Artiklid

S I S U K O R D
4 / 2 0 1 2
Sisukord
ESSEE
Jüri Saar: ENSV-aegsest vaimsusest
2
K ÄSITLUSED
Inna Põltsam-Jürjo: „Hääleib”, „saajaleib”, „ißeleib” – Eesti leivakultuurist
13.–16. sajandil
14
Toomas Karjahärm: Eestimaa talurahva kongress ja Volta koosolek:
massiliikumine Balti provintsides 1905
28
Eero Medijainen: „Riia ring”, „luurepost” ja tööjaotus USA esindustes
Baltikumis 1920. aastatel
53
Meelis Maripuu: Omavalitsuseta omavalitsused. Eesti omamaise haldusvõimu
taastamine NSV Liidu ja Saksamaa vahelise sõja tingimustes III 71
Kristina Burinskaitė: KGB tegevuse eripärast Leedus aastatel 1954–1990
79
D O K U M E N T J A K O M M E N TA A R
Tiit Noormets: Agendid, nuhid, pealekaebajad
Valdur Ohmann: Siga ja kommunist
Helen Lausma-Saar: „Enne diskussiooni võta 100 g (40°–80°)!”
Gustav Naani kolm kirja Abe Liebmanile
Eesti Filmiarhiiv: Aasta 1940 fotograaf Oskar Viikholmi kaamera läbi
89
99
100
105
K U LT U U R I L O O L I S E S T A R H I I V I S T
Vello Paatsi: Neeruti kohaajalugu: lähteks
Jüri Illak: Neeruti aea raamat
115
118
ARVUSTUSED
Lea Leppik: „Imperiaalne pööre” ja rahvusliku narratiivi dekonstrueerimine 126
Peep Pillak: Balti mere maade külma sõja mälestusmärgid
Olev Liivik: Stalinismi mõjudest ja tagajärgedest Eestis
130
133
Priit Raudkivi: Uue Maailma taasavastamine
138
Priit Raudkivi: Paar seletust KAJAKU asjus
141
Anne Valmas,
Vahur Mägi: Teise maailmasõja järel Saksamaal tegutsenud
eesti koolide tähtsus eesti eksiilharidusele
144
VA R I A
Margus Lääne: Teine maailmasõda karikatuurides ja naljapiltides
Valdur Ohmann,
Peep Pillak: Viktor Joakimov. 1. mai 1936 – 6. juuli 2012
150
152
Summary
154
Tuna aastasisukord 2012
158
Tuna 4/2012 1
E S S E E
ENSV-aegsest vaimsusest
Jüri Saar
„...ja tõde teeb teid vabaks.”
Johannese 8:32
M
ineviku uurimisel on oluline leida üles seal sisalduv mentaalne fraktaalsus (võime
evida ja taastoota enesesarnasust) ja avada selle põhikomponendid. Ajalugu
käsitletakse sel juhul mineviku sotsioloogiana, pigem analüütilise kui arhiveeriva
fookusega, mis pole suunatud niivõrd minevikust paremale arusaamisele, kuivõrd oleviku
hindamisele. Nii et eesmärgiks pole mõelda minevikust ajaloolisel viisil, vaid ajalugu kasutatakse oleviku lahtimõtestamiseks tuleviku nimel, sest „kui möödunu enam tulevikku ei
valgusta, kobab inimene pimeduses”1.
Võimu domineerimine
Ükskord ammu, hoopis teisel ajastul vaidlesime hea kolleegiga küsimuse üle, mis ikkagi
võiks rohkem määrata ühiskonna arengut – kas kellegi personaalne või grupiline tahe, jõud
ehk üldistatult võim või hoopis kusagil idanema hakanud ja seejärel mõjule pääsenud idee,
mõte ehk vaim. Olin siis erinevalt kolleegist veendunud jõu primaarsuses, sest tolleaegne
tegelikkus ei olnud näidanud vähimatki võimalust vaimu kaasarääkimiseks oluliste asjade
üle otsustamisel ja sündmuste käigu määramisel. Intellektuaalselt oli „küpse sotsialismi”
ajaks kommunismist saanud aheraine, sest ideed, millel bolševike võim põhines, olid ammu
paika pandud, trivialiseeritud ja kanoniseeritud ning mõningane puselemine nende ümber
ei olnud tõsiseltvõetav. Tollane ideoloogia meenutas vaimselt alatoidetuile mälumiseks ette
visatud körti, mis ei hiilanud maitseomaduste ega toiteväärtuse poolest.
20. sajandi teise poole sovetliku autoritaarsuse tingimustes oli niisugustel „pehmetel valdkondadel” (nt. kirjandus, kaunid kunstid ja filosoofia, sotsiaalteadus)
„jõuametkondade”(nt. julgeolekustruktuurid, kriminaal-justiitssüsteem, militaarsfäär)
kõrval üksnes mitmenda-järguline tähtsus. Ehkki räägiti palju ideoloogilisest ehk ideede
võitlusest, otsustasid asju kuuendikul planeedist parteidogmaatikud ja pagunitega mehed,2
kelle läbikäimine vaimusfääriga oli pigem pealiskaudne kui sisuline. Muude eluvõimaluste
ja paradigmadega vähese lähema kokkupuute tõttu tunduski kõik olevat lõplikult paigas ja
ajalugu lõppemas. Tagasivaateliselt võiks niisugust olukorda kirjeldada võimu absoluutse
domineerimisena vaimu üle, võimu ja vaimu vahelise tasakaalu täieliku puudumisena, kus
vaimule oli ühiskonnaelus jäetud statisti roll. 3
Repressiivsete režiimide tingimustes toimunut kaldutakse ekslikult vaatlema üksnes sunni
ja vägivalla kategooriates, alahinnates vaimset komponenti. Lisaks hirmule, püüdele end
1
A. de Tocqueville. Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast. Tlk. H. Rajandi. Hortus Litterarum. Tallinn,
1995, lk. 394.
2 Nõukogude võim oli orientaalne, patriarhaalne, maskuliinne nähtus, selle juhtfiguuride hulgas naised praktiliselt puudusid.
3 Betti Alver nägi oma 1939. aasta luuletuses justkui ette seda, mis peatselt Eestis aset leidma hakkas – „Vaim,
kandes kord triumfipärgi / ja rikast rüüd, / praevardas väntas nuumat härgi – / kuid nüüd? Kuid nüüd? // Jõuk
püsib nüriduses hardas /ja pärg on pärg. / Kuid, sõber, tea: nüüd vaim on vardas / ja väntab härg.”
2 Tuna 4/2012
Jüri Saar / ENSV-aegsest vaimsusest
kaitsta viletsuse ja füüsilise hävitamise eest oli Nõukogude perioodil oma osa ka inimeste
igatsusel sisemise kooskõla ja õnne järele, samuti valikuvabaduse puudumisega kaasneval
vastutusest vabanemise tundel („minust ei sõltu absoluutselt midagi”). Nii kujunesid välja
varieeruvad kohanemispraktikad, viisid, mis ei ole seletatavad triviaalse hirmuga ja kogu
olemasolu taandamisega vaid räigele vägivallale. Võimu ja vaimu omavaheline läbikäimine
„nõuka-ajal” oli samas mitmetähenduslik, sest bolševikel õnnestus lisaks totaalsele ja vägivaldsele võimuaparaadile luua spetsiifiline vaimuelusfäär, kus vägivald ja võim olid erilises
seoses. Elias Canetti on võimu ja vägivalla sedalaadi suhet kirjeldades kasutanud kassi ja
hiire allegooriat. Kui vägivalda tajutakse lähedal- ja kohalolevana, reaalsena, vahetu jõuna,
siis võim on üldisem ja mahukam entiteet: „Kord kinni püütud, on hiir kassi võimuses. Ent
niipea, kui kass hakkab hiirega mängima, lisandub midagi uut. See ruum, mida katab kassi
vari, need lootuse silmapilgud, mis ta hiirele jätab, kuid hoolika valve all, kaotamata huvi
hiire ja tema tapmise vastu, kõike seda kokku, ruumi, lootust, valvet ja tapmisehuvi võiks
nimetada võimu tegelikuks kehaks või lihtsalt võimuks endaks.” 4
Tolle ajajärgu vaimuelu iseloomustavaks produktiks kui „võimu mänguks vaimuga”
on Gustav Naani 1969. aastal avaldatud artikkel võimust ja vaimust. 5 Autor käsitles selles
artiklis ajaloolise ainese ja teiste maade kogemuse kaudu, kuidas eri aegadel on võim
ükskord intelligente alla surunud ja ignoreerinud, teinekord nendega koostööd otsinud ja
vaimuesindajaid enda eesmärkidel kasutanud. Artikli läbiv mõte oli, et enesekindel võim
ei peaks olema liiga range ega rigiidne sobival tasemel vaimu suhtes. „Tagurlikku võimu”
esindasid artiklis muidugi bürokraadid, kes autorilt „tuld ja tõrva” said ning kellega tol
ajal usinalt võideldi. Naani kui kõrge võimuesindaja näiline silmategemine „vaimule” avab
olulise aspekti ka „ilma klassiteadvuseta” intelligentide hindamiseks – sest selline tegelane
oli bolševike silmis vastavalt vajadusele kas „juurteta kosmopoliit”, „viljatu targutaja” või
„täitanud intelligent”, kellele võis alati vastu kaela anda.
Naani käsitlus esindas seda muutust, mis toimus pärast Stalini jäiga kursi asendumist
inimeste „pehmel viisil” kontrollimisega. Kui stalinismi periood esindas brutaalset võimu,
inimeste absoluutset allutamist välisele jõule, mil vähimalegi vastuhakule järgnes repressioon
ja valida oli vaid „pannile või potti sattumise vahel”, siis uus ajastu pidi näitama kontrolli
jõudmist inimeste sisse, interventsioonid suunati ümber kehalt isiksusele, hingele, vaimule.
Nõukogudeaegset sõnavara kasutades asendus sund veenmisega ning sellises olukorras omandas vaimutegevuse sfäär varasemast tähtsama positsiooni. Naani teksti saab käsitleda ajastu
vaimu peegeldusena, sest seda analüüsides võib tuua välja olulisi jooni kogu tolleaegsest
ideelisest õhustikust. Näiteks seda, et kõrvuti ametliku vaimuga, mis oli määratud rahvahulkadele, massidele, toimisid ainult „väljavalituile” ette nähtud kultuuri tarbimis- ja teabekanalid, kus levis mõneti teistsugune info. Et olid teemad, mille üle võis diskuteerida mitte
allpool, vaid ainult kõrgemas võimuladvikus, kuid sealgi väga ettevaatlikult. Samuti seda, et
paralleelselt tõelise nõukogudevastasusega, aktiivse vastandumisega punavõimule oli olemas
võimude poolt doseeritud ja kontrollitud „teisitimõtlemine”, nn. mõõdukas dissidentlus, mis
pidi muu hulgas näitama riigivõimu heatahtlikku suhtumist inimeste tõejanusse.
Naani artiklile läheneti tollal sageli kasutatavas võtmes, mil kõik kirjutatu „sealsete”
olude kohta tuli lugeda „siinsete” asjade kohta käivaks. Nimetatud kirjutist tsiteeriti rohkesti, seal välja öeldud mõtteid sosistasid omavahel eesrindlikult mõtlevad õppejõud ja teised
vaimuinimesed, nähes ridade vahelt lugedes allegoorilisi paljastavaid vihjeid NSV Liidu
oludele. Nõnda sai teaduse politrukist jüngrite ja ka paljude teiste jaoks „särav esseist”,
4
E. Canetti. Massid ja võim. Vagabund, 2000, lk. 375–377.
5 G. Naan. Võim ja vaim. Bürokraatia ja intelligents tänapäeva kodanlikus ühiskonnas. – Looming 1969, nr. 12,
lk. 1856–1878. Loomingu number, kus üllitis avaldati, on raamatukogus loetud „kapsaks”, mis näitab seda,
kui suurt huvi selle teema ja käsitluse vastu on aegade jooksul tuntud.
Tuna 4/2012 3
E S S E E
„arvamusliider”, „sõltumatu isemõtleja”. Tegelikult esindas G. Naan personifitseeritud kujul
seda võimu ja vaimu omavahelise läbipõimumise Eesti kaasust, kõrgudes veel tänagi sünge
sümbolina meie lähimineviku kohal.6 Nagu ENE-stki, mille peatoimetaja Naan oli, saab
eelnimetatud artiklist teada, mida võim sel ajahetkel ootas vaimult. Akadeemik joonistas
metatasandil välja selle „vabamõtlemise piiri”, kuhu tohtis sel ajal võimukriitikaga minna,
ilma et oleks tulnud karta süüdistust sotsialismi, kommunismi idee reetmises.7 See, et artiklist nii palju eesrindlikku leida osati, näitab eelkõige tolleaegse vaimuvaesuse sügavust.
Sovetiseerimine ja sovetiseerijad
Nõukogude võimu tingimustes mitte elanutel on raske või isegi võimatu mõista, millise
tasemeni oli kogu elu politiseeritud, täis vastuolusid väljaöeldu ja tegelikkuse vahel ning
allutatud ideoloogilisele kontrollile. Nii võetakse sõna-sõnalt, ilma allikakriitikata tolleaegseid ametlikke tekste, sattudes neist põhjendamatusse eufooriasse. Või vastupidi, saades
teada tol ajajärgul toimunud ülekohtust ja vägivallast, muututakse kõigi tol ajal elanud
inimeste suhtes umbusklikuks, pidades neid kõiki kas avalikeks või salasoveetideks.8 Heaks
näiteks esimest laadi suhtumisest on saksa päritolu ajaloolase mõttemõlgutus, kus autor
väidab järgmist: „Lisaks tuleks nõukogude akadeemia rajamist vaadelda ka nõukogude
rahvuspoliitika kontekstis, mille formuleeris J. Stalin ning mis jäi põhijoontes kehtima
kuni 1991. aastani. Igal liiduvabariigil pidi olema täielikult välja arendatud kultuuri- ja
vaimuelu. Sinna hulka kuulusid ooperimajad, teatrid, emakeelsed ülikoolid, emakeelne
kirjandus ja kindlasti ka oma teaduste akadeemia. Teisiti pole oma akadeemia olemasolu
luksus kõige väiksemas liiduvabariigis mõistetav.”9
Niisugune hinnang stalinlikule rahvus- ja kultuuripoliitikale vaid nõukoguliku liturgia
baasil ei võta arvesse ühiskonnaelu ideologiseeritust ega totaalset lahknevust sõnade ja
tegude vahel. Samuti seda, et elu diktatuuride all jätkub – mitte tänu neile, vaid neist
hoolimata. Eesti sattus koos omariikluse kaotamisega teistsugusesse keskkonda, teise kultuurimaailma, lisaks muutus varasemast demokraatlikust, kuigi autoritaarsuse sugemetega
iseseisvast riigist okupeeritud totalitaarse riigi osaks, kus kaotasid kehtivuse praktiliselt
kõik senised ühiskondliku elukorralduse reeglid. Tegemist oli murdepunktiga, kogu senise
ühiskonnaelu kokkuvarisemisega, mille käigus kisti inimesed lahti oma riigist, lahutati
kultuuritaustast ja tavarutiinist. Sotsiaalse arengu suund võeti väga selgelt siinsete eripärade kaotamisele ja ühtse nõukogude kultuuriruumi, millel pidi olema „vene südamik”,
loomisele. Keskusest juhitavas monoliitses kultuuris pidid rahvuslikud omapärad säilima
vaid folkloorina. Ehkki meile meeldib rääkida sellest, kuivõrd eriliseks ja omanäoliseks
„Nõukogude Lääneks” jäi Eesti ka pärast pool sajandit väldanud (kahe põlvkonna pikkust)
6
G. Naan sündis Vladivostoki lähedal. Töötas Teise maailmasõja ajal NSVL luure- ja julgeolekuorganites,
ENSV-s tegi väljapaistva akadeemilise karjääri, jõudes ENSV TA tegevliikmeks, pidas Eesti olemasolu
võtmeks kohandumist Moskva nõudmistega. Suri 1994 Tallinnas unustatuna ja varasemate austajate poolt
mahajäetuna.
7 Uno Mereste analüüsib oma mälestustes aastaist 1964–1992 „Toimunust ja kaaselatust” (2004) G. Naani ja
leiab, et vana kommunistina, luure- ja julgeolekutöötajana teadis ta kindlasti hästi, mida võis pidada parajasti
endale võimalikuks. Naan kasutas seda ära populaarsuse võitmiseks ja oma populaarsust omakorda niisama
osavalt kommunismiusu levitamiseks. Seega ei riskinud ta tegelikult millegagi.
8 Mõiste salasoveet on saadud Toomas Kiholt. Vt. T. Kiho, J. Talvet. Väitlus. (Jüri Talvet „Reis Türgimaale
– kaudu Läti”). – Akadeemia 2009, nr. 2, lk. 388–398; Akadeemia 2009, nr. 3, lk. 615–621.
9 Vt. O. Mertelsmann, Sirp 09.01.2009. Sisuliselt sama väitis revolutsiooniline madrus, TRÜ kunagine rektor
Arnold Koop 1983. aastal välisüliõpilastele, seletades, kui hea on eestlaste elu Nõukogudemaal võrrelduna
indiaanlaste eluga Ameerikas, kellel pole isegi mitte omakeelset ülikooli. Vt. C. Hasselblatt. Tervituskõne
emakeelse ülikooli 90. aastapäeva aktusel Tartu Ülikooli aulas 1. detsembril 2009. – UT detsember 2009,
nr. 10, lk. 16.
4 Tuna 4/2012
Jüri Saar / ENSV-aegsest vaimsusest
okupatsiooni, anneksiooni ja süstemaatilist sovetiseerimist, polnud asi üldse roosiline.
Muidugi jäime erinevaks ülejäänud Nõukogude Liidust juba ainuüksi ajaloo eripärade ja
nõukogude võimu lühema kestmise tõttu ning ka seepärast, et siin ei kogetud omal nahal
1920.–1930. aastate massirepressioone. Samas tähendas okupatsiooniga alanud poole
sajandi pikkune füüsiline eraldatus, viibimine teiselpool „raudset eesriiet” paratamatut
mahajäämist läänemaailmas sõjajärgsetel aastatel toimunud kiirest arengust.
Olime kõik pool sajandit justkui asukad kinnipidamisasutuses, mis jagunes küll „kaheks
tsooniks”, „suureks ja väikeseks”, kuid mis põhimõtteliselt ei erinenud teineteisest.10 Elias
Canetti on niisugust elu võrrelnud suure eluka lõugade vahel olekuga: „Lõugade vahel ei
jää enam mingit tegelikku lootust; sinu ümber pole aega ega ruumi. Kõigis suundades on
vangla, otsekui lõugade laiendus. Sa võid teha paar sammu edasi-tagasi nagu hiir kassi
pilgu all, ja mõnikord on valvuri silmad selja taga. Sul on aega ja lootust veel selle aja sees
pääseda või vabaks saada; ja sa tunned alalõpmata selle aparaadi tapahimu, kelle kongis sa
oled, seda ka siis, kui tapmine paistab olevat edasi lükatud.”11 Koonduslaagri kui totaalse
ühiskonna olulisima osa ja miniatuurse mudeli olemust analüüsis ka Hannah Arendt.12
Tema järgi ei ole laagri eesmärk lihtsalt „vaenlaste” karistamine või kõrvaldamine, vaid
inimliku indiviidi kui sellise hävitamine. Just koonduslaagrites sai võimalikuks inimese
radikaalne dehumaniseerimine ja tegelikkuse muutmine äärmiselt ebatõeliseks. Koonduslaager oli kui laboratoorium, kus eksperimendi käigus inimeste vaba tegutsemine taandati
käitumisele kui teatavatele stiimulitele reageerimisele, inimeses tuli hävitada „metafüüsiline olend”. Pidi loodama karm inimtüüp, kes tegutsedes ei valuta südant tagajärgede
pärast, vastupidiselt inimesele, kelle samme kammitseb minevikupärand – seadused,
uskumused ja eetilised kohustused.13
Nõukogude võimu kehtestamine Eestis viis siinmail sisse vaimu-võimu vahekordades
seninägemata reeglid. Massirepressioonid tähendasid eelkõige senise eliidi hävitamist,
aktiivsema ja initsiatiivikama elanikkonnaosa elimineerimist, et teha ruumi uuele võimule
lojaalsele intelligentsile. Algas järjepidev vaimu sovetiseerimine kui prisoniseerimine ehk
vanglaasukate spetsiifilise vaimuelu väljakujundamise protsess. Iseseisvuseaegset vasakpoolset mõttelaadi ja selle esindajate ühiskonnakriitilisust kasutas punavõim meelsasti
ära. Nii mõnigi haritlane omandas kõrge poliitilise positsiooni ja koostöö okupantidega
varieerus otsesest kollaboratsionismist olukorraga passiivse leppimise ja siseemigratsioonini. Teised jäeti ilma elatusvahenditest või hävitati füüsiliselt, kui süsteem seda vajalikuks
pidas. Suur tükk Eesti vaimuelust rebiti eemale oma juurtest koos paljude kultuuriinimeste
massilise põgenemisega punavägede eest sõja lõpul.
Algusest peale pöörati ENSV-s erilist tähelepanu vaimuinimestele kui „ideoloogilise
rinde võitlejatele”, kes valdasid „ideoloogilise relva” kasutamise tehnikat. Siinjuures ei
unustatud privileegide poolt, s. t. vaimuinimesed olid mingis mõttes riikliku kaitse all. Juba
1940. aastal kehtestati Eestis sama reegel, mis Nõukogude Venemaalgi: „...vaid näitlejate,
ohvitseride ja lehemeeste palk oli talutav.”14 Kõrged honorarid olid ette nähtud trükis avaldamisel, kui ühe luuletuse stroofi eest võis saada nn. tootval tööl oleva inimese kuupalga.
Kirjanikele ja teistele loomeinimestele makstavad riigipoolsed toetused lubasid hoida
ametis vabakutselisi hulgal, mis varasemal perioodil ja ka praegu oleks ennekuulmatu.
Loomeliitudesse kuulumine võimaldas üldreeglina muu elanikkonna taustal normaalset
10
„Suure tsoonina” käsitleti kogu Nõukogude Liidu territooriumi, „väikese tsoonina” kinnipidamisasutuste
süsteemi, erinevus oli režiimide ranguseastmes.
11 E. Canetti, op. cit., lk. 376.
12 H. Arendt. The Origins of Totalitarianism. Harcourt, Brace & Co. New York, 1951.
13 C. Milosz. Vangistatud mõistus. – Loomingu Raamatukogu 1999, nr. 18–20, lk. 45.
14 M. Waltari. Tõde Eestist, Lätist ja Leedust. Varrak, 2008 (orig. 1941, pseudonüüm Nauticus), lk. 123.
Tuna 4/2012 5
E S S E E
või isegi head äraelamist, selles liinis toimus hüvede jagamine – korterid, autoostuload ja
muu selline. Kõik, ka kultuurilised hierarhiad tipnesid mingite konkreetsete persoonidega
– leiti kõige parem prantsuse keele oskaja, saksa kultuuri teadja, humanistlik mõtleja jms.15
Lugedes 1970. aastate Sirpi ja Vasarat, võib näha, kuidas lehest lehte korduvad ühed ja
samad nimed, nende tegemised ja edusammud. Esilehel alati kohustuslikuna järjekordne
parteikongress ja -pleenum, rahu ning rahvaste sõpruse tähistamine („Andke Jumalale,
mis Jumala kohus...”), viimasel leheküljel huumor, mis veel tänagi mõjub vaimukana.16
Vaieldamatult oli Eestis tekkinud uus nõukogulik kultuurieliit, kes elas parimal võimalikul viisil ja nii võis tolleaegsete kunstnike-kirjanike-kinotegijate jt. loomeinimeste positsiooni ühiskonnas hinnata suhteliselt kõrgena ning nad võisid nautida võimu eestkostet
ja erilist tähelepanu. Kuid selle nn. mandariinistumise17 eest maksti kõrget hinda – oma
(mõtte)vabaduse kaotamisega, kohustusega selle üle mitte kaevelda.
Erinevalt demokraatlikust pluralistlikust ühiskonnast, kus eliite on palju ja need on
fragmentaarsed, kujuneb totaalses ühiskonnas välja üks ja ainuke eliit (mida on Nõukogude
Liidu puhul nimetatud ka nomenklatuuriks).18 Spetsiifiline laagrihierarhia tähendab kõige
tipus asuvaid võime, administratsiooni, järgmine aste „usaldusvangid”, allpool „hakkajad
vangid”, seejärel need, kes tahtsid lihtsalt oma elu elada („ellujääjad”), kõige all aga abitud,
nõrgad, enesega mitte hakkama saajad, „põhjakiht, põlatud”, „mahakandmisele määratud”.
Nomenklatuur, mis järgis sisuliselt totaalse institutsiooni struktuuri, tähendas privilegeeritute kõrgkihti, hierarhilise võrgustiku tippu.19 Nõukogude võim püüdis samas tegelikku,
tugevat võimu toetada pehme võimuga, lojaalse vaimuga, kelle hulgast selekteeritud esindajad lubati nomenklatuuri kui ühiskonna koorekihi hulka, kuid muidugi rangelt kontrollitud
tingimustel. See, mida vaimuinimestele pakuti, oli tegelikult orjus, mõnikord, tõsi küll,
eliitorjuse kujul (analoogia eliitorjanduse ehk devshirme-traditsiooniga islamimaailmas).20
Tegemist oli „katusega”, hierarhilise suhtega tähistamaks privileege tasuna võimude suhtes üles näidatud lojaalsuse, ustavuse eest. Eksimine nende nõuete vastu lõppes eksinule
vältimatult traagiliselt. Johannes Hindi saaga näitas ilmekalt, mis sai ka nomenklatuuri
kuulujast, kui ta julges ühiskonna asjadest iseseisvalt mõtlema hakata.21 Süsteem hävitas
sellise „õigelt kursilt hälbinu” halastamatult ja selles polnud „midagi isiklikku”. Rääkimata
lihtsamatest kultuuriinimestest, kellel jäi üle vaid „lõuad pidada ja edasi teenida”.
Kogu ühiskonda kontrollis kommunistlik partei koostöös „partei relvastatud väesalgaga” – KGB-ga, omaaegsest opritšninast alanud hirmuäratava jõuametkonnaga. Selle
ametkonna eripäraks oli varjatus, komponent, mida ei olnud enamasti näha, kuigi kõigile
inimestele oli teada, et see on olemas ja võimekas. Läbiv joon nn. opritšninliku alge arengus
15
Täna oleks absurdne küsida, kes võiks olla Eesti kõige parem prantsuse keele oskaja või arvutispetsialist.
Ilmselt pole juhus, et just seal ilmus hiljem Priit Pärna kuulus karikatuur „Sitta kah”. Vt. Sirp ja Vasar,
08.05.1987.
17 Donskiselt pärit termin on kasutatav ka Eesti olukorra kirjeldamiseks. Vt. L. Donskis. Postkommunistliku
Leedu intellektuaalid ja intelligendid. – Vikerkaar 1996, nr. 4, lk. 52–61.
18 A. Steen. The new elites in the Baltic States. Recirculation and change. Scandinavian Political Studies, Vol
20, No 1, lk. 91–111.
19 Näiteks kuulumine „kuulsa“ Moskva ATS- nr.1 (avtomatitšeskaja telefonnaja stantsija) abonentide nimekirja,
millesse lülitamine tähendas jõudmist „kõrgemasse oligarhiasse, nomenklatuuri”. Selles punaste kaante ja
Nõukogude Liidu vapiga kaunistatud raamatukeses olid 1. juuni 1991 seisuga enam kui 600 isiku nimed. Vt.
R. G. Pihoja. Sovetskij sojuz: istoria vlasti 1945–1991. Sibirskij Hronograf, Novosibirsk, 2000, lk. 7. Autoril
pole andmeid analoogse väljaande kohta Eestis, mis võimaldaks väga täpselt öelda, kes NSV Liidu lõpus
kuulus siinse tippnomenklatuuri hulka.
20 Gustav Ernesaksa elu lõpuni kestnud hirmude kohta vt. A. Laasik, ERR uudised. http://uudised.err.ee/index.
php?06147249
21 J. Hint. Mõningate XX sajandi ausate inimeste tragöödia (1969–1974 kirjutatud traktaat). Vt. Vikerkaar
1988, nr. 11, lk. 82–87.
16
6 Tuna 4/2012
Jüri Saar / ENSV-aegsest vaimsusest
on võimu, institutsioonide ja persoonide väga eripärane konstellatsioon. Lisaks olemisele
absoluutse võimu kontsentraat oli „organites” tuvastatav vaieldamatult tugev vaimne osis,
sest vaimse ekspluateerimise, permanentse dresseerimise protsessis olid eriteenistused
olulised. Sovetiseerimine tähendas üheaegselt nii bolševike võimu sisseviimist ja kinnistumist Eestis, kasutades selleks võimu atribuute, jõuametkondi, kui ka spetsiifilise vaimuelu
väljakujundamist, mis koosmõjus pidid tagama bolševike võimu/ valitsemise igikestmise.
Võimudepoolne kontrollimehhanism realiseerus lugematul viisil erinevates vormides, mil
allutatud ei teadnud enam, kas neid rõhub institutsioon või institutsiooni esindavad persoonid või mõlemad.22 Laagriühiskonna juhtkond, tippadministratsioon, koosnes eriliselt
nõukogude võimule ustavast, „klassivõitluses karastunud kaadrist”. Eriteenistuste töötajaskonda, „uut aadlit” kui ühiskonna kõige kooresemat koorekihti püüti tekitada Eestis
alates maa okupeerimisest. Vastavalt ühiskonna vajadustele olid „kagebiidid” suutelised
oma rolli muutma – kui otsesed repressioonid lõppesid, jätkus „võitlus vaimurindel”. Naan
esindaski sedasama „uut aadlit, bolševistlikku kaardiväge”, kuigi paljude tema kaasaegsete
nostalgilistes mälestustes ta paigutub hoopis vaimuesindajate ridadesse. Lisaks temale
hakkasid ju mitmed julgeolekutöötajad tegelema otseselt loomingulise tööga. Rääkimata
aktiivsusest kõikvõimalike loomeliitude ja KGB varistruktuuride administreerijate ning
KGB usaldusisikute, nuhkide ja keelekandjatena. Nii põimusid omavahel vaimu ja võimu
hierarhiad, mille seoseid ja üleminekuid ühest teiseks pole tänaseni lihtne tuvastada.
„Saavutused”
Väidet, nagu oleks Nõukogude perioodil pärast stalinismi leidnud aset siinse kultuurielu
enneolematu õitseng, on olnud kuulda mitmelt lähiminevikku hinnanud autorilt. Oma
mahukas teoses „Kohanemine ja vastupanu” väidavad T. Karjahärm ja H. Sirk näiteks
sõna-sõnalt järgmist: „1960. aastad on eesti kultuuri jaoks imeline aeg, mil taastati õhtumaise aluse ja orientatsiooniga rahvuskultuuri järjepidevus ja loodi erakordselt palju uut
kõigis kultuurivaldkondades: kirjanduses, heliloomingus, teatris ja kujutavas kunstis.
Taotlustelt ja tähenduselt on seda aastakümmet võrreldud Noor-Eesti aastakümnega
(1905–1915). Post-stalinliku aja kultuur oli mitmekihiline. Rahvuslikud ja globaalsed
trendid põimusid nõukogulike deformatsioonidega. Kuigi eestlaste lootused poliitilisele
autonoomiale ei täitunud ja majanduslikku iseotsustamist oli vähe, saavutati kultuuris, eriti
kirjanduses ja kunstis 1960. aastail märkimisväärne loominguvabadus, mille piire Moskva
küll kontrollis ja püüdis ahendada, kuid põrkus eesti haritlaskonna, laiemas mõttes kogu
eesti rahva vastupanule.”23
Niisuguse üldhinnanguga, nagu oleks olnud tegemist „imelise ajaga”, ei saa kuidagi
ilma oluliste reservatsioonideta nõustuda. Üks kõige drastilisemaid tulemusi „vormilt
rahvuslikus ja sisult sotsialistlikus” kultuurielus oli uue tõe diskursuse juurdumine. Läänes
levinud arusaam tõest on seotud püüdlemisega selguse, reaalsusest täpsema arusaamise,
objektiivse tõe tunnetamise poole. Iga korraliku inimese loomulik roll on sellele oma
igapäevase käitumise ja tegevusega kaasa aidata. Hannah Arendt on öelnud, et „selles
kummalises kires intellektuaalse aususe järele iga hinna eest, mida ei tunta väljaspool
Lääne tsivilisatsiooni, peitub igasuguse niinimetatud objektiivsuse alge. Koos puritaanliku
moraali ja mõttelaadi kujunemisega läänemaailmas hakati valetamist pidama tõsiseks
22 Seda nähtust, kus hirmusegune aukartus institutsiooni suhtes laienes seda esindavatele isikutele, keda hakati
omamoodi jumaldama, olen nimetanud „doktor Živago venna fenomeniks”. Vt. J. Saar. Doktor Živago venna
fenomen ja Eesti. – Sirp, 30.05.2008.
23 T. Karjahärm, V. Sirk. Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940–1987. Argo, Tallinn, 2007, lk. 755.
Tuna 4/2012 7
E S S E E
väärteoks.”24 Valetajat aga hakati sellest ajast peale pidama „ebakõlbeliseks kaabakaks või
õnnetuks patustajaks”. Kui millegi uskumine on olulisemal positsioonil kui selle faktiline
tõestamine, siis ei ole liberaalse Lääne empiirilisel, kahtlusi sisaldaval ja arutlust eeldaval poliitikal, mille taga seisab idee objektiivse tõe olemasolust, enam mõtet.25 Algab totaalne ajupesu,
mille kõige kindlam pikaajaline tulemus on erilist laadi küünilisus – absoluutne keeldumine
uskumast ükskõik mille tõesusse. Valet ei hakata pidama tõeks ja tõde valena laimama, vaid
suunameel, mille alusel inimesed reaalses maailmas orienteeruvad, atrofeerub aegamööda.26
Seda muutust vaimses atmosfääris, kui enam ei usaldata midagi ega kedagi ja eriti vähe
usaldatakse „võõraid”, on C. Milosz kirjeldanud katmani mõiste kaudu.27 Idamaine, algselt
islami kultuuriga seotud praktika tähendab oma tõeliste veendumuste varjamist teiste
inimeste ees, keda pole põhjust usaldada. Eelkõige varjamist vaikimisega, kuid kui sellest
ei piisa, siis tohib kasutada vastase eksitamiseks kõiksugu kavalusi, jättes ta teenitud vaimsesse viletsusse. Selline käitumine täidab praktiseerija uhkusega, nii saavutatakse vaimne
üleolek petetust, kes ei väärigi pääsu tõe juurde. „Niimoodi vastast eksitades hakatakse
üle kõige hindama oma kavalust, naudinguallikaks saab mäng ise. Inimese jaoks omandab
erakordse väärtuse võõra pilgu eest südamepõhja peidetu, ning kuna seda ei väljendata
selgelt ja sõnades, siis on sellel irratsionaalne, puhtalt tundeline võlu.”28 Raske on üles
loetleda kõiki kommunistliku katmani erivorme, mis ulatusid rahvuslikust, esteetilise,
kutsetöö ja eetilise katmanini ning mida kõike võib kerge vaevaga tuvastada Eesti vaimuinimeste omaaegsetes tegemistes.
Küsimus on niisuguse praktika laiaulatusliku kasutamise tagajärgedes, muu hulgas eelnimetatud suunameele kaotuses. Rahvuslik katman tähendab kõige rahvusliku demonstratiivset eitamist, sest see kahjustab suuremat üritust, milleks võib olla rahvuskehandi
kaitsmine repressioonide eest. Peaks ju veel meeles olema, kuidas perestroika toetuseks
loodud Rahvarinde kõige ohtlikumad vaenlased olid rahvuslased, kes soovisid ja nõudsid
Eesti taasiseseisvumist. Esteetiline katman tähendab avalikult sotsialismi kultuuriliste
edusammude suuresõnalist kiitmist, kodus, kitsas ringis muututakse aga avameelseks ja
valatakse välja kogu päeva jooksul kogunenud vimm ja sapp. Kutsetöö katmani puhul arutleb inimene, et olles sattunud oludesse, mille muutmine pole minu võimuses, peaksin siiski
proovima oma üürikesest elust midagi vormida. Eetiline katman kahjustab inimese sisemist
palet vahest kõige enam, sest annab sisemise õigustuse pealekaebamisele. Pealekaebamise
totaalsel levikul põhineb kõigi hirm kõigi ees. Lisame siia juurde ühe vormi, mida Milosz
ei kirjeldanud – väliskatmani. See põhineb kodu- ja väliseestlaste vastandamisel, kusjuures
välismaale põgenenutele heidetakse ette võitlusväljalt taandumist. „Meie” jäime kohale ja
võtsime löögi enda peale, „teie” olite vabas maailmas, nautisite hüvesid ja mis teil nüüd
viga targutada ja meile koostööd ette heita.
Katman on individuaalne kaitsemehhanism, mis lubab ka tagasiulatuvalt näha ennast
ebainimliku süsteemi seesmise õõnestajana, vaatamata oma mitmetähenduslikule rollile
selle süsteemi loomisel ja kestmisel. Suhteliselt lühiajaline enesesalgamine eksistentsiaalses
olukorras on loogiline ja sageli paratamatu käitumisviis. Kaks põlvkonda kestnud vaimu
väänamise efektid, kui valida polnud mitte enam ellujäämise ja kadumise vahel, vaid erinevad elukvaliteedid, on aga hoopis erilised. „Mäng”, kui ta kestab küllalt kaua, muutub
tegeliku elu komponendiks ja hiljem aseaineks. Läänemaade inimesed, kes külastasid
24
H. Arendt. Tõde ja poliitika. Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas. Ilmamaa, 2012,
lk. 307.
25 E. Lucas. Uus külm sõda. Kremli sünge vari Venemaa ja lääne kohal. Varrak, 2008, lk. 122–123.
26 H. Arendt, op. cit.
27 C. Milosz. Vangistatud mõistus. – Loomingu Raamatukogu 1999, nr. 18–20, lk. 50–70.
28 C. Milosz, op. cit., lk. 52.
8 Tuna 4/2012
Jüri Saar / ENSV-aegsest vaimsusest
Nõukogude Eestit või kohtusid nõukogude inimestega välismaal, ei andnud endale tegelikult aru sellest vaimsest lõhest, mis neid siinsetest inimestest eraldas. Pidevas sisepinges
elamine äratab inimeses uinunud võimed ja peatumatu vaimse akrobaatika abil luuakse
inimtüüpi, mida läänemaailmas polnud varem ehk nähtudki. 29 Välismaalastesse, kes ei
võinud aimata neid keerulisi siseheitlusi, suhtuti siitpoolt aga kas kahtlustavalt või seesmise
üleolekutunde ja põlgusega kui „roosamannastesse naiivikutesse”. Täna näeme, et katmani
sobivus õhtumaisesse kultuuriellu on vägagi küsitav, sest eeldab baasina vastuvõtlikkust
alternatiivsele tõe diskursusele. Katman tähendab maakeeli öelduna regulaarset valetamist, mis on põhimõtteliselt pahe, sest sellega takistatakse progressi tõe üha parema tunnetamise suunas ja kujundatakse üleüldise usaldamatuse õhkkonda. Läänemaise arusaama
järgi tähendab sedalaadi hoiak ja käitumisviis ülimat egoismi, kõlbelist relativismi, mille
abil võib õigustada igasuguseid tegusid ning millel ei saa olla häid tagajärgi.
Jätame siinkohal vaatlemata tolleaegsete sotsiaalteadlaste uuringud, mis tõestasid
väidetavalt „ühtse nõukogude rahva väljakujunemist” ja „natsionalismi jäänuste lõplikku
kadumist”. Nõukogudeaegse vaimutegevuse üks „kibedaid vilju” oli, et Eesti kollektiivne
mälu hakkas kaotama oma faktilist minevikku („kui päriselt tegelikkuses aset leidnut”)
ning siinse ajaloo narratiiv hakkas välja nägema absurdne, lünklik. Vene mõjusid hakati
mõõdutundetult suurendama kõige muu arvelt. Eesti rahva ja rahvuskultuuri väljakujunemist maarahvast 19. sajandil vaadeldi lähtepunktina, mil oli valida „saksa tee” ja „vene tee”
vahel. Siinset sajanditepikkust lääne-kristlikku arenguperioodi püüti kujutada „700-aastase orjaajana” ja luua selle kohale teadmistevaba pimendatust. Ajaloolistest sündmustest
tõepärase pildi kaotsiminekule aidati kaasa kõigi vahenditega, sealhulgas ka meelelahutuslike kunstiteostega, mis kõik läbisid range ideoloogilise kontrolli. Näiteks kultusfilmiks
kujunenud „Viimne reliikvia” tegevus toimus ebamääraselt dateeritaval ajajärgul, kus
tegutsesid keegi (vene) vürsti poeg Gabriel ja tema poolvend Ivo Schenkenberg, mis pööras
ajaloolised faktid täielikult pea peale. 30 Filmis põletasid Pirita kloostri maha kohalikud
talupojad, mitte Ivan IV aegsed Vene väed Kassimovi khaani Šahh-Ali juhtimisel, kes seda
Liivi sõjas tegelikult tegid. Jne., jne.
Muu hulgas õnnestus lähiajaloo suhtes enne Punaarmee okupatsiooni ja Eesti inkorporeerimist luua pea totaalne „ei-miski”. Eesti Vabariiki kui väikeriiki, iseseisvat rahvusvaheliste suhete subjekti 20. sajandi esimesel poolel selle käsitluse järgi polnud. Polnud talusid ja
elulaadi, mis ei erinenud põhimõtteliselt tolleaegsest Skandinaaviast ega Põhja-Saksamaast,
tähistades kuulumist Euroopasse. Oli üksnes õnnetu, oma asjadega mitte hakkama saav
kvaasiriik, „klike, buržuide” omavolil põhinev ajutine moodustis, „väike, veider riigivärdjas”,
mida ei saanudki tõsiselt võtta. Eesmärk oli juhul, kui midagi ülikriitilist esile tuua ei olnud,
tekitada inimeste teadvusse iseseisvusperioodi kohale valge laik, tühjus. Alles 2008. aasta
lõpul koos „Tuulepealse maa” linastumisega võis sedastada, et Eesti Vabariigi perioodi ja
vahetult enne seda olnud igapäevane elu, olme oli enne seda filmi jäänud praktiliselt visualiseerimata. Dokumentaalsed filmimaterjalid olid hoiul arhiivides, erifondides ning läbisid
enne avalikkuse ette jõudmist rangeima tsensuuri. Ka siis, kui mõne linateose tegevus toimus
20. sajandi esimesel poolel, esitati olustikku viisil, nagu poleks sel ajal Eestis üldse mingisugust normaalset igapäevaelu olnud. Käies vaimusilmas läbi kogu filmiproduktsiooni, mis
kajastas nõukogude-eelset perioodi, leiab sealt ainult karikatuure või ajastuvabu stiliseeringuid. Näiteks O. Lutsu „Suve” ekraniseeringus meenutas ühe teravmeelse hinnangu järgi
Joosep Toots „alpi kütti” ja Jorh-Adniel Kiir „junkru järglast”, andmata oma tüpaažidega
vähimatki viidet Eesti tolleaegse tegeliku olustiku kohta.
29
30
C. Milosz, op. cit., lk. 68.
Jätame siinkohal arutlemata selle, kui palju venemeelsust ja riigitruudust pärines juba E. Bornhöhe alustekstist.
Tuna 4/2012 9
E S S E E
Inimeste janu tõe, õigluse ja vabaduse järele ei suutnud ei repressioonide tipus olev
ega ka hiljem stagneerunud nõukogude võim olematuks teha. Vaimse vastuseisu jaoks
leiti alternatiivsed vormid. 31 Repliik teatrietenduses, millest sai välja lugeda pisimatki
kriitikat võimude või ametliku ideoloogia aadressil, võis esile kutsuda saali läbiva kahina
või koguni ekstaatilise ovatsiooni. Mõnest luuletusest, tekstist pärit rida läks liikvele inimeste hulgas nagu kaasaegne folkloor. Näiteks 1970. aasta oktoobri ajakirjas Pioneer ilmus
Helvi Jürissoni luuletus „Mägra maja”, mille sisu ja illustratsioonid osutasid väga selgelt
Eesti ajaloo ja olude allegoorilisele kujutamisele. 32 Venelaste moodi riides kährikud ja
murumütsiga mäger viitasid niivõrd selgelt luuletuse poliitilisele tagapõhjale, et küsimust
olevat arutatud lausa EKP Keskkomitee bürool. Teine suurt elevust tekitanud juhtum oli
kunstiinstituudi üliõpilase Andrus Rõugu luuletus ajakirjas Looming, kus ridade esitähed
andsid ülalt alla lugedes kokku sõnad „sini-must-valge”.33 A. Rõuk heideti kõrgkoolist välja
ja alles kaks aastat hiljem õnnestus tal oma haridusteed jätkata. Ajakirja peatoimetaja
olevat saanud valvsuse kaotamise eest parteilise karistuse. 34
Küllap mäletavad paljud veel erinevates linnades majaseintele otsekui iseeneslikult
tekkinud deklaratsiooni „Haiguste ravi. Kontrollitud...”, mille sisu oli hämar, reeglina apoliitiline, kuid mida nähes tekkis inimestel ometigi kusagil küpsevas vastuhakus osalemise
mõnus tunne. 35 Nii et kitsastes, rangelt kontrollitud tingimustes suurenenud tundlikkus
võis olla enneolematu. Meenub vanglaolude dokumenteering vene kriminoloogilt Mihhail
Gernetilt, mil kinnipeetavad, olles kroonilise seksuaalse rahuldamatuse ja ülierutuse seisundis, reageerisid äraspidisel viisil ka „mittelihalikele” stiimulitele. Ta kirjeldab juhtumit,
kui üks vang muutis vaga ja religioosse sisuga raamatu pornograafiliseks teoseks, asendades
selle sõnades sihipäraselt üksikuid tähti. 36
Spontaanse vastuhaku juhtumid olid aga marginaalsed ja harvad, nagu ka aeg-ajalt
kuhugi korstna otsa salaja heisatud sini-must-valge lipp või Balti jaamas ringi jooksev hirmunud koer sildiga „Olen teie viimane liha”. Sovetiseerimine kandis oma vilju ja 1960. aastatel toimus oluline murrang, mil vaimses mõttes aktsepteeriti nõukogude võimu ja paljuski
kadus n.-ö. üldisem sisemine vastuseis okupatsioonile ja kommunistlikule ideoloogiale.
Dissidentlus siinsetes oludes kujunes nõndaviisi „katlakütjate” ehk nende pärusmaaks,
kes söandasid olla teistsugused, peavoolust kõrvale hoidjad, loobusid karjäärivõimalustest, ametliku diskursuse poolt vaadatuna hälvikud. Ühiskond moondus esmalt ohvri
mentaliteediga atomiseeritud indiviidide kogumiks37, pärast mida hakkas kujunema uut
laadi mentaliteet. Sel ajal sai täiskasvanuks uus, sõja ajal sündinute põlvkond, Nõukogude
impeeriumis valitses Hruštšovi-aegne „sula” ning helge kommunistlik tulevik näis olevat
paratamatu ja käeulatuses. 38 Tegelikult kujunes Eestist just siis Eesti NSV ja seda muutust on väga tabavalt kirjeldanud Viivi Luik järgmisel viisil: „Kuuekümnendatel aastatel
kodunes nõukogulik vaim lõpuks ka Eestis. Hakati pidama noorte suvepäevi ja ilmalikke
matuseid. Tekkisid ehitusmalevad, moodi läksid komsomolipulmad. Korraldati „Nooruse”
laagreid, käidi kolhoosis kollektiivselt kartuleid võtmas... Muiati Artur Alliksaare ja Uku
Masingu luuletuste üle. Tarvitati sõnapaari „kommunismiehitaja moraalikoodeks”, noortes
kujundati materialistlikku maailmavaadet. Mõisteti avalikult hukka Arvo Pärt, kes kinni31 Pärast 1956. aasta sündmusi Ungaris hakati Lennart Meri andmetel poistele Eestis panema massiliselt nimeks
Imre. Vestlusest Peeter Tulvistega.
H. Jürisson. Mägra maja. – Pioneer 1970, nr. 10.
33 A. Rõuk. Silmades taevas ja meri. – Looming 1981, nr. 9, lk. 1311.
34 Kättesaadav http://et.wikipedia.org/wiki/Andrus_R%C3%B5uk, 14. juuni 2009.
35 Nende autor oli Ülo Kiple. Kättesaadav http://et.wikipedia.org/wiki/%C3%9Clo_Kiple 14. juuli 2012.
36 M.Gernet. V tjur´me. Otčerki tjuremnoj psihhologii. Moskva, 1925, lk. 73–81.
37 L. Donskis, op. cit., lk. 52.
38 V. Luik. Kõne koolimaja haual. Artiklid ja esseed 1998–2006. Tuum, Tallinn, 2006.
32
10 Tuna 4/2012
Jüri Saar / ENSV-aegsest vaimsusest
tas, et usub Jumalat. Gustav Naanist sai eesti rahva lemmik ja eruditsiooni etalon. Egon
Rannetit peeti kuulsaks näitekirjanikuks. Loetelu võiks jätkata.”39
1970. aastatest meenub Tartu Riikliku Ülikooli ajalehes toimunud diskussioon teemal,
kas noorte hulgas avalduv loominguline aktiivsus võiks avalduda ka mingis muus kanalis lisaks ametlikule. Ajaloo üliõpilane Ott Sandrak, kes julges avalikult arvata, et kõik
noored ei pea olema aktiivsed ainult komsomoli liinis, sai koheselt „väärika ideoloogilise
vastulöögi”. Tolleaegsed poliitagitaatorid ei olnud kriitikaga kitsid ja tähistasid niisuguse
sotsialistlikust ehitustööst kõrvalehoidmise terminiga „Sandraku fenomen”. Selle nende
arvates üdini negatiivse suhtumise tulemuseks olevat teatava osa noorte potentsiaali realiseerimata jätmine nii riigiehituslikust kui ka noore inimese enda elu aspektist vaadatuna.
Mõte, et noored inimesed võisid kõrvale jääda ka täiesti teadlikult käitumisviisi valides ja
sotsiaalset tundlikkust säilitades, võib-olla ennast (alateadlikult) millegi õigema ja parema
jaoks säästes, oli tolleaegsele ametlikule ideoloogiale ja selle teostajatele/toetajatele vastuvõetamatu. Jah, nõukogulik vaim ja selle põhimõtted olid juurdunud sel määral, et neisse
suhtuti kui paratamatusse elu tõsiasja.
Punaideoloogidel oli tõepoolest põhjust rääkida nn. kultuurilistest edusammudest, sest
nõukogudeaegne vaim arenes nõutavas suunas pärast massiliste repressioonide perioodi
möödumist Eestis. Keegi ei sundinud kogunema sadu üliõpilasi Vanemuise ringauditooriumisse kuulama Naani ettekannet veel 1970. aastate lõpul, vaid tuldi vabatahtlikult, sest
tema mõtted pakkusid päriselt huvi. ENE suured tiraažid demonstreerisid muu hulgas
vaimset kohanemist tolleaegsete võimude poolt pakutavaga ja ega valikuvõimalust erinevate teatmeteoste vahel ju olnudki. Eestis oli leidmas aset vaimne nihe, sest eesti kultuuri
hakati nägema samm-sammu haaval üha enam kui „alaosa nõukogude kultuurist”. Kui
kirjeldada toimunut piltlikult, siis esmalt (vahetule okupeerimisele järgnenud aktsioonid) nõuti kuuletumist ja piisas, kui see oli üksnes väline. Järgmine samm pidi tagama,
et vanglaasukad hakkaksid lisaks allumisele kiitma, kui tore on neil vanglas olla. Kiitus
pidi olema väljendatud siiralt, võlts kiitus näitas varjatud „vastasust” (Stalini aeg). Kolmas
allumistasand pidi aga tähendama vanglarežiimi pidamist loomulikuks, ainuvõimalikuks,
vältimatuks eluviisiks, kus on küll mõningad vajakajäämised, kuid mida annab aja jooksul
parandada. Väliseid, repressiivseid meetodeid võidi sel etapil hakata lõdvendama, peaasi,
et „ei kaldutaks kõrvale õigelt kursilt” („sotsialismi lõplik võit”).40
1960.–1970. aastateks süvenes usk, et Nõukogude Liit ja kommunism olid „tulnud, et
jääda”. Tuleb nõustuda V. Luige väitega, et just „...kuuekümnendad aastad aretasid sugupõlve, kelle maailmavaade ja mõtteviis takistavad veel kaua Eestit muutumast tõeliselt
demokraatlikuks Euroopa riigiks”.41 Elu ilma vabaduseta, viibimist sisuliselt sunnilaagris
hakati võtma loomulikuna, kus on võimalik leida oma inimlikke rõõme, ja sellega lepiti.
Niisugust muutust tajusid hästi küüditatud, kes saabusid Eestisse massiliselt tagasi 1950.
aastate lõpul ja 1960. aastate alguses. Idealistliku pildi Eestist, mida oldi hardalt südames
kantud ja mida loodeti taas kohata kodumaale saabudes, oli asendanud uus kuvand. Jaan
Isotamm kurtis oma mälestustes sama asja üle, sest leidis nõukogudevastase tegevuse eest
karistuse kandmiselt vanglast vabanedes, et teda ei peetud vaenlaseks, teda ei „löödud”,
vaid talle tunti kaasa. Päris vangilaagrisse oli Isotamme hinnangul selleks ajaks Eesti
Vabariiki jäänud rohkem kui „suures tsoonis”.42 Täpselt niisugune oligi nõukogude võimu
39
V. Luik. Intervjuu. – Rahva Hääl, 13.10.1991.
Seda protsessi on kirjeldanud George Orwell oma teoses „1984”. Vt. Loomingu Raamatukogu 1990, nr.
48–51.
41 V. Luik, op. cit.
42 T. Uibo. Rindel ja tagalas. Mälestusi rahvuslikust vastupanuliikumisest ja suhetest KGBga 1950.-60. aastatel,
järelsõna J. Isotamm. – Vikerkaar 1991, nr. 5, lk. 65.
40
Tuna 4/2012 11
E S S E E
eesmärk inimeste vaimsel mahasurumisel nende metafüüsilise mõõtme kaotamiseks, et nad
unustaksid ära teistsuguse elu võimaluse, et nende jaoks nii ajas kui ka ruumis väljaspool
impeeriumi valitseks tühjus, olematus.
Eesti intelligentsi vastupanu võõrvõimule muutus kuni impeeriumi kardinaalse nõrgenemiseni järjest hääletumaks ja olematumaks. Intelligents tervikuna jäi võõrvõimule
vastuseismisest üha enam kõrvale, sest selle esindajad polnud valmis sattuma ühiskonna
äärealadele, „põranda alla”, oma elu ja tervisega riskeerima. Kuigi igapäevaelu andis järjest
rohkem märku stagnatsioonist ja allakäigust, tehti kuulekalt nägu, nagu oleks kõik korras
ja leiaks aset ühiskonna progress. Püüti panna ennast unustama, et sotsialismi väidetav
suurenev inimnäolisus on korrelatsioonis eelkõige süsteemi jõuetuse ja ei millegi muuga.
Vaimuinimesed loobusid oma pühast rollist olla tõerääkija, moraalne majakas, väärtuste
kujundaja ja hoidja. Ei peetud kinni reeglist, et katastroofide ajal tuleb elada õigesti, „ei
tohi mõttes patustada universumi mõistuspärase struktuuri vastu. Patustamine tähendab
fantaseerimist ja ajutiste väärtuste absolutiseerimist ning põlglikku suhtumist meie mõistusesse...”43 Midagi sügavamates hingesoppides ei suudetud siiski täielikult tasalülitada ja
see miski avaldus paljude aastate jooksul kultuuriinimeste mõõdutundetus alkoholitarvitamises kui kättesaadavas ja suhteliselt ohutus reaalsusest põgenemise viisis või ajutises
süütundest vabanemises 44, hiljem „40 kirjas”45 ja veelgi hiljem loomeliitude pleenumi
sõnavõttudes.46
Kokkukukkumine
Naanil ja temasugustel polnud aga õigus, sest nad eksisid oma ideede rakendamisvõimaluste hindamisel. „Sotsialismi õitseng” lõppes ja edasi ei tulnud mitte kommunism, kindel
tee üleüldise õnne juurde, vaid hoopis stagnatsioon ja kiire allakäik („juhtus nii ja mitte teisiti”). Nagu mõne aja pärast selgus, sai vaimse poole minimeerimine, intellektuaalse aususe
puudumine, „intelligentidele nende koha kättenäitamine” bolševike võimule saatuslikuks
ja „hiiglane osutuski savijalgadel seisvaks”.47 Ja kes teab, võib-olla niisugustes oludes, kus
igasugust mõttevabadust ja -aktiivsust süstemaatiliselt kontrollida ja alla suruda üritatakse,
muutub väiksemgi mõtteidu suurele ja väliselt justkui igavesti püsida suutvale süsteemile
ohuks. Sarnaselt elusorganismile, kelle immuunsüsteem on liiga steriilse keskkonna tõttu
võimetu tõrjuma karastunud organismi jaoks ohutuid pisikuid ning kes siis justkui hea
tervise juures olles tähtsusetute sissetungijate tõttu järsku haigestub ja „ära lõpeb”.
Ja polnud nii, et „sotsialismi, kommunismi idee oli õige, üllas, kuid valesti teostatud”
– mõte, mida tänagi vasakmõtlejatelt kuulda võib. NSV Liidu kokkuvarisemise baastõuge
oli just nimelt mentaalne, see tähendab et esmalt kadus usk, veendumus klassiideoloogial
põhineva impeeriumi olemasolu vajalikkusesse ja paratamatusesse.48 Vaimse poole osa43
C. Milosz. Sünnimaa Euroopa. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu, 2012, lk. 223.
Alkoholi kuritarvitamine loomeinimeste hulgas Nõukogude ajal on üks oluline teema, mis seni põhjalikult
käsitlemata. Vaimuinimeste alkoholismi ei pannud võimud tegelikult pahaks, sest niisuguse pahega kimpus
olevaid inimesi oli kerge allutada, kontrollida. Nõrkusi salliti inimestel, kellel polnud tegelikku mõjuvõimu.
Ülekontrollitud ühiskonnas oli ju kõik täpselt teada, isegi see, kes suguhaigusse haigestus ja kellelt nakkuse
sai, rääkimata viinaravil käimisest.
45 Vt. S. Kiin, R. Ruutsoo, A. Tarand. 40 kirja lugu. Olion, Tallinn, 1990.
46 Küsimus eneseväärtustamise säilitamise võimalustest ekstreemsetes oludes on omaette teema.
47 Palju korratud piltlik väljend omaaegse NSV Liidu aadressil.
48 Vestluses mõne aasta eest ühe Ameerikas elava vene professoriga, leidis too, et Nõukogude Liidu lagundas
nomenklatuur, kes ühel hetkel avastas iseenda tegeliku elukvaliteedi masendava allajäämise Lääne keskklassile (rääkimata Lääne kõrgklassist) ja tüdines seetõttu samal viisil jätkamast. Küllap on ka niisuguses
väites omajagu tõtt.
44
12 Tuna 4/2012
Jüri Saar / ENSV-aegsest vaimsusest
tähtsuse alahindamine tõi kaasa poliitilise võimu kokkukukkumise, sest suurte musklite
ja tühja peaga koll ei osanud endaga enam midagi peale hakata. Muu hulgas osaliselt just
selle pärast ei suudetud välja mõelda punaimpeeriumi kadumise võimalikku stsenaariumi,
sest lähtuti eeldusest, et vaja oleks veel suuremat konkureerivat võimu, väge. Kust aga oleks
võinud leida välist või sisemist jõudu, mis oleks suutnud ära pühkida totalitaarse tuumariigi, mis pealegi oli aastakümneid tegelenud oma kaitsevõime tugevdamise ning iga liiki
„vaenlaste” otsimise ja purukslöömisega?
Valede ja katmani kasutamise, tegelikult enesepetmise radadele minek on lihtne, kuid
sealt väljumine keeruline. Kui juba valetada, siis tuleb valetada järjepidevalt, süsteemselt
ja hoolitseda piinliku täpsusega selle eest, et midagi peale vale esile ei tuleks. Ühel hetkel
seda enam ei suudetud ja nõnda osutus, et vaim, see allasurutud, alandatud ja nõrguke,
purustas Nõukogude võimu. Tilk-tilga haaval, nagu vesi uuristab kivi, murendas tõde ja
õig(l)ust otsiv vaim võimu. Totalitaarse võimu tingimustes ideoloogilistel eesmärkidel
loodu, mis oleks pidanud punavõimu legitimeerima, ei suutnud saavutada oma eesmärke.
Isegi Naani tasemel viljeldud vabamõtlemine oli ohtlik ja külvas soovimatut seemet, hääletu, passiivne vastupanu osutus üllatavalt efektiivseks. Süsteemis leidis aset asümmeetriline muutus ilma silmanähtava välise põhjuseta, mis tõi kaasa 20. sajandi suurima „geopoliitilise katastroofi”. Lääs võitis „väärtuste sõja”, sest omas kogu ideoloogilise vastasseisu
kestmise perioodil punaimpeeriumi inimeste üle „pehmet võimu”,49 millele võrdväärset
alternatiivi bolševikud luua ei osanud.
Selgus, et inimeste ekspluateerimine, panemine orja alandavasse seisundisse ei anna
häid tulemusi. Totalitarism polnud täpsemal vaatlusel monumentaalne, vaid hoopis alatu,
sel oli ekslev pilk koos püüdega hävitada inimese sügavamat olemust. 50 Kuigi aastakümneid kultuurisfäär „ideoloogilises mõttes õitses”, on sellel perioodil loodu valdavas osas
kas lihtsalt punastama panev või pehmelt öeldes osutunud ajaproovile vähe vastupidavaks.
Kommunistlik süsteem ei varisenud kokku ja külm sõda kaotati sellepärast, et ettevõtmisel
puudus piisav mentaalne tõsiseltvõetavus. Lääs võitis 1990. alguseks mitte ainult seepärast,
et niisugune majandamisviis muutis inimesed rikkamaks, vaid et selline ühiselu korraldus
oli läbipaistvam, ausam, leebem, sallivam, puhtam ja vabam. 51 Kokkuvõtlikult öeldes – oli
mitte ideaalne, kuid kindlasti inimväärsem.
Jüri Saar
(1956)
Lõpetanud Tartu Ülikooli psühholoogia osakonna 1980. a., kaitsnud psühholoogiakandidaadi kraadi (õiguspsühholoogia) 1989. a. Moskvas NSVL Siseministeeriumi Akadeemias ja õigusdoktori kraadi (kriminoloogia) 2003. a. Tartu Ülikoolis. Alates 2005. a. kuni praeguseni Tartu Ülikooli kriminoloogia korraline professor.
Uurimisvaldkonnad: alaealiste õigusrikkujate isiksuslikud eripärad, kriminaalsed karjäärid, kuritegevuse kontroll, kuritegevus ja kultuur; eneseraporteeritud delinkventsus, ohvriuuringud, piiriülene
kuritegevus, inimkaubandus, korruptsioon.
49
Vt. J. Nye. Soft power. The means to success in world politics. Public Affairs New York, 2004. Muu hulgas
tähendas see Läänes loodud moetrendide, muusikastiilide, tootedisaini jms. ühetähenduslikku domineerimist
kogu maailmas, Nõukogude Liit kaasa arvatud. Kui sõjalises sfääris suutis punaimpeerium pakkuda Läänele
vähemalt arvestatavat konkurentsi, siis pehmetes valdkondades oli „vene värk” kindel määratlus tähistamaks
midagi alaväärtuslikku, inetut, ebakvaliteetset, igavat.
50 C. Milosz. 2012, op. cit. lk. 255.
51 E. Lucas, op. cit., lk. 199.
Tuna 4/2012 13
K Ä S I T L U S E D
„Hääleib”, „saajaleib”, „ißeleib” –
Eesti leivakultuurist
13.–16. sajandil
Inna Põltsam-Jürjo
Sõna „leib” eesti keeles ja varases
kirjasõnas
Leib, eriti hapendatud rukkileib on vähimagi
kahtluseta eesti toidukultuuri üks tähtsamaid
tugisambaid. Kui kaugele ajas tagasi ulatub
eestlaste leiva lugu, seda võib vaid oletada.
Kindel on ainult, et see „lugu” algas ammu
enne, kui muistsed eestlased hakkasid küpsetama ja igapäevaselt sööma hapendatud
rukkileiba. Kõige selgem tõend sellest on
sõna leib, nimelt on tegu germaani päritolu
sõnaga, mis on keeleteadlaste andmetel laenatud eesti keelde millalgi ajavahemikul II at.
e. Kr. kuni 9. sajand p. Kr.1 See oli aeg, kui
eestlased valmistasid oma leiva veel peamiselt odra-, samuti nisujahust, kusjuures enne
hapendatud leiva tulekut täitsid selle rolli
käkid ja paistekakud.2 Väärib tähelepanu,
et suurel osal soomeugri rahvastel on leiva
nimetus ühist algupära: eesti leib, soome
leipä, karjala leibä, liivi lēba jne. Germaani
laenuna on see sõna jõudnud ka slaavi keeltesse: vene хлеб, poola chleb.
Esimene eesti keeles kirja pandud tekst,
milles sisaldub sõna leib, on Kullamaa
vakuraamatus leiduv Meieisa palve 1520.
aastate esimesest poolest: Anna meÿtte
1
tennenÿ yckepewÿne leybp... 3 Kõigest mõni
aasta varem, s. o. 1518. aastal on koostatud
Läänemaa vakuraamat, kus leib esineb talupoegade lisanimedes: Nano Heeleib, Pawell
Ißeleib.4 Ka Kullamaa vakuraamatus leidub
kaks „iseleiva” nime kandvat talupoega:
Nhaen Yßileypp ja Thomas Ysileypp.5 Nendel lisanimedel on ka tähendus, nii peaks
Heeleib olema Healeib. Selle tähendus on
ka tänapäeval arusaadav: „hea leib”. Muidugi on omaette küsimus, mis see „hea”
16. sajandil leiva puhul täpsemalt tähendas. Etnograafia andmetel oli uusajal „hea
leib” see, mis oli tehtud puhtast jahust, ilma
aganate vms. lisanditeta. Näiteks Kassaris
küpsetati jõuluks puhast rukkileiba, millest
hoiti üks päts vastlapäevaks. Siis anti igale
tükk hääleiva lõppu.6 On väga tõenäoline,
et sama tähendas „hea leib” ka 16. sajandil,
s. o. puhast rukkileiba. Sellisel juhul pole
sugugi võimatu, et nimi Heeleib on viide
jõukale talupojale.
Mõneti keerulisem on lugu lisanimega
Ißeleib. Kaasaegne eesti keel sellist mõistet
ei mäleta. Ferdinand Johann Wiedemanni
19. sajandi esimesel poolel koostatud „Eestisaksa sõnaraamatus” on kõnealune sõna aga
veel täiesti olemas. Nimelt toob Wiedemann
Eesti etümoloogiasõnaraamat. Koost. I. Metsmägi, M. Sedrik, S.-E. Soosaar. EKSA, Tallinn, 2012, lk. 12,
234–235.
2 Vt. A. Moora. Eesti talurahva vanem toit. II osa. Tallinn, 1991, lk. 100.
3 TLA, f. 230, n. 1, s. B m 23 I: Wackenbuch der Kirche zu Goldenbeck (1520–1532). L. 142.
4 F. Baron Stackelberg. Das älteste Wackenbuch der Wiek (1518–1544). – Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat.
Tartu, 1927, lk. 133, 188.
5 TLA, Bm 23 I, l. 47, 71.
6 A. Moora. Eesti talurahva vanem toit. II osa, lk. 152.
14 Tuna 4/2012
Inna Põltsam-Jürjo / „Hääleib”, „saajaleib”, „ißeleib” – Eesti leivakultuurist 13.–16. sajandil
Meieisa palve Kullamaa käsikirjast (1520. aastatest). Tegu on esimese eesti keeles kirja pandud tekstiga, milles
sisaldub sõna „leib”. Foto: E. Sestverk. TLA, f. 230, n. 1, s. B m 23 I, l. 142
ära mitu selle sõnaga seotud väljendit, nagu
näiteks ize-leiba lööma, mis tähendab „omaenda majapidamist rajama”.7 Veel on käibinud väljend teda lükati ize-leiba, s. t. „tal lasti
omaette elamine sisse seada”. Keeleteadlane
Andrus Saareste pakub, et lisanimi iseleib
tähistab omaette leivas olevat taluteenijat
või on tegu sõimunimega.8 Viimases väites
võib küll kahelda. Kullamaa ja Läänemaa
vakuraamatutes esinevad Iseleiva-nimelised
7
talupojad on olnud kõik pigem suurte talude
peremehed.9 Saksa keeles oli keskajal tuntud sisult lähedane mõiste Eigenbrötler, see
märgitses inimesi, kes „söövad oma/eraldi
leiba” (ir sundrig brot essen).10 Väidetavalt
esindasid nad väiketalupoeglikku majapidamist, s.o majapidamist, mis tootis üksnes
oma elatise kindlustamiseks. Eigenbrötler´i
vastandiks oli brotling, mis tähistas sulaseid
ja teenijaid.11
F. J. Wiedemann. Ehstnisch-deutsches Wörterbuch. St. Peterburg, 1869, v. 532.
8 A. Saareste. 400-a vanune leid Eestis. – Eesti Keel 1923, nr. 4, lk. 97–104; nr. 5/6, lk. 139. Võimalik, et eestlaste,
samuti kohalike sakslaste keskaegsete lisanimede süstemaatiline läbitöötamine pakuks veelgi andmeid Eesti
leivaajaloo kohta. Ei saa välistada, et ka kohanimedest võib leida huvitavat informatsiooni. Nt. on hiljemalt
16. sajandil töötanud Pärnu jõel praeguse Sindi asukohal Saia veski. Kas võis see nimi tulla ehk asjaolust, et
seal jahvatati palju nisu?
9 Nt. Nano Heeleib oli 1- ja Pawell Ißeleib 1,5-adramaalise talu peremees, Thomas Ysileypp´i majapidamisse kuulus
aga 9 „vaimu” (erinevate seisukohtade järgi on tegu, kas täiskasvanud või meessoost isikuga), vt. viide 4, 5.
10 E. Schubert. Essen und Trinken im Mittelalter. Darmstadt, 2006, lk. 262. Vrd. Das Deutsche Wörterbuch von
Jacob und Wilhelm Grimm auf CD-ROM und im Internet: „Eigenbrötler”– qui rem familiarem ipse curat,
http://woerterbuchnetz.de/DWB/?sigle=DWB&mode=Vernetzung&lemid=GEO1165
11 E. Schubert. Essen und Trinken im Mittelalter, lk. 261.
Tuna 4/2012 15
K Ä S I T L U S E D
Leiva „võidukäik” keskaja Euroopas
Tähtis rajajoon Euroopa leivakultuuri ajaloos
asub ajaliselt üsna Rooma riigi lõpus, u. 4.
sajandil p. Kr, ning see on seotud kristluse
positsioonide kindlustumisega.12 Kristlus seadis oma õpetuses kesksele kohale kolm toitu:
leiva, veini ja õli. Võib öelda, et need toidud
olid Vahemere-äärse tsivilisatsiooni tähtsad
alustalad. Olles tekkinud ja arenenud samas
regioonis ja tsivilisatsioonis, võttis kristlus
need üle ja rakendas oma õpetuse teenistusse.
Nii leival, veinil kui ka õlil on ristiusu õpetuses, samuti riitustes (armulaud, võidmine)
tähtis koht. Koos kristluse levimisega Euroopas lõid need toidud läbi ka kui uue usu sümbolid. Ristiusu levikuga käis kaasas nisu- ja
viinamarjakasvatuse levimine, seda peamiselt
kloostrite abiga.13 Mõistagi ei tähenda see, et
leib ja vein olid enne seda barbarite ühiskonnas tundmata. Kuivõrd puudutas kristluse
kindlustumisega seotud leiva tähtsustamine
ja väärtustamine Eesti elanikke, on raske hinnata. Kui üldse, siis saab rääkida ainult väga
kaudsest, vahendatud mõjust.
Samas on märkimisväärne, et juba väga
kaugel ajal pidi eestlastel ja teistel soomeugrilastel olema kujunenud eriline suhtumine
leivasse. Etnograafilised uurimused näitavad,
et leival oli sümboolne osa perekonna omavaheliste lepingute sõlmimisel. Leivapätsi jagamine tähendas pere lahkumineku kokkulepet.
Nt. kui kolm venda hakkasid omaette elama,
jagas isa leiva kolmeks ühesuuruseks osaks ja
andis poegadele, kui kõik pojad said võrdse
osa talust.14 Selline komme esineb sarnasena
üksteisest lahus elavate soomeugri rahvaste
juures, mistõttu on seda põhjust pidada
väga vanaks, kaugete aegade taha ulatuvaks
tavaks.15
Tähtis rajajoon leiva ajaloos on veel
11.–12. sajandil, kui leib oli saanud või saa12
Püha õhtusöömaaeg. Reljeef H. Pawelsi kenotaafil (1513–
1516). Teadaolevalt vanim õhtusöömaaja kujutamine Eesti
kunstis. Reljeefil on näha vein ja leib. Foto: S. Stepaško
mas enamikule tolle aja Euroopa inimestele
põhitoiduks.16 Veel 7. sajandil kirjutas kuulus
õpetlane Isidorus Sevillast, et leiva nimetus
(ld. panis) tuleb sellest, et seda süüakse muu
toidu kõrvale (ld. ad-ponere – juurde lisama,
juurde panema).17 11. sajandil oli olukord
aga täpselt vastupidine – kõik muu toit oli
muutunud leivakõrvaseks. Leiva tähtsus,
tema sümboolne tähendus kajab vastu ka
mitmesugustes tolle aja ametlikes dokumentides. Nii nimetatakse ülesharitud põllumaad
lepingutes leivamaaks, viljapõldude saagist
oli saanud aga leivavili. Koosluse kohta, kes
elas ühe katuse all ja sõi koos, öeldi, et nad
elavad ühes leivas. Leivapuudus tähendas ja
märgistas aga otseselt nälga. Ning vastupidi,
nälja leevendaja oli esmajärjekorras leib.
M. Montanari. Der Hunger und der Überfluss. Kulturgeschichte der Ernährung in Europa. München, 1999,
lk. 27.
13 M. Montanari. Der Hunger und der Überfluss, lk. 29.
14 A. Moora. Eesti talurahva vanem toit. II osa, lk. 183–184.
15 Samas, lk. 184.
16 Vt. I. Põltsam. Söömine-joomine keskaegses Tallinnas. Tallinn, 2002, lk. 41–43.
17 M. Montanari. Der Hunger und der Überfluss, lk. 62.
16 Tuna 4/2012
Inna Põltsam-Jürjo / „Hääleib”, „saajaleib”, „ißeleib” – Eesti leivakultuurist 13.–16. sajandil
Itaalia ajaloolane Massimo Montanari juhib
tähelepanu, kuidas keskaja inimesed olid leivast sedavõrd sõltuvad, et üritasid näljaajal
iga hinna eest ja kõikvõimalike lisanditega
just leiba valmistada.18 Vaestele ja nälgivatele
inimestele jagati leiba, vahel ka leivavilja, kas
tasuta või madala hinna eest. Allikad annavad teada tohututest hulkadest leivapätsidest,
mida sellistel puhkudel korraga välja jagati.
Näiteks 1570. aastatel Nürnbergis jagati ühe
päevaga laiali 10 400 ja eeslinnades 25 000
leiba.19 Näljaajal oldi rahul isegi leivatainaga,
nagu nähtub Balthasar Russowi kirjeldusest
1578. aasta Tallinna kohta: „Ning mõned
kaupmehed, kellel veel veidi vilja oli, küpsetasid ise leiba müümiseks ja müüsid seda
suure kasuga vaestele inimestele, kes hulgaviisi nende maja ees leiva saamiseks nõnda
tunglesid, nagu tahaksid nad nende majade
peale tormi joosta. Ja kuna seal nii palju leiba
küpsetatud ei olnud, siis ulatati neile suure
rahvatungi tõttu aknast raha eest tainast, selle
taigna panid nad süte peale ja sõid pooltoorelt ära.”20
Igapäevase leiva puudumine sundis inimesi kõige meeleheitlikumatele tegudele,
muu hulgas röövimisele, tapmisele ja kannibalismile.21 Võimetus hankida või teenida
oma tööga piisavalt elatist ehk igapäevast
leiba, kutsus esile rahvarahutusi ning isegi
relvastatud ülestõuse, nagu Euroopas nii ka
keskaja Liivimaal. Vähemasti krooniku sõnul
tõid eestlased 1343. aastal toimunud Jüriöö
ülestõusu ühe põhjusena välja: „... et need
[s. o. sakslased] on neid piinanud, ikestanud,
vaevanud ja nad oma raske töö eest kuiva leibagi (dat droge broth) ei saa.”22 See kõik näitab, kui nii-öelda leivakeskseks oli kujunenud
inimeste keel, mõtlemine, kogu nende elu nii
keskaja Euroopas kui ka Eestis. Leib ei olnud
ainult põhitoit, vaid ka toidu, toimetuleku ja
heaolu sümbol.
Leib ja elukorraldus
Vaieldamatult on 11.–12. sajand ka Eesti
leivakultuuris oluline rajajoon, sest just sellesse aega langeb talirukki võidukäigu algus
Eestis.23 Seoses sellega hakati igapäevaseks
toiduks tarvitama hapendatud rukkileiba.
Rukkileival oli odraleiva ees mitmeid eeliseid,
muu hulgas püsis see kauem pehme ning ei
muutunud seistes kõvaks ja rabedaks nagu
odrakakk. Umbes 11.–12. sajandist peale sõid
eestlased hapendatud rukkileiba, mida küpsetati kobedast taignast suurte ümmarguste
pätsidena. Tähtis rajajoon leiva ja leivaküpsetamise ajaloos on Eesti seisukohalt ka 13.–14.
sajand, s. o. aeg, mil Saksa-Skandinaavia vallutajad rajasid Eestisse linnad. Linnades sai
alguse professionaalne leivaküpsetamine ning
moodustusid pagariametid. Leiba hakati valmistama rangelt kindlaks määratud eeskirjade
ja normide järgi, ühtlasi tulid kindlad, kõikjal
Eesti linnades levinud ja ka väljaspool linnu
tuntud leivasordid. Kindlasti oli muinasajal
tundmata selline range hinnapoliitika, nagu
keskaja linnades leivamüügil sisse seati. See
kõik oli kahtlemata oluline muutus eesti leivakultuuris. Linnade mõjul toimus küpsetuskunsti areng kõikjal keskaja Euroopas24 ning
seda võib julgelt ka Eesti puhul kehtivaks
lugeda. Professionaalsete pagarite esilekerkimine linnas ei tähendanud muidugi koduse
leivaküpsetamise lõppu. Enda tarbeks küpsetati endiselt ka kodus leiba. Pagariameti kujunemine linnas tähendas aga leivaküpsetamise
18
Samas, lk. 62, 63.
W. Abel. Massenarmut und Hungerkrisen im vorindustriellen Europa. Berlin, 1974, lk. 95.
20 B. Russow. Chronica der Prouintz Lyffland. – Scriptores Rerum Livonicarum. Sammlung der wichtigsten
Chronisten und Geschichtsdenkmale von Liv-, Ehst- und Kurland. Bd. Riga, Leipzig, 1848, lk. 134. Kasutatud
Dagman ja Hermann Stocki tõlget, vt. B. Russow. Liivimaa kroonika. Tallinn, 1993, lk. 302.
21 Vt. nt. B. Hoeneke. Liivimaa noorem riimkroonika (1315–1348). Koost. S. Vahtre. Tallinn, 1960, lk. 57–59.
22 Samas, lk. 78, 79.
23 Eesti talurahva ajalugu. Toim. J. Kahk, E. Tarvel. 1. kd. Tallinn, 1992. lk. 98–99; vrd. J. Lepajõe. Rukis. Tallinn,
1982, lk. 30.
24 E. Schubert. Essen und Trinken im Mittelalter, lk. 88.
19
Tuna 4/2012 17
K Ä S I T L U S E D
muutumist meestetööks, sest kui kodune leivavalmistamine oli naiste õlul, siis pagariametit linnas pidasid üldjuhul mehed.
Tõenäoliselt hakkas hiljemalt keskajal
leiva sümboolne tähendus kinnistuma ka eesti
keeles. Nähtavasti pärinevad nii mõnedki F.
J. Wiedemanni 19. sajandi I poolel koostatud
sõnaraamatus toodud leivaga seotud väljendid juba sellest ajast või on veelgi vanemad.
Selliste väljendite hulka kuuluvad: ühes leivas
olema – kellegi teenistuses või kostil olema,
uut leiba otsima – uut tööd või teenistust
otsima, palju leibu ühes majas – mitu omaette
majapidamist (leibkonda) ühes talus, leivast
leiba saama – elatist jätkub ühest saagist teise,
teise aasta leiba sööma – rikas olema.25
Eriline suhtumine leiba oli eestlastel
kujunenud juba enne 13. sajandi vallutust,
samas maa kristianiseerimine ja koloniseerimine põlistasid veelgi leiva erilist ja müstilist
tähendust. Koos uue sotsiaalse korraldusega tulid ka keskaja Liivimaal käibele leiva,
õiguse ja elukorralduse seotusest sündinud
mõisted ning said omaseks nähtused, mida
nood märgistasid. Heaks näiteks selle kohta
on kumpan (compagnon), mille algupärane
tähendus on: „sõber, kellega ma jagan leiba”.26 Oma kumpan´id olid Liivimaa ordukäsknikel, niisamuti kohtab seda mõistet Riia
linnaõiguses.27 Ladina uudissõna companio
oli vaste gooti ja vanaülemsaksa gahleiba´le.28
Mõlemad sõnad märkisid üksteisest sõltuvate
25
inimeste isiklikku seotust ja lähedust. Sealt
on tulnud ka alamsaksa kumpanie. Keskaja Liivimaa linnades moodustasid nii käsitöölised kui ka kaupmehed erilisi ühinguid
– kumpanie´sid. Mispoolest need erinesid
tsunftidest või gildidest, jääb andmete vähesuse tõttu ebaselgeks.29 Kumpanie´ks nimetati näiteks nii Uus-Pärnu kaupmeeste ühingut kui ka Tallinna ja Riia Mustpeade vennaskonda.30 Kõige üldisemas mõttes koondas
kumpanie kumpan´eid ehk sõpru, kes omavahel leiba, s. o. tööd või teenistust jagasid.
Seoses 13. sajandi vallutusega lisandus
eesti leivakultuuri veelgi aspekte, mida ei
saa jätta tähelepanuta. Nimelt oli keskaja
Euroopa seisuslik ja hierarhiline ühiskond.
See seisuslik-hierarhiline printsiip läbis kõiki
eluvaldkondi, sh. tarbimist ning koos sellega
ka toitumist. Kehtis põhimõte, et iga inimese
söögi kvaliteet peab vastama tema enda isiku
kvaliteedile.31 See avaldus muu hulgas leiva
tarbimises, nii eristusid musta ja valge leiva
sööjad. Selles kultuurikontekstis, kust vallutajad/kolonistid Liivimaale tulid, oli valge leib
alati rohkem hinnatud, seda peeti isandate
leivaks, luksuseks.32 Sama põhimõtet asuti
juurutama ka Eestis, tõsi küll, see kohtas
kohapeal tugevat vastupanu.
Niisamuti sõltus keskaja Euroopas isiku
sotsiaalsest positsioonist, kas ta sai igapäevaselt süüa pehmet leiba või tuli tal süüa kõva
leiba. Suurte isandate, samuti kloostrite
F. J. Wiedemann. Ehstnisch-deutsches Wörterbuch, v. 532–533.
E. Schubert. Essen und Trinken im Mittelalter, lk. 261.
27 Die Quellen des Rigischen Stadtrechts bis zum Jahr 1673 (= QRS). Hrsg. J. G. L. Napiersky. Riga, 1876,
lk. 198 §11.
28 E. Schubert. Essen und Trinken im Mittelalter, lk. 261.
29 Küllike Kaplinski nimetab kumpanie´d vennaskonnaks ja peab seda ennekõike tsunftidest varasemaks ja
ebapüsivaks organiseerumisvormiks, väites, et need tegutsesid peamiselt erialadel, kus olid ülekaalus mittesakslased. Vt. K. Kaplinski. Tallinna käsitöölised XIV sajandil. 1. kd. Tallinn, 1980, lk. 121. Selline käsitus näib
siiski liiga kitsas, nt. Tallinna linnaõiguse üks punkt annab põhjuse käsitada kumpanie´d kaubaühinguna. Vt.
Lübecki õiguse Tallinna koodeks 1282. Der Revaler Kodex des Lübischen Rechts. Toim. T. Kala. Tallinn, 1998,
§164. Ka ei olnud tingimata tegu ebapüsiva organisatsiooniga, nt. Uus-Pärnu kaupmeeste kumpanie tegutses
kindlalt üle sajandi. Riia ja Tallinna Mustpeade vennaskonnad, mida keskajal samuti nimetati kumpanie´ks,
on ühinguna tegutsenud tänapäevani.
30 1438. aasta skraas nimetavad Tallinna pagarid oma tsunfti ampt, kohati aga ka kumpenye, TLA, f. 190, n. 2, s.
281: Schragen 1438, l. 2; sama kohtab Tallinna kanepipunujate 1462. aasta skraas, vt. TLA, Ac 5: Schragenbuch
1402–1578, l. 16p, 17.
31 M. Montanari. Der Hunger und der Überfluss, lk. 102 jj.
32 12. sajandil hindas Aquitania William ühes oma luuletuses valget leiba sama suureks luksuseks, nagu oli pipar:
Leib oli valge ja vein hea ning pipart oli rikkalikult, vt. M. Montanari. Der Hunger und der Überfluss, lk. 65.
26
18 Tuna 4/2012
Inna Põltsam-Jürjo / „Hääleib”, „saajaleib”, „ißeleib” – Eesti leivakultuurist 13.–16. sajandil
majapidamises olid head leivaahjud, kus igapäevaselt küpsetati värsket leiba.33 Linnas oli
võimalik pagaritel samuti pea iga päev osta
värsket leiba. Vaestes peredes küpsetati leiba
pika aja peale ette ning söödi kõva leiba.
Etnograafia andmetel ei antudki mõnel pool
eesti taluperedes kokkuhoiu pärast perele
süüa värsket ja pehmet leiba, sest seda kulus
alati rohkem kui kõva leiba.34 Keskajal pidi
isiku sotsiaalse positsiooniga, tema kvaliteediga vastavuses olema ka see, kus ja kuidas
oli leib küpsetatud, kas korralikus või viletsas
ahjus, või siis hoopis raudplaadil, kuumal kivil
või kuumas tuhas.
13. sajandi vallutuse eelne Eesti ühiskond
ei olnud egalitaarne, sealgi eristusid teistest
paremad ja jõukamad. Sellega seoses tekib
küsimus: mis vahe oli paremate ja kehvemate
inimeste leival Eestis muinasajal? Mingi vahe
kindlasti oli, arvestades et rõivad ja söögilaud
olid tähtsad meediumid, mille kaudu oma
positsiooni ja võimu näidati ja rõhutati. Valget
leiba muistsed eestlased isandate leivaks enam
kui tõenäoliselt ei pidanud. Kas võis ehk olla,
et luksuseks oli puhtast rukkijahust küpsetatud kobe leib ehk hääleib? Niisamuti on huvitav küsimus, kus küpsetati Eesti ülikute majapidamiste tarvis leiba. Nende majapidamised
olid eeldatavasti suured ning igapäevaselt läks
vaja kaugelt rohkem leiba kui tavalises taluperes. Kas neil olid selleks otstarbeks suured
leivaahjud, milles sai korraga küpsetada suure
koguse leiba, või kasutati korraga mitut väiksemat ahju? Ühtlasi on huvipakkuv, kas ühiskonna eliidi tarvis olid leivaahjud, milles oli
võimalik küpsetada parema kvaliteediga leiba
kui lihtinimestele. 35 Arheoloogia andmed
nendele küsimustele ammendavat vastust ei
anna.36 Igatahes ei luba arheoloogiline materjal praeguse seisuga väita, et muinasajal oleks
Eestis kujunenud eriline, väljaspool elumaja
asunud leivaahi.37 Hapendatud taignast rukkileiva küpsetamine nõudis ühtlast ja kõrget
kuumust, mida ei olnud võimalik saavutada
algelises ahjus. Nii on vaieldamatu tõsiasi, et
leivaküpsetamine, samuti viljakuivatamine
mõjutasid otsustavalt ahjude arengut Eestis.
Pagarileib
Linnad tõid Eesti leivakultuuri uue taseme.
Millal täpselt esimesed pagarid linnades
tegutsema hakkasid, seda võib vaid oletada.
Igatahes peaksid nad olema ühed vanimad
ametimehed linnas. Pagarite tsunfti olemasolust on esimesena teada Tallinnast, u. aastast
1335.38 1438. aastast pärineb vanim Tallinna
pagariameti säilinud põhikiri. Linnapagarid
tõid Eesti leivakultuuri saksa traditsioonid,
saksa küpsetuskultuuri mõjud. Viimased tulid
koos Saksa linnadest saabunud meistritega.
Tallinna pagarite vanimas säilinud põhikirjas on selge sõnaga öeldud, et ükski
eestlane ei või selles ametis meistriks saada.39 Sakslaste eelistamist kohtab ka teiste
linnade raemäärustes. Näiteks Uus-Pärnu
kodanikemäärus sätestas, et keegi ei või
pruulida või küpsetada leiba (müügiks), kui
ta ei ole sakslane ja tal ei ole head korstnat
või roovialust.40 Sellega kindlustati, et leiva
valmistamises püsiksid kindlalt saksa tra-
33
Samas, lk 44.
A. Moora. Eesti talurahva vanem toit. II osa, lk. 162.
35 Muinasajal küpsetati Eestis leiba keris- või savivõlviga ahjus. Ain Lavi osutab, et sel ajal levinud paeseintega
ahjus koondus kuumus vaid ülaosa kerisekividesse ega salvestunud tulepesa ümbruses, mistõttu küpses leib
sellises ahjus ebaühtlaselt. Alles keskajal parandati ahjude ehitust. Vt. A. Lavi. Muinasaja lõpu külaehitised.
– Eesti aastal 1200. Koost. M. Mägi. Tallinn, 2003, lk. 153. Siit tekib intrigeeriv ja pooleldi naiivne küsimus:
kas tõesti sõid Eesti ülikud 11.–13. sajandil halvasti läbiküpsenud, nätsket leiba?
36 Ahjude kohta vt. lähemalt E. Tõnisson. Esiaja ahjud Eestis. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised
1981, nr. 1, lk. 43–56.
37 E. Tõnisson. Esiaja ahjud Eestis, lk. 53.
38 K. Kaplinski. Tallinna käsitöölised XIV sajandil, lk. 120.
39 TLA, f. 190, n. 2, s. 281, l. 1: Item so en schal neyn eeste in vnsem ampte synes sulues worden.
40 Pärnu linna ajaloo allikad 13.–16. sajandini. Quellen zur Geschichte der Stadt Pernau 13.–16. Jahrhundert
(=PA). Koost. I. Põltsam, A. Vunk. Pärnu, 2001, lk. 343 § 3, 4.
34
Tuna 4/2012 19
K Ä S I T L U S E D
ditsioonid. Tallinna raad määras, et pagarid küpsetaksid leiba saksa eeskujude järgi,
sellest tulenevalt valmistati linnas Lübecki
nisuleivakesi (Lubesche wegge), saksa moodi
(na der duitschen mannier) tuli küpsetada saia
ja kooke.41 Häid saksa meistreid polnud aga
alati võtta, vahel tuli neid Liivimaale lausa
meelitada. Nii kutsus Tallinna raad 1445. aastal Kölnist pagari ning võttis enda kanda tema
reisikulud.42 Saksa meistrite puudusel leidus
pagarite hulgas ikka ka mõni eesti soost meister. Neist on esimesena nimeliselt teada pagar
Ulles Tallinnas aastast 1343.43 Tallinna pagarite 1527. aasta skraa juurde on üles kirjutatud kümne sel ajal linnas tegutsenud meistri
nimed. Nende hulgas on ka üks mittesaksa,
s. o. eestlasest meister, de undeutsche Hans
Becker. 44 Võimalik, et eestlastest pagarid
teenindasid rohkem mittesaksa elanikkonda.
1550. aastal sai Tallinnas Hans de undudesche
becker soolase 10-margase trahvi mittesakslastele leiva küpsetamise eest (dat de vor de
undudeschen brot gebacket).45
Ranged normid kehtisid keskaja linnas nii
leiva kvaliteedi kui ka hinna suhtes. Kusjuures karistused normidele mittevastava leiva
müümise eest olid karmid. Tsunfti põhikirja
järgi tabas näiteks Tallinna pagareid esimesel
korral trahv 3 marka, teisel korral 5 marka
ning kolmandal korral aastaks ametist väljaarvamine.46 Huvipakkuvad on selles seoses
Tallinna trahvihärrade arveraamatud, mille
sissekannetest nähtub, et nii mõnigi kord
trahviti korraga peaaegu kõiki linna pagareid.
Näiteks 1544. aastal sai trahvi seitse pagarit.47
41
Ilmselt pääses karistuseta vaid üks pagar, sest
1533. aastal sätestas tsunfti põhikiri, et linnas
tohib ametit pidada kaheksa pagarmeistrit.48
Trahvihärrade arveraamatu järgi määrati
Tallinna pagaritele normidest mittekinnipidamise eest rahalisi karistusi regulaarselt, kas
aga rakendati ka ametist kõrvaldamist, on
ebaselge. Tundub, et sel juhul võinuks kergesti tekkida olukord, kus ametisse jäänuks
vaid paar pagarit terve linna peale. Küllaltki
kõnekas on siinkohal pagar Gotschalk´i karjääri algus Tallinna pagarmeistrina. Ta esineb
trahvihärrade arveraamatus esimest korda
1546. aasta novembris kui „uus pagar” (de
nie becker); teist korda määrati talle trahv
juba veebruaris 1547 ning kolmandat korda
kuu aega hiljem.49 Nii õnnestus tal värskelt
ametisse astununa kõigest viie kuu jooksul
saada kolm rahatrahvi, kuid ametist teda ilmselt siiski ei kõrvaldatud. Igatahes on päris
selge, et keskaja pagarmeister pidi korralikult rehkendust tundma, sest muidu poleks
ta suutnud rae seatud taksidele vastavat leiba
küpsetada ega üldse oma ametit pidada.
Saksa pagarmeistrite eelistamist keskaja
Liivimaa linnades võib käsitada ka kui n.-ö.
usalduse küsimust. Leiba kui kõige tähtsamat toitu lubati valmistama ainult usaldusväärseid isikuid. Varakeskaja maaisanda
majapidamises oli see, kes hoolitses isanda
ja tema pere leiva eest, isanda juures erilises usaldusseisundis.50 Leiva valmistamine,
eriti sõtkumine oli tõsine ja auväärne töö.
Varakeskaja Euroopast on teada, et leiba
on teinud naisperest kõige auväärsem. Näi-
TLA, Ac 5, l. 99p, 100.
P. Johansen, H. von zur Mühlen. Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Reval.
Köln, Wien, 1973, lk. 206.
43 Samas, lk. 205.
44 TLA, Ac 5, l. 97p.
45 TLA, Ad 41: Rechnungsbuch der Wettherren 1521–1570, l. 79p. Mispoolest see mittesakslastele küpsetatud
leib ettenähtud normidele ei vastanud, sissekandest ei selgu, kuid arvata võib, et asi puudutas leiva hinda.
46 TLA, Ac 5, l. 103.
47 TLA, Ad 41, l. 58.
48 TLA, Ac 5, l. 101.
49 TLA, Ad 41, l. 67p, 68, 68p.; 1515 trahviti pagar Hans Wiltfanck´i kolm korda ühe aasta jooksul, kuid nähtavasti
ei pidanud temagi aastaks ametist loobuma (TLA, f. 230, n. 1, s. Aa 4a: Buch der Wettherren 1394–1521, l.
88, 89). Tegu on veel selle poolest tähelepanuväärse pagariga, et tema küpsetas leiba Tallinna raele. Vt. TLA,
f. 230, n. 1, s. Ad. 32: Städtische Kämmerei-Rechnungen 1507–1533, l. 226p.
50 E. Schubert. Essen und Trinken im Mittelalter, lk. 84.
42
20 Tuna 4/2012
Inna Põltsam-Jürjo / „Hääleib”, „saajaleib”, „ißeleib” – Eesti leivakultuurist 13.–16. sajandil
teks inglise „lady” tuleb vanast anglosaksi
sõnast hlaefdige – leivasõtkuja; majaisand on
aga hlaeford – leivahoidja, leivaisand, millest
tuleneb sõna „lord”.51 Ka eestlased on leivategemisse suhtunud lugupidamisega, näiteks
ei sõtkunud abielunaised leiba kunagi palja
peaga. 52 Sakslaste ja saksa traditsioonide
eelistamises pagaritöös oli muu hulgas tähtis
asjaolu, et sakslane olemine tähendas keskaja
Liivimaal, eriti 14. sajandi keskpaigast peale,
nii kõrgemat sotsiaalset positsiooni kui ka
isiku nii-öelda kõrgemat kvaliteeti. Viimasega
pidi vastavuses olema ka isiku toit. Seega, kui
mingi toit kandis määratlust „saksa”, siis oli
see selge märk kõrgest kvaliteedist. Näiteks
kui Tallinna allikates mainitakse saksa jahu
(dat dutsche mehl),53 siis on see võimalik viide
jahu päritolule, aga päris kindel osutus jahu
kõrgele kvaliteedile. Selle vastandiks oli „mittesaksa”, mis märgistas eesti (või liivi, läti)
päritolu ning oli ühtlasi midagi vähem hinnatut, vähem väärtuslikku.
Arusaamist, et linnapagarite küpsetatud leib on midagi erilisemat ja paremat kui
kodus küpsetatu, kohtab üle keskaja Euroopa.54 Aja jooksul võtsid selle teadmise omaks
ka eestlased. F. J. Wiedemanni sõnaraamatu
andmetel eristati eesti keeles pagari- ja pereleiba, nendest viimane tähistas seejuures
koredat leiba.55 Linnaleiva ja -saia kõrgelt
väärtustamisele pandi Eestis alus juba keskajal. Pagari- või linnaleiva eripäraks oli keskajal muu hulgas selle eriline kuju ja suurus
resp. väiksus. Tavapärasele ümmargusele leivale lisandusid kolmnurksed ja kiilukujulised.
Erinevus oli küllap ka leiva maitses, ehkki
selle kohta on raske midagi konkreetset esile
tuua. Teadaolevalt maitsestasid Eesti linnapagarid leiba peamiselt soolaga, harvemini
tulevad ette kaneel või aedköömen.56 Samas,
Eesti taluleivale ei lisatud 19. sajandilgi veel
igal pool soola.57 Pagarileivad pidid olema
märgistatud, seda nõudis ameti põhikiri
(schal eyn juwelk syn brot tekenen).58 Pagarid
märgistasid leibu oma pere- või meistrimärkidega, et nende toodang oleks äratuntav.
Ka Eesti taluperenaised märgistasid oma leiba.59 Selleks kasutati õue- või muid märke,
sh. maagilisi märke, nagu viiskand või rist.
Leiva märgistamisel oli mitu eesmärki, nii
sai vahet teha erinevate tegude leival, kaitsta
leiba kurja nõu eest, samuti aidata vajadusel
oma pere leiba ära tunda.
Leivaküpsetamine nõudis korralikke ahje
ja korstnaid. Linnapagarid ilma nendeta
oma ametit pidada ei saanud. Korralik ahi
ja korsten kui ametitegevuse eeltingimused
ühendasid pagareid pruulijatega, ka viimased vajasid pruulimiseks head ahju. Samas
oli pagarite ja pruulijate vahel side ka teisel
põhjusel. Nimelt saab leivatainast hapendada
juuretisega, kuid taigna kergitamiseks kasutati juba ammustel aegadel ka õllepärmi. Nii
kirjeldab 1. sajandil p. Kr. Plinius, et Gallias
ja Hispaanias tehti jooki, mille vahtu tarvitati
kääritamiseks, ja seetõttu oli seal leib kergem
kui kusagil mujal.60 Saksa „leib” Brot on seotud verbiga, mida kasutatakse õllekäärimise
kohta: brauen. Ka eestlased pidid odra-,
rukki- ja jämedast nisujahust taina õllepärmiga kergitamist tundma juba üsna ammustest aegadest, arvestades, et õlu on eestlaste
põline jook.61 Etnograafia andmed 18.–19.
sajandi Eesti kohta näitavad, et õllepärmiga
51
A. Moora. Eesti talurahva vanem toit. II osa, lk. 171; vt. ka E. Schubert. Essen und Trinken im Mittelalter,
lk. 84.
52 A. Moora. Eesti talurahva vanem toit. II osa, lk. 170–171.
53 P. Johansen, H. von zur Mühlen. Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Reval, lk.
208–209.
54 Vt. E. Schubert. Essen und Trinken im Mittelalter, lk. 86–88.
55 F. J. Wiedemann. Ehstnisch-deutsches Wörterbuch, v. 533.
56 TLA, Ad 32, 46p, 173, 252.
57 A. Moora. Eesti talurahva vanem toit. II osa, lk. 171–172.
58 TLA, f. 190, n.2, s. 281, l. 3.
59 Vt. lähemalt A. Moora. Eesti talurahva vanem toit. II osa, lk. 176, 178.
60 Samas, lk. 112–113, 147–148.
61 Samas, lk. 112.
Tuna 4/2012 21
K Ä S I T L U S E D
kergitatud tainast tehti taluperes küpsetisi
tähtpäevadeks, kuivõrd siis oli õlut rohkem
käes. Pärmiga kergitatud leiba tehti talus ka
sel juhul, kui igapäevane hapendatud leib sai
otsa enne, kui uus tegu valmis, seda nimetati siis hädaleivaks.62 Pole põhjust kahelda,
et keskajal kergitasid eestlased leivatainast
peamiselt juuretisega. Kuidas Eesti linnapagarid sel ajal oma leiba kergitasid, selle
kohta otseseid andmeid pole. Tõenäoliselt
kasutasid nad nii juuretist kui ka õllepärmi.
Saksa linnades tarvitasid pagarid vähemasti
hiliskeskajal laialdaselt õllepärmi, 63 mida
läks vaja eriti nisujahust leiva valmistamisel.
Pärmi saadi õlleteo ülejäägist. 64 Seepärast
on mõistetav, et pärmi leidus eelkõige õllepruulijatel. Näiteks oli Augsburgi pruulijatele
pärmikeetmine ja müümine tähtis privileeg
ning oluline sissetulekuallikas.65 16. sajandi
keskpaigas puhkes seal pagarite ja pruulijate vahel koguni nn. pärmisõda. Nimelt ei
olnud pagarid rahul, et neid kohustati ostma
õllepärmi ainult linna pruulijatelt, sest see
oli nende arvates halva kvaliteediga ja üleliia kõrge hinnaga.66 Kas ja kuidas Eesti linnapagarid keskajal õllepärmi hankisid, selle
kohta ei ole otseselt midagi teada. Tallinna
Suurgildi peoarvetest nähtub, et õllepruulimise n.-ö. kõrval- või jääkproduktid müüdi
maha.67 Ei saa välistada, et see läks osaliselt
pagarite vajadusteks. Üks ilmselt 16. sajandi
teise poole Tallinnast pärit arve näitab, et leivateo kulude hulka kuulus peale küttepuude
ja soola ostmise ka pärmi hankimine.68
62
Peamised leivasordid
Linnapagarid küpsetasid keskajal Eestis leiba
nii nisust kui ka rukkist. Kuigi nisu kasvatati
Eestis vähe, oli ühiskonna eliidile tarvis valget
leiba. Isandad ja muidu auväärsed isikud vajasid seda vähemasti pidusöögiks. Nii näiteks ei
puudunud Tallinna gildijootude ajal pidulaualt
kunagi nisuleib, samas pakuti aga ka rukki- või
rukkipeenleiba ning mõnikord osteti pidusöögiks isegi rukkijahu,69 aga mida täpsemalt kokk
sellest küpsetas, jääb teadmata.
Kõige levinumad nisujahust tooted keskaja Liivimaa linnades olid väikesed kiilukujulised leivakesed: wegge´d. Võrreldes rukki- või
segajahust küpsetatud leivaga, olid nisuleivad
palju väiksemad. 15. sajandist pärit Tallinna
raemääruse järgi pidid kaks wegge´t, juhul kui
üks last nisu maksab 48 marka, kaaluma 10
loodi.70 See teeb ühe saiakese kaaluks kõigest
u. 65 g. Nisu hinna langedes leivakese kaal
kasvas, seega kui last nisu maksis 12 marka,
pidi üks leivake kaaluma u. 260 g.71 Keskajal
oli nimelt tava muuta viljahinna tõustes (või
langedes) mitte leiva hinda, vaid kaalu.72 14.
sajandil oli viljahind kohati nii soodne, et
wegge kaalus üle 300 g.73 1548. (1544?) aastast
hakati Tallinnas küpsetama poolekillingilisi
nisuleivakesi, mis pidid olema n.-ö. tavalistest
kolm korda raskemad.74
Linnapagarite teine põhiline leivasort oli
nn. peenleib – schonroggen. Tallinna pagarite
16. sajandi põhikirja järgi küpsetati neid nisuja rukkijahust, vahekorras 1:2.75 Samas, 14.
Samas, lk. 119.
E. Schubert. Essen und Trinken im Mittelalter, lk. 84.
64 Pärmi valmistamise ja kasutamise kohta eestlastel vt. lähemalt A. Moora. Eesti talurahva vanem toit. II osa,
lk. 73–74. Lõuna-Eestis oli pärmi algupärane nimetus sepp. Tuletis sellest on sepik, s. o. pärmiga kergitatud
jämedast odra- või nisujahust leib. Pole teada, et keskajal oleks tuntud sõna „sepik”.
65 B. Roeck. Bäcker, Brot und Getreide in Augsburg. Sigmaringen, 1987, lk. 173.
66 Samas, lk. 173–174.
67 TLA, f 191, n 2, s 15: Rechnungen und Brüderverzeichnisse der Grosse Gilde zu Reval 1509–1543, l. 54.
68 TLA, f. 230, n. 1. s. Bf 2: Ordnungen und Supliken in Sachen der Bäckeramptes 1544–1698, l. 22p: Küttepuud
2 marka, veel nisu jahvatamine 1 mark, sõelumine 18 killingit, pagarile soola ja pärmi eest 18 killingit.
69 Vt. I. Põltsam. Söömine-joomine keskaegses Tallinnas, lk. 88, 89.
70 TLA, f. 230, n.1, s. Aa 123: Legislatio vp des brotes wycht, l. 1.; 1 last = ca 2000 kg.
71 TLA, Aa 123, l. 2.
72 Vt. lähemalt I. Põltsam. Söömine-joomine keskaegses Tallinnas, lk. 33–34.
73 Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch (=UB) 3: 1368–1393. Hrsg. F. G. von Bunge. Reval, 1857,
nr. MCLXVI.
74 TLA, Ac 5, l. 102.
75 TLA, Ac 5, l. 99p.
63
22 Tuna 4/2012
Inna Põltsam-Jürjo / „Hääleib”, „saajaleib”, „ißeleib” – Eesti leivakultuurist 13.–16. sajandil
ja 15. sajandi andmete põhjal küpsetati neid
ainult rukkijahust.76 Nimelt sellest ajast pärit
Tallinna rae määrustes leiva kaalu vastavuse
kohta vilja hinnaga on peenleiva kaal seatud
sõltuvaks ainult rukki hinnast. Ka alamsaksa
sõnaraamatus on schonroggen peenest, s. o.
sõelutud rukkijahust küpsetatud kolmnurkne
leib.77 Seda tähelepanuväärsem on Tallinnas
16. sajandil toimunud peenleiva n.-ö. õilistamine 1/3 nisujahuga. Ka peenleivad olid
suhteliselt väikesed. Tallinna raemäärus 15.
sajandist sätestas, et kui rukis maksis 48
marka üks last, siis pidi üks peenleib kaaluma
10 loodi ehk u. 130 g.78 Kui rukki hind langenuks aga 12 margani, siis pidanuks üks peenleib kaaluma u. 520 g.79 14. sajandil on peenleib kaalunud ka üle 800 g.80 Kui 15. sajandil
olid nisuleivad Tallinnas poole väiksemad kui
rukkipeenleivad, siis 14. sajandil oli vahe isegi
ligi 2,5-kordne. Kuigi teistest Eesti linnadest
pole keskajast eriti palju teateid pagaritoodete sortimendi kohta, siis nisu- ja peeneleiba
kohtab ometi igal pool.
Keskaja jooksul küpsetuskunst Eesti linnades arenes, selle tunnistuseks on leiva- ja
saiasortide mitmekesistumine. Peenest nisujahust küpsetasid linnapagarid prantssaiu.
Prantssaia alamsaksakeelne nimetus semmel
tuleneb ladina similia´st, mis keskajal märkis
isandate lauale mõeldud parimast nisujahust
pagaritoodet.81 Arvatavasti 16. sajandi teisest
poolest pärit arve järgi kaalusid väiksemad
prantssaiad u. 260 g ja suuremad u. 520 g.82
Allikates esineb veel stakelwegge, mis peaks
tähistama teravaservset nisuleiba. 83 Eesti
linnapagarid küpsetasid ka kringleid, piparkooke, kooke jm. saiatooteid. Tallinna pagariameti põhikirja järgi eristati 16. sajandil
peenest valgest jahust saia ja kooke küpsetavaid ning tavalist leiba valmistavaid pagareid.
1527. aastal määrati nimelt, et need Tallinna
pagarid, kes küpsetavad prantssaiu ja kooke
saksa moodi, ei tohi küpsetada peenleiba ja
nisuleivakesi.84 Selles nõudmises võib juba
näha varaseid märke saia- ja koogipagarite
eraldumisest tavalistest pagaritest. Tegu oli
ilmselt laiema nähtusega, mis ei piirdunud
ainult suurte linnadega. Nii on 1520. aastatel Keila kiriku vöörmündrite arveraamatus
mainitud saiapagarit (sayabecker, saygebeker),
teadaolevalt on tegu selle sõna vanima kirjaliku jäädvustusega.85 Sõna sai tuleb eesti keeles arvatavasti nimetusest saialeib, mis algselt
tähendas saajaleiba (s. o. pulmaleiba).86 Saiatoodete valmistamiseks oli vaja nii keskajal
Eestis suhteliselt haruldast nisu kui ka head
ja kvaliteetset jahu. Sugugi mitte igas veskis
ei saanud jahvatada head nisujahu.87
Huvipakkuvat informatsiooni leivavalmistamise kohta annab üks Tallinna Linnaarhiivis
leiduv dateerimata, kuid ilmselt 16. sajandi
teisest poolest pärit dokument. 88 Tegu on
arvega, mis kajastab mitut sorti leiva küpsetamise kulusid. Pole teada, kes ja mis eesmärgil
selle koostas. Leivasortidest on dokumendis
mainitud nisuleivakesi (wegge), prantssaia
(semmel), samuti segajahust küpsetatud leiba.
Tähelepanu väärib, et selle arve järgi jahvatati nisujahu käsikivil, mitte veskis.89 Samas
leidub seal märge, et vesiveski jahvatab pee-
76
UB 3, nr. MCLXVI; TLA, Aa 123, l. 2–3p.
Vt. A. Lübben. Mittelniederdeutsches Handwörterbuch. Darmstadt, 1989, lk. 332.
78 TLA, Aa 123, l. 2.
79 TLA, Aa 123, l. 3p.
80 UB 3, nr. MCLXVI.
81 E. Schubert. Essen und Trinken im Mittelalter, lk. 84.
82 TLA, Bf 2, l. 22.
83 I. Põltsam. Söömine-joomine keskaegses Tallinnas, lk. 33.
84 TLA, Ac 5, l. 100.
85 Keila kirikuvöörmündrite arveraamat (1472–1553). Das Rechnungsbuch der Kegelschen Kirchenvormünder.
Toim. P. Johansen. Tallinn, 1926, lk. 38, 40.
86 Eesti etümoloogiasõnaraamat, lk. 457.
87 Nt. 17. sajandil on Tallinna pagarid kurtnud, et maaveskites jahvatatud nisujahu on ebaühtlane ja jäme. Vt.
A. Moora. Eesti talurahva vanem toit. II osa, lk. 120.
88 TLA, f 230, n. 1, s. Bf 2, l. 22, 22p.
89 … livlendischen sommerweten laten vp der handt moelen malen, TLA, Bf 2, l. 22.
77
Tuna 4/2012 23
K Ä S I T L U S E D
nemat jahu.90 Pärast jahvatamist saiajahu sõeluti ning sellest eraldati kliid (klie), viimaseid
arvestati ca 1/3 kogusest.91 Saadud kliidele
lisati juurde rukkijahu ning küpsetati sellest
1,7–2-kiloseid leivapätse, need olid nähtavasti mõeldud lihtrahvale. Võrdluseks olgu
öeldud, et Eesti talupojad küpsetasid oma
argipäevase leiva veel 19. sajandil sõelumata
jahust, s. o. koos purustatud keedega. Nimelt
ei olnud sel ajal mitte kõigis maaveskites jahu
sõelumist ning seda tuli kodus ise teha.92 Püülivaltsid tulid Eestis maaveskitesse üldisemalt
alles 19.-20. sajandi vahetusel.93
Kuigi osa linnapagareid keskendus kallimate nisutoodete küpsetamisele, olid rukkijahust tooted Liivimaa linnades samuti tähtsal
kohal. Rukkijahust on küpsetatud mitmeid
erinevaid leivasorte, juba 14. sajandil eristati
rukkileibade puhul peenest ja paremast jahust
leiba ning jämedast jahust küpsetatud koredat leiba. Kui koredat leiba küpsetati suhteliselt suurtes pätsides, siis peenleib oli alati
väiksem. Rukkijahust küpsetati laual taldriku
asemel tarvitatud leiba (schottelbrot), niisamuti kuivikuid (tweback), mida osteti-müüdi
tünnikaupa. Jämedast rukkijahust küpsetati
nn. koredat laualeiba ehk spysebrot´i. 15.
sajandist pärit Tallinna rae määruse järgi võis
spysebrot olenevalt rukki hinnast kaaluda 15
loodist (195 g) kuni 60 loodini (780 g).94 14.
sajandil on Tallinnas küpsetatud jämedast
jahust rukkileiba suhteliselt suurte, u. 2,5 kg
kaaluvate pätsidena.95 Rukkijahu oli nisujahust odavam, seega sai küpsetada ja müüa
suuremaid leibu, ilma et nende tükihind
90
oleks muutunud tarbija jaoks liiga kõrgeks.
Ka suurte rukkileibade kaal pidi varieeruma
sõltuvalt rukki hinnast, s. t. mida kallim oli
vili, seda väiksemaid leivapätse müüdi. 1578.
aasta näljaajast on Tallinnast teateid 4 naela,
s. o. u. 1,7 kg kaaluvatest rukkileibadest.96
16.–17. sajandil Augsburgis tahtsid pagarid
kallil ajal küpsetada pigem suuri leibu, sest
väiksed leivakesed nõudsid nende sõnul „rohkem aega, vaeva ja kulutusi”.97 Näiteks kulus
suurte leibade küpsetamisel vähem küttepuid.
Augsburgi raad seevastu tahtis, et kallil ajal
küpsetataks väiksemaid ning sellest tulenevalt
madalama tükihinnaga leivasorte.98
Võrreldes taluleivaga oli linnaleib keskajal
Eestis ilmselt tunduvalt väiksem, etnograafia
andmetel küpsetati näiteks 18.–19. sajandil
talus 5–12 kg kaaluvaid leivapätse. 99 Eriti
taluperes ei olnud lihtsalt otstarbekas küpsetada väga väikseid leivapätse. Teine lugu oli
keskajal eesti talupoegadelt vakupeoks nõutud leibadega – arvestades nende suurt kogust
(nt. Lihula vakustest laekus kokku 1350, Saaremõisas 1600 leiba), ei olnud kindlasti tegu
suurte mitmekiloste pätsidega. Aliise Moora
pakub koguni, et tegu võis olla õllepärmiga
kergitatud kakkudega.100 Isegi kui need leivad olid väikesed, on ikkagi ebatõenäoline, et
kogu leib söödi ära vakupeol.101 Pidusöögist
üle jäänud leibu pidi olema võimalik pikaajalisemalt säilitada, üks võimalus on, et nendest
tehti kuivikuid.
Eesti talupojad sõid keskajal kindlalt rukkileiba. Linnas hoidsid nõudlust rukkileiva
järele kõrgel eelkõige eestlased jt. mittesaks-
Wen idt ouerst kleiner gemalen edder sunderlick vp der waterkunst, solde idt mher gegeuen hebben., TLA, Bf 2,
l. 22.
91 Nhu is de olde reckenschop dat idt 1/3 werdt in de klien gerekent …., TLA, Bf 2, l. 22p. Kliid on püüli valmistamisel eraldatud seemnekestad. Kliid sisaldavad rohkesti B-rühma vitamiine ja mineraalsooli, samas ka
raskesti omastatavat kestainet.
92 A. Moora. Eesti talurahva vanem toit. II osa, lk. 153.
93 Samas, lk. 121.
94 TLA, Aa 123, l. 4–5.
95 UB 3, nr. MCLXVI.
96 Johansen, v. zur Mühlen, lk. 207.
97 B. Roeck. Bäcker. Brot und Getreide in Augsburg, lk 153.
98 Samas, lk. 152, 153.
99 A. Moora. Eesti talurahva vanem toit. II osa Moora, lk. 163.
100 Samas, lk. 163.
101 Isegi kui võtta ühe leiva kaaluks kõigest 200 g, saadi nt. Lihula vakustest ikkagi kokku ca 300 kg rukkileiba.
24 Tuna 4/2012
Inna Põltsam-Jürjo / „Hääleib”, „saajaleib”, „ißeleib” – Eesti leivakultuurist 13.–16. sajandil
lased. See rukkileiva hindamine oli tugevalt
kinni kohalikes oludes ja traditsioonides.
Nisu kasvatati Eestis vähe, see oli haruldane
ning lõpuks tuli kõigil selle tõsiasjaga lihtsalt
leppida. Nisu ja nisuleiva erilisusest ja haruldusest annab tunnistust nisu väike osakaal
talupoegade koormistes. Tähelepanu väärib
näiteks, et 15. sajandil Eesti ala ordulinnustes
tehtud inventuuri põhjal ei kuulunud linnuste
moonavarude hulka mitte kunagi nisu, 102
mõnel pool on mainitud küll jahu, kuid sellegi puhul on suure tõenäosusega tegu rukkijahuga. Et nisu oli haruldus, seda näitavad
muu hulgas Tallinna kodanike varandusinventarid, kus võib toiduvarude hulgast leida küll
linnaseid, rukist, kaera, otra ja isegi odrajahu,
nisu aga üliharva. Lõunapoolse Euroopa leivakultuur oli selles osas hoopis teisel alusel,
seal ei peetud rukist kunagi nii täisväärtuslikuks leivaviljaks kui nisu. Sellegipoolest oli
rukis sealgi oluline kui vaese inimese leivavili.
Nisuleiba peeti mitte ainult peenemaks, vaid
ka rohkem kõhtu täitvaks kui musta leiba.
Tõepoolest sisaldab nisuleib rohkelt süsivesikuid, jämedama sordi jahust leiva kalorsus on
väiksem, kuid selles leidub rohkem mineraalaineid, vitamiine, asendamatuid aminohappeid. Keskaja leivasööja oma eelistustes seda
aspekti mõistagi silmas ei pidanud. Huvitavad andmed pärinevad 17. sajandi alguse
Augsburgist, kus ühe kallinemislaine ajal
keelati pagaritel rukkijahust väikseid kukleid
(rögglen) küpsetada. Põhjenduseks toodi, et
neid kukleid süüakse õlle juurde ning need
mitte ei leevenda nälga, vaid pigem tekitavad
isu. Seepärast pidas linnaraad vajalikuks vilja
kokku hoida ning mitte lubada küpsetada
rukkikukleid.103 Rukkijahu vähesust üritati
Augsburgis leevendada veel segajahu kasu-
tamisega, näiteks lisati sellele odra-, harvem
kaerajahu.104
Üks huvipakkuv teade pärineb Tallinna
ordulinnuse 1488. aasta inventariseerimisprotokollist, kui mainitakse odraleiba: „Ja
seal räägiti meile odraleivast.” (Und do
wart uns gesaget von gersten brothe.)105 Seda
nappi teadet võib tõlgendada mitut moodi,
muu hulgas võib see tähendada, et orduvennad sõid vahel odraleiba. Võib-olla oli
nisu puudusel odraleib neile n.-ö. maiuspalaks? Näiteks eestlastel on jämedast odravõi nisujahust õllepärmiga kergitatud leib
olnud pidulaua leib.106 Kuid võib ka küsida,
kas jutt käis nimetatud juhul üldse inimestele mõeldud leivast. Nimelt ei olnud leib
keskajal mitte ainult inimeste põhitoit. Kirjeldades Liivimaa mõisnike pillavat eluviisi,
annab kroonik Balthasar Russow teada: „Ja
mõned neist kiitlesid: neil olevat nii palju
koeri ja hurti, et neil nende jaoks aastas kuus
või seitse sälitist vilja läheb.”107 Selles seoses
on huvipakkuvad 1590. aastatest pärinevad
Padise kloostris resideerinud ja samanimelist
mõisalääni juhtinud foogtide arveraamatud.
Nende järgi eraldati karja- ja jahikoerte toitmiseks odrajahu, et küpsetada koertele leiba
(garsten mhell zu brode).108 Mispoolest karjakoerte odraleib erines inimeste omast, sellele
allikad paraku vastust ei anna.
Leib toidulaual
Leib oli keskajal põhitoit, seepärast oli kaetud laual alati ka leib, peente kommete järgi
oli leib sööja vasakul käel, paremal asusid
peeker ja nuga.109 Vanas eesti keeles tähendas ütlemine leib on väljas, et laud on kae-
102
Liv-, Est und Kurländisches Urkundenbuch. Philipp Schwartz, Hg. Bd. XI: 1450–1459. Riga, Moskau, 1905,
nr. 160; vrd. M. Biskup. Saksa Ordu linnuste visitatsioon Liivimaal 1488. aastal. ― Eesti NSV Teaduste
Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused 1985, nr. 34/3. Tlk. E. Tarvel, lk. 283–286.
103 B. Roeck. Bäcker, Brot und Getreide in Augsburg, lk. 152.
104 Samas, lk. 152.
105 M. Biskup. Saksa Ordu linnuste visitatsioon Liivimaal 1488. aastal, lk. 285, 283.
106 A. Moora. Eesti talurahva vanem toit. II osa, lk. 120.
107 B. Russow. Chronica der Prouintz Lyfflandt, lk. 44. Kasutatud Dagmar ja Hermann Stocki tõlget, vt.
B. Russow. Liivimaa kroonika, lk. 90.
108 Riksarkivet Stockholm (=SRA), Kammararkivet, Baltiska fogderäkenskaper, F. 375 (Padis), volym 57–58.
109 N. Elias. Über den Prozess der Zivilisation. Bd. I, Basel, 1939, lk. 117, 110–118.
Tuna 4/2012 25
K Ä S I T L U S E D
tud.110 Keskajal täitis leivaviil laual mõnikord
isegi taldriku osa. Osa tolle aja leivasorte olid
väikesed, neid polnud tarvis viiludeks lõigata. Kuid kui tegu oli suure leivaga, oli vaja
leiba lahti lõigata. Leiva lõikamine oli tähtis
toiming. Etnograafia andmetel ei lõiganud
eestlased seda mitte lauale toetudes, vaid
lõikaja hoidis seda vasaku käega vastu rinda
ning paremaga lõikas, kusjuures särgi või vesti
kaitseks ei olnud tal midagi ees.111 Väärib
tähelepanu, et keskaja Euroopas levinud lauakommete õpetustes jällegi keelatakse lõigata
leiba vastu rinda surudes.112 Saksa ajaloolane
Ernst Schubert toob põhjuseks, et keskajal
küpsetati leib tugevalt läbi, mistõttu oli see
kõva ja raskesti lõigatav.113 Võimalik, et eestlased valmistasid ja sõid suhteliselt pehmet
leiba, mistõttu neil ei kujunenud keeldu leiba
vastu rinda surudes lahti lõigata. Pidulauas
söödi keskajal üldiselt ikka värsket leiba, kuid
kahtlane, kas see oli nii värske, et oli veel soe.
Huvitavat informatsiooni pakuvad sooja leiva
söömise kohta Tallinna ja Riia raemäärused.
Nimelt pärineb Tallinnast ilmselt 15. sajandi
esimesest poolest luksusmäärus, mis keelab
igasuguse kostitamise kuumade nisuleivakestega enne pulmapidu (nyne koste doen mit
heten weggen vor der blytschop).114 Samasugune
komme oli levinud ka teistes Liivimaa linnades, nii keelas Riia raad 1502. aastal peigmehel saata pruudile kostituseks havisid, õlut ja
kuumi nisuleivakesi (hete wegge).115 Kuumade
nisuleivakeste (kuklite) söömine oli levinud
ka Põhja-Saksa linnades, kus neid söödi sageli
piima või koorega.116
Leib tuli keskajal raskelt kätte, seda ei
saanud raisata. Söödi ka kõvaks läinud leiba
110
Üks Tallinna vanemaid luksusmäärusi (15. sajandi
esimesest poolest), milles keelatakse kostitamine
kuumade nisuleivakestega enne pulmapidu.
Foto: E. Sestverk. TLA, f. 230, n. 1, s. Bs7, l. 3
või siis kasutati seda ära toidutegemisel.
Keskaja kokaraamatud soovitavad riivitud
röstitud leiba soustide koostisesse, aedviljatoitudesse, niisamuti saia liharoogade täidiseks. Just vedelad toidud (supid, soustid),
aga ka joogid (õlu, vein jm.) andsid võimaluse
kõva leiba pehmendada ja paremini söödavaks muuta. Ühe väga vana ja algelise toidu
F. J. Wiedemann. Ehstnisch-deutsches Wörterbuch, v. 532.
A. Moora. Eesti talurahva vanem toit. II osa, lk.182.
112 E. Schubert. Essen und Trinken im Mittelalter, lk. 84.
113 Samas, lk. 84.
114 TLA, f. 230, n. 1, B.s. 7: Kleider-, Hochzeits-, Begräbnis- u.s.w. Ordnungen 1497–1738, l. 3. vrd. W. Stieda.
Eine Revaler Rathsverordnung wider Luxus bei Hochzeiten. – Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands.
Bd. III. Reval, 1887, lk. 78–88. 16. sajandi Tallinna luksusmäärustes korratakse kostitamise keeldu, kuid ei
mainita enam otseselt kuumi nisuleivakesi, vt. TLA, Bs 7, l 45: nenen wyn edder wegge [– – –] tho senden; vrd.
E. Pabst. Beiträge zur Sittengeschichte Revals. – Archiv für die Geschichte Liv-, Esth- und Kurlands. Hrsg.
F. G. v. Bunge. Bd. I. Dorpat, 1842, lk. 208–209.
115 Monumenta Livoniae Antique. Bd. 4. Hrsg. v. C. E. Napiersky. Riga, Leipzig, 1844, nr. 148, lk. ccliii.
116 A. Mänd. Pidustused keskaegse Liivimaa linnades. 1350–1550. Tallinna Linnaarhiivi toimetised nr. 7. Tallinn,
2004, lk. 339.
111
26 Tuna 4/2012
Inna Põltsam-Jürjo / „Hääleib”, „saajaleib”, „ißeleib” – Eesti leivakultuurist 13.–16. sajandil
tegemiseks võeti valmis toiduvarud, tükeldati need ja n.-ö. värskendati mugavamaks
söömiseks.117 Näiteks murti kõvaks läinud
leib peenteks tükkideks, hautati see võis või
rasvas, või siis keedeti või leotati vee, piima,
õlle, kalja või taariga. Selline pudiks tehtud
toit leivast oli eriti sobilik lastele ja vanadele.
Koos erinevate lisanditega valmistatud pudi
pakkusid vanad eestlased isegi pidulauas.118
Eestist ei ole keskajast säilinud toiduretsepte, heal juhul on teada mõnede roogade
nimetused. Üks lihtne leivaroog esineb allikates seoses Liivmaa seisuste kogunemistega. Nimelt 1525. aastal läbirääkimistel,
kus osalesid Liivimaa ordumeister ning Tallinna linna ja Harju-Viru vasallide esindajad,
pakuti rasvas küpsetatud ja röstitud leivaviile
(molligen), mille juurde serveeriti ka vürtse ja
veini.119 Eriti põnevad on sellised road, kus
said kokku „kuiv” ja „vedel” leib, s. o. leib
ja õlu. Põhja-Saksamaal oli keskajal levinud
komme süüa hommikusöögiks õllesuppi,
milles tavatseti pehmendada kõvaksläinud
leiba.120 Võib kindel olla, et Põhja-Saksa aladelt Liivimaa linnadesse elama asunud sakslased ei unustanud seda kommet ka oma uues
elupaigas. Etnograafia andmetel valmistasid
eestlased 18.–19. sajandil õllest ja leivast õllesuppi, mida nimetati olenevalt piirkonnast
kas soeõlu või peergas (sks. Bierkäse).121 Selle
tegemiseks lisati soojaks aetud õllele piima ja
leivatükke ning maitsestati. Kui kaugele ajas
tagasi sellise õllesupi valmistamise traditsioon
ulatub, pole teada. Samas on päris kindel, et
vähemasti juba keskajal olid road „vedelast”
ja „kuivast” leivast eestlastele tuntud.
leiva, selle saamise, valmistamise ja jaotamise
ümber. Seega on leivaajalugu midagi palju
enamat kui pelgalt peatükk toiduajaloost.
Juba enne 13. sajandit oli eestlastel kujunenud
austav ja eriline suhtumine leiba, kuid keskajal
leiva tähtsus, tema sümboolne tähendus kasvas
veelgi. Nagu näitavad erinevad allikad, oli keskaja inimeste keel, mõtlemine, üldse kogu nende
elu äärmiselt leivakeskne, seda nii Euroopas
kui ka Eestis. Leib tähistas inimese jaoks kõike
elutähtsat, see ei olnud mitte ainult põhitoit,
vaid ka toidu, toimetuleku ja heaolu sümbol.
13. sajandi Saksa-Skandinaavia vallutus
tõi Eesti leivakultuuri uued impulsid. Esialgu
hakati peamiselt linnades valmistama saksa
eeskujude järgi uusi leiva- ja saiasorte, samuti
seati leivamüügil sisse kindel hinnapoliitika.
Linnas leivaküpsetamine professionaliseerus
ning saavutas uue taseme, mitmekesistus leivaja saiasortide hulk, 16. sajandil sai alguse leivaja saiapagarite järk-järguline eraldumine. Aja
jooksul hakkasid linna leivakultuuri mõjud
puudutama ka külaelanikke. Sellegipoolest
jäi Eestis rahva põhitoiduna kindlalt püsima
hapendatud rukkileib. Veelgi enam, rukkileiva
positsioon oli kohalikus traditsioonis sedavõrd
tugev, et hakkas määrama ka Liivimaale elama
asunud sakslaste toitumistavasid.
Artikkel on valminud sihtteema SF0130038s09
ja Eesti Teadusfondi grandi 9419 raames.
Inna Põltsam-Jürjo
(1969)
Lõpetanud 1992. a. Tartu Ülikooli. 2008. a. aja-
Kokkuvõtteks
Keskaja inimese igapäeva- ja sotsiaalelu ning
majanduslik tegevus olid tihedalt koondunud
loodoktor. Alates 1993. aastast Ajaloo Instituudi teadur. Peamine uurimisvaldkond: kesk- ja
varase uusaja linnaajalugu. Tegelenud ka Eesti
vanema ajaloo allikate publitseerimisega.
117
A. Moora. Eesti talurahva vanem toit. II osa, lk. 99.
A. Moora. Eesti talurahva vanem toit. II osa, lk. 93, 94, 96.
119 Akten und Rezesse der livländischen Ständetage. Bearb. L. Arbusow. Bd. 3. Riga, 1910, nr. 184 §18: … es
warden molligen, cruth und wyn herumgerichtet; vrd. ka nr. 12, §38: … ummedragen rummenie, molien …;
120 E. Schubert. Essen und Trinken im Mittelalter, lk. 211.
121 A. Moora. Eesti talurahva vanem toit. II osa, lk. 91–95. Võimalik, et soeõlu on algselt olnud naiste tavanditoit, seda pakuti pulmas, kui pruut jõudis pulmalistega peigmehe koju. Soeõlu on olnud ka nurganaiste
tavanditoit, vt. samas, lk. 93.
118
Tuna 4/2012 27
K Ä S I T L U S E D
Eestimaa talurahva kongress ja
Volta koosolek: massiliikumine
Balti provintsides 1905
Toomas Karjahärm
Eestimaa kongressi algatajad
Eestimaa valdade kongressi korraldamise
mõte, mis võttis konkreetse kuju Rapla vallavalitsuse kutsega 5. novembrist 1905, polnud esialgu seotud mingi kindla erakonnaga.
Sellel ettevõtmisel oli pikk eellugu, sest maaomavalitsusküsimus (eestlaste osavõtt sellest)
oli rahvusliku liikumise päevakorras olnud
ärkamisajast alates. 1 See puudutas mitte
üksnes maaomavalitsust kubermangu tasandil, vaid ka valda, mis sisuliselt oli omavalitsuse madalaim üksus, kuid formaalselt seisis
eraldi. Konkreetses olustikus oli üldtaustaks
ühiskondliku mõtte radikaliseerumine ja
poliitilise võitluse hoo tõus kogu 1905. aasta
vältel, millega kaasnes opositsioonijõudude
mobiliseerimine ning mitmesuguste ülemaaliste, regionaalsete ja erialaste foorumite kokkukutsumine aktuaalsete küsimuste arutamiseks ja tegevuskava väljatöötamiseks. Teisest
küljest soosisid niisugust impeeriumis ennenägematut, kuigi ajutist, koosolekutevabadust
isevalitsuse nõrkus ja järeleandmised, mille
1
tipuks oli kodanikuvabaduste (graždanskie
svobody) „kinkimine” riigialamatele keisri 17.
oktoobri manifestiga.2 Sellega alanud n.-ö.
vabadusepäevadel sai esmakordselt võimalikuks poliitiliste ühenduste, sh. sotsiaaldemokraatide legaalne tegevus, järsult laienes
ajakirjandusvabadus.
Tallinna kongressi algatuse otseseks
ajendiks oli eesti ühiskonna üldine rahulolematus rüütelkondade maaomavalitsuse
reformikavadega,3 mis rahvaliikumise survel
tehtud järeleandmiste (lubas esmakordselt
väikemaaomanikud, tööstuse ja kaubanduse
esindajad maapäevale) hinnaga püüdsid säilitada nende juhtiva osa varandustsensuslik-kuriaalse valimissüsteemi sisseseadmisega. Massiliikumise üheks vormiks saanud
kevadsuvisest märgukirjade kampaaniast
(Põhja-Eestis organiseeris seda Teataja ringkond eesotsas K. Pätsiga) alates oli radikaalse
eesti opositsiooni platvormi üheks aluspunktiks üldine „neljasabaline” valimisõigus, mida
sooviti kohaldada ka omavalitsusele.4 Sügisel
ühinesid üldise valimisõiguse ideega ka mõõ-
See kirjutis on täienduseks ja jätkuks varem Tunas ilmunud artiklile K. Jaanson. Mis juhtus 1905. a. 11. (24.)
detsembri õhtul Voltas? Katse rekonstrueerida minevikku. – Tuna 2005, nr. 4, lk. 35–51.
2 Zakonodatel´nye akty perexodnogo vremeni. 1904–1908 gg. Sbornik zakonov, manifestov, ukazov Pr. Senatu,
reskriptov i položenij komiteta ministrov, otnosjaščixsja k preobrazovaniju gosudarstvennogo stroja Rossii, s
priloženijem al´favitnogo predmetnogo ukazatelja. Izd 3-е, peresm. i dopoln. po 1 sentjabrja 1908 goda. Pod
red. pr.-doc. N. I. Lazarevskogo. Pravo, S.-Peterburg, 1909, lk. 150–151.
3 Vt. G. v. Pistohlkors. Ritterschaftliche Reformpolitik zwischen Russifizierung und Revolution. Historische
Studien zum Problem der politischen Selbsteinschätzung der deutschen Oberschicht in den Ostseeprovinzen
Russlands im Krisenjahr 1905. (Göttingen Bausteine zur Geschichtswissenschaft, 48.) Musterschmidt,
Göttingen–Frankfurt/Main–Zürich, 1978, lk. 172–221; T. Karjahärm, S. Kivimäe. Maaomavalitsusküsimus Eesti
ühiskondlikus liikumises kodanlik-demokraatlike revolutsioonide ajajärgul. – Eesti NSV Teaduste Akadeemia
Toimetised. Ühiskonnateadused 29, 1980, nr. 4, lk. 324–341.
4 Ministrite Nõukogusse. – Teataja 25.06.1905.
28 Tuna 4/2012
Toomas Karjahärm / Eestimaa talurahva kongress ja Volta koosolek: massiliikumine Balti provintsides 1905
dukad liberaalid (Postimehe ringkond). Nagu
mitmel pool mujal impeeriumi ääremaadel,
soovisid eesti ja läti rahvuslikud ringkonnad
ise haarata juhtohjad omavalitsuses, mis konkureeris valitsusega, ning suruda omavalitsusest välja vana eliit. Aeg altpoolt surve avaldamiseks valitsusele tundus olevat soodsam
kui kunagi varem.
Õli valas tulle nelja Balti rüütelkonna
maaomavalitsuse reformi ühisprojekt, mille
maapäevad suvel heaks kiitsid ja mis seejärel
valitsusele kinnitamiseks esitati, et see jõustuks veel enne riigiduuma kokkuastumist.5
Vastupidiselt mõisnike ootustele ei rahustanud see käik eesti ja läti rahvast, otse vastupidi. Kuigi valitsus jättis mõisnike eelnõu mitmel põhjusel kinnitamata,6 kutsus see mõisnike manööver eesti ühiskonnas esile ägeda
pahameele ja aktiivse vastutegevuse.7
Kohalikku initsiatiivi ergutas märgukirjade sisu arutamine valdades juhtivate ajalehtede (Teataja, Postimees, Uudised) tüüpmärgukirjade alusel.
Mälestused ja vallavalitsuste dokumendid
osutavad sellele, et ärksamad vallaametnikud
suhtlesid omavahel ning septembris–oktoobris toimusid Harjumaal Kohilas ja Raplas
valdadevahelised nõupidamised, kus peategelased olid Rapla vallasekretär Joosep
Maksim, Raikküla talupoeg Hans Martinson,
Kohila valla sekretär Johan(nes) Reinthal
(Reintalu).8 Neil olid sidemed Tallinna radikaalsete haritlastega (Päts, Teemant, Pung),
keda valdav enamik autoreid, nii memuariste
kui ka uurijaid, peab põhjendatult Eestimaa
valdade kongressi tegelikeks peakorraldajateks.9 H. Martinson, üks tuntumaid maa-sotsiaaldemokraate meenutab, et Maksimiga
arutasid nad maaomavalitsuse küsimust ning
Teataja ringkonnaga olid nad „õige tihedas
läbikäimises”.10 Reinthal astus Teataja toimetusest läbi alati, kui ta Tallinnas käis.11 Rapla
tähtsust tõstab esile Märjamaa kohaomanik
Johannes Lindemann: „Rapla vald asus kesk
Harjumaad. Saatsid sinna kõik ümbruskonna
vallad oma andmed. Rapla püüdis andmete
põhjal lahendada päevakorras olevaid küsimusi.”12
Suvest alates võeti maaomavalitsuse
reformi küsimus rea Eestimaa kubermangu
valdade volikogude päevakorda: protestiti
mõisnike plaani vastu ja paluti võimudelt luba
valdade esindajate koosolekuks, mis pidi ettepanekud välja töötama. Esimesena protestis
18. juuli istungil mõisnike eelplaani vastu
Raikküla valla volikogu, kes otsustas paluda
valitsuselt luba valdade asemike kokkutulekuks, et töötada välja talupoegade huvidest
lähtuv maaomavalitsuse reformi eelplaan.
Volikogu kinnitas kaks volinikku – vallava-
5 E. v. Dellingshausen. Kodumaa teenistuses. Eestimaa Rüütelkonna peamehe mälestused. Olion, Tallinn, 1994,
lk. 83. Maaomavalitsuse reformi eelnõu arutamist ja põhimõtteid vt.: Eestimaa maapäeva protokoll 22.06.1905.
Eesti Riigiarhiivi Ajalooarhiiv (EAA), f. 854, n. 1, s. 77, l. 11– 20. Vt. ka: Resideeriv maanõunik A. Pilar v.
Pilchau ja Liivimaa aadlimarssal F. v. Meyendorff keisrile 24.04.1906. – Imperskaja politika Rossii v Pribaltike
v načale XX veka. Sbornik dokumentov i materialov. Sost. T. Kar´jaxjarm. Nacional´nyj arxiv Estonii; Institut
istorii (Tallinn), Tartu, 2000, lk. 74–79.
6 Vt. tausta: T. Karjahärm. Vene impeerium ja rahvuslus. Moderniseerimise strateegiad. Argo, Tallinn, 2012.
7 [K. Päts.] Balti mõisnike maa omavalitsuse uuendamise eelplaan, I–VI. – Teataja 16.–23.06.1905; Maa-omavalitsuse uuendamise eelnõu, I–II. – Postimees 22.–23.06.1905; Liivimaa maapäeva otsused. – Postimees
13.07.1905. Jaan Tõnisson kutsus eesti erakondi ühinema „ühise vaenlase vastu”. ([J. Tõnisson.] Mis nüüd
saab? – Postimees 27.06.1905.)
8 V. Juhandi. 1905. aasta revolutsioon Põhja-Eestis. Mustandkäsikiri, V. 1905. aasta Selts, 1939. EAA, f. 3654, n. 1,
s. 52, l. 5–7. (Kuni 1938. aastani kasutati valla nimetusena Raiküla, kuigi see ei vastanud kohalikule tarvitusele.
Siin on dokumentides säilitatud kunagine kohanimekuju, aga algupäraselt Raikküla.)
9 K. Päts oma mälestustes Eestist põgenemise põhjuste seas Eestimaa valdade kongressi korraldamist ei maini.
Vt. K. Päts. Põgenemine Schveitsi (K. Pätsi jutustus selle koguteose koostajale). – K. Päts. Tema elu ja töö.
Kaasaeglaste mälestusi. K. Pätsi 60 a. sünnipäeva mälestamise komitee väljaanne. Tallinn, 1934, lk. 111–114.
10 H. Martinsoni mälestised. (Vastused „Volta” k. küsimustele.) EAA, f. 3654, n. 1, s. 8, l. 9.
11 J. Reintalu (Reinthal). – Mälestisi 1905. aastast. Jutustuse järgi üles kirjutanud 1935. a. sügisel Vold. Juhandi.
Tartus, 1935. EAA, f. 3654, n. 1, s. 46, l. 15.
12 J. Lindemann 1905. aasta Seltsile 24.11.1934. EAA, f. 3654, n. 1, s. 8, l. 45p.
Tuna 4/2012 29
K Ä S I T L U S E D
nema Hans Saariste ja Hans Martinsoni, kes
edastasid palve kubernerile.13
29. juulil Teatajas ilmunud anonüümses
juhtkirjas „Kohalik omavalitsus – põnev päevaküsimus” kiitis Päts Raikküla initsiatiivi,
mis tema sõnul „on tunnistuseks, et meie rahvas poliitiliselt küpsemas on”. Ta kutsus kõigi
valdade volikogusid maaomavalitsuse uuendamist arutama ja nentis, et peaküsimus on
valimisõigus.14 Just Pätsi toimetatud Teataja
avaldas kõige järjekindlamalt omavalitsuse
reformi teemalisi üllitisi ja edastas esimesena
vähest teavet maasaadikute koosoleku ettevalmistamise kohta.
Raikküla eeskujul tegid analoogse sõnastusega otsuseid veel 11 valda, kellest 10 on
teada: Harjumaalt Riisipere (25. aug.), Aleksandri (2. sept.), Harku (3. sept.), Rapla (5.
sept.), Vardi (6. sept.) Rae (27. sept.), Juuru
(28. sept.); Virumaalt Avanduse (aug.);
Läänemaalt Sinilepa (27. okt.); Järvamaalt
Alliku (28. sept.).15 Need on peamiselt Tallinna ja Rapla ümbruse vallad. Esindusnormiks pakuti kaks saadikut igast vallast. Aleksandri valla volikogu nimetas isegi saadikud
– kohaomanikud Villem Lepp ja Juhan Oras.
On teada, et Vardi valla volinikke ei võtnud
13
Eestimaa kuberner 9. oktoobril jutule.
Eestimaa kuberneri Pjotr Bašilovi aruande järgi saatsid 12 valla volikogud oma
otsused-protestid tollasele Eestimaa kubernerile Aleksei Lopuhhinile. Novembris
edastas ametist lahkuv kuberner need soovid siseminister Pjotr Durnovole, kuid vastust ei saadud. Balti reformide küsimus pidi
saama kompleksse lahenduse 28. novembril
keisri ukaasiga ajutise kindralkuberneri institutsiooni juurde loodud erinõupidamisel.16
Seega ütles valitsus „ei” nii rüütelkondadele
kui ka eesti-läti ringkondadele. Maaomavalitsuse reform lükati edasi ebamäärasesse
tulevikku ega saanud tsaariajal kunagi teoks.
Mis puutub Vene valitsuse kohalikesse
administraatoritesse, siis kubernerid said
aru reformide vältimatusest „korra ja ühiskondliku rahu tagamisel”. Maaomavalitsuse
küsimuses eelistasid nad Vene semstvo tüüpi
omavalitsust,17 nähtavasti lootes niisuguse
sisekubermangude süsteemi juurutamisega
tugevdada vene mõju Baltikumis.
On ilmne, et Rapla vallavalitsus üksi ei
saanud olla niisuguse suure ürituse korraldajaks kubermangulinnas Tallinnas ja selle
taga seisid Tallinna radikaalsed tegelased,
Väljavõte Raiküla vallavolikogu protokollist 18.07.1905. EAA, f. 3654, n. 1, s. 22, l. 51–53; Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKM EKLA), f. 210, m. 7:2, l. 56–57. Peamine argument rüütelkondade eelplaani vastu oli väide, et see „põhjusmõttelikult mitte mingisuguseid uuendusi ega parandusi maa
omavalitsuses talupoegadele ei too, ehk selles küll talupoegade asemikkude osavõtmisest maaomavalitsuse
asutustes kõneldakse”. (Samas, l. 52.) Tõenäoliselt pidas volikogu silmas kitsast tsensuslikku valimisõigust,
mis pidi tagama baltisaksa ülemkihtide domineerimise uuendatud omavalitsuses. Raikküla vallavolikogu
otsuse vastu tundis huvi näiteks Enge vallavalitsus Pärnumaal, kuna sealne volikogu võttis maaomavalitsuse
uuendamise küsimuse samuti päevakorda. (Samas, l. 53.)
14 K. Päts. Kohalik omavalitsus – põnev päevaküsimus. – Idem. Eesti riik, I. Koost T. Karjahärm (Eesti mõttelugu,
27.) Ilmamaa, Tartu, 1999, lk. 252–255.
15 Väljavõte Aleksandri valla volikogu protokollist 02.09.1905. EKM EKLA, f. 210, m. 7:2, l. 67; Väljavõte
Harku volikogu koosoleku protokollist 03.09.1905. EKM EKLA, f. 210, m. 7:2, l. 2; Väljavõte Rapla vallavolikogu koosoleku protokollist 05.09.1905. EAA, f. 3654, n. 1, s. 22, l. 36–46. (Sisaldab ka Rapla vallavolikogu
volinike Jaan Rüitmanni ja Aadu Mihelsoni venekeelset palvekirja Eestimaa kubernerile 15.10.1905, kus
muu hulgas soovitakse progressiivse tulumaksu sisseseadmist.); Väljavõte Vardi valla volikogu protokollist
06.09.1905. EKM EKLA, f. 210, m. 7:2, l. 72; Väljavõte Rae valla volikogu koosoleku protokollist 27.09.1905.
EKM EKLA, f. 210, m.7:2, l. 53; Väljavõte Juuru volikogu koosoleku protokollist 28.09.1905. EKM EKLA,
f. 210, m. 7:2, l. 5; Väljavõte Sinilepa valla volikogu protokollist 27.10.1905. EKM EKLA, f. 210, m. 7:4, l.
21–22; Väljavõte Alliku vallavolikogu koosoleku protokollist 28.09.1905. EKM EKLA, f. 210, m. 7:3, l. 14;
Riisiperest. – Teataja 10.09.1905.
16 Eestimaa kuberneri P. P. Bašilovi aruanne siseministeeriumile 1905. aasta eest 13.11.1906. Venemaa Riiklik
Ajalooarhiiv Peterburis (RGIA), f. 1284, n. 194, s. 66, l. 3–4. Bašilov pidas mõisnike maaomavalitsusreformi
projekti, mis „ignoreeris talupoegade huve ja isegi suurendas aadli võimupiire”, üheks Eestimaal puhkenud
mässu põhjuseks. (samas, l. 3.)
17 Vt. nt. Eestimaa asekuberner A. v. Giers siseministrile 03.12.1905. EAA, f. 40, n. 1, s. 64, l. 63.
30 Tuna 4/2012
Toomas Karjahärm / Eestimaa talurahva kongress ja Volta koosolek: massiliikumine Balti provintsides 1905
kes puutusid kokku sotsiaaldemokraatide ja
töölistega, mistõttu politsei pidas neid salajaseks „eesti revolutsiooniliseks komiteeks”
(èstonskij revoljucionnyj komitet),18 isegi võitlusgrupi (boevaja organizacija) liikmeteks,19
kuberner Nikolai von Bünting „rahvuslikuks
revolutsiooniliseks parteiks” (nacional´naja
revoljucionnaja partija).20
Sündmuste kaasaegne ja hilisem historiograafia on niisuguseid liberaalide vasaktiiva eesti tegelasi Tallinnas, kes erakonna
ametliku vormistamiseni ei jõudnud, nimetanud mitmeti: „Teataja radikaalid”, „Teataja
ringkond” (H. Kruus),21 „radikaalne intelligents”, „kodanlik-radikaalse voolu juhtkond”
(V. Juhandi),22 „vabameelsed ringkonnad”
(M. Martna), 23 „kodanlikud radikaalsed
ringid” (A. Rei),24 „käremeelsed”, „kodanliku maailmavaatega radikaalid” (K. Ast
Rumor),25 „käremeelne kodanlus”, „radikaalkodanlus” (H. Pöögelmann),26 „liberaalne ja
radikaalne kodanlus” (J. Anvelt),27 „majandusmehed” (vastukaaluks „aatemeestele”),
reaalpoliitikud (vastukaaluks idealistlikele
rahvuslastele).
August Rei väitel lootis Päts, et maasaadikud eelistavad mõõdukamat poliitikat ja
kongress kujuneb vastukaaluks sotsiaaldemokraatiale ning nende vaimse mõju ja juhtimise all olevale Tallinna tööliskonnale.28
Hans Pöögelmanni sõnul tahtis „Pätsi kamp”
luua vastasrinda Tõnissonile ja sotsiaaldemokraatiale, kes maal oma mõju suurendas,
„mõne vallakirjutaja [mõeldud Joosep Maksimi] koosolemist sildiks kasutades”.29 Niisugust motiivi ei saa päris välistada, sest kõik
poliitikud võitlesid hulkade poolehoiu eest,
kuid vaevalt oli see eesmärk ainumäärav. Rei
(samuti Mihkel Aitsam juunior) eksib, kui
ta väidab, et kõnealuse ürituse idee tekkis
pärast Tartu kongressi ja selle eeskujul, seega
siis alles pärast 29. novembrit30 või sellele vastukaaluks (Anvelt).31 Nagu eespool kirjeldatud, tekkis Eestimaa valdade kongressi idee
Harjumaa vallaametnike seas juba suvel ja
igal juhul enne 30. oktoobrit, mil sai teatavaks Postimehe ringkonna plaan korraldada
ülemaaline koosolek Tartus sealsete seltside
algatusel.
17. oktoobri manifest ja nn. vabadusepäevade saabumine lõid täiesti uue ja paljulubava
õhkkonna. Korraldajad olid nüüd veendunud,
et manifestiga välja kuulutatud koosolekute
vabadusest tulenevalt pole konverentsi pida-
18
Eestimaa Kubermangu Sandarmivalitsuse ülema ajutine kohusetäitaja alampolkovnik P. A. Tihhonovitš Politseidepartemangu direktorile 14.04.1906. Venemaa Föderatsiooni Riigiarhiiv Moskvas (GARF), 102,OO, n.
1905, s. 1800, osa 57, l. 26p; Eestimaa Kubermangu Sandarmivalitsuse ülem polkovnik A. V. Mezentsov Politseidepartemangule 26.12.1906. GARF, 102,OO, n. 1906 (II), s. 9, osa 37, l. 35p.; Politseidepartemangu direktor
Eestimaa kubernerile P. P. Bašilovile 17.01.1907. GARF, 102,OO, n. 1906 (II), s. 9, osa 37, l. 39–39p.
19 Eestimaa Kubermangu Sandarmivalitsuse alfabeetiline nimekiri Eestimaa kubermangus elavatest isikutest,
kes kuuluvad võitlusorganisatsioonidesse. ERAF, f. 27, n. 1, s. 132, l. 4, 7.
20 Eestimaa kuberner N. G. v. Bünting siseministrile 10.01.1906. GARF, 102,OO, n. 1906 (II), s. 700, osa 68, l. 2, 4.
21 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal, II. Loodus, Tartu, 1928, lk. 128, 133.
22 V. Juhandi. 1905. aasta revolutsioon Põhja-Eestis. Mustandkäsikiri, V. EAA, f. 3654, n. 1, s. 52, l. 8.
23 M. Martna. Tallinna sündmusi 1905 ja 1906. (1905. aasta Seltsi toimetused, 1.) Tööliste Kirjastuse Ühisuse
väljaanne, Tallinn, 1930, lk. 30.
24 A. Rei. Mälestusi tormiselt teelt. Kirjastus Vaba Eesti, Stockholm, 1961, lk. 63.
25 K. Ast Rumor. Aegade sadestus. Olusid, iseloomustusi, hinnanguid, II. Punane ja must. Eesti Kirjanike
Kooperatiiv, Lund, 1965, lk. 252, 289.
26 H. Pöögelmann. Haripunktil. – Idem. Valitud teosed, IV (1925–1932). Koost. E. Plotnik. EKP Keskkomitee Partei
Ajaloo Instituut, Tallinn, 1980, lk. 74; H. Pöögelmann. Enamlus ja vähemlus Eestis 1905. aastal. – Idem. Valitud
teosed, V (1933–1937). Koost. E. Plotnik. EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, Tallinn, 1982, lk. 57.
27 J. Anvelt. Eestimaa Kommunistlik partei. – Idem. Valitud teosed, IV. 1925–1928. EKP Keskkomitee Partei
Ajaloo Instituut, Tallinn, 1987, lk. 229.
28 A. Rei. Mälestusi tormiselt teelt, lk. 63
29 H. Pöögelmann. Haripunktil, lk. 70.
30 A. Rei. Mälestusi tormiselt teelt, lk. 63; M. Aitsam. 1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis. Ilmamaa,
Tartu, 2011, lk. 92.
31 J. Anvelt. Eestimaa Kommunistlik Partei, lk. 229.
Tuna 4/2012 31
K Ä S I T L U S E D
miseks kroonu luba enam tarvis, ja see andis
hoogu juurde. Teravas kontrastis eespool
öelduga on Johan Jansi väide selle kohta, et
maasaadikute Tallinnasse kokkukutsumise
teostajaks oli tsentralistide Tallinna komitee,
„vististi mõne ettelükatud isiku kaudu”.32
Rapla üleskutse
5. novembril saatis Rapla vallavalitsus Eestimaa vallavalitsustele ringkirjalise üleskutse
valida valdade täiskogudel vähemalt kaks
saadikut Eestimaa kubermangu valdade
esindajate koosolekule Tallinnas, et arutada
maaomavalitsuse reformi küsimust ja valida
komisjon maaomavalitsuse uue korra („maaomavalitsuse põhiseaduse eelnõu”) väljatöötamiseks. Lisaks valdade valitud saadikutele
pidid koosolekust osa võtma „kõik rahva
agaramad, tublimad tegelased, nagu: seadusetundjad, ajakirjanduse asemikud jne.”.
Koosoleku toimumine kavandati novembri
lõppu või detsembri algusse; koosoleku täpsem aeg, koht ja päevakord pidi teatatama
hiljem. Üleskutsele olid alla kirjutanud vallavanem J. Suurthal ja kirjutaja J. Maksim.33
Mõistagi polnud niisuguse suurürituse korraldamine Tallinnas ainult Rapla või isegi mitme
valla ametnike jõududega võimalik. Sestap
moodustasid 6. novembril Tallinnasse tulnud
paarkümmend maa-aktivisti ajutise komisjoni
(hiljem nimetas end ajutiseks komiteeks),
kelle ülesandeks sai Eestimaa kubermangu
valdade saadikute koosoleku ettevalmistamine. Avalikkusele anti selle kogu moodustamisest teada alles novembrikuu lõpul. 34
Kuigi nimeliselt pole õnnestunud tuvastada
ühtki persooni, kes korraldavasse komisjoni
kuulus, võib arvata, et Rapla ja mõnede teiste
Harjumaa valdade esindajate kõrval oli selles
ajalehe Teataja ringkonna ja Tallinna linnavalitsuse mõjukaid tegelasi, eeldatavasti ka
mõni jurist, kes tollal intensiivselt tegeles
omavalitsuse reformiga ja sellest Teatajas
32
Rapla vallavalitsuse üleskutse-ringkiri 5. novembrist
1905. Eesti Postimees, 12.11.1905.
kirjutas (nt. K. Päts, J. Teemant, M. Pung, O.
Strandmann). Valdade kongressi korraldamise keskus asus nüüd Tallinnas ja tegelikud
organisaatorid olid edaspidi linlased. Sellega
jõudis Eestimaa valdade kongressi ettevalmistus uude faasi.
Mõni päev varem (1. novembril) ilmus
Teatajas Pätsi sulest programmiline juhtkiri
J. Jans. Mälestusi ja vaatlusi, I. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1940, lk. 131.
Rapla üleskutse. – Teataja 10.11.1905; Raplast. – Eesti Postimees 12.11.1905.
34 Ajutine komitee. Üleskutse. – Teataja 19.11.1905; Ajutine komitee. Üleskutse. – Eesti Postimees
30.11.1905.
33
32 Tuna 4/2012
Toomas Karjahärm / Eestimaa talurahva kongress ja Volta koosolek: massiliikumine Balti provintsides 1905
„Balti omavalitsus”, kus ta formuleeris rea
teese kõigi Baltimaade elanike nimel impeeriumi riigiduumale (kui see tööd alustab) esitatava „ühise plaani” väljatöötamiseks, osutas
Soome ja Balti provintside ajaloolisele autonoomiale, Balti eriseadustele ja vajadusele, et
maapäev peaks „teatavate piirideni iseseisev
olema ja tema iseseisvus peaks riigivolikogu
poolt riigi põhiseaduste abil kindlustatud
olema”. Päts pidas soovitavaks üldise ühiskondliku konsensuse saavutamist omavalitsuse küsimuses ja selleks juhtivate poliitiliste
erakondade esindajate kokkukutsumist.35
Omavalitsuse reform pakkus huvi ka eesti
sotsialistidele. Saksamaalt naasnud ja seal
Ellen Plotniku sõnul sotsialistliku (marksistliku) maailmavaate omandanud „revolutsiooniline sotsiaaldemokraat” Hans Pöögelmann36 kiitis samuti Rapla vallavalitsuse
initsiatiivi Teatajas (14. novembril). Erinevalt
Rapla üleskutsest soovitas ta valida esindajad
mitte valla täiskogudel, vaid laiemal foorumil
– kõigi vallaliikmete üldkoosolekul, kus sulased ja maatud on ülekaalus. Ta vihjas klassivõitluse momendile ning võimalikele erimeelsustele maa proletariaadi ja maaomanikest
peremeeste vahel. Pöögelmann lootis et Viljandis novembrikuu lõppu kavandatud maata
talupoegade ja põllutööliste kongress (selle
toimumiseks ei saadud luba)37 selgitab välja
maatööliste platvormi, millest tema sõnul pidi
saama vallakogudele „juhtnöör”.38
Siit võib jääda mulje, et Päts oli üldise
demokraatliku valimisõiguse vastu ja Pöögelmann selle poolt. Nii see polnud. Jutt oli
Rapla vallavalitsuse konkreetsest algatusest,
mis üleskutse hetkel oli veel orienteeritud
legaalsete institutsioonide – valla täiskogude
– otsustele. Kohila vallakirjutaja Johannes Reinthali (Reintalu) mälestuste järgi
pidasid aktsiooni algatajad (Joosep Maksim, Hans Martinson, tema ise) enne 17.
oktoobri manifesti reaalpoliitiliselt silmas
tsensuslikku, mitte veel üldist valimisõigust
maaomavalitsuse komplekteerimisel.39 Vallaametnikest kongressi korraldajad olid sel ajal
veendunud, et nemad ja täiskogud langetavad
selliseid otsuseid, mis on kooskõlas üldiste,
s. o. kogu valla liikmeskonna huvidega. Pätsi
ringkond toetas üldist valimisõigust põhimõtteliselt juba enne 1905. aastat ja see leidis
taas kinnitust kevadsuvises massiaktsioonis
– märgukirjade saatmise kampaanias, samuti
Pätsi enda arvukates töödes.40 Elektoraadist
muidugi sõltus, millise meelsusega saadikud
Tallinna saadeti. Üldine meeleolu saadikute
valimise ajal novembris oli Põhja-Eesti valdades pigem pahempoolne kui mõõdukas, kuigi
oli ka passiivseid piirkondi või me ei tea, mis
seal toimus.
35
K. Päts. Balti omavalitsus. – Idem. Eesti riik, I, lk. 256–259.
E. Plotnik. Hans Pöögelmann, I. Elu ja tegevus 1875–1919. EKP KK Partei Ajaloo Instituut, Tallinn, 1965,
lk. 80–81.
37 7. augustil 1905 toimus Pärnumaal Vana-Kariste vallas maata talupoegade ja põllutööliste koosolek, kus
otsustati kokku kutsuda ülemaaline maata talupoegade ja põllutööliste kongress. Riigivalitsuselt kongressi
loa taotlemiseks ja kongressi korraldamiseks valiti 14-liikmeline toimkond: 11 kohalikku maata talupoega ja
põllutöölist ning kolm vene keele oskajat – Uudiste toimetaja Peeter Speek, meditsiinidoktor Peeter Hellat
ja Tallinna linnasekretär Mihkel Pung. Loa taotlemise saatkonna liikmeteks valiti Vana-Kariste vallast maata
talupojad Peeter Luhasaar ja Andres Kõva ning Peeter Speek. (Peeter Luhasaare, Andres Kõva ja Peeter
Speegi palvekiri siseministri abile 25.08.1905. EAA, f. 296, n. 7, s. 2335, l. 87–89p; Põllutööliste kongress.
– Uudised 27.09.1905.) Loast keeldumise põhjuseks oli süsteemi süvenev kriis ja korraldajate seos „riiklike kurjategijatega” (Tartu politseimeistri N. M. Zabelini raport Liivimaa kubernerile N. A. Zvegintsovile
12.09.1905. EAA, f. 296, n. 7, s. 2335, l. 96.)
38 H[ans]. P[öögelmann]. Vallad tõusevad. – Idem. Valitud teosed, I (1895–1917). Koost. E. Plotnik. EKP KK
Partei Ajaloo Instituut, Tallinn, 1974, lk. 139–141.
39 J. R[eintalu]. Revolutsiooni keerises. Mälestusi 1905. a. sündmusist Harjumaal, VI. – Uus Eesti 24.10.1935.
40 T. Karjahärm, S. Kivimäe. Maaomavalitsusküsimus, lk. 326–329; T. Karjahärm. Konstantin Pätsi poliitilised
ideed. – Konstantin Pätsi tegevusest. Artiklite kogumik. Koost. K. Arjakas. Tallinn: MTÜ Konstantin Pätsi
Muuseum, 2002, lk. 79–80. Pätsi ja Pöögelmanni poleemika omavalitsuse küsimuses jätkus järgnevatel aastatel. Selle kohta vt. nt.: yx. [K. Päts] Kohaliku omavalitsuse uuenduse põhijooned. – Koit 06.10.1906; H.
Pöögelmann. Baltimaade omavalitsusest. – Sõnumed 12.10.1906. (Publitseeritud H. Pöögelmann. Valitud
teosed, I, lk. 233–235.)
36
Tuna 4/2012 33
K Ä S I T L U S E D
Eestimaa valdade esindajate kongressi
teema aktualiseerus seoses saadikute enamvähem üheaegse valimisega novembrikuus
1905 nii Tartu kui ka Tallinna kongressile.
Balti rüütelkondade manöövrid ja jätkuv
askeldamine maaomavalitsuse reformi
ümber, Eestimaa Rüütelkonna Komitee
otsus 8. novembrist ja rüütelkonna peamehe
Eduard von Dellingshauseni ringkiri valdadele 16. novembrist (kutse vallavanematele
või nende abidele tulla kreisisaadikute juhtimisel peetavatele maakondlikele nõupidamistele 1.–2. detsembril, et töötada välja
ettepanekud 7. detsembril algavale Eestimaa
rüütelkonna maapäevale),41 samuti valitsuse
passiivsus selles väga põletavas küsimuses
valasid õli tulle.
Kuid ikka jäi Tallinna kongress suurema
ja varem toimunud foorumi, Tartu ülemaalise kongressi varju. Eesti avalikkusele võis
olla jäänud mulje, et Tallinnas peetakse nõu
ainult ühel teemal ja sedagi regionaalsel
tasandil, s. o. Eestimaa kubermangu omavalitsuse küsimuses (nagu oli Rapla vallavalitsuse ringkirjas), ning seegi vähendas huvi
niisuguse kitsaks jäänud päevakorraga kokkutuleku vastu. Osades valdades valiti küll
saadikud Tartusse, kuid Tallinnasse jäeti valimata või lükati valimised edasi. Ajutise komitee tegevusest pole ajalehtedes ega muudes
allikates mingit märki kuni novembri viimase
nädalani, kuigi saadikute valimise kohta valdades avaldati ajalehesõnumeid üsna sageli.
Avalikkuse silmis jäi Rapla vallavalitsus kui
asja algataja ikka edasi Eestimaa talurahva
41
kongressi peakorraldajaks, kuigi korraldamise tegelik raskuspunkt oli paiknenud
ümber Tallinna.42
Saadikute valimised
Voldemar Juhandi koostatud43 ja siinkirjutaja
poolt täiendatud Eestimaa valdade kongressi
saadikute andmebaasis44 on teavet 138 saadiku
valimise kohta 57 Eestimaa kubermangu vallas, kellest nimeliselt on teada 128 valitut ja
veel kolm omal käel minejat; seitsme saadiku
valimine on teada, kuid nende nimed mitte.
Valdade saadikuid valinud elektoraadiga
on pilt enam-vähem selge, valdavalt olid need
valdade täiskogud,45 nii nagu Rapla vallavalitsuse üleskutse (5. november 1905) formaat
ette nägi. Üksikutes kohtades valiti saadikud
volikogus (nt. Kohila, Nõmmküla) või rahvakoosolekul (nt. Iisaku, Türi, Avanduse,
Martna). Rahvakoosolekul tehti seda enamasti siis, kui valimised toimusid detsembri
algul, s. o. pärast ajutise komitee üleskutset
26. novembrist, mis avaldati ajalehtedes 29.–
30. novembril, ja Tartu ülemaalist kongressi
27.–29. novembril. Vladimiri (Kuivajõe) valla
seitsmest saadikut valiti neli valla täiskogus,46
kolm rahvakoosolekul. Samamoodi valiti
kahel erinevatel alustel moodustunud ja erineva koosseisuga koosolekul (koosseisud kattusid osaliselt) Aleksandri (Triigi) valla saadikud. Mõnel pool olid valimised mitmeastmelised. Raikküla maatameeste saadik Hans
Martinson valiti esmalt sulaste koosolekul47
Vt. V. Juhandi. 1905. aasta revolutsioon Põhja-Eestis. Mustandkäsikiri, V:1. 1905. aasta Selts, 1939,
l. 79–86.
42 Vt. lähemalt samas, l. 87–91, 98.
43 Eestimaa kongressi saadikud. EAA, f. 3654, n. 1, s. 4, l. 1–107. V. Juhandi 1934. aastal (?) koostatud nimistus
on andmeid 107 saadiku valimise kohta, kellest nimeliselt on teada 98 ja veel kolm omal käel minejat; kuue
saadiku valimine on teada, kuid nende nimed pole teada. Saadiku andmete märkimise vorm (skeem) Juhandi
andmebaasis, vt. samas l. 108.
44 Siinkirjutaja täiendused 31 saadiku valimise kohta V. Juhandi andmebaasile (107 saadiku valimised) pärinevad peamiselt ajakirjandusest, vallaasutuste ja politsei materjalidest, mälestustest ja ajaloolise traditsiooni
kogujate aruannetest.
45 Kui valla täiskogu koosolekule tuli juurde muud rahvast, siis muutus täiskogu koosolek valla liikmete üldkoosolekuks või rahvakoosolekuks. Erinevate juriidiliste nüanssidega kogude vahele ei saa tegelikkuses tõmmata
alati selget piir andmete puudumise tõttui osavõtjate kohta.
46 Vladimiri valla täiskogu koosoleku protokoll 14.11.1905. Ärakiri. EAA, f. 3654, n. 1, s. 22, l. 24; Väljavõte
Vladimiri valla täiskogu protokollist 14.11.1905. EKM EKLA, f. 210, m.7:2, l. 35.
34 Tuna 4/2012
Toomas Karjahärm / Eestimaa talurahva kongress ja Volta koosolek: massiliikumine Balti provintsides 1905
ja seejärel valla täiskogus. Kõige elavamalt
toimusid saadikute valimised novembrikuu
kolmandal ja neljandal nädalal. Tõenäoliselt
andis sellele tegevusele tõuke ka Eestimaa
rüütelkonna peamehe kiri vallavalitsustele
16. novembrist, mis rahvast ärritas, samuti
lähenev ülemaaline kongress Tartus ja sinna
delegaatide valimine. Reas valdades valiti
Tartu ja Tallinna kongressi saadikud üheaegselt. Siin olid võimalikud mitmesugused
variandid: valiti samad või osaliselt samad või
hoopis erinevad isikud. Näiteks Aleksandri,
Harku, Rapla, Raikküla, Kohila, Keila, Velise
ja Vigala vallas valiti kas kõik või osa saadikuist samad inimesed mõlemale kongressile.
Kui lähtuda Postimehes ja Uudistes ilmunud
ülemaalise kongressi kahe eraldi koosoleku
nimekirjadest 48 ja võrrelda neid Eestimaa
valdade kongressi saadikute andmebaasiga,
siis võib kindlalt öelda, et enamik Põhja-Eesti
valdade saadikuist, kes ühtlasi oli valitud ka
Eestimaa kongressile, liitus Tartus saadikute
radikaalse tiivaga, s. o. „Teemanti parteiga”
ja aulakoosolekuga.
Erandina toimusid saadikute valimised
Küti vallas viimasel minutil, s. o. 9. detsembril, Raasikul koguni 10. detsembril. Teada on
ka mõnede saadikute ümbervalimise juhtumid. Keila maatamehed valisid 10. detsembril
uue saadiku, sest varem valitud A. Thuberg
oli Tartu kongressil läinud „Tõnissoni parteisse” ja valitud Bürgermusse koosolekul
ülemaalisesse komiteesse. 49 Aulaotsuste
mõjul valiti uued saadikud 3. detsembril
Undla vallas Virumaal.50
Kuna nii Rapla vallavalitsuse ringkirjalises
üleskutses kui ka hilisemas ajutise komitee
üleskutses polnud valdade esindustele seatud
mingit kvooti ega ülempiiri, siis on need arvu-
liselt erinevad. Teadaolevate valimiste põhjal
võib öelda, et kõige sagedamini valiti valdade
täiskogudel kaks saadikut, mõnel pool ka rohkem või vähem. Ligikaudu 1/4 valimistel osalenud valdadest valis ühe, u. 1/5 aga enam kui
kaks saadikut. Lisaks tulid seltside ja naiste
valitud saadikud. Omal käel ja kulul, ilma
formaalse mandaadita minejatest on teada
Nabala metsavaht Joosep Waldbrecht, kooliõpetaja Karl Grünberg Rae vallast ja Martna
kirjutaja Juhan Vessart. Nii kujunes Alavere, Rae, Vladimiri (Kuivajõe), Aleksandri
(Triigi) valla esinduseks (mandaadiga ja ilma)
igaühest koguni seitse inimest, Nõmmkülast
ja Veliselt viis, Martnast neli, Märjamaalt,
Raikkülast, Lehtsest, Vahastust, Kurnast,
Peningist, Porkunist ja Sallast kolm.
Nimeliselt kindlaks tehtud 128 valitud
saadiku seas on peremeeste-kohaomanike ja
peremeeste-rentnike ning maata talupoegade
(need kolm on kõige arvukamad kategooriad)
kõrval silmatorkavalt esindatud maaharitlaskond – kooliõpetajad ja eriti vallakirjutajad
(kuni 1/3 teadaolevaist saadikuist), mis oli
kooskõlas kavandatud ürituse esialgse välja
kuulutatud päevakorraga (maaomavalitsuse
küsimus). Mõnel pool taotlesid täiskogud
valla liikmete suuremate rühmade 51 (proportsionaalset) esindatust, teisal seda silmas
ei peetud (polnud võimalikki, kui saadikuid
oli vaid üks). Tavaline oli, et vallast valiti taluperemees või tema poeg ja vallakirjutaja või
kooliõpetaja; või peremees ja maatu.
Oli ka teistsuguseid kombinatsioone.
Vahastu vallas näiteks valiti esindajad peremeeste, maatute ja popside hulgast, igast
kategooriast üks, Raikkülas peremees, maatu
ja karskusseltsi esindaja, Nõmmkülas valiti
kaks kohaomanikku, üks rentnik ja kaks maa-
47
Raiküla ja Kabala mõisasulaste koosoleku protokoll 19.11.1905. Ärakiri. EAA, f. 3654, n. 1, s. 22, l. 55.
Ülemaalisel rahvaasemikkude koosolekul olevate saadikute nimekiri, I–III. – Postimees 14., 15., 16. ja
20.11.1905; Rahva-asemikkude nimekiri ja tagurlaste vale, I. [sisaldab 149 nime.] – Uudised 09.12.1905.
Uudistes avaldatud nimekirja esimesele osale saadikute julgeolekukaalutlustel järge ei tulnud.
49 R. Keila. – Eesti Postimees 10.12.1905.
50 Kadrinast. – Postimees 21.12.1905.
51 1866. aasta Balti kubermangude vallakogukondade valitsemise seaduse (Uloženije ob obščine) järgi olid
kogukonna liikmete klassid järgmised: 1) maaomanikud, 2) rentnikud, 3) mõisasulased (moonamehed), 4)
talusulased, 5) iseseisvad lahtised kogukonna liikmed. (Liivi kubermangu Talurahva Seadus (Muudetud 1860.
a. Talurahva Seadus.) Eraväljaanne. Tõsise riiginõuniku E. Jakobi venekeelse väljaande ja käsikirjade järele
välja andnud N. Wenger. J. Feldt. Viljandi, 1899, lk. 59.)
48
Tuna 4/2012 35
K Ä S I T L U S E D
tut; Aleksandri vallas kolm taluperemeest,
üks peremehe poeg, kolm naist. Saadikute
hulka sattus ka käsitöölisi (Soonistest ja Türilt
rätsepad). Suhteliselt arvukas naiste esindus
oli täiesti uus nähtus revolutsiooni sünnitatud
poliitilises kultuuris. Velise naised valisid oma
esindajateks Maria Pauluse ja Ann Aitsami
(kohalike juhtide ja saadikute Jaan Pauluse
ja Mihkel Aitsami abikaasad). Aleksandri vallast on pärit koguni kolm naissaadikut (Marie
Metsis, Amalia Korn (Kirschbaum) ja Pauline
Karp. Seltside saadikuid on teada üsna vähe.
Üks neist oli Vigala muusikaseltsi esindaja
talunik Bernhard Laipmann.52 Linnamehi
valiti valdade asemikeks harva. Üks niisuguseid juhtumeid oli advokaat Jaan Teemanti
valimine saadikuks Kohila volikogu poolt (tal
oli vallas ka talu).53
Tallinna kongressi delegaatide valimine
kulges maakonniti ebaühtlaselt. Kõige arvukamalt on esindatud Harjumaa vallad, ja
mida kaugemale Tallinnast ja Raplast, seda
hõredamaks jääb pilt valdadest, mille kohta
on teateid. Teadaolevad 57 valda 132-st 54
jagunevad maakondade lõikes nii: Harjumaa
– 22 valda 36-st,55 Läänemaa – 12 valda 39st,56 Järvamaa – 8 valda 21-st,57 Virumaa – 15
valda 36-st58. Pool kõigist teadaolevatest saadikutest langeb Harjumaa arvele. Läänemaal
oli valimisaktiivsus suurem maakonna idaosas
(Märjamaa, Kullamaa, Vigala kihelkonnad),
Järvamaal Türi ja Koeru kihelkonnas, Virumaal maakonna lääneosas ja eriti Rakvere
ümbruse kihelkondades.
Ülejäänud Eestimaa kubermangu valdade – neid oli 1905. aastal tervelt 75 – valimiste kohta teave siinkirjutajal puudub. Võib
52
arvata, et mingi ja üsna tunduv osa valimisi
jäi avalikkuse eest varju ega pääsenud pildile
ajalehtedes (kus polnud kirjasaatjaid), politseidokumentides ega hilisemates mälestustes.
Ilmne on ka saadikute valimiste ärajäämine
mõnedes valdades kas passiivsuse, huvipuudumise, teabe puudulikkuse, karistushirmu
või mingil muul põhjusel. Võimalik, et valimisi lükati edasi, sest leiti, et Tartusse kongressile saadetud delegaatidest ja seal tehtud
otsustest piisab ning et on liigne uuesti Tallinnas kokku tulla sama asja arutama. Sest
see päevakord, mis on kirjas Eestimaa valdade kongressi ajutise komitee üleskutses
26. novembrist, oli Tartus juba läbi võetud ja
käredad otsused tehtud, sh. revolutsioonilise
omavalitsuse sisseseadmise kohta. Veel kaugemale oli üldse raske minna.
Võib spekuleerida, et kui kõik Eestimaa
vallad oleksid välja pannud esinduse miinimumi – „kaks tublit, asjatundjat meest”,
nagu esialgu Rapla kutses kavandatud, siis
küündinuks saadikute üldarv 264-ni. Sellele
lisandunuksid veel arvukate seltside, käsitööliste, naiste jmt. esindajad, samuti omal käel
minejad, nii et maasaadikute üldarv võinuks
ületada 300.
Ajutise komitee üleskutse
Nagu eespool osutatud, oli maasaadikute tähtis nõupidamine 26. novembril Tallinnas, mis
sai teoks seoses nende ühise minekuga Tartu
ülemaalisele kongressile.59 Selle tulemusena
ilmus kaks dokumenti. 29. novembril andis
anonüümne ajutine komitee endast Teatajas
M. Aitsam. 1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis, lk. 197.
53 Kohilast. – Teataja 19.11.1905. Kohila valla teine saadik oli vallakirjutaja Johannes Reinthal (Reintalu). Kumbki
neist Tallinna koosolekust osa ei võtnud ja nii jäi üks aktiivsemaid Harjumaa valdu seal ilma esinduseta.
Aastail 1900–1916 Eestimaa kubermangu valdade arv ei muutunud.
55 Aleksandri (Triigi), Alavere, Anija, Harku, Juuru, Jõelähtme, Järvakandi, Keila, Kaiu, Kiiu, Kohila, Kolga,
Kurna, Nikolai (Ravila), Peningi, Raasiku, Rae, Raikküla, Rapla, Riisepere, Vardi, Vladimiri (Kuivajõe).
Valdade nimekujud siin ja mujal tekstis on võetud teosest L. Uuet. Eesti haldusjaotus 20. sajandil. Teatmik.
Toim. A. Saar. Eesti Omavalitsusliitude Ühendus, Riigiarhiiv, Tallinn, 2002, lk. 12–26.
56 Haimre, Kalju, Kloostri, Lihula, Luiste, Martna, Märjamaa, Saulepa, Sooniste, Türi, Velise, Vigala.
57 Alliku, Lehtse, Liigvalla, Nõm(m)küla, Vahastu, Vaikna, Veinjärve, Udeva.
58 Aaspere, Avanduse, Iisaku, Jõhvi, Kohtla, Küti, Maarja, Porkuni, Rakvere, Roela, Rägavere, Salla, Undla,
Vihula, Vohnja.
59 J. Lindemann 1905. aasta Seltsile 24.11.1934. EAA, f. 3654, n. 1, s. 8, l. 45p.
54
36 Tuna 4/2012
Toomas Karjahärm / Eestimaa talurahva kongress ja Volta koosolek: massiliikumine Balti provintsides 1905
märku käreda üleskutsega, mis soovitas asemike valimist üldise hääleõiguse põhjal (mitte
enam valla täiskogul, nagu oli Rapla üleskutses) ning loetles esmakordselt kavandatava
kongressi päevakorra punkte. Üldpoliitilises
programmis olid riigikorra, maaomavalitsuse
(autonoomia) ja agraarreformi küsimused.
Meetmete või taktika programm koosnes suuremas osas valitsusevastase võitluse vahendite
ja ähvarduste loetelust.60 (Vt. lisa 1.)
Samaaegselt üleskutsega avaldati 29.
novembril 37 Tartu ülemaalise kongressi
saadiku avaldus „Maa-omavalitsuse asjus
üleüldiseks tähelpanemiseks!” 26. novembrist, kus teravas toonis lükati tagasi Eestimaa
rüütelkonna peamehe kutse 16. novembrist
ning selgitati allakirjutanute seisukohti maaomavalitsuse uuendamisel demokraatlike
põhimõtete ja üldise valimisõiguse alusel.61
26. novembri nõupidamise kohta mingeid
üksikasju teada ei ole.62 Kuid avaldusele, mida
Juhandi nimetab protest-üleskutseks, alla kirjutanud Tartu kongressi saadikute koosseis
lubab teha mitmeid olulisi järeldusi kavandatava aktsiooni iseloomu ja organisatsiooni
kohta. Umbes 1/3 avaldusele alla kirjutanud
saadikuist olid valitud samaaegselt mõlemale
kongressile. Nende seas torkavad silma maakogukondade tuntud tegelased, nagu kooliõpetaja Jaan Paulus ja talunik Jüri Oviir Veliselt, eelnimetatud Rapla vallasekretär Joosep
Maksim, Raikküla mehed Hans Martinson,
Hans Saariste ja Jaan Kuusemets (vallavanem), Vardi vallasekretär A. Kampf, Mihkel
Aitsam sen. ja Bernhard Laipmann Vigalast,
Johannes Lindemann Märjamaalt, Eduard
Birkenberg Jõelehtmest, Jaan Rass Raelt.
Eriti tähelepanuväärne on allakirjutanute
loetelu esimene rida: Tallinna tööliste saadikud Aleksander Kesküla 63 ja Hans Vürst.
Esimene neist oli tol ajal VSDTP Tallinna
Komitee juhtfiguur, teine tuntud töölisvanem
ja sama komitee maaorganisaator, kes tegeles
parteirakukeste asutamisega valdades. Tahestahtmata tekib mõte, et see konspireerunud
ajutine komitee, kes tuli samal päeval üleskutses välja uue revolutsioonilise päevakorraga,
oli otseselt seotud avaldusele alla kirjutanud
tegelastega. Võib-olla on tegemist isegi (osaliselt) samade isikutega, või siis ajutise komitee
koosseisu täiendamise või muutmisega.
Mõlemad dokumendid on vaimult sarnased ja rõhuvad üldisele valimisõigusele nii
omavalitsusest osavõtmisel kui ka reformiprojekti väljatöötamise komisjoni moodustamisel
valdade saadikutest. Kesküla ja Vürsti avalik
ilmumine enamasti parteitute maasaadikute
seltskonda annab tunnistust VSDTP Tallinna
Komitee huvist ürituse vastu seniste korraldajate passiivsuse taustal. Tõenäoliselt on nende
käsi mängus ka kavandatud kongressi päevakorra revolutsioonilises vaimus ümbertegemisel ja selle järsul kallutamisel tugevalt vasakule. Linlased võtsid kongressi korraldamise
ajutise komitee üleskutsega täielikult enda
kätte ja hakkasid seda rakendama parteipoliitilisest seisukohast, kirjutab Juhandi.64
Nähtavasti oli Tallinna linnavalitsuse
tegelastel palju muret ja tegemist linnas, kus
olukord pärast 16. oktoobri veresauna ja
töölisliikumise laienedes (üldstreigid, poliitilised meeleavaldused) järjest enam pingestus. Eestlaste juhitud linnavalitsus jäi kahe
tule vahele ja pidi suhtlema nii kuberneri kui
töölisvanematega. Valdadega tegelemiseks ei
jätkunud lihtsalt ressurssi. Kuid see on üks
võimalikke seletusi. Aja vaim soosis vabadusepäevadel äärmuslikke vahendeid, ja nende
kasutamises oli radikaalsetel haritlastel ja
kodanlastel raske sotsialistide ja organiseerunud vabrikutöölistega võistelda.
Paar päeva enne koosoleku algust olid
60
Ajutine komitee. Üleskutse. – Teataja 29.11.1905; Eesti Postimees 30.11.1905.
Maa-omavalitsuse asjus üleüldiseks tähelpanemiseks! – Teataja 29.11.1905; Eesti Postimees 30.11.1905.
62 Vt. V. Juhandi. 1905. aasta revolutsioon Põhja Eestis. Mustandkäsikiri, V, lk. 26–40.
63 Aleksander Kesküla kohta vt. nt. O. Arens. Aleksander Kesküla. – Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised.
Ühiskonnateadused 40, 1991, nr 1, lk. 28–37; K. Jaanson. Algus ehk see nõndanimetatud Esimene vene
revolutsioon. Skits. – Tuna 2005, nr. 1, lk. 44–77. 1926. aastal Nõukogude Liidus nimetas Hans Pöögelmann
Keskülat „Tallinna organisatiooni juhtivaks jõuks“. (H. Pöögelmann. Haripunktil, lk. 67.)
64 V. Juhandi. Sissejuhatav peatükk uurimusele „Mõisate põletamine Eestis 1905. a. detsembris”. EAA, f. 3654,
n. 1, s. 60, l. 226.
61
Tuna 4/2012 37
K Ä S I T L U S E D
korraldajad üsna kindlad oma ettevõtmise
edus. Ajalehtedes ilmus niisugune teade:
„Tallinnast. Eestimaa valdade asemikke,
kes pühapäevaks 11. dets. Tallinna koosolekule tulevad, palub ajutine komitee „Estoniasse” ilmuda, kust neile pääsetähed välja
antakse ja korterid kätte juhatatakse. Selleks
on „Estonia” seltsi ruumid võõrastele laupäeva õhtust saadik avatud.”65
Saadikud „Estonias”
Kui palju Eestimaa valdade saadikuid 11.
detsembri hommikuks Tallinna jõudis,
pole ligilähedaseltki teada. Kuid tulijate
protsent olnud kõrge.66 Teade sõjaseaduse
väljakuulutamisest67 ööl vastu 10. detsembrit
levis raudtee- ja postistreigi tõttu aeglaselt
ning enamik saadikuid asus Tallinna poole
teele jalgsi, hobustega, erirongiga. Osa saadikuid oli kohale jõudnud varem – 9. ja 10.
detsembril. Juhandi oletab, et linna saabunud
maasaadikute arv võis küündida maksimaalselt poolteise sajani,68 kuid tõenäoliselt oli see
vähemalt paarikümne võrra väiksem. Üksikud
saadikud olid loobunud oma mandaadist juba
varem või ei saanud mingil põhjusel minna;
märkimisväärne arv delegaate ei pääsenud
valdadest üldse liikuma 9. novembril alanud
raudteelaste streigi tõttu.
65
11. detsembri hommikul kogunes rühm
maasaadikuid pahaaimamatult tolleaegse
„Estonia” maja juurde Väike-Tartu maanteel
nr. 25, kus kell kümme pidi kongress avatama.
Kas ei pandud tähele ähvardavaid kuulutusi
tänavanurkadel või ei teatud hinnata sõjaseaduse karmust? Tartu kongress peeti ju
sõjaseadusest hoolimata.69 Saadikuid ootas
ees ebameeldiv üllatus. „Estonia” saali nad
ei pääsenud, kuna koosolekud oli Tallinnas
ja Harjumaal kindralkuberneri erakorralised
volitused saanud garnisoniülem kindralleitnant Pavel Voronov ära keelanud. Kedagi
võimalikest korraldajatest (kas Teataja ringkonnast ja/või sotsiaaldemokraatidest), kes
olid saadikutele tuntud, saabujatel vastas ei
olnud ega jagatud ka selgitusi. „Kongressi
büroo oli nagu tina tuhka kadunud”, kinnitas hiljem Mihkel Martna, kes ise kohal ei
olnud.70 Levisid kuuldused, et organisaatorid,
s. o. korraldava büroo liikmed olid kas arreteeritud (seda väidab näiteks Marta Lepp),71
põgenenud või läinud põranda alla.72
Friedebert Tuglase mälestuste järgi kogunesid „Estoniasse” ainult maamehed, arvult
umbes 30, kõige rohkem 40,73 seega siis Tallinna tulnud maasaadikute vähemus. Tollane
Vaivara kooliõpetaja sotsiaaldemokraat Elise
Kevend-Luik mäletas, et „Estoniasse” tulnuid
oli 200–300 inimest, peaaegu saalitäis „maamehi ja linlasi”.74 Pigem võib õigus olla detai-
Tallinnast. – Teataja 08.12.1905.
M. Jürisson. [M. Martna] Punased aastad Eestis 1905–1906. Eesti revolutsioonilise liikumise ajaloolikud ja
majanduslikud põhjused. Tulevik, Peterburi, 1907, lk. 173; A. Lex. [A. Veiler] Kümme aastat tagasi. Ajaloolised
märkused 1905. aastast, VI. – Päevaleht 05.12.1915.
67 10. detsembri hommikul oli Tallinnas tänavanurkadele kleebitud Eestimaa kuberneri kohusetäitja Giersi teadaanne sõjaseaduse väljakuulutamisest Tallinnas ja Harju maakonnas ning selles piirkonnas kindralkuberneri
volitused saanud 23. jalaväediviisi ülema kindralleitnant P. N. Voronovi sundmäärus, mis keelas igasugused
koosolekud ja kogunemised. Kuna 10. detsember oli laupäev, siis said need uudised ilmuda päevalehtedes
alles esmaspäeval, harvemini ilmuvates lehtedes veelgi hiljem. Vt. nt. Sõjaseadus. – Valgus 13.12.1905.
68 V. Juhandi. 1905. aasta revolutsioon Põhja-Eestis, V, lk. 61–62.
69 Liivimaa kubermangus oli sõjaseadus välja kuulutatud 22. novembril 1905.
70 M. Jürisson. [M. Martna] Punased aastad Eestis, lk. 182.
71 M. Lepp. 1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus. (Eesti mälu, 18.) Eesti Päevaleht, Akadeemia,
Tallinn, 2010, lk. 67
72 E. Kevendi (Luik´i) mälestised revolutsioonilisest liikumisest 1905. a. Tallinnas ja 1906. a. Tartus. EAA,
f. 3654, n. 1, s. 8, l. 54.
73 F. Tuglas 1905. aasta Seltsile „Volta” koosoleku asjus 15.01.1935. EAA, f. 3654, n. 1, s. 8, l. 102.
74 E. Kevendi (Luik´i) mälestised revolutsioonilisest liikumisest, l. 48, 54, 55. Kevend peab koosoleku kokkukutsujateks ja korraldajateks Teemanti ja Pätsi. (Samas, l. 54.) Elise Kevendi ja „Estonias” toimunu kohta vt.
lähemalt: K. Jaanson. Mis juhtus 1905. a., lk. 36–40.
66
38 Tuna 4/2012
Toomas Karjahärm / Eestimaa talurahva kongress ja Volta koosolek: massiliikumine Balti provintsides 1905
lidest lugu pidaval Tuglasel, kuna suurem osa
saadikuid sai olukorra muutumise ja Volta
koosoleku kohta teavet juba peatuspaikades
ja „Estoniasse” üldse ei tulnud.
11. detsembri hommikuks Tallinna jõudnud delegaadid jagunesid kaheks. Ühed,
nähes või kuuldes, et välja kuulutatud kohas
ja ajal kongressi ei toimu, ning adudes, et
linna jäämine võib olla nende julgeolekule
ohtlik, hakkasid mõne aja pärast pettunult
koju tagasi minema. Raudteelaste streigi tõttu
oli see keeruline ja aeganõudev. Teised juhiti
Volta vabrikusse koosolekut pidama.75 Kõigi
delegaatideni õhtuse koosoleku teade koos
parooliga76 siiski ei jõudnud. Maasaadikutele
oli Voltasse minek kehva olukorda arvestades siiski võimalus, sest nii ei pidanud nad
tühjade kätega ja teadmatuses koju minema.
Enne koosolekut võisid nad arvata, et Voltas peetaksegi valdade kongress maainimesi
erutava päevakorraga, nagu seda lubas ajutise
komitee avaldus 26. novembrist.
Kui „Estoniasse” jõudis teade, et politsei
ja kasakad on lähenemas, siis mindi lõplikult
laiali. On tõenäone, et koosoleku korraldamine langes nüüd täielikult arreteerimisest
pääsenud VSDTP Tallinna komitee ja Tallinna tööliste (töölisvanemate) nõukogu (neil
kahel organisatsioonil oli rohkesti koostöökogemusi) liikmete ja aktivistide õlgadele,
kes suunasid maasaadikud teavitajate ja teejuhtide abiga Voltasse sotsiaaldemokraatide
korraldatud koosolekule, nagu seda kirjeldab
Jaan Anvelt ühes hiljem Nõukogude-Venes
kirjapandud käsikirjas.77 Elise Kevend oli üks
neid teejuhte, kellele Aleksander Kesküla
tegi ülesandeks maasaadikud „Estoniast”
Voltasse juhatada. Niisuguseid teejuhte
oli teisigi. Tuletan siiski meelde, et tollase
VSDTP Tallinna komitee keskne tegelane
Aleksander Kesküla oli (koos Hans Vürstiga)
kongressi ettevalmistamisega seotud juba
varem, kui pidada silmas 37 saadiku avaldust
26. novembrist 1905. Seega ei saanud maasaadikutega tegelemine 11. detsembril tulla
sotsiaaldemokraatidele üllatusena, uudis
oli see, et kogu vastutus tuli neil võtta enda
peale ja tegutseda ei saanud enam avalikult
nagu Tartu kongressil. Ent rõhutatud konspiratsioon, mida mõned seltsimehed pidasid
veidraks liialduseks või edevuseks, oli alati
olnud Kesküla tugev külg.
VSDTP Tallinna komitee koosolek
Mitmed autorid räägivad kongressi „ülevõtmise” plaanidest VSDTP Tallinna komitee
poolt, kuid veenvaid tõendeid selle kohta
pole. Üksikute tegelaste mõtteid selle kohta
võib mälestustest siiski leida.78 Küsimusele
võiks mõnevõrra valgust heita komitee koosolek, mis toimus vahetult enne „Estonias”
kavandatud kongressi algust.
Mida mäletasid komitee liikmed? Karl
Türna kõneleb oma mälestustes Tallinna komitee ja töölisvanemate koosolekust, mis toimus
10. detsembri õhtul ja öösel Marta Lepa ema
üüritud avaras viietoalises korteris Vaksali pst.
8 (korter oli politseile teada) ja kestis kella kolmeni öösel. Koosoleku lõppedes ühed lahkusid sõjaseadusele ja liikluskeelule vaatamata,
teised jäid korterisse ööbima. Kell viis hommikul (Lepa järgi keskööl, Rei järgi umbes kella
kahe-kolme ajal) 11. detsembril tungis sisse
politsei koos sõduritega ning arreteeriti kõik
kohal viibinud 14 inimest. Koosoleku päevakorrast ja otsustest ei räägi Türna midagi.79
Arreteerimisest pääsenud August Rei
mäletas, et õhtusel koosolekul, mis kestis
umbes kella üheni, olid ainult linnakomitee liikmed, töölisvanemaid seal ei olnud.
75
M. Aitsam. Päärdu Pipra peremees. Kiri Stockholmist. Põgenemisel. – Virulane 19.05.1907.
Paroolidena on mälestustes märgitud sõnu „edu”, „elu”, „Paide”, „seltsimees”.
77 J. Anvelt. Eestimaa Kommunistlik Partei, lk. 229.
78 J. Pikkov 1905. aasta Seltsile Tartus 10.12.1934. EAA, f. 3654, n. 1, s. 8, l. 108.
79 K. Türna. Põrandaalune trükikoda. – 1905. aasta revolutsiooni päevilt. Mälestiste kogu. Rahva Sõna, Tallinn,
1931, lk. 38–39; K. Türna. Tartus 1905. a. Tallinnas reaktsiooni ajastul. – Punased aastad. Mälestisi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis, I. Toim. H. Kruus. (1905. aasta Seltsi toimetised II:1.) Eesti Kirjanduse
Seltsi Kirjastus, Tartu, 1932, lk. 72.
76
Tuna 4/2012 39
K Ä S I T L U S E D
Tallinna ja Harjumaa
kindralkuberneri
kindralleitnant Pavel
Voronovi telegramm
siseministrile
13. detsembrist Volta
keldris toimunud
koosolekust
ja 22 osavõtja
arreteerimisest.
GARF, 102,OO,
n. 1905, s. 2550,
osa 37, l. 44.
„Kõigil oli selge, et tagasikiskumise ajajärk
ees seisab, ja küsimus seisis selles, mis sel
puhul ette võtta ja kuidas talitada.” Mainides „elavaid vaidlusi”, ta päevakorrast rohkem ei räägi, samuti sellest, kas midagi üldse
otsustati.80 Mitmed teised asjaosalised (Marta
Lepp, Alma Ostra) ei mäletanud hiljem üldse
midagi sisulist sellest koosolekust; neile oli
mällu sööbinud vaid arreteerimine ja sellele
järgnenud Siberisse asumisele saatmine.81 Nii
80
Reil kui ka Lepal pole koosoleku ja vahistamise kuupäevad õiged. Võib arvata, et kui
nimetatud koosolekul oleks langetatud mingeid otsuseid maale mineku ja mõisnike vastu
suunatud aktsioonide kohta, siis ehk oleks
need otsused oma erakordse tähtsuse tõttu
asjaosalistele ka meelde tulnud.
Rei sõnul võeti komitee vangi peaaegu
täies koosseisus, ainult tema, „L-t ja veel paar
seltsimeest”, kes kohal ei olnud, pääsesid.82
A. Rei. Üks dramaatiline episood 1905. aastast. – 1905 a. revolutsiooni päevilt, lk. 50; A. Rei. Mälestusi
tormiselt teelt, lk. 66;
81 A. Ostra-Oinas. Jooni revolutsioonilisest tegevusest. – Punased aastad, lk. 64; A. Ostra-Oinas. Antje trükikoja eksproprieerimine. – 1905. a. revolutsiooni päevilt, lk. 120; M. Lepp. 1905. aasta romantika, järellained,
lõppvaatus, lk. 66;
82 A. Rei. Üks dramaatiline episood, lk. 50.
40 Tuna 4/2012
Toomas Karjahärm / Eestimaa talurahva kongress ja Volta koosolek: massiliikumine Balti provintsides 1905
Eestimaa Kubermangu Sandarmivalitsuse
ülema ajutise kohustäitja alampolkovnik
Tihhonovitši ettekandes Politseidepartemangu direktorile 14. aprillist 1906 on
VSDTP Tallinna komitee liikmetena (tõenäoliselt 1905. aasta detsembrikuu seisuga)
nimetatud järgmisi: Tartu ülikooli üliõpilane
Aleksander Kesküla, Peterburi ülikooli üliõpilane August Rei, Tallinna gümnaasiumis
6. klassi lõpetanud Otto Sternbeck, Doniäärse Rostovi linnakodanik (meščanin) Mihhail Polevoi, Neveli linnakodanik Samuel
Sominski, Tartu ülikooli üliõpilane David
Liozner, talupoeg Eduard Ott, Pihkva linnakodanik Hugo Pettai, talupoeg Karl Türna,
talupoeg Aleksander Tooner, talupoeg Jaan
Kreek, koduõpetajanna Marta Lepp, talupoja tütar Jurjevi naisgümnasist Amalie
Unt, talupoja tütar Jurjevi naisgümnasist
Alma Ostra ja Juljus Kokk. Sandarmiülema
sõnul arreteeriti 10/11. detsembri öösel 13
komitee liiget, pääsesid ainult Rei, Kesküla
ja Kokk. 83 See oli suurem massiline sissekukkumine Tallinna parteiorganisatsioonis
pärast suviseid (9. juulil) arreteerimisi, millega komitee ei lakanud veel olemast, vaid
täiendas peagi oma ridu vabrikukomiteede
reservidest.
Eduard Otti tellimustöö
Eduard Ott, hilisem enamlane ja nõukogude
tegelane meenutas 10. detsembri koosolekut
sootuks teisiti. Nõukogude Liidus andis ta
1930. aastatel EKP ajaloo komisjonile üle
oma mälestused, kus maalis üksikasjalise
pildi komitee laiendatud koosolekust, millest võtnud osa 30 inimest; seega oli vabrikukomiteede esindajaid rohkem kui linnakomitee liikmeid. Peaküsimus oli „sõjariistus
väljaastumine”, et toetada Moskvas alanud
ülestõusu. Ott ise, enamlane Sominski ja
töölised olnud relvastatud ülestõusu ja
maalemineku poolt, et sellega sõjavägi linnast välja meelitada, mille järel saaks sealgi
relvad haarata. Menševikud, nagu Liosner,
Ostra, Unt ja Pikkov, olnud vastu; Rei ja
Maasik vaikisid. Ott resümeeris: „Tööliste
häälteenamusega võetigi otsus vastu: sõjariistus salgad maale parunitega ja politseiga
võitlema saata, kusjuures parunite mõisate
asjatust rüüstamisest tuleb hoiduda, neid
hävitada ja põletada ainult sel juhtumil, kui
parunid ja sõjaväeosad neid endile vastupanekul kaitseks tarvitavad: sest mõisate
peale tuleb kui edaspidise rahva varanduse
peale vaadata. Esimeses järjekorras tuleb
vaenlaselt sõjariistad ära võtta ja nendega
uusi võitlussalku varustada... Siinsamas tehti
üksikutele seltsimeestele ülesandeks seda
otsust kohe teostama hakata...”.84
Eduard Otti meenutuskatkeid tsiteerib
Pöögelmann pikalt oma töös „Enamlus ja
vähemlus Eestis 1905. a.” (1933), mis oli kirjutatud vastukaaluks veidi varem ilmunud
Voldemar Vöölmanni venekeelsele raamatule „1905. a. Eestis” (1932).85
Niisugust koosoleku versiooni nagu
Ottil oli Pöögelmannil 1930. aastatel vaja
EKP sisevõitluses „rahvusdemokraatide”
ja „fontannikutega” (Jakob Palvadre, 86
V. Vöölmann jt.) EKP ajaloo tõlgendamise
üle, tõestamaks enamlaste juhtivat osa
VSDTP Tallinna organisatsioonis ja komitees,
kes juhtisid võitlust „tsaarivalitsuse kukutamiseks ja proletariaadi ning talurahva revolutsioonilise valitsuse maksmapanemiseks”.87
Pöögelmanni uurija Ellen Plotnik pidas
ühes käsikirjalises materjalis (1980) Otti
mälestusi, mis on kahtlaselt täpsed ja üksikasjalised, ebausaldusväärseteks, pigem tel-
83
Eestimaa kubermangu Sandarmivalitsuse ülema ajutise kohustäitja alampolkovnik P. A. Tihhonovitši ettekanne Politseidepartemangu direktorile 14.04.1906. GARF, f. 102,OO, n. 1905, s. 1800, osa 57, l. 19–33p,
siin l. 29–31.
84 Tsit. H. Pöögelmann. Enamlus ja vähemlus Eestis, lk. 65.
85 V. Vel´man. 1905 god v Èstonii. Na puti k diktature proletariata. Staryj bolševik, Moskva, 1932.
86 Ja. K. Pal´vadre. Revoljucija 1905–7 g.g. v Èstonii. Leningradskaja pravda, Leningrad, 1927.
87 H. Pöögelmann. Enamlus ja vähemlus Eestis, lk. 65. EKP sisevõitlusest ajaloorindel vt. lähemalt O. Kuuli.
Fontanka ja Moika vahel. Eesti kommunistide sisetülidest aastail 1919–1938. Tallinn, 2010, lk. 53–57.
Tuna 4/2012 41
K Ä S I T L U S E D
limustööks, mis tagantjärele kunstlikult
teravdas ja projitseeris hilisema probleemi
– enamlaste ja vähemlaste vahekorra küsimuse – 1905. aastasse.88 On iseloomulik, et
Ott ei kirjutanud menševikest midagi oma
töödes, mis olid avaldatud varem, 1920.
aastatel.89 Ka Pöögelmann ise oli kuni 1933.
aastani eesti menševike materdamisel üsna
tagasihoidlik.90 Stalinliku terrori süvenedes
mineviku „õige mäletamine” aktualiseerus.
Igasugune partei (enamlikust) „peajoonest”
kõrvalekaldumine, ka minevikus, sai intriigide ja oponentide ohjeldamatu mustamise
vahendiks, mis oli muidugi kingitus NKVDle. 91 Nagu eespool osutatud, tundub vähe
tõenäone, et niisugune Otti poolt kirjeldatud
sotsiaaldemokraatia kahe taktika terav vastandumine relvastatud ülestõusu küsimuses
kustus jäljetult kõigi teiste koosolekust osavõtjate mälust.
Rudolf Vakmani üllitise (1926) järgi toimus esimene terav kokkupõrge enamlaste
ja vähemlaste vahel hoopis tunduvalt varem,
nn. vabadusepäevade alguses Tallinna komitee istungil 21. oktoobril. Kesküla kaitsnud
„sõjariistus väljaastumist”, Pikkov ja Rei
olnud selle vastu.92
Volta koosolekust osavõtjad
Volta koosoleku nime all tuntud salakoosolek oli kaugel selle korraldajate esialgsest
mõttest viia läbi maasaadikute kongress, mis
jäi ära sõjaseisukorra tõttu. Tegelikult toimus
illegaalne koosolek, kus maasaadikute kõrval osalesid töölised (töölisvanemad) ja parteitegelased – valdavalt tsentralistliku voolu
pooldajad, kes olid kogu ürituse lõppfaasi
korraldajad ja juhtisid koosolekut. Valdade
kongressiks või koosolekuks pole seda üri88
tust mingit alust nimetada, isegi mitte siis,
kui maasaadikud oleksid seal olnud ülekaalus. Mandaate ei kontrollitud (sellel ei olnud
enam ka mõtet) ja saadikud olid läbisegi
Tallinna vabrikutööliste esindajatega, kelle
kohta me peaaegu midagi ei tea (keda nad
konkreetselt esindasid?).
Kongressi ülevõtmisest pole mõtet rääkida, sest polnud kellegi käest midagi üle
võtta, kongressi mõtte algatajad ja esimese
faasi korraldajad olid oma elu päästmiseks
põgenenud. Kui „ülevõtmine” üldse toimus,
siis juba 26. novembril, kui mängu tulid
Kesküla ja Vürst. Arreteerimisest pääsenud
sotsiaaldemokraadid lihtsalt täitsid vaakumi,
mis oli tekkinud eriolukorras, kui oli vaja
kiiresti reageerida võimude järsule pealetungile. Nad said aru, et ainult maasaadikute
koosolekut ükspuha millises vormis toimuda
ei saa, ning pakkusid selle aseainena välja
koosoleku koos Tallinna vabrikutööliste
esindajatega, et arutada sõjaseisukorra väljakuulutamisega tekkinud olukorda. Niisugune foorum eeldas parteitegelaste ja töölisvanemate kokkulepet, mida polnud raske
saavutada, sest tööliste koosolekuid peeti
Voltas sageli (11. detsembri hommikul toimus töölisvanemate koosolek ja selle järel
hommikupoolne koosolek, millest tõenäoliselt võttis osa ka maasaadikuid) ja töölisvanemad olid VSDTP Tallinna komiteega
seotud. Maasaadikud ei teadnud täpselt, mis
neid Voltas ees ootab. Nad võisid arvata, et
seal toimubki nende kongress.
Raske on leida Volta koosoleku kõrval
teist Eesti uusima ajaloo sündmust, mille
kohta osavõtjate arvukad mälestused sedavõrd järsult lahku lähevad. Kõigepealt koosolekust osavõtjate arv. Äärmused on siin
Hans Vürsti esitatud 40–50 osalist ja Gustav
Vilbaste 500–600.93 Kevend meenutas, et kõik
E. Plotnik. Bolševism ja menševism Eestis esimese Vene revolutsiooni perioodil. l. Teesid. [1980], lk. 2.
[käsikirja koopia siinkirjutaja valduses.]
89 E. Ott. Noorsoo liikumisest Tartus 1902.–1905. a. – 1905. aasta Eestis. Kirjeldused, mälestused, dokumendid.
(EKP Keskkomitee Ajalookomisjoni toimetised, 1.) Komintern, Leningrad, 1926, lk. 123–131.
90 Vt. nt. H. Pöögelmann. Haripunktil, lk. 62–79.
91 Vt. O. Kuuli. Fontanka ja Moika vahel. Eesti kommunistide sisetülidest aastail 1919–1938.
92 K. Jaanson. Algus ehk see nõndanimetatud Esimene vene revolutsioon, lk. 57.
93 V. Juhandi. 1905. aasta revolutsioon Põhja-Eestis, V:1, lk. 28; K. Jaanson. Mis juhtus 1905. a., lk. 43.
42 Tuna 4/2012
Toomas Karjahärm / Eestimaa talurahva kongress ja Volta koosolek: massiliikumine Balti provintsides 1905
ei mahtunud ära ja seetõttu peeti väljas teist
koosolekut. Märjamaa saadik Johannes Lindemann mäletas, et natuke üle 200 inimese
mahutav „kelder oli rahvast täis”, peamiselt
töölised oma juhtidega. 94 Tuglas seevastu
kinnitas, et ruumi oli keldris küllalt. Tuglase kirjas 1905. aasta seltsile (1935) on juttu
150–200 osavõtjast, pooleks linnatöölised ja
maasaadikud.95 1940. aastal ilmunud „Noorusmälestustes” (redigeeritud kordustrükid
1960, 1990) räägib Tuglas poolteisest sajast
inimesest, enamasti maasaadikud, siis töölised ja üksikud tuntud tegelased, kes ei kuulunud kumbagi rühma; nende seas kümmekond
naist.96 Anija kooliõpetajal Leopold Steinil on
osavõtjaid „saja ümber”, neist pooled maalt,97
Raikküla talunikul Jaan Kuusemetsal 150.
Patika kooliõpetaja Karl Grünthal märkas ka
5–6 üliõpilast.98 Elise Kevend seevastu haritlasi koosolekul ei näinud. Lausmanni vabriku
tööline Johannes Luuken arvas, et juba hommikupoole võis Voltasse tulnud maamehi olla
50–70.99 Vahastu valla maatameeste delegaadile Rudolf Palmile jäi mulje, et tegemist oli
ikka maasaadikute koosolekuga, kus osales
„ka linnatöölisi”.100 Pöögelmanni järgi töölised jätkasid Voltas koosolekute pidamist, kus
kihutustööd tehti maale minekuks mõisnike
vastu võitlema, viimane koosolek oli 11. detsembril, millest „ka suur hulk maasaadikuid
osa võttis”.101 Tööline Luuken mäletas, et
õhtusest koosolekust, mis oli kinnine, võtsid
tööliste poole pealt „nähtavasti osa” töölisvanemad ja nende abid.102 Liialdustesse kalduvate politseiallikate järgi oli osalisi umbes
200.103
Nüüd järeldused autoritelt, kes ise kohal ei
olnud, kuid hiljem asja kohalolnutelt uurisid:
Mihkel Aitsam juunior – osavõtjaid oli u. 150,
kusjuures linnatöölisi ja -tegelasi oli maameestest mitu korda rohkem;104 Johan Jans – Tallinnasse tuli u. paarsada saadikut, kuid Volta
koosolekust võttis osa u. poolteistsada, seal
enamus maasaadikud, kuid ka töölisi ja tegelasi, kes kumbagi rühma ei kuulunud;105 Marta
Lepp – töölised pidasid koosolekut ja maasaadikud tulid juurde;106 umbes sama mõte esineb
Mihkel Martnal – saadikud, kuuldes, et töölised peavad Voltas koosolekut, „otsustasivad
sinna minna”;107 August Rei – „tööliste koosolek, kuhu olid palutud ka rahva poolt valitud
valdade esindajad”.108 Kohila valla saadikule
vallasekretär Johannes Reinthalile (Reintalu),
kes Tallinna ei sõitnud (Kohila vald jäi seal
esinduseta), oli jäänud mulje, et see oli „linnameeste kongress, mis kuidagi üle võetud”.109
Voldemar Juhandi oma käsikirjas (1939) selgitas välja õhtupoolsest koosolekust osa võtnud
40 maasaadiku nimed (neist 19 on politsei
poolt koostatud arreteeritute nimekirjas) ja
oletas, et neid võis Voltas olla 60–70 inimese
ümber, mis oli umbes pool kõigist Tallinna
tulnud valdade saadikuist ja võib-olla umbes
samapalju, kui oli koosolekul töölisi.110 Töölisi
94
J. Lindemann 1905. aasta Seltsile, l. 46.
F. Tuglas 1905. aasta Seltsile „Volta” koosoleku asjus, l. 104.
96 F. Tuglas. Mälestused. (Teosed, 8.) Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1960, lk. 202; F. Tuglas. Noorusmälestusi.
(Kogutud teosed, 6.) Eesti Raamat, Tallinn, 1990, lk. 126.
97 L. Stein. Mälestusi Volta koosolekust 27.11.1934. EAA, f. 3654, n. 1, s. 8, l. 107.
98 K. Grünthal. – Rahvamälestisi 1905. aastast Eestis. Kogunud „1905. aasta Seltsi” ülesandel Vold. Juhanson
1934. a. suvel. Kahes köites, I. Tartu, 1934. [Käsikiri] EKM EKLA, f. 172, m. 5:1, l. 252–253.
99 J. Luuken. – Mälestisi 1905. aastast. Jutustuse järgi üles kirjutanud 1935. a. sügisel Vold. Juhandi, l. 27.
100 K. Jaanson. Mis juhtus 1905. a., lk. 49.
101 H. Pöögelmann. Klassivõitluse ajalugu (Katkendid). – Idem. Valitud teosed, IV, lk. 163.
102 J. Luuken. – Mälestisi 1905. aastast. Jutustuse järgi üles kirjutanud 1935. a. sügisel Vold. Juhandi, l. 29.
103 Maasaadikute kongressil 11. detsembril 1905 arreteeritute nimekiri. ERAF, f. 27, n. 1, s. 191, l. 4.
104 M. Aitsam. 1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis, lk. 94.
105 J. Jans. Mälestusi ja vaatlusi, I, lk. 131.
106 M. Lepp. 1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus, lk. 67.
107 M. Jürisson. [M. Martna] Punased aastad Eestis, lk. 182.
108 A. Rei. Mälestusi tormiselt teelt, lk. 64.
109 J. Reintalu (Reinthal). – Mälestisi 1905. aastast. Jutustuse järgi üles kirjutanud 1935. a. sügisel Vold. Juhandi, l. 19.
110 V. Juhandi. 1905. aasta revolutsioon Põhja-Eestis, V:1, l. 29–30.
95
Tuna 4/2012 43
K Ä S I T L U S E D
on nimeliselt teada vaid kümne ringis.111 Nagu
eelöeldust näha, pole võimalik saada kuigi täpset pilti koosolekust osavõtjate kohta.
Kuna enamik autoreid pakub osavõtjateks 100–200 inimest, siis on ka uurimiskirjanduses läbi aegade võetud mingi keskmine
ja väga umbkaudne arv – u. 150112 või ka üle
saja113 – või on osavõtjate arvu esitamist üldse
välditud.114
Juhatus ja päevakord
Enamik otseseid allikaid lubab kinnitada,
et Volta koosoleku avas ja juhatajaks valiti
VSDTP Tallinna komitee juhttegelane Aleksander Kesküla. Kahest valitud protokollijast
üks oli Tuglas, kes protokolli kirjutamiseni ei
jõudnudki (protokollis teine, keda Tuglas ei
mäleta). Tuglas kirjutab oma mälestustes, et
tal polnud Põhja-Eesti omavalitsuste kongressile asja, mis tähendab, et ta läks sinna
omal käel ja ilma mandaadita, kuid valiti
kohe juhatusse. Tartu kongressist oli ta osa
võtnud „oma erakonna saadikuna”. Arreteeritute nimekirjas figureerib Friedebert
Mihkelson Ahja valla talupojana.115
Tuglase mäletamise järgi valiti juhatajaks Pöögelmann („kuid ma võin eksida”).116
Parteisõdur, agitaator ja lööksalga juht Karl
Kiiman, kes tol õhtul oli väljas valvepostil,
väitis, et koosoleku juhatajaks oli Peterburi
sidemetega Volta lukksepp Nikolai Janson.117
Koosolekul osalejatena või sellega seoses on
erinevates allikates märgitud veel sotsiaaldemokraatlikke tegelasi, nagu Jaan Ikmelt,
Jaan Anvelt, Voldemar Vöölmann, Otto
Münther.118 Niisuguste teadete tõeväärtust
pole võimalik kontrollida, kuid võib arvata,
et kaasatud oli VSDTP Tallinna komitee
aktiiv; Rudolf Vakmani sõnul olid Voltas koos
„kõik vabad parteitegelased”.119 Kuid selles
pole kahtlust, et juhtivat osa etendasid seal
Kesküla ja Pöögelmann, kes mõlemad olid
111 Pole teada, kui palju töölisvanemaid Volta koosolekust osa võttis ja kui palju Tallinnas üldse töölisvanemaid oli.
Väga napid on teated Tallinna töölisvanemate nõukogu koosseisu kohta. On teada, et töölisvanemate valimised
Tallinna suurettevõtetes toimusid veebruaris-märtsis 1905. (M. Pihlamägi. Estonian industrial worker´s demands
in the 1905 revolution. – Acta Historica Tallinnensia 12, 2008, lk. 12.). 1906. aasta jaanuari alguseks olid võimud
arreteerinud 19 töölisvanemat, kavas oli veel 44 töölisvanema vahistamine. (Eestimaa kuberner N. G. v. Bünting
siseministrile 02.01.1906. ERAF, f. 27, n. 1, s. 198, l. 16.) 14. detsembril 1905 poliitilistel põhjustel arreteeritud
töölisvanemate nimekirja (kuulusid administratiivkorras väljasaatmisele) vt. ERAF, f. 27, n. 1, s. 191, l. 1.
112 V. Juhandi. 1905. aasta revolutsioon Põhja-Eestis, V:1, l. 28; M. Aitsam. 1905. aasta revolutsioon, lk. 94.
113 Eesti NSV ajalugu kolmes köites, II. XIX sajandi 50-ndaist aastatest kuni 1917. aasta märtsini. Peatoim.
J. Saat, tegevtoim. A. Vassar. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1963, lk. 405 [peatüki autor on Hilda Moosberg.];
E. Plotnik. Hans Pöögelmann, I, lk. 95; T. Karjahärm, R. Pullat. Eesti revolutsioonitules 1905–1907. Eesti
Raamat, Tallinn, lk. 132.
114 A. Andresen, E. Jansen, T. Karjahärm, M. Laar, M. Laur, L. Leppik, A. Must, T. Rosenberg, T. Tannberg,
S. Vahtre. Eesti ajalugu, V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tegevtoim. T. Karjahärm ja T. Rosenberg.
Peatoim. S. Vahtre. Õpetatud Eesti Selts, Tartu, 2010, lk. 359.
115 Maasaadikute kongressil 11. detsembril 1905 arreteeritute nimekiri. ERAF, f. 27, n. 1, s. 191, l. 3.
116 F. Tuglas 1905. aasta Seltsile „Volta” koosoleku asjus, l. 104. Tuglase trükitud mälestustes on koosoleku
juhatajaks kindlalt Pöögelmann (F. Tuglas. Mälestused, lk. 202; F. Tuglas. Noorusmälestusi, lk. 126). Ühes
kirjas 1905. aasta Seltsile lükkab Tuglas ümber Elise Kevendi väite selle kohta, et Pöögelmanni koosolekul
polnud ja Tallinna komitee liige Amalie Unt (eelmisel öösel arreteeritud) oli. (F. Tuglas 1905. aasta Seltsile
„Volta” koosoleku asjus, l. 106.)
117 K. Kiimann (1905. a. Tallinnas). – Mälestisi 1905. aastast. Jutustuse järgi üles kirjutanud 1935. a. sügisel Vold.
Juhandi, l. 32. Kiiman on üks väheseid revolutsioonitegelasi (1905. aastal oli ta sotsiaaldemokraat, hiljem
esseer), kes üksikasjalisemalt kirjeldas tööliste maaleminekut. Just tema mälestused on saanud hilisemate
rekonstruktsioonide aluseks.
118 L. Stein. Mälestusi Volta koosolekust, l. 107–107p; K. Känd V. Juhansonile 23.10.1934. EAA, f. 3654, n. 1,
s. 9, l. 17; K. Grünthal. – Rahvamälestisi 1905. aastast Eestis. Kogunud „1905. aasta Seltsi” ülesandel Vold.
Juhanson 1934. a. suvel. Kahes köites, I, l. 253.
119 R. Vakman. Venemaa sotsiaaldemokraatlise töölistepartei tegevus Tallinnas 1905. aastal. – 1905. aasta Eestis.
Kirjeldused, mälestused, dokumendid. (EKP. KK. Ajalookomisjoni Toimetused, 1.) Külvaja, Leningrad, 1926,
lk. 117; K. Jaanson. Mis juhtus 1905. a., lk. 41.
44 Tuna 4/2012
Toomas Karjahärm / Eestimaa talurahva kongress ja Volta koosolek: massiliikumine Balti provintsides 1905
varem valitud aulakoosolekul viieliikmelise
avaliku büroo koosseisu.120
Arvestades koosolekust osavõtjate kahe
suure rühma huvisid, oli igati loomulik, et
päevakorras olid nii linna- kui maainimesi
erutavad küsimused. Kuid 26. novembril ajutise komitee või büroo kavandatud ulatusliku
päevakorrani üldse ei jõutudki ja seda juhatus ei taotlenudki, sest sõjaseisukord oli kõik
plaanid segi löönud. Üldpoliitilisi küsimusi ei
tõstatatud, nende arutamiseks polnud aega.
Arutati praktilisi asju – esiteks, mida teha
linnas (üldstreik, pimendamine gaasivabriku
tegevuse lõpetamisega, sidekanalite katkestamine) – ja seejärel mindi teise küsimuse
juurde – mida teha maal? Ka seda teist päevakorrapunkti vaadeldi esmajoones VSDTP
ja linnatööliste võitlustaktika seisukohast.
Kui eeldada, et linlased tahtsid revolutsioonilise võitluse raskuspunkti maale viia, siis oli
teine küsimus vast olulisemgi. See pidi andma
juhtnöörid nii linnatöölistele kui ka maasaadikutele.
Mida räägiti?
Ühtki sõnavõtjat peale Kesküla ja Pöögelmanni pole osavõtjate mälestustes ega uurijate hilisemates kirjeldustes nimeliselt märgitud. On vihjatud, ja on ka loogiline (arvestades arutelu linnakesksust – mida linlased
teevad linnas ja maal?), et vähesed sõnavõtjad olid enamasti sotsiaaldemokraadid ja töölisjuhid, keda maasaadikud ei tundnud, kuid
ka töölised ei teadnud hiljem enda keskelt
kedagi nimetada.
Mälestuste järgi oli koosolekul vallandu-
nud vaidlustes peateemadeks suhtumine mõisnikesse ja vägivalla kasutamise piirid. Seda on
detailides, allikate, mälestuste ja uurimuste
kogu vastuolulisuses ja vasturääkivuses kirjeldanud värvikalt Kaido Jaanson,121 mõnevõrra üldistatumalt Voldemar Juhandi. 122
Ägedamad äärmuslased olnud kättemaksu ja
mõisate hävitamise (põletamise) poolt („vägivald vägivalla vastu”), „teadlikumad koosolijad” (Tuglas) aga varanduse hävitamise
vastu (majanduslikult kahjulik ja poliitiliselt
kasutu); viimased pooldanud mõisate ülevõtmist ja vangi võetud mõisnike Tallinnasse
toomist. Kelle hääl kõvemini kõlas, kas mõõdukate või terroristliku taktika pooldajate
oma, see pole selge. Martna, kes ise kohal ei
olnud, väitis 1907. aastal Peterburis ilmunud
raamatus, „et rahustamise katsed palju poolehoidjaid ei leidnud”.123
Enamik kohal olnud maasaadikuid, sh.
Johannes Lepp, Hans Martinson, Rudolf
Palm ja Leopold Stein, mäletasid, et koosoleku sotsiaaldemokraatlikud juhid ja aktiivsemad tegelased, esmajoones Kesküla, astusid üles põletamise mõttega. Leopold Stein
rääkis K. Kännule, et Pöögelmann kutsus
üles moodustama lendsalku ja mõisaid põletama.124 Paistab nii, et maasaadikute mälestused kalduvad pidama põletamise algatajateks
töölisi, tööliste mälestustes võib leida vastupidiseid arvamusi. Ka hilisemas kirjanduses
domineerib Kesküla 125 ja Pöögelmanni 126
esile tõstev suund.
Mõnikord omistatakse Pöögelmannile Voltas kõlanud üleskutse „rääkida läti keeles”,127
mis aga ilmtingimata ei tarvitse tähendada
mõisaomandi hävitamist, nagu seda väitis
hiljem Rei. Selle all võis mõelda igasuguseid
120
Avaliku büroo liikmeteks valiti veel Jaan Teemant, Hans Vürst, Mihkel Martna (astus tagasi), tema asemele
valiti Karl Neumann. (Rahva-asemikkude koosolek ülikooli aulas 29. nov. kell 10 e.l., VII. – Postimees
15.12.1905.) Selle büroo tegevusest pole midagi teada.
121 K. Jaanson. Mis juhtus 1905. a., lk. 43–46.
122 V. Juhandi. 1905. aasta revolutsioon Põhja-Eestis, V:1, l. 24–57.
123 M. Jürisson. [M. Martna.] Punased aastad Eestis, lk. 183.
124 K. Känd V. Juhansonile, l. 16–16p.
125 [A. Kliimann.] 1905. aasta verepulm Eestis, I. Harjumaa, I anne. Kose, Hageri, Rapla ja Juuru kihelkondade
sündmused. Kogunud ja toimetanud A. Kliimann. Minevik, Paide, 1932, lk. 10; M. Lepp. 1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus, lk. 62.
126 A. Rei. Mälestusi tormiselt teelt, lk. 64; M. Aitsam. 1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis, lk. 94.
127 Eesti NSV ajalugu kolmes köites, II, lk. 405; H. Moosberg. 1905.–1907. a. revolutsioon Eestis, lk. 105.
Tuna 4/2012 45
K Ä S I T L U S E D
revolutsioonilise aktiivsuse vorme, sh. uute
omavalitsuste moodustamist Läti täidesaatvate komiteede eeskujul ning muid valitsuse
ja mõisnike vastu suunatud tegevusi, sh. Tartu
ülemaalise kongressi aulakoosoleku otsuste
täitmise vaimus.128
Pöögelmann ise kinnitas mitmes Nõukogude Liidus ilmunud üllitises, et ei tema
ega teised VSDTP Tallinna organisatsiooni
esindajad pooldanud mõisate hävitamist.129
Jaan Anvelt väitis, et maasaadikud tõstatasid
koosolekul küsimuse mõisate maatasa tegemisest kättemaksuks mõisnikele karistusvägede kutsumise eest ja et juba varem olid
mõned delegaadid käinud vabrikutes töölisi
agiteerimas parunite mõisu „raputama”. Tallinna organisatsiooni esindajad Kesküla, Pöögelmann ja Janson aga leidnud, et mõisaid
pole vaja hävitada, tuleb mõisnikud arreteerida ja sundida neid nõudma sõjaseisukorra
tühistamist.130 Ainult Kesküla tunnistanud
mõni aasta hiljem Šveitsis Adolf Gasserile, et
tema oli see, kes saatis 1905. aasta detsembris töölissalgad Tallinnast kõikides suundades välja baltisakslaste mõisaid põletama.131
Hans Kruus kirjutas oma teedrajavas „Eesti
ajaloos” (1928, II) kokkuvõtlikult, et maasaadikud-maatamehed koos Tallinna töölistega
otsustasid kahel salajasel koosolekul (neist
esimene oli Volta koosolek) „vastu sotsiaaldemokraatide juhtide soovi minna maale
mõisaid hävitama”.132
128
A. Rei kirjutab mitmes kohas oma mälestustes (1931, 1961), et Volta koosolekul Pöögelmann kihutas „ebaküpseid, väheteadlikke”
töölisi ja kibestunud maamehi vastutustundetult „meeletu demagoogiaga” üles mõisaid
põletama, kuid tema, Rei, astus välja selle
vastu ja tegi ettepaneku laiali minna. Tema
ettepanek „leidis üldist heakskiitmist”, koosolek lõpetati kohe ja mindigi laiali. Alles seejärel tulnud sõjavägi.133 Selle kohta, et Rei
oleks koosolekul sõna võtnud, pole muudes
teadaolevates allikates mingit märki. Tõenäoliselt teda Volta koosolekul polnudki,
vähemalt nii väidab Tuglas. 134 Tundub, et
Rei konstrueeris selle olematu episoodi
Pöögelmanni halvustamiseks, tema kujutamiseks moraalitu, vastutustundetu ja madala
intellektiga poliitikuna. „H. Pöögelmann oli
alati ja jäi elu lõpuni pealiskaudseks, kerge
sulega ja niisama kerge kaaluga ajakirjanikuks, kes ei mõtelnud ühtki küsimust põhjalikult läbi.”135
Rei versiooni Volta koosolekust võttis
osaliselt ilma kriitikata üle Mihkel Aitsam
juunior.136
Otsust ei tehtud
Üsna dramaatilisena kujutasid koosoleku
õhustikku mõned osavõtjad. Hans Martinson:
meeleolu oli „väga ärev ja sõjakas” ning aula-
Vt. T. Raun. 1905. aasta revolutsioon Balti provintsides ja Soomes. – Tuna 2005, nr 1, lk. 32–43; T. U. Raun.
Violence and activism in the Baltic Provinces. – Acta Historica Tallinnensia 10, 2006, lk. 48–59.
129 H. Pöögelmann. Haripunktil, lk. 75; H. Pöögelmann. Enamlus ja vähemlus Eestis, lk. 65. Vt. ka E. Laaman.
Enamlus Eestis 1917–1918. – E. Laaman, J. Ernits. Enamlus Eestis, I. Kaitsevägede staabi VI osakonna
kirjastus, Tallinn, 1930, lk. 37.
130 J. Anvelt. Eestimaa Kommunistlik Partei, lk. 229; R. Vakman. Venemaa sotsiaaldemokraatlise töölistepartei
tegevus Tallinnas 1905. aastal, lk 116.
131 K. Jaanson. Mis juhtus 1905. a., lk. 50.
132 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal, II, lk. 133.
133 A. Rei. Mälestusi tormiselt teelt, lk. 64–73; A. Rei. Üks dramaatiline episood, lk. 50–51. Rei sõnul kõneles
koosolekul ka keegi venelane, tõenäoliselt ohranka provokaator varjunimega „Nikolai zolotõje otški”, kes
agiteeris protestimeeleavaldust toime panema, mis võinuks sõjaseisukorra ajal esile kutsuda massilise veresauna. Rei hoiatav kõne hoidnud ära selle ohtliku provokatsiooni. (A. Rei. Mälestusi tormiselt teelt, lk. 65.)
134 F. Tuglas 1905. aasta Seltsile „Volta” koosoleku asjus, l. 104.
135 A. Rei. Mälestusi tormiselt teelt, lk. 73.
136 M. Aitsam. 1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis, lk. 97. Herbert-Armin Lebbin kirjutab, et Rei astus
siin välja bolševistlike seisukohtade vastu, mis tõenäoliselt tähendab vastuseisu relvastatud võitlusele maal.
(H.-A. Lebbin. Sotsiaaldemokratismi pankrot Eestis. EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, Tallinn,
1970, lk. 45–46.)
46 Tuna 4/2012
Toomas Karjahärm / Eestimaa talurahva kongress ja Volta koosolek: massiliikumine Balti provintsides 1905
otsused leidsid suurt poolehoidu. 137 Elise
Kevend-Luik: „Koosolek oli kärarikas, närviline ja polnud otsustusvõimeline.”138; Leopold Stein: „Äärmiselt kärarikas. Jäi õudne
ja närviline mulje.”139 Tuglas eitab „segast,
plaanita käratsemist” ja teravate vastuolude
ilmnemist, aga „ärritatud, vihased, meeleheitel oldi – seisukorra enese pärast. Ja see ei
lasknud rahulikult rääkida.”140
Kaua koosolek kestis? Gustav Vilbaste
meelest lõppes see kohe pärast juhatuse valimist ja enne päevakorra rakendamist; Jaan
Kuusemets seevastu mäletas, et koosolek
kestis tunni või koguni kaks.141 Juhandi püüdis eriarvamusi üldistada ja arvas koosoleku
kestvuseks pool kuni üks tund: 16.00/16.30–
17.00/17.30.142 Võib arvata, et nii lühikese
ajaga ei jõutud kuigi palju sõna võtta.
Mis puutub koosoleku otsusesse, siis on
üldaktsepteeritud seisukoht, et sõjaväesalga
lähenedes otsust vastu võtta ei jõutud (Johannes Lepp, Rudolf Palm, F. Tuglas) ja selles
pole kahtlust. Karl Grünthal ja Johannes
Lindemann siiski väidavad vastupidist – et
põletamise otsus tehti. Viimane maalis emotsionaalse kujutluspildi, kuidas saadeti nimekirjade järgi maale kaks kaheteistkümnemehelist lendsalka otse koosolekult.143
Nõukogude historiograafias valitses tuntud tees proletariaadi ja talurahva liidust
demokraatlikus revolutsioonis. Seejuures
on töölisklass juhtiv jõud, talurahvas aga
juhitav; liberaalne kodanlus kuulus isoleerimisele. Talurahvaliikumine kulges niisuguse skeemi järgi stiihiliselt, väheteadlikud
talupojad kaldusid relvastatud ülestõusu ajal
mõisaid rüüstama, mida teadlikud töölised
ei suutnud ära hoida. EKP ajaloo ülevaates
(1961) kirjutavad Hilda Moosberg ja Erich
Kaup, et Volta koosolekul „otsustati tööliste
relvastatud salgad maale saata, kus ülestõus
oli osaliselt juba puhkenud”.144 Kaup räägib
koguni relvastatud ülestõusu plaani väljatöötamisest Volta koosolekul.145 Mõned aastad
hiljem, ENSV ajaloo üldkäsitluses (1963)
oli Moosberg Volta koosoleku olematust
otsusest kõneldes ettevaatlikum ja esitas
seda arvamusena: „Arvati, et läti ja eesti
revolutsiooniliste jõudude koostööks on
tarvis viia võitlusrühmad kiiremini LõunaEestisse.”146
Voltas arreteeris sõjaväesalga saatel saabunud politsei 22 inimest: 19 maasaadikut
(sh. viis inimest Alaverest), sotsiaaldemokraat F. Mihkelson (Tuglas), paberivabriku
tööline Gustav Poom, Saksamaa alam August
Jastrov.147
Eestimaa kuberneri kohusetäitja Aleksandr
von Giers tõi talurahva kongressi (krestjanskij
s´´ezd) põhjenduseks sõjaseisukorra kehtes-
137
H. Martinsoni mälestised. (Vastused „Volta” k. küsimustele.), EAA, f. 3654, n. 1, s. 8, l. 23.
E. Kevendi (Luik´i) mälestised revolutsioonilisest liikumisest, l. 50.
139 L. Stein. Mälestusi Volta koosolekust, l. 107–107p
140 F. Tuglas. Noorusmälestusi, lk. 126–127.
141 K. Jaanson. Mis juhtus 1905. a., lk. 43–44.
142 V. Juhandi. 1905. aasta revolutsioon Põhja-Eestis, V:1, l. 48–49. Politsei dokumentatsioonis on koosoleku
lõpuajaks märgitud u. 17.30. (Maasaadikute kongressil 11. detsembril 1905 arreteeritute nimekiri. ERAF,
f. 27, n. 1, s. 191, l. 4.)
143 K. Jaanson. Mis juhtus 1905. a., lk. 46. Ühes 1996. aastal ilmunud Eesti ajaloo üldkäsitluses on väidetud, et
„Volta” koosolekul „võeti vastu otsus siirduda maale, et alustada seal ülestõusu mõisnike vastu”. (J. Selirand,
K. Siilivask. Eesti maast ja rahvast. Muinasajast maailmasõjani. Olion, Tallinn, 1996, lk. 319.)
144 Ülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloost, I. (XIX sajandi 90. aastad –1920.) Toim. A. Panksejev, A.
Liebman. EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, Tallinn, 1961, lk. 79. Vt. ka Eesti NSV ajaloo lugemik,
II. Valitud dokumente ja materjale Eesti ajaloost XIX sajandi keskpaigast kuni 1917. aasta märtsini. Toim.
E. Laul, A. Traat. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, Tallinn, 1964, lk. 397; H. Moosberg, M.
Lõhmus. Talurahvaliikumine Eestis 1905.–1907. a. revolutsiooni päevil. Toim. E. Orgmäe. ENSV Poliitiliste
ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühing, Tallinn, 1955, lk. 28–29.
145 E. Kaup. Tallinna töölised 1905.–1907. a. revolutsioonis. Eesti NSV Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste
Levitamise Ühing, Tallinn, 1957, lk. 38.
146 Eesti NSV ajalugu kolmes köites, II. XIX sajandi 50-ndaist aastatest kuni 1917. aasta märtsini. Peatoim. J. Saat,
tegevtoim. A. Vassar. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1963, lk. 405. [peatüki autor on Hilda Moosberg.]
147 Maasaadikute kongressil 11. detsembril 1905 arreteeritute nimekiri, l. 3.
138
Tuna 4/2012 47
K Ä S I T L U S E D
tamisele Tallinnas ja Harjumaal: „ähvardab
niipalju korda ja rahu, et olen sunnitud rakendama kõiki administratiivvõimu prerogatiive,
et garnisoni väikesearvulisuse juures hoida ära
kõige tõsisemaid tagajärgi”.148 Ta teatas siseminister Pjotr Durnovole, et ärritatud rahvas
ootab Tallinna kongressi otsuseid Tartu otsuste
vaimus, et „alluda uuele omavalitsusele ja
võidelda valitsuse vastu lõpuni”. Kongressi
ärakeelamisega aga ei saanud „kavandatud
otsused omandada elujõudu” ega „määrata
revolutsioonilise liikumise suunda kindla tegevusprogrammiga”.149 Kuberner Bünting kinnitas, et Tallinna kongress pidi saama talurahvaliikumise uue faasi kõrgpunktiks ning seal oli
kavas vastu võtta resolutsioon vandeadvokaat
Teemanti programmi järgi, mille „olemus seisnes Eestimaa eraldamises (otloženie) ja Eesti
vabariigi väljakuulutamises, mis tuli kätte võita
relvaga käes”.150
Eestimaa Kubermangu Sandarmivalitsuse ülema ajutine kohusetäitja alampolkovnik Tihhonovitš raporteeris, et Kesküla pani
11. detsembri koosolekul ette „programmi
organiseerida salajane talurahva ühendus
(krest´janskoe soobščestvo) eesmärgiga asutada Eestimaa kubermangus vabariik”. Selleks tuli mõisnikud relvajõul viivitamatult
minema kihutada.151 Klišee Eesti (Eestimaa)
demokraatlikust ja autonoomsest või koguni
impeeriumist lahku löönud iseseisvast vabariigist kordub paljudes ametlikes dokumentides. Enamasti seondub see Teemanti nimega
(tänu aulakoosoleku juhtimisele), aga ka
Kesküla, Pätsi, Punga, Strandmanni ja teiste
opositsioonitegelastega.
Volta koosoleku järel
Tsentralistide partei Tallinna komitee oli
sissekukkumiste ja massiliste vahistamistega harjunud ning täiendas end kiiresti
vabrikukomiteede reservidest. Linnakomitee liikmetest mõisate põletamise ajal on
kirjanduses ja mälestustes märgitud järgmisi
isikuid: Rei, Pöögelmann, Kesküla, Maasik,
Pikkov, Leberecht, Vürst. Et juhtorgani
koosseis pidevalt muutus, siis varieerus seal
haritlaste ja tööliste, noorte ja kogenud
põrandaaluste, enamlaste ja vähemlaste,
mõõdukate ja äärmuslaste, eestlaste ja mitteeestlaste (sh. venelased, juudid) arvuline
vahekord ja mõju. Johannes Pikkovi mälestuste järgi oli 12. detsembri varahommikune
linnakomitee koosolek inspireeritud Volta
koosoleku laialiajamisest, mis „tuli ootamatult ja mõjus ärritavalt”. Sellest võtsid lisaks
Pikkovile osa Rei, Pöögelmann, Maasik
ja teised, keda Pikkov ei mäletanud või ei
soovinud hiljem nimetada. Pikkovi sõnul oli
osa komiteelasi juba läinud maale, mõned
polnud parteikoosoleku teadet kätte saanud.
Tooni andnud enamlane Pöögelmann, kelle
vaadetele ja arusaamistele olnud tekkinud
olukord soodne. Otsustati „kõigi äärmiste
abinõude organiseerimisele asuda, igale
määrati ülesanne”.152 Kas väidetavalt Nõmmel toimunud maale minevate tööliste koosolek on selle linnakomitee otsusega seotud,
on raske öelda. Lõplik otsus maale minna
langetatud juba mõnevõrra varem Rahumäel, kohe pärast Volta koosolekut, kui
usaldada Tuglase informeeritust.153
148 Eestimaa kuberneri kohusetäitja A. v. Giers siseministrile 11.12.1905. GARF, f. 102,OO, n. 1905, s. 1350, osa
50, l. 107; Revoljucija 1905–1907 gg. v Èstonii. Sbornik dokumentov i materialov. Otv. red. G. I. Mosberg.
Akademija nauk Èstonskoj SSR. Institut istorii. Central´nyj gosudarstvennyj istoričeskij arxiv Èstonskoj
SSR, Tallinn, 1955, lk. 606.
149 Eestimaa kuberneri kohusetäitja asekuberner A. v. Giers siseministrile 13.12.1905. EAA, f. 40, n. 1, s. 64, l.
69–70; ERAF, f. 27, n. 1, s. 179, l. 2–3.
150 Eestimaa kuberner N. G. v. Bünting siseministrile 10.01.1906. GARF 102,OO, 1906(II), s. 700, osa 68, l. 3p;
Imperskaja politika Rossii v Pribaltike v načale XX veka, lk. 54. Teisal kuberner Bünting kirjutas, et talurahva
kongressi korraldajate eesmärk oli „kehtiva korra kukutamine ja Eestimaal demokraatliku vabariigi asutamine
(vvedenie)”. (Eestimaa kuberner N. G. v. Bünting siseministrile 02.01.1906. ERAF, f. 27, n. 1, s. 98, l. 16.)
151 Eestimaa Kubermangu Sandarmivalitsuse ülema ajutine kohustäitja alampolkovnik P. A. Tihhonovitš Politseidepartemangu direktorile 14.04.1906. GARF, f. 102,OO, n. 1905, s. 1800, osa 57, l. 31.
152 J. Mapp. [J. Pikkov] Mälestusi 1905. aastast. – Rahva Sõna 01.03.1930.
153 K. Jaanson. Mis juhtus 1905. a., lk. 50.
48 Tuna 4/2012
Toomas Karjahärm / Eestimaa talurahva kongress ja Volta koosolek: massiliikumine Balti provintsides 1905
12. detsembril toimunust jutustas üks
lööksalga juhte Karl Kiiman Voldemar
Juhandile:
„Järgmise päeva hommikul, umbes kella
10 paiku, oli „Dvigateli” vabrikus salajane
tööliste koosolek. Rahvast oli kokku tulnud
väga palju. Teiste hulgas olid ka maasaadikud,
kuid näib, õige vähesel määral. Jälle arutati
küsimust, mida teha. Nüüd igatahes langetati
lõplik otsus: minna maale. Leidus ka vasturääkijaid. Mehed hakkasid organiseeruma
gruppidesse. Koosolekult mindi linna otsima
relvi (lepiti ka jahipüssidega). Salgad väljusid
linnast neljas suunas: Raudalu, Tartu, Narva ja
Pärnu (Baltiski?) maanteed mööda. Peasuund
oli Kohilasse Raudalu maanteed pidi.[– – –]
Mina läksin salgaga, mis liikus Kohila poole.
Kell 8 õhtul pidime koos olema Raudalu
maanteel Liiva jaama lähedal. Tuli kokku 27
inimest – töölised „Dvigatelist”, Lausmannist
ja „Voltast”. Meil oli kaasas ka üks maasaadik: Mihkel Aitsam koos naisega. Aitsam oli
eesotsas hobusega teenäitajana.”154
Iseenesest polnud maale mineku mõte
uus, vaid küpsenud suurettevõtete tööliskonnas (ka Läti sündmuste mõjul) juba
mõnda aega.155 Karl Kiimani sõnul oli maale
minek Tallinna tööliste hulgas arutusel juba
novembris; sõjaseadus tõi selle detsembris
lõplikult esile.156 Tõenäoliselt tegeldi sellega
ka varem. On teada, et 25. oktoobril läks
kaks salka Harjumaale, kus kümnes mõisas
rööviti relvi ja raha.157 Liberaalne mõisnik ja
rüütelkonna peamehe asetäitja Eduard von
Stackelberg-Sutlem nimetab seda oma mälestustes „nn. agraarrevolutsiooni oktoobrieelmänguks”.158
Sotsiaaldemokraatide seas oli terroristlike kalduvustega tegelasi, nagu August
Donner, Samuel Sommer, „pommimees”
Eduard Ott (Marta Lepa sõnul „verine „professor””).159
Läti eeskuju
Mõisate põletamine, mõisavara röövimine ja
laialitassimine, isikuvastased terroristlikud
aktid ja poliitilised atentaadid, pangaröövid,
mida nimetati eufemistlikult eksproprieerimiseks, olid riigis laialt levinud nähtus, millest
ajalehed iga päev kirjutasid. Mida nõrgem oli
valitsus, seda julgemaks läksid tema kukutajad. Mõisnike vara hävitati Balti kubermangudes vähemas ulatuses üksikutes kohtades
juba 1905. aasta esimesel poolel ja suve lõpul.
Mõisate põletamine ja purustamine, mõisnike
ja võimuesindajate tapmine ja relvastatud
kallaletungid, kokkupõrked sõjaväega Läti
alal Kuramaal ja Liivimaa lõunaosas saavutasid oma kõrgpunkti novembris ja detsembri algul.160 Tõenäoliselt toetas niisugust
võitlustaktikat ka osa tööliste ja talupoegade
esindajatest Volta keldris. Eriti kui eeldada,
et sinna kogunes esmajoones radikaalne
element, maasaadikud maatute, talurahvaliikumise kohalike juhtide ja revolutsiooniliste komiteede tegelaste seast, nagu Mihkel
Aitsam, Jüri Oviir, Jaan Paulus Veliselt, Hans
Martinson Raikkülast, Gustav Vahtmeister
Kuivajõelt, Jüri Laube Haimrest ja Mihkel
Krauss Jõhvist.
Olukorda Lätis illustreerib üks telegrammi stiilis sõnum Riiast, mille Edasi
154 K. Kiimann (1905. a. Tallinnas) – Mälestisi 1905. aastast. Jutustuse järgi üles kirjutanud 1935. a. sügisel Vold.
Juhandi, l. 32–33; K. Kiiman. 1905.–06. a. võitlus ja vangipõli. – 1905. a. revolutsiooni päevilt, lk. 100–101.
A. Ostra-Oinas. Jooni revolutsioonilisest tegevusest. – Punased aastad, lk. 64.
156 K. Kiimann (1905. a. Tallinnas) – Mälestisi 1905. aastast. Jutustuse järgi üles kirjutanud 1935. a. sügisel Vold.
Juhandi, l. 35.
157 E. v. Dellingshausen. Kodumaa teenistuses, lk. 85.
158 E. v. Stackelberg. Ühe baltlase võitlustee. Püüdlused, võidud ja kaotused. Saksa keelest tlk. R. Bender. (Eesti
mälu, 38.) Eesti Päevaleht, Akadeemia, Tallinn, 2010, lk. 108–109.
159 Vt. M. Lepp. 1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus, lk. 68; J. Pikkov. Tallinnas 1905. a. – Punased
aastad, lk. 177; A. Ostra-Oinas. Antje trükikoja eksproprieerimine. – 1905. a. revolutsiooni päevilt, lk. 120.
160 Ülevaade Baltimaade ajutise kindralkuberneri tegevusest revolutsiooni mahasurumisel aastail 1905–1908.
– Imperskaja politika Rossii v Pribaltike v načale XX veka, lk. 233; Baltische Revolutions-Chronik, II. Oktober
bis Dezember 1905. Jonck & Poliewsky, Riga, lk. 206 jm.
155
Tuna 4/2012 49
K Ä S I T L U S E D
vahendusel avaldas sotsiaaldemokraatideföderalistide Uudised kaks päeva enne Volta
koosolekut:161
„Riiast. Revolutsioon. „Edasi” teatab:
Kuuramaal ja Liivimaal on avalik mäss.
Tukkumis on barrikaded. Uulitsavõitluses saab sõjavägi löödud. Maal võetakse
mõisnikka ja [kiriku]õpetajaid vangi. Külades on miilitsavägi sisse seatud. Raudteed
on miilitsaväe käes. Üks sõjaväe rong võeti
teel kinni. Vagunid saivad hukka. Soldatid
põgenesivad metsa. Neid ajab rahvas taga.
Maal peetakse korralikka lahinguid. Ühes
külas hävitasivad dragunid kõik küla elanikud ära, nende seas ka lapsed. Siis piirasivad
neid talupojad igast kolmest küljest ümber,
neljandas küljes oli järv. Dragunid saivad
järves surma. Mässu juhatavad talupoegade
revolutsioonilised komiteed.”
Vägivallani Eestis jõuti järk-järgult ja vastuseks võimude brutaalsele survele, sõjalispolitseilisele terrorile, millele krooni pani
16. oktoobri massimõrv, sõjaseisukord ja
massilised vahistamised. Õli valas tulle 7. detsembril alanud Eestimaa erakorraline maapäev maaomavalitsuse reformi küsimuses,162
opositsioonitegelaste, töölisvanemate ja maasaadikute vangistamine, üldstreik, Peterburi
ja Moskva (relvastatud ülestõus), samuti Läti
161
sündmused163 – see oli kombineeritud tegurite kompleks, mis päästis valla massilise
raevupurske.164 Tartu aulakoosoleku otsustel
valitsuse kukutamisest ja revolutsioonilise
omavalitsuse sisseseadmisest linnas ja maal
oli selles tähtis roll.
Kui palju töölisi maale suundus, pole
teada. Tsiviilkuberner Bünting teatas siseministrile, et „Päts, Teemant jt. revolutsioonilise rahvuspartei juhid jõudsid enne põgenemist elanikkonna üles kihutada (podnjat´
naselenie) ja suunata maakondadesse rohkem kui 600 Tallinna töölist, kes purustasid
ja põletasid u. 100 mõisat. Nendega ühinesid
talupojad, kes olid kindlad tööliste partei
võidus.” 165 EKP ajaloo ülevaates on juttu
sadadest relvastatud Tallinna töölistest, kes
koos talurahva saadikutega ööl vastu 12. detsembrit sotsiaaldemokraatide juhtimisel mõisatesse läksid.166 Erich Kaup kirjutab, et 12.
detsembri õhtupoolikul kogunes Liiva kõrtsi
lähedal umbes 400 relvastatud töölist ja seal
jaotati mehed salkadesse.167 Karl Kiiman räägib Tallinnast väljunud relvastatud tööliste
salgast, kus oli 27 meest,168 Hilda Moosberg
20–25-pealisest ülestõusnute salgast; üks salk
kasvanud kohalike liitumisega 700–800 meheni.169 Voldemar Juhandi kalkulatsiooni järgi
võis maale läinud linlaste (peamiselt vabriku-
Riiast. Revolutsioon. – Uudised 09.12.1905.
E. v. Dellingshausen. Kodumaa teenistuses, lk. 87. Eestimaa maapäev võttis 10. detsembril vastu otsuse
paluda riigivalitsuselt luba omavalitsuse reformi arutamiseks kokku kutsuda ajutine Eestimaa konverents
rüütelkonna peamehe juhatusel kooseisus: 22 maapäeva saadikut (mõisnikud), 22 valdade saadikut (talupojad), 9 linnade saadikut. (Sõnumid Tallinnast. Eestimaa erakorraline maapäev. – Postimees 15.12.1905.)
Analoogse otsuse langetas Liivimaa maapäev, kes tegi ettepaneku kutsuda kokku ajutine maanõukogu „maa
päästmiseks täielikust laostumisest” ja „ühiskonna elu ümberkorraldamiseks”. (T. Karjahärm. Reformide
küsimus Eestis 1905. aastal. – Revolutsioonist revolutsioonini 1905–1940. Toim. H. Arumäe. Eesti NSV
Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, Tallinn, 1975, lk. 41.) 11. detsembril protestis Eestimaa maapäev
sõjaseisukorra kehtestamise vastu, kuna valitsusel puudus selle tagamiseks piisav sõjaline jõud; sõjaväge oli
Eestist viidud Peterburi kaitseks ja karistusväed polnud veel kohale jõudnud.
163 Läti vallaametnike kongress peeti 19.–20. novembril Riias valitsuse loata. Kongress otsustas kõikjal valdades
valida vallaelanike üldkoosolekul vanade vallavalitsuste asemele vähemalt 5-liikmelised revolutsioonilised
komiteed hiljemalt 10. detsembriks. (Läti vallaametnike kongress. – Uudised 25.11.1905.)
164 Kohila vallamajas 12. detsembril 1905 räägitud sõja kuulutamisest mõisnikele: „Eesti mehed, meie õlgadele
on välja kuulutatud sõjaseadus, ilma et me seda oleksime ära teeninud; kui sõda – siis juba sõda!” (J. Reintalu
(Reinthal). – Mälestisi 1905. aastast. Jutustuse järgi üles kirjutanud 1935. a. sügisel Vold. Juhandi, l. 16.)
165 Eestimaa kuberner N. G. v. Bünting siseministrile 10.01.1906. GARF, f. 102,OO, n. 1906 (II), s. 700, osa
68, l. 4.
166 Ülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloost, I, lk. 79.
167 E. Kaup. Tallinna töölised 1905.–1907. a. revolutsioonis, lk. 39.
168 K. Kiiman. 1905.–06. a. võitlus ja vangipõli, lk. 100.
169 H. Moosberg. 1905.–1907. aasta revolutsioon Eestis, lk. 106–107.
162
50 Tuna 4/2012
Toomas Karjahärm / Eestimaa talurahva kongress ja Volta koosolek: massiliikumine Balti provintsides 1905
töölised) salkade koosseisus olla umbes 100–
150 meest170 ja selle väga ligikaudse arvuga
võiks leppida.
Hiljem tunnistas enamlaste juht Pöögelmann, et Eesti sotsiaaldemokraatial (ta
pidas nähtavasti silmas tsentraliste) „kahjuks
puudus pealiskaudsemgi võitlusplaan, pealiskaudsemgi ettekujutus sellest, missugused
jõud otsustaval silmapilgul kokku põrkavad
ja mida see kokkupõrkamine osavõtjatelt
nõuab”. 171 Pöögelmanni arvates pidanuks
partei (s. o. VSDTP Eesti organisatsioon)
suunama proletariaadi mitte mõisnike, vaid
vaenlase peajõu – sõjaväe – vastu; selleks aga
poldud valmis ega suutelised, partei oli alles
lapsekingades, ta oli isegi Tallinnas „vaevalt
põrandaaluse ringikese ulatuses välja sirgunud”.172
Lõpetuseks
Volta koosolek oli pingete eskaleerumise
resultaat ja katalüsaator, mis aktiveeris
varem kuhjunud laengu. Volta „andis viimase
lükke”173 varem küpsenud kavade realiseerimiseks.
Seda on peetud mõisate põletamise
vallandajaks ja alguseks, vägivaldse väljaastumise märgiliseks sümboliks. 174 Sellest
kahtlemata olulisest sündmusest ei saa siiski
teha põhjapanevaid järeldusi, ei saa rääkida
maainimeste üldisest ja äkilisest kaldumisest
linnatööliste või sotsialistide poole, kelle
otsene mõju maal oli olnud vähe tuntav,
kuigi kasvas nii linnas kui ka maal. Maasaadikutel polnud tööliste maale minemisele ja
mõisate põletamise algatamisele otsustavat
mõju. VSDTP Tallinna komitee juhtide ja
töölisvanemate korraldatud koosolek, mille
päevakord oli linnakeskne ning kus midagi ei
jõutud õieti arutada ega otsustada, oli täiesti
ebapiisav selleks, et ühe hetkega kavandada
ekspromptselt nii ulatuslikku aktsiooni maal.
Lööksalgad, kui neid vabrikutööliste omakaitserühmi nii nimetada võib, moodustati
suurettevõtetes ja seal pandi paika ka mingi
tegevusplaan. On usutav, et nii enne kui ka
pärast Volta koosolekut toimusid nõupidamised vabrikutes, pärast Rahumäel, Nõmmel.
Töölised, kes maale läksid, pidid olema selleks mingil määral valmis nii moraalselt kui
ka materiaalselt, kuigi laiemalt olevat arutatud maalemineku küsimust linnatööliste
seas alles 11. detsembril, pühapäeval.175 Vabrikutööliste kehvasti relvastatud rühmad olid
tekkinud peamiselt enesekaitseks ja streikide
turvamiseks, aga mitte frontaalseks tegutsemiseks maal ja avatud maastikul regulaarvägedega lahingute pidamiseks. Relvastatud
ülestõusu kavakindlast ettevalmistamisest
Lenini aprilliteeside vaimus, millest armastas
kõnelda Nõukogude historiograafia, vaevalt
saab rääkida.
Mõisnike maapäev, sõjaseisukorra kehtestamine, opositsioonitegelaste massiline
vahistamine, võimu kõikumine ja sõjaväe
vähesus, arreteerimisest pääsenud sotsiaaldemokraatide juhtide olukorra hinnang
ning Tallinna tööliste aktiivsus lõid soodsa
fooni destruktiivseks tegevuseks. Sõjaseaduse mõjul andis Volta koosolek impulsi,
võib-olla et käivitas mehhanismi võrgustikus, mille abiga Aleksander Kesküla suunas
töölised maale. Niisugusest paralleelsest (?)
organisatsioonivormist räägib hüpoteetiliselt
Kaido Jaanson.176 Me ei tea, milliseid konkreetseid juhtnööre andis Kesküla Tallinnast
lahkuvate salkade juhtidele ja kas üldse
andis.
170 V. Juhandi. 1905. aasta revolutsioon Põhja-Eestis, V:1, l. 70. Juhandil on andmeid seitsme salga kohta, millele
ta liitis veel 20–30 mitteteadaolevate salkade liiget. Enamiku salkade esialgseks suuruseks arvas ta u. 10 meest
(erandina ühel salgal u. 30), mis väheseid allikaid üldistades tundub suurusjärgu osas üsna tõenäoline.
171 H. Pöögelmann. Haripunktil, lk. 4, 77.
172 Samas, lk.76–77.
173 V. Juhandi. 1905. aasta revolutsioon Põhja-Eestis, V:1, l. 63.
174 J. Vahtmeister. – Mälestisi 1905. aastast. Jutustuse järgi üles kirjutanud 1935. a. sügisel Vold. Juhandi, l. 12;
J. Pikkov. 1905. aasta Seltsile Tartus, l. 108–108p.
175 R. Vakman. Venemaa sotsiaaldemokraatlise töölistepartei tegevus Tallinnas 1905. aastal, lk. 116.
176 K. Jaanson. Mis juhtus 1905. a., lk. 50.
Tuna 4/2012 51
K Ä S I T L U S E D
Lisa 1.
Üleskutse*
Praegu elame meie tähtsate sündmuste ajajärgus. Nüüd on aeg, kus iga mees oma eest tegelises
elus avalikult välja peab astuma. Iga silmapilk toob meie avalises elus muudatusi, kuid need muudatused kujunevad nende rahva osade tahtmise järele, kellel rahva elus tugevam võim ja julgem
pealehakkamine on. Eesti maa-elanikkudel, taluperemeestel ja maata inimestel on mitmed isesugused politikalised püüded ja soovid, millede läbiviimine ja maksma-panemine nende eluküsimus on.
Neid püüdeid ja soovisid mõjuval viisil avalikuks teha ja neid võimalikul viisil ka täita, selleks läheb
ühist läbirääkimist ja otsustamist tarvis. Neid mõtteid meeles pidades, valisivad mõni kümmekond
maalt Tallinasse sõitnud inimest 6. novembril ajutise kommissioni, kelle hooleks anti Eestimaa
kubermangu valdade asemikkude koosolekut toime panna. Koosolek peaks niisugune olema, et
tema otsused terve kubermangu maa-elanikkude kohta maksvad oleksivad ja et neid iga inimene
mõjuvaks peaks tunnistama. Laialine ja elav osavõtmine temast on sellepärast tingimata ka tarvilik.
– Koosolekut tuleb järgmise plaani järele sisse seada:
I. O s a v õ t j a d on valdade asemikud. Soovitav oleks, et need asemikud või saadikud üleüldise
hääleandmise põhjal valitud saaksivad.
II. Politikalise programmi väljatöötamine: 1. Riigivalitsuse ja seaduse-andmise uuendus. 2. Maa
omavalitsuse või autonomia küsimus. 3. Põllu omanduse ja tarvitamise uuendus (Agrarreform). 4)
Põllutööliste olude korraldamine ja parandamine.
III. Abinõuude või taktika programm: 1. Politikalised streigid. 2. Raha väljavõtmine riigi krediitasutustest. 3. Tööliste streigid. 4. Rentide maksmata jätmine. 5. Krediitkassa maksude maksmata
jätmine. 6. Eesti keele sisseseadmine koolides, kohtutes ja valitsuse-asutustes. 7. Uued valimised.
8. Ühendusesse astumine teiste rahvustega.
IV. Valdade asemikkude keskkomitee: 1. Tema tegevus ja võimupiirid. 2. Tema liikmed. 3.
Kohalised komiteed.
Koosolek saab ära peetud Tallinnas „Estonia“ seltsi ruumides 11. ja 12. detsembril s. a. Hakatus
pühapäeval, 11. detsembril, kell 10 hommikul.
Rapla vallavalitsuse üleskutse on selle üleskutsega ühendatud.
Igaüks pidagu käesolevat tähtsat silmapilku meeles ja võtku üleüldisest asjast osa, nagu oleks see
oma enese asi olema. Ajalugu saab hooletuse ja külmuse üle valju kohut mõistma, sest kes praegusel
silmpilgul oma seisukorda parandada ega kindlustada ei oska, see ei saa seda millalgi oskama.
Ajutine komitee.
* Eesti Postimees 30.11.1905.
Uurimistöö on tehtud Haridus- ja Teadusministeeriumi sihtfinantseeritava teadusteema
SF0130038s09 raames.
Toomas Karjahärm
(1944)
Lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo osakonna 1970, ajalookandidaat 1974, ajaloodoktor 1983, professor
1984. Töötanud TA Ajaloo Instituudis teadurina 1970–1975, Tallinna konservatooriumis õppejõu ja
kateedrijuhatajana 1975–1990. Aastast 1990 Ajaloo Instituudis (praegu TLÜ Ajaloo Instituut) projektijuht, vanemteadur ja õppejõud. Peamine uurimissuund: 19.–20. sajandi poliitiline ja ideede ajalugu.
52 Tuna 4/2012
K Ä S I T L U S E D
„Riia ring”, „luurepost” ja
tööjaotus USA esindustes
Baltikumis 1920. aastatel
Eero Medijainen
K
ülma sõja kõige soojemal ajal, 1975. aastal valmistuti Helsingi tippkohtumiseks.
Kohati usuti, et vastasseis rahvusvahelistes
suhetes möödub ja saabumas on uued ajad.
Vahetult enne Euroopa julgeoleku ja koostöö
konverentsi algust ilmus USA-s raamat „The
Soviet Union: yesterday, today, tomorrow.
A colloquy of american „long-timers” in
Moscow”1. Tegemist oli ühe mitteametliku,
aga väga tähelepanuväärse koosviibimise
jäädvustamisega. Raamatust saadava üldmulje järgi kuulusid üritusel osalenud inimesed tõesti lähedasse ringi, intervjuudest
ja sõnavõttudest lähtudes tundus, et mõeldi
suhteliselt sarnaselt.
Kohtumiseks valmistuti tegelikult loosungi „old-timers” (vanad tegijad) all, mis
üsna selgelt vihjas vastandumisele nn. uutele
aegadele.2 Tegemist oli meeste ja nende abikaasadega, kes kõik koos olid alustanud tööd
umbes nelikümmend aastat varem, Moskvas
1934. taastatud USA suursaatkonnas ning
enne seda olid olnud seotud esindustega
Riias ja Tallinnas.
Üritust tõesti märgati ja kaks aastat hiljem hakkasid USA-s ilmuma kirjutised, mille
tulemusena võib täna rääkida omaette peatükist USA suhteid Venemaaga käsitlevas
historiograafias. Seal leidub paar omapärast
seisukohta, mis puudutavad eriti Baltikumi
rolli 1920.–1930. aastatel.
Esimene neist seostub ideoloogilise või
pigem rahvusvaheliste suhete teoreetilise
käsitlusega. Teema muutus aktuaalseks seoses publitsistlikus stiilis kirjutatud Daniel
Yergini monograafia ilmumisega. Autor
iseloomustas nn. Riia aksioomi ehk erilise
meelelaadi kandjatena neid USA diplomaate,
kes pidasid Nõukogude Liitu messianistlike,
maailmavallutuslike plaanidega suurriigiks,
mis ei tunnista rahuliku kooseksisteerimise
võimalusi. Lisaks kasutas ta tekstis paralleelselt veel nimetusi nagu „Riia ring” (circle),
„Riia võrgustik” (framework), „Riia nägemus” (outlook; view). Konkreetsetest isikutest pidas Yergin silmas just neid Ameerika
diplomaate, kes alustasid oma karjääri 1920.
aastatel Riias ja Tallinnas USA esindustes
ning jõudsid 1930. aastatel Moskvasse ja
Ameerika Ühendriikide–Nõukogude Liidu
suhetes tipptegijate ning otsustajate hulka.
Yergin luges niisuguse mõtteviisi kandjate
kulminatsiooniks George Kennani tegevust ja temast mõjutatud Trumani doktriini
ehk nägemust bipolaarsest maailmast ning
külma sõja algust. 3 Ka Frederic L. Propas
on iseloomustanud USA välispoliitika vene
asjatundjate ettevalmistamist Balti riikide,
peamiselt Riia saatkonnas aastatel 1927–37
kui jäiga (hard) liini kujunemist Venemaa
suhtes. Suurima panuse Vene-uuringute kujunemisele Riigidepartemangu sees ja omaette
1
The Soviet Union: yesterday, today, tomorrow. A colloquy of american „long-timers” in Moscow. Edited by
F. D. Kohler, M. L. Harvey. Monographs in international affairs. Center for advanced international Studies,
University of Miami, 1975.
2 Robert F. Kelley’s papers. A special collection. Georgetown University Library, box 2.
3 D. Yergin. Shattered peace: the origins of the Cold War and the national security state. London, 1977, lk. 27.
Tuna 4/2012 53
K Ä S I T L U S E D
osakonna loomisel andis Propase arvates
Harvardis uusimat ja Vene ajalugu õppinud
Robert F. Kelley.4 Kelley saadeti 1920. aastal Riiga USA eriesindaja commissioner´i
ja tollase sõjaväelise atašee alluvusse informatsiooni kogumise (luure) alal. Riias USA
commissioner´iks olnud Evan E. Youngi
toel liikus ta hiljem Riigidepartemangu IdaEuroopa osakonda (division) ning tõusis selle
juhatajaks. Paljuski just Kelley teeneks võis
pidada, et Nõukogude Liitu 1920. aastatel
ametlikult, de iure Washingtoni poolt ei tunnustatud. 1926. aastast alates ühendati Venemaaga seotud küsimused Riigidepartemangu
Ida-Euroopa osakonna alla ja Kelley jäi selle
juhatajaks veel järgnevaks 11 aastaks. Propase
arvates hakati tänu temale juba 1920. aastate
keskpaigast alates ette valmistama nn. vene
keele, kultuuri, ajaloo ning poliitika spetsialiste. Seda osakonda on iseloomustatud kui
USA Riigidepartemangu „akent” Venemaale.5 Kelley toetas aastatel 1926–1936 kokku
seitsme vene asjatundja ettevalmistamist
ja tegevuse algust.6 Samasuguse mõtteviisi
üheks algatajaks võiks pidada ka Daniel F.
Harringtoni, kelle vastav artikkel ilmus ajakirjas Diplomatic History 1978. aastal.7 Kui
Ameerika Ühendriigid taasasutasid 1934.
aastal Moskvas suursaatkonna ja peakonsulaadi, siis oli seal hõivatud ligi 65 ametnikku
ning juhtivatele kohtadele kutsuti mehed, kes
olid seni tegutsenud Balti riikide pealinnades.
Neist tuntumad on ilmselt George F. Kennan
ja Charles E. Bohlen, kuid lisaks alustasid
Riias ja Tallinnas oma diplomaadikarjääri
veel William M. Gwynn, Norris B. Chipman,
Eric B. Kuniholm, Edward Page Jr. ja Francis
B. Stevens. Nõukogude Liidu de iure tunnustamise järel 1933. aastal suunati nemad, aga
samuti seni Balti riikides tegutsenud Loy W.
Henderson, John C. Wiley, Alexander Kirk,
Charles Thayer jt. edasi USA Moskva esindusse. Vaid Earl L. Packer jäigi kuni 1940.
aastani Baltikumi.
Hiljem on lisandunud ideoloogilise lähenemisviisiga kaudselt seotud, aga nüüdseks
iseseisvaks kujunenud teema, mis taandub
pigem mainitud „Riia ringi” sisemise struktuuriga (ja ühtlasi olemusega) seotud küsimuseks. See seostub USA luure ajalooga ja
Venemaa kohta informatsiooni kogumisega
1920.–1930. aastatel ning Balti riikidega (eeskätt Riia) selles tegevuses ehk püüab avada
Riia saatkonna juures tegutsenud nn. Vene
osakonna olemust ja tähtsust informatsiooni
kogumisel Venemaa kohta. Mõnikord põimuvad aga need kaks omaette – ideoloogia
(maailmavaate) ja institutsiooni ajalooga
seotud – teemat peaaegu lahutamatuks tervikuks.
Nii kahtleb David Mayers vastandlike
suundade olemasolus USA välispoliitikas
president Roosevelti ajal. Ta ei jaga Yergini
seisukohta, et Riia ja Tallinn kujundasid
1920.–1930. aastatel USA diplomaatides jäika
suhtumist N. Liitu – mentaalsust, mis vastandus Roosevelti-aegsetele sõbralikumatele
suhetele ehk Yalta doktriinile (aksioomile).
Tema arvates Riia ja Tallinn ainult tekitasid
USA diplomaatides huvi Venemaa vastu, kuid
ei vorminud nende maailmavaadet. Mayers
tunnistab küll, et Riia ja Tallinn olid 1920.–
1930. aastatel Ameerika diplomaatide jaoks
ideaalsed kohad Venemaa tundmaõppimiseks
ja jälgimiseks.8
Norman E. Saul tõstab esile hoopis Viiburi konsulaadi rolli USA luures aastatel
1919–1921. Viiburi oli Venemaal tema hinnangul eriti aktiivne paik agentide sisse ja
välja liikumiseks. Silmapaistvamad agendid
4 F. L. Propas. Creating a hard line toward Russia. The training of State Department soviet experts, 1927–1937. –
Diplomatic History vol. 8 no. 3, 1984. For advanced international Studies, University of Miami, lk. 209–226.
N. Grant. Notes and comments. The Russian Section, a window on the Soviet Union. – Diplomatic History
vol. 2, issue 1, 1978, lk. 107–115.
6 D. E. Davis, E. P. Trani. Distorted mirrors. Americans and their relations with Russia and China in the twentieth
century. University of Missouri Press, Columbia, 2009, lk. 38.
7 D. F. Hurrington. Kennan, Bohlen, and the Riga axioms. – Diplomatic History, vol. 2, no. 4, 1978, lk. 423–438.
8 D. Mayers. George Kennan and the Dilemmas of US Foreign Policy. Oxford University Press, New York,
Oxford, 1988, lk. 24–25.
5
54 Tuna 4/2012
Eero Medijainen / „Riia ring”, „luurepost” ja tööjaotus USA esindustes Baltikumis 1920. aastatel
võisid seejuures olla mitte päris vene päritolu, millele viitavad nende nimed – Paul Paju,
Michael Perts. Viimane seostub juba otseselt
„Riia ringi” teemaga. Sauli arvates juhatas
nimelt Viiburi edu sisse Ameerika pikaajalise
operatsiooni informatsiooni kogumiseks Balti
piirkonnas.9 Seisukoht pole päris täpne, aga
siin peitubki kahe lähenemisviisi – ideoloogilise ja struktuurse suuna – erinevus.
Käeoleva artikli eesmärgiks ei ole täpsustada, kuidas kujunes külma sõja alguse
juures olnud diplomaatide maailmavaade,
autor kahtleb samuti arvamuses, et Kennani,
Bohleni ja teiste eespool mainitud diplomaatide vaated olid mõjutatud nende suhteliselt
lühikesest viibimisest Balti riikides. Yergini,
Propase jt. poolt nn. „Riia gruppi” paigutatud
meeste endi suhtumised riikidesse, kus nad
oma diplomaatilist karjääri alustasid, näisid olevat üpris erinevad ning vastuolulised.
Hendersoni mälestused on tõepoolest Balti
riikide ja eriti Läti-sõbralikud.10 Teiselt poolt
mainib näiteks Charles Bohlen küll üksikuid
kontakte Eesti diplomaatidega, aga ei nimeta
neist kedagi nimepidi.11 George Kennanile
jäid head mälestused Eesti loodusest ning
eriti suvistest valgetest öödest. Samas on
tema üldised muljed Baltikumist pigem
negatiivsed – liiga väikesed riigid, räpased,
isiksused puuduvad, tuntav vene mõju jne.
Ka Kennan ei maini nimepidi ühtegi Balti
poliitikut, kes teda oleks pisutki mõjutanud
või kellega ta oleks üldse suhelnud.12 Nende
meeste tähelepanu koondus Baltikumi päevil
seal ilmuvatele vene lehtedele ning suhtlemisele peamiselt vene emigrantidega. Pealegi on
üldse alust kahelda, kas mainitud mehed olid
seotud Riia ja Tallinna kui Venemaa kohta
informatsiooni kogumise eelposti kujune-
Robert F. Kelley. Repro
misega ja suutsid selle posti arengut kuidagi
mõjutada.
Kui F. Propas nimetas Baltikumi rajatud USA esindusi jälgimispunktideks
(observation post), siis teemaga põhjalikumalt tegelenud ajaloolased kasutavad ka
nimetust kuulamispunkt – „listening post”.13
„Riia kuulamispunkti” on sealjuures iseloomustatud nagu mingi erilise staatuse
ja struktuuriga kohta USA välisesinduste
võrgustikus. Donald E. Davis ja Eugene P.
Trani jagavad selle posti tegevuse mitmesse
perioodi, kusjuures esimest (1919–1928) iseloomustas nende arvates vaid andmete kogu-
9
N. E. Saul. War and revolution: the United States and Russia, 1914–1921. University Press of Kansas, Lawrence, 2001, lk. 417–420.
10 A question of trust. The origins of U.S.-Soviet diplomatic relations. The memoirs of Loy W. Henderson.
Edited, with an introduction, by G. W. Baer. Stanford University, Hoover Institution Press, Stanford, California, 1986.
11 C. E. Bohlen. Witness to history 1929–1969. New York, 1973.
12 G. F. Kennan. Memoirs 1925–1950. Boston and Toronto, 1967; G. F. Kennan. Sketches from a life. New York,
1989.
13 N. E. Saul. Friend or foes? The United States and Soviet Russia 1921–1941. University Press of Kansas,
Lawrence, Kan., 2006, lk. 314–337.
Tuna 4/2012 55
K Ä S I T L U S E D
mine (data-gathering). Kusjuures eraldi Vene
sektsioon rajati USA Riia esinduses mainitud autorite sõnul konsuli juhtimisel pärast
Läti tunnustamist 25. juulil 1922.14 Tegelikult
tunnustasid küll Ameerika Ühendriigid de
iure Eestit, Leedut ja Lätit 28. juulil 1922,
aga autorid eksivad oma kirjutises muudeski
detailides.
Omaette uurimuse Riias asunud USA
välisteenistuse „Vene sektsiooni”. kohta
kirjutas saksa keeles Claudia Breuer. Tema
kinnitab, et USA informatsiooniteenistus
Riias alustas aktiivset tegevust 1920. aastal,
mil tollane commissioner John Gade võttis
ühendust Briti ja Läti luuretega. 15 Seega
võib leida erinevaid daatumeid, mida peetakse mainitud Riia „kuulamisposti” asutamisajaks.
Käeolev artikkel lähtub eeldusest, et seni
kasutusel olnud mõistete „Vene sektsioon” ja
„Riia vaatlus- või kuulamispunkt” avamisel
on lähtutud eeskätt mainitud ideoloogilisest (teoreetilisest) mõtteviisist, tegemist on
konstruktsiooniga, mis toetub vastavat mõtteviisi kirjeldavale bibliograafiale. Tegelikult
ei olnud USA välisteenistuses niisugust posti,
sektsiooni, punkti vms. formaalselt olemas.
USA välisesindused jagunesid nagu teistegi
riikide omad peamiselt diplomaatilisteks
või konsulaaresindusteks. Lisaks kasutati
ajutisi esindusi, nn. commissioner´e jt., aga
see ei mõjuta üldpilti oluliselt. Küll toimus
esinduste sees ametnike vahel sisemine tööjaotus. Riias lisandusid sellele mitmed eriaspektid ning võimalikud arengukäigud, mille
avamine ongi artikli peaeesmärk. Käesoleva
artikli sihiks on selgitada, milline oli Riia ja
Tallinna koht USA välisteenistuse struktuuris
aastatel 1919–1922 ja kuidas see kujunes. Kas
sinna tõepoolest rajati omaette sektsioon, mis
tegeles ainuüksi Vene küsimustega ja kes
sellel juhul võisid olla Vene suunal töötanud
inimesed?
Robert Kelley polnud kaugeltki ainu14
kene, esimene ja kindlasti mitte kõrgeima
aukraadiga sõjaväelane, kes Baltikumis
aastatel 1918–1922 tegutses. Vaevalt saabki
teda üldse sõjaväelaseks pidada, kuigi formaalselt allus ta atašeele. Küsitav on, kes
nimelt algatas idee hakata ette valmistama
vene keelele ja oludele spetsialiseeruvaid
noori Ameerika diplomaate? Kas see algatus tuli tõepoolest 1922. aastal Riigidepartemangust, nagu mõned autorid väidavad?
Artikkel püüab näidata, et seesugune idee
sündis pigem kohapeal, Eestis ning Lätis
asutatud USA esindustes. Neis kujunes
omavahelise tööjaotuse tulemusel omapärane vene allikatega tegelevate inimeste
ring, mis muutusi läbi tehes püsis kuni 1940.
aastani välja.
Diplomaatiliste suhete taust
USA suursaadik Venemaal David R. Francis
kirjutas lahkumisavalduse veebruaris 1917,
kuid formaalselt kandis oma nimetust edasi
26. aprillini 1919. 16 Saatkond ja konsulaat
kolisid 1918. aasta suvel seoses punase terrori algusega esialgu Vologdasse, seejärel
lahkusid diplomaadid maalt. Põhja-Venemaale saabunud liitlaste väeosad lahkusid
ning USA konsulaat likvideeriti 1919. aasta
jooksul. USA ning enamliku Venemaa vahel
puudusid aastatel 1918–1933 formaalsed diplomaatilised suhted. See ei tähendanud kontaktide täielikku katkemist, sest tegutsesid
mitteametlikud poliitilised ning eriti majandus- ja kultuuriesindused, kaubavahetus oli
USA–N. Liidu vahel mahukam, võrreldes
näiteks Balti riikide kaubavahetusega USAga. Diplomaatiliste suhete taassisseseadmise
järel aastatel 1933–1934 kasvasid Ameerika
Ühendriikides lootused koostöö paranemiseks, aga juba mõne aasta jooksul pettuti ja
1939–1941 jõuti koguni nn. väikese punase
hirmu ajani (little Red Scare), mis vihjas
D. E. Davis, E. P. Trani. Distorted mirrors, lk. 34, 39.
C. Breuer. „Die Russische Sektion” in Riga: amerikanische diplomatische Berichterstattung über die Sowjetunion 1922–1933/40. Franz Steiner Verlag, Stuttgart, 1995, lk. 108.
16 D. R. Francis. Russia from the American embassy. April 1916–November 1918. Charles Scribner’s sons. New
York, 1921.
15
56 Tuna 4/2012
Eero Medijainen / „Riia ring”, „luurepost” ja tööjaotus USA esindustes Baltikumis 1920. aastatel
hirmudele kommunistlike meeleolude ees
USA-s 1919. aastal.17
Esimesed kontaktid USA esinduste ja
Balti riikidest pärit verinoorte diplomaatide
vahel algasid seoses Eesti välisdelegatsiooni
moodustamisega 1917. aasta lõpul ja 1918.
aasta alguses. Eesti esindajad pöördusid
esmalt USA saatkonna poole Peterburis ja
seejärel otsiti kontakte esindustega Skandinaavias, eriti Stockholmis. Signaalid eestlaste,
lätlaste ja leedulaste püüdlustest jõudsid ka
Washingtoni.18 Paraku lükati kindlalt tagasi
kõik katsed nimetada Balti riikidest pärit
inimesi saadikuteks Washingtoni. USA-s
avaldasid Riigidepartemangule ja teistele
ametiasutustele ametlike suhete sisseseadmiseks survet Balti riikide päritolu emigrantide organisatsioonid ning nende ühendused,
nagu näiteks League of Estonians, Latvians,
Lithuanians, and Ukrainians of America.19
USA eitav suhtumine Balti riikide iseseisvuspüüdlustesse jätkus kuni 1922. a. alguseni.
Seda poliitikat tuntakse peamiselt nn. Colby
doktriini nime all, mis avaliku dokumendina
sai tuntuks alates augustist 1920. Eesti, Läti ja
Leeduga suhtlemisel välditi nende ametlikku
tunnustamist. See tähendas keeldumist ametlike esinduste vastuvõtmisest ja jätkuvalt kinnitati kinnipidamist Venemaa territoriaalse
terviklikkuse põhimõttest. Kirjavahetuses
esindustega Riias ja Eestis nõuti aadressil
Venemaa märkimist ning näiteks Tallinna
asemele tuli kirjutada Reval. Tegemist oli
ühepoolse poliitikaga, sest Balti riikides ei
tehtud samal ajal takistusi USA esinduste
asutamiseks või Ameerika kodanike vabaks
liikumiseks endistes Balti provintsides.
Alates jaanuarist 1919 arvati Hooveri
toiduabi (ARA) vajavate maade hulka ka
„the Baltic States of Russia”.20 Lisaks toiduabi korraldamisele peeti ühtlasi vajalikuks
jälgida liitlaste, eriti Suurbritannia tegevust
Ida-Euroopas ning luua otsekontaktid arvestatavate sõdivate osapooltega Baltikumis.
Pariisi rahukonverentsil otsustasid liitlased
(USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa) saata
endistesse Balti provintsidesse oma eridelegatsioonid. Samal ajal tegutsesid USA sõjalised missioonid veel mujalgi ning ühtlasi üritati luua otsekontakte enamlastega.21 USA
delegatsiooni Nõukogude valitsuse juurde
märtsis 1919 juhtis tulevane suursaadik William Bullitt.22
USA esinduste rajamine Baltikumi
Peatugem esmalt võimalusel, et „listening
post’i” asutamisajaks võiks pidada esimese
USA sõjalise missiooni saatmist Riiga 1919.
aastal. Commissioner John A. Gade polnud
siiski päris esimene USA esindaja Balti riikides. Juba märtsis 1919 moodustati delegatsioon, mille üldjuhiks valiti kolonel Greene.
Warwick Greene’i isa ja teisigi sugulasi
olid teinud 19. sajandil edukat sõjaväelist
karjääri. Tema ise tundis enne Esimest maailmasõda huvi tehnika vastu. Need võisid olla
argumendid, miks ta ühines armeega, kui
USA sõtta astus. Greene tegutses peamiselt
17
R. B. Levering, Vladimir O. Pechatnov, V. Botzenhart-Viehe and C. Earl Edmondson. Debating the origins
of the Cold War: American and Russian perspectives. Rowman & Littlefield Publishers. Lanham, Md., 2002,
lk. 13.
18 United States Department of State. Papers relating to the foreign relation of the United States (FRUS), 1918.
Russia. Volume II . Chapter VII. The Baltic countries. U.S. Government Printing Office, 1918, lk. 815–861.
19 A. N. Tarulis. American-Baltic relations 1918–1922. The struggle over recognition. Washington, The Catholic
University of America Press, 1965, lk. 239, 317.
20 Organization of American Relief in Europe 1918–1919. Including negotiations leading up to the establishment of the office of director general of relief at Paris by allied and associated powers. Documents selected
and edited by S. L. Bane and R. H. Lutz. Stanford University Press, Stanford University, California, London:
Humphrey Milford Oxford University Press, 1943, lk. 143.
21 A. J. Mayer. Politics and diplomacy of peacemaking: containment and counterrevolution at Versailles
1918–1919. Weidenfeld & Nicolson, London, 1968, lk. 378–379.
22 The Bullitt mission to Russia. Testimony before the Committee on Foreign Relations, United States Senate,
of William C. Bullitt, New York, B. W. Huebsch, 1919; Hyperion Press, New York Westport, Conn., 1977,
lk. 6–10.
Tuna 4/2012 57
K Ä S I T L U S E D
tagalas ja vastutas staabis lennundusega seotud küsimuste eest. Ta ise ei hinnanud oma
sõjaväelist karjääri kuigi edukaks. Seepärast
oli Greene rahul, et errumineku eel pakkus
USA delegatsioon talle Pariisi rahukonverentsil võimalust juhtida 1919. aastal erimissiooni Baltikumi.23 Meeskonda kuulus enam
kui 40 meest ning sihtkohaks määrati esialgu
Liepāja sadam Lätis. Enamik missiooni liikmeid alustas teekonda Prantsusmaalt, kuid
mõned ohvitserid saabusid ka komandeeritutena USA esindustest Skandinaavias. Pole
päris selge, millistes ametlikes suhetes olid
näiteks kolonel Greene ja Stockholmist läbi
Pariisi Baltikumi suunatud USA sõjaväeline
atašee, kaptenleitnant Gade. Greene mainib
oma mälestustes, et nad otsustasid korraldada
tööjaotuse – Gade võttis enda hooleks Eesti ja
Soome ning Greene Läti ja Leedu.24 Gade ise
läheb oma meenutustes mööda sellest, millist
ülesannet täitis ta Greene’i juhitud missioonis.
Ta annab mõista, et sai Pariisis USA delegatsioonilt iseseisvad ülesanded. Gade kirjeldab
mälestustes saabumist Pariisist Liepājasse
aprillis 1919 ja kohtumist Greene’iga ning
liitlaste sõjaliste esindajate ühist nõupidamist
Rüdiger von der Goltzi asjus. Seejärel lahkus
Gade aga Helsingisse.25
Greene’i esimesed raportid Lätist aprillis 1919 olid ärevad, sest ta oli veendunud,
et ilma liitlaste sekkumiseta Läti ja Eestigi
kuigi kaua vastu ei pea ning võivad langeda
enamlaste kätte või jäädagi sakslaste mõjusfääri.26 Ta palus USA delegatsioonil Pariisis astuda samme kiire abi saatmiseks ning
pidas vajalikuks ja võimalikuks koordineerida
vastavat tegevust brittidega, isegi teatud tööjaotuse kujundamist liitlaste vahel. Ametlikes
raportites võib märgata neutraalset või isegi
23
heatahtlikku suhtumist lätlaste ja eestlaste
ambitsioonidesse. Ilmselt püüdis ta neis ettekannetes vältida isiklikke emotsioone. Seda
rohkem leidub neid aga tema samal ajal peetud päevikus ning erakirjades kodustele.
Greene’i kontaktid kohalike poliitikute
ning sõjaväelastega ei kujunenud ilmselt kõige
sõbralikumaks. Põhjuseks võis olla erinev kultuuriline taust, sest Greene’il puudus igasugune teadmine ja kogemus Ida-Euroopast,
samuti kohalike keelte oskus. Ta leidis ühise
keele pigem kohalikku päritolu sakslastega.
Tema pani näiteks aluse headele suhetele
perekond Lievenitega Riias, mida hiljem jätkas ka Gade. Serafima Lieven asus USA esinduses ametisse tõlgi ja osaliselt sekretärina
ning Gade meenutas teda hiljem ülivõrretes.
Mõnedki 1920. aastate alguses USA esinduses
tööd alustanud baltlased jäidki ametisse kuni
1939. aasta sügiseni välja. Läti poliitikutele
see küll ei meeldinud, sest Gade ja parunite
sõbralikud suhted olid liiga silmatorkavad.27
Edgar Andersoni arvates tekkisid tal samal
põhjusel arusaamatused inglastest ja prantslastest kolleegidega.28 Eestis said informaatoriteks või USA esinduse kaastöötajateks näiteks perekond Rosenite, Dellingshausenite,
Sieversite esindajad. USA missiooni sõjaliseks konsultandiks kutsuti Konstantin Nikolai von Krusenstern, kes vastutas samal ajal
Judenitši armee (Loode-Venemaa valitsuse)
juures välissuhtlemise eest.
Greene’i erakirjadest isale ja õele 1919.
aasta lõpul ning eriti 1920. aasta alguses selgub kohati lausa vaenulik suhtumine eestlaste
ja lätlaste oma riigi rajamise püüdlustesse,
nende võimetesse ning oskustesse seda teha
ning eriti vahenditesse, mida selleks kasutati.
Üsna kriitiline oli ta siinsete noorte riigiasu-
Letters of Warwick Greene, 1915–1928, edited by R. W. Hale. Houghton Mifflin, Boston, 1931.
Op.cit., lk. 181–182.
25 J. Gade. All my born days. Experiences of a naval intelligence officer in Europe. Charles Scribner’s Sons,
New York, 1942, lk. 138–139.
26 The chief of the mission to the Baltic provinces (Greene) to the secretary-general of the Commission to
negotiate peace (Grew) June 28, 1919 Paris, FRUS, Russia, 1919, lk. 682–683.
27 G. Watson, H. Adolphus. An account of a mission to the Baltic states in the year 1919 with a record of subsequent events. Waverly Press, London, 1957, lk. 50.
28 E. Anderson. Die Baltische Frage und die Internationale Politik der Alliirten und Assoziierten Mächte
1918–1921. Von den Baltischen Provinzen zu den Baltischen Staaten. Beitrage zur Entstehungsgesichte der
Republiken Estland und Lettland 1918–1920. J. G. Herder-Institut, Marburg/Lahn, 1977, lk. 348.
24
58 Tuna 4/2012
Eero Medijainen / „Riia ring”, „luurepost” ja tööjaotus USA esindustes Baltikumis 1920. aastatel
tuste ja ametnike ning osaliselt sõjaväelaste
võimete ja suhtlemiskultuuri suhtes. Sealjuures võib arvata, et tema vaenulik hoiak, eeskätt maareformi hindamisel, pärines algselt
baltisaksa ringkondadest. Mõnel juhul Greene
siiski tunnustas eestlaste ja lätlaste julgust
ning pealehakkamist oma riigi loomisel.
Greene’i missioonist alates võib märgata
USA esindajate erilist tähelepanu Vene valgete, eriti Eestis paikneva Judenitši Loodearmee vastu. Viimane on seletatav liitlaste
üldiste lootustega kujundada nende toel välja
ühisrinne enamlaste vastu. Nii inglaste, ameeriklaste kui ka prantslaste sõjalised esindajad
Eestis ja Lätis pooldasid ja lausa nõudsid
suhteliselt üksmeelselt koostööd rahvuslike
väeosade ning Judenitši Loodearmee vahel.
Missioonide tegelike eesmärkide osas ei suutnud liitlased Pariisis ega Baltikumi saadetud
ohvitserid sugugi üksmeelele jõuda.29 Eesti
suhtes kasutati kohati isegi otsest survet,
kuigi mingeid volitusi selleks polnud.30 Eriti
võis seda märgata seoses nn. liitlaste nõupidamistega Tallinnas juunis-augustis 1919. Nendel üritati veenda Johan Laidoneri ja teisi
Eesti juhtivaid ohvitsere ühiseks pealetungiks
Loodearmeega enamlaste vastu. Tegemist oli
jätkuga varasematele plaanidele luua mingi
ühisrinne Petrogradi suunal Soome ja Eesti
jõududest ning Vene valgetest. Liitlaste juhtivate ohvitseride mälestustes mainitakse, et
Eesti ohvitseride survestamisel kasutati isegi
bluffi, et nemad toetuvad liitlaste üksmeelele
Pariisis, ning ähvardati, et alanud toidu-, relva
jms. abi võidakse Eestile ja Lätile lõpetada,
kui siinsed sõjaväelased ja poliitikud ei allu
liitlaste nõudmistele. Ühtlasi avaldasid liitlaste sõjaväelised esindajad näiteks 10.–14.
augustil 1919 Tallinna Briti konsulaadis toimunud nõupidamisel samasugust survet Vene
valgetele, et nad kiiresti valitsuse moodustaks,
mis eestlasi ametlikult tunnustaks. Paraku jäi
üksmeel saavutamata nii Eesti kui ka Vene
poolel, aga ka liitlaste endi vahel.31
Teiselt poolt võib oletada, et Balti riikide
poliitikud püüdsid, liitlaste lootusi tulevaseks omavaheliseks koostööks sihilikult toites, välja kaubelda suuremat abi, kui liitlased
esialgu planeerisid jagada. Nii toimetati Eestisse Prantsusmaal asunud USA sõjaväe varudest 1919. suvel ja sügisel tunduvalt rohkem
kaupu kui meie naabritele. Sõjaliste operatsioonide suhtes jäi Eesti siiski tagasihoidlikuks, seda eriti alates septembrist-oktoobrist 1919. Commissioner Gade, USA ja Briti
Punane Rist jäid lüüa saanud ning haigustes
vaevleva ja nälgiva Loodearmee peamisteks
toetajateks 1919. aasta lõpul ning 1920. aasta
alguses, mil Eesti juba enamlastega rahuläbirääkimisi pidas, ja asus Loodearmee likvideerimisele.
Samal ajal kasvas ameeriklastest ärimeeste
huvi Baltikumi vastu. Juulis 1919 tõstatasid
oma kirjades Riigidepartemangule Tallinnasse USA ametliku konsulaadi rajamise
küsimuse üles International Corporation´i
esindaja Thomas M. Gunn ja senaator Wesley
L. Jones. Vastav kirjavahetus jätkus septembrini 1919 ning niisugune huvi võis olla üheks
põhjuseks, miks Riigidepartemangus otsustati sõjaliste missioonide kõrval traditsioonilisemate esinduste – konsulaatide – loomise
kasuks. Siiski ei saadetud USA esindajaid
edaspidigi konkreetsesse Balti riiki või sealse
valitsuse juurde. Baltikum tähistas jätkuvalt
vaid ala või piirkonda, mis taotles eraldumist
Venemaast, ning seda ei tunnustatud.
Liiga kaugeleminev näib küll arvamus,
et Gade´i järglasena USA commissioner´iks
Riiga (1920–1922) nimetatud Evan E.
Young pidi seal rajama nn. diplomaatilise
vastukaalu (counterpart) senistele sõjalistele
vaatluspunktidele.32 Esiteks kujunesid konsulaaresindused juba Gade’i ajal ja teiseks ei
29
Soldiering on; being the memoirs of general Sir Hubert Gough ... With an introd. by Sir Arthur Bryant.
A. Barker, London, 1954, lk. 190–192.
30 Sir Stephen Tallents, man and boy. Faber and Faber limited, London, 1943, lk. 316–318.
31 C. Kinvig. Churchill’s crusade. The british invasion of Russia 1918–1920. Hambledon Continium, London,
New York, 2006, lk. 271–278.
32 F. L. Propas. The State Department and the Russian Revolution. The making of policy, 1918–1924. – UCLA
Historical Journal, vol. 3, 1982, lk. 13.
Tuna 4/2012 59
K Ä S I T L U S E D
vastandunud sõjaväelased kuidagi esimestele
diplomaatidele, kes suuremalt osalt olid ise
äsja armeest vabanenud. Young jätkas tihedat koostööd sõjaväelastega, kohati ta lausa
sõltus nende aktiivsusest. Tema lähemaks abiliseks jäi esialgu koos Greene’i missiooniga
saabunud ohvitser John Halbrook Chapman,
kes esialgu vastutas luurealase info kogumise
eest alles kujunema hakkavas esinduses. Ta
oli riigiametniku karjääri alustanud põllumajandusministeeriumis, aga sõjaväkke astudes
liitunud lennuväega (A.E.F.).
USA esimeste esindajatega koos saabus
Baltikumi teisigi, kes potentsiaalselt oleks
hakkama saanud iseseisva, ainult Vene
küsimustega tegeleva institutsiooni juhtimisega. Neist tuleks eeskätt esile tõsta John A.
Lehrsi, kes saabus Baltikumi Greene’i missiooni koosseisus, samuti Kopenhaagenist. Ta
oli sündinud 1888. aastal ameeriklastest vanemate lapsena Moskvas, õppinud nii Vene- kui
Saksamaal ja tegelenud äriga. 1918. aastal sai
temast asekonsul Moskvas. 26. augustil 1918
evakueerus USA konsulaat kiirkorras Moskvast ja Lehrs lahkus Skandinaaviasse. Sealjuures oli ta sunnitud maha jätma viietoalise
korteri koos kogu sisustuse ja muu varaga.
Lehrs hindas kahju rohkem kui 6000 dollarile, mis talle osaliselt kompenseeriti USA
valitsuse poolt alles 1937. aastal. Riias jätkas
Lehrs mõnda aega ka Gade’i alluvuses, aga
päris iseseisvat kohta talle veel ei pakutud.
1921. aastal liitus ta Venemaale toiduabi andmise aktsiooniga. Selle lõppedes, 1923. aastal
saabus taas Riiga ja püsis seal (olles vahepeal
küll Tallinnas) kuni 1940. aastani välja. Sealjuures kujunes temast peamine Vene asjadega
tegeleja, paraku mitte päris juhtival kohal.
Lehrs ei suutnud või ei tahtnud Vene sektsiooni iseseisvaks institutsiooniks arendada.
John Gade’i ametiaeg commissioner´ina
Riias jäi suhteliselt lühikeseks. Ta alustas
novembris 1919 ning sai juba 25. märtsil
1920 teate järglase määramisest. Kindlasti
ei jõudnud ta seal välja kujundada mingit
33
spetsiaalselt enamlikule Venemaale tähelepanu pööravat „kuulamisposti”. Siiski, teatud
märke niisugusest arenguvõimalusest leidub
– 7. aprillil 1920 koostatud aruandes riigisekretärile märkis Gade esinduse ühe kuluartiklina 2000 dollarit, mis oli ette nähtud „for
special agent in Russia” ja millest vähemalt
poole lootis ta ära kasutada veel enne lahkumist.33 Summa oli tollastes Läti ja Eesti
majanduslikes tingimustes märkimisväärne
(USA asekonsuli aastapalk), aga kahjuks pole
teada, keda Gade konkreetselt silmas pidas ja
kas kavatsus õnnestus. On alust oletada, et
summa maksti välja esinduse mitteametlikele
kaastöölistele.
USA esindustesse võeti edaspidigi ametisse
endisi sõjaväelasi, ohvitsere, keda ootas ees
demobiliseerimine, aga sellesarnane poliitika
kehtis enamike uute USA esinduste puhul,
mis Esimese maailmasõja järel Ida- ja LõunaEuroopa alles tekkivates riikides kujunesid.
Kui enne Esimest maailmasõda oli sõjaväeliste atašeede arv USA välisteenistuses 29, siis
vaherahu sõlmimise järel kasvas see arv kiiresti
33-ni ja lisaks neile võeti ametisse 103 abilist.
Riiat hinnati sõjaministeeriumis uutest esindustest üheks kõige olulisemaks kohaks, kus
sõjaväeline atašee pidi kindlasti tegutsema.34
Koos Gade’i nimetamisega Riiga rajati
Tallinnas ka esimene USA konsulaat, mille
juhiks sai samuti endine sõjaväelane, kapten
John P. Hurley (1878–1944). Ta oli sõjas raskelt haavata saanud. Pärast ravilt naasmist ja
vastava eksami tegemist 1917. aastal nimetati
ta esialgu konsuliks Tallinna. Novembris 1919
suutiski ta leida konsulaadile ruumid ning
palgata kohalike seast sobilikud sekretärid
ja tõlgid. Kuid juba paari kuu pärast viidi ta
üle Riiga ning Tallinnasse saabus juunis 1920
uueks konsuliks juba elukutseline diplomaat
Charles H. Albrecht, kes oli konsulaarteenistusega liitunud 1911. aastal. Hurley jätkas USA
konsulaarteenistuses esialgu Riias ja hiljem
mujalgi kuni 1942. aastani. Lisaks konsulile
tegutsesid asekonsulitena Tallinnas William
John Gade to the Secretary of State April 7, 1920. National Archives (NA), Decimal file, RG 59.
124.60n2/3.
34 M. Churchill memorandum for the assistant chief of staff, War department. Office of the chief of staff. December 9, 1921. NA, RG 165, MID 2355-170/13.
60 Tuna 4/2012
Eero Medijainen / „Riia ring”, „luurepost” ja tööjaotus USA esindustes Baltikumis 1920. aastatel
C. Perkins ja George G. Fuller ning abilistena
neli kohalikku ametnikku. Fuller oli armees
jõudnud majori auastmeni ja töötanud hiljem
panganduses, ta alustas 1920. aastal asekonsulina Kopenhaagenis (Christianias). Perkins
õppis õigusteadust ja teenis aastatel 1917–1919
mereväes. Mõlemad jätkasid välisteenistuses
ka Eestist lahkumise järel.
1922. a. olukorrast USA saatkonnas
Vahetult Balti riikide de iure tunnustamise
järel augustis-septembris 1922. aastal jagunes
USA esindus Riias mitmesse ossa. Saatkonnas
töötas saadiku kõrval kaks esimest sekretäri.
Stokeley William Morgan vastutas peamiselt
diplomaatilis-poliitiliste küsimuste eest. Tema
jaoks ei olnud Riia päris esimene töökoht ja
ta jäi sinna vaid poolteiseks aastaks.
Eelkõige seostusid nn. Vene keskuse loomise katsed David Bell Macgowani nimega.
Tema oli enne Riiga saabumist olnud suhteliselt kõrgetel ametikohtadel. Ajakirjanikuna
tuntuks saanud Macgowan nimetati juba 1915.
aastal abikonsuliks Moskvasse, 1917. aastal
jätkas ta konsulina nii Moskvas kui hiljem ka
Vladivostokis. 1922. aastal Riiga saabudes
polnud tema teeneid ja vanust arvestades
(sündinud 5. juunil 1870) enam kuigi sobilik
lihtsalt esimese sekretärina jätkata. Pealegi
polnud ta kuigivõrd kursis Balti probleemidega ega osanud kohalikke keeli. Just seepärast jäid tema hooleks edaspidigi Venemaaga
seotud asjad.35 Macgowan oli seega üks neid
võtmeisikuid, kelle tõttu sisemise tööjaotuse
täpsem kujundamine oli esinduse sisekliima
huvides ja USA-le ilmselt kasulik lahendus.
Ta taotles esialgu esinduse raamides omale
suuremaid õigusi, kas või telegrammide ja
muude jooksvate kulude osas.36 Uue saadiku
ja Macgowani vaheliste võimupiiride küsimus
oli üks esinduse sisepingete allikaid, need
pinged jõudsid otsaga Riigidepartemanguni.
Esinduse III sekretärid ehk Gerhard
35
36
Gade ja Earl L. Parker jagunesid samuti
tinglikult diplomaatilise ja Vene osakonna
vahel. Gade oli äsja Harvardis õigusteadused
lõpetanud ja lühikest aega sõjaväes teeninud.
Riia oli noore mehe esimene töökoht. Seevastu 1894. aastal sündinud Earl L(e Noir)
Parker oli samuti sõjas ohvitserina teeninud
ja Riiga asumise järel jäigi sinna paigale kuni
esinduste tegevuse lõpetamiseni 1940. suvel.
Esinduse kui terviku tegevuse nimel jagas ta
end jätkuvalt erinevate rollide vahel. Alustades küll Macgowani alluvuses ehk siis Vene
osakonnas, tõusis ta 1930. aastatel esinduse
tegelikuks juhiks. Nii võib kinnitada pärast
esimese täievolilise saadiku lahkumist, mille
järel hakati 1930. aastatel saadikuid Baltikumis üpris sagedasti vahetama. Ka neil aegadel
kirjutas ta aruannetes end asjuri ameti kõrval
vastutavaks eeskätt nn. Vene küsimuste eest.
Mõnda aega (1922–1933) tegutses Riias veel
eraldi kaubandusesindaja, kelleks enamuse
ajast oli Carl J. Mayer, kes ka oma tööpostil suri. 1922. aastal töötasid Riia konsulaadis Hurley kõrval veel asekonsulid Charles
Harrington Heisler ning Carl Birkeland, kes
olid samuti oma karjääri mujal alustanud,
Heisler koguni Lõuna-Aafrikas. Sõjaväelise
atašee (vt. allpool) kõrval anti kõik siiani mainitud nimed üles Läti välisministeeriumis kui
USA ametlikud esindajad.
Tegelikult oli esinduse koosseis juba 1922.
aasta suvel tunduvalt suurem, sest eriabid,
tõlgid, masinakirjutajad, käskjalad, uksehoidja jt. ei kuulunud ametlikult diplomaatide nimekirja. Neist mõnelgi oli aga oluline
koht nn. Vene suuna arendamisel.
Alates septembrist 1922 nimetati commissioner Youngi asemele Riiga, Tallinna ja Kaunasesse juba täievoliline saadik, samuti endine
sõjaväelane kapteni aukraadis Frederick
William Backus Coleman. Välisleedu päritolu ajaloolase Albert Tarulise sõnul oli Riia
esinduse tugevdamise eesmärgiks muuta see
peamiseks Venemaa kohta andmete kogumise kohaks ning seda kavatsust toetas rii-
A question of trust, lk. 153.
Charles C. Eberhardt to the Secretary of State April 30, 1924 on the subject. Request by Consul Macgowan,
assigned to the Legation at Riga, for a Special Telegram Allotment for the Russian Division of the Legatsion,
NA, RG 59, 124.60N 4/31.
Tuna 4/2012 61
K Ä S I T L U S E D
gisekretär Hughes.37 Tarulisele assisteeris ka
Breuer, kelle arvates aga olid sellised algatused juba nn. lahtisest uksest sissemurdmine,
sest tema arvates oli Vene sektsioon Riias
juba välja kujunenud. Niisuguseks sissemurdmiseks nimetab Breuer näiteks tuntud
ajakirjaniku, sageli Venemaa küsimustes sõna
võtnud Arthur Bullardi memorandumit riigisekretärile Venemaa küsimuses. Nimelt tegi
Bullard oma memorandumis ettepaneku asutada Venemaa idapiiri lähedusse spetsiaalne
luurekeskus, mis vähemalt ministri kaliibriga
ja luurealaste kogemustega mehe juhtimisel
jälgiks Venemaal toimuvat. Breueriga võiks
nõustuda, kui see memorandum oleks tõesti
esitatud 1922. aasta kevadel, nagu ta oma
uurimuses väidab.38
Memorandumi valmimise tegelik kuupäev
– 21. märts 1921 tekitab aga mitmeid küsitavusi.39 Sel ajal polnud Riia saatkonnas veel
meest, kes oleks võinud selletaolise keskuse
luua. Õigemini oli Lehrs lahkunud ARA teenistusse ja Macgowan polnud veel saabunud.
Kuna vajadust Vene informatsioonikeskuse
järele tunnistati ministeeriumi tasemel, siis ei
saa kuidagi väita, et Bullardi memorandumi
näol oli tegemist lahtisest uksest sisse murdmisega. Tegelikult kujuneski 1921.–1922. aasta
jooksul omapärane konkurents selle nimel, kes
loodavat keskust juhtima hakkab. Üks võimalikke lahendusi näis olevat, et keskus kujuneb
sõjaväelise atašee või teiste temaga seotud inimeste juhtimisel, sest neilt meestelt pärines sel
perioodil nagunii kõige enam informatsiooni
Venemaal toimuva kohta.
USA sõjaline vaatleja „Balti provintsides”
1919–1922
Thomas Worthington Hollyday sündis 1879.
aastal Baltimore´is, suri 23. oktoobril 1967
Monterey hooldekodus. Armeega liitus ta
37
Hispaania-Ameerika sõja päevil, Esimese
maailmasõja ajal tõusis ta suurtükivägedes
koloneli auastmeni. Ammuse tuttava ja sõbra,
peastaabi sõjalise luure ülema, brigaadikindral Marlborough Churchilli korraldusel nimetati ta 23. aprillil 1919 atašeeks Kopenhaagenisse. Sinna saabus ja ameti võttis ta üle
2. juunil, aga juba septembris 1919 algatati
tema üleviimine Riiga, mida peeti hoopis
olulisemaks kohaks kui Kopenhaagenit.
Miks valiti esimesed ohvitserid Baltikumi
just Kopenhaageni USA esindusest? Nimelt
oli Kopenhaagenis selleks ajaks USA luurel
juba kasutada algne informaatorite võrgustik,
mille liikmed kogusid andmeid Venemaa ja
bolševike tegevuse kohta. Nii kinnitas sealse
atašee abi (acting military attache) Tryggve
A. Siqueland mais 1919 Washingtoni, luureülemale saadetud kirjas, et nende allikateks
on major Witti organisatsioon (kood A.D. 48)
ning palgatud keegi agent Romanovitš (A.D.
47).40 Koos Balti riikide iseseisvumisega kasvas aga vajadus nihutada ida poole ka USA
luuret. Pealegi oli Viiburi konsulaat selleks
ajaks samuti oma luurega seotud edukust
informatsiooni kogumisel juba tõestanud.
Võimalik, et Bullardi memorandumi üheks
tagajärjeks oligi otsus tuua Viiburi konsulaadi
luurealane tegevus üle Riiga.
Kuna commissioner Gade polnud saadetud ühegi valitsuse juurde, siis peeti ka tema
alluvusse määratud atašee sobivaks nimetuseks – sõjaline vaatleja (military observer)
Balti provintsides. Hollyday nõustus ettepanekuga, kuigi eelduseks peetud saksa keele
oskus oli tal äärmiselt piiratud. Ta lootis
kahele neiule, kes olid tema käsutuses kui
saksa, vene ja prantsuse keele tõlgid, neist
üks oli näiteks John Lehrsi õde. Hollyday
lootis, et ka Lehrs ise saabub Riiga Balti ja
Vene olude hea tundjana talle abiks.
Kõigepealt soovitati sõjaministeeriumist
talle abiliseks aga kolonelleitnant Joseph
A. N. Tarulis. American-Baltic relations 1918–1922. The struggle over recognition, lk. 355.
C. Breuer. „Die Russische Sektion” in Riga, lk. 40.
39 Arthur Bullard Memorandum for the Sec. Of State re Russian Situation March 21, 1921. NA, RG 59,
861.01/438.
40 Tryggve A. Siqueland to the Director of Military Intelligence, Washington DC, May 21, 1919. NA, RG 165,
MID 9944-U-143.
38
62 Tuna 4/2012
Eero Medijainen / „Riia ring”, „luurepost” ja tööjaotus USA esindustes Baltikumis 1920. aastatel
Daly, sest esialgu jäi Hollyday formaalselt
ühtlasi atašeeks USA Kopenhaageni saatkonda ning Balti provintse peeti ajutiseks
lähetuseks. 1920. aasta kevadel viidi läbi vastutusalade ümberjaotamine. Kopenhaageni
jäänud atašee, kolonel William M. Colvin
hoolitses edaspidi Läänemerest põhja poole
jäävate riikide ehk Skandinaavia eest, kus
peatus ka Daly, ning Hollyday vastutada jäid
Soome ja Balti riigid.
Järgnevalt lootis Hollyday, et abiliseks
võiks Riiga tulla tema endine alluv Birkeland,
lisaks tõlgile, käskjalale ning autojuhile. Kohe
Riiga saabumise järel tegi ta veel ettepaneku
rajada ajutine esindus (office) Tallinna, mille
hiljem võis tema arvates alaliseks muuta või
siis Riiga üle tuua. Abiliste leidmine Riiga ja
Tallinna ei läinud siiski kiiresti, läbirääkimisi
peeti peastaabi tasemel mitmete kandidaatidega. Alles 28. veebruaril 1920 saatis kolonel
Sherman Miles peastaabist kirja Hollydayle
teatega, et nüüd on tema abiliseks valitud ülikoolis Vene ajalugu õppinud ning keeli oskav
Kelley, keda soovitasid mitmed kõrgemad
ohvitserid. Miles kinnitas, et Kelley puhul
rikuvad nad reegleid ja saadavad ta Riiga
ilma eelnevalt luurealast koolitust läbimata.41
Leitnant Robert F. Kelleyl ei olnud seega Balti
provintsides tegutsema hakates eelnevat diplomaatilist ega luurealast ettevalmistust, kuigi ta
oli pärast ülikooliõpinguid sõjaväes teeninud.
Siiski oli ta enne seda jõudnud juba sõjaväe
esindajatega kokkuleppele, et jätkab edaspidi
diplomaatilist karjääri ning 1919. aasta suvel
sooritas Kelley vajaliku eksami, et taotleda
diplomaatilise esinduse sekretäri ametikohta.
Tema lähetamine Riiga oli seega omapärane
kompromiss sõjaväelise ja diplomaatilise ametikoha vahel.42 Sellisena oleks Kelley ilmselt
sobinud mainitud Vene keskuse juhiks. Kuid
Kelleyl oli sel hetkel siiski veel liiga vähe kogemusi, ta oli alles oma karjääri alguses. Pole
andmeid, et ta oleks ise algatanud mingi Vene
sektsiooni loomist. 1920. aasta suvel töötas ta
Riias siiski suhteliselt iseseisvalt, sest Hollyday
viibis mõnda aega Helsingis.
41
42
Ka omaette office´i loomine Tallinna esialgu ei õnnestunud. Kui Hollyday ja Baltikumi
külastanud USA luureülem kindral Churcill
1920. aasta novembris koos Tallinna sõitsid,
siis sõltus nende võõrustamine täielikult sealsest konsulist Albrechtist. Kuigi selleks ajaks
oli Hollyday käsutada Kelley kõrval veel leitnant Sergius M. Riis, kes täitis Hollyday antud
ülesandeid peamiselt Eestis. USA kujunema
hakkava luureteenistuse efektiivsust Balti
riikides pole lihtne üheselt hinnata. Edukalt
suheldi Inglise luurega Riias, eriti aga Tallinnas resideeriva Ronald Forbes Meiklejohniga.
Suhteliselt tihedad ja usalduslikud kontaktid
loodi Läti ja Eesti kujunevate luureasutuste
ning välisministeeriumidega. Nii saatis esindus Eesti võimudele andmeid vasakpoolselt
meelestatud eestlastest USA-s ja Eesti pool
informeeris ameeriklasi isikutest, kellega olid
välismaal kirjavahetuses siinsed kommunistid. Seda rohkem tuleb imestada paanika üle,
mis tabas USA esindusi ja eriti luureohvitsere
1920. aasta lõpul ning 1921. aasta alguses. Ilmselt oli see seotud enamlastevastase mässuga
Kroonlinnas. USA esindajateni hakkas nimelt
jõudma teateid, et enamlased kavatsevad lähemal ajal rünnata Eestit ja Lätit. Paanika ulatus Washingtonini ja sealt tulnud korralduse
alusel hakati USA kodanikke Balti riikidest
evakueerima. Paraku polnud sellistel teadetel reaalset alust. Kroonlinna ülestõus ja seda
saatvad kuulujutud olidki omakorda otsene
ajend Bullardile eespool mainitud memorandumi koostamiseks. Võimalik, et paanika põhjuseks oli koguni USA luure sihilik desinformeerimine. Mis omakorda tõestas, et kolonel
Hollyday jaoks personaalselt oli situatsioon
Baltikumis üsna pingeline ja stressi tekitav.
Neid argumente kasutas ta oma käitumise
õigustamiseks veel tosin aastat hiljemgi.
Sõjaministeerium andis Riigidepartemangule detsembris 1922 teada, et major
T. Worthington Hollyday on vabastatud sõjaväelise atašee kohalt Soomes ja Balti provintsides ning tema asemele määratakse major
Albert L. Loustalot. Ühtlasi vabastati ametist
Sherman Miles to Thomas W. Hollyday. February 28, 1920. NA, RG 165, MID 2475-48.
Robert F. Kelley’s papers, box 1.
Tuna 4/2012 63
K Ä S I T L U S E D
Sergius Martin Riis. Repro
tema senine abi Robert Kelley, aga tema ilma
asenduseta.43 Kelley jätkas peatselt edukat
karjääri oma diplomaatilisel teel, sest ta jõudis vahepeal edukalt sooritada konsuli ametiks vajaliku eksami. Jaanuaris 1923 sai temast
asekonsul Galcuttas (Kalkuttas) Indias.
Hollyday jätkas pärast mõnda aega kestnud kodust ravi sõjaväelasena. 1920. aastatel
esines ta loengusarjadega, sealjuures Eesti ja
teiste Balti riikide kohta. Tema sõjaväeline
karjäär lõppes üsna kahtlastel asjaoludel.
See sai avalikuks seoses Hollyday taotlusega
1937. aastal, mil ta püüdis saada kompensatsiooni (pensioni) oma 28-aastase tegevuse
eest armees. Küsimus tuli arutlusele koguni
Senati sõjalises komitees. Koloneli peamiseks
argumendiks sai fakt, et ta kannatas sõjaväelasekarjääri käigus kujunenud mentaalsete häi43
rete all, mis avaldusid eeskätt nn. homosexual
panic hoogudes.44 Ühe niisuguse hoo ajal pani
ta 1926. aastal juba Filipiinidele teenistusse
naasnuna toime homoseksuaalsusena kvalifitseeritud rünnaku ühe kaasohvitseri suhtes.
Hollydayd Senati komisjoni ees kaitsta püüdev arst tutvus tema varasema haiguslooga
ning kinnitas koloneli sõnu, et esimest korda
tabas teda sarnane hoog juba Riia päevil.
Arsti kinnitusel võis see seletuda sõjategevusega, toitlustuse piiratusega ja düsenteeriaga,
mis sel ajal Balti riikides valitsesid ning mida
Hollyday pidi üle elama. Arsti kasutada olid
Hollyday tervisliku läbivaatuse tulemused
Riias 21. oktoobrist 1921, mille oli korraldanud kohalik arst dr. Bernhard Pfeiffer. Selle
alusel tabas Hollydayd „severe neurasthenia”,
arsti sõnul oli ta olnud kurnatud ning väsinud.
Dr. Pfeiffer soovitanudki tal koju pöörduda, et
ennast ravida. Närvilisust diagnoosis ka USA
armee arst Hollyday naasmisel koju aprillis
1923. Lisaks olmeraskustele ja pingelisele
sõjalis-poliitilisele olukorrale piirkonnas ning
mentaalsetele probleemidele võisid Hollyday
närvilisust suurendada intriigid, mis atašeed
tabasid juba Kopenhaageni päevil ja järgnesid hiljem Riias. Nimelt hakkasid mõned
tema kolleegid levitama kuulujutte tema liiga
Saksa-sõbralikust ning Inglise-vaenulikust
meelsusest, mis USA ohvitserile ei sobivat.
Seesugused kuulujutud jõudsid lõpuks Riias
tegutseva Inglise sõjalise missioonini ning
need ähvardasid liitlaste niigi pingelisi suhteid
rikkuda. Inglise missiooni ülem pöördus eraldi
järelepärimisega commissioner Gade´i poole.
Viimane ja eriti luurejuht Churchilli toetavad
kirjad lükkasid niisugused kuulujutud ümber
ning Hollyday seekord rehabiliteeriti.
Luurekeskus ja Sergius Riisi roll
Sergius Martin Riis on jäänud tänaseni üheks
kõige saladuslikumaks tegelaseks USA luure
ajaloos.45 Tegemist oli seiklejaga, kes ei rää-
War Departement. December 29, 1922. NA, RG 165, MID 121.5441-5483.
For the relief of T. Worthington Hollyday, United State Senate, Committee on Military Affairs, Friday,
July 2, 1937.
45 R. B. Spence. The strange case of Serius Riis. – Journal of Intelligence and Counter Intelligence 2002,
nr. 15, lk. 222–242.
44
64 Tuna 4/2012
Eero Medijainen / „Riia ring”, „luurepost” ja tööjaotus USA esindustes Baltikumis 1920. aastatel
kinud enda kohta tõtt ilmselt ühelegi isikule
ega institutsioonile, millega elu jooksul kokku
puutus. Ta kasutas oma viljakat fantaasiat
ning segas seda faktidega. Tema lühikest
tegutsemisaega Eesti riigi teenistuses saatsid mitmed skandaalid ning konfliktid, millel
siinjuures lähemalt ei peatuks.46
Kahjuks pole teada, kus ja millal Sergius
Riis tegelikult sündis. Ta ise levitas nii USA-s
kui Eestis versioone, et on sündinud Rome´i
linnaosas New Yorgis 1883. aastal. USA-s
esines ta Taani päritolu ameeriklasena, Eestis aga hoopis väliseestlasena. Millegipärast
valetas ta isegi oma esimesele naisele ning
katoliku kirikule. Nimelt märgiti Elisabeth
McBride´i ja Sergius Martin Riisi laulatamisel 1909. aastal kirikuraamatusse, et mees
ristiti 30. septembril 1879 Kopenhaagenis.47
Samuti pole kindel, millal ta esmakordselt
Eestisse jõudis. Ühe versiooni kohaselt oli
tema isa karusnahakaupmees, kes tegutses
peamiselt Peterburis ja Loode-Venemaal.
Võimalik, et esmased kontaktid Eesti ja Soomega olid Riisil lapsepõlves. Igal juhul oli ta
1918. aastaks omandanud vene ja mingil tasemel soome ning osaliselt eesti keele oskuse.
Ühtlasi polnud ta kunagi õppinud kasutama
inglise keelt grammatiliselt korrektselt. Nii
leidsid ametnikud, kellega ta hiljem kokku
puutus.
Esimesse maailmasõtta astus Riis vabatahtlikult 1917. aastal ja peatselt palus ta
enda üleviimist Venemaale. 1918. aasta
suvel jõudis ta USA suursaadiku David R.
Francise käsutusse kui tõlk ja mereväe atašee abi (acting naval attaché). Igal juhul täitis ta mõningaid luurega seotud ülesandeid.
Saadik saatis 18. oktoobril 1918 Washingtoni telegrammi kokkuvõttega vestlusest
Briti kindrali Edmund Ironside’iga. Selles
teatas ta, et Riis saabus retkelt raudteed
kaitsvate liitlaste väeosade juurde (from the
railroad front).48 Tema edasine tegevus kuni
1919. aasta suveni pole täpselt teada. Ilmselt
liitus ta oktoobri lõpul 1918 mõneks ajaks
Arhangelskisse saabunud admirali Newton McCullyga, kes saatis suursaadiku oma
laeval Olympia Šotimaale.49 Admiral ise jäi
Põhja-Venemaale kuni juulini 1919 ja jõudis
seejärel Pariisi, formaalselt kui USA mereväe esindaja rahukonverentsil. Tõenäoliselt
järgnes talle ka Riis, omandas sel ajal USA
passi, mis oli välja antud Arhangelskis 20.
augustil 1919. Septembris 1919 jõudis Riis
igal juhul samuti Pariisi ja oli veel mõnda
aega seotud McCullyga.
14. aprillil 1920 pöördus USA-sse saabunud Riis riigidepartemangu poole ettepanekuga kasutada teda edaspidi teenistuses,
mis on seotud Venemaa või Balti riikidega.50
Riis saabuski Riiga 24. juulil ja asus tööle
uue commissioner´i Evan E. Youngi või
konkreetsemalt atašee Hollyday alluvuses
koos Kelleyga. Tõenäoliselt oli tema karjääri
jaoks oluline Felix Cole´i toetav kiri 21. juulist 1920, milles ta kinnitas, et tunneb Riisi
1918–1919 Põhja-Venemaa aktsiooni päevilt,
ning leidis, et Riis võib commissioner´ile
olla kasulik.51 Igal juhul oli ta end hiljemalt
suvel 1920 Eesti välisministeeriumis piisavalt tuntuks teinud. Kui tollane ministeeriumi inglise keele tõlk, veel tudengiseisuses
Eduard Hunt, otsis augustis 1920 tasuvamat
tööd USA esinduses, siis kirjutas ta vastava
avalduse ning selgituse Riisi nimele. Taotlus oligi edukas ja alates septembrist 1920
sai Hunt USA esinduse tõlgiks, kelleks ta
jäi kuni 1940. aasta suveni. Seega võib oletada, et Riis saavutas hiljemalt 1920. aasta
suvel nii Youngi kui ka Eesti välisministeeriumi ametnike usalduse. Sama näib kinnitavat äsja Tallinnasse saabunud uue konsuli
46
E. Medijainen. Salaagent Sergius Riis Eestis. Segadused Venemaal ning ajaloos. – Akadeemia 2001, nr. 8,
lk. 1684–1715.
47 http://freepages.genealogy.rootsweb.ancestry.com/~cnyfamilies/Stpeter/spmarriagesbridekz.html
48 D. R. Francis. Russia from the American embassy, lk. 294.
49 C. J. Weeks. Jr. An american naval diplomat in revolutionary Russia. The life and times of Vice Admiral
Newton A. McCully. Naval Institute Press, Annapolis, Md., 1993, lk. 142–170.
50 R. B. Spence. The strange case of Serius Riis, lk. 226–227.
51 Felix Cole to Divison of Russian Affairs July 21, 1920, NA RG 59, 124. 60n3/13-17.
Tuna 4/2012 65
K Ä S I T L U S E D
Charles Albrechti ettekanne Youngile 4. detsembrist 1920, milles ta tõstis eriliselt esile
leitnant Riisi teeneid konsulaadile sobivate
ruumide leidmisel Tallinna kesklinnas Pikal
tänaval, mida ta pidas äärmiselt keeruliseks
ülesandeks.52
1921. aasta esimesel poolel viibis Riis
Tallinnas vähemalt kolmel korral. Jaanuaris
kohtus ta mitmete juhtivate Eesti poliitikute
ja sõjaväelastega, aga samuti baltisakslaste
ning vene emigrantide esindajatega. Osaliselt
oli tegemist ettevalmistusega commissioner
Youngi külaskäigule märtsis. Young kirjutas
riigisekretärile oma külaskäigust Tallinna
20.–22. märtsil 1921 põhjaliku (10 lk.) raporti.
Ta kohtus kahe päeva jooksul paljude poliitikute, majandus- ja äritegelastega, samuti
teiste riikide esindajatega. Reisi peamiseks
korraldajaks ning tema saatjaks oli Riis, kelle
teeneid commissioner eriti väärtuslikena esile
tõstis.53 Ta huvitus eeskätt Eesti ja Nõukogude Venemaa suhetest, seda peamiselt
kuulduste tõttu, mis rääkisid võimalikust
agressioonist Eesti ja Läti suunas. Young
arutles pikemalt vajaduse üle tunnustada
Balti riike de iure ning tõstatas USA–Balti
riikide kaubavahetusega seotud küsimusi.
Sarnane külaskäik kordus detsembris 1921
ja selgi korral sõltus edu eeskätt Riisi ettevalmistustest ning suhtlemisoskustest. Riisi enda
luurealast informatsiooni sisaldavad raportid
aastaist 1920–1921 puudutasid punalaevastiku tegevust, andmeid vene emigrantide,
Nõukogude Venemaa majanduse kohta jne.
Oma sisult polnud need ilmselt kuigi väärtuslikud. Võimalik, et andmed pärinesid
vähemalt osaliselt Eesti sõjaväelastelt või
koosnesid tõlgetest Eesti lehtedest. Kindlasti õnnestus tal hankida lisaandmeid kohtumistelt Briti luure esindaja Meiklejohniga.
Lisaks osales Riis 1921. aasta suvel Varssavis
Boris Savinkovi poolt organiseeritud vene
emigrantide kongressil.
52
Kuid commissioner Youngil oli juba enne
Riisi saabumist kahtlusi tema võimete suhtes.54 Koostöö lõppeski väga teravate vastastikuste etteheidetega. Riis nõudis peatselt
oma palga suurendamist ja esialgu Young
sellist taotlust Washingtonis toetas. Siis aga
tema ambitsioonid kasvasid. Juba jaanuaris
1921 taotles Riis asekonsuli nimetust, kuigi
polnud vastavat eksamit sooritanud. Järgmise sammuna käis ta välja plaani, mis võis
olla inspireeritud eespool mainitud Bullardi
memorandumist. Nimelt koostas Riis detsembris 1921 pikema ettepaneku, kuidas
parandada esinduse tööd informatsiooni
kogumise alal Venemaa kohta. Ta väitis, et
viimase 16 kuu jooksul oli kogu esindusest
välja läinud Venemaad puudutav informatsioon tema poolt kogutud ning ta võib toetuda oma kauaaegsetele luurealastele kogemustele ja sobilikele tutvustele. Seepärast
tegi Riis ettepaneku nimetada teda kogu
luurealase töö eest vastutajaks ning vabastada muudest kohustustest. Töötasuks nõudis ta isegi suuremat palka, kui sel hetkel
sai commissioner ise, lisaks veel hüvitisi sõitudeks ja muudeks kuludeks. Üsna ultimatiivne oli Riisi nõudmine anda talle vastus
hiljemalt 10. veebruariks 1922.55 Ilmselt oli
konflikt tema ja commissioner´i vahel alanud
tõesti mõnevõrra varem. Youngi reaktsioon
oli terav ja Riisi kava põrmustav. Ta saatis
algatuse koos oma kaaskirjaga riigidepartemangu. Commissioner kinnitas, et Riis ülehindab oma rolli informatsiooni kogumisel
ja tema arvates ei olnud enam vaja muutunud olukorra tõttu Venemaal intensiivset ja
laienevat luuretegevust. Ühtlasi ta kinnitas,
et Riisil on küll isiklikke tutvusi, aga need
pole seotud ühegi riigi salateenistusega ja
neil inimestel puuduvad vastavad kogemused. Young tunnistas, et siiani esindusest
saadetud ettekanded olid sõbralike valitsuste esindajate käest saadud ning Riis ise ei
C. A. Albrecht. Consulate premises. December 4, 1020. NA, RG 59, American Consulate Reval,
lk. 310–720.
53 Young to the Secretary of State. March 25, 1921. NA, RG 59, 860i.01
54 R. B. Spence. The strange case of Sergius Riis, 227.
55 Sergius M. Riis to Evan E. Young December 30, 1921. NA, RG 59, 124.60n3/38.
56 Evan E. Young to the Secretary of State January 3, 1922, samas.
66 Tuna 4/2012
Eero Medijainen / „Riia ring”, „luurepost” ja tööjaotus USA esindustes Baltikumis 1920. aastatel
oskagi raporteid koostada.56 Sellest kirjavahetusest võib teha vähemalt kaks järeldust.
Esiteks polnud 1922. aasta alguseks mingit
iseseisvat USA luureposti olemas ja teiseks
ei olnud Young huvitatudki iseseisva institutsiooni kujunemisest, vähemalt mitte Riisi
juhtimisel.
Mingit leppimist sellise kirjavahetuse järel
ei saanud samuti enam toimuda ja viimast
korda kasutati Riisi USA esinduse poolt ära
diplomaatilise posti saatmiseks Riiast Tallinna märtsis 1922. Juba vähem kui ühe kuu
pärast oli Riis võetud Eesti riigi teenistusse,
talle anti kapteni aukraad ning ta saadeti
(mereväe) atašeena Londoni saatkonda.
Kahtlemata oli määramise taga see positiivne
mulje, mille Riis suutis Tallinnas jätta, eeskätt
välisminister Ants Piibule. Ilmselt mõjusid
lubadused hankida Eestile kiiresti USA de
iure tunnustus ning mingil kujul saavutada
julgeolekugarantiisid Suurbritannialt. Võimalik, et Eesti ametiasutused (välis- ja sõjaministeerium) lasksid end petta juttudest, nagu
oleksid Riisil tõepoolest nn. Eesti juured. Teisalt pole välistatud, et tema kahtlasest minevikust oldi küll teadlikud, aga seda ei peetud
Eesti jaoks ohtlikuks. Paraku ei osatud ette
näha neid skandaale, mida mees suutis mõne
kuuga Londonis tekitada. Igal juhul sunniti
ta juba vähem kui aasta pärast sellestki ametist lahkuma. 17. veebruaril 1923 kinnitas uus
välisminister Hellat Eesti saadikule Londonis
Oskar Kallasele, et ta võib Riisi saatkonnast
välja visata.57
Järgnevate aastate jooksul üritas Riis
mitmel korral kas Eesti või siis USA luureteenistusse naasta. Esimese tõsisema katse
tegi ta juba septembris 1923. Ta palus võimudelt luba taas Eestisse pöörduda. Küsimust arutati sõjavägede peastaabis ja kindralstaabi valitsuse ülem, kolonel J. Tõrvand
kinnitas: „...härra Riisi tegevus Eestis ei või
meile kahjulik olla, sest meid tema peategevus vist ei saa puudutama. Kui hr. Riis
tahab luua Eestis mingisugust observatsiooni
punkti, siis arvatavasti selleks, et näha ida
57
58
poole. Mis ta seal näeb, see on meile ükskõik.”58
Kahtlemata oli Eesti kõrgematel luureohvitseridel olemas vähemalt ligikaudne
ülevaade neist institutsioonidest, mis sel
ajal tegelesid Eestis ja Lätis Venemaa kohta
informatsiooni kogumisega. Kas või seetõttu,
et USA sõjaväelise atašee alluvuses asusid
tööle ka eestlastest ametnikud (näiteks J.
Reintham). Vastusest Riisi algatusele võib
oletada, et USA saatkonnas Riias polnud
niisugust vaatluspunkti 1923. aasta lõpuks
veel kujunenud. Kuivõrd Riisi algatused selletaolise eraviisilise jälgimispunkti rajamiseks Tallinnas 1923. aastal USA esinduseni
jõudsid, pole paraku teada. Kui sellest teada
saadigi, siis ei toonud see kaasa mingeid vastusamme ega muid reageeringuid. USA saatkond Riias jätkas põhimõtteliselt samasuguse
struktuuriga nagu senini ja esindus ei erinenud ülesehituselt teiste riikide analoogsetest
saatkondadest.
„Vene sektsiooni” formaliseerumine
Tõsi on siiski see, et saatkonna nn. Vene
sektsiooni järgnevalt tugevdati mitme uue
mehe ametissevõtmisega. Osaliselt oli see
aga seotud pigem senise luuretegevuse kokkutõmbamisega. Just sel ajal lõpetati nimelt
senine luuretegevus Viiburi konsulaadi juures. Sealt toodi Riiga üle USA tolle perioodi
parimaks agendiks peetud Michael C. Perts
(vaata eespool). Tema tegelik nimi oli Mihhail Konstantinovitš, kes sündis 1895. aastal
Peterburis. Ta õppis laevaehitust Peterburi
polütehnilises instituudis. Sõja ajal lõpetas
ta suurtükiväekooli ja käis seejärel Kiievis
lennunduskoolis. 1917. aastal sai ta lahingutes Galiitsias haavata ja viidi Petrogradi sõjaväehaiglasse. Augustis 1917 pöördus ta tollase USA sõjaväelise atašee kindral Judsoni
poole, kes värbas ta tööle USA sõjalise vaatleja, major Monroe C. Kertth’i alluvusse
sideohvitseriks ning tõlgiks Riia rindelõigus.
A. Hellati resolutsioon. ERA, f. 957, n. 11, s. 237, l. 67.
Tõrvand välisministrile 13. september 1923. Samas, l. 93.
Tuna 4/2012 67
K Ä S I T L U S E D
Alates veebruarist 1918 kutsus USA asekonsul Robert Imbrie ta enda alluvusse tööle.
1918. aasta sügisel olid mõlemad sunnitud
põgenema, sest enamlased ähvardasid neid
arreteerida. Norra saatkonna vahendusel
lahkusid nad Venemaalt ning jõudsid Stockholmi. Perts nõustus seejärel pöörduma tagasi
Soome, et aidata hankida informatsiooni
enamlaste tegevuse kohta. Ühtlasi nõustus ta
töötama Briti luure heaks, sealjuures tehes
koostööd Paul Dukes´iga. Samal ajal suutis
ta luua omaenda informaatoritevõrgustiku.
Veebruaris 1919 naasis Imbrie USA-st ja
kutsus Pertsi endaga kaasa ametisse Viiburi
konsulaadi juurde. Tema ülesandeks jäi kontaktide hoidmine ning arendamine enamlikul Venemaal. Imbrie lahkumise järel 1920.
aasta suvel jätkas Perts juba konsul Harold
B. Quertoni alluvuses. Seda kuni 1922. aasta
aprillini, mil Viiburi konsulaat suleti ning
mõlemad komandeeriti Riiga. Querton läks
sealt oktoobris 1922 konsuliks Tallinnasse.
Perts jäi David B. Macgowani alluvusse nn.
Vene divisioni juurde. Esimene täievoliline
esindaja Balti riikides Coleman kinnitas 1923.
aasta kevadel riigisekretärile saadetud kirjas,
et Michael Perts on Riia saatkonnas ainuke,
kes oskab perfektselt nii vene kui ka inglise
keelt, ja soovitas talle maksta erifondist palka
2400 $ aastas.59
Pertsi täpsem päritolu polegi paraku
selge. Tal oli veel vähemalt kaks venda. Üks
neist töötas koos temaga USA konsulaadi
heaks Viiburis 1918–1919 ja lasti selle eest
bolševike poolt maha. Nii kinnitas 1939. aasta
septembris saadik John Wiley, et õigustada
vajadust toimetada Baltikumist ehk nõukogude võimu haardeulatusest eemale samuti
Riia saatkonnas 1922–1940 tõlgina töötanud
teise venna John (Ivans) Pertsi pere.60 On
siiski kaudseid andmeid, et peres oli vähemalt kolm poega ja üks õde ning enamlased hukkasid kaks Michaeli venda. Michael
Pertsile endale väljastati 1919. aasta augus59
tis fiktiivselt USA pass, John jätkas hiljem
Riias aga nn. Nanseni ehk emigrandi passiga.
Michaeli varasemat tegevust arvestades oleks
temast võinud 1922.–1923. aastal saada üks
iseseisva luureagentuuri (posti) alustugesid.
Tegemist oli ühtlasi andeka kunstniku, karikaturisti ning tõlkijaga, kelle vastavaid töid,
eriti illustratsioone raamatutes ilmus 1920.
aastatel ka USA-s. 1920. aastate lõpul toimus
temaga aga mingi mentaalne pööre, mis lõppes hingelise ja füüsilise allakäigu ning ootamatu ja isegi mõneti salapärase surmaga 12.
märtsil 1932.
Pertsile maksti töötasu nn. erifondist, seepärast ei saa teda nimetada otseselt Riisi töö
jätkajaks 1922. aastal, kuigi sisuliselt oli ka
tema seotud Venemaa teemadega. Otseselt
Riisi kohale ehk luurealase informatsiooni
eest vastutajaks tuli 1922. aasta aprillis hoopis Hugh Street Martin. 1891. aastal sündinud
Martin oli lõpetanud ärikooli, 1916 astunud
armeeteenistusse ja kapteni aukraadis saanud 1918. aastal USA sõjaväeatašee abiks
Petrogradis. 1919. aastal jätkas ta samas
ametis juba Põhja-Venemaal. Riiga saadeti
ta kui saadiku eriülesannetega abi. Senine
commissioner Young jõudis veel enne oma
ameti üleandmist saadik Colemanile uue
mehe tublidust ka ministeeriumile kiita. Vastupidiselt oma varasematele kirjadele teatas
Young 17. augustil 1922, et ta ei oleks Riisile
palga tõstmist siiski taotlenud, aga Martin
on hoopis teist tüüpi mees ja tema hangitud
informatsioon on eriliselt väärtuslik. 61 Ka
uus saadik Coleman kinnitas, et Martin teeb
äärmiselt olulist ja salajast tööd ning olevat
loobunud selle nimel koguni palju silmapaistvamast positsioonist USA-s, eelistades tegevust saatkonnas.62
Miks siis hoolimata vastava ettevalmistuse
ja pädevusega inimeste olemasolust ei rajatud
aastatel 1921–1923 iseseisvat, saatkonnast
eraldi seisvat ning omaette eelarvega luureposti Riiga või Tallinna? Ühelt poolt peitusid
F.W.B. Coleman to the Secretary of State March 2, 1923, NA RG 59, 124.60n4/23.
Wiley telegram to the Secretary of State September 24, 1939, NA RG 84, 124.6 (848).
61 Evan E. Young to the Secretary of State August 17, 1922, NA RG 59, 124.60n4/12.
62 F.W.B. Coleman to the Secretary of State March 1, 1923, NA RG 59, 124.60n4/21.
60
68 Tuna 4/2012
Eero Medijainen / „Riia ring”, „luurepost” ja tööjaotus USA esindustes Baltikumis 1920. aastatel
põhjused ilmselt Venemaal toimunus. Enamlased olid kodusõja võitnud ning 1921. aasta
rahutused ja eriti Kroonlinna ülestõus juba
möödunud, nn. uus majanduspoliitika tõotas vähemalt ajutist stabiliseerumist. Vajadus
intensiivse ja aktiivse luuretegevuse järele
seepärast vähenes. Teiseks näis Venemaa
niigi USA jaoks üha enam avanevat seoses
näljahädaga ning ARA operatsioonidega aastatel 1921–1923. Kolmandaks peame arvestama personaalsete vastuolude ning sisemise
võitlusega USA Riia saatkonnas nii ressursside kui ka mõjuvõimu pärast. Commissioner
Young pooldas traditsioonilist esinduste
süsteemi ja temast sai Riiast lahkumise järel
Ida-Euroopa asjade osakonna juhataja riigidepartemangus, millele Riia saatkond otseselt allus. Ta toetas uue saadiku Colemani
ambitsioone hoida saatkonnas toimuv tervikuna enda kontrolli all. 1922. aasta lõpul
tõmbas Coleman saatkonna sisemise elu korraldamiseks maha suhteliselt selged mõju- ja
alluvusjooned. Need vormistati omapärase
skeemi kujul, mis jaanuaris edastati Riigidepartemangule. Vastavalt Colemani skeemile
oli tema loomulikult esinduse üldjuht, kellele
allusid erasekretär ja kaks võrdset osakonda
(divisioni). Neist nn. Balti osakonda juhtis
esimese sekretärina S. W. Morgan, kellele
allus kokku u. 10 inimest. Teist ehk Vene
osakonda juhtis samuti esimene sekretär ja
konsul David Macgowan, kellele allusid eespool mainitud Earl L. Packer ning Hugh S.
Martin, aga samuti Michael Perts ning Läti
päritolu tõlgid John Sarin [Sariņš] ja Albert
Grünwald.63
Young kinnitas 1924. aasta kevadel veel
kord, et ta ei toeta Macgowanile iseseisva
eelarve andmist, ja leidis, et niikaua kui nn.
Vene sektsioon on saatkonna integreeritud
osa, peab saatkond toimima saadiku juhtimise ja kontrolli all. 64 Mitmed ametnikud
lahkusid ja vahetusid järgnevatel aastatel,
kuid Vene osakonna struktuuris olulisi muudatusi enne 1930. aastate algust enam ei toi-
munud. Võimalik, et rutiinne töö esinduse
ametnikuna ei sobinud Vene küsimustega
hõivatud ja varem aktiivsema tegevusega
harjunud meestele. 1930. aastate alguses
tabasid psüühilised või kehalised haigused
nii Pertsi kui ka Martinit ja peatselt lahkus
ka Macgowan. Võimalikku kriisi Vene suunal tajus saadik juba varakult. Seda kinnitas Colemani pikem kiri riigisekretärile 7.
augustist 1926 seoses ühe ametniku lahkumisega esindusest. Ta kordas sel puhul ülevaadet esinduse senisest tegevusest Riias.
Saadik kurtis, et esindus peab endiselt USA
välisteenistuses pretsedenditu näitena katma
nelja riiki – Leedut, Lätit, Eestit ja ka Venemaad. Kuna välisministeerium ootas jätkuvalt igakuiseid raporteid N. Liidu kohta, siis
nõudis see saadiku sõnul täielikult vähemalt
kahe ametniku tööd. Lisaks tegelesid samade
küsimustega veel teisedki esinduse töötajad.
Venemaa vajas saadiku arvates tõepoolest
erilist tähelepanu. Seepärast tegi Coleman
ettepaneku hakata edaspidi ette valmistama
mõnda nooremat diplomaati spetsiaalselt
Venemaa asjade jaoks.65 Algatus spetsiaalsete Vene asjatundjate ettevalmistamiseks
tuli seega Riia saadikult Colemanilt ning
leidis riigidepartemangus Robert F. Kelley
näol poolehoidu.
Siiski ei unustatud algset ideed veel täiesti. Sergius Riis võttis 1927. aasta alguses veel
kord ühendust nii Eesti poliitikutega kui ka
USA saatkonnaga Riias. Taas kinnitas ta
enda valmisolekut luuretööks. Eestis ei leitud talle enam midagi sobivat. Veel karmim
oli tollase USA sõjaväelise atašee hinnang
Riisi kohta. Kapten Trevor W. Swett saatis
mais 1927 Riiast raporti sõjaministeeriumi
Washingtoni, milles andis üsna hävitava
hinnangu Riisi senisele karjäärile ning tema
usaldusväärsuse kohta. Riis oli atašee sõnul
valetanud talle isiklikult, aga ka saadikule
ning Eesti mereväe juhtkonnale oma endise
karjääri ja hariduse kohta. Ta oli põhjustanud Eestile ebameeldivaid skandaale. Üht-
63
F.W.B. Coleman to the Secretary of State February 16, 1923, NA RG 59, 124.60n3/75.
Evan E. Young May 20, 1924, NA RG 59, 124.60n4/31.
65 F. W. B. Coleman to the Secretary of State August 7, 1926 NA, RG 59, 124.60.71/4.
64
Tuna 4/2012 69
K Ä S I T L U S E D
lasi oli atašeel andmeid Riisi huvist hasartmängude vastu ning tema hinnangul polnud
tema inglise keel mitte alati grammatiliselt
korrektne.66
Riisi uued algatused observation post´i
asutamiseks Venemaa kohta luureandmete
kogumiseks jäidki tõenäoliselt tõsisema
tähelepanuta, kuigi riigidepartemangu vastavat osakonda juhatas sel ajal tema endine
kolleeg Riia päevilt Kelley. Tõenäoliselt olid
tagajärjekamad siiski saadiku pöördumised
ning palved saata talle abiks uus spetsiaalse
ettevalmistusega ametnik. Aprillis 1927
teatati Colemanile, et kolmanda sekretärina saadetakse Riiga Loy W. Henderson.
Viimane oli Lätti esimest korda saabunud
1919. aastal USA Punase Risti delegatsiooni
koosseisus. Ta abiellus lätlannaga ning jäi
kuni 1940. aastateni seotuks Balti riikide ja
Venemaa küsimustega. Pisut hiljem järgesid talle juba G. Kennan ning hiljem algas
teistegi vene spetsialistide ettevalmistamine.
Tulevane „Riia ring” oli seega laiemalt avatud.
Kokkuvõtteks
USA välispoliitikat kahe maailmasõja vahel
tervikuna iseloomustatakse sageli perioodina, mil domineerisid isolatsionistlikud
meeleolud, vähemalt Euroopa ja Rahvasteliidu suhtes. See ei tähendanud muidugi
diplomaatiliste suhete vältimist. Erandiks
oli küll Venemaa, kellega aastatel 1918–1933
formaalsed suhted puudusid. Samal ajal puudus Washingtonis aga ka üksmeel, kas nõukogude võimu tulebki täielikult ignoreerida.
Robert Kelleyt peetakse üheks kõige olulisemaks tegelaseks, kes oli de iure tunnustamise vastu. Diplomaatilisi suhteid asendas
mitteametlik läbikäimine ja poolametlikud
esindused. Informatsiooni hankimiseks
Venemaal toimuva kohta hakati alates 1919.
aastast otsima muidki võimalusi. Väga oluliseks piirkonnaks, kust seda loodeti saada,
olid Venemaa endised Balti provintsid. USA
66
esindajad Balti riikide pealinnades olid enamasti endised ohvitserid, kes nüüd allutati
sõjaministeeriumi luureteenistusele. Alates
1919. aastast kujunes USA esinduse ametnike vahel juba teatav tööjaotus ning mõned
diplomaadid ja sõjaväelised atašeed tegelesid peamiselt informatsiooni hankimisega
Venemaa kohta. Vene sektsioon ei olnud aga
omaette eelarvega ja iseseisvalt eksisteerinud institutsioon. Tegemist oli tööjaotusega
saatkonna sees, mille kujundamisel või edasisel arengul ei olnud esialgu mingit määravat sõna nn. „Riia võrgustiku või grupi”
liikmetel. 1930. aastatel vastutas saatkonna
Vene osakonna formaalse kestmise eest
peamiselt Earl Packer ning sel ajal töötasid samas jätkuvalt veel John Lehrs ja Felix
Cole, keda mõnikord samuti tolle Riia ringi
liikmete hulka arvatakse. Pole välistatud võimalus, et Riia saatkonna „Vene sektsioonis”
töötanud inimesed mõjutasid kuidagi näiteks
Kennani, Bohleni, Hendersoni, Kelley ja
teiste vaateid. Samas võib kinnitada, et iseseisva asutuse, omapärase Vene uuringute ja
luurealase informatsiooni kogumise keskuse
loomine USA välisteenistuses oli 1920. aastatel korduvalt päevakorral enne mainitud
„Riia ringi” kujunemist. Igal juhul pidi see
tulema Riia ja/või Tallinna esinduse juurde.
Paraku jäi see algatus realiseerimata. Kuid
huvi ja praktiline tegevus Venemaa kohta
andmete kogumisel püsis saatkonnas kuni
1940. aastani.
Eero Medijainen
(1959)
Lõpetanud Tartu ülikooli 1983. Doktorikraad
1997, Tartu Ülikooli professor.
Uurimisteemad: rahvusvaheliste suhete ja diplomaatia ning naabermaade ajalugu.
Trevor W. Swett to A.C. of S.G-2, War Department May 18, 1927. NA, RG 165, MID PF 60340.
70 Tuna 4/2012
K Ä S I T L U S E D
Omavalitsuseta omavalitsused
Eesti omamaise haldusvõimu
taastamine NSV Liidu ja Saksamaa
vahelise sõja tingimustes
III osa. Võrdlevaid tähelepanekuid Läti ja Leeduga1
Meelis Maripuu
Leedu ülestõusu summutamine
Leedus iseseisvuse taastamise välja kuulutanud
ajutise valitsuse taga seisnud Leedu aktivistide
rinne (Lietuvos aktyvistų frontas, LAF) liitis mitmeid erinevaid poliitilisi jõude (umbes poole
hilisema ajutise valitsuse koosseisust moodustasid nooremad kristlikud demokraadid) eesotsas
viimase Leedu saadikuga Saksamaal ning nüüd
peaministriks planeeritud Kazys Škirpaga, kelle
positsioon sarnanes Eestiga võrreldes Hjalmar
Mäe omaga. Ka Škirpa viibis Saksamaal paguluses ja oli Saksa võimude poolt algselt planeeritud juhtima Leedu omamaist administratsiooni. Ajutise valitsuse koosseis oli põranda all
kokku lepitud juba sama aasta 22. aprillil, kuid
mitmed selle esialgu ettenähtud liikmed arreteeris Nõukogude režiim veel vahetult enne
sõja puhkemist. Pärast ülestõusu algust Leedus 22. juunil ja ajutise valitsuse deklaratiivset
tegevusse asumist Kaunases keelati aga Škirpal
ja ajutise valitsuse kavandatud välisministril
Rapolas Skipitis´el Saksamaalt lahkumine ja
nad suleti koduaresti.2
Ajutise valitsuse tegevust asus Škirpa puudumisel juhtima kirjandusteadlasest haridusminister Juozas Ambrazevičius ja tegi seda
kuni nende laialisaatmiseni. Kaunases omapäi
tegutsema asunud ja riiklikku iseseisvust taastada sooviv Leedu ajutine valitsus ei leidnud
Saksamaalt poliitilist tunnustust, kuid Hitler
ei andnud kohe veel heakskiitu ka Rosenbergi
kavale omamaistest usaldusisikutest keskorgani
loomiseks. Idaministeerium ja RSHA püüdsid
esimestel nädalatel erinevate võtetega ajutist
valitsust marginaliseerida ja mõjutada selle
tegevust kaitseministri kohale mõeldud kindral Stasys Raštikise kaudu. Raštikis oli sõja
puhkemise ajal samuti Saksamaal ning teda oli
loetud Reich´i usaldusisikuks. Raštikis pidanuks
eri osapooli ühendava lülina asendama ajutise
valitsuse Saksmaale sobilike „usaldusnõunikega”. Kaunasesse saadetud kindralile pakkus
ajutine valitsus Škirpa puudumisel peaministri
posti, kuid ta sai teada oma perekonna küüditamisest NSV Liitu ja loobus nende ohutusele
mõeldes edaspidisest aktiivsest poliitilisest tegevusest, jäädes siiski omamoodi vahetalitajaks.3
Sõjaväevõimud tolereerisid pragmaatilistel kaalutlustel (esmase korra ja haldusvõimu tagamiseks) ajutise valitsuse tegevust,
vaatamata nende püüdele saavutada kontroll
kogu Leedu territooriumi üle. Ajutine valitsus
jõudis järgneva umbes poolteise kuu jooksul
1
Algus Tunas 2012, nr. 2.
A. Bubnys. Vokiečių okupuota Lietuva (1941–1944). Lietuvos tautinis kultūros fondas, Vilnius, 1998;
A. Anušauskas. Lietuva, 1940–1990. Lietuvos gyventojų genocido ir rezistencijos tyrimo centras, Vilnius, 2005;
R. J. Misiunas, R. Taagepera. The Baltic States, years of dependence, 1940–1980, University of California
Press, 1993, lk. 49; C. Dieckmann. Deutsche Besatzungspolitik in Litauen 1941–1944, Göttingen, 2011, Band
1, lk. 424–436, 445–450, 467–479.
3 Samas.
2
Tuna 4/2012 71
K Ä S I T L U S E D
taastada kohalike omavalitsuste, politsei ja
mitmete muude institutsioonide tegevuse ning
alustada desovetiseerimisega: 4. juulil avaldati
deklaratsioon eraomandi taastamise ning
Nõukogude võimude poolt konfiskeeritud või
natsionaliseeritud omandi tagastamise kohta.
16. juulil deklareeriti 1940. aasta juunini kehtinud Leedu seadusandluse taaskehtimist.
Samal ajal tehti pragmaatilistel kaalutlustel
koostööd Saksa okupatsioonivõimudega.4
Okupatsioonivõimu esindajad valisid
topeltstrateegia, mis pidi säilitama leedulaste
valmisoleku koostööks sakslastega, kuid samas
likvideerima ajutise valitsuse: välise surve avaldamise ajutisele valitsusele ning samaaegselt
selle sisemise õõnestamise Leedu natsionaalsotsialistide kaudu. 28. juunil olid Leedu natsionaalsotsialistid formeerinud Leedu Natsionalistliku Partei (Lietuvių Nacionalistų Partija,
LNP)5 ning nüüd nõudsid nad Saksa operatiivkomando 3 (Einsatzkommando 3) õhutusel LAF-ilt oma esindatuse laiendamist ajutises valitsuses. Eelkõige sooviti üle võtta kõigi
relvastatud formeeringute juhtimine. LAF-i
juhitav ajutine valitsus ei soostunud sellega,
kuni LNP korraldas 23.–24. juulil Gestapo
toetusel putšikatse ajutise valitsuse kukutamiseks. Selleni sündmused siiski ei arenenud,
kuid sakslaste sekkumise ähvardusel allutati
kõigi relvastatud üksuste juhtimine LNP liikmetele. Operatiivkomando surve all korraldati
LAF-i ja LNP koostööd, et kasutada neid okupatsioonivõimudele vajalike ülesannete täitmiseks. Kuigi ajutine valitsus asus tegutsema,
tuginedes Leedu sõjaeelsele põhiseadusele,
4
ei olnud kummagi poliitilise grupeeringu eesmärk ilmselt sõjaeelse Leedu taastamine, vaid
pigem natsionaalsotsialistliku Saksamaa toel
sisuliselt uue riigi rajamine. Kui LNP poliitiliseks eeskujuks oli otseselt Saksa natsionaalsotsialism, siis LAF-i sihiks oli pigem fašistlikkorporatiivne mudel meile tuntud Itaalia või
Slovakkia eeskujul.6
25. juulil anti Leedu territoorium üle Saksa
tsiviiladministratsiooni juhtimise alla ning tegevusse asunud Ostlandi riigikomissar Lohse ja
Leedu kindralkomissar Adrian von Renteln
ei saanud ajutiste sõjaväevõimude kombel
tolereerida Leedu ajutise valitsuse olemasolu. Tsiviiladministratsioon asus mitmel moel
takistama ajutise valitsuse tööd, tehes samal
ajal ettepanekuid selle ümberkorraldamiseks
vahetult Saksa tsiviiladministratsiooni osaks,
omamaiseks administratsiooniks eesotsas
peanõunikega (Generalräte). Kindral Raštikist
püüti veel kord enda poolele kallutada, et tema
kaudu ajutise valitsuse tegevus halvata, kuid
kindral keeldus endiselt oma NSV Liitu deporteeritud perekonna võimalikule ohtuseadmisele viidates sakslaste pakutud ametikohast.7
Leedu ajutine valitsus keeldus enda ümberkujundamisest Saksa okupatsioonivõimule
alluvaks nõuandvaks koguks. 5. augustil edastasid nii Leedu natsionaalsotsialistid kui ka
Ambrazevičius ajutise valitsuse nimel Saksa
võimudele kindralkomissar Rentelni vahendusel memorandumid Leedu õiguslikust olukorrast ja suhetest pärast bolševistliku okupatsiooni lõppu. Kumbki poliitiline grupeering ei
olnud loobunud Leedu rahvusriikliku iseseis-
Samas.
Lätis ja Eestis ei lastud avalikult tegutseda mitte mingisugustel omamaistel poliitilistel organisatsioonidel,
rääkimata parteidest, kuna see oli vastuolus Saksa idapoliitikaga. Leedu Natsionalistliku Partei tuumiku moodustasid 32 paremradikaalset varasema Leedu valitsusliikme ja peaministri Augustinas Voldemarase toetajat
(leedu keeles voldemarininkus). Voldemaras toetas 1926. aastal Antanas Smetonat võimu haaramisel, kuid
tõugati Smetona poolt 1929. aastal kõrvale. Püüdis ebaõnnestunud riigipöördega Smetonalt võimu haarata
ja saadeti maalt välja. Ta naasis 1940. aastal, pärast Nõukogude okupatsiooni algust Leetu, kuid arreteeriti
ja viidi Moskvasse, kus suri 1942. aastal. Nädal enne sõja puhkemist asutasid Voldemarase toetajad Leedu
Natsionaalsotsialistliku Raudse Hundi Rinde (sks. k. Litauische Nationalsozialistische Eiserne Wolf Front),
millest 28. juunil 1941 moodustati Leedu Natsionalistlik Partei. Raudne Hunt (Geležinis Vilkas) oli 1927. aastal
Smetona ja Voldemarase asutatud paramilitaarne organisatsioon, mis jäi toetama võimust kõrvale tõrjutud
Voldemarast ja saadeti seetõttu Smetona poolt 1930. aastal ametlikult laiali.
6 A. Bubnys. Vokiečių okupuota Lietuva; A. Anušauskas, Lietuva, 1940–1990; R. J. Misiunas, R. Taagepera. The
Baltic States, lk. 49; C. Dieckmann. Deutsche Besatzungspolitik in Litauen 1941–1944, lk. 424–436, 445–450,
467–479.
7 Samas.
5
72 Tuna 4/2012
Meelis Maripuu / Omavalitsuseta omavalitsused III
Juozas Ambrazevičius. Foto: Leedu Genotsiidi ja
Vastupanu Uurimise Keskuse kodulehelt.
vuse eesmärgist. LNP küll möönis vajadust
sõjaaegseks Saksamaa toetamiseks võitluses
bolševismi vastu, kuid põhimõttelisest iseseisvusnõudest ei loobutud ka vaatamata parteisisestele lahkhelidele samas küsimuses. Osa
Saksa agentide poolt tagant kihutatud LNP
tegelasi taotles iseseisvusnõudest loobumist,
kuid see ei läinud läbi. Ajutine valitsus viitas
oma iseseisvuse tunnustamist taotlevas memorandumis Leedu riikluse pikale traditsioonile
ning nõukogudevastase ülestõusu käigus kantud ohvritele (umbes 4000 langenut). Ülestõus
olevat olnud Saksa armee juhtkonnaga kokku
lepitud (sisuliselt samasugused kokkulepped
olid Mäe väitel ka Eesti osas esialgselt ole-
mas) ning nüüd tulnuks Leedut käsitleda
taas sõltumatu riigi, aga mitte okupeeritud
piirkonnana. Mõlemad memorandumid jäid
sisulise vastuseta. Kindralkomissari vastus oli,
et mitte tema ei otsusta riigiõiguslike küsimuste üle, vaid seda teeb Hitler pärast sõja
lõppu.8 Okupatsioonivõimud siiski analüüsisid memorandumis esitatud väidet Leedu riigi
edasieksisteerimisest, mis oli usaldatud eesti
päritolu baltisaksa juristile ja poliitikule Werner Hasselblattile.9 Analüüsi lõppjärelduses
öeldi, et Leedut hallatakse kui endist Nõukogude Liidu osa vastavalt sõjalistele ja bolševismi hävitamise eesmärkidele, jälgides „uue
Euroopa” majanduslikke ja poliitilisi vajadusi ning pidades ulatuslikult silmas kohaliku
rahva elulisi huve, mille hulka aga omariiklus
mingil juhul ei kuulu.10
Samal päeval, 5. augustil teatas Leedu
kindralkomissar von Renteln ajutise valitsuse
liikmetele, et seoses Leedu territooriumi üleminekuga Saksa tsiviilvalitsuse haldamisele
alates 25. juulist tuleb nende tegevus ministritena lõpetatuks lugeda. Mõningase viivitusega
lõpetati ka ajutise valitsuse ripatsina tegutsenud Vilniuse Kodanike Komitee (Bürgerkomitee) tegevus ning mõlema tegevusvaldkonnad võtsid üle üheksa kindralkomissari poolt
ametisse seatud peanõunikku.11
9. augustil kinnitas Ambrazevičius kindralkomissar Rentelnile saadetud kirjas, et ajutine
valitsus on vastu tema tahtmist laiali saadetud
ning vastutus Leedu sisemise halduskorralduse
eest on seega üle läinud Saksa tsiviiladministratsioonile. Ühtlasi teatas ta enda edasisest
soovimatusest teha sakslastega koostööd, kuna
need ei tunnusta Leedu riiklust.12
8
Samas.
Werner Hasselblatt (1890–1958) oli saksa vähemusrahvuse huvide aktiivne kaitsja Eestis ja ka mujal Euroopas, võitles Vabadussõjas Balti pataljoni koosseisus, oli aastaid Eesti Vabariigi Riigikogu liige, Eesti vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduse autor. 1939. aastast elas Berliinis, oli tihedates sidemetes Saksa
välisministeeriumiga.
10 Bemerkungen zu der litauischen Denschrift vom 5.8.1941 über die Fortexistenz des litauischen Staates, [dateerimata, sisu alusel august 1941], BA R 90/4, pagineerimata.
11 A. Bubnys. Vokiečių okupuota Lietuva; A. Anušauskas, Lietuva, 1940–1990; R. J. Misiunas, R. Taagepera.
The Baltic States, lk. 49; C. Dieckmann. Deutsche Besatzungspolitik in Litauen 1941–1944, lk. 424–436,
445–450, 467–479.
12 Juozas Ambrazevičius (ka Brazaitis), (1903–1974 USA), pärast ajutise valitsuse laialisaatmist tegutses Saksa
okupatsiooni perioodil põrandaaluses vastupanuorganisatsioonis Leedu vabastamise peakomitee (Vyriausiasis Lietuvos išlaisvinimo komitetas), sõja lõpus lahkus Leedust ja asus elama USA-sse, kus osales pagulaspoliitikas.
9
Tuna 4/2012 73
K Ä S I T L U S E D
Koos ajutise valitsuse tegevuse lõpetamisega kinnitas kindralkomissar 5. augustil
omapoolselt 1940. aasta juunini kehtinud
Leedu seadusandluse põhimõttelist kehtivust,
kuid Saksa võimud pidid otsustama, milline
osa Leedu või Nõukogude seadustest püsima
jääb ja milline kaob. Alles 15. juulil 1942
ilmus kindralkomissari otsus: 15. juunil 1940
jõus olnud Leedu seadused kehtivad edasi,
kuivõrd need ei ole vastuolus halduse üle
võtnud Saksa riigi seadustega või pole pärast
21. juunit 1941 muudetud või tühistatud.13
Analoogse õigusliku korra kehtimist oli Eestis deklareeritud juba alates EOV tegevusse
astumisest 1941. aasta septembris.
Leedu omamaise administratsiooni üheksa
peanõunikuna seati ametisse kuus LNP tegelast eesotsas kindral Petras Kubiliūnasega14
(esimene peanõunik ja siseasjad) ning kolm
paremradikaalset voldemarininkus´t. Peanõunike hulgas oli ka kolm senist ajutise
valitsuse liiget. Peanõunikele allutati juba
taastatud ministeeriumide aparaat, nimetades neid „juhatusteks” (Führungen). Sellega
oli ülestõusu käigus tegutsema asunud ajutine
valitsus oma tegevuse lõpetanud ning nende
loodud administratiivaparaat taandatud
Saksa tsiviil-haldusvõimu osaks. Koostöö ei
kujunenud ladusaks – pärast ebaõnnestunud
mobilisatsiooni Leedu SS-üksustesse arreteeriti 1943. aasta märtsis kolm ametis olnud
peanõunikku.15
LAF ja LNP jätkasid esialgu legaalset
poliitilist tegevust, osalt koostöös, osalt omavahel konkureerides. Koostati märgukirju
Saksamaa juhtkonnale jms., loobumata nõudmistest tunnustada Leedu õigust iseseisvusele.
LAF-i tegevuse lõpetasid okupatsioonivõimud
13
26. septembril 1941 ning selle juht arreteeriti,
osa liidreid saadeti hiljem koonduslaagrisse.
LNP püüdis oma tegevust natsionaalsotsialistliku parteina kohandada Saksa võimudele
vastuvõetavaks, asendades Leedu-keskse äärmusrahvusluse aaria rassi kontseptsiooniga.
Nende märgukirjad etteheidetega leedulaste
allasurutud positsioonist Saksa võimu all loeti
siiski ohtlikuks opositsiooniks ning seni Balti
riikide kontekstis erandlikuna tegutsenud
partei kui organisatsiooni tegevus keelati.
Enamik LNP aktiviste jätkas tegevust Saksa
okupatsioonivõimu instantsides.16
Oma tegutsemise ajal tehtud koostöö
tõttu Saksa võimudega langes ajutine valitsus
Läände pagenud Leedu poliitikute halvakspanu alla, kes soovisid end näidata lääneriikide liitlasena. Erinevad hinnangud ajutise
valitsuse tegevusele ja rollile kütavad Leedus
kirgi tänase päevani.
Sellisena oli poolteist kuud töötanud
Leedu ajutine valitsus ja seda toetanud ringkond oma tagapõhja poolest Eestis võrreldav mitte Uluotsa ümber koondunud ringkonnaga, millega seda aeg-ajalt võrreldakse,
vaid Hjalmar Mäe juhitud Eesti Vabastamise
Komiteega, kes samuti oli 1941. aasta kevadel
kokku pannud provisoorse valitsuse Mäega
peaministri kohal, lootuses puhkeva sõja alguses haarata võim, milleks olevat Wehrmachti
juhtkonnaga varasemalt kokku lepitud. Mäel
puudus aga Škirpaga võrreldav side ja toetus kodumaal. Mäe võimalikke lennukamaid
plaane kuulutada välja oma valitsus ja iseseisvuse taastamine pärssis igal juhul juuni
lõpus veel Berliinis vahetult kogetud Saksa
juhtkonna reaktsioon Leedu ajutise valitsuse
deklaratsioonile.
C. Dieckmann. Deutsche Besatzungspolitik in Litauen 1941–1944, lk. 471.
14 Petras Kubiliūnas (1894–1946 Moskvas) sarnanes vaatamata sõjaväelaskarjäärile oma tausta poolest Hjalmar
Mäele. Ka Kubiliūnas oli 1934. aastal võimul oleva presidendi vastu suunatud putši katse toetamise eest Leedus
arreteeritud ja süüdi mõistetud (esialgu surmanuhtlus, kuid vabanes 1937). NSV Liidu okupatsioonivõimud
arreteerisid Kubiliūnase, kuid tal õnnestus vanglast vabaneda 1941. aasta juunis puhkenud ülestõusu käigus.
Saksa okupatsiooni aegse tegevusega pälvis Leedu rahvusliku vastupanuliikumise terava kriitika. Sõja lõpus
põgenes ta Saksamaale ning jõudis Briti okupatsioonitsooni, kuid rööviti NSV Liidu agentide poolt, mõisteti
surma ja hukati 1946. aastal Moskvas.
15 A. Bubnys. Vokiečių okupuota Lietuva; A. Anušauskas, Lietuva, 1940–1990; R. J. Misiunas, R. Taagepera.
The Baltic States, lk. 49; C. Dieckmann. Deutsche Besatzungspolitik in Litauen 1941–1944, lk. 424–436,
445–450, 467–479.
16 Samas.
74 Tuna 4/2012
Meelis Maripuu / Omavalitsuseta omavalitsused III
Läti poliitikategelaste sise- ja
välisheitlused
Lätis hargnema hakanud sündmused said inspiratsiooni raadio kaudu kuuldud teadaandest
Leedu ajutise valitsuse moodustamise kohta
veel enne Saksa vägede kohalejõudmist. 28.
juunil õnnestus läti rahvuslikel jõududel ajutiselt saada enda valdusesse Riia raadiojaam ning
seda võimalust kasutati kohe, et kuulutada välja
vaba ja sõltumatu Läti riik ning teatada ajutise
valitsuse moodustamisest.17 Rahvale oli loodud
illusioon, kuid mida ei olnud ega tulnud, see oli
tegutsemisvõimeline ajutine valitsus ise, rääkimata sõltumatusest. 29. juunil hakkas Punaarmee korratult linnast lahkuma ning 1. juulil langes Riia Saksa vägede kätte. Samal ajal kogunesid erinevate poliitiliste ringkondade esindajad ja moodustasid nn. Läti organisatsioonikeskuse (Latvijas Organizācijas Centrs). Koos
äärmusparempoolse organisatsiooni Kõuerist
(Pērkonkrusts) ja üliõpilasorganisatsioonide
esindajatega tehti endisele transpordiministrile
Bernhards Einbergsile ettepanek panna kokku
ajutine rahvuslik valitsus. Selle moodustamise
hoidis ära juba Leedu kogemusega operatiivgrupi A komandör Walter Stahlecker, kes 3.
juulil ajutise valitsuse moodustamisega seotud
tegelastele teatas, et sellist valitsust ei tunnustata.18 Äärmusparempoolne Kõuerist lootis
natsionaalsotsialistide tiiva all uut võimalust
oma liikumisele ja Saksamaalt tuli kodumaale
tagasi liikumise juhtfiguur Gustavs Celmiņš.19
Nagu Leedu näide juba ilmekalt tõestas, ei
olnud rahvuslikel natsionaalsotsialismile lähe17
dastel liikumistel Saksa okupatsioonivõimude
silmis rolli ning nende tegevust pärsiti. Celmiņš
tegutses enamasti põranda all, kuni Gestapo
ta 1944. aasta märtsis vahistas ja Saksamaale
koonduslaagrisse saatis.
Operatiivgrupi teadete kohaselt olid Riias
moodustunud siiski kaks keskset läti organisatsiooni: Vabastatud Läti kesk-organisatsioonikomitee eesotsas polkovnik Ernests
Kreišmaņisega ja Läti ajutine haldusnõukogu
juba nimetatud varasema ministri Einbergsi
juhtimisel. Saksa sõjaväeasutused pidid vältima ametlikke kontakte läti organisatsioonidega ja kontrollima täpselt nende informatsiooni, samas püüti neid igati enda huvides
ära kasutada, et stabiliseerida olukorda maal
ja taastada majandust.20
Edasised arengud Läti omamaise administratsiooni kujunemisel olid seotud segaduste ja vastastikuse võimuvõitlusega nii Läti
kui ka Saksa poolel. Läti ringkondades möödusid järgnevad nädalad erinevate poliitiliste
huvigruppide omavahelises võimuvõitluses ja
püüdlustes moodustada ühtset esindust suhtlemiseks Saksa okupatsioonivõimudega ning
ebaõnnestunud katsetes saavutada sellele Berliinis toetust. Mõjukaks tegelaseks kujunes siin
varasem rahandusminister Alfrēds Valdmanis,
kes sai 11. juulil toimunud poliitiliste jõudude
ja ühiskondlike huvigruppide esindajate kohtumisel mandaadi Läti rahvuslike huvide esindamiseks Saksa võimude juures.21
Mõneti võiks tema positsiooni võrrelda
Uluotsa omaga Eestis, kuid Valdmanisel puudus riigi õigusliku järjepidevuse kandja koo-
S. Myllyniemi. Die Neuordnung, lk. 84.
18 J. Pavlovičs. Okupācijas varu maiņa Rīgā 1941. gada vasarā. – Nacistiskās Vācijas okupācija Latvijā (1941–1945).
Latvijas Vēsturnieku komisijas raksti. 16. sējums. Okupētā Latvija 20. gadsimta 40. gados. Latvijas vēstures
institūta apgāds, Rīga, 2005, lk. 205–234.
19 Gustavs Celmiņš (1899–1968 USA), varasema tausta poolest sarnanes mõneti Hjalmar Mäe ja Leedu omavalitsuse juhi Petras Kubiliūnasega. Celmiņš oli teeninud ohvitserina, diplomaatilises teenistuses ning riigiametnikuna. 1932. aastal asus ta juhtima vastloodud natsionalistlikku liikumist Tulirist (Ugunskrusts), pärast
selle keelustamist moodustas uue äärmusparempoolse ühingu Kõuerist (Pērkonkrusts). Ulmanise riigipöörde
järgselt 1934. a. Celmiņš arreteeriti ja ta veetis kolm aastat vanglas. Pärast vabanemist 1937. a. siirdus emigratsiooni, kus oli kontaktis lähedaste liikumistega Euroopas. Asus elama Soome, kust (sarnaselt vapside liidri
Sirguga) püüdis juhtida Läti Kõueristi organisatsiooni. Võitles vabatahtlikuna Talvesõjas, pärast seda asus
elama Saksamaale, kust naasis 1941. a. kodumaale. Arreteeriti 1944. a. illegaalse tegevuse pärast ja saadeti
Saksamaale koonduslaagrisse. Pärast Teist maailmasõda vabanes USA tsoonis ja asus elama USA-sse.
20 Ereignismeldung UdSSR Nr. 13/5.7.41, Nr. 15/7.7.41, BA, R 58/214; Ereignismeldung UdSSR Nr. 40/1.8.41,
BA, R 58/215, l. 127-128.
21 V. O. Lumans. Latvia in World War II, Fordham University Press, 2006, lk. 182.
Tuna 4/2012 75
K Ä S I T L U S E D
Alfrēds Valdmanis.
http://www.heritage.nf.ca/law/valdmanis.html
rem. Valdmanise tegevust asus toetama ka koos
Saksa vägedega Riiga saabunud endine Läti
sõjaväeatašee Berliinis polkovnik Aleksandrs
Plensners. Viimane oli Saksa Abwehr´i väljavalitud soosik. Ametisse asuva idaalade ministri
Rosenbergi kandidaadina omamaise administratsiooni etteotsa saabus 18. juulil Riiga hoopiski bolševike eest Saksamaale põgenenud
kindral Oskars Dankers. Sõjaväevõimud toetasid pigem Plensner-Valdmanise grupi tegevust,
kellel oli suur roll erinevate eluvaldkondade
taas toimima hakkamiseks vajaliku haldusaparaadi moodustamisel ja käivitamisel.22
Valdmanis oli olnud teadlik, et Berliinist
saabub seal kokku pandud marionettvalitsus (nn. Usalduskogu, sks. k. Vertrauensrat,
teiste hulgas kindral Dankers), ning ta tegi
enne seda koos erinevate huvigruppidega
ära ulatusliku organiseerimise, moodustades
juuli keskel kümne erineva osakonnaga omavalitsusliku haldusaparaadi. Tööle rakendati
peamiselt endised Ulmanise-aegsed ametnikud, osakondi juhtisid peadirektorid, kuid
Valdmanis ise ei võtnud endale formaalselt
mingit ametikohta. Ta lähtus kahest võimali22
V. O. Lumans. Latvia in World War II, lk. 182.
kust arengust: kui Berliinist peaks saabuma
tõeline rahvuslik valitsus, siis on ära tehtud
hädavajalik ettevalmistustöö. Kui tegu on
aga libavalitsusega, siis leiab see eest toimiva
haldusaparaadi, mida loodetavasti ei hakata
lammutama ja mis on sel juhul „meie oma”.
Tulemuseks oli de facto valitsusaparaat, mis
kattis kõiki esmatähtsaid eluvaldkondi ja mis
rakendus kohaliku elu haldamiseks tänu sõjaväevõimude pragmaatilisele tolerantsusele.23
Poliitiliselt ei olnud Saksa võimud sellise
keskse jõu tekkimisest loomulikult huvitatud. Seoses Daugavast lõuna poole jääva ala
üleandmisega Saksa tsiviilvalitsuse haldamisele alates 25. juulist oli aga tekkinud otsene
vajadus omamaise administratsiooni järele.
Valdmanisest oli samas idaministeeriumi jaoks
kujunenud persona non grata, kelle tegevuse
jätkumine muutnuks Peter Kleisti arust Läti
poliitilise arengu tulevase kujundamise võimatuks. Valdmanise kujundatud ja sõjaväevõimude tolereerimisel toimiva administratsiooni laialisaatmine oleks nüüd tähendanud
kaost kogu halduse ja majanduse vallas ja seda
ei saanud lasta juhtuda. Ostlandi riigikomissariaadi tasandil loeti Leedu ajutise valitsuse
ja Läti peadirektorite tegevuse tolereerimist
sõjaväevõimude andestamatuks veaks. Täpsed
juhtnöörid omamaise administratsiooni korraldamiseks puudusid ning nii Läti peadirektorite
juhitava administratsiooni kui ka Rosenbergi
Usalduskogu tegutsemiseks puudusid õiguslikud alused. Nii polnud idaministeeriumi esindaval Peter Kleistil sõjaväevõimude haldusalas
võimalust Rosenbergi väljavalitud Läti tegelaste ametisse määramiseks. Kompromisside
tulemusena Kleisti ja väegrupi Nord tagalapiirkonna juhataja kindral Franz von Roques´i
vahel andis viimane 21. augustil oma heakskiidu kindral Dankersi määramiseks juhtivale
positsioonile (siseasjade direktor, vastutav sh.
personalitöö eest) juba tegutsevas omamaises
administratsioonis. 24
Sel teel lootis idaministeerium vabaneda
Valdmanise toetajatest, kuid see ei õnnestu-
23 Samas; G. P. Bassler. Alfred Valdmanis and the politics of survival, University of Toronto Press Incorporated,
24
2000, lk. 104–138.
Samas; V. O. Lumans. Latvia in World War II, lk. 182.
76 Tuna 4/2012
Meelis Maripuu / Omavalitsuseta omavalitsused III
omavalitsusena (läti keeles Pašpārvalde), kuid
keeldus peadirektorite kogu tunnistamast
kollegiaalseks organiks. Omavalitsuse kõneisikuks Saksa administratsiooniga jäi Oskars
Dankers. Läti omavalitsuse positsioon Saksa
okupatsioonivõimude struktuuris legaliseeriti
sarnaselt Eestiga organisatsioonidekreediga
7. märtsil 1942 kui landeseigene Verwaltung
– omamaine administratsioon. 26
Võrdlevaid tähelepanekuid
Oskars Dankers Nürnbergi kohtus. Foto: Wikipedia
nud. Valdmanis teatas avalikus kirjas, et ta ei
tunnista Dankersi ametisse määramist, ning
kutsus oma peadirektoreid üles ignoreerima
Dankersi poolt ametisse nimetatud peadirektorite (Rosenbergi usalduskogu liikmete) katseid üle võtta tegutseva administratsiooni osakondi. Ummikseis vältas üle kuue nädala ning
kitsikusse aetud Läti kindralkomissaril Otto
Drechsleril puudusid seaduspõhised hoovad
olukorra lahendamiseks, sest kumbagi institutsiooni formaalselt ei eksisteerinudki. Olukorra lahendas oktoobri algul Läti kindralkomissariaadi poliitilise osakonna juhataja Egon
Bönner, kes keeldus kinnitamast Dankersi
ametisse määramisi. Bönnerile sümpatiseerisid lätlased ning ta pooldas haldusaparaadi
maksimaalset andmist lätlaste kätte. 25
Valdmanis püüdis luua lätlaste ühisrinnet
ning jõudis Dankersiga kokkuleppele, et viimane ühineb tema toetajatega, säilitades enda
koha juhtiva peadirektorina. Dankersi mõju
tasakaalustamiseks nõustus ka Valdmanis ise
nüüd täitma üht peadirektori kohta, asudes
12. novembrist justiitsosakonna peadirektoriks. Kindralkomissar Drechsler tunnustas
seda koalitsiooni Saksa poole usaldusisikute
ja rahvuslike jõudude vahel de facto Läti
25
Samas.
Samas.
27 Samas.
26
Võrreldes Leedu ja Eestiga oli omamaise
haldusaparaadi moodustamine ja seostamine
Saksa okupatsioonivõimudega Lätis kõige
komplitseeritum. Suurimaid probleeme tekitas
Valdmanise isik ning tema võimalik roll erinevate Saksa institutsioonide silmis, kuigi ta jäi
läbi paljude vastuolude rohkem kui kaheks aastaks peadirektori ametisse. Valdmanis ei varjanud oma vastumeelsust natsliku režiimi suhtes
ning oli endiselt üks rahvusliku liikumise keskseid tegelasi. Arreteerimise vältimiseks lahkus
Valdmanis 1943. aasta kevadel siiski omavalitsusest ja asus mõjukate sakslastest toetajate
abil pangandussfääris tööle Berliini. 27
Leedus olid sakslaste usaldusalused koostöös kodumaal olevate poliitikutega ette valmistanud ajutise valitsuse ning võimaluse
avanedes püüdsid taastada Leedu iseseisvust, tegutsedes vastu sakslaste juhtnööridele.
Pärast olukorra esmast stabiliseerumist saatis
Saksa okupatsioonivõim ajutise valitsuse ilma
suuremate probleemideta laiali ning juba
moodustatud valitsusasutused liideti omamaise haldusaparaadina Saksa tsiviilokupatsioonivõimu struktuuriga.
Lätis oli vähemalt Eestiga võrreldes
õnnestunud Nõukogude repressioonidest
pääseda enamatel poliitikutel ja kõrgematel sõjaväelastel ning seetõttu kujunes okupatsiooni algfaasis suurem ja aktiivsem ning
erinevaid poliitilisi jõude kattev grupp, kes
omavahel rivaalitsedes püüdsid pääseda
võimule. Toimivat ajutist valitsust moodustada ei õnnestunud, kuid rahvuslike jõudude
eestvedamisel taastati haldusaparaat, mis ei
nõustunud oma vahetu ümberkujundamisega
Saksa okupatsioonivõimu omamaiseks halTuna 4/2012 77
K Ä S I T L U S E D
dusorganiks. Lootes säilitada teatud kontrolli
olukorra üle, läks osa rahvuslikest jõududest
siiski koostööle okupatsioonivõimudega.
Eestis oldi Saksa operatiivgrupi hinnangul
1941. aasta suvel valmis igasugusteks poliitilisteks lahendusteks, peaasi, et Saksa pool
seda õigesti suunaks, enne kui kogu maa
vabastamise järel tekiksid Läti või Leedu sarnased konstellatsioonid rahvuslike valitsuste
moodustamiseks.28 Operatiivgrupil olid juba
vahetud kogemused Leedust, milliseid probleeme toob endaga kaasa rahvusliku valitsuse
moodustamine ning riikliku iseseisvuse deklareerimine. Operatiivgrupi esindajad olid seal
olukorda asunud lahendama erinevaid rahvuslikke rühmitusi teineteise vastu välja mängides, eesmärgiga mõlemad võimalikult valutult
mänguväljalt välja tõrjuda. Ainult Eesti puhul
asusid ametisse selleks juba Saksamaal välja
valitud isikud Hjalmar Mäe juhtimisel. Selle
põhjuseks võib pidada Mäe pikaajalisi häid
kontakte ametnikega Berliinis ning Leedu ajutise valitsuse kogemuse tundmist (Peter Kleist,
kes korraldas Mäe ametisse asumist, oli juuli
algul osalenud ka Leedu kriisile lahenduse
otsimisel); kiiret ühise keele leidmist Eestisse
jõudnud sõjaväelise administratsiooni ning
SS-i ja politsei esindajatega; Eesti rahvuslike
ringkondade nõrkust ja olemasolevate isikute
suhtelist passiivsust; sõjategevuse takerdumist
Kesk-Eestis ning Tallinna kui pealinna pikaajalist jäämist Nõukogude kontrolli alla. Rahvuslikud ringkonnad eesotsas Uluotsaga olid valmis koostööks okupatsioonivõimudega, kuid
nad ei haaranud ise jõuliselt positsioone ega
hakanud taastama riigiaparaati, selleks puudus
ka reaalne jõud. Saksa okupatsiooni alguseks
oli teadaolevalt Eestis küll 22 isikut, kes olid
Eestis kandnud ministriportfelli, ning viimane
Riigivolikogu esimees Otto Pukk, lisaks olid 7
endist ministrit ümberasujatena siirdunud Saksamaale, kuid Jüri Uluots jäi neist ainsaks, kes
sekkus mingil määral poliitikasse. Lätis ja Leedus sekkus segasel hetkel poliitilisse võitlusse
tunduvalt rohkem varasemaid poliitikuid, sh.
endisi riigipäid ja kõrgemaid sõjaväelasi. Kõik
endised Eesti riigipead olid langenud Nõuko28
gude repressioonide ohvriks, kõrgemad sõjaväelased represseeritud või üle viidud Punaarmee teenistusse. Varasemate Eesti poliitikute
kaasamiseks ei näinud Saksa pool sel perioodil
vajadust, sest Leedu ja Läti kogemuse järgi oli
see seni tekitanud ainult probleeme.
Kohalike omavalitsuste tegevuse taastumise võrdlemiseks puuduvad Läti ja Leedu
analoogsed andmed. Sellegipoolest on siin võimalik esile tuua Eesti üks oluline eripära. Lätis
ja Leedus alustasid omamaised keskorganid
tegevust kohe paralleelselt Saksa okupatsioonivõimu kehtestamisega (või isegi enne seda).
Järelikult kohalike omavalitsuste tegevuse
taastamine toimus samaaegselt omamaiste
keskorganitega ning ilmselt vähemalt osaliselt
nende korralduste alusel. Eesti tingimustes
alustas valdav enamik kohalikke omavalitsusi
tööd aga ilma omamaise keskorgani olemasoluta, osalt enam kui kuu enne EOV tegelaste
saabumist Eestisse ning üle kahe kuu enne
EOV ametlikku tegevusse asumist. Seni toimis
kohalik haldus Saksa sõjaväekomandantuuride
ja Eesti kohalike omavalitsuste koostöös.
Järgnevalt kujundati omamaised keskadministratsioonid ja kohalikud omavalitsused
ümber Saksa okupatsioonivõimu täitevvõimu
asutusteks ning erinevused Balti riikide vahel
ei olnud põhimõttelist laadi.
Käesoleva artikli ettevalmistust on toetanud
Kistler-Ritso Eesti SA teadusprojekti “Eesti ala
administratiivne valitsemine 1940–1990” uurimisstipendiumiga.
Meelis Maripuu
(1966)
Lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloolasena aastal
2000 ning 2007. aastast humanitaarteaduste
magister. 2012. aastastast Ph.D. Käesoleval ajal
töötab sihtasutuses Eesti Mälu Instituut ja on
MTÜ S-Keskuse tegevjuht. Peamine uurimisvaldkond: okupatsioonirežiimide poliitika Eestis.
Ereignismeldung UdSSR Nr. 40, 01.08.1941, BA, R 58/215, l. 127–128.
78 Tuna 4/2012
K Ä S I T L U S E D
KGB tegevuse
eripärast
Leedus aastatel
1954–1990
Kristina Burinskaitė
K
GB tegevuse kohta on avalikus arvamuses
alati levinud mitmeid kujutelmi, müüte
ja stereotüüpe, mis ei tugine faktidele, vaid
isiklikele kogemustele, eelarvamustele, emotsioonidele ja kuulujuttudele.
Uurijate jaoks on oluline autentne allikas
KGB kuritegude uurimisel ja paljastamisel
selle organi jälitustegevuse all kannatanud
inimestelt kogutud isiklikele läbielamistele
tuginev teave. Informatsioon on seda aktuaalsem ja väärtuslikum, et viimasel aastakümnel
teevad endised tšekistid ning praegune Vene
poliitiline eliit ja nõukogudeaegne nomenklatuur aktiivset propagandakampaaniat, mis üritab KGB-d teadlikult rehabiliteerida ja luua
sellest ametkonnast müüti, et tegu on tavalise salateenistusega, nagu need on olemas
kõikides riikides. Kuna KGB-st sepitsetakse
teadlikult vagajutte ning pretendeeritakse
tema rehabiliteerimisele, siis peab nimetatud
ametkonna struktuuri ja käekirja võimalikult
laialdaselt ja põhjalikult uurima, et anda ühiskonnale adekvaatset informatsiooni.
Käesoleva artikli eesmärk on tutvustada
avalikkusele NSVL KGB allüksuse tegevust
Leedus, talle antud ülesandeid, eesmärke ja
kasutusele võetud meetodeid, samuti sidet
1
Leedu KP KK-ga, mis tõestab, et Leedu NSV
KGB ei olnud üksnes luure- ja vastuluureorgan, vaid ka poliitilist ja ideoloogilist funktsiooni täitev institutsioon. Artiklis toonitatakse tegevusaspekte, mis olid iseloomulikud
üksnes Leedu NSV KGB-le ning mida mõjutasid Leedu kompartei püstitatud ülesanded,
Leedu ajalugu, aga ka Leedu geopoliitiline
asend ja nõukogudevastase vastupanuliikumise vormid.
Leedu ajalooteaduses on palju tähelepanu
pööratud ajajärgule 1940–1953. Ent tasapisi
on hakatud suuremat tähelepanu osutama
Nõukogude režiimile ja KGB tegevusele
pärast 1954. aastat. Seni on KGB Stalinijärgse aja tegevuse uurimine piirdunud üksikute probleemide käsitlemisega, mis ei anna
institutsiooni tegevusest okupeeritud riigis
ammendavat pilti ega sellele hinnangut. 1
Samuti on väga olulised olnud Leedumaa
kompartei ja KGB suhted, mida on teadlaste
uurimistöödes seni avatud vaid fragmentaarselt, eraldi uuringuid nende kohta tehtud ei
ole.2 Mõnevõrra on avaldatud publikatsioone
KGB agentuuri, psühholoogiliste mõjutusmeetodite ja KGB osatähtsuse kohta ideoloogilise tsensuuri tingimustes. Nõukogude
julgeolekut aitavad tundma õppida ka kirjutised KGB kaastöölistest. Paraku on just
esmaaallikatele tuginevat informatsiooni või
mälestusi Leedu KGB operatiivtöötajate,
tuntumate agentide, KGB juhtide kohta küllaltki vähe.
KGB tegevuse kõige toekamad uurimisallikad on institutsiooni tööd kirjeldavad
dokumendid, mida säilitatakse Leedu Eriarhiivis (edaspidi LEA). Need on operatiivtöö ja eeluurimise dokumendid, mis avavad
julgeoleku kuritegevuse erinevaid aspekte.
Uurimisteema suhtes on samuti tulusad
LEA kommunistliku partei dokumentide
A. Anušauskas. KGB Lietuvoje: slaptosios veiklos bruožai. Vilnius, 2008; N. Gaškaitė Jaunimo pasipriešinimas
ir jo slopinimas šeštajame–septintajame dešimtmetyje. − Laisvės kovų archyvas 1996, nr. 19; N. Gaškaitė MGB
agentūra pokario Lietuvoje. − Laisvės kovų archyvas 1994, nr. 12; K. Burinskaitė. Kompromitavimas – vienas
KGB metodų formuojant viešąją nuomonę šeštajame - devintajame dešimtmečiais.− Genocidas ir rezistencija
2006, nr. 2; K. Burinskaitė. LSSR KGB kovos su antisovietiniu pasipriešinimu 1954–1990 m. politinės ir
ideologinės prielaidos. − Lietuvos istorijos studijos 2010, nr. 26; V. S. Spengla. „Akiplėša”. KGB kova prieš
bažnyčią. Pagal kunigo J. Zdebskio sekimo bylą. Vilnius, 1996; A. Streikus. Sovietų valdžios antibažnytinė
politika Lietuvoje (1944–1999). Vilnius, 2002
Tuna 4/2012 79
K Ä S I T L U S E D
osakonnas asuvad fondid. Ent KGB ja LKP
KK kirjavahetuses ja LKP KK materjalides
ei ole KGB tegevust piisavalt ammendavalt
kirjeldatud.
Ajaloolastele ja kogu ühiskonnale on
KGB dokumendid kättesaadavad Leedu Elanike Genotsiidi ja Vastupanuliikumise Uurimiskeskuse kahel Interneti-koduleheküljel,
millest esimene – www.kgbveikla.lt – on mõeldud laiale Leedu lugejaskonnale ning teine
– www.kgbdocument.eu – on koostööprojekt
Läti ja Eesti ajaloolastega, kust võib leida valdavalt direktiivilaadseid dokumente.
KGB tegevuse teisenemine Leedus
pärast 1953. aastat
Leedus oli KGB allüksusel tähtis roll Nõukogude okupatsioonirežiimi kinnistamisel. Brutaalne
Nõukogude okupatsioon ja anneksioon panid
aluse nii Leedumaa kompartei kui ka KGB
ebaseaduslikule tegevusele Leedus aastatel
1940–1991 ning tegi võimalikuks Leedu riikluse
pooldajate ja vastupanuliikumises osalejate
jälitamise, represseerimise ja muud kuriteod.
Seega on KGB ebaseaduslik ning kuritegelik
tegevus tingitud eelkõige faktist, et Leedu oli
okupeeritud. Ning ehkki Nõukogude julgeolekule püstitatud eesmärgid püsisid üldjoontes
muutumatuna kogu Nõukogude okupatsiooniaja
jooksul, erinesid periooditi nii selle olemus,
meetodid kui ka prioriteedid aastatel 1940–1953
ja 1954–1990 ning isegi 1990–1991, sest ka Nõukogude režiim ise transformeerus.
Nõukogude julgeolek aitas aastatel 1940–
1953 kinnistada okupeeritud Leedus Moskva
ettekirjutuste toetusel marionetlikku Leedumaa komparteid ning hävitas, deporteeris ja
jälitas ühiskondlikke rühmitusi, kes takistasid
Leedu sovietiseerimist. Samuti aitas julgeolek
Moskval kohalikku võimu valvata.
2
3
4
5
6
Nõukogude julgeoleku ajaloos olid aastad
1953–1956 üleminekuaeg – seoses juhtorganite ladvikus toimuva võitlusega elas režiim
läbi omamoodi teisenemist. Muudatused
puudutasid ka repressiivstruktuure. 1953. a.
lülitati MGB MVD koosseisu ning Nõukogude julgeolek kaotas oma institutsionaalse
iseseisvuse. Vähendati kaadrikoosseisu, reformiti struktuuri. NSVL MGB 4. ja 5. osakonna
baasil moodustati MVD salaosakond, mis
nimetati sama aasta maikuus ümber neljandaks osakonnaks. Mõne allüksuse ülesanded
muutusid. 1. juulil 1953 lõpetati Leedu administratiivne jaotamine väiksemateks üksusteks
ja kaotati MVD komiteed. 10. juunil 1953
loodi 4 MVD linna- ja 87 rajooniosakonda. 3
Leedulaste osakaal nii repressiivstruktuurides kui ka teistes Leedu riiklikes institutsioonides suurenes. MVD juhi Pjotr
Kondakovi asemel asus tööle leedulane
Jonas Vildžiūnas . 4 Pärast L. Beria mahalaskmist vahetati L. Beria poolt määratud J.
Vildžiūnas välja ja asemele pandi Kazimieras
Liaudis, kes oli lähedane isik LKP KK esimesele sekretärile Antanas Sniečkusele.
Sellest ajast alates jõudis repressiivorganite
kogu informatsioon Moskvasse üksnes A.
Sniečkuse poolt kontrollituna, nii et kohaliku
parteijuhtkonna mõju oli garanteeritud.5
LNSV KGB ja Nõukogude julgeolek erinesid enne 1953. aastat nii institutsionaalsete
muudatuste kui ka selle kaadri vähenemise
poolest, kes oli aastatel 1940–1953 võidelnud
metsavendlusega. 1952. a. viidi läbi agendivõrgustiku reform ning eemaldati agendid,
kel ei olnud konkreetseid ülesandeid. Agente
jäi alles 7740. Muudeti ka salatöötajate kategooriad – informaatorid asendati usaldusisikutega.6 Siinkohal võib rääkida püüdlusest
kvaliteedi poole agentuuri ja operatiivtöötajate suhtes. Agendi haridustase ja amet muutusid agentuuritöö tähtsaks kvaliteedinäiduks
K. Antanaitis. Lietuviškoji sovietinė nomenklatūra. Kaunas, 1998; V. Tininis. Antanas Sniečkus: 33 metai
valdžioje (Antano Sniečkaus biografinė apybraiža). Vilnius, 1995
L. Truska, A. Anušauskas, I. Petravičiūtė. Sovietinis saugumas Lietuvoje. MVD-MGB organizacinė struktūra,
personalas ir veikla. Vilnius, 1999, lk. 47.
V. Tininis. Sniečkus: 33 metai valdžioje, 1995, lk. 119.
V. Tininis. Sniečkus: 33 metai valdžioje, 1995, lk. 119.
N. Gaškaitė. MGB pokario agentūra Lietuvoje. − Laisvės kovų archyvas 1994, nr. 12, lk. 254.
80 Tuna 4/2012
Kristina Burinskaitė / KGB tegevuse eripärast Leedus aastatel 1954–1990
ja eesmärgiks, mis pidi tagama parema ja kvaliteetsema operatiiv- ja agenditöö ülesannete
täideviimise. Et KGB vajas rohkem kõrgharidusega agente, tunnistavad ka kõrgharidusega agentide arvu suurenemise statistilised
andmed. Kui 1956. a. oli 554 kõrgharidusega
agenti ja 1233 keskharidusega agenti, siis
1974. a. oli neid vastavalt 1613 kõrgharidusega ja 1855 keskharidusega.7 1982. a. oli 379st LNSV KGB teise osakonna agendist 279
kõrgharidusega ja 83 keskharidusega.8 Agentide rahvuslikku koosseisu fikseeriti KGB aruannetes harva. Võib mainida teise osakonna
1982. aasta aruannet, kus märgiti, et LNSV
KGB teise osakonna 379 agendist olid 284
leedulased, 48 venelased, 16 poolakad ning
15 juudid.9 Vilniuse agentide rahvuslik koosseis oli 1982. aastal järgmine: 24 agendi seast
olid 21 leedulased ja 3 poolakad10 ja Širvintai
rajoonis oli 1989. aastal 33 leedulast, 5 poolakat ja 1 venelane.11
Ka KGB töötajate seas suurenes leedu
rahvusest isikute arv, ehkki juhtkonnas oli
nende osakaal suhteliselt väike. Suurem oli
leedulaste arv KGB territoriaalsetes allüksustes. 1956. a. oli KGB allüksustes kohaliku
kaadri (mitte üksnes leedulased, vaid ka teiste
rahvuste esindajad) osakaal 47,4%. 1976. a.
oli keskosakonnas 389 kohalikku, 243 venelast ja 63 teiste rahvuste esindajat. Perifeerias
oli leedulaste arv suurem – 62%; venelasi oli
29%; 1986.–1988. aastal oli KGB keskosakonnas leedulasi 45,6%, venelasi 36,5%, ukrainlasi 6,4 %, regionaalsetes allüksustes oli leedulasi 58,8% ja venelasi 32,6%. 1988. aastal
olid 19 KGB juhtivtöötajast 14 leedulased, 5
venelased ning 23 asetäitjast 11 leedulased,
10 venelased, 1 ukrainlane ja 1 valgevenelane.12 Võrdluseks 1949. aasta, mil 2427 MGB
operatiivtöötajast oli leedulasi vaid 20,5%.13
Samuti tõusis pärast 1954. aastat töötajate
haridustase. 1955. aastal ei olnud veel 69%l töötajatest keskharidust. 1973. aastal oli
73,9% töötajatel kõrg- või lõpetamata kõrgharidus (tšekistlik, parteikool). 1975. aastal
oli 80% töötajatel kõrg- või lõpetamata kõrgharidus.14
Aastatel 1954–1990 võitles KGB nii antisovetliku vastupanuliikumisega kui ka täitis
aktiivselt jälitus- ja vastutegevusfunktsiooni.
Leedut kui piiririiki ja okupeeritud territooriumit, kus paiknesid strateegilised sõjalised
objektid, puudutas külma sõja aegne poliitika, sõjaline ja tehnoloogiline konfrontatsioon samuti ning sundis julgeolekuorganeid
oma tegevust tugevdama. Konfrontatsiooni
tugevnedes nõuti aina rohkem eri sfääride
salastamise tagamist, mida kasutati nii Nõukogude sõjalise potentsiaali varjamiseks kui
ka Leedu territooriumi kontrollimiseks kuluvate väljaminekute vähendamiseks ja nende
efektiivsuse suurendamiseks. Uued nõuded ja
funktsioonid ajendasid ka KGB-d tehniliselt
arenema.
Kui aastail 1940–1953 võitles Nõukogude
julgeolek relvastatud vastupanu vastu massirepressioonidega, siis aastatel 1954–1990
põrkus KGB kodanikuühiskonna intellektuaalsemale avalikkusele apelleeriva vastupanuga. Nimetatud ajajärgul oli välisleedulaste
poliitiline tegevus välismaistes rahvusvahelistes ja riiklikes institutsioonides eriti aktiivne,
mis omakorda kõigutas NSVL autoriteeti.
Selleks, et nimetatud liikumistega võidelda,
vajati märksa intelligentsemaid salatöötajaid
ja kaadrit ning vahendeid brutaalse jõu asemel, ehkki ka viimast ei välistatud.
Vaatamata mitmesugustele institutsio-
7
N. Gaškaitė. MGB pokario agentūra Lietuvoje, lk. 257.
LSSR KGB 2-osios valdybos viršininko pavaduotojo plk. S. Jankūno 1984 m. liepos 15 d. pažyma apie agentūrą,
ibid., f. K-41, ap. 1, b. 779, l. 99.
9 LSSR KGB 2-osios valdybos viršininko pavaduotojo plk. S. Jankūno 1984 m. liepos 15 d. pažyma apie agentūrą,
ibid., f. K-41, ap. 1, b. 779, l. 100.
10 LSSR KGB Vilniaus miesto skyriaus ataskaita apie atliktą agentūrinį operatyvinį darbą 1983 metais, ibid.,
f. K-18, ap. 1, b. 12, l. 76.
11 LSSR KGB Širvintų rajono skyriaus ataskaita už 1989 metus, ibid., f. K-1, ap. 47, b. 1695, l. 8.
12 L. Okuličiūtė. LSSR KGB kadrų skyrius 1954–1991 m. – Genocidas ir rezistencija 2011, nr. 1, lk. 121.
13 A. Anušauskas. KGB Lietuvoje, lk. 29.
14 L. Okuličiūtė. LSSR KGB kadrų skyrius 1954–1991 m., lk. 122.
8
Tuna 4/2012 81
K Ä S I T L U S E D
naalsetele ja metoodilistele muudatustele ei
muutunud okupeeritud Leedu staatus ega
KGB kuritegeliku ja ebaseadusliku tegevuse
olemus.
Leedu kommunistliku partei mõju LNSV
KGB tegevusele
Pärast 1953. aastat soovisid nii NSVL KK
kui ka LKP KK suurendada kontrolli ja mõju
repressiivstruktuuride üle. Nad pidid olema
liitlased nii võitluses kui ka intriigides võimu
pärast ja abiks partei ülesannete elluviimisel.
Nõukogude repressiivstruktuuride tähendus
ja tema kontrolli tähtsus parteijuhtidele
kajastusid eriti silmatorkavalt N. Hruštšovi
ajal. Partei juhtorganite kontrolli tähtsust
rõhutati 1959. a. NSVL KK poolt kinnitatud
KGB määrustes, kus sätestati, et kohalikud
KGB allüksused on vastutavad vabariigi,
linna ja rajooni parteivõimu ees. Moskvas
toimuvad protsessid leidsid vastukaja ka
Leedus. Leedumaa kompartei keskkomitee
juhid taotlesid KGB tegevuse üle suuremat
kontrolli, mida Stalini valitsemisajal ei olnud.
Kohalikul parteivõimul oli suurem mõju
KGB juhtide määramisel, ehkki nende sõna
ei olnud määrav.
Leedu NSV KGB tegevuse prioriteedid
ja suund pidid tuginema mitte ainult NSVL
KK ja KGB direktiividele, vaid ka LKP KK
määrustele. Tähelepanuväärne on, et partei
mõju operatiiv- ja agenditööle oli väike. See
oli seotud vaid agentide värbamisega partei
aktiivi seast. Partei juhtkonna otsusest sõltusid kommunistliku partei liikmete värbamise,
ülekuulamise ja jälitamise küsimused, kuna
esimestel sekretäridel oli õigus anda igal
üksikjuhul luba värvata kommunistliku partei liiget.15
Leedumaa kompartei keskkomitee püüd
15
16
17
18
rohkem mõjutada ja kontrollida KGB tegevust ilmnes eriti kriisiajal, pärast 1956. aasta
Ungari sündmusi ning pärast Kaunases ja
Vilniuses toimunud hingedeaja rahutusi,
pärast 1968. aasta Tšehhoslovakkiat ja eriti
pärast Romas Kalanta enesepõletamist Kaunases 14. mail 1972. Ent kompartei ärgitas
ka „rahulikul ajal” julgeolekut tugevdama
välisleedulaste, endiste vangide ja väljasaadetute hulgas oma agentuuri. Mõnele KGB
tegevussuunale pööras LKP KK erilist tähelepanu, tegutsedes viimasega käsikäes. Eraldi
peab siinkohal märkima religioosse vastupanuliikumise mahasurumist, välisleedulaste
poliitilise tegutsemise kahjutukstegemist
ning noorsoo ja intelligentsi hulgas nn. negatiivsete protsesside neutraliseerimist. Võim
pööras erilist tähelepanu ohtlikele ühiskondlikele gruppidele: endistele väljasaadetutele,
poliitvangidele ja omaaegsetele sõltumatu
Leedu tegelastele, keda nimetati kodanlikeks
natsionalistideks.16 Ehkki KGB tähelepanu
oli nimetatud ühiskondlikele rühmitustele
ebaadekvaatselt suur ega sõltunud üldse
nende poolt tekitatud arvatavast ühiskondlikust ohust, kõrvaldati nad enamasti aktiivsest
tegevusest. Seega peab KGB suurendatud
tähelepanu hindama kui parteipoliitilist ülesannet.17
KGB ja LKP KK koostöö vastavalt oma
kompetentsile avaldub eriti antireligioossetes
kampaaniates. Leedus algas ateistlik kampaania varemgi, kui selleks Moskvast käsk anti,
s. t. Leedus oli juba 1957. a. vastu võetud
LKP KK määrus „Teaduslik-ateistliku propaganda olukord”, millele KGB reageeris ka
vastavalt, alustades repressioone preestrite
vastu. 1957.–1958. aastal mõisteti süüdi 13
preestrit. 18 NSVL KGB dokumentides on
tunda kommunistliku partei ilmselget mõju
ja abi KGB-le, kes võttis tarvitusele abinõud
nende preestrite suhtes, kes olid vastu usu-
A. Anušauskas. Geležinė uždanga. − Ekstra. 2002, vasario 11 d.–14 d., lk. 21.
LSSR KGB 2-osios valdybos 1-ojo skyriaus viršininko A. Naro pranešimas apie buržuazinių nacionalistų
veiklos išaiškinimą ir neutralizavimą 1964 m. vasario 18 d. KGB operatyviniame pasitarime, ibid., f. K-41,
ap. 1, b. 634, l. 65.
LSSR KGB partinės organizacijos 1955 m. balandžio 11 d. pranešimas apie KGB partinės organizacijos
Nr. 1 partinę veiklą, ibid., f. 17377, ap. 1, b. 23, l. 99.
A. Streikus. Sovietų valdžios antibažnytinė politika Lietuvoje (1944–1999), lk. 186–187.
82 Tuna 4/2012
Kristina Burinskaitė / KGB tegevuse eripärast Leedus aastatel 1954–1990
vabaduse piiramisele. KGB sanktsioonid ja
karistused preestrite suhtes toimusid partei
sanktsioneerimisel või isegi initsitiivil. Näiteks preester Rokas Puzonase arreteerimine
kooskõlastati LKP KK-ga.19 1983. a. mõisteti
preester Antanas Šeškevičius süüdi religioossete kultusesemetega spekuleerimise eest
(§164), ehkki KGB arvas, et ei ole õige võtta
teda kriminaalvastutusele, kuid otsustavaks
sai Klaipėda rajooni parteivõim, kes arvas, et
KGB hoiatusel ei ole piisavat mõju.20 Samal
ajal kohustas LKP KK, tuginedes KGB dokumentidele, KGB-d ja prokuratuuri võtma
aktiivse religioosse nõukogudevastase vastupanuliikumise eest kriminaalvastutusele
preestrid Sigitas Tamkevičius, Alfonsas Svarinskas ja Jonas Kauneckas. 21 KGB jätkas
isegi veel perestroika ajal koostöös LKP-ga
religioosse nõukogudevastase vastupanuliikumise lämmatamist.22
20. sajandi kuuekümnendatel aastatel tegi
partei endistele poliitvangidele ja asumisele
saadetutele kõikvõimalikke takistusi Leetu
naasmisel, sest pidas neid potentsiaalseks
ohuks.
LKP KK kirjas NLKP KK-le 1956. aastast
kinnitati, et maal tekkinud pingetes ei ole
süüdi üksnes välisriikide raadiojaamad ega
välisleedulased, vaid ka koju tagasi saabunud
poliitvangid, kellest enamik olid olnud endise
sõltumatu Leedu ametitegelased, ja seepärast
ärgitati arutlema repressiivmeetoditest vae19
20
21
22
23
24
25
26
27
nuelemendi suhtes.23 Partei selline positsioon
määras ka KGB pideva tähelepanu nimetatud
ühiskondlikule rühmitusele.
Leedu Kommunistlik Partei õhutas välisleedulastega avalikumaid kultuurisidemeid
sõlmima ja toetama KGB tegevust välisleedulaste vastu, sest tema jaoks oli oluline leida
toetajaid, et legitimiseerida oma võimu24 ja
neutraliseerida välisleedulaste nõukogudevastast tegevust. LKP KK esimene sekretär
A. Sniečkus toonitas KGB juhtkonna nõupidamisel 1969. aastal, et ilmtingimata on vaja
laiendada Nõukogude Liidu pooldajate ringkonda.25 See aktiviseeris vastavalt ka KGB
tegevust välisleedulaste seas.
Vaadeldaval ajajärgul on märgatav partei
suurenev tähelepanu KGB tegevusvaldkondade ja KGB meetodite suhtes, mis on seotud kommunistliku indoktrinatsiooniga, kus
KGB rakendas oma spetsiifilisi meetodeid ja
võtteid. Seepärast oli KGB propagandatöö ja
profülaktiline tegevus partei kasvatustöö suureneva ühiskondlik-poliitilise valvsuse osa.26
Inimeste nõukogudevastase tegevuse peatamiseks oli kommunistliku indoktrinatsooni
oluline vorm kompromiteerimine, mistõttu
partei ja KGB koostöö nimetatud valdkonnas arenes silmanähtavalt. Vastavalt LKP KK
1958. a. määrusele töötasid Leedu NSV Teaduste Akadeemia arhiividokumentide avalikustamise toimkonnas ka KGB töötajad.27
Seda, et kompromiteerimine oli partei poolt
LSSR KGB pirmininko gen. ltn. J. Petkevičiaus raštas SSRS KGB 5-ajai valdybai bei Tardymo skyriui dėl
kunigo R. J. Puzono patraukimo baudžiamojon atsakomybėn, ibid., K-1, ap. 46, b. 1375, l. 147–148.
Lietuvos SSR prokuroro vyr. padėjėjo, vyr. justicijos patarėjo J. Bakučionio 1984 m. spalio 11 d. žinutė apie
kunigą Šeškevičių Antaną, ibid., f. K-6, ap. 2, b. 210, l. 49–50.
LSSR KGB agentūrinių-operatyvinių ir tardymo priemonių planas įgyvendinant GDOR „Pautina„ (1983 m.
sausio 20 d.) ibid., f. K-40, ap. 1, b. 216, l. 146.
LSSR KGB kolegijos 1987 m. rugpjūčio 28 d. patvirtintos svarbiausios priemonės siekiant tobulinti KGB
operatyvinę veiklą ir darbą su kadrais remiantis SSKP CK 1987 m. sausio ir birželio mėn. plenumų nutarimais
ir KGB kolegijos reikalavimais, išdėstytais SSRS KGB 1987 m. nutarimuose Nr. 0350 ir Nr. 0370, ibid., f. K-1,
ap. 10, b. 716, l. 128.
LKP CK pirmojo sekretoriaus A. Sniečkaus 1956 m. gruodžio 6 d. raštas SSKP CK Prezidiumui dėl įvykių
Lietuvoje, susijusių su įvykiais Lenkijoje ir Vengrijoje, ibid., f. 16895, ap. 2, b. 314, l. 11.
A. Streikus. Sovietų Lietuva ir išeivija: kultūrinių ryšių projektas. – Lietuvos istorijos studijos 2007, nr. 20, lk. 42.
Op cit., lk. 46.
LSSR KGB 5-osios tarnybos parengta medžiaga „Kova su priešininko ideologine diversija – kiekvieno tarybinio
piliečio pareiga„ (1982 m. liepos mėn.), ibid., f. K-40, ap. 1, b. 247, l. 178.
LSSR KGB 2-osios valdybos 2-ojo skyriaus viršininko mjr. A. Naro 1960 m. spalio 27 d. pažyma apie KGB
darbą spaudoje ir radijuje demaskuojant visuomenės akyse lietuvių ir kitus buržuazinius nacionalistus ir panaudojant visuomenę viešose profilaktikos akcijose, ibid., f. K-41, ap. 1, b. 619, l. 291.
Tuna 4/2012 83
K Ä S I T L U S E D
sanktsioneeritud ning tähtis kommunistliku
indoktrinatsiooni osa, tunnistab ka LNSV
KGB 1964. a. plaani eesmärk, mis koostati
vastavalt NLKP KK otsustele: „KGB tegutseb koos parteiga, tugevdades ideoloogilist
kasvatustööd, ergutades nõukogude patriotismitunnet, suurendades poliitilist valvsust,
pidades eriti tähelepanelikult silmas kahjurlikku tegevust, [– – –] samuti diskrediteeritakse noorsoo silmis kodanlikku natsionalismi
ja selle levitajaid, teostatakse profülaktikat
ning eemaldatakse poliitiliselt ebaküpseid ja
eksiteele sattunud isikuid.”28
Preestrite kompromiteerimine kui kirikuvastane kampaania toimus samuti kompartei
aktiivsel toetusel. Kaunase linna KGB allüksuse 1979. a. tegevusaruandes on fikseeritud,
et püüdes ühiskonna ja preestrite silmis kompromiteerida „Intriganti” (s. t. preestrit, Leedu
Helsingi grupi liiget Bronius Laurinavičiust),
organiseeriti koos parteiorganitega kirjade
saatmine piiskop Juozapas Matulaitis-Labukasele ja Liudvikas Pavilonisele nõudmisega, et
„Intrigant” paluks avalikult vabandust jutluse
ajal väljendatud solvangute pärast.29
Välisleedulaste organisatsioonide ja
raadiojaamade kompromiteerimine toimus
samuti kompartei juhtimisel, sest LNSV
KGB oli kohustatud järgima LKP KK soovitusi, kuidas parandada kontrapropagandat
võitluses välisleeduste nõukogudevastase
tegevusega. 30 NLKP ja LKP muutis üha
närvilisemaks välisleedulaste püüd siduda
Baltimaade okupeerimise küsimus Helsingi
kokkuleppega, mistõttu üritati need isikud
isoleerida diskrediteerimise kaudu. NSVL
KGB 1980. a. saadetud kirjas LKP KK-le
28
29
30
31
32
33
emigrantide tegevusest enne Madridi konverentsi pakuti välja pagulaste diskrediteerimine kontrapropaganda eesmärgil.31 Nii
taheti rahvusvahelises ruumis kahjustada
Leedu vabastustegevust, depolitiseerida välisleedulaste aktsioonid. Teine näide on NLKP
KK büroo 26. veebruari 1985. a. otsus ajakirjanduse kaasamisest Baltimaade pagulaskonna nõukogudevastase tegevuse neutraliseerimiseks. Püüdes tugevdada pagulaskonna
patriootilist, s. t. NSVL pooldavat tegevust ja
kompromiteerida nõukogudevastast tegevust
rahvusvahelise üldsuses silmis, arendas KGB
koos LKP KK-ga tegevust nn. eesrindlikes
pagulasajakirjanduse väljaannetes – ajalehtedes Laisvė (Vabadus) ja Vilnija.32
Seega on LKP KK ja LNSV KGB kuritegelik koostöö ja teatud ühiskondlike gruppide
jälitamine ning represseerimine ilmselge.
Leedu vastupanuliikumise osaliste
jälitamine
Repressiivpoliitika kõige olulisemaid suunapöördeid oli pärast 1954. aastat massilise represseerimise lõpetamine. Represseerimine
muutus selektiivseks, s. t. karistati konkreetse
tegevuse eest, nagu oli sätestatud kriminaalkoodeksis. Nüüd oli oluline mitte kasutada
enam terrorit, vaid anda ühiskonnale mõista,
et võimuvastase tegevuse eest karistatakse,
ning ühiskond peab tundma pidevalt hirmu.33
Repressioone kasutati vaid siis, kui konkreetne
nõukogudevastane tegevus oli ära hinnatud ja
kindlaks tehtud, kas antud isikut saaks kasutada agentuuri aktsioonides, kaasmõtlejate
vastu ja kui muud vahendid (profülaktika,
LSSR KGB pirmininko A. Randakevičiaus 1964 m. birželio 6 d. raštas dėl svarbiausių KGB operatyvinių
priemonių įgyvendinant SSRS KGB kolegijos nutarimą „Dėl KGB dalyvavimo įgyvendinant SSKP CK 1963
m. birželio mėn. plenumo nutarimus”, ibid., f. K-1, ap. 10, b. 325, l. 184, 189.
LSSR KGB Kauno m. skyriaus viršininko plk. G. Bagdono 1979 m. gruodžio 12 d. pažyma apie KGB Kauno
miesto skyriaus 1979 m. darbo rezultatus pagal 5-ąją liniją, ibid., f. K-18, ap. 1, b. 175, l. 63.
LSSR KGB agentūrinių-operatyvinių ir organizacinių priemonių planas 1979 metams (1979 m. sausio 30 d.),
ibid., f. K-41, ap. 1, b. 758, l. 33, 39.
LSSR KGB 1980 m. kovo 20 d. raštas LKP CK dėl išeivijos planų, siejamų su Madrido saugumo ir bendradarbiavimo konferencija, ibid., f. K-35, ap. 2, b. 300, l. 304.
LSSR KGB agentūrinio-operatyvinio darbo ataskaita už 1962 metus (1963 m. sausio 5 d.), ibid., f. K-1, ap. 10,
b. 324, l. 5.
D. Bahry, B. Silver. Intimidation and symbolic use of terorr in the USSR. − The American political science
review 1987, Vol. 81, nr. 4, lk. 1065–1096 (internetinė prieiga www.jstor.org, žiūrėta 2008 10 01), lk. 1068.
84 Tuna 4/2012
Kristina Burinskaitė / KGB tegevuse eripärast Leedus aastatel 1954–1990
KGB ja prokuratuuri ametlikud hoiatused,
töölt või koolist kõrvaldamine, kompromiteerimine ja naeruvääristamine) ei andnud
tulemust. Inimese arreteerimist ja süüdimõistmist takistasid ka muud tegurid. Võim püüdis
vältida ažiotaaži ega soovinud kinnipeetud
isikut esile tõsta, teha temast süütult kannatajat, mis võiks õhutada tema eeskuju järgima.
Pealegi mõistis võim, et vangistamine ei ole
enam efektiivne ega tõrju nõukogudevastasest tegevusest kõrvale, sest kõige aktiivsemad
dissidendid, preestrid, kes olid oma karistuse
ära kandnud, hakkasid sellega uuesti pihta.
Seda tõendasid dissidentide ja poliitvangide
Antanas Terleckase, Viktoras Petkuse ja
Alfonsas Svarinskase juhtumid, keda ei hirmutanud ei vangistus ega muud abinõud.
Kriminaalkoodeksi paragrahvide alusel
oli võimalik arreteerida ja süüdi mõista nõukogudevastaseid organisatsioone või individuaalsete aktsioonide organisaatoreid ja täideviijaid, süüdistada kõikvõimalike petitsioonide ja kirjade autoreid. Endine poliitvang,
dissident Balys Gajauskas mõisteti 1977. a.
süüdi nõukogudevastase propaganda ja agitatsiooni (paljundas ja levitas metsavendade
dokumente, tõlkis levitamise eesmärgil Aleksander Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi”34)
ning poliitvangide toetamise eest.35 Kui 1976.
aastal moodustati Leedu Helsingi grupp, ei
olnud KGB reaktsiooni vaja kaua oodata.
1978. aastal arreteeriti Viktoras Petkus ja
mõisteti süüdi nõukogudevastase organisatsiooni loomise eest, 1980. ja 1981. aastal
arreteeriti ka grupi teised liikmed: Algirdas
Statkevičius, Mečislovas Jurevičius, Vytautas Vaičiūnas, ebaselgetel asjaoludel hukkus
grupi liige preester Bronius Laurinavičius.36
Kuna Nõukogude Liidus ei olnud N.
Hruštšovi kinnitusel enam poliitvange, alustasid repressiivorganid uue taktikaga: dissi34
35
36
37
38
39
dentidele püüti inkrimineerida kriminaalkuritegusid – vargusi, raha raiskamist jne., seega
loodi mulje, et neid jälitatakse mitte nende
tegevuse või põhimõtete eest. Sel viisil oli hea
dissidente ja nende püüdeid ka naeruvääristada ning kompromiteerida, andes nendele
mitte poliitilise, vaid kriminaalkuriteo värvingu ja õigustades nii arveteõiendamisi.
KGB õppekirjanduses kinnitatakse, et kriminaalkuritegu „võtab neil ära [s. t. dissidentidelt – K. B.] vabadusvõitleja oreooli, ja nad
muutuvad tavalisteks kurjategijateks”.37
Pärast Romas Kalanta enesesüütamist
1972. aastal arreteeriti rahutustest osavõtjad
ja tembeldati „väikeseks huligaanide bandeks”, kes rikkus olukorda kasutades seadust
ja avalikku korda. Et pisendada ja kompromiteerida toonaseid väljaastumisi ning vältida
vastutust selle eest, et ei suudetud kontrolli
tagada, nimetati sündmusi avaliku korra
rikkumisteks. R. Kalanta enesetappu püüti
samuti kriminaliseerida, et vältida politiseerimist ja et R. Kalantat ei hakataks pidama
kangelaseks. KGB otsis tõendeid, et ta tarvitas narkootikume ja oli joodik.38 Selliste
vahenditega püüti luua temast pilti kui huligaanist ja asotsiaalsest isikust ning tema enesepõletamisest kui huligaansusest.39
Ka preestritele inkrimineeriti kriminaalkuritegusid, enamasti riigivara raiskamist. Seda ei olnud raske korraldada, sest
kirik ja kiriku vara kuulusid riigile, kuid
remondi- või ehitusrahasid ei määratud, ja
kui mingil määral antigi, siis tehtud tööd
ei olnud raske interpreteerida kui raiskamist. Näiteks Švenčionėliai kiriku preester,
kes keeldus KGB -ga koostööst, mõisteti
süüdi riigivara raiskamises. Preester Petras
Nykštust püüti usklike silmis kompromiteerida avaldusega, et ta olevat kiriku remondi
käigus maha müünud kuldse monstrandi ja
1978 m. sausio 20 d. kaltinamoji išvada byloje nr. 38 (B. Gajauskas), ibid., f. K-1, ap. 58, b. 47726/3 (S. B.),
l. 67.
Prisoners of conscience in the USSR. Their treatment and conditions. An Amnesty International report.
London, 1980, lk. 8–20, 56–59.
Lietuvos Helsinkio grupė.− Lietuvos Helsinkio grupė. dokumentai, atsiminimai, laiškai. Koost. V. Petkus,
Ž. Račkauskaitė, M. Uoka.Vilnius, 1999, lk 11.
Lietuvių nacionalistų kenkėjiška veikla ir kova su ja: Laisvės kovų archyvas priedas. Kaunas, 1992, lk. 85.
Romo Kalantos auka: 1972 metų pavasaris. Vilnius, 2002, lk. 30.
Op cit., lk. 59.
Tuna 4/2012 85
K Ä S I T L U S E D
ostnud saadud raha eest endale uue auto.40
KGB kasutas ohtliku inimese karistamiseks, ümber kasvatamiseks, oma veendumustest loobuma sundimiseks, diskrediteerimiseks
ja ühiskonnast eraldamiseks mitte üksnes vangistust, vaid ka sundravi psühhiaatriahaiglas või
vähemalt tema naeruvääristamist ühiskondliku
arvamuse silmis. Romas Kalantale määrati
samuti surmajärgne meditsiiniline ekspertiis.
Tema enesepõletamise lugu oli võimu selge
püüd kujutada nõukogudevastast tegevust kui
psüühilist haigust. Kohtumeditsiini komisjon
kogus kokku ja valis välja R. Kalanta kirjad
ja muud dokumendid, mis justkui pidid tõestama tema lojaalsust võimule. Isegi R. Kalanta
vanemaid sunniti ajakirjandusele andma võimukuulekaid intervjuusid. Tema ema tunnistas, et noormees oli kinnise loomuga, kes kurtis närvilisuse üle, käis arsti juures ja tarvitas
ravimeid.41 KGB väljendas siis kartust seeüle,
et leidub veelgi noori inimesi, kes püüavad R.
Kalanta eeskuju järgida: „[– – –] natsionalistid tunnetavad, et nad ei ole Leedus vajalikud,
ning tahavad kangelasteks saada ennast põlema
süüdates nagu too hullumeelne” (ehkki perekonnanime ei olnud kirjas, oli kohe arusaadav,
et siinkohal räägiti R. Kalantast), „[– – –] kõik
panevad ennast põlema kas haiguse või alkoholi tõttu ning ilma mingite poliitiliste motiivideta”.42 Leedus oli veel teisigi psühhiaatrilise
haigusega põhjendatud episoode, ent neil ei
olnud nii suurt ühiskondlikku vastukaja nagu
R. Kalanta enesesüütamisel.
Üks vahend võimuvastaste persoonide diskrediteerimiseks ühiskonna silmis oligi kompromiteerimine. Leedu KGB kasutas inimese
kompromiteerimiseks tema minevikku: küll
ametitegevust sõltumatus Leedus, küll Saksa
okupatsiooni ajal ja ka pärastsõjaaegses Leedus. Vastast oli võimalik kompromiteerida kas
või näiteks sellega, et ta oli ennesõjaaegses Leedus olnud mõne ühingu, seltsi või partei liige,
40
41
42
43
teeninud sõjaväes, töötanud politseis või mõnes
muus riiklikus ametkonnas. Kodanliku Leedu
võimuorganeid hinnati leedu rahva vaenlasteks
ja seega oli aktiivsus kodanlikus Leedus ideoloogiliselt negatiivne nähtus. Et ajalugu teadlikult moonutati, näitavad kas või ühe väljaande
ettevalmistustööd. KGB andis täpsed juhendid, kuidas anda Eesti, Läti ja Leedu natsionalistidest rääkivas õpikus hinnangut sõltumatu
Leedu ajajärgu, 1941. a. juunimässu, emigratsiooni ning nende põhjuste kohta, kuidas pisendada nende tähtsust, mitte näidata nõukogude
võimu negatiivset mõju ja rõhutada Lääne mõju
kodanlike natsionalistide seas.43
Kogu Nõukogude ajal oli üheks kõige
aktiivsemalt jälitatavaks ja mahatambitavaks
nähtuseks ning ühiskondlikuks rühmituseks
aastatel 1944–1953 toimunud relvastatud
vastupanuliikumisest osavõtjad ning vangist
ja asumiselt tagasi tulnud metsavennad. Eesmärk oli igati diskrediteerida metsavendade
sõda ning sel moel takistada, et endistest
metsavendadest ei kujuneks dissidendid, kes
võiksid liituda inimõiguste eest võitleva liikumisega. Metsavendlust ja metsavendi kompromiteerivaid artikleid ilmus ajakirjanduses
sama palju nagu samasisulisi artikleid katoliku kiriku kohta. Isegi aastatel 1989–1991,
mil hakati juba jäädvustama metsavendade
mälestust ja toimusid ümbermatmised, võis
ajakirjandusest veel laimuartikleid leida.
Metsavendadest kujundati negatiivne avalik
arvamus juba partisanisõja ajal. Pärast relvastatud vastupanuliikumise lõpetamist jätkati
kompromiteerimistaktikat, muutusid üksnes
eesmärgid. Relvastatud vastupanuliikumise
ajal taheti metsavennad hävitada ja purustada
inimeste usk nendesse. Aga pärast 1953. aastat püüti metsavendade diskrediteerimisega
kompromiteerida nende nõukogudevastast
tegevust ja mis tahes võitlust sõltumatu riigi
eest. Nõukogude historiograafias nimetati
Ateistinis melas – kasdieninė duona.− Lietuvos Katalikų Bažnyčios Kronika 1979, nr. 36, lk. 282.
Bučelis. Pasikalbėjimas su R. Kalantos motina. − Laisvė, 02.06.1972.
LSSR KGB 5-ojo skyriaus viršininko M. Ščensnovičiaus pranešimas apie agentūrinį-operatyvinį darbą 1972
m., ibid., f. K-41, ap. 1, b. 797, l. 73.
1959 m. gegužės 26 d. pastabos apie rengiamą mokamąją knygą „Lietuvių, latvių ir estų buržuaziniai nacionalistai” (1 d.), kurios pateko iš SSRS KGB mokyklos 1959 m. kovo 20 d. raštu Nr. 5 / 001753, ibid., f. K-41,
ap. 1, b. 560, l. 83–97.
86 Tuna 4/2012
Kristina Burinskaitė / KGB tegevuse eripärast Leedus aastatel 1954–1990
metsavendi üksnes bandiitideks ja kodanlikeks natsionalistideks.44 See polnud lihtsalt
metsavendi kompromiteeriv retoorika, vaid
klassivõitluse teoorial põhinev ideoloogiline
hinnang kogu nende liikumisele. Relvastatud
vastupanuliikumises osalejate „demaskeerimiseks” avaldati brošüüride sari „Faktid süüdistavad”.45 Neis levitati desinformatsiooni, et
vastupanuliikumist aitasid korraldada välisjõud, et see olevat olnud välisriikide luureorganisatsiooni eriülesanne ning et „bandiitide”
ja „kodanlike natsionalistide” eesmärgid olid
Nõukogude Leedu rahvale võõrad.46
KGB kujundas arvamuse, et vabadusvõitluse juured ei ole leedupärased. Peab tunnistama, et Läänes oli tõesti moodustatud mitu
vastupanuliikumise rühmitust, kuid neil ei
olnud metsavendlusele mingit mõju. Metsavendade liikumist kujutati kui arveteõiendamist, kättemaksu mingi avalikuks tulnud
kuriteo, näiteks „kodupuskari mahavalamise
eest omal ajal”47. Nii taheti tõestada, et metsavendade eesmärgid ei olnud õilsad. Järelikult
olevat Leedu vabadusearmee liikmed üksnes
madala moraaliga kurjategijad, kes olevat osalenud inimeste massimõrvades.48 Ajakirjandusest võib leida palju värvikaid „mälestusi”
metsavendade metsikustest, sadismist süütute
inimeste kallal.49 Metsavennad polevat piirdunud tapmisega, vaid ka röövinud ja vägistanud
naisi. Ei saa eitada, et partisanisõja ajal valati
küllap ka süütute inimeste verd. Metsavendade pealikud võitlesid omavoli vastu ja karistasid üle piiri läinud metsavendi. Näiteks KGB
poolt kompromiteeritud preester ja endine
metsavend Antanas Ylius astusid välja selle
eest, et välditaks omavolilisi tapmisi.50 KGB
kompromiteeris mitte ainult metsavendade
liikumist kui sellist, vaid ka tuntumaid juhte
44
45
46
47
48
49
50
51
52
53
ja vähem tuntud reavõitlejaid. Veel 1984. aastal esitleti üht kuulsamat metsavenda Juozas
Lukša-Daumantast oma julmade peremeeste
tellimustöid51 täitva gestaapo agendina, kõrilõikajana, kes oli Läänes spetsialiseerunud
palgamõrvariks.52 Teist väga tuntud metsavendade pealikut Adolfas Ramanauskast nimetati
pisispekulandiks,53 ehkki ta töötas ennesõjaaegses Leedus õpetajana.
Tõelist metsavendade võitluslugu maha
salgavad artiklid, mis toona ei sisaldanud mingeid materjale KGB arhiividest, pidid looma
metsavennast negatiivse ja eemaletõukava
imidži, lahutama vangistusest ja asumiselt
tagasi tulnud vastupanuliikumisest osavõtjad
ülejäänud ühiskonnast ja takistama nende
liitumist relvastamata nõukogudevastase liikumisega. Ajalooväänamist, nõukogude propagandale ebasobivate faktide mahavaikimist
või tendentslikku interpreteerimist kasutati nii
välisleedulaste, katoliku preestrite, dissidentide kui ka inimõiguste eest võitlejate suhtes.
Välisleedulaste ja dissidentide mustamiseks kaasati ka poliitilise desinformatsiooni
meetod. Taotledes, et preestritel oleks Läänes
vähem toetajaid ning surve Nõukogude Liidule
oleks sealtpoolt vastavalt väiksem, proovisid
Nõukogude propagandistid kõikvõimalike
vahenditega veenda Läänt, et Leedus ei jälitata usklikke ja et Nõukogude konstitutsioon
tagab südametunnistuse vabaduse. 1971. aastal
välja antud propagandaraamatus „Religioon
Leedus” maaliti just selline pilt. Soodsa informatsiooni levitamiseks kasutati ka KGB poolt
värvatud preestreid, ehkki siinkohal peab silmas pidama, et neile avaldati suurt survet.
Piiskopid Juozapas Matulaitis-Labukas ja
Romualdas Krikščiūnas kinnitasid intervjuudes välismaa ajakirjanikele, et usklike ja kiriku
N. Gaškaitė. Pasipriešinimo istorija 1944–1953. Aidai, Vilnius, 1997, lk. 143.
B. Baranauskas. Buržuaziniai nacionalistai. Vilnius, 1962; Archyviniai dokumentai apie nacionalistų antiliaudinę veiklą. Vilnius, 1962; Hitlerininkai parašiutininkai. Vilnius, 1966 jt.
Hitlerininkai parašiutininkai. Vilnius, 1966, lk. 19.
Žvėris. − Jaunimo gretos 1959, nr. 4.
Hitlerininkai parašiutininkai, lk. 5.
J. Šakien.ė Nerašykite netiesos. − Draugas, 03.03.1989.
A. Kašėta. Dvasininkijos aukos pokario metais. − Laisvės kovų archyvas 1994, nr. 11, lk. 148.
S. Laurinaitis. Žmogžudžius kelia ant pjedestalo. − Gimtasis kraštas, 26.01.1984.
J. Žukaitis. Juodvarniai krinta žemyn. − Naujasis kelias, 22.–29.01.1963.
A. Vabalas. Kruvino apsišaukėlio pėdsakais. − Valstiečių laikraštis, 31.06.–03.07.1960.
Tuna 4/2012 87
K Ä S I T L U S E D
olukord Leedus on igati normaalne. Sarnast
informatsiooni levitasid ka Vatikani külastanud Leedu KGB poolt värvatud preestrid. Nii
taotleti, et Vatikan ei toetaks enam režiimi
suhtes vaenulikke preestreid, kes diskrediteerisid oma tegevusega Nõukogude Liitu.54
Mõjuagentide desinformeeriv tegevus oli
eriti oluline perestroika ajal, mil sooviti rahvusvahelist avalikku arvamust mõjutada Baltimaade okupeerimise küsimuses. Kui Europarlament valmistus 1989. a. vastu võtma
resolutsiooni Baltimaade okupeerimise küsimuses, anti KGB agentidele ja operatiivtöötajatele ülesanne „koguda ja kasutada materjale
Europarlamendi ja Baltimaade pagulaste lahkhelidest Leedu okupeerimise küsimuses”.55
Näiteks sai Taani Kuningriiki külastav R. V.,
keda sooviti värvata KGB-sse, ülesande levitada Baltimaade kohta Nõukogude Liidule
soodsat informatsiooni ja kujundada nii „vastavat Taani ühiskondlikku opositsiooni Balti
riikide küsimuses”.56 KGB initsiatiivil avaldati artikleid, mis pidid ruineerima sõltumatu
Leedu riigi taasloomise katsed ja kinnitama,
et Leedu astus NSVL liikmeks vabatahtlikult.
Näiteks KGB töötajate poolt survestatud isik
varjunimega „Tarasas” avaldas nädalalehes
Argumentõ i Faktõ artikli sellest, kui palju
Leedu kannataks materiaalset kahju, kui ta
astuks Nõukogude Liidust välja.57
Kokkuvõte
NSVL KGB allüksuse tegutsemine Leedus
oli tingitud Leedu sunniviisilisest inkorporeerimisest Nõukogude Liidu koosseisu, mis
määras omakorda ülesannete ideologiseerimise ja politiseerimise: tagada kuritegelike
meetoditega Nõukogude okupatsioonirežiim
Leedus ja kompartei võimumonopol, lämmatada riikluse ja rahvusluse ilmingud. Samuti
peab rõhutama, et Leedumaa Kommunistliku
54
55
56
57
Partei Keskkomiteel kui repressiivpoliitika
kujundajal oli mõju Leedu KGB tegevusele.
Ehkki KGB funktsioonid, eesmärgid ja
meetodid Leedu NSV-s olid samamoodi iseloomulikud kõigile KGB allüksustele, võib
siiski esile tuua Leedu NSV, nagu teistegi Balti
riikide KGB tegevuse erandlikkuse ja eripära,
mille aluseks oli Leedu operatiivolukorra
unikaalsus, s. t. eelnev omariiklus ja relvastatud vastupanu kui olulised nõukogudevastase tegutsemise ja paguluse liikumapanevad
jõud. Leedus kui militariseeritud piiririigis
kehtis akuutne territoriaalne kontroll ja salastamine.Välisleedulaste aktiivne poliitiline töö
aktualiseeris ja muutis aina olulisemaks Leedu
NSV KGB tegevuse välismaal, kus taheti neutraliseerida Nõukogude Liidu rahvusvahelisele
prestiižile tehtavat moraalset kahju.
Leedu keelest tõlkinud
Tiiu Sandrak
Kristina Burinskaitė
(1980)
Lõpetanud Vilniuse ülikoolis bakalaureuseõppe 2002. ja magistriõppe 2006. a. Alates
2011. a. humanitaarteaduste doktor. Töötab
Leedu Genotsiidi ja Vastupanu Uurimiskeskusele alluva ajaloouurimisprogrammide osakonna vanemspetsialistna. On natsi- ja Nõukogude
okupatsiooni kuritegude uurimise rahvusvahelise komisjoni uurija.
Peamised uurimisteemad: Nõukogude okupatsioonirežiimi tegutsemisprintsiibid, jälitustegevus ja repressioonid Leedu ühiskonnas;
Nõukogude repressiivstruktuuride toimimine
ja meetodid ning relvastatud ja relvastamata
vastupanu aastail 1940–1990.
A. Streikus. Sovietų valdžios antibažnytinė politika Lietuvoje (1944–1999), lk. 246.
LSSR KGB 1-ojo skyriaus 1989 m. kovo 1 d. šifruota telegrama Nr. 3441 dėl bendrų aktyviųjų ir kontrpropagandinių priemonių taikymo, ibid., f. K-35, ap. 2 b. 333, l. 56.
1989 m. gruodžio 1 d. LSSR KGB 1-ojo skyriaus veiklos pagal EM liniją 1989 m. ataskaita, ibid., b. 646,
l. 36, 39.
LSSR KGB 1-ojo skyriaus plk. V. Karinausko 1989 m. gruodžio 4 d. atsakymas SSRS KGB „Z” tarnybos
viršininkui V. Šiaudiniui į 1989 m. lapkričio 17 d. raštą Nr. Z / 4-622, ibid., b. 333, l. 294
88 Tuna 4/2012
D O K U M E N T
Agendid, nuhid,
pealekaebajad
Tiit Noormets
T
eise maailmasõja järgsetel aastatel, Eesti
sovetiseerimise ja vastupanuliikumise
mahasurumise ajal oli Nõukogude julgeoleku peamiseks „töövahendiks” agentuur.
Agentidest ja salajastest kaastöötajatest on
kirjutatud, seda nii ajaleheartiklites kui ka
ajalookirjanduses,1 samuti on publitseeritud
nende tegevuse kohta KGB dokumente. 2
Samas pole pea üldse avaldatud nende töö
peamist „nähtavat” jälge – agentide ettekandeid. Tõsi küll, neid on säilinud ka üpris vähe,
kuid siiski neid on Riigiarhiivis. Eelkõige
tuleb nimetada erandlikuna säilinud jälitustoimikut „Pepel” metsavendade Juhan Kiriku
ja Uno Särevi ning nendega seotud inimeste
kohta, kokku 14 säilikuga.3 Metsavend Mihkel Rasti juurdlustoimikus leidub terve rida
kambriagendi ettekannete originaale.4 Enamik üksikuid säilinud agentide ettekandeid
on aga laiali suures dokumentide massiivis,
eelkõige juurdlustoimikutes.5
Siinses dokumentide valikus avaldatav
agendi „Välk” ettekanne metsavendade kohta
on eriliselt põhjalik ja täpne, andes lausa väikese sissevaate metsavendade igapäevaellu.
Muidugi olid agentide ettekanded erinevad,
nii mahukuselt kui ka täpsuselt, mis olenes
J A
K O M M E N T A A R
agendi oskustest-võimekusest, samuti antud
ülesandest ja selle täitmise edukusest (veel
tuleb nimetada, et nii mõnigi surve all agendiks värvatu andis sisulise väärtuseta informatsiooni või lausa desinformeeris Nõukogude julgeolekut). Agent „Välk” ehk kodanikunimega Adolf Lõhmus oli üks Nõukogude
julgeoleku n.-ö. tippagente; tänu temale
lõpuks langes vendade Saalistete metsavennasalk, kellest dokumendis juttu6 – mida on
selgelt näha ka avaldatud ettekandest.
Lisaks agentuuri tegevusele sai julgeolek
informatsiooni ka omaalgatuslikest pealekaebustest, mis ju keerulistel aegadel alati ja igal
pool lagedale ilmunud, olgu siis poliitiliselt
motiveerituna või (ilmselt sagedamini) isiklikust vaenust ja omakasupüüdmisest ajendatuna. Allpoololevad dokumendid näitavad
selliste pealekaebuste (aga ka lihtsalt kuulujuttude ja külaärplemiste) kogujate ja julgeolekule edastajatena komsomoli- ja parteitegelasi.
See ei olnud küll nende põhitöö ja olemasolev
allikabaas ei võimalda isegi täpsemalt määrata,
kui palju oli selles tegevuses antud ülesannete
täitmist või omaalgatust. Võrumaa komsomolitegelase Hans Valli ettekanne näitab igatahes sihikindlat ja põhjalikku tööd inimeste
järel nuhkimises. Kuid ta oli ka erandlikult
aktiivne aktivist. 29. mail 1950 juhuslikul kohtumisel metsavendadega puhkenud tulevahetuses surmavalt haavata saanud Hans Vallist
üritati hiljem vormida erakordset kangelast
(talle pandi Laheda vallas lausa kaks mälestusmärki).7 Viimane avaldatud dokument heidab pilgu nii metsavendade järel nuhkimisele
komsomolitegelaste poolt kui ka „omadevahelistele” pealekaebustele.
1
Vaata näiteks: Kaitsepolitsei aastaraamat 2009; I. Jürjo. Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja
VEKSA arhiividokumentide põhjal. Tallinn, 1996; I. Palli, V. Lepassalu. Wabariigi viimased sõdurid. Tallinn,
2012.
2 Rahvusarhiivi publikatsioonide sarjas „Ad Fontes” on avaldatud riikliku julgeoleku komitee tööaruanded
aastatest 1954–1958 (sarja väljaanded nr. 2, 4, 6, 8, 10 ja 14).
3 ERAF, f. 139SM, n. 1, s. 159–172.
4 ERAF, f. 129SM, n. 1, s. 27140 (selle kohta A. Lõhmus, T. Noormets. KGB kongiagendid jäid metsavenna
murdmisega hätta. – Postimees, 17.05.2008.
5 ERAF f. 129SM ja 130SM.
6 Vaata selle kohta: J. Pihlau. Vendade Saalistete lugu. 50 aastat saatuslikust punkrilahingust Eidapere metsas.
– Tuna 1999, nr. 4, lk. 48–55.
7 Nõukogulik panegüürika: M. Kits. Haanjamaa monumendid, Tallinn, 1968, lk. 101–105; elulised mälestused
temast: V. Raudnask. Kõik, mis on juhtunud, Tallinn, 2011, lk. 31–34.
Tuna 4/2012 89
D O K U M E N T
J A
K O M M E N T A A R
1. Nõukogude julgeoleku agendi „Välk” ettekanne metsavendade kohta 1949
Täiesti salajane
AGENTUUR-ETTEKANNE 3. augustist 1949. a.
Allikas: „Välk”
Võttis vastu: Kudinov, Vassman, sidepidaja „Tulp”
Allikas sõitis Tallinnast välja 23. juulil 1949. aastal ja saabus Kärpla külla varahommikul 24. juulil, kus ta
pidi varem kokkulepitud kohas kohtuma HANSEN Suleviga. Kuid HANSEN ei tulnud. Allikas kohtus
bandiidiga JÕULU Otto, kes tunneb HANSEN’it. JÕULU rääkis allikale, et MGB8 töötajad tahtsid
teda Tallinnas kinni võtta, kuid tal õnnestus varjuda ja praegu varjab ta ennast oma tuttavate juures
erinevates kohtades. Saksa okupatsiooni perioodil töötas ta Harjumaal Järvakandi vallavanemana ja
tal oli Lellapere külas suur talu, ta on umbes 45 aastane, keskmist kasvu, täidlase kehaehitusega.
24. juuli õhtul allikas kohtus Järvakandi valla Ahekõnnu küla rajoonis heinaküünis HANSEN
Suleviga, kes rääkis, et ei saanud ilmuda kohtumisele 24. juuli hommikul, kuna tegi heina.
25. juulil allikas töötas koos HANSEN’iga heinateol, kus nad õhtul kohtusid bandiitidega
„Põmm”, „Jüri” ja „Franko”9. „Jüri” rääkis millestki omavahel HANSEN’iga ja pärast seda kõik
kolm lahkusid. Hiljem HANSEN rääkis allikale, et „Jüri” lubas liikuda Lelle valla Eidapere küla
rajooni kohtumisele ühe bandiidigrupiga ja kutsus teda – HANSEN – kaasa. Lepiti kokku, et
HANSEN peab tulema tagasi 27. juuli kella 23 ajal ja kohtuma allikaga põõsastes Lelle-Lokuta
tee ääres, et 28. juulil minna VIRKUS Evaldi sünnipäevale Lelle valla Riiuma tallu. Allikas andis
HANSEN’ile raha liitri viina ostmiseks, HANSEN lubas veel oma rahaga osta liitri viina.
27. juuli õhtul kell 23 allikas kohtus kokkulepitud kohas HANSEN’iga, kes tõi seljakotis kaks
liitrit viina. Ta ütles, et peab hommikul veel minema Ahekõnnu külla, et tuua sealt koerakutsikas
Riiuma talu perenaisele; kes, muuseas, on HANSEN’i onutütar.
28. juuli hommikul HANSEN läks Ahekõnnu külla ja tuli tagasi kutsikaga. Riiuma tallu allikas
ja HANSEN saabusid kella 20 paiku 28. juulil. Hoovis võtsid neid vastu sünnipäevalaps VIRKUS
Evald, bandiit SAALISTE Artur hüüdnimega „Ants”, bandiit nimega Elmar10 ja veel üks bandiit,
kes tutvustamisel ütles oma nime, kuid nii segaselt, et allikas ei saanud aru.
SAALISTE tundis allika kohe ära, kuna nad olid varem korduvalt kohtunud. Hakati õlut jooma
ja kõigil tõusis tuju. SAALISTE ütles jutu käigus, et ta mäletab allikat veel eesti kodanliku armee
sõjakoolis õppimise ajast, samuti ka hiljem on teda korduvalt näinud. Seejärel VIRKUS Evald
rääkis, et „metsavennad” olid tulnud sünnipäeva tähistama juba varem.
Ööl vastu 27. juulit olid kõik kõvasti viina võtnud. Bandiit PÄRN hüüdnimega „Fantoom”11
oli joomisest oimetu. Samasuguses seisundis olid bandiidid „Lonts”12 ja veel üks bandiit „Habe”13
bandiidigrupist. 28. juuli varahommikul läksid nad ära. „Fantoom” elab praegu Aaduma talus.
Hommikul olid tulnud Riiuma tallu Läänemaalt SAALISTE ja ELMAR.
SAALISTE rääkis, et tegi järjekordse reisi Läänemaale, et saada informatsiooni, samuti rääkis
ta, et praegu teeb NKVD grupp arvukusega 800 meest ühes kohas haaranguid, sealjuures lisas
„nagunii nad tõsiseid poisse kinni ei püüa”.
8
MGB – NSV Liidu Riiklik Julgeoleku Ministeerium, venekeelse nimetuse ametlik lühend.
„Põmm”, „Jüri” ja „Franko” – Valdo Põldver, Jüri Tauram ja Manfred Luts.
10 Elmar – Elmar Toomingas.
11 „Fantoom” – Erich Pärn.
12 „Lonts” – Leonid Melts.
13 „Habe” – ?
9
90 Tuna 4/2012
Tiit Noormets / Agendid, nuhid, pealekaebajad
Millega seoses SAALISTE nn. „reise” teeb, allikal välja selgitada ei õnnestunud. Sellel ajal
tuli tallu üks tundmatu ning allikas koos SAALISTE’ga kutsuti tuppa. Seal tekkis nende vahel
jutuajamine endistest ohvitseridest, mille käigu selgus, et allikal ja SAALISTE’l on palju ühiseid
tuttavaid. Samas SAALISTE rääkis allikale, et ta sai oma ühes talus elavatelt tuttavatelt teada, et
nende tuttavate talu külastas kolm meest, kellest üks nimetas ennast endiseks polkovnikuks (kolonel) SINKA ja avaldas soovi kohtuda temaga – SAALISTE Arturiga või tema venna Richardiga.
Saksa okupatsiooni perioodil oli polkovnik SINKA nende ülemaks. Nimetatud inimese välimuse
kirjeldus, mille SAALISTE sai talumehelt, langeb kokku polkovnik SINKA välimusega. Kõigil
kolmel talus käinul olid jalad tugevalt ära hõõrdunud. Nad rääkisid samuti, et üks nende kaaslane
oli tapetud. Kus ja millal see toimus, nad ei rääkinud. SAALISTE küsis allikalt, mida ta arvab, kas
see on lõks nende püüdmiseks või siis tegelikult see inimene oli polkovnik SINKA. Allikas vastas,
et tema arvates täitsa võimalik, et polkovnik ise on tulnud Eestisse. Siis palus SAALISTE allikat
võimaluse korral hankida polkovnik SINKA foto ja paari nädala pärast tuua Riiuma tallu VIRKUS
Evaldi kätte. Evaldilt saab allikas ka teada, millal SAALISTE tuleb sellesse rajooni.14
Edasises jutuajamises rääkis SAALISTE allikale, et kommunistid kasutavad igasuguseid odavaid
trikke „metsavendade” püüdmiseks ja saadavad „metsavendade” juurde oma odavaid agente ja
nuhke, kuid „metsavennad” enamikel juhtudel teevad neile lõpu peale, kui aga mõnedel õnnestub
ära pääseda, siis need hiljem kommunistid ja NKVD ise tapavad, kui neist on kõik välja pigistatud
ja neil ei ole enam kedagi välja anda. SAALISTE lisas, et „palju on juba tulnud näha ja kuulda
igasuguseid nuhke”.
SAALISTE lubas augustikuu jooksul polkovnik SINKA suhtes välja selgitada ja kui ta teeb kindlaks, et siin on asi provokatsioonis, siis, nagu ta väljendus, tuleb need agendid „paika panna”, s. t.
tappa; kui aga tõesti on võimalus luua side polkovnik SINKA’ga, siis sellisel juhul tema – SAALISTE
organiseerib ka allikale temaga kohtumise.
Pärast seda kutsuti kõik sööma. Laua taha istusid Riiuma talu peremees, sünnipäevalaps –
VIRKUS Evald, SAALISTE Artur, Elmar, üks allikale tundmatu bandiit, HANSEN Sulev, üks
SAALISTE tuttav naine, kes, nagu allikale tundus, on SAALISTE bandiidigrupis sidepidaja, endise
majori KAUNIM Saar15 poeg ja allikas. Laud oli rikkalikult kaetud söögi ja joogiga.
Kell 24 lauldi sünnipäevalapse auks „Ta elagu!”, mille järel SAALISTE Artur pidas energilise
hingestatud kõne, milles ta ütles järgmist: „Täna me tähistame „metsavend” Evaldi neljakümne
seitsmendat sünnipäeva. Evald on olnud hea võitleja kommunistide vastu. Juba 1918. aastal võitles
ta esimeste hulgas „Vabadussõjas” kooliõpilaste pataljoni ridades. 1941. aastal astus ta taas välja
relvaga käes „Omakaitse” koosseisus, et välja kihutada meie vaenlased – kommunistid ja tuua
eestlastele vabadus. Ühe sõnaga sünnipäevalaps on olnud kindel kodumaa poeg ja vast tuleb juba
varsti aeg taas tegutseda, et vabastada isamaa.
Kommunistide eesmärgiks on ainult eesti rahva hävitamine – arreteerida, tappa neid ja saata
Siberisse. Ausa eestlase kohus on võidelda viimse veretilgani kommunistide vastu. Tuleb au anda
Riiuma talu peremehele, kes alati on aidanud ja vastu tulnud „metsavendadele”. Kui me ka langeme võitluses, siis need, kes ellu jäävad, peavad sellest talust möödudes pea paljastama. See talu
tuleb panna tsementalusele, kuna sellele kuulub aukoht võitluses kommunistide vastu. Kolmandaks
kutsun ma kõiki „metsavendi” üles mitte kaotama usku ja julgust, kuna vabanemise tund ei ole
kaugel”.
Pärast seda kui SAALISTE Artur lõpetas oma kõne, kõik kohalviibijad laulsid endise eesti
kodanliku vabariigi hümni „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Sellejärel kõik „metsavennad” vahetasid
14
Kolonel-leitnant Arnold Sinka (1897–1986) oli Saksa okupatsiooni perioodil Omakaitse ülem, kus teenisid
ka vennad Saalisted. Lahkus Eestist 1944, elas Austraalias.
15 Venekeelses dokumendis kirjas KAUNIM Saar – major Oskar-Eduard Kaunissaar.
Tuna 4/2012 91
D O K U M E N T
J A
K O M M E N T A A R
tugeva käepigistuse mõlema käega, mis on nende võitlusvaimu ja vapruse kinnituse märgiks. Laua
taga istuti kuni kella kolmeni öösel, sellejärel magama. Kuhu läks magama SAALISTE, seda allikas välja ei selgitanud. Allikas ise läks küüni koos Elmariga, kes varjab ennast koos SAALISTE’ga
ühes grupis.
Elmar rääkis allikale, et SAALISTE Artur on nende grupi juht ja annab korraldusi teistele grupiliikmetele. Elmar ütles, et SAALISTE Artur on vähe närviline, kuid üldiselt väga julge inimene
ja tapab igaühe, kui „vaja”. SAALISTE Artur oskab autot juhtida ja Elmar pani ette, et sügiseks
võiks midagi ette võtta ühiste jõududega. Edasi rääkis Elmar, et tema tuttav Saaremaal – ILP16
„annab kõvasti pihta”. Elmari õde tõi hiljuti ILP’ilt tervisi.
29. juulil kella 12 paiku tõusid kõik üles ja einetasid. Pärast sööki SAALISTE Artur läks saatma
seda salapärast naist. Kuhu nad läksid ja milliseid ülesandeid see naine täidab – allikal ei õnnestunud teada saada. SAALISTE oli ära umbes 3 tundi ja kui ta tagasi tuli, hakati bridži mängima.
Mängisid VIRKUS, Elmar, SAALISTE ja allikas. Mäng kestis umbes 4 tundi.
Mängu ajal rääkis SAALISTE allikale, et illegaalselt piiri tagant siia tulevad isikud on algul väga
naiivsed. Ka tema vend, kes sügisel 194717 Rootsist mootorpaadiga tuli, arvas, et siin on väga kerge
olla. Kuid järgmisel aastal oli neid kohale toonud kalur nii rumal ja läks koju, kus hakkas tööle. Ja
kui see kalur arreteeriti otse põllul, kus ta töötas, ning pigistati välja, kes temaga koos saabusid,
hakati neid kõiki jälitama suurte jõududega.
Edasi ütles SAALISTE Artur: „Kuid tänu minule ja sellele, et olen vana „metsavend” ja tunnen
nende võtteid, minu vend ei kukkunud kinni nagu teised.” SAALISTE Artur rääkis, et ta käis pikal
reisil Läänemaal ja vend jäi kodu valvama, kuna kõik ei tohi üheaegselt ära minna.
Pärast mängu SAALISTE ja Elmar asutasid lahkuma. Hüvasti jättes SAALISTE ütles, et kui
allikal avaneb võimalus hankida kusagilt polkovnik SINKA portree, võib selle anda VIRKUS Evaldi
kätte ja lisas: „Vahest kunagi kohtume siin jälle”. Allikas ütles, et temal tuleb samuti sünnipäev 16.
septembril ja ta tahab seda tähistada ja jälle istuda koos nendega laua taga. SAALISTE vastas, et
selles võib nendega kokku leppida Evaldi kaudu. Pärast seda SAALISTE ja Elmar läksid ära.
SAALISTE’l oli relvastuses saksa püstol, kuulipilduja „MP”18 ja nõukogude püstol „TT”, mida
kandis vöörihmal. Püstolit hoidis ta kogu aeg enda juures ja mõnikord asetas enda ette lauale.
Oli märgata, et närvid olid vähe pingul. Nägu on ümar, ilma eriliste tunnusteta. Juuksed heledad
(blondiin), riietuseks korralik tume pintsak, samuti head tumedad püksid. Jalas vene soldatisaapad.
Oma väljendustes jutuajamise jooksul väga ettevaatlik ja kaval, käitumiselt julge.
Pool tundi pärast SAALISTE ja Elmari lahkumist lahkus ka allikas koos HANSEN Suleviga.
Neid saatis VIRKUS Evald, kes lubas paari nädala pärast tulla Haakla küla rajooni ja HANSEN
Sulevi üles otsida.
Tagasiteel sadas kogu öö vihma ja allikas ja HANSEN Sulev said läbimärjaks, mille tagajärjel
HANSEN Sulev on nüüd haige, allika tervis on samuti kehv.
30. juuli õhtul oli allikas koos „Jüri” ja „Põmmiga”, kes hiljem läksid Lelle mõisa rajooni, et
kohtuda seal bandiidiga nimega „Mihkel”.19
„Põmm” rääkis, et Kabala ja Metsküla rajoonis tapeti mõned NKVD kaastöölised ja nende
hulgas üks kapten – Harju rahvakaitse ülem. Lisaks sellele korraldati haarangud Paisumaa ja Nurtu
rajoonis, paistab, et seal tapeti kolm „metsavenda”, üks naine aga võeti kinni. „Jüri” ja „Põmm”
lubasid tagasi tulla nädalalõpul.
KALJULA Juhan ja „Franko” on juba terve nädala Järvakandi valla Lellapere külas. „Kraps”20
16
ILP – Elmar Ilp.
Nii on dokumendis, tegelikult 1946.
18 Saksa püstolkuulipilduja, MP – Maschinenpistole.
19 „Mihkel” – ?
20 „Kraps” – Elmar Randviir.
17
92 Tuna 4/2012
Tiit Noormets / Agendid, nuhid, pealekaebajad
ei ole veel Viluverest tagasi tulnud. Allikas asub koos HANSEN Suleviga heinaküünis Haakla küla
lähedal.
1. augustil kella 9 paiku õhtul kohtus allikas „Tulpiga”21 Lelle-Lokuta tee kilomeetriposti „7”
juures põõsastes. Kuna sadas paduvihma, olid nad kogu öö võõras küünis. 2. augustil kirjutas allikas
metsas ettekande, „Tulp” jälgis aga ümbrust, kuni ta kirjutas. Kirjapandu andis allikas kohe „Tulpi”
kätte. 3. augustil „Tulp” sõitis Tallinna. Järgmine kohtumine „Tulpiga” on kokku lepitud 9. augustiks
uues kohas. Allikas vajab väga veekindlat telkmantlit, mille ta palus endale saata.
„Välk”
ERAF, f. 130SM, n. 1, s. 15328IT, l. 34–38 (vene keelest tõlkinud Tiit Noormets).
2. Komsomolifunktsionääri Hans Valli ettekanne „nõukogudevastase elemendi”
kohta 1950
T. salajane
ENSV RJM22 esindajale Räpina vallas.
Teisendid: RJM Võrumaa osakonna ülemale sm. Rubtsov’ile. ELKNÜ Võrumaa komitee sekretärile sm. Pärtelpoeg’ile.
ELKNÜ Võrumaa komitee instruktori Hans Peetri pg. Vall’i ettekanne.
Kannan Teile ette vastavate järelduste tegemiseks 1949. aasta detsembris ja 1950. aasta jaanuaris
Räpina vallast kohapealt saadud andmete põhjal järgmist: Räpina vallas on olemas veel rida Nõukogude vastaseid kodanlik-natsionalistlikke elemente kes eriti 1941. a. aktiivselt võitlesid nõukogude
võimu vastu ja kes võtsid kas otseselt või kaudselt osa Nõukogude Armee võitlejate ja nõukogude
aktivistide tapmisest.
Kod. N a g l a n d, Johan – Töötab praegu Räpina v. Linte k/n23 esimehena. 1941. a. saksa okupatsiooni algpäevil läks vabatahtlikult sakslaste organisatsiooni „Dodt”24 kelle koosseisus oli tööl
Vene NFSV territooriumil Dno linna ümbruses. Rääkis isiklikult 1943. a. kod. Härmaste, Edgarile
järgmist: „Olin Venemaal Dno linna lähedal kus 9 nõukogude armee luurajat tuli luurele üle jõe ja
keda meie passisime, leides et kedagi ei ole sest olime maskeeritud läksid luurajad tagasi ja kutsusid
umbes 3 polku üle jõe. Meie, org. Dodt mehed, Saksa ja Eesti SS-lased avasime ootamatult tule ja
lõime 3 polku venelasi täiesti puruks. Selle üle Nagland, Johan Härmaste, Edgari juuresolekul veel
kiitles „et sai tehtud puhas töö”. Nagland, Johan riisus okupeeritud territooriumil teiselpool Peipsid
Nõukogude inimesi vedades koju toiduaineid, saapaid ja riietusesemeid. Käis järjekindlalt kodus
tuues kaasa riisutud vara. Kandis koduskäies seljas org. Dodti mundrit ja relva. Kui kod. Härmaste,
Oskar küsis: „Millal sa Johan koju ära tuled?” siis vastas viimane „Enne ei tule kui kommunistid on
nässu löödud ja saksa lipud Moskvas lehvivad!” Nagland, Johan on olnud veel saksa okupatsiooni
21
Sideagent „Tulp” – Asta-Virve Lõhmus, Adolf Lõhmuse abikaasa.
ENSV RJM – Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Riikliku Julgeoleku Ministeerium.
23 k/n – külanõukogu.
24 Organisatsioon Todt – sõjalisi ehitustöid organiseerinud ja teostanud organisatsioon Teise maailmasõja
ajal.
22
Tuna 4/2012 93
D O K U M E N T
J A
K O M M E N T A A R
ajal Räpina vallamaja juures relvaga kus on konvoeerinud arreteerituid nõukogude inimesi.
Nagland, Johani poolvenda Nagland, Elmar teenis vabatahtlikult Võrus politseipataljonis, kandis politseipataljoni vormi ja käisel surnupealuud kahe ristamisi kondiga, praegu Elmar Naglandi
asukoht on teadmata.
Kod. Nagland, Johani küsimuses kuulata üle tunnistajatena kod. Härmaste, Oskar; Härmaste,
Adele ja Härmaste, Edgar (on ÜLKNÜ25 liige) ning Aparin, Nikolai kes töötab ELKNÜ Võrumaa
komitee instruktorina.
Kod. N e l k, Karla – Elukoht Räpina vallas Naha külas. 1941. a. juulis Nõukogude võimu lõpupäevil tegutses koos Meentalu, Johannesega; Otsman, Bernhardiga ja Kiudrof, Heinoga26 valgete
bandiitidena luues nn. „omakaitse” organisatsiooni Nõukogude tagala lõhkumiseks. Kandsid kõik
kollast linti ümber käe. Lasksid Räpina v. Hiirepalu metsast maha 5 Nõukogude polit-trugi27 ja
matsid sama metsa äärde kus nad asuvad ka praegu. (Haua täpset asukohta teab Härmaste, Edgar).
Tapetud Nõukogude ohvitseridelt võtsid Nelk, Otsman, Meendalu ja Kiudrof saapad jalast ja riided
seljast ja arutasid riided lahti kust said hulk raha ja taskukelli. Pärast võtsid saapad ja riided omale.
Nõukogud ohvitseride matjad olid Meentalu, Johannes ja Nelk, Karla. Pärast matmist ajasid haua
tasaseks ja enne matmist Kiudrof, Heino oli torkinud veel laipu täägiga. Pealeselle Nelk, Karla on
veel „Vabadusristi” kavaler ja varjas ennast Nõukogude võimu eest 1944. a. alates kuni 1949. a.
suveni.
Koos Nelk, Karlaga on võtnud Nõukogude ohvitseride tapmisest osa veel Kiviloo, Oskar – kelle
elukoht on Räpina v. Revolutsiooni kolhoosis ja Mälberg, Arvo kes töötab Raadamaa MTK-s28
õpetajana. 1941. a. pani Nelk, Karl tolleaegsele uusmaasaajale Härmaste, Adelele relva raua vastu
rindu ja lubas maha lasta.
Tunnistajatena kod. Nelk, Karla küsimuses kuulata üle kod. Härmaste, Edgar ja Härmaste,
Adele ning Aparin, Nikolai.
1941. a. juunis-juulis lasti samast Hiirepalu metsast maha sm. Noorhani, Jass kes oli nõukogude aktivist ja läks läbi metsa minema koju. Tapjatest jällegi üks oli Nelk, Karl teisi ei ole senini
kindlaks tehtud.
1941. a. omakaitse meeste poolt tapeti Nõukogude Armee major kes on maetud Räpina vallas,
Linte k/n-s riigimetsa „Jaama” vahtkonnas Meelva küla ääres. (Haua täpset asukohta teab sm.
Mihkelsoo, Kalju). Tapjad olid „omakaitse” mehed Kaarheiding, Edvard – praegune elukoht kuskil
linnas kas Võrus või Tartus; Holsting, Evald – praegune elukoht on teadmata.
Teised tapjad nagu Kaarheiding, Daniel jt. on ennem juba RJM organite poolt arreteeritud.
Holsting, Evald oli „omakaitse” mees ja on kulak praegu varjab ennast Nõukogude võimu eest.
Nõukogude Armee majori tapmise asjas kuulata tunnistajatena üle kod. Eina, Elsa ja Eina, Ann
kellede elukoht on Räpina v. Linte k/n Meelva küla ning Mihkelsoo, Kalju kelle elukoht on Räpina
vallas.
Kod. Z i u g o v, Artur – Elukoht Räpina v. Linte k/n-s Revolutsiooni kolhoosis. Tema on saksaokupatsiooni aegne aktiivne „omakaitse” tegelane. 1941. a. juunis või juulis varitses tolleaegset
Räpina valla Täitevkomitee esimeest sm. Piirilaht, Danieli terve öö relvaga ja võttis ka hiljem
tema arreteerimisest osa. Sm. Piirilaht vangistati, saadeti Võrru kus mõrvati „omakaitse” meeste
poolt.
Tunnistajatena kod. Ziugov, Arturi küsimuses kuulata üle kod. Mihkelsoo, Kalju – elukoht
Räpina vallas, on ÜLKNÜ liige.
Kod. N a g l a n d, Jaan – Elukoht Räpina vallas. Tema oli kuuldavasti saksa okupatsiooniajal
25
ÜLKNÜ – Üleliiduline Leninlik Kommunistlik Noorsooühing.
Dokumendis Kiudrof – peab olema Kiudorf.
27 Politruk (polititšeski rukovoditel) – Punaarmee poliitohvitser.
28 MTK – mittetäielik keskkool.
26
94 Tuna 4/2012
Tiit Noormets / Agendid, nuhid, pealekaebajad
vangivalvur Valga linnas ja käis põletamas Pihkva linna. Temaga oli koos kod. Hargats, Johannes
– kelle elukoht on Räpina vallas Naha külas.
Kod. P u u, Jakob – Elukoht Räpina vallas Leevaku k/n-s. 1919. a. 18. märtsil tapeti valgekaartlaste poolt Räpina Aiandustehnikumi parki 8 nõukogude inimest, kelledest üks oli Mihkelson,
Daniel keda arreteeris Puu, Jakob ja kes oli ütelnud: „see kommunist tuleb kohe maha lasta, seda
küll üle öö elama jätta ei tohi!” 1941. a. mõrvas Leevaku metsast Nõukogude aktivisti sm. Heina,
Richardi kes oli nõukogude võimu usaldusmees. Peale selle oli Puu, Jakob 1941. a. Leevaku „omakaitse” grupi organiseerijaid ja juhte. 1944. a. hakkas kod. Puu, Jakob ennast Nõukogude võimu eest
varjama ja saadi 1947. a. talvel kätte ja sai vastuhakkamise eest peksa millepärast pandi haiglasse
ravile kust aga põgenes ära viies kaasa haigla riided ja pesu. 1947. a. lõpul tuli aga välja ja elab
praegu vabalt.29 Tunnistajatena kod. Puu, Jakobi küsimuses palun kuulata üle kod. Mihkelsoo,
Alide elukoht Räpina vallas.
Kod. H e e r i n g, Mart – Elukoht kuuldavasti Võrumaal kuskil Antsla vallas, peab töötama
kuskil aiandusagronoomina. Aktiivne „omakaitse” liige. Võttis osa Räpina vallas Peipsi järve ääres
Nõukogude parasüdisti30 tapmisest Naha küla all kust kalurite rannamajast said parasüdisti kätte.
Heering, Marti saksa okupatsiooniaegset tegevust teab kod. Arbusin, Voldemar kes praegu on
mõistetud aga vanglasse 2 aastaks õunte varguse pärast.
Kod. P a a b u s k, Erich – Elukoht Räpina vallas Maalinna kolhoosis. Aktiivne „omakaitse”
tegelane alates 1941. a. Võttis isiklikult 1941. a. osa tolleaegse Räpina valla Täitevkomitee esimehe
sm. Piirilaht, Danieli arreteerimisest. Piirilahti arreteerimas olid veel Nelk, Karla ja Vaikmanson,
Samuel – mõlemad elavad Räpina vallas.
Kod. P e e d o, Heino – Töötab Vaadimäe vahtkonnas metsavahina. Oli saksa okupatsiooni ajal
aktiivne „omakaitse” tegelane. 1942. a. suvel võttis Räpina vallas Naha külas Varikeste metsast kinni
Nõukogude parasüdisti supikeetmise pealt ja andis üle sakslastele kes parasüdisti hiljem tapsid.
Tunnistajana kod. Peedo, Heino küsimuses palun kuulata üle kod. Härmaste, Edgar.
Kod. Teoste – töötab Räpina Aiandustehnikumi õpetajana; Tolsting, Ernst – töötab Räpina v.
Linte k/n kolhoos Leegis; Kliiman, Artur ja Kliiman, Fridrich kellede elukohad on Räpina vallas
Linte k/n-s, Leegi kolhoosis käisid koos 1942. a. ja 1943. a. teisel pool Peipsi järve Vene NFSV
territooriumil kolhooside vara riisumas tõid ära hobuseid, niidumasinaid, hoburehasid ja isegi 1
traktori (ratastraktor puugaasi generaatoriga) millise vara müüsid Räpina valla elanikele. Teoste,
Tolsting ja Kliiman, Artur ja Kliiman, Fridrich olid kõik „omakaitse” liikmed.
Tunnistajatena palun kolhooside vara riisumise asjus kuulata üle kod. Härmaste, Edgar ja Mihkelsoo, Kalju – elukohad Räpina vallas.
Palun alustada otsekohest juurdlust ülaltoodud faktide põhjal eelpoolmärgitud Nõukogude
võimule vaenulikke elementide suhtes kes kõik elavad või on päritud Räpina vallast.
26. aprillil 1950 Võrus
Trükitud 4 eks.
H. V.
(allkiri) H. Vall
ERAF, f. 18, n. 9, s. 26, l. 21–24.
29
S. t. ta legaliseeriti.
30 Parašütist, langevarjur – üldiselt kasutatud kaasaegne nimetus Nõukogude luurajate-diversantide kohta, kes
toimetati Saksa tagalasse õhu teel.
Tuna 4/2012 95
D O K U M E N T
J A
K O M M E N T A A R
3. EK(b)P Võrumaa komitee sekretäri M. Šturmi ettekandeid julgeolekule 1950
19. mai 1950
RJM Võrumaa osakonna ülemale sm. Rubtsovile
Kooraste valla täitevkomitee esimees sm. Vagase teatas, et Kooraste valla üksiktalupidaja H a r
k, Rudolf tegi ägedat nõukogudevastast propagandat kolhoosnike üldkoosolekul, mõnitas kolhoosnikke, kutsus neid enda juurde tööle, lubas maksta puuda31 vilja päevas, muidu jääte nälga.
Riigilaenu Hark ei tellinud, laulis nõukogudevastaseid laule.
Palume kontrollida ja võtta Hark kriminaalvastutusele.
EK(b)P Võrumaa komitee sekretär / M. Šturm/ Šturm
21. juunil 1950
RJM Võrumaa Osakonna ülemale sm. Rubtsov’ile
EK(b)P Võrumaa Komiteele Rõuge valla partei algorganisatsiooni sekretärilt sm. Movitsalt saadud informatsiooni järgi Rõuge valla kolhoos „Majakas” endine esimees Aksel Albrecht varjab
represseerimisele kuulunud kulak Koppelit. Koppel varjab ennast veel oma õe Juul Ruudi pool
Rõuge külanõukogus.
Rõuge MTJ32 abimajandi ruumes elab kodanik Avara Anna, kelle pojad Juhan Avara ja Enn
Avara töötasid Kriminaal osakonnas Võrus saksa okupatsiooni ajal koos mõrvar Ennokiga, ning
1944. a. mai kuul põgenesid Soome, kus elavad praegu ning omavad kirjavahetuse.
4. juunil toimunud Rõuge laulupeol avastati purujoobnud Vastse-Nursi algkooli õpilase Lätte,
Herta kaudu 7 õpilast, kes omasid laskerelvad ning see õpilane oli oma õpetajale vastanud, et meid
on veel teine armee Sännas.
Viitina külanõukogus kod. Kuus Eduardi kohta on kuulda, et sakslaste sissetungi ajal tõstis
lipu ning teatas partisanide asukohti jne. Ja praegu omavat vintpüssi ja tema poole käivat kokku
bandiidid.
Rõuge vallas ei ole juba ligi 3 aastat miilitsa rajooni volinikku, mille tagajärjel on vallas levinenud
puskari pruulimine ja edasimüümine. Bandiidi Toomsalu vanemad elavad alevikus ning müüvad
kogu aeg edasi puskarit, aga keegi ei julge seda perekonda puudutada, et poeg on metsas, siis ta
veel „näitab”, selle eeskujul muidugi tegutsevad ka teised.
EK(b)P Võrumaa komitee sekretär / M. Šturm/ Šturm
ERAF, f. 18, n. 9, s. 26, l. 40 (vene keelest tõlkinud Tiit Noormets), l. 60.
31
32
Puud = 16,4 kilogrammi.
MTJ – masina-traktorijaam.
96 Tuna 4/2012
Tiit Noormets / Agendid, nuhid, pealekaebajad
4. „Kolhoosnike avaldus” fašistide kohta 1950
Ärakiri.
Laheda vald
Fr. Engelsi nim. Kolhoos.
A v a l d u s.
Fr. Engelsi kolhoosi juhatuse kohta. Järjest halveneb olukord kolhoosis ja peamiselt süüdi on seal
kolhoosi juhatus, kuna meie kolhoosi juhatuses töötavad praegu fašistid nagu Kägo Erich on juhatuse liige ja esimehe abi. Kuid saksa okupatsiooniajal töötas samuti omakaitse juhi abina ja lõpuks
läks vabatahtlikult sõdima vastu punaarmeele.
Kuid sellepeale vaatamata töötab samuti kolhoosis juhtival kohal. Seega surudes maha töölisklassi.
Samuti on Mõttus Jaan juhatuse liige ja kassapidaja, kes oli samuti suur kommunismi vastane
töötades saksa vägede sissetuleku ajal mõrvarina, võttes kinni kommunistliku noore Leegeni nimelise poisi ja tappes teda koos Parksepa Valteriga, laipa matsid sinna samasse metsa. Ja nüüd kui
kommunismil tuli võimalus uuesti siin oma kord maksma panna, siis on Mõttus samuti teistega
ühes kolhoosi juhatuses.
Sama lugu on kolhoosi esimehe Vasseriga, kes töötas saksa ajal omakaitses ja viibis vabatahtlikult saksa sõjaväes. Et mitte fašistidel lasta võimule pääseda palume kõrvaldada need isikud
juhtivalt kohalt.
Alla kirjutanud Fr. Engelsi nimelise kolhoosi töötav rahvas võttes otsuse vastu ühel häälel.
Ärakiri õige: Šturm33
ERAF, f. 18, n. 9, s. 26, l. 35.
5. Komsomolifunktsionäär Arnold Essoltsi ettekanne metsavendade kohta 1950
Ettekanne ELKNÜ Võrumaa Komitee sekretärile seltsimees Pärtelpoeg’ile
6. juunil 1950. a. õhtul pidades nõu julgeoleku töötaja sm. Kreemiga leidsime et on vajalik passida
Haug, Leo liikumist (Haug, Leo on bandiit). Väljusime õhtul Urvaste Tkomiteest34 suundusime
minu korterisse, mis on Haugi kodust umbes 300 m.
Minu korteris viibisid Antsla jsk.35 loomaarst Õunap ja „Tõus” kolhoosi esimees Venkov, Paavel,
kes jõid puskarit. Sealt suundusime magama mineku eesmärgil36 Haugi maja juurde ja asendusime
umbes 10–15 m majast eemale.
Passimise ajal tuli kolhoosi esimees Venkov, Paavel Haugi maja juurde ja liginedes hoonele
andis signaali kolme vilega. Siis läks akna juurde ja rääkis seesolijatega, mida meie ei kuulnud,
33
M. Šturm – EK(b)P Võrumaa komitee sekretär.
S. t. täitevkomitee hoonest.
35 Jsk. – jaoskond.
36 Õigemini ettekäändel.
34
Tuna 4/2012 97
D O K U M E N T
J A
K O M M E N T A A R
pärast jutuajamist tuli toast välja Haug, Leo õemees Reeks, August ja andis Venkovile paki suitse
mida ta viis loomaarstile.
Pärast Venkovi lahkumist umbes 15 minutit hakkasid koerad haukuma ainult momendiks siis
tuli puhmast välja inimene, kes sisenes majja tagaukse kaudu, mida meie ei saanud valvata. Inimene
oli toas umbes üks tund, kus rääkis kodustega. Rääkimise ajal tundsin ära häälest siseneja Haug,
Leo. Pärast tunniajalist seesolekut väljus samast uksest Haug, Leo ja suundus tuldud teed tagasi.
Perioodil, mil Haug, Leo oli toas möödus meist uuesti (meid märkamata) kolhoosi esimees
Venkov Paavel signaliseerides samalt. Jõudes meist mööda 50 m kaugusele kust hiljem tuli välja
teine bandiit (tundmatu) ja kuuldus jutu ajamise häält.
Meie järeldustel oli Venkovil bandiitidega kokkuräägitud signaal. Venkov Paaveli abikaasa ja
Haugi ema on õed.
Haug, Leonhard möödus minust 15–20 m kaugelt ja Kreemist 10–15 m kauguselt. Jõudes 50 m
kaugusele väljus puhmast teine bandiit, kes varjas end kraavis.
Bandiit Haugi ja teist bandiiti oli võimatu tulistada.
1. Kreem Oskar teda isiklikult ei tundnud, vahemaa meil Kreemiga oli 5 m mistõttu ei saanud
läbirääkimist pidada ja liginemisega oleks reetnud iseendid.
2. Kuna olime mõlemad taskurelvadega ja mul oli ümberpuuritud „nagaan” mille peale ei võinud
olla kindel uduse ööga 15–20 m kaugusele tabamises.
3. Mittetabamisel oleksime reetnud, et oleme avastanud tema koduskäimise ja et neid oli veel
metsas teadmata missuguse relvastusega oleks andnud asjata ka elu.
Bandiit Haug oli riietatud pruuni palitusse ja mootorratturi mütsi. Relvastust näha ei olnud.
Teise bandiidi relvastust pimedas eraldada ei saanud.
Juhtum toimus 7. juunil kell 1–3 hommikul. Et mingisugust väljatuleku võimalust ei olnud
telefoni juurde, siis sõitsime kell 6.00 Tkomiteesse, kus ööbis julgeoleku leitnant sm. Panikov ja
kandsime juhtumist ette ja paremate relvade saamiseks. Sm. Panikov ei võtnud olukorra kohta
mingeid abinõusid. Vastupidi Panikov keelas ära ettekandmise kõrgematele organitele ja töö edasise arendamise. Eesmärgil, et kui ettekanname hakatakse andma ülesandeid mille täitmine võib
vahetevahel luhtuda.
Juhtumi sündmuse kohta pidasime nõu Urvaste v. partorgiga sm. Hein’iga ja otsustasime teha
ettekanne Kanepi julgeoleku osakonnale, mille kohta tegin vastava ettekande Võrumaa Julgeoleku
Osakonna ülemale 7.06.1950.
9. juunil 1950
ELKNÜ Urvaste vallakomitee sekretär Essolts
ERAF, f. 65, n. 7, s. 15, l. 1–3.
Tiit Noormets
(1959)
Lõpetanud Tartu ülikooli (1982) ja Moskva Ajaloo-Arhiivinduse Instituudi (1985). Olnud 1983–1993
Filmi-, Foto- ja Fonodokumentide Riiklikus Keskarhiivis (FFFRKA) erinevatel ametikohtadel, sh. kasutusosakonna juhataja. 1993–1995 töötas EV Kaitseministeeriumis, alates 1996 Riigiarhiivis. Hetkel
Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimise büroo peaspetsialist. Uurimisvaldkonnad: sõjaajalugu, sh.
relvastatud vastupanuliikumised; 20. sajandi Eesti ajalugu. Üle 50 teadus- ja aimeartikli ja kommenteeritud dokumendipublikatsiooni.
98 Tuna 4/2012
D O K U M E N T
J A
K O M M E N T A A R
Siga ja kommunist
Valdur Ohmann
Eestimaa Kommunistlise Partei Keskomiteele
Raudteejuhataja Mihkel Liiw telegrafi õpilaste juuresolekul sõimas mind seaks. Et parteis
sead olla ei või, siis ütlen ennast, kuni asja selgituseni, parteist lahti.
VI 1919
Panen liikmekaardi nr. 51 ligi.
ERAF. 6495. 1. 26, l. 3
E
estimaa Kommunistliku Partei algpäevist pärineb dokument, kus erakonna sisepinge lööb
niivõrd lõkkele, et ollakse sõimusõna nimel valmis panema lauale oma parteipiletit. Kahjuks pole teada, kes tegi tolle avalduse, mille ülim eesmärk oli ju kompartei puhtuse hoidmine.
Pole ka teada, kuidas kulges asjade käik edasi. Üks on aga selge – „kommunistlise partei”
liikmete seas ei tohtinud olla sigu. Muidu poleks säärast avaldust meie päevini säilinud.
ERAF. f. 6495, n. 1, s. 23, l. 17.
Valdur Ohmann
(1958)
Lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo erialal 1984. Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimise büroo peaspetsialist. Uurimissuunad: Eesti NSV siseministeerium ja EKP stalinismi perioodil.
Tuna 4/2012 99
D O K U M E N T
J A
K O M M E N T A A R
„Enne diskussiooni võta 100 g
(40°–80°)!”
Gustav Naani kolm kirja Abe Liebmanile
Helen Lausma-Saar
E
KP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituudi fond Eesti Riigiarhiivi Filiaalis
sisaldab muu huvitava seas ka kolm Gustav
Naani 1 kirja Abe Liebmanile. 2 Need pärinevad 1948.aastast, mil käis töö Eesti NSV
periodiseerimiskontseptsiooni lõppvariandi
vormistamise kallal. Kirjad pakuvad huvitavat lisateavet selle kohta, kuidas kujunes
uus, marksistlik-leninlik-stalinlik Eesti ajaloo kontseptsioon. Ent mitte ainult: nimelt
annavad kirjad võimaluse heita pilk eelkõige
Gustav Naani mõttemaailma ning ridade
vahelt saab aimu ka Abe Liebmani rollist
ajalooteaduse ümbermõtestamisel. Naani
ja Liebmani sidus semusuhe, mis oli saanud
alguse kas Nõukogude tagalas või vahetult
pärast Eesti taasokupeerimist. Kirju lugedes
jääb mulje, et Moskvas töötanud Naani jaoks
on periodiseerimisega tegelemine lihtsalt üks
mitte eriti oluline lisakohustus muude tegevuste kõrval. Kõigis kolmes kirjas leiab viiteid
sellele, et Eestisse tulemiseks napib tal aega.
See tekitab kahtluse, et ehk ei soovinudki
Naan ise periodiseerimisarutlustel osaleda.
Küll aga ergutab ta Liebmani nende ühiseid
seisukohti kaitsma. Tundub nii, et enne esimest Nõukogude okupatsiooni Tartu Ülikoolis õppinud Liebman on võtnud ülesannet viia
Eesti ajalookäsitlus uutele rööbastele tõsiselt
ja sellega on kaasnenud ilmselt ka siseheitlused. Ega´s asjatult soovita Naan Liebmanil
enne arutlust julgustuseks sada grammi teha.
Ise on ta seevastu omandanud nõukoguliku
argumentatsioonitehnika põhitõed ning teab,
kuidas osavalt välja tulla ka olukordadest, kus
erialaseid teadmisi napib. Naan jagab sõbrale
soovitusi, et alati on võimalik toetuda klassikutele: „Siin tantsi kogu aeg Marxi sõnadest.”
Ja Naan teab, et sellisel kombel talitades pole
eksimist karta: „....наше дело правое, победа
будem за нами.” Tunnustavaid sõnu jagub
Naanil ka Artur Vassarale3, keda ta pidevalt
1 Gustav Naan (17.05.19191–02.01.1994). Sündis Kaug-Idas, Vaikse ookeani ääres Vladivostokis. Õppis Leningradi
ülikoolis füüsikat, kuid kõrgkool jäi sõja tõttu lõpetamata. Pärast sõda lõpetas NLKP juures asuva Kõrgema
Parteikooli ja Ühiskonnateaduste Akadeemia ning kaitses dissertatsiooni filosoofias. Avaldas 1946. aastal
ideoloogilise suunitlusega artikleid ajaloost. Need seisukohavõtud sillutasid talle tee tõusul üheks nõukoguliku
ajalooteaduse juhtfiguuriks pärastsõjajärgses Eestis. Aastatel 1950–1951 oli ta ENSV Teaduste Akadeemia
Ajaloo Instituudi direktor, 1951–1964 ENSV TA asepresident. 1952. aastal ilmus „Eesti NSV ajalugu”, mille
peatoimetaja ta oli. Üldkäsitluses on viidud Eesti ajaloo periodiseerimine kooskõlla Venemaa ajalooga.
2 Abe Liebman (24.05.1914–01.11.1990) 1939. aastal lõpetas TÜ filosoofiateaduskonna ja kaitses magistritöö juudikogukonna tekkimisest ja arengust Eestis. Teise Nõukogude okupatsiooni kehtestamise järel lülitati meeskonda,
kelle sihtülesandeks sai Eesti ajaloo periodiseeringu viimine kooskõlla Venemaa ajalooga. 1951. aastal heideti ta
välja kommunistlikust parteist ning vabastati töölt Partei Ajaloo Instituudis ja vabariiklikus parteikoolis. Vallandamise põhjuseks oli pigem juudi päritolu kui süüdistus kodanlikus natsionalismis. Oli sunnitud aastatel 1951–1956
töötama Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadis dispetšerina.
3 Artur Vassar (18.06.1911–17.07.1977). Arheoloog ja ajaloolane. Lõpetas 1939. aastal TÜ. 1944. aastal kaitses
arheoloogia alal doktoriväitekirja, mida Nõukogude ajal ümber ei atesteeritud. Ajalookandidaat aastast 1946.
1944–1951 TRÜ õppejõud. Kujunes 1950. aastate alguses põhiliseks eesti-vene sõpruse sissekirjutajaks Eesti
ajalookäsitlusse. Teisalt mängis olulist rolli Eesti ajaloo uue periodiseeringu koostamisel, mistõttu võib teda
pidada üheks tähtsamaks uue marksistlik-leninlik-stalinliku ajalookonseptsiooni juurutajaks.
100 Tuna 4/2012
Helen Lausma-Saar / „Enne diskussiooni võta 100 g (40°–80°)!“
Vasaraks4 nimetab. Gustav Naani keelekasutus on Venemaa eestlase kohta üllatavalt
ladus, kuigi koomiline on lugeda „sull” ja
„mull” „sul” ja „mul” asemel. Jahmatav
on Naani pöördumine Liebmani poole 16.
juuli kirjas, mis algab How do You do. Et
Liebman inglise keelt valdas, selles pole
põhjust kahelda. Et aga Naan teeb ainukeses
ingliskeelses lauses kohe kummalise stiilivea
4
– see näitab, et selle keele tundmisega oli tal
raskusi. Huvitav on kirjade juures ka see, et
rahaasjade üle arutamine (kuidas komandeeringute pealt võimalikult palju kasu lõigata)
on neile meestele oluline teema. Kapitalismis
üles kasvanud Liebman oli rahaasjus Naanist
nutikam ja viimane sai ühe komandeeringuga
kõvasti vastu pükse ehk „põles läbi”, nagu ta
ise kirjutab.
Juhan Vasar (17.03.1905–26.09.1972). Ajaloolane, filosoofiadoktor 1931. aastast. Teaduslik stipendiaat
1927–1930 Rootsis, Soomes, Lätis. Töötas alates 1951. aastast USA-s Rutgersi Ülikoolis. Avaldanud töid
Eesti ajaloo alalt.
Tuna 4/2012 101
D O K U M E N T
J A
K O M M E N T A A R
17. III 1948
Tervist, Abe!
Sain praegu kätte „avio”.5 Tulla ei saa: eksam lükati edasi 25-le, praegu on kibe tööaeg. Ka 25. III
ei too veel hingetõmmet: 31. III vaja esitada käsikiri eesti filosoofiast, 15. III – seminari referaat.
Püüa kaitsta üksi. Üldfoon on meil õige, sissejuhatus hea, detailides võime eksida. See, mis
Sulle peavalu teeb (esimesed osad) pole nii kardetav kui näib olevat. Õieti karta võib siin feodalismi
ajastuga seoses olevaid küsimusi. Siin tantsi kogu aeg Marxi sõnadest (tsiteeritud J. Stalinil „ Dial.
ja ajal. materialismist”, viimane lk.), mis meil toodud artiklis (lk. 14).
Hea oleks kui arutamine saaks stenografeeritud (katsu kellegi tähelepanu sellele juhtida!);
arutamine kestab kindlasti rohkem kui üks päev; siis saaks stenogrammi mulle saata. Ma saaksin
anda 200-sõnalise telegrammi kui vaja (või helistada sealt).
Ühe sõnaga: наше дело правое, победа будem за нами.6
Millal Sa mulle Kruusi saadad? 25. III läheb vaja.
Kas kirjutasin Sulle, et hotelli suhtes Sull oli õigus? 45 rbl. Asemele maksti vaid 18 rbl. 20 kop.
On niisugune § (konks), et komandeerida kõik väljaminekud kokku ei või ületada 70% päevarahast
(судочные ). 26 × 0,70 = 18,20. Sõiduraha maksti 137 rbl. Ühe otsa eest. „Põlesin läbi” komandeeringuga.
Artikli avaldamine „Bolševikus” lükati jälle edasi, aprillile: märtsikuu nr – id on kinni.
„Manifesti”7 juubeli jms, asjadega. Erilist vaimustust see ei tekitata. Pea asi, oleks keegi kritiseerinud, kõik aina kiidavad, kuid... kaugemale sellest ei lähe.
Tervitusi perekond Liebman`ile perekond Naanilt.
GN
P.S. Enne diskussiooni võta 100 gr (40° -80°).
16.VII 1948
How do You do,
Sain kätte periodiseerimise „ühendatud” variandi, tegin parandused ja saatsin täna avioga toimetusele.
Ühendamine oli tehtud päris hästi, veidi ainult liiga rahu säilitamise vaimus. Parandusi tegin
võrdlemisi vähe, kuid arvan, et nad teevad artikli vastuvõetavaks. Aluseks on Vasara konstruktsioon,
kuid kõik oluline, mis meil oli, on ka selles variandis. Väiksemad perioodid – nagu Vasaral – on
vististi siiski õigemad – annavad paremini edasi vastavate ajajärkude omapära. Argumentatsioon
on ka nüüd päris soliidne, Vasar on vahepeal nähtavasti veel tööd teinud. See näitab muidugi veel
kord kollektiivse töö paremusi.
Arvan, et autorite seas tuleks Vasarat märkida esimesena. Eks ole? Kirjutasin selles vaimus ka
toimetusele.
Mull algas eile puhkus, kuid plaanid läksid veidi sassi, sest Ženjal on veel лётная практика8
– 7. VIII-ni. Võib olla, et tulen vahepeal lühikeseks ajaks Eestisse.
Tervita Jutat ja tuttavaid.
GN
5
Lennupost.
Oleme õigel teel ja võit on garanteeritud.
7 Mõeldud on Karl Marxi ja Friedrich Engelsi „Kommunistliku partei manifesti” ilmumise 100. aastapäeva.
8 Suvine praktika.
6
102 Tuna 4/2012
Helen Lausma-Saar / „Enne diskussiooni võta 100 g (40°–80°)!“
19. juulil 1948
Tere, AB!
Periodiseerimisega on nähtavasti jälle mõni äpardus?
Sellele mõttele tulin Sinu artikli („R. H.”, 15. VIII)9 lugemisel. Olid seal õige ulatuslikult (vist
mingi üle 30 rea) tsiteerinud avaldamata „Periodiseerimise probleeme” (käsikiri, lk. 29, ajalehe
artikkel 3. ja 4. kolonn).
„Metsikust terrorist... kodanluse vastu”. Edasi: „1932. a. hinnati (pro arvati) jne... kuni ... hädaohu eest”. Siis „Fašistliku diktatuuri perioodil... kuni .. sõja ettevalmistamisel”. Kokku 34 rida!!!
ВПШ10 lõpetajate Eestisse sõit lükati edasi umb. nädala võrra. Oma sõidu kohta ei tea ka
9
Ajaleht Rahva Hääl.
Kõrgem Patrteikool.
10
Tuna 4/2012 103
D O K U M E N T
J A
K O M M E N T A A R
sellepärast midagi kindlamat ütelda. Võib olla tulen, võib olla ei, sõltub olukorrast. Praegu veidi
tööd siin.
Tervita Jutat. Ela hästi.
GN
P.S. Mõni päev tagasi saatsin Sulle, „avio” ga kirja ja toimetusele parandatud teksti. Kirja said kätte?
Kui aega on, vaata tekst läbi.
GN
Helen Lausma-Saar
(1988)
Lõpetanud 2012. aasta kevadel Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi cum laude, magistritöö teemaks oli
„Ajalooteadus Nõukogude Eestis 1944–1952”. 2012. aasta sügisest samas doktorant.
104 Tuna 4/2012
F O T O N U R K
Aasta 1940 fotograaf Oskar
Viikholmi kaamera läbi
Lillemüüjad Tallinnas Viru tänaval märtsis 1940. EFA 0-194524
F
otonurga teemale andis tõuke artikkel valimistest juulis 1940. Valimistest 1940-ndatel
aastatel on juba koostatud fotonurk Tunas 2010, nr. 2, kuid aasta ise on ka muidu huvipakkuv ja seetõttu on valitud fotod mitte ainult juunist-juulist, vaid Oskar Viikholmi
(1903–?) fotokollektsioonist ka muude sündmuste ja olustiku kohta 1940. aastal. Oskar
Viikholm oli aastatel 1930–1940 Päevalehe lisalehe Nädal Pildis fotograaf. Teadaolevalt teenis ta sõja ajal Eesti Leegionis, kuid tema edasine saatus ja surmaaasta on meile teadmata.
Hea oleks, kui keegi saaks tema kohta meile lähemat teavet anda. Paar aastat tagasi, kui
tutvustasime Karl Hintzeri fotokogu, saime küll väärtuslikku tagasisidet. Eesti Filmiarhiivis
on tallel üle 4000 Oskar Viikholmi foto, rohkem on tuntud tema fotod sakslaste ümberasumisest ja muidugi klassikaks kujunenud foto Ždanovist Vene saatkonna rõdul koos nn.
juunikommunistidega 1940. a. juulis.
Nimetatud fotokogus on veel palju sporditeemalisi fotosid nii Ernst Idla võimlejatest,
jalgpallist, Eesti Mängudest, kergejõustikust ja üllataval kombel suisa Eesti Draamateatris
peetud Läti-Eesti maadlusmatšidest!
Kõikide piltide autoriks on Oskar Viikholm, seetõttu ei ole iga üksiku pildi autorit selle
juures uuesti nimetatud.
Ivi Tomingas
Tuna 4/2012 105
E E S T I
F I L M I A R H I I V I
F O T O N U R K
Oksjonile pandud esemed E. Lenderi
Eraprogümnaasiumi lastepeol vaestest
peredest pärit õpilaste toetuseks.
(Foto sai valitud selleks, et näidata
tolleaegseid mänguasju.) Lastepidu
toimus 10. märtsil 1940 Tallinnas.
EFA 0-194567
Vanakraamiturg Tallinnas 1940. a. Vanakraamiturg oli ilmselt rahvarohke ja oluline koht – seal pidasid ka
valimiseelseid kihutuskõnesid Johannes Lauristin, Karl Säre jt. EFA 0-194693
106 Tuna 4/2012
Veel 2. mail 1940 toimus sõjaväe ja
Kaitseliidu paraad Vabadusristi vendade
auks Vabaduse väljakul Tallinnas.
EFA 0-194795
Üleriigilised keskkooli viimaste klasside ja gümnaasiumide meesõpilaste sõjalised õppused toimusid 29. maist
kuni 8. juunini 1940. Fotol Tallinna ja Nõmme poisid lennuväljal. EFA 0-194995
Tuna 4/2012 107
E E S T I
F I L M I A R H I I V I
F O T O N U R K
Eesti Ajakirjanike Liit annetab lipu sõjaväe lennukoolile. Piiskop Johan Kõpp peab Lasnamäel lipu õnnistamise
talitust 1. juunil 1940. EFA 0-194940
Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Tallinna osakonna korraldatud nooruse külvipäeval Kadrioru
kontserdiväljakul 6. juunil 1940 esineb kõnega peaminister Jüri Uluots. EFA 0-194969
108 Tuna 4/2012
Eesti suurmeister Paul Keres ja Leedu meister Vladas Mikėnas mängivad Eesti-Läti malemaavõistlustel aprillis
1940 Tallinnas. EFA 0-194722
Erich Kadakas kannab ette
tööliste nõudmised Kadrioru
lossi juures 21. juunil 1940.
EFA 0-54565
Tuna 4/2012 109
E E S T I
F I L M I A R H I I V I
F O T O N U R K
Toompea lossi rõdul seisavad uue valitsuse liikmed (vasakult) välisminister Nigol Andresen, sõjavägede juhataja
kindral Gustav Jonson (pisut tagapool), peaministri asetäitja Hans Kruus ja peaminister Johannes Vares, kes
tervitavad tööliste rongkäiku 6. juulil 1940. EFA 0-54586
Valimisplakatid Viru tänavas Riigivolikogu
valimiste päeval 14.–15. juulil 1940.
EFA 0-54579
110 Tuna 4/2012
Punaarmee ja Eesti sõjaväe ühendatud orkester miitingul Vabaduse väljakul 17. juulil 1940. EFA 0-54576
Riigivolikogu istungjärk 21. juulil 1940.
Avasõnad vanimalt saadikult Anton
Jansonilt. EFA 0-153274
Tuna 4/2012 111
E E S T I
F I L M I A R H I I V I
F O T O N U R K
Riigivolikogu otsuste heakskiitmiseks
korraldatud suurmiiting Võidu väljakul.
EFA 0-195095
Lennumiiting ja demonstratsioonid
lauluväljakul NSVL üleliidulisel
lennupäeval. Keskel peaminister
Johannes Vares abikaasaga.
18. augustil 1940.
EFA 0-195159
112 Tuna 4/2012
Praegune kuum teema Mustpeade
maja on pidanud igasuguseid aegu
nägema. Fotol kapp Mustpeade
paraadvarustusega septembris 1940.
EFA 0-195250
Uus väljapanek endises
Mustpeade majas, alates
14. septembrist Jaan Tombi
nimelises klubis septembris 1940.
EFA 0-195252
Tuna 4/2012 113
E E S T I
F I L M I A R H I I V I
F O T O N U R K
Töö kommivabrikus Kawe pärast
natsionaliseerimist. Oktoober 1940.
EFA 0-195308
ENSV Kergetööstuse
Rahvakomissariaadi korraldatud
näitus Kunstihoones oktoobris 1940.
EFA 0-195355
114 Tuna 4/2012
K U L T U U R I L O O L I S E S T
A R H I I V I S T
Neeruti kohaajalugu: lähteks
Vello Paatsi
T
änapäeval on kohanimi Neeruti üsna tuntud
ja tavaliselt seostatakse seda Virumaal Kadrina kihelkonnas asuva looduskauni paigaga.1 See
pole siiski ainus Neeruti. Ka Otepää kihelkonna
inimestel on oma Neeruti. Mõlema Neeruti
maastikku iseloomustab liigestatud pinnamood
ja järved. Neerutite eestikeelne nimigi on ühist
päritolu ja tuleneb arvatavalt saksa mõisnike
perekonnanimest Nieroth. 2 Kui eestikeelse
Neeruti puhul peab olema ettevaatlik, et oleks
selgus, millisest paigast on jutt, siis saksakeelsed
mõisanimed on erinevad. Kui Kadrina Neeruti
saksakeelne nimi on Buxhöwden, siis Otepää
oma hoopis Megel. Mõlemad mõisad on ka
üsna vanad. Kadrina Neerutist on teateid 15.
sajandi algusest ja Otepää Neerutist sama aastasaja teisest poolest. Kadrina Neeruti loodusele
kogub lisakuulsust sealne juugendstiilis mõisa
peahoone.
Ent keskendume nüüd Otepää Neerutile.
Siinne mõisa puithärrastemaja süttis köögikorstnast 28. juunil 1919 ja põles maani maha.3
Tänapäeval on raske leida isegi härrastemaja
asukohta,4 kunagist mõisa meenutavad vundamendikivid ja bussipeatus nimega Neeruti mõis.
Selle lähedal on Neeruti küla. Neeruti mõisast
või külast pole pärit suuri kuulsusi. Nimetada
võib küll siinkandis elanud maadleja Johannes
Kotka vanemaid, kauaaegset Otepää koolidirektorit Heino Mäge (1928–2011) ja mõisakärneri
pojana sündinud üht esimest eestlasest maateadlast August Mielerit (1873–1932).
Kanepi ja Otepää kihelkonnad olid ärkamisajal rahvuslik-kultuuriliselt ühed kõige
arenenumad paigad Eestis. Seda teati muidugi
juba tollal ja seda kinnitas veel kord ka M. Laari
uurimus.5
Neeruti vald kasvas üsna märkamatult ja
kiiresti üheks Otepää kihelkonna majanduslikult
ja kultuuriliselt arenenumaks paigaks. 1858.
aastal asus Neeruti külakoolis õpetajaametisse
Karl (Kaarel) Üts, kes oli kihelkonnakooli haridusega ning alustas külakoolis kirjutamise ja
rehkendamise õpetamist, õhutas valla inimesi
terasemaid poisse kihelkonnakooli saatma.
Kihelkonnakooli haridus andis mitmeid oskusi,
mida külakool veel ei suutnud pakkuda, nagu
kirjutamine, saksa keele oskus ja avaram silmaring. Mitmed peremehed saatsid oma pojad
kihelkonnakooli ja nendest saidki Neeruti kandi
juhtivad ärkamisaegsed tegelased, nagu vennad
Illakud ja Brückerid, Hans Nugin jt. Esimese
talu Neerutis ostis päriseks kiriku vöörmünder
Jaan Illak (1820–1894) 1864. aastal. Tema on
hilisemate Neeruti tegelaste Johann ja Jüri
Illaku isa (EKLA, f. 199, m 42, l. 110). Laialdasem talude päriseksostmine Neerutis tervikuna
toimus umbes 8–10 aastat hiljem.
1872. aastal valiti Otepää kihelkonna vaimulikuks Jakob Hurt, kelle mitmete eesmärkide
seas oli oluline vana aega uurida ja mitmesuguseid rahvamälestusi korjata. J. Hurt andis
oma kihelkonna koolmeistritele ja ärksamatele
tegelastele nõu panna kirja kooli või paiga
ajalugu. Sellest soovist ongi sündinud J. Illaku
„Neeruti aea raamat” ja H. Nugini „Neeruti
kooli ajalugu”. Mõlemad kohaajaloolised käsikirjad asuvad Eesti Kultuuriloolises Arhiivis,
Nugini koolilugu küll ärakirjana originaalist.
Olulisemad sündmused käsikirjades muidugi
1
Kadrina Neeruti on tuntud Kalevipoja künnivagudena. Paika tutvustati õige varakult ja mitut puhku ka ajakirjanduses. Vt. näiteks All Right [pseud.]. Neeruti mäed. – Kodu. Päevalehe, Aja ja Koidu hinnata eralisa.
1912, nr. 24, lk. 377–378.
2 Vt. näiteks H. Mägi. Neeruti küla meenutab kurja mõisnikku ja nime kujunemist. – Valgamaalane 2003,
nr. 66, 12.06.
3 Eesti Ajalooarhiiv (EAA), f. 5222, n. 1, s. 479, pagineerimata.
4 Vt. Neeruti mõisa kaarti aastast 1911 (EAA, f. 2469, n. 1, s. 676). Kaart on digiteeritud ja kättesaadav arhiiviallikate portaalis Saaga.
5 M. Laar. Äratajad. Rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2005,
lk. 175, 333, 381.
Tuna 4/2012 115
K U L T U U R I L O O L I S E S T
Jüri Illak, Neeruti vallavanem, seltside tegelane ja
Neeruti esimene näitejuht. EKLA, A-1:290
kattuvad. Ent erinevused on üksikasjades, mis
võimaldavad üsna hästi jälgida Neeruti 19. sajandi tegemisi. Need kirjapanekud muudab veelgi
väärtuslikumaks asjaolu, et Neeruti vanemad
vallakohtu ja vallavalitsuse dokumendid on
tõenäoliselt hävinud, igatahes sääraseid fonde
Eesti Ajalooarhiivis pole.
1873. aastal sai Neeruti külakoolmeistriks
Hans Nugin. Juba järgmisel aastal toimus Neeruti tähelepanuväärsemate sündmuste avalöök.
Neeruti inimesed asusid innukalt teatrit tegema
6
A R H I I V I S T
– tõenäoliselt olid need esimesed teatrietendused maal.6 Igatahes vääriks see lähemat uurimist. Järgneb üsna tormiline seltside, kooride
ja raamatukogu asutamine. J. Hurdale saatsid
rahvaluulet J. Illak7 , H. Nugin ja J. Brücker,
hiljem mõned teisedki.
Meeste tegutsemishimu nakatas ka Neeruti
perenaisi ja neide. Anna Üts koondas nad 1896.
aastal ühiskooskäimistele.8
1893. aastal toimus esimene suur valdade
liitmine. Ühinesid ka Neeruti ja Päidla vald,
kusjuures ühisvalla nimeks sai Päidla. Uut sünergiat, mida loodetakse tihti valdade ühendamisest
tänapäevalgi, ei sündinud. Ka ühe kihelkonna
eri vallad võisid suuresti erineda omad püüdlustelt, arusaamadelt, jõukuselt, mis ei loonud
eeldusi koosmeeleks ega -tööks. Kultuuriliselt
ja majanduslikult paremal järjel ning suhteliselt karskuslembelise ja tugeva paigavaimuga
Neeruti rahval tekkis peaaegu kõigis asjades
maha jäänud Päidla piirkonna rahvaga sagedasti
hõõrumisi ja võitlemisi.9 Sellest annab aimu nii
Illaku kui ka Nugini käsikiri.
J. Illaku „Neeruti aea raamat”10 algab peatükiga „Vana aeg”, mis sisaldab pudemeid Eesti
ajaloost, sellega liitub „Neeruti aea lugu” alates
umbes aastast 1782. Siit leiame rahvapärimusi
mõisate ja mõisnike kohta, andmeid Pühajärve
sõjast ja Neeruti kooli ajaloost. Sellest viimasest peatükist on osa avaldatud ajakirjas Eesti
Kirjandus,11 mille järje avaldab nüüd omakorda
Tuna. Illaku Neeruti ajalugu lõpeb 1907. aastal J.
Raudsepa valimisega vallavanemaks. H. Nugini
koolikroonikat on mitmed järgnevad õpetajad
täiendanud ja see lõpeb 1936/1937. õppeaasta
sissekandega. Illaku käsikiri toetub peamiselt
suulisele traditsioonile, ent ta on kasutanud
ka erinevaid käsikirju ning kirja pannud enda
nähtu ja kuuldu.
J. Illaku käsikiri on kirjutatud kirjakeeles ja
uues kirjaviisis, ent siit leiab ka Otepää kihelkonna murdejooni ja üksiksõnu vanas kirjaviisis.
Illaku kirjutamisoskus ja vilumus ületavad suu-
J. Illak märgib, et esimene näitejuht oli tema, ja unustab H. Nugini. Hans Nugin kinnitab, et just tema oli esimene näitejuht, tegelaste seas märgib ta ka J. Illakut. Nugin kirjutab, et kohalik koolivalitsus keelas tal „näite
põrandal” mängida ja siis sai juhiks Jüri Illak (EKLA, f. 169, m 69:1, l. 12p–13).
7 Vt. näiteks EKLA, f. 117, m 2:3/2.
8 EKLA, f. 169, m 69:1, l. 17p.
9 Vt. näiteks Päidlast. – Olevik 1903, nr. 3, 21.01. Veel Eesti Vabariigi algul polnud vallavalimistel Päidlas poliitilistel erakondadel mingit tähtsust, vastamisi seisid Neeruti ja Päidla mehed. Asi pidi olema vist õige hull,
sest Päidla mehed olid esitanud koguni soovi saada iseseisvaks vallaks. Vt. Hasch. Leppimatus ühendatud
valdades. – Postimees 1921, nr. 221, 25.09.
10 EKLA, f. 21, m 74.
11 Vt. [J. Illak]. Neeruti Kooli aea lugu. – Eesti Kirjandus 1910, nr. 4, lk. 131–135.
116 Tuna 4/2012
Vello Paatsi / Neeruti kohaajalugu: lähteks
resti tollase talumehe keskmist taset. Eestlaste
kirjutamisoskust hinnatakse tavaliselt 19. sajandi
lõpul üsna heaks. Põhiosal maainimestest oli
kirjutamisoskus siiski üsna tagasihoidlik. Vallavalitsuste dokumentides ja kirikukonventide
protokollides on osavõtjate allkirjade hulgast
kadunud küll kolm risti, ent allkirjad ise tunnistavad tihti viletsat kirjutamisoskust. Illaku
käsikirja sõnastust pole parandatud. Selguse ja
parema loetavuse huvides on lisatud komasid,
väga pikki lauseid poolitatud, täiendused on
nurksulgudes.
Illakule kuulub ka märkimist vääriv tähelepanek keele kohta. Ta teatab kirjas J. Hurdale
(22.10.1889), et keelega on viimase kümne aasta
jooksul toimunud suur muudatus ja et noorem
rahvas kõneleb peaaegu kirjakeelt sedasi, kuidas
Jakobsoni koolilugemik neid õpetanud, üksnes
vanad kõnelevad veel rohkem „võru poolist
murret”.12
Neeruti kandi kultuuriline aktiivsus hääbus
pikkamööda pärast seltsimaja valmimist Nõunis
ja Neeruti kooli sulgemist (1964). Tänapäeval
tegutseb Neerutis külaselts. Küll väärib tähelepanu kultuuritegevus naaberkülas Nõuni maakultuurimajas, mis on Päidla Laulu ja Mängu
Seltsi otsene järglane ja mille asutamist 110
aastat tagasi tähistati tänavu juulis. Viimase
viieteistkümne aasta jooksul on augusti algul
tuhanded inimesed Eestist ja kaugemaltki külastanud kunagise Neeruti mõisa Lutike küla Leigo
talu, nautimaks järvemuusikat ja tulemöllu.
Neeruti rahvas Jakob Hurda lahkumisel Otepäält 1880. Esimene rida (vasakult): Mari Kõrts, Hans Nugini
kasvandik; Leeni Üts, endise Neeruti koolmeistri tütar; Ann Brücker, peretütar; Juhan Illak, vallavanem; Samuel
Üts, vallakirjutaja; Eduard Rõigas, kantnik; Tõnis Karuse, orelitegija Nuustakult; tundmatu. Keskmine rida
(vasakult): Peeter Treial, taluperemees; Ferdinand Illak, taluperemehe poeg; Viiu Nugin, Neeruti koolmeistri
abikaasa; Anna Nugin, koolmeistri tütar; Jüri Vares, rätsep; Hans Nugin, Neeruti külakoolmeister; Aadu Schmidt,
mölder; Kaarel Klein, kantnik; Jaan Vares, mõisa tallimees. Ülemine rida (vasakult): Juhan Grossschmidt,
taluperemehe poeg; Peep Kuhlberg, taluperemehe vend; Kirschbaum, kantnik; Jaan Kuhlberg, taluperemees.
Foto R. Sachker. EKLA, D-80:2.
12
EKLA, f. 43, m 5:42, l. 1p.
Tuna 4/2012 117
K U L T U U R I L O O L I S E S T
Neeruti aea
raamat
1
Jüri Illak
J
uunikuul 1874. aastal mängiti Neerutis kooli
oreli hääks esimene näitemäng,2 sest sel aeal
es ole veel maal kuskil näitemängu kuulda, üksi
linnades. Esimene näitemäng oli Dr Herman[n]i3
“Oksjon”, siis Kantswei “Mihkel ja Liisa”4 ja mitmed teised, mis rahva poolt palju kiidust leidsivad
ja suure isuga vaadatud said, sest rahvast oli
alati murruna koos, siis oli ka sisse tulekid loota
nenda, et paari aasta eest koolile 3 registrega
1
A R H I I V I S T
orel[i] võis ära osta, mis 100 rubla maksis.
Esimene mängu selts oli: juhataja: Jüri Illak,5
teised Peeter Treiel,6 Jaan Kulberg,7 Viiu Nugin,8
Saamuel Üts,9 Mari Kõrts10 ja mitmed teised.
Aga et siin mängu juhatus üks kunst oli,
võib iga üks arvata, sest ükski mängijatest es
ole veel näitemängu oma silmaga näinud kuid
üksi juhataja.
Et nüid koolimaea joones oli ja kaunis hea
orel ka ostetud sai, es jää se[e] selts veel rahule sest, kus rahva sees elab üks valguse vaim,
seal kasvab ja õilmitsep tarkuse taim. Nüid
hak[k]as se[e]sama selts jälle näitemängude ja
kontserdide läbi raha korjama ja aastal 1883.
asutedi Neerutisse laenu raamatukogu kooli
maea juure11 kohe ligi 100 Rubla eest paremaid
Eesti keeli raamatuid sai ostetud, hea hulk kasulikke raamatuid tuli ka kinkimise teel kokku,
rohkem kinkijad ollid J. Grosschmidt12, J. Illak,
A. Rahi13 ja mitmed teised ja aasta hiljem osteti
J. Illaku ajaraamatu algkäsikiri asub Eesti Kultuuriloolises Arhiivis (edaspidi EKLA) (vt. f. 21, m 74,
l. 47–56).
2 Usutavasti on Neerutis tegemist esimese või vähemalt ühega esimestest eestikeelsetest teatrietendustest
maal. Teatritegemisest Neerutis on korduvalt hiljemgi ajalehtedes juttu (Olevik 1883, nr. 28, 25.07; 1885, nr.
5, 28.01; 1886, nr. 1, 2.01; 1897, nr. 30, 29.07; Uudised 1904, nr. 107, 14.12. Tartus tehti eestikeelse teatriga
algust 1870, Tallinnas 1871, Viljandis 1873, Narvas 1874, Pärnus 1875. Vt. K. Kask. Teatritegijad, alustajad.
Eesti teatrilugu –1917. Eesti Raamat, Tallinn, 1970, lk. 47–53. Teatritegemise algust maapiirkondades on siiani
tagasihoidlikult uuritud.
3 Tegemist on Karl August Hermanni (1851–1909) näidendiga: Oksjon! Lugu waese rahwa elust. Näitemäng ühes
järgus. Luulenud K. A. Hermann. H. Laakmann, Tartu, 1874. Tsensuuriluba pärineb 21. jaanuarist 1874.
4 Johann Kantsvey (1841–1884) oli pärit Põltsamaalt, lõpetas Valga (Cimze) kihelkonnakoolmeistrite seminari
ning töötas köstri ja kihelkonnakoolmeistrina Nõos. Tema kirjutatud on omal ajal väga populaarne näidend:
Mihkel ja Liisa ehk Waata, mis rikkuse ahnus wõib teha. Üks kurblik näitemäng neljas waatuses. Välja annud
J. Kantswey. H. Laakmann, Tartu, 1875.
5 Jüri Illak (1853–1937), Neeruti Illaku talu peremees, Otepää kiriku vöörmünder, valla- ja koolivanem. Ta
õppis Neeruti külakoolis ja Otepää kihelkonnakoolis ning osales Neeruti, Päidla ja Otepää seltside töös. Illak
oli Päidla Valla Tulekahju Kordadel Vastastikuse Abiandmise Seltsi asutaja ja esimees (1903–1921), Otepää
karskusseltsi „Edasi” asutajaid, Päidla Laulu ja Mängu Seltsi ja Otepää Põllumeeste Seltsi liige. Ta kogus ka
J. Hurdale rahvaluulet. Vt. Eesti avalikud tegelased. Eluloolisi andmeid. Toimetanud R. Kleis. Eesti Kirjanduse
Selts, Tartu, 1932, lk. 57; Jüri Illak 75-aastane. – Postimees 1928, nr. 269, 3.10.
6 Peeter Treiel (Treial) (1846–1912), pärines Otepää kirikuvallast, hiljem põllu- ja kohtumees, koolivanem ning
seltside tegelane Neerutis ja Päidlas.
7 Jaan Ku(h)lberg (Kulasalu)(1851–1941), pärines Kambja kihelkonnast Veskimõisast, hiljem Märdi (Vasila) talu
peremees Neerutis. Päidla Valla Tulekahju Kordadel Vastastikuse Abiandmise Seltsi asutaja ja kassapidaja,
koolivanem.
8 Viiu (Viio) Nugin (1847–1923), Neeruti külakoolmeistri Hans Nugini abikaasa. Vt. allmärkus 55.
9 Samuel (Saamuel) Üts (1852–1912), vallakirjutaja ja seltside tegelane Neerutis ja Päidlas. Ta asus elu lõpul
elama Põltsamaale, kus ka suri.
10 Mari Kõrts (Grossberg) (1857–1924), taluperenaine, pärines Vana-Pranglist, abiellus Neeruti taluperemehe
Johann Grossbergiga.
11 Vt. ka Otepääst kirjutatakse … – Olevik 1884, nr. 6, 6.02.
12 Arvatavasti Johann Grossschmidt (1854–1910), pärines Neeruti Rootsult, vallavanema ja kirikuvöörmündri
Karl Grossschmidt poeg. Vt. allmärkus 26.
13 Aleksander Rahi (1861–1917), sündis Udernas, noorpõlve veetis Arulas, töötas Neeruti külakoolis H. Nugini
abikoolmeistrina (1881–1883), siis külakoolmeistrina Rõngu kihelkonnas Hellenurmes ja seejärel Päidla
vallavanemana.
118 Tuna 4/2012
Jüri Illak / Neeruti aea raamat
Neeruti laulukoori liikmed V üldlaulupeost osavõtjad 1894. aastal. Esimene rida (vasakult): Jenny Nugin,
koolmeister Hans Nugini tütar (alt); Anna Nugin eelmise õde (alt); Gustav Brücker, Neeruti taluperemees, hiljem
Päidla Laulu- ja Mänguseltsi koorijuht; Anna Üts, Jaan Ütsi abikaasa (sopran); Anna Müür (hiljem Brücker)
(sopran); Miina Kulberg, Jaan Kulbergi abikaasa (polnud laulukoori liige). Teine rida (vasakult): Karl Karp, Päidla
sepp (tenor); Karl Brücker, Neeruti taluperemehe poeg (tenor); Hans Nugin, Neeruti külakoolmeister (tenor);
Jaan Üts, Neeruti taluperemees, endine koolmeister ja vallakirjutaja (bass); Jaan Kuhlberg, Neeruti taluperemees
(bass). Foto R. Sachker. EKLA, C-80:10
veel 30 Rubla eest paremaid raamatuid juur[d]e,
nenda võis siis kogu täieste käima hakkata. Esimesel aastal oli kogul 50 lugijad, aasta lugemise
hind määrati õige odav paljalt 25 kop, et se[e]
veike lugemise raha kogu ülevel pidada es jõua
oli seltsil muiduki teada, aga et rahvale üksi
head pakkuda ja neile paremat lõbu muretseda
kui kõrts on, oli seltsi siht ja mõtte, selle perast
kandis ka se[e] selts kogu eest täieste hoolt. Kõik
raamatud said ära poogitud14 ja kogu tarvis suur
kap[p] ostetud, mis jälle 50 Rubla ära kulutas ja
kogu oli täiel joonel.15 Siis saadeti kogu tarvis
põhjus kirjad ministe[e]riumisse kinnitamises
sisse, aga et kinnitust es tule, selle[pärast] et
sel korral Linda seltsi,16 Kirjameesteseltsi17 ja
Aleksandri kooli möllamised ees ollid18, siis
käis [raamatu]kogu veel paar aastat, aga säädus
muutus ja Kreispolitsei19 pandis kogu kinni.
14
Köidetud.
Raamatukogul oli üle 500 raamatu (EKLA, f. 169, m 69:1, l. 13p).
16 Eesti Kaubalaeva Selts „Linda”.
17 Eesti Kirjameeste Selts.
18 Usutavasti mõeldakse nende möllamiste all C. R. Jakobsoni ja tema poolehoidjate ning J. Hurda ja tema mõttekaaslaste vahelisi vastuolusid ja tülisid kolmes suuremas eesti seltsis aastatel 1881–1883. Raamatukogu ametlik
asutamine oli tollal siiski üsna keeruline, mida näitab ka Neeruti naabervalla Vastse-Otepää raamatukogu
asutamislugu. Möllamistel võis küll olla mingi mõju raamatukogude asutamisele, ent päris kindlasti polnud
need ainsad põhjused. Vt. lähemalt K.-O. Veskimägi. Kahte kappi on ühhetassa majas tarwis: leiwakappi ja
ramatokappi. Eesti raamatukogude ajalugu. Tallinn, 2000, lk. 163–165.
19 1888. aastal loodi maakondade politseivalitsused, kes esindasid riigivõimu kohtadel. Selle institutsiooni mitmesuguste ülesannete hulka kuulus ka järelevalve seltside tegevuse üle.
15
Tuna 4/2012 119
K U L T U U R I L O O L I S E S T
Et käima paneki luba es sa[a] ehk seda kül[l]
kaeti, siis seisis [raamatu]kogu mittu aastat, siis
müidi kap[p] ja raamatud ära ja pruugiti raha
kasulik[k]ude valla asjade tarvis ära, kellest
Neeruti küla kirikuvöörmündri ameti tarvis ristimise taldrek, mis 12 Rubla maksab üks jäädva
mälestus on.
Et vana koolimaea,20 mis kohtumaeas pruugiti nagu eespool juba teame 1884 ära põles ja
kohut niisama hüiri korterites peeti, siis ehitedi
1885 uus kohtumaea, kelle tarvis mõisa härra F.
v. Kimmel21 kahe vaka ala maad kinkis, ja maea
sisse õ[n]nistamise aeal, kellest härra ise ka osa
võttis, läve Adleri22 oma kulu pääl teha laskis,
mis 8 Rubla maksis. Sisse õnnistamist toimetas kohalik õpetaja B. Sperlingk.23 Kus pärast
õnnistamist too kõrrane vallavanem Jüri Illak
kõiki suuremaid kohtu ametnik[k]e ja Keisri
härrat tema häätegemistega meele tuletades
mõnusa kõne pidas ja kus härra von Kimmel[il]
kui maa kinkija[l] elada lasti. Pidu lõppis Keisri
lauluga24 kohaliku muusikakoori saatusel, kus
ka veel veike pidu söök peeti.
Maea ehitaja meister oli Karl Kruuse,25
kes tööpalka 180 Rbl sai, aga täis maja tuli
vallal 562 Rbl 99 kop maksma, ka kinkis Karl
Grosschmidt26 maja valgustamise[k]s ühe seina
20
A R H I I V I S T
lambi ja vallavanem J. Illak Keisri pildi, mida
tänuga vastu võeti.
Aastal 1886 asutas se[e]sama selts27 jälle oma
korjatud rahaga muusika koori tarvis pillid ja
muusika koor astus Gustav Brückeri28 juhatusel
kokku, ja et Brückeril selle tarvis osavust oli, siis
juhatas ta Neeruti muusika koori suure agarusega, nenda et poole aasta perast juba oma mänguga rahva ette võisivad astu ja kiidustki rahva
poolt said, nenda kui Otepää kirikus suur laulu
ja mängu kontsert, kelle sisse tulnud rahaga, mis
88 Rubla 88 kop suur oli, oma viimse pillide võla
ära maksivad,29 sest se[e] kordne vallavanem Jüri
Illak oli pillide ostmises 80 Rbl raha omast käest
laenanud ja nüid neile veel natuke raha kassade
üleki jäi ehk kül[l] 22 Rbl 22 kop sellest kontserdi
rahast kiriku hääks kingiti.30
Selle seltsi ehk kogu kaua aegne kassa pidaja oli Jaan Kulberg31, kes oma ametid suure
truudusega toimetas. Kontserdi kõne pidajaks
paluti Peterburist Eesti rahvast auustatud
Vanavara kuningas Dr. J. Hurt32, kes kiriku
ajaloost mõnusa kõne pidas. Laulu juhataja
sellel kontserdil oli Vaste-Otepää koolmeister
Jaan Müür,33 kes oma lauljatega ilma maksu
tahtmata Neeruti rahva kasulik[k]u tööd edasi
aitas.
Vana koolikoht asus Märdi (Vasila), Lapardi ja Anni talude vahel ning sellele ehitati koolimaja arvatavasti
aastal 1800. Uus koolimaja ehitati aastail 1864–1865 ja laiendati1876. Uue koolimaja valmimisel kasutati vana
koolimaja kohtupidamiseks (EKLA, f. 169, m 69:1, l. 2–2p, 8p).
21 Carl Ferdinand von Kymmel (1825–188?), Neeruti mõisa pärishärra. Ta oli sündinud Miitavis (Jelgava) ja
abiellunud Otepääl (1859). Vt. ka Neerutis. – Olevik 1885, nr. 20, 10.05.
22 Die Adler – kotkas saksa keeles. Siin mõeldakse tõenäoliselt kohtukulli.
23 Burchard Leonhard Victor Sperrlingk (1854–1905), rahvusliku liikumise tegelane ja Otepää kirikuõpetaja
(1881–1905), EÜS liige.
24 Ilmselt mõtleb Illak hümni „Jumal, keisrit kaitse sa”.
25 Otepää ümbruses, eriti Vastse-Otepääl elas mitmeid Kruus(a)(e)-nimelisi. Kommenteerijal pole täit kindlust,
kellega on just tegemist.
26 Karl Grossschmidt (1827–1893), pärines Pilkuselt, hiljem põllumees Neerutis, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi
üks asutajaliikmeid, kirikuvöörmünder, peakohtumees, vallavanem.
27 Illak peab siin silmas raamatukogu seltsi.
28 Gustav Brücker (Brikker)(1865–1936), Härma talu peremees Neerutis. Neeruti pasunakoori üks asutaja
(1884) ja hiljem selle juhataja, Päidla Valla Tulekahju Kordadel Vastastikuse Abiandmise Seltsi üks asutaja,
abiesimees ja esimees (1921–1932), Päidla Laulu ja Mängu Seltsi esimees (1904–1923), laulu-, muusikakoori
ja näitemängu juhataja, Päidla Piimaühisuse asutaja ja esimees, Päidla vallavanem (1917–1918), kohtumees ja
kohaliku kaitseliidu asutaja, tegev lisaks ka Otepää seltsides (EKLA, f. 193, m 4:23; Eesti avalikud tegelased.
Eluloolisi andmeid, lk. 28; Tartumaalt. – Päevaleht 1935, nr. 68, 9.03.
29 Pillid osteti J. Hurda käest, kes oli need tellinud omal ajal Saksamaalt kihelkonna pasunakoori tarvis, ja tema lahkumise järel Otepäält olid need tema omanduseks jäänud (EKLA, f. 169, m 69:1, l. 15p; vt. ka f 43, m 16:34).
30 Kirikukontsert toimus 28. oktoobril 1886. Vt. ka Otepääs … Olevik 1886, nr. 44, 27.10; Otepää kirikus …
– Laulu ja mängu leht 1886, nr. 10, lk. 80.
31 Vt. allmärkus 7.
32 Jakob Hurt töötas Otepää kirikuõpetajana aastatel 1872–1880, seejärel Peterburi Jaani kiriku pastorina
(1880–1902).
33 Jaan Müür (1861–1888), pärines Vana-Suislepast Viljandimaalt. Oli külakoolmeister Rõngu kihelkonnas
Raigastes ja aastatel 1885–1888 Vastse-Otepääl.
120 Tuna 4/2012
Jüri Illak / Neeruti aea raamat
Vallavanemate aealugu
Selle aea loo algusega peame jälle 21 aastat
tagasi möödaniku rüppe vaatama. Se[e] oli
aastal 1866. keiser Aleksandri IIse34 valitsuse
aeal kuulutas kõige kõrgem uka[a]s, et iga vald
peap eneste keskest ühe politsei ametniku ehk
vallavanema kahe abilisega välja valima, kelle
kätte kõik valla varandus ja politseilik kord
ja valitsus anti. Ja esimene vallavanem valiti
Neerutis Karl Grosschmidt35 aastast 1867 kuni
1870 kolm aastat, se[e] on üks ainuke [ameti]aeg,
2) Mihkel Brücker36 aastast 1870 kuni 1873 ka
üks [ameti]aeg, 3) Juhan Märtinson37 aastast
1873 kuni 1875 kaks aastat, oma ära mineku
perast [ameti]aeg poolele jäi, 4) Juhan Illak38
aastast 1875 kuni 1882, se[e] on 7 aastat, 5) Karl
Speek39 aastast 1882 kuni 1885, üks [ameti]aeg,
6) Jüri Illak40 1885 kuni 1888 üks [ameti]aeg 7)
Karl Speek aastast 1888 kuni 1893, se[e] on 5
aastat kuni valdade ühentus tuli ja Neeruti vald
Päidla vallaga ühen[da]tud said. Ja jäi ühendud
valla valitsus Päidla valla vanema Peeter Käppä41
kätte kuni nüid ühendud vallas uus valimine tuli
ja uus vallavanem Neeruti külasse Märdi talu pärisomanik Jaan Kulberg valiti, aga et Päidla küla
rahvale se[e] vastu meelt oli, et Neerutisse valla
vanem sai, siis heitis ka meie kirjutaja Saamuel
Üts42 neide nõusse ja lükati kaibuse teel se[e]
esimene valimine ümber, et olla valimine võlsiste
juhatatud ehk naad ise kül[l] selle valimise juhatajad ollid, aga ameti tahtmise pärast ometi pidid
mehed võlssi enese pääle tunnistama. Nüid tuli
ka varssi uus valimine Kommissare käsul, kus
vaiv varalt[?]43 jälle endine Päidla vallavanem
Peeter Käppä ametisse sai selleperast, et ta ka ise
oma valimises kuuli pandis. Siiski oli Kulbergil
peaaegu niisama palju hääli kui Käppälgi ehk
kül[l] Neeruti külast kõik need hääled välja praagiti, kel kohtu poolt kinnitud kontrakti ei olnud
ehk naad kül[l] suure talu pidajad ollid, kuna
Päidlas ühelgi kontrakti ei olnud, aga ommeti
valimiseks hääli andsid, aga kus kaebust ei ole,
ei ole ka kohut.
Nenda lõppis siis Speeki valla valitsuse aeg
otsa. Et Speek üks õiguse armastaja mees oli, ei
või keegi salata, aga ta valitses valda väega suure
pehmusega nenda, et tema valitsuse aigu varguse
umbrohi Neerutis väega palju kasvada sai, nenda
et nüid uutel ametnikel palju vaeva ja tööd on
välja kitkumisega.44 Nenda kui Ala Pärdu talust
näeme, kelle peris omanik Jüri Reeps45 23.
okto[o]bril 1893. aastal suurematest kohtutest
ühendedu Päidla valla kogule Siberisse mõistmises ehk tagasi võtmises ette sai pantud. Aga
Jumalale tänu, esimene sai ühel häälel otsuseks
tehtud, sest temaga oli kohtu poolt juba kümme
kord paranduse katseid tehtud, aga kõik ollid
asjata jäänud kuni ikka ja iga kord kurja elule
kuri ots tulep kui inemine oma kurja tee päält
ümber ei pööra. Ka keelis Speek karskuse seltsi
koos olekud Neerutis sootumaks ära, nenda et
üle liig joomine Neerutis võimust võttis, mida
ärksamad mehed karskuse läbi maha tahtsid
suruma hakata.
Valla kohtukond sai 1892. aastal ühendud,
nenda läks siis ühendatud Päidla Neerutiga
Otepä[ä] ühendatud valla kohtukonna al[l]a,
34
Aleksander II (1818–1881), Vene keiser aastail 1855–1881.
Vt. allmärkus 26.
36 Mihkel Brücker (ka Brikker) (1836–1905), pärines Pilkuselt, hiljem Härma taluperemees ja peakohtumees
Neerutis. Jüri, Gustav ja Johann Brückeri isa.
37 Johann (Juhan) Märtinson (1847–?), pärines Hellenurme mõisa Makita külast Looga talust. 1868. aastal kirjutati perekond Neeruti valla hingekirja. Johann valiti 23. novembril 1872 25-aastasena Neeruti vallavanemaks.
Leitud allikad ei kõnele, miks ta ametist ja Neerutist lahkus (EAA, f 925, n 1, s 221, pagineerimata).
38 Juhan (Johann) Illak (1846–1915), pärines Illaku talust. Valiti 1873. aastal Neeruti vallakohtu peakohtumeheks
ja J. Märtinsoni lahkumise järel vallavanemaks. Oli Jüri Illaku vanem vend. Vt. allmärkus 5.
39 Karl Speek (1839–1911), pärines Nõo kihelkonnast Pangodi vallast, hiljem vallavanem, põllumees ja seltside
tegelane Neerutis ja Päidlas.
40 Vt. allmärkus 5.
41 Peeter Käppa (ka Keppa, ise pruukis Käppä) (1860–1949), pärines Päidlast, Agariku talurentnik, hiljem selle
peremees ja Päidla vallavanem.
42 Vt. allmärkus 9.
43 Raskesti mõistetav. Mõtteliselt võiks sobida „hädapärast”.
44 Vargused ja hulkumine olid tollal üsna levinud. Nii teatasid ajalehed Neeruti vallavalitsuse otsusest, mis lubas
passita inimese tabamise eest 3 ja hobusevarga kinnipüüdmise eest 5 rubla vaevatasu (Vt. Tartu maakonnast.
– Sakala 1885, nr. 23, 8.06; Otepääst … – Olevik 1885, nr. 1, 2.01.).
45 Jüri Reeps (Rebs) (1845–?), pärines Unipihalt Nõo kihelkonnast, ostis talu Neerutisse, saadetigi hiljem
Siberisse.
35
Tuna 4/2012 121
K U L T U U R I L O O L I S E S T
mis praegu Otepä[ä] kiriku juures on, kus 1897.
aastal uus tore kohtumaea ehitedi.
Ka hakati 1896. aastal Neeruti Lutikule46
linna ehitama, kus esimese aastaga rohkem kui
kümme maja üles ehitedi. Esimese maja ehitas
Bernhard Vaher47, aga nüid ehitakse iga aastaga
ikka rohkem.
Et Neeruti küla koolimaja liiga vana ja lagunud on, siis pandis valla volikogu liige J[üri].
Illak 1896. aastal ette, et se[e] koolimaja enamb
ei kõlba, aga vallavanem Peeter Käppä vastas,
katsume läbi aeada, meije ehitame kaheklassilise
ministe[e]riumi kooli, mis ju haritusele palju
kasulikum on. Noh hä[ä], aga nii läks paar aastat
mööda ja Illak küsis ikka vallavanemalt, et kui
kaugel ministe[e]riumi kooli asi on, aga ikka sai
vastuseks, et ei ole veel midagi tehtud, aga kooli
maja läks ikka viletsamaks, siis laskis vallavanem
Peeter Käppä teda veel viletsamalt mulla ja
teivaste abil parandada, et talvised tuisud sisse
ei pääseks ja peeti veel üks talv kooli seal sees,
et se[e] koolimaja asi juba vallavanema ja Neeruti küla rahva vahel tülika[k]s kippus minema
ja rahvas juba ülemalt poolt abi otsis, siis tegi
Päidla valla nõukogu selle, et Päidla küla pool
häälte enamus seisab, otsuseks Neeruti küla
kooli maja kõlbmatuse perast kinni panna. Ja
mõni kuu hiljem tehti veel teine volikogu otsus
9 häälega 3 hääle vastu (vastu hääled J. Illak,
Johan Illak ja Jaak Reinu48) otsuseks Neeruti
küla kool hoobis ära häetada49, et ühest Päidla
küla koolist saab küllald. Et need otsused riigi
seaduse vastu ollid, ja nende peale kaebtused
tõusid, siis lükkas Kommissare herra50 need
otsused ümber ja kästi koolile korter üürida,
mida Neeruti küla rahvas ka Kommissare herralt
palusid. Aga mis tegi vallavanem Peeter Käppä,
ta üüris mõne oma sõbra ette paneku pääle, ilma
et ise ehk volikogu liikmed seda maja oleks näinud Luttikule ühe poolele tehtud maja, millega
A R H I I V I S T
küla rahvas eika koolivalitsus mitte rahul es ei
või olla, sest et ta koolile kõlbmata ja küla teise
ääre pääl Kammeri valla piiri ä[ä]res oli. Et
se[e] tegu külale suures kahjuks oles olnud, siis
palusid Neeruti küla rahvas jälle ülemalt poolt
kaitsmist ja küla rahva ettepaneku pääle leidis
Otepä[ä] kihelkonna koolivalitsus, et Lappardi
talu ruumid koolile kohasemad ja mis veel
sündsam küla keskel on, siis üüriti need Neeruti
koolile ja kool võis seal peale Jõulu 1900 a. pool
talvet tööd teha, aga esimese poole talve kooli
töö läks vallavanema Peeter Käppä kiusu ohvriks.51 Nõnda võip kül[l] üks valla vanem vallale
kasu ehk kahju saata.
Sügisel 1899. a. oli jälle vallavanema valimine, kus Aleksander Rahi52 uueks vallavanemaks
sai valitud, kes selle ameti pääle väga sündsa
mees on, selleperast et tal tubli kooli haridus
on ja kohaliku riigi keelt mõistab, et ka siingi
mõne partei poolt ümber valimine ette kisti on
iseenesest mõisa, aga nüid läks mehikestel asi
nurja ja Rahi sai ümber valimisel veel rohkem
hääli kui esimene kord ja Kommissar kinnitas
otsuse ja asi oli joones. Ka tegi uue vallavanema
A. Rahi eesistumisel Päidla nõukogu ühel häälel otsuseks Neeruti koolimaja ümber ehitada,
mida 1900. a. sügisel sisse õnnistadi, kus juures
ka veike pidu vallarahva poolt peeti, kellest
kohalik Õpetaja B. Sperrlingk ja kihelkonna
Vöörmündri herra Arthur von Kimmel53 osa
võttis ja koolile veikese raamatu kogu kinkis.
Vallavanem A. Rahi andis aru koolimaja ehitusest ja kiriku vöörmünder J. Illak pidas kõne
Neeruti kooli ajaloost. Ka sai veike ühine pidu
söök peetud. Pidu lõppis keisri lauluga Neeruti
viiuli koori saatusel kus rahvale väega lõbus
mäletus järele jäi, et neile nüid jälle kaunis
kena koolimaja on, kus noorsugu oma vaimu
toitu saab, mida toorus meilt vägisi ära riisuda
tahtis. Aga Neeruti kooli karistuse mõõt es ole
46 Praegu Lutike küla, mis tekkis Lutike ehk Rip(p)ina karjamõisa maale. 1911. aastaks oli see kasvanud suureks ale-
vikuks, kus paiknes 50 maja, kolm kauplust, pagariäri jm. (Vt. Kiri Lutikelt. – Päevaleht 1911, nr. 145, 1.07.).
Bernhard Vaher (1843–?), arvatavasti pärines Kanepi kihelkonnast. Tema ja tema perekond on 1897. aastal
ümber kirjutatud Krootuse vallast Päidla valda.
48 Jaak Reino (1848–1921), põllumees Neerutis.
49 Häetäma – hävitama.
50 Jutt on Tartumaa 2. jaoskonna talurahvaasjade komissarist. Otepää kihelkond kuulus tema haldusalasse.
51 Selle küsimuse kohta on säilinud Neeruti talumeeste palvekiri koos järgneva pikema kirjavahetusega (Vt.
Eesti Ajalooarhiiv (EAA), f. 392, n. 1, s. 287, pagineerimata; Otepää kihelk. Päidla vallast … – Olevik 1899,
nr. 27, 6.07.).
52 Vt. allmärkus 13.
53 Woldemar Arthur Julius von Kymmel (1865–?), Neeruti pärishärra Carl Ferdinand von Kymmeli poeg. Tema
kätte läks mõis kinkelepinguga 1890. aastal. Mõis jäi Kymmeli valdusesse mõisate võõrandamiseni Eesti
Vabariigis. Otepää kihelkonna kirikueestseisja 1900–1918.
47
122 Tuna 4/2012
Jüri Illak / Neeruti aea raamat
veel täis, et kül[l] A. v. Kimmel koolile raamatu
kogu lubas kinkida, aga seda mitte es tee ja
mõne imeliku põhjuse perast oma sõna tagasi
võttis, aga suurem karistus tuli veel ees. Päran54
Nugini55 ära minekit valiti Neeruti koolmeistriks
üks Kudina valla mees August Liblik56 hariduse
poolest kaunis tubli mees ja pidas nii kange
karskuse sisulise proovi jutluse ja nuhtles jutluse
sees joodikuid raud piidsaga ja rahvas ütles kõik,
vaata nüid oleme ometi jälle omale tubli ja osava
koolmeistri saanud, et koolmeister mitte üksi
lastele, vaid ka kõigele valla rahvale eeskujuks
ja juhatajaks hea asja poole on. Siis asutasime
Libliku juhatusel Neerutisse jälle laulu koori,
sest enne seda oli Joh. Brü[c]keri57 juhatusel ka
Neerutis laulukoor ja uus laulu koor läks Libliku
juhatusel väega iluste edasi, sest et juhatajal
osavust nähti olema, aga teise aasta se[e] oli
1904. a. lõpul ja 1905. a. algul oli Libliku juures
näha, et Vaim kül[l] valmis on, aga liha on nõder. Alkohol, keda ta esiteks koledaste siunas
oli teda juba mittu kord ja mitmes paigas maha
löönud, kooli töö läks ho[o]bis nurja.
Et Eestis ja ka muial 1905. aastal mässulise
aja oliva, ehk kül[l] meile Neerutis midagi mässu
meelset ette es tule, siis es käi Inspektorid ka
koolisid katsumas ja 1906. aasta algul oli meije
kool kõige viletsamal järjel. Laulu koor lagunes
koost ära ehk ta [Liblik] kül[l] veel 1906. a algul
laulu koori kokku püüdis kutsuda, aga palju
ausaid inemisi es taha ja es kõlbagi niisuguse
joodiku juhatusel töötada ehk kül[l] Laulu ja
Muusika seltsile laulu koori tarvis oleks olnud,
mis vallavan[em]. A. Rahi ja kirjut[aja]. Karl
Bärensi58 juhil asutedi ja 28. Mail 1902. aastal
kuberneri ehk sisemise asjade ministri poolt
kinnitadi. Päidla Laulu ja Muusika selts59 algas
oma tegevust 21 Juulil 1902. aastal 32 asutaja
liikmega, enam jagu Neeruti külast, kus selle
aegne vallavanem Aleksander Rahi sai esimeheks valitud ja juhatas seltsi kuni 1905. aastani
se[e] on 2½ aastat. Selle asemele valiti Gustav
Brü[c]ker esimeheks,60 kes nüid (kunas neid ridasid kirjutakse) juba kaks aastat on seltsi suure
agarusega juhatanud. Et nüid karskuse sihiline
eestseisus seltsile sai, ja rahaline seisukord seltsil
paremaks muutus, siis hak[k]as selts juba maea
ehituse peale mõtlema, sest Rahi aegu said kõik
seltsi tegelased rahalist tasu nimelt: Muusika
koor 40% protsenti, laulu koor 20 pr[otsenti].
ja näitemängijad ka 20 protsenti igast seltsi sisse
tulekust, nõnda et sellest va mammonast alati
puudus käes oli, aga Brü[c]keri aegu jäeti need
kallid protsendid kõik maha ja iga liige töötas
seltsi kasuks. Siis tehti “Tüki” kaupmees Hendrik Aarikuga,61 kes seltsi tegelaste keskkohal
elas, kaup kindlaks, et Hra. Aarik ehitab omal
kulul seltsist ette antud plaani järgi seltsile tarviliku maea, kus ka näitlejad võivad etentusi anda
niisama ka laulu ja muusika koor kontsertisid
ja et Brü[c]keril ka nende kõikide juhatuseks
osavust oli, siis edenes selts väga rõõmustaval
viisil. Maea üüri kontrakt tehti 6½ aasta pääle
ja maksab Selts Hra Aarikule 50 Rbl. aasta eest
üüri, kus ka Aariku poolt kütte ja valgustus on.
Et 1905 aasta mässu aeast eespool paari
sõnaga jutt oli, siis tahame siin mõni sõna veel
rohkem kõnelda. Meil siin Neerutis muud ette
54
Pärast.
Hans Nugin (1846–1929), pärines Neeruti Kaltsilt. Neeruti külakooli koolmeister (1873–1903), Neeruti ja
Päidla seltside tegelane, Eesti Kirjameeste Seltsi liige (1880–1881). Ta elas seejärel surmani jutlustajana Nüpli
vennastekoguduse palvemajas.
56 August Heinrich Liblik (1877–1906), pärines Maarja-Magdaleena kihelkonnast Kaiavere vallast (valdade
kiitmise järel Kudina) Patastelt, koolmeistrihariduse sai Jõhvi ministeeriumikooli pedagoogikaklassis. Töötas
seejärel koolmeistrina Pärnumaal Polli vallas Perakülas, seejärel Neeruti külakoolmeistrina 1903–1906, suri
tiisikusse.
57 Johann Brücker (1870–1934), pärines Härma talust Neerutis. Neeruti ja Päidla seltside liige. Otepää karskusseltsi „Edasi” tegelane. Otepää Tuletõrje Seltsi näitetrupi ja pasunakoori juhataja (1907–1925), Otepää
Põllumeeste Seltsi asutajaid. Mihkel Brückeri poeg, Gustav Brückeri vend. Vt. Eesti avalikud tegelased.
Eluloolisi andmeid, lk. 28.
58 Karl Bärens (1843–1934), pärines Vastse-Otepäält, Päidla vallakirjutaja ja seltside tegelane.
59 Päidla seltsi kaks protokolliraamatut 1915–1938 ja 1938–1940 on säilinud, esimene (vanem) tõenäoliselt
kaduma läinud (EAA, f. 1465, n. 1, s. 2, 3).
60 Gustav Brücker ise küll kinnitab, et esimeheks valiti ta siiski 1904. aastal (EKLA, f. 193, m 4:23, l. 3).
61 Hendrik (Hindrik) Aarik (Arik) (1868–1931), pärines Võnnu kihelkonnast Kurista (valdade liitmise järel KastreVõnnu) vallast Hammaste külast Lilo talust. Abiellus Otepääl 1895 Tüki talu peremehe Hans Lombi tütre Annaga.
Kaupmees ja Päidla Laulu ja Mängu Seltsi kirjatoimetaja, varanduste hindaja ja abiesimees. Tema ehitas koos
teiste talumeestega Päidla Laulu ja Mängu Seltsile maja, lisaks muidki hooneid, nagu kaupluse, piimaühistu
hoone, sepikoja jm. Nii moodustus Nõuni küla lõunasopis väike asula, mida hakati kutsuma Tükiks.
55
Tuna 4/2012 123
K U L T U U R I L O O L I S E S T
A R H I I V I S T
Päidla Laulu ja Mängu Seltsi maja (vasakul) Tükil (praegune Nõuni Maakultuurimaja), selle vastas (paremal)
omaaegne H. Aariku Tüki kauplus, taamal ülal Tüki talu hooned. Värvipostkaart umbes 1906–1908. Erakogu.
ei tule kui Luttiku küla mehed ollid Saluala
mõisa62 metsast mõned puud ja palgid oma voliga toonud ja mõned mässulised püssi paugud
teinud, aga se[e] es ole ju suur asi, venis pikale
ja läks viimaks tsiviil kohtu al[l]a, kellest midagi
välja es tule ja mõisteti tühjas, aga teine asi oli
Kinsli kõrtsi63 oma voliga kinni panek, mis mitte
täidetud ei saanud, see oleks võinud halvasti
minna kui käre meelsus meie poolt ka nii suur
oleks olnud kui ta muijal pool oli, sest sel aeal
oli üks põrgulik Rittmeister von Sivers64 oma
karistava väesalgaga just Rannus sõja kohut
mõistmas kui se[e] asi oleks täide saadetud ja
selle põrguliku ülema sõja kohtu al[l]a läinud,
siis oleks ka meilgi siin mõned võinud soltatide
poolt maha lastud saada ehk vitsatega lahgu65
nagu ta Rannus olla teinud, kes mässulisi laule
ehk midagi mõisniku poolt tema pääle kaebati
anti 50 kuni 400 hoopi pikki vitstega palja ihu
62
pääle ka mitmed naesterahvad said pool surnuks pekstud, aga kes mõisa metsas jahi pääl
oli käinud ehk kuidaki moodu mõisale juhtus
“kurja” tegema selle[le] kaeveti haud enne valmis, köideti posti külge kinni ja Põrgu meister
Sivers laskis kas 6 ehk 12 Soltatil püssidega maha
laske ja sinna hauda tõugata ilma mingisuguse
kirikliku toimetuseta. Õpetajaid meil ei olnud,
sest need ollid kõik enamaste ära läinud ei tea
kuhu. – Üles poomisi meije pool ette es tule,
seda tetti linnades poli[i]tika süüdlastele ehk
põletajatele küllalt ja küllalt, aga peame ütlema
nii sõna tõsises mõttes, et ühe Jänese66 perast
sai mittu inemist maha lastud, ja se[e] sündis
siin meije risti usu maal 1905. aastal Novembri
ja Teetsembri kuul Läti ja Eesti maal.
1903. aastal 26. Juunil asutadi ka Neerutisse
tule kahju kordatel vastastiku abi andmise
Selts,67 sest et Liivi mõisnikude tule kassa omad
Saluala oli Päidla mõisa karjamõis.
Kintsli kõrts seisab tänaseni Otepää–Tartu maantee vahetus läheduses Kintsli–Laguja–Elva tee ääres. 2012.
aasta juunis oli see müügis. Kihelkonna kõrtside kohta vt. Otepää … – Olevik 1890, nr. 24, 11.06.
64 Tema kohta vt. Tuna 2005, nr. 4 lk. 113, allmärkus 18.
65 Lõhku.
66 Raskesti mõistetav. Võib-olla vihjab Illak Rannu sündmustele, kus üks pekstavatest oli vallakirjutaja Jänes.
Vt. M. Aitsam. 1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis. Ilmamaa, Tartu, 2011, lk. 244. Pole ka võimatu,
et ta mõtleb mõisametsas lastud jänest, mille eest karmilt karistati.
67 Seltsi protokolliraamat on säilinud (vt. EAA, f. 4140, n. 1, s. 1). Selle protokolliraamatu esimene sissekanne
pärineb küll 15. veebruarist 1904.
63
124 Tuna 4/2012
Jüri Illak / Neeruti aea raamat
pre[e]mia maksud liiga kõrgele kruuvis ja välja
maksud talupoegatel madalas tehti, nõnda ei
või se[e] asi enam edasi minna, vaid oma selts
on kõige kasulikum. – Esimeseks eestseisuse
liigeteks valiti järgmised isikud: Esimeheks: Jüri
Illak, Kirja toimetajaks Jaan Üts68 ja kassa pidajaks Jaan Kulberg, teised Eestseisuse liikmed
olid veel: Gustav Brü[c]ker, Jüri Brü[c]ker,689
Jaan Raudsep,70 Karl Tamm71 ja Saamuel Illak72.
Selts võttis ka henda Nuustaku Hoiu ja lainu
ühisuse liikmeks, kust häda korral, kui seda
peaks tarvis tulema, lainu võip saada, ja kui mõni
aasta edasi veel tule kahju seltsi liigetel [midagi]
ei juhtu, siis kasvab seltsi kapital suuremaks ja
seltsil on head tuleviku ootata.
1905. aasta lõpul asutati Neeruti Lutikule
tule tõrjujate selts Esimeheks valiti Jaan Kulberg
et selts veel noor on, ei ole tema tööst veel
midagi suuremat kõnelda. – Et Neeruti küla
kooliõpetaja August Liblik 1906. aasta suvel
ära sures, siis oli meije kool jälle kuni Jõuluni
ilma kooliõpetajata, aga siis valiti üks Pala valla
liige August Jäger73 kooli õpetajaks ja pääle
Jõulu 1906 aastal hakkas kool jälle Jägeri juhatusel käima ja võivad jälle lapsed kooli õpetust
hakkata saama, sest Neeruti kool on väga palju
viimasel aeal kannatada ja kahju saanud, esiteks viletsa koolimaja pärast, ja viimaks viletsa
koolmeistri pärast. – Aga loodame, et Jägeri
aigu asi paraneb. –
1907. aastal hakkas meije uus vallavanem
Jaan Raudsep[p] oma ametid, kes Aleksander
Rahi asemele valiti, loodame head. –
Vello Paatsi
(1948)
Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli geograafina
(1973), geograafiamagister (1993), Ph.D. kasvatusteaduste alal (2003). Töötanud EPA-s teadurina, ajakirja Eesti Loodus osakonnatoimetajana, Tartu Ülikooli vanema kultuuriloo lektorina,
alates 2002. aastast Eesti Kirjandusmuuseumi
Eesti Kultuuriloolise Arhiivi teadur. Peamised
uurimisvaldkonnad: eesti kultuurilugu ja loodusteaduste ajalugu.
Teksti valinud ja kommenteerinud
Vello Paatsi
Publikatsioon on valminud sihtrahastatava teema
“Kultuuriloo allikad ja kirjanduse kontekstuaalsus”
(SF 0030065s08) ning “Kirjandus- ja kultuuriloolised allikapublikatsioonid Eesti Kultuuriloolise
Arhiivi kogudest” (EKKM09-108) raames.
68
Jaan Üts (1849–1936), taluperemees ja seltside tegelane Neerutis.
Jüri Brücker (1863–1919), taluperemees Neerutis. Mihkel Brückeri vanem poeg, Gustav ja Johann Brückeri
vend. Vt. allmärkus 28, 36.
70 Jaan Raudsepp (1861–?), pärines tõenäoliselt Sangaste kihelkonnast, õigeusuline. Raudsepa perekond on
Päidla valla liikmeteks ümber kirjutatud Sangastest 1893. Oli A. Rahi vallavanemaks oleku ajal abivallavanem ja valiti 14. oktoobril 1906 Päidla vallavanemaks nelja kandidaadi hulgast (EAA, f. 1865, n. 2, s. 54/1, l.
101p–102; f. 367, n. 1, s. 1778, pagineerimata).
71 Karl Tamm (1859–1902), pärines Otepää kirikuvallast, põllumees Neerutis, seltside tegelane Neerutis ja
Päidlas.
72 Samuel Illak (1878–?), Johann Illaku poeg. Vt. allmärkus 38.
73 August Jäger (Jaeger) (1887–?), pärines Jõe vallast (valdade liitmise järel Kudina) Nõvalt. Koolmeistrihariduse sai Lohusuu ministeeriumikoolist, seejärel koolmeister Neeruti külakoolis Päidla vallas (1907–1923).
69
Tuna 4/2012 125
A R V U S T U S E D
„Imperiaalne pööre” ja
rahvusliku narratiivi
dekonstrueerimine
Toomas Karjahärm. Vene impeerium
ja rahvuslus: moderniseerimise
strateegiad. Argo, 2012. 373 lk.
R
ahvuse ja riigi teke on paratamatult üks
eesti ajalookirjutuse keskne teema. Selle
kultuurilised, poliitilised, majanduslikud ja ühiskondlikud eeldused, käik ja osalejad paeluvad
ikka ja jälle ajaloolaste eri põlvkondi, kuid ka
kirjanikke, kunstnikke ja filmiloojaid. Suur rahvuslik narratiiv on osa rahvuslikust identiteedist,
mida iga sedalaadi teos aitab ehitada, lisades
ajastu ja isiku tõekspidamistest kujundatud killu. 2002. aastal, s. t. 10 aasta eest kirjutas Jaan
Undusk, et just Eesti riigi ajalugu on tänase Eesti
olulisimaid tellimusi ajalooteadusele.1 Me võime
suhtuda üsna mitmeti tellimusse ajalooteadusele, kuid tahame või ei – ajaloole esitatavad
küsimused sõltuvad ühiskonnas päevakorral
olevatest küsimustest.
Seda silmas pidades näib üsna loomulik, et
oma uues monograafias pöördub professor Toomas Karjahärm tagasi teema poole, mille uurimist
ta on alustanud (nagu ka raamatu sissejuhatusest võib lugeda) juba 1970. aastatel. Raamat
jätkab paljuski mõttearendusi, mis on esitatud
teoses „Ida ja Lääne vahel. Eesti-Vene suhted
1850–1917. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 1998”, avades seal üles kergitatud teemasid
uues kontekstis, neid kaasaegse teadmise pinnalt
täiendades ja arendades. Lugejal on kergem
mõista käesoleva teose teemavalikuid ja küsimusepüstitusi, kui ollakse lugenud ka varasemat.
Raamatu kirjutamise ajendiks olid autori
sõnul Vene impeeriumi hilise perioodi uurimise
edenemine viimasel ajal ja välisautorite kriitilised viited, mis sundisid vanu teemasid uuesti
üles võtma, arvestades uusi seisukohti. Neist
peamine on nn. imperiaalne pööre,2 mida autor
määratleb kui uuemas – ennekõike välismaises
– kirjanduses levivat arusaama, et paljukultuurilistes ühiskondades ja regioonides ei saa etnilisi
protsesse seletada üksnes ühe rahvuse (või selle
1
osa) huvidega, ainult keskuse või ainult perifeeria vaatevinklist. Sellest arusaamast võrsunud
nn. uus impeeriumi ajalugu eemaldub kitsast
etnotsentrismist ja teleoloogilistest skeemidest
(lk. 7–8). Raamatu eesmärgina toob autor välja
soovi ergutada metodoloogilist debatti eesti ajalookirjanduses, et efektiivsemalt kontakteeruda
„imperiaalse pöörde” diskursiivse keskkonnaga
ja siduda rahvuslik narratiiv impeeriumi narratiiviga. Ühtlasi osutab Toomas Karjahärm vajadusele dekonstrueerida ja täpsemalt defineerida
eesti ajalookirjutuses mõned seni üsna vabalt
kasutatud mõisted, nagu „rahvuslik liikumine”,
„euroopalik rahvus”, „venestus”, „kodanikuühiskond”, „avalikkus” jt. (lk. 9–10).
Raamatu põhiosa jaguneb kuueks peatükiks.
Esimeses lahatakse etniliste suhete termineid
hilises Vene impeeriumis mõisteloo aspektist.
Raamatu suurim väärtus ongi kindlasti rahvusküsimust ja rahvuspoliitikat puudutavate
terminite põhjalik käsitlus, mis võtab arvesse nii
omaaegset, vanemat kui ka uuemat kirjandust
Venemaal, Lääne autorite töödes ja Eestis.
Humanitaarias, kus teadmist vahendab keel, on
mõistete täpne defineerimine, nende päritolu
ja tähenduste süvitsi mõistmine ning õigesse
konteksti paigutamine sageli pool tööd.
Teises peatükis annab autor ülevaate riikliku unifitseerimise ja venestuse käsitlemisest
uusimas historiograafias. Eeskujuks on seatud
ennekõike Andreas Kappeleri töö „Russland als
Vielvölkerreich”, kus impeerium on igapäevaselt
funktsioneeriv elu- ja uurimiskeskkond, mitte
raske haiguse letaalne diagnoos (lk. 80). Kuid
välisautorite teemakäsitluse ülevaadet lõpetades
osutab autor „Venestajatel ja venestatavatel on
venestusest erinevad ajaloolised kogemused
ja arusaamad, erinevad mäletamise mudelid,
erinevad historiograafilised traditsioonid, mis
kestavad ja on elujõulised endistel impeeriumi
rahvastel tänaseni.[– – –] mitmetes uurimustes
(ka läänes) domineerivad arusaamad, mida on
kujundanud vene päritolu allikad, olgu need siis
Vene valitsuse ja kohaliku bürokraatia ametlikud
tekstid või vene mitmesuunaline avalik arvamus,
samuti nii vene emigrantlik kui ka nõukogude
suurriiklikus vaimus ja imperialistlikus võtmes
üllitatud historiograafia. Seada kogu venestuse
diskursus sõltuvusse vaid ühte liiki allikatest ja
interpretatsioonidest on ühekülgne.” Kunagiste venestuse objektide rahvuslikku teadvusse
Vt. J. Undusk. Eesti ajaloo kotkaperspektiivist. Minu vaidlus Brüggemanniga. – Tuna 2002, nr. 3, lk. 110.
2 Lühiülevaade mõistest vt.: B. Woodworth, T. Tannberg. „Imperiaalne pööre” paljurahvuselise Vene impeeriumi
ajaloo uurimisel“. – Eesti Ajalooarhiivi toimetised, nr. 16 (23). Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2009, lk. 5–12.
126 Tuna 4/2012
Arvustused
on venestus jäänud mitte rangelt defineeritud
õigusliku terminina, vaid pigem poliitilise ja
ideoloogilise mõistena, millega seondub terve
ajastu (lk. 103–104).
Kolmas peatükk pealkirjaga „Venestuse
kuvand impeeriumi välisperifeerias” keskendub
(kesk)valitsuse rahvuspoliitika ja venestuse
kuvandile eesti eliidi teadvuses ärkamisajast
rahvusliku iseseisvumiseni. Venestus ilmus eesti
kirjandusse terminina juba 1840. aastatel (lk.
106), kuid nii F. R. Faehlmann kui Palermo jutluse autor C. E. A. Körber pidasid silmas vene usu
levikut, mitte kultuurilist ega administratiivset
venestamist, millest räägitakse hilisema perioodi
puhul. Veel 1870.–1980. aastail oli põhiprobleem
endiselt haritlaskonna saksastumine, venestuses
ei nähtud võrdväärset ohtu kuni emakeelse
algkooli venestamiseni. Ohvridiskursus, millele on viidanud Gert v. Pistohlkors, Karsten
Brüggemann ja Aleksei Miller, oli aga kerge
tekkima, kui rahvuslikus narratiivis kindla koha
hõivanud vene hädaohtu võimendas hirm väljasuremise ees ja väikerahvalik elutunnetus. Kuid
enne 1917. aastat ei pannud eesti eliit kahtluse
alla riiklikku ühendust Vene riigiga, ülim nõudmine oli autonoomia.
Neljas peatükk annab ülevaate, kuidas on
venestusse suhtunud Eesti ajalookirjutus. Tegu
on valikulise ülevaatega, milles on vaatluse
all Hans Kruusi, Peeter Tarveli, Peeter Põllu,
Friedebert Tuglase, Mihkel Kampmaa ja Eduard
Laamani vastavateemalised arvamusavaldused
(võrdluseks: raamatus „Eesti-vene suhted” olid
peatükid, mis käsitlesid programmilisi seisukohti eesti rahva tuleviku osas: Jakob Hurda
kultuurirahvuslust, Ado Grenzsteini rahvuslikku
nihilismi, Jaan Tõnissoni geopoliitilisi valikuid, Konstantin Pätsi ideesid omavalitsusest,
sotsiaaldemokraatide internatsionalismi ning
Noor-Eesti ja vene kultuurimõjusid). Vaadeldud autorid, kes kirjutasid valdavalt esimesel
iseseisvusajal, tegid venestusest eksistentsiaalse
küsimuse, selles nähti rahvuse surmaohtu ja
venestuspoliitika ebaedu peamiseks tõendiks sai
tõsiasi, et eestlased siiski ei venestunud. Eraldi
alapeatükk Nõukogude perioodi historiograafiast (lk. 133–153) on kindlasti hädavajalik ülevaade nooremale lugejale. Kuid veelgi põnevam
oleks selles osas kas või põgusate võrdlusjoonte
tõmbamine näiteks lätlaste juures toimunuga.
Autori sõnul usub märkimisväärne osa tänapäeva eesti ajaloolastest ja muudest humanitaaridest, et Vene valitsuse Balti-poliitika lõppsiht
oli kohalike põlisrahvaste ümberrahvustamine,
nende keelelis-kultuuriline assimileerimine (lk.
179), kuigi akadeemilise „Eesti ajaloo” V köide
peab seda utoopiliseks (lk. 180).
Eraldi probleemina on vaatluse all eestlaste
„peadpööritav karjääriedu” Vene impeeriumis,
kus autor püüab näidata, et eestlastest ametnike tõusuga 20. sajandi algul on üle pingutatud,
ja väidab, et eestlased jäid siiski ametnikekihi
madalamatele astmetele (lk. 159). Kuna ka
allakirjutanu kuulub nende hulka, kelle uurimistulemused mainitud eestlaste karjääriedu siiski
näitavad – kas just peadpööritavat, aga piisavat,
et olla valmis ootamatult sülle kukkunud riikliku
iseseisvuse reaalseks teostamiseks3 –, siis võiks
seda teemat veidi arendada. Oma poleemikas otsib Toomas Karjahärm tuge (lk. 154–155) 1881.
ja 1897. aasta rahvaloenduste andmestikust.
Kuid eri loenduste erinev andmete struktuur
teeb nende võrdlemise keerukaks ja kohati
võimatuks. Nii ei ütle fakt, et eestlaste osakaal
oli 1897. aastal õppe- ja kasvatustegevuses üle
poole ja 1917. aastal avalike keskhariduskoolide
õpetajate hulgas ainult veerand, tegelikult suurt
midagi, kui me teame, et 1897. aastal loeti õpetajate gruppi ka rahvakooliõpetajaid. Andmed
on lihtsalt võrreldamatud ja tulemus täiesti
loogiline (vt. 160–161).4 Keskhariduskoolide
õpetajatelt eeldati kõrgharidust ja keskharidus
oli reeglina võõrkeelne, seega osakaal veerand
on väga hea tulemus.
Lisaks, Bradley D. Woodworth ja Aleksei
Miller rääkisid tegelikult hilisest impeeriumist,
s. t. ajast vahetult enne Esimest maailmasõda.
1897. aastast kuni impeeriumi kokkuvarisemiseni 1917. aastal möödus 20 aastat – see on
aeg, mille jooksul jõuab sündida ja üles kasvada
terve uus generatsioon. Periood 1905. aasta ja
Esimese maailmasõja vahel on ilmselt üks Eesti
ajaloo kõige intensiivsema arengu aegu, kus
äärmiselt kiiresti muutusid nii olud, hoiakud kui
ka sotsiaalsed suhted. 1897. aasta rahvaloendus
on mitmes mõttes suurepärane allikas, aga selles
3 Retsensioonis raamatule „Kalefaktoripojast professoriks”, mis ilmus Tuna 2012, nr. 1, ei usu Toomas Karjahärm
sellesse väitesse, kuid 1897. aasta rahvaloendus ei tule paraku argumendina arvesse ega liiguta diskussiooni
grammigi paigast.
4 Nii on ka minu raamatus „Kalefaktoripojast professoriks” tegelikult sellele osutatud (lk. 160 – kuid raamatu
kujunduse tõttu on tärnid tabelis ja märkus tabeli all tõesti väga väikeses kirjas) ja Toomas Karjahärmi kriitika
selle kohta, et arstide arvud ei ole võrreldavad, on pisut lahtisest uksest sisse murdmise moodi.
Tuna 4/2012 127
Arvustused
küsimuses meid edasi ei aita. Raamatu autori
sõnul tooks rohkem selgust kohaliku riikliku bürokraatia koosseisu ja tegevuse lähem uurimine,
mida on soovitanud ka Manfred Hagen, Aleksei
Miller, Karsten Brüggemann jt. (lk. 159–160).
Selliste küsimuste lahendamine pole tõepoolest võimalik ilma uusi alusuuringuid tegemata
ja uusi allikaid kaasamata. Näiteks on Tartu
õpperingkonna kuraatori fondis suurel hulgal
toimikuid ametnikustaatuse saavutamiseks ja
rangide tabeli alumisele astmele jõudmiseks
(klasnõj tšin) vajaliku eksami sooritamise kohta.
Neid andmeid pole keegi läbi töötanud. Kuid
juba nende toimikute hulga järgi võib väita,
et tabeliametniku staatus pidi olema ihaldusväärne kuni impeeriumi lõpuni. Selle staatuse
kõige suurem ja märgatavam eelis oli võimalik
vanaduspension väljateenitud aastate järel
– oludes, kus üldist pensionisüsteemi ei tulnud
veel kellelgi pähe nõuda. Uurijaid ootavad ka
erinevate ametiasutuste töötajate koosseisu
nimekirjad, teenistuslehed, aadressraamatud
jmt. Kuna Vene impeeriumi lõpp suubus sõjaja segadusteaega, on see materjal arhiivides
enamasti katkendlik ja mitte kõige paremini
korrastatud ning võib esitada uurijale tõelise
väljakutse. Kuid ta on olemas.
Raamatu viies peatükk „Eesti rahvusliku liikumise mudelid uusimas historiograafias” võtab
veel kord vaatluse alla eestlaste rahvusliku liikumise mudelid, keskendudes faasidele Ida-Euroopa väikerahvaste rahvuslike liikumiste uurimise vaieldamatu autoriteedi Miroslav Hrochi
periodiseeringu alusel. Põhiliseks saab nende
perioodide alguse ja lõpu dateerimine, ennekõike, millal mindi B-faasist C-faasi (ehk millal
sai eliidi rahvuslikust liikumisest massiliikumine?). Autori sõnul on rahvuslust ikka käsitletud
suure enesekohase narratiivina modernistliku
diskursuse raames, mida ilmestab vääramatu
usk lineaarsesse progressi. Ja kuigi postmodernistlikul ajal pole suured rahvuslikud narratiivid
enam moes, on ajaloolised identiteedid endiselt
rahvuskesksed ja rahvusest ajaloouurimise üksusena pole pääsu, eriti postkommunistlikus IdaEuroopas, mille rahvad alles hiljuti oma ajaloo
tagasi võitsid (lk. 181). Viimane määratlus on
ehk oluline selles mõttes, et paljudes maailma
regioonides võib religioon nii ajaloos kui ka
tänapäeval olla rahvusest olulisem identiteedi
määraja. Mingit üldaktsepteeritud rahvusluse
teooriat pole olemas. Rahvus on olnud ja jääb
ka siin konkreetselt määratlemata, mis jätab
5
loomulikult avara tõlgendusruumi, et mida siis
õigupoolest uuritakse, kui uuritakse rahvuse
tekkimist või rahvusliku liikumise faase.
Toomas Karjahärm on selgelt Miroslav
Hrochi mudeli pooldaja, kes tema sõnul püüdis
tekitada korda rahvusluse üsna kaootilises käsitluses, luues Kesk- ja Ida-Euroopa mittedominantsete etniliste gruppide rahvusliku liikumise
tüpoloogia (lk. 185). Tsiteerides ja refereerides
pikalt Mart Laari teost „Äratajad” (lk. 204–210
on alapeatükk „Mart Laari rahvusliku liikumise
mudel”), jõuab autori arutluskäik lõpuks selleni,
mida on väitnud ka hilisemas eas Ea Jansen Eestis ja mitmed välisautorid – et moodsa rahvusluse
väljakujunemine koos rahvuslikku enesemääramist taotleva massiliikumisega jäi eestlaste
puhul siiski 20. sajandi algusesse (lk. 220). Mart
Laar on nimelt väitnud, et „rahvusliku liikumise
C- ehk massiliikumise faasi sisenes Eesti 1880.
aastate alguses, kuid algav venestus surus selle
teataval määral põranda alla”.5 C-faasi ennast
Mart Laar tegelikult ei käsitlenud. Kuna siinses
käsitluses jääb C-faasi peamiseks tunnuseks
selgepiirilise poliitilise programmi olemasolu,
siis on tegu ka teatud määral definitsioonide
erinevusega. Massiliikumine ei nõua ega välista
tingimata poliitilist programmi.
Raamatu kuues peatükk „Semstvo ja Balti
omavalitsus. Moderniseerimise erinevad strateegiad” keskendub semstvoreformi rakendamisele
või õigupoolest selle Balti provintsides rakendamata jätmise tagamaadele ja tulemustele.
Semstvod ehk kohaliku tasandi kõikseisuslikud
omavalitsused loodi Venemaal 1864. aastal,
korraldamaks kohalikku kommunaalmajandust,
haridust, tervishoidu, sotsiaalhoolekannet, toiduabi viljaikalduste puhul, agronoomia- ja veterinaariateenistust, statistiliste andmete kogumist
jms. (lk. 221). Venemaa suurte reformide käigus
loodud semstvos on nähtud Venemaa uuenemise
võrset ja kodanikuühiskonna alget, mis ilmselt
just viimasel põhjusel oli pigem põlu all Nõukogude ajal, kuid on palju tähelepanu pälvinud
uuemal ajal (sh. ka arhiivide ja muuseumide
teemanäituste vormis).
Läänemere provintsides (ja ka mõnedes
teistes Vene impeeriumi piirkondades) semstvot kavandatud kujul lõpuks ei rakendatudki.
Karjahärm seab eesmärgiks jõuda selgusele, kui
palju oli Balti juhtumi puhul tegu valitsuse üldise
joonega ja kui palju kohalikust spetsiifikast tingitud erijuhtumiga (lk. 222). Esimesel pilgul võiks
küsida: miks on pikalt vaatluse all just semstvo?
M. Laar. Äratajad. Rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad. Grenader, Tallinn, 2006, lk. 381.
128 Tuna 4/2012
Arvustused
Vastus on peidul siinse raamatu dialoogis varasema teosega „Ida ja Lääne vahel”. Nimelt oli
seal pikemalt juttu (ptk. 7 „Võitlus reformide
ümber”) nii omavalitsusest, kirikuküsimustest,
maaküsimustest kui ka väljarändamisest Venemaale, semstvost aga üsna vähe.
Mõiste ilmus eesti ühiskondlikku liikumisse
ja mõttesse 1880. aastate algul kui võimalik
alternatiiv kehtivale maaomavalitsuse korrale.
Semstvoga seoti lootus eestlaste osalusest maaomavalitsuses. Semstvot propageeris Sakala,
semstvo sisseseadmise nõue oli saadikute märgukirjas 1881. aastal. Kuid Karjahärm näitab, et
see, mida Jakobson kokkuvõttes tahtis, polnud
sisuliselt Vene semstvo, vaid ikka seesama eestisaksa reformitud maaomavalitsus, mida Sakala
nõudis juba 1878. aastast alates, kuid nüüd,
1881.–1882. aastal, vene semstvo nime all (lk.
231–232). Autori sõnul domineerib varasemas
kirjanduses seisukoht, et Balti administratsiooni
ei venestatud süstemaatiliselt ega selle loogilise
lõpuni (viitega T. Ü. Rauna venestuseteemalisele
artiklile, lk. 250–251). Rauna mõte on selgelt
see, et kui keskvalitsus oleks tahtnud baltisaksa
aadli hegemooniat otsustavalt rünnata, oleks
semstvo sisseseadmine kahtlemata olnud tõhus
samm.6 Karjahärm jõuab samuti järeldusele, et
tegelikult ei saa maaomavalitsuse reformi pidada rangelt võttes venestusaktiks, sest selle elluviimine oleks pigem kahandanud Vene riiklikku
mõju Balti piirkonnas. Seega oli mitte reform,
vaid sellest loobumine Balti provintside suhtes
diskrimineeriv abinõu. Baltisakslaste aktiivne
kaitsetaktika oli oluline, aga sellest tähtsam oli,
et valitsus ei soovinud alamklasside osalust riiklike otsuste langetamisel. Poliitiline pluralism,
mida võis täheldada semstvokubermangudes, oli
valitsuse silmis rahvuslikel ääremaadel äärmiselt
ebasoovitav nähtus (lk. 253).
Raamatu lõpetab väga mahukas teemakohane bibliograafia (lk. 294–3507). Lisaks on
raamatus kokku 8+8 lehte illustratsioonidega,
millest osa on värvilised ja mõned näivad olevat
üsna vähe varem kasutamist leidnud. Kahjuks
puuduvad konkreetsed viited, kust mingi illustratsioon pärit on, ja ka nende side ülejäänud
tekstiga jääb hõredaks, sest nad on eraldi vahele
köidetud nummerdamata lehtedel. Mis seos on
teemakäsitlusel näiteks Suvorovi muuseumiga,
eriti kui me ei saa teada, kus see asub või asus?
Pilt „Bakuu naftaväljad” on kahtlemata meeleolukas (võimalik, et ka tööstusajaloo seisukohalt
oluline) ja selle kõrval olev pilt Samarkandist
loob tõesti impeeriumi kohaoleku tunnet. Prantsuskeelne trükitud ja eestikeelne käsitsi peale
kirjutatud tekst annavad meile küll teada, et
pildil valmistavad mehed pilaffi, ja võib arvata, et
tegu on kellegi saadetud postkaardiga, kuid kes
ja kellele või millal? Pildiallkiri „Vene sõjavägi
Tallinnas enne ärasaatmist Kaug-Idasse” lubab
teatava nuputamise järel aru saada küll, et neid
ilmselt saadetakse Vene-Jaapani sõtta, kuid
kuupäevad ja täpsustused tuleksid kasuks, seda
enam, et illustratsioonid on lahus tekstist, mille
juurde nad võiksid kuuluda. Kui raamatus juba
oli juttu ajaloolises uurimistöös toimunud pööretest, siis illustratsioonide osas võinuks arvestada
ka kultuurilist pööret – ikka rohkem on hakatud nägema pildilistes kujutistes mitte lihtsalt
meeleolukat illustratsiooni, millega võib ümber
käia üsna meelevaldselt, vaid ajalooallikat, mis
väärib ja nõuab viitamist ja täpset allkirjastamist
nagu teisedki allikad. Viited on eraldi lehtedel
350–353, kuid siingi puuduvad märkused, kust
need pärinevad. Et tegu on fotoga, on üldjuhul
aimatav ka sellekohase märkuseta, aga kus see
foto hoiul on? On märgitud teadaolevate fotode
autorid ja daatumid, kas peaks järeldama, et
kõik fotod on autori isiklikus kogus?
Kuna autor soovis oma raamatuga ergutada
debatti, siis teeksin siinkohal sellega algust,
esitades mõned mõtted, mis raamatut lugedes
tekkisid. Teos ei kaasa uut allikateringi, tegu
on olemasolevate teooriate, nii uute kui ka
vanade, lähivaatluse ja võrdlusega ehk siis
dekonstrueerimisega, mis valdavalt keskendub
20. sajandi algusele. See on äärmiselt tänuväärt
ettevõtmine. Seni on aga väga vähe võrreldud
Vene impeeriumit Austria-Ungari impeeriumiga. Andes endale aru, et ajaloolised, etnilised,
religioossed, looduslikud tingimused olidki väga
erinevad, julgeksin siiski välja pakkuda mõtte,
et mõlemal juhul oli tegu multikultuurilise ja
multietnilise impeeriumiga, mille rüpes kasvas
erinevaid suuremaid ja väiksemaid rahvusrühmi, millest mõned suutsid jõuda rahvusriigini
ja teised jälle mitte. Nihutatud vaatepunktiga
võrdlused on väga viljakad, kui me tõepoolest
tahame eemalduda teleoloogilistest skeemidest
ja etnotsentrismist.
6
T. Ü. Raun. Venestamine Eestis 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul. – Vene impeerium ja Baltikum:
venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses. Koost. T. Tannberg,
B. Woodworth. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2009, lk. 131.
7 Kahetsusväärsel kombel on seal Malle Saluperest saanud Maimu Saarepera, sama ka viites lk. 35.
Tuna 4/2012 129
Arvustused
Pärast Miroslav Hrochi kotkapilgulist võrdlust pole Eesti ajalookirjutuses kuigi põhjalikult
võrreldud eestlaste ja lätlaste rahvuslikku liikumist (Hans Kruusi artikkel8 aastast 1957 on
vist ikka veel kõige põhjalikum ülevaade). Balti
kubermangudes võib ilmselt eestlaste ja lätlaste
kõrval rääkida ka baltlaste rahvuslikust liikumisest. Kui soovime vabaneda primordialistliku
lineaarse progressi ideest, siis just see on huvitav
näide liikumisest, mis ei arenenud teleoloogilise
skeemi kohaselt võiduka lõpuni (ehkki plaanid
Balti hertsogiriigist, Landesuniversität jne. olid
sammud just selles suunas). Siin oleks võib-olla
rohkem abi Benedict Andersoni rahvuse konstrueerituse teooriast.
Rahvusliku liikumise teleoloogilisest käsitlusest aitaks eemalduda ka see, kui vaadelda
kompleksselt rahvuslikke ja usulisi liikumisi,
sest mõlemad on omal viisil uue ideoloogia ja
identiteedi otsingud. Vaevalt on juhuslik fakt, et
need Eesti piirkonnad, mis ei olnud väga aktiivsed
rahvuslikus liikumises, paistavad silma usuliste
äratusliikumiste poolest (näiteks Läänemaa).
Põhjalikku uurimust ootab ka üleminek õigeusku
20. sajandi alguses oma motiivide ja ulatusega.
Semstvo problemaatika puhul oleks huvitav
analüüsida valitsuse plaane koosmõjus kohalike praktikatega. Kuidas suhestus 1866. aastal
kolmele Balti kubermangule ühtmoodi ja ülalt
kehtestatud vallaomavalitsuse korraldus debattidega semstvo üle? Või millisel määral mõjutas
semstvo eeskuju Liivimaa kihelkonnakonvendi
loomist?
Lõpetuseks: Raamat pani mõtlema ja täitis
sellega igati autori püstitatud eesmärgi. Raske
oleks vaielda autori lõppjäreldusega, et kuus aastakümmet 1850. aastate keskpaigast kuni Esimese
maailmasõjani olid eestlaste ajaloos otsustav
aeg, mil amorfsest talupojaühiskonnast kujunes
teadlik eesti rahvus. Kuid veidi irriteerides võiks
küsida – miks me peaksime arvama, et rahvus
sai valmis sõja eelõhtuks? Näib, et just Esimesel
maailmasõjal oli rahvuse küpsemises väga oluline
roll. Ka see teema ootab veel uurijat.
Raamatuülevaade ilmub sihtfinantseeritava teadusteema SF 0180040s08 raames.
Lea Leppik
8
H. Kruus. Eesti ja läti rahvusliku liikumise kokkupuuteist 1860–80-ndail aastail. – Eesti ajaloost XIX
sajandi teisel poolel. Lühiuurimusi. Eesti Riiklik
Kirjastus, Tallinn, 1957, lk. 221–233.
130 Tuna 4/2012
Balti mere maade
külma sõja
mälestusmärgid
Johannes Bach Rasmussen. Travel Guide.
Traces of the Cold War Period. The Countries around the Baltic Sea. Nordic Council
of Ministers, Copenhagen, 2010, 221 lk.
A
astatepikkuse uurimis- ja rahvusvahelise
koostöö tulemusena on külma sõja mälestusmärke kaardistava Balti initsiatiivi ja võrgustiku
hing ning eestvedaja Johannes Bach Rasmussen
üllitanud teejuhi külma sõja mälestusmärkide
huvilistele.1 Neid huvilisi polegi maailmas nii
vähe, sest pea pool sajandit kestnud külma sõja
õhustikus üles kasvanud põlvkonnad on praegu
täies elujõus ja otsimas seletusi lähiminevikus
maailmas toimunu kohta. Külma sõja ajal eraldas Ida Läänest raudne eesriie, kõik kaitselise
tähtsusega seotu oli mõlemal pool ülimalt salastatud. Vaid väga piiratud hulgal inimestest
oli ülevaade „omade” relvadest, strateegiast,
taktikast, militaarrajatistest ja muust säärasest.
Teise osapoole kohta oli veelgi raskem midagi
teada saada, kuigi spionaažiga tegelevad institutsioonid seda igati üritasid ja üht-teist neil ka
õnnestus. Raudse eesriide langedes muutusid aga
paljud rangelt salastatud ja tohutuid ressursse
nõudnud suurejoonelised rajatised kasututeks
ja hüljati militaarstruktuuride poolt. Nende
objektide saatus on kujunenud väga erinevaks.
Mõnel pool on need jõudnud tänasesse päeva
konserveeritud kujul, kogu omaaegses täiuses
kuni detailideni, kuid teisal on need lihtsalt maha
jäetud, kõik vähegi materiaalset väärtust kujutav
laiali kantud ja maha müüdud, marodööride
purustatud ja ühiskonna poolt unustatud. Eestis
ongi külma sõja mälestistega suures osas viimati
mainitud viisil läinud, õnneks siiski on erandeid.
Samas on see ka täiesti arusaadav, sest kuulusid
ju need „mälestised” Eestit okupeerinud Nõukogude Liidule ja tekitavad meis vaid ebameeldivaid
assotsiatsioone, mida pigem tahaks unustada.
Kasvamas on uus põlvkond, kel puudub isiklik
kogemus okupatsioonist ja külmast sõjast. Neile
1
Vt. ka P. Pillak. Külma sõja mälestusmärgid tuleks
võtta kaitse alla. – Linnaleht 28.08.2009; K. Luts.
Üha soojem „külm sõda”. – Tuna 2009, nr. 3,
lk. 148–150.
Arvustused
on kõike seletada aga hoopis lihtsam, kui õpikutes-teatmikes esitatud faktide kõrval saame
näidata, ja lasta ka käega katsuda tegelikkuses
eksisteerivaid objekte. Ka turistidele on meie
ajalugu hoopiski mõistetavam, kui nad saavad
oma silmaga näha Nõukogude okupatsiooni
aegset pärandit. Kui hästi järele mõelda, siis on
ju ka Eesti linnade keskaegsed kivimüürid, majad,
kirikud ja maamõisad „okupantide” ehitatud. Samas „müüvad” need turistidele vaat et paremini
kui muistsete eestlaste kivikalmed, ohvrikivid ja
-allikad, linnamäed ning hiiepuud – meeldib see
meile või mitte. Keskaegseid ja uuemaidki ehitisi,
mis valminud enne Eesti iseseisvumist, oleme
harjunud pidama meie rahvuslikuks kultuuripärandiks. Ilmselt jääb kahekümnest iseseisvusaastast väheks, et ka nõukogudeaegseid mälestisi
hakkaksime pidama oma kultuuripärandiks, kuid
ajaloomälestistena peaksime neid juba praegugi
kaitsma, säilitama ja eksponeerima.
Johannes Bach Rasmusseni rikkalikult illustreeritud reisijuhis antakse ülevaade külma sõja
mälestistest Taanis, Eestis, Soomes, Saksamaal,
Islandis, Lätis, Leedus, Norras, Poolas, Venemaal ja Rootsis. Esindatud on nii Varssavi pakti
ja NATO-sse kuulunud kui ka neutraalsed maad.
Sissejuhatuses seletatakse lahti külma sõja mõiste ja antakse ülevaade külma sõja perioodist
alates Teise maailmasõja lõpust kuni Nõukogude
Liidu kokkuvarisemiseni. Reisijuhi eesmärgiks
on seatud Läänemere ümber asuvate maade ja
nende lähiajaloo alaste teadmiste edendamine. Kaasatud on ka Island ja Murmansk, mis
asuvad küll Läänemerest eemal, kuid seal olid
külma sõja ajal olulised luurekeskused. Muuseumide kõrval antakse ülevaade praeguseks
avalikkusele avatud endistest sõjaväebaasidest,
kauglaskesuurtükkide patareidest, suletud
linnadest, kommunistlike režiimide vanglatest
ja hukkamiskohtadest, ajastule iseloomulikest
arhitektuuriobjektidest, mälestusmärkidest jne.
Muidugi on reisijuhis olnud võimalik esitada
vaid valik objektidest, mis kajastavad külma sõja
perioodi aastatest 1945–1991.
Taani on NATO liige 1949. aastast ja oli oma
strateegilise asendi tõttu külma sõja eesliinil.
Langelandi saarele rajati 1953. aastal kindlustus,
mis kaotas oma strateegilise tähtsuse ja lõpetas tegevuse 1993. aastal ning on nüüd avatud muuseumina. Teine samalaadne kindlustus rajati Stevnsis
1952. aastal ja see suleti alles 2000. aastal ning
on nüüd samuti avatud muuseumina. Mõlemad
kindlustused olid rajatud selleks, et kaitsta Taanit
Varssavi pakti sõjalise rünnaku eest.
Eesti ajaloost antakse sissejuhatavalt üle-
vaade alates 1940. aastast. Arhitektuuriobjektidest esitletakse viisnurgatorniga elumaja
Tartu maantee ja Liivalaia tänava nurgal, endist
valuutapoodi „Turist”, kino „Sõprus”, Ohvitseride Maja, Linnahalli jt. Seejärel tutvustatakse
Okupatsioonide Muuseumi, Sõjamuuseumi
(kindral Laidoneri muuseumi), Patarei vanglat
Tallinnas, KGB keldrit Tartus, metsavenna talu
Vastse-Roosa külas Võrumaal, aga ka endist
suletud linna Sillamäed ja aatomiallveelaevade
õppekeskust Paldiskis.
Soome külma sõja mälestised on esindatud
Porkkala sõjaväebaasiga, mis renditi pärast
Jätkusõda viiekümneks aastaks Nõukogude
Liidule sõjaväebaasiks. Kaotanud oma strateegilise tähtsuse, tagastati see küll Soomele juba
kaheteistkümne aasta pärast. Porkkala Nõukogu
Liidu käes olemise aega kajastatakse Igori muuseumis Degerbys.
Saksamaa on koht, kus külma sõja aegne vastuseis oli eriti tugev. Kurikuulus Berliini müür oli
Lääne turistide jaoks vaatamisväärsus juba kohe
pärast kerkimist. Ida-Saksamaa poolt püüti aga
inimesed hoida sellest võimalikult kaugel. Nüüd
on Berliini müürist alles jäänud vaid mõned
jupid ja tänasel päeval on linnas liikudes ilma
abivahenditeta isegi raske selle asukohta aimata,
sest külma sõja aegne Ida-Berliini müüri äärne
„surnud tsoon” on nüüdseks modernseid hooneid täis ehitatud. 155 kilomeetri pikkuse müüri
ehitamist ümber Lääne-Berliini alustas Saksa
Demokraatlik Vabariik 1961. aastal, et takistada
üha massilisemat kodanike siirdumist LääneBerliini ja sealtkaudu vabasse maailma. Kuid ka
järgnevate aastate jooksul pääses üle müüri, või
ka müüri alt, Läände ligikaudu 5000 põgenikku,
neist kümnendik olid Saksa DV piirivalvurid,
kes pidid ärahüppamist takistama. Siiski jätsid
müüri ületamise katsel oma elu rohkem kui 200
inimest. Kokku põgenes ajavahemikus 1949–1990
Ida-Saksamaalt Lääne-Saksamaale ligi 4 miljonit
inimest. Marienfeldes on endises põgenikekeskuses avatud muuseum. Kurikuulsa Saksa DV
salapolitsei Stasi peakorterist ja vanglast Berliinis
on samuti saanud muuseumid. Mitte aga ainult
Berliin ei olnud ümbritsetud müüriga, vaid kahte
Saksamaad eraldas kogu piiri ulatuses Ida-Saksamaa poolt välja ehitatud ligikaudu 5 kilomeetri
laiune kindlustatud tsoon, millest tänaseks ainult
mõni osa on säilitatud vaatamisväärsusena.
Islandil oli nii Teises maailmasõjas kui ka
külmas sõjas oluline strateegiline tähtsus. Island
on NATO liige 1949. aastast ja Keflaviki lennujaama, mis asub umbes 50 kilomeetri kaugusel
Reykjavikist, kasutati nii liitlaste kui ka NATO
Tuna 4/2012 131
Arvustused
õhujõudude transpordibaasina. Reykjavikis asub
Höfdi maja, kus 1986. aastal kohtusid Ronald
Reigan ja Mihhail Gorbatšov ning siinsamas
kirjutati Islandi poolt 26. augustil 1991 alla
Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse tunnustamise
aktid. Kas see kuupäev võiks olla külma sõja
lõpudaatum – vähemalt meie jaoks küll.
Läti on külma sõja mälestusmärkidega
vähemalt sama tihedalt kaetud kui Eesti, võibolla isegi tihedamini, sest oli ju Riia „Pribaltika”
sõjaväeringkonna keskuseks. Reisijuhis tutvustatakse mitmeid Riias asuvaid nõukogulikke hooneid, mälestusmärke, muuseume, samuti endisi
suletud sõjaväelinnu Liepājat ja Irbenet.
Leedu on reisijuhis esindatud Vilniuses asuva
KGB muuseumi, 1991. aasta vastupanu ja langenute memoriaalidega, Druskininkai vastupanu ja
deporteerimiste muuseumi, Grutase Nõukogude
perioodi skulptuuride pargi, Rumšiške vabaõhumuuseumi Siberi ekspositsiooni, Kaunase
lähistel asuva põrandaaluse vastupanu trükikoja
ja Plokštine raketibaasiga.
Norra pidi NATO liikmena suutma vastu
panna Nõukogude Liidu poolt Koola poolsaarele koondatud vägedele, kuni liitlased appi
jõuavad. Bodøs asub Norra Rahvuslik Lennumuuseum. Sealselt lennuväljalt startinud lennukid jälgisid pidevalt Nõukogude lennukite lende.
Oslo fjordis asuval kahel saarel on Oscarsborgi
kindlus, mis pidi kaitsma Oslot Varssavi pakti
riikide rünnaku puhul. Herdlasse ehitasid Norra
okupeerinud sakslased 1944. aastal torpeedopatarei ja see toimis ka kogu külma sõja vältel kuni
aastani 2000. Meløyværi fort asub Põhja-Norras
kolmel saarel ja rajati 1983. aastal, et seal takistada Nõukogude Liidu rünnaku edenemist kuni
NATO jõudude kohalejõudmiseni.
Poola oli läbi külma sõja vastupanuliikumise
esirinnas. Varssavis on Iseseisvusmuuseum, mis
kajastab kommunistliku režiimi opositsiooni
aastatel 1945–1989. Varssavi tsitadelli X paviljoni
muuseumis kajastatakse Siberisse deporteeritud
poolakate saatust. Poolakast paavsti Johannes
Paulus II kõrval on ilmselt sama tuntud katoliiklik preester Jerzy Popiełuszko, kes rööviti 1984.
aastal Poola kommunistliku režiimi salateenistuse
poolt, teda piinati ja seejärel tapeti. Nüüd on
selles kirikus, kus Popiełuszko ametis oli, avatud
memoriaalmuuseum. Poola kommunistliku režiimi kolonelile Ryszard Kuklińskile on samuti
pühendatud muuseum. Tema edastas ameeriklastele kõige kõrgemal tasemel infot Varssavi pakti
plaanide kohta Lääne ründamiseks. Tal õnnestus
õigel hetkel Läände põgeneda, kuid ta mõisteti
Poolas tagaselja surma. Borne Sulinowo (saksa
132 Tuna 4/2012
Grossborn) sõjaväebaasi hakkasid sakslased ehitama 1934 ja Hitler avas selle suure pidulikkusega
1938. aastal. Siinses tehiskõrbes valmistati ette
Erwin Rommeli motoriseeritud korpust Aafrikas
sõdimiseks. Pärast sõda oli Borne Sulinowos ja
ümbruskonnas salajane Nõukogude sõjaväebaas
kuni oktoobrini 1992, mida kaartidel näidati
metsana. Praeguseks avatud Borne Sulinowos
võib näha huvitavat segu Natsi-Saksamaa ja
Nõukogude militaararhitektuurist.
Venemaa võiks muidugi tervenisti kuulutada külma sõja mälestusmärgiks. Peterburi
lähistel on Levašovo, kuhu kümnete tuhandete
Stalini suure terrori ohvrite hulgas on maetud
ka tuhandeid eestlasi. Selliseid kalmistuid,
kuigi võib-olla mitte nii ulatuslikke, võib leida
üle Venemaa. Peterburis on kurikuulus Krestõ
vangla, kus praegu on muuseum, kuid oli ju kogu
Nõukogude Liit kaetud vanglate võrguga, KGB
hoonete, samuti teisitimõtlejate kinnipidamiseks
kasutatud psühhiaatriahaiglatega. Igas suuremas
Venemaa linnas võib näha paraaditsevat nõukogude arhitektuuri, mille eredamad näited on
metroojaamad ja Rahvamajanduse Saavutuste
Näituse (VDNH) kompleks.
Rootsi on küll olnud neutraalne riik, kuid
külmas sõjas osalemisest siiski ei pääsenud. Oli
selge, et NATO ja Varssavi pakti osaliste vahelises
konfliktis oleks Rootsigi võinud langeda löögi
alla. Selleks valmistudes rajati idarannikule kaljudesse tugev kindlustuste võrk ja arendati oma
sõjatööstust. Rootsi sõjatehnikat on eksponeeritud mitmes militaarmuuseumis. Stockholmist
põhja pool on Hemsö kindlustused, millest sai
muuseum praktiliselt sellisel kujul, nagu sõjavägi
selle üle andis – kogu relvastuse ja varustusega.
Johannes Bach Rasmusseni reisijuht on
täiesti ainulaadne – seal leiduvaid objekte ei
leia tavalistes turistidele mõeldud brošüürides,
kus põhiliselt tutvustatakse kunsti- ja kultuuriobjekte ehk siis mineviku kaunimat poolt.
Johannes Bach Rasmussen on öelnud: „Ajalugu
koosnebki heast ja halvast. Kui osa välja lõigata,
siis käitutakse sama moodi nagu kommunistid,
kirjutatakse uus ajalugu. Mõlemat külge ajaloost
tuleb kajastada ja mäletada.”2 Siinkohal võib
temaga ainult ühineda ja soovida jõudu selle
laiahaardelise töö jätkamisel.
Peep Pillak
2
A. Alas. Välisekspert Johannes Bach Rasmussen:
kaitske nõukogude arhitektuuripärandit. – Eesti
Päevaleht, 13. aprill 2006.
Arvustused
Stalinismi mõjudest ja
tagajärgedest Eestis
Olaf Mertelsmann. Everyday Life in Stalinist
Estonia. Peter Lang Verlag, Frankfurt,
2012. 164 lk.
Olaf Mertelsmann. Die Sowjetisierung
Estlands und seiner Gesellschaft.
Hamburg, 2012. 160 lk.
A
jaloolaste hulgas näib varem artiklitena
ilmunud uurimistulemuste koondamine
kogumikku olevat kasvav trend. Eesti kontekstis saab seda vähemalt osaliselt seletada
monograafiate arvu langusega. Ajaloolased
kirjutavad endiselt ja tõenäoliselt rohkemgi,
kuid uurimistulemuste avaldamise formaat on
muutunud. Suund on võetud lühiuurimuste
avaldamisele, mis on teadusbürokraatias kõrgemas hinnas kui põhjalikumad tervikkäsitlused.
Olaf Mertelsmannil on 2012. aastal korraga
välja tulnud koguni kaks artiklitekogumikku,
ingliskeelne „Everyday Life in Stalinist Estonia”
ja saksakeelne „Die Sowjetisierung Estlands
und seiner Gesellschaft”. Publikatsioonides
leidub kaheksateist viimase kümmekonna aasta
jooksul kirjutatud artiklit stalinismist ja sovetiseerimisest. Kogumike lühikestes, võib isegi
öelda, lakoonilistes sissejuhatustes märgitakse,
et valikusse kuulusid publitseerimata, kaugetes
paikades ilmunud, eesti või vene keeles või huvilistele raskesti kättesaadavad artiklid. Autor
täpsustab, et need ilmuvad nüüd ümbertöötatult
või uusima kirjandusega täiendatult.
Uurimused on rõhuasetusega majandus-,
sotsiaal- ja argiajaloole. Mertelsmanni väitel
on nimetatud valdkonnad võrreldes poliitilise
ajaloo, repressioonide või vastupanuga kogu
Baltikumi lähiajaloo historiograafias alaesindatud. Ingliskeelse väljaande eessõnas nimetab
autor uurimistööde põhiallikaid: lisaks arhiiviuuringutele toetuvad tema käsitlused suulistele
intervjuudele ning avaldamata elulugudele.
Igapäevaelu uurimisel on need allikaliigid asendamatud ja täiendavad üksteist.
1
Ma ei kavatse lähemalt tutvustada kõiki
kogumikes avaldatud artikleid ning kommenteerin pikemalt uurimusi, mida loen Eesti
NSV sõjajärgse ajajärgu mõistmisel oluliseks
ning mis pakuvad uusi vaatenurki või mille
järeldused võiksid Eesti publikule rohkem
huvi pakkuda. Sissejuhatavalt olgu siiski publikatsioonides ilmunud artiklid nimetatud.
Ingliskeelses väljaandes on avaldatud käsitlused „sovetiseerimise” mõistest, Eesti tööliste
elatustasemest 1938.–1955. aastani, puskariajamisest Eestis 1940. aastatel, venelaste kujunemisest eestlaste „rahvuslikuks vaenlaseks”,
vastupanust ja kohanemisest sõjajärgses Eestis,
kolhoosielu toimetuleku-strateegiatest Stalini
ajal, privaatsfäärist Stalini perioodil, meedia
auditooriumist Nõukogude Eestis külma sõja
alguses, vabaajast stalinlikus Eestis ning 1956.
aastast Eestis. Saksakeelne kogumik algab
samuti „sovetiseerimise” mõiste seletusega.
Järgnevad artiklid on igapäevaelu sovetiseerimisest, Eesti elanikkonna ja „okupantide”
suhetest 1940. ja 1950. aastatel, sõjajärgsest
ülesehitustööst, toimetulekustrateegiatest sõjajärgsel perioodil, vabaajast stalinlikus Eestis,
majanduslikest ja sotsiaalsetest tagajärgedest
külma sõja alguses ning oodatavast elueast
stalinismi perioodil. Eelnevast loetelust nähtub,
et publikatsioonide sisu on osaliselt kattuv.
Kaks uurimust on avaldatud nii ingliskeelses
kui saksakeelses kogumikus, kuid temaatiliste
sarnasuste tõttu kordavad mõned käsitlused
suurel määral üksteist.
Eesti ja laiemalt Balti regiooni sõjajärgse ajaloo käsitlemisel ei saa üle ega ümber
mõistest „sovetiseerimine”. Selle termini
määratlemine, tekkelugu ning nn. Nõukogude
mudelina kasutamine on sobivaks sissejuhatavaks käsitluseks mõlemale artiklikogumikule.
Olaf Mertelsmann on seda terminit analüüsinud juba 2003. aastal ilmunud Balti riikide
sovetiseerimisele pühendatud kogumikus 1
ning artikli varasem eestikeelne versioon on
avaldatud 2007. aastal Eesti Ajalooarhiivi
toimetistes.2 Mertelsmann selgitab, et „sovetiseerimise” mõiste tuli kasutusele 1917. aasta
oktoobripöörde järel ja tähistas enamliku võimumudeli eeskujuks võtmist. Terminit tarvitati
maailmasõdadevahelisel ajal NSV Liidus, kuid
1950. aastate alguseks oli selle kasutamisest
The Sovietization of the Baltic States, 1940–1956. O. Mertelsmann (ed.). Tartu, 2003, lk. 9–15.
2 O. Mertelsmann. „Sovetiseerimise” mõistest. – Eesti NSV aastatel 1940–1953. Sovetiseerimise mehhanismid ja
tagajärjed Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa arengute kontekstis. Koost. T. Tannberg. Eesti Ajalooarhiiv. (Eesti
Ajalooarhiivi Toimetised. Acta et commentationes archivi historici Estoniae 15 (22). Tartu, 2007, lk. 13–29.
Tuna 4/2012 133
Arvustused
loobutud. Mertelsmann oletab, et põhjuseks
võis olla termini kasutuselevõtt 1940. aastatel
eksiilbaltlaste poolt ning selle kasutamine
Lääne ajalookirjutuses ja ajakirjanduses NSV
Liidu annekteeritud ja kontrollitud Ida- ja
Kesk-Euroopa riikides toimunud murranguliste
ümberkorralduste kirjeldamiseks. Vahepeal
unustusehõlma vajunud „sovetiseerimise”
mõistet hakati ajalookirjutuses laiemalt tarvitama pärast NSV Liidu kokkuvarisemist.
Mertelsmann leiab, et „sovetiseerimise” mõiste
kasutamine on õigustatud pärast 1940. aasta
juunipööret ning sõjajärgsetel aastatel Eestis
ja mujal Nõukogude mõjusfääri kuulunud
piirkondades toimunud poliitiliste, kultuuriliste, majanduslike ja ühiskondlike muutuste
analüüsimisel.
Sensatsioonihõnguliseks võib lugeda saksakeelses kogumikus avaldatud lühiuurimust keskmise eluea kohta stalinismiaegses Eestis, mis on
ilmunud varem eesti keeles.3 Keskmise eluea
osas Teise maailmasõja ja sõjajärgse perioodi
kohta esinevad tõsised lüngad. Mertelsmann
toob esmakordselt avalikkuse ette üksikute
sõjajärgsete aastate keskmise eluea näitajad,
mis on koostatud Venemaa Riiklikust Majandusarhiivist pärit suremuse statistika põhjal Eesti
linna- ja maaelanikkonna hulgas. Mulle näib,
et keskmise eluea näitajate esitamise kõrval
soovib Mertelsmann iga hinna eest kummutada
Nõukogude rahvastikustatistika usaldusväärsuse
ja tõestada, et näitajaid võltsiti. Tema andmetel
väitnud Nõukogude ametkonnad, et nii NSV
Liidus kui ka Eestis oli keskmine eluiga 1950.
aastal 65 aastat. Võrdluseks – 1930. aastate lõpul
oli sama näitaja Eestis 58,4 eluaastat ja 1959.
aasta rahvaloenduse põhjal arvestati keskmiseks
elueaks meestel 64,3 ja naistel 71,6 eluaastat.
Kust pärinevad õigupoolest 1950. aasta
andmed? Mertelsmann viitab NSV Liidu kontekstis briti teadlase Angus Maddisoni ühele
ülevaatele, kust leiab tõepoolest ühest tabelist keskmise eluea näitajad Venemaal 1950.
aastal.4 Keerulisem lugu on Eestiga. Mina ei
ole kohanud kusagil Eesti keskmise eluea
isegi umbkaudseid näitajaid 1950. aastast. Kui
Nõukogude statistika ikkagi midagi avaldas,
pidanuks see jõudma Eesti rahvastikuteadlaste
3
töödesse ja seda isegi juhul, kui andmed oleksid
küsitavad. Olaf Mertelsmann ei nimeta paraku
ühtegi säärast uurimust. Minul ei jäänud ühtegi
muud võimalust, kui kontrollida Rahvusvahelise
Valuutafondi raportit 2007. aastast, millele artiklis ainsana viidatakse.5 Leidsin vaevata õigelt
leheküljelt graafiku Euroopa ja Eesti keskmise
eluea muutuse kohta 20. sajandi teisel poolel.
Tunnistan, et graafikut on keeruline lugeda ning
graafiku skaala ja keskmise eluea kõver võivad
olla natuke nihkes, kuid sellegipoolest ei ole
mingit kahtlust, et Valuutafondil oli kasutada
statistika mitte varem kui 1950. aastate teisest
poolest, rääkimata sellest, et raportis oleks väidetud, et 1950. aastal oli Eesti keskmine eluiga
65 aastat.
Loomulikult ei kahanda selline vingerpuss
Venemaa arhiivist leitud avastuse väärtust. Selgub, et 1950. aastal oli Eesti maaelanikkonna
keskmine eluiga 54,9 aastat, kuid linnaelanikkonna keskmine eluiga oli ainult 47,6 aastat.
1940. aastate teisel poolel oli keskmine eluiga
Eestis veelgi madalam. 1947. aastal langes
keskmine eluiga linnaelanikkonna hulgas
koguni 42,5 aastani, mida võib seletada toiduainetega varustamise halvenemisega Venemaa
näljahäda tõttu ning linnaelanikkonna märgatava juurdekasvuga sisserände arvel. Silmas
pidades, et rahvastikustatistikat koostati ainult
tsiviilelanikkonna kohta, võis keskmine eluiga
olla tegelikult isegi madalam. Nimelt sõdurid
ja vangid, keda loeti kategooriasse „rangelt
salastatud”, üldisesse arvestusse ei kuulunud.
Silmas pidades tol ajal ajateenistuses valitsenud
olukorda õnnetusjuhtumite kõrge riski näol ja
vastupanuvõitlemise mahasurumist, võib arvata, et ajateenijate lisamisel võinuks keskmine
eluiga olla madalam. Seevastu vangide kohta on
minu meelest oletuste tegemine asjatu, sest suremuse koefitsiendi kõrval puuduvad andmed
kinnipeetute vanuselise struktuuri kohta.
Lähemat tutvustamist nõuavad Mertelsmanni
käsitlused Eesti tööliste elatustaseme muutuste
kohta aastatel 1938–1955 ning kolhoosnike
elatusvahenditest ja toimetuleku strateegiatest.
Mõlemad kirjutised on avaldatud ingliskeelses
kogumikus. Esimene neist baseerub põhiliselt
arhiiviuurimusele. Teises uurimuses kasuta-
O. Mertelsmann. Keskmine oodatav eluiga stalinismiaegses Eestis. – Ajalooline Ajakiri 2011, nr. 1,
lk. 105–110.
4 A. Maddison. The world economy: a millenial perspective. OECD, Paris, 2001, lk. 30.
5 IMF Country Report No. 07/256. Republic of Estonia: selected issues. International Monetary Fund, Washington DC, 2007, lk. 31. Elektrooniliselt: http://www.imf.org/external/pubs/ft/scr/2007/cr07256.pdf [vaadatud
05.06.2012].
134 Tuna 4/2012
Arvustused
takse arhiivimaterjalile lisaks isikulooallikaid,
nagu eluloolisi intervjuusid, publitseeritud
ning käsikirjalisi elulootekste ja Eesti Rahva
Muuseumi korrespondentide küsimustike vastuseid. Mertelsmanni järeldusi Eesti tööliste
majandusliku olukorra kohta ei saa pidada
ootamatuks – Eesti elanike elatustase oli Stalini
ajal madalam kui 1930. aastate lõpul. Ta loetleb põhjustena sõda, Saksa okupatsiooni ning
sõjajärgse majanduse taastamise põhimõtteid,
mis lähtusid rasketööstuse eelisarendamisest.
Elatustaseme langus avaldus ka tarbimises.
Eratarbimine moodustas Nõukogude rahvamajandusest tunduvalt väiksema osa kui vastav
näitaja turumajandusega riikides. Eratarbimise
langusele aitasid kaasa elanikkonna ostujõu
vähenemine ning tarbe- ja toidukaupade defitsiit. Kõige armetumasse olukorda sattusid
pärast kollektiviseerimist talupojad, sest sissetulekuga kolhoositöölt sõna otseses mõttes ei
olnud võimalik hinge sees hoida. Mõelda tuli
alternatiivsetele toimetuleku strateegiatele.
Kolhoosnikele oli hädavajalikuks elatusallikaks
isiklik maalapp, mis oli umbes 0,6 hektarit pere
kohta. 1950. aastate keskel ületas põllumajandussaaduste kogutoodang kolhoosnike eramajapidamistest isegi kolhooside toodangu. Olaf
Mertelsmann oletab, et see saavutati osaliselt
kolhoosist varastamise hinnaga. Varastamine,
tööluus, looderdamine, puskariajamine, korilus
ja lubatud normi ületanud loomade varjamine
olid kõik mõeldavad kolhoosieluga hakkamasaamise strateegiad. Lõppude lõpuks õnnestus
osadel kolhoosipere liikmetel kolhoosiviletsusest välja murda ning linnadesse kolida. Selleks
kasutati suuremalt jaolt legaalseid kanaleid,
millest levinum oli õppimaasumine.
Veel kord olen ma sunnitud pöörduma
statistika poole. Olaf Mertelsmann suhtub
üldjuhul ettevaatlikult ja skeptiliselt Nõukogude ametlikku statistikasse. Ühes paari aasta
taguses uurimuses on ta jaotanud statistika
usaldusväärsusest lähtuvalt kolme rühma. 6
Esimesse rühma kuuluvad andmed, mis on
kogutud metoodiliselt korrektsel viisil ja on
usaldusväärsed. Nende hulka loeb ta perekonna eelarveuurimusi. Teiseks vale meetodi
alusel kogutud andmestik, nagu näiteks tööstustoodang, kuhu ei arvestatud juurde näiteks
inflatsiooni. Kolmandaks võltsimistunnusega
arvread, kuhu võiksid kuuluda keskmise eluea
näitajad, kui arvesse võtta Mertelsmanni umb6
usaldust rahvastikustatistika suhtes. Vaadeldavate publikatsioonide mitmes uurimises leidub
tabel detailsete andmetega töölisperekondade
toiduainete päritolu kohta aastatel 1952–1956.
Tööliste elatustaset käsitlevas artiklis on lisatud selle kõrvale võrdluseks tabel toiduainete
tarbimise kohta tööliste peredes 1952.–1956.
aastani. Kuna andmed pärinevad eelarveuurimustest, siis eeldan, et Mertelsmann loeb neid
korrektseks. Ent tarvitseb neid tabeleid üksteisega võrrelda, et mõista, et midagi on valesti.
Kõige suuremad lahknevused tabelite osas on
kartulite tarbimises. Võtame 1952. aasta. Kui
töölisperekond (nende hulka ei loetud kolhoosiperesid) tarbis 1952. aastal pereliikme kohta
kuus keskmiselt 12,4 kg kartuleid, siis teise
tabeli järgi muretseti ühe perekonnaliikme
kohta riikliku kaubanduse jaevõrgust, turult
ja erakätest ühtekokku 17,3 kg kartuleid. Veel
suuremad kontrastid tekivad hilisemate aastate
juures. 1956. aastal on tarbimise ja hankimise
vahe juba kahekordne, sest pereliikme kohta
muretsetud 23,5 kg-st kartulist tarbiti kuus
keskmiselt 12 kg. Ülejäänud toiduainete nomenklatuuris on lahknevused väiksemad ning
ma ei välistaks, et erinevused võisid tekkida
arvandmete ümardamisel.
Eelnev tõestab ilmekalt, et isegi Nõukogude
eelarveuurimused ei pruukinud olla korrektsed. Millest vastuolud arvridadesse tekkisid,
ei ole eelarvestatistika koostamise spetsiifikat
tundmata võimalik seletada. Siiski näib mulle
andmetele otsa vaadates, et reaalselt ei olnud
toiduainete päritolu elanike toidulaual võimalik
kontrollida. Ei saa olla realistlik, et 1956. aastal
muretses töölisperekond ühe pere liikme kohta
keskmiselt ligi 7 kg kartuleid rohkem kui 1955.
aastal, ent jättis sellest kogusest ligi poole tarvitamata. Ingliskeelse kogumiku uurimus puskariajamisest 1940. aastate Eestis keskendub
kahele olulisele küsimusele. Esiteks illegaalse
alkoholi valmistamine. Olaf Mertelsmann
märgib, et puskar oli Eesti taludele oluliseks
toimetulekuallikaks. Tema väitel tegeles viinatootmisega suurem osa talusid, sest see oli
tulus. Oma majapidamises toodetud illegaalset
alkoholi pakuti ametnikele pistiseks, puskar oli
nõutud kaup mustal turul ning likviidne asendusraha. Võimud võitlesid selle seadusevastase
tegevusega võrdlemisi passiivselt. Seepärast
oletab Mertelsmann, et kohalikud ametnikud
olid ka ise haaratud puskaritootmisse ning
O. Mertelsmann. Alatoitumuse tekitamine põllumajanduslikult rikkas piirkonnas: stalinistlik toiduainetega
varustamise poliitika 1940. aastate Eestis. – Ajalooline Ajakiri 2010, nr. 2, lk. 191–211.
Tuna 4/2012 135
Arvustused
kuritarvitasid alkoholi. Puskaritootmise kõige
negatiivsem tagajärg oli alkoholismi levik maapiirkondades, mis kasvas tõsiseks sotsiaalseks
probleemiks. Mertelsmanni andmetel tarbiti
Eestis 1940. aastatel legaalse alkoholi kõrge
hinna ja halva kättesaadavusse tõttu peamiselt
kodumajapidamises toodetud alkoholi, kuid
kollektiviseerimisega ära langenud tootmisbaasi tõttu asendus see kiiresti riigialkoholiga,
mille tootmine 1950. aastate algul kasvas. Kui
1940. aastal toodeti Eesti siseturu jaoks 3,5 miljonit liitrit legaalset alkoholi, siis 1956. aastaks
oli tootmismaht kasvanud 10 miljoni liitrini.
Andmed illegaalse alkoholitootmise kohta
mõistagi puuduvad, kuid Olaf Mertelsmann
on otsustanud sellegipoolest välja tulla hinnangutega 1940. aastate puskariajamise kohta. Ta
märgib, et „mõistliku hinnangu” järgi võiks see
olla 10–20 miljoni liitri vahel aastas ning jõuab
uskumatu järelduseni – puskariajamine võis
mingil ajal moodustada isegi kümnendiku vabariigi sisemajanduse koguproduktist. Kuna ma
ei ole majandusajaloolane, siis ei julge ma neid
arve kommenteerida, kuid tahes-tahtmata jätab
käsitlus puskariajamisest üles rohkem küsimusi,
kui annab vastuseid. Kui suur oli 1940. aastatel
legaalse alkoholi tootmine? Kas puskaritootmine ületas tingimata legaalse alkoholi tootmise?
Kas „arvustuste tegemisel” võeti arvesse Eesti
rahvaarvu vähenemist? Kuidas mõjutas alkoholi tarbimist meeste arvu märgatav langus Teise
maailmasõja aastatel?
Ma usun, et välismaisele uurijale on eestlaste lähimineviku rahvuslike kannatuste,
hirmude ja komplekside mõistmisel palju abi
Mertelsmanni artiklist eestlaste rahvuslikust
vaenlasekujust, mis on trükitud ingliskeelses
kogumikus. Ma leian, et autori päritolu võimaldab tal eestlaste jaoks suhteliselt ebamugavat
nähtust nagu eestlaste suhtumine venelastesse,
mida ümbritsevad rahvuslikud eelarvamused ja tabud, emotsioonivabalt analüüsida.
Mertelsmanni huvitab küsimus, kuidas tekkis
eestlastel baltisakslaste asemel uus rahvusliku
vaenlase kuvand – venelased. Kuvandi muutusi
kirjeldatakse ajaloolisest perspektiivist mentaliteediajaloolisest vaatenurgast. Uue rahvusliku
vaenlasekuju tekkimise paigutab autor Stalini
perioodi, 1940. aastatesse ja 1950. aastate algusesse. Põhjustena nimetatakse selliseid ajaloolisi sündmusi nagu küüditamine ning eestlaste
negatiivseid isiklikke kogemusi, nagu terror,
vägivald, kuritegevus ja vaesus. Lisaks neile
tõstetakse kaaluka faktorina esile migratsiooni, mis seostus eestlastele tihti ebameeldivate
136 Tuna 4/2012
argikogemustega. Mertelsmannil jätkub artikli
järelduste osas eestlaste kollektiivse ajaloopildi
suhtes ka kriitikat. Tema arvates valitseb eestlaste hulgas ühekülgne arusaam, nagu oleksid
eestlased Nõukogude võimu kuritegude ohvrid
ja venelased nende toimepanijad. Suurem
osa eestlasi ignoreerivat fakti, et ka venelased kannatasid Stalini diktatuuri all. Artikli
järelduste osas on selliste väidete esitamine
põhjendamatu ning pealegi on need kaheldava
väärtusega, sest ei selgu, millele õigupoolest tuginetakse. Oma subjektiivsete tähelepanekute
ja kogemuste põhjal võin kinnitada, et suurem
osa eestlasi ei pea ennast Nõukogude võimu
ohvriteks. Minu meelest on seletus triviaalne.
Eesti elanikkonna arvukamad vanuserühmad
ei ole kommunistlikke õudusi isiklikult kogenud. Mulle näib hoopistükkis, et teatavates
vanuserühmades kiputakse Nõukogude võimu
koguni idealiseerima, sest lapsepõlvele või nooruseaastatele vaadatakse tagasi nostalgiliselt.
Mis puutub venelaste kannatustesse Stalini
perioodil, siis ma kahtlen, kas seda teadvustavad isegi tavalised Venemaa elanikud, mistõttu
on kohatu selle fakti ignoreerimises süüdistada
eestlasi, ja isegi sel juhul, kui tuntakse ennast
Nõukogude võimu ohvrina ja kannatuste põhjustajaks peetakse venelasi.
Ingliskeelses publikatsioonis leiduv uurimus
vastupanust ja kohanemisest sõjajärgses Eestis
ei ole varem ilmunud. Artikli probleemipüstitus
on Eesti ajalookirjutuses tavapäratu. Seni ei ole
vaadeldud relvastatud vastupanuliikumist sõjajärgses Eestis Nõukogude võimuga kohandumise kontekstis. Pean tunnistama, et ma oodanuks
kohandumise ilmingute kohta põhjalikumat
analüüsi, kuigi konkreetsete näidete kohta mul
ühtegi vastuväidet ei ole. Mertlesmann toob
välja kolm aspekti: Eesti rahvastiku koosseisu
muutus, kommunistliku partei liikmelisus ja
repressioonid. Rahvastiku koosseisu muutusi
loeb ta kohandumist kiirendavaks faktoriks. Ta
väidab, et pärast sõda Eestisse immigreerunute
näol sai Nõukogude võim ühelt poolt toetajaid
juurde ning teiselt poolt sõjas hukkunute,
Läände põgenenute ja represseeritute arvelt
vastupanuliikumises osalenute arv vähenes.
Teiseks olulisemaks kohandumise indikaatoriks
loetakse kommunistliku partei liikmeskonna
kasvu. Olgu täpsustatud, et 1940. aastatel võeti
parteisse reeglina Punaarmees võidelnuid ja
Nõukogude tagalas viibinuid ning kõige rohkem
Eestisse tööle suunatuid NSV Liidu eestlasi
ja venelasi. Kui samastada parteilise kontrolli
kasvu kohandumisega, siis tuleb seda faktorit
Arvustused
pidada oluliseks. Kolmandaks nimetab Olaf
Mertelsmann repressioone, tunnistades, et
neil oli kahesugune mõju. Need andsid tõuke
vastupanuliikumisele, kuid teiselt poolt vähendas hirm arreteerimise ees ja elanikkonna
hirmutamine toetust vastupanuvõitlejatele.
Mertelsmanni väitel osutusid repressioonid
pikemas perspektiivis vastupanuliikumisega
võitlemisel edukaks, kuid samuti kasutati
mitterepressiivseid meetoditeid, nagu näiteks
amnesteerimine.
Mertelsmann tuleb vastupanuliikumise juures välja ühe huvitava mõttega. Ta leiab, et pelgalt vastupanu olemasolust Nõukogude võimule
on saanud eestlaste identiteedi osa. Tõepoolest
võib metsavendluse retseptsioonis tänapäeva
Eestis selliseid märke kohata. Vähemalt teatava
panuse identiteedi kujundamisele on andnud ka
eesti ajalookirjutus, kus vähem või rohkem on
Stalini perioodi iseloomustatud vastupanu-ajajärguna ning kohanemisest Nõukogude võimuga
kõneldakse alles režiimi mõningase pehmenemise ajajärgul alates 1950. aastate keskpaigast. Kas
vastupanu eksponeerimisega on mindud liiale
või mitte, ei ole minu arust ajaloolaste otsustada,
rääkimata sellest, kas see peaks olema rahva
enesemääratluse komponent.
Ma mainisin, et Olaf Mertelsmann loeb
relvastatud vastupanuliikumise ajendiks Nõukogude võimude poliitikat. Ta täheldab, et majandusliku viletsuse, avaliku terrori ja vägivalla
tõttu puhkes Eestis ulatuslik partisaniliikumine.
Nimetatud põhjused on üldaktsepteeritavad ega
vaja kommenteerimist. Millega Mertelsmann ei
nõustu, on Mart Laari juba paarkümmend aastat tagasi välja käidud ja üldiselt aktsepteeritud
metsavendluse koguarv 30 000, mille juurde
kuulub klausel, et võitlejaid võis nende seas olla
umbes 1/3. Mertelsmannile näib seegi number
liiga suur, sest vastupanuliikumist olevat iseloomustanud suhteline passiivsus. Ta rõhutab,
et suuri sõjalisi kokkupõrkeid ei esinenud ning
mõlema poole ohvrite arv jäi võrreldes Leedu
või Lääne-Ukrainaga tunduvalt väiksemaks.
Lisaargumendiks loeb ta vastupanuvõitluse
keskse organisatsiooni puudumist. Mis võiks
olla realistlikum arv? Selle kohta me käsitlusest
vastust ei leia. Ta oletab ainult, et ühel ja samal
ajal võis Nõukogude võimudega võidelda umbes
1000–2000 meest, kuna suurem jagu metsavendasid olevat ennast varjanud ega osalenud
aktiivses võitluses.
Metsavendade loendamisel seisame me
endiselt silmitsi allikakriitiliste probleemidega.
Nõukogude julgeolekudokumente loetakse
ebausaldusväärseteks. Metsavendluse-vastaste
operatsioonide käigus langenute ja arreteeritute ning legaliseeritute näol võiks siiski realistlikumad andmed välja pakkuda. Kardetavasti
ei oleks need arvud ikkagi objektiivsed. Olaf
Mertelsmanngi peab võimalikuks, et julgeolekuorganid hindasid teadlikult potentsiaalset
ohtu ja võitlejate arvu suuremaks, et õigustada
enda eksisteerimist ja teenida välja boonuseid.
Jättes need kahtlused kõrvale, võib oletada, et
julgeoleku statistikas jäid kajastamata loomulikku surma surnud partisanid, mingil põhjusel
üles leidmata jäänud metsavennad, lühemat
aega ennast varjanud legaalse staatusega isikud ning kontingent, kes kanti kriminaalide
arvestusse. Sellega ei taha ma öelda, et metsavendade realistliku arvu väljaselgitamine
oleks lootusetu. Parimaks lahenduseks oleks
kindla meetodi alusel tehtav arhiivitöö, mille
põhjal võiks koostada vastupanuvõitlejate
andmebaasi.
Lõpetuseks märgiksin niipalju, et Eesti ajalooteadus on palju võitnud, et Olaf Mertelsmann
asus 2000. aastate algul uurima stalinismi Eesti
juhtumi näitel. Tema uurimistöö on ühelt poolt
avardanud meie teadmisi Eesti ühiskonna
sõlmprobleemide kohta Nõukogude okupatsiooni ajal ning teiselt poolt selgitanud, millised
metodoloogilised valikud ja võimalused on
Nõukogude perioodi uurimisel.
Olev Liivik
Tuna 4/2012 137
Arvustused
Uue Maailma
taasavastamine
Uue Maailma lood. Uue Maailma Selts,
Tallinn, 2011. 216 lk.
R
aamatututvustust tahaks alustada paari isikliku mälestuskilluga. Olen kasvanud üles Tallinnas Endla tänava alguses – majas, mis kannab
praegu numbrit 10. Kolisime sinna 1955. aasta
alguses, kui olin mõni kuu vana. Minu koduste
kõnepruugis olid naabertänavate tarvis aeg-ajalt
kasutusel seesugused nimed, mis ei kattunud niiöelda ametlike tänavanimetustega. Tänavat, mis
Nõukogude ajal kandis Komsomoli nime, kutsuti
mõnikord täpsustavalt Suur-Ameerikaks (kuid
mäletan ka vastupidist nimereastust, kus enne
öeldi Suur-Ameerika ning seejärel lisati seletuseks juurde, et nüüd on see Komsomoli tänav)
ja Kiire tänava kohta öeldi Väike-Ameerika.
Nende nimede juures paelus mind ennekõike
nimi Ameerika, sest sellega assotsieerus midagi
kauget ja kättesaamatut. Kodumajast raudtee
poole minnes oli Nõukogude Liidu kangelase
Joosep Laari nimeline tänav, mille kohta kasutati aeg-ajalt nime Villardi. Miks ühel tänaval
võis olla mitu nime, seda ei suutnud ma oma
lapsepeaga tollal ära mõistatada. Ja väga lahtiste
kaartidega neist asjadest sellel ajal rääkida kah ei
tohtinud. Mäletan vaid vanaema ütlemist paaril
korral nii moka otsast, et nii nimetati neid tänavaid omal ajal. Väljendi „omal ajal” semantilist
keerukust ma muidugi lapsepõlves ei mõistnud.
Ja samamoodi hämaraks jäi põhjus, miks oli
vaja tänavanimed ümber muuta. Nii lihtsalt oli
ja sellega tuli leppida.
Nii Suur- kui ka Väike-Ameerikas elasid mu
klassivennad, kelle juures aeg-ajalt külas käisin,
sealkandis elas üldse palju mu kooliõdesid ja
-vendi. 1962. aastal alustatud koolitee tollasesse Tallinna 7. Keskkooli tekitas aeg-ajalt minu
meeltes muudki segadust. Nimelt väitsid mõned
vanemad daamid, kuuldes et käin Hariduse
tänava koolis, et see kool on hoopis Prantsuse
Lütseum. Kuna 7. keskkool oli inglise keele kallakuga, siis mõnikord kuulsin mõnd eestiaegset
väärikat prouat väitmas, et käin sootuks Inglise
Kolledžis, ja see süvendas minu kimbatust maailmaasjadest aru saamisel veelgi. Aga aeg oli
seesugune: kodudes peeti jõule, mida ametlikus
kalendris olemaski polnud, kodukeeles käibis
mõiste Eesti aeg ning vanemaid ja väärikaid
kübaraga naisterahvaid kutsuti prouadeks.
138 Tuna 4/2012
Tõtt-öelda ma ei mäleta, et lapsepõlves
oleksin kuulnud piirkonna kohta, mis asub
justkui kolmnurgas haaradega Pärnu maanteed
pidi „Hendriksoni küüruni”, raudteega kõrvuti
jooksva Tehnika tänava ning Suur-Ameerikani,
kasutatavat nimetust Uus Maailm. Ajaloolise
Kassisaba piir jooksis Luise tänavat pidi, mis on
Endla paralleel minu kodumajast pisut üle saja
meetri põhja suunas. Seda nime igapäevaelus ju
ka ei kasutatud, kuigi ajalooliste asuminimede
velmamisel ei tulnud Kassisaba minu kõnepruuki uusavastusena. Kassisaba poole polnud
mul suuremat asja. Kui, siis ainult Luise tänava
toidupoodi või piki Koidu tänavat Saarmanni
sauna. Seega seisis minu kodumaja kahe ajaloolise asumi vahel, justkui puhvertsoonis, millel
puudus oma selge identiteet.
Raamat Uuest Maailmast on omapärane
ja väärt lugemisvara, mida on võimalik uurida
erineva eelhäälestusega. Nende ridade autorit
kannustas lugema emotsionaalne side selle
ajaloolise piirkonnaga. Minu kodumajast oli
läbi õuede Suur-Ameerikasse kiirel kõnnil paari
minuti tee ning nagu juba öeldud, oli mul sinna
aeg-ajalt asja. Piirkonnas, mis jäi kahe Ameerika vahele, teadsin ma enam-vähem kõiki maju.
Tänu sellele, et sealkandis elas palju perekonnatuttavaid ja koolivendi-õdesid, olen ma käinud
neis majades sees ja viibinud planguga piiratud
hoovides. Kõik see kokku tekitab minus nostalgiapuhangu, mida on sõnadesse raske panna.
Raamatust otsisin ma vist ennekõike emotsioone,
mis oleksid samal lainepikkusel minu omadega,
ja pettuda mul ei tulnud. Mitmes pajatatud loos
tundsin ennast ära. Järelikult on mul vähemalt
osaga Uue Maailma elanikest midagi ühist, mis
on tunduvalt siduvam kui lihtsalt elamine naabruses. Kui püüda lahti mõtestada enda ja Uue
Maailma vanemate elanike ühisosa, siis sobiks
kõige paremini vast miljöötunnetus. See viimane
on muidugi kohmakas ja väga lai mõiste. Aga ma
üritan seda siiski natuke selgemaks rääkida.
Esimene sarnasus minu ja Uue Maailma
elanike vahel puudutab ruumi privaatsust, mis
ei piirdu ainult korteriga ja mida tavaliselt ka
koduks kutsutakse. Minu kodumaja juurde
kuulus aed, mis oli muust maailmast eraldatud
planguga. Tegemist oli vaid meie maja elanike
kasutada territooriumiga, kuhu võõrastel asja
polnud. Täpselt samamoodi oli enamike Uue
Maailma majadega. Ka seal olid hoovid, sageli
lukustatavad (meie väraval lukku siiski polnud)
ning väljatõrjumisele kuulusid kõik, kes piiri
ületasid. Kuna meie maja territooriumi piiras
plank lausa kolmest küljest, siis oli kahe maailma
Arvustused
piir väga selge. Umbes kahe ja poole meetrine
aed kinnitus majaserva külge ning seda lahutas
köögiaknast kolme meetri jagu. Mul on siiani
meeles mõtisklused tiheda plankaia tähtsusest
elus. Ühel pool askeldavad rahulikud majaelanikud oma väikestel peenramaadel, kus kasvatati
enamasti lilli, ja neid eraldab metsistunud viljapuuaias mörisevatest joodikutest kõigest paari
sentimeetri paksune aed. Eriti huvitav oli minu
jaoks see, et niivõrd erinevad tegevused, nagu
seda on maakaevamine ja viinaviskamine, võisid
toimuda teineteisest sõltumatult paari meetri
kaugusel. Täpsustuseks seda, et metsistunud
aed oli eikellegimaa ja kõigile avatud. Minule
oli naaberkrundile minek keelatud ja mind sinna
ka ei tõmmanud. Aga oma aed oli lapse jaoks
turvaline ruum. Mäletan, et paaril korral olin
sunnitud põgenema ümbritsevates hruštšovkades
pesitsevate vene keelt kõnelevate laste eest, keda
oli õpetatud omaealisi eestlasi (üldnimetus meie
kohta oli kas kuratiki või fašistõ) peksma, ning ma
põgenesin oma hoovi. Ma teadsin, et oma õue
sisenedes olin turvatsoonis, sest see oli MEIE
HOOV, mida iga majaelanik kaitses. Usun, et
samasugused tunded valdasid kõiki lapsi Uues
Maailmas, kelle maja juurde kuulus oma hoov.
Nagu juba vihjatud, polnud ümbrus ohutu.
Meie maja suruti viiekümnendatel ehitajate
klubi ja ehitustööliste ühiselamu vahele. Üle
tee kerkis märtsipommitamise tagajärjel tühjaks jäänud krundile kommunaalmaja ning
mõnikümmend meetrit sealt raudtee poole
asus järgmine ühiselamu, mille keldris oli Endla pood. Uute majade elanikud olid enamikus
sisserännanud ning kandsid sootuks teistsugust
maailmatunnetust.
Nii minu kui ka Uue Maailma elanike jaoks
oli ruumiline privaatsus väga oluline. Meie maja
välisuks lukustati õhtul kell kümme, kuid ma
tean maju Uues Maailmas, mille välisuks oligi
kogu aeg lukus. Ja majades valitses distsipliin,
mis oli üsna range, kui elanikud pidid igapäevaselt jagama näiteks ühist tualetti või vannituba.
Väiksemagi ühiselureeglitest üleastumise korral
tabas sind kaaselanike hukkamõist, mis või paisuda ka sõnavahetuseks või koguni olmetüliks.
Mõningatel juhtudel võttis üksteise järel nuhkimine lausa patoloogilised vormid. Mäletan oma
külaskäike klassivenna juurde Suur-Ameerikas,
kus pärast koridoris asuva tualeti külastamist
paotus alati ka vastastoa korteri uks, sest ühel
vanemal halli pea ja prillidega proual oli vaja
tuvastada, kes vastavat ruumi kasutas. Ei tea
küll väita, et pärast igat tualetikülastust oleks too
proua kontrollinud ühiskasutatava ruumi vas-
tavust kirjutamata ühiselureeglitele, kuid päris
võimatu see ka pole. Nõukaajal ehitatud majade elanike arusaam ühiselureeglitest oli teine.
Naabruses asuvates ühiselamutes valitses lausa
sõjaväeline kord, sest reeglina istus valvelauas
karmi olemisega mutt, kes oli nii korravalvur kui
ka moraaliapostel ühes isikus. Lastega peresid
elas seal vähe. Ühe mängukaaslase juures kodus
olen paaril korral käinud. Poiss nimega Tolik
(Anatoli siis ilmselt) oli Venemaal sündinud ja
valdas sujuvalt nii eesti kui vene keelt. Mul oli
raske otsustada, millisesse maailma ta tegelikult
kuulus (keel määras, kummal pool rindejoont sa
olid). Maailmasjadest rääkides tõi ta alati võrdlusi oma sünnipaigaga, mis kandis nime Slava: et
vaat kus meil Slavas oli see ja teine – ikka alati
palju suurem ja vägevam kui siin. Nende kodu
koosnes ühest toast, ja mööblist mäletan vaid
voodeid ja lauda. Kas seal ka näiteks kraanikauss
oli, ei tea väita. Ilmselt siiski polnud, sest maja
keskel asus väikeste lukustatavate kapikestega
ühisköök ja koridori lõpus olid tualetid. Need
paar külaskäiku ühiselamusse mõjusid mulle
rusuvalt. Siin polnud õieti midagi, mis oleks
mahtunud minu arusaama kodust.
Uue Maailma raamat on vähemalt minu
tõlgenduses eelkõige mäluraamat. Seda mõistsin ma kohe, kui lehekülgi pöörama hakkasin.
Küllap ongi nii, et raamat räägib igaühega, kes
seda käes hoiab, eri keeles. Mind kõnetas see
just sellisel kombel, nagu eelnevas peaaegu et
pihtimusena kirja sai pandud. Otsisin raamatust eelkõige inimest, kes Uue Maailma näo
oli kujundanud. Raamatu kompositsioon andis
selleks hea võimaluse. Viide peatükki koondatud kakskümmend kaks kirjutist, mida raamatu
koostajad lugudeks nimetasid, on väärt materjal,
et uurida Uut Maailma prosopograafiliselt. Ühtpidi on need lihtsalt pajatused, kusjuures koostajad pole lugude kirjapanijaid eelnevalt suunanud
või instrueerinud. Trükimustaks saanud mõtete
autorid on olnud vabad, neile on antud võimalus
arendada lugu just täpselt nii, nagu nad heaks
on arvanud. Ainsaks kompositsiooniliseks kohustuseks, mis nõuab koostajate poolt seatud
raamidesse jäämist, on asjaolu, et nad on kõik
olnud Uue Maailmaga seotud. Retsensendil
puudub ülevaade, kui palju oli neid, kes mingil
põhjusel jätsid vastamata üleskutsele kirjutada
oma lugu. Ja kui jäeti, siis oleks maailmatuma
huvitav teada, mis põhjustel nii toimiti. Uue
Maailma raamatu eesmärgiks on ühe ajaloolise
Tallinna linnaosa identiteedi velmamine, kuid
tegelikult on see siiski uue identiteedi loomine
ja kinnistamine. Eks neid inimesi, kes mäletaTuna 4/2012 139
Arvustused
vad Uut Maailma enne omariikluse kaotamist,
jääb järjest vähemaks. Ja tänapäeval, mil inimesed vahetavad elupaika kordades kiiremini
kui nõukaajal, jääb paratamatult vähemaks
ka neid, kes aastakümneid Uut Maailma oma
koduks on pidanud. Kahjuks ei saa me enam
ilmselt kunagi kujundada täpsemat pilti sellest,
millised olid inimsuhted näiteks majas minu
klassivenna juures Suur-Ameerikas – seal, kus
valvati tualetikasutuse üle. See episood on ju
kõigest ühe eemalseisja tähelepanek inimeste
omavahelistest suhetest Uues Maailmas. Kuid
tohutult põnev oleks teada saada rohkemat:
kas oli kehtestatud ka graafik koridoripõranda
pesemise kohta, kuidas suhtuti naabrite juures
peetavatesse väheke lärmakamatesse pidudesse,
kuidas suhtusid staažikad majaelanikud uusüürilistesse jne. Teisisõnu: kuidas käis majades „elu
ise”. Sugugi vähem huvitav poleks teada saada,
kuidas toimus suhtlus naabermajade elanikega.
Kuivõrd nendega üldse kokku puututi? Ja minu
enda kogemust meelde tuletades oleks põnev
teada saada Uue Maailma elanike vanade olijate
suhet nõukaaegsete majade elanikega. Kõhutunne ütleb mulle millegipärast, et retsensendi
soovunelmaks kõik see jääbki.
Paar selgitavat märkust tuleb kindlasti lisada
ka nende jaoks, kes kuulevad Uuest Maailmast
esmakordselt ja uurivad raamatut ilma eelhäälestuseta.
Tallinna ajaloolistest linnaosadest kuulub
Uus Maailm nii-öelda keskmisse põlvkonda.
Aktiivne ehitustegevus hakkas kolmnurgas SuurAmeerika, Tehnika tänav ja Pärnu maantee pihta
tsaariajal. Küllap oli peamiseks asustustegevuse
käivitajaks 1870. aastal alustanud raudteeliiklus
Peterburi ja Tallinna vahel ning Vene impeeriumi
hoogne moderniseerimine impeeriumi äärealal.
Tööstusettevõtteid kerkis Tallinnasse hulganisti.
Kujuneva Uue Maailma jaoks oli märgilise
tähtsusega A. M. Lutheri puidutöötlemisvabriku
rajamine 1883. aastal. Tormiliselt arenevad kapitalistlikud suhted vajasid töökäsi ning tööinimene
pidi kuskil elama. Hoonestamata ala Lutheri
vabrikust üle Pärnu maantee pakkus ideaalseid
tingimusi elamuehituseks, mis kujunes 20. sajandi alguseks töölisaguliks. Eesti Vabariigi algaastatel ehitustegevus soikus, kuid 1920-ndate teisest
poolest kuni iseseisvuse kaotuseni hoogustus
jälle. Perioodil 1918–1939 ehitati siia 810 elamut.
Kuid see, mis oluliselt muutus, oli elanike ühiskondlik kuuluvus. Tsaaririigist lahtirakendamine
tõi endaga kaasa suurtööstuse kokkukuivamise
ning tööstustööliste arvu vähenemise. Küll aga
vajas lahedamat elamispinda kujunev keskklass
140 Tuna 4/2012
– ametnikud, haritlased ja väikeettevõtjad. Uus
ühiskondlik kiht kandis endas ka uut suhtumist
ümbritsevasse ning töölistega võrreldes kõrgemaid nõudmisi elustandardile. Vaieldamatult
oli Teisele maailmasõjale eelnenud periood
Uue Maailma kuldaeg. Kuidas iseloomustada
aga aega, mil iseseisvus oli kadunud? Kindlasti
on üheks märksõnaks majaelanike ühiskondliku
tausta muutumine ja sellega seoses teisenes ka
kohatunne. Uusehitused, kus leidsid elupaiga
sootuks võõra tausta ja mentaliteediga inimesed,
lõhkusid tervikut veelgi. Kes Uue Maailmaga
vähem kokku puutunud, sellele soovitan kindlasti
süveneda fotodesse raamatukaante vahel, millele
sekundeerivad arhitektuuriajaloolase Oliver
Orro põhjalikud kommentaarid (jalutuskäigud
Oliver Orroga) ning parima Tallinna ajaloo tundja Robert Nermanni kirja pandud ajaloolised ekskursid. Raamatu suureks väärtuseks pean seda,
et siit leiab illustreerivat materjali, mis pärineb
Uue Maailma põliselanike isiklikest kogudest.
Tegemist on üsna intiimset laadi ainesega, mida
tavaliselt ei näidata ka parematele sõpradele.
Järelikult on Uue Maailma ajaloo jäädvustamine
siin juuri ajanud inimestele oluline.
Uus Eesti aeg tõi kaasa ajalooliste linnaosade
väärtustamise. Muidugi ei läinud kõik nii libedalt
ning vanu asumeid tähistavad sildid ei ilmunud
tänavanurkadele iseenesest ja üleöö. Aga seal
nad nüüd on ja vähemalt Uuel Maailmal on nüüd
ka oma kirjapandud ajalugu. Soovitan raamat
kätte võtta ja leida aega, et selle juhatusel silmad
lahti Uues Maailmas ringi käia. Igatahes on Uue
Maailma seltsi ettevõtmine kandnud head vilja ja
teeninud ära sügava kummarduse.
Üks seik vajab siiski vast veel selgitamist
– et kust pärineb Uue Maailma nimi. Torupilli,
Kassisaba, Sibulaküla, Kelmiküla, Veerenni ja
teiste kõrval on tegemist ikkagi üsna ebatraditsioonilise paiganimega. Nimelt asus praeguse
Pärnu maantee ja Suur-Ameerika nurgal – tõsi
küll, praegusest siiski veidi Tõnismäe poole, nii
umbes praeguse bussipeatuse kohal – 18.–19. sajandil võõrastemaja nimega Wirtshaus America.
Pärnu maanteelt viis Endla tänavale (tollal
Wittenhofstrasse) nimetu tee, millest sai Tallinna
rae otsusega 1877. aastal Suur-Ameerika ja selle
paralleeltänavast siis vastavalt Väike-Ameerika.
Ju siis Uuele Maailmale kui omaette piirkonnale nimepanek polnudki teab kui keeruline
peamurdmine.
Priit Raudkivi
V A R I A
Paar seletust
KAJAKU asjus
 2012. aasta 31. oktoobril kogunes Tallinna
Ülikooli Ajaloo Instituudi direktori kabinetti
seitse erineva institutsioonilise ja erialase tagatausta, kuid ühiste huvide ja eesmärkidega
inimest, et asutada Keskkonnaajaloo Keskus
(KAJAK). Koosistumisele eelnesid arutelud
ja vastastikused konsultatsioonid, millega tehti
algust juba 2011. aasta varakevadel. Tegelikult
on aga üsna võimatu näpuga järge ajada ning
kindlalt väita, et just need või teised eravestlused
said keskuse moodustamisel otsustavaks. Pigem
leppigem tõdemusega, et aeg oli küps ning et
oli vaid vaja natuke organiseerivat tarmukust,
et „sõna lihaks saaks”.
Loodud keskuse põhikirjas on formuleeritud
selle eesmärgid:
„Keskuse missioon on ühendada Eestis tegutsevaid uurijaid, kelle huvivaldkonda kuulub
keskkonna ja inimkultuuri koosmõju ning nende
vastastikune toime ajaloo vältel meie praeguse ja tulevase keskkonna ning kultuuri(de)
kujundamisel, edendada interdistsiplinaarset
keskkonnaajaloolist uurimistööd Eestis, aga ka
arendada igakülgset regionaalset ja globaalset
koostööd nimetatud teadusvaldkonnas.”
Läinud aasta 15. detsembril toimus vastasutatud keskuse üldkogu. Palve sellel osaleda
saatsid asutajaliikmed oma informeeritusele tuginedes nii asutustele kui ka üksikisikutele, kelle
huvideringi kultuuri ja keskkonna koosmõju
võiks kuuluda. Üleskutsele reageeriti innukalt:
kohale saabus 19 huvilist ning 7 teatas soovist
end KAJAK-u tegevusega siduda elektronposti
teel. KAJAK-u liikmete erialaste aktiviteetide
spekter on rõõmustavalt lai. Keskuse liikmete
seas on ajaloolasi, biolooge, arheolooge, etnolooge, paleobotaanikuid ja -zoolooge, folkloriste, semiootikuid, geograafe, üks ajaloolise kliima
uurija, kunstiajaloolane ja maastikuökoloog.
Eriliselt tahaks esile tõsta Stockholmi ülikooli
emeriitprofessori, paleontoloog Urve Milleri
kaasalöömist, kes on aastakümneid teedrajavalt
edendanud Läänemere piirkonna looduse ja
inimajaloo seoste uurimist.
Esimesel suurfoorumil arutati liikmelisusega
seotud probleeme ja keskuse teadusnõukogu
komplekteerimist ning kavandati edasist te-
gevust. Olgu siinkohal lisatud, et innustavat
tuge, et Eestis keskkonnaajalugu vedu võtaks,
on pakkunud mitmed oma ala suurnimed üle
kogu maailma. Nende seas on näiteks Christof
Mauch, Münchenis asuva Rachel Carson
Center for Environment and Society juhataja;
Verena Winiwarter, Viinis tegutseva Zentrum
für Umweltgeschichte juhataja; keskkonnaajaloo „elavad klassikud” Donald Worster ja
Donald Hughes USA-st; American Society of
Environmental History president John McNeill,
kes on ühtlasi ka American Historical Association
asepresident. Julgustavat tuge on saadud aga ka
näiteks Jaapanist.
Nagu lugeja näeb, on keskkonnaajalugu
defineeritud omaette teadusvaldkonnana.
Ilmselt oleks asjakohane, et KAJAK-u asutajad pisut lähemalt selgitaksid, millega on
keskkonnaajaloo puhul ikkagi tegemist ja kust
on võetud julgus (või õigus) sellisel viisil oma
tegevust määratleda. Pealegi pole tegemist
salaseltsiga, vaid inimühendusega, mis püüdleb laiapõhjalise siseriikliku ja rahvusvahelise
koostöö poole.
Keskkonnaajalugu pole iseseisva teadusvaldkonnana mitte just väga vana. Kui lähtuda
põhimõttest, et pärast nime ilmumist hakkab
mingi nähtus elama oma iseseisvat elu, siis
sündis distsipliin 1972. aastal ja selle „ristiisaks”
oli tunnustatud Ameerika teadlane Roderick
Nash, kes avaldas 1972 aastal ajakirjas Pacific
Historical Review artikli pealkirjaga „American
Environmental History: A New Teaching
Frontier”. R. Nash räägib lahtiste kaartidega, et
1970. aasta kevadsemestrisse planeeris ta oma
koduülikoolis (California Ülikool, Santa Barbara) kursust nimetusega „Ameerika keskkonnaajalugu” (American Environmental History),
mille raames soovis ta tudengitele tutvustada
oma 1967. a. ilmunud raamatu „Wilderness and
the American Mind” põhiseisukohti. R. Nashi
jahmatusel polnud aga ei otsa ega äärt, kui
tema kursusele registreerus neli- ja poolsada
kuulajat. Niisugune hulk huvilisi võtab jalad
nõrgaks ka kogenud õppejõul juhul, kui ta on
käinud välja täiesti uue kursuse, mille piirjooni
ta ise alles hakkab loengute käigus kujundama.
Millest ülevoolav huvi aine vastu? Küllap on
põhjusi mitu: esmalt see, et oma raamatus
käsitles autor ameeriklaste suhet puutumatu
loodusega ning teisalt hakkasid inimeste teadvusse jõudma tarbimisühiskonna arenemisega
kaasas käivad hädad: võõrandumine loodusest
ning lausa silmaga nähtav hoolimatus keskkonnaprobleemide suhtes. Kolmandaks põhjuseks
Tuna 4/2012 141
Varia
oli kindlasti üldine ühiskonnakriitiline foon,
mis kümnendivahetuse Ameerika ühiskonda
iseloomustas.
Et R. Nashi poolt sõnastatuna mõiste „keskkonnaajalugu” käibesse toodi, ei tähenda, et
looduskeskkonna ja ühiskonna suhetest poleks
varem püütud klaarimat pilti saada. 19. sajandi
teisel poolel, mida iseloomustas teaduse järjest
kiirenev areng ning soov tunnetada maailma
võimalikult laias spektris, jõuti ka nende probleemideni. Selgelt on vastavad probleemiasetused tuvastatavad sellal omaette teadusteks
arenema hakanud geograafias ja ökoloogias.
Ent mõlemad teadusvaldkonnad läksid edaspidi
oma teed. Keskkonnaajaloo problemaatika pole
ajaloolaste leeris ju samuti teab mis mahavaikitud uurimisliin, ent see jäi 20. sajandi esimesel
poolel üksikuurimuste tasemele ja selgemate
piirjoontega uurimisprogrammi sõnastamiseni
ei jõutud. Virgutavalt mõjunud erandi moodustasid Prantsuse annalistid, kes rõhutasid füüsilise keskkonna olulisust ühiskondade arengule
ning tõid käibele longue durée mõiste. Impulsse
andvalt mõjus keskkonnaajaloo kui omaette
distsipliini väljakujunemisele arheoloogia ja
antropoloogia edasine areng. Just antropoloogia
vahendusel sai võimalikuks näiteks ökoloogiaalaste uurimisprobleemide lülitamine keskkonnaajaloo teenistusse ning sealtkaudu sillutati tee
interdistsiplinaarsusele.
Mis siis ikkagi keskkonnaajalugu on ja kas
seda uurimisvaldkonda on võimalik täpsemalt
defineerida? R. Nashi aegadest tänapäevani
on ligi nelikümmend aastat ja selle aja jooksul
on uurimisprogramm oluliselt täpsustunud.
Olgugi, et erialakirjanduses tunnustatakse R.
Nashi teeneid keskkonnaajaloo kui teadusvaldkonna teadvustamisel, on õigusega osundatud
ka sellele, et tema tollane arusaam keskkonnaajaloost oli unilateraalne, s. t. ta tähtsustas
eelkõige inimese mõju loodusele. Kuid mündil
on ka teine külg: looduse mõju ühiskonnale.
Tänapäevases keskkonnaajaloo määratluses
rõhutatakse probleemina kultuuri ja looduse
vastastikust mõju ja koostoimet. Seega siis
on kilbile tõstetud bilateraalne lähenemine.
Aga ikkagi: kuidas kultuuri ja looduse vastastikust toimet uurida? Ajaloolase vaatenurgast
tõstatub printsipiaalne küsimus, et mis on
ajaloolase ülesanne üldse. Esmase tähtsusega
strateegiliseks probleemiks on muidugi – kas
defineerida ajalugu kui inimeste omavahelise
suhtluse lugu, nii nagu see ennast peamiselt
kirjalike allikate läbi manifesteerib? Enamasti
nii on historiograafid 19. sajandi teisest poo142 Tuna 4/2012
lest alates, mil ajalugu teadusena kujunema
hakkas, oma ametiülesandeid mõistnud. Nii
on kirjutatud, kirjutatakse praegu ja kindlasti
ka tulevikus. Seesugusele professionaalsele
tegevusele ei ole alust vähimatki ette heita. Kui
ajaloolane on püstitanud probleemi, andnud
lugejale teada, millisele allikalisele põhjale
toetudes soovib ta seda lahendada, siis on ju
kõik korras. Sealjuures pole ajaloolasel vajadust korrutada ametivendadele üle asjaolu, et
mineviku tunnetamine on piiratud iseloomuga.
Samas on täiesti selge, et inimesed pole kunagi
elanud väljaspool füüsilist maailma ja inimese
juures saab mõte lihaks praktilise tegevuse
kaudu, ümbritseva keskkonnaga suhestumise
kaudu. Kogu senist „inimese lugu” iseloomustab kohanemine looduskeskkonnaga, selle oma
huvides ärakasutamine, vähemal või suuremal
määral ümber kujundamine ja tehiskeskkonna
loomine. Enda tegevust oskab inimene õigustada, põhjendada ja kirjeldada. Iseasi on muidugi
see, kas ta enesekeskses nabavaatluses soovib
või suudab tunnistada, et mitte alati pole ta
oma käitumises ja otsustes suverään ning et
tema partneriks on alati ümbritsev keskkond.
Tunnustatud keskkonnaajaloolane, üks distsipliinile alusepanijad Donald Worster märkis
tabavalt, et seni on ajalugu kirjutatud enamasti
nii, nagu polekski inimene pärit planeedilt
Maa, vaid saabunud siia kusagilt mujalt. Asi
on selles, et looduslik keskkond inimkeeles ei
räägi ja selle mõju kultuurile jääb enamasti latentseks. Paljudel puhkudel on keskkonna mõju
kultuurile vähetajutav. Näiteks kui tegemist on
sajandeid kestnud kliimamuutustega, siis inimese eluiga on liialt lühike, et tajuda keskmise
temperatuuri muutust sajandi jooksul. Küll aga
tajub inimene looduses aset leidvaid järske
kõrvalekaldeid normaalsusest, mis otseselt,
silmanähtavalt ning käegakatsutavalt avaldavad
mõju elukeskkonnale ja toimetulekule. Olgu
märgitud, et suurte muutuste kohta kasutab
inimene sageli sellist sõna nagu katastroof.
Tegemist on inimese- ja ühiskonnakeskse arusaamaga loodusnähtustest, sest looduses endas
kvalifitseeruvad kõik tema enda käivitatud
protsessid normaalseteks. Kuid inimene ju
ometi reageerib nii järskudele kui ka pikaajalistele keskkonnamuutustele.
Et inimene ise on oma tegevusega keskkonda
mõjutanud, selles pole ju ka põhjust kahelda. R.
Nashi 1970. a. kursuse suur populaarsus seletubki just vajadusega juurelda kriitiliselt inimese
rolli üle keskkonna ümberkujundajana ning see
sattus ajahetkele, mil rahulolematus tarbijaühis-
Varia
konna loodusressursse raiskava elufilosoofiaga
oli tekitanud ägeda protestilaine. Värvikaid
näiteid inimtegevuse mõjust keskkonnale leiab
Euroopastki. Tuletagem meelde kas või grandioosseid ettevõtmisi Nõukogude Liidus, kus
kavandati jõgede loodusliku voolusuuna muutmist ja rajati miljonitesse hektaritesse ulatuvat
uudismaad deviisi all: „Me ei oota looduselt
armuande!” Mis sellest kõigest välja tuli, see
on ammu teada. Näljapiiril elamine jäi endiselt
elunormiks ning loodus maksis tema kallal vägivallatsejatele valusalt kätte.
Kultuur ja keskkond on vastastikuses seoses,
sellele vaevalt et tänapäeval keegi püüab vastu
vaielda. Samas: kui keskkonnaajalugu on ennast
omaette teadussuunana kehtestanud, siis ikkagi
– mida ja kuidas uurida? Ainuüksi kultuuri definitsioone on mitmeid ning ajalooliselt oleme
harjunud eristama ka eri kultuure. Ja päris
selge on see, et looduskeskkonna ja inimese
kui kultuuri „tootja” omavahelises suhestuses
on kultuuriti olulisi erinevusi. Seega mingist
universaalsest metodoloogilisest lähenemisnurgast rääkida on rohkem kui problemaatiline. See
võrduks sooviga pigistada kivist vett välja või
proovida alkeemiku kombel kulda valmistada.
Ent oluline selginemine ja probleemidekobarate
määratlemine leidis möödunud sajandi 80-ndatel
siiski aset. Juba mainitud Donald Worster, üks
keskkonnaajaloo tegusamaid pioneere, eristas
kolme omavahel seotud probleemide kompleksi.
Esimese moodustab intellektuaalne instrumentaarium, mida inimene kasutab enda suhestamisel keskkonnaga: kuidas tajutakse keskkonda,
kas üksikisikud või inimkooslused evivad selles
osas mingeid selgeid käitumisjuhendeid; kuidas
peegeldavad keskkonna ja ühiskonna (või üksikisiku) suhteid mütoloogia ja suuline traditsioon
jne. Teise kompleksi probleeme moodustab
sfäär, kus vaimsed hoiakud materialiseeruvad.
Teisisõnu on tegemist ühiskondlik-majandusliku
valdkonnaga, mis mõjutab keskkonda ja selle
seisundit otseselt. Kolmanda sfääri moodustab
keskkonna, eelkõige looduse enda käitumine.
Lisaks sellele, et keskkond muutub ilma inimese
sekkumiseta, reageerib ta ka inimtegevusele
ning see võib mõjuda kultuurile nii positiivselt
kui negatiivselt. Paremal juhul oskab inimene
saadud tagasiside alusel oma suhetesse ümbritsevaga viia sisse parandusi ning sellel võib olla
mõju nii intellektuaalsele instrumentaariumile
kui ka ühiskondlik-majanduslikule sfäärile. Ring
on saanud täis.
Kui nõustuda eelnevalt pakutud printsiipidega, siis pole vaja erilist fantaasialendu, et
tõdeda: keskkonnaajalugu on sügavalt interdistsiplinaarne uurimisvaldkond. Kõigis kolmes
sfääris saavad kokku eri distsipliinid, mille
raames viljeldavad probleemiasetused ei pruugi
olla esmapilgul ja üksikuna vaadelduna kergesti
seostatavad. Tõrge eri valdkondade uurimistulemuste kasutamisel võib olla psühholoogilist
laadi, sest reeglina humanitaarid pelgavad
kiikamist n.-ö. tõeliste teadlaste mängumaale
(bioloogia, ökoloogia jne.). Eeldatakse, et
teaduse järjest kiireneva spetsialiseerumise
tingimustes ei suuda nn. pehmete teaduste
esindajad loodusteadlastega juba ammu sammu pidada. Kuid loodusteaduste tulemuste
lülitamisel keskkonnaajaloo teenistusse ei
nõua keegi humanitaaridelt, et nad suudaksid
detailideni mõista suurele teadusele omaseid
spetsiifilisi tõestuskäike. Küll aga on nad enamasti võimelised loodusteadlaste poolt tehtud
järeldusi ja üldistusi kasutama.
Raamid keskkonnaajaloo viljelemiseks on
loodud. Jääb üle vaid loota, et nende sees hakkab käima vilgas tegevus.
Priit Raudkivi
Tuna 4/2012 143
Varia
Teise maailmasõja
järel Saksamaal
tegutsenud
eesti koolide
tähtsus eesti
eksiilharidusele
V
ene vägede sissetungi hirmus põgenes 1944.
aasta sügisel Läände umbes 75 000 eestlast,
peamiselt Saksamaale ja Rootsi. Eri autorite
hinnangul viis põgenikelaine Saksamaale
30 000–50 000 eestlast.1 Rootsi polnud sõjaraskusi üle elanud ja põgenikelaagritest pääseti
seal kiiresti. Saksamaal tuli aga sõjatingimustes
rännata ning otsida elu- ja tööpaika. Esimesed
põgenikelaagrid tekkisid alles pärast kapitulatsiooni, kevadel 1945.
Neljakümnendate aastate lõpul suunduti
Saksamaalt, aga ka Rootsist massiliselt ülemeremaadesse – Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse ja Austraaliasse, mis kujunesid peamisteks
eestlaste asukohamaadeks paguluses. Vähemal
määral läks eestlasi Suurbritanniasse. Põgenikel
oli seal majanduslikult ja ka brittide konservatiivsest elulaadist tulenevalt raske toime tulla. Ka
Saksamaale jäi vähe eestlasi, viiekümnendatel
aastatel oli neid seal 6000 ringis.2
Kuna põgenike hulgas oli arvukalt kooliealisi lapsi, tekkis põgenikelaagrites kohe vajadus
eesti koolide järele, seda enam, et vaba aega
oli palju ning enamik põgenikke lootis peatsele
tagasipöördumisele koju Eestisse. Seepärast
ei tahetud emakeelset haridust mingil juhul
unarusse jätta.
Rootsi põgenikelaagrites alustasid esimesed
eesti koolid tegevust juba 1944. aasta septembris.
1
Mõne aja möödumisel kirjutas Rootsi eestlaste
ajaleht Teataja3, et riiki on saabunud üle paari
tuhande algkooliõpilase, pool tuhat gümnaasiumiõpilast ja üle paarisaja kooliõpetaja. Arvud
olid kõnekad, andes piisava aluse asuda koolide
loomisele. Järgmiseks kevadeks tegutses laagrites juba peaaegu 40 kooli, kus eestikeelset haridust sai umbes 1000 õpilast. Õpetajaid töötas
laagrikoolides 100 ringis. Eestikeelseid koole
avati ka väljaspool põgenikelaagreid.
Põgenike olukord Saksamaal oli keerukam.
Elati pidevas hirmus venelastele väljaandmise
ees ja võideldi kuis vähegi osati oma õiguste
eest. Kevadel 1945 asuti mitmel pool looma
eesti komiteesid, neist esimesed tulid juba aprillis kokku Gothas,4 Wangenis ja Detmodis.5
Abi saadi ÜRO abistamis- ja rehabilitatsioonivalitsuse UNRRA (United Nations Relief and
Rehabilitation Administration) tegevusest, kes
hakkas asutama DP-laagreid. UNRRA suhtus
põgenike koolidesse esiotsa üsna kahtlevalt.
Nende kavad laste koolitamist esialgu ette ei
näinud, sest põgenikud pidid varsti kodumaale
tagasi minema. Kui sai selgeks, et baltlaste
repatrieerimine pole võimalik, muutus ka sõjaväevalitsuse ja UNRRA suhtumine koolidesse
mõistvamaks, koguni sedavõrd, et mõnegi kooli
asutamine sujus tõrgeteta nimelt UNRRA
ametnike kaasabil.
Koolid saadi käima põhiliselt 1945. aasta
sügisel. Mõnevõrra varem alustasid eesti koolid Memmingenis 6 ja Hanaus (juunis) ning
Kemptenis ja Haunstettenis (juulis). On teada,
et üks tuntumaid eesti gümnaasiume Saksamaal
– Augsburgi gümnaasium – alustas AugsburgHochfeldi eesti laagris 8. augustil 1945.7 Õppijaid kogunes üle paarisaja. Kuna ruumid õppetöö läbiviimiseks puudusid, hakati koolitööga
esialgu pihta majade pööningutel (kokku 8 eri
paigas). Ilmade jahenedes õnnestus saada kooli
kasutusse üks laagri elamubarakkidest ning alles
jõulude eel kolis gümnaasium tõelisse koolihoonesse ühel Augsburgi linnaväljakul. Algkool jäi
edasi laagrisse. Rohkem kui miski muu takistas
koolitööd õpikute puudus. UNRRA-le tehti ettepanek emakeele ja matemaatika õpperaamatute
trükkimiseks algkoolile. Palju kasutati õpikutena
R. Raag. Eestlane väljaspool Eestit. Tartu, 1999, lk. 64.
Samas, lk. 76.
3 Üle 200 õpetaja. – Teataja, 1944, 18. nov, lk. 1.
4 F. Kool. DP Kroonika. Eesti pagulased Saksamaal 1944–1951. Lakewood, 1999, lk. 365.
5 Samas, lk. 359.
6 Samas, lk. 310.
7 Samas, lk. 158.
2
144 Tuna 4/2012
Varia
Eestis välja antud kooliraamatuid, mida vajalikul
hulgal paljundati. Kuid paljundamisvõimalusest
üksi ei piisanud. Mitmel alal puudusid raamatud,
mida paljundada. Selle kitsaskoha ületamiseks
asusid õpetajad ise vajalikke raamatuid koostama. Nii ilmus Augsburgi koolis töötanud endise
Tallinna Tehnikumi õppejõu Leo Ruumeti sulest
mitu heatasemelist käsitlust matemaatikast.
Oli arusaadav, et paguluses püüti sealsete
eesti koolide õppetegevus rajada omariiklusaja
õppekavadele, mis taastati mälu järgi. Esimestel
õpetajatepäevadel novembris 1945 Augsburgis
soovitati mälu järgi koostatud õppekavad võtta
õppetöö aluseks kõigis eesti koolides. Mitmesugustel põhjustel ei saadud aga igal pool selle
nõuande järgi talitada – puudusid sobivad õppevahendid või õppejõud. Eriti keelte õpetamisel
tuli ette erinevusi, lastevanemate soovil hakati
juba algkooli esimestes klassides õpetama inglise
keelt esimese võõrkeelena, saksa keel jäi teiseks
võõrkeeleks. Augsburgi gümnaasiumi õpetajaskond oli silmatorkavalt tugev.8 Algkooli järgus
töötavatest õpetajatest 9 olid omariikluse päevil
Eestis olnud koolijuhatajad, ka kõik ülejäänud
olid kutselised õpetajad. Gümnaasiumi järgu
29 õpetajast oli 25-l kõrgem eriharidus. Kolm
õpetajat olid endised ülikooli õppejõud, kaks
neist korralised professorid, kahel oli doktori- ja
neljal magistrikraad.
Ülejäänud koolide asutamine toimus järkjärgult hiljem, kuid 1946. aasta alguseks oli
USA tsoonis eestlaste koolivõrk enam-vähem
välja kujunenud. Põgenike edukust oma elu
korraldamisel paguluses seletab nende pealehakkamine ja üldine haridustase. 1946. aastal
ameeriklaste tsoonis läbi viidud ankeet, mis
haaras 15 000 eesti põgenikku, näitas, et iga
teine neist oli keskharidusega. Rohkesti leidus
ka ülikooli lõpetanuid.
Briti tsoonis alustati koolide rajamist pisut
varem. Juunis 1945 tegutses seal juba 6 eesti
algkooli, esimene neist avati Schwarzenbekis.9
Kuna Briti tsoonis jäi eestlaste arv väiksemaks
kui USA poolel, leidus seal rohkesti väikelaagreid, mistõttu ka koolid olid väiksed. Sügiseks
oli registreeritud 24 eesti algkooli 620 õpilasega
ja 7 gümnaasiumi 260 õpilasega. Pärastpoole
õpilaste arv küll kasvas, algkooliõpilasi oli 800
ja gümnaasiumiõpilasi 500. Koolide asutamise
ajajärgul kasutusele võetud õppekavad erinesid
mõningal määral USA tsooni omadest. Peamiseks põhjuseks asjaolu, et kuna DP-de liiklemist
ei sallitud, jäi side tsoonide vahel nõrgaks. Hiljem õppekavad küll ühtlustusid. Õpikute nappus
Briti tsoonis oli algul teravamgi kui Ameerika
okupatsioonialadel. Kui hakati saama kooliraamatuid Rootsist, paranes olukord kiiresti.
Prantsuse tsoonis paiknes eestlasi üldse vähe,
põhiliselt olid nad koondunud Balinge maakonda, kus leidsid rakendust põlevkiviõlitööstuses.
Esimese eesti koolina, mis alustas tegevust sõjajärgsel Saksamaal, avati 1945. aasta mais algkool
Dormettingenis. Kauaks seal püsi ei olnud, sest
kardeti, et prantslased võivad eestlased venelastele välja anda, ja enamus rahvusrühmast siirdus
USA tsooni, Esslingeni. Maha jäänud lastele
avati kool Rottweilis. Prantsuse tsooni koolid
allusid USA tsooni koolinõunikule.
Suurimaks eestlaste koondumispaigaks
Saksamaal sai Geislingen, 10 kus arvatakse
mingil perioodil asunud kuni 5000 eestlast.
Linnas tegutsesid eesti teater, mitmesugused
kursused ja rahvaülikool, anti välja eestikeelseid
ajalehti, ajakirju ja raamatuid, eestlaste käes
olid mitmed ettevõtted. Siia oli koondunud
arvukalt eesti haritlasi, siin loodi ka pagulusperioodi üks suuremaid ja tagajärjekamalt
tegutsenud haridusasutusi – Geislingeni Eesti
Gümnaasium (GEG, töötas aastatel 1945–1950).
Laagris oli 1945. aasta sügisel 250 algkooli- ja
184 gümnaasiumiõpilast. Eelmine koolitalv oli
sõjaolukorrast tingituna vahele jäänud, mistõttu
nii lapsed kui ka nende vanemad olid hariduse
jätkamisest väga huvitatud. Laagris viibis 30
algkooliõpetajat ja 60 gümnaasiumiõpetajat, mis
võimaldas koolitöö hõlpsasti käivitada. Algkool
alustas tööd 19. novembril, gümnaasium 14.
detsembril.11 Gümnaasiumi 38 õpetajast 26-l
oli ülikooliharidus, kolm olid koguni ülikooli
professorid. Ulualust leiti ühes Geislingeni
poistekooli hoones, mis põhjusel õppetöö sai
toimuda ainult õhtupoolikuti, pärast saksa
laste koolitundide lõppu. Kuna puudusid õppevahendid ja õpikud, hangiti ise paberit ja leiti
võimalus õpikute paljundamiseks Eestist kaasa
toodud õpperaamatute alusel. Gümnaasiumis
avati paljundusbüroo, kus paljundati õpikuid
teistelegi Saksamaal tegutsenud eesti koolidele.
8
Samas, lk 161.
Samas, lk. 341.
10 B. Stille. Vom Baltikum ins Schwabenland. Estenlager und Ausquartiertenschicksal in Geislingen 1945–1950.
Weissenhorn, 1994, lk. 122.
11 F. Kool. DP Kroonika, lk.260.
9
Tuna 4/2012 145
Varia
Eesti gümnaasiumid tegutsesid Saksamaal veel
Altenstadtis, Bambergis, Hanaus, Memmingenis
ja Wiesbadenis. Geislingenis nägi trükivalgust
mitukümmend õpperaamatut, enamikus siiski
Eestis välja antud õpikute paljundused.
Geislingeni gümnaasiumist kujunes tuntuim
eesti hariduskeskus Saksamaal, kus jätkasid oma
haridusteed paljud tulevased nimekad väliseesti
teadlased ja kultuuritegelased, nagu tänase maailma tunnustatumaid mälu-uurijaid psühholoog
Endel Tulving, tema abikaasa kunstnik Rutt
Tulving, Bell Telephone Laboratories ja Boeing
Aerospace Company nõustaja, automaatikateadlane Endrik Nõges, ajakirjanik ja kultuuriloolane Hellar Grabbi, dirigent ja helilooja Taavo
Virkhaus, astronautikainsenerid Jyri Kork ja
Maido Saarlas, biopolümeeride eriteadlane
Anatole Särko, keemiainsener ja muusik Olaf
Kopvillem, NASA kaastöötaja Rein Grabbi,
füüsik Henn Soonpää jt.
Oma tegevuse jäädvustamiseks andsid
kooli vilistlased 1949. aastal välja ülevaateteose
„Geislingeni Eesti Gümnaasium 1945–1948”.12
Geislingeni gümnaasiumi omaaegne õpilaskond suhtleb tihedalt tänaseni, mille üheks
ilminguks on 1980. aastal Chicagos loodud
Geislingeni õpilasi ühendav organisatsioon
KLENK-Geislingen. Aastatel 2001–2010 on ilmunud neli täiendatud ja parandatud väljaannet
Geislingeni Eesti Gümnaasiumi kümne lennu
õpilaste ja õpetajate elulugude ja meenutustega
koolipäevist ajavahemikus 1945 kuni 1950.13
Teoses leidub mälestusi 190-lt koolis õppinult.
Kolmanda lennu lõpetanu, hilisem astronautikainsener Jyri Kork peab GEGi kõvaks kooliks.
Inglise keele hindeks pandud talle seal 3 kahe
miinusega, Marylandi ülikoolis sai aga puhta A.
Matemaatikat kirjutas aina maha, hiljem polnud
aga enam kelleltki maha kirjutada, tuli ise hakkama saada. Poistest kõigist said hiljem insenerid, mis ilma ülikoolita olnuks lootusetu. J. Kork
õppis masinaehitust Marylandi ülikoolis, saades
lennuinseneriks. Kosmoseasjandust õpetas seal
prof. Ernst Öpik. NASA juures töötas J. Kork
raketiosakonnas, kus tegeles maailmaruumi
küsimustega 31 aastat, arvutades trajektoorid,
orbiidid jm. tervelt 212 satelliidile.14 Teinegi
12
astronautikainsener Maido Saarlas hindab
Gesilingeni Eesti Gümnaasiumi kõrgelt. Nende
neljanda lennu klass sai oma abituriendipaberid
kätte 1949. aasta kevadel. Klassis oli 24 poissi ja
17 tüdrukut. Poistest 19 emigreerusid USAsse,
kus 17 lõpetas ülikooli, 7 sai doktorikraadi
ja 6 jõudis professoriks. Seda tänu tugevale
hariduslikule aluspõhjale. Kindlasti oli tähtis
teadmine, et läbilöömiseks välismaal läheb
tarvis keeleoskust ja kooliharidust.15
Kokku on Geislingeni Eesti Gümnaasiumi
õpilasnimekirjadest läbi käinud 519 haridusejanust noort. Kooli sulgemise eel, 1949. aastal arvati Geislingeni gümnaasium Saksamaa koolide
võrku, tänu millele siinsed lõpu- ja klassitunnistused muutusid kehtivaks kõikjal, võimaldades
õpinguid jätkata ka Saksamaa ülikoolides.
Geislingenis elas umbes pool tuhat kõrgharidusega eesti põgenikku. Siinne Eesti Inseneride
Liit algatas tehnilised kursused.16 Nende juhatajaks kutsuti ehitusinsener Feliks Luhavälja.
Enne sõda oli ta olnud Virumaa maa-ameti teenistuses, sõja-aastail aga õpetanud maaplaanide
ja projektide koostamist Tallinna Tehnikumis.
Kursustel sai õppida kõrg- ja süvaehitajaks,
elektrotehnikuks või joonestajaks. Viimane ala
kujunes eriti hinnatuks neidude seas. Suurima
lõpetajate arvu andis arhitektuuri-joonestajate
haru. Osa loengukonspekte läks korda avaldada. Nii ilmus rototrükis Adolf Edenbergi
„Elumajad”.
Saksamaa erinevates okupatsioonitsoonides
arvati viibivat kokku poolsada Tallinna ja Tartu
tehnikumi viimaste kursuste õpilast, kellel
koolitee oli kodumaalt lahkumise tõttu pooleli
jäänud. Võimaldamaks neil oma haridus lõpule
viia ja teistelgi kaasmaalastel, kel tehnika vastu
huvi, end tehnika suunas arendada, tõstatas
Eesti Inseneride Koondis tehnikakooli asutamise mõtte. Ühtlasi andnuks see võimaluse
gümnaasiumiharidusega noortele praktiliste
oskuste omandamiseks, mille järele tunti teravat
puudust.17 Algatus leidis heakskiitu nii Eesti
Rahvuskoondise kui ka UNRRA poolt. Kooli
nimeks valiti Eesti Tehnikum ning juhatajaks
kutsuti eespool mainitud F. Luhavälja. Õppekavade koostamisel lähtuti sõjaeelsetest Tallinna
Geislingeni Eesti Gümnaasium 1945–1948. Geislingen, 1949. 70 lk.
13 Geislingeni Eesti Gümnaasiumis õppinute elulugusid: üheksa lendu 1945 ja 1950 aastate ajavahemikus. Nassau
Bay, 2001. 238 lk.; 2. tr. 2002; 3. tr. 2003; 4. tr. 2010.
Samas, lk. 42–43.
15 Eesti teadlased paguluses. Koost. V. Mägi ja A. Valmas. Tallinn, 2009, lk. 233.
16 F. Kool, DP Kroonika, lk. 264.
17 Asutamisel Eesti Tehnikum. Geislingen tehnilise järelkasvu taimelavaks. – Eesti Rada, 1946, 25. mai.
14
146 Tuna 4/2012
Varia
Tehnikumis kasutusel olnud õppekavadest.
Nende taastamise vaeva võttis enda peale kooli
sõjaaegne direktor Leo Ruumet.18 Tehnikumis
avati neli osakonda: ehitus, elektrotehnika,
masinaehitus ja arhitektuur. Kolmel esimesel
igaühes kaks klassi, üks gümnaasiumilõpetanutele, teine keskkooli 3. klassi lõpetajatele. Arhitektuuris avati ainult gümnaasiumi lõpetanute
klass. Õpiaeg kestis kolm aastat, sisseastujatelt
nõuti teadmisi vähemalt kolme keskkooliklassi
ulatuses. Vastu võeti 110 kuulajat, kuigi soovijaid oli rohkem.19 Paljudele sai komistuskiviks
eelhariduse puudulikkus. Arhitektuuriõpilastest
enamiku moodustasid äsja lõppenud tehniliste
kursuste kuulajad. Veel avati tehnikumi juures
aastase kestusega joonestajate ja automehaanikute klass. Tehnikumi kasutada andis oma
eeskujulikud õppetöökojad kohalik suurtööstus
WMP, mis lõi soodsad väljavaated eriti masinaehitusosakonna õppetegevuseks. Geislingeni
tehnikumi avaaktus peeti 17. augustil 1947.
Mõned sealsed õppematerjalid on nüüdseks
Eestisse jõudnud, neist huvitavaim kahtlemata
H. Söödi masinakirjas paljundatud kaheosaline
puitkonstruktsioonide õpik.
Geislingeni eesti laagri kõrge ajupotentsiaal pani tegutsema rahvusvahelise põgenike
organisatsiooni IRO (International Refugee
Organization). Kuna põgenike kutseümberõppel
seati tähtsaimaks eesmärgiks ettevalmistus
tegelikuks tööks, avas IRO Geislingenis kogu
Ulmi piirkonda teenindava kutsekooli.20 Õppejõududeks olid eesti insenerid, õpetamine käis
tasuta ja saksa keeles. Tegevust alustasid automehaanika, betooni- ja müüritööde, maamõõdu,
maalritööde ja sisedekoratsiooni ning tehnilise
joonestamise kursused. Peale eelnimetatute
avati veel täienduskursused ehitustehnikutele
ja automehaanikutele. Betooni- ja müüritööde
kursust juhatas Tallinna ehitusinsener Ralf
Adams. Kuulajad tutvusid ehitusmaterjalidega
ja nende kohta kehtivate kvaliteedinõuetega,
õppisid müüri laduma, betoneerima, rakiseid
tegema ja armatuuri siduma ning said selgeks
ehitustel kasutatavad töömasinad. Suurt rõhku
pandi tegelike tööoskuste arendamisele. Maal-
ritööde ja sisedekoratsiooni kursust juhatas
rakenduskunstnik Aarne Mõtus. Esimene klass
valmistas ette maalreid. Andekamad joonistajad
pääsesid edasi teise klassi, kus võeti läbi sisedekoratsiooni alused ja tutvuti mööbli kavandamisega. Tehnilise joonestamise kursus, mille
eesotsas seisis arhitekt G. Saar, oli mõeldud
joonestajate ettevalmistamiseks ehitusfirmadele
ja masinatööstusele. Kuulajad said väljaõppe
joonestamises, kirjatehnikas, skitseerimises ja
tehnilistes mõõtmistes. Neile eestlastele, kel oli
raskusi saksa keelega või kes käisid tööl, toimusid tunnid õhtuti tehnikumi juures.
Mitmesuguseid kursusi korraldati ka mujal.
UNRRA avas kutsekursused Mannheimis, kus
sai õppida metalli- ja puutööd. Kuulajate seas
leidus eestlasi, lätlasi, leedulasi ja poolakaid.
Esimese, 1946. aastal lõpule jõudnud kursuse
parimaks tööks tunnistati eestlase Oskar Taburi
väntvõlli mudel, mis kingiti UNRRA Stuttgarti
piirkonna tööameti juhile E. N. Pugh´le.21 Hiljem viidi kool üle Ludwigsburgi, kus tingimused
tegutsemiseks olid soodsamad.
Briti tsoonis tegutsesid eestikeelne põllutöökool Schleswig-Holsteinis, merekool Flensburgis
ja metsakool Lübeckis. Viimase ametlik nimetus
oli Eesti Metsatehnikum ja seda juhatas tartlane prof. Kaarel Veerpalu. Hiljem pöördus
ta Eestisse tagasi, jätkates õppetegevust Tartu
Ülikoolis ja Eesti Põllumajanduse Akadeemias.
Eestlaste metsatehnikum osutus üldse esimeseks
kutseõppeasutuseks brittide võimualas, kus jõuti
lõpetajateni. Esimeses lennus 1947 talvel lõpetas
24 kursuslast.22
Edasipüüdlikud pagulasnoored võtsid õppimist väga tõsiselt. Suur oli tung kõrghariduse
poole. 1946. aasta jooksul kasvas eesti üliõpilaste
arv pidevalt, saavutades kõrgseisu talvesemestril
1946/47. Sel ajal õppis Saksamaa ülikoolides 808
eestlast, neist 755 üliõpilast ja 53 doktoranti.23
Ülekaal oli meesüliõpilastel 466 isikuga 289
naisüliõpilase vastu. Noorim aastakäik oli 1929
nelja üliõpilasega ja vanim 1884 ühe üliõpilasega.24 Eesti üliõpilasi jagus nii ameeriklaste,
brittide kui ka prantslaste tsooni. Suuremad
eestlastest üliõpilaskogukonnad asusid Ham-
18
Tehnikumi loomine Geislingenis lõppstaadiumis. – Eesti Rada, 1946, 27. juuli.
Tehnikumi 110 õpilast. – Eesti Post, 1946, 9. aug.
20 Uus kutsekool alustab õppetööd. – Eesti Post, 1946, 8. aug.
21 Esimene lend UNRRA õppetöökojast. – Eesti Post, 1946, 7. juuli.
22 Eesti Metsatehnikumi esimene lend. – Eesti Post, 1947, 11. veebr.
23 4800 Balti üliõpilast Saksa ülikoolides. – Eesti Rada, 1947, 11. juuni.
24 J. Purga. Eesti üliõpilased Saksamaal. – Minevikust tulevikku: LXX. EÜS Põhjala koguteos. Stockholm,
1954, lk. 80.
19
Tuna 4/2012 147
Varia
burgis, Münchenis, Göttingenis, Heidelbergis
ja Karlsruhes.
Hamburg-Pinnebergis tegutses aastail
1946–1949 eesti-läti-leedu põgenike ühise ettevõtmisena Balti Ülikool (BÜ).25 Teaduskondi
oli kaheksa: filosoofia ja filoloogia, majandus ja
õigus, matemaatika ja loodusteadused, keemia,
põllumajandus, meditsiin (hambaarsti osakonnaga), arhitektuur ja ehitus ning masinaehitus
(tehnoloogia, mehaanika ja elektrotehnika osakonnaga). Üliõpilasi immatrikuleeriti ülikooli
kolme ja poole aastase tegevusaja jooksul kokku
2006.26 Neist 299 olid eestlased (200 meest ja 99
naist). Õppejõude oli paarisaja ringis, eestlasi
48, suurelt jaolt kõik endised Tartu Ülikooli
või Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud. BÜ
eesti rektorina tegutses 20. sajandil üks kõige
fundamentaalsemaid avastusi teinud astronoom
maailmas professor Ernst Öpik. Õppejõudude
hulka kuulusid eestlastest botaanik Hugo Kaho
(Tartu Ülikooli endine rektor), kolloidkeemia
professor Nikolai King, meteoroloogia ja rakendusmatemaatika professor Kaarel Kirde,
riigiteaduse ja riigiõiguse professor Nikolai
Maim, vesiehituste professor Vladimir Paavel
(Tallinna Tehnikaülikooli endine prorektor),
eesti keele professor Mihkel Toomse, teedeehituse külalisprofessor Alfred Toss, silmahaiguste
professor Jaan Uudelt, elektrotehnika professor
Sergei Uusna, metsateaduse ja metsatehnoloogia professor Kaarel Veermets, geoloogia
professor Armin Öpik. Balti Ülikooli toimetiste
(Contributions) sarja 66 numbris ilmus 22 tööd
eesti autoritelt, õppetööks paljundati 80 loengukonspekti. Eesti Üliõpilaskond andis välja
oma ajakirja Scientiae et Artibus, kuhu kirjutasid
nii üliõpilased kui ka õppejõud. Ajakirja ilmus
kokku kümme numbrit, mis oma 370 leheküljega
moodustab kõneka dokumendi pagulaseestlaste
ajaloost Saksamaal.
Tavaoludes iseloomustab kooli selle lõpetajate arv, kuid BÜ suunas oma andekamad
üliõpilased Saksa ülikoolidesse. Seetõttu oli
BÜ-s eesti lõpetajaid ainult seitse, kellest kolm
lõpetasid eksternina. Saksa ülikoolidesse saadeti
poolsada eesti üliõpilast, neile lisandusid veel
üksikud, kes pärast BÜ tegevuse lõppu siirdusid
omal käel sinna õpinguid lõpetama.
Balti Ülikooli läti rektor professor Edgars
Dunsdorfs on BÜ-d võrrelnud kuningas Da25
reiose sõlmitud nööri lahtiharutamisega – kolme
rahva liikmetel tuli end harjutada ühisvaimus ja
koostöös, omandada teadmisi ning kohandada
end akadeemilise eluga.27 Selle ülesande ülikool
täitis. Oli ju BÜ algusest peale mõeldud ajutise ettevõtmisena. Loomisel seati eesmärgiks
vastu pidada paar aastat, kuni seisud maailmas
selgemaks saavad.28 Kaks tuhat häiritud hariduskäiguga noort said kooliteed jätkata, kakssada
kolme riigi kõrgkooliõppejõudu rakendada
end kutsetööle ja teadusele. See avas ukse tulevikku. Eesti Üliõpilaskonna esimehel Hjalmar
Wichmanil jäi diplom BÜ lõpetamisel saamata,
pärast Ameerika Ühendriikidesse jõudmist
alustas ta kohe edasiõppimist, omandades 1951.
aastal Rensselaeri Polütehnilises Instituudis
bakalaureuse kraadi ja 1957 Brooklyni Polütehnilise Instituudis magistri kraadi ehitustehnika
alal. Oli õlipuhastustehaste projekteerija, lennuväljade ehitaja Vietnamis, firma asepresident ja
peainsener, hiljem asutas oma ehitusettevõtte.
Brooklynis jätkasid inseneriõpinguid veel Aksel
Järlik ja Arnold Pesti. Esimene neist tegutses
ehitusinsenerina New Yorgis, teine projekteerijana jõujaamade kavandamisel. Uno Kannik
oli arhitekt New Yorgis. Sillamehena tegi endale
nime Minnesota ülikooli lõpetamise järel Nils
Ellram. Ka Toronto ülikoolis inseneriõpingud
lõpetanud Ilmari Kolsi tegevusväljaks said sillad.
Tema osalusel valmis sadakond sillaprojekti,
nende seas Toronto rahvusvahelise lennujaama sillakonstruktsioonide kavandid. Tema
Majesteedi valitsuse sillaehituskonsultandina
käis ta Nepaalis, Katmandus, kus tema juhtimisel püstitati eriti rasketesse oludesse sillad
Nepalganj-Surket teele läbi Himaalaja. Boliivias
juhatas ta sillaehitusprojekte tulvaveeohtlikel
Machacamarco-Challapata ja Unica-SucreMuyupampa teedel. BÜ-s kõrgkooliõpinguid
alustanud eestlastest kuulub edukamalt elus
edasijõudnute hulka kahtlemata Arvi Parbo,
kes paari aastakümnega muutis hingevaakuva
kunagise kullapesuvabriku Austraalia võimsaimaks mäetööstusettevõtteks, tõustes ise lihtsast
kaevandusinsenerist kontinendi suurima mäetööstuse juhiks. Austraalia tööstusele osutatud
teenete eest tõsteti A. Parbo 1978. aastal aadliseisusesse ning kannab Sir’i tiitlit (Sir Arvi).
Stuudiumi jõudis Saksamaal lõpetada 177
eesti üliõpilast, nende hulgas 60 naist, ja dokto-
Balti Ülikool Saksamaal 1945–1949. Toim. E. Järvesoo. Toronto, 1991. 518 lk.
Baltijas Universitāte 1946–1949. Rīga, 1996, lk. 17.
27 E. Dunsdorfs. Meie Dareiuse sõlmed. – Scientiae et Artibus, 1946, nr. 1, lk. 5–6.
28 E. J-o. Kolm semestrit Balti Ülikoolis. – Eesti Rada, 1947, 18. juuli.
26
148 Tuna 4/2012
Varia
rikraadi kaitses 59. Eelistatumaks alaks oli arstiasjandus 64 lõpetajaga, sellele järgnesid tehnika
32, põllumajandus 15 ja majandus 13 diplomisaajaga. Kõige rohkem lõpetajaid tuli Bonnist (23),
Tübingenist (20) ja Göttingenist (20). Mujal
jäid arvud tagasihoidlikumaks: Heidelberg ja
München, kumbki 14, Hamburg ja Stuttgart,
kumbki 9. Lõpetanute ja doktoreerunute arvukust suurendas kindlasti asjaolu, et paljudel
oli osa eksameid ja praktikume sooritatud juba
Tartu Ülikoolis, mida Saksa ülikoolid täielikult
tunnustasid.29
Võimude suhtumine õppimisse oli tsooniti
erinev. Britid tasusid eestlaste õppemaksu, leides vahendeid abirahadekski. Ameeriklased seevastu lõpetasid omapoolse toetamise varakult ja
võtsid eesti üliõpilased maha ka toitlustamiselt,
mis sõjajärgsel Saksamaal oli valus löök.
1949. aastal avanesid emigratsiooniväravad ja Saksamaa põgenikelaagrid hakkasid
tühjenema. Mindi ookeani taha Ameerikasse,
Kanadasse, Austraaliasse, aga ka üpris eksootilistesse paikadesse, nagu Boliivia, Filipiinid,
Paraguai, Tanganjika, Tuneesia ja Venezuela.
Paljudel minejatel oli kaasa võtta eesti haridus
ja ka eesti kutsetunnistus. Õpinguid jätkati ka
uutes asukohamaades. Eesti Üliõpilaskond
Välismaal andmetel oli 1955. aasta lõpuks
ülikoolidiplomini jõudnud 600 vabas maailmas
elavat eesti noort.30 Rootsis, Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Austraalias olid esikohal
insenerialad, Saksamaal ja Šveitsis meditsiin.
Üksikuid ülikoolilõpetajaid oli ka Inglismaal
ja Lõuna-Aafrikas. Enamik doktorikraadi saavutanud noortest teadlastest leidis rakendust
kolledžite ja ülikoolide õppejõuna, seda eriti
Ameerika Ühendriikides.
Anne Valmas
Vahur Mägi
29
30
J. Purga. Eesti üliõpilased Saksamaal, lk. 82.
600 ülikoolide lõpetajat. – Meie Tee, 1957, nr ½.
Tuna 4/2012 149
Varia
Teine maailmasõda
karikatuurides ja naljapiltides
Näituse koostaja Margus Lääne. Foto: G. Raadik
V
aatamata oma koledusele annab sõda head
ainest nii karikatuuridele kui ka naljapiltidele. Karikatuur on hea vahend poliitiliste
vastaste naeruvääristamiseks. Seda „sõjapidamise” vahendit kasutasid Teise maailmasõja ajal
usinalt ära mõlemad sõdivad pooled. Sõltumata
kehtivast poliitilisest korrast kujutatakse karikatuuridel vaenlast kaltsakate, närude, röövlite ja
südametute mõrvaritena. Oma armees teenivad
aga kõrge õiglustundega, maailmarahu toomisele pühendunud üllad ja kehaliselt võimsad
sõjamehed.
Sõjas leidus alati ka koomilisi momente,
mida kunstnikud ei jätnud kajastamata. Enamiku naljapiltide kohta võiks öelda, et pole
mingit vahet, kummal pool rindejoont on need
joonistatud – sisu poolest sobivad nad mõlemasse armeesse. Piltidel kajastuvad sõja/sõjaväe
elu universaalsed hetked ja probleemid (söök,
puhkus, õppused, naised jne.). Kõige rohkem
igatsevad sõdurid muidugi lahingutegevusest
eemal olekut.
Riigiarhiivis on säilinud suhteliselt palju
Punaarmee seinalehti – nende kogumine ja
150 Tuna 4/2012
säilitamine oli sõjaväes tehtud kohustuslikuks. Näiteks võib tuua 7. laskurdiviisi 354.
laskurpolku (ERAF, f. 78, n. 1, s. 189–197),
7. laskurdiviisi 86. med-san-pataljoni (ERAF,
f. 78, n. 1, s. 370–371), 7. laskurdiviisi poliitosakonda (ERAF, f. 78, n. 1, s. 39–41). Materjali
hulgas on nii räiget poliitilist karikatuuri kui
ka humoorikaid pilte sõjaväelaste argipäevast.
Karikatuure ilmus ka ajalehtedes Tasuja ja
Punaarmee.
Kahjuks pole Saksa poolel sõdinute arhiivisäilikute hulgas midagi analoogset. Samas
on säilinud mitu kausta ajalehes Postimees
ilmunud poliitilisi karikatuure (ERA, f. 4416,
n. 2, s. 1058–1065), mille autoriteks on enamasti
sakslased. Ajalehes Rindeleht ilmusid seevastu
naljapildid sõjaväelaste argielust.
Suvel esitati Riigiarhiivi Maneeži tänava näitusesaalis avatud näitusel „Pildirindel. II maailmasõja aegsed naljad ja karikatuurid mõlemalt
poolt rindejoont” väike valik nii Riigiarhiivis
leiduvast kui ka ajalehtedes ilmunust.
Margus Lääne
Varia
Räpased raudteejaamad.
Tänavapühkija reisijale: „Kodanik,
kui vead end jaamast tänavale, siis
pühi enne jalad – määrid tänava
ära.”
On veel üks paigake, kus ei käida vile järele ning pole vaja esineda.
Tuna 4/2012 151
Varia
Viktor Joakimov
1. mai 1936 – 6. juuli 2012
V
iktor Joakimov sündis 1. mail 1936 Tallinnas
Eesti Kaitseväe ohvitseri peres. Tema isa
Aleksander Joakimov oli sõjaväearst ja ema
Serafima Joakimova stomatoloog. Nad abiellusid 1933. aastal ning kolm aastat hiljem sündis
peresse esiklaps Viktor. Pöördelisel 1940. aastal
lisandus perre teinegi poeg Georg.
Alghariduse omandas Viktor Tapal. Edasised õpingud jätkusid Tallinna 2. Keskkoolis,
mille ta lõpetas 1954. aastal. Viktori vanemate
meditsiiniline haridus oli omandatud Tartu
Ülikoolis. Ka Viktor asus 1954. aastal õppima
TRÜ ajaloo-keeleteaduskonda, et omandada
ajaloolase haridus. Ülikooli lõpetamise järel
1959. aastal asus Viktor Joakimov 24. augus152 Tuna 4/2012
til tööle Eesti NSV Oktoobrirevolutsiooni ja
Sotsialistliku Ülesehituse Riiklikusse Keskarhiivi ehk lühendatult ORKA-sse (1989. aastast
taastati nimetus Riigiarhiiv), kus temast sai
dokumentaalsete materjalide kasutamise ja publitseerimise osakonna vanem teaduslik töötaja.
1963. aasta detsembrist määrati Viktor Joakimov
ORKA teadusliku teatmeaparaadi osakonna
vanemaks teaduslikuks töötajaks. 1963. aastal
lõpetas ta õpingud marksismi-leninismi õhtuülikooli filosoofia teaduskonnas. Samaaegselt oli
ta astunud ENSV Teaduste Akadeemia Ajaloo
Instituudi aspirantuuri NSV Liidu ajaloo erialal.
Aspirantuuri lõpetamise tähtajaks oli määratud
11. detsember 1967. TRÜ rektori käskkirjaga nr.
Varia
519 14. juulist 1964 arvati Viktor Joakimov TRÜ
mittestatsionaarsesse aspirantuuri ületoomise
korras.
Tema peamiseks tööks arhiivis oli dokumentide kogumiku „Eesti rahvas Suures
Isamaasõjas” 1 koostamine, seejärel samal
teemal näituse tegemine. Järgnes tõus karjääriredelil – ajavahemikul 01.01.1965–22.04.1968
oli Viktor Joakimov ENSV ORKA teadusliku
teatmeaparaadi osakonna ülem. Teda iseloomustas kõigis ettevõtmistes ülim põhjalikkus.
See puudutas nii tööd ja õpinguid kui ka hobisid,
mille hulka kuulus klassikalise muusika plaatide
kogumine ja fotograafia. Kõike üritas ta ikka
teha suure hoole ja armastusega. Muidugi tuli
sellise põhjalikkuse eest ka lõivu maksta – 1965.
aastal kirjutas ta TRÜ rektorile avalduse, et
soovib seoses suure töökoormusega ajutiselt
katkestada õpingud aspirantuuris. Seda katkestust tuli veel pikendada järgneval aastal, sest
töökohalt saadeti ta Moskva Riikliku AjalooArhiivinduse Instituudi kaugõppeosakonda
kvalifikatsioonitõstmise kursustele, mille lõpetas
heade tulemustega.
Viktor Joakimov paistis silma ka ühiskondliku aktiivsusega. 1968. aastal pärjati teda NSVL
Ministrite Nõukogu juures asuva Arhiivide
Peavalitsuse aukirjaga hea töö ja ühiskondliku
tegevuse eest. Paraku katkesid õpingud aspirantuuris. Siiski valmis teadusartikkel üliõpilasliikumisest 1920-ndate aastate algul Tartus.2
Viktor Joakimov kutsuti 1968. aastal tööle
arhiivinduse juhtorganisse ja ajavahemikul
23.04.1968–17.10.1977 oli ta Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Arhiivide Valitsuse
asutuste arhiivide ja asjaajamise osakonna
(märtsist 1975 komplekteerimise, asutuste arhiivide ja asjaajamise osakonna) vaneminspektor.
Asutuse nimetus muutus küll 17.10.1977 Eesti
NSV Ministrite Nõukogu Asjade Valitsuseks,
kuid tööülesanded jäid ikka samaks. Viktor
Joakimovi üheks olulisemaks tööpanuseks oli
Eesti NSV ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide asjaajamise näidisjuhendi koostamine.3
Viktor Joakimov naasis taas ORKA-sse,
kus ta oli ajavahemikul 16.06.1980–23.04.1993
direktori asetäitja teadusalal, alates 22.11.1989,
seoses asutuse ümbernimetamisega, Riigiarhiivi
teadusdirektor. Märtsist kuni novembrini 1985
oli ta ka direktori ajutine kohusetäitja.
Aastatel 1993–1998 oli Viktor Joakimov
Riigiarhiivi asutuste arhiivide osakonna vanemarhivaar. Rahvusarhiivi moodustamisel
oli ta 01.01.–01.05.1999 järelevalveosakonna
koosseisuväline spetsialist. Tema töö Maneeži
tänava arhiivihoones vältas 37 aastat ja 8 päeva.
Arhiivitöö vastu ei kaotanud ta huvi ka pärast
pensionile siirdumist – ikka päris ta kolleegidelt,
kuidas arhiivielu edeneb. Pikemat aega korrastas ta tööettevõtulepinguga Magdaleena haigla
(omaaegne 4. haigla oli ENSV tippnomenklatuuri raviasutus) arhiivi.
Vanemad arhiivitöötajad teadsid Viktor
Joakimovit kui Päikeseprintsi. Selle tiitli omandas Viktor väikese lokkispäise poisina NarvaJõesuu päikesepaistelisel liivarannal supelsakste
otsusel viimasel iseseisvusaegsel suvel. Loo
tõepärasust ei ole õnnestunud dokumentaalselt
tõestada, kuid igal juhul sobis see tiitel igati
Viktor Joakimovile, keda jäädakse mäletama
särava isiksusena, heasüdamliku ja abivalmis
kolleegina.
Valdur Ohmann
Peep Pillak
1
Eesti rahvas Suures Isamaasõjas, I köide, Tallinn, 1971; II köide, Tallinn, 1977.
V. Joakimov. Progressiivsest üliõpilasliikumisest Tartus Esimese maailmasõja järgse revolutsioonilise kriisi
aastail (1920–1925). – TRÜ Toimetised. Vihik 114. Eesti NSV ajaloo küsimusi II. 1961, lk. 98–123.
3 „Eesti NSV ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide asjaajamise näidisjuhendi” kinnitamise kohta: Eesti
Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ministrite Nõukogu määrus 30. maist 1977, nr. 286. Tallinn – Toompea /
Eesti NSV Ministrite Nõukogu. Eesti NSV Ministrite Nõukogu, Tallinn, 1977.
2
Tuna 4/2012 153
S U M M A R Y
E S SAY
Jüri Saar. About ESSR-Era Intellectuality
Events that took place under the conditions of repressive regimes tend to be erroneously viewed exclusively
in categories of force and violence, underestimating
other components. In addition to fear and the endeavour to protect oneself from poverty and physical
destruction, people’s longing for inner harmony and
happiness, as well as the feeling of liberation from responsibility that accompanied the absence of freedom
of choice played its role during the Soviet era. Thus
varying practices evolved for adapting to conditions,
approaches that cannot be explained by trivial fear
and the reduction of all existence to flagrant coercion
alone. The Bolsheviks managed in addition to a total
and violent power apparatus to also create a specific
sphere of intellectual life where coercion and power
were in a particular relationship.
The article about power and intellectuality
published by Gustav Naan in 1969 is a product that
characterises the intellectual life of that era as
“power playing with intellectuality”. While the Stalinist period represented brutal power, the absolute
subjugation of people to external power, when even
the slightest opposition brought swift repression and
the only choice was “between ending up on the frying pan or in the pot”, the new era was supposed to
demonstrate the advent of control inside people.
It may be difficult or even impossible for people
who have not lived under the conditions of Soviet
rule to perceive the level to which all of life was
politicised, full of contradictions between reality and
what was said, and subjected to ideological control.
It is as if we were all inmates of a penal institution,
in a prison camp that was admittedly divided up into
“two zones” – “the big and the little”, which nevertheless did not in principle differ from one another.
The managerial staff of the so-called camp society of
that time, in other words the top-level administration
consisted of “personnel tempered by class struggle”
that was particularly loyal to the Soviet regime. From
the very beginning of the occupation of the country,
attempts were made to generate workers for the
special services in Estonia, the “new nobility” as the
“cream of the cream” of society. The “KGB-men”
were capable of changing their roles according to the
needs of society. When direct repressions ended, the
struggle continued “on the intellectual front”. Naan
represented these “elite Bolshevik guards”, even
though he is for some reason included among the
ranks of the intellectuals in the nostalgic memories
of many of his contemporaries. Thus the hierarchies
of intellectuality and power became intertwined.
Many authors who have examined the recent past
have claimed as if Estonia’s cultural life flourished
unprecedentedly during the Soviet period after Stalinism. This kind of general assessment cannot be
154 Tuna 4/2012
agreed with without serious reservations. Essential
aspects and not secondary details must be focused
on in assessing the situation in that era. One of the
most dramatic effects in that cultural life that was
“nationalist in form and socialist in content” was the
entrenchment of a new discourse on truth. Instead,
the sense of direction, according to which people
maintain their bearings in the real world, gradually atrophies. One of the “fruits” of Soviet-era intellectual
activity was that Estonia’s collective memory started
losing its factual past (“as something that actually
took place in reality”) and the narrative of Estonia’s
history started to appear absurd with many gaps.
An important pivotal change took place in the
1960’s when Soviet rule was accepted in an intellectual
sense and the more overall internal opposition, so to
speak, to the occupation and communist ideology disappeared to a great extent. A new belief took root that
the Soviet Union and communism had “come to stay”.
Life without liberty, dwelling in what was essentially a
forced labour camp began to be taken as something
natural. The resistance to the foreign regime put up by
Estonia’s intellectuals became progressively more inaudible and nonexistent until the cardinal weakening
of the empire. Dissidence in the conditions of Estonia
became the domain of “boilermen”, in other words,
of people who had the guts to avoid the mainstream,
abandoned career opportunities, and were deviants
as seen by the official discourse.
The “flourishing of socialism” came to an end
and communism did not follow. Instead, stagnation
and rapid decline ensued. Perhaps in these kinds of
conditions where the control and suppression all manner of freedom of thought and active thinking were
attempted, the smallest germ of thought becomes a
threat to a vast system that externally appears as if it is
capable of persevering forever. The underestimation
of the relative importance of the intellectual side led
to the collapse of political power because the ogre
with big muscles and an empty head no longer knew
what to do with itself. Even the “free thinking” cultivated at Naan’s intellectual level was dangerous and
sowed unwelcome seeds. Inaudible, passive resistance
proved to be surprisingly effective. An asymmetrical
change took place within the system without any
obvious external reason, leading to the greatest “geopolitical catastrophe” of the 20th century.
ARTICLES
Inna Põltsam. About Estonian Bread Culture in the
13th–16th Century
Bread, especially leavened rye bread, is without a
doubt one of the most important mainstays of the
Estonian culture of food. How far back in time the
story of Estonian bread goes can only be speculated
on. All that is certain is that this “story” began long
before ancient Estonians started baking and eating
Summary 4/2012
leavened rye bread on a daily basis. The Estonian
word for bread, “leib” was borrowed into the Estonian
language in the 9th century at the latest. That was a
time when Estonians still made their bread mainly out
of barley as well as wheat flour, whereas before the
advent of leavened bread, its role was filled by dumplings and paistekakud (flat barley cakes resembling
pancakes). Leavened rye bread became everyday
food in the 11th–12th centuries when the cultivation of
winter rye began in Estonia. At the same time, bread
had become or was becoming a staple food for people
elsewhere in Europe. The importance of bread and
its symbolic meaning is echoed in many official documents of that time as well. The German-Scandinavian
conquest in the 13th century brought new impulses to
the Estonian culture of bread. New types of bread and
white bread started being made according to German examples, primarily in cities initially. Similarly,
a fixed pricing policy was established for the sale of
bread. We can only guess exactly when the first bakers
started operating in cities. In any case, it ought to be
one of the oldest occupations in the city. City bakers
introduced German traditions and the influences of
German baking culture to Estonian bread culture.
The baking of bread became a profession in the city
and achieved a new level. The selection of bread
and white bread became diversified. The gradual
separation of bread bakers and confectioners began
in the 16th century.
Influences from bread culture in the cities also
started affecting villagers. The understanding that
bread baked by city bakers is something more special
and better than bread baked at home is found throughout medieval Europe. In time, Estonians also espoused
this notion. At least the foundation for this high esteem
for city-baked bread and rolls was laid in Estonia in
the Middle Ages. Regardless of all this, however,
leavened rye bread remained firmly entrenched as the
staple food of the people in Estonia. Furthermore, the
position of rye bread was so strong in local tradition
that it also started determining the dietary habits of
Germans who had settled in Livonia.
The everyday life and social life of medieval
people was closely tied to bread, its acquisition, preparation and distribution. Thus the history of bread
is something far more than merely a chapter in the
history of food. This special attitude towards bread
was already developed among Estonians before the
conquest in the 13th century. At the same time, the
Christianisation and colonisation of the country entrenched the special and mystical meaning of bread
even further. Together with new social organisation,
concepts that arose from the connection between
bread, justice and the arrangement of the affairs of
daily life went into effect in medieval Livonia as well
and phenomena that they denoted became inherent.
As different sources indicate, the language, way of
thinking, and all of life altogether of medieval people
was very much bread-oriented, both in Europe and in
Estonia. Bread stood for everything that was vital for
people. It was not only staple food, but rather also the
symbol of food, subsistence and well-being.
Toomas Karjahärm. Meeting of Estonia’s Peasantry
and the Volta Meeting: the Mass Movement in the
Baltic Provinces in 1905
The idea for a congress of the peasantry (the Tallinn
congress) of the province of Estonia (Northern Estonia) emerged in the summer of 1905 in Harju County
in the circle of Estonian activists that was not content
with plans worked out by the Baltic knighthoods for
reforming the autonomous administration of rural
districts. Namely, the knighthoods did indeed make
concessions in principle as a consequence of pressure
from the popular movement, allowing for the first
time representatives of Estonian and Latvian small
landowners, industry and commerce to participate in
the Diet, yet at the same time they wanted to guarantee the large landowners and capitalists of the Baltic
German nobility the leading role in the reformed
autonomous administration of rural districts by establishing an election system based on a minimum
property requirement for qualification. Even though
the government did not approve the reform bill put
forward by the large landowners, this manoeuvre by
the Baltic upper classes evoked vehement displeasure
and active counteraction in Estonian society. The
idea of the general right to vote was already widespread at that time in Estonian and Latvian circles.
Its implementation would have replaced the former
narrowly corporative local administration of the nobility based on class with a democratic autonomous
administration of rural districts.
The idea for a congress of Estonia’s peasantry
took specific shape in the appeal that the Rapla rural
municipal government issued on 5 November 1905. It
invited representatives elected by the plenary session
of rural municipalities to gather in Tallinn to work out
a proposal for resolving the issue of the administration of rural districts in the interests of Estonians to
counterbalance the plans of the Baltic landowners.
The broader, more general background for this kind
of initiative was the sudden radicalisation of social
thought and a general increase in the momentum
of political struggle throughout the course of 1905.
This was accompanied by the mobilisation en masse
of forces opposed to the government and the Baltic
German upper classes, and the convocation of different kinds of province-wide, regional and vocational
forums for debating topical issues. The weakness
of and concessions made by the autocracy, the high
point of which was the granting of civil liberties “as a
gift” to his subjects by way of the tsar’s manifesto of
17 October, fostered unprecedented yet temporary
freedom of assembly in the Russian Empire.
Radical Estonian nationalists who had gained a
majority in Tallinn’s municipal government in 1904
Tuna 4/2012 155
Summary 4/2012
(Konstantin Päts, Mihkel Pung, Jaan Teemant)
played a leading role in the first phase of preparations
for the peasantry congress. At the end of November,
the leading role in preparing the peasantry congress
passed into the hands of the Tallinn Committee of
the Social Democratic Workers’ Party of Russia
(hereinafter referred to as the RSDWP). It was now
recommended to elect delegates on the basis of the
general right to vote and the agenda of the congress
was revised in a revolutionary and anti-government
spirit. Questions regarding the democratisation of
the system of government and the convocation of a
constituent assembly, autonomous administration
of the country (autonomy) and thorough agrarian
reform were to be debated at the congress, which was
scheduled to be held on 11–12 December. Estonian
nationalists as well as social democrats-federalists pursued political national autonomy within a
democratic Russian state but not secession. A general demand was the establishment of the Estonian
language in the daily affairs of local government and
in elementary schools. The creation of a centre to
coordinate the actions of the local governments of
rural municipalities and the formation of peasantry
committees were planned. Provincial authorities
quickly declared a state of emergency and the peasantry congress was prohibited.
On the eve of 11 December, the police arrested
practically the entire membership of the RSDWP
Tallinn Committee. The social democrats who
managed to avoid arrest held a meeting of rural
delegates and representatives of Tallinn’s factory
workers instead of the peasantry congress, in order
to discuss the situation created by the declaration of
a state of emergency. The meeting was held on the
evening of 11 December in Tallinn in the cellar of the
Volta factory, which manufactured electrical fittings,
chaired by Aleksander Kesküla, a leading figure of
the RSDWP Tallinn Committee. About 150 rural
delegates and representatives of industry in the city
attended. General political issues were not raised.
Some of the speakers appealed to the workers to go
into the countryside to destroy the “snake nests”, that
is the estates belonging to Baltic German estate owners there in revenge according to the example of the
Latvians. Others were against this plan of action. The
participants did not manage to come to a decision
because the army broke up the meeting.
The majority of the leaders of the Tallinn organisation of the RSDWP was not in favour of using
mass violence and the destruction of manors. Only
Aleksander Kesküla admitted a few years later to
Adolf Gasser in Switzerland that he was the one
who sent bands of workers out in all directions from
Tallinn in December of 1905 to burn the manors of
Baltic Germans. Partially armed squads of workers
set out from Tallinn into the countryside on 11-12
December (probably about 150 workers in total, with
social democrats among them as well), where local
156 Tuna 4/2012
peasants and workers joined them. The result was
catastrophic for the estate owners. According to the
official list, 161 manors, in other words 16.4% of the
total number of manors in the territory of the province of Estonia suffered due to arson, destruction and
looting (1982). The manor houses or main buildings
of about 100 estates suffered serious damage, 65 of
them were burnt down. Losses listed by the manor
owners extended to over 3 million roubles.
Eero Medijainen. “The Riga Ring”, Intelligence Post
and Loss of Employment at American Representations in the Baltic Region in the 1920’s
Plans to establish an American intelligence centre
in the former Baltic provinces took shape in 1921,
even though the gathering of intelligence information began considerably earlier. The first American
military mission was dispatched in March of 1919
already. Primarily, the work of the Vyborg consulate,
however, came to the fore previously. Differentiation
between the “Russian section” as a structural unit of
the mission, and the “Riga observation or monitoring
station” on the other hand was only conditional. It
essentially meant the division of the internal duties
and assignments of the mission. On this basis, two
notionally more or less equal parts existed in the
American mission – sections dealing with Baltic issues and issues related to Soviet Russia. Officially,
however, there was no such post, section, station or
other such unit in the American Foreign Service,
at least not as an institution with its own separate
budget and its own independent responsibility.
American foreign missions in the Baltic countries,
like those of other countries, were divided up primarily into diplomatic or consular representations. At
the same time, a number of distinguished diplomats
and military officers dealt with the so-called Russian question. The opportunities for and interest
in creating separate intelligence units nevertheless
existed in the early 1920’s. They were not realised
for internal reasons on the one hand – the internal
climate at the embassy was tense and anxious. A
kind of competition between rivals took place in the
name of gathering intelligence information. Another
reason derived from developments in Soviet Russia.
For many American diplomats, the chance and need
for more intensive intelligence activity, and their
interest in it, disappeared after the suppression of
the Kronstadt revolt. The division of labour, in other
words the Russian section nevertheless remained a
part of the embassy’s internal working order through
to the end of the 1930’s.
Meelis Maripuu: Restoration of Estonia’s Domestic
Administrative Authority under the Conditions of
the War between the Soviet Union and Germany.
See Tuna 202, no 1, pg. 159 and no 2 pg. 158
Summary 4/2012
Kristina Burinskaitė. Specific Aspects of USSR KGB
Units in Lithuania in 1954–1990
Analysis of Lithuanian SSR KGB activity and its
relationship with political power helps to better understand this institution and the whole totalitarian
Soviet system and its policy in Lithuania. It is also
important to show that the KGB was not a secret
service analogous to agencies in Western countries
that perform intelligence and counterintelligence
functions.
This article describes how specific aspects influenced KGB activity and the methods it used. Ideological evaluation of specific moments in Lithuanian
history like the post-war partisan movement and
the period of independent Lithuania in 1919–1940
was very important in attempts to discredit former
political prisoners who were also very active dissidents. Domestic and international events like those
in Hungary in 1956, and Prague in 1968, and the
self-immolation of Romas Kalanta in 1972 in Kaunas
were also very important in forming repressive policy.
The anti-Soviet activity of Lithuanian émigrés and
dissidents also forced the KGB to change its tactics
in its struggle against Lithuanian anti-Soviet forces.
Nevertheless, the goals of the Lithuanian Communist
Party remained the primary influence on KGB activity. This article also reveals KGB methods such as
repressions, discrediting, propaganda, and disinformation used against the anti-Soviet resistance.
D O C U M E N T S A N D C O M M E N TA RY
Tiit Noormets. Agents, Spies and Informers
The network of agents of Soviet security organs was
the primary “implement” during the time of sovietising Estonia and suppressing the resistance movement
in the years following the Second World War. Agents
and secret collaborators have been written about in
newspaper articles and historical literature. KGB
documents concerning their work have also been
published. At the same time, the main “visible” trace
of their work has practically not been disclosed at all
– reports written by agents. The report on “forest
brothers” (Estonian patriotic partisans) by agent Välk
(Lightening) published in this selection of documents is
particularly thorough and precise, altogether providing
a small insight into the everyday life of forest brothers.
In addition to the work of the network of agents, the
security organs received information from unprompted
denunciations, which have always come to light everywhere during difficult times, whether they be politically
motivated or (probably more frequently) motivated by
personal animosity and self-interest. The documents
below show Komsomol and Communist Party activists
as the persons who gathered these kinds of denunciations (but also simply rumours and the boasts of village
braggarts) and passed them on to the security organs.
Valdur Ohmann. A Pig and a Communist
People were sensitive to criticism during the initial
years of the Estonian Communist Party. Railway
director Mihkel Liiv was called a pig in front of the audience at a public meeting. He thereupon renounced
his Party membership until the matter was cleared up.
Helen Lausma-Saar. “Take 100 g (40–80 degrees)
before Discussion!”. Three Letters from Gustav
Naan to Abe Liebmann
This article examines three letters from Gustav Naan
to Abe Liebmann. The letters date from 1948, when
historians were intensively formulating the periodisation concept of Estonian history. On one hand, these
letters provide additional interesting information
about the shaping of the new concepts of Estonian history from the Marxist-Leninist-Stalinist perspective,
which both men were involved in. On the other hand,
these private letters provide an insight into the general
attitude of these two men towards everyday life.
Estonian Film Archives: the Year 1940 through the
Eye of Oskar Viikholm’s Camera
C U LT U R A L H I S T ORY A RC H I V E S
Vello Paatsi. Local History of Neeruti: as a Starting Point
Neeruti manor and the rural municipality of Neeruti
were part of the parish of Otepää in Southern Estonia. Jakob Hurt, one of the leaders of the period of
National Awakening in Estonia, became the pastor of
the church at Otepää in 1872. He urged more active
people and schoolmasters to record local history or
school chronicles in writing. J. Illak, the head of a farm
household in Neeruti, and Neeruti schoolmaster H.
Nugin seized on that idea. Their manuscripts, which
mostly describe 19th century school life and cultural
life, are preserved in Tartu in the Estonian Cultural
History Archives. The final part of J. Illak’s manuscript
Chronicle of Neeruti is published here as follows.
Jüri. Illak. Chronicle of Neeruti
J. Illak describes events in local cultural life in his
Chronicle of Neeruti (the founding of the library, orchestras and choirs), the elections of rural municipality elders (mayors) and their work. One noteworthy
undertaking in Neeruti was a theatre performance
staged in 1874. This was most likely the first theatrical
performance in the Estonian language in rural Estonia. Neeruti and its neighbouring rural municipality
Päidla were merged in 1893. The differing economic
and cultural level of the two rural municipalities and
their local spirit caused friction and conflicts. The
chronicle ends with the year 1907.
Tuna 4/2012 157
T U N A
A A S T A S I S U K O R D
2 0 1 2
1. E S S E E
Ruus, Jaan. Eesti film ootab eksegeetikuid. 2012, nr. 3, lk. 2–5.
Saar, Jüri. ENSV-aegsest vaimsusest. 2012, nr. 4, lk. 2–13.
Viik, Tõnu. Eesti kultuuri võimatu mõiste. 2012, nr. 2, lk. 2–12.
Vseviov, David. Kuidas taasluua minevikku? 2012, nr. 1, lk. 2–4.
2. K Ä S I T L U S E D
Aarma, Liivi. Friedrich Nikolai Russowi ja Wilhelm Friedrich Tuglase osalus „Pöllumehhe nöuandja”
väljaandmisel. 2012, nr. 2, lk. 32–49.
Arumäe, Heino. Ühist ja erinevat Eesti ja Soome välispoliitikas iseseisvuse algusaastatel III. 2012,
nr. 1, lk. 24–37.
Brüggemann, Karsten. Ühe rahvusvähemuse ajaloo konstrueerimisest. Saksa keelest tõlkinud Tea
Vassiljeva. 2012, nr. 3, lk. 30–37.
Burinskaitė, Kristina. KGB tegevuse eripärast Leedus aastatel 1954–1990. Leedu keelest tõlkinud
Tiiu Sandrak. 2012, nr. 4, lk. 79–88.
Karjahärm, Toomas. Eestimaa talurahva kongress ja Volta koosolek: massiliikumine Balti provintsides
1905. 2012, nr. 4, lk. 28–52.
Maripuu, Meelis. Omavalitsuseta omavalitsused. Eesti omamaise haldusvõimu taastamine NSV Liidu
ja Saksamaa vahelise sõja tingimustes. I osa. 2012, nr. 2, lk. 50–60.
Maripuu, Meelis. Omavalitsuseta omavalitsused. Eesti omamaise haldusvõimu taastamine NSV Liidu
ja Saksamaa vahelise sõja tingimustes. II osa. 2012, nr. 3, lk. 38–52.
Maripuu, Meelis. Omavalitsuseta omavalitsused. Eesti omamaise haldusvõimu taastamine NSV Liidu
ja Saksamaa vahelise sõja tingimustes. III osa. 2012, nr. 4, lk. 71–78.
Markus, Kersti. Kes ikkagi asutas Pirita kloostri? 2012, nr. 2, lk. 13–18.
Medijainen, Eero. „Riia ring”, „luurepost” ja tööjaotus USA esindustes Baltikumis 1920. aastatel.
2012, nr. 4, lk. 53–70.
Mänd, Anu. Naised, memoria ja sakraalruum hiliskeskaegsel Liivimaal. 2012, nr. 3, lk. 6–29.
Paavle, Indrek. Kuidas ära hoida „nõukogudevastaste elementide karistamatu lahkumine” ENSV
territooriumilt? Piirirežiimi regulatsioon ja kontroll Eesti NSV-s. 2012, nr. 2, lk. 61–91.
Põltsam-Jürjo, Inna. „Hääleib”, „saajaleib”, „ißeleib” – Eesti leivakultuurist 13.–16. sajandil. 2012,
nr. 4, lk. 14–27.
Rennit, Marge. Koduõpetajana Eestimaal. Johann Joachim Bellermanni reisikiri aastast 1781. 2012,
nr. 1, lk. 15–23.
Seppel, Marten. Vägivalla piirid pärisorjuslikes suhetes Eesti- ja Liivimaal 17. sajandil. 2012, nr. 2, lk. 19–31.
Taimre, Liisi. Rootsi-Vene suhetest Ingerimaa kuberneri ja Vene vojevoodide kirjavahetuses 1630.
aastatel. 2012, nr. 1, lk. 5–14.
Valge, Jaak. London, Berliin ja Moskva ning Eesti 1934. aasta riigipööre. 2012, nr. 1, lk. 38–61.
3. D O K U M E N T
J A
K O M M E N T A A R
Ermel, Aare. 1931 – Ita Rina külastas Tartut. 2012, nr. 3, lk. 60–65.
Hilpus, Arti. Eesti iseseisvuse taastamise küsimusest Soome ja Saksamaa suhetes 1942–1943. 2012,
nr. 2, lk. 103–110.
Lausma-Saar, Helen. „Enne diskussiooni võta 100 g (40°–80°)!” Gustav Naani kolm kirja Abe
Liebmanile. 2012, nr. 4, lk. 100–104.
Noormets, Tiit. Agendid, nuhid, pealekaebajad. 2012, nr. 4, lk. 89–98.
Noormets, Tiit. „Sellekohase päevakäsu põhjal peavad kõik Vabariigi roodu ja teiste sellekohaste
väegruppede ülemad omast tegevusest päevaraamatu pidama – ajaloo andmeks!”. Eesti rahvaväe
üksuste päevaraamatud Vabadussõja ajaloo allikana. 2012, nr. 2, lk. 94–102.
Nurmoja, Silvia. Minu ema elukäik. 2012, nr. 3, lk. 66–72.
158 Tuna 4/2012
Sisukord 2012
Ohmann, Valdur. Jaan Jaani poeg Ikmelt (1885–1953). 2012, nr. 1, lk. 88–89.
Ohmann, Valdur. Kõrkküla ehk vene bojaari Vassili Rosladini kivirist. 2012, nr. 3, lk. 53–59.
Ohmann, Valdur. Siga ja kommunist. 2012, nr. 4, lk. 99.
Pihlak, Arno-Toomas. Ootamatud kohtumised. 2012, nr. 1, lk. 85–87.
Schönfelder, Astri. „Ega Sa ometi pahaks ei pane, et Sulle Eesti keeli kirjutan?” Friedrich Karl Akeli
kirjad tulevasele abikaasale Adele Tenzile aastatest 1903–1905. 2012, nr. 1, lk. 62–84.
Tiideberg, Kristiina. „Tarto maa rahwa Näddali-Lehe” (1806) päisillustratsioon. 2012, nr. 2, lk. 92–93.
Tomingas, Ivi. Mineviku varjud. 2012, nr. 3, lk. 73.
Uuet, Liivi. 5000 lehekülge filmiajalugu. Tallinnfilmi kunstinõukogu protokollid. 2012, nr. 3, lk. 74–79.
Eesti Filmiarhiiv; Noormets, Tiit. Eesti Punane Rist Vabadussõjas. 2012, nr. 2, lk. 111–117.
Eesti Filmiarhiiv; Tomingas, Ivi. Aasta 1940 fotograaf Oskar Viikholmi kaamera läbi 2012, nr. 4,
lk. 105–114.
Eesti Filmiarhiiv; Tomingas, Ivi. Eesti film 100 – Pääsukesest Söödini. 2012, nr. 3, lk. 80–87.
Eesti Filmiarhiiv; Tomingas, Ivi. Tsaar Nikolai II. Venemaa Riikliku Filmi- ja Fotoarhiivi kogudest.
2012, nr. 1, lk. 90–95.
4. A J A L O O F I L O S O O F I A
Carr, David. Kogemus kui ajalugu. Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk, toimetanud Tõnu
Viik. 2012, nr. 1, lk. 96–108.
Tamm, Marek. Ajalookirjutus ja filosoofia. Intervjuu Aviezer Tuckeriga. Ingliskeelsest käsikirjast
tõlkinud Triinu Pakk. 2012, nr. 3, lk. 102–112.
Tamm, Marek; Viik, Tõnu. Fenomenoloogiline pööre ajaloofilosoofias. Intervjuu David Carriga.
Tõlkinud Triinu Pakk. 2012, nr. 1, lk. 109–114.
Tucker, Aviezer. Ajalookirjutuse filosoofia tulevik. Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk, toimetanud
Marek Tamm. 2012, nr. 3, lk. 88–101.
5. K U L T U U R I L O O L I S E S T
A R H I I V I S T
Annuk, Eve. Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetus aastast 1956. 2012, nr. 1, lk. 115–125.
Illak, Jüri. Neeruti aea raamat. Teksti valinud ja kommenteerinud Vello Paatsi. 2012, nr. 4, lk. 118–125.
Kronberg, Janika. Karl Ast: kiri Härra Presidendile. 2012, nr. 2, lk. 118–124.
Olesk, Sirje. Mana tegijad ja taust. Hellar Grabbi viis kirja. 2012, nr. 3, lk. 113–128.
Paatsi, Vello. Neeruti kohaajalugu: lähteks. 2012, nr. 4, lk. 115–117.
6. A R V U S T U S E D
Hiio, Toomas. Lagunemise ajastu põhidokumente. – Protokolle der Estländischen Ritterschaft 1914–1920.
Herausgegeben von Thomas Freiherr von Dellingshausen und Henning von Wistinghausen. Ex fontibus
Archivi Historici Estoniae III. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2011. 2. kd., 1145 lk. 2012, nr. 2, lk. 125–131.
Karjahärm, Toomas. Keiserlikust ülikoolist „tagaukse vaates”. – Lea Leppik. Kalefaktoripojast professoriks. Tartu ülikooli teenistujate sotsiaalne mobiilsus 1802–1918. Toimetanud Anu Lepp. Kleio,
Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseum, Tartu, 2011. 380 lk. 2012, nr. 1, lk. 126–131.
Kirme, Kaalu. Küsitavusi Jukka Tarkka monograafias Max Jakobsonist. – Jukka Tarkka. Max Jakobson.
Kylmän sodan diplomaatti. Toinen painos. 2010. Helsingi, Otava. 319 lk. 2012, nr. 2, lk. 134–137.
Kivimäe, Jüri. Valgustusajastu Balti provintsides: Indrek Jürjo pärand. – Indrek Jürjo. Ideed ja
ühiskond. Balti provintside mõtte- ja kultuuriloost 18.–19. sajandil. Koostanud Inna Põltsam-Jürjo
ja Tõnu Tannberg. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2011. 333 lk. 2012, nr. 2, lk. 132–134.
Kodres, Krista. Tallinna Suurgildi avarapilguline biograafia. – Ivar Leimus, Rein Loodus, Anu Mänd,
Marta Männisalu, Mariann Raisma. Tallinna Suurgild ja gildimaja. Eesti Ajaloomuuseum, Tallinn,
2011. 2012, nr. 1, lk. 132–134.
Kreem, Juhan. Alguses oli Henrik. – Crusading and chronicle writing on the medieval Baltic frontier.
Tuna 4/2012 159
Sisukord 2012
A companion to the Chronicle of Henry of Livonia, toim. Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten
Selch Jensen, Ashgate, 2011. 484 lk. 2012, nr. 3, lk. 129–132.
Leppik, Lea. „Imperiaalne pööre” ja rahvusliku narratiivi dekonstrueerimine. – Toomas Karjahärm.
Vene impeerium ja rahvuslus: moderniseerimise strateegiad. Argo, 2012. 373 lk. 2012, nr. 4, lk. 126–130.
Liivik, Olev. Stalinismi mõjust ja tagajärgedest Eestis. – Olaf Mertelsmann. Everyday Life in Stalinist
Estonia. Peter Lang Verlag, Frankfurt, 2012. 164 lk.; Olaf Mertelsmann. Die Sowjetisierung Estlands
und seiner Gesellschaft. Hamburg, 2012. 160 lk. 2012, nr. 4, lk. 133–137.
Pillak, Peep. Balti mere maade külma sõja mälestusmärgid. – Johannes Bach Rasmussen. Travel Guide.
Traces of the Cold War Period. The Countries around the Baltic Sea. Nordic Council of Ministers,
Copenhagen, 2010. 221 lk. 2012, nr. 4, lk. 130–132.
Raudkivi, Priit. Uue maailma taasavastamine. – Uue Maailma lood. Uue Maailma Selts, Tallinn,
2011. 216 lk. 2012, nr. 4, lk. 138–140.
Reimo, Tiiu. Klassikalisest traditsioonist kõrvalseisja pilgu läbi. – Classical Tradition from the 16th
Century to Nietzsche. Edited by Janika Päll, Ivo Volt and Martin Steinrück. Tartu, 2010. 206 lk.
(Morgensterni Seltsi toimetised = Acta Societatis Morgensternianae; III). 2012, nr. 1, lk. 135–139.
Sazonov, Vladimir. Vanaegiptuse elutarkuse raamat. – Ptahhotepi elutarkus. Vanaegiptuse keelest
tõlkinud ja kommenteerinud Sergei Stadnikov, Bibliotheca Antiqua. Tallinna Ülikooli Kirjastus,
Tallinn, 2011. 158 lk. 2012, nr. 3, lk. 133–134.
Sirk, Väino. Mikroajaloolise uurimuse piire ületav ühe kooli lugu. – Märt Karmo. Must-kuldne müts
me peas ... I. Tallinna Reaalkool 1917–1920. Tallinna Reaalkool, Tallinn, 2011. 317 lk.; Märt Karmo.
Must-kuldne müts me peas ... II. Tallinna Reaalkool 1920–1940. Saksa Reaalkool 1919–1939. Tallinna
Reaalkool, Tallinn, 2011. 928 lk. 2012, nr. 3, lk. 139–140.
Tiideberg, Kristiina. Pisemat mõõtu hoone kujulised palvetamispaigad Setumaal ehk tsässonate välimääraja. – Setomaa tsässonad. Koostanud Ahto Raudoja ja Tapio Mäkeläinen. Setu Kultuuri Fond,
2011. 577 lk. 2012, nr. 3, lk. 135–138.
7. R I N G V A A D E
Kahk, Juhan. Kadunud poja tagasitulek – „meil aiaäärsele tänavale”. 2012, nr. 3, lk. 143–144.
Kalm, Mart. Ajalookirjanduse aastapreemia pälvis Aivar Jürgenson. 2012, nr. 3, lk. 141.
Kalm, Mart. Kirde-Euroopa sõjajärgsed linnasüdamed taastamise ja uuenemise vahel. 2012, nr. 1,
lk. 140–143.
Kibal, Birgit. Kultuuripärandi hoidjate neljas suvekool 2011. aastal. 2012, nr. 1, lk. 144–147.
Lääne, Margus. Teine maailmasõda karikatuurides ja naljapiltides. 2012, nr. 4, lk. 150–151.
Ohmann, Valdur. In memoriam Eesti arhiivinduse grand old lady – Anni Matsulevitš (31.10.1926–
21.11.2011). 2012, nr. 1, lk. 156.
Ohmann, Valdur; Pillak, Peep. Viktor Joakimov. 1. mai 1936 – 6. juuli 2012. 2012, nr. 4, lk. 152–153.
Oja, Mare. V ajalooõpetajate kongress „Ajalooõpetuse rollist 21. sajandil”. 2012, nr. 1, lk. 148–152.
Paatsi, Vello. Kui päevapiltnikud Pärnusse jõudsid. 2012, nr. 2, lk. 145–154.
Pillak, Peep. Endel Aruja tagasivaates. 2012, nr. 1, lk. 153–155.
Pillak, Peep. Evald Uustalu – 100. 2012, nr. 2, lk. 155–156.
Raudkivi, Priit. Hommage à Enn Tarvel. 2012, nr. 3, lk. 142.
Raudkivi, Priit. Paar seletust KAJAKU asjus. 2012, nr. 4, lk. 141–143.
Stadnikov, Sergei. Eestimaa aadlimehest seikleja reis Egiptusesse ja Nuubiasse. 2012, nr. 3, lk. 154–156.
Tarvel, Enn. Kalervo Hovi 70. 2012, nr. 3, lk. 152–153.
Undusk, Jaan. Ajaloomerel koos Enn Tarveliga. 2012, nr. 3, lk. 145–151.
Undusk, Jaan. Paul Reets ja tema kultuurikogu. 2012, nr. 2, lk. 139–144.
Untera, Anne. Domus Revaliensis – püüd ühendada teaduse populariseerimist ja seltskonnaelu. 2011.
aastal tulipunktis raamatunäitus. 2012, nr. 2, lk. 138.
Valmas, Anne; Mägi, Vahur. Teise maailmasõja järel Saksamaal tegutsenud eesti koolide tähtsus eesti
eksiilharidusele. 2012, nr. 4, lk. 144–149.
160 Tuna 4/2012