidulises majandussüsteemis. – Taas emakeele lätteil. Väliseestlaste teine
kultuuriseminar Tallinnas, Lahemaal ja Tartus juunis 1979. Tallinn, 1980, lk. 25–26.
A. Fedotov. Buržuaznye modeli razvitija Sovetskoj Pribaltiki. – Voprosy èkonomiki 1988, nr. 3. Moskva, lk.
132.
European and Business, 25.–27.10.1991.
Wirtschaftslage und Reformprozesse in Mittel- und Osteuropa. Bundesministerium für Wirtschaft. Bonn,
1996, lk. 86.
38 Tuna 1/2008
Kalev Kukk / Eesti majandus 1991–2007: taassünd ja edulugu
pa Ühenduste ja Euroopa Vabakaubanduse
Assotsiatsiooni liikmesriigid, USA, Kanada,
Jaapan), osutus hullemaks ka kõige õudsemast unenäost.5
ENSV 50. aastapäeva aegu seisti lõpuks
lõhkise küna ees. Endised müüdid olid purunenud. 1990. aasta 1. veebruarist olid sisse
viidud ostukaardid. N.-ö. igapäevasteks talongikaupadeks muutusid suhkur, viin, seep
ja pesupulber. Püsikaupadest viidi jaotussüsteemile mööblikomplektid, telerid, külmikud ja pesumasinad. Autosid kui alati jaotatud kaupa pole siinkohal vaja meenutadagi.
Omamoodi “saavutuseks” oli seegi, et vastu
sügist osutus liha sisuliselt kõige odavamaks
toiduaineks, olles veel vaid 2–3 korda kallim
kartulist. Samas oli n.-ö. rublasurve lihale
suurenenud viimase veerandsaja aastaga
vähemalt viis korda. Jõulude eel arvas Lääs
NSV Liitu kuuluvana Eestigi – sel polnud seal
siis tähtsust, kas de facto või de iure – näljaabi
vajavaks. Küpse arenenud sotsialistliku ühiskonnaga oli lõpuks jõutud sinnamaale, kus
tuli hakata rajama, kui kasutada nõukogulikku terminoloogiat, midagi varakapitalistliku
ühiskonna taolist.
Teise maailmasõja eelse Eesti majanduse
arengutaset on peetud sageli ligilähedaselt
võrdseks Soome omaga. 1940. aastal läksid
aga Soome ja Eesti arenguteed lahku. Ühel
õnnestus pärast talle peale sunnitud laastavat sõda NSV Liidu vastu minna edasi enda
jaoks loomulikku rada mööda, teine pidi liidendatuna NSV Liitu hakkama “sotsialistliku
rekonstrueerimise” sildi all üles ehitama nõukogulikku heaolumajandust. Poole sajandiga
jõuti erinevaid teid pidi käies nii kaugele, et
Soomet hakati kutsuma Euroopa Jaapaniks,
Eesti osutus seevastu nii mitmegi kriteeriumi
järgi 19. sajandi viimasesse veerandisse paisatuks.
Eesti nõukogulik majandus oli nii sise- kui
ka välisturult lähtuva konkurentsi puudumist nautinud kasvuhoonemajandus, mille
konkurentsivõime oli olematu. Suhteid välismaailmaga peaaegu polnudki, kui selleks
5
6
mitte pidada põhiliselt naftadollaritega kinni
makstud nn. tsentraliseeritud importi. Ühelt
poolt oli see NSV Liidu autarkilise majanduspoliitika tulemus, teisalt välistas aga ülitsentraliseeritud ja administratiivselt pisiasjadeni
reglementeeritud välismajandusmehhanism
pea igasuguse tootjapoolse huvi tootmise
ekspordiks arendamise vastu. Lihtsam, tulusam ja vahest prestiižikamgi oli valuutat
kõrgemalt poolt välja “võidelda”, kui seda
ise teenida. Õigemini – ettevõtetel polnudki võimalik valuutat vähegi märkimisväärses
koguses oma tarbeks teenida. Selle välistasid
juba ette ülimadalad limiitsed valuutaeraldiste normatiivid ja välisvaluuta riiklik monopol.
Välisvaluuta oli üks rangemini, kui mitte just
kõige rangemalt läbi “ühtse katla” jaotatav
ressurss.
Mugandumine kõigega leppival siseturul ning nõukoguliku majanduse absoluutne
kaitstus maailmaturu võimaliku konkurentsi
eest viisid lõppkokkuvõttes tootmise tehnilistehnoloogilise ja majandusliku mahajäämuse
süvenemisele ning Eesti toodangu konkurentsivõime hävingule maailmaturul. Sellest räägib kujukalt välisturgudele jõudnud toodangu
osatähtsus Eesti tööstuse kogutoodangus, mis
kõikus 2–3 protsendi piires. Arenenud turumajandusriikidesse jõudis 1980. aastate algul
seejuures 0,6–0,7 protsenti Eesti tööstustoodangust. Vabalt konverteeritava valuuta
vastu turustati vaid 0,4–0,5 protsenti Eesti
tööstustoodangust. 1980. aastate teisel poolel võis vabalt konverteeritava valuuta vastu
eksporditud Eesti toodangu koguväärtust
hinnata maailmaturu hindades umbes 50–60
miljonile dollarile.6 See oli valdavalt toore ja
madala töötlusastme toodang, nagu turvas,
täispuidust lihtmööbel, rehad-labidad, voodilinad. Mitmetes lääneriikides patenteeritud
põlevkivist toodetud pinnasekinnitusvahendit
Nerosiini osteti kütteõlina. Kogu Eesti suurejoonelisest masinaehitustoodangust jõudsid
arenenud turumajandusega riikidesse üksnes
“Volta” elektrimootorid, needki valdavalt
mujalt NSV Liidust eksporditud toodangu
Wirtschaft in Zahlen ´92. Bundesministerium für Wirtschaft. Bonn, 1992, lk. 33, 87–90.
Autori käsikirjalised uurimused Eesti Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudis.
Tuna 1/2008 39
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
koosseisus. Eesti koguväljaveost moodustas
1980. aastail välisriikide osatähtsus siseturuhindades arvestatuna 5–7 protsenti.
Kõige selle taustal on mõistetavad mitmete Lääne majandusekspertide äärmiselt
pessimistlikud hinnangud Eesti majandusliku toimetuleku võimalustele iseseisva riigina. Deutsche Bank sõnastas oma kahtlused
järgmiselt: “NSV Liidu majandus on tingituna üksikute vabariikide spetsialiseerumisest vähestele toodetele orienteeritud suurel
määral vabariikidevahelisele kaubavahetusele. Seetõttu kujutavad juba nüüd katkevad
tarnesuhted ja tagasilöögid teatavate vabariikide kaubavahetuses tõsist ohtu Nõukogude
Liidu elanike niigi tagasihoidlikule elatustasemele. [– – –] Vaid üksikuil on üleüldse
šansse – ja sedagi pärast äärmiselt rasket
üleminekuperioodi – liituda majanduslikult
ja kultuuriliselt kokku kasvava Euroopaga.
[– – –] Tänu mitmekesisele majandusstruktuurile, haritud elanikkonnale ja Lääne-lähedusele on Balti vabariikidel (Eestil, Lätil
ja Leedul) küll parimad võimalused teatava
ajalise viivitusega liituda Lääne- ja Kesk-Euroopa üldise arenguga. Tõsiseks takistuseks
nende vabariikide edasisele arengule on aga
väline sõltuvus toormest. Nagu NSV Liidu
ajutine majandusblokaad Leedu vastu näitas, ei ole need vabariigid praegu praktiliselt
suutelised energiat ja tooret kõva valuuta
eest ostma.”7
Juba tõeliselt kummastav on Jürgen
Nötzoldi hilisem suhtumine: “Ühise vääringu
ja ühtsete majandamistingimustega tervikliku
majandusruumi lõhkumine viib tootmise ja
tulude langusele ning süvendab veelgi plaanimajanduse kokkuvarisemisest tulenevat
sotsiaalmajanduslikku ebastabiilsust. Võib
oletada, et vähemalt poole tootmismahtude
kahanemisest on põhjustanud NSV Liidu
järglasriikide omavaheliste majandussidemete katkemine. [– – –] Ikkagi jäävad nende
[Balti riikide] tooted ka edaspidi SRÜ riikide
turgudele määratuiks. Loomakasvatussaadus7
8
te eksport oleks küll Lääne-Euroopale ümberorienteeritav, kuid juhul, kui seal leitakse
avatud turge. Tööstuskaupade ekspordil ei
asenda SRÜ turge miski. Kauakestev majanduslik allakäik SRÜ riikides ja tööstuse ebapiisav konkurentsivõime lääneriikides viiksid
Balti riigid kestvasse majanduslikku seisakusse. Majandussuhete säilitamine NSV Liidu
järglasriikidega, eelkõige Venemaaga, ei pea
küll tähendama kuulumist mingisse majandus- ja rahaliitu, kuid assotsieerumislepingud
Venemaaga on siiski hädavajalikud.”8
1. Nõukoguliku sotsialismi viimsed
hingetõmbed
1980. aastate lõpuks oli Eestist kujunenud
industriaal-agraarmaa. Tegelikes ja seejuures suuresti kunstlikes hindades arvestatuna
andsid tööstus ja põllumajandus 1991. aastal sisemajanduse kogutoodangust vastavalt
34,3 ja 15,3 protsenti. Suhteliselt paremini
iseloomustab Eesti majanduse struktuuri
neil aastail majanduslikult aktiivse rahvastiku jaotumine, mis on pea ainus rahvusvahelisteks võrdlusteks sobiv rahvamajanduse
koondnäitaja sellest perioodist. Tööstuses ja
põllumajanduses rakendatute suure osatähtsuse järgi võis tõdeda Eesti majanduse paarikolmekümneaastast mahajäämust Skandinaavia maadest (tabel 1).
Sellise mahajäämuse, veelgi enam aga
NSV Liidu keskvõimust sõltuva arengu
pitserit kandis Eesti tööstuse harustruktuur, kus domineerivaiks kujunesid kerge-,
toiduainete- ning masina- ja metallitööstus. Põllumajanduse eripäraks oli ülitugev
orienteeritus sisseveetavale jõusöödale.
1988. ja 1989. aastal veeti näiteks sisse 1,3
miljonit tonni söödateravilja. Sisuliselt võis
1980. aastate lõpus Eesti puhul rääkida n.-ö.
hüperindustrialiseeritud põllumajandusest:
peamiselt naftadollarite eest imporditud teravili tuli sisse, sellest toodetud liha ja piim
Die Sowjetunion im Umbruch. Fakten zu den Sowjetrepubliken. Deutsche Bank. Frankfurt a. M., 1990, lk. 5–6.
J. Nötzold. Können wirtschaftliche Interessen die Nachfolgestaaten der Sowjetunion zusammenhalten?
– Europäische Rundschau 1993, nr. 2, lk. 51, 55.
40 Tuna 1/2008
Kalev Kukk / Eesti majandus 1991–2007: taassünd ja edulugu
Tabel 1. Majanduslikult aktiivse rahvastiku jaotumine Eestis ja võrdlusriikides (protsentides, kokku
100 protsenti).9
Põllumajandus, met- Mäendus, tööstus,
sandus, kalandus
energeetika, ehitus
Eesti
Soome
Rootsi
Norra
Saksamaa LV
Austria
Šveits
Poola
Tšehhoslovakkia
Ungari
NSV Liit
1970
1990
1970
1990
1970
1990
1970
1990
1970
1990
1970
1990
1970
1990
1990
1990
1990
1990
16,1
12,7
22,6
8,4
8,1
3,3
13,9
6,5
7,5
3,6
14,5
7,9
8,6
5,5
25,8
11,2
18,8
18,2
läksid rublade eest välja nn. üleliidulistesse
fondidesse (eelkõige Moskvasse ja Leningradi). Rekordaastaks jäi siin 1987, kui üleliidulistesse fondidesse tarniti 70 000 tonni liha
ja lihasaadusi (sellega täideti 2,9 protsenti
kogu “fondist”) ning 535 000 tonni piima ja
piimatooteid (3,8 protsenti fondist). Söödateravilja sisseveo järsk vähenemine (1990.
ja 1991. aastal vastavalt 747 000 ja 300 000
tonni) lõi loomulikult senisel “põllumajandusel” jalad alt.
Eesti nõukoguliku majanduse arengutaset
oli ja on ka praegu võrdlemisi raske kvantitatiivselt hinnata. Nii nagu kogu NSV Liidu
majandus, nii oli ka Eesti majandus oma olemuselt sürrealistlik majandus, mida iseloomustasid ühest küljest silmatorkavalt kõrged
naturaalsed tootmisnäitajad ja vastavalt potentsiaalselt kõrged kohad maailma riikide
pingereas, teisalt aga üleüldine ja järjest süvenenud defitsiit kõikvõimalike tootmisres9
44,4
42,5
34,6
31,0
38,4
29,2
37,3
24,7
48,9
40,6
42,3
36,8
46,0
35,0
37,3
45,2
35,4
38,4
Teenindavad harud
39,5
44,8
42,8
60,6
53,5
67,5
48,8
68,8
43,6
55,8
43,2
55,3
45,4
59,5
36,9
43,6
45,8
43,4
sursside ja tarbekaupade osas. Nii toodeti
1988. aastal Eestis 1 elaniku kohta arvestatuna 11 188 kWh elektrienergiat (Soomes,
Rootsis ja Saksamaa LV-s vastavalt 10 846,
20 104 ja 7101 kWh ), liha 145 kg (73, 67 ja
96 kg), piima 818 kg (556, 406 ja 405 kg), võid
20,7 kg (11,0, 8,1 ja 6,9 kg), tsementi 762 kg,
mineraalväetisi 156 kg, puuvillast riiet 122 m²
jne.10
Kuigi niisuguste üksiknäitajatega opereerimine oli neil aegadel alati demagoogiamaiguline, andsid need siiski pildi tootmise valikulisest arendamisest, ühe või teise tootmissuuna väljakujundatusest Eestis. Tõsi, nende
numbrite “tootmine” oli neil aegadel eesmärk
omaette: tootmine toimus suuresti üksnes
tootmise pärast. Teataval määral tervikliku
hinnangu Eesti majanduse tollasele arengutasemele – seda muidugi üksnes NSV Liidu
taustal – võiksid anda sellised neil aegadel kasutatud näitajad nagu ühe elaniku kohta tulev
Eesti Statistikaamet; Statistisches Jahrbuch für Ausland 1992. Wiesbaden, 1992, lk. 21, 237–238.
Eesti statistika aastaraamat 1990. Tallinn, 1991, lk. 413–418.
10
Tuna 1/2008 41
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
ühiskondlik koguprodukt või rahvatulu, aga
ka tööstuse ja põllumajanduse kogutoodang.
1989. aastal olid need järgmised:
● ühiskondlik koguprodukt 7260 rubla;
● rahvatulu 2780 rubla;
● tööstuse kogutoodang 4233 rubla (1982. a.
võrreldavates hindades);
● põllumajanduse kogutoodang 1213 rubla
(1983. a. võrreldavates hindades).
Ülalnimetatud näitajate alusel võis Eestit
toonastest liiduvabariikidest üheks enamarenenuks pidada: näitajate poolest ületas Eesti
NSV Liidu keskmise vastavalt 31, 19, 31 ja
55 protsendi võrra. Samas tuleks seesugustest
võrdlustest järelduste tegemisse suhtuda siiski
teatava tinglikkusega, kuivõrd nende lähtekohaks on ikkagi direktiivselt, s. o. kunstlikult
fikseeritud hinnad, kusjuures eelistatud oli
töötlev tööstus. Rahvusvahelisteks võrdlusteks oleks kasutatav alles 1980. aastate lõpul
NSV Liidus kasutusele võetud rahvamajanduse kogutoodangut iseloomustav näitaja,
ent rublades väljendatuna polnud sellegagi
midagi peale hakata. Ühest dollari-vastet oli
sisetururublades esitatud numbritele võimatu leida, sest sisetururublal ja dollaril puudus
igasugune sellisteks arvestusteks rakendatav
seos. Teisalt tuleb arvestada sellega, et rublal oli erinevates tehingutes erinev väärtus ja
igaühe taskus olid erineva väärtusega rublad.
Ühed said rublade eest lubada endale kõike,
teised seevastu üsna vähest.
Eesti 1989. aasta rahvamajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta – 4030 rubla
– olnuks aasta lõpu ametliku kursi järgi ekvivalentne umbes 6400 dollariga, selleks ajaks
sisse viidud nn. turismikursi järgi aga 640 dollariga. Esimesel juhul paiknenuks Eesti maailma riikide edetabelis potentsiaalselt 35.–40.
koha piirimail, teisel juhul 110.–120. koha
kandis. Need numbrid on muidugi võrdselt
vigased. Ligilähedaselt võis Eestis 1 elaniku
kohta tulevat rahvamajanduse kogutoodangut hinnata 2200–2300 dollarile, mis lubanuks
11
12
Eestit paremal juhul kõrvutada Ungariga
(1988. ja 1989. aastal vastavalt 2450 ja 2560
USD).11 Sellist hinnangut kinnitab ka Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga
poolt NSV Liidu 1989. aasta vastavaks näitajaks pakutu – 1780 dollarit.12
2. Sotsialismist turumajandusse
1990. aastate esimesel poolel Eesti majanduses toimunut tavatsetakse nimetada kriisiks.
Klassikalise, s. o. tsüklilise kriisiga pole siin
loomulikult mingit pistmist, tegemist on n.-ö.
süsteemse ehk siirdekriisiga, mida iseloomustab ühe, oma aja ära elanud majandussüsteemi kokkuvarisemine, mida aegamööda kujunev uus – turumajanduse põhimõtetele toetuv
– ei suutnud enesestmõistetavalt kohe asendada. Nõukoguliku resp. sotsialistliku majandussüsteemi kiire kokkuvarisemine taandus
eelkõige järgmistele asjaoludele:
1. Nõukogulik plaanimajandus, s. o. füüsiliste mahunäitajate tootmisele orienteeritud majandussüsteem, ei suutnud kohaneda esmasressursside väheneva tootmisega.
Selles suhtes ilmnesid esimesed tõsisemad
tundemärgid senist arutut ekstensiivset majanduskorraldust vältimatult tabavast krahhist 1986.–1987. aastal. 1989. aastal langes
esmasressursside tootmine NSV Liidus üldjoontes 1986. aasta tasemele (tabel 2).
2. Perestroikalik majanduse juhtimise
liberaliseerimine avaldus omanikuta majanduses esmajoones vastutamatuse süvenemises. Administratiivne hirm kui nõukoguliku
majanduskorralduse peamine liikumapanev
jõud hakkas nõrgenema. Lõplikult sai selgeks, et püüd reformida reformimatut ehk
lootus päästa päästmatut on määratud läbikukkumisele, pea mis tahes katsed toetada
ja stabiliseerida Eesti nõukogulikku majandust üksnes destabiliseerisid seda. Näiteks
Jaan Taaleri sõnutsi oleks “ülekohtune jätta
märkimata riiklike väikeettevõtete ja koope-
The World Bank Atlas 1990. Washington, 1990, lk. 7; vt. ka K. Kukk. Majanduskahjud. – Valge raamat. Eesti
rahva kaotustest okupatsioonide läbi. 1940–1991. Tallinn, 2005, lk. 146–151.
The Economy of the USSR. A study undertaken response to a request by the Houston Summit. Summary
and recommendations. IMF, IBRD, OECD, EBRD, 1990, lk. 51.
42 Tuna 1/2008
Kalev Kukk / Eesti majandus 1991–2007: taassünd ja edulugu
Tabel 2. Esmasressursside tootmine NSV Liidus aastail 1985–1990.13
Nafta (mln. t)
Süsi (mln. t)
Rauamaak (mln. t)
Mineraalväetised (arvestatuna 100-protsendilisele toimeainesisaldusele – mln. t)
Saematerjal (mln. tm)
Toorpuuvill (mln. t)
1985
595
726
248
1986
615
751
250
1987
624
760
251
1988
624
772
250
1989
607
740
241
1990
571
703
236
33,2
34,7
36,3
37,1
34,3
31,7
98
8,8
102
8,2
103
8,1
105
8,7
101
8,6
92
8,3
ratiivide osa Eesti Vabariigi finantside õõnestamises”.14 Nii see tõepoolest oli, ainult et kas
seesuguse “õõnestamise” taga oli teadlik olude tunnetamine ja tulevaste eesmärkide järgimine – iseseisvus ja turupõhine majandus –,
lihtlabane turumajanduslik võhiklikkus (Jaan
Taaler: “Enamasti on siin otsustusvõimetust
üles näidanud Eesti Vabariigi majanduse juhtimise keskorganid.”15) või siis ettenägelik ja
eesmärgipärane “ärastamine” (toonased nn.
väikeettevõtted olid nimelt suurelt jaolt suunatud just emaettevõtete likviidsete varade
ümberkantimisele), on juba iseküsimus.
3. Nõukogulik majandus oli oma olemuselt kapitali hävitav majandus. Uued investeeringud ei suutnud enam seniste tootmisvõim-
suste amortiseerumist kompenseerida, mis
viis paratamatult tootmise langusele. Kord
juba investeeritud nn. üldrahvalik, s. o. mitte
kellelegi kuuluv kapital ei pidanud ennast ise
kasvatama. Seda põhimõttel “investeeringud
riigilt – tulud riigile”.
Sellele kõigele aitas kaasa NSV Liidu Riigipanga ja keskvalitsuse ummikusse jooksnud
rahapoliitika, mis avaldus eelarvedefitsiidi ja
riigi sisevõla hüppelises kasvus. Nii kasvas aastail 1985–1988 NSV Liidu konsolideeritud eelarvedefitsiidi suhe sisemajanduse kogutoodangusse 1,8 protsendilt 9,2 protsendini, riigi sisevõla suhe sisemajanduse kogutoodangusse aga
18,2 protsendilt 35,6 protsendini. 1990. aastal
ulatus viimane juba 56,6 protsendini (tabel 3).
Tabel 3. Mõningaid eelarve- ja rahapoliitilisi näitajaid NSV Liidus aastail 1985–1990.16
Konsolideeritud eelarvedefitsiit (mld. rbl.)
– selle suhe sisemajanduse kogutoodangusse (%)
Riigi sisevõlg (aasta lõpuks, mld. rbl.)
– selle suhe sisemajanduse kogutoodangusse (%)
Neovälisvõlg konverteeritavas valuutas
(mld. USD)*
Sularaha ringluses (mld. rbl.)
1985
13,9
1986
45,5
1987
52,5
1988
80,6
1989
80,7
1990
41,4
1,8
5,7
6,4
9,2
8,6
4,1
141,6
161,7
219,6
311,8
398,6
566,1
18,2
20,3
26,6
35,6
43,1
56,6
18,3
22,5
26,1
34,1
43,8
43,8
70,5
74,8
80,6
91,6
109,5
136,1
Päris kindlasti ei saa majandusreforme,
millega oli Eestis alustatud 1980. aastate teisel
poolel IME kontekstis, mingil juhul käsitleda
turumajanduslike reformidena. Pigem olid
13
14
15
16
need institutsionaalsed reformid (sealhulgas
näiteks eelarvereform), millele toetusid hilisemad majandus- ja sotsiaalsed reformid.
Alles 1990. aasta lõpus hakati uut tasakaalu
Narodnoe xozjajstvo SSSR v 1990 g. Moskva, 1991, lk. 397–472.
J. Taaler. Eesti majanduse stabiliseerimise, iseseisvumise ja reformimise sõlmprobleemid. Tallinn, 1991, lk. 23.
Samas.
Narodnoe xozjajstvo SSSR v 1990 g., lk. 5–28; * A. Åslund. Rossija: roždenie rynočnoj èkonomiki. Moskva, 1996, lk. 71.
Tuna 1/2008 43
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
otsima juba turumajanduslikele põhimõtetele
toetudes. 1990. aasta oktoobris alanud hindade liberaliseerimisega toimus Eestis üleminek
odavale rublale olukorras, kus mujal NSV Liidus, sealhulgas Lätis ja Leedus, olid hinnad
ja palgad endistviisi külmutatud (toiduainete
riigieelarvelise doteerimise lõpetamist 15. oktoobrist 1990 võiks ilmselt lugeda viimaseks
“klassikaliseks” IME taustaga otsuseks). 1991.
aasta märtsis käivitus kaubandus- ja teenindusettevõtete erastamine. Samas ei tohi unustada,
et just omariikluse saavutamise eesmärgistamine oli erinevalt endistest Kesk-Euroopa sotsialismimaadest ja Venemaast Eesti ja mitmete
teiste liiduvabariikide reformide üks olulisemaid determinante.
Eesti oli toonases NSV Liidus esimene,
kus “legaliseeriti” inflatsioon. Hindade järkjärgulisele liberaliseerimisele oli 1990. aasta
talvel eelnenud enamiku palgapiirangute likvideerimine. Seega oli Eesti astunud sammu,
mis oli karjuvas vastuolus igasuguse elementaarse majandusloogikaga: palgad vabastati enne kui hinnad. Kui maailm tundis seni
mudeleid “vabad hinnad – vabad palgad”,
“külmutatud hinnad – külmutatud resp. kontrollitavad palgad” ja “vabad hinnad – külmutatud palgad”, siis Eesti lisas siia omalt poolt
mudeli “külmutatud hinnad – vabad palgad”.
Selline teoreetiliselt absurdne finantstasakaalu destabiliseerimisele suunatud otsus osutus
omamoodi ennetavaks sotsiaalseks stabilisaatoriks, tulevase hindade liberaliseerimisega
vältimatult kaasnevat hüperinflatsiooni silmas pidades. Olemuslikult oli neil aegadel
tegemist n.-ö. ennetava inflatsiooni poliitikaga, mille eesmärk oli kaitsta Eestit mujalt
tulevate katteta rublade vastu ja samas osta
oma odavamate rublade toel mujalt nii palju
kui vähegi võimalik. Selline, oma olemuselt
klassikaline püga-oma-naabrit-poliitika (ingl.
beggar-my-neighbour-policy) toimis suhteliselt
edukalt 1991. aasta alguseni.
1990. aastal tõusid tarbijahinnad Eestis 79
protsenti, sealhulgas IV kvartalis 36 protsenti
17
18
(vastavalt 1989. aasta IV kvartali ja 1990. aasta
III kvartali suhtes). Lätis ja Leedus tõusid tarbijahinnad 1990. aastal keskmiselt vastavalt 29
ja 9 protsenti. NSV Liidus tervikuna oli aasta
keskmine tarbijahinna tõus 1990. aastal ametliku statistika kohaselt musta turgu arvestamata
5,3 protsenti, seda arvestades 6,8 protsenti.17
Enesestmõistetavalt käis de facto NSV
Liitu kuuluva Eesti majandus ühte jalga kogu
NSV Liidus toimuvaga. Tootmismahtude langus, tasakaalustamatuse süvenemine ja inflatsiooni kiirenemine – seda nii tõkestatud kui
ka varjatud inflatsiooni näol – tabasid Eestitki.
Nagu kogu NSV Liidus, nii olid ka Eesti majanduslikus arengus teatavaks käändepunktiks
aastad 1988–1989. Selline taandareng kulges
üllatavalt sünkroonselt 1980. aastate alguse
Poolas juhtunuga, seda üheksa-aastase ajalise
nihkega, kusjuures Eesti 1990. aasta oli Poola
1981. aasta teatav analoog. Tõeliseks kriisiaastaks sai Poolas alles 1982.18
3. Iseseisvuse esimesed aastad
1991/1992. aasta vahetuse sündmused (riiklik iseseisvumine, rublatsoonis vallandunud
hüperinflatsioon, varasemate turgude kokkuvarisemine) ja loobumine ühinemast SRÜ-ga
sundisid Eestit, selleks et kaosest välja tulla, tegutsema ad hoc põhimõttel. Sel hetkel
olid välistatud teoreetilised vaidlused teemal
“graduaalsed versus šokilaadsed reformid”,
kuigi eelkõige Poola näitel olid ühe või teise lähenemise plussid ja miinused kõne all.
Pealegi oleks piir gradualismi ja šokiteraapia
vahel olnud neil aegadel suhteliselt ebamäärane. Omalt poolt tingis majandusreformidega kiirustamist asjaolu, et mitmed sotsiaalsed
reformid (pensionireform, sotsiaaltoetuste
võrgu hüppeline laiendamine) olid juba käivitunud. Majandusreformidega kiirustamine oli
Eesti jaoks sisuliselt elu ja surma küsimus.
Otsustavaks sammuks oli 20. juunil 1992
toimunud rahareform, millega Eesti väljus
Narodnoe xozjajstvo SSSR v 1990 g., lk. 171.
Tollastes kogumikes “Välispanoraam” evolutsioneerus Poola kriis järgmises pealkirjade triaadis: “Poola: 35
aastat loovat tööd” (1979; Eesti analoogaastaks oleks 1988) – “Poola: sotsiaalne pinge” (1980 = Eesti 1989)
– “Poola kriis” (1981 = Eesti 1990).
44 Tuna 1/2008
Kalev Kukk / Eesti majandus 1991–2007: taassünd ja edulugu
rublatsoonist ning sai ühese ja üldtunnustatava mõõdupuuga vääringu – Eesti krooni, mille
välisväärtuseks oli kaheksandik Saksa marka.
Krooni siseväärtus omamaiste kaupade ja
teenuste suhtes oli johtuvalt nende madalast
hinnast ning ühiskonna nappivast ostujõust
oluliselt kõrgem. Ees seisis pikk nominaalse ja
reaalse konvergentsi protsess Lääne-Euroopa
majandusega. Kohe tagati krooni konverteeritavus jooksvateks tehinguteks ning märtsist
1994 ka kapitalikonto tehingute osas, mis lõi
olulised majanduslikud garantiid välisotseinvesteeringute tulekuks Eesti majandusse. Teisalt andis krooni fikseeritud vahetuskurss majandusele teatava ankru, mille ümber hakkas
toimuma uue tasakaalupunkti otsimine.19
Sedamööda, kuidas hääbus varasem tootmine, tekkis selle kõrvale ja asemele uusi ettevõtteid. See protsess oli paratamatult aeglane, sest nappis investeeringuid. Väliskapitalil
puudus esialgu usk Eestisse tulekuks, oma
finantssektor oli sisuliselt olematu, pealegi
tabas Eestit juba mõni kuu pärast rahare-
formi esimene tõsisem panganduskriis, mis
lõppes Eesti esimese kommertspanga – Tartu Kommertspanga – krahhiga. Kuivõrd Eesti
toodangu seniseid ostjaid tabas Eestiga samasugune saatus, kukkusid ka senised turud
kokku. Toorme ostuks Läänest puudus raha,
Venemaa turule heas usus saadetud kaupade eest aga raha ei laekunud. Õigupoolest
ei vajanud enam keegi Eesti traditsioonilise
töötleva tööstuse toodangut, põllumajandustoodangule olid Euroopa Ühendustesse
kuuluvate riikide turud suletud, selle senised
tarbijad olid maksejõuetud. Kogu seda protsessi iseloomustab kujukalt seniste, Eestit nn.
üleliidulises tööjaotuses määratlenud kaupade tootmise kiire vähenemine (tabel 4). Samasugune saatus tabas ka loomakasvatust,
sest söödateravilja sisseveo äralangemisel
olid tootmismahud paratamatult langenud.
Kui varasema tööstuse areng läks oma loomulikku rada, siis põllumajanduse allakäigus
tuleb näha ka ebaõnnestunud reformi mõjusid, millest tuleb juttu allpool.
Tabel 4. Tähtsamate tooteliikide tootmine Eestis aastail 1988–1994.20
Põlevkivi (mln. t)
Elektrienergia (mld. kWh)
Elektrimootorid (tuh. tk.)
Ekskavaatorid (tk.)
Puitlaastplaadid (tuh. m3)
Tselluloos (tuh. t)
Paber (tuh. t)
Tsement (tuh. t)
Puuvillane riie (mln. m2)
Nahkjalatsid (mln. paari)
Kalapüük (tuh. t)
Või (tuh. t)
Konservid (mln. tingkarpi)
Tera- ja kaunvili (aidakaalus, tuh. t)
Kartul (tuh. t)
Liha (tapakaalus, tuh. t)
Piim (tuh. t)
19
20
1988
23,3
17,6
248
2054
184
94
95
1200
192
6,9
421
32,5
355
447
716
228
1289
1989
23,3
17,6
215
1645
178
92
92
1129
188
7,1
402
31,3
355
967
864
229
1277
1990
22,5
17,2
205
1690
136
68
77
938
169
7,2
370
29,4
324
958
618
219
1208
1991
19,6
14,6
202
1235
124
66
78
905
167
6,3
317
28,4
263
939
592
177
1093
1992
18,8
11,8
66
103
85
35
33
483
111
3,2
131
26,8
125
599
669
108
919
1993
14,9
9,1
21
17
61
0
1
354
55
1,0
133
23,1
85
811
539
84
807
1994
14,5
9,2
7
14
65
403
74
0,8
120
18,1
120
511
563
69
772
Vt. nt.: Eesti rahareform. Nelja mehe ettepanekust oma rahani. Tallinn, 1997; S. Kallas. 1992. aasta rahareform
ja selle mõju Eesti arengule. – Kaks algust. Eesti Vabariik – 1920. ja 1990. aastad. Tallinn, 1998; K. Kukk.
Rahareform 1992: valikud, eel- ja järellugu. – Akadeemia 2004, nr. 5.
Eesti Statistikaamet.
Tuna 1/2008 45
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
Rahareform oli loonud esimesed eeldused arenguks, sellele pidid järgnema teised
reformid, eelkõige erastamine (omandireformi restitutsioonilist tahku tuleks käsitleda
siiski eelkõige poliitilise reformina) ja välismajandustegevuse liberaliseerimine, ning õiguskindla majanduskeskkonna loomine.
1991. aasta märtsis kaubandus- ja teenindusettevõtete müügiga alanud erastamine kulmineerus ajavahemikus IV kvartal
1993 – I kvartal 1995, kui vähem kui poolteise aastaga erastati üle poole erastatud
mitteinfrastruktuursetest suurettevõtetest
(tabel 5). Kuigi erastamise eesmärgiks oli
eelkõige majanduse ümberstruktureerimise
kiirendamine, efektiivsuse suurendamine ja
konkurentsi soodustamine, võib 1992.–1996.
aasta masserastamist vaadelda ka suurel
määral eesmärgina iseendas. Olemuslikult
võib seda käsitleda suhteliselt riskivaba
aktsioonina, sest erastati ettevõtteid, millel niikuinii puudus turg. Kui arvestada, et
1980. aastail realiseeriti Eesti tööstuse kogutoodangust 97–98 protsenti selleks hetkeks kokku kukkunud NSV Liidu siseturul,
siis oli uute omanike esmaseks ülesandeks
turu leidmine. Pealegi moodustas paljude
erastatavate ettevõtete varadest enamiku
lattu kuhjatud valmistoodang ja debitoorne
võlg. Selles mõttes loodi just erastamisega
järgmised väga selged eeldused majanduse
pöördumiseks kasvule.
Tabel 5. Riiklike keskmise suurusega ja suurettevõtete erastamine aastail 1993–1998 (eelläbirääkimistega pakkumiste teel sõlmitud tehingud).21
Lepingute arv
Müügihind (mln. kr.)
Ülevõetud kohustusi (mln. kr.)
Garanteeritud investeeringuid (mln. kr.)
Garanteeritud töökohti
1993
54
353
196
237
9099
Peamiseks erastamise meetodiks kujunes
eelläbirääkimistega enampakkumise põhimõttele toetuv müük nn. tuumikinvestorile,
oluliselt vähemal määral kasutati aktsiate
avalikku müüki, oksjoneid ja erastamisväärtpabereid. Kaht viimast kasutati eelkõige hilisema vähemusosaluse ja n.-ö. erastamisjääkide müümisel. Tollasest ideoloogiast tulenevalt
ei seatud erastamisele fiskaalseid eesmärke
– erastamistulusid sisuliselt ei kasutatud riigieelarve jooksvate kulude katmiseks ega riiklikeks investeeringuteks, vaid peamiselt erastamisväärtpaberite hilisemaks väljaostmiseks
(neid vahepeal täiendava krediidiressursina
kasutades) ja omandireformiga seotud kulutuste katteks. Võimalikud riskid olid põhiliselt sotsiaalset laadi, mis maandati garanteeritud investeerimiskohustuse ja töökohtade
lühiajalise osalise säilitamise nõudega (vt.
tabel 5). See viimane oli ka üks põhjusi, miks
21
1994
215
1340
691
858
25 537
1995
142
919
618
1003
17 297
1996
43
474
230
454
1274
1998
13
318
8
281
72
erastamisest johtuv tööpuudus Eestis teiste
postsotsialistlike riikidega võrreldes esialgu
hüppeliselt ei kasvanud. Kuivõrd valik tehti
maksimaalse avatuse ja minimaalsete ostueeliste rakendamise kasuks, osutus võimalikuks suurerastamise käigus vältida suuremaid
korruptsiooniskandaale, mis aitas kaasa Eesti
maine tõusule välismaiste investorite silmis.
Erastamisega kaasnes ka oluline väliskapitali
sissevool (vt. tabel 8): erastamisega seotud välisotseinvesteeringud moodustasid erastamise
tippaegadel umbes kolmandiku väliskapitali
sissevoolust.
Erastamine on olnud ühtlasi Eesti majandusreformide valdkonnaks, kus kasutati
enim välisekspertide kogemusi ja ka otsest
abi. Postsotsialistlikest riikidest kopeeris
Eesti kõige rohkem Saksa Treuhand’i mudelit, seda oluliselt modifitseerides. Herbert
H. Schmidt, kes oli vaieldamatult erastamise
Eesti majandusülevaade 1998–1999. Majandusministeerium. Tallinn, 1999, lk. 27.
46 Tuna 1/2008
1997
18
1295
416
1714
2929
Kalev Kukk / Eesti majandus 1991–2007: taassünd ja edulugu
võtmeisik Eestis, on suurerastamise tulemuslikkuse võtnud kokku järgmiselt: “1995. aasta
lõpus oli [suurerastamine] jõudnud lõpule ja
Eesti tõusnud erastamisedu iludusvõistluste
säravaks võitjaks – kui seda hinnata aja, juriidilise puhtuse, majandusliku tulemuslikkuse,
vastupidavuse, või kuidas iganes taolisi kriteeriume nimetada, alusel.”22
Teatavaks erandiks oli põllumajandus.
Seal toimus nõukogudeaegsete kolhooside
ja sovhooside erastamine sisuliselt nende varade laialijagamise teel nii restitutsioonina
kui ka eriliste põllumajanduslike vautšerite
kaudu. See oli ka üks peamisi põhjusi, miks
siirdekriis osutus põllumajanduses sügavamaks kui muudes majandussektorites.
Institutsionaalselt olid põllumajandus- ja
maareformi läbiviijaiks kohalikud omavalitsused, mis jättis neile reformidele tugeva onupojapoliitika maigu külge. Skaalal
“õnnestunud – ebaõnnestunud reformid”
tuleks reforme põllumajanduses hinnata
vähem õnnestunuiks. Kuivõrd neis reformides domineeris tugevalt erastamine (selles
pole olulist vahet, kas restitutsiooni või senise “kollektiivse” vara jaotamise teel) varasemate suurmajanditega seotud isikutele,
siis võiks reforme põllumajanduses hinnata
Eesti omandireformi üldisel taustal suurel
määral n.-ö. turusotsialistlikeks.
Põllumajandus on ühtlasi õpetlik näide
sellest, kuidas näiliselt graduaalsed ja humaansed reformid osutuvad lõppkokkuvõttes ikkagi kõige valusamaks. Kõrvalt tulijatele suletud erastamisprotsess välistas pikaks
ajaks uue kapitali kaasamise põllumajandusse. Näiliselt graduaalne põllumajanduse reformimine osutus lõppkokkuvõttes hoopis
kõige selgemalt šoki kaudu toimunud reformiks, kus kompensatoorne ehk “teraapia”komponent taandus puhtalt põllumajandusliku tootmisprotsessi ja maaliku elulaadi
inertsusele (rahatulude languse kompenseeris siin hädapärane isevarustamine). Samas
22
23
osutus selline šoki kaudu toimunud reform
struktuursete reformide seisukohalt oluliselt
tulemuslikumaks võrreldes teiste postsotsialistlike riikidega. Kui näiteks 1993. aastal oli
majanduse primaarsektoris (eelkõige põllumajanduses) hõivatute osatähtsus Eestis 17,
Lätis 20 ja Leedus 22 protsenti, siis 1997.
aastaks oli selles osas kujunenud juba selge
erinevus – Eestis 9, Lätis 19 ja Leedus 22
protsenti (2005. aastal vastavalt 5, 13 ja 13
protsenti).
Eesti iseseisvuse taastamine tähendas automaatset lõppu mis tahes vormis toimivale
välismajandustegevuse riiklikule monopolile.
Pealegi puudusid Eestis need huvigrupid, kes
oleksid olnud huvitatud selle säilimisest ühel
või teisel kujul. Neil aegadel kujunes enamiku
poliitiliste jõudude ühisveendumus, et Eesti
majandusedu saab toetuda üksnes avatusele,
s. o. maksimaalselt liberaalse kaubandusrežiimi kehtestamisele. Ei asutud rakendama importtolle (v. a. üksikud erandid) ega mittetariifseid piiranguid. Samuti heideti kõrvale nn.
importi asendava tootmise arendamise idee.
Eesti juurtega Magnus Feldmann ja Razeen
Sally on toimunut kirjeldanud järgmiselt:
“Unilateraalne vabakaubandus oli Nike’i strateegia “Just do it” Eesti ekvivalent, millest sai
kiiresti Eestit eristav kaubamärk, Eesti vaste
Soome “Nokia efektile”.23
Sellist lähenemist lihtsustas oluliselt süvenev siirdekriis, sest üleüldise defitsiidi ja
madala ostujõu juures peeti mõeldamatuks
kasutada mingeidki importi piiravaid abinõusid. Selles mõttes erinesid Eesti valikud ja valikuvõimalused oluliselt Kesk-Euroopa riikide omast. Arvestati sellega, et importtollid
muudavad kallimaks imporditavad tootmissisendid, mida kasutatakse nii siseturule tootmisel kui ka eksporttoodangu valmistamiseks,
vähendades seeläbi Eesti toodangu niigi madalat konkurentsivõimet välisturgudel. 1995.
aastast jõustus Eesti ja Euroopa Ühenduse
vahel sõlmitud vabakaubandusleping, mis eri-
H. B. Schmidt. Methodenfragen der Privatisierung, dargestellt am Beispiel Estland. Soziale Marktwirtschaft
als historische Weichenstellung. Bonn–Düsseldorf, 1997, lk. 524–525.
M. Feldmann and R. Sally. From the Soviet Union to the European Union: the political economy of Estonian
trade policy reforms, 1991–2000. Bank of Finland / Institute for Economies and Transition (BOFIT). Helsinki,
2001, lk. 14.
Tuna 1/2008 47
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
nevalt Läti ja Leedu samalaadsetest lepingutest ei sätestanud üleminekuperioodi.
Neid reforme toetasid omalt poolt teisedki
reformid, iseäranis lihtsusele suunitletud ning
erisusi ja erandeid välistav maksureform.
Siirdekriisi põhi, kui seda fikseerida sisemajanduse kogutoodangu dünaamika põhjal, jäi Eestis 1994. aastasse. Võrreldes 1989.
aastaga vähenes sisemajanduse kogutoodang
näiteks Euroopa Rekonstrueerimis- ja Arengupanga võrdleval hinnangul 38 protsendi
võrra (tabel 6). Eesti, nagu ka enamik Keskja Ida-Euroopa ning NSV Liidu järglasriike,
suundus siirdekriisi 1990. aastal. Kriisist väljuti 1995. aastal, mis on aasta-kaks hiljem, kui
see toimus Kesk-Euroopa postsotsialistlikes
riikides. Seejuures osutus kriisi statistiline põ-
hi Eestis küll sügavamaks kui Kesk-Euroopa
riikides, ent oluliselt madalamaks kui enamikus endistes NSV Liidu liiduvabariikides (v. a.
Valgevene ja Usbekistan). Leedus oli suurim
langus 47 protsenti, Lätis 50 protsenti (1990.
aasta suhtes), Venemaal 42 protsenti, Ukrainas 62 protsenti ja Moldovas 64 protsenti.
Seejuures väljusid kaks viimast siirdekriisist
alles 2000. aastal. Siinkohal tuleb arvestada,
et seesugused siirdekriisile olemuslikku majanduslangust iseloomustavad arvnäitajad on
vägagi tinglikud, pealegi võrdlevad sellised
statistilised arvutused võrreldamatut – need
lähtuvad suuresti eeldusest, et Mercedes ja
Trabant on võrdväärsed autod ning et kunagise “Kommunaari” kottadel ja Lloyd´i kingadel pole vahet.
Tabel 6. Siirdekriis Kesk- ja Ida-Euroopas ning SRÜ riikides (sisemajanduse kogutoodangu muutus
eelmise aasta suhtes, protsentides).24
Eesti
Läti
Leedu
Poola
Tšehhi
Slovakkia
Ungari
Sloveenia
Bulgaaria
Rumeenia
Venemaa
Valgevene
Ukraina
Moldova
Gruusia
Armeenia
Aserbaidžaan
Kasahstan
Usbekistan
Türkmenistan
Kõrgõzstan
Tadžikistan
24
1990
1991
1992
1993
1994
1995
1996
1997
-6,5
2,9
-5,0
-11,6
-1,2
-0,4
-3,5
-7,5
-9,1
-5,7
-3,0
-3,0
-4,0
-2,4
-12,4
-7,4
-11,7
-0,4
1,6
2,0
5,7
-1,6
-13,6
-10,4
-5,7
-7,0
-11,6
-15,9
-11,9
-8,9
-11,7
-12,9
-5,0
-1,2
-10,6
-17,5
-20,6
-11,7
-0,7
-11,0
-0,5
-4,7
-7,9
-7,1
-14,2
-34,9
-21,3
2,6
-0,5
-6,7
-3,1
-5,5
-7,3
-8,8
-14,8
-9,6
-9,7
-29,1
-44,8
-41,8
-22,6
-5,3
-11,1
-5,3
-13,9
-29,0
-8,8
-14,9
-16,2
3,8
0,1
-3,7
-0,6
2,8
-1,5
1,5
-8,7
-7,6
-14,2
-1,2
-25,4
-8,8
-23,1
-9,2
-2,3
-10,0
-15,5
-11,0
-1,6
2,2
-9,8
5,2
2,2
6,2
2,9
5,3
1,8
3,9
-12,7
-11,7
-22,9
-30,9
-11,4
5,4
-19,7
-12,6
-4,2
-17,3
-20,1
-18,9
4,5
-0,9
3,3
7,0
5,9
5,8
1,5
4,1
2,9
7,1
-4,0
-10,4
-12,2
-1,4
2,4
6,9
-11,8
-8,2
-0,9
-7,2
-5,4
-12,5
4,4
3,9
5,1
6,2
4,2
6,1
1,3
3,7
-9,4
3,9
-3,6
2,8
-10,0
-5,9
10,5
5,9
0,8
0,5
1,6
-6,7
7,1
-4,4
11,1
8,4
8,5
7,1
-0,7
4,6
4,6
4,8
-5,6
-6,1
1,4
11,4
-3,0
1,6
10,6
3,3
6,0
1,7
2,5
-11,3
9,9
1,7
2006. a. tase
(1989=100)
145
113
108
158
130
137
134
141
101
113
93
135
63
49
53
126
136
125
137
177
87
79
Transition report 2007. European Bank for Reconstruction and Development. London, 2007, lk. 35 (http://
www.ebrd.com/country/sector/econo/stat/sei/xls).
48 Tuna 1/2008
Kalev Kukk / Eesti majandus 1991–2007: taassünd ja edulugu
Iseseisvuse taastamise järgselt hakkas väliskaubanduse käive kiiresti kasvama, kuigi
vähemalt esialgu ei suutnud statistika kaugeltki hõlmata kõigi kaupade tegelikku liikumist. Turgude kiire ja väga valulik ümberorienteerumine Läände toimus põhiliselt juba
1992. ja 1993. aastal. Selles osas ei saa mingil
juhul alahinnata Venemaa “toetust” nendele
protsessidele. 7. septembril 1992 parafeeritud
Eesti ja Venemaa vahelist vabakaubanduslepingut ei jõustanud Venemaa puhtpoliitilisil
ettekäändeil. 1. juulist 1994 kaotas Venemaa
kaubavahetuses Eestiga aga ka seni de facto
toiminud enamsoodustusrežiimi, mis tähendas topelttolle Eesti toodangule. Tegelikult
osutas Venemaa oma topelttollide ja majandusliku määramatusega suurima teene Eesti
majandusele, kiirendades struktuurseid muutusi ja ümberorienteerumist muu maailma,
eeskätt aga Euroopa Liidu turgudele (tabel
7). Peamiselt just tänu Venemaa diskrimineerivale majanduspoliitikale orienteerus
Eesti Lääne turule kiiremini kui näiteks Läti
ja Leedu.
Tabel 7. Eesti väliskaubanduse geograafilise jaotumuse muutumine aastail 1991–2006 (protsentides,
kokku 100 protsenti).25
Eksport:
Soome
Rootsi
Läti
Leedu
Saksamaa
Venemaa
Import:
Soome
Rootsi
Läti
Leedu
Saksamaa
Venemaa
1991
1992
1993
1997
2000
2003
2006
2,3
0,5
7,7
3,8
0,2
56,5
21,2
7,7
10,6
1,5
3,9
20,8
20,7
9,5
8,6
3,7
8,0
22,6
20,3
18,2
9,0
4,9
7,2
9,8
32,3
20,5
7,0
2,9
8,5
2,4
25,9
15,2
7,0
3,7
9,9
3,9
18,2
12,3
8,7
4,8
5,0
7,9
2,0
0,8
5,1
6,3
0,8
45,9
22,6
5,9
1,7
3,6
8,3
28,4
27,9
8,9
2,3
3,3
10,8
17,2
27,7
10,6
2,0
1,4
11,9
8,8
27,4
9,9
2,6
1,6
9,5
8,5
21,5
9,8
4,2
4,1
12,8
8,1
18,2
9,0
5,7
6,5
12,4
13,1
Märkus: omavahel on otseselt võrreldavad aastad 1991–1993, 1997 ja 2000 ning 2003 ja 2006.
Eesti majandus stabiliseerus tervikuna
1998. aastaks, mil aasta keskmine inflatsioonitempo langes esmakordselt alla 10 protsendi – 8,2 protsendile. Aastaid 1987–1997 võib
seejuures reformide, aga ka üldise arengu
kontekstis käsitleda siirde- ehk turumajanduslike reformide perioodina.26 Selle perioodi lõpu sümboolseks tähiseks võiks olla Eesti
kaasamine koos Poola, Tšehhi, Sloveenia ja
25
26
Ungariga Euroopa Liidu laienemise esimesse
ringi – nn. Luksemburgi gruppi.
4. Eesti majandus teel Euroopa Liitu ja
Euroopa Liidus
Järgmise, nüüd juba evolutsioonilise perioodi peamine tunnus oli liitumisprotsess
Euroopa Liiduga. Usalduse suurenemine
Eesti Statistikaamet.
Vt. nt.: Ü. Ennuste. Dual Market-Transition in Estonia 1987–2006. Institutional Mechanism Analysis Approach.
– Europe After Historical Enlargement. International University AUDENTES. Tallinn, 2007, lk. 79–83; Ü.
Ennuste, K. Kukk and M. Viies. A Political Economy Narrative Analysis of Estonian 1987–2006 Dual Capitalist
Market Reform Process. GDN Global Research Project: Understanding Reforms. 2005, lk. 11–14
(http://www.gdnet.org/pdf2/gdn_library/global_research_projects/understanding_reform/Estonia.pdf).
Tuna 1/2008 49
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
Eesti majanduse vastu viis välisotseinvesteeringute kiirele kasvule, mis omakorda toetas
oluliselt majanduskasvu. Samas aeglustus ka
inflatsioon. Vaieldamatult toimis väga olulise
arengutegurina Eesti suurpankade omandamine Põhjamaade suurpankade poolt, mis
muu hulgas välistas ka võimalikud poliitilised
surved pangandusele. Ka nn. Vene kriisi läbis
Eesti majandus võrdlemisi valutult – selle läbi
kannatasid valdavalt põllumajandus ja piimatööstus. 1999. aastal taandus majanduskasv
korraks 0,3 protsendile, kuid kiirenes seejärel
järsult, olles aastail 2000–2006 7,2–11,2 protsenti aastas (tabel 8).
Tabel 8. Eesti majanduse arengu põhiindikaatorid aastail 1993–2006.27
Sisemajanduse kogutoodang
1 elaniku
kohta (euro)
1993
1994
1995
1996
1997
1998
1999
2000
2001
2002
2003
2004
2005
2006
986
1392
2000
2585
3118
3573
3799
4456
5070
5709
6422
7101
8328
9851
Sisemajanduse Eksport
kogutoodangu (mld. kr.)
kasv eelmise
aastaga
võrreldes (%)
-8,8
-1,6
4,5
4,4
11,1
4,4
0,3
10,8
7,7
8,0
7,2
8,3
10,2
11,2
…
15,6
19,0
21,3
29,6
35,2
35,0
53,9
57,9
57,0
62,6
74,6
96,7
121,0
2004. aastal sai Eestist lõpuks Euroopa
Liidu liikmesriik. Eesti majandusel on iseseisvumise taastamise järel läinud tegelikult väga
hästi, igal juhul tunduvalt paremini, kui võis
eeldada 15–20 aastat tagasi. Juhtunud on see,
mida paljud pidasid võimatuks: “Kuidas on
võimalik munast tehtud omletist taas muna
saada?” Tõsi, optimism ja pessimism on käinud siin käsikäes. Isegi viimasel kümnendil
on olnud neid, kelle jaoks on kogu edu tähistanud üksnes tagasikäiku. Kunagise ENSV
Ministrite Nõukogu esimehe Bruno Sauli
(aastail 1984–1988) 2003. aasta algul välja
öeldud veendumus, et tema “peaministriks
oleku ajal oli sisemajanduse kogutoodang
27
28
Välisotse- Inflatsioon Töötuse Keskmine
investeerin- (%)
määr
brutopalk
gute sisse(%, 15–69 (kr.)
vool (mld.
aastased)
kr.)
…
2,8
2,3
1,8
3,7
8,1
4,4
6,6
9,4
4,8
12,9
12,1
35,3
21,0
89,8
47,7
29,0
23,1
11,2
8,2
3,3
4,0
5,8
3,6
1,3
3,0
4,1
4,4
6,6
7,6
9,7
9,9
9,7
9,9
12,3
13,7
12,7
10,4
10,1
9,7
8,0
5,9
sama kõrge kui praegu [– – –] et 1990. aastal
oli Eesti NSV maailmas elustandardi järgi
30. kohal”, omas öeldu hetkel vahest üksnes
statistilise spekulatsiooni väärtust, kui sedagi,
sest tema rublad tema taskus, millest lähtub
statistika, olid oluliselt kõrgema ostujõuga
kui tavakodaniku omad.28
Enesestmõistetavalt on Põhjamaade ja
enamiku Lääne-Euroopa riikide tasemele
jõudmiseni veel pikk tee. Iseseisvuse taastamise 15. aastal oli Eesti oma majanduse
arengutasemelt võrreldav Tšehhi, Ungari ja
Slovakkiaga, kunagistest liiduvabariikidest, v.
a. Läti ja Leedu, on aga pikalt eest ära mindud (tabel 9).
Eesti Statistikaamet ja Eesti Pank.
V. Valme. Edu pant: hea tervis ja valikuliselt vilets mälu. – Postimees/Arter, 11.01.2003.
50 Tuna 1/2008
1066
1734
2375
2985
3573
4021
4440
4907
5510
6144
6723
7287
8073
9407
Kalev Kukk / Eesti majandus 1991–2007: taassünd ja edulugu
Tabel 9. Sisemajanduse kogutoodang 1 elaniku
kohta Kesk- ja Ida-Euroopa ning SRÜ riikides
aastail 1993–2006 (tegelikes hindades, USD).29
Eesti
Läti
Leedu
Poola
Tšehhi
Slovakkia
Ungari
Sloveenia
Bulgaaria
Rumeenia
Venemaa
Valgevene
Ukraina
Moldova
Gruusia
Armeenia
Aserbaidžaan
Kasahstan
Usbekistan
Türkmenistan
Kõrgõzstan
Tadžikistan
1993
1168
940
727
2234
3386
2511
3752
6370
1281
1159
1136
358
628
289
163
144
208
331
234
…
195
122
2000
4099
3295
3260
4432
5521
3771
4775
8434
1546
1652
1789
1043
639
353
658
582
659
1231
366
563
279
160
2006
12 209
8761
8771
8940
13 896
10 251
11 128
19 219
4089
5617
6874
3803
2259
988
1721
1989
2363
5222
655
1564
549
427
Liitumine Euroopa Liiduga (ja ka
NATO-ga) andis Eesti majandusele täiendavad eeldused ja garantiid edasiseks arenguks,
samas aga destabiliseeris, tingituna eelkõige
välisraha intensiivsest sissevoolust ja tööjõu
liikumisele seatud piirangute äralangemisest, ka majandust tervikuna. Majanduskasvu peamiseks teguriks kujunes välisraha toel
eratarbimine. Rahapakkumise kiire kasv ja
madalad imporditud intressid ning sellega
seonduv tööhõive ja palkade kiire, tööviljakuse kasvu ennetav tõus viisid inflatsiooni kiirenemisele (2007. aasta oktoobris ületas see
aastaarvestuses esmakordselt 1998. aasta taseme), mida omal poolt toetas Euroopa Liidu
toetusrahade suunamine Eesti majandusse.
29
Alates 2006. aasta keskpaigast võib rääkida
väga selgetest ülekuumenemise ilmingutest
majanduses. Eelkõige pankade poolt genereeritud rahapakkumise ülikiirest kasvust johtuvalt luhtus algselt 2007. aastaks kavandatud
euro kasutuselevõtt, nihkudes määramatusse
tulevikku. Eesti sisemajanduse kogutoodang
arvestatuna 1 elaniku kohta oli 2006. aastal
31 protsenti Soome vastavast näitajast (1998.
aastal 16 protsenti), raha ostujõudu arvestades, mis peegeldab erinevusi elatustasemes,
oli see Euroopa Statistikaameti andmeil 58
protsenti (37 protsenti).
Kalev Kukk
(1951)
Lõpetas 1974. aastal Tartu ülikooli cum laude
majandusgeograafia erialal. 1980. aastal kaitses
majanduskandidaadi kraadi. Töötab peaministri
majandusnõunikuna Riigikantseleis. Viimase aja
uurimisteema maailmanimega eesti majandusteadlase Ragnar Nurkse (1907–1959) elu ja tegevus, aga ka Eesti majanduse arengu erinevad
tahud (makromajanduslik areng, rahapoliitika,
väliskaubandus) ja Umsiedlung.
Transition report 2007. European Bank for Reconstruction and Development. London, 2007 (http://
www.ebrd.com/country/sector/econo/stat/sei/xls).
Tuna 1/2008 51
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
Välispoliitika
võimalustest
julgeoleku
kadudes:
1920.–1930. aastate
Eesti välispoliitika
ja konkureerivad
maailmakorrad
Vahur Made
Foto: M. Mänd
E
esti iseseisvumine 1918. aastal ja taasiseseisvumine 1991. aastal langesid ajajärkudesse, mida rahvusvahelistes suhetes on tihti
kutsutud maailmakorra muutumise ajastuiks.
Eesti riiklus loodi ning taasloodi üleeuroopalise ja globaalse mastaabiga konfliktide lõppfaasis. 1918. aasta sügisel jõudis lõpule Esimene
maailmasõda, 1991. aasta sügisel külm sõda.
Muutusid nii Euroopa poliitiline kaart kui ka
maailmapoliitikat mõjutanud arusaamad.
Iseseisev Eesti on koos Läti ja Leeduga
pidanud 20. sajandi jooksul leidma omale
koha muutuvas maailmakorras. Või pigem
maailmakordade paljususes. 1920. ja 1930.
aastatel pidi Eesti oma välispoliitikat ellu viima olukorras, kus ükski maailmakord ei pakkunud meie iseseisvusele julgeolekugarantiid.
Enamgi veel, järk-järgult kadusid need maailmakorra elemendid, mis oleksid pidanud
Eestit ja teisi Euroopa väikeriike kaitsma.
Tantsides loodud maailmakord
Kuid liigume alustuseks aega sada aastat
enne Eesti iseseisvumist ja vaatleme seda
1
maailmakorda, mis muutus Esimese maailmasõjaga. Täpsemalt öeldes, mille kõrvale
Esimese maailmasõja järel asus uuenenud
– Versailles’i – maailmakord.
1815. aastal lõppesid Napoleoni sõjad,
üleeuroopaline konflikt, milles paljud ajaloolased on näinud 20. sajandi maailmasõdade eelkaja. Viinis “tantsivaks kongressiks”
kutsutud Euroopa riigipeade kokkusaamisel,
kus Vene keiser olevat joonud ning Taani kuningas armatsenud kõigi eest, loodi maailmakord, mis reguleeris suhteid ja jõuvahekordi
Euroopa suurriikide vahel järgmise sajandi
jooksul. Kuni Esimese maailmasõjani suunasid Euroopa rahvusvahelisi suhteid “Euroopa kontserdi” riigid – Inglismaa, Venemaa,
Prantsusmaa, (Preisi)Saksamaa ning Austria.
Viie suurriigi kokkulepetest ja konfliktidest
sõltus Euroopa, aga suuresti ka kogu maailma poliitika.
Suurriikide viisik kujundas Euroopa poliitilise kaardi. Juhani Paasivirta on märkinud,
et Viini kongressi järel jagunesid Euroopa
riigid kolme kategooriasse. 1 Eelkõige olid
muidugi suurriigid. Need, kelle sõna maksis.
Lisaks n.-ö. “kesksuured” riigid, mille olemas-
J. Paasivirta. Pienet valtiot Euroopassa. Kansainvälisen järjestelmän muutoksia 1800- ja 1900-luvuilla.
Historiallisia tutkimuksia 139. Suomen Historiallinen Seura. Helsinki, 1987.
52 Tuna 1/2008
Vahur Made / Välispoliitika võimalustest julgeoleku kadudes
olu õigustuseks oli kas nende territooriumi ja
rahvastiku suurus (Hispaania, Itaalia, Türgi),
või riigid, mis traditsiooniliselt evisid mõjuvõimu oma regioonis (Holland, Rootsi). Ning
lõpuks väikeriigid.
Just väikeriikide osas seadiski “Euroopa
kontsert” paika kindla süsteemi. Väikeriigid
ei sattunud Euroopa kaardile juhuslikult,
pelgalt sisemiste või regionaalsete, poliitiliste või sotsiaalmajanduslike arengute
tulemusel. Et väikeriik Euroopa poliitilisel kaardil oma aktsepteeritud koha sisse
võtaks, selleks oli vaja suurriikide-vahelist
kokkulepet. Ajavahemikus 1815–1914 Euroopa kaardile ilmunud väikeriikide iseseisvumise taga oli reeglina “kontserdi” liikmete
vaheline kokkulepe. Niisuguse kokkuleppe
najal iseseisvusid Kreeka (1827. a. Londoni leping ja 1829. a. Adrianoopoli rahuleping), Belgia (1831. a. Londoni protokoll),
Rumeenia, Serbia ja Montenegro (1878. a.
Berliini kongressi otsused), Bulgaaria (1878.
a. Berliini kongressi ja 1908. a. Bosnia kriisi
tulemusel) ja Albaania (1913. a. Bukaresti
rahuleping).2
Mõneti erandlik oli “Euroopa kontserdi”
vaatenurgast vaadatuna Norra, mis eraldus
Rootsist 1905. a. personaaluniooni ülesütlemise kaudu, kuid vajas täieõiguslikuks Euroopa riigiks saamiseks ikkagi 1907. a. täiendavat
suurriikide-poolset tunnustust.
Balti riigid – süsteemivälised väikeriigid
Esimese maailmasõja lõppedes maailmakord
muutus. Vähemalt näis see nii. “Euroopa
kontserdi” asemele tuli maailmakord, mille
maailmasõja võitjad panid paika Saksamaa ja
Austriaga rahu tehes.
Euroopa kaardilt kadus Austria-Un2
3
gari. Saksamaa ja Venemaa nõrgenesid.
Suurimaks süsteemimuutuseks oli terve rea
kesksuurte (Poola, Jugoslaavia ning territoriaalselt kahekordistunud Rumeenia) ja
väikeriikide (Soome, Eesti, Läti, Leedu,
Tšehhoslovakkia, Austria, Ungari) lisandumine Kesk- ja Ida-Euroopas. Uute KeskEuroopa riikide iseseisvumine ei vastanud
enam klassikaliselt väikeriikide sünni skeemile “Euroopa kontserdi” raames. Soome
ja Balti riikide iseseisvumine oli aga veelgi
süsteemivälisem kui Norra omariikluse loomine 1905. aastal.
Uute väikeriikide iseseisvus sai teoks
tänu nende üle varem domineerinud impeeriumide kadumisele või nõrgenemisele.
Uutest riikidest jäi Ungari Esimese maailmasõja võitjate silmis paariariigi staatusesse.
Poola, samuti Austria võimu alt vabanenud
Tšehhoslovakkia ning Jugoslaavia nime all
laienenud Serbia võisid loota nii Suurbritannia, Prantsusmaa kui ka USA soosivale poliitilisele suhtumisele. Samas ei võinud ükski
neist eeldada, et nende iseseisvus on mõne
Euroopa suurriigi eluliste huvide seisukohalt
niivõrd oluline, et oldaks valmis tarvitama
sõjalist jõudu nende iseseisvuse tagamiseks
ja garanteerimiseks.
Poola, Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia
olid kutsutud osalema Pariisi rahukonverentsil. Seal said need riigid tunnustuse ja
territoriaalse kasu Versailles’i, St. Germainen-Laye´ ja Trianoni rahulepingute kaudu.3
Prantsusmaa sõlmis 1920. aastate alguses
liidulepingud Poola ja Tšehhoslovakkiaga.
1939. a. garanteerisid Suurbritannia ja Prantsusmaa Poola iseseisvuse. Paraku väljendasid
need poliitilised aktid parimal juhul Londoni ja Pariisi sümpaatiaid. Nagu osutavad oma
uurimustes Peter Wandycz ja Kalervo Hovi,
ei ulatunud kummagi riigi võimekus pakkuda
“Euroopa kontserdi” süsteemile omane lähenemisviis väikeriikide tekkele on aktuaalne ka 21. sajandi alguse
Euroopa poliitikas. Nii näiteks tugineb Kosovo iseseisvumisprotsess arusaamale, et selle piirkonna iseseisvumine
peab tuginema suurriikide ja rahvusvaheliste institutsioonide koostööle ja konsensusele. Ei piisa ainult Kosovo
elanike tahtest ega Euroopa Liidu juhtriikide ja USA toetusest. Kosovo iseseisvusega peavad nõustuma ka
Serbia ja Venemaa. Viimase arvates tuleks Kosovo riikliku staatuse küsimus lahendada ÜRO-s. Kosovo näide
on justkui kaasajastatud “Euroopa kontserdi” rakendus, kus lisaks suurriikidele on väikeriigi iseseisvusele
legitiimsust andmas ka supranatsionaalsed institutsioonid (ÜRO, EL, NATO).
Poola, Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia iseseisvust tunnustati St. Germain-en-Laye´ rahulepinguga.
Tuna 1/2008 53
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
tegelikke sõjalisi garantiisid siiski Reini jõest
ida poole.4
Venemaast eraldunud Soome ja Balti riikide asend Esimese maailmasõja järgses maailmakorras oli Kesk-Euroopa uute riikidega
võrreldes veelgi ebaselgem. Soome võis loota
Rootsi toetusele ja tolle piiratud ressurssidele,
kuid Balti riigid pidid leppima süsteemiväliste väikeriikide staatusega. Nende teke tugines
otseselt neid varem valitsenud Venemaa ja viimasega Põhja-Euroopas rivaalitsenud Saksamaa nõrgenemisele maailmasõja tagajärjel.
Sisemised poliitilised ja sotsiaalmajanduslikud
arengud viisid rahvuslikud eliidid iseseisvuse
väljakuulutamiseni ning tänu ülimalt soodsale sõjalisele olukorrale – kodusõja tõttu sai
Venemaa Eesti, Läti ja Leedu vastu kasutada
vaid marginaalseid sõjalisi jõudusid – suudeti
väljakuulutatud iseseisvust ka hoida.
“Euroopa kontserdi” süsteemile Balti riikide iseseisvus ei vastanud. Selle taga puudus
suurriikide omavaheline leping. Pariisi rahukonverentsi toimumise ajal püüdsid Eesti ja
teised Balti riigid pääseda ametlike läbirääkijate laua taha. Sooviti, kuigi ebaõnnestunult,
saada Saksamaaga sõdiva riigi staatust. Eesti
sõda Landeswehr´i vastu ning Läti sõjaseisukord Saksamaaga tundus andvat sellisele taotlusele piisava aluse. Kuid sõja lõppedes Venemaaga 1920. a. ja iseseisvuse kindlustudes
eemaldusid Eesti ja Läti sellisest taotlusest.
Põhjuseks kartus, et nii antakse Balti saksa
päritolu aadli positsioonile ja ambitsioonidele
legitiimsus.
Kui aastatel 1919–1921 taotleti Euroopa
erinevate suuremate ja väiksemate riikide
pealinnades Eesti ja Läti iseseisvusele de iure
tunnustust, siis rõhutati, et Eesti ja Läti ei ole
iseseisvunud Versailles’i rahulepingu tulemu4
5
sel, vaid on täielikult n.-ö. omatekkeline. Diplomaatilistes pöördumistes märgiti, et Eesti ja
Läti iseseisvus tugines täielikult siinse põlisrahva tahtele ja on seeläbi ka legitimiseeritud.
Eestiga sarnasel, kuigi mitte identsel seisukohal oli Versailles’i süsteemi riigiõiguslike
tagajärgede suhtes ka Soome.
Soome tunnustas, et tema iseseisvus toetub riikluse järjepidevusele, mis läbi suurvürstiriigi ulatus Rootsi Kuningriigini. Eesti, kes
ei soovinud mingit õiguslikku sidet Balti erikorra või muude baltisaksa poliitiliste privileegidega, taolist varasematele eristaatustele
tugineva riikluse järjepidevust eitas.
Leedu, kellel puudus otsene probleem
saksa vähemusega, oli Versailles’i süsteemi
suhtes paindlikumal seisukohal, kuid täielikult selle süsteemiga haakumast takistas Leedut tüli Poolaga Vilniuse piirkonna pärast.5
Pärast seda, kui iseseisvusele oli 1920. a.
Tartu rahulepinguga näiliselt saadud Venemaa kinnitus, tuli Eesti välispoliitikal leida
lahendus kolmele peamisele dilemmale. Millele ja kellele tugineb riigi sõjaline julgeolek?
Kuidas väljuda süsteemivälise riigi staatusest?
Milline on “moodne” välispoliitika olukorras,
kus demokraatia pidi Euroopas andma järkjärgult teed autoritaarsusele? 1940. aastaks ei
suudetud paraku ühtegi nendest dilemmadest
Eesti jaoks positiivselt lahendada.
Sõjaline julgeolek
USA president Woodrow Wilson tõi 1919.
aastal Pariisi rahukonverentsile hulgaliselt
demokraatlikku retoorikat. Pidades küll eelkõige silmas Austria-Ungari lagunemist ning
poolakate ja tšehhide iseseisvuspüüdluste toe-
P. S. Wandycz. France and her Eastern Allies 1919–1925. French-Czechoslovak-Polish Relations from the Paris
Peace Conference to Locarno. University of Minnesota Press, 1962; K. Hovi. Alliance de revers. Stabilization of
France’s Alliance Policies in East Central Europe 1919–1921. Turun yliopiston julkaisuja 163. Turku, 1984.
Soome, Eesti ja Läti Versailles’i süsteemist eemaldumise näitena võib tuua nende riikide tõrjuva suhtumise
ühinemisesse vähemustelepingutega, mida Rahvasteliit soovis 1920. aastate alguses sõlmida Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega. Leedu sõlmis vähemustelepingu, samas tõrjus Soome edukalt kõik Rahvasteliidu katsed sellist
lepingut sõlmida. Eesti ja Läti pidasid Rahvasteliiduga pikki läbirääkimisi, et vähemustelepinguid tõrjuda.
Lõpuks olid nad siiski sunnitud Rahvasteliidu ees deklareerima, et võtavad vähemusrahvusi puudutavaid
kohustusi. Nii Soome, Eesti kui ka Läti kinnitasid Rahvasteliidule, et neilt ei saa nõuda vähemustelepingu
sõlmimist, sest nende iseseisvumine ei ole seotud Versailles’i süsteemiga.
54 Tuna 1/2008
Vahur Made / Välispoliitika võimalustest julgeoleku kadudes
tamist, kõneles ta rahvaste enesemääramise
õigusest. Wilsonil polnud tõenäoliselt selget
ettekujutust, millist vastukaja see tees IdaEuroopas tekitab ning et see saab aluseks ka
Vene impeeriumi mittevene rahvaste iseseisvuspürgimustele. Rahvaste enesemääramisest
haarasid teiste hulgas kinni ka Balti riigid ning
vähemalt 1920. aastate esimesel poolel tundus, et Wilson on välja pakkunud midagi tõeliselt uudset. Näis, et on saabunud aeg, mil ka
väikestel rahvastel on õigus luua oma riik ning
sellistel riikidel on õigus eksisteerida.
Pariisi rahukonverentsil, eriti aga seal
heaks kiidetud Rahvasteliidu põhikirjas räägiti palju ka julgeolekust. Rahvasteliit, esimene poliitiline rahvusvaheline organisatsioon,
seadis põhikirjas endale eesmärgiks rahu
hoidmise ja konfliktide lahendamise kõikjal
maailmas. Räägiti kollektiivsest julgeolekust,
tülide rahumeelsest lahendamisest ja rahvusvahelisest arbitraažist, desarmeerimisest ning
agressori defineerimisest, samuti agressorivastastest majandus- ja sõjalistest sanktsioonidest. Eesti poliitikute ja diplomaatide hulgas
oli neid, kes soovisid idealistlikult kõlavatesse
suurtesse mõtetesse siiralt uskuda (m. h. Karl
Robert Pusta, Ants Piip, Jaan Tõnisson). Ka
siis veel, kui paljud teised juba kahtlesid.
Kuid kahtlejatel oli paraku õigus. Pariisis
kõlanud demokraatialoosungitest hoolimata ahvatles Euroopa suurjõudusid jätkuvalt
sõjaline jõud. Ka Rahvasteliitu ei asutatud
mitte niivõrd konfliktide lahendamiseks kui
Londoni ja Pariisi välispoliitika seisukohalt
potentsiaalselt kasuliku instrumendina teineteise ning ülejäänud Euroopa riikide poliitika kontrollimiseks ja tegevusvabaduse piiramiseks. USA jäi teadupärast nii Versailles’i
rahulepingust kui ka Rahvasteliidust eemale
ning sõlmis Saksamaaga bilateraalse rahulepingu. 1923. aastal asus Itaalia sõjajõul lahendama oma tüli Kreekaga (Korfu konflikt)
ning Suurbritannia ja Prantsusmaa otsustasid
selles küsimuses lahenduseni jõuda väljaspool
Rahvasteliitu. Genfi maailmaorganisatsioon
hakkas seepeale järjest rohkem nihkuma
eemale suurriikidega seotud tüliküsimustest.
1938.–1939. a. enam sellised küsimused nagu
Tšehhoslovakkia, Austria ja Poola iseseisvu-
se kadumine Rahvasteliidus arutlemisele ei
tulnud.
1925. a. teatas Suurbritannia, et ei soovi end siduda Rahvasteliidus välja töötatud
üldise julgeoleku- ja kaitselepinguga (Genfi
protokoll), mis sätestas täpsemad tingimused, kuidas rakendada Rahvasteliidu põhikirja 16. artiklis sisalduvaid agressori-vastaste
sanktsioonide klausleid. London ei soovinud
pidada neid endale automaatselt kohustuslikuks, vaid suhtus konfliktidesse valivalt ja
oma reaalseid jõudusid arvestades. Põhimõte
“üks kõigi, kõik ühe eest” oli murtud ja peatselt järgisid Suurbritannia eeskuju ka teised
Rahvasteliidu liikmed. Eesti jaoks oli Suurbritannia avaldus põhimõttelise tähtsusega.
Rahvasteliit, mille liikmeks Balti riigid olid
1921. aastal saanud, ei suutnud ega saanud
tagada nende riikide sõjalist julgeolekut ega
iseseisvust. 1924. a. detsembri kommunistide
riigipöördekatse järel oodati Tallinnasse visiidile Briti sõjalaevu. Admiraliteet Londonis
keeldus. Peaminister Ramsay MacDonaldi
avaldus Genfi protokolli küsimuses aasta
hiljem paigutas selle keeldumise laiemasse
konteksti. Esimene maailmasõda oli seadnud
Suurbritannia sõjalisele võimekusele piirid.
Millisele sõjalisele jõule sai Eesti välispoliitika oma panused teha? Eesti oli võidelnud
võiduka Vabadussõja Venemaa vastu. Kuid
võiduks ei olnud piisanud omamaisest sõjalisest jõust. Eesti sõdurid võitlesid küll vapralt,
kuid vaenlase nõrkade jõududega ning välise
sõjalise abi toel. Eesti välispoliitikal puudus
juba 1920. aastast alates omamaise sõjalise
jõu argument. Iseseisvuse sõjaline garantii
pidi tulema väljastpoolt kelleltki, kellel oli
reaalselt võimalik Eestile ja teistele Balti riikidele sõjalist kaitset pakkuda ning kelle huvides oli taolise kaitse pakkumine. Kuid see
“keegi” jäi Eestil leidmata.
Väljaspool millist maailmakorda?
Kas Eesti iseseisvus oli “juhuslik”? Sugugi
mitte. Ajaloos pole midagi juhuslikku. Kuigi
Eesti eliit jõudis otsuseni iseseisvus välja kuulutada suhteliselt lühikese aja jooksul 1918.
Tuna 1/2008 55
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
aasta alguses, olles Seppo Zetterbergi väitel
otseselt mõjutatud Soome iseseisvusdeklaratsioonist,6 ei saa me seda siiski kuidagi “juhuslikuks” nimetada. Samamoodi oleks “juhuslik” olnud ka iseseisvuse väljakuulutamisest
loobumine või vabariigi asemel kuningriigi
väljakuulutamine. Poliitilised, sõjalised, sotsiaalsed ja majanduslikud arengud Venemaal
ja Põhja-Euroopas viisid Eesti sinna, kuhu
nad viisid.
Probleemid tekivad tõepoolest siis, kui
soovime Eesti iseseisvuse paigutada Euroopas valitsenud maailmakordade raamistikku. Olgu siinkohal rõhutatud, et Esimese
maailmasõja järel ei eksisteerinud Euroopas
mitte üks, vaid paralleelselt vähemalt kaks,
võib-olla isegi kolm maailmakorda: “Euroopa kontsert”, Versailles’i ja Versailles’i-järgne
süsteem (1930. aastad).
Maailmasõja lõpuga “Euroopa kontserdi”
maailmakord ei kadunud. Ka pärast 1918.
aastat oli Euroopa juhtivate poliitikute hulgas küllalt neid, kelle arvates väikeriigi olemasolu õigustas üksnes see, kas ta on seotud
mõne suure, s. t. sõjaliselt tõsiseltvõetava
riigiga ning aitab edendada tolle, peamiselt
sõjalis-strateegilisi või majandushuvisid. Kuivõrd Eesti distantseeris end selgesõnaliselt
Versailles’i süsteemist, vaatleme lähemalt
püüdlusi haakuda “Euroopa kontserdi” süsteemiga.
Neid püüdlusi võib interpreteerida ja
tõlgendada kahel viisil. Esiteks võib väita,
et Venemaast eraldudes püüdis Eesti lihtsalt
muuta oma asendit “Euroopa kontserdi”
süsteemis. Loobuda Venemaast kui oma suveräänsust tagavast suurriigist ja liikuda uue
suurriigi mõjusfääri. Selline lähenemisviis ei
kannata siiski kriitikat. See ei vasta “Euroopa
kontserdi” loogikale, mille kohaselt väikeriigid tekkisid “kontserti” kuuluvate suurriikide
omavahelise kokkuleppe tulemusel. Eesti iseseisvumise taga niisugust kokkulepet polnud.
6
7
Ka ei saa öelda, et ükski Euroopa suurriik
oleks otseselt innustanud Eestit ja teisi Balti
riike Venemaast eralduma. Sõjaline toetus,
mis Vabadussõjas saadi, oli suunatud ikkagi
Saksamaa eemaletõrjumisele Balti regioonist,
kommunistide mõju vähendamisele ning Saksamaa ja Venemaa omavahelise koostöö takistamisele.7
Teiseks võib väita, et Eesti diplomaadid ja
poliitikud otsisid võimalusi “Euroopa kontserdi” süsteemiga liitumiseks. Selleks tehti
peamiselt kahesuguseid diplomaatilisi jõupingutusi: Balti koostöö ja Euroopa suurriikidele
suunatud orienteerumised.
Balti koostöö. Erinevad katsed siduda poliitilis-sõjalisse koostöösse Poolat, Balti riike
ja Põhjamaid olid intensiivseimad 1920.
aastate esimesel poolel, kuid jätkusid järjest
nõrgenedes kuni 1930. aastate keskpaigani.
Eesti seisukohalt jäid 1923. a. Eesti-Läti
kaitseliit ning 1934. a. sõlmitud Balti liit
selle koostöö ainsateks institutsionaalseteks
tulemiteks.
Oma olemuselt sobis Balti koostöö kokku
“Euroopa kontserdi” loogikaga. Tegemist oli
katsega luua väikeriikide baasil Euroopasse
uut jõukeskust, mis ilmselt poleks küll kvalifitseerunud täieõigusliku suurriigi staatusesse, küll aga oleks olnud uue kesksuure jõuna
arvestatav Saksamaad ja Venemaad tasakaalustav faktor Kesk-, Ida- ja Põhja-Euroopas.
Esimese maailmasõja järel Põhja-Euroopas
tekkinud riigid oleksid saanud oma iseseisvusele omamaisest sõjalisest võimekusest
suurema garantii ning nende koht Euroopa
poliitilistes jõuvahekordades täpsemalt määratletud.
Paraku Balti koostöö selliste suurvormideni ei jõudnud.
Eesti orientatsioonid. Siinkohal pole mõtet
taas kord arutleda, miks Eestil ei õnnestu-
S. Zetterberg. Suomi ja Viro 1917–1919. Poliittiset suhteet syksystä 1917 reunavaltiopolitiikan alkuun.
Historiallisia Tutkimuksia, vol. 102. Suomen Historiallinen Seura 1977.
Meie lähenemine Balti riikidele kui Venemaa kaudu “Euroopa kontserdi” süsteemi kuuluvatesse, oleks palju
aktsepteeritavam siis, kui suudaksime tõestada, et Venemaa oli iseseisvast Baltikumist huvitatud või vähemalt
valmis selle iseseisvusega leppima (nagu Suurbritannia leppis Iirimaa iseseisvusega). Paraku ei paku ajalugu
meile fakte selliste järelduste tegemiseks.
56 Tuna 1/2008
Vahur Made / Välispoliitika võimalustest julgeoleku kadudes
nud saada Londonist, Pariisist või Berliinist
toetust oma iseseisvusele Moskva vastu.
Selleteemaline kirjandus on juba piisavalt
põhjalik. Siiski näib, et orientatsioonidest
kõneledes kipub domineerima jääma arusaam, mille kohaselt see, et 1939. ja 1940.
aastal ei tulnud väljastpoolt sõjalist abi,
näitab, et ükski Euroopa suurriik polnud
Eestist, Lätist ja Leedust kui iseseisvatest
riikidest huvitatud.
Seda väita oleks vale. Suurbritannial, Saksamaal, võib-olla isegi Prantsusmaal oli huvi
kindlasti olemas. Paraku ei toetanud seda
huvi vastav sõjalis-poliitiline võimekus. Eriti ilmne on selline tõdemus Suurbritannia ja
Prantsusmaa puhul, kelle sõjalise võimekuse
piire demonstreeris ilmekalt Teine maailmasõda.8
Saksamaa positsioonide, huvide ja väljavaadete üle Balti regioonis võib loomulikult
rohkem väidelda. Saksamaa oli võimeline
viima 1941. a. suvel Balti riikides läbi välksõja. Kuid 1920.–1930. aastate jooksul polnud Berliin kindlasti valmis võtma kestvat
kohustust garanteerida Balti riikide iseseisvust.
Maailmasõdadevahelisel perioodil ei figureerinud USA Balti riikide orientatsioonieelistustes. Tänapäevast tagasi vaadates
võib see tunduda üllatav, kuid kindlasti mitte
1920. ja 1930. aastate kontekstis. Alles Teine
maailmasõda sidus USA otseselt ja kindlalt
Euroopa poliitikaga. Üllatavam on ehk Balti riikide ja USA poliitiliste ja majanduslike
suhete vähesus kahe maailmasõja vahel. Kui
vähetähtsaks USA-d peeti, näitab kas või see,
et Eesti otsustas 1925. aastal rahapuudusele
viidates sulgeda oma saatkonna Washingtonis
ja piirdus edaspidi vaid peakonsulaadiga New
Yorgis.
Aeg liitlassuhteks USAga polnud veel
küps.
8
Demokraatiast autoritaarsusesse:
“moodsa välispoliitika” katsetus
või katse liituda Versailles’i-järgse
maailmakorraga?
Kindlasti jääb pikaks ajaks arutlusteemaks,
mil määral Konstantin Pätsi 1934. a. riigipööre ning sellele järgnenud Eesti siirdumine
demokraatiast autoritaarsusesse olid seotud
välispoliitikaga. Atraktiivne oleks kõrvutada
Pätsi “vaikivat ajastut” (ning sellele lausa
varjuna järgnenud Kārlis Ulmanise riigipööre Lätis) autoritaarsuse üldise võidukäiguga
maailmasõdadevahelises Euroopas. Enne
Eestit oli juba 12 Euroopa riiki, sh. Leedu,
siirdunud demokraatiast autoritaarsusesse.
1930. aastate lõpuks olid Eesti naabritest vaid
Soome ja Rootsi säilitanud demokraatia. Valitsejakeskne riigimudel oli populaarne.
Siiski ei julgeks ma välispoliitiliste seoste rõhutamisel Pätsi riigipöörde puhul minna pindmiste paralleelide äramärkimisest
kaugemale. Usun, et siseriiklikel ja isiklikel
faktoritel oli Pätsi tegevusele siiski suurem
mõju kui välispoliitikal. Kasvav autoritaarsusetrend Euroopas aitas Pätsil muidugi oma
isikuvõimu kehtestamist Eesti ühiskonnale
palju vastuvõetavamaks muuta, kuid vaevalt
on võimalik 1934. a. riigipöördes näha kaugeleulatuvat välispoliitilist tarkust.
Pätsi tegutsemismotiivide seletamisest
olulisemgi on tõdemus, et 1930. aastate Eesti
jaoks ei olnud autoritaarsus võõras ega taunitav. Autoritaarsus, või Karl Eenpalu sõnu
kasutades “juhitud demokraatia”, oli kakskümmend aastat pärast Esimese maailmasõja
lõppu ja Eesti iseseisvumist saanud täiesti selgeks ja arvestatavaks alternatiiviks liberaalsele demokraatiale. Autoritaarsete režiimidega
tuli suhelda, neid piiritult kritiseerida polnud
mõistlik. Tuli aru saada, et Versailles’i maailmakord on asendunud või asendumas millegi
Eesti ajalookirjanduses laialt levinud väide, et “kuna nad meid ei toeta, siis neil puudub meie vastu huvi”,
tugineb suuresti 1920.–1930. aastate diplomaatilise kirjavahetuse ühekülgsele ja emotsionaalsele tõlgendamisele. Näiteks käsitlus 1935. a. Suurbritannia–Saksamaa mereväelepingust tugineb paljus Balti diplomaatide
ahastava sisuga raportitele. Lepingu raskuspunkt polnud loomulikult mitte Briti laevastiku eemaletõmbumises
Läänemerelt, vaid Londoni tolle hetke appeasement-poliitikas, mis omakorda tugines mõistmisele, et Suurbritannia sõjaline jõud jääb Saksamaa omale alla ning et London peab loobuma liigsetest sõjalistest kohustustest
selleks, et efektiivselt kaitsta Briti saari ning ühendusteid Põhja-Ameerika ja kolooniatega.
Tuna 1/2008 57
Vahur Made / Välispoliitika võimalustest julgeoleku kadudes
uuega – massidega manipuleeriva autoritaarse maailmakorraga.
Pariisist saadud liberalismiannus oli Eesti poliitikas oma mõju kaotanud. Eesti, kes
oli algusest peale eitanud oma riigiõiguslikku seotust Versailles’i süsteemiga, eemaldus
nüüd ka sellega kaasas käinud demokraatlikust ideoloogiast. Polegi vist tähtis, kas pettumuse või pragmaatilisuse ajel.
Kokkuvõtteks
1920.–1930. aastatel ei suutnud Eesti ega teised
Balti riigid oma süsteemivälist staatust muuta.
Omamaine sõjaline jõud polnud piisav ega välispoliitilise argumendina kasutatav. Lootused,
et liberalism jääb rahvusvahelistes suhetes püsima ning et seda ideoloogiat austavad Suurbritannia ja Prantsusmaa säilitavad oma sõjalise
võimsuse, ei täitunud. Eesti koostöö või vähemalt koostöö potentsiaal Saksamaaga tundub
selles valguses igati arvestatav ja loogiline, eriti
kui vaadelda kogu Põhja-Euroopa suundumusi Teise maailmasõja eelõhtul ja ajal. Paraku
võime ka selle koostöö arvatava olemuse ja
võimaluste üle vaid tagantjärele spekuleerida.
Murrang Balti riikide süsteemikuuluvuses saabus 1940. aasta juunis-juulis vist üsna
ootamatul moel. Balti riikide välisteenistused,
mis vabana kodumaistest kammitsejatest jäid
oma riigi ainukesteks järjepidevust kandvateks institutsioonideks, keskendusid “suurele
olematule” – USA-le.
Eesti, Läti ja Leedu diplomaadid said
(ootamatult?) USA lausa seletamatult laiahaardelise toetuse osalisteks. Riigidepartemang keeldus tunnustamast NSV Liidu
võimu Balti riikide üle ning tunnustas kolme
Balti diplomaatilise esinduse tegevuse jätkumist Washingtonis ja New Yorgis. Balti riigid
said oma iseseisvusele suurriigist toetaja ning
demokraatia muutus ainumõeldavaks ideoloogiaks, mille najal 1991. a. taastati Eesti,
Läti ja Leedu iseseisvus. Ja seda juba täiesti
teistsuguste maailmakordade vahetudes.
Artikkel on valminud Eesti Teadusfondi grandi
nr. 7017 toetusel.
58 Tuna 1/2008
Vahur Made
(1971)
Lõpetanud Tartu Ülikooli. 1999. aastast ajaloodoktor. Eesti Diplomaatide Kooli asedirektor ja
ajalooprofessor Tartu Ülikoolis. Peamised uurimisteemad: Eesti ja Balti välispoliitika ajaloolised perspektiivid, Baltikumi poliitiline ajalugu,
identiteet, külma sõja ajalugu, rahvusvahelised
organisatsioonid ja Euroopa poliitiline integratsioon.
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
Demokraatlik poliitika ja
demokraatia Eestis 1991–2007
Toomas Varrak
Foto: M. Mänd
E
ttekande pealkiri paneb ehk küsima, miks
peaks demokraatlikku poliitikat vastandama demokraatiaga, kas on see tavaline
retoorika kuulaja tähelepanu köitmiseks või
on neid siiski põhjust eristada ja vastandada? Arvan, et neid on põhjust eristada ning
loodan selle vajaduses ka lugejaid veenda või
vähemalt mõtlema panna.
Demokraatlik poliitika on selle mõiste
loogikat silmas pidades teatavaid reegleid
järgiv poliitika. Demokraatia aga (mõiste etümoloogiast tulenevalt) ühiselu korraldus, milles toimib rahva võim. Demokraatlik poliitika
vaatleb poliitikat vormilises tähenduses – kodanike võimalusena osaleda poliitilises protsessis; demokraatia ühiskonnakorraldusena
käsitleb poliitikat sisulises tähenduses – s. o.
elukorraldusena, mille kujundamises osaleb
kogu rahvas (võimu teostades) tervikuna ning
mis seetõttu rahuldab kõigi kodanike ootusi.
Elukorraldusena tähendab demokraatia rahvavalitsust.
Nende kahe mõiste (s. o. demokraatliku
poliitika ja demokraatia riigikorralduslikus
tähenduses) erinevuse toob ilmekalt välja
Eestis taasiseseisvumise järel sündinud resigneerunud küsimus: kas me siis niisugust
Eestit tahtsimegi? Selle küsimuse esitasid
inimesed, kes osalesid aktiivselt demokraatlikus poliitikas riikluse taastamiseks,
kuid avastasid seejärel, et on jäänud taastatud riigis n.-ö. autsaideriteks, sh. kaotanud
needki napid hüved, mida võõrvõim oli neile
andnud.
Demokraatliku poliitika reeglid on lühidalt järgmised: garanteeritud kodanikuTuna 1/2008 59
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
õigused ja vabad valimised, vaba meedia ning
sõltumatu kohtuvõim. Nende reeglite järgimine teeb poliitika demokraatlikuks ning riigi
õigusriigiks.
Pisut keerulisem on lugu demokraatiaga
ühiselu korralduslikus mõttes, s. o. demokraatia kui rahvavalitsusega. Nii mõistsid demokraatiat muistsed kreeklased. Demokraatia
oli kreeklastele ühiselu vorm, milles võimu
teostas kogu rahvas tervikuna. Selles mõistes
olid ühendatud hõimukuuluvus ja kodakondsus. Kodakondsusesse mitte kuuluvad võõrad
ei olnud osalised rahvavõimu teostamisel.
Demokraatiale vastandusid valitsusvormidena aristokraatia ja oligarhia, kus võim kuulus
rahva ühele osale. Ka tänases poliitilises mõttekultuuris on sellisel demokraatiakäsitlusel
koht. Seda esindab nn. otsene demokraatia,
mille lahjendatud variant on osalusdemokraatia doktriin. Viimasel on Eesti meedias
agaraid eestvõitlejaid.
Sellisel demokraatiakäsitlusel on aga loogilisi ja praktilisi nõrkusi. Esiteks, keeleloogika jaoks on nonsenss mõte võimust iseenda
üle, s. o. rahvas valitseb iseennast. Valitsetakse ikkagi teisi, mitte iseennast. Teiseks, juba
tänapäevase poliitikateaduse sündides 16.
sajandi Itaalia linnriikides panid vabariikluse teoreetikud tähele, et igasugusel võimul, k.
a. rahva võimul on kalduvus korrumpeeruda,
s. o. kalduvus arvestada rohkem isiklike kui
kogukonna huvidega. Selle tähelepaneku üldistas saksa-itaalia sotsioloog Robert Michels
1911. aastal “oligarhia raudseks seaduseks”.
Niisuguse seaduspärasuse olemasolu teeb aga
põhimõtteliselt küsitavaks demokraatia kui
rahvavõimu võimaluse üldse. Sellisel juhul
transformeerub demokraatia ühiskonnakorraldusena lihtsaks enamuse võimuks vähemuse üle. Ja kui me peame sellist valitsemisviisi
ka paremaks või õiglasemaks kui vastupidist
varianti, siis ikkagi ei saa niisugusel juhul
põhimõtteliselt rääkida rahva võimust (kui
me just ühte osa riiklikust kogukonnast ei
loe rahvaks ja teist – rahva vaenlasteks, nagu
jakobiinid Suure Prantsuse revolutsiooni aastail või bolševikud kommunistliku ülesehituse
käigus). See on seda rohkem nii, mida väiksem on enamuse ja vähemuse arvuline suhe.
60 Tuna 1/2008
Ning enamasti ei ole see suur. Kokkuvõttes
pole demokraatia rahvavõimuna seega midagi enamat kui demokraatliku poliitika reeglite
järgimise tulemusena enamusele antud võim
vähemuse üle. Igatahes ei ole niisugusel juhul
põhjust rääkida rahva võimust selle mõiste
otseses tähenduses.
Saksa poliitika- ja õigusteadlane G. Jellinek on öelnud, et rahva võimu allikas, rahva
tahe ei ole mitte rahva füüsiline tahe, vaid juriidilistel põhimõtetel vormistatud rahva juriidiline tahe. Viimane on seotud kodakondsuse,
mitte suvalise inimkogumiga. Rahva juriidilist
tahet väljendab riigi põhiseadus. Seega on
demokraatia kui rahvavalitsusliku riigivormi
üle otsustamisel oluline vaadata, kuidas jälgib
poliitika põhiseadust. Seejuures peab silmas
pidama, et riigi poliitika ei ole seesama, mida
viivad ellu vahetuvad ja muutuvate sihtidega
erakondlikud valitsused. Erakondlik poliitika
viib ellu erakonna programmi. Riiklik poliitika on aga kõrgemate riigiorganite tegevus
põhiseaduslikus kontekstis. Selles aspektis ei
ole vahet sise- ja välispoliitikal, mida poliitikakäsitlus tavaliselt eristab ja sageli ka vastandab. Demokraatiat kui teatud sorti poliitikat
ja eriti kui ühiskonnakorraldust tuleb seega
mõõta mitte parteipoliitilise, vaid riikliku tegevuse mõõdupuuga.
Kui teha eelöeldu taustal põgus kokkuvõte taasiseseisvusperioodi poliitikast Eesti
riigis, siis võib öelda, et see on olnud demokraatlik poliitika, mis rajaneb garanteeritud
kodanikuõigustel, vabadel valimistel, vabal
meedial ja sõltumatul kohtuvõimul. See oli
isegi niivõrd demokraatlik, et soostus iseseisvusvõitluse käigus hääleõigusega ka Eestis
viibivale Nõukogude armeele. Põhiseadus ja
kodakondsusseaduse vastuvõtmine küll piirasid nii ulatuslikku demokraatiakäsitlust, kuid
see ei olnud midagi ebatavalist. Ükski riik ei
anna automaatselt kodakondsust inimestele,
kes mingil suvalisel põhjusel on sattunud tema territooriumile või kellele meeldib seal
elada. Koloniaalsüsteemi lagunemise käigus
Aafrikas (millel on analoogia Eesti iseseisvuse taastamisega) sunniti valged kolonistid
paljudel juhtudel iseseisvunud kolooniatest
lahkuma. Sellele poliitikale oli toonase NL
Toomas Varrak / Demokraatlik poliitika ja demokraatia Eestis 1991–2007
vaikne toetus, tunnistades vabanenud rahvaste õigust kihutada maalt välja võõramaistest
vallutajatest kolonisaatorid. Eesti iseseisvumisvõitluse käigus ei tõusnud avalikkuses
kunagi mõtet sellisest võimalusest. Ometi on
NL õigusjärglane Venemaa oma propagandas
iseloomustanud Eesti kodakondsuspoliitikat
demokraatiavaenulikuna ning mõnikord isegi
millekski analoogiliseks etnilise puhastusega.
Seetõttu iseloomustab Vene propaganda Eesti demokraatiat sageli halvustavalt kui etnilist
demokraatiat ja etnokraatiat, otsekui oleks õige demokraatia võimalik üksnes multietnilisel
alusel.
Kui mitmesuguste rahvusvaheliste organisatsioonide ning sõbralike riikide esindajad
soovitasid Venemaa hoiakute survel hiljem
ka lõdvendada kodakondsuse saamise reegleid, siis tuleb öelda, et reeglite karmusel või
lõtvusel ei ole põhimõtteliselt midagi tegemist demokraatia kui rahva võimuga. Pigem
puudutasid need soovitused poliitika sisulist
aspekti ja apelleerisid vajadusele ühendada
demokraatlik poliitika humanistlike väärtustega. Mittekodanikest residentide inimõiguste austamisest annab aga tunnistust valimisõiguse laiendamine neile kohalikel valimistel.
Kohalike valimiste põhiküsimuseks ei ole
võimuprobleemid nagu üleriiklikel valimistel, vaid kohaliku elu korraldus ja kvaliteet,
s. o. mittepoliitilised küsimused. Omaenda
kogukondliku elukorralduse küsimustes sõnaõiguse andmine mittekodanikele räägib
aga demokraatliku poliitika humanistlikust
orientatsioonist Eestis.
Selle teema lõpetamiseks peab siiski ütlema, et puhttehniliselt ei pruugi humanistlikud
hoiakud ja väärtused olla demokraatliku poliitika lahutamatu osa. Ateena demokraatia
surmaotsus filosoof Sokratesele 4. sajandi
algul e. Kr. tema rahvavalgustusliku tegevuse tõttu näitas esmakordselt niisuguse seose
puudumist. Ka surmanuhtluse ja rassilise
segregatsiooni pikk traditsioon demokraatlike riikide poliitikas ja karistuspraktikas,
poliitilise demokraatia ja koloniaalpoliitika
kohabitatsioon või asjaolu, et naiste õigused
on jätkuvalt demokraatliku ühiskonna probleem, kinnitavad seda teesi.
Ehk räägib kõige selgemat keelt taasiseseisvunud Eesti poliitika demokraatlikust
iseloomust tõsiasi, et tänase Eesti avalikus
elus omavad täielikku isiku-, sõna- ja tegevusvabadust ka need poliitilised jõud, kes
mitte ainult jäid kõrvale Eesti riigi taastamisest, vaid võitlesid aktiivselt selle vastu.
Nende jõudude kasutada on kõik demokraatliku poliitika hüved oma halvasti varjatud vaenulikkuse avaldamiseks Eesti riigi
vastu inimõiguste kattevarjus, nõukogude
malli järgi moonutatud ajalookäsitluse levitamiseks venekeelse elanikkonna hulgas
jne. Legendaarseks võib selles seoses pidada Narva Vene Kodanike Liidu juhi, hr. Juri
Mišini edukat võitlust Eesti riigiga.
Kas aga demokraatlik poliitika on teinud
Eestist demokraatia rahvavalitsusliku riigikorralduse mõttes, see on omaette küsimus.
Ka siis, kui demokraatia all mõista nn. esindusdemokraatiat ja enamuse võimu vähemuse üle. Eelöeldu valgusel oleks demokraatia
kriteeriumiks praktilise riigiehitusliku poliitika lugupidamine põhiseadusest ja rahva
esindusorgani põhiseadusliku iseloomuga
otsuste ees. Paraku on see lugupidamine
jätnud soovida. Siin võib vaid põgusalt meenutada esimese demokraatlikult valitud rahva esindusorgani põhiseadusliku iseloomuga
otsuseid Nõukogude aja lõpul, olgu siis Eesti
Vabariigi okupeerimisest ja taastamisest ad
integrum, Tartu rahulepingust kui suhete alusest läbirääkimisteks Venemaaga või Tartu
rahu piiri ühepoolse nihutamise õigustühiseks tunnistamist ja selle otsuse kirjutamisest
põhiseadusse. Seejärel aga uue piirilepingu
sõlmimine, mis andis nihutatud ja Venemaa
poolt ühepoolselt fikseeritud piirile õigusliku tunnustuse. Seda vaatamata põhiseadusesse kirjutatud sättele, mis ütleb, et 1918.
a. loodud Eesti riigi territoorium on jagamatu tervik. Need on poliitiliselt piinlikud
ja seetõttu unustatud seigad, kuid olulised
otsustamaks, kas Eesti on demokraatia, kus
valitseb rahva tahe, või toimib siin mõni muu
valitsemissüsteem. Paraku ei ole selline poliitika üksnes minevik. Halbadel kommetel
on kalduvus korduda ja muutuda traditsiooniks. Möödunud kevadel andis Eesti RiigiTuna 1/2008 61
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
kohus pressiteate, mis kinnitas, et vastuolu
korral Eesti ja EL õiguse vahel lähtutakse
EL õigusest ning seda ka siis, kui viimane
pole kooskõlas Eesti põhiseadusega. Kui sellele lisada suuremõõtmelise äri tihedad ja
mitte alati läbipaistvad sidemed poliitikaga,
millest ajakirjandus kirjutab pidevalt, erakondade läbipaistmatud rahastusasjad ning
juristide korduv soov põhiseadust muutuvatele oludele kohandades ümber kirjutada.
Riigikohtu esimehe hiljutisest arvamusest, et
rahvas pole veel valmis põhiseaduse muutmiseks, nähtub, et juristid on niisuguseks
muutmiseks valmis. Põhiseadus ei ole siiski
üksnes juriidiline dokument, vaid eelkõige
eneseteadliku rahva poliitiline deklaratsioon
iseseisvusest. Seetõttu ei tohiks juristid seda
kasutada oma ametioskuste demonstreerimiseks.
Niisuguse poliitilise praktika valgusel
on Eestit raske pidada demokraatiaks, s. o.
riigiks, kus valitseb rahva tahe. Pigem sarnaneb taoline riigielu korraldus sellega, mida
muistsed kreeklased nimetasid oligarhiaks.
Uuemate poliitiliste teooriate kontekstis võib
seda nimetada ka elitaarseks demokraatiaks.
Õiguskantsler Allar Jõksi sügiseses aastaaruandes Riigikogule on sedasorti poliitikat
nimetatud ka “liikumiseks suletud ühiskonna
poole”.
Elitaarsel demokraatial on Eestis samuti
omad eestvõitlejad. Nende jaoks on poliitika praktiline tegevus, milles maksavad vaid
pragmaatilised kaalutlused. Teoreetilistel
mõttekäikudel, sh. õiguslikel, pole niisuguses
analüüsis kohta. “Õigusega pole meie piirkonnas välispoliitikal mingit pistmist,” väitis
Eesti välisminister TÜ aulaloengus 1998. aasta aprillis. Tegelikult on igal praktilisel sammul õiguslik tähendus ja tagajärjed. Kui mitte
muus, siis tavaõigust loova pretsedendi näol.
Seetõttu meenutavad selle kontseptsiooni
esindajate argumendid, mis esitatakse vastuseks teoreetilise iseloomuga poliitilistele kaalutlustele, J. Smuuli kuulsat polkovniku leske,
kes oli kindel, et arstid ei tea midagi. Kui see
oleks tõesti nii, siis oleks poliitika ainus sotsiaalteaduste valdkond, milles teoreetilistel
kaalutlustel pole praktilist väärtust.
62 Tuna 1/2008
Eelöeldu lubab väita, et elitaarne demokraatiakontseptsioon tunnistab vaid demokraatlikku poliitikat. Demokraatia kui rahvavalitsus selle kontseptsiooni raamidesse
ei mahu. Põhiseadust (s. o. rahva juriidilist
tahet) arvestab elitaarne demokraatia vaid
niikaua, kuni see ei tekita takistusi pragmaatilisele poliitikale. Takistuste tekkimisel
kaotavad põhiseaduslikud normid elitaarse
demokraatia jaoks oma tähtsuse.
Pragmaatilise ja elitaarse mõtteviisi poliitiliseks nõrkuseks on võimetus ette näha
põhiseaduse eiramise vähegi kaugemaid
loogilisi tagajärgi. Selle jaoks pole eriti oluline ka side mõistete “kodakondsus” ja “demokraatia” (rahvavõimu tähenduses) vahel.
Nii nagu seda mõistsid muistsed kreeklased.
Sideme lõdvenemisel transformeerub mõiste
“demokraatia” millekski inimõiguse taoliseks.
Niisuguses tähenduses on seda kerge kasutada poliitilise surve avaldamiseks. Diskussioonid Eesti kodakondsuspoliitika üle, millesse sekkuvad välisriigid ja rahvusvahelised
organisatsioonid, näitavad selgelt, et Eesti
legitiimsed julgeolekuhuvid on teisejärgulised uusasukate ja kodakondsuseta inimeste
demokraatliku õiguse ees saada automaatselt
või lihtsustatud korras kodakondsus, sõltumatult nende suhtumisest riiki või arusaamisest
Eesti ajaloost. On kummaline, et niisugust
poliitikat peetakse mõnikord sisemise poliitilise stabiilsuse tingimuseks.
Pragmaatikale Eesti poliitikas pani aluse
kadunud president L. Meri oma (kuri)kuulsate
juulilepingutega. Need, esimesel pilgul ainult
riikidevahelisi suhteid puudutavad lepingud
omasid aga hoopis kaugemale ulatuvaid tagajärgi. Nii ei ole kahtlust, et pronkssõduri
ümberpaigutamisest tingitud aprillikuised
rahutused ei olnud ebapiisava integratsioonipoliitika tagajärg, vaid president L. Meri
poolt maha pandud Venemaa-poliitika seaduspärane vili. Selle poliitika sisemise loogika praktiline tagajärg. See oli järeleandmise
loogika. Aga mitte järeleandmine materiaalsele jõule, vaid moraalsele ja vaimsele
jõule. Asjaolu, et see jõud tugines valedele
ja õiguslikule vassimisele, ei oma siinkohal
tähtsust, aga annab järeleandmisele kirbe
Toomas Varrak / Demokraatlik poliitika ja demokraatia Eestis 1991–2007
maigu. Sõlmides kokkuleppeid Venemaa
seatud tingimustel, anname omapoolse kinnituse Venemaa argumentide tõeväärtusele.
Seda eriti Venemaalt pärit uusasukate silmis.
Kas tuleb siis imestada, et uusasukatel 1980.
aastate lõpul tekkinud hämar arusaamine, et
midagi on viltu nende õigusliku seisundiga
Eestis, on asendunud pea üksmeelse seisukohaga, et mingit okupatsiooni ega vägivaldset liitumist pole olnud, ühes sellest tuleneva
arusaamisega, et Eesti on fašistlik riik, kes ei
austa inimõigusi, diskrimineerib vähemusi ja
teotab nende mälestusmärke. Demokraatlik
poliitika on andnud võimaluse selliseid seisukohti levitada, esitada need väljakutsena
demokraatiale selles tähenduses, nagu seda
kuulutas iseseisvusmanifest, nagu see inspireeris liikumist iseseisvuse taastamiseks ja on
kirjutatud Eesti põhiseadusse.
Eesti põhiseaduse demokraatiakäsitluse
kõrvale on viimasel ajal ilmunud teistsugune
kuvand rahva võimust ja demokraatiast. Selle
esindajad tulevad enamasti Eesti avalik-õiguslikest ülikoolidest ning kuvand ise tuletab
tuttavlikult meelde Nõukogude demokraatiamudelit, mis rajanes ideel rahvaste solidaarsusest ja integratsioonist ning pürgis rahvusülese riigiidentiteedi loomisele. See ei ole
klassikaline kreeka demokraatiamudel, vaid
peegeldab pigem Makedoonia Aleksandri riigi ja hilisemate impeeriumide võimusüsteemi.
Niisuguse kontseptsiooni ülessoojendamises
tänases Eestis on raske näha midagi muud
kui soovi jätkata pooleli jäänud tööd uue ajaloolise ühtsuse loomiseks. Eesti pole iial valitsenud võõraste rahvaste üle, küll aga elanud
kõrvuti ja rahus kõigiga, kes ajaloo keerdkäikudes on sattunud siia, pretendeerimata
Eesti elu ümberkorraldamisele oma mallide
järgi. Seetõttu pole siin ka erilist vajadust uue
ajaloolise ühtsuse loomise järele. Vastupidi,
niisugusel juhul võiks arvata, et Eesti tahab
võtta kommunismiehitamise missiooni üle
selle koorma all kokku vajunud NL-lt. Arvata
võib, et niisugust missiooni ei krooni ka Eesti
puhul suurem edu. Küll on võimalik, et selle
tõttu võib kokku kukkuda ka taastatud Eesti
riik. Rajatud võib-olla parimatele soovidele,
komplitseerib niisugune poliitika Eestisse
heasoovlikult suhtuvate uusasukate sulandumist Eesti ühiskonda (kuna need näevad
oma teisitimõtlevate kaasmaalaste seisukohtadele tuge ka Eesti ühiskonnas) ja on vesi
vääratele eeldustele rajatud Venemaa-poliitika tulemusena tekkinud “viienda kolonni”
veskitele Eestis.
Toomas Varrak
(1940)
Lõpetanud 1966. aastal Tartu ülikooli ajaloo
osakonna. PhD 1975, DSc 1991. Audentese Rahvusvahelise Ülikooli professor. Uurimisvaldkond:
poliitilise analüüsi metodoloogilised ning teoreetilised probleemid, nende rakendused poliitilises ajaloos ja rahvusvahelistes suhetes.
Tuna 1/2008 63
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
Riigiarhivaar Priit Pirsko, akadeemik Jüri Engelbrecht ja EV President Toomas Hendrik Ilves. Foto: M. Mänd
Konverentsi “Kaks algust” avamine 23. nov. 2008. Foto: M. Mänd
64 Tuna 1/2008
Konverentsivaade. Foto: M. Mänd.
Konverentsivaade. Foto: M. Mänd.
Tuna 1/2008 65
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
Kuperjanovi
partisanide
väeosa ja
selle juhid
Vabadussõjas
Mati Kröönström
V
abadussõja-aegsed jalaväeüksused võib
jagada formeerimise printsiibi järgi nelja
gruppi. Esimesse gruppi kuuluvad rahvusväeosade baasil loodud väeosad (1., 2., 3. ja 4. jalaväepolk). Teise grupi moodustavad 1918. aasta
sügisel mobilisatsiooni käigus formeeritud 5. ja
6. jalaväepolk. Kolmanda grupi moodustavad
Kaitseliidu maakondlike salkade baasil loodud üksused (8. ja 9. jalaväepolk, Kuperjanovi partisanid, Sakala partisanid, Vahipataljon).
Neljandasse gruppi kuuluvad vabatahtlike salkadest loodud väeosad (7. jalaväepolk, Kalevlaste Malev ja Scoutspataljon).
Nagu näha, ei tekkinud Kuperjanovi partisanide väeosa tühjale kohale. Juba 1918.
aasta mais asus endine Eesti Tagavarapataljoni ohvitser leitnant Julius Kuperjanov koondama enda ümber rahvuslikult meelestatud
ohvitsere. Suveks oli Kuperjanovi loodud salaorganisatsioonis juba 150 “kindlat” meest.1
Kui 1930. aastatel tõstatus küsimus Kuperjanovi partisanide väeosa sünnipäevast, oligi
selles suhtes kaks seisukohta. Ametlikult loeti
väeosa asutamise kuupäevaks 25.12.1918, mil
ilmus Kuperjanovi esimene päevakäsk oma
partisanidele. Samal ajal oli osa partisane
veendunud, et väeosale pandi alus juba Sak1
2
3
4
sa okupatsiooni ajal. Artikli autor ei hakka
siinkohal kellegagi vaidlema – küllap teadsid
partisanid ise kõige paremini, millal ja kus
väeosa alguse sai. Lahingüksusena formeeriti Kuperjanovi partisanide väeosa siiski 1918.
aasta detsembris Puurmannis. Väeosa tuumiku moodustasid endised Eesti Tagavarapataljoni ohvitserid eesotsas Kuperjanoviga,
kellega liitus grupp Tartumaa kaitseliitlasi-vabatahtlikke. Viimasest moodustasid suure osa
lahingukogemuseta Tartu koolide õpilased.
Loodud väeosa kandis esialgu nimetust
“Kuperjanovi partisanide salk” (Kuperjanovi päevakäsk nr. 2, 25.12.1918). Ametlikult nimetati seda kuni 25.02.1919 Tartumaa
kaitsepataljoniks, siis lühikest aega Tartu
partisanipataljoniks ning pärast Kuperjanovi
surma Kuperjanovi partisanide pataljoniks.2
Kuid väljendid “kuperjanovlased” ja “Kuperjanovi partisanid” olid käibel (ka ametlikus
kirjavahetuses) juba varem.
Pärast Krasnaja Gorka operatsiooni formeeriti Soomusrongide Diviisi löögiosad, kuhu kuulus ka Kuperjanovi partisanide pataljon,
polguks. 01.12.1919 kinnitatud uue struktuuri
kohaselt oli polgus neli pataljoni, millest kolm
olid kolme- ja üks neljaroodulise koosseisuga.3
Erinevalt muudest jalaväeüksustest oli partisanidel Vabadussõja ajal kasutada oma suurtükipatarei (välisuurtükiväe patarei nr. 14).
Kuperjanovi partisanide pataljon tegutses Vabadussõja ajal peamiselt Lõunarindel.
Võib vist liialdamata öelda, et ükski suurem
operatsioon Lõunarindel ei toimunud ilma
partisanideta. Kuperjanovlased osalesid Tartu
vallutamisel 1919. aasta jaanuaris ning Paju
lahingus (seal langes pataljoni ülem Kuperjanov). 1919. aasta kevadel oli pataljon kaitsel Petseri rajoonis Vašina Gora–Smolina–
Mitkovitsõ lõigus. Selleks ajaks oli pataljoni
450-mehelisest kooseisust rivis veel vaid 132
sõdurit ja 4 ohvitseri.4 1919. aasta mais osales pataljon Pihkva vallutamise operatsioonis.
J. Unt. Leitnant Kuperjanov organiseerib Kaitseliitu ja partisane. Riigiarhiiv (edaspidi ERA), f. 2124. n. 3, s.
1588, l. 2.
Eesti Vabadussõda 1918–1920. I. Tallinn, 1996, lk. 338.
Ettenähtud 13 roodu asemel formeeriti tegelikult 10.
Kuperjanovi “Partisanide” Polgu asutamine ja sõjategevuse ülevaade 1918–1920. ERA, f. 560, n. 1, s. 2, l. 7.
66 Tuna 1/2008
Mati Kröönström / Kuperjanovi partisanide väeosa ja selle juhid Vabadussõjas
1919. aasta 24. mai hommikul kell 4 vallutasid
partisanid ootamatu löögiga Irboska, võttes
1000 vangi ja saades sõjasaagiks 16 kuulipildujat, 200 hobust, 10 000 mürsku ja mitu
miljonit padrunit.5 Juunis osalesid partisanid
Landeswehri sõjas, kus väeosa kaotas 25%
oma isikkoosseisust. Kaks nädalat kestnud
ägedate lahingute käigus kulutati rohkem
laskemoona kui eelneva kuue kuu jooksul
kokku. Partisanid võtsid Landeswehrilt 4 trofeesuurtükki ja 7 kuulipildujat.
Landeswehri sõja järel oli pataljon Tartus
puhkusel. Pärast seda osaleti sõjategevuses
Pihkvamaal Porhovi rajoonis. Vabadussõja
lõpus viidi väeosa Viru rindele, kus sügisel
osaleti Loodearmee pealetungis Petrogradile
ja 07.12.1919 vaenlase läbimurde likvideerimisel Kriuša (Krivasoo) rajoonis.
Kuperjanovlased kaotasid Vabadussõjas
langenutena 9 ohvitseri ja junkrut, 11 allohvitseri ja 134 sõdurit. Kõige suuremaid kaotusi kandsid partisanid 27.01.1919 Kikka lahingus (3. rood) ja Krasnaja Gorka operatsioonis
1919. aasta sügisel. Juhtide osas olid kõige
suuremad kaotused Paju lahingus 31.01.1919
(2. rood).6
Tabel 1.
Lahingus langenud ja haavadesse surnud Kuperjanovi partisanide väeosa ohvitserid.
Auaste/nimi
Lpn. Nikolai Annuk
Junkur Vitali Savvi
Ltn. Eduard Saar
Lpn. Aleksander Mitnitz
Lpn. Paul Vanemb
Ltn. Julius Kuperjanov
Junkur Eduard Pedda
A/ltn. Nikolai Piip
St/kpt. August Aints
Allüksus
2. rood
2. rood
2. rood
2. rood
2. rood
Pataljoni ülem
2. rood
4. rood
1. rood
Surnud
27.01.1919
30.01.1919
31.01.1919
31.01.1919
31.01.1919
2.02.1919
4.04.1919
19.07.1919
24.07.1919
Allikas: ERA, f. 560, n. 1. S. 58, l. 109.
Kuperjanovi partisanide väeosa paistis Vabadussõjas silma kõrge võitlusmoraaliga. Vabadussõja algul rahva seas valitsenud üldine
“vaimunõtrus” oli ilmselt üks tõukejõude
partisanide väeosa loomisel. Ümbritsevat rõhutud meeleolu ja lagunemist trotsides otsustas Kuperjanov luua moraalilt ja distsipliinilt
tugeva üksuse, “jättes ta arvulisele suurusele
hoopis kõrvalise tähtsuse”.7
Eriti Vabadussõja algupoolel, s. o. Kuperjanovi enda väeosa ülemaks oleku ajal,
pöörati tõesti distsipliinile suurt tähelepanu.
Partisanid olid kohustatud üksteisele au andma, keelatud oli raha peale kaarte mängida
5
6
7
ja alkoholi tarvitada. Pärast Kuperjanovi surma partisanide juhiks määratud leitnant Jaan
Unt suhtus korrarikkumistesse leebemalt.
Meeskonna paremaks ühtesulandumiseks
käskis Kuperjanov ohvitseridel kasutada sõduritega samu eluruume. Juhtide lihtne eluviis tugevdas sisemist sidet ja mõjus väeosa
sisekliimale positiivselt. Ohvitseride ja sõdurite suhted olid seltsimehelikud. Auastmed ei
omanud sellist tähtsust nagu vanas Vene armees. Luges see, milleks keegi suuteline oli.
Sageli juhtus (eriti Vabadussõja algupoolel),
et roodudes oli rooduülemast vanema aukraadiga ohvitsere. Väärib märkimist, et kogu
Kuna mehi nappis, siis saadeti vangid ilma konvoita Petserisse. Enamik mehi tuli ka kohale.
Polgu ajaloo koostamiseks kogutud materjale. ERA, f. 560, n. 1, s. 58, l. 95.
Polgu ajaloo koostamiseks kogutud materjale. ERA, f. 560, n. 1, s. 58, l. 22.
Tuna 1/2008 67
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
Vabadussõja jooksul ei teeninud Kuperjanovi
partisanide väeosas mitte ühtegi vana Vene
armee kaadriohvitseri. Kõik partisanide juhid
olid nn. sõjaaegsed ohvitserid peale patarei
ülema Christian Freibergi, kes oli reservlipnik.8 Selles osas oli Kuperjanovi väeosal
sarnaseid jooni Valgearmee vabatahtlike üksustega, kus andsid samuti tooni noored ohvitserid ja puuduliku sõjalise ettevalmistusega
vabatahtlikud.9 Sellised üksused tunnistasid
reeglina vaid nende endi seast välja kasvanud
juhte.10 Nagu skaudid ja Sakala partisanid
ei leppinud Vabadussõja ajal “väljastpoolt”
määratud komandöriga, ei oleks sellega kindlasti leppinud ka kuperjanovlased.
Partisane iseloomustas tugev ühtekuuluvustunne. Üksteise eest astuti välja ja harvad
polnud juhused, kus karistati halastamatult
neid, kes kas või möödaminnes lubasid solvangu partisanide või nende väeosa aadressil.11 Vastastikune aasimine oli lubatud vaid
soomusronglastele, kellega valitses sõbralik
vahekord Tartu vabastamislahingutest alates.
Leitnant Eduard Grosschmidti sõnul kujunes
Kuperjanovi partisanide väeosast Vabadussõja
jooksul üksus, kus peaaegu ei olnudki alamaid
ega ülemaid, ohvitsere ega sõdureid. Oli ühine
vennalik korporatsioon üheväärseist liikmeist,
kellest ohvitserid erinesid vaid nii palju kui
klassi nupukamad poisid oma kaaslastest.12
Suhetes Eesti kõrgema sõjaväevõimuga ilmutasid partisanid sageli trotsi ja isepäisust.
Näiteks keelduti Suurtükiväe Valitsusele
loovutamast trofeesuurtükke, mis tingis pika
8
ja lõpuks tagajärjetuks jäänud kirjavahetuse
väeosa ja Tallinnas asunud sõjaväe keskasutuste vahel. Tänu partisanide ägedale vastuseisule loobuti ka kavast liita partisanide
väeosa Tartu kaitsepataljoniga (selline plaan
oli 1919. aasta jaanuaris).13
Suure osa relvadest võtsid kuperjanovlased vaenlaselt. Vaid kergekuulipildujad ja
6-tollised haubitsad saadi riigilt. Esimesed
trofeesuurtükid said kuperjanovlased 1919.
aasta jaanuaris Rõngu juures. Esimene trofee
raskekuulipilduja Colt hangiti 11.01.1919. Käreveres Lepiku talu juures. Tartu vabastamise
käigus saadi Voldi lähistel veel üks Maksimsüsteemi raskekuulipilduja. Ühtekokku võtsid
kuperjanovlased Vabadussõja jooksul vaenlastelt üle 20 suurtüki ja 70 kuulipilduja.14
Samal ajal iseloomustas partisane kohati
üleolev suhtumine oma vaenlasesse (venelastesse). Seejuures polnud tähtis, kas tegemist
oli enamlaste või Loodearmee võitlejatega.
Isegi ametlikus kirjavahetuses kasutati väljendit “tibla”. Näiteks andis pataljoniülem Jaan
Unt leitnant Johannes Soodlale 23.11.1919
järgmise sisuga korralduse: “Liikuge kohe
Illuki mõisa peale. Kui Kurtna mõisas veel
tiblasid on, siis jätke seljataguse kaitseks vähemalt pool roodu.”15 Siin peeti silmas Eestisse taganenud Loodearmee riismeid. Tõe
huvides peab märkima, et “tibla” kasutamine ei olnud Vabadussõja-aegses kõnepruugis siiski midagi haruldast. Seda pruugiti ka
teiste väeosade ja mitme meie kõrgema juhi
kirjavahetuses.
Christian Freibergi teenistuskiri. ERA, f. 495, n. 7, s. 725.
Vabatahtlike armeed nimetati ka lipnike armeeks. 1918–1919 moodustasid lipnikud ja alamleitnandid rohkem
kui 94% selle ohvitserkonnast. R. Abinjakin. Oficerskij korpus Dobrovolčeskoj armii – sotsial´nyj sostav.
Mirovozzrenije 1917–1920 gg. Moskva, Orel, 2005, lk. 92–93.
10 Vt.: R. Gagkujev. Komandnyj sostav markovskix polkov. Markov i markovtsy. Posev. Moskva, 2001, lk. 449–450;
R. Abinjakin. Ofitserskij korpus Dobrovolčeskoj armii – sotsial´nyj sostav. Mirovozzrenie 1917–1920 gg.
Moskva, Orel, 2005, lk. 122.
11 Olulist rolli väeosa oma identiteedi kujunemisel etendasid välismärgid. Juba Puurmannis oli partisanidel oma
embleem, kuigi selle kasutamiseks siis veel luba ei olnud. Tartu vallutamise järel sai pataljon ka oma lipu.
Selleks oli tavaline sinimustvalge lipp, mille vardapoolsesse ülemisse serva õmmeldi väeosa embleem. Lipu
tõi kodust üliõpilane Johanson (ERA, f. 560, n. 1, s. 58, l.134–135).
12 E. Grosshmidt. Pealuu märgi all. Tallinn, 1995, lk. 37.
13 Polgu ajaloo koostamiseks kogutud materjale. ERA, f. 560, n. 1. s. 58, l. 135.
14 Kuperjanovi “Partisanide” Polgu asutamine ja sõjategevuse ülevaade 1918–1920. ERA, f. 560, n. 1, s. 2, l.16.
15 Polguülema korraldusi allüksuste ülematele Põhja-Lääne armee osade desarmeerimise ja polgu Narva rindele
ümberpaigutamise korraldamiseks 22. apr. 1919 – 9. jaan. 1920. ERA, f. 560, n. 1, s. 11, l. 3.
9
68 Tuna 1/2008
Mati Kröönström / Kuperjanovi partisanide väeosa ja selle juhid Vabadussõjas
Lahingus nõudis Kuperjanov raudset distsipliini, lubades tõrkujad kohapeal maha lasta. Nagu selgub mälestustest, seda karistust ka
rakendati. Lahingus Karula all oli probleeme
pataljoni täienduseks saadetud 400 kaitseliitlasega. 4. roodu komandör Jaan Unt kirjeldas
juhtunut järgmiselt: “1. roodu ohvitseri asetäitja S. oli juba tükk aega vaeva näinud, et
ahelikku lumest üles saada ja edasi viia, kuid
mehed on kui lumesse naelutatud, sõima, peksa või räägi ingli keeli. Vastu ei räägi keegi,
ainult surutakse pea lumesse. Mõnel püssi ots
taeva poole, pea lumes ja paugutab enese julgustuseks. S. võtab revolvri, hoiatab, ähvardab
maha lasta. Lasi kaks meest maha. See mõjub.
Ahelik tõuseb ja hakkab edasi liikuma.”16
Sõdurite puudulik väljaõpe oli probleemiks pea kõigis meie jalaväe üksustes. Eriti
vabatahtlike seas oli palju selliseid, kes polnud varem püssi käes hoidnud. Neile tuli kiiruga korraldada sõduri baaskursus. Kuperjanovi partisanide väeosa ei olnud siin erandiks. “Rohelised” koondati tagavararoodu,
kus peeti iga päev alates kella 8-st hommikul
kuni kella 6-ni pärastlõunal õppusi.17 Samasugust energiat ilmutasid partisanid ka patarei meeskonna väljaõpetamisel. 25.01.1919
said kuperjanovlased sõjasaagiks täiesti korras suurtükiväepatarei. Kohe komplekteeriti
meeskond ja juba järgmisel päeval alustati
ühe suurtükiväe endise allohvitseri juhtimisel väljaõppega. Paari päeva pärast oli patarei
valmis välja astuma koos pataljoniga. Loomulikult ei saanud selline patarei olla tabav ja
selle mõju nii vastasele kui ka partisanidele
oli pigem moraalne. Olukord muutus lipnik
Freibergi saabumisega. Landeswehri sõjas
töötas kuperjanovlaste patarei laitmatult.
Kuperjanovi partisanide väeosa paistis
Vabadussõjas silma desertööride suhteliselt
väikese arvu poolest. Väeosa formeerimisest
kuni Tartu vallutamiseni 14.01.1919 deserteeris partisanide salgast vaid 1 mees.18 Kui mitte
16
17
18
19
20
21
lugeda väejooksikuks 10 puhkuselt hilinejat ja
1919. aasta detsembris omavoliliselt polgust
lahkunud 15 endist Loodearmee sõdurit, siis
on väejooksu läinud partisanide arv 81 ehk
6,8% väeosa keskmisest koosseisust (1176).
Võimalik, et ka osa 1919. aasta jaanuaris
väejooksikuks loetud 10 mehest langes või jäi
lahingus kadunuks.19 Arvestades, et enamik
väejooksikuid ilmus mõne päeva jooksul ise
väeossa tagasi, siis jääb n.-ö. päris desertööride koguarvuks 57 meest ehk 5,38% pataljoni
isikkoosseisust.20
Kuperjanovi partisanide väeosas ei olnud
Vabadussõja ajal vastuhakkamisi ohvitseridele
(nagu 1. ja 2. jalaväepolgus) ega vennastumiskatseid vaenlasega. Vastupidi – kuperjanovlasi
kasutati nii 2. diviisi tagavarapataljoni mässu
mahasurumiseks kui ka Vabadussõja lõpus
Loodearmee üksuste desarmeerimiseks. Vaid
Valga vallutamisele järgnenud perioodil paistis
pataljoni ajutise ülema ettekannetest, et üksus
on väsinud ja vajab eesliinilt väljavahetamist.
Seegi võis olla tingitud väeosa ülema (Rudolf
Kuslap) kõikuvast meeleseisundist, mitte pataljoni meeleolust.21 Samas on tõenäoline, et raskeid kaotusi toonud Paju lahing võis tõepoolest
partisanide moraalile mõjuda rusuvalt.
Tõsisemad probleemid distsipliiniga tekkisid kuperjanovlastel 1919. aasta lõpus. Asudes rinde tagalas Loodearmee osade vahetus
naabruses, kelle seas oli hulgaliselt demoraliseerunud elementi, nõrgenes ka partisanide
distsipliin. Lisaks astusid mõned loodearmeelased partisanide pataljoni, tuues endaga kaasa sealsed kombed. Samas ei saa süüdistada
ainult loodearmeelasi – tegevusetult rinde
tagalas istudes võib selline asi juhtuda iga
väeosaga. Igatahes muutus olukord nii pingeliseks, et Viru rinde juhataja kindralmajor
Aleksander Tõnisson andis käsu partisanid
Lõunarindele üle viia, kuid pärast Punaarmee
läbimurret 07.12.1919 Kriuša küla juures tühistas korralduse. Jõhvi jaama jõudnud parti-
J. Unt. Kilde Vabadussõjast. ERA, f. 2124, n. 3, s. 1585, l. 3.
Polgu ajaloo koostamiseks kogutud materjale. ERA, f. 560, n. 1, s. 58, l. 139.
Sealsamas, l. 24.
Sealsamas, l. 23.
Sealsamas, l. 24.
ERA, f. 580, n. 1, s. 58, l. 24.
Tuna 1/2008 69
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
1. roodu, hiljem 1. pataljoni ülem leitnant Rudolf Tarik.
ERA 495-7-5884
sanide teine ešelon käsutati tagasi Auverre.
Partisanide lahinguvõimekus oli üldtuntud
ja kriitilises olukorras loodeti nende peale,
kuigi Jõhvi lähistel oli sel ajal rinde reservis
ka 6. jalaväepolk, mida oleks võidud kasutada
läbimurde likvideerimiseks.
Kuperjanovi partisanide väeosa juhtide
tuumiku moodustasid koos leitnant Kuperjanoviga Eesti Tagavarapataljonis teeninud
ohvitserid. Mitmed neist osalesid Saksa
okupatsiooni ajal Kuperjanovi kaaslastena
Tartumaal põrandaaluse salaorganisatsiooni loomisel. 1918. aasta sügisel määrati mitu
ohvitseri Kaitseliidu Tartumaa kihelkondade
ülemateks. Nii oli partisanide 3. roodu (hiljem 3. pataljoni ülem) staabikapten Rudolf
Kuslap Kodavere, pataljoni adjutant lipnik
Rudolf Riives Karula, 1. roodu ülem (hiljem 1. pataljoni ülem) leitnant Rudolf Tarik
22
23
24
25
Otepää ning ratsaluurajate komando ülem
leitnant Johannes Tiimann Kursi ja Laiuse
Kaitseliidu ülem.
Tuntud tõde on, et iga väeüksus on oma juhi nägu. Kuperjanovi partisanide väeosa kohta kehtib see täiel määral. Kuperjanov paistis
Vabadussõja algusest peale silma oma julge
ja energilise tegutsemisega, otsides pidevalt
kontakti vaenlasega.22 Selline käitumine oli
Vabadussõja esimestel nädalatel pigem erandlik. Näiteks tahtis Kuperjanov juba 06.01.1919
minna oma salgaga Tartu peale, tehes diviisiülemale ettepaneku, et see tegutseks samal ajal
aktiivselt Tapa suunal. Kuperjanovi salgas oli
sel hetkel veidi üle 200 mehe, kellest osa olid
ilma igasuguse sõjalise väljaõppeta koolipoisid.
Tartus oli sel ajal hinnanguliselt 600 punaväelast. Salga ohvitserid laitsid plaani maha. Isegi
kui oleks õnnestunud Tartu vallutada, ei oleks
seda nii väikeste jõududega suudetud hoida.
Lootust mujalt abi saada ei olnud. Lähim väeosa (2. jalaväepolk) asus sel ajal Põltsamaal ja
oli pärast pikka taandumist sellises seisundis,
et tema peale ei saanud loota. Kuperjanovile
ei meeldinud ohvitseride otsus, kuid ta respekteeris seda, otsustades Tartu ründamisega veidi oodata.23 See episood iseloomustab
hästi Kuperjanovit juhina: rünnata võimaluse
korral vaenlast igal pool, kus vähegi võimalik,
sõltumata jõudude vahekorrast. Kuperjanovi
tegevust Paju lahingus on põhjalikumalt analüüsinud Urmas Salo.24
Kuperjanov suhtus väga kriitiliselt Tartu
loovutamisse ilma lahinguta. Vahetult enne
Tartu mahajätmist käis ta 2. jalaväepolgu
staabis, kus – kaasas olid ka polkovnikud
J. Unt, Limberg ja veel paar ohvitseri – oldi leitnant Undi sõnul täiesti pea kaotatud.
Kuperjanov tegi neile ettepaneku formeerida mõnekümnest ohvitserist Tartu kaitseks
eriline salk, kuid teda ei võetud kuulda. 25
Tartus olid selleks ajaks juba alanud rüüs-
Legendi Kuperjanovist võis toita ka tema võõrapärane välimus. Partisan Urm meenutab: “Kuperjanov kandis
vurre ja kammis juukseid nagu Doni kasakate essauuli ohvitser. Doni kasakad ja “essauulid” olid kuulsad
omavahvuse poolest.” – J. Urm. Isiklikke mälestusi Kuperjanovi Partisanide Pataljoni tegevusest. ERA, f.
2124, n. 3, s. 1596, l. 6.
J. Unt. Leitnant Kuperjanov organiseerib Kaitseliitu ja partisane. ERA, f. 2124, n. 3, s. 1588, l. 7–8.
U. Salo. Julius Kuperjanov Paju lahingus. – Tuna 2004, nr. 1, lk. 39–50.
J. Unt. Leitnant Kuperjanov organiseerib Kaitseliitu ja partisane. ERA, f. 2124, n. 3, s. 1588, l. 3.
70 Tuna 1/2008
Mati Kröönström / Kuperjanovi partisanide väeosa ja selle juhid Vabadussõjas
tamised ja 2. jalaväepolgu peale ei saanud
loota. Olukord linnas oli koguni nii hull, et
Kuperjanov käis Ülenurmel läbi rääkimas
Bulat-Balahovitšiga,26 et see tuleks oma salgaga Tartusse korda looma.27
Väärib märkimist, et paljud Kuperjanovi
partisanide väeosa ohvitserid olid varasemast
ajast omavahel tuttavad. Võrreldes teiste
Vabadussõja-aegsete väeosadega, oli selliste
kontaktide arv tunduvalt suurem. (Vt. Lisa
2.) Kümmekond Kuperjanovi väeosa ohvitseri
oli õppinud koos Tartu linnakoolis või Tartu
kommertskoolis. Partisanide 24 Vabadussõja-aegsest juhist28 olid pooled teeninud koos
Eesti Tagavarapataljonis. See oli väeosa, kus
enamlikud meeleolud olid teadupärast eriti tugevad. Võimalik, et pingeline vahekord
enamlastega liitis tagavarapataljoni rahvuslikult meelestatud ohvitserid tugevamalt ühte.
Mõned ohvitserid tundsid üksteist varasemastki perioodist. Kuperjanov ja 4. roodu ülem
leitnant Jaan Unt lõpetasid 4. Petrogradi lipnikekooli ja teenisid hiljem koos 5. Kiievi grenaderipolgus – Unt roodu- ja pataljoniülemana,
Kuperjanov polgu luurekomando ülemana.
Kuperjanovi 01.02.1916 koolivennale saadetud
kirjast nähtub, et vähemalt esialgu tal polgus
Undiga vist tihedamat läbikäimist ei olnud.29
Ilmselt tekkisid lähedasemad suhtes edaspidise teenistuse jooksul – mõlemad teenisid koos
ka Eesti Tagavarapataljonis. Sama lipnikekooli
kursusel õppisid ja teenisid hiljem ühes polgus
(477. polk) veel 2. roodu ülem August Evert ja
ratsaluurajate komando ülem Tiimann.
Mitu Kuperjanovi väeosa ohvitseri oli pärit samast vallast ja võisid olla samuti varasemast tuttavad. Tartumaalt Kudina vallast olid
pärit 9. roodu juhtinud Erich Rätsep ja Heinrich Sepp, samuti 2. roodu (hiljem 2. pataljoni
ülem) ülem Soodla ning aseohvitser Nikolai
Annuk. Ahjalt olid pärit Evert ja aseohvitser
Kurre, Alatskivilt 3. roodu ülem (hiljem 3.
26
27
28
Kuulipildujakomando ülem leitnant Heinrich Sepp.
ERA 495-7-5256
pataljoni ülem) Kuslap ning aseohvitserid V.
Sepp ja August Bringfeldt.
Suuremal osal Kuperjanovi partisanide
väeosa ohvitseridest oli varasem lahingukogemus. 17 rooduülemast oli enamik olnud
Esimese maailmasõja ajal rindel ja võtnud
lahingutest osa. Kõige soliidsem lahingu- ja
juhikogemus oli Kuperjanovil ja Undil (mõlemad olid rindel 1915. aasta sügisest alates).
Kuid väeosas teenis ka neid, kes ei olnud enne Vabadussõda päevagi rindel viibinud. Näiteks 1919. aasta jaanuaris-veebruaris 1. roodu
juhtinud lipnik Riives, kes määrati küll õige
pea pataljoni adjutandiks. Varasem lahingukogemus Vene armeest puudus ka lipnik Vassili Kasel, kuid tema oli selleks ajaks, kui ta
nimetati 4. roodu ülemaks, jõudnud oma tuleristsed saada Vabadussõjas. Lahingukogemus
puudus 9. roodu ülemal Erich Rätsepal (jäi
pärast Vladimiri sõjakooli lõpetamist kooli
juurde) ning luurekomando ülemal Julius
Kõivul (Gori lipnikekoolis rühmaülem).
Eestlaste kõrval teenis Kuperjanovi parti-
Stanislav-Maria Bulat-Balahovitš (10.02.1883–10.04.1940). Esimeses maailmasõjas 2. ulaanipolgu ohvitser.
02.11.1918 tuli koos oma salgaga Punaarmeest üle Põhjakorpuse teenistusse. Omanimelise ratsasalga, hiljem
diviisi komandör. S. Volkov. – Beloe dviženie. Enciklopedia Graždanskoj voiny. Neva, S.- Peterburg; OLMAPRESS, Moskva, 2002, lk. 63.
J. Unt. Leitnant Kuperjanov organiseerib Kaitseliitu ja partisane. ERA, f. 2124, n. 3, s. 1558, 1. 3.
Juhi all on autor mõistnud ohvitseri, kes teenis Vabadussõja ajal väeosa ülema, pataljoniülema adjutandi,
rooduülema, komandoülema või patareiülema kohal vähemalt kuu aega.
Tuna 1/2008 71
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
Sidekomando ülem lipnik August Kriska. ERA 495-7-2145
sanide väeosas ka teistest rahvustest sõjaväelasi. Kuulipildujakomando ülem oli Mustvee
venelane Nikander Pekarski. 11.06.1919 astusid pataljoni kaks soomlast: leitnandid Martin
Eskola ja Karl Setälä. Esimene neist määrati
4. roodu nooremaks ohvitseriks ja teine kuulipildujakomando vanemohvitseriks. 1919.
aasta juulis astus pataljoni veel üks soomlane – alamleitnant Kusta Heikkilä.30 Vähemalt
üks soomlasest leitnant teenis partisanidega
Vabadussõja kaasa teinud välisuurtükiväe
patareis.31 Patareiülem reservlipnik Freiberg,
kes kolis pärast Vabadussõda elama Prantsusmaale, oli mõnedel andmetel sakslane.32
Kuperjanovi sageli riski piiril tegutsemist
võis mõjutada teenistus Vene armees33 jalaväepolgu luurekomando ülemana. Luureüksuste juhid olid üldiselt suurema algatus- ja
otsustusvõimega. Lisaks Kuperjanovile oli
veel mitu partisanide juhti polgu luurekomando taustaga. Nii oli Kuslap endine 128. ja
Evert 477. jalaväepolgu luurekomando ülem.
Polkude luurekomandodes olid teeninud ka
Pekarski ja lipnik Oskar Puusepp (kaardiväe
29
30
31
32
33
Käkisalmi polgu ratsaluurajate komandos).
640. jalaväepolgu ratsaluurajate komandos
teenis lipnik Gustav Sepp (oli 1917. aasta sügisel lühikest aega komandoülem).
Kuperjanovi partisanide väeosa tegevus
Vabadussõjas erines tunduvalt tavalise polgu
koosseisu kuuluva jalaväepataljoni tegevusest. Eriti Vabadussõja algupoolel tegutseti
väikeste, sageli vaid mõne- või mõnekümnemeheliste salkadena. Sellise tegevuse täpsem
nimetus oleks võib-olla lahingluure (razvedka
s bojem), mis pidi Kuperjanovile hästi tuttav
olema Esimese maailmasõja ajast. Väikeste
mobiilsete salkadena tegutsedes suudeti katta laiemaid rindelõike, kui oleks suutnud üks
tavaline pataljon. Meeste vähest arvu ja ühe
osa vabatahtlike kogenematust kompenseeris
julge tegutsemine. Näiteks vallutas staabikapten Kuslap Tartu vabastamisoperatsiooni käigus 13.01.1919 vaid 25-mehelise salgaga Voldi
aleviku, lüües sealt välja arvult tunduvalt tugevama vaenlase (ainuüksi vange võeti 60, lisaks
saadi sõjasaagiks 2 kuulipildujat). Samas tuleb
kuperjanovlaste, nii nagu ka teiste Vabadussõja ajal ette võetud hulljulgete rünnakute edu
kirjutada suuresti Punaarmee madala võitlusmoraali arvele. Võib arvata, et vähegi paremini organiseeritud ja motiveeritud vaenlase
vastu ei oleks partisanid suutnud nii häid tulemusi näidata, mida tegelikult näitas ka Paju
lahing, kus vastaseks olid vilunud läti kütid.
Kuperjanovi partisanide väeosa koteeriti Vabadussõjas kõrgelt, millest annab tunnistust asjaolu, et peaaegu kõik juhi kohal
teeninud ohvitserid said Vabadusristi. 25
Kuperjanovi partisanide väeosa juhist said
Vabadusristi koguni 19. Kuperjanovit autasustati seejuures kolme ning Unti ja Soodlat
kahe Vabadusristiga.
Millel põhines Kuperjanovi partisanide
kuulsus? Ohvitseride teenistuslehti võrreldes
ei märka suuri erinevusi teiste väeosadega. Pigem on noorte, napi lahingu- ja juhtimiskogemusega ohvitseride osakaal partisanide seas
L. Uuet. Julius Kuperjanovi kirjad koolivennale. – Tuna 2007, nr. 2, lk. 70.
Polgu ajaloo koostamiseks kogutud materjale. ERA, f. 560, n. 1, s. 58, l. 8.
August Saag. Mälestused Vabadussõjast. ERA, f. 2124, n. 3, s. 1214, l. 2.
August Saag. Mälestused Vabadussõjast. ERA, f. 2124, n. 3, s. 1214, l. 3.
E. Grosschmidt. Pealuu märgi all. Tallinn, 1995, lk. 7–8.
72 Tuna 1/2008
Mati Kröönström / Kuperjanovi partisanide väeosa ja selle juhid Vabadussõjas
suurem kui mõnes nn. tavalises jalaväepolgus.
Samas sattusid partisanide etteotsa energilised ohvitserid, kes suutsid sõdureid innustada
ja liita Vabadussõja algupoolel peaasjalikult
vabatahtlikest koosnenud väeosa lühikese
ajaga löögijõuliseks üksuseks.
Eriti suur oli Kuperjanovi partisanide roll
Vabadussõja esimestel kuudel, seda nii otseses
sõjategevuses kui ka kõhklejate innustamises.
Silmapaistvalt tegutsesid partisanid Valga ja
Pihkva vallutamisel ning Landeswehri sõjas.
Pärast Vabadussõja lõppu formeeriti Ku-
perjanovi partisanide polk ümber üksikpataljoniks, mis 1921. aastal liideti esmalt 6. ja
hiljem 2. jalaväepolguga. 01.10.1928 formeeriti
pataljon taas iseseisva väeosana Kuperjanovi
üksiku jalaväepataljoni nime all. Kuni Nõukogude okupatsioonini oli väeosa koduks Tartu.
Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon taastati pärast Eesti taasiseseisvumist 09.03.1992
ja juba sama aasta aprillis võttis väeosa vastu
esimesed ajateenijad. Pataljon asub Võrus
Meegomäel ja on täna peamine lahingüksus
lõuna-kagu piiril.
Lisa 1. 34
Kuperjanovi partisanide pataljon (24.12.1918–15.11.1919).
Pataljoni ülem
Pataljoni adjutant
1. roodu ülem
2. roodu ülem
3. roodu ülem
4. roodu ülem
34
Ltn. Julius Kuperjanov
Al-ltn. Nikolai Piip
Lpn. Rudolf Riives
Ltn. Jaan Unt
St-kpt. Rudolf Kuslap
Ltn. Jaan Unt
Al-ltn. Johannes Soodla
Al-ltn. Nikolai Piip
Lpn. Rudolf Riives
Lpn. Heinrich Sepp
Lpn. Julius Kõiv
Lpn. Rudolf Riives
Al-ltn. Rudolf Tarik
Lpn. Julius Kõiv
Lpn. Oskar Puusepp
Ltn. Eduard Saar
Al-ltn. Johannes Soodla
Al-ltn. Valter Pedak
Ohv. aset. Otto Annuk
Al-ltn. Vassili Kask
Ltn. Nikander Pekarski
St-kpt. Rudolf Kuslap
Ltn. Nikander Pekarski
St-kpt. Rudolf Kuslap
Ltn. Jaan Unt
Ltn. Erich Rätsep
Lpn. Paul Hanson
Lpn. Oskar Puusepp
24.12.1918–02.02.1919
31.01.1919 ajutine kt.
31.01.–02.02.1919
03.02.–17.02.1919 ajutine kt.
18.02.–04.03.1919 ajutine kt.
05.03.–15.11.1919
28.08.–07.09.1919 ajutine kt.
24.12.1918–31.01.1919
03.02.–15.11.1919
10.09.–24.09.1919 ajutine kt.
12.01.–27.01.1920
23.12.1918–15.02.1919
15.02.–15.11.1919
01.05.–09.05.1919 ajutine kt.
15.02.–16.02.1919
23.12.1918–31.01.1919
31.01.–15.11.1919
24.03.–02.04.1919 ajutine kt.
03.05.1919– ?
28.08.–24.09.1919 ajutine kt.
23.12.–31.12.1918
01.01–14.01.1919
14.01.–08.02.1919
09.02.–15.11.1919
23.12.1918–12.02.1919
12.02.–18.02.1919
18.02. –04.04.1919
05.04.1919– ?
Lisade 1–2 koostamise alus: ERA, f. 560, n. 1, s. 58, l. 1–21, 69.
Tuna 1/2008 73
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
Lpn. Paul Hanson
Al-ltn. Nikolai Piip
Al-ltn. Paul. Hanson
5. roodu ülem
Ltn. Eduard Grosschmidt
Kuulipilduja komando (roodu) Ltn. Nikander Pekarski
ülem
Ltn. Heinrich Sepp
Ohv. aset. Julius Kasper
Luurekomando ülem
Lpn. Julius Kõiv
Sidekomando ülem
Lpn. August Kriska
Ratsaluurajate komando ülem Ltn. Johannes Tiimann
Al-ltn. Johannes Soodla
Tagavararoodu ülem
? –04.06.1919
04.06.–19.07.1919
19.07.–15.11.1919
01.07.–15.11.1919
12.02.–21.05.1919
22.05.–15.11.1919
10.09.–24.09.1919
01.05.1919– ?
05.05.–14.09.1919
27.12.1918– ?
Lisa 2.
Kuperjanovi partisanide polk (15.11.1919–1920).
Polgu ülem
Polgu adjutant
1. pataljoni ülem
2. pataljoni ülem
3. pataljoni ülem
1. roodu ülem
2. roodu ülem
3. roodu ülem
4. roodu ülem
5. roodu ülem
6. roodu ülem
7. roodu ülem
8. roodu ülem
9. roodu ülem
10. roodu ülem
Kuulipildujaroodu ülem35
Luurekomando ülem
Sidekomando ülem
Ratsakomando ülem
Ltn. Jaan Unt
Lpn. Rudolf Riives?
Ltn. Rudolf Tarik
Al-ltn. Johannes Soodla
St-kpt. Rudolf Kuslap
Al-ltn. Valter Pedak
Ltn. August Evert
Al-ltn. Paul Hanson
Al-ltn. Vassili Kask
Ltn. Eduard Grosschmidt
Ltn. Rudolf Luberg
Lpn. Oskar Puusepp
Lpn. Arnold Sinka
Al-ltn. Erich Rätsep
Al-ltn. Rudolf Mick
Ltn. Nikander Pekarski
Lpn. Julius Kõiv
Ohv. aset. Valter Kraav
St-kpt. Johannes Tiimann
15.11.1919–1920
???
15.11.1919–1920
15.11.1919–15.12.1919?
15.11.1919–1920
15.11.1919–1920
15.11.1919–1920
15.11.1919–1920
15.11.1919–1920
15.11.1919–1920
15.11.1919–1920
15.11.1919–1920
15.11.1919–1920
15.11.1919–1920
01.12.1919–1920
15.11.–23.12.1919
15.11.1919–1920
?
15.11.1919–1920
Lisa 3.
Kuperjanovi partisanide väeosa juhtide varasemad kontaktid.
A
Evert, August
Grosschmidt, Eduard
Hanson, Paul
35
B
C
X
D
E
X
F
G
X
H
I
J
X
23.12.1919 formeeriti kuulipildujaroodu baasil kaks roodu. Teise roodu ülemaks nimetati 1920. aasta jaanuaris
ohvitseri asetäitja Julius Kasper.
74 Tuna 1/2008
Mati Kröönström / Kuperjanovi partisanide väeosa ja selle juhid Vabadussõjas
Kask, Vassili
Kraav, Valter
Kriska, August
Kuperjanov, Julius
Kuslap, Rudolf
Kõiv, Julius
Luberg, Rudolf
Mick, Rudolf
Pedak, Valter
Pekarski, Nikander
Piip, Nikolai
Puusepp, Oskar
Riives, Rudolf
Rätsep, Erich
Saar, Eduard
Sepp, Heinrich
Sinka, Arnold
Soodla, Johannes
Tarik, Rudolf
Tiimann, Johannes
Unt, Jaan
Kokku
X
X
X
X
X
X
X
X
X
X
X
X
X
X
X
X
X
X
X
X
X
X
X
X
X
5
X
2
X
X
X
12
X
X
X
2
2
X
2
X
X
2
6
X
4
336
A – Teenistus Tartu Kaitseliidus enne Vabadussõda
B – 1. Eesti polgus (1917–1918)
C – Tartu Tagavarapataljonis (1917–1918)
D – 5. Kiievi grenaderipolgus
E – 477. Kaljazinski polgus
F – 4. Petrogradi lipnikekool (15.08.1915)
G – 1. Peterhofi lipnikekool (15.02.1916)
H – Tartu linnakool
I – Tartu kommertskool
J – Kudina vald.
Mati Kröönström
(1965)
Lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo eriala 1991. a. kaitses magistriväitekirja eesti rahvusest ohvitseridest
Vene armees 1870–1917. Tartu Ülikooli ajaloo osakonna doktorant. Uurimisvaldkond: Vabadussõda,
eesti rahvusest ohvitserid tsaariarmees.
36
Kudina vallast oli lisaks E. Rätsepale, J. Soodlale ja H. Sepale pärit veel ohvitseri asetäitja Otto Annuk.
Tuna 1/2008 75
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
Vladimir Uljanovi (Lenini) allkirjaga
dokument 16. novembrist 1917
Narva Linnavalitsuse arhiivifondis
Ilja Davõdov
E
esti Riigiarhiivis säilitatavate dokumentide hulgast võib üsna harva leida Nõukogude Venemaa tippjuhtide isikliku allkirjaga
dokumente. Eriti kui võtta arvesse, et Nõukogude ajal korjati kõik kommunismi ajalookirjutuse seisukohalt tähtsad dokumendid
hoolikalt kokku ja viidi Moskvasse. Tegemist
on ka praegusel juhul siiski originaaldokumendi koopiaga, mis asub Narva Linnavalitsuse arhiivifondis (ERA, f. 2536). See on
Rahvakomissaride Nõukogu 16. novembriga
1917 dateeritud nõusolek Narva linnavalitsuse avaldusega Narva ühendamisest koos
lähema ümbrusega Eestimaa kubermangu
koosseisu.1
Lisaks Lenini allkirjale teeb selle dokumendi huvitavaks ka tema seotus Narva linnaga ning, dokumendi kuupäeva vaadates, 90
aasta möödumine tolleaegsetest sündmustest.
Ei saa öelda, et mainitud sündmus Narvas
märkamata jäi. Nii toimus Narva linnas 16.
novembril 2007 “Narva Eestiga ühendamise
90. aastapäeva juubeliürituste raames” Narva Giidide Ühingu organiseeritud presentatsioon, kus esitleti uut turismimarsruuti “Narva kommunistide radadel” ning suveniire, kus
ühel T-särgi-esisel oli kujutatud Narva lossi
hoovis siiamaani seisva Lenini kuju, varustatud sõnadega “90. Lenin, Narva, Estonia.
1
2
3
4
1917–2007”. T-särgi tagaküljel oli kujutatud
käesoleva dokumendi reprindi koopiat.2
Pärast seda ilmus kohalikus eestikeelses
ajalehes artikkel, milles kritiseeriti “vastuolulist ja eksitavate ajaloofaktidega manipuleerivat ekskursioonimarsruuti” ning avaldati pahameelt selle üle, et nimetatud üritusel
olevat väidetud, et Narva “veretul üleandmisel Eestile” on eriti silma paistnud tolleaegne Narva linnapea Ants Dauman (õige nimi
Ansis Daumanis – I. D.) ja Vladimir Uljanov
(Lenin). Sealjuures väideti, et tegemist oli
“puhta haldusküsimusega” ja tol ajal ei olnud olemas veel mingit Eestit kui riiki, kellele
Narvat “kinkida”.3 Mida aga see dokument
tegelikult tähendas ja kuidas toimus Narva
“üleandmine” Eestile?
Tutvudes käesoleva probleemi eellooga, torkab silma, et juba oma eksisteerimise algusest peale on Narva linn üldises
riiklikus korralduses olnud üsna iseseisev.
Linn oli küll alati mingil määral mõne teise suurema üksuse alluvuses, seda nii kohtulikus kui ka halduslikus mõttes, aga linn
asus aegade jooksul kas kahe riigi või siis
ühe riigi kahe kubermangu piiril. 4 Kuhu
ka Narva ei kuulunud, ta langes alati üldisest maavalitsemiskorrast välja. Seetõttu
oli Narvas juba Rootsi ajast peale kujune-
ERA, f. 2536, n. 1, s. 1017.
Olgu siin toodud mõned viited internetist: http://www.rapps.ru/main.mhtml?Part=18&PublD=3887; http://
www.regnum.ru/news/913775.html; http://www.travel.ru/news/2007/11/15/117153.html; http://www.narvanews.
com/modules.php?name=News&file=article&sid=1036
Vt. ka: Narva Postiljon, nr. 39 (189) 17.11. 2007.
ERA, f. R-1233, n. 1, s. 9, lk. 100; T. Oja. Narva linnavalitsuse ja linna ajaloost, lk. 103. – Eesti Ajalooarhiivi
Toimetised 2(9). Artiklite kogumik. Tartu, 1997.
76 Tuna 1/2008
Ilja Davõdov / Vladimir Uljanovi (Lenini) allkirjaga dokument 16. novembrist 1917 Narva Linnavalitsuse arhiivifondis
Dokument.
ERA, f. 2536, n. 1,
s. 1017
nud oma eriline tsiviilõigus, mis juba Vene
ajal oli kodifitseeritud eraldi kogumikus.5
Rootsi ajal oli linn saanud erandkorras
õiguse vermida oma münte. Narvas eksisteeris oma konsistoorium ning vaatamata
Narva kuulumisele Rootsi aja alguses Liivi-, Eesti- ja Ingerimaa kubermangude ning
5
6
7
seejärel ainult Ingerimaa kubermangu koosseisu, suhtles linn valitsusega iseseisvalt.6
1704. a. vallutasid Vene väed Narva ja
1708. a. liideti linn Ingerimaa kubermangu
koosseisu.7 Viimane oli ilmselt pärand Rootsi ajast, millal Narva oli tegelikult Ingerimaa
pealinn, selle vahega, et pealinna staatust
Vt. ka: Provinzialrecht der Ostseegouvernements. I Theil. St. Petersburg, 1845. Fünftes Buch. Verfassung der
Stadt Narva; ERA, f. 2536, n. 1, s. 480, l. 10–11.
ERA, f. R-1233, n. 1, s. 12, l. 244; T. Oja. Narva linnavalitsuse ja linna ajaloost, lk. 103.
Narva linnaarhivaari E. Dieckhoffi koostatud Narva linna ajaloo ülevaade. ERA, f. 2536, n. 1, s. 480, l. 8.
Tuna 1/2008 77
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
hakkas nautima Rootsi ajal teisejärgulisel
positsioonil seisnud Rootsi Nyeni kohale
rajatud Vene Sankt-Peterburg.8
Sellele järgnenud aja jooksul, kuni 1917 a.
oli Narva linn territoriaal-halduslikus mõttes
kas samanimelise maakonna pealinn Peterburi kubermangu koosseisus (1719, 1780),
vaba linn kahe kubermangu vahel (1797)
või maakonnata linn Peterburi kubermangu
koosseisus (1802, 1864). Kohtuküsimustes
allus Narva Eestimaa Ülemmaakohtule, politseiasjus Peterburi kubermanguvalitsusele.9
Narva linna osalt sõltumatu, osalt määratlemata seisund Vene ajal oli tingitud esmajoones Narva strateegiliselt tähtsast asukohast
pealinna külje all ja kindluslinna staatusest,
mille Narva kaotas 1863. a.10
1864. a. liideti Narva Jamburgi maakonna
valitsuse (semstvo) külge maakonnata linna
staatuses. Linna jaoks tähendas see, et omamata väärikat esindust semstvos (24 semstvovolinikust ainult 6), pidi linn ise maksma
üsna kopsaka summa (20%) nii semstvo
kui ka semstvo kohtuasutuste ülalpidamise
eest, alludes samal ajal kohtulikult hoopis
Eestimaa Ülemmaakohtule. 1867. aastast lisandus sellele majapidamismaks.11 Asja tegi
keeruliseks ka linna äärmiselt kirju etniline
ja keeruline territoriaal-halduslik struktuur.
Narva vanem linnaosa koos Peetri, Narva
ja Jaanilinna eeslinnadega kuulus Peterburi
kubermangu koosseisu. Narva koosseisu kuulusid samuti mõisad Kutterküll (Kudruküla),
Nöteberg (Pähklimäe) ja Samokrass ning linnale administratiivselt alluv, ehkki Eestimaa
kubermangu koosseisu kuuluv linna maa-ala
8
Hungerburg (Narva-Jõesuu).12 Linna territooriumiga vahetult piirnesid: Eestimaa kubermangu Wesenbergi (Rakvere) maakonna
Joala valla maadel asunud Joahimstali linna
tüüpi asula; Kreenholmi vabrikukompleks
koos Joala töölisasulaga; Paemurru, Kadastiku, Väike-Soldina ja Suur-Soldina küla. Peetri valda kuulusid linna territooriumiga vahetult piirnenud Mereküla, Šmetske, Udria,
Kudruküla, Riigi, Siverhauseni (Siivertsi),
Hermamäe-Olgina (Hermannsberg), Vodava
ja Laagna küla.13
Seetõttu on suhteliselt keeruline praegu
kindlaks määrata, kui suur oli tollal Narva
linna elanikkonna tegelik arv: 1897. a. loendusandmete järgi elas linnas 16 599 inimest,
samas, kui võtta arvesse ka linna äärealal elanud inimesi, siis ületaks see arv juba 45 000.
Narva linna vanemas osas domineerisid traditsiooniliselt sakslased, Jaanilinna linnaosas
venelased ning Peetri ja Narva eeslinnades
eestlased.14
19. sajandi lõpuks kujutas Narva linn
endast halduslikus mõttes täiesti omapärast
nähtust, mida ei saanud iseloomustada teisiti kui “ebanormaalset”.15 Esimene probleem oli see, et Narva linn, millel olid kõik
šansid saada maakonna pealinnaks, mängis
teisejärgulist rolli, olles sunnitud sörkima
Jamburgi semstvo sabas. Teine probleem
seisnes selles, et Narva linna äärealadel
kujunenud asustus, kuuludes küll Eestimaa
kubermangu koosseisu, kasvas aja jooksul
linnaga loomulikul viisil tihedalt kokku, samas oli nendel territooriumidel säilinud halduslik ning õiguslik vorm erinev, mille tõttu
E. Küng. Nyen-centr tranzitnoj torgovli v ustje Nevy (1632–1703). – Tuna. Specvypusk po istorii Èstonii. S 17
po 20 vek. Nacionalnyj Arxiv, Tartu–Tallinn, 2006.
9 ERA, f. 2536, n. 1, s. 480, lk. 8-9; A. Weiss-Wendt. Komu prinadležit Narva? K voprosu o territorial´noadministrativnoj prinadležnosti goroda 1858–1917 gg. – Bal´tijskij arxiv. Russkaja kul´tura v Pribaltike. kd.
III. Avenarius, Tallinn, 1997, lk. 22; T. Oja. Narva linnavalitsuse ja linna ajaloost, lk. 104.
10 ERA, f. R-1233, n. 1, s. 12, l. 244.
11 ERA, f. 849, n. 2, s. 15, l. 234; A. Weiss-Wendt. Komu prinadležit Narva?, lk. 25.
12 A. Weiss-Wendt. Komu prinadležit Narva?, lk. 32.
13 Täieliku nimekirja leiab siit: Spisok naselennyx mest Èstljandskoj gubernii. Kd. XVIII. Revel, 1914; A.
Smolokurov. Narodonaselenie Narvy. Demografičeskij obzor istorii goroda. – Sbornik Narvskogo Muzeja,
2000, lk. 62–63; vrd. L. Uuet. Eesti haldusjaotus 20. sajandil. Teatmik. Tallinn, 2002.
14 A. Weiss-Wendt. Komu prinadležit Narva?, lk. 32.
15 Just nii iseloomustas olukorda oma 1893. a. ettekandes siseministrile Eestimaa kuberner vürst S. Šahhovskoi. Loe
üksikasjalikumalt: Iz arxiva Èstljandskogo gubernatora knjazja S. V. Šahhovskogo. S.-Pb., 1910. Kd. III, lk. 297.
78 Tuna 1/2008
Ilja Davõdov / Vladimir Uljanovi (Lenini) allkirjaga dokument 16. novembrist 1917 Narva Linnavalitsuse arhiivifondis
tuli tihti ette lausa absurdseid situatsioone.16
Narva linna “eristaatus” või täpsemini
öeldes kindla staatuse puudumine töötas
linna arengule vastu. Juba 1860. aastate algusest peale alustas Narva magistraat (alates
1873. a. linnavalitsus) võitlust linna territoriaalhaldusliku ja õigusliku unifitseerimise eest. On huvitav märkida, et probleemi
püüti lahendada mitmeid teid pidi, sõltuvalt
jõudude vahekorrast linnavalitsemises: erinevalt sakslastest, kes seadsid oma eesmärgiks
Narva eraldumise Peterburi kubermangust
ja liitmise Eestimaa kubermangu koosseisu,
taotles tugev vene opositsioon Narva lõplikku
ühteliitmist Peterburi kubermanguga – sellisel juhul oleks Narvast saanud samanimelise
maakonna pealinn koos selle staatusega kaasas käivate soodustuste ja privileegidega.17
Arusaadavatel põhjustel puudus Jamburgi
semstvol igasugune tahe asja Narva kasuks
lahendada, oli ju viimane tema silmis üksnes
tulus rahaallikas. Arusaamatuks jääb aga Vene keskvalitsuse pidevalt muutuv ja kõikuv
hoiak Narva haldusterritoriaalse kuulumise
suhtes. Ühelt poolt näitab see suurt tähtsust,
mida omistasid Vene valitsejad Narvale. Teiselt poolt on ilmne Vene valitsuse soovimatus
lahendada see asi Narva kuulumise kasuks
Eestimaa kubermangu koosseisu. Narva magistraadi ühele esimesele palvele ühendada
Narva Eestimaa kubermanguga, mida toetas
ka Liivimaa, Eestimaa ja Kuramaa kindralkuberner vürst Suvorov, kirjutas Aleksander II
oma vastuses 1861. a., et “Narva peab kuuluma Peterburi kubermangule, kuni uus kord
ei määra teisiti”.18 1872. a. kirjutas seesama
Aleksander II Peterburi kuberneri ettekandele oma käega: “Narva linn peab tingimata
16
17
18
19
20
21
22
olema arvatud Peterburi kubermangu juurde,
ning soovin, et see oleks täidetud edasilükkamatult.”19 Vastav keisri otsus oligi täidetud
Vene linnaseaduse sisseviimisega Narvas juba
1872. a., varem kui kuskil mujal kolmes Balti
provintsis. Järjekordsele, seekord juba Eestimaa kuberneri vürst S. Šahhovskoi poolt 1893.
a. esitatud ettepanekule Narva maakonna
moodustamise kohta Eestimaa kubermangu
koosseisus, kusjuures vürsti sõnade järgi see
administratiivne muutus pidi asendama “saksa” Wesenbergi mõju Virumaa elanikkonnale
Narva “vene” mõjuga, vastati Peterburis eitavalt, motiveerides seda viitega keisri 1872. a.
otsusele.20
Millised võisid olla ajendid, mis sundisid Vene valitsejaid suhtuma eitavalt Narva
kuulumisse Eestimaa kubermangu? Tegelikku vastust me ei tea, küll aga saame oletada,
et selle taga seisid muud, mitte halduslikud
kaalutlused. Esiteks, tegemist võis olla teatava traditsioonilise suhtumisega, mis oli Vene
valitsejatel Narva suhtes kujunenud.21 Teiseks
need olid aktuaalsed sõjalis-strateegilised kaalutlused: Narva asus strateegiliselt tähtsal teeristil, olulise veetõkke taga, siit viis kõige lühem tee impeeriumi pealinna, pealegi oli jõe
vastaskaldal asuv Narva ideaalne platsdarm
Peterburi kaitseks.22 Lisaks paiknes Narva
linna rajoonis impeeriumi mastaabis oluline
tööstuskompleks, üks suuremaid maailmas,
ning oluline raudteesõlm. Kolmandaks, tegemist oli poliitilise küsimusega: olles mitte
“Vene kontrolli” all, kippus Narva paisuma ja
võis hakata mõjutama (ja selliseid ambitsioone Narva linnal tegelikult oligi) oma ümbruskonda mõlemal pool Narva jõge, kujunedes
ise toimetulevaks keskuseks – perspektiiv, mis
Eestimaa kubermangus kehtis teine õigus, mis nägi ette samalaadsete kuritegude eest tunduvalt leebemat
karistust kui Peterburi kubermangus kehtiv õigus. Eriti “kuulus” oli solgikraavitänav, mis eraldas kahte kubermangu, ning selleks, et pääseda karistusest, tuli ainult see kraav ületada: A. Weiss-Wendt. Komu prinadležit
Narva?, lk. 33.
Samas, lk. 26–31.
Tsitaat: ERA, f. 2536, n.1, s. 480; vt. ka A. Weiss-Wendt. Komu prinadležit Narva?, lk. 23–24.
Tsitaat: A. Weiss-Wendt. Komu prinadležit Narva?, lk. 28; vt. ka EAA, f. 849, n. 2, s. 5, l. 14.
Iz arxiva Èstljandskogo gubernatora knjazja S. V. Šahhovskogo. S.-Pb., 1910. Kd. III, lk. 295–320; vt. ka:
A. Weiss-Wendt. Komu prinadležit Narva?, lk. 31–32.
Mõnede arvates oli tegemist “reliktsuhtumisega”, vt.: Narva Postiljon, nr. 39 (189), 17.11.1917.
Esimese maailmasõja ajal hakati Narva jõe vasakul kaldal ja Vaivara Sinimägedes rajama võimsat kindlustusvööndit, nn. Narovskaja pozitsija´t, Peterburi kindlustatud rajooni ette nihutatud positsiooni.
Tuna 1/2008 79
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
ei vastanud Vene valitsuse ääremaapoliitikale. Vene riik eelistas näha oma, allutatud ja
“vene” Narvat.23 Igatahes läksid kuni 1917.
aastani Narva püüdlused eralduda Jamburgi
semstvost ja ühineda Eestimaa kubermanguga
Vene võimude kindla vastasseisu tõttu nurja.
Pöördeliseks selles pikaleveninud loos sai
1917. aasta. 1917. a. algas sellega, et Jamburgi
semstvo tõstis makse Narva linnale 127 000
rublani.24 Veebruaris 1917 lakkas isevalitsuslik
võim Venemaal olemast. Revolutsioon aktiviseeris laialdasi rahvahulki ja Narva linna elanikud ei olnud selles mingi erand. 5. märtsil 1917
marssis raevunud rahvahulk raekoja platsile,
vabastas vangid, põletas ära politseijaoskonna toimikud ning arreteeris Narva linnapea ja
kohtupristavi. Selle ürituse organiseerija oli
kohaliku sõja-revolutsioonikomitee esimees
Jaan Anvelt. Linnavalitsuse asemel oli loodud Narvale ja tema eeslinnadele ühine Seltskondlik Komitee, linna politsei asemele loodi
ühiskondlik korrakaitse – miilits.25 9. aprillil
1917 loodi Narva Majaomanikkude Selts, mis
seadis oma peamiseks eesmärgiks Narva linna
vabastamise Jamburgi semstvo võimu alt.26 Ja
kõike seda – vaatamata semstvo valitud ajavenitamise taktikale ning Venemaa Ajutise
Valitsuse äraootavale seisukohale ja tahtmatusele tegelda tähtsate küsimuste lahendamisega
enne Venemaa Asutava Kogu kokkutulekut.
Narva tegelik ühinemine oli juba alanud. 20.
juunil 1917 rääkis Narva Seltskondlik Komitee
põhimõtteliselt eeslinnade ühinemisest Narva
linnaga ning tegi korralduse referendumi organiseerimise kohta.27 2. juulil 1917 toimunud
referendumil hääletas 12 155 hääleõiguslikust
Narva linna ja eeslinnade elanikust 11 854 inimest Narva linna tema eeslinnadega ühinemi23
24
25
26
27
28
29
30
31
se poolt. Teine referendumile pandud küsimus
Narva kuulumise kohta Peterburi või Eestimaa
kubermangu koosseisu võeti vahetult enne
hääletamist maha. Sellele vaatamata hääletas
selge enamus elanikke Narva Eestimaa kubermanguga ühinemise poolt.28
Tuleb märkida, et selleks ajaks jõudis Eestimaa kubermang muuta oma piire ja staatust.
30. märtsil 1917 Venemaa Ajutise Valitsuse
poolt välja antud administratiivse valitsemise
ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra seaduse järgi moodustati enamiku eestlaste etnilist
asustusala hõlmav Eestimaa kubermang, mis
sai autonoomia staatuse.29 Narvat see administratiivne ja poliitiline ümberkorraldus ei
puudutanud. Narva linna aktiivse tegevuse
taustal tundub mõnevõrra üllatav Ajutise
Eestimaa Kubermangu Maanõukogu üsnagi passiivne hoiak selles küsimuses: üldiselt
suhtuti sellesse positiivselt, kuid samas ei
ole siinkirjutajal teada ühestki Maanõukogu-poolsest initsiatiivist, vastupidi – Narva
linn ise näitas alati esimesena oma huvi selle
probleemi lahendamise suhtes.
3.–4. juulil 1917 Tallinnas peetud rahvuskongressil otsustati, et Eestimaa kubermanguga tuleb ühendada Setumaa, Narva ja
Valga linn.30 Tollal loodud Rahvuskomitee O.
Strandmanniga eesotsas arutas seda küsimust
korduvalt ning protsessi kiirendamise huvides
kaasati komitee töösse isegi kohalik advokaat
J. Aronson. Siiski jäi asi ärevate olude tõttu
pooleli.31
10. augustil 1917 alustas linn läbirääkimisi Ajutise Valitsuse Eestimaa komissari
Jaan Poska ning Jamburgi semstvoga kahe
naaberkubermangu linnaga piirnevate maaalade Narva linna territooriumiga üheks ise-
Põhimõtte “jaga ja valitse” hea näide. Mõnede arvates oli ka neljas, originaalsem põhjus, nimelt vene bürokraatia, “mis oli nähtus omaette”. Loe lähemalt: Narva Postiljon, nr. 39 (189) 17.11.1917.
EAA, f. 849, n. 2, s. 15, l. 234; 1916. a. oli see 80 000 rubla: A. Weiss-Wendt. Komu prinadležit Narva?, lk. 36.
ERA, f. 2536, n. 1, s. 480, l. 27.
Üksikasjalikumalt saab sellest initsiatiivist lugeda: A. Weiss-Wendt. Komu prinadležit Narva?, lk. 36; Narva
Majaomanikkude Selts 1917–1932. Narva, 1932.
ERA, f. 849, n. 2, s. 15, l. 234b.
6960 poolt ja 757 vastu: ERA, f. R-1233, n. 1, s. 12, l. 245; EAA, f. 849, n. 1, s. 15, l. 234b–235; A. Weiss-Wendt.
Komu prinadležit Narva?, lk. 37.
L. Uuet. Eesti haldusjaotus 20. sajandil, lk. 27.
A. Weiss-Wendt. Komu prinadležit Narva?, lk. 36.
M. Graf. Eesti rahvusriik. Ideed ja lahendused: Ärkamisajast Eesti Vabariigi sünnini. Tallinn, 1993, lk. 314.
80 Tuna 1/2008
Ilja Davõdov / Vladimir Uljanovi (Lenini) allkirjaga dokument 16. novembrist 1917 Narva Linnavalitsuse arhiivifondis
seisvaks semstvoüksuseks ühendamise asjus.
12. septembril 1917 saadi Jaan Poska käest
ametlik kinnitus, et Wesenbergi maanõukogu toetas Eestimaa kubermangule kuuluvate
Narva äärelinnaalade ühendamist linna territooriumiga, juhul kui Narva linn ise hakkab
kuuluma Eestimaa kubermangu koosseisu.32
9. novembril järgnes Jamburgi semstvo
põhimõtteline nõusolek lubada Narva linnal
endal otsustada, kellele ta edaspidi kuuluma hakkab. Samal istungil otsustas semstvo
moodustada läbirääkimiste pidamiseks Narva linnaduuma esindajatega viieliikmelise
komisjoni. Kuigi kaugele läbirääkimistega
ei jõutud – Jamburgi semstvo venitas sellega
lihtsalt aega.33
Vahepeal toimus Venemaal järjekordne
võimuvahetus. 23. oktoobril 1917 Tallinnas
ning seejärel Eestimaa kubermangu teistes
linnades, samuti Narvas läks võim bolševistlike sõja-revolutsioonikomiteede kätte.34
Perspektiivi puudumine läbirääkimistel
semstvoga ajendas linnavalitsust otsima väljapääsu hoopis kõrgematest instantsidest. Oli
lootus, et uus, vanade stereotüüpidega koormamata võim suhtub asjasse suurema poolehoiuga. 16. novembril 1917 otsustas Venemaa
Rahvakomissaride Nõukogu, olles eelnevalt
tutvunud Narva linnapea Ants Daumani poolt
esitatud ettekandega, anda oma põhimõtteline nõusolek linnapea avalduses esitatud palvele: 1. Narva linna eraldamisele Jamburgi
semstvost; 2. linnaga piirnevate asustatud
paikkondade ühendamisele linna territooriumiga; 3. Narva maakonna moodustamisele; 4.
ühendatud territooriumi liitmisele Eestimaa
32
33
34
35
36
37
38
kubermanguga, “juhul, kui kohaliku omavalitsuse nimetatud sammud teostatakse kõigi
nende demokraatlike elementide täielikul
nõusolekul, keda see puudutab”.35
Käesolevast dokumendist õigeks arusaamiseks on väga tähtis just viimane lause, mis
teisisõnu tähendab, et Narva territoriaalhaldusliku kuulumise küsimuse peavad otsustama referendumil Narva linna ja tema eeslinnade elanikud. Kui nimetatud ettepanekud
lähevad referendumil läbi, siis Venemaa Rahvakomissaride Nõukogul ei ole omalt poolt
midagi selle vastu, et ühendatud Narva linn
hakkaks edaspidi kuuluma Eestimaa kubermangu koosseisu.
Toetudes 2. juulil 1917 läbi viidud referendumi tulemustele ning Rahvakomissaride
Nõukogust saadud põhimõttelisele nõusolekule võttis linnaduuma oma 21. novembril
1917 toimunud istungil vastu resolutsiooni,
kus kinnitati vajadust korraldada 17. detsembril 1917 Narva uutes eeslinnades linnavolinike
täiendavad valimised, kusjuures nende arvuks
loeti 35, s. t. sama palju kui Narva linna enda
volinikke36; teha linnavalitsusele ülesandeks
viia läbi referendum. 10. detsembril 1917
korraldatigi Narvas ja selle eeslinnades referendum, kus Narva kuulumise poolt Eestimaa
kubermangu koosseisu hääletas 7355 ning
vastu oli 2537.37 Referendumi tulemused kuulutati välja 12. detsembril 1917. Samas tunnistati ühendatud Narva elanikkonna õigust
osaleda Eestimaa Asutava Kogu valimistel
jaanuaris 1918. 21. detsembril 1917 tunnistas Eestimaa Nõukogu Täitevkomitee Narva linna Eestimaaga liidetuks.38 Mis puutub
ERA, f. 849, n. 2, s. 15, l. 235.
A. Weiss-Wendt. Komu prinadležit Narva?, lk. 38.
ERA, f. R-1233, n. 1, s.1, l. 10.
ERA, f. R-1233, n. 1, s. 12, l. 245; EAA, f. 849, n. 1, s. 15, l. 235b; fotokoopia originaaldokumendist: ERA,
f. 2536, n. 1, s. 1017; vt. ka Sotsialistlikud revolutsioonid Eestis 1917–1940. Eesti NSV astumine NSV Liidu
koosseisu. Dokumente ja materjale. Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Eesti NSV Välisministeerium. Perioodika, Tallinn, 1986, lk. 17–18.
Narva linnas ja ümbruskonnas aprillis 1917 läbi viidud rahvaloenduse järgi elas Narva eeslinnades sama palju
inimesi kui linnas, s. o. umbes 23 000: ERA, f. 849, n. 2, s. 15, l. 236.
Vt. tabelit: A.Weiss-Wendt. Komu prinadležit Narva?, lk. 39.
Velikaja Oktjabr´skaja socialističeskaja revoljutsija v Èstonii. Sbornik dokumentov i materialov. Tallinn,
1958, lk. 525; M. Graf. Eesti rahvusriik, lk. 315; Istoria Èstonskoj SSR. Kd. 3. S marta 1917 goda do načala
50-x godov. V 3-x tomax. H. Arumäe, E. Ahven, P. Viidalepp jt.; redkollegija V. Maamägi (glavnyj redaktor)
jt. Akademija Nauk ÈSSR, Institut Istorii. Eesti Raamat, Tallinn, 1974, lk. 106.
Tuna 1/2008 81
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
motiividesse, mis ajendasid bolševikke Narva
küsimuse lahendamisega kiirustama, siis neil
olid nähtavasti Narva suhtes omad plaanid.
On alust arvata, et bolševikud kavatsesid saada Asutava Kogu valimistel ühendatud Narva
elanikkonnalt neile vajaliku häälteenamuse,
olid ju Narvas kui suures tööstuslinnas enamlaste positsioonid traditsiooniliselt tugevamad
kui maal.39
Siiski ei läinud bolševikel Asutava Kogu
valimistel jaanuaris 1918 vastupidiselt lootustele hästi.40 On ka arvamus, et Narva puhul
õnnestus bolševikel realiseerida oma kuulus
“rahvaste õiguste deklaratsioon” (loe: Narva
linna enesemääramisõigus).41
Lenini ja teiste tema kamraadide silmis,
kes olid hiljuti haaranud Venemaal vägivaldselt võimu ning olid oma võimu säilitamise
nimel valmis ükskõik millisteks territoriaalseteks loovutusteks, oli tegemist väikese haldusliku muutusega. Bolševikele ei maksnud
see loovutus midagi, pealegi loodeti maailmarevolutsiooni peatsele saabumisele, millele järgneb uus maailmakord, kus rahvaste
ja riikide vahel ei peaks eksisteerima enam
mingeid piire. Revolutsiooni lummuses olnud
Eesti kommunistid lähtusid eelkõige “ühtse
ja jagamatu” põhimõttest ja olid nõus ainult
Eesti autonoomiaga tsentralistlikul sotsialistlikul Venemaal.42
Oluline on mõista, et Narva ei olnud Eestile “üle antud”, vaid Nõukogude Venemaa
nõustus Narva üleandmisega ühendatud Eestimaa kubermangu koosseisu. Üllatuslik on
bolševike nii kergelt antud nõusolek – selline
käitumine oli Vene isevalitsuse omast põhimõtteliselt erinev. Kas see oli poliitiline võ39
40
41
42
43
44
45
hiklus või ainult kaval taktikaline võte? Igal
juhul, bolševikud olid need, kes lahendasid
Narva linna küsimuse ära, ehkki tegid seda
kuidagi ettevaatamatult. Narva muutunud
territoriaalhaldusliku kuuluvuse legitiimsust
see fakt igatahes kahtluse alla ei sea. Maanõukogu vanematekogu liikmed võisid niisiis
24. veebruaril 1918 täiesti õigustatult arvata
“Narva linna koos tema ümbruskonnaga” välja kuulutatava Eesti vabariigi piiride sisse.43
Märtsi alguseks 1918 okupeerisid Saksa
väed Mandri-Eesti ala kuni Narva jõe jooneni. Sakslastel olid kuni novembrini 1918
omad plaanid Baltikumi suhtes ning küsimus,
kust jookseb kubermangudevaheline piir ning
kellele Narva enne kuulus, neid suurt ei heidutanud – lähtuti eelkõige oma poliitilistest
prioriteetidest ja sõjalistest eesmärkidest,
mille järgi Saksa Baltikumi piir pidi jooksma
piki Narva jõe kallast.44
Nagu teada, järgnesid Saksa okupatsioonile Eesti Vabadussõja 45 ägedad lahingud
Narva ümbruses, kus eestlased ja nende liitlased suutsid relvaga kaitsta Eesti Vabariigi sõltumatust ning, mis tähtis, riigi territooriumi.
Küsimus, kellele hakkab kuuluma Narva, oli
riikidevahelises konfliktis sõjalis-strateegilise
ja poliitilise tähtsusega. Niisama ägedad kui
heitlused riigipiiri eest lahinguväljadel Narva
all, olid ka lahingud rahuläbirääkimiste laua
taga. 5. detsembril 1919 Tartus alanud rahuläbirääkimistel Eesti ja Nõukogude Venemaa
delegatsioonide vahel. Küsimus, kellele hakkab kuuluma Narva linn, kerkis korduvalt
päevakorrale. Põhjenduseks, miks Narva linn
peaks kuuluma just ühele või teisele osapoolele, toodi ajaloolisi, kultuurilisi, etnilisi, ma-
Vt. näiteks ühe Narva koduuurija arvamust selle kohta internetis: http://www.narvanews.com/modules.
php?name=News&file=article&sid=1036
M. Graf. Eesti rahvusriik, lk. 216–217.
A.Weiss-Wendt. Komu prinadležit Narva?, lk. 42.
M. Graf. Eesti rahvusriik, lk. 220–224.
Samas, lk. 315; märkimisväärne on asjaolu, et koos sellega arvati Eesti “ajalooliste ja etnograafiliste piiride”
sisse ka valdavas enamuses venelastega asustatud paremal pool Narva jõge asunud Jaanilinn, samuti NovoIvanovsk, üks “nimetu” ja Lilienbachi küla ning Parusinka asula.
Samas, lk. 245–257.
Siiski on alust väita, et kuni veebruari alguseni 1919 oli tegemist Eesti Kodusõjaga. Eesti Töörahva Kommuni
viimase kantsi ja ühtlasi esimese Eesti Sotsialistliku Vabariigi pealinna Narva langemisele 19. jaanuaril 1919
järgnes Eesti Vabadussõda. Lähemalt: K. Brüggemann. Èstonija i Petrogradskij front graždanskoj vojny v
1918–1920. – Voprosy Istorii 2007, nr. 5, lk. 21.
82 Tuna 1/2008
Ilja Davõdov / Vladimir Uljanovi (Lenini) allkirjaga dokument 16. novembrist 1917 Narva Linnavalitsuse arhiivifondis
janduslikke ja sõjalis-strateegilisi argumente.
Peamiselt vaieldi Narva kuulumise üle 9. ja
10. detsembril 1919.46
Vene delegatsioon motiveeris Narva kuulumist Venemaale, viidates Narva ajaloolisele
kuulumisele Peterburi kubermangu ning linna
elanikkonna etnilisele koosseisule. Vene delegatsiooni silmis oli Narva kuulumine Venemaale strateegiliselt tähtis, sest see võimaldas
Peterburi kaitse tõhusamat organiseerimist
ning oleks garantiiks, et Eesti territooriumi
ei kasutata pealetungi ettevalmistamiseks
pealinnale.47 Eesti delegatsiooni arvates ei
saanud olla mingit juttu Narva kuulumisest
Venemaale, sest Narva linn, täpsemini see
linna osa, mis asus Narva jõe vasakkaldal,
kuulus ajalooliselt Eestile, pealegi elas linnas ainult ca 14% venelasi ja linna vahetus
ümbruses elavast rahvastikust moodustasid
eestlased isegi üle 90%. Mis aga puudutas
Narva jõe paremkaldale jäävat linnaosa, siis
motiveerisid eestlased seda juba strateegiliste
kaalutlustega.48 Veelgi enam, väitsid eestlased, “Kerenski ajal” toimunud referendumil
hääletas valdav enamus Narva linna elanikest,
kelle seas olid ka venelased, Narva kuulumise poolt Eestimaa kubermangu koosseisu.49
Üldiselt tundsid eestlased end rahuläbirääkimistel olukorra peremeestena, olid ju Narva
ja Narva-eelne paremkallas nende käes. See
võimaldas neil peale suruda oma piirivarianti,
mis nägi ette nn. julgeolekuliini moodustamist Narva jõe paremkaldal.50
Kui lähtuda ajaloolisest, sõjalisest ja kultuuritraditsioonist ning elanikkonna etnilisest
koosseisust, siis oli rohkem õigustatud hoopis
Vene delegatsiooni seisukoht. Kui võtta ar46
47
48
49
50
51
52
53
vesse 1917. aasta detsembri referendumi tulemusi, siis valdav enamus neid Narva elanikke,
kes hääletasid Narva Eestimaa kubermanguga ühendamise vastu, elas peamiselt nn. vene
Narvas ehk Jaanilinnas ja teistes Narva jõe
paremkaldal asuvates paikades. 51 Keegi ei
mõelnud tollal, referendumi ajal, selle peale,
et arvestada “vene Narva” enesemääramisõigusega. Siiski oleks selline lahendus olnud
kõige rohkem õigustatud.
Nii või teisiti, bolševike ajal toimunud
Narva linna enesemääramine oli juriidiliselt
õigustatud ning seda arvestati ka riikidevahelistel rahuläbirääkimistel. Kui mõelda tagantjärele targana, siis käitusid nii tolleaegne bolševikust Narva linnapea Ants Dauman
kui ka Rahvakomissaride Nõukogu eesotsas
Leniniga kergemeelselt, nõustudes Narva liitmisega Eestimaa kubermanguga – see andis
hiljem eestlaste kätte trumbid pidada Narvat
“oma” linnaks. Bolševikud tegid ka teise saatusliku vea: Narva linna ühendamine valdavas
enamuses eestlastega asustatud eeslinnadega
tegi Narva sõna otseses mõttes “eesti” linnaks. Kui vaadata statistikat, siis moodustasid
venelased veel 1910. a. linna elanikkonnast
traditsioonilise enamuse.52 Järgneva kolme
aasta jooksul vahetasid eestlased venelastega
positsioone ja kuni 1917. aastani püsis nende
vahel suhe 60% ja 40%.53
Teadaolevalt on iga impeeriumi ääremaade poliitika alustalaks läbi aegade olnud põhimõte “jaga ja valitse”. Andes oma nõusoleku
Narva ühinemiseks, rikkusid bolševikud seda põhimõtet. Küllap saadi sellest hiljem ka
aru. Nii tuli 1920. aasta rahuläbirääkimiste
ajal Vene delegatsioonile meelde, et “vene
ERA, f. 957, n. 10, s. 28, l. 85–142.
Samas, lk. 89.
Eesti poolt vaadates kujutas Jaanilinn endast samasugust platsdarmi (sillapead) kui venelastele Narva vasakkallas.
Ilmselt on tegemist arusaamatusega. Tegelikult võeti juulis 1917 toimunud referendumi eel küsimus Narva
kuulumisest Eestimaa kubermangu hääletamisest maha. See küsimus oli pandud teisele referendumile, mis
toimus 10. detsembril 1917. Rohkem referendumeid 1917. a. ei toimunud.
ERA, f. 957, n. 10, s. 28, l. 88; vt. ka Tartu rahulepingu 3. peatükki.
Vt. tabelit A.Weiss-Wendt. Komu prinadležit Narva?, lk. 39.
Venelasi 49,6%, eestlasi 39,9%: A. Smolokurov. Narodonaselenie Narvy. Demografičeskij obzor istorii goroda,
lk. 45–47.
Sealsamas.
Tuna 1/2008 83
Ilja Davõdov / Vladimir Uljanovi (Lenini) allkirjaga dokument 16. novembrist 1917 Narva Linnavalitsuse arhiivifondis
Narva” tahtis tegelikult ühineda hoopis Venemaaga.54 Aga seekord oli juba liiga hilja.55
Lenini allkirjaga dokument 16. novembrist 1917 väärib tõepoolest esiletõstmist nii
Narva linna kui ka Eesti haldusajaloo seisukohalt. Täiesti üllatav, miks seda dokumenti ning 1917. a. referendumit (või referendumeid, sest neid oli tegelikult kaks)
ei mainita 2002. a. Riigiarhiivi poolt välja
antud teatmikus56 ja aasta varem ilmunud
Narva linnamuuseumi kultuuriajaloolises
teatmikus,57 samas kui sellest on juttu enamuses Nõukogude ajal välja antud temaatilises kirjanduses.58
Ühelt poolt saab seda seletada sellega,
et Narva Eestimaa kubermanguga ühinemise pikas loos oli Narva linn alati see, kes oli
kõige rohkem sellest ühinemisest huvitatud,
teisisõnu, see oli tema mäng, milles Eestimaa
kubermanguvalitsus eelistas olla pigem pealtvaataja rollis. Teiselt poolt, see võib olla tingitud tahtmatusest ja teadmatusest (mis ei saa
olla vabanduseks – I. D.) uurida seda Eesti
ajaloo väga vasturääkivat ja mitmetähenduslikku episoodi.59
Viimaks peab konstateerima, et Narva linna pikaaegne “eristaatus” Eesti ajaloos mõjutab siiamaani nii teaduslikku ajalookirjutust
kui ka eestlaste ettekujutust sellest linnast
kui “mitte päris oma” linnast. Praegune olukord, kui Narva järjekordselt “naudib” oma
“eristaatust”, on pikaleveninud loo loomulik
jätk.
54
55
56
57
58
59
Ilja Davõdov
(1980)
Lõpetanud 2004. aastal Tallinna Ülikooli ajaloo
osakonna, ajaloomagister 2006. Kaitses magistritöö Eestimaa kuberneri vürst S. Šahovskoi kirikupoliitikast aastatel 1885–1894. Töötab Eesti
Riigiarhiivis. Uurimisvaldkonnad: venestamine
ja moderniseerimine Balti kubermangudes 19.
sajandi teisel poolel, Narva ajalugu 20. sajandil,
Eesti fortifikatsiooni- ja sõjaajalugu.
ERA, f. 957, n. 10, s. 28, l. 9.
Eesti ajal oli Jaanilinn endiselt Narva linna üks linnaosa. Küsimus kerkis aga hiljem uuesti päevakorrale. 18.
jaanuaril 1945 määras ENSV Ülemnõukogu Presiidium kindlaks piirijoone ENSV Viru maakonna ja Vene
NFSV Leningradi oblasti vahel. Eesti territooriumist ning ühtlasi Narva linna territooriumist lahutati Jaanilinna osa, mis läks Leningradi oblasti koosseisu, kus see on praegugi: L. Uuet. Eesti haldusjaotus 20. sajandil,
lk.79.
Peetakse silmas ülal viidatud L. Uueti koostatud teatmikku.
Narva: kul´turno-istoričeskij spravočnik. Sostavitel´ G. Smirnova. Narva Muuseum, Narva, 2001.
Olgu siin toodud vaid mõned neist: Velikaja Oktjabr’skaja sotsialističeskaja revoljutsija v Èstonii. Sbornik
dokumentov i materialov. Tallinn, 1958; Istorija Èstonskoj SSR. Kd. 3. S marta 1917 goda do načala 50-x
godov. V 3-x tomax. Tallinn, 1974; P. J. Kann. Narva. Stranicy istorii goroda. Izdatel´stvo Èesti Raamat, Tallinn,
1979; Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon Eestis 1918–1920. Dokumente ja materjale. Tallinn, 1984, 1.
kd.; Sotsialistlikud revolutsioonid Eestis 1917–1940. Eesti NSV astumine NSV Liidu koosseisu. Dokumente
ja materjale. Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Eesti NSV Välisministeerium. Perioodika, Tallinn, 1986.
Nõukogude ajal tegelesid sellega terved instituudid, nii et sinna millegi uue lisamine tundub tänapäeva
uurijale tänamatu ülesandena. Siiski pakub sotsialismiaeg Eestis uurijale endiselt põnevat uurimismaterjali
ja “üleskündmata uudismaad”.
84 Tuna 1/2008
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
Ella Grabbi
mälestusi
(Üles kirjutanud ja
kommenteerinud
Hellar Grabbi)
Ella ja Herbert Grabbi Pariisis, 1927.
E
lla Grabbi sündis 1. VIII 1898 Narvas,
Mahu rannast pärit laevniku Andres Korjuse ja Emumäelt Simuna kihelkonnast pärit
Marie Korjuse ainsa lapsena. Nad elasid Narva-Jõesuus, kus isal oli teistega kahasse väike
purjelaev, millega veeti Soome vahet kaupa.
Isa suri, kui Ella oli seitsmeaastane. Ema
koos tütrega siirdus hiljem Peterburi, kus töötas kokana. Ella lõpetas Narva gümnaasiumis
alustatud õpingud eksternina ja töötas Peterburis raamatupidajana. Tuli 1920. aastal tagasi Eestisse ning abiellus 1926 sõjaväelase Herbert Grabbiga. Perekond elas Tallinnas. Neile
sündis kaks poega – Hellar 1929. ja Rein 1934.
aastal. Kolonel Grabbi arreteeriti Nõukogude
Vene võimude poolt juunis 1941 ja lasti maha Norilskis aasta hiljem. Ella Grabbi põgenes sügisel 1944 Eestisse saabunud Moskva
okupatsioonivõimu eest koos kahe alaealise
pojaga välismaale. Elas Lääne-Saksamaal
Geislingeni põgenikelaagris 1945–1949.
Rändas 1949. aastal Ameerika Ühendriikidesse, kus töötas algul vabrikus ja majateenijana, hiljem New Yorgis arveametnikuna.
Pensioneerununa elas Californias noorema
poja juures, hiljem vanema poja juures Vir-
ginias, Washingtoni lähistel. Suri 14. III 1996.
Järgnevad mälestused kirjutasin üles ema
jutu järgi 1970. ja 1980. aastatel. Me ei teinud
seda süsteemselt, kord rääkis ema mõne meenutuse, teinekord teise. Mõnda asja meenutas
ema kahel või kolmel korral ja erinevas sõnastuses. Need täiendavad üksteist, aga need
tuli kokku sobitada. Mälestuskillud hõlmavad
aastaid 1917–1942. Ema varasemaid meenutusi tema lapsepõlvest ja ta isast-emast kasutasin artiklis “Esivanemad ja sugulased” ja
ma ei hakka neid siin kordama. Samuti jätsin
välja vähesed mälestuskillud, mis puudutavad
aastaid 1944–1950. Olen neid kasutanud ema
mälestuste kirjapanemisel. Ema järelejäänud
paberite seast leidsin kaks tema poolt üles
kirjutatud mõttetera.
“Mina olen maha jäänud nagu rändlind,
kes on vanaks saanud ega suuda enam lennata.” (Anton Tšehhov)
“Olen lugenud, et meid ahastuse mustal
tunnil miski ei piina rohkem kui mälestus
möödunud õnnepäevadest. Mulle tundub
pigemini, et on veel raskem teada, et ei ole
kunagi midagi olnud, mida mäletada.” (Karl
Ristikivi, “Hingede öö”)
Tuna 1/2008 85
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
***
***
Mind leeritati 17-aastasena Peterburi Jaani koguduses õpetaja Friedrich Stockholmi
poolt. Peterburis elasin koos emaga ja võtsin
tütarlapsena agaralt osa eesti seltside tegevusest. Peterburis toimunud maailmasõjaaegsetelt eesti õhtutelt mäletan hilisemat kindral
Jaan Sootsi ja Heinrich Lareteid, tulevast
diplomaati. Soots oli alles hiljuti Peterburis
lõpetanud Nikolai Kindralstaabi Akadeemia
ning nägi oma sirge hoiaku, vurrude ja akselbantidega meie arvates väga tähtis välja.
Ta oli juba kolmekümnendates aastates, aga
poissmees. Laretei oli noor, pikk, kena välimusega ja ohvitserimundris. Meie, noored
tüdrukud, vaatasime teda ikka. Hiljem, vabariigi ajal, kohtasin Lareteid uuesti ja tutvusin
ka ta väga sümpaatse abikaasaga. Eestis puutusin uuesti kokku ka kindral Sootsiga, kes oli
jäänudki vanapoisiks.
Võtsin Peterburis osa eestlaste suurest
meeleavaldusest märtsis 1917. See oli suur
elamus. Meid oli 40 000, kes me, kolonn kolonni järel, Eesti lippude ja loosungitega läbi
Peterburi kesklinna marssisime. Eestlaste
rongkäigus marssisid ka tuhanded eesti päritolu vene vormis sõdurid. Nõudsime Eestile
autonoomiat. Rongkäiku pealt näinud Vene
kindral oli nutnud ja ohanud: andke mulle
kolm diviisi niisuguseid sõdureid ja me võidame sõja! Kui revolutsiooni ajal tuli Peterburis kätte toidunappus, käisime emaga toitu
toomas Jamburgi ümbruse eesti asundustest,
kus meid lahkelt vastu võeti.
Pärast Eestisse tagasitulekut elasin Narvas.
Käisin ka noortepidudel. Kohtasin seal Nikolai Trankmanni, kes oli siis kena ja intelligentne noormees. Abiellus venelanna Blinovaga,
kelle vend oli hiljem “Estonias” tuntud balletitantsija. Trankmannist sai kurikuulus Eesti
reeturohvitser. Narvas elades kohtasin ka
Hendrik Allikut, olen temaga noortepidudel
tantsinud. Ka tema oli kena noormees. Allikust sai hiljem kommunistide tegelane.
***
Tulin Peterburist mais 1920 rongiga Eestisse
koos oma emaga. Me ei olnud optandid, need
tulid hiljem. Meiega samal ajal tuli rohkelt
eestlasi, kes olid sõdinud Punaarmees ja nüüd
repatrieerusid. Eraisikuid oli vähe – peale
meie kahe üks mu sõbranna, kolonel Lepa isa
ja mõni teine. Narvas võtsid meie ešeloni vastu leitnant Rotberg, hilisema kindral Rotbergi
vennapoeg ja sõjaväe ametnik Hubel. Eestisse jõudes läksime kõigepealt Vaivarasse minu
tädi, ema õe Mai Viikmani juurde.
86 Tuna 1/2008
***
Elasin 1924. aastal Pelgulinnas. 1. XII hommikul, kui läksin tööle, nägin tänaval tapetuna lamamas mereväeohvitseri surnukeha. Taipasin,
et midagi koledat on lahti. Selle maja omanik,
kus elasid mu täditütred, oli üks naine, kes lasti maha mässuliste abistamise eest. Tal oli teine
maja Tondil, kus kogunesid need, kes ründasid
sõjakooli. Naine oli palunud põlvili: ärge mind
maha laske, ma ei ole kommunist, ei teadnud
mida mehed kavatsevad, kui nad mulle raha
andsid. Ta mehe ja lastega ei tehtud midagi,
need ei olnud asjasse segatud.
Siis ma veel Herbert Grabbit ei tundnud.
Herbert rääkis mulle hiljem, et 1. XII varahommikul oli tema koos mitme teise ohvitseriga Balti jaamas, sõitmas Tondile Kõrgema
Sõjakooli kursustele. Ohvitserid olid mundris, aga relvastamata. Jaama hõivasid kommunistlikud mässulised, kelle seas olnud ka
Anvelt. Paar raudteeametnikku lastud kohe
maha. Ohvitserid pandi kinni tagaruumi. Nad
pääsesid mahalaskmisest, kui jaam kiirelt tagasi vallutati.
***
Tallinnas elades sõbrunesin Dagi Pikneriga,
olime samavanused vallalised neiud. Dagi
kurameeris siis kohtuministri abi Mahonyga,
kelle korteris peetud pidudel Dagi mängis
klaverit, pani pea kuklasse ja naeris. Olime
noored ja lõbusad. Mina kurameerisin kohtu-uurija Žoržikuga, kes oli opteerunud Venemaalt ja rääkis eesti keelt aktsendiga, aga
oli huvitav mees.
Hellar Grabbi / Ella Grabbi mälestusi
Dagi oli hakanud kurameerima oma tulevase mehe Herbert Raidnaga, kes oli siis kapteni aukraadis. Dagi tutvustas mulle Raidna
sõpra, kes oli samuti sõjaväelane, kapten ja
sama eesnimega, Herbert. Käisin temaga
kord väljas. Dagi küsis: “Kas sulle kapten
Grabbi meeldis?” Mina: “Ei meeldinud, ta
oli liiga tõsine.” Dagi: “Kahju, sina talle küll
meeldisid.”
Pidin kohtuma Žoržikuga Feischneri
kohvikus. Uksest sisse tulles nägin Žoržikut
vestlemas selle daamiga, kellega ta oli varem
suhelnud. Pöördusin ukselt tagasi ja nutsin.
Järgmisel päeval tõi käskjalg telegrammi
Žoržikult: “Kuhu te jäite? Palun tulge kohtamisele [sinna, sellel kellaajal].” Läksin. Ütlesin Žoržikule: “Te olete valelik inimene!”
Ta katsus küll juhtumit selgitada, aga tegin
temaga käimisele lõpu.
Kohtasin Herbert Grabbit postkontoris.
Ta kutsus mind endaga uut aastat vastu võtma. Ma eriti ei tahtnud temaga minna, mõtlesin, et ootan, kas keegi teine ka kutsub. Kuid
ei kutsunud. Siis läksin Grabbiga. Ta viis mind
ohvitseride kasiinosse. Dagi oli oma Herbertiga juba seal. Hiljem Dagi ütles: “Oli see vast
üllatus, pidin peagu minestama heast meelest.” Sestsaadik kurameerisime mõlemad
kaptenitega. Herbert Grabbi oli iseloomult
tõsine, kuid tal oli palju huvisid ja ta oskas
vaimukalt vestelda.
***
Herbert Raidna ja Dagmar Pikneri pulmapidu peeti 1926. aastal Lasinurme mõisas.
Käisin ka Vabadussõja teenete eest saadud
Raidna talus, mida pidas ta isa Freiberg, kes
oli olnud Saksamaalt tulnud Lasinurme mõisa metsavaht ja abiellus eestlannaga. Neil
oli kolm poega. Kaks, Herbert ja Kurt, olid
eestlased ja võtsid omale nimeks Raidna.
Kolmas vend, Paul, pidas end sakslaseks ja jäi
Freibergiks. Kurt Raidna poeg Enn Raidna
ja tema pojad Paul ja Allan elavad nüüd
Seattle´is, kuuluvad korp! Rotaliasse, kuhu
kuulus kolonel Raidna.
***
Mind ja Herbertit laulatas Kaarli kiriku ka-
Kolonel Herbert Grabbi
belis õpetaja Stockholm – sama, kes oli mind
leeritanud. Laulatusel olid kohal vaid Herberti vanemad ja õde Erika, minu ema ning
tunnistajatena Herbert ja Dagi Raidna. Pulmapeo pidamiseks ei olnud raha. Töötasin siis
arveametnikuna, Herberti kaptenipalk ei olnud kuigi suur. Mul ei olnud mingit kaasavara, ainult oma ema tõin kaasa, kes jäigi meie
juurde elama. Isa oli mul ammu surnud.
***
Väljaskäimiseks oli tollal, 1920. aastate keskel, Tallinnas üheks kõige nooblimaks kohaks
Narva maantee alguses asuv Linden. Head
restoranid olid Bristol ja DuNord, ööelu
esindas kabaree Must Kass. Aga nende külastamine oli väga kallis, need olid rohkem
ärimeestele. Meie Herbertiga käisime neis
kohtades väga harva. Palju toredam oli käia
sõprade pool õhtusöögil. Käisime näiteks
major Olbrei pool, kelle naine oli Estonia
lauljanna Lully Virkhaus, kes esines operettides. Kohal oli tihti ka Olbrei õde, tantsija ja
Tuna 1/2008 87
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
ballettmeister Rahel Olbrei koos oma mehe
Hanno Kompusega.
***
Herbert lõpetas Kõrgema Sõjakooli selle II
lennus. Seda lendu peeti koosseisult kooli
kõige tugevamaks, selles oli palju andekaid
ja hiljem väga tuntud ohvitsere, nagu Richard Maasing, Jaan Kurvits, Elias Kasak jt.
Õppetulemustelt esikoha pärast selles lennus võistlesid hilisemad kindralid Jaakson ja
Traksmaa, kolmanda koha pärast Grabbi ja
Raidna.
***
Vastava riikidevahelise kokkuleppega saadeti igal aastal üks Eesti ohvitser Prantsuse
Kõrgemasse Sõjakooli, École Supérieure
de Guerre. Esimesena läks Reek, teisena
Tomberg, kolmandana Jaakson. Grabbi
saadeti sinna neljandana. Temale järgnesid
Brede ja Traksmaa. Kuna õppeaeg kestis
kaks aastat, õppis selles koolis samal ajal
kaks Eesti ohvitseri. Pariisis paiknevasse
Kõrgemasse Sõjakooli läks Herbert juunis
1926, varsti pärast meie abiellumist. Mina
läksin järele hiljem, mais 1927. Tagasi Eestisse tulime üheskoos septembris 1928. Herbert
oli Prantsusmaal kaks aastat ja kolm kuud,
mina ligi poolteist aastat. Seal veedetud aja
sees me Eestis ei käinud. Pariisis õpinguid
alustades oli Herbert kolmkümmend aastat
vana.
Jõudes Prantsusmaale, saadeti Herbert alguses ühte jalaväerügementi Prantsuse sõjaväega tutvuma ja keelepraktikale. Sellisel rivistaažil oli Herbert nii esimesel kui teisel suvel
kolm kuud. École Supérieure de Guerre asus
Pariisi kesklinnas La Motte´i avenüül. Meie
elukoht oli sealt kõndimiskaugusel, aadressil
1415 rue Duquesnes. Käisin vaatamas, kuidas
Herbert koos teiste koolis õppivate ohvitseridega ratsutas koolist läbi Pariisi tänavate
Boulogne´i metsa.
Meie väike korter, tuba ja köök, oli esimesel korrusel, aknad vastu tänavat. Kohe
üle tänava oli vene restoran Perroquet verde
– Roheline Papagoi, kus käisime tihti nii kahekesi kui ka seltskonnaga, enamasti eest88 Tuna 1/2008
lastega. Eesti ohvitserid oskasid ju hästi vene
keelt ja olime tuttavad vene köögiga. Tõime
sealt ka toitu koju, näiteks väga head borši.
Restoranis laulis õhtuti meeleolulaule kuulus
vene lauljanna Komarova. Uut aastat võtsime
vastu suuremas ja nooblimas vene restoranis
Medved.
Esimesel Herberti õppeaastal oli temaga
samal ajal Kõrgemas Sõjakoolis Aleksander Jaakson, kes õppis seal oma teist aastat,
Grabbi teisel aastal oli Pariisis Herbert Brede.
Jaakson oli Pariisis poissmehena, Brede koos
naisega. Kui Grabbi lõpetas, tuli tema asemele Traksmaa. Samal ajal käisid Pariisis sõjaväe
intendantide koolis hilisemad kolonelid Nigul
Ermaste ja Juhan Martins. Pariisis olles ülendati Grabbi majoriks, mida tähistasime Eesti
Vabariigi aastapäeval Eesti saatkonnas. Eesti
saatkonnahoone oli väike, aga nägus. Eesti
saadikuks Pariisis oli siis Karl Robert Pusta.
Proua Pusta, saadiku abikaasa, oli sõbralik
ja lahke. Kord võttis ta mind kaasa peaministri paleesse kellaviieteele. Kui sisenesime,
lõi teener pika tseremooniakepiga vastu põrandat ja hõikas: “Madame et mademoiselle
Pusta!” ma ei mäleta, kas mind võeti kaasa
Pustade tütre asemel, või arvas seda teener
omapead.
Saadik Pusta ise oli kõrgi iseloomuga.
Jaakson soovis seepärast teda veidi narrida.
Pustale meeldis kanda golfipükse. Jaakson
ütles Pustale: “Härra saadik, Te näete välja
nagu Walesi prints!” Pustade pool kohtasin
Ella Ilbakut, kelle esinemist Pariisis Pusta
edutas. Eesti sõjaväeliseks esindajaks Pariisis
oli sel ajal pikemat aega major Jaan Junkur
(hiljem kolonel). Junkurid elasid väljaspool
Pariisi, käisime neil külas. Neil oli suur raamatukogu, mõlemad olid raamatuhuvilised.
Igal Eesti Vabariigi aastapäeval pandi saatkonna poolt pärg Prantsuse tundmatu sõduri
hauale. Saadik ja atašee asetasid pärja, Pariisis viibivad teised Eesti ohvitserid võtsid
tseremooniast osa.
Prantsuse keelt olid Eesti ohvitserid õppinud juba Eesti Kõrgemas Sõjakoolis. Mõned,
nagu Brede, valdasid prantsuse keelt juba varemgi, tsaariajast. Kui tuli Pariisi määramine,
hakkas Herbert lisaks varem õpitule võtma
Hellar Grabbi / Ella Grabbi mälestusi
keeletunde ning töötas ja luges intensiivselt
kodus. Nii õppis ta korralikult ära prantsuse
keele juba enne Pariisi minekut. Sealt tagasi tulles kõneles ta seda väga hästi. Samuti
Jaakson, kuigi tema rääkis tugeva aktsendiga, mille üle sõbrad nalja viskasid, et tegu on
prantsuse keele mulgi murdega. Jaakson oli
pärit Helmest. Mina võtsin Pariisis keeletunde Alliance Français´s iga päev, õppisin koos
pr. Junkuriga. See ühing korraldas nädalase
ekskursiooni Londonisse, läksin nendega
kaasa.
Raha oli vähe, elasime Pariisis kokkuhoidlikult. Käisime Montmartre´is paiknevas Casino de Paris´is, kunstimuuseumis, kinos, tsirkuses. Sõitsime ka väljapoole Pariisi
– Normandia, Bretagne, Lorraine. Herbertil
oli kummalgi aastal kaks-kolm nädalat vaba, siis reisisime kaugemale. Prantsusmaal
Nizza ja Côte d´Azur, kus kuulus Lido plaaž
oli kehvem Narva-Jõesuu liivarannast. Šveitsis Genf ja Lausanne, Itaalias Como järv,
Veneetsia, Firenze, Rooma. Olime ju alles
hiljuti abiellunud, see kõik oli nagu üks pikk
pulmareis.
Oma armastatud Pariisis elasin ma ühe
aasta ja viis kuud. Nüüd Ameerikas neid
aegu meenutades kordan endale laulusõnu: “Last time I saw Paris, I was young and
gay.”
***
Hellari ristis õpetaja Stockholm, sama, kes
oli mu leeritanud ja laulatanud. Ta ristis ka
Reinu. Ristimised toimusid meie kodus. Kuulusime Kaarli kogudusse, aga kirikus käisime
kord aastas, 1930. aastatel isegi mitte jõulude
ajal. Lapsena käisin ma küll kirikus koos isaemaga, nemad olid kirikuskäijad. Hiljem, kui
elasime Kadriorus, ei läinud mu ema kirikusse, aga kuulas pühapäeval raadiojutlust.
***
Herbert rääkis, et temal koolipoisina ei olnud
mingit kavatsust saada sõjaväelaseks. Tema
tahtnud õppida arhitektiks. Ta oskas päris
hästi joonistada ja maalida. Kuid viis aastat
sõda varjutas selle kava. Vabadussõjast tuli
ta välja alamkaptenina ja oli kakskümmend
kolm aastat vana. Tehnikaülikooli Eestis sel
ajal ei olnud, välismaal õppimiseks puudus
raha, sõjaväelise hariduse saamine oli aga
tasuta. Nii jäigi ta sõjaväkke. Kuid ta soovis
selle kõrval omandada ka tsiviilkõrghariduse.
Peatselt pärast Pariisist tagasitulekut hakkas
Herbert õppima Tartu ülikoolis õigusteadust
kaugõppes.
***
Hellar oli aastane, kui asusime elama Tondile,
kuhu Herbert oli määratud teenima Sõjaväe
Õppeasutustes. Tondile jäime kolmeks ja pooleks aastaks. Suurema osa sellest ajast juhatas Sõjaväe Ühendatud Õppeasutusi kindral
Brede, hiljem Jaakson. Nende kahe sõbraga
Pariisi päevilt oli Herbertil hea koos töötada.
Tondil jäi Hellar raskelt kopsupõletikku.
Ta võis olla poolteiseaastane, igatahes ta veel
ei rääkinud. Arst ei andnud enam palju lootust. Käskis kätel kanda ja kogu aeg liigutada.
Tegime seda järjest, tund aega mina, tund aega vanaema, Herbertist polnud asja. Mu ema
kurtis, et Herbert oli töölt koju tulles purjus.
Mina ei pannudki seda tähele, tegelesin lapsega. See oli nähtavasti suurest kurbusest.
Oli emale ütelnud, et läheb Ameerikasse, kui
poeg sureb. Kindral Brede, kes oli õppeasutuste ülem, andis oma ametiauto koos juhiga
meie käsutusse, selleks et arsti kohale tuua,
apteegis rohtude järel käia, last haiglasse viia.
Kriis kestis kaks päeva, aga Hellar pidas vastu
ja paranes.
***
1933. aastal, kui Herbert nimetati Sõjakooli
ülemaks, rivistati terve sõjakool üles, et juhtimine kolonelleitnant Grabbile üle anda.
Herbert, mõõk käes, võttis paraadi vastu.
Mäletan ka päeva, kui Herbert marssis sõjakooliga Tallinna, olles saanud käsu vapside
vastu välja astuda. See oli ühel vihmasel ja
hämaral õhtupoolikul. Enne kodust lahkumist ütles Herbert, et võib-olla näeme viimast korda. Arvati, et vapsid nii kergelt alla
ei anna, võib minna lahinguks, sõjaväelaste
seas oli neil rohkelt toetajaid. (Mõeldud on
siin 12. III 1934 aset leidnud riigipöörde
sündmusi. – H. G.)
Tuna 1/2008 89
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
***
Kui senine riigivanema vanem käsundusohvitser kolonel Jakobsen määrati teisele kohale,
oli sinna vaja uut meest. Mitmed ohvitserid
käisid Laidoneri soovitusel riigivanema juures intervjuul, nende seas diplomaadi kogemustega kolonel Junkur. Päts eelistas nendest
Herbert Grabbit. Herbert rääkis mulle, et enne intervjuul käimist ei olnud ta Pätsi varem
isiklikult kohanud. Herbert ütles Laidonerile,
et parema meelega ei võta ta seda uut kohta
vastu. Alles eelmisel aastal võttis ta üle sõjakooli juhtimise, pealegi on tal ülikool pooleli, mida Tondil töötades on kergem lõpule
viia kui Kadriorus. Laidoner kutsus Herberti
uuesti enda juurde ja ütles, et riigivanem soovib ikka teda. “Nüüd pead sa ise Pätsile ütlema, et sa ei soovi kohta vastu võtta.” Herbert
seda ei saanud ega tahtnud teha – kuidas sa
riigipeale suu sisse ära ütled! Nii jäigi Herbertil Tartu ülikool lõpetamata, kuigi pooled
eksamid olid juba tehtud. Teenistus Kadriorus
seda ajaliselt ei võimaldanud.
***
Herbert sai riigivanema adjutandiks veidi
enne, kui Rein sündis. See pidi olema siis
kas 1934. aasta märtsi lõpus või aprilli algul.
Reinu tõime sünnitushaiglast aprilli keskel
veel Tondile, aga maikuus, kui Rein oli kuu
aega vana, kolisime Kadriorgu, lossi tiibhoonesse. Enne meid olevat seal elanud kujur
Weizenberg. Tiibhoones elasime kuni 1938.
aastani, mil kolisime äsja valmis saanud uude
administratiivhoonesse lossi taga, kuhu tulid
presidendi tööruumid ja kantselei. (Selles administratiivhoones asub nüüd EV presidendi
residents ja kantselei. – H. G.)
***
Herbert Grabbi ja mitmed ta lähemad sõbrad
kuulusid Rotaliasse. Sõjaväelastest Brede,
Reek, Jaakson, Raidna, Olbrei, Lossmann,
jt. Herbert pidas kord Rotalias tähelepanu
äratanud loengu kadaklusest, millesse ta
suhtus halvustavalt. Isegi ühe jalaga Tõrvand
tuli kuulama. Kindral Tõrvand kaotas õnnetult jala, vaadates jääpurjekate võistlust – ta
oma väimees sõitis otsa. Mina käisin Rotalia
90 Tuna 1/2008
perekonnaõhtutel, kus kohtasin Uluotsa,
Tiefi, Oskar Öpikut ja teisi ühiskonnategelasi koos nende abikaasadega. Rotalia 25.
aastapäeva pühitsemisele Tartusse sõitsime
Tallinnast erirongiga. Eriti heas tujus oli kindral Lossmann, kes Rotalia peoõhtutel oli üks
kesksemaid kujusid. (Üliõpilaskorporatsioon
Rotalia asutati Peterburis aastal 1913, Tief ja
Uluots olid asutajaliikmed ja Artur Lossmann
oli selle esimene vilistlane. Tartusse sõit leidis
aset novembris 1938. – H. G.)
***
Herbert oli väga täpne, ta ei tahtnud kuhugi
hilineda. Pidime kuskile välja minema. Hellar
pirises: “Te lähete välja, jätate lapse üksi.”
Ei jätnud üksi, vanaema oli ju kodus. Panin
kleidi peale hommikumantli ja luiskasin:
“Jää nüüd ilusti magama, ma ei lähe välja.”
Hellar: “Aga miks sul siis see kaelakee kaelas
on?” Kamuflaaž ei aidanud. Mina rahustan
Hellarit, aga Herbert näitab mulle korduvalt
kella – aeg minna. Ma ärritusin, kuum hakkas. Kui mees ütles midagi laste valesti kasvatamisest, libises mul üle keele: “Idioot!” Seda
paha sõna polnud me kodus enne tarvitatud.
Hellar: “Isa, mis tähendab see sõna idioot?”
Herbert: “Küsi ema käest, tema ütles!”
***
Lastega polnud alati kerge. Kui Hellar virises
ühe või teise asja üle, siis Rein mängis ilusti
omaette. Mõnikord ütles isegi, et ärge tooge
kedagi minu juurde. Kord kui kolonel Ahman, Reinu ristiisa, tuli meile külla, ei tahtnud Rein tulla elutuppa ristiisale tere ütlema.
Isegi mitte siis, kui talle öeldi, et ristiisa on
talle kingi toonud. Läksin koos Ahmaniga siis
Reinu juurde, ristiisal kink käes. Rein vaatab
aknast välja, hoiab kõvasti aknalingist kinni,
ei pööra end ümber ega vasta ühtegi sõna.
Jäigi nii. Mul oli Ahmani ees piinlik. Kord sai
Rein mingi pahandusega hakkama ja sai isa
käest rihma, pükste peale. “Kas tead, mille
eest said?” – “Ei tea.”
Väga hästi teadis. “Mine nurka ja mõtle
järele!” Seisis seal ligi pool tundi. “Kas nüüd
tead?” Ikka ei teadnud. “Seisa veel!” Seisis,
kuni meil temast kahju hakkas.
Hellar Grabbi / Ella Grabbi mälestusi
***
Hommikul tõusime üles kell 7.00, Herbert
enamasti veelgi varem. Siis ta tegi võimlemisharjutusi põrandal ja pingutas kahe käega
laiali vedrusid. Vanaema valmistas hommikusöögi, tema oli selles osas perenaine. Marianne kattis laua. Terve pere sõi hommikul
üheskoos harva, suurema hommikueine sõi
ainult Herbert: klaas piima, leib, juust, vorst,
suitsukala. Jõi ühe toore muna. Imelik, Pariisis ajasid austrid ta öökima, aga toores muna
läks alla! Herbert soovis, et kui ka mina ja
vanaema ei söö, siis me istuks temaga koos
laua taga ja jooks kohvi. Jõime viljakohvi. Kui
poisid ei söönud koos isaga, siis said nad hiljem manna- või kaerahelbeputru piimaga.
Lõuna oli tavaliselt kell 4. Kui Herbert
selleks ajaks ei jõudnud, hoiti talle toit soojas
ja poisid sõid koos minuga. Lõunaks keetis
vanaema suppe: värske- ja hapukapsa, herne,
klimbi, juurviljasupp lambalihaga, piimasupp
riisiga, kalasupid – haug, siig. Peatoiduks olid
liha- või tursakotletid, kalavorm räimedest,
viinerid kartulipudruga, kapsarullid. Kui oli
sea- või vasikapraad, siis suppi polnud. Magustoit oli peamiselt pühapäeval, kui kogu
pere sõi koos: küpsetatud õun, mannapuder
kisselliga, marjasupp, kompott. Õhtusöök,
kell 7 või 8, oli kerge. Kala- või lihasült, marineeritud kala, leib, vorst. Herbert toidu
juurde tavaliselt õlut ei joonud, harva klaasi
veini.
***
Rein oli nelja-aastane, kui ta ütles: “Minu isa
on president!” “Minu isa on president!” Ta
järeldas seda sellest, et kui presidendi auto
sõitis lossi ette, siis öeldi: “President tuleb.”
Autost väljus kaks meest. Esimesena ohvitserimundris isa, teisena tavalises riides vana
mees. Kui ma ütlesin Reinule, et president
on hoopis see vanahärra, siis Rein ei tahtnud
hästi uskuda, vastas tõrksa tooniga: “Aga kus
on tema mõõk?” Kord isa lohutas Reinu:
“Kui oled tubli poiss, võid ise saada presidendiks.” Seda juhtus pealt kuulma aasta vanem
Matti Päts, kellega poisid parajasti mängisid.
Matti teatas: “Ei, mina saan presidendiks. Pärast vanaisa saab isa ja siis mina.”
***
Ühel jõuluõhtul oli Hellar kurva näoga. Küsisin
temalt, mis on viga. Hellar küsib vastu: “Miks
ma ei saanud teilt jõulukinki?” “Aga sa said ju
suusasaapad ja suusaülikonna!” “See pole ju
kink. Vanemad peavad ikka lastele riided ja
saapad muretsema. Oleks olnud üks raamatki,
või tinasõdureid.” Oli tal vaja seda ütelda!
***
Herbertil oli kole palju tööd, kinni hommikust
õhtuni, seda oli alatihti ka nädalalõppudel. Sai
Pätsiga kokku leppida, et laupäeva pühendab
ta oma perekonnale, kui just midagi erakordset ametikohustust ees ei ole. Töökoht oli väga
pingerikas, palju vastutust. Koju tulles oli Herbert sageli väsinud ja tusane. Mind ei olnud
mõnel korral kodus, kui ta tuli, ei teadnud ju
täpset kellaaega, millal ta tulla võis. Herbert
ütles: “Kas armuline proua ei võiks kodus olla,
kui ma töölt saabun?” See oli mulle kui piitsahoop, sellest peale olin alati kodus.
Herbertile meeldis seltskonnas olla ja
käia vastuvõttudel, ka siis, kui need olid
teenistuskohustuste raames. Kodus oli ta
vaikne, ei lobisenud, eriti mitte tööga seoses
olevatest asjadest, seltskonnas aga võis ta
olla vaimukas vestleja, tal oli ka naljasoont.
Ta mõtles kirjutada oma mälestusi. Kui mitte
väljaandmiseks, siis vähemalt lastele ja sõpradele lugemiseks. Herbert oli väga hoolikas
riietusega. Särki vahetas iga päev. Keegi ei
osanud tema pükse pressida – mitte teenija,
mitte ämm, mitte naine. Nii munder kui ka
erariided pidid tal olema hea kvaliteediga ja
alati korras.
***
Kord saatis meile Kadrioru lossi kokk
Pahlberg ühel vastuvõtul üle jäänud terve kalkuni. Minul ja mu emal, Herberti ämmal, hea
meel. Aga kui Herbert hilisõhtul koju tuli, ütles ta: “Tagasi saata! Kui Pahlberg varastab,
siis ei tee mina seda kaasa.”
Kord ütles Herbert mulle: “Sina ei küsi
mult kunagi midagi.” – “Aga mida ma siis
peaksin küsima?” – “Noh, näiteks uut kübarat.” Kübarat ma ei küsinud, aga kord ässitasin oma ema Herbertilt raha küsima. Meile
Tuna 1/2008 91
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
pidi tulema kaks lauda bridžimängijaid. Mina
ja ema hoolitsesime, et neil midagi süüa oleks,
joogid muretses Herbert ise. Ta sai neid lossikeldrist odavama hinnaga. Mul oli seekord
aga majapidamisraha ära kulutatud, juurde ei
julgenud ise küsida, saatsin ema küsima, ütlesin, et vaja läheb vähemalt 40 krooni. See oli
siis päris suur summa. Ema läks ja küsis viiskümmend. Herbert oli kulmu kortsutanud,
aga andnud. Herbert oli nõudlik, aga siiski
pehmema iseloomuga kui mina.
***
Bridžiõhtutel meie juures olid sagedamini Gallienne, Jonson, Brede, Kirotar ja Viktor Päts.
Seda nii sel ajal kui elasime lossi tiibhoones
kui ka siis kui olime juba uues administratiivhoones. Mina ei tahtnud kaasa mängida, kuigi
ma oskasin, sest Herbert noomis, kui ma mõne
vea tegin. Mõnikord tuli mul siiski neljandaks
käeks olla, närveerisin siis ja mängida polnud
mingi lõbu. Mehed jõid bridži juurde konjakit
ja viskit, muidugi ka kohvi. Pakkusime suupisteid, külma laua. (Wilfred Gallienne oli Briti
chargé d´affaires. – H. G.)
***
Teenijaks oli meil Marianne Hämelainen,
pärit oli ta Viru rannikult. Marianne, 19-aastane neiu, polnud veel leeris käinud, kui ta
meile tuli. Ta oli väga kena ja tubli, oli meil
neli aastat. Kui Herbert käis ametiasjus Inglismaal, tõi ta Mariannele leerikleidi riide ja
me lasime talle leerikingiks kleidi õmmelda.
Leeritamise puhul kutsusime Marianne ema
ja õe enda poole õhtusöögile. Mariannega samas leeris käis kolonel Ahmani tütar Hedda.
Ahman kutsus isiklikult Marianne oma tütre leeripeole, millest olen rääkinud mujal.
(Mariannet kohtasime mina ja mu vend Rein
uuesti 1980. aastate lõpul Tallinnas. Ta nimi
oli nüüd Marianne Einla. – H. G.)
***
Vana-aastaõhtul pidi Päts kõnelema eesti
rahvale. Ta kõneles Ohvitseride Kogu kasiinos, kus toimus uue aasta vastuvõtupidu.
Koos Pätsiga sinna sõites oli Herbert närviline ja pinge all, kardeti vapside atentaadikat92 Tuna 1/2008
set, selle kohta oli saadud andmeid. Kohalesõidul muutis riigivanema auto tavapärast
marsruuti. Ohvitseride Kogus olin ka mina
uut aastat vastu võtmas. Päts läks saalist teise
tuppa kõnelema, kuid suures saalis tema kõnet raadioülekandes kuulda ei olnud. Meie
lauas istus kolonel Olbrei, Riigi Ringhäälingu ülem. Niipea kui ta aru sai, et midagi
on halvasti, kadus ta saalist asja selgitama.
Hiljem ütles Olbrei, et ta oleks tahtnud sel
hetkel maa alla vajuda. Vapsid olid rikkunud
saatemasti. Tallinna ümbruses Pätsi kõnet ei
kuuldud, kaugemal aga kuuldi. (See võis olla
aastal 1934, või ehk 1935? – H. G.)
***
Herbertil oli alati kaks brauningut kaasas, kui
ta koos presidendiga välja läks. Muude ülesannete kõrval oli ta ka riigipea ihukaitseks.
Kui Päts läks kuskile isiklikult ja eraviisiliselt
välja, siis ütles ta alati Herbertile, kuhu ta
läheb. Kui läks venna Voldemari juurde, siis
Herbert ega ihukaitsja kaasa ei läinud. Presidendi ametlik ihukaitsja Hubel sõitis Pätsiga
autos kaasas, istudes alati juhi kõrval. Päts
seda ise ei soovinud, ütles, et oma riigis ta
ihukaitsjat ei taha – kes mind ikka tapab.
Hubel oli kaasas ka vastuvõttudel ja ballidel,
mõnikord koos abikaasaga. Mõlemad olid
hästi riides. Kui Grabbi oli Pätsiga autos, siis
Hubelit või mõnda teist ihukaitsjat enamasti
kaasas ei olnud.
Pätsi ihukaitsja Hubel osutus kommunistiks. Hubel oli kena välimuse ja kena iseloomuga tore mees. Ta tutvustas mulle oma ilusat
naist ja tütart. Huvitaval kombel tema endaga
ma olin juba varem tuttav. Kui ma 1920. aastal Peterburist Eestisse tulin, oli Hubel koos
leitnant Rotbergiga Eesti piiril meie vastuvõtjaks. Ka mõni aasta hiljem Narvas puutusime
kokku. Kui Hubel ihukaitsjaks tulles mind nägi, küsis ta: “Kas teie olitegi preili Korjus?”
Tundis mu ära. Kas Hubel oli kommunist juba
enne või läks üle pärast pööret, seda ma ei tea.
Siis kui Herbert oli juba arreteeritud ja Venemaale viidud, võttis Hubel minuga ühendust
ja küsis, kas mul on vaja mingisugust abi, ning
hoiatas mind olema ettevaatlik kõnelustes ühe
mu tuttava ohvitseri abikaasaga.
Hellar Grabbi / Ella Grabbi mälestusi
***
Nõukogude Liidu saadik Nikitin oli väga
prosta mees. Käitus kohmakalt ja alati pühkis oma käes oleva taskurätiga higist nägu.
Eelmine saadik Ustinov sai korralduse tagasi
Moskvasse tulla. Selle peale oli ta enda mürgitanud. (Seda tol ajal tõesti arvati. Hiljem on
selgitatud, et Ustinov suri Eestis siiski loomulikku surma. – H. G.)
Laua otsas oli aga tõesti palju lõbusam
istuda. Mulle ja Helgi Pätsile meeldis seal
väga. Saime palju naerda ega pidanud mõne
pool- või pärisvõõra isikuga vestlemist üritama. Päts ütles kord meile: “Saaksin mina
ka vahest allpool istuda, ennast vabamalt ja
lõbusamalt tunda. Seal on vahest nii igav, kus
mina istun.”
***
Kõik tahtsid saada kutseid presidendi vastuvõttudele. Kuna see käis Herberti kaudu, siis
ta oli soovijatega püsti hädas ja kurtis seda
kord vanahärrale. Päts vastas: “Saatke aga
kutse, siis on üks vaenlane teil vähem. See
läheb ju teie kaela, mitte minu.” Pr. Markus,
saadiku abikaasa, oli öelnud Raidnatele, et
nad katsuks Herbertit mõjutada, et saaks
kutse Kadrioru lossi vastuvõtule. Kord telefoneeris Terese Rei. Herbertit ei olnud kodus.
Ütles mulle: “Palun ütelge edasi oma abikaasale, et proua Rei on Tallinnas.” Ütlesin Herbertile, et proua Rei teatas, et ta on Tallinnas,
ei tea mis ta soovib. “Tahab kutset saada, mis
muud,” arvas Herbert.
Grabbi ja välisministeeriumi protokollišeff
– alguses Kirotar, siis Tuldava – koostasid
Kadrioru lossis toimunud presidendi (varem
riigivanema) diplomaatiliste vastuvõttude
lauaplaanid. Plaani tehti sageli meie kodus
ja see oli peadmurdev töö. Dinee istekohtade
plaan oli välja pandud eesruumi. Iga mehe
kohus oli seda vaadata ja oma lauanaabrist
daam lauda tuua.
Kord Läti saadik Krieviņš ei leia ega leia
oma kohta, käib ja käib oma daamiga ümber laua. Herbert läheb küsima, et mis viga. Krieviņš kurdab, et seal, kus plaani järgi
peaks nemad istuma, istub juba keegi. Selgus,
et nimekaardid olid laua ühel poolel asetatud
valele poole taldrikut ja külalised istusidki
valesti Laidonerist alates. Herbert seletas
Laidonerile, mis juhtunud. Viimane vabandas ja istus oma õigele kohale, selle järel ka
teised ja Krieviņši koht vabanes. Krieviņš ütles hiljem Herbertile: “Ma helistan homme
Riiga ja teatan, et Läti saadikule polnud Eesti
presidendi lauas kohta.” Seda ta muidugi ei
teinud, tegi nalja.
Teinekord, see oli vist vabariigi aastapäeval, oli välisminister Selter teatanud, et kuna
ta ei jõua Genfist õhtusöögi ajaks tagasi, siis
ei saa ta osa võtta. Järsku, kümme minutit
enne algust, on Selter kohal, ilma et ta oleks
ette helistanud. Selter vabandab, aga Grabbi
ütleb, et teile ei ole kohta, lauaplaani ei saa
enam ümber teha, külalised juba saabuvad.
Selter palus end asetada kuskile laua otsa,
seal pealegi lõbusam. Nii tehtigi. Kuid asi
nõudis vahepealset seletust, sest tähtsad külalised, eriti välisdiplomaadid, ei teadnud ju
põhjust, miks Eesti välisminister on asetatud
nii tähtsusetule kohale laua otsa.
***
***
Päts kutsus Herbertit tavaliselt “kolonel”,
mitte “kolonel Grabbi”. Kord oli Päts ka
meie pool õhtusöögil. See oli veel siis, kui
elasime lossi tiibhoones. Koos oli kitsam
seltskond, õhtusöök oli ainult härradele.
Laupäeviti käis Herbert sageli Pätsiga lossi
saunas, kolmandana oli tihti kaasas Kirotar,
vahel ka Tambek.
***
Pätsil oli ehitamise ja loomise kirg – võib-olla
päris ta selle oma isalt, kes oli ehitusmeister.
Samuti tundis Päts suurt huvi põllumajanduse
vastu, tundis, et oli põllumees ja arendas oma
talu Kose-Lükatil. Päts soovitas ka Herbertile võtta omale koht Õismäe asunduses, mida
Herbert tegi. Sõja ajal oli meil sellest kasu.
***
Pätsile meeldis teatris käia, eriti operette
vaadata, kus ta eriline lemmik oli Milvi Laid.
Herbert oli vahel päris üllatunud, kui pärast
Tuna 1/2008 93
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
Vasakult: Herbert Grabbi,
Ella Grabbi, prl. Tikenberg,
Helgi Päts ja Viktor Päts
suvitamas Narva-Jõesuus,
1936.
päevatööd Päts ütles: “Lähme nüüd teatrisse!” Kord olin mina all saalis samal etendusel,
kus president poeg Viktori ja miniaga ja Herbert istusid loožis. Helgi ja Viktor märkasid
mind ja viipasid tervituseks. Päts: “Miks ta
seal all istub, kutsuge üles!” Vaheajal Herbert tuli ja viis mind üles. Loožis serveeriti
võileibu, jooke.
Paaril korral istusime Herbertiga “Estonia” presidendiloožis kahekesi. Presidendiloož asus lava poole vaadates vasakut kätt.
Päts pakkus, ütles et mis see seisab tühjana. Suupisteid ja jooke meie ei tellinud, see
oli teatris päris kallis lõbu. Pärast väsitavat
tööpäeva jäi Herbert mõnikord ooperi ajal
tukkuma. Mäletan, kuidas ta silmad lahti lõi,
kui “Tannhäuseri” koor hakkas valjult laulma.
Talle meeldisid rohkem sõnalavastused.
***
Pätsi haigusest räägiti tõsiselt. Üks ta hädasid
podagra ehk gout. Pätsi ihuarstiks oli Raukas,
mõnikord kutsuti ka Dunkel’iks. Päts ei saanud vahel päevade kaupa voodist välja, ei
saanud saabast jalga. Kui ta koos Grabbiga
Poolas käis, ravis end mitu nädalat kuskil
kuurordis mineraalvetega podagra vastu.
Kord kui olime Laidoneride pooleraviisiliselt külas, oli seal ka Päts. Nägin teda ka
mujal seltskonnas. Pätsile meeldis vestelda,
mõtteid vahetada. Ta ei joonud viina ega
94 Tuna 1/2008
veini, või kui vahest võttis, siis klaasi. Kuid
talle maitses šampanja, aga seda ta just ei
tohtinud juua podagra ja suhkruhaiguse tõttu. Pätsil oli õhtusöökide ajal alati eri värvi
klaas mineraalveega. Mõnikord ta aga siiski
jõi šampust. Kord tuli Herbert koju ja ütles:
“Ma passisin küll peale, aga ikka ta jõi šampanjat. Nüüd on ta jälle paar päeva haige.
Mida ma ajakirjanikele ütlen?” Järgmisel
päeval tuligi ajakirjanikke manitseda, et
nad presidendi haigestumist lehte ei paneks.
Herbertil tuli oma kohal täita ka pressišefi
ülesandeid, vastavat eriametnikku siis ju ei
olnud.
***
Ühel vastuvõtul Kadrioru lossis oli kell juba
tublisti üle kesköö, aga Päts ei lähe ära. Tava
kohaselt ei saa siis ka välissaadikud ja teised külalised enne ära minna. Herbert andis
Pätsile mitu korda kaudselt märku – seda ka
mitme külalise palvel –, et oleks aeg lõpetada,
otseselt ei sobinud seda presidendile ütelda.
Viimaks Päts taipas ja lahkus. Kõik said koju
minna.
***
Laidoneride pool käisime külas mitmel korral, olime ka nende hõbepulmas 1936. aastal,
millest on olemas kolm grupipilti, üks mees-,
teine naiskülalistega ja kolmas kõik ühiselt.
Hellar Grabbi / Ella Grabbi mälestusi
Laidonerid elasid neile kuuluvas ruumikas
majas Õllepruuli tänaval. Nende päralt oli
alumine korrus, teisel korral elas kindral
Brede abikaasaga, kelle juures käisime tihti.
Proua Laidoner ja kindral Brede musitseerisid sageli üheskoos klaveril, nad isegi esinesid
kord välisministeeriumis diplomaatkonnale
ühel vastuvõtul, kus ma viibisin. Kuigi olen
Laidoneride kodus käinud, ei astunud ma
kunagi tema kabinetti, kuid olen kuulnud
Jaaksonilt ja Bredelt, et Laidoneril oli väga
suur ja mitmekesine raamatukogu, iseäralikult olla ta kogunud haruldasi ja väärtuslikke
raamatuid.
Proua Laidoner, kes oli poolatar, õppis
ära eesti keele, ja hästi. Ta õppis süstemaatiliselt, võttis keeletunde, luges eesti kirjandust,
vestles eesti keeles igal võimalusel.
Päts ei oleks enam teist ametiaega presidendiks olnud. Pätsi järglaseks oleks tõenäoliselt saanud Laidoner, see oli peaaegu
et otsustatud. Nii arvas ka Herbert. Laidoneri ümber oli mingi eriline austuse aura.
Ohvitseride seas oli Laidoner väga kõrgelt
lugupeetud ja see austus ei tulnud ainult
Vabadussõjast.
Laidoner andis nõu välismaale sõitvatele ohvitseridele: “Kättpidi teretamisel ärge
kummardage. Olge viisakas, aga hoidke pea
püsti ja vaadake silma.”
***
Järgmise presidendina soovis Päts näha Laidoneri. Poliitikud ei oleks ehk olnud sellega
nõus. Vastuvõttudel-dineedel oli Laidoner ja
mitte peaminister number kaks ning istus Pätsi vastas, kus muidu oleks istunud perenaine.
Esimene daam oli proua Laidoner, kes istus
Pätsi paremal käel, vasakul käel istus peaministri abikaasa.
Seda, et Päts ei mõtle enam teist ametiaega presidendiks jääda, järeldasime ka tema sõnadest, siis kui kõne alla tuli Herberti
võimalik siirdumine teisele töökohale. Päts
ütles: “Kolonel, olge veel need mõned aastad,
mis mina president olen.” (“Mõned aastad”
oleks tähendanud kuni 1944. aastani! Presidendi ametiaeg oli põhiseaduse järgi kuus
aastat, Päts valiti 1938. – H. G.)
***
Herbertile tehti korduvalt ettepanekuid
või sondeeriti pinda töökoha vahetamiseks.
Välisministeerium soovis Grabbit algul protokolliülemaks ja siis välisminister Selter
pakkus talle administratiivosakonna juhataja kohta. Herbert oli siis 42-aastane ja kui ta
pakkumisest Pätsile rääkis, ütles Päts: “Minu
elu õieti algas neljakümneselt, kuid ma hästi
ei tahaks teid ära lasta, aga otsustage ise.”
Sõber Jaakson ütles Herbertile: “Ei soovita
minna, ühe sõjaväelase nad sõid sealt juba
välja”, vihjega Traksmaale. (Kindralmajor
August Traksmaa teenis välisministeeriumis
1936–1938, olles vahepeal saadikuks Moskvas. – H. G.)
Laidoner ja Reek tahtsid Grabbit saata
sõjaväeatašeeks Berliini. Ühel vastuvõtul
Kadriorus võttis Reek mul käe alt kinni, jalutas mind veidi seltskonnast eemale ja ütles:
“Kas te ei arva, et aeg oleks te abikaasal juba
kohta vahetada?” Mul tuli mõttesse vastata:
“Aga president ei lase teda ju ära.” Selle peale
kostis Reek: “Jah, seda ma teame. Aga meil
läheks teda mujal vaja.”
Mitmed ohvitserid ootasid Grabbi koha
vabanemist. Oli teada, et seda kohta ihaldas
kolonel Saarsen, samuti Herberti hea sõber
Raidna ning teised. Kuna Herbert jäi presidendi vanema adjutandi kohale kauemaks,
kui ette nähtud, siis – et mitte kinni pidada
tema karjääri – tõsteti see ametikoht võrdseks diviisi staabiülema kohaga.
***
Herbertil tuli täita esindusülesandeid ka ilma
Pätsita, tema asemikuna. Kord oli president
kutsutud kas Scheeli panga või Klaus Scheeli
enda juubelile, kuid ei saanud minna, saatis
Grabbi oma esindajana. Herbert rääkis pärast, et teda oli suurepäraselt vastu võetud,
peaaegu nagu presidenti.
***
Herbert oli teenistuses päevast päeva. Päts ei
saanud sellest aru. Kord Orul Herbert palus
puhkust. Päts ütles: “Kolonel, siin te olete ju
nagu puhkusel.” Grabbi: “Mis puhkus see
on, ei saa kellegi poole küllagi sõita. Kogu
Tuna 1/2008 95
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
aeg peab valmis olema.” President andis viis
päeva puhkust ja auto kasutada. Sõitsime
kõigepealt Pärnusse. Peatusime Rannahotellis, arve maksis Pätsi lahkel pakkumisel
presidendi kantselei. Siis sõitsime Jaaksoni
tallu Valgamaal Helme lähedal. Seal oli ka
teisi Jaaksoni häid tuttavaid. Mäletan Katastriameti juhatajat Karl Puhvelit abikaasaga.
Pika masti otsas lehvis külaliste saabumise
puhul Eesti lipp.
***
Grabbi vahekord Pätsiga oli väga usalduslik.
Ta kuulis palju, aga Päts usaldas teda, sest
Herbert vaikis nagu haud. Ükskord Herbert
ütles mulle, et ühe Poola diplomaadi abikaasa, nimi ei tule meelde, saab ordeni laste toetamise eest. Herbert pidi minema autasu üle
andma. Mina rääkisin sellest prantsuse keele
tunnis. Keegi helistas Rootsi saadiku abikaasale, kes helistas Poola daamile ja õnnitles.
Kuid Herbert ei saanud minna. Tekkis piinlik
olukord. Herbert küsis, kas ma olen sellest kellelegi teatanud. Tunnistasin üles, et mainisin
seda keeletunnis. Pärast seda ma olin palju
ettevaatlikum, aga mees rääkis mulle senisest
veelgi vähem.
***
Pätsi vanem poeg Leo Päts ei armastanud
seltskonnas olla, kuigi isa soovitas tal osa
võtta ja vahel isegi sundis teda kohale tulema. Selle asemel Leole meeldis soni pähe ja
töömeheriided selga panna ning presidendi
talus Kosel tööd teha. Jutud tema kohtlaneolemisest on ilma igasuguse aluseta. Leo Päts
oli arukas inimene ja kompetentne jurist. Pätsi noorem poeg Viktor oli aga just vastupidi
– väga seltskondlik. Käisime tema ja Helgi
pool tihti külas ja nemad meil.
***
Tambeki koht presidendi kantseleiülemana
vastas ministri abi (nüüdses keeles ja mõttes ministri asetäitja – H. G.) kohale. Ka
Tambek käis meie pool korraldatud bridžiõhtutel. Herbert ütles, et koostöö Tambekiga
ei ole nii kerge, kui see oli riigisekretär Karl
Terrasega. Kord oli Terraste pool poja Aleksi
96 Tuna 1/2008
kooli või leeri lõpetamise puhul pidu, kuhu
oli kutsutud kogu vabariigi valitsus eesotsas
Eenpaluga. See peeti Terraste korteris lossi
tiibhoones. Väga hea läbisaamine oli Herbertil ka Kirotariga. Välisministeeriumist tundsimegi kõige paremini teda, Haman-Tuldavat
ja Oskar Öpikut.
***
Kindralmajor Jaakson oli popsniku poeg, pärit Helmest. Kasvas üles vaesena. Rääkis, et
oli suur asi, kui lapsed said puu otsast maha
kukkunud õuntest keedetud magusat õunasuppi. Autasuna Vabadussõja teenete eest sai
ta Pokardi mõisasüdame Helmes, Valgamaal.
Tal oli õde ja kaks venda. Vanem vend hakkas pidama Pokardi talu, noorem vend, kapten August Jaakson, oli samuti ohvitser, kes
teenis rida aastaid sõjavägede ülemjuhataja
kindral Laidoneri adjutandina. Aleksander
Jaakson oli suurte teadmistega ja väga tark.
Ta lõpetas sõjaväeteenistuse kõrvalt Tartu ülikooli õigusteaduskonna cum laude, kõik hinded maxime sufficet. Ta oli ka hea kõnemees.
Seltskonnas võis ta mõnikord olla robustsema
kõnepruugiga, isegi ropendada, mida Herbert
seltskonnas kunagi ei teinud.
Kord kutsus Päts mind erajuttu rääkima.
“Mulle tulevad halvad jutud proua Jaaksoni
kohta,” ütles Päts. “Mida teie arvate?” See oli
siis, kui kõne all oli Jaaksoni uueks haridusministriks nimetamine. Olin kimbatuses, see
küsimus tuli ootamatult, vastasin: “Praegu ma
küll ei tea midagi halba, aga mis oli varem,
enne Jaaksoni abiellumist, seda ma ei tea, ma
siis ei tundnud teda.” Tõsi, varjuheitvaid jutte
proua Jaaksoni kohta räägiti, ta olla olnud
enne abiellumist baaridaam. Kuid Jaakson armastas oma ilusat naist väga ja Mary Jaakson
oli meie tutvuse ajal olnud hea sõbranna ning
Jaakson ise oli Herberti parimaid sõpru. Teisiti ma ei saanudki vastata.
***
Üks Herberti parimaid sõpru oli kolonel
Eduard Ahman. Käisime tema ja tema abikaasa Hertaga tihedalt läbi. Ahman oli Reinu
ristiisa. Kui ta meid Kadriorus külastas, küsis
ta alati: “Kuidas elab väike prints?” Käisime
Hellar Grabbi / Ella Grabbi mälestusi
Ella Grabbi poegade
Hellari ja Reinuga
1938. a.
nende tütre Hedda leeripeol. Seal oli väga
huvitav seltskond, teiste hulgas Adson Marie
Underiga ja Otto Tief abikaasaga. Ahman,
Adson ja Tief olid sõbrad sestsaadik, kui nad
käisid üheskoos Pihkvas maamõõtjate koolis.
Marie Under oli suursugune ja tagasihoidlik,
ma ei julgenudki teda kõnetada. (Ahmani
viimane vabariigiaegne teenistuskoht oli sõjavägede staabiülema teine asetäitja. Ta lasti
maha Norilskis 20. VII 1942. – H. G.)
***
Kui 1934. aasta ümberkorraldustega kadus
ära kindralmajor Jonsoni ametikoht, oli talle uut teenistuskohta vaja. Pensionile ta ei
tahtnud ega saanud minna, tal olid suured
võlad, need vajasid kinnimaksmist. Ta pandi
riigivanema käsunduskindraliks, millist kohta
varem polnudki. Kui Päts sai riigivanemast
presidendiks, sai Jonsonist presidendi käsunduskindral. Seal polnud tal teha suurt midagi,
vaid harvad esindusülesanded, milleks hästi
sobis tema kui ratsaväekindrali uhke pidulik
munder. Ta mängis bridži ja jõi, tervitas saadikuid ja teisi väliskülalisi, tantsitas daame.
Ta oli sümpaatne ja viisakas, tore inimene.
Kõik olid tema sõbrad. Ta puudus sageli töölt,
teda otsiti siis päevade kaupa taga. “Minu
kantselei on minu taskus,” tavatses ta ütelda.
Jonsonil olid suured teened Vabadussõjast.
(Kindralleitnandiks ülendatud Gustav Jonson
nimetati Punaarmeesse lülitatud Eesti sõjaväe põhjal moodustatud 22. territoriaalkorpuse ülemaks. Jonson arreteeriti Moskvas ja
hukkus 15. XI 1942 vangistuses. – H. G.)
***
Üks kõige kenamaid Eesti kõrgemaid ohvitsere oli kindralmajor August Kasekamp. Kui
Herbert ja Kasekamp mõlemad Tondil teenisid, käisime vastastikku külas. Kasekampidel
oli neli last, kolm poega ja tütar. Kasekamp
oli vist ainukene Eesti ohvitser, kes lõpetas
Belgia Kõrgema Sõjakooli, mis oli prantsuskeelne. Ta komandeeriti koos mitmete
teiste kõrgemate ohvitseridega juunis 1941
Moskvasse, kust ta enam tagasi ei tulnud. Ta
hukkus Venemaal. (Moskvas Kasekamp arreteeriti ja ta hukkus 5. X 1942 vangilaagris.
– H. G.)
***
Kindralmajor Richard Tombergi pidasid tema
kolleegid targaks meheks. Ta oli üks esimesi,
kes läkitati Prantsuse Kõrgemasse Sõjakooli.
Ta tegi kiiret karjääri ja oli eluaastailt kõige
noorem Eesti kindral. Tombergi peeti kindral
Reegi soosikuks, selles nähti üht tema kiire
karjääri põhjust. Mina puutusin Tombergiga
vähe kokku, ta ei käinud läbi selles seltskonTuna 1/2008 97
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
nas, kus mina liikusin. Isegi ametlikel vastuvõttudel oli teda vähe näha, kuigi ta oli lennuväe ja õhukaitse ülem. Ka Rotalias võis teda
vaid harva näha. Üks teine Reegi soosik oli
Johannes Soodla. Millegipärast saadeti Soodla Prantsuse Kõrgemasse Sõjakooli alles 1939.
aastal, kus tal tuli vaevalt alustatud õpingud
puhkenud sõja tõttu pooleli jätta.
***
Kindral Reeki peeti upsakaks ja auahneks,
kuid võimekaks. Kõrgelt hinnati ta teeneid
Vabadussõjas. Reeki kutsuti “Laidoneri poomisnööriks”, sest paistis, et ta ihaldab Laidoneri kohta. Poola välisministri Becki puhul
oli Laidoneri juures Viimsis suur vastuvõtt.
Herbert läks presidendiga ja ütles, et mulle
tuleb Jonson autoga järele. Jonson tuli, aga
ilma autota, mis oli katki läinud. Kuid Jonson
oli juba palunud Reeki meid peale võtta, mida Reek ka tegi. Mina ja Reek istusime taga,
Jonson ees. Sel sõidul Viimsi Reek ei rääkinud autos minuga ühtki sõna. Jonson katsus
oma jutuga vaikust leevendada.
Reegi tütar oli ühel suvel meie juures Orul
päev otsa, kui Reek naisega oli lossis mingil
üritusel. Kord Reek ise ööbis Orul meie pool.
Siis ta ikka rääkis minuga. (Kindralleitnant
Nikolai Reek, kauaaegne EV kindralstaabi
ülem ja viimane juunipöördeeelne sõjaminister, hukkus 12. III 1942 Ussolje laagris
Kaama jõe ääres. – H. G.)
***
Herberti kolleegidest oli mulle kindral Brede
kõige sümpaatsem. Keegi ei kõnelenud temast kunagi halvasti. Herberti lähemad ohvitseridest sõbrad olid koondunud Brede
ümber, kes oli suur isiksus. Bredel oli võimalus Saksamaale ümber asuda, ta isa oli päritolult riigisakslane. “Kui Eesti Vabariik on
mind kindraliks teinud,” ütles Brede, “siis ei
lahku ma siit.” Kindral Brede abikaasa Sofia,
kes oli ukrainlane ehk, nagu siis öeldi, väikevenelane, õppis vabalt eesti keelt kõnelema,
aga rääkis seda märgatava aktsendiga. Sofia
Brede oli haruldaselt kena inimene. Vene ja
Saksa okupatsiooni aastail elasime mõnda
aega Bredede korteris Rahumäel. (Kindral98 Tuna 1/2008
major Herbert Brede jagas oma sõprade saatust, ta lasti maha Norilskis 6. X 1942. Sofia
Brede jäi Eestisse ja suri Tallinnas 23. VII
1962. – H. G.)
***
Kolonel Raidna ja ta abikaasa Dagmariga olen olnud tuttav kõige kauem, tutvusin
Dagiga juba enne, kui ma Herbertiga abiellusin. Käisime Raidnatega tihedalt läbi.
Külastasin neid ka Varssavis, kus Raidna oli
Eesti sõjaväeline atašee. Kuna Raidnad, eriti
Dagi, olid kultuurihuvilised, siis võis nende
kodustel vastuvõttudel kohata huvitavaid isikuid, nagu muusik Raimund Kull, kunstnik
Adamson-Eric ja kirjanik Semper. (Kolonel
Herbert Raidna lasti maha Norilskis 20. VII
1942. Dagmar Raidna suri Rootsis kõrges vanuses. – H. G.)
***
Poola saatkonnas oli vastuvõtt välisminister
Becki Eestisse saabumise puhul. Kui ma saali
sisenesin, seisis ukse lähedal neli meest. Teretasin kolme kättpidi, aga neljas ei võtnud mu
kätt vastu, pani viisakalt oma käed selja taha.
See oli kelner. Herbert noomis mind – kas sa
siis ei pannud tähele, et temal oli must lips
ees, teistel aga valged! Kindral Brede lohutas mind ja rääkis, et kui tema oli lõpetanud
kadetikooli Peterburis, oli ta ühel suuremal
vastuvõtul, ise ähmi täis, suudelnud ridamisi
seina ääres istuvate daamide kätt. Järsku pahvatati naerma – ta oli haaranud ühe daamide
vahel istuva mehe käe ja seda suudelnud.
Teinekord rääkis kolonel Maasing, mis
temaga Riias juhtus, kui oli seal sõjaväeatašeeks: “Panin tähele, et kõik suudlevad ühe
lilla keebiga daami kätt. Mina kah. Selgus, et
polnudki daam, vaid paavsti saadik, nuntsius.
Katoliiklased suudlesid tema sõrmust, mina
aga tema kätt ja ütlesin seejuures “madame”.
Pidin häbi pärast maa alla vajuma.”
See pole aga midagi selle kõrval, millega
sai hakkama Eesti merejõudude ülem admiral
Salza ühel koosviibimisel, mis oli korraldatud
Itaalia sõjalaeva külaskäigu puhul Eestisse.
Parima baltisaksa aadlikasvatuse saanud parun von Salza läks ja palus, galantne vana-
Hellar Grabbi / Ella Grabbi mälestusi
poiss nagu ta oli, Itaalia saadiku abikaasa
tantsima. Aga see hoogsalt keerutlev viis ei
olnud valss, vaid Itaalia riigihümn.
***
Meie pere hakkas suviti Orul käima, kui
komandandimaja valmis ehitati. Olime seal
mitu suve. Kord pidime minema ka jõuludeks Orule, aga Hellaril jäid kurgunäärmed
haigeks. Tal oli tihti angiin. Ja kopsudes olid
plekid. Hellar ei tohtinud ka pikemalt meres
supelda. Arst soovitas tal kopsude pärast istuda väljas männipuude all, et nende õhku
hingata. Männilõhn pidi talle kasulik olema.
Seepärast oligi ta ühel suvel Tatra mägedes,
Poola ohvitseride kuurordis.
***
Kui Soome president Svinhufvud külastas
Eestit 1936. aastal, pidi ta tulema Tallinnast
ka Orule. Aga Pätsi jalg jäi äkki haigeks. Et
võita aega, sõitis Päts juba Orule ette, ootas
Svinhufvudi seal. Seepärast võttis Soome
presidendi Tallinnas vastu Laidoner. Nii võideti aega Pätsi jalule aitamiseks. Svinhufvud
oma kaaskonnaga sõitis rongiga Jõhvi, sealt
autoga Orule. Loss oli just korda saadud.
Herbert muretses ööd ja päevad kõige korraldamisega, aga Pätsi jalg oli nii tundlik, et
ta ei saanud jalga maha panna. Päts ütles oma
ihuarstile Raukasele: “Andke mulle nii kanget
rohtu, et ma seisan kaks päeva jalul.” Ma ei
tea, mida Raukas tegi, aga Päts oli jalul ja sai
Svinhufvudi vastu võtta.
1. augusti õhtu oli ilus ja tuulevaikne. Istusime alguses lossiterrassil. Lossis olid lauad
lõunasöögiks kaetud kahes toas. Ühes olid
mõlemad riigipead ja kõrgemad ametikandjad, nagu ministrid ja saadikud. Meie istusime
teises toas, meiega ühes lauas olid Viktor ja
Helgi Päts ning dr. Raukas, kes istus minu
kõrval. Ta oli Pätsi pärast nii mures, et ükski
suutäis ei läinud tal alla. Päts nägi välja väga
kahvatu, aga pidas vastu. Herbert ütles mulle:
“Kõrgemat isikut ma ei saanud su sünnipäevale kutsuda kui Soome president.” 1. august
on minu sünnipäev, sain 38 aastat vanaks.
Mõlemad riigipead sõitsid Orult Kurtna sõjaväelaagrisse. Jonson läks nendega kaasa.
***
Vene luuletaja Igor Severjanin käis Toilast
tihti Orul presidendiga juttu ajamas.
Kui Herbert reisis Inglismaale, oli temaga osa aega kaasas Viktor Päts. Nad ostsid
Londonis asju Oru ja Kadrioru jaoks. Pärast
sättisid neid Orul üles, vahest pool ööd otsa. Viktor ja Helgi Päts käisid iga suvi mitu
korda Orul. Käisime nendega öösel Pühajões
vähke püüdmas, päeval mängisime tihti koos
tennist.
***
Komplekt Jaan Tõnissoni antiikmööblit osteti
Pätsi korraldusel riigile küllaltki suure summa eest, tõenäoliselt Oru lossi ülalpidamise
summadest. Mööbel läks Oru lossi sisustamiseks. Tõnisson palus Grabbi kaudu audientsi
ja Päts võttis ta vastu Orul, see oli vist 1938.
aastal. Tõnisson olevat kurtnud majanduslikke ja rahalisi raskusi. Pakkus, kas riik saaks
talt ära osta ühe saali sisustuse, antiikmööbli.
Päts oli nõus. Andis ilma hinnast juttu tegemata vastava korralduse. Pärast ütles Herbertile: “Näed, vana Jaan tuli siiski.” Herbert ise
ei olnud kokkusaamise juures. Herbert ütles,
et ta kahtleb, kas Tõnisson oleks sama teinud
Pätsile, mida Päts temale tegi, nad olid erinevad iseloomud.
Mina olen kõnelenud Jaan Tõnissoniga
vaid ühel korral. Tõnisson ei olnud telefoni
teel Pätsi kätte saanud ja telefoneeris siis
Grabbile, presidendile edasi teatamiseks.
Herbert ei olnud kodus, mina võtsin vastu.
Tõnisson ütles: “Ma teatan, et mu poeg Ilmar
on surnud.” Avaldasin sügavaimat kaastunnet.
***
Herbert küsis minult, et Päts on huvitatud,
kuidas nägi välja Poola presidendi suveresidents Zakopanes, kust ma olin just tagasi
tulnud. Kas see on kenam kui meie Oru loss?
Kui Päts kuulis minu arvamust, et Oru loss on
kenam, siis oli tal olnud väga hea meel.
***
Orul peeti korp! Estica suvepäevad. Päts
oli nende auvilistlane. Ettevalmistused olid
Tuna 1/2008 99
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
käigus korp! Rotalia suvepäevade korraldamiseks 1940. aastal. Ka Herbert oli sellega
tegevuses. Kindralid Lossmann ja Jaakson
pidid meil ööbima. Pealetulnud sündmuste
tõttu jäid päevad ära.
Augusti lõpul 1939 tegi president viimaseks jäänud suure diplomaatilise vastuvõtu
Orul. Õhkkond oli närviline, eriti närvilised
olid poolakad. Arutati kas puhkeb sõda, kas
Hitler ründab Poolat.
***
Presidendi kantseleis käis tihti toetusepalujaid, kes vahel rääkisid ka Herbertiga. Käis
tuntud kultuuritegelasi. Üks visamaid oli luuletaja Visnapuu. Herbert kurtis, et alles ta sai
raha juubeli tähistamiseks, aga nüüd soovib
jälle. Kui ta kolmat korda tuli, siis öeldi ära.
Kardeti et raha läheb sõpradega joomapeo
korraldamiseks.
***
Ühel ilusal septembripäeval sõitis Herbert
autos koos Pätsiga Toompeale, valitsuse
koosolekule. Kui sõideti läbi elust pulbitseva
kesklinna ja mööda kihavast turuplatsist, nägi Herbert, nii ta mulle rääkis, esimest korda
Pätsi silmis pisaraid. Päts ütelnud: “Vaene
eesti rahvas, sa ei tea, mis sind ees ootab.”
Selter oli parajasti teist korda Moskvas, koos
delegatsiooniga. Kas saavutame kokkuleppe,
või tuleb sõda. Hiljem ütlesid Grabbi, Raidna
ja mitmed teised ohvitserid, et siis, enne baaside lepingu vastuvõtmist, oleks pidanud
vastu hakkama, auga surema. Nad ootasid
selleks käsku.
***
Kui 1939. aasta sügisel toimus baltisakslaste ümberasumine, lahkusid Saksamaale ka
mitmed tuntud sõjaväelased. Nende seas oli
nii sakslasi, nagu vanade ja kuulsate aadlisuguvõsade liikmed Buxhoevden ja Salza, kui
ka eesti päritolu mehi, nagu kindralmajor
Riiberg ja kolonel Kursk, kuid neil võis olla
perekondlikke sidemeid sakslastega. Laidonerile ei meeldinud, et rahvuselt eestlased
ümber asusid. Ta oli eriti pahane kolonel
Kurski peale, ütles: “See, et eestlasest ko100 Tuna 1/2008
lonel Hitleri kutsel Saksamaale läheb, on
häbiplekk.”
Ratsaväe kolonel Buxhoevden ja kontradmiral Salza olid mõlemad sel ajal juba erus.
Võimalik, et nad tegevväest ei oleks Saksamaale lahkunud. Mõlemad olid Eesti ohvitserkonnas väga lugupeetud nii elukutseliste
sõjameestena kui inimestena. Buxhoevden
lasi oma talus Saaremaal tappa sea ja võttis
lahkumise puhul koos sulastega napsu ja sõi
seapraadi. Nii temal kui Salzal olnud Eesti
ohvitseridega jumalaga jättes silmad märjad.
***
Kohe pärast kirjanik A. H. Tammsaare surma
tuli pr. Käthe Hansen meie juurde koju Herberti jutule ja palus Herbertit presidendile
ette kanda, et tema ja lapsed on väga raskes
majanduslikus olukorras ja ta vajab rahalist
toetust. Tal ei olla raha isegi matuste jaoks
musta kleidi ostmiseks. Herbert rääkiski Pätsiga ja president oli sellega nõus ning proua
Hansenile määratigi teatud summa raha,
aga kui palju, seda ma ei tea. Kuid raha anti Tammsaare sõbra advokaat Eliaseri kätte,
sest teati, et pr. Hansen ei oska rahaga ümber
käia. Pätsi kaudu antud summa oli eraviisiline ja tuli tõenäoliselt presidendi kasutada
olevatest summadest. Peale selle korraldati
Tammsaarele riiklikud matused.
President ise ei võtnud osa “Estonia”
kontsertsaalis toimunud mälestusaktusest,
aga saatis sinna oma isikliku esindajana kolonel Grabbi. Herbert võttis ka minu kaasa.
Hellar viibis saalis meist eraldi, oli Hansenite
poja Eeriku klassikaaslaste esindaja. Herbert
läks ka Metsakalmistule, kus peeti ilmalik
mälestustalitus, mina ei läinud, oli päris paha märtsiilm.
Tammsaaret ja ta abikaasat olin kohanud
juba mitmed aastad varem, siis kui Hellar ja
Eerik Hansen astusid mõlemad Riikliku Inglise Kolledži esimesse klassi ja istusid ühte
pinki. Pr. Hansen käis poja koolipingilt tolmu
pühkimas ja käitus mõnikord veidi imelikult.
Kui ma Hellarit Eeriku poole mängima viisin,
siis kohtasin seal ka Tammsaaret, kes tuli oma
toast välja veidi juttu ajama.
Hellar Grabbi / Ella Grabbi mälestusi
***
Kevadel 1940 lõpetas Hellar Riikliku Inglise
Kolledži III klassi ja pidi jätkama sügisel samas koolis. Matti Päts oli selle kooli I klassi
sisse kirjutatud ja näitas meile uhkusega kooli
juba valmis ostetud ilusat mütsi. See oli kunagi suve hakul, kui küsisin presidendilt: “Kas
te tõesti arvate, et poisid sügisel lähevad kolledžile ehitatud uude koolimajja Narva maanteel?” Päts vastas: “Aga muidugi, proua.”
***
Juuni alguses Orul president näitas mulle
Stalini poolt talle kingitud hõberaamis portreefotot pühendusega: “Gospodinu K. Pjats
na dobruju pamjat 2.1.40 I. Stalin.” (“Härra
K. Pätsile lahkeks mälestuseks 2.1.40 I. Stalin.”) See pilt jäigi Oru lossi, nagu Herbert
teadis ütelda. Juunikuul olime Orul, riigipöördest Tallinnas mul isiklikke meenutusi
ei ole.
***
Ühe oma viimase käskkirjaga saatis president
Päts kolonel Grabbi kolmeks kuuks puhkusele. Enne Kadriorust lahkumist maksis Herbert kinni isikliku viinaarve, mis ta viimastel
kuudel oli allkirja vastu lossi tagavaradest
saanud. Oli päris suur arve, ta oli võtnud ka
mõne sõbra jaoks, paremaid jooke oli juba
raske poest saada.
***
Kuna president oli kohast loobunud, siis tal
ametiautot enam ei olnud ega antud seda
ka kasutada. Poeg Viktor tuli talle järele ja
viis oma autoga Kosele. Enne lahkumist andis vanahärra Herbertile kirja, mille palus
toimetada Soome saadiku Hynnineni kätte.
Seda märgukirja-sarnast läkitust on hakatud
kutsuma Pätsi poliitiliseks testamendiks. Kiri
seisis nädalapäevad meie käes. Presidendil jäi
isiklikke asju ja toiduaineid lossi, mida ta palus Herbertil Kosele tuua. Ta tegigi seda ning
see oli, kui ta nägi Pätsi viimast korda. Pärast
oli tal hea meel, et presidendil oli konserve ja
muid vajalikke talle toimetatud asju küüditamisteekonnale kaasa võtta.
“Härra kolonel, te olete julge mees, et
siia tulite. Iga põõsa taga on püssimees,” ütles Päts Herberti saabudes. Vahimehi olnud
tõesti märgata. Pärast asjade üleandmist arutas Herbert vanahärraga kirja küsimust. Ta
kõhkles seda ise viimast, olles kindel, et teda
jälitatakse ja et ka Soome saatkonna ees on
valve, – teda võidakse läbi otsida ja kiri ära
võtta. Nad arvasid, et parem on, kui selle viin
mina, keda nuhid vast ei tunne. Pealegi olin
Hynnineniga isiklikult tuttav, olles temaga sageli kokku puutunud ja vestelnud diplomaatilistel ja seltskondlikel vastuvõttudel, seda
ka õhtusöökidel Soome saatkonnas. Paavo
Hynninen oli vanapoiss. Ta rääkis hästi eesti
keelt ja oli sümpaatne inimene. Talle meeldis
daamideõhtuid korraldada, kus mõnigi kord
olla šampanja otse voolanud. Saatkonnas oli
väga uhke ja nägus sisustus.
Kirja viisin Toompeal paiknevasse Soome
saatkonda päev pärast presidendi äraviimist,
seega 31. juulil. Herbert teatas ette, et ma
tulen. See oli üsna suur kiri, kahes ümbrikus.
Pealmise, suurema sees oli väiksem, kuhu
peale oli kirjutatud midagi. Vahepealseil päevil olin uudishimust ütelnud mehele: “Vaatame, mis sees on, teeme lahti!” – “Kas sa oled
hull?” vastas ta ja keeldus.
Nii et mina teadsin ainult, et ümbrikus on
mingi kiri Pätsilt. Võimalik, et Herbert teadis
rohkem, aga ta mulle sellest ei rääkinud. Kirja viies natuke kartsin ka. Vaatasin ringi, kas
näen “salasid”. Kes mind saatkonna uksest
sisse lasi, ei mäleta. Ütlesin: “Ma tulin tähtsas
asjas. Kas saadik võtaks mind vastu. Mu nimi
on Ella Grabbi.” Mind juhatati kohe saadiku
juurde. Hynninen oli parajasti tegevuses oma
asjade pakkimisega. Andsin kirja ja ütlesin
talle, et Päts viidi eile ära. Hynninen vastas, et
ta on sellest kurvast sündmusest juba teadlik.
Vestlesime umbes kümme minutit.
***
Pärast juunipööret uuris uus, nõukogude
võim põhjalikult Herberti tagapõhja, majanduslikku seisu ja rahaasju. Muu hulgas käis ta
korduvalt Riigikontrollis. Kaebusi ta vastu ei
olnud. Tal ei olnud vaenlasi, kes neid esitaks.
Kuna Herberti isa oli olnud vabrikutööline,
siis aitas ka proletaarne päritolu. Eriti uuriti
Tuna 1/2008 101
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
võimalikke eksimusi seoses töökohaga Kadriorus ja väikese taluga Õismäe asunduses.
Maa oli saadud 99 aasta rendilepingu alusel,
hoone ehitas Asundusamet, selle eest maksis Herbert. Ta pidas raamatut, kuhu kõik oli
üles märgitud. Muud varandust meil ei olnud.
Kuigi Herbertile oli tehtud soodsaid ettepanekuid aktsionäriks hakata, oli ta need tagasi
lükanud.
***
Kui me Kadriorust augusti algul välja kolisime, läksime kõigepealt Õismäele. Herbert
hakkas seal tööle, maad ja maja korrastama.
Mõne nädala pärast kindral Jonson telefoneeris Mälgu juurde – meil ei olnud Õismäel
telefoni, kasutasime naabri, kirjanik Mälgu
oma – ja kutsus Herberti tähtsas küsimuses
staapi. Jonson teatas, et kavatseb teda määrata ühele madalale teenistuskohale Tartusse.
Herbert kõhkles, see tähendas Nõukogude
väkke astumist. Grabbi: “Mis siis, kui ma
keeldun? Pealegi mul on praegu puhkus.”
Jonson: “Kallis sõber, võta koht vastu, muidu võetakse sind varsti kinni.” Herbert sai
peatselt venekeelse telegrammi Moskvast:
“Õnnitlused Punaarmeesse kinnitamise puhul polkovniku aukraadis.”
***
Olime Õismäel kuu aega. Kui Herbert läks
Tartusse, kolisime Raua tänavale nr. 48, mereväeinsener Veeruse majja, kus saime poole
major Riibergi korterist teisel korrusel. Veerus naise ja kahe tütrega elas ise alumisel
korral.
Kui Herbert tuli Tartust puhkusele, küsis
ta: “Kas kodus viina on?” Ta ei küsinud süüa.
Herberti kolleeg ja sõber Raidna ütles: “Meie
elule on joon alla tõmmatud. Iga päev, mis
üle selle, on meile kingitud.” Panin tähele, et
sel ajal Herbertil olid kui haavatud inimese
silmad.
***
Jaakson võeti kinni Vabadussõja teenete eest
saadud talu põllult Helmes ja viidi Tallinna
vanglasse. Sealt õnnestus tal ühe valvuriga
saata kiri naisele, et vajab pesu ja pealisrii102 Tuna 1/2008
deid. Mary saigi talle riideid viia ja musta
pesu ja vanad riided koju tuua. Kui ta aga
teistkord mehele pakki viima läks, ei võetud seda vastu, kas keelati üleandmine, või
oli Jaakson juba ära viidud. Mary Jaaksonile
tõi üks Nõukogude sõdur ta mehe kirja, mis
oli antud rongist rongi ja käest kätte. Selles
kindral ütles muu hulgas: “Pea püsti! Kõik
läheb veel hästi.”
Kohtasin 1960. aastatel New Yorgis üht
naist, kes oli olnud koos Jaaksoniga metsatöödel Venemaal Kirovi oblasti vangilaagris.
Ta oli saanud loa oma Ühendriikides elavat
õde külastada. Selle naise enda saatus oli
omapärane. Eesti aja lõpuaastatel elas ta
koos tööstur Kilgasega, kelle vabrikus ta
oli olnud tööliseks. Nad ei saanud abielluda, sest Kilgase naine ei andnud lahutust.
Kilgased pääsesid ümberasumise korras Saksamaale, kuid tema, keda Kilgas oli kõikjal
tutvustanud kui oma abikaasat, arreteeriti
ja saadeti vangilaagrisse. (Kindralmajor
Aleksander Jaakson arreteeriti 13. X 1940
ja hukkus Vjatka laagris Kirovi oblastis 2. X
1941. – H. G.)
***
Sain Herbertilt teate sõita 22. II 1941 Tartusse
ja võtta vanast tagavarast kaasa pudel prantsuse konjakit. Rongilt tulles läksin Kurvitsate
juurde, kus Herbert Tartus olles elas. (Kolonel Jaan Kurvits oli 182. diviisi staabiülem.
– H. G.) Sõime õhtusööki. Kurvits tegi ettepaneku minna Segerlingi restorani. Olimegi
sinna neljakesi teel, kui vastu tuli Hans Kruus,
ülikooli rektor. (Tuntud juunikommunist, oli
peaminister Varese asetäitja, hilisem ENSV
välisminister. – H. G.) “Kuhu te lähete, seltsimehed komandörid?” küsis Kruus. “Mõtlesime minna Segerlingi, seltsimees professor.”
– “Kas ma tohin teiega ühineda? Ma ei ole
õhtusööki söönud.” Kuigi taheti omavahel olla, siis kus sa ikka ära ütled, pealegi oli Kruus
Kurvitsate tuttav. Istusime siis restoranis. Telliti sekser ja karahvin valget viina ning selle
järel veel paar karahvini. Kesköö paiku ütleb Kruus: “Seltsimehed komandörid, kas ei
oleks aeg lõpetada, homme ju tähtis sündmus
ees?” Ettenähtud sündmuseks oli vandeand-
Hellar Grabbi / Ella Grabbi mälestusi
mine Stalinile Punaarmee aastapäeval. Ootamatult ütles proua Kurvits: “Seda, mis meie
mehed homme teevad, ei saagi kaine peaga
teha.” Hetkeks pingeline vaikus. Olukorra
päästmiseks hüppas Kurvits püsti ja pöördus
kiiresti Kruusi poole: “Kuule, lähme minu
korterisse edasi, Grabbil on pudel prantsuse konjakit.” Kruus: “Kui prantsuse, siis see
tuleb ära juua.”
Läksimegi viiekesi Kurvitsate poole.
Kõik kolm meest jõid end võrdlemisi vinti.
Kõige pehmem oli Kurvits, kes korduvalt ütles Grabbile: “Sina lähed ennem kui mina,”
mõeldes arreteerimist. Kruus võttis sellest
kinni, öeldes Grabbile: “Tõesti, ma imestan,
seltsimees polkovnik, et te olete veel sõjaväes.” Kruus käitus väga sõbralikult, oli nagu
oma inimene. Istumine lõppes alles hommikul kell 6.00, siis kui Kruus ära läks.
Kell 11.00 oli vandetõotuse andmine.
Ega mehed sinna minnes veel päris kaineks
polnud saanud. Pärast vannutamist ütles diviisiülem kindralmajor Jaan Kruus Kurvitsale ja Grabbile: “Seltsimehed komandörid,
palun astuge minu tuppa!” Kutsus ainult
neid kahte. Kui uks oli suletud, võttis ta välja
pudeli, kallas kolm klaasi täis ja ütles: “Härrad ohvitserid!” Ta ütles just “ohvitserid” ja
mitte “komandörid”. “Nüüd joome Kostja
terviseks!” 23. veebruar on Konstantin Pätsi
sünnipäev.
***
Diviisi staabiülem kolonel Jaan Kurvits arreteeriti Tartus aprilli alul 1941. Nõukogude
ajal Tartus teenides elas Herbert Kurvitsate
juures. Omavahel viina võttes oli Kurvits
ütelnud: “Sina, Grabbi, lähed enne kui mina.” Aga läks ise enne. Kurvitsa vangistamise ajal oli Herbert parajasti Tallinnas. Ta sai
käsu kohemaid Tartusse sõita ja diviisi staabi
juhtimine üle võtta.
***
Käisin 13. juunil Bredede juures Rahumäel
kindraliga jumalaga jätmas. Ta oli komandeeritud Moskvasse ja pidi koos teiste ohvitseridega lahkuma sellel õhtul. Kui ütlesin
talle nägemiseni, vaatas Brede ringi, kas Sofia
ei kuule, ja raputas siis pead: “Ei, meie vist
enam ei näe.” Koju minnes kohtasin linnas
kindral Kasekampi, kes oli samuti Moskvasse komandeeritud. Soovisin ka temale head
reisi ja jällenägemist. Kasekamp kahtles, kas
jällenägemine teoks saab. Järgnevast kuulsin
hiljem pr. Brede ja pr. Riibergi käest, kes käisid Balti jaamas oma mehi ära saatmas.
Rong läks hilisõhtul. Bredele kui kõrgele
Punaarmee komandörile tuli auto järele, mis
ta Balti jaama viis. Brede vestles perroonil
korpuseülema kindral Jonsoniga, kelle kohvreid parajasti vagunisse tõsteti. Nad olid head
sõbrad juba Vabadussõja päevilt, nüüd olid
selle riigi väes, kelle vastu siis sõditi. Jaama
kogunesid ka teised Eesti kõrgemad ohvitserid, kes saadeti Moskvasse täienduskursustele
sõjaväeakadeemiatesse, nagu neile oli teada
antud. Ohvitseride ja saatjate meeleolu oli
sünge, valitses sügav umbusk ootamatu komandeeringu suhtes. Pr. Riibergile jäi mulje,
et niipea kui kõik kindralid ja ohvitserid olid
astunud vagunitesse ja rong liikuma hakkas,
lukustati vagunite uksed väljastpoolt ja oli
näha valvureid. Tundus, et nad olid arreteeritud.
(Ema rääkis seda siis, kui Läänes ei olnud
täit selgust Eesti ohvitseride saatuse kohta.
Kuid öeldu peegeldab tolleaegset meeleolu.
Selle rongiga läks 23 ohvitseri, nende seas
kuus kindralit. Rongis ohvitsere ei arreteeritud, küll aga vangistati neist 18 peatselt Venemaal ja saadeti vangilaagritesse, kus valdav
enamik hukati või hukkus, nende seas Brede,
Kasekamp, Jonson ja Riiberg. – H. G.)
***
Ira Riiberg, kelle korteris Raua tänaval me
siis elasime, ei tulnud jaamast koju, vaid jäi
pärast oma mehe ärasaatmist ööseks tuttavate juurde. 14. juuni varahommikul sain talt
telefonikõne: “Jumal tänatud, olete veel alles. Kas sa tead, mis linnas sünnib?” Ma ei
teadnud, küsisin temalt: “Mis juhtub?” Pr.
Riiberg: “Inimesi viiakse ära. Vaata aknast
välja!” Vaatasin. Vastasmaja ees seisis veoauto, kuhu ronisid oma kompsudega mees,
naine ja kaks last, naine nuttis. Tõsiste nägudega inimesi oli juba enne neid veoauto
Tuna 1/2008 103
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
kastis. Vaatasin kardinate vahelt, auto vuras
minema. Ma ei saanud ikka täies ulatuses
aru, mis oli sündimas. Olin lastega üksi kodus, Herbert oli Värska laagris.
Pr. Riiberg jõudis keskpäevaks koju.
Rääkis, et hommikupoole ööd toimus suur
küüditamine. Ta oli ööbinud ohvitseride majas Gonsiori tänaval Dagi Raidna juures ja
näinud, kuidas majast pr. Laurits lastega ja
pr. Normak ära viidi. Ruttasin lähedal asuvasse Pinkade elukohta Jakobsoni tänavas.
Seal selgus, et ka Margot ja Friedrich Pinka
koos kolme lapsega on ära viidud. Sellel ööl
viidi sõjaväelaste peredest ka pr. Tombak
tütrega ning teisi. Pr. Riiberg soovitas meil
Raua tänava korterist igaks juhuks ära minna,
küüditamine võib ju korduda. Ta ise kadus
kuhugile.
(Kontrollisin ema mälu. Pinkade saatust
teadsin. Nende kõrval leidsin küüditatute nimekirjast ka kõik teised: ema poolt mainitud
kolonel Karl Lauritsa abikaasa Marie kahe
lapsega, kolonel Artur Normaku abikaasa
Ksenia ja kolonelleitnant Rein Tombaku
abikaasa Alide tütrega. Kolonelid Laurits ja
Normak olid arreteeritud juba varem, Tombak viidi ära Värskast. Kõik kolm lasti maha.
– H. G.)
***
Läksime järgmisel päeval pr. Brede juurde
Rahumäele. Hommikul kell neli koputati
Bredede uksele. Piilusime aknast – juuniöö
oli juba valgenemas – ja nägime nelja sinise
mütsiga tšekaa-meest. Pr. Brede ütles mulle: “Nüüd tulid vist sinu järele.” Teadsime
juba, et Grabbi on Värskast ära viidud, aga
Brede oli Moskvasse komandeeritud. Pr.
Brede ütles uksele koputajatele, ilma ust
lahti tegemata, oma perfektses vene keeles:
“Mina olen kindral Brede abikaasa, mees on
sõjaväeakadeemias Moskvas. Mida te soovite?” Vastuseks tuli vene keeles: “Tehke aga
uks lahti!”
Pr. Brede arvab nüüd, et see on tema, keda tuldi viima. Tal juba igaks juhuks riided ja
saapad valmis pakitud. Ulatab mulle ühe ümmarguse paki: “See jääb sulle.” Teeb siis ukse
lahti. “Kas siin elab Rosimannus?” küsitakse.
104 Tuna 1/2008
Mereväeohvitser Rosimannus elas kõrvalmajas ja me teame, et ta ei ole kodus, on läinud
oma peret maale viima. Tšekistid murravad
Rosimannuse korterisse sisse, leiavad selle
tühjana. Rosimannusele saadetakse sõna, et
ärgu ta koju tulgu.
***
Mulle rääkis pärast sõda Saksamaal üks noorem Eesti ohvitser: “Võlgnen teie mehele
tänu mu elu päästmise eest. Olin Värska
laagris 13. VI 1941. Paljud ohvitserid said
korralduse minna maastikuõppustele. Rivistasime end üles, rivi võttis vastu kolonel
Grabbi kui kohalviibijatest kõige kõrgem ohvitser. Grabbi andis mulle mingi käsu, mis
viis mu laagrist eemale. Kui tagasi jõudsin,
olid teised ära viidud, Grabbi nende seas.
Mulle tundus, et nad aimasid, mis saatus
neid ees ootab.”
Need ohvitserid arreteeriti Petseris ja viidi
Norilskisse, kust väga vähesed eluga pääsesid. Kohver Herberti asjadega Värskast toodi
Tallinna. Keegi Vene kapten tõi ja rääkis, et
kui nemad olid äraviidute asju pakkinud, tuli
üks politruk ja lõi jalaga kõik laiali, et mis
te nende asju korjate, nad olid ju äraandjad.
Värskast läksid Herbert ja teised ainult nende
riietega, mis neil olid seljas.
***
Kui Herbert Värska laagrist ära viidi, jäi mulle raha vaid 70 rubla. See oli summa, mille
Herbert mulle oli andnud asjade ostmiseks
Värska jaoks, kuhu pidime suvel minema,
ühes talus oli tuba kuuks ajaks juba kinni
pandud. Varsti pärast Herberti arreteerimist
konfiskeeriti meie pangahoiused. Mul oli
rahaliselt väga kitsas. Õismäelt tõi rentnik
Rüütel meile kanu, mune ja kartuleid. Õismäe naaber Mälk pakkus raha abistamiseks,
tänasin, aga ei võtnud.
Paar nädalat hiljem viisin lapsed koos vanaemaga Tapale, täditütar Roosi juurde. Ise
tulin tagasi Tallinna. Kui linnaelanikke hakati
saatma kindlustustöödele, läksin kaitsekraave
kaevama, lootes sealt edasi maale ja Tapale
laste juurde pääseda. See aga mul enne sakslaste saabumist ei õnnestunud. Kui sakslased
Hellar Grabbi / Ella Grabbi mälestusi
jõudsid augustis Tallinna lähedale, pommitasid nad linna kahuritest. Üks mürsk tabas
meie maja, keerles Riibergi köögis ringi, kuid
ei plahvatanud. Veerus, endine mereväeohvitser, tuli alt üles ja tegi mürsu kahjutuks.
Kui Saksa väed tulid linna, kutsusid Veerused
mõned Saksa sõdurid sisse ja pakkusid neile
veini.
Otsisin sõiduvõimalust Tapale. Polnud
veel mingit liiklust, ei ronge ega busse. Läksin
ühte eestlaste sõjaväeasutusse, kus kohtasin
kolonelleitnant Lutsu, kellele rääkisin oma
muret, et ei pääse Tapale laste juurde. Luts
ütles, et järgmisel päeval läheb tema staabist
auto Tapale ja mind võetakse kaasa.
***
Hakkasin tööd otsima. Kõigepealt läksin
Tambeki juurde, kes juhatas arvukate teenistujatega ZEV-i (Zentralstelle für estnische
Verschleppten, tegeles Vene okupatsiooniaastal sooritatud küüditamiste ja muude
kuritegude uurimisega. – H. G.). Tambek ei
andnud mulle ZEV-is töökohta, kahetses,
et vaba kohta ei ole. Kuid ütles pärast ühele
mu samas töötavale tuttavale, et ta ei saanud
mind tööle võtta, “kuna proua Grabbi ei oska
saksa keelt”. Tambek ei küsinudki mult seda!
Ma oskasin saksa keelt paremini kui Tambek
ise.
Riigisekretär Karl Terrase vend Alfred
Terras oli pandud Tallinna linnapeaks. Kuigi
ma teda nii hästi ei tundnud kui ta venda ja
Tambekit, läksin töökoha asjus tema jutule.
Ooteruum oli paksult rahvast täis. Tuli juurde üks härra ja teretas. Tundsin ära, see oli
Kadrioru lossi uksehoidja! Oli siin vist samas ametis. Ütles: “Siit te niipea jutule ei
pääse. Oodake veidi, ma lähen teatan härra
Terrasele ja viin siis teid teisest uksest.” Ja
nii tegigi. Linnapea tuli mulle laua tagant
poolele teele vastu ja oli väga sõbralik. Kui
ta kuulis, et vajan töökohta, mõtles ta veidi
ja küsis: “Kas tunnete prokurör Anvelti?”
Veidi tundsin, kolonel Johan Anvelt oli Eesti
sõjaväe jurist. Terras kirjutas sealsamas sedeli
Anveltile, kes juhatas sotsiaal- ja hoolekande
osakonda. Viisin sedeli Anveltile, kes võttis
mu kohe tööle.
Ma ei unusta kunagi Terrase ja Anvelti
vastutulelikkust, mida nad osutasid mulle
kui kolonel Grabbi abikaasale, kelle mees
oli venelaste poolt teadmatusse viidud ja pidi nüüd ise hakkama peret toitma. Töökoht
kujunes emotsionaalselt raskeks. Intervjueerisin arreteeritute ja mobiliseeritute abivajavaid perekonnaliikmeid. Oli palju õnnetust
ja häda. Rotalia vilistlaste Paul Mägi, Max
Uriko ja Aleksander Jommi abiga leidsin
uue töökoha tänu oma heale saksa keele
oskusele, kus töötasin kuni kodumaalt põgenemiseni.
***
Kord Saksa okupatsiooni ajal sõitsin trammiga Kadriorgu just selleks, et vaadata endisi elukohti. Kui Kadriorgu jõudsin, oli kõik
nagu leinalooriga kaetud – mustad, madalad
pilved. Ei suutnudki minna lossi ega administratiivhoone juurde, kõndisin läbi pargi
randa ja vaatasin merd.
Hellar Grabbi
(1929)
Sündinud Tallinnas kolonel Herbert Grabbi pojana. Põgenes 1944. a. Saksamaale. Lõpetanud
Geislingeni eesti gümnaasiumi 1949, bakalaureusekraad William Jewelli kolledžis (USA, Missouri), magister New Yorgi Columbia ülikoolis.
Kriitik, publitsist ja toimetaja ajakirjades Vaba
Eesti ja Mana (väljaandja aastast 1965).
Tuna 1/2008 105
E E S T I
V A B A R I I K
9 0
Kaks algust
EV riigivanem K. Päts lenduririietes 1931. a. EFA 0-142 131
R
ahvusarhiiv korraldas 23. novembril 2007 konverentsi “Kaks algust”, kus kõneldi Eesti
Vabariigist 1920., 1930. ja 1990. aastatel. Sama põhimõtet on järgitud ka seekordse fotonurga kokkupanekul, lisades mõned fotod sellest, kuidas Eesti Vabariik oma
sünnipäevi neil aegadel tähistas, sest oli ju ka ülal nimetatud konverents pühendatud Eesti
Vabariigi 90. aastapäevale.
Filmiarhiivis säilitatavad fotod ja filmid on leidnud agarat kasutamist publikatsioonides,
erinevatel näitustel ja muudel üritustel, aga kuna käibel on olnud ikka ühed ja samad fotod
Asutavast Kogust “Estonia” rõdul, Päästekomitee liikmetest, sellest, kuidas K. Päts kirjutab
alla põhiseadusele 1938. a. jne., siis ehkki see tundub juba peaaegu võimatuna, proovisin
siiski leida fotosid, mida pole nii palju eksponeeritud – rõhuasetusega poliitilisele elule ehk
poliitikutele.
Lisaks mõned fotod sellest, kuidas on eri aegadel ümmargusi aastapäevi tähistatud.
Ivi Tomingas
106 Tuna 1/2008
Isamaaliidu 3. kongress Tallinnas. Kongressi avamine 5. dets. 1937 Tallinnas. Esireas vasakult: riigivanem K. Päts, sõjavägede
ülemjuhataja kindralleitnant J. Laidoner, riigi majandusnõukogu president A. Jürima, majandusminister K. Selter, sõjaminister
kindralmajor P. Lill. Foto: A. Kalm. EFA 0-27641
Uue põhiseaduse alusel valitud EV Riiginõukogu juhatus. Vasakult: peasekretär A. Mägi, esimene abiesimees H. Lauri,
esimees M. Pung, teine abiesimees A. Maurer 21. apr. 1938 Tallinnas. Foto: A. Kalm. EFA 0-27827
Tuna 1/2008 107
E E S T I
F I L M I A R H I I V I
F O T O N U R K
EV Riigikogu külastab vabariigi presidenti Oru lossis. K. Päts tervitab külalisi Oru lossi saalis. 17. juuli 1938. Foto: A. Kalm.
EFA 0-27879
EV Riigikogu istungjärgu avamine. Ainus
naissaadik Linda Eenpalu kannab oma
nime koosoleku kvoorumiraamatusse.
10. okt. 1938. Foto: A. Kalm.
EFA 0-27947
108 Tuna 1/2008
Praeguse ja endiste valitsusjuhtide kohtumine Rahvusraamatukogus. Vasakult: peaminister Mart Laar, Tiit Vähi, Edgar
Savisaar, Bruno Saul ja Indrek Toome detsembris 1992. Foto: A. Truuväärt (ETA). EFA 0-175812
Valitsuse istungil Kose pommivarjendis 18. märtsil 1993 annab pressikonverentsi peaminister Mart Laar. Vasakult teine
ajakirjanik Marika Tuus. Foto: T. Volmer (ETA). EFA 0-171374
Tuna 1/2008 109
E E S T I
F I L M I A R H I I V I
F O T O N U R K
Vabariigi valitsuse liikmed “Estonia “ kaevanduses. Esiplaanil sotsiaalminister Marju Lauristin (vasakul) ja siseminister Lagle
Parek 27. jaan. 1993. Foto: L. Michelson (ETA). EFA 0-174493
Valitsuse väljasõiduistung Võrumaal. J. Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljonis söövad sõdurisuppi majandusminister Jaak
Leiman, peaminister Mart Siimann, kaitseminister Andrus Öövel ja rahandusminister Mart Opmann. 6. mai 1997.
Foto: K. Jakobi. EFA 0-166531
110 Tuna 1/2008
Välisriikide sõjaväeesindajad EV 10. aastapäeval sõjaväekalmistul Vabadussõjas hukkunute ühishauale pärga panemas.
Paremalt esimene Läti kindral Berkis. 24. veebr. 1928. Foto: K. Akel. EFA 0-58551
Riigivanem J. Tõnisson kõneleb EV 10. aastapäeva pidustustel 24. veebr. 1928. Foto: K. Akel. EFA 0-40687
Tuna 1/2008 111
E E S T I
F I L M I A R H I I V I
F O T O N U R K
Rahvas Harjumäe nõlval Tallinnas jälgib paraadi EV 20. aastapäeval 24. veebr. 1938. Foto: A. Kalm. EFA 0-27797
EV 75. aastapäeva tähistamine Tallinnas 24. veebr. 1993. Foto: T. Veermäe (ETA). EFA 0-174630
112 Tuna 1/2008
K U L T U U R I L O O L I S E S T
A R H I I V I S T
Kaks vaimukaaslast eri aegadest
Valik Ain Kaalepi ja Nigol Andreseni
kirjavahetusest aastatel 1965–1975.
II
Sirje Olesk
15. A. Kaalep 7. XI 1970
7. 11. 70.
N. A.!
Loodetavasti ei ole Sa mind veel päris maha kandnud! Olen jälle ülepeakaela ametis, muuhulgas on
mul juba 11 nädalatundi koolis, 3-s humanitaarklassis (poeetika, soome ja lad. k., teatrikunst!), nii
et vastamata kirju muudkui koguneb…96 Sinu ees on südametunnistus võrdlemisi must, kohe aga
parandan ennast! Nelly Sachsi 2 raamatut panen esmaspäeval posti. Ja nendega ongi nüüd säärane
lugu: N. S. vastu on suurt huvi tundmas Jaan Kaplinski, kel on tõsine nõu “Eli” ära tõlkida.97 Kas ei
oleks siis üsna loomulik, et ta ka luuletusi Su artikli juurde tõlgiks? Ta käis täna mul külas, rääkisin
talle sellest, mõte näis talle meeldivat. Nendin, et N. S. tõlkimist pean küll väga vajalikuks, mulle
aga mõjub ta kuidagi väga rusuvalt, nii et vajalik filoloogiline lähenemine talle on raske. – Lisan ka
ühe oma raamatu, milles on huvitav essee N. S.-st.
Teine asi! Elva Keskkoolis on ettevalmistamisel Semperi luule õhtu. Tekkis mõte sellest osa
võtma kutsuda Sind. Kas see mõte Sulle meeldiks? Oleks väga tore! Võiksid vesta nii isiklikke mälestusi kui võtta teda kirjandusloolise nähtusena. Ja pärast näeksid meeleldi õpetajad Sind väikses
omavahelises vestlusringis. See on mõeldud kunagi novembris toimuma; kui Sa nõustuksid põhimõtteliselt, siis täpsustame. 21. nov. on õpilaskeelepäev, nii et tõenäoselt jääb võimalus kuu lõppu
või isegi dets. algusse. Aga võib-olla ka üsna pea! – Tõlgin praegu Peruu poeeti César Vallejot,
Sammale muidugi;98 eessõna teeb don Ricardo Mateo, peruu poiss, praegu Elvas ehitustööline ja
hisp. keele õpetaja väikeses ringis, kus terve rida toredaid plikasid selle keele ilmselt äragi õpib!99
Oktoobritervitus post festum!
A. K.
P. S. Võõramaa mehed olevat mu kõlvatu näitemängu ära trükkind! Minu asi see pole, saanud on
nad selle ametlikke teid pidi – ja kas polegi õige, et amerikanismile nüüd otse Ameerikas pihta
antakse!100
96
A. K. töötas mõned aastad õpetajana Elva Keskkooli kirjandusklassis.
N. Sachs. Eeli. Müsteerium Iisraeli kannatustest. Tlk. J. Kaplinski, järelsõna N. Andresen. – Loomingu
Raamatukogu 1971, nr. 52.
98 César Vallejo. Inimlikud luuletused. Koost. ja eessõna Ricardo Mateo, tlk. Ain Kaalep. – Loomingu Raamatukogu 1971, nr 30.
99 Ricardo E. Mateo Durand (s.1945) on praegu Peruu aukonsul Eestis, töötas Tartu Ülikooli raamatukogus.
100 Viide sellele, et ”Iidamast ja Aadamast” ilmus 1969. aastal ajakirjas Mana.
97
Tuna 1/2008 113
K U L T U U R I L O O L I S E S T
A R H I I V I S T
16. N. Andresen 8. XI 1970
A. K.
Su ettepanek meeldib mulle: esiteks tunnen ma praegu ainult kaht kooliõpilast, ja needki kuuluvad
alles teise ja viiendasse klassi (mu tütrepoeg ja pojatütar). Kui siis saaksin rohkem tutvusi vanemate
koolilaste hulgas, oleks see mulle noorendava mõjuga. Aga minu eas maksab juba noorendusedev
olla. Ühe sõnaga: kui see asi sünnib kuu lõpus või järgmise alguses, olen suure õhinaga valmis.
Eile ja täna olin tõsiselt töös oma Kreutzwaldi-päeva ettekandega, mis ongi üldjoontes valmis.
See on Gustav Suits (või tema orienteerumine) 1919. aastal.101 Mulle paistis, nagu sel aastal oleks
Suits leidnud päris vahekorra faktide ja luule vahel ning esmakordselt avaldand oma suurepärase
humanistliku sissejuhatuse: “Kaastundmus”.
Nelly Sachsiga pole ma vahepeal midagi teind. Kui Sinult saan veidi lisa, on hea: hakkan seda
kirjutama. Pealegi on lood nii optimistlikud, et Hans Jänes & Poeg102 lubas (pärast paljusid tülisid)
vastu võtta mu artikliraamatu (see on uue, pärast seda, mis viiendat aastat seisab), ja sinna kavasse
panin sisse ka Nelly Sachsi.
Aga nüüd ka asjalikumat juttu.
Paari päeva eest kirjutasin Georg Merele autorite vahetusest selle “Fausti” tõlkega. Hea
küll, mina sellega ikka hakkama ei saa. Küsisin temalt tähtaega. Saadan Sulle materjalid, mis mul
on (kaasa arvatud Orase tõlge ning Sanga “Fausti” I, esimene redaktsioon, mille olen pooleni täis
sodind – nii tema enese hilisema kui Orase tekstiga. Niisiis: praegu ei tea ma veel tähtaega öelda,
aga homme-ülehomme saadan selle paki teele (ma loodan siiski, et nad postis kaotsi ei lähe).103
Jäägu siis nii, ja kui ma kord Elvasse tulen, räägime siis veidi pikemalt.
Su jutt on õige neist meretagustest meestest (mu suur sõber O.-K. U. oli küll kurb ja vahest ehk
kurjavõitugi).104 Seda enam, kui nad ametlikke kanaleid pidi on teksti saand. Ja siis: olen ju minagi mäletatavasti soovitand seda trükkida – seda võinuks Hans Jänes eesõigust kasutades varem avaldada.
Sain lugeda Curmani kirjutust minu raamatust – on lausa lõbus, kuid see Ormussoni ja autobiograafia vahekord on küll natukene kistud.105 Aga seejuures vihjab ta kaunilt soolast (või magedat) pagulast! See Jaan Pagulane on ju igatahes tuhvel küll.106
Hakkan mõtlema, mida Semperist öelda. Aga temast on igatahes paljugi öelda.
Tervitusi!
N. A.
8. XI 1970.
Lähen mõneks tunniks maale värsket lund katsuma – see on ka nauding, mis Sul iga päev käepärast.
101
N. A. esines 1970. aastal Tartus Kreutzwaldi päevadel ettekandega “Gustav Suits 1919. aastal”.
Oletatavasti kirjastuse “Eesti Raamat” asjamehed A. Tamm, J. Toomla jt.
103 Georg Mere kaudu oli tellitud N.A.-lt kaastöö Saksamaal ilmuvasse Goethe-kogumikku. N. A. soovib seda
delegeerida A.K.-le.
104 A. K. näidendi ilmumine Manas põhjustas muidugi komplikatsioone, ”sõber” Ulaf-Knut Utt oli EKP KK
osakonnajuhatajana sunnitud asjaga tegelema. A. K. seletas siis ja seletab praegugi, et näidend oli läände
jõudnud Moskva agentuuri kaudu.
105 Jüri Kurmani retsensioon N. A. Tuglase lühimonograafia kohta ”Tuglas on ja jääb Tuklaks” ilmus Manas
1969, nr. 1 (35).
106 Varjunime Jaan Pagulane kasutas ajakirjas Tulimuld aastatel 1954–1965 psühholoog Eduard Bakis.
102
114 Tuna 1/2008
Sirje Olesk / Kaks vaimukaaslast eri aegadest
17. N. Andresen 26. XI 1970
A. K.
Küllap jõuan Elvasse õigel ajal. Et ennast mitte liiga väsitada, sõidan pühapäeva õhtul Tartu, ja
küllap hommikupoolikul tuleb ronge Elva. Tahan samuti teisipäeva olla Tartus.
Esialgu tuleb mul homme (reede) üks huvitav assisteerimine. On siin üks Peeter Oleski nimeline poiss (vana Lui – ja Minni – Oleski tütrepoeg), I (s. o. Gustav Adolfi) õpilane 10. klassis.
Tema siis annab oma koolis homme kaks tundi aines Noor-Eesti. Mind huvitas see asi üliväga, ja
lähen teda kuulama, ise ka mõnesuguseid raamatuid vaatamiseks kaasa viies. Mitte üksi vana Setälä
ei õppind oma kirjutatud raamatu järgi107 – on meiegi päevil keskkooliõpilasi, kes üht ja teist asja
paremini tunnevad kui nende õpetajad. Usun vähemalt seda homme kogeda.
Jah, kardan kord lugeda saavat Tartu Kunstimuuseumi uudsemat Noor-Eesti käsitlust, sest
küllap see Vaike Tiik annab oma ettekande ka trükki.108 Esiotsa räägiti sellest küll veidi halvemat
juttu kui Puhvli kirjanduslikust Noor-Eestist tasub rääkida.
Ja siis mul tuli tahtmine kokku võtta ühte tuleva aasta artiklisse nii umbes “Noor-Eesti kirjanduse ja kunstide koosarenemises” või nii. Aga selleks tuleb Tartu materjale rohkesti kasutada:
tahan nüüd ühe päevaga esialgse ülevaate saada. Kirjavahetused nimelt. Aga muidu on ju teada
teiste kunstide harrastusi: Gustav Suits isegi “kujutava kunsti” sõna tarvituselevõtja trükis; ta teatri- ja kunstiarvustused; Aaviku muusikahuvid; Tassa kahe kunsti, kuid ka suured muusikahuvid;
Tammsaare muusikaharrastused; Linde kujutava kunsti ja teatri arvustused ja nende silmaspidamine; Mägi – mitte ainult raskeatleetika, vaid ka muusika; Koort – suur viiulimängija! (seda oli ju
Metsanurk ka, ikka sealt Sandiväsitaja poolt mehed);109 Tuglase huvi kujutavale kunstile. Ja kui siis
üritused ning mõned kavatsused summeerida, on üsna palju fakte, kahjuks muusika organiseerimine
ei jõua üle R. Tobiase ja Mart Saare mõne teose avaldamise. Ja teatris teadagi ei olnud neil samade
mõistetega inimesi – Erna Villmerist oleks võind saada, kuid Tallinna õhkkond oli hoopis erinev. Ja
kui võtta juurde Noor-Eesti väljaannetes avalduv kunst, eriti raamatugraafika, siis on selles kogu aa.
1905–1915 raamatugraafika ajalooline areng110 (mida R. Loodus oma ebaajaloolise tohuvabohuga
ei ole osand ega vist tahtnudki märgata).111
Nii et teisipäev selleks on hädapäraselt vajalik. Olgugi et tahan tulla ka tuntud jõulukonverentsiks Tartu, ei võimalda need kaks päeva ju üldse millegagi tutvumist.
Tervitustega
N. A.
26. XI 1970.
107
Soome keeleteadlane ja poliitik Emil Nestor Setälä (1864–1935) koostas 1880. aastal soome keele grammatika, mille järgi ta ise lütseumi kõrgemates klassides õppis.
108 Tartu kunstimuuseumi direktori Vaike Tiigi seisukoht oli, et “Noor-Eesti” oma ajastu kunsti kuigivõrd ei
mõjutanud. Vt. tema artiklit “Eesti kunst ja “Noor-Eesti”” (Tartu Riikliku Kunstimuuseumi almanahh III,
Tartu, 1972).
109 Mait Metsanurk (Ed. Hubel) ja Jaan Koort on pärit Tartu alt Pupastvere külast, mida Metsanurga mälestuste
järgi on kutsutud ka Sandiväsitaja külaks.
110 N. A. niisugust artiklit, kus käsitletaks nooreestlaste suhteid teiste kunstidega, ilmunud ei ole. Küll käsitles
ta neid probleeme üldistavas artiklis ““Noor-Eesti” küpsusaastad” (Looming 1969, nr. 7).
111 Rein Loodus oli avaldanud 1966. aastal uurimuse ”Eesti varasem raamatugraafika (kuni Oktoobrirevolutsioonini), mis hõlmas ka “Noor-Eesti” perioodi.
Tuna 1/2008 115
K U L T U U R I L O O L I S E S T
A R H I I V I S T
18. N. Andresen 27. II 1971
A. K.
Pole midagi parata: Otto A. Webermann on surnud.112 Lootsin teate olevat eksliku – paraku ei
olnud nii.
Et ma temaga kaotasin oma raamatukorrespondendi, see on veel egoistlik motiiv. Et ta on
mu onupoeg, see on aina juhuslik (ma pole sugulussidemeist kui niisugustest üldse hoolind). Augustis ja septembris ta siin olles tutvusin temaga päriselt – varem olin temaga aastast 1939 küll,
noh, tegelikult umbes aasta kestel, üsna kauneid jutte ajand. Aga ta oli väga avarate huvidega,
kalduvustelt kultuuriloolane, raamatuinimene, kellele polnud midagi võõrast, ja tema oli ka -ndpartitsiibi tarvitaja. Muidu keeleliselt küll veidi Leetbergi113 õpilane.
Mida ta Göttingenis tegi, sellest katsusin aimu saada. Tema rühm oli vahest tosin üliõpilast, ja
võrreldes soome rühmaga (proua Schmeidleri käes) olevat see vilets: huvi eestlaste vastu on hoopis
väiksem Soome-huvist! Kuid et seal siiski tööd tehti, sellega ta nõustus. Ta ise aga töötas palju, ja
mulle tundub, et eriti vanemas osas, 18. sajandist ja 19. sajandi algusest, tal on töid, mis hõlmavad
nii eesti kui läti kultuurilugu. Temale oli ka selge eestlaste ja lätlaste ühine ajalugu, kultuurilugu
eriti, nende kultuuride koosarenemine.
Ta kavatses “Keelele ja Kirjandusele” anda midagi avaldamiseks – ei jõudnud. Mul pole muidugi
täielikku ülevaadet, mis ta on trükis avaldand. Seda pole küll kuigi palju. Kuid on mitmes väljaandes,
alates “Virittäjäst” ning “Tulimullast” ja lõpetades väljaandega “Commentationes Balticae” (või selletaolist oli see pealkiri). Olen saand temalt valguskoopiaid, eriti on tal paar Suitsu-artiklit.114
Pühitseme neil päevil jälle Tuglast! Käisin praegu teda vaatamas – on küll viimastel kuudel
väga vanaks jäänd. Õnn seegi, et “Kogutud novellid” ilmusid, olgugi et ta ennast ka seal on veidi
piirand, mitte ei tea, kas mitte temale traditsioonilise arvu 40 pärast, mitte ei tea, kas koosseis on
tingitud ka sellest, et ta oma varajast noorust on hakand just nüüd palju hindama. Jah, elu on tal
elatud; millekski suuremaks tal enam energiat ei jätku.
Kirjutasin Heinrich Manni raamatule mingi eessõna – ma ei suutnud lõppu päriselt valmis
mõelda, ja nii see jäigi! Ei suutnud “Kobest” päriselt paigutada Manni novellide süsteemi.115
Hilja tulnud talv on esiotsa huvitav. Loodetavasti ei ole me sunnitud kõiki saamata jäänd
talvefonde ära tarvitama!
Tervitan
N. A.
19. N. Andresen 25. IV 1971
A. K.
Nii see on, matused on mööda!116 Ime küll, olin Tuglase juures käies ennast harjutand ja harjund
112
Kirjandusteadlane Otto Aleksander Webermann (1915–1971) suri õnnetuses 14. II 1971. Oli pärit Virumaalt,
lõpetas Tartu Ülikooli, põgenes Eestist 1944, töötas Göttingeni Ülikooli Soome-ugri seminaris.
113 Kaarel Leetberg (1867–1946), keeleteadlane; töötas õpetajana Rakveres; kritiseeris rahvaliku keele kaitsjana
J. Aaviku keeleuuendust.
114 Vt. nt. G. Suitsu nekroloog (In memorian Gustav Suits, 30.11.1883–23.05.1956) väljaandes Commentationes
Balticae 1959, nr. 6/7.
115 Heinrich Mann. Kobes. Saksa keelest tlk. A. Kaalep, eessõna N. Andresen. – Loomingu Raamatukogu 1971,
nr. 14.
116 Friedebert Tuglas suri 15. aprillil 1971 85-aastasena.
116 Tuna 1/2008
Sirje Olesk / Kaks vaimukaaslast eri aegadest
ta surma mõttega: nii vähese elujõuga oli ta viimastel aegadel! Kuid surmateade põrutas siiski.
Kroonupärane matusekorraldus ängistas veidi. Näis vahel nii, nagu Tuglas kuuluks ainult neile, kes
on teda eluajal teotand ja jälitandki. See tunne valitses, kuni poetasin enda kõndima kirstu taha. Ja
siis märkasin, et mitte päriselt ilma minu süüta – Koidulal on oma künkal kitsas olla,117 ja kas ta ei
tahaks kui mitte Kroonlinna tagasi, siis vähemalt Iru või Rahumäe kalmistule.
Olen viimastel aegadel pidand Tallinna Kultuuriülikoolis igal aastal ühe ettekande Tuglasest.
Nüüd tehakse see teisipäeval. Ja siis algavad igasugused kongressiüritused.118
Jah, matustest alates olin mõned päevad üsna haiglane, ja ei tunne ennast praegugi päriselt
hästi. On see psüühiline depressioon või kerge külmetus – diagnoosist polegi ma huvitatud. Küll
kirjutan, kui viitsin, vähehaaval edasi väikest käsitlust Noor-Eestist, millega tahaksin valmis saada
umbes kongressi ajaks.
Siiski, jah: surmad näitavad siiski meie kultuuri teatud vanust, traditsioone või kuidas seda
kõike nimetada.
Sätin sõitma Tartu maikuu keskel või teisel poolel. On vaja väga palju järele vaadata KM-s,
kuid ehk on ilmad juba soodsad ka selleaastaseks Võnnu-reisiks. Läind aastal jäingi käimata! Aga
seesama maastik on mitmeti meelitav ja aitab ehk fantaasiat ergutada. Pole palju aega, peaks hakkama kirjutama väikest Suitsu-raamatut, millega hirmutasin Aksel Tamme juba paari aasta eest.
Kes teab, leiab ehk kord ilmumisvõimalusegi! Seda enam, et (n. ö. valitud) Luule on juba ära antud,
aasta lõpuks tahan esitada ka artiklitevalimiku (mõlemad nii umb. 250–300 lk.).119
Aga kongressil saame ju näha ja veidi juttugi ajada. Tänan Sind mulle pakutud Heinrich
Manni eessõna võimaluse eest – asi hakkas mulle mitmest küljest meeldima (esiteks päris tutvus
H. M. novellidega, siis see kaunis raamat tänu George Groszile ja “Kobes” ise).
Kirjutasin “K. K-le” O. A. Webermanni väikese nekroloogi. Jõgi andis igatahes nõusoleku,
olgugi et mees ei ole Eestis midagi avaldand.120 Märkisin siiski, et on: 1938 “Rahva Sõnas” Aino
Kalda juubeliartikkel ja EBL-s J. Lilienbach (NB: Pälli järgi revolutsiooniline romantik ja nii umbes
Tuglase õppemeister!!! No on alles akadeemia!).
Tervitan
N. A.
25. IV 1971.
20. A. Kaalep 1. VII 1971
Sora talus, 1. 7. 71.
N. A.!
Loodetavasti ei ole Sa mind vahepeal lausa “maha kandnud”! Olin jälle võrdlemisi orav rattas
– nüüd tõmban alles veidi kergendatuna hinge. Valmis on César Vallejo värsivalimik “L. Raamatukogule” ja “Rooma antoloogia” II korrektuur,121 muud väiksemat peale selle. Äkitselt tuli USA-st
vana koolivend, kellega veetsime Tallinnas 3 unustamatut – väsitavat ja toredat! – päeva. Muide oli
117
N. A. oli üks neist, kes 1946. aastal korraldasid Koidula põrmu ümbermatmise Kroonlinnast Metsakalmistule.
ENSV KL VI kongress oli 5.–7. mail 1971.
119 Kumbagi ei ilmunud.
120 O. A. Webermanni nekroloog N. A. sulest ilmus ajakirjas Keel ja Kirjandus 1971, nr. 6.
121 A. K. tõlgitud C. Vallejo “Inimlikud luuletused” ja toimetatud ”Rooma kirjanduse antoloogia” ilmusid
1971.
118
Tuna 1/2008 117
K U L T U U R I L O O L I S E S T
A R H I I V I S T
tema see mees, kes “Cinderella Game’i” teoks tegi.122 Omamaa tagurlastest, kes on äraarvamata
lollid, vestis ta süngeid lugusid. Siit viis ta loodetavasti keni mälestusi kaasa, igatahes tundusid kõik
kohtumised ja nähtumised (“Estonia” ja varietee seal seas) talle väga meeldivat.
Asjalikku juttu: ENE küsis (Hilja Välipõllu suu ja sule läbi), kas ma ei tahaks teha pisiartiklit
Walter Mehringist.123 Siin, maal ma seda muidugi ei saa. Vaatasin osutamaga Sinule, kes Sa teda
kindlasti palju paremini tunned. ENE-st välja jätta ma teda igatahes ei lubanud. Oma aja nähtusena
oli ta minu teada esmajärguliste nimede seas.
Kirjutasin retsensiooni Eno Raua “Puujumalale”, milles mu meelest on mitu tähelepandavat
väärtust. O. Jöe tösimeelne jutt124 “Keeles ja Kirjanduses” vihastas mind ka natuke. Loodan, et
“Sirp” mu oopuse ära trükib.125
Ühe auvõla saan Sulle nüüd ometi ka ära õiendada – saata oma juba vanaks muutunud raamatukese! (“Vana” on ta juba oma koostiselt...)126
Idüllilisi tervitusi idüllilisest maastikust!
A. K.
21. N. Andresen 5. VII 1971
A. K.
On küll õige, et ma tunnen Walter Mehringit varasemast ajast kui Sina, kuid praegu ei suuda ma
temast peale üldsõnade midagi öelda: ei ole teda enam lugend. Küll aga saadan Sulle sedeli, kus
daatumid on Schriftstellerlexiconist – ja üldine tunnustus ka. Kirjuta daatumite käes olles ise see
märkus valmis!
Saatsin Sulle Elvasse oma Hilda Gleseri.127 Võtsin selle käsile umbes kümne aasta eest. Kui
siis selgus, et ma ei suuda ta varasemat arengut (enne Estoniat) kuidagi kujutada, jätsin kõrvale,
kuni Helvi Einas128 päris hea haldjana (olin avanssi võtnud!) mind mõjutas jälle kirjutama hakkama. Ja siis tuli äge kiirus: andsin käsikirja ära augustis 1969, võtsin tagasi ja tegin VIII pt. uuesti,
ennäe, detsembris 1970 lugesin juba korrektuuri, ja juba pool aastat hiljem ilmuski! Ütle veel, et
meil raamat ruttu ei ilmu!
Samma teatas täna, et Adamsi Mõttelooted on saand ilmumisloa!129 Ja kõigest kolme kuu
järel! P.-E. “Tuhkatriinu” oodand selle eest vist üheksa kuud!130 Aga ega Adamsit laita saa: selles
liigis on ta tõepoolest ehtne.
Käisin mineval nädalal Tartus, kontrollisin Suits-Tuglase kirju, mis tahan kord trükki toime122
A. K. koolivend Rudolf Hämar (1924–2000) vahendas P.-E. Rummo näidendi “Tuhkatriinumäng” tõlkimist
ja lavastamist New Yorgis.
123 Walter Mehringu kohta on Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 5. köites (1973) kirjutanud artikli A. K.
124 Olev Jõgi saarlasena hääldas õ ö-ks.
125 Eno Raua lühiromaan ”Puujumal” oli ilmunud 1971. O. Jõgi oma ülevaates “Kirjandus teisel kümnendipoolel. Viiendast kongressist kuuendani” nimetas seda “nüüdiskollase kirjanduse rakendusnäiteks” (Keel
ja Kirjandus 1971, nr. 4, lk. 200). A. K. retsensioon pealkirjaga “Püha ja argine” ilmus ajalehes Sirp ja Vasar
13. VIII 1971, nr. 33.
126 Ilmselt 1971. aastal ilmunud luulekogu “Klaasmaastikud”, millesse A. K. oli sisse võtnud seni avaldamata
luuletusi 1940. ja 1950. aastatest.
127 N. A. raamat “Hilda Gleser” ilmus ENSV Teatriühingu väljaandena 1971. aastal.
128 Helvi Einas (1929–1999) töötas Teatriühingus toimetajana.
129 Valmar Adamsi “Sinu sekundid. Mõttepäevik” ilmus Loomingu Raamatukogus 1971, nr. 28/29.
130 P.-E. Rummo näidend “Tuhkatriinumäng” oli ilmunud Loomingu Raamatukogus 1969, nr. 7.
118 Tuna 1/2008
Sirje Olesk / Kaks vaimukaaslast eri aegadest
ENSV Kirjanike Liidu VI kongress 1971. aastal. Ain Kaalep kõnepuldis, presiidiumis Paul Kuusberg, Paul Rummo, Ralf Parve,
Vladimir Beekman ja Jaan Kross. Foto: KM EKLA, A-107:78
tada, võiks olla, vahest “Paaris sammukeses”, milleks natuke nõusolekutki on (aga see on mahukas
asi, 4,5–5 a.-poognat).131 Muud ei jõudnudki suurt teha.
HM laskis mul teha Noor-Eesti brošüüri (3 a.-p. + tekstid). Oli üsna hea ülevaadet teha, ja
kui selline on olemas, siis polegi kiire mingi suurema asjaga.132
Midagi muud ma vist lähemail kuil ette ei võta kui täidan oma ähvarduse Aksel Tamme vastu:
ütlesin kord, et tahan panna ta lauale Suitsu lühimonograafia. Ja kui katsuks tulevaks suveks talle
seda rõõmu valmistada. Ma ei näe, et keegi muu seda praegu kirjutaks; Erna Siirak133 sellest doktoriväitekirja ei tee (Underist või Tuglasest või mõlemast ta teeks küll), ja Eduard Roos ei jõuaks oma
eluajal sellega soovitavale kaugusele. Kuid viimane on teind tõesti vajaliku töö: on viitsind RAKA-st
otsida Aleksandri gümnaasiumi paberid ja valgustab 53 leheküljel G. S. gümnaasiumisoleku nelja
aastat, 1896–1900, kaasa arvatud ta kirjutamiskatsed. Ta tahab tööd jätkata gümnaasiumi lõpetamiseni.134 Uusi fakte tõepoolest, kuid see kõik moodustaks ainult vajaliku eeltöö. Ja minu huvides
pole nii palju paleontoloogia kui päris kirjanduslik – ja mittekirjanduslik – looming.
Soovin Võrumaale kõigiti viljakat suve!
N. A.
5. VII 71.
131
N. A. publikatsioon ”Gustav ja Aino Suitsu kirjad Friedebert Tuglasele” on ilmunud ENSV TA F. R. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi aastaraamatus “Paar sammukest…” IX (1976)
132 N. A. koostatud ülevaade “Noor-Eesti” jäi ilmumata. Käsikiri vt. KM EKLA, f .311, m. 57:1
133 Erna Siirak (1911–1987), kirjandusteadlane, kes oli kirjutanud J. Semperi lühimonograafia (1969), samuti
mitmeid artikleid kirjandusloost, poeetikast ja stilistikast. Kavatses kirjutada M. Underi monograafiat, mis
jäigi vaid kavatsuseks, sest autor ei saanud sõiduluba Rootsi materjalide juurde.
134 Eduard Roos (1903–1979) kavandas monograafiat “Gustav Suits gümnaasiumiõpilasena”, millest jõudis
avaldada peatükke Keeles ja Kirjanduses ning Loomingus. N. A. ei näi teadvat, et G. Suitsu monograafia
käsikirja sai valmis tema vend Jaan Roos (1988–1965), kuid see käsikiri on tänini ilmumata.
Tuna 1/2008 119
K U L T U U R I L O O L I S E S T
A R H I I V I S T
22. A. Kaalep 29. VII 1971
Soral, 29. 7. 71.
N. A.!
Olin vahepeal igasugustes imelikes kohtades – Elva haiglas (mitte kapitaal-, vaid õnneks niisama-remont!) ja Värska õpetajate-laagris (kõnelesin eesti uuemast luulest ja kirjandusteooria õpetamisest
koolis) –, nii et alles nüüd tasapisi asun jälle oma asjade juurde. Ütleme, et puhkasin! Nii jõudsin
eile Sinu “Hilda Gleserini”, ja ühtlasi lugesin Adamsi raamatukese läbi. Hirmus huvitav oli see
juhuse tõttu tekkinud võimalus kaht generatsioonikaaslast rööbitada! Jah, olen ka juba üsna halliks
läinud, kahekümneaastastele kindlasti “vanamees” – aga, ausõna, V. A. moodi küll ei tahaks olema
hakata. Ta on koloriitne kuju, tõsiselt haritud inimene, kel mõndagi on öelda – aga kui tihti ei lase
teda maksvusele mingi igavene naeruväärsus! Praegusel foonil on see intiimne mõttepäeviku vorm
ju värske ja mõjukas – ent Tuglas on ju ka olemas, ja sinna see mees küll ei küüni...
Sinu raamat võlub oma suure tiheduse ja asjalikkusega. Siin ehk väike laituski: võinuksid
mõne veidi intiimsema killu isiklike mälestuste varamust ehk ometi sisse lülitada! Ent kujutlen
muidugi hästi Su kavatsust, mis on mulle ülimalt sümpaatne. Peale muu oled Sa nappide joontega
visandanud eesti uuema teatri ajaloo, mida näit. Karin Kase raamatust niisuguses pregnantsuses
kuskilt ei leia.135 Pisimärkus: Rutoff ei eestistanud end minu teada mitte Rajasaareks (see oli
näitekirjanik), vaid Randviiruks (maletaja ja baleriini isa).136 Ja teine: kas ei olnuks õigem Shakespeare’i tsiteerida selles tõlkes, mida H. G. kasutas? – Olin väga meelitatud, et Sa mu “etlema”-sõna
loomulikult olemasolevana kasutusele oled võtnud!
Sinu Suitsu-monograafiat ootame pikisilmi! Oleks lihtsalt kurb, kui Sa seda ei teeks! Kes
teine seda suudaks, oskaks, selleni küüniks! (Miks ei võiks Sa lõpuks kandidaadikski hakata – nalja
pärast kas või!)
Olen lugenud Stefan George ja Nietzsche lüürikat (milline valik!), katalaani poeete ja Ristikivi “Lohe hambaid” (peategelane ka katalaan; tikun arvama, et see on ta parim ajalool. romaan,
peaks Samma tähelepanu sellele juhtima!)137
Igasugust tööd on kuhjunud – asun nüüd seda sorteerima! Ehk saan selle kuuga muu tülika
kaelast – et siis asuda midagi väga head (Fernando Pessoa? Jorge Guillén?) tõlkima.
Cordíalmente,
A. K.
23. A. Kaalep 3. IX 1971
Elvas, 3. 9. 71.
N. A.
Tore, et meenutad Brandest! Kas ei oleks mõtet arutada mõne tema biograafia tõlkimisvõimalustki?
(Goethe? Voltaire?) Või on liiga paksud teosed?
135
Karin Kask oli 1970. aastal avaldanud eesti teatriajalugu käsitleva raamatu ”Teatritegijad, alustajad”.
Näitleja Aleksander Ruttof (1895–1953) oli eestindanud oma nime Randviiruks 1935. aastal; tütar Tiiu
Randviir, poeg Jüri Randviir.
137 K. Ristikivi ”Lohe hambad” oli ilmunud Lundis 1970; Loomingu Raamatukogus ilmus romaan alles 1987.
aastal.
136
120 Tuna 1/2008
Sirje Olesk / Kaks vaimukaaslast eri aegadest
Nietzsche–B. kirjavahetus oleks muidugi eriomaselt huvitav. Miks mitte fragmentaarseltki
– meid huvitavais aspekte rõhutades. N. “rehabiliteerimisest”, Thomas Mannile ja Semperile toetudes (Tuglasele muidugi ka!), olen ammu mõelnud – oleks viimane aeg!138
Paralleelid Nelly Sachs–Under–Rilke on minu meelest küll veenvad. Mu meelest on niisugustel rööbitamistel suur mõte: lugeja ei tunne end n. ö. tühja ruumi paisatuna. Eriti noor. Muidugi
on hea, kui seda teha küllaldaste reservatsioonidega.
Kas “Eli” alapealkiri mõnd tegelast ei ehmata? Kas juba see mõnd tarka malekäiku järelsõnas
ei peaks käskima teha?
Oh, praegu hakkas kiire. Lõpetan esialgu siin; mõnest oma fantaasiast (Aino Kalda 15 a. surmapäeva tähistamisest Elva koolis näiteks) kirjutan varsti lähemalt – plaanid esialgu veel küllalt segased ka.
Oleme Elvas tagasi, kuid esialgu veel pooliti – weekende veedame veel Võrumaal...
Tervitused! Nägemiseni!
A. K.
24. A. Kaalep 9. X 1971
Elvas, 9. okt. 71.
N. A.
Kahju, et Sa neljapäeval kooli ei jõua! Tohib selle siis ehk edaspidiseks lükata? (Laupäeval
neil enam hästi ei sobi – maalapsed lähevad koju jne.) Ära ei tahaks küll kuidagi jätta!
Näeme küllap Jaak Põldmäe kaitsmisel!139 Võimalik, et seal vaidlustki tuleb. Mõned isikud
Laugastega eesotsas olla dissertandi vastaselt häälestatud. Kuidagi ei saa aru, miks. Töö on suurepärane (detailides diskutaabel muidugi, aga ega see ei loe ju).
Mul on Sulle üks teatriajalooline küsimus. Kelle sakslase näidend on “§ 318” (või 218? 219?)
See paragrahv, mis abortide kohta käis. Näidendit olla Eestiski mängitud. Lõpetasin äsja Brechti
teatriteooria-raamatu kommenteerimise,140 sellele kohale jäi aga lünk, kuskilt ei osanud leida (kuigi
kunagi seda nagu teadnudki olen). Sul on ehk meeles?
Rohkeid tervitusi!
A. K.
25. A. Kaalep 31. I 1972
31. 1. 72.
N. A.!
Sain natukese aja eest kirja B. Kangrolt, milles on Suitsust juttu. Tsiteerin vastava lõigu:
“Käisime [koos tütre Eeva-Merikesega, kes õpib Lundi ülikoolis foneetikat, A. K.] korraks läbi ta
138
A. K. on tõlkinud Nietzsche luuletuse “Vaid narr! Vaid luuletaja!” (Peegelmaastikud I, lk. 194 jj.).
Jaak Põldmäe pidi kaitsma kandidaadiväitekirja “Eesti värsisüsteemid ja silbilis-rõhulise värsisüsteemi arengujooni XX sajandil” 15. X 1971. Töö juhendaja V. Ivanov ning oponendid J. Lotman ja V. Alttoa leidsid, et
esitatu ületab kaugelt kandidaadikraadi nõudeid ja väärib doktorikraadi. Väitlus doktorikraadi taotlemiseks
määrati 19. novembrile, tööle võeti lisaks veel kaks oponenti – professorid Boriss Jegorov ja Paul Alvre.
Kaitsmine möödus hiilgavalt, kuid Kõrgem Atestatsioonikomisjon Moskvas venitas kraadi kinnitamisega,
kuni see 1976. aastal kinnitati kandidaadikraadina.
140 Bertolt Brecht. Vaseost: valik teatriteoreetilisi töid (tlk. E. Kampus, redigeerinud ja värsid tõlkinud A.
Kaalep) ilmus 1972. aastal. Näidendi “§ 218” (1929) autor on Friedrich Wolf.
139
Tuna 1/2008 121
K U L T U U R I L O O L I S E S T
A R H I I V I S T
järelejäänud paberid. Seal on säilinud sadakond või rohkem lehte, mis võiksid olla luuletuste visandid. Eeva Merike proovis neist 30–40 mõistatada. Suur see saak siiski ei ole, sest käekiri on väga
raske ja need on arvatavasti perioodist, mil ta oli juba üsna haige (kõik on dateerimata). Avaldan
ühe tsükli Tm. nr. 1 1972 (veebruari lõpul umbes). Noore Kreutzwaldi käsikiri on täielik. Samuti
on mitmesuguste kõnede tekste ja muidugi vanu kirju, dokumente jm. Küll see Suitsu uurijaile
vajalik materjal oleks.”
Sanga iseloomustust mööda olid B. K. lapsed väga toredad. Tütrest niisiis filoloog saamas
– ja algust teeb ta Suitsu uurijana!
Näen vaeva oma Gütersloh tõlkimisega141 ja üldse pooleli tööde lõpetamisega. Tuju pole
suurem asi – kõik hirmsasti üle pea kasvanud ja energiat vähe.
Jah, Roosi uurimus oli rikkalik – niisugust faktikogu on ju ka vaja. Hr. lic. S. võib näiteks G.
(v.) Oehrni piltigi nüüd näha!142
Rohkeid tervitusi!
A. K.
26. N. Andresen 7. III 1972
A. K.
Saadan Sulle oma Brandese-kirjutuse, mille separaadi alles nüüd kätte sain.143 Sinna juurde “Keele
ja Kirjanduse” hädaseparaat. Lisan teise eksemplari kooli jaoks – olin ju seal seda esimest korda
tutvustamas.
Tahaksin tulla Tartu 12., 16. ja 17. III. Leht144 oli küllalt sõbralik laskmaks mul kirjutada
(kuni 1,5 poognat) Siurust, ja mõtle ise, Siurust, õpetajaile määratud väljaandesse. Nüüd tahan siis
juba utilitaarse huviga läbi vaadata Siuru materjalid, mis Kirjandusmuuseumi on tulnud mitmelt
poolt (Tuglas, Adson jne). Selle artikli mõte huvitas mind väga, ja Lehe lahkus lubab oodata ka
rohkeid klišeesid.145 Tähtajaks on mul 15. IV, ja selleks ajaks jõuan, sest ettenägelikult olen neil
päevil läbi põdend isegi Mao (või mao) gripi, omataolise haiguse tõepoolest, aga sain hakkama
nelja päevaga.
Suitsu artiklitevalimik (umb 24 poognat) on mul nüüd valmis.146 Oleks haritud inimestega
tegemist, annaksin kohe ära ja peaksin kirjastusega nõu redigeerimise printsiipidest, aga kus nüüd
seda! Mul on kavatsus küll Suits jätta muutmata, kus on teada, et toimetus ei ole ta tekste muutnud.
Küsimus on siiski, kui pikalt. Mulle tundub, nagu võiks rahvusvahelised sõnad ühtlustada, siis juba
õige varakult. Teatriühingule andsin 1906. a. artiklid muutmata kujul, siin pole ma päris selguses.
Muidugi tuleb muudatuste register resp. põhimõtted lõppu lisada.
Kui nii sügiseni rahaga hakkama saan, tahaksin käsile võtta Suitsu “lühi”monograafia kirjuta141
Albert Paris Gütersloh. Austria-elamus. Tlk. ja eessõna A. Kaalep. – Loomingu Raamatukogu 1972, nr. 40.
Eduard Roosi artikli “Gustav Suits gümnaasiumiõpingute esimesel poolel” (Keel ja Kirjandus 1972, nr. 1–2)
illustratsioonina oli toodud ka G. Suitsu ristiisa Gustav Oehrni foto.
143 N. A. artikkel “Georg Brandes: 4. II 1842 – 19. II 1927” oli ilmunud Loomingus 1971, nr. 12.
144 Kalju Leht (1926–2006) oli sel ajal Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudi sektorijuhataja.
145 Õpetajatele määratud väljaannet ei tulnud; “Siuru” uurimise tulemused avaldas N. A. artiklina ““Siuru”.
Murranguaegade kirjanduslikust liikumisest”. – Looming 1973, nr. 7.
146 N. A. koostatud G. Suitsu artiklivalimik jäi ilmumata.
142
122 Tuna 1/2008
Sirje Olesk / Kaks vaimukaaslast eri aegadest
mise – ega minusugune üle poogna kuus ei suuda puhtaks kirjutada; nii võiks tuleva aasta veebruaris
või märtsis selle valmiski saada. Muidugi, see alaliselt trükis olev raamat toob küll hulka materjali
selle jaoks, aga kui raamat (Suits ja tuli) oktoobri lõpus oli küljendatud, võttis Aksel Tamm selle
tõsiselt oma lauale ja tegi 14. veebruaril mulle mõningate muudatuste ettepanekud (mitte enam kui
kahe poogna ulatuses, artiklis, mis puudutavad G. S. aa. 1940/41).147 Olgu siis, paar lõiku muutsin,
poolteist lehekülge võtsin maha (kus ei olnud tegemist faktidega, vaid minu arvamistega), ning
nüüd ootangi, mis aastal raamat jõuab päriselt ilmuda. Siin maal peab inimene elama mammutieani – muidu ei jõua ta kirjastuse nõuetele järele. NB: ja see Suitsu väikene raamat oleks siis ka
omamoodi pill kirjastusele – hoiatasin selle eest juba paari aasta eest.
Nagu näed, see kuiv Eduard Roos on viitsinud Suitsu kooliaja üsna selgeks teha! Töömees ta
on – mina lükkasin õnneks seda ikka edasi. Aga kui ta teise samasuguse artikli on avaldand (see on
tal valmis), ei tee vähemalt G. S. kooliaeg mulle enam muret. Iseasi on ta vaimse arenguga, millest
võib veidi teisitigi rääkida.
Kes teab, Tartu tuleku ajal ehk õnnestub meil ka tühja juttu rääkida.
Tervitan
N. A.
7. III 1972.
27. A. Kaalep 18. XII 1973
Elvas, 18. 12. 73.
N. A.
Väga suur tänu raamatu eest!148 Hea ja tihe lektüür. Muidugi võinuks ta ju palju paksem olla...
Nüüd võiks öelda: tuld on, aga suitsu peaaegu polegi – vahest sellepärast, et keegi ei saaks öelda,
kus suitsu, seal tuld. Kas niimoodi saab tuld märkamatuks teha?
Ka “Tuulemaad” ja “Hamleti proloogi” oli hea lugeda. Suitsu-monograafia põhiosad on Sul
ju niimoodi päris valmis!
Tõlgin praegu Hofmannsthali. Väike novelli- ja esseevalimik ““L”R”-le H centennariumi
puhuks.149 Huvitav mees! Mispärast ta igalpool “dekadentsi” esinduskujuna esineb, on mulle lausa
mõistmatu. Palju paralleelset Tuglasega – kuigi mingid mõjud vist küll kõne alla ei tule. H on igal
juhul sügavalt humanistlik autor; omamoodi mõneski suhtes Kafka otsene eelkäija. “L’art pour
l’art”-kalduvust ei oska ma ka õieti leida. Kindlasti võiksid midagi iseloomulikku öelda tema retseptsioonist 20-ndail aastail: teda ju loeti, tema näidendeidki mängiti (ehtsat Sophoklest pole ju
enne Panso lavastust eesti lavadel olnudki!); vahest oli tal mingit mõjugi?
Hr. Toomlale saatsin järjekordse värsikogu pealkirjaga “Paani surm ja teisi luuletusi”.150
ENE-le kirjutasin “sürrealismi”. Andis nuputada! Lubatud mahu ületasin mitmekordselt.
147
N. A. raamat “Suits ja tuli” ilmus alles 1983. Sealt puudus artikkel “Üle rusu. Märkmeid Gustav Suitsu
1940.–1941. aasta luuleainete küpsemisest”, mis ilmus Loomingus 1988, nr. 1.
148 1973. aasta sügisel ilmus lõpuks N. A. artiklivalimik “Inimesi ja raamatuid”.
149 Hugo von Hofmannsthal. Teed ja kohtumised. Tlk. ja eessõna A. Kaalep. – Loomingu Raamatukogu 1974,
nr. 6/7. Raamat ilmus autori 100. sünniaastapäeval.
150 Selle pealkirjaga A. K. luulekogu ilmus 1976. aastal.
Tuna 1/2008 123
K U L T U U R I L O O L I S E S T
A R H I I V I S T
Gustav Suitsu mälestusõhtu Tallinnas Kirjanike Majas novembris 1973: vasakult: Enn Vetemaa, Hans Kaldoja, Kersti Kreismann,
Nigol Andresen, Karl Ader ja Aurora Semper. KM EKLA, B-37:6196
Ertisele lubasin üles astuda Kreutzwaldi päevil “kirjanduse päevaprobleemidest”. Mul oli kaks
mõtet: lõunaeestikeelsest kirjandusest (nii mine- kui tuleviku poole vaadates); baltisaksa kirjandusse
(õieti üldse kultuuri) suhtumisest. Kohtasin R. Põldmäed ja küsisin, kumba teemat ta olulisemaks
peaks; ta arutas asja natuke ja hääletas siis esimese kasuks. Mida Sa arvaksid?
Loodan Sind neil päevil kindlasti näha!151
Vahepeal olid mul hästi murelikud ja ka töötujuta päevad: vt. kaaselvalase Kärneri “Moodne
orjus”. (Noh, nii hädine nagu tema ma vist siiski ei ole...) Siis tuli aga lõpuks nii raha kui rõõmustav
ettepanek Moskvast: venekeelse valimiku koostamine. Tegin seekord asja ruttu ära (sisukorra);
Vera Ruber ajab nüüd edasi, mis vaja. Panin pealkirjaks “Земные пейзажи”. Päris meeldiv tõuge
niisuke ettepanek!152
“KK-le” vastasin ringküsitlusele, visandades väikese lapse- ja koolipõlve autobiograafia. Ehk
oli seda teha mingit mõtet153.
“Edasi” narris mu “kommentaari” jõudumööda ära; enam talle sedalaadi asju ei kirjuta.154
Häid taliharjapühi! Nägemiseni!
A. K.
151
A. K. esines 27. detsembril 1973. aastal Kreutzwaldi päevadel nn. “Kirjaniku tribüünil” ja kõneles murrete
kaitseks.
152 Vera Ruber (s. 1925) oli aastatel 1957–1987 eesti kirjanduse konsultant NSVL Kirjanike Liidu juhatuse
juures. A. K. venekeelne luulekogu Svetlan Semenenko tõlkes ilmus Moskvas 1976. aastal.
153 Vt. A. K. vastuseid Keele ja Kirjanduse ringküsitlusele ajakirjast 1974, nr. 8.
154 16. dets. 1973 oli Edasis ilmunud A. K. kirjanduskommentaar “Novembrikuu oli luulekuu”.
124 Tuna 1/2008
Sirje Olesk / Kaks vaimukaaslast eri aegadest
28. N. Andresen 1. XII 1974
A. K.
See oli imehea, et kirjutasid Tagore “Aednikule” eessõna.155 Millal Sa kogud oma lühiesseed raamatu kujuks?156 Ma arvan, see võiks ometi (ülevalt vaadates) trükikõlbulik olla.
Omalt poolt istun praegu Čaksi “Mängi, pillimees” kallal – lubasin kirjutada sellest “Teatrimärkmikule”.157 Aga minul on pöördumine tükk maad raskem kui vanal tööhobusel. Kord nagu oleks see
kergem olnud! Et mul on pooleli hiigla merimadu “Noor-Eesti ja ta retseptsioon”, mille valmimine
venib sellegi pärast, et raamatukogu perioodikaosakond ei ole ikka veel avatud, siis katsun selle vahepeal valmistada. Võtsin käsikirja, ja tekst on tõepoolest ilus. Kuid lavastus jäi mitut pidi raskeks.
Ei olnud küllalt kergust, ei oldud kasutatud stsenaariumis pakutud kontrastidevõimalusi, lüürika oli
liiga palju maad andnud “tegevuse teatrile”. Istun nüüd siis ja pean aru, mis sellest saab.
Lubasin lähemal ajal (16. XII) öelda midagi Sütiste kohta. Tahaksin teha seda kriitiliselt, sest
ta on postuumselt tõstetud aadliseisusesse. Kuidas ta oli Sinu meelest luuletajana? Ta nagu käis
alla vahest juba “Südasuvest” alates. Ja ta “Maakera pöördub itta” on vajalik dokument ankeedi
juurde, kuid küsitava poeetilise väärtusega. Jah, “Umbsed päevad” on vaieldamatult poeetiline,
hoolimata isegi minu soovitatud parandustest.
Aga seda kõike öelda? Öelda ehk võib veel, kuid mitte kirjutada.
Nii omavahel: Sütiste võiks olla näiteks (neid on ju paljugi!), kuidas konformism likvideerib
luuletajat. Aga kolmekümnendail aastail Sütiste läks konformismi nahka, ja tõepoolest, ta kiire
lülitumine uude ühiskonda ei olnud olemuselt ju muud kui sama konformismi jätkumine. Aga 1940.
aastal oli seda laadi konformismi rohkesti. Vääriks detailselt uurida: kes lihtsalt otsustas, et peab
nii vana kui uue võimuga koos töötama (“et sinu käsi hästi käiks” jne), kellel see tähendas võitlusi
eneses ja veendumuste omandamist. Sinul peaks olema ju tagantjärele tähelepanekuid? Ega ma
selle kirjutuse jaoks seda enam ei tarvita; kuid oleks hea kasvõi enese jaoks mõnd asja selgitada.
Jah, Sütiste oli luuletaja, kuid omandas enesegi kaastoimel loodud “realismi” (s. o. reaalpoliitika) kontseptsiooni, mis enam ei virgutand luuletajat.
Täna sajab ilusat pehmet lund. Tahan paari päeva pärast sõita jälle üheks päevaks Haljalasse.
Et pärast seda laokile jäänd asjad valmis teha.
Kuusberg on asjaomaste meeste käes. Umb. 20. XII täitub karantiiniaeg: kas pannakse ette
uus töötlemine või võetakse vastu.158
Tervitan N. A.
29. A. Kaalep 9. XII 1974
Elvas, 9. 12. 74.
N. A.
Aitäh Tagore’i käsitluse tunnustamise eest! Ega seda just kerge teha olnud, õnneks oli ülikooli
155
Rabindranath Tagore. Aednik. Tlk. U. Masing, eessõna A. Kaalep. – Loomingu Raamatukogu 1974, nr. 45/46.
A. K. esimene artiklikogu “Maavallast ja maailmakirjandusest” ilmus alles 1984. aastal.
157 N. A. artikkel “Mängi, pillimees” on ilmunud “Teatrimärkmikus 1973/74” (Eesti Raamat, 1976).
158 N. A. oli kirjutanud valmis lühimonograafia “Paul Kuusberg”, mille käsikiri oli ilmselt antud kirjastusse.
Raamat ilmus 1976. a.
156
Tuna 1/2008 125
K U L T U U R I L O O L I S E S T
A R H I I V I S T
raamatukogus rohkesti ta esseistikat jm. Aga ega mu lühiesseede-raamatust küll niipea midagi välja
tule; hea isegi, et “nad” näivad ikkagi mingil kujul (2 raamatus, kumbki eri aastal, et mitte korraga
mind “rikkaks teha”) nõustuvat mu luule-tõlgete-valimikuga.159
Seda “Mängi, pillimees”-näidendit ma näinud pole, ainult käsikirja lugenud. Arvan, et raske
materjal lavastajale, kes väga originaalse mõtlemisega pole. Ja ega lavastus vist tõesti väga silmapaistev polnud, nagu kõneldakse.
Sütiste ja konformismi probleemid, mida arutad, on ju väga tähtsad, aga paraku tõesti natuke
liiga keerulised praegu. Arvan, et kõik, mida ütled, on nii. Mulle isiklikult on ta luule olnud võrdlemisi kauge; üht-teist meeldivat olen sealt küll leidnud, aga midagi põhiliselt olulist tundub aina
puuduvat. Tal nagu pole seda “iseäralikku”, mis tõelist luuletajat muist inimestest esile tõstab. Isegi
“Umbsed päevad” ei kajasta muud kui üpris tavalise inimese reageerimist umbseile päevadele, kirja
pandud küll värsioskusega, mida tuleb tunnustada. Kui võrrelda näit. Tolleri “Pääsuraamatuga” või
Nazım Hikmeti vanglaluuletustega! Ent Sütiste funktsioon nagu olekski midagi “propedeutilist”,
võrreldav “kerge muusikaga” – tema lugejast võib saada ka suure luule juurde mineja. Minuvanuste
hulgas oli tema lugejaid-austajaid küll, ja nii 20-aastaselt juba oli mul nendega vaidlusi. Mul oli
“Kõik on kokku unenägu” omandatud ja ma austasin “Tolmu ja tuld”.160 Sütistet ma nende juurde
nagu enam ei vajanud.
Viimasel nädalal oli mul rohkesti mineviku üle mõtlemist. Kutsuti kõnelema “treffneristide
esindajana” Tartu I keskkooli aktusele; siis tuli käia esimese rahutingimustes surnud klassivenna matusel; lõpuks tuli lahendada üht kurba ja piinlikku konflikti kahe koolivenna vahel,
üks neist psühhiaater, teine (enam-vähem) patsient. Kuidagi niisugune koondmulje: kõik vana
elab edasi, ent uue mõjul ei ole ta enam üldse see, mis ta oli; mingit ajaloolasepilku on vaja,
et seda mõista, ja enamik inimesi pole küllalt dialektikud seda omandamaks... Ma ei tea, kas
“konformism” ongi see sõna, mis asja olemust tabab. Aimaksin pigem midagi sellist, millele
nimeks sobiks “fatalism”. See on suhtumus, millega inimene end püüab kaitsta üle jõu kiiresti
muutuva aja vastu. Ja sealjuures kaotab ta suuremal või vähemal määral spontaanse kontakti
tegelikkusega.
Ilus hele laik ses nädalas: lühike visiit Hando Runnelile, kelle leidsin hoidmas oma 6-kuist
Pillet. Küll see mees vast õpib ja areneb! Oli kirjutanud mõned väga head värsid, näitas itaaliakeelset eesti luule antoloogiat (õige hästi koostatud, huvitavaid tõlkimisaspekte!) ja rääkis, et püüab
kirjutada üht Jüri Üdi analüüsi.161 Jääme seda põnevusega ootama!
Hakkan nüüd kohe toimetama B. Kaburi tõlkeid E. L. Mastersi “Spoon Riveri Anthology’st”.
Näib tore luuleraamat tulevat162!
Sellele suurele luulearutlusele, kus Kalle Kurg tahab kõnelda “kunstiloomest” ja “eluloomest”
(= lapsetegemisest?), ma ei tule.
Tervitusi talvisest Elvast!
A. K.
PS: Üht mu raamatut, mille Sulle lugeda tõin, tahaks lugeda Mati Unt. Küll ta võtab Sinuga ühendust!
159
A. K. luuletõlked ilmusid raamatus nimega “Peegelmaastikud” (I osa 1976, II osa 1980).
“Kõik on kokku unenägu” on G. Suitsu luulekogu (1922), “Tolm ja tuli” B. Alveri oma (1936).
161 Hando Runneli retsensioon “Jüri Üdi sõnakunst” ilmus ajakirjas Looming 1975, nr. 1.
162 Edgar Lee Mastersi “Spoon Riveri koolnud” (koost. ja tlk. B. Kabur, järelsõna J. Rähesoo) ilmus
1976. a.
160
126 Tuna 1/2008
Sirje Olesk / Kaks vaimukaaslast eri aegadest
30. A. Kaalep 2. IV 1975
2. 4. 75.
N. A.
Suur tänu kirja ja meeldivate teadete eest! Meeleldi kirjutan kuhugi (võib-olla isegi mõnesse
vene ajakirja?) mingi retsensiooni – kuivõrd oskan.163 Vene luulekeele stilistiline aspekt ei ole mulle
küll paraku nii tuttav, kui peaks.
Nora Javorskaja164 on tundunud mulle usaldusväärse ja süümeka poetessina. (Panin ta ju
meie Kuningal on külm-libretot tõlkima, ja mu meelest sai ta hästi hakkama; mõned paratamatud
mahendused muidugi lisaks.)
Sinu Tuglase-essee oli väga sisukas.165 Arvan, et metoodiliseltki oluline. Edasi võiks minna
veel vahest mõningas psühhoanalüütilises suunas, näit. Jungi arhetüüpe (mitte liiga dogmaatiliselt)
silmas pidades. Eriti tikub sinnapoole kiusama Hiiglaneitsi! (Ja kas ei ole lõpuks “Androgüüni
päeva” negress sellesama kujundi karikatuur – juba küpse mehe sulest?)
Üks pisike Tuglase-välgatus, mis mõne aja eest pähe sattus: kas pole temal võrratult rohkem huumorit kui humoristiks par excellence peetud Lutsul? Ja mitte üksnes “Sood” ja “Felix
Ormussoni” võrreldes. Luts oli ju tegelikult sügavalt traagilise elutundega isiksus. – Neist asjust
peaks kirjutama mingis “Eesti huumori ajaloos”...
“Vabaduse ja surma” käsitlus meeldis mulle eriti. Rannus pole muidugi autor, kuid põgenemiseigatsus on autori oma. Ja et ta selle juurde veel vanuigi tagasi tuli! Eks ole see üks meie sajandi
“arhetüüpe”... (Pihin, et minulgi üks novelletike noorest east sellelesamale on tagasi viidav.)
Olen veidi tutvunud Sinu suurepärase õpilase ja Tuglase uurijaga in spe – noore Oleskiga
muidugi. Töökas ja arukas poiss.
Mäslen praegu kapitaalse e. luule antoloogia kallal, mida Lennart Mere vahendusel koostan
kasahhidele…166 Teeme asja vaikselt ja omavahel ära, eks siis jää loorberid ootama. Rahvaluulest
kuni Väino Vesipapini, proportsioonid umbes sellised: rahvalaule 500 värssi, 19. sajandit 1000, 20.
sajandit enne nõuk. aega 2000, nõuk. luulet 3500. Autoreilt luuletusi: Juh. Liiv – 9, Suits, Alver
– 8, Under, Semper, Sang, Vaarandi – 7, Koidula, Sütiste, Raud, Merilaas, Smuul – 6, Barbarus,
Kross, Laht, P. E. Rummo, Kaplinski, Runnel – 5, Sööt, Visnapuu, Talvik, Niit, Beekman, Seppel,
Üdi – 4, teisi vähem. (Arvestatud autorite tähtsuse kõrval muidugi tõlgitavust ja idamaisele lugejale
lähedust.)
Tervitan!
A. K.
PS Ses suures antoloogias saab esindatud olema muidugi ka proosaluule, nii Tuglaselt peale “Mere”
veel “Lembitu” ja “Muredemaa”.
163
Moskvas oli 1974. aastal ilmunud eesti luule antoloogia, mille olid koostanud N. A. ja Sergei Issakov.
Nora Javorskaja (s. 1925), vene luuletaja ja tõlkija. Külastas Tartut veel 2005. aastal Prima Vista külalisena.
165 N. A. artikkel “Friedebert Tuglas ja ta teoste tegelased”. – Looming 1975, nr. 3.
166 Kasahhikeelne eesti luule antoloogia ilmus 1976. aastal. Vt. R. Miftjahetdinov, A. Kaalep. Eesti luule antoloogia kasahhi keeles. – Keel ja Kirjandus 1977, nr. 8.
164
Tuna 1/2008 127
K U L T U U R I L O O L I S E S T
A R H I I V I S T
Ain Kaalep ja Ott Ojamaa EKL VII kongressil 1976. aastal. KM EKLA B-139:19
Sirje Olesk
(1954)
Lõpetanud Tartu ülikooli 1977. a. filoloogina. Ph.D ja Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur, tegelenud eesti kirjandus- ja kultuurilooga ning Eesti-Soome kontaktidega. Varem Tunas publitseerinud
katkeid A. Adamsoni/M. Underi ning A. Orase kirjavahetusest.
128 Tuna 1/2008
A R V U S T U S E D
Soomlaste oma Eesti
ajalugu
Seppo Zetterberg. Viron historia.
Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran
Toimituksia 1118. Helsinki, 2007. 810 lk.
P
aar-kolmkümmend aastat tagasi ilmus
Soomes märksa rohkem meie lähiajalugu käsitlevaid tõsiseid uurimusi kui Eestis.
Kõrvuti teiste autoritega, nagu Kalervo Hovi,
Seppo Myllyniemi jt., kerkis esile ka Seppo
Zetterberg, kes 1977. aastal ilmunud doktoritööga “Suomi ja Viro 1917–1919” jäädvustas
oma nime Eesti-ainelisesse historiograafiasse.
Järgnevatel aastatel pidevalt lisandunud uurimustest on meil kõige tuntumad “Jüri Vilmsi
surm” (soome k. 1997, eesti k. 2004) ning S.
Zetterbergi koostatud koguteos “Eesti. Ajalugu, rahvas, kultuur” (soome k. 1995). Ning
viimati ilmunud kapitaalne “Viron historia”
on justkui krooniks autori aastakümneid kestnud tööle Eesti ajaloo uurimisel ning eestlaste
ajaloolise kogemuse vahendamisel.
Teose tiitellehele järgnevalt leheküljelt leiab
lugeja vaid kaks sõna: “Historiansa jaksaneille”.
Nii on kokku võetud autori põhiline tõdemus
eestlaste ajaloost: see rahvas on suutnud oma
ajalugu kanda, ehk – on suutnud ajaloole vastu pidada ning rahvana ja rahvusena püsima
jääda.
Kuigi ülevaateid Eesti ajaloost on ilmunud
mitmel pool ja mitmes keeles, pole välismaal
sellise mahu ja nii laia haardega käsitlusi veel
ilmunud. Soomes on eestlaste ajaloo vastu ikka
huvi tuntud, kuid soomlastest autorid on põhjalikumates üldistavates käsitlustes Eesti ajalugu
vaadelnud koos Läti ja Leeduga. Meenutagem,
et Vilho Niitemaa “Baltian historia” ilmus 1959.
ja selle Kalervo Hovi poolt täiendatud uustrükk
1991. aastal. Viimati ilmus Kari Aleniuse “Viron,
Latvian ja Liettuan historia” Jyväskyläs aastal
2000.
Üldkäsitluse kirjutamine on riskantne ettevõtmine. Tänapäeva ajalookirjutus on oma
tunnetusmeetodite poolest ja eesmärgiliseltki
sedavõrd haraline nähtus, et usk kapitaalse
üldkäsitluse vajadusesse tundub anakronismina. Kes aga siiski soovib seda teed käia,
sellel peab jätkuma usku endasse ja oma töö
vajalikkusesse. Ja otse loomulikult tuleb osata
seada ennast lugeja olukorda, osata näha kirjapandut tema silmade läbi. Üldkäsitlust silmas
pidades on kirjutajapoolne positsioneeritus
eriti oluline. “Viron historia” adressaadiks
on soome lugeja. Kogenud ajaloolasena teab
autor suurepäraselt, millisele lainele häälestub
soomlane, kui jutuks tuleb “Suomen historia”.
Kuid Seppo Zetterberg teab vahest paremini
kui ükski teine hõimuveljedest, mida mõtleb
soomlane, kui kõne all on “Viron historia”.
Ja ta teab ka seda, mida arvab eestlane oma
ajaloost. Saatesõnades lugejale ütleb autor,
et soomlaste arvates on Eesti ajalugu Soome
omaga sarnane. Kuid erinevusi on rohkem kui
sarnasusi. Peamine erinevus on see, et ajaloo
peategelane, s. t. ülelahe soome talupoeg oli
vaba, Eesti oma aga mitte. Erinevad olid ka
praegusse aega resp. Euroopasse jõudmise
teed: Soomest jõuti sinna Rootsi vahendusel
pikkamööda ja sujuvalt, Eestis aga otse feodaalsuhetest ja kiirustades, kui isegi mitte
rabedalt. Eestlase geenides kripeldab endiselt
sakste vitsaga mõisatallis saadud sajanditetagune alandus ja valu, kui autori mõtet veidi
vabamalt edasi anda. Seda paneb ta südamele
soomlastele, kui nood käivad siinseid nüüdseks
kaunilt renoveeritud mõisahooneid imetlemas.
Seega on Seppo Zetterbergi jaoks Eesti ajalugu
vist ikka eelkõige eestlaste ajalugu. Detsembri
alguses Kirjanike Majas Tallinnas aset leidnud
raamatututvustusel ütles autor, et teda on ikkagi huvitanud Eesti kui tervik. Sellest tulenevalt
on Eesti ajalugu samavõrd ka teiste eestlastega
sajandeid kõrvuti elanud rahvaste ajalugu.
Baltisakslaste roll on olnud kahtlemata väga
suur. Ajas tagasi minnes on aga häda selles, et
mida kaugemale tänapäevast, seda vähem on
eestlaste kohta allikaid ja seda hägusemaks jääb
temast maalitav pilt. Samal üritusel ütles autor
välja lihtsa tõe: ajalugu kirjutades püüame kõik
olla võimalikult objektiivsed, kuid samas teame,
et täiuslik objektiivsus ei ole võimalik. Ajaloolane peab olema muidugi kriitiline, ja seda otse
loomulikult, kuid liiga kriitiline ei tohi samuti
olla. Muidu ei saagi kirjutada.
Seppo Zetterbergi hoiak Eesti ajaloo mõistmisel saab aga veelgi selgemaks, lugedes pisut
üle kaheleheküljelist tekstiosa, mis paigutub
saatesõna ja esiajaloo esimese lehekülje vahele ning kannab pealkirja “Sild ja võitlusväli”.
Arvustajate arvates annab autor siin soome
lugejale võtme, mis avab Eesti ajaloo mõistmise ukse. Soomlasena, ajaloolasena ja 20.
sajandi poliitilise ajaloo spetsialistina oskab
Tuna 1/2008 129
Arvustused
Seppo Zetterberg hinnata vabaduse väärtust
ning teab selle hinda. Soomlastele ei ole vaja
pikalt seletada, mis hinnaga jõuti iseseisvuseni
autonoomiast tsaaririigi raames ning kuidas
tuli õigust iseolemisele hiljem kaitsta. Kõike
seda saab soome keeles väljendada kahe sõnaga – Suomen Tasavalta. See mõiste tähendab
soomlastele nii palju, et seda ei ole võimalik
sõnadesse panna.
Usutavasti oli autori poolt tark tegu juhatada
soome lugeja Eesti ajalukku lausega “Viro oli
itsenäinen tasavalta 1918–1940” (“Eesti oli iseseisev vabariik 1918–1940”). Selles on soomlase
jaoks enamat, kui Soome lahe lõunakaldal elav
lugeja võib arvata. See lause viitab justkui ajaloo
katkestusele, mis meid siin tabas ning millest
nemad seal põhja pool ränka verehinda makstes
pääsesid. Ning see mõte häälestab, lisab võimaluse hoiatavaks võrdluseks, mis on n.-ö. varnast
võtta ja küllap moraliseerib lugejat suhtuma
hõimuvellede ajalukku tõsiselt. Pikemalt keerutamata: Seppo Zetterbergi 810-leheküljeline
“Viron historia” on ikkagi lugu sellest, kuidas
eesti rahvas jõudis välja eesmärgini, millest
rohkemat on raske tahta ja mille nimeks on
iseseisev Eesti Vabariik.
Katsudes sõnastada Seppo Zetterbergi
ajalookirjutuslikku meetodit, tuleb vast esmalt
tõdeda, et ta on tahtnud soomlastele kirjutada
ära n.-ö. kogu Eesti ajaloo aegade algusest
kuni president Toomas Hendrik Ilvese ametisse
asumiseni ning seda mitte ainult kronoloogilises lõikes. Teoses on palju sotsiaalajaloolisi
seiku, demograafiliste protsesside seletusi,
tänuväärsel kombel igapäevaelugi. Milliseid
professionaalseid oskusi ja vilumusi seesugune ettevõtmine eeldab? Esmalt on vaja
kontseptsiooni, ja selle on siinsed arvustajad
eelpool vähemalt neile endile mõistetavalt
ära lahendanud. Teiseks eelduseks on suur
lugemus ning Eestit käsitleva historiograafiaga
kursis olek ka neis valdkondades, mis jäävad
autori kui peamiselt ikkagi 20. sajandi poliitilise ajaloo spetsialisti otsesest huviorbiidist
välja. Kolmandaks võiks kindlasti esile tuua
filtreerimisvõimet. Milline on siis see sõnum,
mis jõuab läbi Seppo Zetterbergi meisterdatud
kurna soomlaseni? Või õigemini – mida ta on
tahtnud kaasmaalastele omatehtud filtrist läbi
lasta? Pikematagi on selge, et autoril on tulnud
langetada kümneid valikuid ja otsuseid. Eestit
puudutav ajalookirjutus on riigi territooriumi
väiksusele vaatamata siiski üsna mahukas ning
selle sees piisavalt perioode ja üksikprobleeme,
kus ajalookirjutus on konsensusest kaugel
130 Tuna 1/2008
– veel kaugemal kui Inari Titicaca järvest.
Aga sellest saab vilunud ajaloolane üle, kui
ta hetkekski ei unusta, et ajalugu teevad ikkagi inimesed ja et ametivennad, kes ajalugu
kirjutavad – on samuti luust ja lihast. Seppo
Zetterbergi kirjutatud ajaloo üheks iseloomustavaks märksõnaks võiks ehk olla kulgemine.
Autor ei lase ennast suuremat häirida historiograafilistest tõmblustest, millest enamikest
ta kindlasti teadlik on. Miks ta ei lase end neist
kaasa kiskuda? Ilmselt seetõttu, et mineviku
tunnetamine kätkeb endas alati ambivalentsust.
Igale argumendile võib alati leida kaks-kolm
vastuargumenti. Kangekaelsemad taandavad
vaidluse lõpuks võidu nimel mõistete semantikale ning siis võib muna alati kordi suurem
olla kui tibu ise. Ja siis võib keegi kas kõrvalt
või siseringistki kraaksatada, et Eesti polegi riik
ja et eestlastel pole õigust ka ajaloole. Siis pole
enam ei tibu ega muna. Aga Seppo Zetterberg
teab, et eestlased said oma riigi, mille raames
nad võisid lõpuks ometi omatahtsi toimetada.
Tõsi, nad kaotasid küll oma riigi pikaks ajaks,
kuid said siis jälle tagasi. Seetõttu seab autor
lugeja fakti ette – tee lähtepunktist tänasesse
päeva on käidud ja katsugu keegi selles kahelda. Iseasi on see, kas on kõiki jalajälgi võimalik
tuvastada. Nii piirdub ta soomlastele nende
radade kirjeldamisega, mida ta arvab olevat
siinmail sadade põlvkondade poolt käidud,
ning teeb seda oma rahvale tema arvates kõige
arusaadavamal viisil. Mida rohkem tahta?
Autor on pidanud otstarbekaks vaadelda
eesti rahva pikka eluteed 11 peatükis. Neljas
esimeses käsitletakse maa ja rahva saatust kuni
Põhjasõjani, viimane kaasa arvatud (lk. 21–264),
kahes peatükis antakse mitmekülgne ülevaade
Eestist kui Vene tsaaririigi koostisosast (lk.
265–483), kolmes peatükis vaadeldakse iseseisva
riigi sündi, selle arengut, hukkumist ja okupatsioone (lk. 484–715) ning viimane peatükk
on pühendatud uuele iseseisvusperioodile (lk.
716–738). Teose lõpust leiab lugeja hulga asjakohaseid lisasid, kaarte, Eesti ajaloo kronoloogilise
ülevaate, mahuka bibliograafia ning isikunimede
loetelu (lk. 740–810). Raamat on rikkalikult
illustreeritud, kusjuures paljude fotode autoriks
on Seppo Zetterberg ise. Just illustratsioonidel
tahaks veidi peatuda. Pole kahtlustki, et kauaaegse Soome Instituudi direktorina oli Seppo
Zetterbergil võimalus Eesti risti-rästi läbi sõita
ning jäädvustada endale meelepärast ja olulist.
Publikatsiooni jaoks illustratsioonide valimise
tavapärane praktika kinnitab, et pilti vajatakse teksti illustreerimiseks. Seppo Zetterbergi
Arvustused
pildikommentaarid on aga põhiteksti oluline
täiendus. Olustikupilt on ka ise ajalooallikas
ning illustratsioonide valikule on autor kulutanud palju aega.
Aegade alguse juurde tulles avastab lugeja,
et viimasel kümmekonnal aastal palju laineid
löönud Kalevi Wiigi ja ta mõttekaaslaste hüpoteesidest soomeugrilaste algkodu kohta läheb
autor mööda. Ta ise vastas sellele küsimusele
Kirjanike Majas nii, et ta ei tahaks istuda
kusirautsikute (sipelgate) pessa. Aga tõepoolest
– kas heietus eestlaste algupära üle lisaks meie
ajaloole olulise mõõtme? Vaevalt, sest näiteks
Euroopa vanimaks rahvaks resp. põliseurooplaseks kuulutamine ei teeks meie sisetunnet
viimase tuhande aasta ajaloo taustal küll oluliselt
uhkemaks. Kuid seda, millised olid eestlased ja
nende maa enne 13. sajandit, mil nende omaareng katkes – sellest räägib Seppo Zetterberg
veenvas ja arusaadavas keeles.
Eesti keskaja juhatab autor sisse alapealkirjaga “Sakslased tulevad”. Meie siin oleme
harjunud rääkima Saksa–Taani vallutusest. Tõsi,
Seppo Zetterberg räägib ka taanlasist. Samas on
täiesti selge, et sakslased tulid ka koos Waldemar
II Võitjaga ja mis peamine – sakslased tulid
selleks, et jääda. Keskaega silmas pidades on ju
jätkuvalt üleval küsimus: mis jõud olid sakslaste
tuleku taga? Baltisaksa historiograafialt oleme
pärinud näiteks diskussiooni Hansaliidu tähendusest Liivimaale. Seppo Zetterberg räägib aga
mitte niipalju ühiskondlike fenomenide keeles,
milleks näiteks oma euroopalikes seostes oli
Hansa kindlasti. Tema jaoks on olulisem saksa
kaupmees, sest see on kindlasti soomlasele
vastuvõetavam kui Hansa. Ja muidugi tuleb
jätkuvalt silmas pidada, et ta on võtnud ju nõuks
kirjutada ikkagi kõigest, mis tema arvates ilmestab Eesti ajalugu.
Üks nauditavaid jooni on Seppo Zetterbergi
kirjutamisstiil. Nimelt oskab ta formuleerida äärmiselt paeluvaid pealkirju: “Monen
kerroksen väkeä”, “Raskat työt, rankat huvit”,
“Jumalan ja maallisen vallan linnoitukset”,
“Kuolema karkeloi”, “Ritarikuntavaltio
rapistuu, satanuhka kärjistyy”, “Sotat vaativat
veronsa”1 jm.
Laskumata detailsemasse Liivimaa sõdade,
Rootsi ja varase Vene aja analüüsi, mis võib
osutuda lugejale tüütuks, tahaks lisada, et Seppo
Zetterbergi Eesti ajaloo käsitlus muutub ajas
1
tänapäevale lähemale jõudes järjest paremaks
– nagu vein laagerdudes. Põhjus on ju ka selge
– siin saab autor sekkuda professionaalse uurija
tasandilt.
Eesti iseseisva riigi sündi käsitleva peatüki
on Seppo Zetterberg piiritlenud aastatega
1914–1920. Tõepoolest, Esimese maailmasõja
käik lõi eeldused Eesti ja rea teistegi riikide
iseseisvumiseks.
Maailmasõda lõppes hoopis teistsuguste
tulemustega, kui selle vallapäästjad olid lootnud. Kaotajaks osutus mitte üksnes üks sõdiv
pool – Saksamaa ja tema liitlased –, vaid ka
võitjate leeri kuulunud Venemaa, kus sõjast
tingitud laos ja viletsus viisid kommunistliku
pöördeni. Just selle sündmuse mõjul kasvas
eestlaste keskne poliitiline taotlus – autonoomia saavutamine demokraatliku Venemaa
koosseisus – täieliku iseseisvuse nõudeks. Veel
üks Eesti iseseisvust soodustav tegur oli kodusõjaga seotud sündmuste areng Venemaal. Et
Lääne suurriigid toetasid antikommunistlikke
jõude, sai sellise abi osaliseks ka Eesti, milleta
polnuks võit Vabadussõjas mõeldav. Ning paradoksaalsel kombel oli üks Eesti iseseisvuse
tegureid ka nõukogude võimu püsimajäämine
Venemaal. Mingisugune muu mõeldav Vene
valitsus poleks Balti riikide iseseisvust lubanud,
nagu taktikalistel kaalutlustel oli seda sunnitud
tegema Lenini valitsus, pealegi poleks “valgete”
võidu korral ükski suurriik Eesti iseseisvust
tunnustanud. Samas tähendas piiririikidele
kommunistliku režiimi püsimajäämine permanentset ohtu idanaabri poolt.
Seppo Zetterberg annab asjatundliku ülevaate kõikidest nendest sündmustest ja arengutest, mis lõppkokkuvõttes kindlustasid Eesti
iseseisva riigi püsimajäämise. Käsitlusest selgub,
et vaatamata maailmasõja lõppfaasis tekkinud
eeldustele polnud suveräänne Eesti siiski saatuse
kingitus, vaid kõigepealt Eesti tookordse poliitilise ja sõjalise juhtkonna ettenägeliku poliitika
ning raudse tahtejõu tulemus. Just enamasti
alles äsja loodud erakondade juhid suutsid õigel
ajal iseseisvuse idee püstitada, haarata sellega
kaasa kõigepealt noori ja sõjaväelasi ning äratada pikast sõjast ja Saksa okupatsiooni survest
apaatiasse vajunud rahvahulki. 24. veebruaril
1918 välja kuulutatud Eesti Vabariik ei surnud,
kuigi Saksa okupatsiooniväed haarasid kogu
riigi territooriumi, vaid realiseerus praktikas
“Mitme korruse rahvas”, “Rasked tööd, rängad lõbud”, “Jumala ja maise võimu kindlused”, “Surm vihub
tantsu”, “Rüütliriik mõraneb, sõjaoht teravneb”, “Sõjad nõuavad oma hinda”. – Toim.
Tuna 1/2008 131
Arvustused
seoses okupatsiooni kokkuvarisemisega 1918.
aasta sügisel.
Noort, alles organiseerimisjärgus Eesti
Vabariiki tabas juba mõne nädala pärast
Nõukogude Venemaa kallaletung. Eesti riigi
püsimajäämise kindlustanud sõjategevusest
annab S. Zetterberg ülevaate pealkirja all
“Kaksinkertainen vapaussota” (“Kahekordne
Vabadussõda”). Sellega viidatakse, et Eestil
tuli võidelda mitte üksnes Punaarmee, vaid ka
Saksamaalt toetust saava Landeswehr’i vastu
Läti territooriumil.
Küllap oli Vabadussõda üks eestlaste suurimaid jõupingutusi kogu ajaloo vältel, ja autor
annab sellest vajaliku ülevaate. S. Zetterberg ei
koorma lugejat vähem oluliste isikute nimetamisega, kuid Vabadussõja käsitlemisel võinuks
siiski mainida näiteks kindral A. Tõnissoni,
admiral J. Pitkat, kindral N. Reeki, leitnant J.
Kuperjanovit ning Soome väeosade ülemaid
M. Ekströmi ja H. Kalmu. Mainimist väärinuks
Paju lahing, kus kandsid suuri kaotusi ka soome
vabatahtlikud.
Iseseisva Eesti arengut käsitleb autor tabava
pealkirja all “Uus Eesti uues Euroopas”. Kõigepealt vaadeldakse rahvastikuprotsesse Eestis
ning eestlaste paiknemist laias maailmas.
Järgnevalt antakse asjatundlik ülevaade
sisepoliitilisest arengust 1920. aastatel. Käsitletakse Asutava Kogu valimisi ja tema tegevust,
tõstes eriti esile maareformi ning põhiseaduse
väljatöötamist. Edasi iseloomustatakse erakondi
ja nende rolli Eesti poliitilises elus ning analüüsitakse kuni 1932. aastani iga kolme aasta järel
toimunud Riigikogu valimiste tulemusi. Autor
nendib, et Eesti poliitikamaastik oli tugevasti
killustatud, parlamenti pürgivate erakondade ja
rühmituste arv suur. Autor tõdeb, et enamasti oli
lühikest aega võimul püsinud koalitsioonivalitsustel raske ühe või teise erakonna programmi
realiseerida.
1924. aasta 1. detsembri mässukatse kohta
tõdeb autor, et kommunistlikud võitlussalgad
ei leidnud kaasatulijaid ja nende väljaastumine
suruti lühikese ajaga maha.
Küllap leidub iga riigi ja rahva ajaloos sündmusi või ka terveid ajajärke, mille hindamisel nii
nende kaasaegsed kui ka hilisemad kommentaatorid pole ühel meelel. Näiteks on soomlased
aastakümneid tuliselt vaielnud 1918. aasta sündmuste ning kodu- ja vabadussõja vahekorra üle.
Eesti lähiajaloos on selliseks perioodiks aastad
1934–1940, alates 12. märtsi riigipöördest ning
lõpetades nn. baasidelepingu sõlmimise ja selle
järelmitega.
132 Tuna 1/2008
Rõõmustaval kombel on autor raamatus
kõnesolevat ajajärku käsitlevale alaosale pannud
pealkirjaks “Pätsi–Eenpalu Eestis”. Seni on
meil enamasti kombeks olnud kogu tookordset
sündmustikku seostada kas Pätsi või ka Pätsi
ja Laidoneri nimega. 1934. aasta 12. märtsi
sündmustes olid peategelasteks muidugi Päts ja
Laidoner ning järgneva riigireformi põhiideed
kuulusid Pätsile, kuid tookord mõneti improviseeritud autoritaarse režiimi juurutamisel
kuulus Eenpalule oluline roll. Ta oli aktiivne
teoinimene, kauaaegse siseministri ning Eesti
politseisüsteemi ühe peamise loojana oli ta
“kindla korra” pooldaja ning teda saab pidada
isegi nii autoritaarse korra arhitektiks kui ka
ehitajaks.
Seppo Zetterbergi käsitlus tookordsetest
sündmustest – vabadussõjalaste esiletõusust,
nende mõju kasvust ning kõigest järgnevast
– on kogu raamatu üks faktirohkemaid ning
konkreetsemaid alaosi. 12. märtsi riigipöörde
puhul võinuks siiski märkida, et teatud poliitilised jõud, kõigepealt sotsiaaldemokraadid, aga
ka J. Tõnisson jt., õhutasid otseselt K. Pätsi vabadussõjalaste tegevust ohjeldama ning esialgu,
pärast 12. märtsi kiitsid kõik erakonnad tema
tegevuse heaks.
Kuid seoses asjaoluga, et valitsus viivitas
riigireformi elluviimise ja uue põhiseaduse
koostamisega, tugevnes opositsioon autoritaarse
valitsemiskorra vastu. Teadagi oli see kõige tugevam Tartu akadeemilistes ringkondades ning
tööliste seas ja töölisorganisatsioonides. Samas
elas aga kaks kolmandikku Eesti elanikkonnast
maal ning maarahva seas olid Päts ja Laidoner
populaarsed mehed.
Laiemate rahvahulkade suhtumine tookordsesse režiimi ning opositsiooni ulatus vajab
veel uurimist. Igal juhul on selge, et absoluutne
enamus esimesel iseseisvusperioodil elanud
põlvkonnast pidas just 1930. aastate teist poolt
kõige õnnelikumaks ajajärguks nii iseenda kui
ka kogu rahva elus.
Riigireformi käiku iseloomustades leiab
S. Zetterberg, et 1938. aastal kehtestatud uue
põhiseaduse alusel kehtestati nn. juhitav demokraatia või vitriinidemokraatia, s. o. loodi
näilisus normaalselt toimivast demokraatlikust
korrast. Tegemist oli siiski oskuslikult koostatud
konstitutsiooniga, mis võimaldas nii demokraatlikku kui ka autoritaarset valitsemisviisi. Igal
juhul oli uue põhiseaduse rakendamine oluline
samm riigielu normaliseerimise teel.
Majanduslikku arengut esimesel iseseisvusperioodil käsitleb autor pealkirja all “Teollistuva
Arvustused
maatalousvaltio” (“Industrialiseeruv agraarriik”), s. t. Eesti oli toona tööstusarengu suunas
arenev agraarriik. Nii see tõepoolest oli. Autor
annab asjaliku ja faktiderohke ülevaate majanduse kehvast seisust pärast Vabadussõda,
tookordsest esialgsest püüdest puhuda elu sisse
endistele suurtehastele, mis tõi asjaosalistele
vaid kahju ning pettumusi, samuti paratamatust
kohanemisest uute olude ning maailmaturu
nõuetega. Põllumajandus jäi edasi Eesti majanduse selgrooks ning põllumajandussaadused
peamiseks ekspordiartikliks. Siiski oli tööstuse
areng eriti 1930. aastatel, pärast majanduskriisi
kiire, kusjuures ka riigi osa selles protsessis oli
tähelepandav. Teadagi olid Soome edusammud
palju suuremad ning see asjaolu kajastus ka
Eesti–Soome kaubavahetuse kasvus. Polnuks
paha, kui autor oleks veidi võrrelnud Eesti ja
Soome majanduslikku arengut.
S. Zetterberg on oma raamatus Eesti tookordset välispoliitikat käsitlevale osale pannud
tabava pealkirja “Julgeolekut otsides”. Julgeoleku taotlemine oli tõepoolest Eesti välispoliitika
A ja O esimese iseseisvusperioodi esimestest
päevadest kuni riigi okupeerimiseni 1940. a.
juunis.
Autor tõdeb, et esilagu ei võtnud suurriigid
Euroopasse pürgivat Eestit sugugi vaimustusega vastu. Tõepoolest oli Vabadussõja ajal
ning hiljemgi kuulda väiteid, et iseseisva riigi
ülalpidamiseks on eestlasi liiga vähe ning pealegi puuduvat poliitiline eliit ja spetsialistid
riigiaparaadi tarbeks. Laialt kasutati argumenti,
et Eesti ja Läti on Venemaale kui kontinentaalsele suurriigile hädavajalikuks ukseks ja aknaks
Euroopasse ning idanaabri tugevnemise korral
on mäng iseseisvusega lõppenud. Kuid võidukas
Vabadussõda ning Eestile soodsa Tartu rahu
sõlmimine olid uue vabariigi elujõu vääramatud argumendid. Seetõttu esialgsed kõhklused
kadusid ning pärast seda, kui lootused kommunistliku režiimi kokkuvarisemisele Venemaal
olid luhtunud, tunnustati Eesti Vabariiki de iure
ja võeti vastu Rahvasteliitu.
Eesti tookordset välispoliitikat käsitledes
on autor lähemalt vaadelnud 1920. aastate
algupoolel päevakorral olnud Balti riikide,
Soome ja Poola koostööga seotud küsimusi.
Mitmesuguste vastuolude tõttu ebaõnnestus
Balti liidu loomine. Püsima jäi vaid 1923. aastal sõlmitud Eesti–Läti liit, kuid seegi osutus
väheefektiivseks. Ka 1934. aastal loodud Balti
Entente’i kohta kasutab S. Zetterberg väljendit
– see oli liit ilma liitlasteta. Autor märgib, et
äsja iseseisvunud riigid hindasid kõrgemalt oma
suveräänsust kui koostööd naabritega. Küllap
see nii oligi, kuid mõnigi kord oli tegemist ka
põhimõtteliste erimeelsustega.
S. Zetterberg käsitleb ka Eesti püüdeid liidu
loomiseks Soomega ja teatavate ringkondade
lootusi koostööks Rootsiga. Mõlemad taotlused
olid ebareaalsed.
Autor pole unustanud käsitleda ka Eesti
kultuurielu. Iseloomustatakse kooliolusid ning
meenutatakse Soome professorite J. G. Granö,
A. R. Cederbergi, L. Kettuneni, I. Mannineni,
M. Tallgreni jt. rolli Tartu ülikoolis. Vaatluse
alla on võetud ka kirjanduse, teatri, muusika ja
kunsti areng.
Eesti esimese iseseisvusperioodi saavutusi
kõigil elualadel, eriti kultuurielu arengut, on
võimatu üle hinnata. Just omariiklus ja selle
areng kindlustas eestlaste identiteedi, sisendas
arusaama iseseisvuse väärtusest ja lõi eeldused
Eesti taasiseseisvumisele. Iseseisvus ei olnud
ideaaliks mitte ainult enamikule vabas Eestis
elanud inimestele – see ideaal kandus edasi ka
nende lastele ja lastelastele.
Iseseisvuse kaotust käsitlevas peatükis
antakse ülevaade rahvusvahelise olukorra
teravnemisest 1930. aastate teisel poolel ning
Hitleri–Stalini kokkuleppe otsustavast mõjust
paljude rahvaste saatusele. S. Zetterberg märgib, et Hitleri–Stalini pakt mõjus Balti riikidele
pommiplahvatusena. Nii see oli, kuid vähemalt
Eesti välisminister K. Selter oletas juba varem,
et Briti–Prantsuse–Nõukogude läbirääkimised
kukuvad läbi, et Berliin ja Moskva lepivad
kokku ja siis sõltub Eesti ja Läti saatus täiesti
idanaabrist.
Autor annab asjatundliku ülevaate Moskva
taktikast seoses baasidelepingu sõlmimisega.
Teatavasti varjas Nõukogude Liidu juhtkond
hoolega oma tegelikke eesmärke. Balti riikidele
sisendati, et neil pole midagi karta. Tegelikult
oodati, et Teise maailmasõja käigus toimuks
selline pööre, mis väldiks teiste suurriikide sekkumise Baltikumis toimuvatesse sündmustesse.
Selline pööre saabus 1940. aasta mais-juunis,
kui Saksa väed saavutasid Lääne-Euroopas
suure edu. Otsus aktsiooniks Balti riikide vastu
langetati Kremlis 24.–25. mail, pealetungikäsk
relvajõududele anti 3. juunil ning 14. juunil
alustati Eesti blokeerimist.
Sündmuste edasine käik on üldiselt tuntud
ning autor annab Eesti okupeerimisest ja annekteerimisest sisuka ja huviga loetava ülevaate.
Moskva taktika salakavalusest räägib seegi, et
14.–15. juulil toimunud “valimised”, mille tulemusi teadagi võltsiti, toimusid ülddemokraatlike
Tuna 1/2008 133
Arvustused
loosungite all ning nõukogude võimust ja ühinemisest Nõukogude Liiduga ei räägitud veel
sõnagi. Just sellise petuskeemi tõttu läks osa
pahempoolselt meelestatud intellektuaalidest,
keda hiljem nimetati juunikommunistideks,
uue võimuga kaasa. S. Zetterberg toob näiteks
Soome Tallinna saadiku P. Hynnineni iseloomustuse J. Varese kohta – ta olevat üks neist
poliitilises mõttes süütalastest, kes ei tea, mida
nad teevad.
Järgnevalt antakse raamatus ülevaade
Eesti sovetiseerimisest ja selle negatiivsetest
tulemustest. Tähelepanu pööratakse rahvast
tabanud terrorile, Eesti poliitilise eliidi traagilisele saatusele ning suurele küüditamisele 14.
juunil 1941.
Mõistagi käsitleb autor ka Saksa okupatsiooni olulisemaid külgi aastail 1941–1944.
Käsitletakse sõjategevust, eestlaste suhtumist
sõdivatesse pooltesse, metsavendlust ja hävituspataljonide terrorit. Lähemalt iseloomustatakse
Saksa okupatsioonirežiimi ja rõhutatakse, et
kuigi siin-seal viidati Eesti autonoomia võimalustele, oli see vaid sõnakõlks ning Saksamaa
kõrgem juhtkond ei soovinud eestlaste iseseisvustaotlust kuidagi rahuldada. Autor toob näiteks J. Goebbelsi päevikumärkme aastast 1942:
Baltimaades tuleb kehtestada kindel Saksa kord
ning sealsete rahvaste enam või vähem õigustatud nõudmistele ei tule pöörata mingisugust
tähelepanu.
S. Zetterberg hindab vääriliselt nende isikute
tegevust, kes dramaatilisel 1944. aastal püüdsid
1918. aasta eeskujul taastada Eesti iseseisvust.
Ta iseloomustab Eesti Vabariigi Rahvuskomitee
tegevust, Otto Tiefi valitsuse moodustamist
ning sümboli tähendusega sini-must-valge lipu
heiskamist Toompeal.
Eesti NSV ajalugu aastail 1944–1991 käsitleb Seppo Zetterberg pealkirja all “Sirbi ja
vasara haardes”. Kõigepealt antakse ülevaade
nendest rahvusvahelist olukorda mõjutavatest
teguritest, mille mõjul Nõukogude Liidul
õnnestus Eestit, Lätit ja Leedut oma raudses
haardes hoida.
Kuigi USA ja Suurbritannia keeldusid tunnustamast Balti riikide lülitamist NSV Liidu
koosseisu ning Atlandi hartas lubati, et okupeeritud riikide iseseisvus pärast sõda taastatakse,
tuli demokraatlikel suurriikidel kujunenud
olukorraga faktiliselt leppida ning lääneriikidel
ei õnnestunud Stalinilt Balti riikide tuleviku
asjus midagi välja tingida. Briti–Nõukogude
liidulepingus 27. maist 1942 oli selge sõnaga
fikseeritud, et liidupartneri siseasjadesse ei
134 Tuna 1/2008
sekkuta. “Kolme suure” kohtumisel Teheranis
novembris–detsembris 1943 ning Jaltas veebruaris 1945 lepiti kokku, et Balti riigid jäävad
Nõukogude Liidu koosseisu.
Järgnevalt vaadeldakse, kuidas kommunistlik
okupatsioonirežiim Eestis funktsioneeris, kuidas
kogu ühiskond oli allutatud julgeolekuorganite
totaalsele kontrollile, ning iseloomustatakse
EKP tegevust kui Moskva keskvõimu poliitika
elluviijat. Vähimgi kõrvalekalle Moskva “peajoonest” viis Eesti NSV juhtkonna väljavahetamiseni EKP Keskkomitee VIII pleenumil 1950.
aasta veebruaris.
Mõistagi käsitleb autor selliseid sõjajärgsete
aastate olulisi protsesse, nagu seda olid vägivaldne kollektiviseerimine, industrialiseerimine ja
üha suurenev venekeelse elanikkonna juurdevool Eestisse. Samas iseloomustatakse rahva
suhtumist okupatsioonipoliitikasse, vastupanuvorme, metsavendlust ning suurküüditamist
1949. a. märtsis.
Niisiis kirjeldab Seppo Zetterberg, kuidas
ligi pool sajandit valitses Eestis totalitaarne
kord sellele omaste repressioonide, deporteerimiste, jälitamiste ning piirangutega. Soomlastel
sellised ajalookogemused teadagi puuduvad.
Kuigi ka vennasrahval tuli Talve- ja Jätkusõjas
kanda suuri kaotusi ja üle elada raskeid aegu,
pääsesid nad siiski korduvatest võimuvahetustest ja okupatsioonidest ning ka sõjategevuse
käigus sai Soome vähem kannatada kui Eesti.
Sõjajärgset Eestit iseloomustasid purustatud
linnad, sageli söötis põllud ja tühjad talud.
Inimkaotused olid suured, täiskoosseisulisi perekondi oli vähe, kümnetel tuhandetel noortel
naistel puudus võimalus perekonda luua. Kõikjal
valitses masendav vaesus ja viletsus. Kuid rahvas
suutis ometi tasapisi jalule tõusta ning raskete
olude kiuste ränga tööga samm-sammult edasi
jõuda. Pärast Stalini surma saabunud sulaaja
tingimustes lootis uus põlvkond, et NSV Liit
on suuteline moderniseeruma, et mõistus ja
arukus võidavad ideoloogilised dogmad. Teatavasti 1960. aastate lõpul ja 1970. aastatel sellised
lootused hajusid.
S. Zetterberg märgib, et hoolimata mitmekülgsest survest säilitas Eesti NSV Nõukogude
Liidu koosseisus teatava eripärase positsiooni
ning rahvusliku ilme, mis kindlustas eesti
keele püsimise ja kultuurilise arengu. Autor
pühendabki just haridusoludele, kirjandusele,
teatrile, muusikale ja kujutavale kunstile üsna
palju tähelepanu.
Seppo Zetterbergi mahuka teose viimases
osas vaadeldakse Eesti taasiseseisvumist ning
Arvustused
okupatsioonist vabanenud riigi olulisemaid
saavutusi. Peatükk pole kuigi mahukas, kuid
autor on suutnud kõnesolevast küsimusest anda
ümmarguse ülevaate. Iseseisvumise eeldusena
tõstetakse esile kommunistliku režiimi teatavat
liberaliseerumist, nn. Gorbatšovi perestroika´t,
millest eestlased kohe kinni haarasid. Vastupanu
ja vabadusliikumist käsitledes ei ole autor unustanud ühtegi tookordsetes sündmustes osalenud
ühiskondlikku jõudu.
Vabastusliikumise eesotsas seisis esialgu
enamasti noor põlvkond, kes stalinlikku terrorit polnud kogenud ega veel ka nõukoguliku
korraga kohanenud, kuid peagi läks absoluutne
enamus eestlastest rahvusliku tõusuga kaasa.
Igaüks, kes massilistel rahvakogunemistel ja
nn. öölaulupidudel lauluväljakul viibis, võis tõdeda, et rahva hing on terve, hoolimata sellest,
kuidas surveperioodil kellegi käsi oli käinud
või milliseid, enamasti sunnitud kompromisse
teinud.
Et S. Zetterbergi teos on mõeldud kõigepealt
soomlastele, võinuks autor julgemini esile tõsta
Soome suurt mõju eestlastele – TV, raadio,
inimestevaheline suhtlemine jne. Oli ju Soome
eestlastele igas mõttes tõeliseks aknaks Läände
ning eeskujuks ka parlamentaarse demokraatliku riigikorra ja vabaturumajanduse osas.
Eestlased elasid kaasa soomlaste edusammudele
ja vennasriigi pidupäevadele, tervitasid Soome
sportlaste saavutusi jne., nagu oleksid need
olnud “meie omad”.
S. Zetterberg on ajaloosündmusi ja protsesse
käsitletud tasakaalukalt, vältinud emotsioone
ning lasknud kõnelda faktidel. On tervitatav,
et autor tugineb akadeemilise ajalooteaduse
saavutustele, ta ei polemiseeri ega diskuteeri
teiste autoritega, vaid justnagu laotab lauale
faktide kaardipaki, teades, et need kõnelevad
lugejale ise enda eest.
Esile tuleb tõsta autori igakülgset hoolikust teose koostamisel ning asjaolu, et ta on
opereerinud vaid usaldusväärsete andmetega.
Seetõttu ei leidu raamatus ka häirivaid väärväiteid, nagu neid mõne teise välisautori Eesti
ajalugu käsitlevates töödes kahjuks on juhtunud.
Kellelegi võib mõni väike eksitus silma torgata,
kuid on kindel, et nii mahuka töö puhul on neid
üllatavalt vähe.
Lisaks on sümpaatne, et autor kui aateline
estofiil väldib nn. vanema venna sündroomi,
ei noomi eestlasi ja nende poliitilist eliiti ega
sea eeskujuks Soomet ja soomlasi ning nende
kangelaslikku ajalugu.
Eesti pressis on Seppo Zetterbergi väärikas
Eesti ajaloo käsitlus juba korduvalt leidnud positiivset vastukaja. Seda kõrget hinnangut saab
vaid veel kord kinnitada, lugupeetud professorile suure töö lõpetamise puhul õnne soovida
ja loota, et tema huvi Eesti ajaloo vastu pole
ammendunud.
Heino Arumäe,
Mati Graf,
Priit Raudkivi
Tuna 1/2008 135
Arvustused
Eesti küla sihikindel
sovetiseerimine
aastatel 1944–1953
David Feest. Zwangskollektivierung im
Baltikum. Die Sowjetisierung des
estnischen Dorfes 1944–1953. Böhlau.
Köln–Wien, 2007 (=Beiträge zur
Geschichte Osteuropas, Band 40). 535 lk.
D
avid Feesti monograafia “Zwangskollektivierung im Baltikum” on siiani kõige
põhjalikum käsitlus Teise maailmasõja järgse
kümnendi kohta Eestis. Tegemist on osaliselt
ümber töötatud tekstiga 2003. aastal valminud
doktoriväitekirjast, mille saksa ajaloolane kaitses Georg-Augusti ülikoolis Göttingenis.
Enne kui asuda tutvustama mahukat uurimistööd, tuleks peatuda ka David Feesti isikul.
Tema huvi Eesti lähiajaloo ja Eesti vastu on
kestnud juba aastaid, kuigi hetkel on ta hõivatud
teiste uurimisprojektidega. Esimesed vahetud
kokkupuuted Eestiga olid Feestil 1994.–1995.
aastail, kui ta oli Tartu ülikoolis vahetusüliõpilane. Seejärel tegeles ta põgusalt baltisakslaste
ja eestlaste vahekordadega 19. ja 20. sajandil,
kuni asus uurima Teise maailmasõja järgset Eesti
küla. Sellest kasvas välja ta doktoritöö, mille
kirjutamise ajal ta viibis 2001. aastal Eestis arhiivitööl. 2003.–2007. aastani töötas Feest Berliinis
Humboldti Ülikooli Ida-Euroopa õppetooli
teadurina ning 2007. aasta sügisest tegutseb ta
jälle Georg-Augusti ülikoolis Göttingenis assistendina. Siiani on temalt ilmunud eesti keeles
kaks artiklit.1
D. Feesti mahukas uurimus sundkollektiviseerimisest räägib okupatsioonivõimu elluviijatest, põllumajanduse juhtimisest, institutsioonidest ja võimumehhanismidest Eesti külas. Aga
mitte ainult. Eesti küla sovetiseerimise kaudu
1
2
avaneb pilt ka sõjajärgsele Eesti NSV valitsemisele, poliitilistele oludele ning ühiskondlikele protsessidele. David Feesti uurimistöö
keskpunktis asuvad kohalikud võimukandjad
– vallakommunistid, kes olid okupatsioonivõimu
vahendajad Eesti valdades. Nende igapäevases
töös oli mitmeid vastuolusid. Arusaadavalt
olid nad konfrontatsioonis talurahvaga, kelle
maailmapilti nad pidid muutma ja iseolemist
maha suruma, kuid teiselt poolt ei leidnud nad
ka piisavat toetust ega abi kõrgematelt võimuesindajatelt, kelle juhtnööre nad olid kohustatud
ellu viima. Sageli tunti end omapäi jäetuna,
mida võimendasid ka segased juhtnöörid. Ent
tööülesannete täitmisel võisid takistuseks saada
ka puudulik üldharidus ja ideoloogiline ettevalmistus ning kogemuste puudumine. Vaatamata
sellele, et eksimused ja puudulik töö võisid olla
tingitud kõrgemate võimuesindajate juhtimisvigadest, oli kannatajaks pooleks ikkagi vallakommunist, kes võis sattuda ülemuste kriitika
ja rünnakute alla, mille tagajärjeks oli enamasti
töölt tagandamine.
David Feesti monograafia puhul tooksin
esile kolm omadust, mis kõige rohkem seda heatasemelist ajaloouurimust iseloomustavad. Need
on esiteks kaasaegse ajalookirjutuse suundade
ja meetodite tundmine, teiseks historiograafias
leiduvate seiskohtade võrdlemine ja põhjalik
analüüsimine ning kolmandaks uurimisprobleemi paigutamine laiemasse taustsüsteemi ehk
Nõukogude Eesti sõjajärgse sovetiseerimise
vaatlemine üleliiduliste protsesside kaudu.
Seda loetelu võiks jätkata. Teiselt poolt tuleb
tunnistada, et Feesti uurimistöö ei pretendeeri
uudsusele, mis aga ei kahanda kuidagi selle
väärtust. Mitmed vaadeldavad teemad, nagu
sõjajärgne maareform, põllumajanduse areng
ja institutsioonid ning kollektiviseerimine, on
leidnud Nõukogude perioodil põhjalikku käsitlemist eesti ajaloolaste üksikuurimustes ja
monograafiates. 2 Vaatamata selleaegsete kirjutiste ideoloogilistele moonutustele, on nad siiski
kasutatavad oma faktiliste andmete tõttu. Kuna
uuemaid erikäsitlusi Eesti sõjajärge põllumajanduse kohta ei ole siiani ilmunud, on arusaadav,
D. Feest. Metsanurga kiri Pällile. Dokument ja kommentaar. – Tuna 2003, nr. 1, lk. 76–86; D. Feest. Põlisrahvuste taaseelistamise poliitika Balti liiduvabariikides? Eestimaa Kommunistlik Partei pärast Teist maailmasõda. – T. Tannberg (koostaja) Eesti NSV aastatel 1940–1953. Sovetiseerimise mehhanismid ja tagajärjed
Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa arengute kontekstis. Tartu, 2007, lk. 207–224. (Eesti raamatukogudes on
kättesaadav ka artikli saksakeelne versioon: D. Feest. Neo-korenizacija in den baltischen Sowjetrepubliken?
Die Kommunistische Partei Estlands nach dem Zweiten Weltkrieg. – Zeitschrift für Geschichtswissenschaft
2006, nr. 3, lk. 263–280.)
Näiteks Evald Laasi (1931–1993), Ants Ruusmann (s. 1935) ja Ervin Kivimaa (1922–1992).
136 Tuna 1/2008
Arvustused
et Eesti NSV põllumajanduspoliitika käsitluses
toetub D. Feest peamiselt Eesti NSV perioodil
ilmunud töödele. Samas leidub monograafias
teemasid, mis on siiani kas osaliselt või täielikult
läbi uurimata. Ennekõike on see seotud propagandategevusega Eesti külas, kohaliku kaadri
ja rahvusküsimusega Eestimaa Kommunistliku
Partei erinevatel tasanditel.
David Feesti uurimuse põhiosa mahub
kümnesse peatükki. Esimene peatükk annab
ülevaate Eesti taasokupeerimisest, Eesti NSV
juhtkonnast ning NSV Liidu rahvuspoliitikast.
D. Feest väidab, et rahvusküsimuses avaldus
Moskva korralduste mitmetähenduslikkus.
Ühelt poolt hinnati Teise maailmasõja perioodil
rahvusprintsiipi näiteks rahvuslike väeosade
moodustamisega, kuid teiselt poolt tehti Eesti
NSV funktsionääridele juba 1944. aastal selgeks,
et rahvuslikke püüdlusi võidakse käsitleda ka
“kodanliku natsionalismina”. Nii mõisteti 1944.
aastal hukka Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja Arnold Kressi teguviis,
kes protesteeris vene rahvusest spetsialistide vastu Eesti Raudtee organisatsioonis. Samuti pälvis
kriitikat ka partei ja valitsuse volinik Hendrik
Allik, kes nägi Petserimaa ühendamises Pihkva
oblastiga Eesti rahvuslike õiguste rikkumist,
mis olevat tema arvates olnud pealegi “Atlandi
hartaga” vastuolus.
Monograafia teises peatükis vaadeldakse
vallafunktsionääre ja külas tegutsenud institutsioonide vahekordi 1944.–1947. aastani. David
Feesti huvitab enim kohalike funktsionääride
pädevus, kompetentsus ning kõrgemalseisvate
organite otsuste täitmine. Ta jõuab järelduseni,
et 1940. aastate keskel jäeti kohalikele funktsionääridele tegutsemiseks küllaltki palju vaba
ruumi, sest kontroll nende tegevuse üle oli
suhteliselt nõrk. Pikemalt peatub autor valla
parteiorganisaatoritel, kelle puhul esitatakse
mitmeid statistilisi näitajad, nagu rahvus, haridus, sooline koosseis, sotsiaalne päritolu, parteilisus ja ideoloogiline ettevalmistus. Kahjuks
on enamik tabelites esitatud statistilisi näitajaid
ainult ühe aasta kohta ning üksikute näitajate
puhul on esile tõstetud erinevad aastad. Seetõttu
on võimatu kaadrikoosseisu põhjalikum analüüsimine ühel kindlal sõjajärgsel aastal, rääkimata
kaadrikoosseisu muutuste jälgimisest pikema
perioodi jooksul.
Kolmandas peatükis kirjeldatakse sõjajärgse maareformi käiku ja tulemusi. 1944.–1947.
aastani toimunud reformil olid eelkõige ideoloogilised eesmärgid. Maa ümberjagamisega
lootis nõukogude võim leida endale ustavaid
toetajaid uusmaasaajate ja väiketalunike seast,
keda püüti vastandada endistele jõukatele
talupoegadele. Ent reformil oli ka karistusaktsiooni tunnuseid. Täielikult võõrandati
rahvavaenlasteks tunnistatud ja metsavendadega seotud talude maad, sõja ajal sakslastega
koostööd teinud isikute talude suuruseks võis
olla maksimaalselt 5–7 hektarit, kuna talude
ülempiiriks kehtestati 20–30 hektarit. Maareformi tulemusel vähenes tunduvalt põllumajandustoodang. Soovitud tulemusi ei saavutatud
ka ideoloogiarindel, sest uusmaasaajatest ja
väiketalunikest ei saanud nõukogude võimu
innustunud toetajaid.
Neljandast kuni seitsmenda peatükini vaadeldakse põllumajandusega seonduvat kuni
esimeste kolhooside asutamiseni 1947. aastal.
Pikemalt käsitletakse tootmisküsimusi, talupoegade kohustusi riigi ees, varumist, põllumajandusinstitutsioone, nagu masinatraktorijaamad
(= MTJ), sovhoosid ning põllumajandusühistud. Sõjajärgsetel aastatel toimusid Eestis
põllumajandustootmises olulised muutused.
Üldise toodangulanguse tingimustes kasvas
tunduvalt taimekasvatuse osakaal, kuna seni oli
domineerinud loomakasvatus. Okupatsioonivõim püüdis sõjajärgsetel aastatel tõsta nii poliitilistel kui ka propagandistlikel eesmärkidel
tüüpiliste sotsialistlike põllumajandusinstitutsioonide, MTJ-de ja sovhooside tähendust, kuid
viimaste roll jäi nii põllumajandustootmises kui
ka kohaliku elu mõjutamisel tagasihoidlikuks.
Suurt edu ei olnud sõjajärgsetes oludes ka
põllumajandusühistutel, mis tegelesid peamiselt põllumajandustoodangu turustamisega.
Need olid Eesti Vabariigi aegse ühistegevuse
järglased sotsialistlikus süsteemis, ühendades
umbes pooli Eesti talusid. Vaatamata sellele,
et Eesti NSV juhtkond püüdis kolhoosikorrale
üleminekul panustada ühistutele kui vahelülile,
ei toimunud ühistegevuse arengus edasiminekut. Seoses kollektiviseerimisega likvideeriti
1950. aastal põllumajandusühistud, ilma et nad
oleksid mänginud vähimatki rolli kolhooside
asutamisel.
Kaheksandas peatükis käsitletakse kollektiviseerimise kulgu 1947. aastast kuni 1949.
aasta alguseni. D. Feest analüüsib põhjalikult
1947. aastal toimunud meelemuutust Kremlis,
mis tähendas Baltikumis kolhoosikorrale üleminekut. Ta ei välista, et otsuse vastuvõtmisel
mängisid rolli nii välispoliitilised arengud IdaEuroopas süvenevate Jugoslaavia ja NSV Liidu
vastuolude näol, sisepoliitiline võimuvõitlus
Moskvas, kuid ka üleliiduline kolhoosikorra
Tuna 1/2008 137
Arvustused
tugevdamise aktsioon ning varimajanduse ja
kontrollimatu migratsiooni vastu võitlemine.
Üheksandas peatükis vaadeldakse kulaku mõiste
kujunemist, formaalseid protseduure kulakuks
määramisel, märtsiküüditamist 1949. aastal ning
EKP KK VIII pleenumit. D. Feest kirjeldab
erinevaid interpretatsioone parteipuhastuste
kohta EKP-s, tutvustab VIII pleenumi stsenaariumi ning Eesti NSV juhtkonnale esitatud
süüdistusi. Monograafia kümnendas peatükis
käsitletakse kollektiviseerimise käiku pärast
küüditamist ning kolhoosimajandust aastatel
1949–1953. Keskseks küsimuseks peatükis on
põllumajanduse areng ja seda mõjutanud tegurid kolhoosikorra tingimustes.
Mulle tundub, et paljude teemade puhul
oleks monograafiale andnud lisaväärtuse Läti
ja Leedu sõjajärgse sovetiseerimise võrdlemine Eestiga. Seda enam, et võrdlusmaterjali
puudumine raskendab hinnangute andmist
näiteks Eesti NSV juhtkonnale. Kuidas hinnata
näiteks EKP KK I sekretäri Nikolai Karotamme
tegevust Eesti sovetiseerimisel? Näib, et David Feest suhtub Karotamme isikusse suure
respektiga, kuid hoidub sealjuures tema liigsest esiletõstmisest. Erandiks on monograafia
kokkuvõte, kus öeldakse, et Karotammele
ja tema toetajatele oli omane “analüütiline
mõõde”, mis olevat väljendunud õiglusejanus
kulakuks tegemise kampaania ajal – kuidas
valida “õigeid” inimesi, keda represseerida. (lk.
478) Asjaolu, et 1947. aasta sügisel vähendati
kulaklike majapidamiste arvu 4253-lt 2337-le,
ei tähenda siinkirjutaja arvates ainult õigluse
taotlemist. Kulakute nimekirjade ülevaatamisel
ja vähendamisel 1947. aastal olid eelkõige propagandistlikud eesmärgid. Sellega püüti luua
illusioon, et Nõukogude võim on õiglane ja
soovib tõepoolest “sikud lammastest” eraldada.
Eesti parteijuhi tegevuse hindamisel ei tuleks
ennast liigselt mõjutada lasta ka Voldemar
Pinnist3, kes Nikolai Karotamme biograafia4
autorina sattus oma kangelasest vaimustusse.
Ta suhtus kriitikavabalt arhiivist leitud EKP
juhi päevikutesse, mille huvipakkuvaimad osad
1940. aastate kohta on kirja pandud ligi 20
aastat hiljem. Sarnaselt Pinnile rõhutab David
3
4
5
Feest oma monograafia lõpulehekülgedel, et
Karotamme tegevus sõltus Ždanovi toetusest,
kes justkui veenis Eesti parteijuhti 1947. aastal kollektiviseerimisega mitte kiirustama ega
andma järele “tuulepeadele”, kes tahtnud Eesti
põllumajanduse kollektiviseerimise kiiresti
läbi viia (lk. 479). Kuid 1948. aastal raskendanud Ždanovi langus ja surm Karotammel
sellest liinist kinnipidamist. Mulle tundub, et
kollektiviseerimise protsessi hindamisel ei ole
õige üle tähtsustada Karotamme ja Ždanovi
omavahelist läbisaamist, sest 21. mail 1947
vastu võetud ÜK(b)P KK otsuses “Kolhooside
loomisest Leedu, Läti ja Eesti NSV-s” rõhutati,
et kolhooside loomisel ei ilmutataks mingit
kiirustamist, ei tehtaks laialdasi plaane ning
et kollektiviseerimine toimuks täieliku vabatahtlikkuse alusel. Eelnevat jälgiti Eestis ning
Ždanovil ei oleks pruukinud üle korrata otsuses
kirjapandut. Ent otsuses lubati kolhoosikorra
kasuks teha ka propagandat, mis pidi väljenduma eelkõige eeskujulike majandite moodustamises. Paistab, et Eestis asuti Moskva otsust
täitma eeskätt selles osas, mis ei soovitanud kolhooside moodustamisega kiirustada. Sealjuures
unustati täita peamist eesmärki – et talupoegi
tuli kollektiviseerida tõhusa propaganda abil,
saavutamaks nende “vabatahtlikku” astumist
kolhoosi. Ilmne ebaedu kolhoosehituse alal
ajendas Moskva partei keskaparaati saatma
1948. aasta algul Eestisse grupi inspektoreid,
kes heitsid Karotammele ette, et viimane
keelavat ajalehtedes kolhoosikorra kasuks
propaganda tegemist ja eelistavat üksiktalusid
(lk. 363). Kahtlemata võimendasid kriitikat ka
kaebused Karotamme aadressil, mille inspektorid meeleldi üles korjasid ja oma ülemustele
edasi andsid. Mainida võiks näiteks Läänemaa
parteisekretäri Spiridonovit, kes külastas grupi
Eesti talupoegadega 1947. aastal Gruusiat ja
oli soovinud sealsete kolhoosnike poolt kaasa
antud kirja avaldada Eesti ajakirjanduses, mille
peale Karotamm olevat vastanud: “Teie ärge innustuge kolhoosipropagandast. Me ei luba Teil
seda teha!”5 Moskva etteheiteid Karotamme
aadressil võib seletada veel sellega, et 1947.
aastal langetatud kollektiviseerimise otsuse
V. Pinn (1932–1999) oli pedagoog, psühholoog ja harrastusajaloolane.
V. Pinn. Kes oli Nikolai Karotamm? I. Kultuuritragöödia jälgedes: kompartei kolmest esimesest sekretärist
Karl Särest, Nikolai Karotammest, Johannes Käbinist. Haapsalu, 1996; V. Pinn. Kes oli Nikolai Karotamm?
II: Langi Kolla kroonika. Pärnu, 1997.
Venemaa Riiklik Sotsiaal-poliitilise Ajaloo Arhiiv (=RGASPI), f. 17, n. 122, s. 319, l. 5 ( Ülevaade ÜK(b)P
KK otsuse 21. maist 1947 “Kolhooside loomisest Leedu, Läti ja Eesti NSV-s” täitmise kohta 6. veebruarist
1948, G. Borkovi poolt A. Ždanovile, A. Kuznetsovile ja M. Suslovile).
138 Tuna 1/2008
Arvustused
elluviimisega ei võinud lõputult venitada Sest
liiga aeglase tempo korral ei oleks Moskva
eesmärke võetud enam tõsiselt.
Minu arvates on David Feesti monograafia
huvitavamaid kontseptsioone seotud NSV
Liidu rahvuspoliitikaga. Nimelt kannab D.
Feest korenizatsija (eesti keeles: põlisrahvuste
eelistamise või põlistamise poliitika) poliitika
üle sõjajärgsesse Eesti NSV-sse. 6 Põlisrahvaste eelistamise poliitika kui NSV Liidu uus
rahvuspoliitika käivitati 1923. aastal ning nägi
ette kasvatada vähemusrahvuste hulgast NSV
Liidule lojaalselt rahvuslikku kaadrit, pakkudes nende poolehoiu võitmiseks kultuurilist
(mittevene koolid, ajakirjandus jne.) ja isegi
poliitilist autonoomiat, mida neil varem TsaariVenemaal ei olnud. Ent suhteliselt liberaalne
rahvuspoliitika ei kestnud kaua. Paljud NSV
Liidu rahvuspoliitikat käsitlenud ajaloolased
loevad korenizatsija-poliitika lõppemiseks
1930. aastate keskpaika, kui riigis võeti kurss
tugevamale tsentraliseerimisele ning esile hakkas kerkima riiklik vene šovinism. Nimetatud
protsesse mõjutasid kollektiviseerimine ja industrialiseerimine, mis rahvuslikke püüdlusi ei
soodustanud, vaid pigem vastupidi. David Feest
jagab nende ajaloolaste seisukohta, kes ei arva,
et korenizatsija-poliitika lõppes 1930. aastatel.
Tema arvates avaldub korenizatsija-poliitika
jätkumine sõjajärgsetel aastatel peamiselt
partei kaadripoliitikas. Esiteks sisaldus kaadri
statistilistes aruannetes põlisrahvus eraldi kategooriana (lk. 74), teiseks olevat korenizatsijapoliitikat asutud juba neokorenizatsijana ellu
viima sõjajärgse Eesti kaadripoliitikas (lk.
221). Feesti järgi selgub siiski, et selle konstruktsiooni rakendamisel tuleb teha mõningaid
korrektiive venekeelsete kommunistide, nagu
näiteks EKP KK põllumajanduse osakonna
juhataja Aleksandr Sokolovi näol. Ma arvan,
et korenizatsija-poliitikat tuleks Eesti puhul
vaadelda laiemalt kui ainult kaadripoliitikat
ning sealjuures võrrelda Eesti olusid ja toimunut 1920. aastate NSV Liiduga. Unustada
ei tohiks kindlasti sõjajärgset kultuuri- ja
hariduselu. Võib-olla tuleks küsida, millised
olid võimude alternatiivid. Kas 1940. aastatel
oli mõeldav täielikult üle minna venekeelsele
haridusele? Sealjuures ei saa kõrvale heita
1940. aastatel valitsenud venestussurvet, mille
põhjustasid mitmete Eesti linnade täitumine
võõrtööjõuga ja okupatsiooniarmee suurem
6
kontsentreerumine teatud piirkondadesse.
Selle tagajärjeks olid valdavalt venekeelse
asjaajamiskeelega linnad, organisatsioonid
ja asutused. Venekeelsete funktsionääridega
täitusid ka kõrgemad parteiorganid. Näiteks
EKP KK aparaadis, kus tegutses ka Aleksandr
Sokolov, oli 1946. aasta algul venekeelseid
seltsimehi rohkem kui pool.
Vaatamata minu kahtlustele korenizatcija
mõiste kasutamiseks sõjajärgse Eesti puhul,
vajaks Stalini sõjajärgse valitsusperioodi rahvuspoliitika põhjalikku läbiuurimist ning Feesti algatus selles vallas on igati tervitatav. Ma loodan,
et selliste oluliste probleemide tõstatused, nagu
NSV Liidu sõjajärgne rahvuspoliitika, tagavad
David Feesti monograafiale teenitud tähelepanu
lisaks Eestile ka palju kaugemal.
Olev Liivik
Vt. lähemalt: D. Feest. Põlisrahvuste taaseelistamise
poliitika Balti liiduvabariikides?, lk. 207–224.
Tuna 1/2008 139
V A R I A
Probleeme
Eesti Vabariigi
võimuorganite
algusajast
T
aas on alanud Eesti Vabariigi ümmarguse,
seekord 90. aastapäeva pidulik tähistamine.
Avalöök toimus 28. novembril 2007, mil 90
aastat tagasi tuli Toompea lossi Valges saalis
kokku Maanõukogu (Maapäeva) erakorraline
koosolek, kus viimane kuulutas end kõrgema
võimu kandjaks Eestis.
Tegeledes Veebruarirevolutsiooni-järgse
omavalitsuse loomise küsimustega Saaremaal,
hakkas silma, et selle meie riigi ja rahva käekäigus nii olulist osa etendanud institutsiooni
tegevus ei leia ajalooraamatuis ammendavat
käsitlemist.
Kõigepealt valimistest. Ühestki teatmeteosest, ei Eesti ajaloo üldkäsitlustest ega
ka internetist, ei saa täpset ja selget vastust,
millal ja kuidas väärikas rahvaesindus valiti.
Ühtedes väljaannetes peetakse valimispäevaks
23. maid 1917,1 teistes märgitakse kuupäeva(i)
täpsustamata 1917. aasta juunikuud,2 kolmandates on valimisi üksnes mainitud, sealjuures
daatumeid täpsustamata,3 neljandates on aga
pelgalt ära toodud Maapäeva moodustamise
fakt.4 Segadus tuleneb arvatavasti sellest, et
valimisprotseduur oli võrdlemisi keeruline ja
mitmeastmeline. Uurijatel ja toimetajatel on
kahe silma vahele jäänud, et maapiirkonnas
1
2
3
4
5
6
7
olid valimised kaheastmelised: 23. mail valiti
valijamehi ja 24.–25. juunil saadikuid. Kuna
valijameeste valimistega oli haaratud kogu
Eesti maarahvas ja ajakirjanduses käis äge
kihutustöö, siis jäigi see kuupäev tegelikust
rahvaesindajate valimispäevast rohkem kõlama. Hoopiski vaikselt ja tähelepanuta kulges
aga maapäevasaadikute valimine linnades, mis
viidi erinevate linnade volikogude poolt läbi eri
aegadel – augustis–septembris 1917.
Teatavasti tugines Eesti omavalitsusorganite loomine 1917. aasta 30. märtsi Venemaa
Ajutise Valitsuse määrusele “Eesti kubermangu
administratiivlise valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta”.5 Selle kolmandas
jaos määratakse kindlaks omavalitsuste ja nende
valimise reeglid kubermangu ja maakondade
tasandil.
Määrusega nähti ette kubermangukomissari
juurde ajutise maanõukogu ja maakondadesse
maakonnanõukogude valimine. Mõlemad esinduskogud said õiguse täidesaatvate organite
ehk valitsuste moodustamiseks. Valimised olid
ette nähtud kaheastmelised. Kõigepealt pidid
valdades toimuma valijameeste valimised, kes
omakorda valisid saadikud mõlemasse nõukogusse. Täpsemad juhised valdade valijameeste
valimiseks anti “Ajutistes määrustes maakonna
walimise-kogude liikmete walimise kohta”, mis
avaldati 29. aprillil “Eestimaa Kubermangu
Teatajas”.6 Valimised määrati 23. maile. Iga
vald moodustas omaette valimisringkonna,
valimisõiguse said mõlemast soost vähemalt 20aastased inimesed, kes valisid iga 1000 elaniku
kohta ühe valijamehe.7
Valimiste korraldamiseks moodustati
valdade valimiskomisjonid ja maakondade
valimiskomiteed, kusjuures nende liikmete
sotsiaalne kuuluvus oli rangelt määratletud
(2 maaomanike ja -rentnike esindajat ja 2
maatameest valdades ning 3 maaomanike ja
20. sajandi kroonika, I. Tallinn, 2002, lk. 154; Eesti NSV ajalugu, III. Tallinn, 1971, lk. 35; E. Laamann. Eesti
iseseisvuse sünd. Tallinn, 1992, lk. 109; S. Vahtre (koost.). Eesti ajalugu. Kronoloogia. Tallinn, 1993, lk. 133;
J. Kahk, K. Siilivask. Eesti NSV ajalugu. Tallinn, 1987, lk. 104; Vikipeedia; Siin ja edaspidi kuupäevad vana
kalendri järgi.
S. Vahtre (koost). Eesti ajalugu elulugudes. Tallinn, 1994, lk. 103, 111, 112, 131; Eesti Vabadussõda, I. Tallinn,
1937, lk. 28.
Eesti Entsüklopeedia, I. Tartu, 1932, lk. 198.
Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, I. Tallinn, 1985, lk. 229; S. Õispuu. Eesti ajalugu, 2. Tallinn, 1989, lk. 26; S.
Õispuu. Eesti ajalugu ärkamisajast tänapäevani. Tallinn, 1992, lk. 71.
EAA, f. 4699, n. 1, s. 59, l. 8-8p.
SM, 10428:83.
Kuna Ajutise Valitsuse 30. märtsi määruses oli esialgu vanuse tsensuseks kehtestatud 21 aastat, siis mitmetes
kirjutistes on ekslikult seda vanusepiiri nimetatud.
140 Tuna 1/2008
Varia
-rentnike esindajat ja 3 maatameest maakondades).8
Valimiste ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks
oli aega napilt. Sellele juhtis tähelepanu Tallinna
Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu, nõudes nende edasilükkamist 25. juunile.9 Muret
tundis ka kubermangukomissar Jaan Poska ise,
kes oma kirjas ajalehetoimetustele pani toimetajatele südamele valimiste tehnilist külge lehtedes
igakülgselt selgitada, vallavalitsustel aga kaasata
valijate nimekirjade kokkuseadmisel vallasekretärile abiks kohalikke haritlasi, et eeltöödega
õigeaegselt toime tulla.10 Saaremaale saadeti
Tallinnast appi Timotheus Kuusik, Aleksei
Tarkpea ja Otto Reinok. Ühtlasi andis komissar
teada, et kui mõni vald valimisi kindlaksmääratud ajal läbi viia ei suuda, antakse võimalus
kordusvalimisteks.
Valimiste ettevalmistamise ja läbiviimise
tempost ja protseduuridest annab kujuka pildi
Muhu saare Hellamaa valla näide.
6. mail valis valla elanike täiskogu valla valimiskomisjoni 4 liiget, kes omakorda valisid endale valijate hulgast esimeheks Hellamaa kiriku
preestri Aleksei Alliku. 10. mail sai komisjon
vallavalitsuselt valijate esialgsed nimekirjad,
mis samal päeval üle kontrolliti ja välja pandi.
12. mail vaadati üle nimekirjade osas esitatud
protestid ja järgmisel päeval jagati külades laiali
valijameeste kandidaatide nimekirjade tühjad
blanketid. 15. ja 16. mail saadi täidetult tagasi
15 kandidaatide nimekirja, mis 17.–22. maini
pandi vallamajas tutvumiseks välja. Valimistepäeva, 23. mai hommikul sai valimiskomisjon
kõigepealt vallavalitsuselt plekist valimiskasti
ja kohtupitsati, misjärel kohale saabunud valijatele jagati välja valimissedelid ja ümbrikud.
Sedelile tuli kirjutada enda poolt eelistatud
nimekirja number ja see suletud ümbrikus
komisjoni kätte anda, kes ümbriku oma käega
kasti lasksid. Õhtul kell 21.00 valimised lõpetati
ja kinnipitseeritud valimiskast suleti vallamajas kahe lukuga kappi. Järgmisel hommikul
loeti hääled kokku, misjärel valimistulemuste
protokollid, kandidaatide nimekirjad ja valijate nimekirjad saadeti postiga Kuressaarde
maakonna valimiskomiteesse.11 Viimane võttis
avalikul koosolekul valdade tulemused kokku
ning tegi arvutuste teel kindlaks nimekirjades
enim hääli saanud isikud ehk valijamehed.
Nagu karta oli, jäi valimistest osavõtt loiuks.
Kubermangukomissarile esitatud mittetäieliku
aruande kohaselt oli valimisaktiivsus maakonniti
järgmine: Rakveres 26, Tallinnas 34, Läänemaal
29, Paides 35 ja Viljandis 32 protsenti.12 Saaremaa elanikkond oli aga eriti passiivne: 29 747
valijast käis valimiskastide juures 5087 inimest,
seega vaid 17,7 protsenti. Maakonnakomissar
Oskar Linno põhjendas vähest osavõttu pingeliste kevadiste põllutööde ning Vene sõjaväe poolt
elanikkonnale peale surutud ränga küüdi- ja
kindlustustööde kohustusega.
Organiseerumatuse tõttu jäid valimised läbi
viimata ligi 50 vallas.13 Kubermangukomissari
abi Karl Parts teatas Tallinnasse, et tema haldusalas oleval Tartumaal ei toimunud valimised
8, Saaremaal 5, Viljandimaal 4 ja Võrumaal 2
vallas ning Pärnumaal Sindi vabriku valimisringkonnas.14 Komissari loal lükati neis valdades
valimised edasi 11. juunile.
Järgnevalt keskendus poliitiline elu maa- ja
maakonnanõukogude valimiste ettevalmistamisele. 13. juunil kehtestas Ajutine Valitsus
“Maanõukogu ja maakonnanõukogude valimise
ajutised määrused”, mille kohaselt tuli mõlema
esinduskogu valimised kõikjal läbi viia 24. ja 25.
juunil 1917. aastal.15 Valimised viis läbi maakonnakomissari poolt kokku kutsutud valijameeste
kogu. Esimene päev kulus valimiste ettevalmistamiseks. Kogu protseduuri juhtimiseks valiti
valimiskogu presiidium (esimees, kaasistuja ja
kaks sekretäri). Seepeale jagati valijamehed
(Saaremaal osales 50 valijameest) liisu abil vähemalt 12-liikmelistesse sektsioonidesse, kelle
ülesandeks oli maakonnakomissarilt saadud
dokumentide põhjal omaenda volituste kehtivus üle kontrollida. Sellele järgnes maakonnast
Maanõukogusse valitavate saadikute arvu ja
8
Valdade valimiskomisjonid valiti valla täiskogul, maakondade valimiskomiteed valdade poolt valitud volinike
koosolekul, kusjuures iga vald saatis valimistele kaks volinikku, ühe maatamehe ja ühe omaniku või rentniku.
9 EAA, f. 4699, n. 1, s. 59, l. 45.
10 EAA, f. 4699, n. 1, s. 59, l. 27-28.
11 EAA, f. 4678, n. 1, s. 1, l. 1-4.
12 EAA, f. 4699, n. 1, s. 448, l. 24-26.
13 ENSV ajalugu, I. Tallinn, 1971, lk. 35.
14 EAA, f. 4699, n. 1, s. 59, l. 109.
15 EAA, f. 4699, n. 1, s. 59, l. 130-131.
Tuna 1/2008 141
Varia
maakonnanõukogu suuruse kindlaksmääramine.
Maanõukogu valimiskvoodiks oli üks saadik
20 000 elaniku kohta. Linnade elanikkond arvesse ei läinud, sest linnavolikogud said õiguse
iseseisvalt saadikuid valida, kusjuures kõik alla
20 000 elanikuga linnad said ühe saadikukoha.
Seega oli Saaremaalt esialgu õigus valida kolm
saadikut, millele 26. augustil lisandus neljandana Kuressaare linna esindaja.16 Maakonnanõukogude suuruseks oli seaduses ette nähtud
7–15 inimest. Saarlased otsustasid 15-liikmelise
nõukogu kasuks.
Edasi algas kandidaatide nimekirjade kokkuseadmine. Kandidaate võidi esitada nii endi
hulgast kui ka väljastpoolt. Iga nimekiri pidi
kandma vähemalt kuue valijamehe allkirja ja
olema presiidiumile üle antud teise päeva hommikul kella üheksaks. Nimekirjad nummerdati
laekumise järjekorras ja jäeti alates kella kümnest valimisruumi tutvumiseks.
Hääletamine algas 25. juunil kell 15.00.
Esimeses voorus valiti kubermangu Maanõukogu, teises maakonnanõukogu saadikud. Kui
hääled olid kokku loetud, teatas presiidium
kas veel samal õhtul või järgmisel hommikul
valituks osutunud saadikute nimed, mis hiljem
avaldati Eestimaa Kubermangu Teatajas. Valimistulemusi oli võimalik kolme päeva jooksul
vaidlustada.
Viimane klausel sai saarlastele saatuslikuks.
Pärast seda, kui Eestimaa Kubermangu Ajutine
Maanõukogu oli 1. juulil ja Saaremaa Maakonna Ajutine Maakonnanõukogu 14. juulil oma
piduliku avaistungi maha pidanud, sai maakonnakomissar O. Linno kubermangukomissar J.
Poskalt ootamatu telegrammi teatega, et siinsed
valimised on kehtetuks tunnistatud.17 Nimelt oli
Maanõukogu 12. juulil saadikute volitusi üle
kontrollides jõudnud järeldusele, et ainsana
oli valimiste korda rikutud Saare maakonnas.
Aluseks oli Hellamaa valla valijamehe preester
Aleksei Alliku kaebus, milles väideti, et 25.
juunil, hääletamise ajal, olevat valimisruumis kihutustööd tehtud ning üks kandidaatide nimekiri
16
17
18
19
20
21
tagasi võetud ja hiljem pärast parandamist uuesti
käiku lastud. Kuna rikkumist kinnitas ka Saaremaalt valitud Maanõukogu liige Victor Neggo,
siis otsustati valimised maakonnanõukogu saadikute voorus otsekohe kehtetuks tunnistada,
Maanõukogu saadikute volituste kinnitamine
aga esialgu edasi lükata.18
Teiseks probleemiks Maanõukogu puudutavates käsitlustes on selle täitevorgani – maavalitsuse – moodustamine. Nagu eespool märgitud,
andis Ajutise Valitsuse 30. märtsi määrus Maanõukogule õiguse täidesaatva organi asutamiseks ehk valitsuse moodustamiseks. Valitsus
nimetusega Eesti Ajutine Maawalitsus muidugi
loodi, kuid nii teatmeteostest kui ka internetist
leiame märksõna ja teateid vaid Päästekomitee
poolt 24. veebruaril 1918. aastal moodustatud
Eesti Ajutise Valitsuse kohta. Enamikus Eesti
ajaloo üldkäsitlustes on küll riivamisi maavalitsusest juttu, kuid millal see loodi, missugune
oli selle struktuur ja kes olid valitsuse liikmed,
jääb selgusetuks. Vaid Vabadussõja ajaloo I
köites on ära toodud konkreetsemad andmed
maavalitsuse kohta.19
Maanõukogu avaistung, kus valiti juhatus
(esimees, kaks abiesimeest, sekretär ja kolm
abisekretäri), toimus 1. juulil osalise koosseisuga
(42 liiget), sest linnade saadikud olid valimata.
Juulikuu jooksul jõuti ellu kutsuda nõukogu
kõik määrusepärased institutsioonid: komisjonid (arvuliselt 9), vanematekogu (konvent) ja
valitsus.
Esimene Eesti Ajutine Maavalitsus moodustati Maanõukogu 20. ja 21. juuli istungil.20
Esimese päeva õhtusel istungil valiti ära haridus(Peeter Põld), põllumajandus- (Jaan Raamot)
ning töö- ja hoolekandeosakonna (Villem
Maasik) juhataja. Järgmise päeva hommikul
pandi paika ülejäänud kaks valitsusliiget – üldadministratiivosakonna juhataja Nikolai Köstner ja
tervishoiuosakonna juhataja Konstantin Konik.
Valitsuse esimeheks sai põllumajandusosakonna
juhataja J. Raamot.21
Juuli lõpus Maanõukogu mittetäieliku
Valdade valijameeste poolt valiti Saaremaalt maanõukogusse Leisi kaupmees Ivan Koort ning Tallinnas töötanud saarlastest koolmeistrid Timotheus Kuusik ja Victor Neggo, Kuressaare linnavolikogu poolt maakonna
loomaarst Johan Ainson.
EAA, f. 4699, n. 1, s. 59, l. 192.
EAA, f. 4699, n. 1, s. 59, l. 190-190p; Saaremaa Ajutise Maakonnanõukogu kordusvalimised viidi läbi 3. augustil
1917.
Eesti Vabadussõda, I. Tallinn, 1937, lk. 29.
Samas.
Päevaleht 21.07.1917, nr. 160 ja 161, lk. 3. Valitsuse liikmetest olid kõik peale K. Koniku ka Maapäeva saadikud.
142 Tuna 1/2008
Varia
koosseisu poolt ametisse valitud valitsusel oli
voli tegutseda, kuni seadusandliku koguga
liituvad ka linnade saadikud. Seega oli esimese maavalitsuse puhul tegemist ajutise Eesti
Ajutise Maavalitsusega. Selle ajutise valitsuse
põhitähelepanu oli mõistagi hõivatud asjaajamise ülevõtmisega kubermanguvalitsuselt ja
rüütelkondade asutustelt, kusjuures kummagi
ametnikkond suhtus toimuvasse esialgu üsna
tõrksalt, seades kahtluse alla nõukogu legitiimsuse, sest selle koosseis polnud veel täielik.22
Olukorra lahendas Venemaa Ajutise Valitsuse
Siseministeeriumist 22. augustil saabunud
telegramm, millega anti luba tegutseda, kui
Maapäeva töös osaleb üle poole saadikuist.23
Kuid veel Maanõukogu 10. oktoobri istungil,
paar päeva enne uue valitsuse moodustamist,
kurtsid valitsuse liikmed, et mõnes osakonnas
on asjade üleandmine lõpetamata.24
Pärast linnade saadikute lisandumist, kes
moodustasid esinduskogust ligi kolmandiku
(62-st saadikust 20), toimusid oktoobri algul
Maanõukogu ja selle allasutuste juhtkonna
ümbervalimised. Kvoorumi puudumise tõttu
mitmel korral ära jäänud valimised õnnestus läbi
viia 12. oktoobril.25 Uus valitsus valiti järgmises
koosseisus: Konstantin Päts – valitsuse esimees
ja administratiivosakonna juhataja, Peeter Põld
– haridusosakonna juhataja, Juhan Kukk – rahaasjanduse osakonna juhataja, Konstantin Konik
– tervishoiuosakonna juhataja, Jaan Raamot
– põllumajandusosakonna juhataja, Gustav
Linkvist – toitlusosakonna juhataja ning Villem
Maasik – töö- ja hoolekandeosakonna juhataja.26
Selle valitsuse volitused lõppesid 24. veebruaril
1918 (ukj.), mil tegevusse astus Päästekomitee
poolt loodud valitsus.
Kuigi kahe esimese valitsuse legaalne tegutsemisaeg, -ruum ja -volitused olid väga piiratud,
tuleb neid siiski pidada omariiklusaegse ajutise
valitsuse eelkäijaiks.27 Oli ju kõigi kolme valitsuse ristiisaks kas Maapäev otseselt või siis oma
institutsiooni Päästekomitee kaudu. Samuti
olid nende liikmed suures osas ühed ja samad
inimesed. Peeter Põld juhtis kolmes valitsuses
hariduse, Villem Maasik töö- ja hoolekande
22
23
24
25
26
27
valdkonda, Jaan Raamot põllumajandust;
Konstantin Päts oli teises ja kolmandas valitsuses valitsuse esimees, Juhan Kukk kureeris
rahaasjandust, Konstantin Konik esimeses ja
teises tervishoidu.
Seega tuleks teatmeteostes ja ajalooraamatutes Eesti Ajutise Valitsuse kõrval selgelt
lahti kirjutada ka Eesti Ajutise Maavalitsuse
positsioon ja roll iseseisva Eesti valitsuste pikas
reas. Maapäev ise aga vääriks pikemat monograafiat.
Endel Püüa
EAA, f. 4699, n. 1, s. 7, l. 18 ja 18p; Tallinna Teataja 23.08.1917, nr. 188, lk. 3.
EAA, f. 4699, n. 1, s. 7, l. 23.
Samas, 12.10.1917, nr. 231, lk. 1.
Tallinna Teataja 14.10.1917, nr. 232, lk. 2.
Eesti Vabadussõda, I. Tallinn, 1937, lk. 29.
Samamoodi olid kohtadel järjepidevuse hoidjateks maakonnavalitsused. Iseseisvuva riigi ülesehitamisele
asusid pärast Saksa okupatsiooni needsamad 1917. aasta juunis valitud maakonnanõukogud ja -valitsused,
viimased küll tunduvalt laienenud koosseisus.
Tuna 1/2008 143
Varia
Esthonia –
Estonia?
E
esti iseseisvumisega 1918. aastal kerkis
üles rida probleeme ja küsimusi, mis tuli
lahendada kokkulepetel teiste riikidega. Selliste
põhjapanevate probleemide kõrval nagu täieliku
diplomaatilise tunnustuse (de iure) saamine ja
riigipiiride kindlaksmääramine – muide mitte
ainult Nõukogude Venemaaga, vaid ka Lätiga
– esines rida väiksema tähendusega ja formaalset
laadi küsimusi. Üks keerdsõlm, mis näikse asuvat nende kahe kategooria vahemail, puudutas
Eesti identiteeti, nii nagu see avaldus vabariigi,
ta tähtsate asutuste ja paikade nimedes rahvusvahelises ametlikus suhtlemises. Täpsemalt:
kas näiteks kasutada ingliskeelsetes tekstides
“Esthonia” või “Estonia” ja kas prantsuskeelsetes Esthonie või Estonie?
Küsimust arutasid Eesti välisesindajad
peamiselt Suurbritannia ja USA välisministeeriumitega. Algust tehti Suurbritanniaga, kes
ka käsitles küsimust kõige põhjalikumalt. 19.
oktoobril 1922. aastal saatis Oskar Kallas, Eesti
saadik Londonis, kirja The Royal Geographical
Society´le küsimusega: kas Esthonia või Estonia? Kallas toob näiteid kümmekonnast Inglismaal trükitud maakaardist 18. ja 19. sajandil, kus
Eestit on vaheldumisi tähistatud nimetustega
Esthonia, Estonia ja Estland. Ta möönab ka,
et Eesti ametlik seisukoht eelistab nimevormi
Estonia, kuna see tuleneb ladinakeelsest kohanimest Aestii ja nime hääldatakse “t”-ga, mitte
“th”-ga. Täht “h” on Esthoniasse ilmselt tulnud
varasemast saksakeelsest nimevormist Ehstland,
kuid nüüd kasutatakse juba ammu ainult nimetust Estland. Kallas toonitab vajadust teha
lõpp sellele õigekirjutuse segadusele ja palub
1
2
3
4
5
geograafilist sotsieteeti lõplikult fikseerida Eesti
ortograafiliselt korrektne ingliskeelne nimi.1
Vastuses Kallase kirjale, mis saabus mõni
kuu hiljem, teatatakse sotsieteedi nimekomisjoni
esimehe kindralmajor lord Edward Gleicheni
korraldusest saata Eesti saatkonnale Londonis
just trükist ilmunud “Second general list of
European names” (1923), millest selgub et The
Royal Geographical Society on heaks kiitnud
Eesti ingliskeelse nimevormi Estonia mille juurde on lisatud sõnaselge märkus “not Esthonia”.2
Varustatud sellise autoriteetse seisukohavõtuga,
pöördus saadik Kallas nüüd otse Briti välisministeeriumi poole, kusjuures ta teatas, viidates
geograafilise sotsieteedi otsusele, et nüüdsest
on Eesti ametlik ingliskeelne nimi Estonia ja
mitte Esthonia.3
Sellega polnud aga küsimus veel kaugeltki
lahendatud. Oma vastuses saadik Kallasele tänas
Briti välisminister saadetud informatsiooni eest,
aga teatas samaaegselt, et ta “ametlikel otstarvetel” (for official purposes) eelistab säilitada senist
ingliskeelset nimevormi Esthonia.4 Mida need
“ametlikud otstarbed” täpselt tähendasid, seda
välisminister lähemalt ei täpsustanud. Seejärel
jäi asi soiku tervelt mitmeks aastaks, mil Suurbritannia välisministeerium kasutas jätkuvalt
nimevormi Esthonia, eestipoolsed ametlikud
ingliskeelsetes tekstides aga “Estonia”.
Küsimus kerkis uuesti päevakorrale 1926.
aastal. Kirjas Briti välisministeeriumi juhtametnikule Stephen Gaselee´le 9. veebruaril meenutab saadik Kallas üht nendevahelist kohtumist,
kus Gaselee oli avaldanud arvamust, et küsimus
Eesti korrektse ingliskeelse nimetuse kohta võib
jälle aktualiseeruda Suurbritannia välisministeeriumis. See teade rõõmustas Kallast, kes
viitas uuesti nii The Royal Geographical Society
otsusele kui ka “The general list of European
names´ile”, kus Eesti ingliskeelseks nimetuseks
antakse Estonia. Kallas informeerib veel, et
uuemad ingliskeelsed raamatud ning juhtivad
Inglise ajalehed nagu The Times, Morning Post,
The Financial Times, The Financial News ja rida
teisi kasutavad järjekindlalt nimevormi Estonia.5
Estonian Minister O. Kallas to the Secretary of The Royal Geographical Society, London. 19.10.1922. Public
Record Office (PRO), London. Foreign Office (FO) 371/217. – Oskar Kallase tegevuse kohta saadikuna
Londonis vaata E. Medijainen. Saadiku saatus. Välisministeerium ja saatkonnad 1918–1940. Tallinn, 1997, lk.
118 jj.; Eesti välisteenistus. Biograafiline leksikon 1918–1991. Tallinn, 2006, lk. 52.
Assistant to Permanent Committee of Geographical Names (P.C.G.N.) J. K. Reynolds. The Royal Geographical
Society, to His Excellency, The Estonian Minister 30.01.1923. PRO. FO 370/184.
Estonian Legation in London to Foreign Office 01.02.1923. PRO. FO 370/184.
The Secretary of State for Foreign Affairs to Estonian Legation in London 09.03.1923. PRO. FO 370/184.
Minister O. Kallas to Mr. Stephen Gaselee, Foreign Office, 09.02.1926. PRO. FO 371/217.
144 Tuna 1/2008
Varia
Oma lühikeses vastuses teatas Briti välisministeerium, et kuna küsimus (the difficult question)
on aktualiseerunud, saab see läbivaatamiseks
esitatud asjakohastele ametkondadele (will
submit it to the proper authorities here).6
Suurbritannia tavamenetluse kohaselt
tuli kõik uuendusettepanekud kindla korra
järgi korralikult läbi kaaluda. Nii saadeti Eesti
saatkonna 9. veebruari kiri ringkäiku kümmekonnale välisministeeriumi ametnikule, kes
pidid andma oma seisukohad Eesti korrektse
ingliskeelse nimetuse kohta. Ringküsitluse
sissejuhatuses peab Stephen Gaselee vajalikuks korrigeerida saadik Kallast, et see
polnud tema, Gaselee, vaid Kallas ise, kes
aktualiseeris uuesti Eesti nimetuse küsimuse.
Ta teatab veel, et Briti vastumeelsuse – muuta
Esthonia Estonia’ks – keskne kuju on ilmselt
välisministri abi Sir E. Growe ja konstateerib,
et kui Suurbritannia nõustub kasutusele võtma
nimevormi Estonia, siis saaks see kindlasti rahvusvaheliselt aktsepteeritud. Gaselee lõpetab
isikliku arvamusega, et ta peab õigeks vastu
tulla eestlaste soovile.7
Ringküsitluse tulemuseks oli lühikesed ja
oma seisukohti mitte põhjendanud vastused.
Kõik küsitletud olid selle poolt, et muuta
Eesti ametlik ingliskeelne nimi Esthonia’st
Estonia’ks, välja arvatud üks, kes ütles end
mitte oskavat eelistada ühtegi neist kahest
nimevormist, mistõttu ta pidas õigeks jääda
käibel oleva nimevormi Esthonia juurde. Peale
selle on ringküsitluses loetelu 26-st lühendist,
mis ilmselt tähistasid neid riiklikke ametasutusi, mida tuli Eesti õigest ingliskeelsest nimest
informeerida. Lõpuks on Gaselee küsitluslehele kirjutanud märkuse, et välisminister
on otsustanud, et Suurbritannia ametlikus
asjaajamises tuleb edaspidi kasutada ainult
nimevormi Estonia.8 Selle teate edastas välisministeerium kohe saadik Kallasele ja The
Royal Geographical Society´le palvega infor-
meerida nimemuutusest kõiki asjaosalisi.9 Juba
päev hiljem tuli Kallase vastus, milles ta tänab
Stephen Gaselee´d ta isikliku panuse eest nimemuutmise käigus.10 Samal päeval läkitas ka
Suurbritannia välisminister Sir Austen Chamberlain isikliku teate Briti Riia saatkonnale
Eesti ametliku ingliskeelse nimetuse kohta;
Riias asus nimelt Suurbritannia Baltimaade
esinduste keskus.11
Omamoodi ootamatu järelmäng Eesti
ametliku nimetuse rahvusvahelisele kasutusele
toimus mõni aasta hiljem. Ühes Suurbritannia
välisministeeriumi trükitud kirjavahetusregistris 1933. aastast leidub järgmine lühisõnum:
“British Mission to Holy See informed of correct
spelling of Estonia” (C 8867/336/22). Akt ise
on välja praagitud, mistõttu sõnumi tagapõhja
kohta võib ainult oletusi teha. Tõenäoline on, et
Vatikan saatis sellekohase järelepärimise Suurbritannia välisministeeriumile kui autoriteetsele
asutusele rahvusvahelises diplomaatilises suhtlemises domineerivaks kujuneva inglise keele
normeerimise alal.12
*
Võrreldes Suurbritanniaga näitas USA ametlik
suhtumine nooresse Eesti Vabariiki küllaltki
tõrjuvat hoiakut. 1920. aastate algul puudus
USA võimudel usk sellise päkapikuriigikese
nagu Eesti püsimajäämisesse ja sellepärast ei
võinud talle anda ka täit diplomaatilist tunnustust isegi mitte ajutiselt. De iure tunnustuse
sai Eesti USA-lt alles 28. juulil 1922, seega
poolteist aastat hiljem kui Suurbritannialt,
Prantsusmaalt ja Itaalialt – Entente´i Kõrgemalt Nõukogult.
Mitmetel põhjustel oli raskusi ka Eesti saatkonna loomisel USA-s. Eesti täievoliline diplomaatiline esindus USA-s eksisteeris ainult detsembrist 1923 kuni 1925. aasta lõpuni, kui Ants Piip
oli saadikuks Washingtonis. Enne ja pärast seda
6
The Secretary of State to Minister O. Kallas 16.02.1926. PRO. F0 371/217.
Suurbritannia välisministeeriumi ringküsitlus “Spelling of Estonia (Esthonia)” 18.02.1926. PR0. F0 371/217.
8 Ringküsitlus “Spelling of Estonia (Esthonia)” 18.–23.02.1926. PR0. F0 371/217.
9 9 Mr. S. Gaselee, Foreign Office, to Minister O. Kallas 23.02.1926 and to The Royal Geographical Society
23.02.1926. PR0. F0 371/217.
10 Minister O. Kallas to Mr. S. Gaselee, Foreign 0ffice 24.02.1926. PR0. F0 371/217.
11 Sir Austen Chamberlain to Sir T. Vaughan, British Minister in Riga 24.02.1926.
/Trükitud:/ “This Document is the Property of His Britannic Majesty´s Government”. No 8 - Archives.
Scandinavian and Baltic States, Confidential. Section 1 /L 896/211/405. PR0. F0.
Välisminister Austen
Chamberlain oli hilisema Suurbritannia peaministri sir Neville Chamberlain´i poolvend, kes oli peamiselt
tuntud oma kokkuleppe järgi Hitleriga 1938. aastal.
12 Index to the correspondence of The Foreign Office for the year 1933. Part I, p. 625. London 1969. PR0. F0.
7
–
Tuna 1/2008 145
Varia
esindas Eestit USA-s (pea)konsul New Yorgis.
1924.–1932. aastatel oli selles ametis Vabadussõja kangelane kolonel Viktor Mutt.13 Seetõttu
puudus ka USA-l täievoliline diplomaatiline
esindus Tallinnas ja USA diplomaatiline keskus
Baltimail asus Riias. Sellele vaatamata laabus
Esthonia-Estonia-küsimus USA võimude juures
ladusamalt kui Suurbritannias.
21. oktoobril 1926. aastal edastas Eesti New
Yorgi konsulaadi asjur Viktor Mutt USA välisministrile Eesti valitsuse soovi asendada USA
ametlikus kasutuses olev nimevorm Esthonia
nimevormi Estonia vastu. Soovi põhjenduseks
oli vajadus saavutada ühtlus Eesti nimevormi
rahvusvahelises käibes. USA oli veel ainuke
ingliskeelne maa, kus kasutati Eesti kohta
nimevormi Esthonia. Ka ei andvat mingid
ajaloolised või lingvistilised argumendid tuge
nimevormile Esthonia ja peale selle tekitab see
segadust nime õiges hääldamises, mis peab tuginema “t”-le ja mitte “th”-le. Seepärast tuleks
täht “h” Eesti ingliskeelsest nimest kõrvaldada.14 Eesti valitsuse pöördumine USA välisministeeriumi poole Eesti korrektse ingliskeelse
nimetuse asjus oli ilmselt kooskõlastatud selle
küsimuse taas aktualiseerimisega Suurbritannia
võimude juures.
USA välisministeerium saatis Eesti valitsuse
pöördumise arvamuseavalduseks USA kaubandusministeeriumile, kes edastas küsimuse omakorda U.S. Geographical Board´ile. Seal võeti
3. novembril 1926. aastal vastu otsus soovitada
edaspidi USA ametlikes seostes kasutada Eesti
kohta nimevormi Estonia.15 USA välisministeerium kiitis heaks U.S. Geographical Board´i
soovituse ja informeeris juba 11. ja 16. novembril
USA diplomaatilisi esindusi Tallinnas ja Riias
Eesti korrektsest ingliskeelsest nimetusest. 12.
novembril sai sama teate ka konsul Viktor Mutt,
13
14
15
16
17
18
19
20
kes 29. novembril tänas USA välisministeeriumit positiivse suhtumise eest Eesti valitsuse
soovisse.16
Vahepeal oli aga Eesti valitsus ise 10. novembril vastu võtnud otsuse vabariigi ametliku
nime kohta rahvusvahelises kasutuses. Selle
kohaselt tuli Eesti Vabariigi nime kirjutada:
ESTONIA – inglise, hispaania, itaalia ja
portugali keeles, ESTONIE – prantsuse keeles
ja ESTLAND – saksa, taani, hollandi, norra ja
rootsi keeles.17
Seega oli Eesti Vabariigi ametlik nimetus
rahvusvahelises suhtlemises paika pandud.
Seoses sellega on veel väärt mainida, et Eesti
võimuorganid ja ametiasutused ise kasutasid
kirjavahetuses välisriikidega kuni 1920. aastate keskpaigani tihti nimevormi Republic või
vastavalt Republik “EESTI”. 1920. ja 1930.
aastail vahetasid suurriikide entsüklopeediad
enamasti ka varasema ingliskeelse nimetuse
ESTHONIA18 uuema nimevormi ESTONIA19
vastu. Prantsuse teatmeteostes arenes Eesti nimi
1890. aastate EHSTONIE ou ESTHONIE´st
üle 1930. aastate ESTONIE et aut ref Esthonie
1980. aastate ESTONIE´ks.20 Umbes samal ajal
hakkasid välisriigid kasutama ka Eesti pealinna
kodumaist nime Tallinn varasema Reval´i või
Revel´i asemel.
Siin jutustatud lugu – iseenesest üks bagatell
– räägib Eesti võimude taotlustest Eesti nime
õigekirjutuseks rahvusvahelises suhtlemises.
Rohkem aga heidab lugu valgust suurvõimude
bürokraatiaveskitele, kus ükski asi ei paistnud
olevat liiga tühine, et sellega mitte tegelda – hulgakesi ja kaua. Eriti palju tähelepanu omistas
Esthonia-Estonia küsimusele Suurbritannia
välisministeerium, kus sellega tegeles mitukümmend ametnikku ja mis võttis kolm aastat aega,
enne kui küsimus sai lahendatud. Washingtonis
E. Medijainen. Saadiku saatus, lk. 247 jj.; Eesti välisteenistus, lk. 80 ja 90.
Chargé d´Affaires a.i. of Esthonia in USA, Colonel Victor Mutt, to the Secretary of State F. B. Kellogg, New
York, 21.10.1926. National Archives of the United States, Washington. Records of the Department of State
relating to internal affairs of Esthonia 1910–1944. Decimal File 860 i. (Microfilm) M 1170, roll 4.
Department of State. Division of Publications. CR. To Miss Hanna 08.11.1926. Edasi nagu viites nr. 14.
The Secretary of State of the USA to Colonel Victor Mutt, Chargé d´Affaires ad interim of Estonia, Washington 12.11.1926; Colonel Victor Mutt to The Secratary of State of the USA, New York 29.11.1926. Edasi
nagu viites nr. 14.
Estonian Foreign Minister to US Legation in Riga, Tallinn 18.11.1926. Edasi nagu viites nr. 14.
The Encyclopaedia Britannica. 11th Edition. London, 1910.
Encyclopaedia Britannica. Book of the year, London, 1938; The Encyclopedia Americana. International edition,
New York, 1936; Enciclopedia universal ilustrada Evropeo-Americana, Barcelona, 1924; Enciclopedia Italiana
di scienze, lettere ed arti, Milano, 1932; Grande Enciclopedia Portugesa e Brasiliere, Lissabon, 1940.
La grande encyclopédie, Paris, 1893; Larousse du XXe siècle, Paris, 1930; Grand dictionnaire encyclopedique
Larousse, Paris, 1983.
146 Tuna 1/2008
Varia
läks asjaajamine libedamalt, vaatamata Eesti ja
USA vähem organiseeritud diplomaatilistele
sidemetele.
Lõpuks võib veel mainida, et eriti USA
näis olevat huvitatud nende uute riikide rahvusriiklikust sümboolikast, kellega oli loodud
diplomaatilised suhted. Selles seoses saatis USA
saadik Riias USA välisministeeriumile 8. mail
1926 Eesti hümni ingliskeelse tõlke, mis järgneb
alamal. Kes selle veidi arhailist eestikeelset
originaali matkiva ingliskeelse tõlke on teinud,
kirjast ei selgu. Hümni tõlge on ka vaevalt Eesti
ametlikult poolt sanktsioneeritud, sest USA
Riia saadik teatab et tõlge on “furnished me by
a private source”21.
NATIONAL ANTHEM OF ESTHONIA
My Fatherland, my fortune and joy,
How beautiful thou art!
I never find here
Anywhere in this great wide world
What would be so dear to me
As thou art, my Fatherland!
Thou hast begotten me
And hast reared me;
Thee I thank forever
And unto thee I remain faithful always;
Thou art my most precious treasure
My dear Fatherland!
God save thee
My dear Fatherland!
May He be thy Protector
And may he richly bless all
Whatever thou wilt undertake,
My dear Fatherland!
Aleksander Loit
21
Chargé d´Affaires a.i. US Delegation in Riga to The
Secretary of State, Riga 08.05.1926. Edasi nagu viites
nr. 14.
Tuna 1/2008 147
Varia
Ajaloo Instituudis
esitleti
Ea Janseni
postuumselt
ilmunud
suurteost
E
esti 19. sajandi ühiskonna arengu mõtestamises on kümmekonna aastaga toimunud
sügav muutus. Rida väljapaistvaid monograafiaid ja mitu doktoritööd annavad tunnistust,
et lähimineviku põletavate probleemide kõrval
jätkub jõudu ka eestluse sünniaegade jaoks ning
seejuures on hakatud loobuma ühekülgsest
rahvuskesksest vaatenurgast. Uuele mõttetasandile siirdumine on toimunud võrdlemisi
rahulikult, ilma tüli ja ägeda diskussioonita.
Selle põhjuste hulgas võiks siinkohal mainida
kahte: raudse eesriide aegadel Läänes ilmunud
baltisakslaste, samuti eesti-läti eksiilteadlaste
ajalooteoste retseptsioon ning kodumaal
tegutsenud ajaloolase Ea Janseni looming ja
autoriteet.
Möödunud aastal ilmus Eesti Ajalooarhiivi
kirjastusel Ea Janseni viimane raamat “Eestlane
muutuvas ajas. Seisusühiskonnast kodanikuühiskonda” (553 lk). See teos on autori elutöö
arendus, üldistus ja veel midagi enamat.
14. novembril 2007 toimus Tallinna Ülikooli
Ajaloo Instituudis raamatu esitlus, mis kujunes
teose tähtsusele ja selle autori pikaajalisele
(1949–1998) AI-s töötamisele pühendatud lühikonverentsiks. Kohal oli Ea Janseni lähedasi,
töökaaslasi ning õpilasi Tallinnast, Tartust ja
mujalt. Üritust juhatas Tõnu Tannberg, pikema sõnavõtuga esinesid AI direktor Magnus
Ilmjärv, ajaloolased Tiit Rosenberg, Jaanus
Arukaevu, Marek Tamm, kultuuriloolane ja
sotsioloog Aili Aarelaid-Tart ning raamatu
keeletoimetaja Helju Vals. Loeti ette ühe E.
Janseni viimase akadeemilise õpilase Bradley
Woodworth´i (USA) kiri. Oma tähelepanekuid
raamatu lugemisest esitas ka allakirjutanu, kes
toimetuse ettepanekul söandab neid mõnevõr148 Tuna 1/2008
ra laiendatult ja tihendatult ka Tuna lugejatele
tutvustada.
Kui 1949. aastal Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituuti tööle võetud noor
naisteadur – kelle ideoloogiline küpsus ideoloogiavalvurite silmis soovida jättis – viidi
kolhoseerimise uurimiselt üle Fr. R. Kreutzwaldi
vaadete jälgimisele, olid instituudi juhid teadlikult või mitte teinud targa otsuse. Noor inimene
ise võitis rohkem, kui ehk tollal arvatagi oskas.
Ka ideede maailmast oli siis kirjutada raske,
kuid ometi parem kuritegeliku võimu hävitustöö
õigustamisest.
Hiljem hindas Ea Jansen oma kandidaaditööd “Fr. R. Kreutzwaldi filosoofilised ja ühiskondlik-poliitilised vaated” (1954) kriitiliselt kui
ajastuomast lihtsustavat käsitlust, kus teadlikku
moonutamist siiski ei esinenud. Nagu mitmed
teisedki, püüdis ka Jansen kasutada neid väheseid võimalusi, mida umbusaldav režiim ja selle
teadusjuhid teinekord lihtsalt ettenägematusest
jätsid uurivale vaimule. Dogmaatikute rünnakute vastu püüti kaitsta ajaloolisi isikuid, põhjendada rahvusliku liikumise uurimise vajadust,
ja veelgi laiemalt: vanema (“oktoobrieelse”!)
ajalooga tegelemist üldse.
1953. aastal oskas Ea Jansen rehabiliteerida
Saaremaa valgustaja Johann Wilhelm Ludwig
Luce. 1968. aastal kirjutas ta rahvuslikust vabanemisest kui C. R. Jakobsoni eesmärgist.
Ta ei jätnud mainimata ka “eestlaste maja”
– Jakobsoni metafoorselt väljendatud kaugemat
ideaali (C. R. Jakobsoni “Sakala”. Tallinn, 1971,
lk. 234). Jakobsoni poliitiliste unistuste kõrgeim
piir – mida suur rahvamees selgelt välja öelda
ei saanud – erutas Jansenit väga. Mõningaid
Sakala toimetaja poliitiliselt kaelamurdvaid
vihjeid kandis ta aastakümneid meeles ja mõttes.
Nende kirjapanemisega pidi ta aga olema veelgi
ettevaatlikum kui Jakobson sada aastat varem.
Ühe Jakobsoni peenelt maskeeritud eestlaste
tulevikunägemuse leiame kõnesolevas raamatus
leheküljel 402.
Kord uue sajandi algul, kui jutt läks raamatule “Carl Robert Jakobson muutuvas ajas”
(Tallinn, 1987), ütles Jansen, et selle teosega
võib ta põhiliselt rahule jääda. Jakobsoni
elu võitlusliku külje kõrval on selles rohkesti
ruumi antud uutele eesmärkidele, muutuva
kultuuripildi ja ühiskonnaelu nähtustele. Just
viimati nimetatud valdkonnas algas järgnenud
aastatel väsimatu töö. Humanitaaridele lõpuks
avanenud loomisvabadust tuli kasutada, seda
tegid mitmed teisedki 1920. aastatel sündinud
teadlased. Nii tulemuslikult siiski vaid üksi-
Varia
kud. Jansen meenutas, et nooremas eas oli ta
leidnud rohkesti aega baltisaksa ajakirjanduse
ja muu trükisõna lugemiseks. Nüüd, kus uurimine avardus eestlaste ideedelt ja rahvuslikult
võitluselt kogu sotsiaalse tegelikkuse moderniseerimisele, kulus kunagi loetu eriti ära. Avaldusid ju uued nähtused ja euroopalikud mõjud
kõigepealt kohalikus saksa kultuurisfääris ja
saksa keeleruumis.
Ea Jansen koondas keskealisi ja nooremaid
ajaloo- ja kultuuriuurijaid uute ülesannete
lahendamisele. Koos Jaanus Arukaevuga koostas ja toimetas ta artiklikogumiku “Seltsid ja
ühiskonna muutumine. Talupojaühiskonnast
rahvusriigini” (Tallinn–Tartu, 1995), mis pälvis
esimesena ajaloo aastapreemia. Kodanikuühiskonna ja avalikkuse kujunemise aspektist
vaadates paistis minevik teisiti. Ühiskonna kaks
poolust, sakslased ja eestlased, ei seisnud vastakuti, vaid olid mõlemad teel, liikumas millegi
uue, ja nimelt kodanikuühiskonna poole. Neid
oli kergem kujutada terviku – olgugi vastuolulise
terviku – osadena.
Ilmusid Janseni õpilaste ja kolleegide Mart
Laari, Indrek Jürjo, Ants Heina jt. sisukad monograafiad. Halvenevast tervisest hoolimata jätkas Jansen pingelist tööd. Nüüd oli eesmärgiks
raamat, mis valgustaks eesti rahvuse kujunemist
sügavamalt, laiemas kontekstis ja konfliktiteooriate liigrakendamiseta. Eriti köitis teda eesti ja
baltisaksa kultuurisfääride põimumine. Käsikiri
oli peaaegu valmis, kui autor jäädavalt lahkus.
Tänu Tõnu Tannbergi, Jaanus Arukaevu ja
Helina Tammani tööle ja ettevõtlikkusele jõudis
raamat lugejateni.
Ea Jansen on korduvalt öelnud, et eesti
rahvuse sünd 19. sajandil oli omamoodi ime.
Oma viimases raamatus kirjutab ta rahvusluse
tekkest kui protsessist, mida on ülimalt raske
ratsionaalselt seletada (lk. 26). Ometi on see
väljakutse, mis ei jäta ükskõikseks ühegi maa
teadlasi. Eestis andis sellele väljakutsele möödunud sajandi esimesel poolel parima vastuse
Hans Kruus, sajandi teise poole rasketes oludes
jätkas vaikima sunnitud eelkäija tööd kõige
tulemuslikumalt Ea Jansen.
Kui kahesaja aasta jooksul ühe väikese rahvaga korduvalt juhtub, et täiesti võimatuks peetu
saab tõeluseks, siis pole üllatav, et ka eluaegsel
ajaloo teaduslikul mõtestajal tulevad keelele
sõnad “ime” ja “müsteerium”. Kuidas kujunes
eestlase enesetunnetus, kuidas kujunes isamaa
mõiste, kuidas eestlaste isamaa kujutlus sai
niivõrd konkreetseks, intensiivseks ja võimsaks,
et tegi lõpuks ümber Euroopa poliitilise kaardi
– nendele küsimustele ei suudagi ajalooteadlaed üksi vastust anda, need jäävad alatiseks
ka filosoofide ja kirjanike ette. Ea Jansen on
kirjutanud kodust ja isamaast, Eesti loodusest
kui eestlaste ajaloo vaikivast tunnistajast, omariikluse eeldustest. Mitme aastakümne vältel oli
ta meie parim rahvusteoreetilise kirjanduse ja
Euroopa “saatusekaaslaste”, s. o. omariikluseta
väikerahvaste ärkamise tundja. Kindlasti oleks
meil tarvis rohkem teada ka Aasia ja Aafrika
rahvaste rahvuslikku liikumist.
Lugedes Janseni viimast raamatut, tekkis
mõte, et selle pealkiri võinuks sama hästi olla
“Eestlane ja balti(eesti?)sakslane muutuvas
ajas”. Sest võrdse sümpaatia ja põhjalikkusega
käsitleb ta mõlema rahva elu. Raamatule on ette
heidetud (vt. Kersti Lusti arvustust kultuurilehes
Sirp 19. oktoobrist 2007), et pilt baltisaksa mõisnikust on ühekülgselt positiivne, eriti kummastav
tundus kriitikule “püüd “rehabiliteerida” baltisaksa mõisnike käitumist ja tegemisi XIX sajandi
esimesel poolel, mille tõttu ei joonistu viimaste
kahetine roll välja küllaldase selgusega”. Loomulikult oli mõisnike seas ka joomareid, märatsejaid, hasartmängijaid, peksjaid ja piinajaid
– nii nagu tunnistavad Johann Wilhelm Krause
ja Johann Christoph Petri. Oli nürimeelseid konservatiive. Janseni õigustuseks võib meenutada,
et ta ei kirjutanud kõikehõlmavat üldkäsitlust,
vaid hoopis raamatut ühiskonna uuenemisest.
Sellest ka niisugune aine- ja lähemalt kujutatud isikute valik (näiteks Carl von Bruiningk
ja Hamilkar von Fölkersahm). Ka eesti pool
on esindatud positiivsete tegelastega, autor
ei portreteeri ei Suija Pärti ega ühtki sadistist
mõisasundijat.
Kindlasti väärib uurimist ja edasistki arutlemist küsimus, kuivõrd saab baltisakslaste
“ebapiisava moderniseerimise” kirjutada
tsaarivalitsuse tsentraliseerimis- ja venestuspoliitika arvele ja kas olid “nii tsaarivõimud
kui baltisaksa eliit ühtviisi demokraatia ja
eestlaste enesemääramise vastu ning käsitlesid eestlasi etnograafilise materjalina” (K.
Lust). Tänapäeva inimeses tekitab hämmastust iseenesestmõistetavus ja enesekindlus,
millega rüütlite enamus maapäeval otsuseid
langetas. Mõtlemata, et nad esindasid vaid
killukest elanikkonnast. Võib aga olla, et nad
ei püüdnudki kedagi teist esindada. Nad ehk
leidsid, et nemad olidki “maa”, mitte lihtsalt ei
esindanud seda, nad ei representeerinud võimu
mitte rahva “eest”, vaid rahva “ees”, nagu arvas
Jürgen Habermas (J. Habermas. Avalikkuse
struktuurimuutus. Kunst, Tallinn 2001, lk. 58).
Tuna 1/2008 149
Varia
Milleks oli siis maapäevale veel tarvis rahva
esindajaid? Väita, et eestlaste haridustase ei
küündinud selleni – nagu siiani vahel tehakse –,
ei ole muidugi õige. Loetagu vaid O. W. Masingu kirju J. H. Rosenplänterile: kui palju arukaid
ja elu tundvaid talumehi oli üksnes Masingu
tutvusringkonnas. Lisaks mitmed ülikooliharidusega eestlased, kes kodumaal rakendust ei
leidnud. Küsitav on muidugi, kas võime nõuda
oma 19. sajandi kaasmaalastelt arusaamist, et
eri ühiskonnakihtide elumaailmade sügavaimgi
erinevus ei saa olla õigustuseks võimu monopoliseerimisele. Võimu jagamine (resp. osaline
loovutamine) on raske asi, mida lükatakse
tavaliselt viimase võimaluseni edasi. Ning suhe
(mis oli pealegi ka alluvussuhe) Vene võimuga
rikkus paratamatult Balti aadlikke, kes olid küll
Euroopas, kuid paljud neist siiski ainult ühe
jalaga. Nii baltisaksa aadlivõim kui ka valitsev
Vene režiim olid seotud ja jagasid saatust, mida
nad väärisid. Oma üldiselt väga tunnustavas
retsensioonis ütles K. Lust õigesti, et raamatu
suur voorus on haarata ühiskonda tervikuna,
vastastikustes seostes. See on süsteemne käsitlus, põhjalikult erinev omaaegsetest konfliktipõhistest konstruktsioonidest.
K. Lust on teraselt märganud, et Jansen ei
ole oma argumentatsioonis seoses baltisakslastele, eriti aadlile antavate hinnangutega
päris järjekindel. See on tõesti nii, ent ehk
juhib autor siin lugejat järeldusele: ei maksa
võrdsustada (või samastada) Balti aadlivõimu
ja baltisakslasi.
Ea Jansen oli allakirjutanule hea nõuandja 19. sajandi eesti rahvusliku haritlaskonna
ajaloo uurimisel, millele Toomas Karjahärm
lisas 20. sajandi alguse käsitluse. Oma suures
monograafias on Jansen meie tööd kasutanud
mitmel korral, ühtlasi lülitanud selle laiemasse
konteksti, sidunud baltisaksa haritlaskonnaga
ja paigutanud mõnes osas veelgi avaramale
tagapõhjale. Nii on kujunenud kindel alus Eesti
haritlaskonna edasiseks uurimiseks ja suurema
sünteesini jõudmiseks. Eestlaste harimise küsimused oli valdkond, mis Ea Jansenit alati huvitas. Haridusest sõltus rahva tulevik. Milliseid
mõtteid arendasid ja millist poliitikat ajasid siin
baltisakslased, seda aitab uus raamat paremini
mõista ja on väga vajalik kõigile hariduse ajalooga tegelejatele. Muuseas võiks raamat innustada
noori venestusaja kooli uurimisele, seda pidas
ka Jansen väga aktuaalseks.
Kiitust väärivad raamatu toredad illustratsioonid (valinud Liina Lõhmus), mis haakuvad
autori mõttega ja jäävad kauaks meelde. Näiteks
150 Tuna 1/2008
“Vana kooliõpetaja laulmas” (1869) või “Moonakas raamatut lugemas”.
Järelsõnas arvab J. Arukaevu, et loodetavasti väljendab raamat parimal moel Ea Janseni
ajaloovisiooni. Ühtlasi juhib ta tähelepanu
mitmele olulisele, meie kirjanduses seni puudunud mõttele, reale probleemidele, mis võiksid
olla töösuundadeks järgmiste põlvkondade
ajaloolastele. Allakirjutanu meelest kinnitab
raamat, et Ea Jansen tõusis Eesti sotsiaal-,
kultuuri- ja mentaliteediajaloo uurimist 20.
sajandi teisel ja käesoleva sajandi algul kõige
enam edendanud teadlaseks. Ühes teoses
on ometi võimatu pakkuda kogu oma elutöö
kvintessentsi. Niivõrd seotud on ajaloolase iga
raamat selle kirjutamisaja vaimse ja poliitilise
tegelikkusega. Loodud minevikupilt on ainulaadne, samuti esitatud materjali struktuur.
Ses mõttes sarnaneb ajalooteaduslik tekst
kunstilisega. Nii ei saa ka Ea Janseni viimane
raamat varjutada eelnevaid, ei saa meile ega
tulevastele uurijatele asendada kogu tema
väärtuslikku loomingut.
Väino Sirk
Varia
Kirde-Euroopa
ajaloo ja
kultuuri
sümpoosion
Tallinna
Linnaarhiivis
 20.–22. septembril 2007 toimus Tallinna
Linnaarhiivis rahvusvaheline sümpoosion
“Mälupaigad Kirde-Euroopas: rahvuslikud–
transnatsionaalsed–euroopalikud?” See oli
järjekorras kuues Kirde-Euroopa ajaloo ja
kultuuri sümpoosion, mille korraldajad lisaks
Linnaarhiivile olid Greifswaldi Ülikool, Aue
Fond (Helsingi) ja Academia Baltica (Lübeck).
Kahe ja poole päeva jooksul peeti 25 ettekannet, millest enamiku resümeed on saadaval ka
Internetis.1
Ajalooline mälu on uurimisvaldkond,
mis viimase aastakümne jooksul on kogunud
populaarsust sedavõrd, et räägitakse koguni
mälubuumist. Kohalikus Eesti kontekstis on
see tajutav erialaväljaannete kõrval ka näiteks
Vikerkaare 2006. aastal ilmunud teemanumbri
kaudu. Mälu-uuringud, mida varem võis seostada eelkõige psühholoogiaga, on nüüd mõiste,
mida kasutatakse meelsasti mineviku-uurimises
üldisemalt. Mälu-pöördes suunda andvate projektide seas tasub eelkõige nimetada Prantsusmaal koostatud ulatuslikku koguteost mälupaikadest (lieux de mémoire). Laialdaselt käibiva
prantsuskeelse väljendi kõrval on suuremates
keeltes juurdumas juba ka omakeelsed vasted
(Erinnerungsort, Place of Commemoration).
Uurimisobjektiks ei ole mälupaikade puhul
mitte minevik ise (näiteks mõni sündmus), vaid
selle mäletamine, sealhulgas ka see, millist osa
mängivad mäletamises ajaloolased. Tegu ei ole
niisiis ilmtingimata indiviidi mälestuste, vaid
pigem kollektiivse ajalooteadvuse, mineviku
imago uurimisega.
1
Pikkade traditsioonidega rahvusriikides võib
mälupaik olla midagi monumentaalselt kinnistunut, konsensuslikku ja muutumatut. Kuigi
professionaalne ajalooteadus on uuemal ajal
tegelnud ohtralt selliste mälupaikade kriitika
ja dekonstrueerimisega, rõhutatakse õigusega
mälupaikade olulist rolli rahvuste identiteediloomes. Konsensuslikkus pole aga sugugi kõigi
mälupaikade omadus. Nii Euroopas laiemalt kui
ka Ida-Euroopas kitsamalt on küllaga näiteid
konfliktsetest mälupaikadest. Pilti komplitseerib
veelgi külma sõja järgne Ida-Euroopa vabanemine, mis on päevavalgele toonud Lääne seniste
käibetõdede süsteemiga sobimatuid mälestusi.
Kõiki mälukonflikte ei saagi ilmselt lahendada,
küll aga on neid usutavasti võimalik ületada
ning siit tuleneb ka aktuaalne vajadus nende
teemadega tegelemiseks. Tallinna sümpoosioni programmi fookuses ei olnud siiski ainult
rahvuslikud ja konfliktsed mälupaigad, vaid
ka regionaalsed, mitmekihilised ja lõpuks ka
unustatud mälupaigad.
Sümpoosioni ettekanded peeti neljas blokis,
millest esimene puudutas teoreetilisi lähenemisi.
Kogu sümpoosioni programmi hing Jörg Hackmann Greifswaldi Ülikoolist rääkis kultuurilisest
omandamisest (Aneignung), s. o. algselt võõrast
päritolu nähtuse integreerimisest oma kollektiivsesse mällu, üheks näitejuhtumiks Mustpeade
Maja taastamine Riias. Andreas Lawaty (Lüneburg) rõhutas oma ettekandes unustamise
olulisust mäletamiskultuuris. Nii Marek Tamme
(Tallinn) avaettekanne kui ka sellega haakuv
Georgy Schöpflini (Tallinn) pidulik loeng Tallinna Raekojas käsitlesid aga laiemalt ajaloolase
ja tema loomingu sotsiokultuurilist positsiooni.
Tamm rääkis ajaloost kui kultuurilise mälu
vormist ning vaatles Eesti näite varal, kuidas on
ajaloopilt rakendunud rahvusliku narratiivi teenistusse. Schöpflini loeng esitas küsimuse otsekohesemalt – mis kasu on minevikust (The utility
of the past)? Visandades karikatuuri positivistlikust ajalooteadusest, postuleeris Schöpflin, et
mineviku rakendus seisneb tänapäeva poliitiliste
nõudmiste legitimiseerimises. Nii Tamme kui ka
Schöpflini käsitluses on ajalool mingi rakendus
ka erialast väljaspool, roll laiemas mäletamisekultuuris. Mõlemad rõhutasid vajadust olla neist
rakendustest teadlik, kuigi erinevalt Schöpflinist
nägi Tamm ajaloolase töös siiski ka erialasisest
spetsiifikat ja teaduslikkuse kriteeriume.
Sümpoosioni teine ettekanneteblokk ala-
http://www.uni-greifswald.de/~histor/~osteuropa/index1024.html
Tuna 1/2008 151
Varia
pealkirjaga “Rahvused, rekonstruktsioonid,
vastasseisud” oli pühendatud juba konkreetsetele mälupaikadele. Ootuspäraselt tulid
selles kontekstis jutuks Teise maailmasõja
mälestused ja monumendid, millest kõnelesid
Andres Kasekamp (Tartu) ja Siobhan Kattago
(Tallinn). Kasekamp esitas detailse ülevaate
Eesti ühiskonna käitumisest kahe asümmeetrilise monumendijuhtumi, Lihula ja Tõnismäe
puhul. Kattago ettekanne käsitles sõjamonumentide ümber toimuvat Narvas. Neist näidetest
koorus ilmekalt välja tõsiasi, et tähtsad ei ole
mitte monumendid ise, vaid tähendused, mida
sootsium neile omistab. Ükski monument pole
staatiline, vaid dünaamiline suurus, ajas muutuv
ja ka muudetav.
Sama sektsioon pööras pilgu ka vanema
ajaloo poole, mille puhul vaidlused pole sugugi
vähem olulised. Aleksandr Filjuškin (Peterburi)
rääkis Liivi sõja kohast vene ajaloomälus, rõhutades, et alles hilisem historiograafia tegi Liivi
sõjast Põhjasõja eelmängu ja istutas noorema
sõja argumendid vanema sõja põhjendustesse.
Vene slavofiilide Baltikumi-diskursusest 19.
sajandil pidas ettekande Karsten Brüggemann
(Lüneburg), kes jõudis tõdemuseni, et hoolimata jõulisest argumentatsioonist õigeusu kasuks
ja administratiivsetest venestamismeetmetest
jäi Pribaltika ikkagi Vene impeeriumisse korralikult sisse sulatamata. Darius Staliūnase (Vilnius) ja Bo Frandseni (Hannover) ettekanded
juhatasid sisse jagatud mälupaikade teema.
Staliūnas käsitles 1863. aasta ülestõusu, mille
staatust Leedu ajalooteadvuses on tugevasti
mõjutanud asjaolu, et see on laiemalt tuntud
Poola ülestõusu nime all, kuid mida leedulased
mõnel ajajärgul on näinud ka oma vabadusvõitlusena Vene tsarismi vastu. Frandsen esitles
Schleswigi, 1864. aastal Taanilt Preisile läinud
maad, kus eriti teravalt on näha saksa ja taani
rahvusliku ideoloogia tõmmatud piirid oma ja
võõra vahele.
Mälupaikade muut(u)mine oli peamiseks
liiniks kolmandas ettekanneteblokis pealkirjaga
“Omandamised: kattuvused, ümbertõlgendamised, asendused”. Ralph Tuchtenhagen
(Hamburg) pidas siin ettekande Rootsi aja
mäletamisest väljaspool tänapäeva Rootsit,
s. o. Soomes, Baltikumis ja Põhja-Saksamaal,
ning jõudis mäletamise vormide paljusust
konstateerides järeldusele, et tegu on pigem
regionaalse kui regiooniülese mälupaigaga.
Sektsiooni ülejäänud ettekanded keskendusid
Läänemere-ruumi linnadele kui mälupaikadele
või mälupaikade kogumitele. Bert Hoppe (Ber152 Tuna 1/2008
liin) ja Piotr Korduba (Poznań) käsitlesid kaht
vastandlikku juhtumit, esimene Kaliningradi,
teine Danzigit. Kaliningradi puhul on määravaks jooneks linna üles ehitamata jätmine
pärast Teist maailmasõda (ja läbikukkunud
ümberkujundusplaanid). Danzigi puhul taastati hoolikalt vana, ennesõjaaegne linn, kuigi
Danzigi rahvastikus ja identiteedis toimus pärast sõda samuti olulisi nihkeid, mis jäävad, tõsi
küll, oma ulatuselt Kaliningradi omadele alla.
Max Engman (Turu) jätkas multietniliste linnade teemat Viiburi näitel, kus igal etnilisel grupil
– soomlastel, rootslastel, venelastel ja sakslastel
– olid omad, konfronteeruvad mälupaigad.
Dmitrij Spivak (Peterburi) käsitles Peterburi
kui mälupaika, mille lätted on euroopalikud
ja multinatsionaalsed, kuid mille imago on aja
jookasul teinud läbi mitmeid lammutamisi ja
ülesehitamisi (aken Euroopasse, revolutsiooni
häll, kangelaslinn jne.). Olga Kurilo (Berliin)
võttis lähema vaatluse alla saksa Peterburi ja
jõudis järeldusele, et kuigi sakslasi on linnas
alates Esimesest maailmasõjast käsitletud
probleemina (ning lõpuks nad ka deporteeriti),
on nendega seotud topograafia linnapildis ikka
veel elav.
Sümpoosioni viimane blokk, pealkirjaga
“Mälupaigad ja mitte-mälupaigad” koondas
eripalgelisi ettekandeid mäletamisest ja unustamisest. Kaks nendest käsitlesid baltisaksa
pärandit. Sirje ja Jüri Kivimäe (Tallinn/Toronto)
võtsid ette ülevaate saksa kultuurimärkidest
tänapäeva Eestis – alates Pika Hermanni tornist
ja Eesti Vabariigi vapist kuni Tartu Ülikooli ja
Tallinna vanalinnani – mis eesti ajalooteadvuses on üsna üksmeelselt oma sümboliteks
tunnistatud. Armin von Ungern-Strenbergi
(Frankfurt am Main) teemaks oli kirjanduslik
mälupaik, baltisaksa kirjandus, mille väljamõeldud maastikud ja olustikud on oma aktuaalsuse
tänaseks minetanud. Verena Dohrn (Göttingen)
vahendas kogemusi juutide ajaloo mäletamise
ja unustamise kohta, seda peamiselt Läti näite
varal. Theodore Weeks (Carbondale) käsitles
Vilniuse multinatsionaalse mineviku unustamise
püüdeid sõjajärgses Leedus. Markku Jokisipilä
(Turu) ettekanne vaatles Soome sõjajärgse ajaloo mäletamise ja unustada-tahtmisega seotud
probleeme (märksõnaks “finlandiseerimine”),
mille ümber samuti pole vaidlused siiani raugenud. Sümpoosioni kaks viimast ettekannet
käsitlesid antropoloogilisest perspektiivist Eesti
lähiajalugu. Ene Kõresaare ja Kirsti Jõesalu
(Tartu) ühisettekanne vaatles Nõukogude aega
eestlaste elulugudes, uurides avaliku diskursu-
Varia
se mõju mäletamise ja unustamise, isikliku ja
avaliku vahekorrale. Kristin Kuutma (Tartu)
analüüsis laulva revolutsiooni fenomeni, selles
sisalduvaid poliitilisi komponente ja kultuurilisi
praktikaid.
Sümpoosioni kokkuvõtte juhatasid sisse Ulf
Zanderi (Lund) ja Stuart Burchi (Nottingham)
kommentaarid, millest jäi kõlama mõte mälupaikadega seotud dünaamikast. Ajalooline mälu ei
ole muutumatu suurus. Ajaloos on hetki, mis tulevad meelde või lähevad meelest, on muinsusi,
mis kasvavad võssa, on selliseid, mis kaevatakse
jälle välja. Usutavasti on mälupaikade ümber
toimuvaid protsesse võimalik hallata, suhteid
korraldada ja niiviisi vastavalt sotsiaalsele tellimusele kas midagi luua või hävitada. Kui läänes
ajalugu vast enam siiski potentsiaalse relvana ei
käsitleta, siis ajaloo rakendusväli meelelahutustööstuses paistab olevat piiramatu. Ajalugu on
loomulikult võimalik kasutada ja väärkasutada
mitut moodi.
Lõpetuseks tuleb tunnistada, et mälupaikade
temaatika on kindlasti paeluv laiema kultuuriavalikkuse silmis, aga ka kitsamalt ajaloolaste
seas. Mälupaikade märksõna koondab enda
alla ju historiograafia põhiküsimusi: ajaloolase loomingu tekkekonteksti, s. o. ajastu mõju
ajaloolasele ja selle loomingu retseptsiooni ehk
laiema ajalooteadvuse kujunemist. Ühiskonna
silmis põhjendab ajaloo “kasutamisväärtus” selle
eriala vajalikkust. Samas ei maksa siiski unustada, et ajalugu ei ole ainult rakendusteadus, vaid
miski, mida tehakse armastusest asja enda vastu
ning mille eesmärk on utoopiline, kui soovite,
siis ka absurdne, sisyphoslik.
Juhan Kreem
Tuna 1/2008 153
S U M M A R Y
T H E R EPU BLIC OF ESTON I A – 90T H A N N I V ERSA RY
This issue is dedicated to the 90th anniversary of
the Republic of Estonia. Most of the articles are
based on presentations made at the academic
conference, ‘The Two Beginnings of the Republic
of Estonia - 15 Years’, held at the Estonian Academy of Sciences in Tallinn on 23 November 2007.
The conference was organized by the Estonian
National Archives.
Toomas Hendrik Ilves. Speech by the President
of the Republic at the academic conference of the
National Archives on 23 November 2007
Norman Davies, Professor at Oxford University,
one of the few Western European historians who
has any idea what the history of Eastern Europe
is all about, has stated:
‘History belongs to the victors, said Churchill, but
what is not written is more complex. One thinks of
the vanquished but forgets, that in most of Europe
after World War II, it was not that the vanquished
failed to write their view of their bestial deeds,
but the subjugated who could not write of their
sufferings.’
We know what this leads to.
For almost ten years, the International Commission for the Investigation of Crimes against
Humanity founded by President Lennart Meri,
or to make it more quotable, the Jakobson Commission, has been working in Estonia. Their work
will soon be done. Or rather, the Commission will
have exhausted the period of time they have been
focusing on, because in terms of the International
Convention ‘crimes against humanity’ end with
Stalin’s death. Although we may argue about the
exact date when crimes that can be qualified under
this term ceased, it is clear already that although
the times of mass deportations and impromptu
executions were over, political repressions were
not. Those lasted almost until the restoration of
independence.
To make a systematic and unprejudiced study of
that history, and record it, Estonia needs a new
institution. I am glad to announce that in co-operation with the Ministry of Justice, we are soon
going to establish the Estonian Memory Institute
that will assume the task of recording the events
of the recent past, elucidating and analysing them.
All this can be done only by an academic research
institution, which, of course, will be impeccably
honourable in its work.
As a consolation, let me remind you that we are
154 Tuna 1/2008
neither the first nor the only ones to have problems with treating our history. Estonia’s reputed
‘godfather’ Tacitus wrote in his Annals nearly two
thousand years ago:
‘The histories of Tiberius, Caius, Claudius, and
Nero, while they were in power, were falsified
through terror, and after their death were written
under the irritation of a recent hatred. Hence my
purpose is to relate a few facts about Augustus
- more particularly his last acts, then the reign
of Tiberius, and all which follows, without either
bitterness or partiality, from any motives to which
I am far removed.’
The key phrase here is sine ira et studio, ‘without
bitterness and partiality’. That is the spirit. At the
same time, we owe a truthful record of our past, to
ourselves and all the generations to come.
We must learn and know what happened here,
what was done to the people of Estonia, who did
it and how, so that our grandchildren need never
ask the legendary question about deportations,
attributed to Swedes: ‘Why did no one call the
police?’
The Estonian Memory Institute will assume the
task of the systematic recording of our knowledge,
just as thoroughly as the Jakobson Commission. In
this case, the records will be much bulkier; many
victims of communism, as well as many persecutors, are still alive.
Ago Pajur. Three turning points in Estonia’s
domestic politics, 1918–1934
The most important critical turn in Estonia’s
political life between the two world wars is undoubtedly associated with the coup on 12 March
1934; the events that followed this event mark the
transition from parliamentary democracy to an
authoritarian state system. But during the earlier
years there were also changes in the course of
the internal policies of the state that were not as
important or drastic.
The first such critical turn was the adoption of
the Constitution of 1920. This was primarily a
legal breakthrough, the importance of which was
expressed through two aspects. First, this brought
about the establishment of a constitutional state
system in a country that had been governed for
over two years on the basis of various interim
regulations that were partially mutually contradictory. Second, a state system determined by a
constitution was considerably different from the
Summary 1/2008
previous interim system of government. Until
the convening of the Constituent Assembly in
April 1919, the interim government had played
a decisive role. In addition to wielding executive power, it also carried out, to an important
degree, legislative power. On the basis of the
interim system of government that was instituted
in June 1919, full power was transferred to the
Constituent Assembly, and only the role of fulfilling the directives of the parliament was left to the
government. The 1920 Constitution instituted a
distinctive mixed system for governing the state,
which partially proceeded from the principles of
parliamentarianism (separation of powers and the
political responsibility of the government toward
the parliament). The new constitution also followed in part the example of the Swiss system of
government, notably alloting a significant role to
popular initiatives and referenda.
The second turning point was associated with the
attempted communist coup masterminded by
Moscow on 1 December 1924. The suppression
of the rebellion was followed by the conclusive
marginalization of the communists in Estonia’s internal politics as the people decisively turned their
backs on the instigators of violence. Attitudes
towards an independent Estonian state became
much more positive since the importance of the
state for the Estonian people was understood for
the first time. Whereas in the early 1920s criticism
towards the developing state could frequently
be heard, by the end of the decade unconstructive criticism had been replaced by a search for
solutions to existing problems. Lastly, numerous
steps were taken after the attempted coup to
increase internal political stability: the first wallto-wall coalition government in Estonian history
was formed, the electoral law was improved, a
process was initiated to bring closer together
political parties with similar social and ideological
backgrounds, minorities were guaranteed cultural
autonomy, etc.
The third breakthrough developed out of the
Great Depression, which shook the whole world,
including Estonia, at the beginning of the 1930s.
The fall in standard of living resulting from the
economic downturn abruptly increased dissatisfaction with the government, parliament, parties
and politicians, and also partially turned the
people away from the leading institutions of the
state. Political instability also increased suddenly,
which was manifested in the greater frequency of
government crises and in changes on the party
landscape. Most noteworthy was the failure of
attempts to merge similar parties and the formation of new political forces, particularly the war
veterans’ movement on the political far right.
Jaak Valge. The interwar Republic of Estonia and
newly-independent Estonia
This essay compares the interwar Republic of
Estonia with Estonia of today. Very important
background system changes occurred throughout
the world in the period between the late 1930s,
when Estonia lost its independence, and 1991,
when independence was restored. The economies of the peoples and countries of the world
are much more intertwined today than they
were in the 1930s. Estonia is in the forefront of
these changes since the share of foreign trade
and direct foreign investments in the GDP, and
the proportion of the population with foreign
backgrounds, are among the highest in the world.
The author continues by comparing the state
of Estonia’s security, economy and democracy
in the mid-1930s with that of today. Estonia’s
security was fragile in the 1930s, though today
the situation may not be better. There has been
rapid progress in the economy, but a comparison
of Estonia today with those countries that were
approximately on the same level in the 1930s
bears out that Estonia’s current per capita GDP
is roughly equal to that of Hungary and Poland,
but lower than that of Italy and Finland. Because
of the economic crisis in the 1930s, Estonia’s
democracy also went into crisis in this time. But
looking at the participation rate in elections
and the reputation of politicians today, it could
be said that Estonia’s democracy is in crisis now
as well. The author draws attention to the fact
that Estonian society today is decidedly ‘older’
than in the 1930s: in 1934, 15.4% of Estonia’s
population was aged 10 or younger, compared
to only 9.7% in 2007. In conclusion, the author
finds that although the goal of the restored Republic of Estonia, according to its constitution,
should be to ensure the survival of the Estonian
people and Estonian culture, a downward trend
has continued more rapidly today than in the
much-lamented final decades of the Soviet occupation.
Martin Klesment. Estonian economic development in the interwar period
The article attempts to describe general indicators that characterize economic development
Tuna 1/2008 155
Summary 1/2008
in interwar Estonia. Though the main data are
taken from previous studies, the method of approach is somewhat different. The author uses the
indicators for gross output in economic sectors in
current prices developed by Jaak Valge, but in recalculating these into constant prices, alternative
price indices have been implemented. The result
is lower indicators in the primary and secondary
sectors in the 1920s and the first half of the 1930s,
but a slightly higher growth rate for the period
under observation, 1923–1938.
In analyzing the productivity of the sectors in a
relatively simplified manner, only the productivity
of the work force has been calculated for both the
primary and the secondary sector. Instead of using
the number of persons who earn their living in
the sector, as has been employed in previous approaches, the author uses an estimated number of
persons actually employed in the sector. The result
is quite a large gap between the productivity of the
primary and secondary sectors beginning already
in the second half of the 1920s, pointing to possible data problems (differing ways of describing
the activity in the sectors in economic statistics).
In addition to productivity indicators, the article
also includes movements in wage conditions,
which confirm, at least partially, the changes in
productivity. When in the 1930s wages in industry
rapidly increased, the monetary income of farm
workers temporarily fell.
In the article, Estonian indicators are compared
with those of European countries, such as the
gross domestic product, consumer index, proportion of the population employed in agriculture,
actual volume of agricultural production, and
wage movements.
Kalev Kukk. Estonia’s economy 1991–2007:
rebirth and success
According to calculations by the Deutsches
Institut für Wirtchaftsforchung in Berlin, the
Estonian GDP per capita according to the actual
exchange rate had ‘fallen’ by 1993 to only 5%
of that of Austria, and according to purchase
price parity, to 20%. Only three years earlier
this indicator, according to data from European
and Business, had been almost the same as Austria’s. This conclusion was in accord with Soviet
ideological convictions, regardless of the fact that
in the 1980s 2-3% of the gross production of Estonian industry ended up on the foreign market,
and the total value of Estonian production that
was exported in exchange for freely convertible
156 Tuna 1/2008
foreign currency could be estimated as being a
paltry 50-60 million dollars. The Estonian Soviet
economy existed in a kind of greenhouse environment, where there was no competition from
domestic or foreign markets. No one needed the
goods produced in Estonia, not the East, and
certainly not the West.
In the first half of the 1990s there was no classical, i.e. cyclical, crisis in the Estonian economy.
Instead, there was a systemic or transition crisis
characterized by the collapse of an outdated
economic system that understandably could not
be immediately replaced by the new gradually
developing system, one that was based on market
economy principles. The ‘bottom’ of the transition crisis in Estonia came in 1994: compared to
1989, GDP fell, according to the EBRD, by 38%.
Estonia came out of the crisis a year or two later
than did the Central European post-communist
states, and although the statistical bottom of the
crisis was lower in Estonia than in the countries of
Central Europe, it was still higher than in most of
the other former republics of the USSR.
The events of 1991/92 (restoration of independence, hyperinflation in the rouble zone, collapse
of previous markets) and Estonia’s rejection of
the CIS, forced Estonia to act on ad hoc principles in order to escape economic chaos. Moving
forward with economic reform was a matter of
life and death for Estonia. A decisive step was
the monetary reform carried out on 20 June
1992, with which Estonia left the rouble zone
and established its own currency – the Estonian
kroon. What awaited was a long process of convergence with the economy of western Europe.
As previous production faded, new enterprises
were added, replacing the old. Foreign investors
did not initally risk their money in Estonia, and
there was practically no domestic financial sector.
The previous income from the East – 93-95% of
total exported Estonian production had gone to
the former USSR republics – had collapsed.
Monetary reform was followed by other reforms,
primarily privatization and the liberalization of
foreign economic activity, as well as the creation
of a legally secure economic environment.
The economy mostly stabilized by 1998, when
inflation dropped to under 10% for the first time.
The accession process and then formal inclusion
in 2004 into the European Union and NATO
accelerated the development of the Estonian
economy, and economic growth in 2000-2006 was
7.2 –11.2%. This was initially strongly supported
by foreign investments, but in 2005 and 2006 by
Summary 1/2008
private consumption rose, encouraged by foreign
investment. According to the comparative assessment by the EBRD, Estonia’s GDP in 2006 was
45% higher than the level before the transition
crisis (1989). This level of growth is exceeded
in the post-communist world by only Poland,
which entered the transition crisis earlier, and by
Turkmenistan. The Estonian economy has done
very well since restoring independence, and in
any case better than could have been expected
15 to 20 years ago.
Vahur Made. The possibilities of foreign security:
Estonian foreign policy in the 1920s and 1930s
and the competing world orders
The article analyzes the condition of Estonian independent statehood during the 1920s and 1930s
in the context of European (world) orders. During
the 19th century, the ‘concert diplomacy’ (Vienna)based world order regulated international politics
in Europe. This also regulated the establishment
of the new independent states in Europe.
The independence of all the new states (such as
Greece, Belgium, the Balkan states and Norway)
was agreed upon between the members of the
‘concert’, and legitimized with an international
treaty. When World War I ended, the Versailles
order replaced the Vienna-type ‘concert’. Cooperation between great dynasties was replaced by
competition between mass ideologies.
With the collapse of the German and Russian empires, new nations emerged in Central and Eastern
Europe. However, the independence of the Baltic
states and Finland was not fixed by international
treaty. It did not follow the rules established by
the Vienna concert, nor was it settled by the peace
treaties of the Paris conference. Instead, the states
in the former Russian borderlands based their
independence on bilateral arrangements with the
Bolshevik Russian government.
This presented a major dilemma for Estonian
interwar foreign policy. Throughout the 1920s
and 1930s, Estonian leaders sought to associate
the country’s independence with a wider international context, with existing world orders. In
practice, Estonia rejected the Versailles system
(in order not to give legitimacy to the position
of the Baltic Germans), but tried to associate
itself either with the Vienna system (independence guaranteed by a concert of European great
powers), or the authoritarian tendencies of postVersailles Europe (‘joining the authoritarian club’,
Konstantin Päts’ 1934 coup and the establishment
of a non-democratic regime). Until 1940, when
Estonia lost its independence, these attempts
were unsuccessful.
It was the partnership with the United States,
based on the 1940 Sumner Welles declaration,
that strengthened the position of the Baltic states
in the international context. With this support in
hand, Estonia, Latvia and Lithuania finally joined
the post-Cold War institutionalized world order.
Toomas Varrak. Democratic policy and democracy
in Estonia, 1991–2007
The concepts of democracy and democratic
policy are apparently not seen by most people
as differing much. In fact, there is a distinction,
which makes these categories if not opposites,
then at least reflections of social reality that are
sufficiently distant from each other.
Democratic policy is based on certain rules or conditions, the most essential of which are individual
political freedoms, universal suffrage, the freedom
of the press, and an independent judiciary. In the
morphological sense of the concept, democratic
policy belongs among verbs as it denotes human
activity. Democracy is government by the people.
Originating from the political practices of Greek
antiquity, the concept of democracy contrasts
with other forms of social organization, such
as oligarchy and aristocracy, in which the form
of government determines the character of the
organization.
It is usually assumed that by succumbing to the
rules of democratic policy, democracy is achieved.
That need not be so, however. Beginning with the
popular movement in the late 1980s to restore
the statehood that perished in the whirlwinds of
World War II, Estonian policy has been a democratic one. Perhaps the best example of the rules
of such a policy is the treatment of people who
actively fought against the restoration of Estonian
independence. These people, for whom the Soviet
occupation and annexation in 1940 opened the
way to settle in Estonia, enjoy full freedom to
express their barely concealed animosity towards
the restored Estonian state and its founders – in
both word and deed.
The concept of democracy, which refers to a
government by the people, involves a certain
logical discord. First, concomitant with the notion of government – which entails the application of one’s will over others – is the notion of
subordination, succumbing to the will of others.
The ruler and the ruled can never be one and
Tuna 1/2008 157
Summary 1/2008
the same. So in practical terms, democracy actually means majority rule. Usually the majority is
marginal, or relative, and can hardly be equated
with the concept of a nation, with the people
as a whole. The second problem concerning
democracy as rule of the people comes from the
observation of 16th- century Italian republicans
that political power tends to corrupt. The observation was generalized by R. Michels in 1911
into ‘the iron law of oligarchy’. Thus, the rule of
the people as a unified collective is impossible
in a strict sense.
The German political scientist G. Jellinek has
maintained that the source of popular power,
the public will, is not the physical will of the
people but legal volition, formed on legal principles. In the light of this position, the consistency of politics with constitutional provisions
is the real measure of democracy. Considering
the neglect of the practical policy of the most
important decisions concerning the restoration
of Estonian independence ad integrum taken by
the democratically elected Supreme Soviet in
the late 1980s and affecting the restoration of
Estonian independence ad integrum, politicians’
disregard of current constitutional provisions,
or their close ties with big money and muddled
schemes of financial support for parties coming from private business etc., it is somewhat
problematic that Estonia today could qualify
as an oligarchy. This understanding has found
popular expression in an question often posed
by the man in the street in Estonia today: is this
the state that we fought for?
Mati Kröönström. The Kuperjanov Partisan
Unit and its commanders during the War of
Independence
The Kuperjanov Partisan Unit was one of the best
known and effective strike forces in the War of
Independence. The unit was active mainly on the
Southern Front during the war. No major operation on the Southern Front took place without the
participation of men of the Kuperjanov unit.
The core of the unit’s commanding officers had
served in the Estonian Reserve Battalion in 1917
and 1918. They were joined by a group of Defence
Union men and volunteers from Tartu county,
amongst whom were many students from the
senior grades in Tartu schools who had no battle
experience. The partisans were characterized by
a strong sense of unity. Many officers were previously acquainted. Compared to other units from
158 Tuna 1/2008
the time of the War of Independence, the number
of such contacts within the Kuperjanov unit was
considerable. For example, a dozen or so officers
had studied together at the Tartu town school and
commercial school.
External order and discipline were not as important in the partisan unit as they had been in the
army of Imperial Russia. Relations between officers and soldiers were comradely. The partisans
stood out because of their heightened fighting
spirit, and there were fewer desertions from the
Kuperjanov unit compared with other units. There
was also no insubordination towards officers or
fraternization with the enemy. The unit’s commanding officers used the partisans in suppressing
the revolt that erupted in the 2nd Infantry Division’s Reserve Battalion, and also in disarming
the units of the North-Western White Russian
Army led by General Yudenich. Some of the
commanding officers in the Kuperjanov Partisan
Unit had served as reconnaissance commandos in
the tsarist army. The founder of the unit, Julius
Kuperjanov, had considerable experience as the
commander of a regimental reconnaissance commando. It is possible that his experiences during
World War I caused him to engage in actions that
bordered on the risky.
During the War of Independence, the Kuperjanov
unit lost in battle 9 officers, as well as 145 soldiers
and non-commissioned officers. The deeds of the
unit were highly valued, which is also testified to
by the fact that of the unit’s 25 commanding officers, 19 were awarded the Cross of Freedom. Of
these, Kuperjanov was awarded three Freedom
Crosses, and two officers were twice awarded
this honour.
Ilja Davydov. Document signed by Vladimir
Ulyanov (Lenin) from 16 November 1917 in the
Narva municipality archives
One rarely finds documents preserved in the Estonian National Archives with the personal signature of a top leader of Soviet Russia, especially one
that refers not to inter-state relations, but to one
particular city. The Narva municipality archives
(ERA, f. 2536 ) contain an original copy of a document, signed by Lenin and dated 16 November
1917, on the approval by the Bolshviks’ Council of
the People’s Commissars of an application by the
Narva municipality to unite Narva and its environs
in a proposed province of ‘Estonia’.
Thoughout modern history, Narva has had special
administrative status regardless of the political
Summary 1/2008
state in which the town has been a part – the
Kingdom of Sweden, the Russian Empire, and
Estonia. The territorial boundaries of the city
have often been ill-defined. The city has existed
in its present configuration only since the midtwentieth century, and the history of the earlier
administration of the city is more like a collection
of unresolved problems. For example, before 1917
the oldest sections of Narva and the Jaanilinn
(Rus. Ivangorod) suburb on the eastern side of
the Narva river, belonged administratively to the
province of St Petersburg. On the other hand, the
suburb of Kreenholm, which now seems a natural
part of Narva city, was part of Wesenberg (Est.
Rakvere) county in the province of Estonia, as
was Hungerburg (Est. Narva-Jõesuu). The ethnic
makeup of the city was very mixed; the population
of the older part of Narva city was mainly German,
the Jaanilinna suburb was predominantly Russian,
and the residents of Narva’s suburbs were mainly
Estonian. The absence of a clear status worked
against Narva city; already in the early 1860s the
Narva magistrate (as of 1873, the municipality)
began to work towards the administrative unification of the territory of the city. The Germans set as
their goal the separation of Narva from St Petersburg province, seeking to join it to the province of
Estonia. Russians in the city, on the other hand,
wanted complete union with Petersburg. These
issues were not resolved before the collapse of the
Russian Empire as leaders in Russia did not want
to let Narva join the province of Estonia.
The turning point came in 1917. The Russian
Provisional Government chose the tactic of indecision, although during a referendum held on 2 July
1917, 11 854 of the 12 155 citizens with the right
to vote favoured uniting Narva with its suburbs.
Although the question of joining Narva with the
province of Estonia was taken officially off the
agenda, the majority of the population voted to
include Narva in the Estonia province. By this
time, the borders and status of the province of
Estonia had changed, covering by now the majority of the ethnic Estonian area and having received
autonomous status. When the Bolsheviks forcibly
seized power in Russia in October 1917, there was
hope in Narva that a new power, unencumbered
by old stereotypes, would be more supportive
of Narva’s right to decide its own status, and
the Narva municipality, where Bolsheviks also
dominated, turned directly to Smolny in order
to resolve the issue. On 16 November 1917, the
Russian Council of People’s Commissars decided
to agree in principle to allow Narva be joined to
its suburbs and to the province of Estonia. On the
basis of this decree, a referendum was carried out
in Narva and its suburbs on 10 December, as a
result of which the Estonian Soviet municipality
declared on 21 December that Narva city would
be joined with Estonia. The Bolsheviks hoped
to get the support of the majority of voters in
united Narva city in the elections for the Russian
Constituent Assembly, but this did not happen.
For Bolsheviks, Narva’s administrative status was
seen as not particularly important in the context
of world revolution. The members of the Land
Council (Est. Maanõukogu), however, asserted
on 24 February 1918 an absolute right to join
Narva city with its environs in the territory of
the Republic of Estonia. The Estonian War of
Independence delayed the dragged out dispute
over to whom the town belonged. Although there
were heated arguments over the status of Narva
during the peace negotiations between Estonia
and Russia, the city was granted to Estonia. One
may conclude that Narva became an ‘Estonian’
city (both in its ethnic makeup and its politicalterritorial status) only in 1917.
Memoirs of Ella Grabbi
Ella Grabbi was born in 1898 in Narva. In 1926,
she married military officer Herbert Grabbi, who
became the aide-de-camp of the Estonian State
Elder in 1934, holding that position until the occupation of the Republic of Estonia by the Soviet
Union. Herbert and Ella Grabbi had two sons,
the elder of whom, Hellar Grabbi, has recorded
his mother’s memoirs. The memoirs present a
woman’s view of the circle of President Konstantin
Päts and senior Estonian officers in the last years
of the Republic of Estonia. Herbert Grabbi was
arrested in 1941 and executed; Ella Grabbi fled
to the West.
Estonian Film Archives. Two beginnings
C U LT U R A L H I S T O R I C A L A RC H I V E
Sirje Olesk. Two intellectual giants from different
eras. Selected correspondence of Ain Kaalep and
Nigol Andresen, 1965–1975
The Literature Museum in Tartu holds Ain Kaalep’s letters to Nigol Andresen (KM EKLA f 311
m 11–12) and a large number of Andresen’s letters
to Kaalep (KM EKLA reg 1986/84), a total of
Tuna 1/2008 159
Summary 1/2008
almost 50 letters. The correspondence lasted from
1958 to 1979, but was rather sporadic towards the
end. Thirty of these letters are published here.
Andresen (1899–1985), an Estonian language
teacher and literary figure in pre-war Estonia,
wrote reviews of books and theatre productions,
and also published a poetry collection in his youth.
A member of the Estonian Social Democratic
Labour Party and editor of its publications, Andresen was a member of the Estonian parliament
in 1932–1937.
In 1940, Andresen was an active supporter of
the Soviet occupation. He joined the communist
party, and was a member of the first pro-Soviet
puppet government, serving initially as foreign
minister and later as education minister. He
was accused of being a bourgeois nationalist at
the March 1950 communist party plenary, was
arrested and sent to a camp, from which he was
released in 1955. He energetically sought his official rehabilitation and wished to be readmitted
to the Writers’ Union and the communist party.
After his return, Andresen remained a freelance
writer, producing theatre and literature criticism. He became a serious scholar in the field of
early twentieth-century Estonian literature and
wrote numerous articles and monographs. But
getting his books into print was always a very
painful process for him. He remained a Marxist
in his worldview, though he never approved of
Stalinism. Highly educated, multilingual, outspoken and relatively independent in his views,
Andresen became in the Estonian cultural life
of the 1960s and 1970s a spokesman for the
liberal communists, who saw themselves as the
opposite of the culturally ignorant and orthodox
party figures.
Ain Kaalep (born 1926) is one of Estonia’s best
and most prolific translators of poetry. His print
debut in Soviet Estonia was difficult, and he was
not trusted by the authorities. In 1943–44 he was
a member of the Estonian regiment in the Finnish
army, and was jailed in 1944–45 by the NKVD.
From 1946 to 1949 he continued his studies at the
University of Tartu, though he was expelled as a
“cosmopolitan”. Kaalep finally graduated from
university in 1956, and although he had already
made his debut as a poet in 1944, permission was
given to publish his first collection only in 1962.
During the Soviet period, Kaalep was mostly
a freelance writer. After the independence of
Estonia was re-established, he was a member
of the Estonian Constitutional Assembly. From
160 Tuna 1/2008
1989 to 2001 he was the Editor-in-Chief of the
re-established journal “Akadeemia”.
The correspondence between these individuals
of such differing background nevertheless shows
mutual understanding and, towards its end, even
trust. Both knew that correspondence in the Soviet
state was not private; since their letters could be
read by the security organs, they took recourse in
figurative or oblique language when necessary.
There are discussions about working with various
publications. (Andresen did not have a telephone
at home and he did not work in an office.) The
letters illustrate all the difficulties that researchers and translators had to deal with when they
wanted to publish works not Socialist-Realist or
prototypically Soviet in tone or message. Readers
of the correspondence also get a clearer picture of
the behind-the-stage activities in cultural politics
of the time and numerous details emerge that help
to understand the context of the literary culture
of the time.
Õiendus
Ajakirja 2007. aasta neljandas numbris on lk.
70 eksikombel H.Qu. OKH tõlgitud kui Saksa
maavägede kindralstaap. Õige on maaväe ülemjuhatuse peakorter.