Maa-arhitektuur ja maastik Rural architecture and rural

Transcription

E e s t i V a b a õ h u m u u s e u m i To i m e t i s e d I
Maa-arhitektuur ja maastik
Rural architecture
and rural landscape
Ta l l i n n 20 08
Toimetanud/ Edited by: Heiki Pärdi, Elo Lutsepp, Maret Tamjärv
Tõlge inglise keelde/ English translation: Tiina Mällo
Tõlge eesti keelde/ Estonian translation: Maret Tamjärv
Kujundus ja makett/ Graphic design: Irina Tammis
Trükitud/ Printed by: AS Printon Trükikoda
ISBN 978-9985-9819-2-4
Sisukord / Contents
Eessõna
Foreword
7
9
Maa-arhitektuur ja –maastik.
Rural Architecture and Rural
Uurimine ja hoidmine. Valdkonna
Landscape. Study and Maintenance.
arengukava 2007–2010.
Development Plan 2007–2010.
13
50
Elo Lutsepp
Elo Lutsepp
Kommentaariks maa-arhitektuuri
Commentaries to the development
ja –maastike uurimise ja hoidmise
plan of the study and maintenance
arengukavale
of rural architecture and
89
landscapes
97
Heiki Pärdi
20. sajand – murrang Eesti maa-
Heiki Pärdi
arhitektuuris
20th century – breakthrough in
105
Estonian rural architecture
127
Hannes Palang
Maastik kui mull: piirid ja
Hannes Palang
peegeldused
Landscape as a bubble: borders and
141
reflections
155
Priit-Kalev Parts
Priit-Kalev Parts
Vanavaralt pärandiökoloogiale:
Outlining heritoecology: towards
paindliku pärandihoiu poole
167
dynamic preservation
181
Uwe Meiners (Saksamaa)
Uwe Meiners (Germany)
Vabaõhumuuseum,
Open air museum, regional
piirkondlik ehitusmälestiste
protection of monuments and
kaitse ja kultuurmaastikud.
cultural landscapes. Possibilities
Koostöövõimalustest Cloppenburgi
for cooperation by the example
Vabaõhumuuseumi (Saksamaa)
of the Museumsdorf Cloppenburg
näitel.
(Germany)
193
203
Solveig Sjöberg-Pietarinen (Soome)
Solveig Sjöberg-Pietarinen (Finland)
Aidates inimestel mõista
Helping people understand
213
221
Maret Tamjärv
Maret Tamjärv
Kaitseala piiramisrõngas. Välitöödest
Besieged reserve. About fieldwork in
Rebala maastikukaitsealal
Rebala Heritage Reserve in
2005. a
2005
227
249
Hanno Talving
Hanno Talving
Kareda ja Esna küla uurimisest
Investigation of Kareda and Esna
2006. a
villages in 2006
263
279
Eessõna
21. ja 22. mail 2007. a tähistas Eesti Vabaõhumuuseum suurejooneliselt oma
asutamise 50. aastapäeva. See oli aeg teha kokkuvõtteid möödunust, tunnustada
muuseumi ajaloo seisukohalt tähtsaid isikuid ning teadvustada laiemale ringkonnale juubilar-institutsiooni uusi suundi. On ju selge, et muuseum on pidevalt
arenev organism ja 50 aastat pole vanus, kus võiks jääda loorberitele saavutusi
nautima. Seega oli nii juubeli raames toimunud rahvusvaheline teaduskonverents
„Miljööväärtuslikud piirkonnad, nende uurimine, hoidmine ja vahendamine” kui
ka EVMi viimaste aastate väliuuringute põhjal tehtud näituse „Kolm kohtumist –
Rebala, Kareda, Esna” avamine koos vastavate ettekannetega just sissejuhatus
tulevikku.1
Muidugi tuleb nentida, et iga uus on tegelikult uuesti leitud ja ümbermõtestatud vana. Juba 1960. aastatel oli vabaõhumuuseumi edukas ülesehitamine ja
sellega seotud spetsialistide huvi maa-arhitektuuri paremate näidete muuseumisse
koondamise vastu pannud aluse muinsuskaitseliste arusaamade levikule kogu
Eesti tasandil.2 21. sajandi alguseks oli taas kujunenud välja olukord, kus ühiskonnas tekkis vajadus hakata pöörama suuremat rõhku maa-arhitektuuri säilimisele.
Nõukogude ühismajandite ekstensiivse kasvu tingimustes tühjenenud talude taastamise vastu tekkis huvi nii vanade omanike järeltulijail kui ka täiesti uutel maale
1 Käesolev kogumik koondab ühtsete kaante vahele nimetatud üritustel esitatud ettekanded.
2 Vt. Lang, M. 50 aastat Eesti Vabaõhumuuseumi loometööd. – Suitsutare 4. Valitud artiklid. Tallinn 2007: 13.
7
Eessõna
minna soovijatel. Just viimased kuulusid nn romantikute hulka, kes linnamelust
põgenedes tahtsid oma uues kodus tugineda võimalikult vanale ja väärtuslikule.
Paraku jäi puudu teadmistest ja oskustest varandusega midagi peale hakata.
Üha rohkem pöörduti vabaõhumuuseumisse palvega aidata oma vara hinnata ja
anda soovitusi edasisteks töödeks. Kahjuks ei olnud muuseum võimeline suurele
hulgale abivajajatele vastuseid andma, sest siinne uurimistöö oli traditsiooniliselt
muuseumlik: huvi pakkusid vaid need objektid, mida saaks ekspositsiooni üle
tuua. Miljööväärtuse kui terviku säilitamine nõuab aga hoopis teistsugust mõtlemist. Soovituste jagamiseks on vaja korralikku ülevaadet olemasolevast olukorrast.
Selliseks tööks jäi vabaõhumuuseumil jõudu väheseks.3
Õnneks tekkis entusiastide rühmitusi, kes kõik püüdsid maal säilinud pärandi
nimel midagi ära teha. Üleriiklikul tasandil oli nende tegevus aga koordineerimata. Selle asemel, et tugineda teiste kogemustele, alustas iga seltskond oma
metoodika väljatöötamisest. Aeg-ajalt kokku kutsutud nõupidamised ei suutnud
kuidagi panna huvilisi ühiskasu saamise nimel ühte jalga käima. Vajadused aga
kasvasid. Hoogsa kinnisvaraarenduse tingimustes lisandus surve omavalitsuste
poolt, kes vajasid põhjendatud lähteandmeid oma miljöötundlike alade arengukavade, detail- ja teemaplaneeringute koostamiseks.
Nii viiski loomulik areng kultuuriministeeriumi otsusele hakata pärandihoidlikku tegevust juhtima. Eesti Vabaõhumuuseumi poole pöörduti küsimusega, kas
me poleks nõus koostama vastavat arengukava ning siis ka seda kureerima. Muuseumi direktorina ei mõelnud ma minutitki vastates jaatavalt. Tundsin siirast heameelt, et ammune veendumus vastava töö vajalikkusest muuseumis leidis toetust
kõrgema riikliku institutsiooni poolt. See tähendas vastava töögrupi moodustamist,
konstruktiivseid nõupidamisi ning mis kõige tähtsam – valminud dokumendile4
riiklikult rahastatava ametliku käigu andmist. Tänaseks juba aasta praktilist tegevust on ilmekalt näidanud, kuivõrd vajalik on olnud EVMis programmi juhatava
3 Aastatel 2005–2006 osaleti või viidi iseseisvalt läbi vaid kolm pilootprojekti. Vt Suitsutare 4, 2007: 24–25
ja käesoleva kogumiku M. Tamjärve ja H. Talvingu artiklid.
4 „Maa-arhitektuur ja -maastik. Uurimine ja hoidmine. Valdkonna arengukava 2007–2010” kinnitati kultuuriministri käskkirjaga nr 241, 29.08.2006. a.
8
Eessõna
Elo Lutsepa igapäevane töö, kuivõrd soodsaid vastukajasid on leidnud erinevate
pärandihuviliste koondamine ühte võrgustikku.
Programmi käivitamine on ikka ja jälle tõstatanud küsimuse maa-arhitektuuri ja
maastikega tegelemise praktiliste ja teoreetiliste väljundite vahekorrast ning eriti
viimaste vajalikkusest. On selge, et maa ootab eelkõige praktilist abi. Samas on
töö näidanud üha selgemalt, milline tühimik valitseb sellealase teadustöö arengus ja spetsialistide ettevalmistuses. Teooria ja praktika peavad käima käsikäes.
Rohke empiirilise materjali kuhjamine ilma teadusliku väljundita on ummiktee,
mis ei vii kuhugi.
Merike Lang,
Eesti Vabaõhumuuseumi direktor
9
Foreword
On May 21–22, 2007, the Estonian Open Air Museum (EOAM) celebrated the
50th anniversary of its foundation on a larger scale. This was the time for looking
back at the past years, giving recognition to the people important in the museum’s
history as well as making the general public aware of the new trends in the work of
the jubilarian-institution. It is obvious that the museum is a constantly developing
organism and that fifty years is not an age for resting on the laurels. Therefore,
both the international scientific conference under the heading “Milieu-valuable
regions, their study, maintenance and mediation” and the opening of the exhibition “Three encounters - Rebala, Kareda, Esna”, which was staged on the basis
of fieldwork carried out by the EOAM in the past few years with papers related
to this topic read, could be treated as an introduction to the future.1
It certainly has to be agreed that everything new is actually a freshly discovered and re-evaluated old. Already in the 1960s the successful building-up of the
open air museum and the specialists’ interest in gathering the best examples of
rural architecture to the museum had laid the foundation to the dissemination of
heritage protection ideas all over Estonia.2 The beginning of the 21st century saw
the situation where society became aware of the necessity to pay more attention
1 This collection comprises the papers presented on these occasions.
2 See: Lang, M. 50 years of creative work at the Estonian Open Air Museum. – Suitsutare 4. Valitud artiklid.
Tallinn 2007: 32.
10
Foreword
to the preservation of rural architecture. During the extensive growth of Soviettime collective farms, farmsteads in the countryside had become derelict, and
now both the descendents of former owners as well as other people keen on
country life became interested in restoring them. It was the latter – the so-called
romantics – who, fleeing from the hubbub of city life, were eager to found life
in their new homes as much as possible on the old and the valuable. Unfortunately, they ran short of the skills and knowledge necessary for taking care of their
treasures. Year after year a continuously increasing number of people turned to
the open air museum with a request to help them value their property and give
recommendations for further work. Regrettably, the museum was not able to give
answers to the great number of individuals in need of help, as research here was
traditionally museum-related: researchers were interested only in the objects
that could be included in the exposition. However, the preservation of the local
milieu-value in its entirety requires quite a different way of thinking. In order to
give recommendations, a thorough overview of the current situation is necessary.
Regrettably, the open air museum lacked resources for these volumes.3
Fortunately, local groups of enthusiasts were formed, and each one of them
was trying to do something for the preserved heritage in the countryside. However, on national level their activity was rather uncoordinated. Instead of learning
from others’ experience, each group started to work out their own methodology. The round table discussion meetings convened from time to time failed to
make the interested parties work in unison with each other for the common goal.
However, the needs gradually increased. Under the conditions of dynamic real
estate development pressure from local authorities was added as they needed
grounded initial data for drawing up the development plans, as well as detailed
and thematic planning for their milieu-valuable areas.
So, in the course of natural development, the Ministry of Culture of the Estonian Republic came to the conclusion that heritage-protection activities have to
be supervised, and they turned to the Estonian Open Air Museum with a request
3
In the years 2005–2006 the museum participated in or carried out independently only three pilot projects.
See: Suitsutare 4, 2007: 24–25 and articles by M. Tamjärv and H. Talving in this collection.
11
Foreword
to render assistance in working out the national development plan in this sphere
and later on also curate it. In the capacity of the director of the museum, I did
not hesitate a minute before answering in the affirmative. I was sincerely delighted that the strengthening belief of the museum people about the necessity to
start this kind of work had finally found response and was publicly declared by
a higher authority. It meant the formation of a respective working group, constructive discussions, and, what is the most important – the completed document4
was officialized and granted financial support. The practical activities, which by
today have lasted for a year, have proved how necessary the everyday work of Elo
Lutsepp, the leader of the programme at the EOAM, has actually been and how
favourable responses the joint network of different people interested in heritage
protection has evoked.
However, the launch of the programme has time and again raised the question about the relation of practical and theoretical output in the sphere of rural
architecture and landscapes, and especially the need for the theoretical one. It is
obvious that, first and foremost, practical help is needed. At the same time, work
in this field has proved more and more clearly that there is a great gap in the
scientific development of the sphere as well as in the training of corresponding
specialist. Theory and practice should still go hand in hand. The accumulation
of abundant empirical material without any output for scientific development is
a dead end without sustainability.
Merike Lang
Director of the Estonian Open Air Museum
4 „Rural Architecture and Rural Landscape. Study and Maintenance. Development Plan 2007–2010” was
authorized by the decree of the Minister of Culture No. 241, from August 29, 2006.
12
MAA-ARHITEKTUUR JA -MAASTIK.
UURIMINE JA HOIDMINE
Valdkonna arengukava 2007–2010
13
1. Sissejuhatus
1.1. Arengukava kestus
Maa-arhitektuuri ja -maastike valdkonnas on käesolev, aastaiks 2007–2010 planeeritud arengukava esimene omalaadne Eestis. Arvestades arengukavas esiletoodud probleemide aktuaalsust ning jätkuvat vajadust praktiliste lahenduste
järele, võib selle lõppemise järel Kultuuriministeerium teha Vabariigi Valitsusele
ettepaneku jätkata sarnase meetmetekavaga uuel tegevusperioodil.
Pikaajaline visioon:
Maaehituspärandi ja maamaastike kohta on loodud andmebaaside võrgustik
oskusteabe ja objektide kohta ning nõustajate ja meistrite-praktikute leidmiseks.
Maaehitiste omanikud väärtustavad oma valduses olevat kultuuripärandit ning
lähtuvad selle korrastamisel säästva restaureerimise põhimõtetest. Seni kasutusest
väljas olevad ehitised või nende kompleksid on saanud uued kasutusviisid, mis
annab kinnisvarale lisaväärtust.
Selle tulemusena on miljööväärtuslikud asumid ja maastikud hooldatud ning
säilinud on piirkonnale omased ehitustraditsioonid, samuti hoonetüübid ja neid
ümbritsev maastik. See omakorda on loonud täiendavad eeldused turismi, tööhõive ja seeläbi kogu maapiirkonna tasakaalustatud arengule, noorte sidumisele
esivanemate kodukohtadega, turvalisele elukeskkonnale, samuti säästvale ja loo-
15
Maa-arhitektuur ja -maastik. Uurimine ja hoidmine
dushoidlikule eluviisile. Vaatamata muutustele traditsioonilistes tegevusalades
maal on säilinud külaasustuse struktuur ning piirkondlik eripära.
1.2. Seosed teiste valdkonna arengukavadega
Eestis on käivitunud mitu riiklikku strateegiat, arengukava ja programmi, mis muuhulgas puudutavad ka maa-arhitektuuri ja -maastike valdkonda. Antud arengukava jaoks on tähtsamad järgmised strateegiad, arengukavad ja programmid:
• Eesti säästva arengu riiklik strateegia “Säästev Eesti 21”
Käesolev arengukava lähtub “Säästev Eesti 21” peasihist ühendada üleilmsest
konkurentsist tulenev edukusenõue säästva arengu põhimõtete ning Eesti traditsiooniliste väärtuste ja omanäolise kultuuriruumi säilitamisega. Jätkusuutlikkuse
hindamise aluseks on muuhulgas Eesti kultuuriruumi ulatus, mille indikaatoriks
on eesti kultuuri materialiseerumise määr arhitektuuris, maastikes ja märgilises
keskkonnas.
• Eesti maaelu arengu strateegia 2007-2013 (vastutav ministeerium:
Põllumajandusministeerium)
“Eesti maaelu arengu strateegia” eelnõu (märts 2006 seisuga) sätestab, et oluline
on tagada kultuuripärandi objektide säilimine nende ajaloolist ilmet respekteerides. Strateegia üheks eesmärgiks on paikkonna säilitamine ning prioriteetsete
tegevuste loetelus on välja toodud vähetootlike investeeringute, mis aitavad kaasa
kultuuripärandi ja maastikulise mitmekesisuse säilitamisele, soodustamine (nt
kiviaedade rajamine, taastamine ja hooldamine). Plaanis on toetada loodus- ja
kultuuripärandi parendamist selle säästlikule kasutamisele suunatud strateegiate
elluviimise kaudu.
• Eesti keskkonnastrateegia aastani 2010 ja Eesti keskkonnategevuskava
2004-2006 (vastutav ministeerium: Keskkonnaministeerium)
Eesti keskkonnastrateegia üks eesmärke on tagada kultuurmaastike mitmekesisuse
16
säilimine ja ühtlasi suurendada maapiirkondade atraktiivsust ning rekreatsioonilist
väärtust. Nimetatud eesmärki toetavad käesoleva arengukava kõik meetmed.
• Eesti mõisakool: mõisakoolide kultuuriloolise kompleksi säilitamine
ja arendamine tänapäevaseks õpikeskkonnaks 2002-2012 (vastutav
ministeerium: Kultuuriministeerium)
Eesti maapiirkondi hõlmav mõisakoolide riiklik programm väärtustab mõisahoonetes töötavate maakoolide tähtsust paikkonna ajaloolise identiteedi hoidjana.
Programm käsitleb mõisakoole kui piirkondlikke kultuuri- ja hariduskeskusi.
Programmist toetatakse mõisakoolide restaureerimist, vastavaid uuringuid ning
projekteerimistöid. Mõisakoolide programmi üks eesmärkidest – mõisakoolide
omanikel on hoonete korrashoiuks vajalik teave ja asjatundjate ning oskustööliste
tugi – haakub käesoleva arengukava eesmärgiga nr 4: “toimib maaehituspärandi
omanike nõustamissüsteem ning välja on töötatud maaehituspärandi säilitamiseks
vajalikud toetusmeetmed”.
• Setomaa riiklik kultuuriprogramm 2006-2009 (vastutav ministeerium:
Kultuuriministeerium)
Setomaa programmi raames toetatakse muuhulgas traditsioonilise seto taluarhitektuuri uurimist ning arhitektuuripärandi remont-restaureerimist. Ühe tegevusena on nimetatud ka Setomaa muinsus- ja maastikukaitse korraldamiseks vajalike
uuringute läbiviimine ja tulemuste publitseerimine. Kõik see on seotud käesoleva
arengukava eesmärgiga nr 1: “välja on töötatud uurimisstrateegia ja -metoodika,
toimuvad järjepidevad uuringud”.
• Riiklik programm “Pühakodade säilitamine ja areng 2003-2013”
(vastutav ministeerium: Kultuuriministeerium)
Pühakodade riiklik programm hõlmab Eesti linnade kõrval ka maapiirkondi. Programmi ülesanne on ühendada jõud sakraalarhitektuuri ja kultuuritraditsioonide
säilitamise ja arendamise nimel. Pühakodade kavakindla säilitamise ja arengu
toetamisega tagatakse maapiirkondades paremad eeldused üldarenguks. Prog17
rammist toetatakse pühakodade restaureerimist, korrashoidu ning teadusuuringuid (s.h publitseerimine ja populariseerimine) – nimetatuist viimane haakub
käesolevaga arengukava eesmärgiga nr 3: “toimuvad maa-arhitektuuri ja -maastikke tutvustavad ja väärtustavad tegevused”.
• 21. sajandi Eesti muuseumid. Arengu põhisuunad 2006–2015 (vastutav
ministeerium: Kultuuriministeerium)
Käesoleva arengukavaga (nt meetmed 3.1, 3.2, 5.1 ning Eesti Vabaõhumuuseum
kui kogu arengukava elluviimist koordineeriv asutus) usaldatakse suur hulk ülesandeid muuseumidele, kes vastavalt dokumendile “21. sajandi Eesti muuseumid.
Arengu põhisuunad 2006–2015” on selleks pädevad asutused. Muuseumides tehtav teadustöö on mitmekülgne ning ei piirdu üksnes muuseumikogude uurimisega.
Teaduslikud ekspeditsioonid ja väliuuringud tagavad muuseumi informeerituse
ning aktiivse osalemise oma ainevaldkonna uurimisel. Käesolevas arengukavas
(meetme 5.1 raames) kajastub ka muuseumivaldkonnas kirjeldatud soovitav tulemus – “muuseumid pakuvad üliõpilastele, kutseõppeasutuste ja gümnaasiumide
õpilastele praktikabaasi”.
• Eesti arhitektuuripoliitika ja arhitektuurivaldkonna tegevuskava 20042008 (vastutav ministeerium: Kultuuriministeerium)
Käesolev arengukava toetub Eesti arhitektuuripoliitika dokumendis nimetatud eesmärgile tagada ajaloolise keskkonna püsimine tulevastele põlvkondadele. Arhitektuurvaldkonna tegevuskava näeb ette Eesti arhitektuuri säilitamis- (kogumine,
dokumenteerimine, publitseerimine) ja uurimiskavade algatamist ja toetamist.
Toetatakse Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Arhitektuurimuuseumi kui arhitektuuriajaloo alaste teadustöökeskuste tegevust ja Eesti Vabaõhumuuseumi tegevust, mis
keskendub eesti küla pärandarhitektuuri uurimisele ja tutvustamisele. Toetatakse
arhitektuuripärandit käsitlevaid näitusi ja projekte. Kõik nimetatud tegevused on
seotud käesoleva arengukava alaeesmärkidega ning teatud mõttes on tegemist
arhitektuurivaldkonna tegevuskava alaprogrammiga.
18
Lähiajal väljatöötavatest programmidest ja arengukavadest on käesoleva arengukava seisukohast olulised:
• Lähiajaloo uurimise ja talletamise programm (Kultuuriministeerium);
• Arengukava “Eesti looduslikud pühapaigad” (Kultuuriministeerium);
• Linnuste programm (Kultuuriministeerium);
• Kihnu kultuuriruumi programmi (Kultuuriministeerium);
• Looduskaitse arengukava (Keskkonnaministeerium).
1.3. Arengukava koostamisel osalenud
ministeeriumid ning kaasatud asutused
Valdkonna arengukava on koostatud Kultuuriministeeriumi algatusel ja üldjuhtimisel, koostöös Eesti Vabaõhumuuseumi, Muinsuskaitseameti, Tallinna Ülikooli
Ökoloogia Instituudi ning Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiaga. Lisaks
olid kaasatud (osalesid aruteludel ja/või esitasid kirjaliku arvamuse) Haridus- ja
Teadusministeerium, Keskkonnaministeerium, Põllumajandusministeerium, Siseministeerium, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Tehnikakõrgkool.
1.4. Arengukavas kasutatavad põhimõisted
Mõistega “maa-arhitektuur” tähistatakse siin kogu ehitatud keskkonda, mille on
loonud väljaspool linnu põllumajandusega, hiljem ka muude elualadega tegelev
maarahvas. Selle vanemasse kihistusse kuuluvad lisaks taluehitistele ka külade
ja alevike ühisotstarbelised ehitised (nt koolid, vallamajad, seltsi- ehk rahvamajad, kõrtsid, poed, pritsikuurid) ja tööstushooned (nt veskid, meiereid, töökojad).
Hiljem, kapitalismiajastul tekkis maale väiksemaid tööstus- ja raudteeasulaid, mis
oma olemuselt asuvad linna ja maa vahepeal. Nõukogude ajal ehitati maale
suurel hulgal ühismajandite, samuti muude institutsioonide hooneid ning isegi
terveid asumeid.
19
Ligilähedaselt samas tähenduses, aga teatava väärtustava kallakuga kasutatakse tekstis sõna “maaehituspärand”.
“Maa-arhitektuuri” kõrval esinevad arengukavas ka kitsamad mõisted nagu
“külaarhitektuur” ja “taluarhitektuur”. “Külaarhitektuuri” all mõeldakse lisaks
taluehitistele (s.o “taluarhitektuur”) ka küla- või vallarahva ühisjõududega rajatud hooneid nagu vallamajad, rahvamajad, koolimajad, meiereid, pritsikuurid,
ühispoed jmt.
Arengukavas ei käsitleta maaehitisi lahus üksteisest ja antud paikkonnast.
Inimtegevuse nähtavad ja nähtamatud jäljed koos looduskeskkonnaga ning inimese suhtega sellesse keskkonda moodustavad maastiku. Maastik on seega ühtne
tervik, mis hõlmab nii looduskeskkonda kui ka inimtegevuse tagajärgi, maastikule
omistatud tähendusi ja väärtusi ning maastiku tajumist. Soovides rõhutada fakti,
et arengukava ei tegele linna-, vaid maapiirkonnaga, kasutame mõistet “maamaastik”.
Eraldi hooneist on maa-arhitektuuri seisukohalt tähtsaim selle vanima kihistuse
esindaja “rehemaja” ehk “rehielamu”. See põline, ligikaudu tuhat aastat vana
eestlaste elamutüüp on ainulaadne, kõigile meie lähinaabritele võõras ehitis.
Selles mitmeotstarbelises hoones elas talupere, kuid seal kuivatati ja peksti ka
vilja, tehti erinevaid talutöid ning hoiti talvel loomi.
1.5. Ajalooline taust
1.5.1. Eesti maa-arhitektuuri eripära
Ajalooliselt jaguneb kogu Eesti arhitektuuripärand, sealhulgas maa-arhitektuur,
päritolult ja iseloomult kaheks väga erinevaks haruks – kohalikuks ehk rahvuslikuks
ning euroopalikuks ehk rahvusvaheliseks.
Kohaliku algupäraga “rahvuslik” taluarhitektuur on olemuselt lihtne, looduslähedane, traditsiooniline ja vähemuutuv. Taluehitised, eriti rehemaja, on muutunud
ajapikku oluliseks märgiks eesti rahvuskultuuris.
Alates 13. sajandi keskpaigast siinmail levima hakanud rahvusvaheline, euroopalikku päritolu linna-, mõisa- ja kirikuarhitektuur on olnud muutustele avatum
20
ja individualistlikum. Need ehitised on Eestile tähtsad visuaalsed sümbolid, mis
ühendavad meie kultuuriruumi Euroopaga.
Ka kogu uuem, n-ö moodne Eesti arhitektuur põhineb suuresti rahvusvahelistel, eelkõige Euroopa eeskujudel. Alates 19. sajandi lõpust on selle osakaal
meie maa-arhitektuuris üha suurenenud, eriti jõudsalt hakkas see kasvama alates
1960.–1970. aastaist.
1.5.2. Miljööväärtuslike maamaastike uurimine ja hoidmine
Maastikke uurides tuleb silmas pidada nelja aspekti: vormi, funktsiooni, protsessi
ja konteksti. Maastikuilme säilitamisel tuleb otsustada, kas soovitakse alal hoida
neid protsesse, mis maastiku omanäoliseks kujundanud, või taastada ja säilitada
seisundit, s.t maastikuilmet mingist kindlast ajaperioodist. Maastik, kus inimesed
elavad-töötavad, on lakkamatus muutumises. Oluline on maastiku hooldamisel
ja planeerimisel kokku leppida, milliseid väärtusi tuleks kõigi nende muutuste
keskel hoida, et säiliks kõige tähtsam: kodutunne, maastiku ilu ja mitmekesisus,
side ajaloo ja kultuuriga, mida on loonud eelmised sugupõlved.1
Pärast Teist maailmasõda on põllumajanduse osatähtsus Eestimaa majanduses
oluliselt vähenenud, maakasutus on muutunud, selle tulemusena on vähenenud
maarahvastik. Kui 19. sajandit iseloomustas põllumajandusliku maakasutuse pidev
suurenemine, siis järgmise sajandi omapäraks on olnud selle vähenemine. Kui 20.
sajandi alguses oli põllumajanduslikus kasutuses ca 67% Eestimaa territooriumist,
siis sajand hiljem on see vähenenud ühe kolmandikuni.
Sotsiaal-majanduslike formatsioonide vahetumisega on võimalik seletada
maastike ebaühtlast arengut. Primaarstruktuurid, nagu näiteks vakused kui maksustus- ja administratiivüksused on püsivad, samas kui sümbolid, tähendused ja
väärtused ning mõned funktsioonid kodeeritakse aeg-ajalt ümber või kaovad hoopiski. Võimukeskuste mõjuulatus väljendub maastikus selgelt: paljude poliitiliste ja
administratiivüksuste piirid paiknevad suhteliselt asustamata aladel, nt metsades
ja soodes. Selles mõttes toimib maastikul põhimõte, et võimusuhted esinevad
1 Maastikuhoolduskavad ja maastikuhooldus. Tallinn: Keskkonnaministeerium, 2002.
21
pidevate väljadena, mille sees asuvad üleminekutsoonidega eraldatud tuumikalad. Samasugust tuumalade ja puhveralade mustrit võib täheldada ka ajas.
Ajaline dimensioon on Eesti 20. sajandi maastikumuutuste mõistmisel ehk tähtsamgi kui ruumiline.
Eesti looduskaitses oli maastikku puutuv temaatika eriti olulisel kohal 1960.
aastaist alates, kui anti välja maastike kujundamise juhendmaterjale ning maastiku kui kultuuripärandi kaitsmise vajadus kirjutati sisse nii looduskaitsealasesse
seadusandlusse kui ka rahvusparkide põhiülesannete hulka. 1990. aastate teisel
poolel tehti katse luua maastikuseadus. Rahvusvaheliselt oli selle protsessi taustaks
Pan-Euroopa Bioloogilise ja Maastikulise Mitmekesisuse Strateegia (1995) ning
2000. aastal allakirjutamiseks avatud Euroopa Maastikukonventsioon2. Viimane
püüab ühendada loodus- ja kultuuripärandi kaitsjate eesmärke, toonitades loodusliku ja kultuurilise pärandi väärtustamist ja säilitamist eelkõige kohalikul ja
piirkondlikul tasandil. Konventsiooni preambulis rõhutatakse maastiku tähtsat rolli
piirkondliku ja kohaliku kultuuri kujunemises. Maastik kannab endas olulist osa
Euroopa loodus- ja kultuuripärandist. Olemuselt on maastik kergesti mõjutatav ja
haavatav ning põllumajanduse, metsanduse, tööstuse ja maavarade kaevandamise tehnoloogia, samuti transpordi ja turismi areng kiirendavad maastike ümberkujunemist. Seega võib maastikku pidada mitme majandussektori mänguareeniks.
Indiviidile ja ühiskonnale on maastik aga heaolu võti. Maastikul on kultuurilises,
ökoloogilises ja sotsiaalses sfääris tähtis avalikkust ühendav roll. See on majandusressurss, mis õige majandamise korral aitab kaasa töökohtade loomisele.
Lähiajal Riigikogus kinnitatav looduskaitse arengukava aastani 2035 ning loomisel olev keskkonnastrateegia aastani 2030 ja keskkonnategevuskava 2007–2013
kasutavad maastiku mõistet eelkõige looduskaitselises kontekstis.
2 2006. aasta 20. aprilliks oli konventsioonile alla kirjutanud 33 riiki ja selle ratifitseerinud 22. Eesti ei ole
konventsiooniga ühinenud.
22
1.5.3. Ajalooliste maaehitiste uurimine ja hoidmine
Kõige arvukam ja Eesti maamaastikku enim kujundanud element on läbi aegade
olnud taluhoonestus. 20. sajandil on meie külamaastikku ja maa-arhitektuuri oluliselt muutnud ja ümber kujundanud 3 maareformi: 1920. aasta mõisamaade
jagamine asundustaludeks, 1940. aastate nõukogulikud ümberkorraldused, mille
käigus maaomand riigistati ja loodi suurmajandid, ning lõpuks 1990. aastail toimunud maaomandi tagastamine sõjaeelseile omanikele.
Maa-arhitektuuri vanemat ja algupärasemat osa – taluhooneid ja ühisotstarbelisi külaehitisi – on muuseumitöötajad ja etnoloogid viimase 100 aasta jooksul
jäädvustanud ja uurinud võrdlemisi põhjalikult. On ilmunud mitmeid sellekohaseid
raamatuid ja arvukalt eriartikleid. Traditsioonilisi külaehitisi säilitavad ja näitavad
avalikkusele vabaõhumuuseumid: Eesti Vabaõhumuuseum Rocca al Mares, Mihkli
talukompleks-muuseum Hiiumaal, Mihkli talumuuseum Saaremaal, Mõniste Muuseum Võrumaal, Põlva Talurahvamuuseum Karilatsis, Viimsi vabaõhumuuseum, A.
H. Tammsaare Muuseum Vargamäel, C. R. Jakobsoni Talumuuseum Kurgjal jt.
Traditsioonilise maaehitiste säilitamise vastu tekkis Eestis suurem huvi 1910.
aastail Põhjamaades loodud vabaõhumuuseumide (Rootsis Skansen 1891, Soomes Seurasaari 1901 jt) eeskujul. 1913. aastal võeti Eesti Rahva Muuseumis
Oskar Kallase õhutusel vastu otsus rajada Eestis vabaõhumuuseum. Ajalehtede
kaudu kutsuti rahvast üles säilitama vanu ehitisi tulevase muuseumi jaoks. Kuigi
1920.–1930. aastail ei õnnestunud vabaõhumuuseumi rajada, asuti Eesti Rahva
Muuseumis aktiivselt tegelema taluarhitektuuri uurimise ja tutvustamisega.
Uue tõuke andis Eesti maa-arhitektuuri väärtustamisele alates 1940. aastate
lõpust arhitekt Karl Tihase tegevus. Ta rõhutas, et vanadest ehitistest on vaja otsida
seda ratsionaalset, mis on oluline üle võtta kaasaegses praktikas. Vabaõhumuuseum oma originaalse kollektsiooniga aitaks tutvustada iidset ehitustraditsiooni.
Nõukogude võimu tingimustes sai 1957. a asutatud Eesti Vabaõhumuuseumist
poliitiliselt allasurutud eestlaste jaoks üks tugevamaid identiteeditugesid. “Laulva
revolutsiooni” ajal oli Eesti Muinsuskaitse Seltsi üheks juhtmõtteks taastada Eesti
Vabaõhumuuseumis 1984. a maha põletatud Sassi-Jaani talu kui üks rahvuslikke
sümboleid.
23
Riigi kaitse all on vanast taluarhitektuurist praegu väga väike arv hooneid
– seda on umbes 10 korda vähem kui kaitsealuseid mõisahooneid. Kultuurimälestiste riiklikus registris3 on kokku 50 talu 256 hoone ja rajatisega, neist 9 on seotud
ajalooliste isikutega (A. H. Tammsaare, J. Jung, A. Laikmaa, vennad Liivid, C. R.
Jakobson, U. Masing, A. Reinvald, J. Köler, J. Tõnisson). Maakonniti paiknevad
kaitsealused taluehitised järgmiselt:
Harjumaa – 15
Hiiumaa – 18
Ida-Virumaa – 2
Jõgevamaa – 0
Järvamaa – 2
Läänemaa – 13
Lääne-Virumaa – 31
Põlvamaa – 14
Pärnumaa – 5
Raplamaa – 1
Saaremaa – 137
Tartumaa – 5
Valgamaa – 2
Viljandimaa – 11
Võrumaa – 0
Kaitsealustest hoonetest asub 89 ehk ligemale 1/3 Koguva külas Muhus. Mujal
Eestis on kaitse all ainult 167 ehk kaduvväike osa taluehitistest, sealjuures Jõgevaja Võrumaal mitte ühtegi.
Kaitse all on 22 rehemaja, 26 elamut, 64 aita, 21 sauna, 21 lauta, 3 talli, 4
paargut, 1 suveköök, 1 suvemaja, 2 kuivatit, 14 kuuri, 10 küüni, 7 kaevu, 25 keldrit
+ 4 ühe talu kartulikoobast, 1 Ruhnu pikkmaja, 7 pukktuulikut.
Lisaks taluehitistele võib traditsioonilise maa-arhitektuuri hulka liigitada ka
osa 212 kaitsealusest veskist (neist 61 on vesiveskid, 62 hollandi tüüpi tuulikud,
38 pukktuulikut, 6 saeveskit, 2 villaveskit), ent suur osa veskitest on kuulunud mõi3 http://register.muinas.ee/ Kultuurimälestiste riiklik register
24
satele. Saaremaal ja Muhumaal on Muinsuskaitseameti 2004.–2005. a loenduse
järgi 161 veskit või nende jäänust. Neist umbes 60 on rahuldavas seisus ja võimalik
säilitada veskitena. Võrdluseks – 1930. aastail oli Saaremaal üle 350 tuuliku.
Kokkuvõttes näitab maaehituspärandit käsitleva teabe sporaadilisus kujukalt
selle uurimise ja kaardistamise hädavajalikkust.
1.5.4. Rehemaja – meie arhitektuuripärandi algupäraseim osa
Euroopa suurimate maaelamute hulka kuuluva polüfunktsionaalse rehemaja kujunemine on teadlasi huvitanud juba üle saja aasta. Rehielamu kui ühise elu- ja
majandushoone kujunemisajaks peetakse II aastatuhande algust pKr, talirukki
muutumise tõttu meie põhiliseks viljakultuuriks I aastatuhande lõpul pKr. Siinses
sademeterohkes ja jahedas kliimas vastas rehemaja väga hästi omaaegse talumajanduse vajadustele, ent elamuna oli tal mitmeid puudusi.
Rehemaja muutmise katseid tehti juba 19. sajandi alguses. Tegelikult hakkas
talurahva elulaad ja koos sellega ka elamukultuur muutuma alles 19. sajandi
keskpaiku pärast mõisa sõltuvusest vabanemist. Eesti taluarhitektuuris oli selle aja
suurim uuendus rehest eraldi lahkelamute ehitamine.
Samal ajal hakati oluliselt täiendama ja parandama ka sajandeid muutumatuna püsinud rehielamut. Olemuslikuks uuenduseks oli küttesüsteemi ja sellega
kaasnenud ruumikasutuse – korstnaga varustatud pliitide ehitamine, eraldi köögiruumi tekkimine ning soemüüri ja lõõridega ahju ehitamine kambrite soojendamiseks, mis võimaldas neis elada aastaringselt.
Välistest muudatustest olid tähtsamad: õlgkatused asendati laast- ja sindelkatusega, kambriteosa palkseinad vooderdati laudadega, lisati tuulekojad (verandad),
kasvas kambrite arv, mis sisemiselt heakorrastati. Traditsiooniline rehemaja, mõistagi pidevalt uueneva välisilme ja sisemusega, kuid säilitades oma proportsioonid
ja arhitektuurse ilme, on lahkelamu kõrval elujõulisena püsinud läbi 20. sajandi
kuni tänapäevani.
Paikkonniti on rehemajade hulk erinev, rohkem leidub neid saartel ning Eesti
põhja- ja lääneosas. Näiteks Muhu saarel oli 1970. aastail 80 % hoonetest rehielamud või uuemad koosehitised.
25
Kultuurimälestiste riiklikus registris on arhitektuurimälestisena kaitse all 22
rehielamut, neist 10 Koguva külas Muhu saarel. Eesti Vabaõhumuuseumisse on üle
toodud meie maa eri kultuuripiirkondadele kõige iseloomulikumad rehemajad,
neid leidub ka väiksemates muuseumides (Mihkli Hiiumaal, Mõniste Võrumaal,
Paduvere Jõgevamaal, Koela ja Põlluotsa Läänemaal, J. Liivi Tartumaal, J. Köleri
Viljandimaal).
Rehemaja säilimist on toetanud väga tugev etniline traditsioon, mis kandub
põlvest põlve seni, kuni ühiskondlik-majanduslikud muutused ei sunni sellest
loobuma. Traditsioon on näidanud oma erakordset tugevust, sest viimase kahe
sajandi muutused on olnud väga suured.
Eesti algupärase rehielamu uurimisega on tegelenud etnoloogid, ajaloolased, arhitektid ning viimasel ajal ka arheoloogid. Klassikalise taluelamu kohta on
ilmunud hulk pikemaid ja lühemaid uurimusi ja ülevaateid (I. Manninen, G. Ränk,
A. Viires, K. Tihase, T. Habicht, A. Peterson, E. Ederberg jt). Need tööd käsitlevad
rehemaja arengut 20. sajandi keskpaigani, hilisemaid muutusi on puudutatud
hoopis vähem (J. Saron). Praegu on traditsioonilise rahvakultuuri ja maa-arhitektuuri uurimine jäänud üpris soiku. Eriti vähe teame sellest, mis on taluelamuga
juhtunud seoses omandireformiga 1990. aastatel. Hoolimata lühikesest perioodist
on muutused juba praegu märgatavad ning vajavad fikseerimist ja mõtestamist.
1.5.5. Mõisad ja kirikud
Teist tähtsat osa maaehituspärandist – mõisakomplekse ja kirikuid on arhitektuuriloolased põhjalikult inventeerinud ja uurinud juba pikka aega ning erinevalt
taluarhitektuurist on suur osa sellest võetud ka riikliku kaitse alla. Kultuurimälestiste
riiklikus registris on praegu umbes 2000 erinevat mõisaehitist ja 264 kirikuhoonet.
Edukalt toimivad mõisakoolide ja pühakodade riiklik programm4.
Mõisaansamblite uuringutest on viimastel aastatel (2003–2005) suurema
tööna valminud Tartumaa mõisaansamblite kui terviku inventeerimise projekt
(maastikuarhitekt Nele Nutti juhtimisel), mille raames inventeeriti kõik 54 Tartumaal paiknevat kunagist rüütlimõisa. Osa kogutud materjali on ilmunud trükisena
4 http://www.kul.ee/ Valdkonnad > Kultuuriväärtused > Kultuuripärandi programmid
26
“Tartumaa mõisad”, suur osa ootab oma avaldamisjärge. Plaanis on 2007. aastal
inventeerimist jätkata.
1.5.6. Uuem maa-arhitektuur
Uuem maa-arhitektuur, kui tegemist pole just tuntud arhitektide loominguga, on
senimaani pälvinud väga vähe avalikku tähelepanu. Taoline “igameheehitus”
ehk ehitusmeistriarhitektuur on jäänud erinevate institutsioonide ja teadusalade
huvisfääride vahelisse “halli” tsooni, kus keegi ei ole pidanud seda õieti omaks.
Sellepärast on ülevaade viimase 150 aasta vältel välja kujunenud “moodsa” rahvaliku maaehituspärandi kohta kõige lünklikum ning olukord kõige segasem.
Kõigist “muudest” maaehitistest (st need, mis ei kuulu talude, veskite, mõisate või
kirikute hulka) on riikliku kaitse all kokku ainult 551.
Muinsuskaitseameti eestvõtmisel on viimastel aastatel tehtud siiski suurt tööd
ka sedalaadi ehituspärandi inventeerimisel ja jäädvustamisel. 2004. aastal inventeeriti Muinsuskaitseameti tellimusel Eesti raudteejaamade hoonekompleksid5,
mille tulemusena tehti ettepanek 151 ehitise kaitse alla võtmiseks. Valdav enamus
raudtee-ehitisi asub maal ning moodustab kohati kõige huvitavama ja värvikama
osa kohalikust arhitektuuripärandist.
2005. aastal alustas Muinsuskaitseamet maa-arhitektuuri seisukohalt tähelepanuväärse hooneliigi – meiereide inventeerimist. Järvamaal inventeeritud 44
meiereist on riikliku kaitse all 4, ettepanek kaitse alla võtmiseks tehti 19 meierei
kohta.
1.5.7. 1990. aastail alanud muutused
1990. aastate alguses toimusid Eesti maaelus kardinaalsed muutused. Selle tulemusena on meie umbes 100 000 säilinud talukoha seos traditsioonilise põllumajandusliku elulaadiga tunduvalt vähenenud. See tähendab muutusi majandamises ja mõttemaailmas ning puudutab ka ehituspilti. Ehkki turismitalusid, mille
majandus põhineb külaliste majutamisel, toitlustamisel ja puhkevõimaluste (pro
tegevuste) loomisel, s.o teenindamisel, on praegu ainult mõnisada, pakuvad nad
5 http://www.muinas.ee/ Mälestised > Eesti raudteearhitektuur
27
nakatavat eeskuju paljudele. Sellise majandusvormi puhul muudetakse traditsioonilise taluelamu sise- ja välisilmet sageli üpris põhjalikult, tihtipeale ka oskamatult.
Põlistalusid suvekodudena kasutavad inimesed muudavad reeglina vana maja
struktuuri vähem kui turismitaludes, ent siingi kohtab küllalt erinevat suhtumist
ajaloolistesse hoonetesse.
Jätkub hoonete moderniseerimine kaasaegsete, vanadele ehitistele sobimatute materjalidega ning tarbetute kõrvalhoonete lammutamine. Uue tendentsina
lammutatakse ajaloolisi hooneid ka ehitusmaterjali saamiseks. Selline tegevus
on ühelt poolt keskkonnasõbralik, kuid teisalt laastab see meie maamaastikku.
Hoogustunud on palkehitiste vedamine ühest asukohast teise. See vana tava ei
ole tänapäevaste muinsuskaitsepõhimõtete seisukohalt ehk parim, ent võib päästa
mõnegi hoone hävingust. Lisaks on sagenenud ajalooliste hoonete väljavedu
Eestist.
Ühiskonna stabiliseerumisega on hakatud taas väärtustama ajaloopärandit,
sealhulgas ka maa- ja eriti taluarhitektuuri. Kui seni tegeldi taluarhitektuuripärandi hoidmise ja väärtustamisega ennekõike museaalses keskkonnas, siis nüüd
on talusid kui kultuurmaastiku olulist osa hakatud väärtustama ka looduskaitsealadel/rahvusparkides (Karula, Matsalu jne). Rahvusparkide initsiatiiv on seda
olulisem, et seal väärtustatakse taluarhitektuuri mitte kui museaali, vaid kui toimivat
elukeskkonda.
Eriti kiire ja jõuline muutumisprotsess toimub meie maamaastikul praegu ning
lähemas tulevikus võib ette näha nii mõnegi olulise ehitiseliigi ja -tüübi kadumist.
See puudutab kõigepealt traditsioonilisi taluehitisi, millest paljudel ei ole uues
olukorras enam funktsiooni, aga veelgi enam suurmajandite ning muude ettevõtete ja organisatsioonide hooneid ja rajatisi.
Kurva näitena mainigem siin ajalooliselt väärtuslikku ja põnevat raudteearhitektuuri, mis ümberkorralduste ja reformide käigus on saanud tugevasti kannatada.
Muutunud olukorra tõttu seisab suur osa jaamahooneid tühjalt või on kasutusel
üksnes osaliselt. Sellest johtuvalt varieerub enamiku vaksalite seisund rahuldavast väga halvani. Väheste erandite hulgast on põhjust mainida Türi jaama, mis
põhjalikult rekonstrueerituna toimib raudtee- ja bussiliikluse sõlmpunktina. Veidi
28
paremas seisus on jaamaelamud, millest suur osa täidab tänini esialgset otstarvet.
Nõuetekohaseks hoolduseks ja originaalilmest lugupidavaks remondiks napib
asukatel pahatihti raha ja/või muinsusteadlikkust.
Arvestatav hulk endisi jaamahooneid on leidnud alternatiivse rakenduse
elamu, kultuuriasutuse vm. näol – eriti ülesvõetud raudteeliinidel. Samas on viimastel aastatel lammutatud tühjalt seisnud muinsusväärtusega jaamahooneid
(Lagedi, Palupera, Pedja, Vaeküla), sama saatus ähvardab ka mitmeid teisi vaksaleid ja jaamaelamuid.
1.6. Hetkeolukorra analüüs
1.6.1. Vajadus kaitsta maamaastikke ja traditsioonilist asustuspilti
Ajalooline asustusmuster, eelkõige külad kui tervikud, on täiesti kaitseta. Praegu
leidub veel külasid, mis on säilitanud oma sajandivanuse, mingile ajastule tüüpilise struktuuri ja ilme. Samas on viimase 10–15 aasta jooksul maale tekkinud
arvukalt põllumajandusega mitteseotud, linlaste suvetalusid ning üha kasvab ka
meie maarahva jaoks uudsete, teenindava iseloomuga turismitalude arv.
Suurlinnade ümber tekivad uued maa-asumid, mis pole maa otsese kasutamisega seotud, vaid on linna teenindava iseloomuga. Neis piirkondades hoogsalt
pealetungivad kinnisvaraarendajad soovivad põhjalikult muuta nii ajalooliste
külade struktuuri, hoonestuse ilmet kui ka tervete piirkondade maastike ilmet.
Kuigi maapiirkondade arendamine on igati hea suundumus, vajab vastav tegevus
siiski teatud põhimõtete väljatöötamist, mis arvestaks ka piirkonnale iseloomulikke
ehitustraditsioone ja olemasolevat sotsiaalset infrastruktuuri (tavad, huvid, kohtumispaigad jms).
Meie suuremate linnade naabervallad täituvad järjest laieneva uusasumite
võrguga, kuid kaugemad alad jäävad mahajäänud infrastruktuuri tõttu vaesemaks
ning tühjenevad rahvast. Selle tagajärjel jäävad hooned mahajäetult lagunema.
Et löögi alla ei satuks vanad kultuuriloolises ja teaduslikus mõttes väärtuslikud
ehitised, tuleb omavalitsustel aidata otsida ja välja töötada konkreetseid meetmeid
hoonete taaskasutusse võtmiseks.
29
Maa-arhitektuuri uurijatel on oluline kõiki ülalnimetatud protsesse tulevaste
põlvede jaoks jäädvustada, mõtestada ning teha ettepanekuid väärtuslikumate
näidiste säilitamiseks ja miljööväärtusega maamaastike elushoidmiseks.
1.6.2. Eeltööd arengukava koostamiseks
20. sajandi teisel poolel, nõukogude võimu ajal Eestis aset leidnud dramaatiliste
muutuste, aga samavõrd ka praeguse kiire arengu tõttu on meie maa-arhitektuuri
ja -maastike omapära säilimine hädaohus. Mitmed institutsioonid – Eesti Arhitektide Liit, Kultuuriministeerium, Eesti Vabaõhumuuseum, Eesti Rahva Muuseum,
Muinsuskaitseamet, rahvuspargid, kaitsealad, kõrgkoolid, Riigimetsa Majandamise Keskus, mittetulundusühingud (Ambla Metsaühistu jt) ja paljud üksikisikud
on jõudnud järeldusele, et kogu maakultuuri, sealhulgas arhitektuuripärandi ja
maastike säilitamise nimel tuleb hakata tõsiselt tegutsema. Ambla Metsaühistu
eestvedamisel on toimunud Eesti maakultuuripärandi kaitsmiseks mitmeid üritusi,
avaldatud trükiseid ja koostatud vastavaid metoodikaid. Muinsuskaitseamet on
koostanud külade ja alevite arvelevõtmise programmi töövariandi. Eesti Vabaõhumuuseumil on sõlmitud koostööleping Tallinna Tehnikakõrgkooliga, mille järgi
muuseum on õppebaasiks tulevastele arhitektuuriala spetsialistidele. Viljandi Kultuuriakadeemiaga on koostööleping rahvusliku ehituse eriala väljaõppe ühiseks
organiseerimiseks ja läbiviimiseks. Eesti Rahva Muuseumis toimuvad mitmete
kõrgkoolidega sõlmitud koostöölepingute alusel loengutsüklid, kus käsitletakse
päris suures mahus ka taluarhitektuuri: Tartu Kõrgemas Kunstikoolis rahvakunsti
aluste tsükkel erinevatele kursustele, Tartu Teoloogia Akadeemias eesti etnoloogia kursus, Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonnas rahvakunsti
ülevaatekursus (puu- ja muud materjalid).
Siseministeeriumi (varem Keskkonnaministeeriumi haldusalas olnud) planeeringute osakonna eestvõttel algatati 1999. aastal maakondlikud teemaplaneeringud “Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused”, mille üks alateema
on “Väärtuslikud maastikud”6.
6 http://www.sisemin.gov.ee/ Põhivaldkonnad > Rahvastik, kohalik omavalitsus ja regionaalareng > Planeeringute osakond > Maakonnaplaneeringud
30
Aprillis 2005 korraldas Eesti Vabaõhumuuseum Kultuuriministeeriumi algatusel
nõupidamise, kuhu olid kutsutud asjaomaste asutuste esindajaid ning asjatundjaid, et arutada maa-arhitektuuri ja -maastike arengukava koostamise põhimõtteid.
Arengukava koostamise käigus on toimunud mitmeid väiksema ulatusega teemakoosolekuid, kus on osalenud Muinsuskaitseameti töötajaid, kultuurigeograafe,
etnolooge, ajaloolasi ja muuseumitöötajaid.
1.6.3. Senised pilootprojektid
2005. aastal tehti teoks kaks olulist maa-arhitektuurialast projekti: Muinsuskaitseameti tellimusel ning Põllumajandusministeeriumi rahastamisel toimunud väliuuringute põhjal koostati Eesti Vabaõhumuuseumis ajaloolis-etnograafiline ülevaade
Eesti traditsioonilistest kiviaedadest. Selle alusel koostati praktiline juhend inimestele, kes soovivad kiviaedu rajada, taastada või hooldada. Suur asjahuviliste
hulk (335 inimest), kes PRIA kaudu kiviaedade rajamiseks või taastamiseks toetust taotlesid, näitas kujukalt, et meie ühiskonnas kinnistub üha rohkem arusaam
pärandkultuuri väärtusest moodsas maailmas.
Teise projekti viis ellu Muinsuskaitseameti ülesandel ja rahastamisel (koos Harju
Maavalitsusega) Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituut koostöös Eesti Vabaõhumuuseumiga. 2005. aasta suvel teostati Jõelähtme vallas asuval Rebala Muinsuskaitsealal uuring piirkonna teemaplaneeringu eritingimuste koostamiseks. Tallinna
läheduse tõttu on selles paikkonnas tunda väga tugevat kinnisvaraarendajate huvi
ning sealsed ainulaadsed maastikud ja arhitektuur vajavad senisest palju selgemat
tsoneerimist. Valminud dokument7 on aluseks Rebala Muinsuskaitseala tulevasele
üldplaneeringule, mis peab tagama kaitseala jätkusuutliku arengu.
Maastikuarhitektid on intensiivselt tegelenud traditsiooniliste maastike hoolduskavade ja ‑plaanide koostamisega, mis käsitlevad ajaloolist asustuspilti. Eriti
suurt huvi hooldusplaanide vastu on tundnud Põlvamaa, kellega on maastikuarhitektidel olnud juba pikaajaline koostöö. Tartumaa kohta on valminud väärtuslike
maastike teemaplaneeringu raames esteetiline hindamine, kus on kaardistatud
kogu maakonna vaated. Tartu valla kohta on koostatud töö “Tartu valla maastiku7 http://www.rebala.ee/ Seadusandlus > Muinsuskaitselised eritingimused
31
arhitektuurne ülevaade ja analüüs”, mis käsitleb muuhulgas ka kinnisvaraarendusega seotud probleeme.
Eesti Maaülikooli maastikuspetsialistid on aastaid tegelenud kultuuripärandi
uurimise ja väärtustamisega rahvusparkides, metsas ja miljööd väärtustavate pilootplaneeringute koostamisel. Samuti on koostatud üle kümne maastiku hoolduskava.
Riik on alates 2001. aastast Keskkonnaministeeriumi vahendusel maksnud
loodushoiutoetusi poollooduslike rohumaade hooldamiseks ja taastamiseks (puisniidud, loopealsed, niidud), 20 miljonit krooni aastas, millega on hooldatud või
taastatud vastavalt ca 18 000 ha aastas. Seda võib pidada samuti üheks olulisemaks reaalselt elluviidud tegevuseks maastike, sh pärandmaastike säilimiseks
ning see tegevus jätkub.
Muudest analoogseist ettevõtmistest mainigem näiteks 2004. aastal Jõgeva
Maavalitsuse tellimusel tehtud tööd “Peipsi looderanniku miljööväärtuslikud alad”8
ning Vihula valla üldplaneeringut aastast 20029.
Arhitektuurialane populariseerimistöö on Eestis põhiliselt kolme keskmuuseumi –
Eesti Rahva Muuseumi10, Eesti Vabaõhumuuseumi11 ja Eesti Arhitektuurimuuseumi12 pädevuses. Ühel või teisel määral tegelevad sellega ka maakonna- ja
kohamuuseumid.
Suuremas mahus tegeleb teemaga Eesti Vabaõhumuuseum, mille ekspositsiooni “Eesti maa-arhitektuur mälus ja maastikul” külastas 2005. a üle 130 000
inimese (peaaegu pooled olid välisturistid). Eesti neljast peamisest ajaloolis-kultuurilisest piirkonnast siia toodud 72 hoonet tutvustavad meie traditsioonilist maaarhitektuuri 18. sajandist kuni 20. sajandi I kolmandikuni. Aktiivselt tegutsetakse
eri vanuses laste ja täiskasvanute koolitamisega muuseumi hariduskeskuses, kus
on eriprogrammid ka maa-arhitektuuri tundmaõppimiseks.
Arhitektuuri kajastab ka Eesti Rahva Muuseumi püsiekspositsioon “Eesti. Maa,
rahvas, kultuur”. Siin on tervikmaketina esitatud 19. sajandi lõpu Torma kihelkonna
8 http://www.jogevamv.ee/ Jõgeva maakond > Maakonnaplaneering > Peipsi looderanniku miljööväärtuslikud alad
9 http://www.vihula.ee/ Üldplaneering > Vihula valla üldplaneeringu 2002 seletuskiri > ajalooline külamiljöö ja sellega arvestamine Vihula valla rannakülades
10 http://www.erm.ee
11 http://www.evm.ee
12 http://www.arhitektuurimuuseum.ee
32
Kiltre talu, interjööridena on kujutatud rehemaja üksikruume, Raadi mõisa saali,
1920. 1939. ja 1978. aasta elutubasid ning 1951. aasta punanurka.
Eesti professionaalse arhitektuuriloomingu kogumiseks, säilitamiseks ja tutvustamiseks loodud Eesti Arhitektuurimuuseumi kogus leidub maaehituspärandi
kohta materjali (peamiselt projekte) alates 1920. aastaist kuni 1980. aastateni.
Muuseum on professionaalide loodud maa-arhitektuuri tutvustanud ka paljudel
oma näitustel ja väljaannetes.
Kõik teostatud projektid on andnud häid kogemusi ja ideid käesoleva arengukava väljatöötamiseks. Ettevalmistustöö käigus jõuti veendumusele, et Eesti maaarhitektuuri ja -maastike omapära säilitamiseks ja jätkusuutliku arengu tagamiseks
on tarvis pikaajalist arengukava, mis konkreetsetest sise- ja väliskeskkonna tingimustest lähtuvalt võimaldaks kavandada ja teoks teha ulatuslikumaid projekte.
2. Arengukava strateegilised eesmärgid,
meetmed ja tegevussuunad
Arengukava üldeesmärk on säilitada Eesti maa-arhitektuuri ja -maastike
omapära selle uurimise, väärtustamise ja hoiu (sh korrastamise) kaudu.
Üldeesmärgi saavutamise mõjunäitaja aastaks 2010: Vähemalt 50% maaehituspärandi (loodavasse) andmebaasi kantud objektidest on heas või rahuldavas olukorras.
Lähtudes arengustrateegia Säästev Eesti 21 aluspõhimõttest – ühendada
üleilmsest konkurentsist tulenev edukusenõue säästva arengu põhimõtete ning
Eesti traditsiooniliste väärtuste ja omanäolise kultuuriruumi säilitamisega – seab
arengukava oma üldeesmärgiks meie traditsioonilise maa-arhitektuuri ja -maastike
väärtustamise ja püsimajäämise. Vastukaaluks üleilmastumisele hindavad inimesed üha rohkem kohalikku pärandit ning kõike, mis kannab nende identiteeti,
sealhulgas traditsioonilisi maastikke ja arhitektuuripärandit. Korrastatud asumid ja
maastikud on eelduseks turismi, tööhõive ja seeläbi maapiirkondade tasakaalustatud arengule, noorte sidumisele esivanemate kodukohtadega, samuti säästvale
ja loodushoidlikule eluviisile.
33
Tulenevalt praegusest olukorrast on arengukava põhitähelepanu suunatud
ühelt poolt Eesti maa-arhitektuurile ja -maastikele tervikuna (nii üksikobjektide kui
selle ajalis-ruumilise konteksti mõttes) ning teisalt meie kõige algupärasemale ja
ainulaadsemale ehitisetüübile – rehemajale.
Eesmärgi saavutamiseks on vajalik toetada uurimisstrateegia ja -metoodika
väljatöötamist, maa-arhitektuuri ja -maastike kui terviku uurimist ja pikaajalist
jälgimist, et fikseerida toimuvaid muutusi, maaehituspärandi andmebaasi loomist
(esimesel neljal aastal keskendutakse rehemajade registri koostamisele), valdkonda populariseerivaid tegevusi, maaehituspärandi omanike nõustamissüsteemi
loomist, maaehituspärandi säilitamiseks vajalike toetusmeetmete väljatöötamist ja
rakendamist ning traditsiooniliste ehitusoskuste edasiandmist.
Arengukava peamisteks sihtgruppideks (kasusaajateks) on maaehituspärandi
omanikud, kohalikud omavalitsused ning ühiskond tervikuna. Arengukava elluviimise tulemusena peaks tõusma nende teadlikkus maa-arhitektuuri ja mitmekesise
maastikupildi väärtuslikkusest. Maa-arhitektuuri ja -maastike väärtustamine on
eelduseks sellele, et võetakse ette konkreetseid samme nende säilimise tagamiseks.
Eesmärgid aastaks 2010:
1. välja on töötatud maa-arhitektuuri ja -maastike uurimisstrateegia ja metoodika, toimuvad järjepidevad uuringud;
2. loodud on maaehituspärandi andmebaas;
3. toimuvad maa-arhitektuuri ja -maastikke tutvustavad ja väärtustavad tegevused;
4. toimib maaehituspärandi omanike nõustamissüsteem ning välja on töötatud maaehituspärandi säilitamiseks vajalikud toetusmeetmed;
5. toimub traditsiooniliste ehitusoskuste ja maa-arhitektuurialaste teadmiste
järjepidev edasiandmine.
34
Mõjunäitajad:
1. süstematiseeritud teabe kättesaadavuse tõus, mida näitab:
a. uuringutulemuste kasutamine teemaplaneeringute, üldplaneeringute ja mitmesuguste arengukavade koostamisel (meede 1.1,
3.1, 3.2);
b. maaehituspärandi loodavas andmebaasis sooritatud päringute
arv (meede 2.1).
2. ühiskonna teadlikkuse kasv, mida näitab:
a. nõustamisteenuste kasutajate arvu kasv (positiivne trend) (meede
4.1);
b. läbiviidud koolituste ja neil osalenute arv (meede 4.1);
c. tellitud ekspertiiside arv (meede 4.2);
3. maa-arhitektuuri ja -maastike uurimise populaarsuse kasv, mida näitab
a. teemaga tegelevate uurijate (s.h üliõpilaste) arvu kasv (positiivne
trend) (meede 5.1).
Väljundnäitajad:
1. uurimisstrateegia ja -metoodika on välja töötatud tähtajaks 12.2007;
2. seisuga 12.2010 sisaldab maaehituspärandi andmebaas 100% teadaolevatest rehemajadest;
3. igal aastal toimub vähemalt 3 arengukava raames toimunud uuringuid
tutvustavat tegevust;
4. igal aastal toimub vähemalt 5 erinevat maa-arhitektuuri ja -maastikke
tutvustavat ja väärtustavat tegevust;
5. igal aastal toimub vähemalt 2 koolitust tulevastele nõustajatele;
6. igal aastal toimub vähemalt 10 koolitust väärtuslike hoonete omanikele;
7. igas maakonnas on 2010. aastaks vähemalt 2 nõustajat.
35
EESMÄRK 1:
Välja on töötatud uurimisstrateegia ja -metoodika,
toimuvad järjepidevad uuringud
Põhiliselt etnoloogide aastatepikkuse tegevuse tulemusena on vanemate taluehitiste kohta kogutud muuseumidesse (eelkõige Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti
Vabaõhumuuseumi) suur hulk väga väärtuslikku materjali. Sellel materjalil põhineva uurimistöö tulemusi on avaldatud kõige rohkem Eesti Rahva Muuseumi
aastaraamatuis ja Eesti Vabaõhumuuseumi artiklikogumikes. Traditsioonilise taluarhitektuuri kohta on ilmunud ka pikemaid uurimusi ja ülevaateteoseid.
Uuemat (20. sajandi) maa-arhitektuuri nagu ka maamaastike muutumist on
meil senini jäädvustatud ja uuritud vähe. Seetõttu on käesoleva arengukava üks
tähtsamaid eesmärke meie maamaastiku ja maa-arhitektuuri kui terviku uurimine
ning pikaajaline jälgimine – seire, et fikseerida toimuvaid muutusi.
MEEDE 1.1: Maa-arhitektuuri ja -maastike järjepideva uurimise tagamine
Tegevused:
• uurimisstrateegia väljatöötamine;
• metoodika väljatöötamine;
• uurimisrühma loomine;
• koostöövõrgustiku loomine;
• uuringute teostamine;
• andmebaaside loomine;
• seirealade väljavalimine;
• seire teostamine;
• üle-eestiliste ja rahvusvaheliste koostööprojektide algatamine.
Esimesel etapil tuleb luua ühtne uurimismetoodika ning selle alusel toimuvate väliuuringute põhjal kujundada üldine pilt meie maaehituspärandi ja maamaastike
praegusest seisust. Siinjuures saab toetuda maakondlikele teemaplaneeringutele
“Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused”, mille üks alateema on
36
“Väärtuslikud maastikud”13.
Arvestades töö mahukust, valitakse maaehituspärandi ja maamaastike seisundi
ning arengu jälgimiseks välja teatud hulk seirealasid. Nendeks on eri tüüpi asulad
koos ümbritseva maastikuga (nt vanaküla, asundusküla, alevik, tööstusasula, end.
kolhoosikeskus), sealhulgas külasid setu ja peipsivene alalt. Uuringute väärtust
suurendavad kindla ajavahemiku (5–10 aasta) järel tehtavad kordusvaatlused, et
selgitada välja toimunud muutused.
Eesti Vabaõhumuuseumi juurde luuakse keskne maa-arhitektuuri ja -maastike
uurimisrühm, kus töötavad spetsialistid keskenduvad üksnes maa-arhitektuuri
ja -maastike arengukava projektipõhistele ülesannetele. Interdistsiplinaarsete
uurimisküsimuste lahendamiseks ja koordineeritud tööjaotuse väljaarendamiseks
sõlmitakse koostööleppeid kaasatud asutuste, kõrgkoolide ja isikutega. Uurimisrühma juhi ülesandeks on leida riiklikule rahastamisele lisaks nii sise- kui välismaist
kaasrahastamist. Projektipõhise uurimistöö üks eesmärke on anda ühiskonnale
asjatundlikku abi eri paikade teemaplaneeringute ja arengukavade koostamisel.
EESMÄRK 2:
Loodud on maaehituspärandi andmebaas
Maa-arhitektuuri käsitlev andmestik on kuni käesoleva ajani hajutatud ning seetõttu puudub ülevaade maaehituspärandi hulgast, paiknemisest, tänapäevasest
kasutamisest, seisundist ja otstarbest. Ülioluline on olemasolev info koondada,
süstematiseerida ning luua maaehituspärandi andmebaas, kuhu esimesel neljal
aastal kantakse kõik teadaolevad rehemajad.
Vaatamata muuseumide ja etnoloogide aastakümnete pikkusele kogumistööle,
on valdav enamus Eesti rehemaju inventeerimata ja uurimata. See võib nende
ajaloolise ilme säilitamise muuta edaspidi küsitavaks. On võimalik, et teadmatusest ja oskamatusest võidakse praegusaja mahukate kinnisvaraarenduste käigus
37
lootusetult ära rikkuda suur hulk ajaloo ja arhitektuuriloo seisukohalt väärtuslikku,
unikaalset arhitektuuripärandit. Praeguse ehitusintensiivsuse juures tuleb arvestada ühe olulise arengusuunana ehitustegevuse keskendumist vanade hoonete
ümberehitusele.
Andmebaasi loomisel arvestatakse sellega, et edaspidi kaasatakse sinna kõik
teised maaehituspärandi objektid. Võimaldamaks tulevikus paremini ühitada
maa-arhitektuuri, miljööväärtuslike maastike, looduskaitsealade jms andmete
kaardipõhist töötlemist, jälgitakse arengukava raames kogutud andmestike lõimimise vajadust vastavalt Eesti Vabariigi ruumiandmete strateegiale (eelnõu).
Loodav andmebaas arvestab sidumist vastava valdkonna juba olemasolevate
andmebaaside ja registritega (nt kultuurimälestiste riiklik register).
MEEDE 2.1: Maaehituspärandi andmebaasi arendamine
Tegevused:
• inventeerimismetoodika väljatöötamine;
• rehemajade inventeerimine välitööde käigus;
• veebipõhise maaehituspärandi andmebaasi loomine ja haldamine.
Tööde suure mahu ning uurijate vähesuse tõttu keskendutakse esimesel neljal aastal rehemajade inventeerimisele. Arengukava üks eesmärke on tagada
kultuuri- ja arhitektuurilooliselt väärtuslike rehemajade säilimine ja kasutamine
ka tulevikus. Praegu puudub adekvaatne pilt rehemajade olukorrast. Seetõttu on
vaja hooned inventeerida ning kanda andmebaasi. Inventuuri tulemusena peab
selguma, kui palju on Eestis praegu rehemaju, kus need asuvad ning millises
seisundis need on. Samuti tuleb selle käigus välja selgitada hoonete juriidiline
staatus (kellele kuuluvad).
38
EESMÄRK 3:
Toimuvad maa-arhitektuuri ja -maastikke tutvustavad ja väärtustavad tegevused
Maa-arhitektuuri ja -maastike arengukava lähtub sellest, et valdkonna populariseerimisel on meie muuseumidel selleks väga suured võimalused. Muuseum
hoolitseb n-ö ajaloo haldaja ja tutvustajana kultuurile tähtsate väärtuste ja hoiakute
selgitamise ning säilitamise eest.
Igasugune uurimistöö muutub sotsiaalses mõttes tõhusaks siis, kui selle tulemused ületavad kitsa teadlaste ringkonna piiri ning muutuvad kättesaadavaks
ühiskonnale laiemas mõttes. Sellise avalikustava tegevusega ei väärtustata mitte
ainult uurijate tööd, vaid tõstetakse esile ka uuritavaid piirkondi ja sealseid inimesi.
Kõik see suurendab arengukava olulisust Eesti regionaalarengu seisukohast.
MEEDE 3.1: Arengukava raames toimunud uuringute tulemuste tutvustamine
Tegevused:
• näituste koostamine (s.h veebinäituste);
• publikatsioonide ja artiklite avaldamine;
• seminaride, ümarlaudade ja õppepäevade jmt korraldamine.
Näitused nii väikestes kohamuuseumides kui ka suurtes keskmuuseumides,
trükitud reisi- ja matkajuhid, samuti virtuaalsed esitlused ja infomaterjalid internetis
aitavad tutvustada pärandväärtuslikke piirkondi ning tõsta sealsete inimeste eneseteadvust. Uurimistulemuste alusel väljatöötatud arengu- ja/või säilitamissoovitused aitavad tõsta konkreetse paikkonna inimeste teadlikkust ja väärtushoidlikkust,
tutvustada abiprogramme, mille vahendusel oleks võimalik leida toetust piirkonna
arendamiseks ja kultuuriruumi omapära säilitamiseks.
39
MEEDE 3.2: Avalikkuse teadlikkuse tõstmine ja väärtushinnangute kujundamine
Tegevused:
• maa-arhitektuuri ja -maastike alaste konkursside korraldamine;
• muuseumide püsiekspositsioonide kontseptsioonide koostamine;
• muuseumide haridusprogrammide koostamine ja läbiviimine;
• avalike ürituste ja teavituskampaaniate korraldamine;
• meediaprojektide käivitamine;
• korrastustalgute korraldamine miljööväärtusega piirkondades ja väärtuslikel üksikobjektidel;
• üldhariduskoolide õppeprogrammide täiendamine;
• omavalitsuste nõustamine üldplaneeringutesse väärtuslike maastike ilmet
ja piirkondlikke eripärasid hoidvate ja arendavate sätete sisseviimisel.
Maa-arhitektuuri ja -maastike arengukava rakendamise tulemusena saaks korvata
senised lüngad muuseumide kogudes ning anda uut ja värsket materjali nende
kaasaegsemaks, informatiivsemaks ja külastajale huvitavamaks muutmisel. Tänapäeval peetakse muuseumi püsiekspositsiooni kestvuseks kõige rohkem 5–7 aastat,
mis tähendab nende senisest palju sagedamat uuendamist.
Igapäevane muuseumitöökogemus näitab, et inimesed vajavad üha enam
praktilisi nõuandeid ja eeskujusid oma elupaikade kujundamisel, aga ka vanade
töövõtete omandamisel ning retrospektiivse või loodus- ja ajaloosõbraliku eluviisi harrastamiseks. Et õpihuviliste ring on lai, tuleb koolitada välja vabatahtlike
võrgustik, kes aitaks korraldada erinevaid Eesti maa-arhitektuuri ja -maastikke
tutvustavaid ja nende säilitamist populariseerivaid üritusi. Muuseumide haridusprogrammid keskenduvad erinevatele loenguprogrammidele, mis õpetavad
vajalikke töövõtteid, annavad taustinformatsiooni Eesti kultuuriruumist laiemalt
jne. Haridusprogrammid toimivad mitteformaalse õppena nii kooliõpilastele kui
ka elukestva õppe võimalusena täiskasvanutele.
Kuna üldplaneeringud on kõige olulisemad instrumendid maastikupildi edasisel kujunemisel (on aluseks detailplaneeringute koostamisel), siis on vajalik
40
nõustada kohalikke omavalitsusi, et üldplaneeringutesse viidaks sisse väärtuslike
maastike ilmet ja piirkondlikke eripärasid hoidvad ja arendavad sätted.
EESMÄRK 4:
Toimib maaehituspärandi omanike nõustamissüsteem ning välja on töötatud maaehituspärandi säilitamiseks vajalikud toetusmeetmed
Ühiskonna moderniseerudes on suur hulk hooneid maaehituspärandis minetanud oma funktsiooni. Paljud rajatised seisavad tühjalt või ehitatakse ümber
moodsateks elamuteks või suvekodudeks.
Riikliku kaitse rakendamine muinsuskaitseseaduse alusel kultuuripärandile
oluliste ehitiste säilitamiseks on võimalik, ent kõikidel juhtudel ei ole see mõistlik.
Maaehituspärandi näol on tegemist inimeste otsese elukeskkonnaga, hoonestuse
säilitamise nimel ei saa tekitada oluliste piirangutega keskkonda. Oluline on leida
kompromiss kaasaegsete nõuete ja esivanemate pärandi säilitamise vahel.
Seatud eesmärgi raames tagatakse Eesti kultuurmaastikule oluliste hoonete
säilimine vastavate juhendite väljatöötamise ja levitamisega, nõustamissüsteemi
loomisega, koolituste korraldamisega ning toetusmeetmete väljatöötamisega.
Toetusmeetmete laiem rakendamine saab toimuma pärast käesoleva arengukava
täiendamist (alates 2011. aastast), 2008. aastal alustatakse ekspertiiside tellimise
toetamisega.
MEEDE 4.1: Omanike nõustamise korraldamine
Tegevused:
• nõustamisvõrgustiku loomine (s.h veebiportaali arendamine);
• remont-restaureerimise juhendmaterjalide väljatöötamine, avaldamine ja
levitamine;
• koolituste korraldamine: üldharivad loengud maa-arhitektuurist ja -maastikest, traditsiooniliste puit- ja kiviaedade rajamine, katuste tegemine,
41
palkkonstruktsioonide ehitamine jne;
• traditsiooniliste ehitusmaterjalide tootjate kohta andmete kogumine ja
avaldamine.
Inimeste aina suurem huvi endale kuuluvate hoonete ajaloolise ilme säilitamiseks tingib vajaduse pidevalt toimiva ja kättesaadava nõustamisteenuse järele.
Tuleb välja arendada üle-eestiline nõustamisvõrk, et huvilistel oleks võimalik
sellealast teavet ja nõuannet saada. Seda ka interneti vahendusel. Oluline on
populariseerida traditsiooniliste ehitusmaterjalide tootmist ja ajalooliste töövõtete kasutamist. Teoreetilise nõustamise kõrval on hädavajalik arendada välja ka
praktilise koolituse süsteem.
MEEDE 4.2: Toetusmeetmete väljatöötamine ja rakendamine
Tegevused:
• rehemajade säilitamiseks vajalike toetuste eraldamise põhimõtete
väljatöötamine;
• ekspertiiside tellimine.
Rehemajad on meie arhitektuuripärandi kõige unikaalsem osa, mis samas on
minetanud oma algse funktsiooni. Rehemajade säilitamiseks on vaja leida uusi
võimalusi, ühendada need tänapäevaste ootustega, säilitades ja eksponeerides
algupärast ideed, vormi ja detaile.
Käesoleva meetme raames töötatakse kõigepealt välja toetuste jagamise põhimõtted, hindamiskriteeriumid ning määratletakse vajaliku projektdokumentatsiooni
ulatus. Järgnevalt on kavas toetada maaehituspärandi omanikke ekspertiiside
tellimisel. Ekspertiisi eesmärk on hinnata hoone etnograafilist, arhitektuurset ja
kultuuriloolist väärtust, hoone tehnilist seisukorda ning teha esmaseid ettepanekuid hoone hooldamiseks ja restaureerimiseks.
Võimaluse korral alustatakse restaureerimistoetuste eraldamist (finantseerimine
võib toimuda väljaspool käesolevat arengukava, nt struktuurifondide kaudu).
42
EESMÄRK 5:
Toimub traditsiooniliste ehitusoskuste ja maa-arhitektuurialaste teadmiste järjepidev edasiandmine
Tähtsaks lüliks nõustamissüsteemi loomisel ja arendamisel ning vastava juhendmaterjali koostamisel on kõrgkoolid, kus õpetatakse arhitektuuri või laiemalt maaelu
käsitlevaid erialasid.
Arhitektuurialast kõrgharidust saab meil omandada ainult Eesti Kunstiakadeemias, ent arhitektuuriga seotud erialasid (nt rakendusarhitektuur, sisearhitektuur,
maastikuarhitektuur, maastikukaitse- ja hooldus) õpetatakse ka Tallinna Tehnikaülikoolis, Tallinna Tehnikakõrgkoolis, Eesti Maaülikoolis ja alates 2005. aastast
Viljandi Kultuuriakadeemias. Etnoloogiat, mis käsitleb ka traditsioonilist maaelu
ja arhitektuuri, õpetatakse Tartu Ülikoolis. Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituut on
aktiivne kultuurmaastike uurija ja propageerija.
Kõrgkoolid ja muuseumid on seni olnud omavahel seotud tagasihoidlike
otsekontaktide ja -lepingutega. Eesti Rahva Muuseumi töötajad tutvustavad eesti
rahvakultuuri ja rahvakunsti loengukursustes Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, Tartu
Teoloogia Akadeemias; Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias tutvustatakse
üliõpilastele ka maa-arhitektuuri aluseid. Mahukamat erikursust (4 AP) traditsioonilisest maa-arhitektuurist loeb TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse
eriala tudengitele Eesti Vabaõhumuuseumi töötaja.
MEEDE 5.1: Maa-arhitektuuri ja -maastike temaatika sidumine kõrgkoolide
õppetööga
Tegevused:
•tasemekoolitus:
o traditsioonilise ehituskunsti tasemeõppe arendamine;
o maa-arhitektuuri ja -maastike loengu- ja seminarikursuste korraldamine;
o üliõpilaste suunamine maa-arhitektuuri ja -maastike uurimisse.
43
•täiendkoolitus:
o täiendkoolitusel osalemise toetamine;
o täiendkoolituste korraldamine ehituse ja arhitektuuri nõustamispraktikutele.
•praktikabaas:
o vabaõhumuuseumide ekspositsioonide kasutamine kõrgkoolide praktikabaasina;
o praktika läbiviimine miljööväärtusega seirealadel ja rehemajade inventeerimisel;
o õppesõitude korraldamine miljööväärtuslikesse piirkondadesse.
• õppekirjanduse väljaandmine.
Erialaste oskuste ja teabe edasikandmine on arhitektuurile spetsialiseerunud
kõrgkoolide ülesanne. Üleilmastumise tingimustes on eriti tähtis nende roll meie
kultuuritraditsioonile toetuva ning seetõttu ainulaadse oskusteabe ja hariduse
andmisel.
Arengukava kaudu laiendatakse õppeasutuste võimalusi muuseumide kui
praktikabaaside kasutamiseks ja uurimisprojektides kaasalöömiseks.
Õppetööga sidumisel nähakse ette spetsiaalsete, traditsioonilist ehituskunsti ja
selle arenguid 20. sajandil käsitlevaid loengu- ja seminarikursuste väljatöötamist
muuseumide poolt.
44
3. Arengukava maksumuse
prognoos meetmete lõikes
Arengukava kogumaksumus aastateks 2007–2010 on kokku 9 miljonit krooni ning
seda rahastab Kultuuriministeerium oma eelarve kaudu. Arengukava eelarve
tagab kavandatud meetmete elluviimise ning ei nõua koostööpartneritelt täiendavate rahaliste vahenditega osalemist. Programmi haldamiskulu sisaldab Eesti
Vabaõhumuuseumi projektijuhi töötasu, kantseleikulu ja raamatupidaja lisatasu
täiendavate tööülesannete täitmise eest.
Meetme nimetus
20071
20081
1.1. Maa-arhitektuuri ja -maastike
järjepideva uurimise tagamine
600 000 kr
500 000 kr
1 000 000 kr
1 000 000 kr
2.1. Maaehituspärandi andmebaasi
arendamine
100 000 kr
100 000 kr
100 000 kr
100 000 kr
3.1. Arengukava raames toimunud
uuringute tulemuste tutvustamine
0 kr
100 000 kr
500 000 kr
600 000 kr
3.2. Avalikkuse teadlikkuse tõstmine
ja väärtushinnangute kujundamine
0 kr
50 000 kr
200 000 kr
400 000 kr
0 kr
200 000 kr
400 000 kr
400 000 kr
100 000 kr
200 000 kr
300 000 kr
500 000 kr
0 kr
150 000 kr
300 000 kr
300 000 kr
200 000 kr
200 000 kr
200 000 kr
200 000 kr
1 000 000 kr
1 500 000 kr
3 000 000 kr
3 500 000 kr
4.1. Omanike nõustamise
korraldamine
4.2. Toetusmeetmete väljatöötamine
ja rakendamine
5.1. Maa-arhitektuuri ja -maastike
temaatika sidumine kõrgkoolide
õppetööga
Programmi haldamine
KOKKU:
1
20091
20101
Vahendid vastavalt kultuuriministri 29.03.2006. a käskkirjaga nr 123 kinnitatud “Kultuuriministeeriumi
strateegilisele arengukavale 2007–2010”.
45
4. Arengukava rakendamine ja seire
Arengukava täitmise eest vastutab Kultuuriministeerium, kes hindab iga aasta
lõpus tegevuste tulemuslikkust vastavalt dokumendis toodud mõju- ja väljundnäitajatele, annab Vabariigi Valitsusele aru arengukavas püstitatud eesmärkide
saavutamisest ning teeb vajadusel ettepanekuid arengukava täiendamiseks või
lõpetamiseks.
Arengukava elluviimisel tehakse koostööd alljärgnevate asutuste ja institutsioonidega:
• Ministeeriumid (osalevad oma esindajate kaudu juhtnõukogu töös, v.a
Haridus- ja Teadusministeerium):
o Haridus- ja Teadusministeerium (koordineerib üldhariduskoolide
õppeprogrammide täiendamist)
oKeskkonnaministeerium
o Kultuuriministeerium (arengukava täitmise eesti vastutav ministeerium)
oPõllumajandusministeerium
o Siseministeerium (nõustab omavalitsusi üldplaneeringutesse väärtuslike maastike ilmet ja piirkondlikke eripärasid hoidvate ja arendavate
sätete sisseviimisel)
• Muinsuskaitseamet (töötab välja maaehituspärandi omanike toetusmeetmed ning korraldab nende rakendamist, töötab välja metoodilisi materjale,
teostab ekspertiise; osaleb partnerina uurimistöös ning nõustamissüsteemi
loomisel ja rakendamisel).
• Muuseumid (teevad uurimistööd, tutvustavad arengukava raames toimunud uuringute tulemusi, populariseerivad valdkonda näituste korraldamise, haridusprogrammide ja meediaprojektide kaudu, töötavad välja
metoodilisi materjale, teostavad ekspertiise, pakuvad kõrgkoolidele praktikabaasi; osalevad partnerina koolituste korraldamisel):
o Eesti Arhitektuurimuuseum (põhitäitja)
46
o Eesti Rahva Muuseum (põhitäitja)
o Eesti Vabaõhumuuseum (põhitäitja ja arengukava elluviimist koordineeriv asutus)
o Maakonnamuuseumid (partnerid)
• Kõrgkoolid (korraldavad traditsioonilise ehituskunsti tasemeõpet ning maaarhitektuuri ja -maastike loengu- ja seminarikursusi, suunavad üliõpilasi
maa-arhitektuuri ja -maastike uurimisse, kasutavad muuseume praktikabaasina; osalevad partnerina uurimistöös ning nõustamissüsteemi loomisel
ja rakendamisel):
o Tallinna Tehnikakõrgkool (põhitäitja)
o Tartu Ülikool (põhitäitja on Viljandi Kultuuriakadeemia)
o Eesti Kunstiakadeemia (põhitäitja)
o Eesti Maaülikool (põhitäitja)
o Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituut (põhitäitja)
• Kohalikud omavalitsused (osalevad partnerina maaehituspärandi omanike
toetusmeetmete väljatöötamisel ja rakendamisel, omanike nõustamisel ja
valdkonna populariseerimisel).
• Kolmas sektor (nõustavad omanikke, korraldavad koolitusi; osalevad partnerina uurimistöös ning metoodiliste materjalide väljatöötamisel):
o Säästva Renoveerimise Infokeskus
o Eesti Käsitsiehitatud Palkmajade Tootjate Liit
o Eesti Maastikuarhitektide Liit
• Ärisektor (osalevad partnerina koolituste korraldamisel, metoodiliste materjalide väljatöötamisel ning nõustamissüsteemi rakendamisel):
o traditsioonilise ehituskunsti põhimõtteid järgivad firmad
o füüsilisest isikust ettevõtjad
Arengukava elluviimist, hindamist, aruandlust ja täiendamist koordineerib Kultuuriministeeriumi juurde moodustatav juhtnõukogu, kuhu kuuluvad:
1. Keskkonnaministeeriumi esindaja;
2. Kultuuriministeeriumi esindaja;
47
3. Põllumajandusministeeriumi esindaja;
4. Siseministeeriumi (regionaalministri) esindaja;
Juhtnõukogu täidab järgmisi ülesandeid:
• kinnitab rakendusplaani;
• teostab järelevalvet arengukava elluviimise üle;
• kiidab heaks aastaaruanded ja lõpparuande.
Arengukava elluviimist koordineeriv asutus on Eesti Vabaõhumuuseum (Kultuuriministeeriumi hallatav riigiasutus), kes täidab järgmisi ülesandeid:
• koostab arengukava rakendusplaani (hiljemalt kolme kuu jooksul käesoleva arengukava kinnitamisest arvates);
• palkab projektijuhi ning moodustab töörühmad arengukava eesmärkide
saavutamiseks vajalike meetmete elluviimiseks;
• koordineerib töörühmade tööd;
• tellib meetmete elluviimiseks vajalikud tööd, sõlmib lepingud, teostab
järelevalvet;
• esitab juhtnõukogule arengukava täitmise aastaaruanded ja lõpparuande.
48
RURAL ARCHITECTURE
AND RURAL LANDSCAPE.
STUDY AND MAINTENANCE
Development Plan 2007-2010
49
1. Introduction
1.1. Temporal scope of the development plan
In the sphere of rural architecture and landscapes the development plan for the
years 2007-2010 is the first of its kind in Estonia. Considering the topicality of
the issues presented in the development plan, as well as an ongoing necessity
for practical solutions, the Ministry of Culture may, after the termination of this
period, make a proposal to the government to continue with similar measures
during the next period.
Long-term vision
A database network on rural architectural heritage and rural landscapes has been
created concerning know-how and objects as well as for finding counsellors and
masters-practitioners. The owners of rural buildings value the cultural heritage in
their possession and proceed in its maintenance from the principles of sustainable
restoration. The buildings or their complexes that have been in disuse until now
have been converted, which adds value to real estate.
As a result, milieu-valuable settlements and landscapes have been maintained
and building traditions characteristic of the region, as well as building types and
the surrounding landscape have been preserved. All this, in its turn, has created
additional prerequisites for the balanced development of tourism, employment
51
Rural architecture and rural landscape. Study and maintenance
and, through this, also the whole rural area, for connecting the youth to the
homesteads of their ancestors, for safe living environment as well as sustainable
and environment-friendly way of life. Despite changes in traditional occupations
in rural areas, the structure of village settlement and regional peculiarities have
been preserved.
1.2. Relations with other
development plans of the domain
Estonia has launched several state strategies, development plans and programmes,
which, among other issues, are also concerned with the sphere of rural architecture
and rural landscapes. For this particular development plan the following strategies,
development plans and programmes qualify as more important:
• Estonian national strategy of sustainable development “Sustainable
Estonia 21”
The present development plan proceeds from the main aim of “Sustainable
Estonia 21” - to combine the success requirement resulting from international
competition with the principles of sustainable development and the preservation of
Estonian traditional values and unique cultural space. One of the basic factors in
estimating sustainability is the scope of Estonian cultural space, whose indicator is
the extent to which Estonian culture has materialized in architecture, landscapes
and sign environment.
• Estonian rural development strategy 2007-2013 (responsible ministry:
Ministry of Agriculture)
The bill on Estonian rural development strategy (as of March 2006) provides that
it is essential to guarantee the preservation of cultural heritage objects, adopting
respectful attitude towards their historical appearance. One of the aims of the
strategy is the preservation of the area and the list of priority activities favours
unproductive investments contributing to the preservation of cultural heritage
52
and the diversity of landscapes (for instance, erecting, restoring and maintaining
stone fences). It is planned to support the improvement of natural and cultural
heritage through implementing strategies focused on sustainable usage.
• Estonian environmental strategy until 2010 and Estonian environmental
action programme 2004-2006 (responsible ministry: Ministry of the
Environment)
One of the objectives of Estonian environmental strategy is to ensure the preservation
of the diversity of cultural landscapes and at the same time improve the attractiveness
of rural areas as well as their recreational value. The abovementioned target is
supported by all the measures mentioned in this development plan.
• Estonian Manor School: preservation of the cultural-historical complexes
of manor schools and their conversion into modern study environments
2002-2012 (responsible ministry: Ministry of Culture)
The national programme of manor schools covering Estonian rural areas emphasises
the importance of rural schools operating in manor houses as maintainers of the
historical identity of the area. The programme views manor schools as regional
centres of culture and education. It also supports the restoration of manor schools
as well as the corresponding studies and design work. One of the aims of the
manor schools programme – to provide the owners of these schools with the
information necessary for the maintenance of the buildings as well as the support
of experts and craftsmen – coincides with target 4 in this development plan: A
counselling system for the owners of rural architectural heritage exists and support
measures necessary for the preservation of the rural architectural heritage have
been elaborated.
• Setomaa national cultural programme 2006-2009 (responsible ministry:
Ministry of Culture)
Among other things, the Setomaa programme supports research into traditional
Seto farm architecture as well as the renovation and restoration of architectural
53
heritage. The programme also envisages as one of the activities carrying out
studies necessary for heritage and landscape protection and the publication of
research results. The aforementioned is related to target 1 of this development
plan: Research strategy and methodology have been worked out, continuous
investigation is pursued.
• National programme “Preservation and development of sacral buildings
2003-2013” (responsible ministry: Ministry of Culture)
The national programme of sacral buildings covers, besides Estonian towns, also
rural areas. The aim of the programme is to unite forces in order to preserve and foster
sacral architecture and cultural traditions. Systematic support to the preservation
of sacral buildings ensures better prerequisites for the general development of
rural areas. The programme supports the restoration and maintenance of sacral
buildings as well as research (incl. publications and popularization) - the latter
coincides with target 3 of this development plan: Activities introducing and valuing
rural architecture and rural landscapes are undertaken.
• Estonian museums in the 21st century. Main development trends 20062015 (responsible ministry: Ministry of Culture)
This development plan (e.g., measures 3.1., 3.2., 5.1. and the Estonian Open
Air Museum as the coordinating institution for the implementation of the whole
development plan) trusts museums, who, according to the document Estonian
museums of the 21st century. Main development trends 2006-2015 are institutions
competent for that, with a great number of tasks. The research done at museums
is diverse and is not confined to the study of museum collections only. Scientific
expeditions and fieldwork guarantee that museums are well informed and
participate actively in the research on their subject area. This development plan
(within the framework of measure 5.1) also reflects the target result described
in museum sphere: Museums offer a training base for students from universities,
gymnasiums and vocational schools.
54
• Estonian architectural policy and action programme for the architectural
sphere 2004-2008 (responsible ministry: Ministry of Culture)
This development plan is based on the objective defined in the document
formulating Estonian architectural policy - to guarantee the preservation of
historical environment for future generations. The action programme for the
architectural sphere envisages the initiation of and support to the preservation
and research projects on Estonian architecture (collection, documentation,
publication). Main support goes to the activities of the Estonian Art Academy
and the Museum of Estonian Architecture as centres of scientific research on the
history of architecture, as well as the Estonian Open Air Museum, whose work
is focused on the study and popularization of the architectural heritage in the
Estonian village. Exhibitions and projects dealing with architectural heritage are
subsidized. All the aforementioned activities are related to the sub-objectives
of this development plan and in a certain sense it can be viewed as a subprogramme of the development plan of the architectural sphere.
From among the programmes and development plans scheduled to be drawn
up in the near future, the following ones are essential from the point of view of
the present development plan:
• Programme for studying and recording recent history (Ministry of
Culture);
• Development plan “Estonian Natural Sacred Places” (Ministry of
Culture);
• Stronghold programme (Ministry of Culture);
• Programme for Kihnu cultural space (Ministry of Culture);
• Development plan for nature protection (Ministry of the Environment).
55
1.3. Ministries participating in drawing up the
development plan and institutions involved in the process
The development plan of the domain has been worked out on the initiative and
under the general guidance of the Ministry of Culture, in cooperation with the
Estonian Open Air Museum, the National Heritage Board, the Institute of Ecology
at Tallinn University, and the Viljandi Cultural Academy of Tartu University. In
addition to the aforementioned, Ministry of Education and Research, Ministry of the
Environment, Ministry of Agriculture, Ministry of the Interior, the Estonian National
Museum, the Estonian Art Academy and the Tallinn College of Engineering were
involved (participated in discussions and/or presented their opinions in written
form).
1.4. Basic concepts of the development plan
The notion rural architecture denotes here the entire built environment, which
has been created outside cities by the country people engaged first in
agriculture and later on also other occupations. Its older layer includes, besides
farm buildings, also common buildings in villages and boroughs (e.g., schools,
commune houses, community centres, inns, stores, fire stations) as well as industrial
buildings (e.g., mills, dairies, workshops). Later on, in the capitalist era, smaller
industrial and railway settlements in between town and country by their nature
cropped up in the countryside. During Soviet time a great number of collective
farm buildings as well as those of other institutions and even whole settlements
were built in the countryside.
The notion rural architectural heritage is used in the text in roughly the
same meaning, only with a certain evaluating shade.
Besides rural architecture, the development plan also includes narrower
notions like village architecture and farm architecture. The notion of village
architecture covers, apart from farm buildings (i.e., “farm architecture”), also
structures erected with the joint forces of village or commune people, such
56
as commune houses, community centres, schoolhouses, dairies, fire stations,
cooperative stores, etc.
The development plan does not treat rural buildings separately from each
other and the given area. Visible and invisible traces of human activity together
with natural environment and the relation of the human being to this environment
make up the landscape. Hence, the landscape is a uniform entity comprising
both natural environment and the impact of human activity, meanings and values
ascribed to the landscape and its perception. Aiming at emphasizing the fact
that the development plan deals with rural rather than urban area, we use the
notion rural landscape.
From the point of view of rural architecture, the barn-dwelling as a
representative of its oldest layer is the most important among individual buildings.
This ancient, nearly thousand-year-old Estonian dwelling type is unique, and
unfamiliar to all our nearest neighbours. This multi-purpose building served as
a dwelling for the household; besides that, grain was dried and threshed there,
different kinds of farmwork were done and domestic animals were kept there in
wintertime.
1.5. Historical background
1.5.1. Peculiarity of Estonian rural architecture
Historically, the entire Estonian architectural heritage, including rural architecture,
can be divided into two very different branches: local or national and European
or international.
The national farm architecture of local origin is simple in its essence, natural,
traditional and quite stable. In the course of time farm buildings, especially the
barn-dwelling, have become a significant sign in Estonian national culture.
The international urban, manor and church architecture of European origin,
which started to spread here beginning from the mid-13th century, has been more
open to changes and more individualistic. These buildings are visual symbols
important to Estonia, which connect our cultural space with Europe.
57
Also, the entire so-called modern Estonian architecture is largely based on
international, above all, European examples. Since the end of the 19th century its
proportion in our rural architecture has been constantly increasing, whereas this
tendency gained particular impetus starting from the 1960s-1970s.
1.5.2. Study and maintenance of milieu-valuable landscapes
While studying landscapes, we have to bear in mind four aspects: form, function,
process and context. When preserving landscape appearance, we have to decide
if we wish to keep the processes that have shaped the peculiar landscape, or want
to restore and preserve the state, i.e., landscape appearance from a certain time
period. The landscape where people live and work changes constantly. When
maintaining and planning landscapes, it is essential to agree on which values
should be kept intact despite all these changes, in order to preserve the most
important things – home feeling, the beauty and diversity of the landscape, and
the connection with history and culture created by previous generations.1
After World War II the relative importance of agriculture in Estonian economy
has diminished considerably, changes have occurred in land use and, as a result,
rural population has decreased. While the 19th century was characterized by a
continuous growth of agricultural land use, then the peculiarity of the following
century was the opposite process. In the early 20th century ca 67 % of Estonian
territory was in agricultural use; yet, a century later it has decreased to one third.
The uneven development of landscapes can be explained with the change
of social-economic formations. The primary structures like, for instance,
vakus – a taxation and administrative unit – are persistent, whereas symbols,
meanings and values as well as some functions are re-coded from time to time
or disappear altogether. The influence area of power centres expresses itself
clearly in landscapes: the borders of many a political and administrative centre
are located in relatively unpopulated areas, for instance, in forests or mires. In this
respect a principle rules in landscapes that power relations occur in the form of
continuous fields with core areas separated by transition zones inside them. The
1 Maastikuhoolduskavad ja maastikuhooldus. Tallinn: Keskkonnaministeerium, 2002.
58
same kind of pattern of core and buffer areas can also be observed in time. In
order to understand landscape changes in the 20th-century Estonia, the temporal
dimension can be even more important than the spatial one.
In Estonian nature protection landscape issues occupied an especially
important place beginning from the 1960s, when guidelines for landscape design
were published and the necessity to protect landscapes as cultural heritage was
mentioned in both legislative documents on nature protection and the main tasks
of national parks. In the second half of the 1990s an attempt was made to draw up
the Law on Landscapes. On the international level the background to this process
was the Pan-European Biological and Landscape Diversity Strategy (1995) and
the European Landscape Convention open for signature in 20002. The latter
endeavours to bring under one umbrella the objectives of natural and cultural
heritage protectors, emphasizing the valuation and preservation of natural and
cultural heritage, first and foremost, at local and regional levels. The preamble
of the convention stresses the important role of landscapes in the development of
regional and local culture. The landscape embraces an essential part of European
natural and cultural heritage. By its essence the landscape is easily influenced
and vulnerable, and the technology of agriculture, forestry, industry and mining as
well as the rapid development of transport and tourism accelerate the reshaping
of landscapes. Thus the landscape can be regarded as a playground of several
economic sectors. However, for an individual and society the landscape is the
key to well-being. In cultural, ecological and social sphere landscapes have the
important role of uniting the general public. This is an economic resource, which,
under correct management, contributes to the creation of workplaces.
The nature protection development plan until 2035, which is to be enacted in
the Parliament in near future, the environment strategy until 2030, which is being
devised, as well as the environmental action programme for the years 2007-2013
use the notion of the landscape, above all, in the context of nature protection.
2
By April 20, 2006, 33 countries had signed this convention and 22 had ratified it. Estonia has not adopted
the convention yet.
59
1.5.3. Study and maintenance of historic rural buildings
Throughout times farm buildings have constituted the most numerous element that
has shaped the Estonian rural landscape. In the 20th century three land reforms
considerably changed and reshaped our village landscape and rural architecture:
in 1920 manor lands were divided into peasant holdings, in the 1940s Soviet
rearrangements were made, in the course of which land was nationalized and
collective farms were established, and, finally, in the 1990s, land was restituted
to its pre-war owners.
During the past hundred years the older and more original part of rural
architecture – farm buildings and communal village buildings – has been studied
and recorded by museum workers and ethnologists quite thoroughly. Several
books and numerous articles on this particular subject have been published.
Traditional village buildings are preserved and exhibited to the general public by
open air museums: the Estonian Open Air Museum in Rocca al Mare, the Mihkli
Farm Complex-Museum in Hiiumaa, the Mihkli Farm Museum in Saaremaa, the
Mõniste Museum in Võrumaa, the Põlva Peasant Museum in Karilatsi, the Viimsi
Open Air Museum, the A. H. Tammsaare Museum in Vargamäe, the C. R. Jakobson
Farm Museum in Kurgja, and so on.
Greater interest in the preservation of traditional rural buildings developed in
Estonia in the 1910s, due to the example of the open air museums established in
the Nordic countries (Skansen in Sweden in 1891, Seurasaari in Finland in 1901,
etc.). In 1913, on the initiative of Oskar Kallas, the Estonian National Museum
made a decision to found an open air museum in Estonia. People were appealed
to through newspapers to preserve old buildings for the future museum. Although
in the 1920s-1930s the idea of establishing the museum failed, the Estonian
National Museum started to actively study and introduce farm architecture.
Starting from the late 1940s, a new impetus to the valuation of Estonian rural
architecture was given by the activity of architect Karl Tihase. He stressed that it
was important to find the rational side of old buildings, which would be essential
to be taken over into modern practice. The open air museum with its unique
collection would help to introduce the ancient building tradition. Under Soviet
60
rule the Estonian Open Air Museum, which was founded in 1957, became one
of the strongest supports for the identity of the politically suppressed Estonians.
During the Singing Revolution, one of the leading ideas of the Estonian Heritage
Protection Society was to restore the Sassi-Jaani farmstead, which was burnt down
at the Estonian Open Air Museum in 1984, as one of the national symbols.
A very small number of buildings of old farm architecture are under state
protection today – about ten times fewer than there are manor buildings. The
State Register of Cultural Heritage3 includes altogether 50 farmsteads with 256
buildings and facilities, with 9 of them related to historic figures (A. H. Tammsaare,
J. Jung, A. Laikmaa, the Liiv brothers, C. R. Jakobson, U. Masing, A. Reinvald, J.
Köler, J. Tõnisson). By counties the farm buildings under protection are situated
as follows:
Harjumaa – 15
Hiiumaa – 18
East Virumaa – 2
Jõgevamaa – 0
Järvamaa – 2
Läänemaa – 13
West Virumaa – 31
Põlvamaa – 14
Pärnumaa – 5
Raplamaa – 1
Saaremaa – 137
Tartumaa – 5
Valgamaa – 2
Viljandimaa – 11
Võrumaa – 0
From the protected buildings 89 or approximately one third are situated in
Koguva village, Muhu Island. Elsewhere in Estonia only 167 farm buildings – a
3 http://register.muinas.ee/ State Register of Cultural Heritage Kultuurimälestiste riiklik register
61
really negligible part – are under protection, whereas none of them is situated
in Jõgevamaa or Võrumaa.
22 barn-dwellings, 26 dwellings, 64 storehouses, 21 saunas, 21 barns, 3
stables, 5 summer kitchens, 1 summer cottage, 2 grain driers, 14 sheds, 10 hay
barns, 7 wells, 25 cellars plus 4 potato cellars on one farm, 1 longhouse on Ruhnu
Island and 7 post windmills are under protection.
In addition to farm buildings, we can classify under traditional rural architecture
also part of the 212 mills (61 of them are watermills, 62 - Dutch mills, 38 - post
windmills, 6 - sawmills, 2 - woolmills); yet, in the past a great part of mills belonged
to manors. According to the count organized by the National Heritage Board in
2004-2005, there are 161 mills or their remnants in Saaremaa and Muhumaa.
About 60 of them are in satisfactory condition and it is possible to preserve them
as mills. In comparison we can say that in the 1930s there were more than 350
windmills in Saaremaa.
In conclusion, the sporadicality of the information on rural architectural
heritage clearly proves the necessity to study and map it.
1.5.4. Barn-dwelling – the most original item in our architectural heritage
For over a hundred years scientists have been interested in the development
of the polyfunctional barn-dwelling, which is one of the European largest rural
buildings. The barn-dwelling as a common living and husbandry building is
supposed to have developed in the early 2nd millennium AD, due to the fact that
winter rye became our main grain culture in the late 1st millennium AD. In the
cool climate with abundant precipitation, the barn-dwelling perfectly fulfilled the
needs of the then farming; yet, as a dwelling, it had several disadvantages.
Already at the beginning of the 19th century attempts were made to introduce
changes into the barn-dwelling. Actually, peasants’ way of life and, due to that,
also their housing culture, started to change only in about mid-19th century,
after abolishing serfdom. The most significant modernization in Estonian farm
architecture of that period was a dwelling house detached from the threshing barn.
At the same time major improvements and alterations were being made in
62
the barn-dwelling, which had survived unchanged for centuries. An essential
innovation was the building of a heating system and a cooking stove with a
chimney, which brought along changes in the use of space – a separate kitchen,
as well as the building of stoves with hot walls and flues in order to heat chambers,
which enabled to live in them all year round.
More significant changes in the exterior of houses were the following: thatched
roofs were replaced by shingle and sawn shingle ones, the log walls of chambers
were clapboarded, porches (verandas) were added, the number of chambers
increased, and their insides were renovated. The traditional barn-dwelling,
naturally with a constantly renewing exterior and interior, yet, preserving both
its proportions and architectural appearance, has survived besides the detached
dwelling throughout the 20th century until today.
The number of barn-dwellings differs by regions – they are more numerous on
the islands and in Northern and Western Estonia. On Muhu Island, for instance,
80% of buildings in the 1970s were either barn-dwellings or newer combined
buildings.
The State Register of Cultural Heritage has taken under protection as
architectural heritage 22 barn-dwellings, 10 of them in Koguva village, Muhu
Island. The barn-dwellings most characteristic of different cultural regions of
Estonia have been transferred to the Estonian Open Air Museum; they can also
be found in smaller museums of Estonia (Mihkli in Hiiumaa, Mõniste in Võrumaa,
Paduvere in Jõgevamaa, Koela and Põlluotsa in Läänemaa, J. Liivi in Tartumaa,
J. Köleri in Viljandimaa).
The preservation of the barn-dwelling has been supported by a very strong
ethnic tradition, which is passed on from one generation to the other until
social-economic changes make us abandon it. The tradition has proved to have
been exceptionally strong as changes during the past two centuries have been
remarkable.
Ethnologists, historians, architects and lately also archaeologists have been
engaged in research on the original Estonian barn-dwelling. A number of longer
and shorter studies and surveys have been published on the classical farm
63
dwelling (I. Manninen, G. Ränk, A. Viires, K. Tihase, T. Habicht, A. Peterson, E.
Ederberg, and others). These researches dwell upon the development of the barndwelling until the mid-20th century; the more recent changes have been dealt
with to a considerably smaller extent (J. Saron). By today research on traditional
folk culture and rural architecture has come to a standstill. Especially scanty is
the information about what happened to farm dwellings due to the ownership
reform in the 1990s. Despite the short period, changes are clearly visible already
and need to be recorded and interpreted.
1.5.5. Manors and churches
Another important part of rural architectural heritage – manor complexes and
churches – has long been thoroughly inventoried and studied by architectural
historians and, differently from farm architecture, a considerably part of it has
been taken under state protection. Today the State Register of Cultural Heritage
includes nearly 2000 manor buildings and 264 church buildings. The state
programme for manor schools and sacral buildings operates successfully4.
One of the most extensive researches on manor ensembles in the past few
years (2003-2005) was the inventory project of Tartumaa manor ensembles in
their entirety (supervised by landscape architect Nele Nutti), which listed all the
54 former manors situated in Tartumaa. Part of the collected material has been
published under the heading “Tartumaa Manors”; yet, a considerable part of it
is still unpublished. It is planned to continue the inventory in 2007.
1.5.6. More recent rural architecture
More recent rural architecture, except for the creation of renowned architects, has
so far attracted very little public attention. This kind of “everyman’s building” or
master builder’s architecture has fallen into the so-called grey zone between the
spheres of interest of different institutions and sciences, where nobody considers
it as their own. Therefore the overview of the “modern” national rural architectural
heritage, which has developed over the past 150 years, is the most incomplete
4 http://www.kul.ee/ Valdkonnad > Kultuuriväärtused > Kultuuripärandi programmid
64
one and the situation here is rather chaotic. From among other rural buildings
(i.e., except for farms, mills, manors and churches) only 551 are under state
protection.
However, on the initiative of the National Heritage Board, extensive work
has been done recently in inventorying and recording this kind of architectural
heritage as well. In 2004, by the order of the National Heritage Board the Estonian
railway station complexes5 were inventoried, and, as a result, a proposal was
made to take 151 buildings under protection. The majority of railway buildings
are situated in the countryside, and in places they constitute the most interesting
and colourful part of local architectural heritage.
In 2005 the Heritage Protection Board initiated the inventory of dairies – a
kind of building remarkable from the point of view of rural architecture. From the
44 dairies inventoried in Järvamaa, 4 are under state protection, and a proposal
to take under protection was made about 19 more.
1.5.7. Changes that started in the 1990s
In the early 1990s sweeping changes occurred in Estonian rural life. As a
result, the connection of our approximately 100,000 preserved farmsteads with
traditional agricultural way of life has faded considerably. This means changes
in managing and way of thinking as well as architecture. Although the number
of tourism farms, which are engaged in accommodating, catering and creating
recreational opportunities (pro: activities) for their visitors, i.e., servicing, is only
a few hundred, they set an infectious example to many others. In the case of this
kind of economic form, the interior and exterior of the traditional farm building is
often changed rather radically, as well as incompetently. As a rule, people who
use hereditary farms as summer homes, change the structure of old houses less
than those on tourism farms; yet, here as well quite different attitudes towards
historic buildings can be detected.
5 http://www.muinas.ee/ Mälestised > Eesti raudteearhitektuur
65
Buildings are continually modernized with new materials unsuitable for old
structures and useless outbuildings are torn down. As a new tendency, historic
buildings are also demolished to get building material. On the one hand, it can be
regarded as an environment-friendly activity; yet, on the other, it ravages our rural
landscape. Transporting log buildings from one location to another has gained
impetus. This old habit is maybe not the best from the point of view of heritage
protection principles; yet, it can save quite a few buildings from destruction.
Apart from all that, the transportation of historic buildings out of the country has
become more frequent.
Alongside the stabilization of our society, people have started to value historic
heritage, including rural and especially farm architecture. While until recently the
preservation and valuation of farm architecture heritage occurred mainly in museal
environment, then today farms as a significant part of our cultural landscape are
considered as valuable also in nature protection areas and national parks (Karula,
Matsalu, etc.). The initiative of national parks is even more important because they
value farm architecture not as a museal, but as a working environment.
At present an especially fast and vigorous process of changes is going on
in our rural landscape and in near future quite a few essential building kinds
and types might disappear. This concerns, above all, traditional farm buildings,
many of which lack any function under new circumstances, and even to a greater
extent the buildings and facilities of large-scale farms and other enterprises and
organizations.
As a sad example, we can mention here the historically valuable and
fascinating railway architecture, which has suffered great losses in the course
of restructurings and reforms. Due to the changed circumstances a great part
of railway station buildings stand derelict or are used only partially. Therefore
the state of most of the railway stations ranges from satisfactory to very bad.
Among few exceptions we can mention Türi railway station, which has been
completely reconstructed and operates as a railway and coach traffic junction.
The condition of occupational dwellings at stations is somewhat better and many
of them still serve their primary purpose. However, their residents often lack money
66
and/or heritage-consciousness for proper maintenance and original-sustainable
renovation.
A considerable number of former railway station buildings have alternatively
been converted into dwellings, cultural institutions, etc., especially the ones
along dismantled railway lines. On the other hand, during recent years some
derelict heritage-valuable station buildings (Lagedi, Palupera, Pedja, Vaeküla)
have been torn down, and it is the likely fate of quite a few other railway stations
and occupational dwellings.
1.6. Analysis of the current situation
1.6.1. Necessity to protect rural landscapes and the traditional settlement
scene
The historical settlement pattern, first and foremost, villages as entities, are
absolutely unprotected. Today there are still some villages that have preserved
their century-old structure and appearance typical of a certain era. On the other
hand, during the past 10-15 years townspeople’s numerous summer farms, which
have nothing to do with agriculture, have cropped up in the countryside, and the
number of tourism farms with servicing character, which are a novel phenomenon
for our rural population, is also constantly growing.
New rural settlements, which are not related to direct land use but have townservicing character, spring up around cities. The estate developers dynamically
advancing these areas aim at radical changes in the structure of these villages,
the appearance of buildings as well as the landscapes of entire regions. Although
the developing of rural areas can be regarded as a favourable tendency, it would
still need the elaboration of certain principles, which would also consider the
building traditions characteristic of a particular region as well as the existing
social infrastructure (customs, interests, meeting places, etc.).
The neighbouring communes of our bigger cities are being covered by
a network of gradually expanding new settlements; yet, the remote areas are
impoverished due to the backward infrastructure and become empty. As a result,
67
the buildings remain derelict and fall apart. In order to avoid this to happen to
old buildings valuable from cultural-historical and scientific point of view, local
authorities should be supported in their search and implementation of concrete
measures to take these buildings into use again.
Researchers investigating rural architecture have to record all the
aforementioned processes for future generations, interpret and make suggestions
for the preservation of more valuable examples and for the survival of milieuvaluable rural landscapes.
1.6.2. Preliminary work for drawing up the development plan
Due to the dramatic changes, which occurred in Estonia in the second half of
the 20th century, during Soviet rule, as well as today’s fast development, the
preservation of the peculiarity of our rural architecture and rural landscapes is
under serious threat. Many institutions, such as the Union of Estonian Architects,
the Ministry of Culture, the Estonian Open Air Museum, the Estonian National
Museum, the National Heritage Board, national parks, nature reserves, higher
schools, the State Forest Management Centre, non-profit organizations (Ambla
Forest Cooperative, etc.) and a great number of individuals have come to the
conclusion that serious action must be taken in order to preserve the entire rural
culture, including architectural heritage and landscapes. On the initiative of
the Ambla Forest Cooperative several events have been organized to protect
Estonian rural cultural heritage, a number of publications have come out and
corresponding methodologies have been devised. The National Heritage Board
has compiled a working version of the programme for registering villages and
boroughs. The Estonian Open Air Museum has concluded a cooperation contract
with the Tallinn College of Engineering, which stipulates that the museum is a
study base for the future specialists of architecture. With Viljandi Culture Academy
there is a cooperation contract for jointly organizing and providing training to
the students majoring in national building. The researchers of the Estonian
National Museum, within the framework of cooperation contracts with several
higher schools, deliver lectures which also give quite a good survey of farm
68
architecture: at Tartu Art College a lecture course on folk art, at Tartu Academy
of Theology a lecture course on Estonian ethnology, and at the department of
national handicrafts of Viljandi Culture Academy – a survey course of folk art
(wood and other materials).
On the initiative of the planning department of the Ministry of the Interior
(earlier on under the Ministry of the Environment) thematic planning of counties was
started in 1999 under the heading “Environmental conditions affecting settlement
and land use”, one of the sub-topics of which is “Valuable landscapes”6.
In April 2005, on the initiative of the Ministry of Culture, the Estonian Open
Air Museum convened a meeting of the representatives of the corresponding
institutions as well as experts, in order to discuss the principles of drawing up the
development plan for rural architecture and rural landscapes. In the course of
compiling the development plan, several thematic meetings of a smaller extent
have been organized, with the participation of the employees of the National
Heritage Board, ethnologists, cultural geographers, historians and museum
workers.
1.6.3. Pilot projects until today
In 2005 two important projects on rural architecture were carried out: on the basis
of field studies, which were undertaken by the order of the National Heritage
Board and financed by the Ministry of Agriculture, the Estonian Open Air Museum
compiled a historical-ethnographical survey of traditional Estonian stone fences.
On the basis of this survey practical guidelines were drawn up for the people
who are interested in building, restoring or maintaining stone fences. The great
number of interested people (335), who applied for subsidies from ARIB (Estonian
Agricultural Registers and Information Board) to build or restore stone fences,
proved the fact that our society is gradually developing the awareness of the value
of heritage culture in the modern world.
69
The other project was carried out by the order and financing of the National
Heritage Board (together with Harju County Government) by the Institute of
Ecology at Tallinn University in collaboration with the Estonian Open Air Museum.
In the summer of 2005 fieldwork was undertaken in Rebala Heritage Reserve,
Jõelähtme commune, in order to draw up special regulations for the thematic
planning of the region. Due to the proximity of Tallinn, the area strongly attracts
estate developers and the unique landscapes and architecture of the area have
to be zoned much more clearly than so far. The completed document7 serves
as a basis for the future master plan of Rebala Heritage Reserve, which has to
guarantee the sustainable development of the reserve.
Landscape architects have intensively been engaged in drawing up
maintenance programmes and plans for traditional landscapes, which deal with
historic settlement. Põlvamaa County has expressed especially deep interest in
maintenance plans, and has already had long-term cooperation with landscape
architects. On Tartumaa County aesthetic evaluation has been compiled within
the framework of the theme planning of valuable landscapes, which maps the
views of the whole county. On Tartu commune a research entitled “LandscapeArchitectural Survey and Analysis of Tartu Commune” has been compiled, which,
among other issues, also deals with the problems of real estate development.
For years landscape specialists from the Estonian University of Life Sciences
have been engaged in the study and valuation of cultural heritage in national
parks and forests as well as in drawing up milieu-valuing pilot plans. In addition
to that, over ten landscape maintenance programmes have been drawn up.
Since 2001 the state has, through the Ministry of the Environment, paid
nature preservation supports 20 million kroons per year for the maintenance and
restoration of semi-natural grasslands (wooded meadows, alvars, meadows), and
with this money ca 18,000 ha a year have been maintained or restored. This can
also been considered as one of the most essential activities put into practice in
order to preserve landscapes, including heritage landscapes, and this process
still continues.
7 http://www.rebala.ee/ Seadusandlus > Muinsuskaitselised eritingimused
70
From other analogous undertakings of the kind we can mention, for instance,
the project carried out by the order of Jõgeva County Government in 2004 entitled
“Milieu-Valuable Areas on the North-Western Coast of Lake Peipsi”8 and the master
plan of Vihula commune from 20029.
Architectural popularization work in Estonia lies within the competence of
mainly three central museums – the Estonian National Museum10, the Estonian
Open Air Museum11 and the Museum of Estonian Architecture12. To some degree
also county and local museums contribute to it.
To a greater extent this theme is dealt with by the Estonian Open Air Museum,
whose exposition entitled “Estonian Rural Architecture in Memory and Landscape”
was visited in 2005 by over 130,000 people (nearly half of them were foreign
tourists). The 72 buildings that have been brought here from the four main historiccultural regions of Estonia, introduce our traditional rural architecture dating from
the 18th century to the first third of the 20th century. The museum’s educational
centre actively educates both adults and children of different age-groups; among
other programmes there are special ones on rural architecture.
The permanent exposition of the Estonian National Museum entitled “Estonia.
Land, People, Culture” also displays architecture: the mock-up of the entire Kiltre
farmstead in Torma parish dating from the end of the 19th century, individual rooms
of the barn-dwelling exhibited as interiors, the hall of Raadi Manor, living rooms
dating back to 1920, 1939 and 1978, and the red corner from 1951.
The collections of the Museum of Estonian Architecture, which was founded
to collect, preserve and introduce professional Estonian architectural design,
include material (mainly blueprints) on rural architectural heritage beginning
from the 1920s until the 1980s. The museum has introduced rural architecture
created by professionals also through its exhibitions and publications.
8 http://www.jogevamv.ee/ Jõgeva maakond > Maakonnaplaneering > Peipsi looderanniku miljööväärtuslikud alad
9 http://www.vihula.ee/ Üldplaneering > Vihula valla üldplaneeringu 2002 seletuskiri > ajalooline külamiljöö ja sellega arvestamine Vihula valla rannakülades
10 http://www.erm.ee
11 http://www.evm.ee
12 http://www.arhitektuurimuuseum.ee
71
All these projects have provided good experience and ideas for the elaboration
of this development plan. In the course of preparatory work we came to the
conclusion that, in order to preserve the peculiarity of Estonian rural architecture
and rural landscapes and to ensure sustainable development, a long-term
development plan is needed, which, proceeding from concrete conditions of
inner and outer environment would enable us to devise and put into practice
more extensive projects.
2. Strategic objectives, measures and
courses of action for the development plan
The general aim of the development plan is to preserve the peculiarity of
Estonian rural architecture and rural landscapes through studying, valuating
and maintenance.
The influence indicator for the achievement of the general aim by the year
2010: At least 50 % of the objects registered in the rural architectural heritage
database (to be created) are either in good or satisfactory condition.
Proceeding from the basic principle of the development strategy Sustainable
Estonia 21 – to combine the success requirement resulting from international
competition with the principles of sustainable development and the preservation of
Estonian traditional values and unique cultural space – the development plan sets
as its general aim the valuation and persistence of our traditional rural architecture
and rural landscapes. As a counterbalance to globalization, people more and
more tend to value local heritage and everything carrying their identity, including
traditional landscapes and architectural heritage. Maintained settlements and
landscapes serve as a precondition for the balanced development of tourism,
employment and, through this, also rural areas, for connecting young people to
their ancestors’ homesteads, as well as for sustainable and environment-friendly
way of life.
Emanating from the current situation, the development plan is mainly focused,
on the one hand, on Estonian rural architecture and rural landscapes in their
72
entirety (regarding both individual objects and their temporal-spatial context)
and, on the other, on our most original and unique building type – the barndwelling.
To achieve the aim, it is necessary to support the elaboration of research
strategy and methodology, the investigation and long-term observation of rural
architecture and rural landscapes in their entirety in order to fixate changes, the
creation of rural architectural heritage database (during the first four years it is
focused on the compilation of a register on barn-dwellings), activities popularizing
this sphere, the creation of a counselling system for the owners of rural architectural
heritage, the elaboration of necessary support measures for the preservation of
the rural architectural heritage, and passing on the traditional buildings skills.
The main target groups (beneficiaries) of the development plan are the
owners of rural architectural heritage, local authorities and society as a whole. The
realization of the development plan should enhance their awareness of the value
of rural architecture and diverse landscapes. The valuation of rural architecture
and rural landscapes serves as a prerequisite for taking concrete measures to
ensure their preservation.
Objectives for 2010:
1. Research strategy and methodology of rural architecture and rural
landscapes have been worked out, continuous investigation is pursued;
2. Database for rural architectural heritage has been created;
3. Activities introducing and valuing rural architecture and rural landscapes
are undertaken;
4. A counselling system for the owners of rural architectural heritage
exists and support measures necessary for the preservation of the rural
architectural heritage have been elaborated;
5. Traditional buildings skills and knowledge of the sphere of rural architecture
are passed on continuously.
73
Influence indicators:
1. Increase in the availability of systematized information, which is proved by:
a. Use of research results in theme planning, master plan and various
development plans (measures 1.1, 3.1, 3.2);
b. Number of enquiries made in the database of rural architectural
heritage (measure 2.1).
2. Increasing awareness in society, which is proved by:
a. Growth in the number of users of counselling service (a positive trend)
(measure 4.1);
b. The number of organized trainings and participants in them (measure
4.1);
c. The number of ordered expert assessments (measure 4.2).
3. Increase in the popularity of research into rural architecture and rural
landscapes, which is proved by:
a. The growing number of researchers in this field (incl. students) (a
positive trend) (measure 5.1).
Output indicators:
1. Research strategy and methodology have been worked out by December
2007;
2. As of December 2010 the rural architectural heritage database comprises
100 % of the known barn-dwellings;
3. Each year at least three activities introducing the studies within the
framework of the development plan are undertaken;
4. Each year at least five different activities introducing and valuing rural
architecture and rural landscapes are undertaken;
5. Each year at least two trainings for future counsellors are organized;
6. Each year at least ten trainings for the owners of valuable buildings are
organized;
7. By 2010 there are at least two counsellors in each county.
74
TARGET 1
Research strategy and methodology have been
worked out, continuous investigation is pursued
Mostly due to ethnologists’ years-long activity, abundant valuable material on older
farm buildings has been collected into museums (above all, the Estonian National
Museum and the Estonian Open Air Museum). The results of the research based
on this material have mainly been published in the yearbooks of the Estonian
National Museum and the collections of articles of the Estonian Open Air Museum.
Also longer researches and surveys on traditional farm architecture have been
published.
More recent (20th-century) rural architecture as well as changes in rural
landscapes have until now been recorded and studied to a small extent. Therefore
one of the most important aims of this development plan is the investigation and
long-term observation – monitoring – of our rural landscape and rural architecture
in their entirety, in order to fixate the occurring changes.
MEASURE 1.1: Ensuring continuous investigation of rural architecture and
rural landscapes
Activities:
• Elaborating investigation strategy;
• Elaborating methodology;
• Forming an investigation group;
• Establishing a cooperation network;
• Carrying out investigation;
• Creating databases;
• Selecting monitoring areas;
•Monitoring;
• Initiating all-Estonian and international cooperation projects.
75
On the first stage we have to elaborate common investigation methodology and
on the basis of fieldwork carried out according to this, create a general picture
of the current situation in our rural architectural heritage and rural landscapes.
Hereby we can rely on thematic planning of counties - “Environmental conditions
affecting settlement and land use”, with a subtopic of “Valuable Landscapes”13.
Considering the great volume of this work, a certain number of monitoring
areas are selected for the observation of the condition of rural landscapes and
their development. These are settlements of different types together with the
surrounding landscapes (e.g., ancient village, settlement village, borough,
industrial settlement, former collective farm centre), including villages from Setu
and Peipsi-Russian region. The value of investigations is increased by repetitive
observations made after certain periods (5-10 years) in order to find out about
the changes.
A special study group of rural architecture and landscapes, comprised of
specialists who focus only on the project-based tasks of the development plan
on rural architecture and landscapes, is going to be formed at the Estonian
Open Air Museum. In order to solve interdisciplinary research issues and develop
coordinated work division, cooperation agreements are concluded with institutions,
higher schools and people involved in the project. The leader of the study group
has to find, in addition to state financing, both domestic and foreign co-financing.
One of the aims of the project-based research is to provide society with competent
assistance in compiling thematic and development plans for different areas.
76
TARGET 2
Database for rural architectural
heritage has been created
Until now data on rural architecture have been scattered and therefore we lack
an overview of the volume, location, current use, condition and purpose of the
rural architectural heritage. It is extremely essential to gather the information,
systematize it and create the database of rural architectural heritage, which would
register all the known barn-dwellings during the first four years.
Despite the decades-long collection work done by museums and ethnologists,
the majority of Estonian barn-dwellings have not been inventoried and
investigated. Therefore the preservation of their historic appearance might
become questionable. Quite possibly, either out of ignorance or incapability,
much of the architectural heritage valuable from the point of view of history and
architectural history might be hopelessly damaged in the course of voluminous
estate developments. A significant development trend in today’s building intensity
is the rebuilding of old houses.
When compiling the database, it has to be considered that further on all the
other objects of rural architectural heritage will be included there. To facilitate
the map-based processing of the data on rural architecture, milieu-valuable
landscapes, nature reserves, etc. in the future, the necessity of integrating
the data collected within the framework of the development plan is observed
according to the strategy of spatial data of the Republic of Estonia (a bill at
present). The database under compilation also considers the connection with the
existing databases and registers in this field (e.g., the State Register of Cultural
Heritage).
77
MEASURE 2.1: Developing the rural architectural heritage database
Activities:
• Elaborating inventory methodology;
• Inventory of barn-dwellings within fieldwork;
• Creating and managing a web-based rural architectural heritage
database.
Due to the great volumes and shortage of researchers, work in the first four years
is mainly focused on the inventory of barn-dwellings. One of the objectives of
the development plan is to guarantee the preservation and use of the culturally
and architectural-historically valuable barn-dwellings also in the future. Today
we lack an adequate overview of the condition of barn-dwellings. Therefore an
inventory must be taken and the buildings have to be registered in the database.
As a result, we have to find out the number of existing barn-dwellings in Estonia,
as well as their location and condition. Also the legal status of these buildings
(ownership) has to be ascertained.
TARGET 3
Activities introducing and valuing rural architecture
and rural landscapes are undertaken
The development plan for rural architecture and rural landscapes emanates
from the fact that our museums have magnificent possibilities for popularizing
this sphere. As the so-called administrators and introducers of history, museums
take care of the interpretation and preservation of values and attitudes important
for culture.
Any research becomes socially efficient when its results cross the borders
of the narrow circle of scientists and become available to society in a broader
sense. This kind of disclosing activities do not only value researchers’ work
but also highlight the regions under investigation and their population. The
78
aforementioned increases the significance of the development plan from the
point of view of regional development in Estonia.
MEASURE 3.1: Introducing the results of the studies carried out within the
framework of the development plan
Activities:
• Staging exhibitions (incl. web exhibitions);
• Publication of articles and other printed matter;
• Organizing seminars, round-tables and study days.
Exhibitions both in small local museums and in big central ones, published
travel guides, as well as virtual presentations and informative materials on the
internet help to introduce heritage-valuable regions and increase the selfconsciousness of the people living there. The development and/or preservation
recommendations elaborated on the basis of research results help to increase the
awareness and sense of value-maintenance of the local population, and introduce
aid programmes which would enable to find support for the development of a
particular region and the preservation of the peculiar cultural space.
MEASURE 3.2: Raising public awareness and influencing value judgments
Activities:
• Organizing competitions on rural architecture and rural landscapes;
• Formulating concepts for museums’ permanent expositions;
• Drawing up educational programmes for museums and implementing
them;
• Organizing public events and informational campaigns;
• Launching media projects;
• Organizing bees in milieu-valuable areas and valuable individual
objects;
• Improving the curricula of general education schools;
• Counselling local authorities concerning the regulations in master plans
79
on maintaining and developing the appearance of valuable landscapes
and their regional peculiarities.
As a result of the implementation of the development plan on rural architecture
and landscapes it would be possible to fill in the gaps in museum collections
and provide new and fresh material for making them more modern, informative
and more interesting for the visitor. Today a permanent exposition at a museum
is supposed to last not more than 5-7 years, which means that they have to be
renewed much more often than so far.
Everyday museum work experience shows that people need more and more
practical advice and examples for designing their living places, as well as in
acquiring old working methods and adopting and leading a retrospective or
environment and history-friendly lifestyle. As the circle of interested people is
wide, we have to train a network of volunteers who would help to organize different
events introducing Estonian rural architecture and landscapes and popularizing
their preservation. Museums’ educational programmes are focused on various
lecture courses, which teach you new methods, provide background information
about Estonian cultural space in general, and so on. Educational programmes
operate as non-formal training for students and as life-long adult education.
As master plans are the most essential instruments in the future landscape
formation (serve as a basis for drawing up detail planning), local authorities must
be advised to include in them regulations on maintaining and developing the
appearance of valuable landscapes and their regional peculiarities.
80
TARGET 4
A counselling system for the owners of rural
architectural heritage exists and support measures
necessary for the preservation of the rural
architectural heritage have been elaborated
With the modernization of society, a great number of buildings in rural architectural
heritage have been deprived of their function. Many facilities stand derelict or
are converted into modern dwellings or summer homes.
The application of state protection on the basis of heritage protection law for
the preservation of structures essential for cultural heritage is possible; yet, it is not
reasonable in all cases. Rural architectural heritage actually constitutes people’s
actual living environment, and we cannot create an environment with major limits
in order to preserve housing. Therefore we have to find a compromise between
modern requirements and the preservation of the ancestors’ heritage.
Within the framework of the target set, the preservation of buildings
essential for Estonian cultural landscape is guaranteed by the elaboration and
dissemination of respective guidelines, the creation of a counselling system,
organization of trainings and elaboration of support measures. The application
of support measures on a wider scale will take place after this development plan
has been supplemented (beginning from 2011); in 2008 support to ordering
expert assessments is started.
MEASURE 4.1: Organizing counselling for owners
Activities:
• Establishing the counselling network (incl. the development of web portal);
• Elaborating, publishing and disseminating guidance materials for repairs
and restoration;
• Organizing trainings: generally educative lectures on rural landscapes
81
and architecture, building of traditional wooden and stone fences, making
of roofs, building of log constructions, etc.;
• Collecting and publishing information on the manufacturers of traditional
building materials.
People’s growing interest in the preservation of the historic appearance of the
buildings they own requires a constantly operating and available counselling
service. It is necessary to establish an all-Estonian counselling network for those
interested to obtain information and advice in this sphere – also by means of the
internet. It is essential to popularize the manufacturing of traditional building
materials and the use of historic working methods. Besides theoretical counselling
we should also establish a system of practical training.
MEASURE 4.2: Elaborating support measures and their application
Activities:
• Elaborating principles for allocating necessary supports to preserve barndwellings;
• Ordering expert assessments.
Barn-dwellings, which constitute the most unique part of our architectural
heritage, have actually been deprived of their primary function. We have to find
new opportunities for their preservation have to be found, integrate them with
present-day expectations, preserving and exhibiting the original idea, form and
details.
Within the framework of this measure first the principles of allocating supports
and evaluation criteria are elaborated, and the scope of necessary project
documentation is determined. After that the owners of rural architectural heritage
are planned to be supported in ordering expert assessments. The aim of expert
assessments is to evaluate the ethnographical, architectural and cultural-historic
value of a building, its technical condition, and make initial proposals for its
maintenance and restoration.
82
If possible, restoration supports are started to be allocated (financing might
occur outside this development plan, e.g., through structure funds).
TARGET 5
Traditional building skills and knowledge
of the sphere of rural architecture are passed
on continuously
An important link in the establishment and development of the counselling system
as well as in compiling the corresponding instruction material is higher schools,
which teach architecture or specialities dealing with country life on a wider
scale.
In Estonia higher education in architecture is provided only by Estonian Art
Academy; yet, specialists in the spheres related to architecture (e.g., applied
architecture, interior architecture, landscape architecture, landscape protection
and maintenance) are also educated at Tallinn College of Engineering, Tallinn
University of Technology, Estonian University of Life Sciences and, beginning from
2005, also at Viljandi Culture Academy. Ethnology, which treats of traditional rural
life and architecture, is taught at the University of Tartu. The Institute of Ecology at
Tallinn University is an active investigator and advocate of cultural landscapes.
Until today higher schools and museums have had only negligible direct
contacts and agreements. Researchers of the Estonian National Museum
introduce Estonian folk culture and folk art through their lecture courses at Tartu
Art College and Tartu Academy of Theology; Tartu University Viljandi Culture
Academy teaches also the basics of rural architecture. A more voluminous special
course (4 credit points) on traditional rural architecture to the students of national
building at Tartu University Viljandi Culture Academy is taught by a lecturer from
the Estonian Open Air Museum.
83
MEASURE 5.1: Including the topic of rural architecture and landscapes in the
curricula of higher schools
Activities:
• Degree education:
o Improving degree education in traditional architecture;
o Organizing lecture and seminar courses on rural architecture and
landscapes;
o Directing students to the research of rural architecture and
landscapes.
• In-service training:
o Supporting participation in in-service training;
o Organizing in-service training for counselling practicians of building
and architecture.
• Training base:
o Using expositions at open air museums as training bases for higher
schools;
o Conducting training in milieu-valuable monitoring areas and at
inventorying barn-dwellings;
o Organizing study trips to milieu-valuable regions.
• Publication of textbooks.
It is the task of higher schools specializing in architecture to pass on professional
skills and information. Under the conditions of globalization, their role in providing
know-how and education based on cultural tradition (and therefore unique) is
especially significant.
Through the development plan possibilities of educational institutions for
using museums as training bases as well as for participating in research projects
are expanded.
The plan also previses the elaboration of special lecture and seminar courses
by museums, treating of traditional architecture and its developments in the 20th
century.
84
3. Prognosis for the cost of the
development plan by measures
The total cost of the development plan for the years 2007-2010 is nine million
kroons and it is financed by the Ministry of Culture through its budget. The
budget of the development plan guarantees the realization of these measures
and does not require participation by the cooperation partners with additional
financial means. The administrative costs of the programme include the salary
of the project leader at the Estonian Open Air Museum, office expenses and the
book-keeper’s extra pay for the additional tasks.
Measure
20071
20081
20091
20101
1.1. Ensuring continuous
investigation of rural
600 000 EEK
500 000 EEK 1 000 000 EEK 1 000 000 EEK
architecture and rural
landscapes
2.1. Developing rural
100 000 EEK
100 000 EEK
100 000 EEK
100 000 EEK
architectural heritage
database
3.1. Introducing the results
of the studies carried out
0 EEK
100 000 EEK
500 000 EEK
600 000 EEK
within the framework of the
development plan
3.2. Raising public awareness
0 EEK
50 000 RRK
200 000 EEK
400 000 EEK
and influencing value
judgments
4.1. Organizing counselling
0 EEK
200 000 EEK
400 000 EEK
400 000 EEK
for owners
4.2. Elaborating support
100 000 EEK
200 000 EEK
300 000 EEK
500 000 EEK
measures and their application
5.1. Including the topic
of rural architecture and
0 EEK
150 000 EEK
300 000 EEK
300 000 EEK
landscapes in the curricula of
higher schools
Administration of the
200 000 EEK
200 000 EEK
200 000 EEK
200 000 EEK
programme
1 000 000 EEK 1 500 000 EEK 3 000 000 EEK 3 500 000 EEK
TOTAL
1
Financial means according to the “Strategic Development Plan 2007-2010” approved by the order of
the Minister of Culture No. 123, as of March 29, 2006.
85
4. Realization of the development plan and monitoring
The Ministry of Culture is responsible for the implementation of the development
plan, and at the end of each year they have to evaluate the efficiency of the activities
according to the influence and output indicators mentioned in the document,
report to the government about the achievement of the objectives set in the
development plan and, if necessary, make proposals about the supplementation
or termination of the development plan.
At the implementation of the development plan cooperation is carried out
with the following establishments and institutions:
• Ministries (participate through their representatives in the work of the main
council, except for the Ministry of Education and Research):
o Ministry of Education and Research (coordinates curricula supplements
of general education schools)
o Ministry of the Environment
o Ministry of Culture (ministry responsible for the fulfilling of the
development plan)
o Ministry of Agriculture
o Ministry of the Interior (advises local authorities on adopting regulations
in master plans about preserving and developing the appearance of
valuable landscapes and regional peculiarities)
• National Heritage Board (works out support measures for the owners of
rural architectural heritage and organizes their implementation, devises
methodological materials, carries out expert assessments; participates as
a partner in research as well as the creation and implementation of the
counselling system).
• Museums (do research, introduce the results of research carried out within
the framework of the development plan, popularize the field through
exhibitions, educational programmes and media projects, compile
methodological materials, carry out assessments, offer training bases for
86
higher schools, participate as partners in organizing trainings):
o Museum of Estonian Architecture (main executor)
o Estonian National Museum (main executor)
o Estonian Open Air Museum (main executor and institution coordinating
the implementation of the development plan)
o County museums (partners)
• Higher schools (organize degree studies in traditional architecture and
lecture and seminar courses on rural architecture and landscapes, guide
students to research into rural architecture and landscapes, use museums
as training bases; participate as partners in research and the formation
and implementation of the counselling system):
o Tallinn College of Engineering (main executor)
o University of Tartu (main executor – Viljandi Culture Academy)
o Estonian Art Academy (main executor)
o Estonian University of Life Sciences (main executor)
o Institute of Ecology at Tallinn University (main executor)
• Local authorities (participate as partners in the elaboration and
implementation of support measures for the owners of rural architectural
heritage, also in counselling the owners and popularizing the field).
• Third sector (advise owners, organize trainings; participate as partners
in research and in working out methodological materials):
o Information Centre of Sustainable Renovation
o Estonian Union of Producers of Hand-Made Log Houses
o Union of Estonian Landscape Architects
• Business sector (participate as partners in organizing trainings, working
out methodological materials and the implementation of the counselling
system):
o Companies following the principles of traditional architecture
o Self-employed people
87
The implementation, evaluation, reporting and supplementation of the development
plan is coordinated by the main council set up at the Ministry of Culture, which
comprises:
1. representative of the Ministry of the Environment;
2. representative of the Ministry of Culture;
3. representative of the Ministry of Agriculture;
4. representative of the Ministry of the Interior (Minister of Regional
Affairs);
The main council has the following tasks:
• confirms the implementation plan;
• carries our surveillance on the realization of the development plan;
• approves the annual reports and the final report.
The institution coordinating the implementation of the development plan is the
Estonian Open Air Museum (state institution under the subordination of the
Ministry of Culture), who fulfils the following tasks:
• draws up the implementation plan of the development plan (not later than
three months from the approval of this development plan);
• hires the project leader and forms working groups for the realization of
measures necessary for achieving the aims of the development plan;
• coordinates the activity of working groups;
• orders work necessary for implementing the measures, concludes
contracts, provides supervision;
• presents to the main council annual reports and the final report about
fulfilling the development plan.
88
Kommentaariks maa-arhitektuuri
ja -maastike uurimise
ja hoidmise arengukavale
Elo Lutsepp
Eesti Vabaõhumuuseum
Maa-arhitektuuri ja -maastike uurimisprogrammi juht, M.A.
Käesoleva artikli eesmärk on lahti seletada programmi ülesandeid ajal, mil tegevus
on käivitunud ning mõnedki kabinetivaikuses sündinud kirjaread on külamaastikel
nüüd juba süstemaatiliselt ringi liikudes uue tähenduse saanud.
Alustades maa-arhitektuuri ja -maastike programmi 2007. aasta eelarve koostamist, ilmnes, et arengukavas kirjeldatud ülesanded on küllaltki ambitsioonikad
ning eelseisvaid tegevusi on raske konkreetsetesse rahanumbritesse ümber hinnata. Meie kui programmis osalejate nägemus eelseisvatest töödest on selgelt
idealistlik, kuid see ongi inspireeriv. Tegelikkuses tuleb arvestada hetkeolukorda,
st. nii tervete piirkondade, külade kui ka üksikute taluomanike vajadusi. Kõik
programmi arengukavas loetletud tegevused teenivad paberil küll kauneid eesmärke – väärtustada, uurida, töötada välja toetusmeetmeid, et säilitada ajaloolise
89
keskkonna püsimine järeltulevatele põlvedele (Tegevuskava 2003: 13),1 tegelikult
pole aga majaomanikul abisaamiseks mitte kellegi poole pöörduda. Kuni valitsus
pole leidnud toetuste maksmiseks vajalikke rahaallikaid, on igasuguste toetusskeemide väljatöötamine selgelt spetsialistide aja raiskamine ning avalikkusele sellest
tegevusest teadaandmine pehmelt öeldes eksitav. Uurijate ees seisab ülesanne
saada nelja aasta jooksul võimalikult selge ülevaade arhitektuuriväärtuslike hoonete olukorrast Eestimaal, et 2010. aasta lõpuks oleks võimalik toetuste eraldamise
alused lõplikult paika panna.
Programm seab uurijate ette kolm peamist suunda: rehemajade lausinventeerimine ja seire valitud piirkondades ning omanike ja omavalitsuste teadlikkuse
tõstmine – koolitamine ja nõustamine kultuuripärandi valdkonnas.
Rehemajade inventeerimine
Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi loogilisel arvutusel tugineval
hinnangul võiks Eestimaal olla veel säilinud umbes 10 000 rehemaja.2 Inventeerimisel oleme võtnud objekti valikul kriteeriumiks, et rehemaja süda ehk rehetuba
peab olema säilinud. Hoonele tänapäevasema funktsiooni andmisel on esmajärjekorras sattunud „löögi alla” rehetuba, st selle hooneosa juures on ümberehitused kõige suuremad. Sellele vaatamata võib oletada, et inventeerimist ootavaid
rehemaju on ilmselt 5000–7000.
Teise piiranguna arvestame asjaolu, et hoone peab olema kas aastaringses
või hooajalises kasutuses. Omaniketa või kokkukukkunud rehemajadega inventeerimise käigus ei tegelda. Eks seegi asjaolu kahandab mingil määral meie
huviorbiidis olevate rehemajade hulka.
Eeltoodud arvutustele tuginedes on selge, et arengukavaga võetud ülesannet
on väga raske täita. Kindlasti ei piisa selleks Eesti Vabaõhumuuseumi teaduritest
ega üliõpilastest, kes teeksid seda tööd praktika korras, vaid kavas on kaasata
1 Riigi toetus kultuuri- ja arhitektuurimälestiste säilitamisele ja restaureerimisele on üks praegustest prioriteetidest. Eesti arhitektuuripärand pakub rahvusvahelist huvi ja omab turismimagnetina järjest kasvavat
väärtust. Riik peab vajalikuks soodustavate meetmetega tõsta institutsioonide ja eraisikute huvi nende
valduses olevate mälestiste hoiuks ja restaureerimiseks.
2 Senini on rohkem kasutatud kunstlikku liitsõna „rehielamu”.
90
inventeerijaid üle maa. Kõige edukam ongi see töö siis, kui inventeerijad piirkonda
hästi tunnevad ja ei raiska mõttetult aega üksikute rehemajade otsimisele.
Selleks, et inventeerijate tööd tõhusamaks muuta, oleme ajakirjanduses avaldanud mitmeid üleskutseid rehemajade omanikele. Selliste üleskutsetega kavatseme
jõuda iga valla häälekandjani. Informatsiooni kogumisel ongi praegu määravaks
omanike hea tahe. Püüame selgitada inventeerimise vajalikkust ja neid tegevusi,
mis järgnevad andmete kogumisele. On selge, et hooneid saab inventeerida
ainult omaniku nõusolekul ja tuleb arvestada ka tema huvidega.
Praegu saame omalt poolt aidata neid omanikke, kes pöörduvad meie poole
konkreetsete nõuannete saamiseks. Probleemid vanade hoonete korrashoiu ja
taastamise juures kipuvad korduma ning me püüame leida spetsialiste, kes suudaksid nõu anda nii bioloogiliste puidukahjustuste, lagunema hakkavate kivimüüride taastamise, katuste ja seinapalkide väljavahetamise ja teiste teemade puhul.
Rehemajade inventeerimiseks oleme välja töötanud ankeedid, mille koostamisel on aluseks võetud Muinsuskaitseametis kasutatavad samaotstarbelised raudteejaamade ja meiereide inventeerimise ankeedid. Me ei käsitle rehemaja üksikhoonena, vaid osana talukompleksist, mis omakorda asub konkreetsel külamaastikul.
Sellega saab kaudselt fikseeritud ka maa-maastik, mis on samuti üks programmi
huviobjekte. Talu kõrvalhoonetele pööratakse siiski vähem tähelepanu – registreeritakse vaid hoone rajamise aeg, peamine ehitusmaterjal, katusetüüp ja hetkeseisund. Asendiplaanile märgitakse ka haljastuse peamised objektid ja nn käigurajad.
Väga detailselt kirjeldatakse aga rehemaja kõiki arhitektuurseid osiseid (mh
tuulutusavad, aknaruudustik, tuulelipp). Lisaks pööratakse tähelepanu ka omaniku
soovidele ja tähelepanekutele.
Inventeerimisankeedi kõrval on ülioluline hoone ja selle detailide jäädvustamine fotodel. Üliõpilased ja Eesti Vabaõhumuuseumi töötajad kasutavad inventeerimisel ka diktofone, salvestades ühtlasi sellist informatsiooni, mis võib tulevikus
osutuda hindamatuks materjaliks uurijaile ja annab kogu tegevusele sügavama
mõõtme. Samas ei tee me seda kohustuslikuks kõikidele inventeerijatele.
91
Seire valitud aladel
Konkreetse inventeerimistegevuse kõrval pole sugugi vähem tähtis arhitektuuri ja
maastike pikaajaline jälgimine – seiramine.
Esmajärjekorras valitakse seirepiirkonnad, valikukriteeriumiks on mitmekesisuse põhimõte:
a) erisugused looduslikud tingimused (nt asustus rannikul, valgaladel, viljakates põllumajanduspiirkondades jne.);
b) regionaalne (nt Setumaa, Ida-Virumaa, Peipsi-Vene, rannarootslaste asustus, Hiiumaa jne.);
c) asustuse vormid ja tüübid (sumbküla, ridaküla, ahelküla, hajaasustus jne.);
d) hääbuvad ja edukad asulad („must ja sinine Eesti”, aktiivse kodukandiliikumisega ja tugeva seltsieluga paikkonnad jne.);
e) poliitilise, vaimse ja majandusliku eliidi elupaigad;
f) suvitusalad, uusasundused, tööstusasulad, ühismajandid jne. (2007. aastal olid Eesti Kunstiakadeemia üliõpilaste uurimisobjektiks ühismajandid
Järvamaal).
Paikkonna valikul eelistatakse kohalikke algatusi.
Hetkel on suuremal osal valdadest oma detailplaneeringud tegemisel. Seetõttu on viimane hetk juhtida omavalitsuste tähelepanu nende territooriumil säilinud kultuuripärandile. On ju detailplaneeringu ülesanne näha traditsioonilisi
struktuure, toimimislaade ning keskkonnategureid, leida mingi kindla omapäraga
paikkonna muutmise ja säilitamise vaheline tasakaal, mille puhul planeeritud
areng on ühiskonnale, üksikisikule ja keskkonnale parim (Siim & Põllumaa 2003:
7). Detailplaneeringute koostamine võimaldab keskkonna korrastamisega kindlustada paikkonna mainet. Meie uurimistegevuse tulemusena seirealadel kogutakse detailplaneeringu koostamiseks vajalik alusteave ning analüüsitakse seda.
Samas on juba praegu selge, et programmi jõududest jääb omavalitsuste kõigi
detailplaneerimise alaste vajaduste rahuldamiseks puudu.
Üks olulisi punkte, millele seiramisel tulevasi planeeringuid silmas pidades
92
tähelepanu pööratakse, on maakasutuse muutused läbi aegade. Mistahes planeeringu puhul on tähtis, milline on olemasolev looduskeskkond ja hoonestuse
iseloom, millised hooned on väärtuslikud ja peaksid ilmtingimata säilima. Väärtusi
võib seejuures olla mitmesuguseid: arhitektuuri-, miljöö-, kultuuri- või majandusväärtus. Detailplaneering määrab muuhulgas krundi ehitusõiguse, mis sisaldab
selle kasutamise sihtotstarvet, hoonete suurimat arvu krundil, nende suurimat
ehitusalast pindala ja suurimat kõrgust (Samas: 25). Kogu seda informatsiooni
saab hankida kohalikku arhitektuuritraditsiooni põhjalikult tundma õppides.
Kõike seda arvesse võttes on hädavajalik koostöö omavalitsustega. Meie traditsioonilise arhitektuuri ja maastiku väärtustamisel ei saa mööda minna ka erinevatest
ühisettevõtmistest Riikliku Looduskaitsekeskuse kultuuriväärtuste spetsialistidega,
Kodukandi liikumise ja külaseltsidega, kusjuures kõige olulisemaks tuleb pidada
kõnelusi kohalike inimestega, sealhulgas hoonete omanikega.
Omanike nõustamine
Kogu meie töö on mõttetu, kui me ei suuda hoonete omanikke meiega samas
suunas mõtlema panna. Sageli näeme, et põlistes hoonetes elavad inimesed
näevad vaid probleeme ja hulka tööd, mida nõuab hoonete korrashoid. Kui nad
aga näevad, et nende hooned kellelegi huvi pakuvad ja on järelikult väärtuslikud,
muutuvad muidu murelikud ja kidakeelsed omanikud jutukamaks ning nende
mälusopist kerkivad lood, mis on olnud aastaid sootuks ununenud. Eriti vajalik on
selline meiepoolne osutamine kooliõpilaste puhul, kes hakkavad oma kodu lugu
teadmata sageli sealt ära kippuma.
Võime vist lausa oma juhtlauseks pidada, et parim kaitse on omanikukaitse.
Rahaliste toetuste leidmine on sageli vajalik, kuid mitte ainuke võimalus vanade
hoonete säilitamiseks. Kõik algab omaniku tahtest ja soovist oma hooneid korras
hoida ning remontida. Paljudel juhtudel puudub aga teave hoone tegelikust
seisukorrast, hädavajalike tööde mahust ja ajutiste lahenduste võimalusest. Omanikele tuleb pakkuda võimalust saada seda teavet programmi erinevate tegevuste
93
kaudu. Pole mõtet rääkida rahalistest toetusmeetmetest seni, kuni majaomanikul
ja programmiga seotud inimestel puudub ülevaade remonditööde mahust.
Inimestega kohtudes tunnetame sageli nende hirmu muinsuskaitseinspektori
või piirangualade (rahvuspargid, maastikukaitsealad, muinsuskaitsealad) ees.
Millalgi on tekkinud vastuolu kohalike inimeste vajaduste ja keeldude-käskude
vahel, mis aitavad kaasa pigem hoonete lagunemisele kui nende säilimisele.
Püüame neid konflikte siluda ja leida lahendusi neile probleemidele.
Koostöös Säästva Renoveerimise Infokeskuse (SRIK) ja rahvusparkidega
püüame korraldada traditsioonilise ehituse koolitusi Eestimaa erinevais paigus.
See loob võimalused majaomanikel endil oma hoonete korrashoiul käed külge
panna ning vähendada sõltuvust vähestest meistrimeestest. Endisaegadel tuli
majaperemees hoonete ehitamisel ja korrashoidmisel suurema osa töödega ise
toime. Erilaadsemate tööde nagu näiteks maakivimüüri ladumise jaoks kutsuti
siiski kohale meistrid teisest Eestimaa otsast. Paraku on järjepidevus nende oskuste
edasiandmises isadelt poegadele katkenud.
Ei arengukava koostajatel ega veel vähem kinnitajatel pole praegu selget pilti,
kui palju on vana ja väärtuslikku hoonestust ning külamaastikku säilinud. Sellele
küsimusele leiame vastused programmi esimese nelja aasta töö tulemusena. Ülesande teeb keerukamaks seegi, et pole päris selge, mida programmi eesmärke
silmas pidades väärtuslikuks lugeda. Keegi meist ei kahtle rehemaja kuulumises
väärtusskaala tippu – kuidas on aga lood taluhäärberite või asunikutalu koosehitistega, 1920.–1930. aastail Eesti professionaalsete arhitektide loodud eramutega
või koguni kolhoosiaja korterelamutega? Meie kui uurijate jaoks kannavad need
kõik endas väärtust, ülesande raskus seisab vaid selles, kuidas see mõte mööda
Eestimaa erinevaid paiku laiali viia. Kuidas eelistada üht hoonetüüpi või -vormi
või üht omanikku teisele, sõltub väga suures osas jagamisele kuuluva rahapaja
suurusest. Seni, kuni rahalise toetuse maksmiseks võimalusi pole, paneme programmi raames tegutsemisel põhirõhu uurimis- ja nõustamistööle, mille tähtsust
praeguses olukorras ei saa alahinnata.
94
Kirjandus
Siim & Põllumaa 2003. Arhitektibüroo Siim & Põllumaa OÜ. Soovitused detailplaneeringu
koostamiseks. Tallinn.
Tegevuskava 2003. Eesti arhitektuuripoliitika ja arhitektuurivaldkonna tegevuskava 2004–2008.
Tallinn.
95
Commentaries to the development
plan of the study and maintenance
of rural architecture and landscapes
Elo Lutsepp
Estonian Open Air Museum,
Project leader of the Programme of Studying Rural Architecture and Rural
Landscapes, M.A.
This article is aimed at interpreting the tasks of the programme at the time when
activities have already been launched and quite a few ideas once written down
in the course of a desk study have systematically spread in village landscapes
and acquired a different meaning.
When the drawing up of the budget for the rural architecture and landscapes
programme for 2007 was started, it soon became obvious that the tasks described
in the development plan were too ambitious as to their scope and the forthcoming
activities were difficult to be estimated in concrete monetary value. We as participants
in the programme have an idealistic vision of these activities, but this is actually
what inspires us. In real life it is possible to consider the current situation, i.e., the
97
demands of entire regions, villages and individual farmers. Although on paper
all the parallel (simultaneous) development plans mentioned in the development
plan of the programme serve the same wonderful purposes – to value, study, and
work out supportive measures in order to preserve the historic environment for the
future generations (Tegevuskava 2003: 13),1 – the homeowner in the countryside
has nobody to turn to for help. As far as the necessary sources for paying supports
have not been determined at the government level, the elaboration of all kinds of
support schemes is clearly a waste of specialists’ valuable time, and informing the
public about these activities can be regarded as misleading, to put it mildly.
The programme sets three main directions to researchers: total inventory
and monitoring of traditional farmhouses, barn-dwellings, in selected regions
and the increasing of owners’ and local authorities’ awareness – educating and
counselling in the sphere of cultural heritage.
Inventory of barn-dwellings
By the estimation of Heiki Pärdi, Research Director of the Estonian Open Air
Museum, based on logical calculation, there could be approximately 10,000
preserved barn-dwellings in Estonia. One of the criteria at selecting objects for
inventory is the fact that the heart of the barn-dwelling – the grain-drying room
(kiln room) – has still to be extant. Usually, when buildings are modernized, it is
the grain-drying room that “takes the first blow”, i.e., rebuilding tends to be the
most extensive in this part of the barn-dwelling. Despite that, we can presume
that there are probably 5000 to 7000 barn-dwellings yet to be inventoried.
As a second restriction, we have to bear in mind that the building has to be
in use either throughout the year or seasonally. Ownerless or collapsed barndwellings are not inventoried. This fact might also diminish the number of barndwellings in the sphere of our interest.
1 One of today’s priorities is state support to the preservation and restoration of architectural monuments.
Estonian architectural heritage is an international object of interest and, as a tourism attraction, is gradually
adding value. Through promoting measures the state finds it necessary to stir up the interest of institutions as well as private persons in the maintenance and restoration of the architectural heritage in their
possession.
98
In view of the aforementioned calculations it is obvious that the task undertaken
in the development plan is extremely difficult to accomplish. Definitely the
researchers of the Estonian Open Air Museum and students doing it within the
framework of their practical training are not sufficient for this work, therefore it
is planned to involve inventory-takers from all over the country. This work can
be the most successful if the inventory-takers know their region well and do not
pointlessly waste their time on looking for individual barn-dwellings.
In order to make the inventory-takers’ work more efficient, we have published
several appeals to the owners of barn-dwellings in the press, and it is intended
to cover the newspapers of all communes. Today it is the owners’ good will that is
decisive in the collection of information. We are aiming at explaining the necessity
of inventory and the actions that will follow data collection. It is obvious that
buildings cannot be inventoried without the owners’ consent and their interests
have to be considered as well.
At present we can help the owners who turn to us for concrete counselling.
Maintenance and restoration problems of old buildings tend to recur and therefore
we try to find experienced specialists who could advise people about biological
wood damage, restoration of crumbling stone walls, replacing of roofs and wall
logs, and other issues.
As was mentioned above, we have no idea at the moment how many barndwellings have survived until today. Neither do we know in what condition these
buildings are, what and in which volume should be done to maintain them
and, finally, what are the supports that we could count on when elaborating the
necessary measures.
In order to inventory barn-dwellings, we have drawn up questionnaires on
the basis of the inventory questionnaires for railway stations and dairies used
by the National Heritage Board. However, we do not regard the barn-dwelling
as an individual building but as a part of the whole farm complex, which, in its
turn, is situated in a concrete village landscape. Unfortunately we have paid less
attention to the outbuildings of the farm, recording only the building date, main
building material, roof type and the current condition. The main objects in green
99
areas and the paths are also marked down on the site plan.
However, all the architectural elements of the barn-dwelling have been
described in detail (including vents, window panes, and weathervanes). In
addition to the issues viewed in outbuildings, the owner’s wishes and observations
are also noted.
Besides the inventory questionnaire, the recording of the building and its
details in photographs is also essential. It is not obligatory for all interviewers, but
students and researchers of the Estonian Open Air Museum use dictaphones when
inventorying, this way recording also information that could become a priceless
material for researchers, adding deeper meaning to the activity.
Monitoring in selected areas
Alongside concrete inventorying activity, the long-term observation of rural
architecture and rural landscapes – monitoring – is not of less importance.
First of all areas are selected, whereas the main basis for selection is land
use. Monitoring is directed back in time. The selection criterion is the principle
of diversity:
a) different natural conditions (e.g., settlement on the coast and in catchment
areas, fertile agricultural regions, etc.);
b) regional (e.g., Setumaa, Eastern Virumaa, Lake Peipsi-Russian, settlement
of coastal Swedes, Hiiumaa Island, etc.);
c) forms and types of settlement (cluster village, linear village, chain village,
dispersed settlement, etc,);
d) fading and prospering settlements (regions with active village movement
and social life, etc.);
e) living quarters of political, intellectual and economic elite;
f) recreation areas, new settlements, industrial settlements, collective farms,
etc. (in 2007 collective farms in Järvamaa county were under study).
In the process of selection orders from communes, i.e., local initiative, is also
10 0
preferred.
By today the majority of communes have not completed their detailed
planning yet. Therefore it is high time to draw the local authorities’ attention to
the cultural heritage preserved in their territory. The task of detailed planning is
to see traditional structures, ways of operating as well as environmental factors,
and to find balance between the changing and preservation of a region with a
certain peculiarity, in the case of which planned development is the most optimal
for society, the individual and the environment (Siim & Põllumaa 2003: 7). Drawing
up of a detailed plan enables us to regulate environment and strengthen the
reputation of the locality.
Research activity in monitored areas would be elementary (fundamental) for
setting the starting points for detailed planning, for the collection of information
and for carrying out analyses. One of the essential issues that is considered at
monitoring in view of future planning is changes in land use throughout times. In
the case of any planning it is important what the existing natural environment is
like, what kind of buildings have already been built, which of the existing buildings
are valuable and should undoubtedly be preserved. Yet, values can be different:
architectural, milieu-related, cultural or economic. Among other things, detailed
planning also determines the building rights of the plot, which comprises the
intended use of the plot, the largest permitted number of buildings on the plot,
the largest permitted building surface area and the greatest permitted height
of the buildings (ibid, 25). Yet, all this information can be obtained through a
thorough study of the local architectural tradition.
Considering all that, it is necessary to cooperate with local authorities on
both the county and commune level. In the evaluation process of our traditional
architecture and landscapes we cannot ignore various joint undertakings with the
cultural heritage specialists at the nature conservation centre, representatives of
the village movement and village societies, whereas meetings with local people,
i.e., the owners of these old houses, should probably be considered as the most
essential.
101
Counselling of owners
All our work is pointless if we cannot make the owners of the buildings think in the
same direction with us. We cannot force people into loving their homes; however,
we can often witness that the people who live in these ancient buildings can see
only problems and the great amount of work necessary for the maintenance of
these buildings. Yet, when they understand that somebody is interested in their
property and, consequently, it is valuable, the usually worried and tongue-tied
owners become more talkative and start recalling stories that have been buried in
oblivion for years. This kind of directing from our side is especially necessary in
the case of schoolchildren, who, lacking all knowledge about their homes, often
tend to leave them for faraway places.
We can consider as our slogan that the best protection is owner protection.
When meeting people in restricted areas (national parks, landscape protection
areas, heritage protection areas) we can often sense their fear of the heritage
protection inspector. Sometime in the past a contradiction appeared between
the needs of local people and prohibitions-orders. We also try to smooth these
conflicts and find solutions to the common problems.
Finding financial supports is often necessary, yet not the only possibility for the
preservation of old buildings. Everything starts from the owners’ will, their wish to
keep the buildings in good repair and renovate them. Yet, in many cases we have
no information about the real condition of houses, the volume of necessary works
and possibilities for temporary solutions. The owners should be able to get this
information through different activities within the programme. It does not make
sense to talk about support measures in monetary value if neither the owner of
the building nor the people related to the programme have any idea about the
volume of the forthcoming repairs.
In cooperation with the Information Centre for Sustainable Renovation and
national parks we are aiming at organizing trainings in traditional building all over
Estonia, in order to make it possible for the homeowners themselves to participate
in the maintenance of their buildings, this way minimizing their dependence on
102
the properly trained master craftsmen whose numbers are still small. In former
times the owners used to manage with most of the building work themselves.
Unfortunately, the continuity in passing on these skills from fathers to sons has
been broken.
By today no one, neither the compilers of the development plan nor its
approvers have a clear idea of how many old and valuable buildings and village
landscapes have survived. The fact that it is not clear what exactly should be
regarded as valuable in view of the objectives of the programme makes the task
even much more complicated. There are no doubts as to the barn-dwelling being
at the top of the value scale – but what about the detached manor homes or small
holders’ outbuildings, private houses designed by Estonian professional architects
in the 1920s–1930s, or even blocks of flats built in the kolkhoz period? For us,
researchers, they are all equally valuable; it is only difficult to disseminate this idea
all over Estonia. How to prefer one building type to another, one owner to another –
it greatly depends on the content of the treasure chest to be distributed. Until it
is found, researchers within the framework of this programme are free to indulge
themselves with their favourite activity – research.
References
Siim & Põllumaa 2003. Arhitektibüroo Siim & Põllumaa OÜ. Soovitused detail-planeeringu
koostamiseks. Tallinn.
Tegevuskava 2003. Eesti arhitektuuripoliitika ja arhitektuurivaldkonna tegevuskava 2004–2008.
Tallinn.
103
XX sajand – murrang
Eesti maa-arhitektuuris
Heiki Pärdi
Eesti Vabaõhumuuseum, teadusdirektor, M.A.
Eesti maa-arhitektuur moderniseerus ja mitmekesistus XX sajandil põhjalikult.
Sajandi kahel esimesel aastakümnel haaras Eesti elu tormiline uuenemine kaasa
ka üldiselt alalhoidliku maarahva. Muutus inimeste mõtteviis, mis kujundas uue
„modernse isiksuse” koos üksikisiku kasvava individualiseerimisega. See oli põhjus, miks majast sai taluperemehe üks tähtsamaid staatusesümboleid ja sotsiaalse
eristumise märke. Ehitiste väljanägemine ja suurus muutus omanike jaoks üha
enam au- ja uhkuseasjaks. See kehtis ka avalike hoonete suhtes – maarahva ühisettevõtmisena ehitatud seltsi- ja koolimajade või meiereide puhul oli otstarbekuse
kõrval sama tähtis nende arhitektuurne ilme.
Eesti riiklik iseseisvumine lõi soodsad tingimused ka maa-arhitektuuri arenguks: 1920.–1930. aastail ehitati maale mitukümmend tuhat uut talu, sadu ja sadu
uusi moodsaid koolimaju, rahvamaju, raudteehooneid, meiereisid ja muid avalikke
hooneid. Nõukogude aeg pööras senise arengu paljuski pea peale ning paljude
10 5
XX sajand – murrang Eesti maa-arhitektuuris
hoonete seisund ja funktsioonid muutusid. Edaspidi määras maa-arhitektuuri ilmet
ja arengusuundi nõukogude suurmajandite areng. See tõi meie maa-maastikku
nii stepilaadseid suurkõlvikuid, linnasarnaseid keskasulaid linlike kortermajadega
kui ka suurejoonelisi esindushooneid ja väga moodsaid pereelamuid paremailt
Eesti arhitektidelt. Kõige selle tõttu on XX sajandil raske kõnelda ühtse stiili ja
ilmega Eesti maa-arhitektuurist.
1900–1920. Turumajandus ja modernism
Sajandi algul ehitati maal, eriti palju jõukamates Lõuna-Eesti, aga ka Tallinna
lähiümbruse ja Ida-Virumaa taludes uusi hooneid sama suure hooga kui linnades.
Üldiselt süvenesid siis erinevused eri piirkondade arengus – Põhja- ja Lääne-Eesti
külades säilis vana arhitektuuripilt paar aastakümmet kauem kui Lõuna-Eestis.
Vaesemad ja rikkamad talud hakkasid üksteisest selgesti eristuma mitte ainult
ehitiste suuruse ja kvaliteedi, vaid ka arhitektuurse ilme poolest. Puidu kõrval
hakati järjest rohkem kasutama tellist, maakivi ja paasi. Elumajad muutusid nii
välisilmelt kui ka sisestruktuurilt keerukamaks ning ühtlasi kõrgemaks. XX sajandi
algul muutus maamajade peaaegu lahutamatuks osaks klaasveranda, mille peale
tehti sageli veel lahtine rõdu.
Elamute arhitektuuri muutis ka uus arusaam ruumikasutusest, mille järgi oli
igale asjale ja toimingule ette nähtud oma kindel koht. Vana hulgiotstarbega rehetoa asemele tuli hulk eriruume: köök, söögituba, sahver, esinduslik võõrastetuba,
peremehe töötuba, magamistuba, puhvetituba jmt.
Samal ajal hakkas kujunema arusaam talust kui ühest tervikust kindla korra järgi
paiknevate ühtses stiilis hoonetega. Sellega kaasnes teadlikum suhtumine haljastusse: viljapuuaedade kõrval hakati rajama iluaedu ning kujundama taluparke.
Üheks suuremaks muutuseks siinses arhitektuurielus enne I maailmasõda
on peetud eestlaste ilmumist sellesse valdkonda (Hein 2000: 22). Oluline märk
sellest oli see, et 1913. aastal laskis eesti talumees esmakordselt oma elumaja
kavandada arhitektidel. Uue-Kariste valla Puisi talu omanik Karl Unt tellis projekti
Karl Burmani ja Artur Perna arhitektibüroolt. (joon 1)
10 6
1. Puisi talu oli esimene Eestis, mille projekteerisid arhitektid. 1913, Karl Burman
ja Artur Perna. Halliste vald. Äratrükk ajakirjast Talu nr 8, 1913.
Puisi farmstead was the first one in Estonia that was designed by architects.
Karl Burman and Artur Perna, 1913. Halliste commune.
Elamuist veelgi hoogsamalt uuendati taludes tollal majandushooneid. Karjakasvatuse tähtsuse tõus sundis talumehi kõige põhjalikumalt moderniseerima
loomalautu ja hobusetalle. Sageli on tahutud maakivist laudad, tallid, kuivatid ja
aidad välimuselt isegi mõjuvamad kui elamud. Neid hooneid ilmestavad tellistest
või paekivist nurgad, uste-akende sillused ja raamistused ning muud detailid.
Samal ajal edenes maal jõudsalt ka avalik arhitektuur – ehitati hulk moodsaid
koole, seltsimaju, vallamaju, kauplusi ja meiereisid. Kui oma talu oli iga peremehe
isikliku uhkuse ja enesetunde asi, siis ühiselt püstitatud ehitised kujundasid ja
tugevdasid kohalikku identiteeti. Paljud neist muutusid aja jooksul oma küla või
isegi valla sümboleiks. Kirikute ja kõrtside kõrval muutusid XX sajandi sajandi
107
2. Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi maja, mille 1912 projekteeris Fromhold Kangro, oli omal
ajal üks moodsamaid ja esinduslikemaid rahvamaju terves Eestis. Foto H. Pärdi, 2005.
The building housing Väike-Maarja Farmers’ Association, which was designed by Fromhold
Kangro in 1912, was in its time one of the most modish and presentable commune centres all
over Estonia. Photo by H. Pärdi, 2005.
algul kohaliku elu keskmeks ja sümboliks seltsimajad, mida kõige elavamalt ehitati aastail 1905–1915. Hulk tollal ehitatud paremaid seltsimaju, millest enamus
kuulus tuletõrjeseltsidele, on kasutusel tänaseni (joon 2).
XX sajandi algul hoogustus ka koolimajade ehitamine. Soodsamas seisus olid
nn ministeeriumikoolid, mille ehitamist ja ülalpidamist toetas riik, aga ehitati ka
kihelkonna- ja kohalike haridusseltside koole. Nii nagu seltsimajade puhul, pöörati ka uute koolihoonete välimusele suurt tähelepanu. Paljudes paikades täitsid
koolimajad ka seltsi- ehk rahvamaja ülesannet (joon 3).
Paljude meie külade ja alevike arhitektuuripilti ilmestavad talumeeste ühisettevõtmisel ehitatud arvukad meiereihooned. Suuremalt jaolt ehitati enne I maailmasõda seks otstarbeks historitsistlikus laadis puit- ja kivihooneid. Meie külade
ja alevite ilmet kujundasid tollal ka rohked erapoed, ent veelgi enam esindus10 8
3. Järvakandi ministeeriumikooli maja (1901) Purku külas Raikküla vallas. Foto H. Pärdi, 2006.
Järvakandi Country Elementary School (1901) in Purku village, Raikküla commune.
Photo by H. Pärdi, 2006.
likuma arhitektuuriga ühiskauplused. Eraldi tasub mainida samuti talumeeste
ühisettevõttena vahetult enne I maailmasõda rajatud Abja linatööstuse stiilseid
tellishooneid.
XX sajandi alguse maa-arhitektuuri on märgatava jälje jätnud kaks paikkondlikku kiviehitusstiili – üks kujunes välja Muhu saarel, teine Peipsiveere vene
külades. Nii muhulased kui peipsivenelased ehitasid lisaks kodukandile palju ka
mujal Eestis, sest ehitustöö oli nende tähtsamaid tulundustegevusi. Muhu stiili iseloomustab tumeda maakivi oskuslik ühendamine heleda dolomiidi või paekiviga
ning avapiirete ja nurkade kvaaderladu, mis andis hoonetele väga dekoratiivse
ja värvika välimuse. Selle parimad näited asuvad kodusaarel: „suurel maal” nähtu
ja õpitu on talukeldrite, -aitade, -sepikodade ja -õueköökide juures loovalt ühendatud kohaliku traditsiooniga (vt Saron 1988; joon 4). Hinnatud müürseppadena
ehitasid Muhu mehed palju majandushooneid (viinavabrikuid, sepikodasid jmt)
10 9
Lääne- ja Põhja-Eesti mõisades, kuid näiteks ka Ruhnu uue kiriku (1912), Hiiumaal
a/s „Viscosa” kunstsiidivabriku (1910–1913), Saaremaal Tornimäe, Läänemaal
Kõmsi ja Lihula õigeusu kirikud jpm.
Teist, veelgi laiema levikuga kiviehituslaadi esindasid peipsivene müürsepad. Peipsiveere külade arhitektuur moodustab omaette, muust Eestist selgelt
erineva piirkonna. Sajandi algul arenes siin välja oma ehitusstiil, mis kõige selgemini väljendub tellishooneis. XX sajandi algul keskendusid vene müürsepad
e murnikud talude majandushoonete (laudad-tallid, kuivatid, aidad) ehitamisele,
ent päris palju tehti tööd ka mõisades ja linnades (Moora 1964: 226). Kuulsaimad
müürsepad pärinesid Kolkja-Kasepää-Varnja vanausuliste seast, ent tuntud olid
ka Mustvee kandi mehed. (Richter 1976: 39–43). Nende tegevuspiirkond ulatus
kaugele läände – umbes Tallinn-Rapla-Pärnu jooneni.
4. Rootsivere küla Mihkli talu õuehoone ja kelder esindavad Muhu
müürseppade parimat taset. Foto H. Pärdi, 2007.
Outbuilding and cellar on Mihkli farmstead, Rootsivere village,
represent the best work of Muhu masons. Photo by H. Pärdi, 2007.
110
1920.–1930. aastate iseseisvusaeg – riik abistab ja suunab
Maa-arhitektuuri kujundamisel ja hoonete ehitamisel suurenes otsustavalt riigi osa.
Kõigepealt tingis seda vajadus abistada kümneid tuhandeid asunikke oma talude
ülesehitamisel. 1920.–1930. aastate ulatuslik asunikutalude rajamine sarnaneb
praegusaegsele massilisele uusasumite ehitamisele lagedaile põldudele (joon 5).
Hoonestikku uuendati ka paljudes vanataludes, eriti Põhja- ja Kesk-Eestis, kus
see varem rahapuudusel oli jäänud tegemata. 1920. aastail loodi Asunikkude,
Riigirentnikkude ja Talupidajate Põllumajandusliidu ehitustalitus, mis 1932. aastal
korraldati ümber Põllutöökoja ehitustalituseks. Kehtestati kord, mille järgi võis
pangast ehituslaenu saada ainult siis, kui oli ette näidata hoone põhiplaan, eestvaade ja ristlõige. Taluhooneid projekteerinud arhitektidest olid kõige tuntumad
ja viljakamad õde-venda Erika Nõva ja August Volberg ning Edgar Velbri, vähem
tegid seda Nikolai Kusmin, Alar Kotli, August Soans, Johannes Ilmas, Arnold Väli,
5. Esindusliku elamuga (ehit 1924) Turve asunikutalu Visusti külas Palamuse vallas.
Foto erakogust, 1930. aastad.
Turve peasant holding with an imposing dwelling-house (built in 1924) in Visusti village,
Palamuse commune. Photo from a private collection, 1930s.
111
6. Koidu-Mardi talu elamu (ehit 1930. aastail) ehitamisel on aluseks olnud tõenäoliselt
E. Velbri projekt. Vodja küla, Kareda vald. Foto H. Pärdi, 2008.
The dwelling-house (built in the 1930s) on Koidu-Mardi farmstead was probably
based on E. Velbri’s design. Vodja village, Kareda commune.
August Esop ja Jaagup Linnakivi (joon 6). Valdav osa taluhooneid ehitati endiselt
siiski ilma igasuguse projektita, sest õppinud arhitekte oli vähe, ehitajaid aga palju.
Eeskuju võeti alevi- ja linnamajadest, samuti mõjutas tollaseid maaehitisi raudteearhitektuur, eriti kitsarööpmelistele teedele rajatud rohked jaamahoonekompleksid. Arhitektuurilt olid uued alevi- ja agulimajad paiguti üllatavalt vanamoodsad,
samas ka pretensioonikad. Suurem osa neist ehitati tehnikute ja inseneride jooniste
järgi, kes kuulekalt täitsid tihti ka tellijate võhiklikke ja ambitsioonikaid soove.
1929. aastal loodi Põllutööministeeriumi juurde Asunduskomisjon, mis 1935
korraldati ümber Asundusametiks, mis hakkas kavandama riigi tagavaramaadele
ja soodesse uudismaa-asundusi (Lepplaane, Pillapalu, Peressaare jmt). Üldse
loodi sel moel ligi 4000 uudismaatalundit, millest umbes pooled ehitasid üles
omanikud ise. 1930. aastail hakkas hooneid püstitama riik, sest nii oli otstarbekam
112
7. Undiaugu talu rehemaja projekt koostati 1936. aastal Põllutöökoja ehitustalituses.
Tännassilma küla, Türi vald. Foto erakogust.
The barn-dwelling on Undiaugu farmstead was designed at the Building Board at the
Chamber of Agriculture in 1936. Tännassilma village, Türi commune.
ja tulemuslikum. Nii mõisamaadele loodud asunikutaludes kui ka uudismaa-asundustes kujunes põhiliseks hoonevormiks koosmaja (nimetatud ka koosehitiseks),
kus elamuga ühe katuse alla paigutati laut ja panipaigad (kuur, ait). Koosmaju
ehitati 1920. aastail päris palju ka vanataludes, eriti Muhumaal, kuid samuti Saaremaal, Läänemaal, Harjumaal, Järvamaal ning vähem mujalgi. Ilmselt oli põhjus
rehemaja-laadse hoone otstarbekuses ja tugevas traditsioonis. Rehemaja-traditsiooni erilist jõudu tõestab see, et 1935. aastal plaaniti Võiduküla sooasundusse
Häädemeestel ehitada Asundusametis tehtud tüüpprojekti järgi (tehnik L. Tagam)
kolm rehemaja, Lepplaane asundusse kaks rehemaja E. Nõva ja kaks J. Ilmase
projekti järgi. Samas ehitas Põllutöökoja ehitustalituses 1936. aastal tehtud projekti
113
järgi endale uue rehielamu ka üks vanatalu peremees Särevere vallas (joon 7).
Kindlasti ei olnud tollal enam põhjust ehitada rehemaja viljakuivatamiseks. Pigem
tundus säärane majavorm väga kohane ja sobilik nii talumeestele kui ka arhitektidele, sest niisugustes majades oli ju elatud põlvest põlve.
Üks märkimisväärsemaid arenguid 1920.–1930. aastate maa-arhitektuuris
toimus koolimajade vallas. Haridusministeerium korraldas uute koolihoonete saamiseks kaks arhitektuurivõistlust – 1921/22 ja 1929/30 ning maakoolimaju projekteerisid peaaegu kõik Eesti paremad arhitektid (vt. K. Hallas 2007). Silmapaistvad
koolihooned tõstsid kooli niigi kõrget mainet maarahva hulgas veelgi kõrgemaks.
Koolihooned olid paljudes kohtades jätkuvalt ka rahvamaja eest ning mõnel juhul
projekteeritigi neile sellepärast uus ühine maja (joon 8).
8. Kajamaa-Saku algkooli hoone (1934). Kajamaa küla, Saku vald. Foto H. Pärdi, 2008.
The building of Kajamaa-Saku Elementary School (1934). Kajamaa village,
Saku commune. Photo by H. Pärdi, 2008.
114
Uue hoo sai Eesti Vabariigi ajal sisse rahvamajade ehitamine, eriti alates
aastast 1931, mil kehtestati rahvamajade seadus. Esinduslikud ja avarad rahvamajad ehitati siis paljudesse küladesse ja alevitesse, silmapaistvamad neist näiteks Haanja rahvamaja-turistidekodu (N. Kusmin 1936) ning Rapla (K. Burman,
A. Volberg ja E. Velbri 1933) ja Kadrina (ins. H. Tuberg, 1930) rahvamajad.
Paljude meie külade tunnushooneks saanud meiereisid püstitati kõige
rohkem 1920. aastail. Enamik tollaseid koorejaamu-võitööstusi ehitati traditsionalistlikus stiilis, kõige sagedamini olid need murtud katuse ja ärkliga majad, hiljem
sattus sekka ka üksikuid funkstiilis hooneid (joon 9).
Oma värvi lisas 1930. aastail maa-arhitektuurile ka see, et mitmesse kohta
Eestis ehitas ETK õige moodsad funktsionalistlikus stiilis poehooned.
9. Jäneda piimatööstuse hoone oli omal ajal üks moodsamaid.
Jäneda küla, Tapa vald. Foto H. Pärdi, 2007.
The building of Jäneda dairy was among the most modish ones in its time.
Jäneda village, Tapa commune. Photo by H. Pärdi, 2007.
115
Maaehitus ja nõukogude elulaad
Üks peamisi hoobasid, mille abil nõukogude võim muutis maa-asustust ja -elulaadi,
oli elamuehitus. Sundkollektiviseerimine tõi meie külla uue nähtuse – kolhoosi- ja
sovhoosiasulad. Esimestel kolhoosiaastail püüti muust NSVLiidust tugevasti erinevat Eesti traditsioonilist hajusat asustust muuta kolhoosikorrale sobivaks talude
kokkuvedamisega tiheküladesse. Paaris kohas (näiteks Molotovi nim. kolhoosis
Hargla kandis või „Eha” kolhoosis Keila ligidal) jõudsid üliagarad ülemused mõne
talumaja kolhoosikeskustesse ka ümber vedada, aga sinnapaika see õnneks jäigi.
1950. aastate lõpus võeti päevakorda maa ja linna vaheliste erinevuste kaotamine. Tolle aja optimistlike veendumuste kohaselt pidi olema võimalik liita maa- ja
linnaelu plussid – luua tihe linlik asustus ning säilitada maaelu eripära. Kõige
10. 1950. aastate keskpaiku ehitati taolisi 4 korteriga elamuid paljudes sovhoosides.
End Uula sovhoosi keskküla. Rämsi küla, Puhja vald. Foto H. Pärdi, 2005.
In the mid-1950s such four-apartment dwelling houses were built by many sovkhozes. Central
village of the former Uula sovkhoz. Rämsi village, Puhja commune. Photo by H. Pärdi, 2005.
116
lihtsam tundus olevat koondada maarahvas linnalike kortermajadega suurasulatesse. Selliseis elamuis pidid maainimestele olema tagatud samasugused mugavused nagu linlastelgi – keskküte, veevärk, kanalisatsioon ja elekter. Keskasulatesse
asunud inimestele tegi riik mitmeid soodustusi. Maarahva kolimise tõttu keskustesse hääbusid sajad põliskülad ja hävisid tuhanded talud.
Sovhoosides hakati keskasulaid planeerima ja ehitama varem, kui seda suutsid
kolhoosid. 1950. aastail rajatud sovhoosiasulad erinesid päris palju tavapärasest
eesti külast. Need olid linlikult tiheda hoonestusega, sest sovhoositööliste „hingemaa” oli 4 korda väiksem kui kolhoosides. Kõige enam ehitati sovhoosides
tollal traditsionalistlikke mansardkorrusega 4–5 korteriga ahiküttel elamuid, mis
asusid külatänava ääres tihedalt üksteise kõrval, nende taga teises reas puukuurid
(joon 10).
1950. aastate keskpaiku hakkasid rohkem ehitama ka kolhoosid. Anti välja kolhoosielamuprojektide album 1953. aasta arhitektuurivõistluse paremate töödega.
1950.–1960. aastail olevat peremajade tüüpprojekte müüdud isegi maakauplustes ning umbes 1/3 eramajadest ehitati tüüpprojektide järgi (Peterson 1964:
82–83). Väikesed 2–3 toalised mansardkorrusega (seal oli 2 tuba) ühepereelamud vastasid päris hästi maaelu nõuetele: suhteliselt avar köök (8–11 m²), „must
esik”, pesemisruum ja suur sahver köögi kõrval. Majad olid ahiküttega, punasest
kivist või eterniidist kõrge viil- või kelpkatusega. Kõigil majadel olid keldrid, osal
ka verandad, juurde kuulus samas stiilis kõrvalhoone loomapidamisruumidega.
Taolisi maju ehitati tolleaegseis jõukamais majandeis Järvamaal „Estonia” keskasulas Oisus ja 9. Mai kolhoosis Väätsal ning Lääne-Virumaal Ed. Vilde nimelises
kolhoosis Pajustis ja mitmel pool mujal). Eriti palju aitas elamuehitusele kaasa
see, et alates 1964. aastast hakati kolhoosidele andma ehituslaenu. Jõukamad
majandid ehitasid majad omal jõul valmis ning töölised maksid need siis teatud
aja jooksul (5–7 aastat) kolhoosile kinni. Kui inimene töötas majandis korralikult,
siis osa majavõlast tavaliselt kustutati. Peremajade ehitamine oli siiski liiga kallis
ja aeglane moodus üha suureneva korteripuuduse leevendamiseks maal.
Suurem murrang Eesti maaelamuehituses toimus aastal 1958, kui majandid
hakkasid ehitama linnatüüpi kortermaju. Tollal oli korterelamu maal seninägematu
117
asi. Seniajani oli rohkem ehitatud ainuprojektide järgi, kuid uue korra järgi tuli
kasutada tüüpprojekte. Moodsa korterelamu kõige tuntuma tüüpprojekti nr. 61 tegi
arhitekt Boriss Mirov 1958. aastal. Nelja kuni kaheksa korteriga kahekorruselistel
ahiküttega hoonetel on silikaatkiviseinad ja madalakaldeline katus. Kui tellijal oli
raha rohkem, krohviti seinad üle. Korterite siseplaneering sarnaneb linnamajadele. Erinevalt linnamajadest olid vannituba ja tualett teineteisest eraldatud, sest
kanalisatsiooni puudumise tõttu tuli rajada kuivklosetid. Korterisse oli lisatud ka
sahver, sest arvestati maainimeste elulaadi ja suuremaid toiduvarusid. Aastail
1958–1962 oli see projekt maal kõige levinum – selle järgi ehitati 32% elamuist
(Peterson 1964: 86; joon 11).
11. Arhitekt Boris Mirovi koostatud tüüpprojekti nr 61 järgi ehitatud kortermaju leidub peaaegu
igas Eesti külas. Nõo sovhoosi endine keskasula Lukel. Foto H. Pärdi, 2005.
Apartment blocks built by architect Boris Mirov’s standard design No 61
can be found in nearly each Estonian village. Former central settlement
of Nõo sovkhoz at Luke. Photo by H. Pärdi, 2005.
118
Kortermajad pakkusid maainimesele küll uusi mugavusi, kuid olid maaeluks
halvasti kohandatud. Uutlaadi hoonestus kujundas põhjalikult ümber maa-asulate
väljanägemise ning maarahvas oli sunnitud omaks võtma linnalikku elulaadi.
Vaatamata riiklikule tsentraliseerimispoliitikale elas 1970. aastal tervelt 86% Eesti
maaperedest endiselt taludes hajali. Ent järgneva kolme aastakümne jooksul toimus murrang: 2000. aastal elas talumajades veel ainult 31% maarahvast, seevastu
kortermajades juba 40% ning uutes pere- või ridamajades ligi 29% peredest.
1970.–1980. aastail ühendati paljud maamajandid n-ö üle-elusuuruseks.
Suurmajandid hakkasid eelisarendama ainult üht keskasulat (levis nimetus agrolinnak), teised jäeti unarusse ning inimesed hakkasid sealt kehvemate olmetingimuste tõttu valguma keskustesse. Ei hääbunud mitte ainult sajanditevanused
põliskülad, vaid alla käisid ja tühjenesid ka paljud vanad kihelkonna- ja vallakeskused, samuti endiste väikekolhooside ja osakondade keskused.
12. Kunagine maaparandajate küla Tõrvandis on nagu väike Annelinn. Foto H. Pärdi, 2008.
The former land reclaimers’ village at Tõrvandi resembles
a small urban residential district. Photo by H. Pärdi, 2008.
119
13. „Kullipesa” elamu Ülenurmel. Foto H. Pärdi, 2008.
Dwelling house called Kullipesa (hawk’s nest) at Ülenurme. Photo by H. Pärdi, 2008.
Tänu agrolinnakute projektile kujunes maal välja kaks elulaadi – üks oli traditsiooniline talupoeglik, teine moodne linnalik. Esimene valitses endistes taludes
ja suuremas osas uutes peremajades, teine kortermajades, kus inimesed olid
tegelikult maast ja maaelust ära lõigatud. Suurmajandite keskused arenesid täiesti
linlikeks asulaiks, kuhu ehitatati 4–5-korruselisi standardseid suurpaneelidest
linnamaju (joon 12).
Samas hakati 1970. aastail taas rohkem ehitama väikeelamuid, sest kortermajadega väga häid töötajaid maale enam ei meelitanud. Üks esimesi oli 1971.
aastal Tõnu Kulli projekteeritud 4- või 5-toaline elumaja „Kullipesa” (joon 13),
mis kujunes pereelamute hulgas maal üheks kõige populaarsemaks. Teine väga
levinud pereelamu oli Ants Melliku tehtud traditsioonilise talumaja sarnane „Ants”
(1978).
12 0
14. J. Lauristini nim kolhoosi kuivatikompleks Kose vallas Oru külas
(arh M. Tamm 1975–1976). Foto H. Pärdi, 2008.
Grain-drying complex of J. Lauristin kolkhoz in Oru village, Kose commune
(architect M. Tamm, 1975-1976). Photo by H. Pärdi, 2008.
Maakohtade arhitektuurilist ilmet ja maastikku muutsid elamuist ehk veelgi
rohkem kolhooside ja sovhooside tootmishooned ja maakasutusviisid, eriti ulatuslik
maaparandus. Nii suuri ja mõjusaid hooneid, kui 1970.–1980. aastail rajatud
suurlaudad ning lao-kuivatikompleksid, polnud pärast kirikuid meie küladesse
ehitatudki (joon 14).
Oluliselt suurendasid maa-arhitektuuri mitmekesisust XX sajandil transpordiehitised: raudtee-ehitised ja alates 1950. aastaist bussijaamad-ootepaviljonid.
Raudteehooneid on ehitatud maale läbi terve sajandi, aga autobussiliiklus oli
enne II maailmasõda Eestis hõre ja bussijaamu maal polnud. Seevastu Nõukogude
Liidus eelisarendati ühistransporti ning loodi tihe maabussiliinide võrk. Kõige
vanemad maabussijaamad on korralikud uste-akendega puitpaviljonid, millel
ees lahtine postidele toetuv varikatus-ulualune, tagaküljel käimlad (joon 15). Aja
121
jooksul muutusid need üha lihtsamaks ja robustsemaks, kuni lõpuks jõuti betoonelementidest lahtiste varjualusteni (vt Kask ja Kivi 2008).
Alates 1960. aastaist ilmus tuhandete suvilate näol meie maakohtadesse
täiesti uus hooneliik. Ülitiheda hoonestusega suvilakooperatiivid moodustavad
suuremate linnade läheduses tõelisi suvituslinnakuid. Alguses väikesed lihtsad
lahtise ulualusega paviljonilaadsed hooned muutusid ajapikku üha suuremaks
ja arhitektuuriliselt keerukamaks. Praegu ehitatakse suvilaid suurel hulgal ümber
püsielamuiks (joon 16).
15. 1950.–1960. aastate vahetusel ehitatud korralik käimlatega külabussijaam.
Pähni küla, Varstu vald. Foto H. Pärdi, 2008.
Decent village coach station with an earth closet built at the turn of 1950s–1960s.
Pähni village, Varstu commune. Photo by H. Pärdi, 2008.
122
Kokkuvõte
Eelmine sajand tõi meie maa-arhitektuuri ja -maastikku palju uut. Esimesel kahel
kümnendil rikastus meie maamaastik hulga moodsate taluhoonetega, eriti LõunaEestis, Tallinna ümbruses ja Ida-Virumaal. Üldine jõukuse kasv aitas kaasa ka
paljude avalike hoonete ehitamisele. Enne I maailmasõda rajati palju tänaseni
kasutuselolevaid koolimaju, rahvamaju ja vallamaju, aga ka meiereisid jmt.
1919. aasta maareformiga jagati mõisnike suurmaaomand paljude väiketalude vahel laiali. Sellega kaasnes arhitektuuri seisukohalt kaks olulist asja. Suur
hulk mõisahooneid ei leidnud enam rakendust ja lagunesid või lammutati. Samal
ajal kasvas talude arv peaaegu kaks korda. Endistele mõisapõldudele rajatud
asundustalud muutsid meie asustuspildi varasemast palju hajusamaks, eriti Põhjaja Lääne-Eestis. Uute väikeste talude hooned ehitati üles võimalikult lihtsalt ja
16. Suvila (ehit 1960. aastail). Kloogaranna küla, Keila vald. Foto H. Pärdi 2008.
Summer cottage (built in the 1960s). Kloogaranna village, Keila commune. Photo by H. Pärdi.
123
odavalt. Riik andis asunikele ehitus- ja maaparanduslaenu, nõustas neid ehitusalaselt ning koostati hulk asunikutaludesse sobivate hoonete projekte. Ühelt poolt
kaasajastati talu elamuid ja majandushooneid, teisalt püüti omavahel sujuvalt
ühendada vana ja uut. Paljudes asuniku- ja asundustaludes oli elamu rehemaja
eeskujul ühe katuse all lauda ja panipaigaga.
Nõukogudeaegse sundkollektiviseerimise tagajärjel hävis kümneid tuhandeid talusid ja hääbus sadu külasid. Asustus koondus suurtesse tiheasustusega
majandikeskustesse. Maamaastikku ilmusid suurtootmisele sobilikud, sagedasti
soodest ülesharitud uudismaade hiigelkõlvikud, samas kasvasid väikesed põlispõllud võssa.
Sajandi lõpuks oli veel üks ring maa-asustuse arengus täis saanud. Paljud
kolhoosi- ja sovhoosiasulad on põhjalikult alla käinud ning hulk kortermaju seisab tühja ja rüüstatuna. Kaugküte ja soojaveevarustus on seal enamasti lakanud
töötamast, mis on oluliselt vähendanud nende majade ligitõmbavust.
Uue nähtusena hakati XX sajandi lõpus suuremate linnade ümber endistele
talumaadele rajama hulgaliselt kinnisvarakülasid, mis kuni viimase ajani kasvasid
üha kiirenevas tempos.
124
Allikad ja kirjandus
Karu, Mihkel 2005. Kus pidi kolhoosnik elama? Kolhooside tüüpelamuehitus Eestis kuni 1980.
aastateni. Bakalaureusetöö. Käsikiri Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse Instituudis.
Lutsepp, Elo 2006. Uudisasundused – 1930. aastate sotsiaalpoliitika ja arhitektuuri kohtumisi.
Magistritöö. Käsikiri Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse Instituudis.
Vahtre, Lauri 1985. Eesti maaseltsid ja nende majad enne I maailmasõda. Käsikiri Eesti
Vabaõhumuuseumis.
Volkov, Leonid. Eesti arhitektuuri ajalugu. Käsikiri Eesti Arhitektuurimuuseumis (f 6, n 4, s 4).
Eesti arhitektuuriajalugu 1965. Peatoimetaja H. Arman. Tallinn: Eesti Raamat.
Gens, Leo 1978. Arhitekt Karl Burmani individuaalelamud. – Töid kunstiteaduse ja –kriitika alalt
2. Artiklite kogumik. Tallinn, lk 177–202.
Habicht, Tamara 1977. Rahvapärane arhitektuur. Tallinn: Kunst.
Hallas-Murula, Karin 2007. Albumitäis algkoolimaju. – Eesti Ekspress, 27.03.2007.
Hein, Ants 2000. Hüpe Euroopa poole: aastad 1900–1918. – Eesti XX sajandi ruum. Space in
20th Century Estonia. Tallinn.
Hein, Ants 2003. Eesti mõisaarhitektuur. Historismist juugendini. Tallinn: Hattorpe.
Helme, Mehis 2003. Eesti raudteejaamad. Tallinn: Tänapäev.
Jänes, Liina 2005. The Stalinist Collective Farm Village. Attempts to Establish Town-type Settlements
in the Estonian Landscape. Stalinistlik kolhoosiküla. Soov tuua linna-tüüpi asustus Eesti
maastikku. – Constructed Happiness. Domestic Environment in the Cold War Era. Võistlevad
õnned. Elukeskkond külma sõja perioodil. Eesti Kunstiakadeemia toimetised 16. Edited by/
toimetanud Mart Kalm, Ingrid Ruudi, lk 184–199.
Jänes, Martin, Loit, Mari 2006. Raudteearhitektuuri ajaloost ja säilitamisest. Tallinn:
Muinsuskaitseamet.
Jääts, Indrek 2000. Maaelu muutumine Oisu piirkonnas Järvamaal (1970.–1990. aastad) – ERMi
Aastaraamat XLIV. Tartu, lk 109–134.
Jääts, Indrek 2002. Töö kolhoosis. Oisu piirkond Järvamaal 1940. aastate lõpust 1960. aastate
lõpuni. – ERMi Aastaraamat XLVI. Tartu, lk 27–50.
Jääts, Indrek 2004. Sotsialistlik põllumajandus: varane kolhoosiaeg Oisu piirkonnas Järvamaal.
I–II. – Akadeemia nr 1–2, lk 132–168; 393–423.
Kalm, Mart 2001. Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn.
Kammal, Uno 1963. Maa elamuehituse mõningaid probleeme. – Elamuehituse küsimusi. Riiklik
Ehituse ja Arhitektuuri Komitee. Tallinn, lk 42–55.
Karu, Ellen 1990. The architectural foundation of cultural centres in the Estonian countryside in
the early 20th century. – The Baltic countries 1900–1914. (Acta Universitatis Stockholmiensis.
Studia Baltica Stockholmiensia 5:2), Stockholm, pp. 619–638.
Kask, Eve ja Kivi, Signe 2008. Eesti bussiputkade peaaegu täielik teejuht. Tallinn: Tänapäev.
Lauri, H. 1913. Eeskujulik põllumehe elumaja. – Põllutööleht, nr 21, lk 163–165.
Moora, Aliise 1964. Peipsimaa etnilisest ajaloost. Tallinn.
125
Pantelejev, V. 1968. Eesti maa-asulate uus ilme. – Ehitus ja arhitektuur, nr 3, lk 3–6.
Perna, Artur 1913. Seletuseks Puisi talus ehitatava elumaja kohta. – Talu, nr 8, lk 241–244.
Perna, Artur 1914. Eesti talu-elumaja joonistused. Ia, Ib. – Talu, nr 2, 3, lk 48–50; 71–73.
Peterson, Aleksei 1964. Tüüpprojektide kasutamisest maaelamuehituses 1953–1962. –
Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XIX, lk 76–87.
Peterson, Aleksei 1965. Asunike elamute ehitamisest kodanlikus Eestis. – Etnograafiamuuseumi
Aastaraamat XX, lk 184–208.
Peterson, Aleksei 1966. Võru rajooni kaasaegne maaelamu. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat
XXI, lk 47–74.
Pärdi, Heiki 2005. Eesti taluhäärberid. Tallinn: Tänapäev.
Pärdi, Heiki 2007. Eesti taluhäärberid II. Tallinn: Tänapäev.
Pärdi, Heiki 2007. Eesti taluelamu moderniseerumine 1850.–1920. aastail. Elamiskultuur ja
hügieen. – Suitsutare 4. Tallinn, lk 39–100.
Pärdi, Heiki 2007. Eesti maa-arhitektuur XX sajandi pööristes. – Eesti põllumajandus XX sajandil.
I osa. Inimene ja ühiskond. Tallinn, lk 267–274.
Рихтер, Елизавета 1976. Pусское население западного Причудья. Tallinn.
Saron, Juta 1988. Raudkiviehitus Muhu saarel 20. sajandi algupoolel. – Etnograafiamuuseumi
Aastaraamat XXXVI. Tallinn, lk 43–58.
Tihase, Karl 1974. Eesti talurahvaarhitektuur. Tallinn: Kunst.
Viirma, V. 1983. Eesti küla ehitab. Tallinn: Eesti Raamat.
126
20th century – breakthrough
in Estonian rural architecture
Heiki Pärdi
Estonian Open Air Museum, Research Director, M.A.
In the 20th century Estonian rural architecture became thoroughly modernized
and diversified. In the first two decades of the past century the turbulent renewal
processes in Estonian life also involved the generally conservative country people.
People’s way of thinking changed, and, as a result, a new “modern person” was
shaped alongside the increasing individualization of the individual. This was the
reason why the house came to be seen as one of the most important status symbols
and markers of social differentiation for a farmer. Increasingly, the appearance
and size of buildings became a matter of pride and honour for their owners. This
also applied to public buildings – in the case of community centres, schoolhouses
and dairies built jointly by the country people, besides their practicality, their
architectural appearance was just as important.
127
20 th c e n t u r y – b r e a k t h r o u g h i n E s t o n i a n r u r a l a r c h i t e c t u r e
The proclamation of the independent Estonian state brought about favourable
conditions for the development of rural architecture: in the 1920s–1930s some
twenty or thirty thousand new farmsteads, hundreds and hundreds of new modern
schoolhouses, community centres, railway buildings, dairies and other public
buildings appeared in the countryside. The Soviet period, however, turned
the former development in many respects upside down and the condition and
functions of many a building changed. From that time on, the appearance of rural
architecture and its trends were determined by the development of Soviet collective
farms, which brought into our rural landscapes steppe-like vast expanses, townlike central settlements with urban-type apartment blocks as well as pompous
representational buildings and most modern single-family homes designed by
the best Estonian architects. With all this in view, it is difficult to speak about 20thcentury Estonian rural architecture with uniform style and appearance.
1900–1920. Market economy and modernity
At the beginning of the century building activity in the countryside, especially
in the wealthier South-Estonian farms, but also in the vicinity of Tallinn as well as
in Eastern Virumaa county, were nearly as dynamic as in towns. Generally, this
was the period when regional differences gradually became more noticeable:
in the villages of Northern and Western Estonia the old architectural appearance
survived a couple of decades longer than in South Estonia. Wealthier and poorer
farmsteads could be more and more differentiated from each other not only
by the size of their buildings and building quality, but also their architectural
appearance. Besides wood, bricks, boulders and limestone started to be used
increasingly. Dwellings became higher and more complicated both by their
appearance and inner structure. At the beginning of the 20th century a glass
veranda often with an open balcony on top became almost an inseparable part
of country houses.
The architecture of buildings was also changed by the new understanding
of space use, according to which there was a definite space for each thing and
12 8
activity. The old multiple-purpose grain-drying room was replaced by a number of
special rooms: a kitchen, a dining-room, a larder, a presentable parlour, farmer’s
workroom, bedroom, sideboard room, etc.
It was the time when people developed an understanding of the farm as an
entity with uniform-style buildings situated according to a certain order. This
brought along a more conscious attitude towards green areas: in addition to
orchards landscape gardening started to be practised and farm parks were laid out.
The involvement of Estonians in this sphere has been regarded as one of the
greatest changes in local architectural life before World War I (Hein 2000: 22).
A significant proof of the fact was that in 1913 an Estonian farmer first had his
dwelling house designed by architects. Karl Unt, the owner of Puisi farmstead
in Uue-Kariste commune, ordered a design project from Karl Burman and Artur
Perna’s architectural bureau (Fig. 1 page 107).
Outbuildings were renovated even more dynamically than dwellings. The
increasing importance of livestock farming made farmers implement thorough
modernizations in their barns and stables. Quite often barns, stables, grain driers
and granaries made of hewn boulders are even more impressive than dwelling
houses. These buildings are adorned with brick or limestone corners, window
and door lintels and framings as well as other details.
Public architecture in the countryside also made great progress – a number of
modern schoolhouses, community centres, commune houses, shops and dairies
were built. While farmsteads were a matter of personal pride and feeling for
their owners, then jointly erected buildings shaped and strengthened the local
identity. In the course of time many of them even became symbols of their villages
or communes. In the early 20th century, besides churches and inns, community
centres, which were most numerously built in the years 1905–1915, turned into
symbols and centres of local life. Quite a few more solid community centres, most
of which were in the possession of fire fighting associations, have been in use
until today (Fig. 2 page 108).
At the beginning of the 20th century the building of schoolhouses also gained
impetus. The so-called ministry schools (country elementary schools), the building
129
and maintenance of which was supported by the state, were in a more favourable
position; however, schools operating at parish and local educational associations
were also built. As was the case with community centres, much attention was also
paid to the appearance of the new schoolhouses. In many localities schoolhouses
also served as community centres (Fig. 3 page 109).
The architectural view of many of our villages and boroughs is adorned by
numerous dairies built as a result of farmers’ joint undertakings. The majority of
them built for this purpose before World War I were historistic-style wooden and
stone structures. The appearance of our villages and boroughs of that period was
also influenced by numerous private shops, and even more by the cooperative
stores with more pompous architecture. A separate mention should be made of
the stylish brick buildings of Abja flax industry, which was founded immediately
before World War I.
Two regional stone building styles have left a noticeable imprint on the rural
architecture of the 20th century – one of them emerged on Muhu Island and the
other – in the Russian villages of Lake Peipsi area. Both the inhabitants of Muhu
Island and Peipsi Russians were engaged in building activities, apart from their
home neighbourhood, also elsewhere in Estonia, as this was one of their most
important sources of livelihood. The Muhu style is characterized by the skilful
combinations of dark boulders and light dolomite or limestone, as well as the use
of ashlar blocks in laying corners and framings, which made the appearance of
buildings very decorative and colourful. The best examples of this style can be
encountered on the island of its origin: the things seen and learnt on the mainland
have been creatively combined with local tradition in farm cellars, storehouses,
smithies and summer kitchens (see Saron 1988; Fig. 4 page 110). As highly
valued masons, men from Muhu Island built many economy buildings (distilleries,
smithies, etc.) on West and North-Estonian manors, but also, for example, a new
church on Ruhnu Island (1912), an artificial silk factory in Hiiumaa (1910–1913),
Tornimäe church on Saaremaa Island, Kõmsi and Lihula orthodox churches in
Läänemaa county, and many others.
The other, even more widely spread stone building style, was represented
13 0
by the masons of Lake Peipsi Russians. The architecture of Lake Peipsi villages
constitutes a region clearly different from the rest of Estonia. At the beginning
of the century a local building style developed here, which is most explicitly
manifested in brick structures. In the early 20th century Russian masons mainly
focused on the building of barns, stables, grain driers and storehouses on farms;
yet, much work was also done on manors and in towns (Moora 1964: 226). The
most famous masons came from among the Old Believers of Kolkja, Kasepää and
Varnja; yet, men from the neighbourhood of Mustvee were also well known for
their work (Richter 1976: 39–43). Their range of activity extended far to the west –
approximately to Tallinn-Rapla-Pärnu line.
Period of independence in the 1920s–1930s –
state support and guidance
The involvement of the state in the sphere of rural architecture and building
activities increased considerably. First and foremost, this was conditioned by the
necessity to help tens of thousands of small holders in building up their farms. By
its scope the foundation of peasant holdings in the 1920s–1930s can be compared
to the extensive building of new settlements on open fields today (Fig. 5 page 111).
Buildings were also renovated on many old farms, especially in North and Central
Estonia, where formerly it had not been done due to lack of finances. In the
1920s the Building Board of Smallholders, State Tenants and Farmers’ Agricultural
Society was formed, which in 1932 was reorganized into the Building Board at
the Chamber of Agriculture. A regulation came into force according to which
people could apply for a building loan from a bank only if they had the ground
plan, front view and the cross section of the building. The most renowned and
prolific architects who designed farm buildings were sister and brother Erika Nõva
and August Volberg and Edgar Velbri (Fig. 6 page 112). However, the majority of
farm buildings were still built without any design, as there were only few educated
architects but many builders. The example of borough and town houses was
followed, and the farm buildings were also influenced by railway architecture,
131
especially the numerous railway station complexes erected by the side of narrowgauge railway lines. By their architecture the new houses in boroughs and slums
were in places surprisingly old-fashioned, yet at the same time also pretentious.
The majority of them were built by the designs of technicians and engineers, who
obediently followed the often ignorant and ambitious demands of their clients.
In 1932 a separate Settlement Board was founded, which started to design
new settlements (Lepplaane, Pillapalu, Peressaare, etc.) in the state reserve lands
and reclaimed wetlands. A total of 4000 farmsteads were established this way, half
of which were built by their owners in the 1920s; in the 1930s, the state took over.
The combined house with the barn and storerooms (shed, granary) under one
roof with the dwelling house became the main building type for peasant holdings
established in manor lands as well as in virgin land settlements. In the 1920s
combined houses were widely built also on old farms, especially on Muhu Island,
but also in Saaremaa, Läänemaa, Harjumaa, Järvamaa and, to a smaller extent,
also elsewhere. Obviously the reason for that was the practicality and strong
tradition of the barn-dwelling-type building. The special strength of the barndwelling tradition is proved by the fact that in 1935 three barn-dwellings were
planned to be built by the standard design of the Settlement Board (technician
L. Tagam) in Võiduküla reclaimed wetland settlement at Häädemeeste, and two
by the design of E. Nõva and another two by the design of J. Ilmas in Lepplaane
settlement. Also a farmer from an old farm in Särevere commune built a new
barn-dwelling by the design created by the Building Board at the Chamber
of Agriculture in 1936 (Fig. 7 page 113). Most definitely, at that time there was
no reason for building a barn-dwelling for drying grain. It was rather that this
kind of house seemed to be very appropriate and suitable both for farmers and
architects, as generation after generation had lived in them.
One of the most remarkable developments in the rural architecture of the
1920s–1930s occurred in the sphere of schoolhouses. The Ministry of Education
organized two architectural competitions – in 1921/22 and 1929/30 – for
getting designs for new schoolhouses, and almost all the best Estonian architects
presented their designs for rural schoolhouses (see K. Hallas 2007). Magnificent
132
schoolhouses even increased the high reputation of education among the rural
population. In many places schoolhouses also served as local community centres
and part of them were actually even planned to be in one and the same building
(Fig. 8 page 114).
The building of community centres gained a new impetus during the first
Republic of Estonia, especially beginning from 1931, when the law on community
centres was passed. Pompous and spacious community centres were built in
many villages and boroughs; the most conspicuous ones to be mentioned are,
for instance, the Haanja community centre – tourist home (arc. N. Kusmin, 1936),
and the community centres in Rapla (K. Burman, A. Volberg and E. Velbri 1933)
and Kadrina (engineer H. Tuberg, 1930).
Dairies, which have become landmarks of our villages, were mostly erected
in the 1920s. The majority of the dairy stations and butter industries of that period
were built in traditional style; and most often these were houses with attics and
mansard roofs (Fig. 9 page 115), later on also a few functionalist buildings
appeared.
The rural architecture of the 1930s was also variegated by quite modern
functionalist store buildings, which were erected by the Estonian Consumers’
Association in several places all over Estonia.
Rural building and Soviet lifestyle
One of the main levers that the Soviet power used to change rural settlement and
lifestyle was housing. Coercive collectivization brought along a new phenomenon
in our countryside – kolkhoz and sovkhoz settlements. In the first years of kolkhozes
attempts were made to adjust the traditional Estonian diffuse settlement greatly
differing from that of the rest of the Soviet Union to kolkhoz order by hauling
farmhouses together into cluster villages. In a couple of places (for instance,
a kolkhoz named after Molotov near Hargla and in Eha kolkhoz near Keila) the
zealous chiefs managed to bring a few farmhouses into kolkhoz centres, but,
fortunately, this was where it fortunately ended.
133
In the late 1950s the abolishment of differences between country and town was
put on the agenda. According to the optimistic convictions of the time, it should
have been possible to combine the advantages of rural and urban life – to create
dense urban settlement, thereby preserving the peculiarities of rural life. The
easiest way to do it seemed to be the concentration of the rural population in big
settlements with urban-type apartment blocks, where country people had to be
provided with the same modern conveniences as in towns – central heating, water
supply, sewage, and electricity. The people who moved to central settlements were
offered all kinds of benefits by the state. As a result of this campaign, hundreds of
ancient villages became deserted and thousands of farmsteads perished.
In sovkhozes central settlements started to be planned and built earlier
than in kolkhozes. The sovkhoz settlements founded in the 1950s considerably
differed from the ordinary Estonian village. They had urban-type dense housing,
as the allotment (called the “soul’s acre”) granted to sovkhoz workers was four
times smaller than in kolkhozes. At that time the most widely-spread dwellings
in sovkhozes were four to five-storey mansard houses with stove heating, which
were situated closely side by side along the village lane, with a row of woodsheds
behind them (Fig. 10 page 116).
In the mid-1950s kolkhozes also intensified their building activities. An album
of kolkhoz dwelling designs was published, which included the best works from
the architectural competition of 1953. In the 1950s–1960s standard designs
for one-family houses were said to have been sold even in country stores and
approximately one third of private houses were built on the basis of these designs
(Peterson 1964: 82–83). The small two or three-room mansard-roofed one-family
houses met the requirements of country life quite well: a relatively spacious kitchen
(8–11 sq m), a “dirty” anteroom, a washing-room and a big larder next to the
kitchen. The houses had stove heating and high gable or hip roofs made from red
tiles or asbestos cement. All the houses had cellars, part of them also verandas,
and there was also an outbuilding in the same style with spaces for keeping
domestic animals. This kind of houses were built in the then wealthier collective
farms in Järvamaa, Western Virumaa, and several other places all over Estonia.
13 4
Housing construction was especially facilitated by the fact that beginning from
1964 kolkhozes started to be given building loans. More prosperous collective
farms built houses with their own resources and the workers had to pay them off
within a certain period (five to seven years). For those who worked hard on the
collective farm, part of the debt was written off. However, the building of onefamily houses was still a too expensive and slow way for alleviating the shortage
of living space in the countryside.
A major breakthrough in Estonian rural housing construction occurred in
1958, when collective farms started to build urban-type apartment blocks. At that
time an apartment block in the countryside was an unprecedented phenomenon.
Until then construction had been carried out more by individual projects; yet,
according to the new order, standard designs had to be used. The most wellknown standard design (No 61) was the one made by architect Boriss Mironov in
1958. These two-storey stove-heated buildings with four to eight apartments had
calcium silicate brick walls and low-pitched roofs. If the client had more money,
the walls were also plastered. The interior planning of apartments is similar to that
of urban houses. Unlike urban houses, the bathroom and toilet were separated
from each other, as, due to the absence of sewerage, earth closets had to be built.
The apartments also had a larder, considering the lifestyle of the rural population
and bigger food supplies. In the years 1958–1962 this was the most widely-spread
design in the countryside – 32% of dwelling houses were built according to that
(Peterson 1964: 86; Fig. 11 page 118).
The apartment blocks provided country people with new conveniences, yet,
were poorly adapted to country life. The new building type thoroughly reshaped
the appearance of rural settlements and the rural population was forced to adapt
themselves to the urban way of life. In spite of the national centralization policy, in
1970 as many as 86% of the rural families in Estonia lived on scattered farmsteads.
However, during the next three decades a decisive breakthrough occurred: in the
year 2000 only 31% of country people lived in farmhouses, while 40% resided in
apartment blocks and about 29% -- in new one-family or terraced houses.
In the 1970s–1980s many collective farms were united into king-size ones.
135
These huge collective farms were giving high priority to the development of one
central settlement only (the term agro-town started to spread), while the others
were neglected and therefore, due to poorer living conditions, people started
to move into centres. It was not only centuries-old ancient villages that became
deserted, but also old parish and commune centres as well as the centres of
former small collective farms and divisions.
Due to the project of agro-towns, two different lifestyles were formed in the
country – one of them traditional peasant-like, the other – modern urban. The
first one was prevalent in former farms and the majority of new one-family houses,
the other – in apartment blocks, where people were practically cut off from land
and country life. The centres of big collective farms developed into completely
urban settlements with four to five-storey standard urban houses made of concrete
panels (Fig. 12).
In the 1970s detached houses started to be built once again, as good workers
could not be attracted to the countryside with apartment blocks any more. One
of the first of the kind was a four or five-roomed dwelling house called Kullipesa
(Hawk’s nest) (Fig. 13), which was designed by architect Tõnu Kull in 1971, and
was among the most popular one-family houses in the countryside. Another very
widely-spread one-family dwelling resembling a traditional farmhouse was called
Ants and was designed by Ants Mellik in 1978.
Even more than dwelling houses, the architectural appearance and landscape
of rural areas was changed by the production buildings of kolkhozes and sovkhozes,
as well as their ways of land use, especially the extensive land improvement.
Besides churches, such huge and impressive buildings as the big barns and
storehouse-grain drier complexes erected in the 1970s–1980s had never been
built in our villages (Fig. 14).
The diversity of rural architecture was greatly improved by the transportrelated structures: railway buildings and, beginning from the 1950s, also coach
terminals and bus shelters. Railway buildings were erected in the countryside
throughout the whole century but coach traffic was light in Estonia before World
War II and therefore coach stations were not built. In the Soviet Union, on the other
13 6
hand, the development of public transport was highly prioritized and a dense
coach route network was established. The oldest rural coach stations were solid
wooden pavilions with doors and windows, with an open shelter supported by
posts in the front (Fig. 15 page 122). In the course of time they became simpler
and more robust, until finally it ended with open shelters made from concrete
elements (see Kask and Kivi: 2008).
Beginning from the 1960s quite a new type of buildings – thousands of
summer cottages – appeared in the rural areas (Fig. 16 page 123). Summerhouse
cooperatives with extremely dense housing constitute real holiday towns in the
vicinity of bigger cities.
In conclusion
Last century brought many new developments into our rural architecture and
landscapes. During the first two decades our rural landscape was enriched by
a great number of modern farmbuildings, especially in South Estonia, in the
vicinity of Tallinn and in East Virumaa county. The general growth of wealth also
contributed to the construction of many public buildings. Before World War I
numerous schoolhouses, community centres and commune houses as well as
dairies and other buildings that have been in use up to today were erected.
With the Land Reform of 1919 landlords’ great landed property was
distributed among many small farms. From the architectural point of view this
resulted in two significant phenomena. Numerous manor buildings failed to find
application any more and were knocked down or demolished. At the same time
the number of farmsteads nearly doubled. The small holdings founded in former
manor lands made our settlement considerably more dispersed, especially in
North and West Estonia. The buildings on new small farms were erected as simply
and cheaply as possible. The state granted the smallholders loans for building
and land improvement, counselled them in the sphere of construction and had
a number of designs created for the buildings suitable for smallholdings. On
the one hand, dwelling houses and outbuildings were modernized, and on the
137
other, the old and the new were tried to combine flexibly. On many smallholdings,
following the example of barn-dwellings, the dwelling house was under one and
the same roof with the barn and the storeroom.
As a result of the Soviet-time coercive collectivization, tens of thousands
of farms perished and hundreds of villages became deserted. The population
was concentrated in big collective farm centres with dense settlement. Extensive
virgin fields often reclaimed from wetlands, which were suitable for large-scale
production, appeared in rural landscapes, whereas small ancient fields overgrew
with brushwood.
By the end of the century another circle in the development of rural
settlement had been completed. Many kolkhoz and sovkhoz settlements have
entirely degenerated and plenty of apartment blocks stand derelict and plundered.
District heating and hot water supply have mostly ceased working, which has
considerably diminished the attractiveness of these houses.
As a new phenomenon, at the end of the 20th century real estate villages
started to be founded in the vicinity of major cities on former farmlands, which,
until recently, grew at an increasing pace.
13 8
Sources and references
Karu, Mihkel 2005. Kus pidi kolhoosnik elama? Kolhooside tüüpelamuehitus Eestis kuni 1980.
aastateni. Bakalaureusetöö. Käsikiri Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse Instituudis.
Lutsepp, Elo 2006. Uudisasundused – 1930. aastate sotsiaalpoliitika ja arhitektuuri kohtumisi.
Magistritöö. Käsikiri Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse Instituudis.
Vahtre, Lauri 1985. Eesti maaseltsid ja nende majad enne I maailmasõda. Tallinn. Käsikiri Eesti
Vabaõhumuuseumis.
Volkov, Leonid. Eesti arhitektuuri ajalugu. Käsikiri Eesti Arhitektuurimuuseumis (f 6, n 4, s 4).
Eesti arhitektuuriajalugu 1965. Peatoimetaja H. Arman. Tallinn: Eesti Raamat.
Gens, Leo 1978. Arhitekt Karl Burmani individuaalelamud. – Töid kunstiteaduse ja –kriitika alalt
2. Artiklite kogumik. Tallinn, lk 177–202.
Habicht, Tamara 1977. Rahvapärane arhitektuur. Tallinn: Kunst.
Hallas-Murula, Karin 2007. Albumitäis algkoolimaju. – Eesti Ekspress, 27.03.2007.
Hein, Ants 2000. Hüpe Euroopa poole: aastad 1900–1918. – Eesti XX sajandi ruum. Space in
20th Century Estonia. Tallinn.
Hein, Ants 2003. Eesti mõisaarhitektuur. Historismist juugendini. Tallinn: Hattorpe.
Helme, Mehis 2003. Eesti raudteejaamad. Tallinn: Tänapäev.
Jänes, Liina 2005. The Stalinist Collective Farm Village. Attempts to Establish Town-type Settlements
in the Estonian Landscape. Stalinistlik kolhoosiküla. Soov tuua linna-tüüpi asustus Eesti
maastikku. – Constructed Happiness. Domestic Environment in the Cold War Era. Võistlevad
õnned. Elukeskkond külma sõja perioodil. Eesti Kunstiakadeemia toimetised 16. Edited by/
toimetanud Mart Kalm, Ingrid Ruudi, lk 184–199.
Jänes, Martin, Loit, Mari 2006. Raudteearhitektuuri ajaloost ja säilitamisest. Tallinn:
Muinsuskaitseamet.
Jääts, Indrek 2000. Maaelu muutumine Oisu piirkonnas Järvamaal (1970.–1990. aastad) – ERMi
Aastaraamat XLIV. Tartu, lk 109–134.
Jääts, Indrek 2002. Töö kolhoosis. Oisu piirkond Järvamaal 1940. aastate lõpust 1960. aastate
lõpuni. – ERMi Aastaraamat XLVI. Tartu, lk 27–50.
Jääts, Indrek 2004. Sotsialistlik põllumajandus: varane kolhoosiaeg Oisu piirkonnas Järvamaal.
I–II. – Akadeemia nr 1–2, lk 132–168; 393–423.
Kalm, Mart 2001. Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn.
Kammal, Uno 1963. Maa elamuehituse mõningaid probleeme. – Elamuehituse küsimusi. Riiklik
Ehituse ja Arhitektuuri Komitee. Tallinn, lk 42–55.
Karu, Ellen 1990. The architectural foundation of cultural centres in the Estonian countryside in
the early 20th century. – The Baltic countries 1900–1914. (Acta Universitatis Stockholmiensis.
Studia Baltica Stockholmiensia 5:2), Stockholm, pp. 619–638.
Kask, Eve ja Kivi, Signe 2008. Eesti bussiputkade peaaegu täielik teejuht. Tallinn: Tänapäev.
Lauri, H. 1913. Eeskujulik põllumehe elumaja. – Põllutööleht, nr 21, lk 163–165.
Moora, Aliise 1964. Peipsimaa etnilisest ajaloost. Tallinn.
139
Pantelejev, V. 1968. Eesti maa-asulate uus ilme. – Ehitus ja arhitektuur, nr 3, lk 3–6.
Perna, Artur 1913. Seletuseks Puisi talus ehitatava elumaja kohta. – Talu, nr 8, lk 241–244.
Perna, Artur 1914. Eesti talu-elumaja joonistused. Ia, Ib. – Talu, nr 2, 3, lk 48–50; 71–73.
Peterson, Aleksei 1964. Tüüpprojektide kasutamisest maaelamuehituses 1953–1962. –
Etnograafiamuuseumi Aastaraamat XIX, lk 76–87.
Peterson, Aleksei 1965. Asunike elamute ehitamisest kodanlikus Eestis. – Etnograafiamuuseumi
Aastaraamat XX, lk 184–208.
Peterson, Aleksei 1966. Võru rajooni kaasaegne maaelamu. – Etnograafiamuuseumi Aastaraamat
XXI, lk 47–74.
Pärdi, Heiki 2005. Eesti taluhäärberid. Tallinn: Tänapäev.
Pärdi, Heiki 2007. Eesti taluhäärberid II. Tallinn: Tänapäev.
Pärdi, Heiki 2007. Eesti taluelamu moderniseerumine 1850.–1920. aastail. Elamiskultuur ja
hügieen. – Suitsutare 4. Tallinn, lk 39–100.
Pärdi, Heiki 2007. Eesti maa-arhitektuur XX sajandi pööristes. – Eesti põllumajandus XX sajandil.
I osa. Inimene ja ühiskond. Tallinn, lk 267–274.
Рихтер, Елизавета 1976. Pусское население западного Причудья. Tallinn.
Saron, Juta 1988. Raudkiviehitus Muhu saarel 20. sajandi algupoolel. – Etnograafiamuuseumi
Aastaraamat XXXVI. Tallinn, lk 43–58.
Tihase, Karl 1974. Eesti talurahvaarhitektuur. Tallinn: Kunst.
Viirma, V. 1983. Eesti küla ehitab. Tallinn: Eesti Raamat.
14 0
Maastik kui mull:
piirid ja peegeldused
Hannes Palang
Tallinna Ülikool, Eesti Humanitaarinstituut,
Maastiku ja Kultuuri Keskuse juhataja-vanemteadur, Ph.D.
Eesti üks väheseid riike, kes pole veel Euroopa maastikukonventsioonile alla
kirjutanud, võisteldes Saksamaa ja Austriaga viimase Euroopa Liidu riigi tiitli
pärast, kes sellele oma allkirja annab. Ja kui tundub, et sakslastel ja austerlastel
on probleem pigem selles, et nad ei suuda otsustada, kas maastikukonventsioon
on föderaaltasandi probleem või peaksid sellega tegelema liidumaad, siis Eesti
ametkonnad ei kipu aru saama, millest maastikukonventsioon räägib ja mis see
maastik seal maastikukonventsioonis endast täpselt kujutab. Maastikukonventsioon
defineerib maastikku kui territooriumi mingit osa, nagu seda tajuvad inimesed ja
mille olemuse määravad looduslike ja antropogeensete faktorite mõjud ja koosmõjud.
141
M a astik kui mull: piirid ja peegeldused
Mis on maastik?
Maastik – see on kliima, taimkate, muldkate, reljeef, veestik, loomastik. Ülalt mõjutavad maastikku päike ja õhkkond, altpoolt maa sisejõud, kõrvalmõjuriteks on aga
naabermaastikud ning inimühiskond (vt Arold 1991; joon 1).
PÄIKE
Õhkkokd
Loomastik
Taimkate
Veestik
Muldkate
Inimrajatised
Inimühiskond
Naabermaastikud
Kliima
Reljeef
Kivimid
MAA SISEJÕUD
Joonis 1. Maastikukomponendid (Arold 1991).
Figure 1. Landscape components (Arold 1991)
Kui võrrelda seda definitsiooni sellega, mis maastikukonventsioonis kirjas, siis
väga palju sarnast ju pole. Keskkonnaministeerium tahaks tegelda ainult loodusmaastikuga, maastikukonventsiooni kohaselt peaks aga ka inimene maastikus
sees olema. Kultuuriministeerium tahaks küll kangesti maastikukonventsiooniga
tegeleda, aga tal ei näi olevat selleks piisavalt raha. Põllumajandusministeerium,
142
mis tegelikult on pikemas perspektiivis kõige rohkem maastiku kujundamisega
tegelev üksus, ei leia ka end kuidagi maastikukonventsiooniga seotud olevat.
Nemad tegelevad tootmisega ja nende jaoks on maastik põllumajanduse kõrvalprodukt, mis juhtumisi töö käigus tekib. Maastiku kujundamise peale on hakatud
mõtlema alles mitmesuguste põllumajandus- ja keskkonnadirektiivide täitmise
käigus. Lõpptulemusena anti 2007. aasta suvel maastikukonventsiooniga tegelemine Siseministeeriumi planeeringuosakonnale. Samas on Siseministeeriumi
prioriteedid mõnevõrra teised, kui maastikukonventsiooniga tegelemine. Seetõttu
ongi minu meelest Eestil suurepärane šanss saavutada auväärne viimane koht
Euroopa Liidu riikide hulgas, kes maastikukonventsioonile lõpuks alla kirjutavad.
Siit tuleneb ka üks põhjus, miks maastikku saab käsitleda mullina – ta on see
miski, millest keegi õigupoolest midagi täpselt ei tea.
Meenutagem siinkohal maastiku-uurimise põhitõdesid. Widgreni järgi
(Widgren 2004)
saab maastikule läheneda kolmel viisil:
1. maastik on kasutusviis,
2. maastik on suhtlemisviis,
3. maastik on nägemisviis.
Eestis kipume valdavalt tegelema esimese punktiga – maastik kui ressurss,
mida me saame millekski kasutada: näiteks investeerimiseks või siis kinnisvaraarenduseks. Ent põllumajandusliku tegevuse või metsandusliku tegevusega me
saame maad vaid vahendada. Rõhutan: mitte maastikku vahendada, vaid
maad vahendada. Sellele on suured äriskeemid üles ehitatud ning ses kontekstis
on maastik suhteliselt lihtsalt ja suhteliselt selgelt hoomatav mõiste.
Kaubanduse kaudu ja turismi kaudu lisandub kolmas lähenemisviis – maastik
kui vaateväli, maastik kui institutsioon, maastik kui pilt. Vaadake Eestit tutvustavaid
pildiraamatuid, vaadake kampaaniaid telereklaamides. Üks kohalik mobiilioperaator räägib näiteks maailma kõige ilusamast levialast ja näitab taustaks ilusaid
Eestimaa maastikke. Või võtame näiteks Saaremaa juustude etikettidel olevad pildid: tuulikud, kadakad, kiviaiad. Me kasutame maastikku ära oma ärihuvides.
143
Käimasoleva maa-arhitektuuri ja maa-maastiku projekti põhisõnumiks on see,
et maastik on suhtlemisviis. Kui läheme natukene maastikul asuvatest objektidest kaugemale – ma pean silmas nt hooneid, mälestusmärke, kaitsealuseid
loodusobjekte – võime maastikust välja lugeda kõikvõimalikku infot tavaõiguse,
sotsiaalse korra ja kõige muu sellise kohta, mida nimetame nähtamatuteks jälgedeks maastikul.
Viimased 6–7 aastat olen rääkinud, et tänapäeva noorsugu hakkab kaotama
maa-maastikust arusaamise võimet. Miks? Sellepärast, et suurem osa praegu maal
nähaolevast on kolhoosiaegne. Tabasin selle ära siis, kui mu loengutes hakkas
käima seltskond, kes on sündinud umbes 1980. aastatel. Näitasin neile siloaugu
pilte (joon 2) – nad vaatasid ja imestasid: mis asi see on? Sest suurem osa meist
elab ju linnas ja suuremal osal lastest hakkavad ka maavanaemad ära kaduma.
Küsimusele: „Kust piim tuleb?” vastavad jõnglased – „Poest!” Maainimestesse
Joonis 2. Siloauk
Figure 2. Silage pit
14 4
suhtumist näitab seegi, kui üks meie peaminister mõni aasta tagasi teatas, et kell
kümme hommikul maal enam kainet inimest ei leia – seal elavad ju ainult luuserid,
kes oma eluga ise hakkama ei saa.
Maastik on kommunikatsiooniviis. Me üritame maastikust välja lugeda
seda, mis minevikus toimus, sest iga tegevus jätab kuskile oma jälje.
Maastikust rääkides on mitu diskursust. Üks kõneleb maastikust kui kohast, maastikust kui maast. Räägime terminitest nagu identiteet, maastiku iseloom, kohavaim,
iseloomulik ajalugu. Me räägime maastiku tähendustest ja jõuame välja lõpuks
pärandini, mis võib olla nii looduslik kui kultuuriline. Siinkohal väike põige ajalukku. Võtame näiteks 1970. aastate “Eilarti-aegse”1 looduskaitse-alase kirjanduse,
kuhu kirjutati sisse ka kõikvõimalikke lugusid, kuidas loodus ja kultuur käisid käsikäes. Ma ei tea, kas on rahvajutt või mitte, aga Rebala muinsuskaitseala tegemise
käigus räägiti tõsimeelselt seda, kuidas üks rannalõigukene Saviranna küla juures
võeti kaitse alla ainuüksi sellepärast, et Eilart ei leidnud paremat argumenti kui,
et Marie Under olla kunagi mingi luuletuse justnimelt selle koha peal kirjutanud
– järelikult võtame kaitse alla! See võiski nii olla, sest Eilart kasutas selliseid nippe.
Eilartil on sellised „tähtsad looduskaitsjad” nagu luuletajad Kersti Merilaas ja
August Sang. Tema looduskaitseraamatutest käib läbi kirjandusklassik Friedebert
Tuglas – kogu loodus- ja kultuuripärandi kaitse on ses võtmes üks rõõmus tervik.
Sellest diskursusest, kus räägiti maastiku dünaamikast, ökoloogilistest ja
majanduslikest muutustest, ruumilisest struktuurist ja funktsioonidest, oli kuulda
suhteliselt vähem. See on see mõtteliin, mis levib tänapäeva Euroopa maastikuökoloogias ja ka ökoloogilisemas ning maastikuga tegelevas põllumajanduses – et
oleks multifunktsionaalsus. Et üht ja sama maatükki – lisaks sellele, et seal kasvatatakse vilja – kasutataks veel millekski, kas siis turismiks või kohaliku identiteedi
tugevdamiseks. Meil Eestis on põhiprobleem pigem selles, kuidas maale üldse
inimesi elama saada, et seal üleüldse midagi toimuks. Et loodus maa-maastikku
ära ei hävitaks – kui nii võib öelda.
1 Jaan Eilart (1933–2006), eesti biogeograaf, maastikuökoloog ja kultuuriloolane, looduskaitseliikumise
algatajaid Eestis.
145
Maastiku planeerimine ei tööta mitte mõistega „maastik”, vaid mõistega „maa”.
Maa saab olla kellegi oma. Tehke kataster lahti – maatükil on omaniku nimi. Ja siit
nüüd järgmine küsimus – kuidas omandatakse maastikku, kas maastikul saab olla
omanikku? Kui me räägime tähendustest, kui me räägime ajaloost, kui me räägime
vaadetest, siis – kas vaatel on omanik? Kuidas me saame mõjutada näiteks vaate
säilitamist? Võtame näiteks Lõuna-Eesti inimesed, kes sõidavad Otepää kandis
Ilmjärve mõisa juurest mööda. Kui sealt ühe konkreetse koha juurest vasakule
vaadata, siis läbi kogu selle madala ala paistavad teiselt poolt Karula kuplid, mis
asuvad mitukümmend kilomeetrit eemal. Aga kui keegi tahab sinna vahepeale
paar suurt puud istutada või mõne kõrge korstna ehitada ja see vaade kinni läheb?
Kelle oma see vaade on? Kuidas me seda saame mõjutada?
Üks umbes kuue-seitsme aasta tagune Võrumaa rahvajutt räägib sellest, kuidas
seda tehti. Oli kaks naabertalu. Üks oli tavaline talu, teine turismitalu. Turismitalu
söögitoast avanes suurepärane vaade naabri sõnnikuhunnikule. Sõnnikuhunnik
oli omaniku maa peal ja omanikul on seal täielik õigus teha, mida tema tahab.
Mis teha? Üks võimalus: lähed ütled omanikule otse – kuule, korista oma sõnnik
ära! Aga naabritevahelised suhted Eestis lõpevad tavaliselt ikka tüliga. Seekord
oli lahendus selline, et kui turismitalu omanikul olid külalised, kutsus ta ka naabrimehe enda juurde hommikusöögilauda ja siis tutvustas külalistele: „Vaadake, see
siin on minu naaber ja nüüd vaadake aknast välja, seal on tema talu”. Sõnnikuhunnik kadus naabrimehe vaateväljast ära suhteliselt kähku...
Mis ma tahan selle kõigega öelda? Maa ja maastik on iseasjad. Maal saab
olla omanik, maastikul omanikku olla ei saa. Kui me räägime maastiku planeerimisest, siis me peame rääkima tegelikult ju ka inimestega manipuleerimisest. Ent seda tuleb teha niivõrd osavalt, et inimesed ise sellest aru ei saa. See
on võimumäng maastikul. Alati tekib seesama küsimus – kelle oma on maastik?
Kohalike jaoks, kes seal elavad, kes seal tegutsevad, kes teevad heina, kes ladustavad sõnnikut hunnikusse, on maastik igapäevase elutegevuse areen. Ent nad
ei oska seda mitte alati väärtustada, sest see on neil iga päev olemas. Nad ei tule
selle peale, et seal võiks olla mingi eriline ilu või mingi eriline tähendus või mingi
väärtus. Kuus-seitse aastat tagasi tehtud väärtuslike maastike uuringud Valgamaal
14 6
ja Põlvamaal lubasid muuhulgas teha selliseidki tähelepanekuid. Sai vallavanema
käest küsitud: ”No kus teil siin ilusad kohad on?” – “Oi ei, meil ei ole siin midagi!
– “Kuhu sa ise puhkama lähed?” – “Ma lähen Hiiumaale, ma olen sealt pärit.
Meil siin Riidajas ei ole mitte midagi võrratut. Meil ei ole siin midagi, ma lähen
mujale.” Ühelt poolt on see tüüpiline väljastpoolt sissetulija pilk, kuid kehtib ka
stereotüüp, et kõik hea on ikkagi kuskil mujal.
Kuid manipuleerimine maa-maastiku ja igasuguse arhitektuuri väärtustamise
puhul on lihtne: tuleb pugeda inimestele niimoodi naha vahele, et nad sellest ise
arugi ei saa ja teha neile selgeks, et ka nende “igavas” kodukohas on püsiväärtusi.
Aga seda tuleb teha niimoodi, et nad suudaksid neid väärtusi ka ise alles hoida.
Sest kelle oma on maastik? Ikka sellesama kohaliku – tema elab seal, tema tahab,
et katus läbi ei sajaks, et majas oleks soe. Setumaal elas kunagi üks tädikene, kellel
oli savipõrandaga köök. Minul tekkis küsimus: kas tema tohib sinna üldse endale
laudpõrandat panna või ei tohi? Mina tulen võib-olla mõne aja pärast tagasi ja
tahan veel seda savipõrandat näha. Aga tema elab seal. Kas minul on õigus talle
öelda: „Kuule, ära tee? Ma tulen võib-olla mõne aja pärast tagasi, tahan veel
seda vana savipõrandat näha”. Mul ei ole seda õigust. Temal on õigus elada
oma arusaamiste ja soovide järgi. Need on sellised turistide-kõrvaltvaatajate
maastikud, see tähendab – sellised “meiesuguste” maastikud, kus me käime ja
vaatame, räägime ja naudime.
Lisaks on igasuguste ekspertide-huvigruppide arvamused. Looduskaitsjad
võtaksid kõik looduskaitse alla, muinsuskaitsjad võtaksid kõik muinsuskaitse alla,
kinnisvaraarendajad ehitaksid igale poole väikseid majakesi, teeksid teid ja paneksid püsti laohooneid. Ekspertide-huvigruppide ühine nimetaja kipub olema see,
et asju nähakse pahatihti ainult oma pisikese mätta otsast. See ei ole valdav lähenemisviis, aga seda tuleb ette: vaadatakse-nähakse ainult oma lähemat ümbrust,
mitte kaugemat.
Toon sellise näite. Kohalikud ostsid talu, leidsid kõrvalhoonest lambasõnniku
seest puuvoodi. Eelmise omaniku jaoks oli see voodi vanaks jäänud, tal ei olnud
seda vaja, aga päris ära visata ka ei raatsinud – ta tegi sellest lambasulu. Siis
tulidki noored, ostsid selle talumaja ära, hakkasid vanast lambasulust sõnnikut
147
välja viskama ja leidsid voodi – voh! pärand, väärtus! Puhastasid ära, seda ma ei
tea, kas nad ta ära ka lakkisid, aga kasutusele nad tema voodina jälle võtsid. See
on järjekordne ilus näide kohaliku pärandiga seotud probleemistikust: mis ei ole
kohalikule inimesele funktsionaalne, see kaob (Antrop 2005).
Seitse-kaheksa aastat tagasi tuldi välja hajalinna ideega, et linnainimesed saaksid
elada maal ja olla seal ühenduses oma töökohaga läbi interneti. Siit minu järgmine küsimus: kui suur osa inimesi rallib suviti muruniitjaga? Kui suurt platsi ka
tegelikult viitsitakse suvel hooldatuna hoida? Ega vist väga suurt ei viitsita. Tuhat
ruutmeetrit maksimum ja parem, kui oleks mingi 6-7-aastane päkapikk, kes ühe
suve ehk viitsib muru pügada. Järgmisel suvel oleks tal nii palju aru peas, et ta
enam seda tööd ei tee. Sisuliselt tähendab see aga seda, et see linnainimeste
seltskond, mis praegu koguneb linna ümber valglinnadesse ei viitsi, ei saa, ei
taha, ei jaksa ja ei oskagi maastiku eest enam hoolt kanda. Minu akna taga on
kõrvuti nelja vana talu omanike heinamaad. Nendest neljast kõige vasakpoolsem
ei ole kunagi oma heinamaad niitnud kõigi nende nelja aasta jooksul, mis mina
seal maal olen elanud. See, kelle omandus on otse minu akna all, niidab igal
aastal ühe korra; sealt järgmine ei ole kunagi niitnud, sellest järgmine on niitnud
oma heinamaad vist üle aasta. See on selline vana nõukaaegne kuivendatud
madal soo ja seal niipea võsa peale ei tule. Aga näiteks Setumaal läheb kõigest
seitse-kaheksa aastat, et niitmata heinamaal hakkaksid kasvama mänd ja kask,
teiste muldade peal veel näiteks ka lepp.
Seesama dilemma lähebki siit edasi. Vana ohustavad tegelikult eelkõige need
samad püsi(talu)nikud, sest nende jaoks on kõik uus areng. Vanas rehetares elades tekib ju pahatihti see tunne, et see ehitis on vanamoodne – „Aga mul ju raha
on, ma tahan ka kuidagi näidata, et ma liigun oma eluga edasi.” Meie asi on
seda arengut suunata mõistlikus suunas, sest kohaliku jaoks on see progress, aga
arhitektuuripärandiga tegeleva inimeses jaoks kõige hirmsamalt karjuv vale asi
vales kohas. Siin lähevad inimeste väärtushinnangud kõvasti lahku.
Kui me aga vaatame maastikku natukene laiemalt, mitte lihtsalt objektikeskselt, siis mida oleks tarvis õieti teha? Kas lihtsalt fikseerida maastiku seisund min14 8
gil ajahetkel? Neid võime võtta mitu, näiteks aastad 1859, 1919, 1939, 1989 –
kruntimiseelne seis, mõisate riigistamise eelne seis, kolhoseerimise-eelne seis,
kolhooside lõhkumise eelne seis.
Või me üritame säilitada neid protsesse, mis selle maastiku tekitasid? Looduskaitse sai mõnusa õppetunni seoses puisniitudega – kõigepealt üritati sealt
inimene minema ajada ja puisniidud kaitse alla võta. Aga siis selgus, et – oi!
puisniidud kasvavad võssa. Alles siis saadi aru, et puisniit on tegelikult tekitatud
sellesama ekstensiivse majandamise poolt, karjatamise ja niitmise tagajärjel.
Mida teeb praegu Matsalu kaitseala? Matsalu kaitseala ajab välja suuri toetusi
selleks, et maksta talunikele selle eest, et nad hoiaksid oma lehmi ja lambaid nendelsamadel rannaniitudel, mis kunagi võeti looduskaitse alla ja kust aeti inimesed
seetõttu minema. Seega protsess, mis ühte või teist maastikku kujundab, on ka
väga oluline. Seega – selleks, et Eesti maastikud püsiksid enamvähem sellisena nagu nad meile meeldivad, tuleb hoida inimesed maal. Mis valemiga
tuleks seda teha, mina öelda ei oska. Tean, mis tuleb teha, mis on eesmärk, kuid
kuidas seda saavutada?
Need on meie endi valikute küsimused kuid ka riigi poliitikate küsimus. Maaarhitektuuri ja maa-maastiku programmi raames saab siin võib-olla natukene
survet ühes või teises suunas avaldada, aga selle programmiga kindlasti neid
probleeme ei lahenda. Need on suured ja üleüldised probleemid.
Pakun siinkohal mõned tulevikustsenaariumid (joon 3).
Ilus oleks kui maastik püsiks selline, kus põllumajandus toimib. Rumeenias oleks
vasaku ülemise pildi peal umbes 200 inimest, kes seal põllu peal midagi teeksid –
kes võtaks kartuleid, kes sõidaks hobusega ringi. Meie oleme põllumajandusega
saavutanud juba sellise tehnoloogiataseme, et meil saab teha pilte, kus kedagi
ei ole.
Kui kõik läheb edasi nagu ta praegu läheb, siis ma kardan, et Eestimaa kasvab
võssa. Parem ülemine foto on tehtud Rebala kaitsealal umbes Lastekangrute juures
20 aastat tagasi, aastal 1987, kui hoogustus liikumine „Peatage Lasnamäe! Peatage fosforiidikarjäärid! Säilitagem meie rahvuslikud väärtused!” See kõik algas
149
Joonis 3 – Rebala tulevikustsenaariumid
Figure 3. Future scenarios for Rebala
siitsamast. Siin taga on Maardu fosforiidikarjäärid. See oli toona eestlase jaoks
maailma kõige tähtsam asi: säilitada meie muinsuskaitseväärtus, meie minevik,
meie põllusüsteemid, kiviaiad tont teab mis ajast, kalmed! Vello Lõugas oli see
mees, kes kataloogis seal aktiivselt kogu pärandit. 2005. a, kui sai käidud kohapealt küsimas, siis tuli selline vastus: „Jaa, kunagi käisid mingid arheoloogid,
aga nemad on siit läinud, ega keegi seda enam ei suuda väärtustada.” Ala, mis
kunagi oli vaat et üks meie rahvusliku identiteedi jämedaid alustalasid, kasvab
nüüd võssa. Siis küsid kohalikelt, mida nad tahaksid. Kindlasti seda [vt piltidel]...
,,sest siis maa ei lähe raisku”. Pigem tehtagu mingit kinnisvaraarendust või mida
iganes – peaasi, et maa oleks mingil määral kasutuses.
Kui vasakut alumist pilti hoolega vaadata – need heledad laigud on golfirajad
Jõelähtme golfiklubis. Igal pool maailmas räägitakse golfist kui eliidi spordialast.
15 0
Mingile maa-alale tõmmatakse aed ümber, suletakse tavalistele inimestele ligipääs ja seal algab eliidi tegevus. Minu jaoks on siin kummaline ja esmapilgul
üllatav arusaam asjast. Kui mõtleme Rebala kivikalmetele, siis need olid ka eliidi
maamärgid. Eliit tähistas oma maastikku. Nüüd tuleb eliidi mõtteviis ja elustiil uuel
tasandil golfiklubi näol tagasi. Vallavalitsus lubas: tehke oma rajad niimoodi, et
te kalmeid ei puutu, tehke oma rajad kalmete vahele. Seega üks eliit asendus
teisega, kuid mingil imelisel moel on selle maastiku mõte alles. Mida Rebala kaitseala juhtum veel näitas, on üllatav sarnasus ökoloogide mõtteviisi ja arheoloogide
või muinsuskaitsjate mõtteviisi vahel. Kui arheoloogid räägivad maastikust, siis
nad räägivad objektidest – kalmetest või äärmisel juhul kiviaedadest. Üks põhjus,
miks Rebala kaitseala projekt üldse käima läks, oligi see, et muinsuskaitseamet
tahtis teada, mida teha nende aladega, mis jäid kalmete vahele? Need, kes on
maastikuökoloogia kursustel käinud, teavad: on elukate elupaigad ja nendevahelised koridorid. Maastik selles käsitlusviisis on segav tegur, mis ei luba ühel
elukal ühest elupaigast teise minna. Kujutage ette: mingisugune metsatukakene
põllumaastikus ja teine metsatukakene natukene eemal ja siis on põld – see segav
asjaolu, mis ei lase jänkukesel või siilikesel või kellel iganes ühest metsatukast
teise minna. Täiesti sarnane muster tekib siin kalmete ja ökoloogide metsatukkade
vahel. Seega tasuks meeles pidada, et loeb kontekst. Muidugi – kõige parem viis
Rebala kalmeid kaitsta oleks see, kui kõikide nende kalmete kohale ehitada üks
suur supermarket. Minge näiteks Rocca al Mare kaubanduskeskusse ja vaadake:
sissepääsu juures näidatakse uhkeid ja ilusaid autosid. Kujutelge nende asemele
üks Rebala kalme. Kalme on ju niimoodi vägagi kaitstud: katus on tal peal, tuul ei
puhu, vihm teda ei lagunda ja pätid ka kogu aeg kallale ei tule.
151
Lõpetuseks tagasi mulli juurde: piirid ja peegeldused.
Eesti maastiku liigendas Johannes Gabriel Granö 1922. a (joon 4).
Joonis 4. J. G. Granö maastikuliigestus
Figure 4. Landscape classification by J. G. Granö
Tema kaardil ei näe maastikuüksuste vahelisi piire, vaid piirialasid, üleminekuvööndeid. Granö leidis maastiku rajoonidele tuumikalad ja markeeris nendevahelised üleminekuvööndid. Tähendab, maastikul ei ole ruumilisi, joonelisi piire.
Kaks piiri Eestis olen nõus jooneliseks tunnistama – üks on maa- ja merepiir, teine
on Põhja-Eesti paekallas. Kui te need piirid ületate, siis te tunnete seda füüsiliselt.
Ühel juhul saate märjaks, teisel juhul võtab see tunnetamine paar-kolm sekundit
aega – läksin üle piiri! Kõik teised maastikurajoonide piirid on kokkuleppelised:
152
kas need on mõnikümmend või mõnisada meetrit laiad. Loodusgeograafid vaidlevad, kas meil on üks ja ühtne Lääne-Eesti madalik või meil on Lääne-Eesti madalik
natukene põhja pool ja Pärnu madalik või Edela-Eesti madalik sellest lõuna pool,
sest see on üleminekuvöönd. Põhjendus on see, et siinpool on liivakivi ja sealpool
on lubjakivi ja see üleminekuvöönd on 5–6 kilomeetrit lai. Piirid on hajusad.
Enamvähem samal ajal, 1925. a, kirjutas ameerika kultuuriteadlane C. O.
Sauer (vt Sauer 1925), et maastikud saavad ajas otsa. Maastikel on ajalised piirid
ka. Kogu inglisekeelne kultuurigeograafia on kogu oma eksistentsi jooksul selle
Saueri tsitaadiga või Saueri artikliga (1925) võidelnud – seda toetanud või sellele
vastu vaielnud, aga sellest ei saa üle ega ümber. Maastik areneb, läbib mingid
faasid ja lõpuks jõuab oma arengutsükli lõppu.
Denis Cosgrove, kes valiti 2007. aasta oktoobris Tallinna Ülikooli audoktoriks,
kirjutas sellest, et igal sotsiaalmajanduslikul formatsioonil on oma maastikud,
kus kehtivad omad mängureeglid, omad väärtushinnangud, omad mustrid, omad
tähendused (Cosgrove 1984).
Eestimaa puhul oleme näinud, kuidas üks formatsioon – kui me seda marksistlikku terminit kasutame – vaheldub teisega. Süsteem pööratakse pea pealt
jalule. Täpselt samamoodi saame me ka ajaliselt umbes samasuguse pildi, kui me
vaataksime seda kui ajalis-ruumilist mulli. Maa-maastiku programmi üks huvitav
ülesanne on see, kas suudame neid ajalis-ruumilisi mulle taastada? Kas suudame
näiteks püsti panna toimiva külamaastiku aastatest 1937–1938? Või taastada näiteks hoopis mõni mõisamaastik, kus maamats aeg ajalt ka ihunuhtlust saab – nii
on meie vaarisadega ju tehtud. Seega rõhutaksin lõpetuseks veelkord seda
mõtet, et me maastiku kaitset korraldades ei tegeleks ainult objektidega,
vaid katsuksime sisse tuua ka need tähendused, väärtushinnangud ja muud
asjaolud, mis on maastikuga laiemalt seotud.
153
Kirjandus
Ahas R., N. Albre, Ü. Mark, J. S. Jauhiainen 2001: Dispercity – Urban life in a green setting, or a
new development approach for Estonian rural peripheries. In: Mander, Ü., A. Printsmann and
H. Palang (eds.) IALE European Conference 2001 “Development of European Landscapes”:
Conference proceedings. 2, Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis 92.
Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, pp. 592–597.
Antrop, M. 2005. Why landscapes of the past are important for the future. – Landscape and
Urban Planning. 70, 21–34.
Arold, I. 1991. Eesti maastikud. Tartu Ülikooli Kirjastus.
Cosgrove, D. E. 1984/1998. Social Formation and Symbolic Landscape. Madison, Wisconsin:
University of Wisconsin Press.
Granö, J. G. 1922. Eesti maastikulised üksused. – Loodus I, 2, pp.105–123; 4, pp. 193–214; 5,
pp. 257–281.
Sauer, C. O. 1925. The Morphology of Landscape. — University of California Publications in
Geography, 2, 19–53.
Widgren, M. 2004. Can landscapes be read? — H. Palang, H. Sooväli, M. Antrop, G. Setten
(eds.). European Rural Landscapes: Persistence and Change in a Globalising Environment,
pp. 455–466, Dordrecht: Kluwer.
15 4
Landscape as a Bubble:
Borders and Reflections
Hannes Palang
Estonian Institute of Humanities, Tallinn University
Centre for Landscape and Culture, Senior Researcher, Ph. D
Estonia is one of the few countries which have not ratified the European Landscape
Convention yet; moreover, it competes with Germany and Austria for the title of the
last country in the European Union to sign it. And while Germans and Austrians
seem to have a problem with deciding whether the Landscape Convention is an
issue for the federal level or rather the Länder (states), then for Estonian authorities
the main problem lies in understanding the essence of the Landscape Convention
and the exact concept of landscape within it. The Landscape Convention defines
the landscape as an area as perceived by people, whose character is the result
of the action and interaction of natural and human factors.
155
L andscape as a Bubble: Borders and Ref lections
What is landscape?
Traditionally in Estonian geography, landscape consists of climate, vegetation,
soil, relief, water bodies, and fauna. The sun and the atmosphere influence the
landscape from the above, and the inner forces of the earth – from the below,
neighbouring landscapes and the human society acting as side effects (see Arold
1991; Fig 1 page …).
If we compare this definition with the one written down in the Landscape
Convention, the similarity is rather negligible. The Ministry of the Environment
would like to confine themselves to natural scenery only; yet, according to the
Landscape Convention the human element should also be included in the
landscape. The Ministry of Culture would be eager to deal with the Landscape
Convention, but their activities seem to be hindered by their lean purse. The
Ministry of Agriculture, which, in a longer perspective, should be a unit engaged
in landscape “design” more than others, do not somehow think they are related
to the Landscape Convention. They are engaged in production and for them
landscape is a by-product of agriculture, which happens to emerge in the working
process. Designing landscapes has only appeared on the agenda through the
implementation of various agricultural and environmental directives. Eventually,
the Landscape Convention was brought under the administration of the planning
department of the Ministry of Internal Affairs. Yet, the priorities of this ministry are
somewhat different from dealing with the landscape. Therefore I think that Estonia is
in with an excellent chance of winning the respectable last place among the member
states of the European Union who eventually sign the Landscape Convention. And
this is also one of the reasons why the landscape can be treated as a bubble –
it is something about which actually no-one knows anything exactly.
15 6
Let us recall here the main principles of landscape research. According to
Widgren (Widgren 2004), landscapes can be approached in three ways:
1. landscape is a way of using;
2. landscape is a way of communicating;
3. landscape is a way of seeing.
In Estonia we predominantly tend to deal with the first one – landscape as
a resource, which can be used for something; for instance, for investments or
real estate development. Yet, with agricultural or forestry activities we can only
mediate land. Here I would like to emphasise: to mediate land rather than a
landscape. Many a great business scheme is based on that and in this context
a landscape is a relatively easily and clearly perceivable concept.
Through commerce and tourism a third way of approach is added – landscape
as scenery, landscape as an institution, as a picture. Browse through picture books
introducing Estonia, watch TV-commercials. One of the mobile network operators,
for example, speaks about the most beautiful coverage area against the background
of picturesque Estonian landscapes. Or, let us take, for instance, the pictures
printed on the labels of the cheeses produced in Saaremaa: windmills, junipers,
stone fences. We take advantage of landscapes in the interests of our business.
The main message of the ongoing project of rural architecture and rural
landscapes is that landscape is a way of communicating. If we move a bit
further from the objects located in the landscape – here I mean, for example,
buildings, monuments, protected natural objects – we will be able to retrieve all
kinds of information from the landscape about common law, social order and
everything else that we call invisible traces on the landscape.
For the last six-seven years I have been arguing that nowadays the youth is
losing their ability to comprehend rural landscapes. Why is that? It is because
the majority of the things that can be seen in the countryside today date back
to the kolkhoz period. I realized that when students, who were born around
1980s, started to come to my lectures. I showed them pictures of a silage pit
(Fig 2 page 144 – they looked at it and wondered what it was. It is because most of
us live in town and the majority of children are gradually losing their grandmothers
157
in the countryside. The question “Where do we get milk?” is answered by kids,
“From the shop!” The attitude towards country people is also proved by the fact
that a couple of years ago one of our Prime Ministers said that at 10 am you could
not find a sober person in the country as only losers lived there, who were not
able to manage with their lives on their own.
Landscape is a way of communicating. We try to elicit from the landscape the
things that happened in the past, as each activity leaves a trace somewhere.
Landscape has several discourses. One of them talks about landscape as
a place, landscape as a country. It is the notions like identity, character of the
landscape, local spirit – genius loci –, and specific history. We argue about the
meaning of the landscape and eventually come to heritage, which can be both
natural and cultural. Here please allow me a quick diversion into history. Let us
take, for instance, the “Eilart-time”1 literature on nature conservation of the 1970s,
where all kinds of stories can be found about nature and culture operating side by
side. I am not sure if it is a legend or not, but when the establishing of the Rebala
Heritage Reserve was under way, people seriously talked about a small coastal
region at Saviranna village, which was taken under protection only because
Eilart claimed that Marie Under, a renowned Estonian poet, had written one of
her poems on this very spot – consequently, it had to be taken under protection.
It could well have happened like that as Eilart often used this kind of tricks.
He introduced to the public such “important conservationists” Kersti Merilaas
and August Sang (both well-known Estonian poets); Friedebert Tuglas (famous
Estonian writer) is often mentioned in his books on nature conservation – in this
context the entire nature conservation and protection of cultural heritage is one
cheerful entity.
The discourse on landscape dynamics, ecological and economic changes,
spatial structure and functions was relatively less heard about. This is the thread of
thought that spreads in the landscape ecology of today’s Europe as well as in more
1 Jaan Eilart (1933–2006) was the instigator of nature protection movement in Estonia.
15 8
ecological agriculture dealing with landscapes – to preserve multifunctionalism,
to use one and the same piece of land, besides crop-growing, also for something
else, be it tourism or strengthening of local identity. In Estonia the main problem
rather lies in the way how to allure people to the countryside in order to make
something happen there at all, so that nature would not destroy rural landscapes,
if we could say so.
Landscape planning does not operate with the concept “landscape”, but with
the concept “land”. Land has to be in someone’s possession. Open the cadastral
register – each piece of land has a name of its owner attached to it. Hence, the
next question: how do you obtain possession of the landscape; can a landscape
have an owner? If we speak about meanings, if we speak about history, if we speak
about views, then – could views have an owner? How could we influence, for
example, the preservation of a view? Let us take, for instance, South-Estonians,
who drive past Ilmjärve manor near Otepää. If you look to the left at a concrete
spot, you can see across the lowland area the domes of Karula Upland, which
are at the distance of tens and tens of kilometres. But what if somebody has an
idea to plant a couple of big trees in between or build a high chimney and the
whole view closes up? Who owns the view? How can we influence it?
A folktale from Võrumaa County dating back about six or seven years tells
us how it was done. There were two neighbouring farmsteads. One of them was
an ordinary one, the other – a tourism farm. From the dining-room window of
the tourism farm a magnificent view opened onto the neighbour’s dunghill. The
latter was on the owner’s land, and the owner had every right to do there what
he wanted. What are the options? One of them was to go and tell the owner
to his face: hey you, clean up your dung! But in Estonia relationships between
neighbours usually end up with a row. This time the problem was solved in the
following way: when the owner of the tourism farm hosted guests again, he also
asked his neighbour to join them for breakfast and then introduced him to his
guests, “Please meet my neighbour! And now look out of the window – that is his
farm.” The dunghill disappeared from the view relatively fast…
159
What is my point here? Landscape and land are different things. Land can
be owned, but landscape cannot. When we talk about landscape planning,
we actually have to talk about manipulating people as well. Yet, this has to be
done so skilfully that people themselves would not understand it. This is a power
game in the landscape. We always encounter the same question – who owns the
landscape? It is the local people who operate there, make hay, pile up manure,
and for whom landscape is the arena for everyday activities. Yet, it is not always
that they can value it as it is there for them every day. They do not realize that there
could be some kind of special beauty or special meaning or some value attached
to it. The study of valuable landscapes, which was carried out in Valgamaa and
Põlvamaa counties six or seven years ago, allowed, for example, the following
observations. A commune elder was asked, “Well, where are the beautiful places
in your commune?” – “Oh no, we have nothing here!” – “Where are you yourself
going for your holidays?” – “To Hiiumaa; I come from there. Here in Riidaja we
have nothing terrific. We have nothing here, I am going elsewhere.” On the one
hand, it is a typical incomer’s view; yet, there is also a stereotype stating that the
grass is always greener on the other side of the fence.
However, manipulation in the case of rural landscapes and evaluation of
any kind of architecture is simple: you have to get under a person’s skin so that
they do not realize it themselves, and explain to them that even their “mundane”
homestead has permanent values. Yet, it has to be done so that they would be able
to preserve these values also themselves. Because – who owns the landscape?
It is the same local resident, the one who lives there, who wants his roof not to
be leaking, and his house to be warm. In Setumaa there once lived an old lady
whose kitchen had a clay floor. I would like to know if she is entitled to have plank
floors instead. Maybe I will come back after a while and want to see this clay floor
once more. But she lives there. Do I have the right to tell her, “Look, don’t do it. I
might come back after a while and want to see this old clay floor again.” I am not
entitled to say that. She has every right to live according to her understandings
and wishes. These are tourists’ and bystanders’ landscapes, i.e., landscapes
for “our kind”, where we walk round and look, speak and enjoy.
16 0
In addition to that, there are the opinions of experts and interest groups.
Nature conservationists would like to take everything under protection, heritage
protectors would like to take everything under heritage protection, and real estate
developers would build small houses everywhere, construct roads and erect
warehouses. The common denominator for experts and interests groups seems
to be the fact that, more often than not, things are seen and treated from only a
personal point of view. This is not the predominating approach, but it still happens;
people see and observe only their nearest surroundings, not anything farther away.
Here is an example to illustrate it. Local people bought a farmstead, and found
a wooden bed under sheep dung in an outbuilding. The previous owner had
thought that the bed was already too old and he did not need it any more; yet,
he did not have the heart to throw it out for good – he used it for making a sheep
pen. And then the young people came, bought the farmhouse, started to fork
out the dung from the sheep pen and found the bed – Vow! A legacy, something
of value! They cleaned it up, and I do not know if they varnished it as well, but
anyway, they took it into use as a bed again. This is another nice example of
the problems related to local heritage: the things that lack functionality for local
people disappear (Antrop 2005).
Some seven or eight years ago the idea of DisperCity (see Ahas et al 2001)
emerged, which meant that city people could live in the countryside and work
from home, being in contact with their working places through internet. Hence
my next questions: How many people rush around with their lawn-mowers in the
summer? How large is the lawn that people actually take the trouble to maintain
throughout summer? I am afraid it is not very big. A thousand square metres at
the most, and there would rather be a six or seven-year-old dwarf, who would
feel like mowing the lawn maybe throughout one summer. The next summer he
would be wise enough not to take up this work again. Practically it means that
the townspeople who today gather around cities in urban sprawl areas do not
feel like, cannot, will not, are not able to and do not know how to take care of the
landscape. From my window I can see the meadows of four old farmsteads side
161
by side. The owner of one of them – the one on the left-hand side – has never cut
the grass on his meadow throughout all the four years I have lived there. The next
one, whose property is right outside my window, cuts the grass once each year;
the one next to him has never done it, and the one on the right-hand side has
probably done it every second year. The land under meadows is an old Soviettime drained fen and brushwood is not going to grow there in near future. But in
Setumaa, for example, it takes only seven or eight years for the pine and birch to
start growing on an unmown meadow, on other soils also the alder.
The same dilemma proceeds from here. The old is actually mostly threatened
by the same permanent inhabitants/farmers, as for them everything new is
development. If you live in an old barn-dwelling, you more often than not have
the feeling that the building is old-fashioned. But if you have money, you want to
demonstrate to others that you are moving on with your life. It is up to us to direct
this development into the right channel, as for a local inhabitant it is progress, but
for a person engaged in architectural heritage it is the most screamingly wrong
thing in a wrong place. It is here that people’s value judgements greatly differ.
But if we viewed the landscape on a somewhat wider scale, not just as objectcentred, then what should we actually do? Do we have to record the state of the
landscape at a certain moment in time? These moments can be different, for
instance, the years 1859, 1919, 1939, and 1989 – pre-parcellation state, prenationalization state of estates, pre-collectivization state, pre-dissolution state of
kolkhozes.
Or, on the other hand, we might try to preserve the processes that created this
particular landscape. Nature conservation learned a good lesson with wooded
meadows: first, attempts were made to drive out people and take the wooded
meadows under protection. But then it turned out that oops! wooded meadows
started to overgrow with brushwood. Only then people understood that wooded
meadows had actually emerged due to the same extensive management, as a
result of grazing and mowing.
What is the situation like in the Matsalu Nature Reserve today? They are
applying for substantial grants in order to pay farmers for grazing their cows and
162
sheep in the same coastal meadows which were once taken under protection and
from where, due to that, people were driven away. So the process that shapes one
or another landscape is also crucial. In conclusion we can say that in order to
maintain Estonian landscapes more or less in a state that we like, we have
to keep people in the countryside. I really cannot say how we should do it. I
know what should be done, and what the aim is, but how to achieve it?
These are issues of our own choices as well as state policies. Within the
framework of the rural landscape and rural architecture programme some pressure
could be exerted in one direction or another; yet, we cannot certainly solve these
problems with this programme. These are major and ubiquitous problems.
Here I would like to offer a few scenarios for the future (Fig 3 page 150).
It would be nice if the landscape remained in such a state that agriculture
could operate there. In Romania, in the upper left picture there would be about
two hundred people doing something in the field – digging potatoes, driving a
horse-carriage. We in our agriculture have achieved already such a technological
level that we can take pictures with no one in them.
If everything goes on like it does today, I am afraid that Estonia might overgrow
with brushwood. The upper right picture was taken in the Rebala Heritage Reserve
near Children’s Cairns twenty years ago, in 1987, when the movement “Stop
Lasnamäe! Stop phosphorite quarries! Let us preserve our national values!”
gained impetus. It is here that all this took its rise. The Maardu phosphorite
quarries are right back there. At that time it was the most important thing in the
world for Estonians: to preserve our heritage values, our past, our field systems,
stone fences dating back to times unknown, the cairns! Vello Lõugas was the man
who actively catalogued the entire heritage. In 2005, when we went there to ask
about things, we received the answer, “Yes, there were some archaeologists who
came here, but they are all gone now, and nobody can value it any more.” The
area that was once one of the most important pillars of our national identity is
today overgrown with brushwood. And then you ask from the local people what
they want. Definitely this [see photos]… “as the land would not go to waste then”.
163
It could rather be real estate development or whatever, if only the land were in
use to a certain extent.
If you look at the lower left picture carefully, you can see light patches – these
are golf courses at Jõelähtme golf club. All over the world people talk about golf as
an elite sport. A territory is surrounded with a fence, access is denied for ordinary
people and the elite start their activities. For me it is a strange and, at first sight,
surprising idea. If we think about Rebala cairns – these were landmarks of the
elite as well. The elite marked their landscape. Today their way of thinking and life
style return on a new level, in the form of a golf club. The commune government
permitted to establish the golf courses so that the cairns would not be touched
– between them. So, one elite was replaced by another; yet, in a marvellously
strange way the idea of this landscape has been preserved. And one more thing
that the case of the Rebala Heritage Reserve proved was the surprising similarity
between ecologists’ and archaeologists’ or heritage protectors’ way of thinking.
When archaeologists speak about landscapes, they speak about objects – cairns
or, at the utmost, about stone fences. One of the reasons why the project of the
Rebala Heritage Reserve was launched was that the National Heritage Board
wanted to know what to do with the area between the cairns. Those who have
taken a course on landscape ecology know that there are wildlife habitats and
corridors between them. The landscape in this approach is an interfering factor,
which would not let the animal go from one habitat to another. Just imagine it:
there is a grove in the field landscape and another one a little farther away and
then the field – the interfering factor, which would not let the hare or hedgehog or
whoever scurry from one grove to another. There is an absolutely similar pattern
between the cairns and ecologists’ groves. So we have to bear in mind that it
is the context that matters. Certainly the best way for protecting Rebala cairns
would be to build on this site a big supermarket. Go, for example, to Rocca al
Mare shopping centre and look around: at the entrance posh beautiful cars are
displayed. Imagine that instead of them there is a Rebala cairn. This way the
cairn would be utterly protected – a roof over its head, no wind blowing, no rain
crumbling it and no bums attacking it all the time.
16 4
Finally, back to the bubble: borders and reflections
The Estonian landscape was classified by Gabriel Granö in 1922 (Fig 4 page 152).
His map does not show borders between landscape units, but rather the
borderline areas, transition zones. Granö found core areas for landscape regions
and marked the transition belts between them. It means that landscapes do not
have linear spatial borders. There are two borders in Estonia that I agree to
recognize as lines: one of them is the border between land and sea, and the
other – the North-Estonian limestone cliff. When you cross these borders, you can
physically feel it. All the other borders between landscape areas are a matter of
mutual consent: are they some twenty or thirty or a few hundred meters wide.
Physical geographers debate about if we have one uniform West-Estonian Lowland
or West-Estonian Lowland a little northwards and Pärnu Lowland or South-West
Estonian Lowland here, as this is the transition belt. The case is that on this side
there is sandstone and on that side there is limestone, and the transition belt is
five to six kilometres wide. Borders are diffuse.
At nearly the same time, in 1925, C. O. Sauer (see Sauer 1925), an American
cultural geographer, wrote that landscapes also have temporal limits. During its
whole existence the entire English-language cultural geography has fought this
quotation by Sauer or his article (1925) – either for or against it, but nobody has
been able to get around or over it. The landscape develops, passes some
phases and eventually reaches the end of its development cycle.
Denis Cosgrove, who was conferred the degree of a honorary doctor of Tallinn
University in 2007, wrote that each socio-economic formation has its own
landscapes with their own established rules, values, patterns and meanings
(Cosgrove 1984).
We have seen in the case of Estonia how one formation – if we use this Marxist
term – alternates with the other. The system is turned from the head to its feet again.
If we viewed it as a temporal-spatial bubble, we would timewise get nearly the
same picture as Granö did space-wise. One of the interesting tasks of the rural
landscape programme is the question if we can restore these temporal-spatial
165
bubbles. Can we, for instance, establish an operating village landscape from
the years 1937–1938? Or restore, for example, an estate landscape, where the
country bumpkin is occasionally given corporal punishment – that is what used
to be done to our forefathers. So, in conclusion, I would like to emphasize
once more that, when organizing landscape protection, we should deal not
only with objects, but should rather include the meanings, values and other
circumstances that are related to landscapes in a wider sense.
References
Ahas R., N. Albre, Ü. Mark, J. S. Jauhiainen 2001: Dispercity – Urban life in a green setting, or a
new development approach for Estonian rural peripheries. In: Mander, Ü., A. Printsmann and
H. Palang (eds.) IALE European Conference 2001 “Development of European Landscapes”:
Conference proceedings. 2, Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis 92.
Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, pp. 592–597.
Antrop, M. 2005. Why landscapes of the past are important for the future. – Landscape and
Urban Planning. 70, 21–34.
Arold, I. 1991. Eesti maastikud. Tartu Ülikooli Kirjastus.
Cosgrove, D. E. 1984/1998. Social Formation and Symbolic Landscape. Madison, Wisconsin:
University of Wisconsin Press.
Granö, J. G. 1922. Eesti maastikulised üksused. – Loodus I, 2, pp.105–123; 4, pp. 193–214; 5,
pp. 257–281.
Sauer, C. O. 1925. The Morphology of Landscape. — University of California Publications in
Geography, 2, 19–53.
Widgren, M. 2004. Can landscapes be read? — H. Palang, H. Sooväli, M. Antrop, G. Setten
(eds.). European Rural Landscapes: Persistence and Change in a Globalising Environment,
pp. 455–466, Dordrecht: Kluwer.
16 6
Vanavaralt pärandiökoloogiale:
paindliku pärandihoiu poole
Priit-Kalev Parts
Tartu Ülikool, Viljandi Kultuuriakadeemia
Rahvusliku ehituse õppekava juhataja, M.A.
Asustasin hiljaaegu metsavahikoha, mis oli kümmekond aastat seisnud tühjana.
Küllap võlus mind ka sealne metsikus – metsmaasikad ja kuusenoorendik otse
ukse all. Esimesel koloniseerimissuvel ei märganud ma ühtki teelehte ega võilille –
muidu nii tavalisi õueasukaid. Kuid juba teisel suvel olid nad kohal – võililled,
teelehed, linnurohi – kuna maasikad ning kuusetaimed on taandunud õue „metsikutele” servadele.
Ilmselt oleme kõik kogenud, et muutes üht asja, toimub veel midagi, mida me
sihiks ei seadnud ja millesse nimme ei panustanud. Selle kogemuse tõttu on mind
kaua paelunud nii-öelda ökoloogilised maailmaseletused, mis tõotavad seletada,
miks põgenevad minu juurest metsmaasikad. Nad tõotavad seletada asju, sealhulgas sotsiaalkultuurilisi nähtusi, mitte üksikuna, vaid kontekstis, seostevõrgus.
Ideeloogiliselt pärinevad taolised seletused või vähemalt nende otsingud peamiselt 1960. aastaist (nt White 1967), kuigi ilmselt fundamentaalsemad teosed ses
167
Vanavaralt pärandiökoloogiale: paindliku pärandihoiu poole
vallas on ilmunud hilisematel aastakümnetel (nt Schumacher 1973; Naess 1995,
Yhteinen tulevaisuutemme 1988) ning otsides võib selle ideestiku genealoogiat
venitada üpriski kaugesse minevikku. Ka Eesti keeleruumis on sellesuunalised
mõttekäigud vähemalt viimasel paaril aastakümnel üha sagedamini esile kerkinud
(vt nt Ploompuu 1990; Speek 1996; Ehala 2007), ajapikku küpsenud ning kaasa
haaranud siinsetegi ridade kirjutajat.
Eesti Vabaõhumuuseumi kogumik pole siiski kõige sobivam koht asuda seletama eluslooduse või „kogu maailma” toimimist. Samuti pole siinkirjutaja oma
haridusliku ja kogemusliku tausta poolest kõige kohasem isik teoretiseerima n-ö
„pärislooduse” üle, sestap piirdun vaid hädavajalike illustreerivate põigetega
sesse valdkonda. Minu keskseks eesmärgiks on visandada esialgsed piirjooned
kultuuriökoloogilisel vaateviisil põhinevast teoreetilisest mudelist, mis aitaks selgitada kultuuripärandinähtuste arengut.
Üldiselt üksikule, kultuuriökoloogialt asumiökoloogiale
Kultuuriökoloogilisest vaatenurgast pole ajalugu mitte pelgalt kultuuriliste ja
sotsiaalsete tegurite summa, vaid inimlikke nähtusi tuleb vaadelda seoses kogu
füüsilise, vaimse ja ajaloolise keskkonnaga. Sellises ajalookäsitluses püütakse
mõtlemine vähemalt osaliselt rajada ökoloogiast laenatud mudelile, mida iseloomustab maailma mõistmine vastastikku seotud suhete võrgustikuna. Traditsiooniliselt humanitaar- ja sotsiaalteadustesse kuuluvate fenomenide kirjeldamisel ja
seletamisel kasutatakse ökoloogia mõisteid nagu ökosüsteem, ökonišš, püramiid,
toitumisahel jne.
Sünkroonselt vaadeldav kultuurisituatsioon oleks niisiis ökoloogilises terminoloogias kirjeldatav kui ökosüsteem; selle muutus, „ajalooline muutus“ kui
ökosüsteemi kohanemine, mis suuremal või vähemal määral mõjutab kõiki süsteemi komponente. Kultuurilisi, sotsiaalseid ja muid inimlikke nähtusi tuleks niisiis vaadelda mitte iseseisvalt, vaid nende seoses öko(kultuurilise)süsteemiga.
Kultuuriökoloogia nägemuse kohaselt on arvamus, et mõni kultuurisituatsiooni
komponent võiks areneda sõltumatult ülejäänutest, alusetu. Kultuuriökosüsteemi
16 8
vastus keskkonnamuutustele on uus tervikstruktuur: süsteem ei paranda eneses
üksikuid osatalitlusi, vaid muudab kogu oma struktuuri. Kultuurimuutus on nagu
ahelreaktsioon, mis kord valla pääsenuna läbib kogu süsteemi.
Eelmised paar lõiku refereerivad soome kultuuriantropoloog Matti Sarmela
teoses „Rakennemuutos tulevaisuuteen” esitatud mõttekäike (Sarmela 1989). Sarmela tegeleb kultuurimuutustega, mis toimuvad sajandite ja aastatuhandete jooksul – küttimis-koriluskultuurist üle ale- ja püsipõllunduse tööstusrevolutsioonideni
ning kinnitab suure enesekindlusega kultuuriantropoloogia võimet ennustada
tulevikku. Kultuuripärandiliikumise kui noore, moderniseerimis- ja tööstusajastuga
kaasneva kultuurinähtuse (vt nt Parts 2007) analüüsimiseks pole Sarmela skaala
seega küllalt tundlik. Seepärast vajame kultuuripärandi analüüsiks ja arengute
ennustamiseks Sarmela üldraamistiku kõrval ajaliselt ja ruumiliselt tundlikumaid
tööriistu.
Joonis 1. Rinded ja suktsessioon metsaökosüsteemis. (Teosest: Taimre 1989)
Figure 1. Understoreys and succession in a forest ecosystem (from Taimre 1989).
169
Proovime sellise loodetavasti erguma tööriistana Tõnu Ploompuu (1990) asumiökoloogia mudelit. Ploompuu põhjendab oma asumiökoloogilist lähenemist
järgmiselt: „Ka paljud näiliselt eriomased ühiskonna nähtused ja seadused on
tegelikult füüsika või elu seaduste-nähtuste erijuhuks, kui materiaalne kandja on
asendunud vaimse kandjaga, kus omavahel suhtlevad ülilabiilsed sotsiaalsed
protsessid.” (Ploompuu 1990a: 71) Ja edasi: „Linn (asula) on elu organiseerumise
vorm, järelikult on ta elus süsteem. Tema tekkimise aluseks on bioloogilise infosüsteemi põhjal kujunenud teadvuslik sotsiaalne infosüsteem (…). Linnale on omane
areng, aine- ja energiavahetus, temas toimivad sisemised regulatsioonisüsteemid.
Linnas käivitab ja juhib neid protsesse inimmõistus, toimib sotsiaalne kontroll”
(Samas: 77). Asumi „struktuurse osa põhielement on hoone, ta peab vastama
oma funktsioonile – inimmõistuse säilitamise ja arengu vajadustele” (Samas: 78).
„Asumiökosüsteem on sotsiaalse koosluse minimaalne funktsioneeriv tervikühik,
on sotsiobiogeotsönoos...” (Samas: 81, vt ka joonis 1 ja 2).
Joonis 2. Rinded ja suktsessioon asumiökosüsteemis. Asumis domineerivad korruselamud,
alamaks rindeks pood ja garaažid. „Muruks” elektripostid, teed, liiklusmärgid. Garaaži räämas
välimuse järgi võib oletada, et too on oma elujõudu minetamas ja tõrjutakse välja teiste liikide
poolt. Tallinn, Mustamäe, Akadeemia tee. Foto Tõnu Ploompuu.
Figure 2. Understoreys and succession in a settlement ecosystem. In the settlement apartment
buildings predominate, the lower understorey being a store and garages. Electric posts,
roads and traffic signs serve as the “lawn”. By the shabby appearance of the garage we
can presume that it is losing its vitality and is being ousted by other species. Akadeemia tee,
Mustamäe district, Tallinn. Photo by Tõnu Ploompuu.
170
Asumiökoloogialt pärandiökoloogiale
Ploompuu asumiökoloogia mudel on võimas kaemus, mis konkreetsete asumite
käsitlemisel vajab piisava ennustusjõu saavutamiseks ilmselt küll nüansseerimist,
kuid on sellisena siiski paljutõotav teoreetiline raamistik linna(aeg)ruumi analüüsimiseks, tõlgendamiseks, ennustamiseks ja planeerimiseks. Võtkem näiteks tema
mõiste asumiökoloogiline amplituud: „Pikemaajalisel keskkonnatingimustele vastamatusel hoone nõudluste amplituudile viimane hävineb (nt pinnas pole sobiv –
vajub ümber (Pisa torn); ehitustehnoloogia või -materjal pole sobiv – variseb
kokku; pole otstarbekohane või rahakotile vastav – laguneb; pole moodne – lammutatakse või ehitatakse ümber)”. (Samas: 85. Vrd ka joonis 3.)
Joonis 3. Suurhoonestus on hakanud lämmatama esmast madalakasvulist kooslust, mis
tõenäoliselt kaob vähehaaval täielikult. Tallinn, Lilleküla, Tulika ja Koskla tn ristmik.
Foto Tõnu Ploompuu.
Figure 3. High building has started to suffocate the initial low building community, which
probably gradually disappears completely. Crossroads of Tulika and Koskla Streets in Lilleküla,
Tallinn. Photo by Tõnu Ploompuu.
171
Viimasest tsitaadist peaks juba selgesti aimuma rakendusvõimalused pärandikorraldajale –kontekstuaalne seletusmudel, pärandiökoloogia. Viitan selles
artiklis pärandiökoloogia mudeli avamisel peamiselt kultuurinähtustele, kuid olgu
rõhutatud, et pärandiökoloogia on kindlasti lahutamatult seotud bioloogiliste
protsessidega. Väga konkreetselt kangastus see mulle kuulates EVM peakonservaatori Marike Lahti ettekannet puiduseente ja muuseumiehitiste suhetest (Laht
2007). Laht selgitas EVM igapäevaprobleemide najal, kuidas musealiseeritud
hoonete uksi-aknaid avatakse ja seal toimetatakse hoopis erinevas rütmis kui
nende n-ö sünnipärases keskkonnas. See avab närilistele ja kärplastele, seentele
ja putukatele ootamatuid võimalusi, nii et isegi suure energiasisendi (oskuslikud
hooldustööd, elektriküte, sundventilatsioon jms) puhul võib artefakt ikkagi jõuda
seisundisse, mis polnud hooldaja eesmärk ning mida ta ei suuda ennustada ega
kontrollida.
Niisiis, Sarmela ja Ploompuu määratlusi pärandikorraldaja vajaduste järgi
kohendades võib tuletada järgmise pärandiökoloogilise seaduspära: kuna pärandiökosüsteem ei paranda eneses üksikuid osatalitlusi, vaid muudab kogu
oma struktuuri, siis pärandiökosüsteemi vastus keskkonna muutusele on
uus tervikstruktuur.
Muutus võib antud pärandkoosluse suhtes olla esile kutsutud tahtmatult, näiteks murranguline ja piisavalt ulatuslik tehniline innovatsioon, mis tänapäeval võib
olla koguni globaalse levikuga (nt raudtee-, auto- ja lennuliiklus, internet), oluline
demograafiline areng (elanikkonna vananemine, linnastumine, sisse- ja väljaränded), aga see võib olla ka sihilik, näiteks muinsuskaitseregulatsioon, inventeerimine, registreerimine (ingl k designation), musealiseerimine, restaureerimine
vms. Täpsustuseks olgu öeldud, et seaduspära kehtib nii ainelise (ingl k tangible
heritage) kui vaimse (ingl k intangible heritage) kultuuripärandi kohta, kuivõrd
neid üldse või vähemalt pärandiökoloogia raames eristada saabki.
Nimetatud seaduspärasusest tuleneb, et igasugune pärandikorralduslik sekkumine, mille sihiks võib olla küll mõni pärandkoosluse üksikaspekt (hoonete
viimistlusmaterjalid või puistu liituvusprotsent), avaldab mõju kogu kooslusele –
iseasi muidugi, kui mastaapselt või kas ühiskond tajub vastavat muutust hea või
172
halvana või ei tajugi. Sealjuures ei lakka pärandikorraldusliku sekkumise mõju
antud pärandkoosluse (olgu selleks siis Rebala muinsuskaitseala või Kihnu kultuuriruum) füüsilistel (või ka kontseptuaalsetel) piiridel, vaid võib levida kaugemale.
Sekkumine konkreetse pärandasumi arengusse võib muuta näiteks ümbruskonna
kuvandit ja mingeid olulisi sotsiaalmajanduslikke ning poliitilisi suhteid nii heas
kui halvas. Peaks olema ju ilmne, et näiteks varemete restaureerimisel või kaitseala märgistamisel on märkimisväärne vahetu majanduslik mõju, eriti toitlustus- ja
majutusvaldkonnale ning liiklusele (vt nt Myerscough 1988). Kuid mõju on ka teisesuunaline – muudatus pärandkoosluse naabruses (mastaapne arendustegevus,
sealjuures mitte tingimata kinnisvara, vaid näiteks ka n-ö vaimse tegevuse vallas)
avaldab tugevamat või nõrgemat mõju pärandökosüsteemile. Samuti võib mõju
olla kuhjuv: sekkumine (või ka isetekkeline muutus) pärandasumi või selle naaberasumi toimimisse võib mõlemas suunas vallandada üha uusi muutuste ringe.
Olen mujal pikemalt kirjutanud (Parts 2007), kuidas mingi koha esitlemine
iseäralikult väärtuslikuna (looduslikult, kultuurilooliselt, arhitektuuriliselt jne) muudab majanduslikke suhteid antud alal ja ka laiemalt – nii konstrueeritakse tahes
või tahtmata „ihaldusväärset” elu- ja tarbimiskeskkonda jõukamatele elanikekihtidele, millega alati kaasneb üldine üüri- ja kinnisvarahindade tõus. Hinnatõusu
kaasnähtena mureneb olemasolev kogukonnastruktuur, toimub aadeldamine
(ingl k gentrification), sest senised elanikud ei saa endale seal enam elu- või
tootmispindu lubada või ei sobi neile piirkonnas rakendatavad regulatsioonid,
muutunud olme, sotsiaalne ja tehniline infrastruktuur (aadeldamisest vt nt Phillips 1993, 2004, 2005) – näiteks lõpetab atraktiivses turismipiirkonnas tegevuse
viimane odav toiduainetepood.
Aadeldamisränne pole siiski alati puhtalt rahapõhine, keskne võib olla hoopis
tegevusala ja eluviis (Phillips 2005), sotsiaalne kuuluvus või kuuluda-soovimine
(vt nt Zukin 1988, 1990) või muu selline – näiteks põllumajandusest või sõidukite
remontimisest elatuva perekonna vajadused elukeskkonna, hoonestuse ja infrastruktuuri suhtes erinevad oluliselt arvutigraafikust kaugtöölise omadest. Isegi
võrreldava rahalise sissetuleku juures mõjutavad nende elatist ja heaolu isesugused tegurid, nad unistavad erinevaist asjust, taotlevad lähedaste tunnustust
173
teiste vahenditega jne.
Niisiis pole ilmselt suur osa taoliste rännete taustategureist puhtalt sotsiaalmajanduslikku, vaid (ka) märgilist laadi: oma subkultuurile eriomase keskkonnanägemuse, esteetilise või hügieenikäsituse kehtestamispüüet võib mõista ka kui allelopaatilist toimimist: allelopaatia tähendab liikidevahelist suhet, mille puhul „üks
liik teeb kaasliikide või ka liigikaaslaste elu koosluses võimatuks mürgiste eritiste
või jäätmetega.“ (Ploompuu 1990a: 73.) Ilmselt võib asumis kohata ka vastupidist
suhet: ühe subkultuuri esindajate poolt „hoolimatusena“ kogetud hoiak vahetu
elukeskkonna suhtes, näiteks soovimatus kohelda hooneid muinsuskaitsereeglite
kohaselt (hoiduda plastikaknaist vms), ükskõiksus olmejäätmete käitlemise suhtes –
see võib olla teadvustamatu (või teadvustatud?) tõrjekäitumine kultuuriliselt võõraste, potentsiaalselt võistlevate „teiste“ suhtes (vrd Ploompuu 1990b: 357).
Asumiökosüsteemi dünaamika ja rakenduslik
pärandiökoloogia
Ploompuu kõneleb veel asumite arengust ja suktsessioonist, ebastabiilseist pioneerasumeist (barakid, kasarmud) ning küpseist ja suhteliselt stabiilseist kliimaksasumeist, kus on välja kujunenud „suur sisemine mitmekesisus“. On ilmne, et praktilisele pärandikorraldajale annab see vihjeid hoiumeetmete väljatöötamiseks ning
ressursside planeerimiseks: barakkide, heinaküünide, mitmesuguste ajutiseks ja
lühiajaliseks kasutuseks disainitud ehitiste eluiga on arvatavasti loomuldasa lühem
kui aidal või elamul, selle tõsiasja kompromissitu eiramine tõotab kõrgeid hooldus-,
järelevalve- ja korralduskulusid ning võib kõigest hoolimata läbi kukkuda.
Samas ei tarvitse see alati nii olla: võime ette kujutada, et hädatarvidusel
ehitatud kerge küün kohandub hõlpsasti kuuriks või garaažiks, seevastu mõni
kitsalt spetsialiseerunud ehitis, kuivati, suvekohvik või talveaed võib keskkonnatingimuste väikestegi võngatuste korral (kaob tagamaa jõuka majapidamise näol,
mitu vihmast suve järjestikku, ekspordi- või transpordiolud teisenevad, maardla
ammendub vms) kiiresti ja pöördumatult hävineda.
„Kliimaksasumis langeb pidevalt hooneid välja, nende asemele rajatakse
174
uusi, hoonete vanuseline struktuur on ühtlane.“ (Ploompuu 1990b: 360.) Selge,
et pärandikorraldaja põhiline tööpõld, kõige keerukamate ja argisemate valikute koht on siin. Kliimaksasumis on lootusetu taandada probleeme barbaarsete
„arendajate“ ja üllameelsete „kultuurihoidjate“ konfliktile (kui tegu pole just väga
revolutsioonilise arendusprojektiga). Asumiökoloogilise stabiilsuse tagab just tema
järjepidevus, järjepidevus muutumises, nii et pärandikorraldaja saab seista ainult
mingi muutumise põhimustri, tava säilimise eest (vt ka Parts 2007).
Asumi aineringe täielik seiskumine, mis vähemalt mõttemudelina on vabaõhumuuseumi või ka muinsuskaitseala idee väljaütlemata aluseks, ei vasta kunagi ega
kusagil tegelikkusele, nagu vastava ala praktikud hästi teavad. Iga ökosüsteem on
pidevas muutumises, suktsessioonis. Selle muutumise pidurdamine nõuab täiendavat energeetilist panust, mis tähendab üha keerukamaid tehnilisi väljakutseid ja
kontrollimatult kasvavaid kulusid: vormi ja elulise funktsiooni vastuolu leevendamiseks on vaja nõu, jõudu, raha. Kliimaksasumi stabiilsuse aluseks on tema energia
ja ruumi tarbimise efektiivsus, kuid „täiuslik“ vabaõhumuuseum, „kliimakskoosluse
elementide monokultuur on ülispetsialiseerunud kliimakskooslus. Sellises kliimakskoosluses on pidevalt vaja võidelda selle nimel, et sinna ei tuleks võõrelemente,
mis viiksid väga kiiresti destruktsioonile, on vaja tohutute jõupingutustega hoida
tingimusi, mis võimaldaksid just neisse tingimustesse spetsialiseerunud kooslusel
eksisteerida.“ (Ploompuu 1990b: 364)
Eelneva põhjal pole raske ennustada, et mingi konkreetse küpse asumi või
maastiku radikaalne musealiseerimine toob endaga kaasa kuhjuvaid probleeme
ja kulutusi. Mida rangem on kaitserežiim, seda kallim on ala ülalpidamine, sest
vabaõhumuuseum või (tõsi, vähemal määral) muinsuskaitseala on monokultuur,
mis nagu viljapõld saab kesta ainult pideva väljastpoolt tuleva energiavoo (harimine, väetis) arvel.
Raske on ennustada probleemide täpset laadi, kui mingil konkreetsel alal
kehtestatakse nõue säilitada maaehitisi „traditsioonilisena”. Probleemid võivad
ilmneda näiteks pärandiökosüsteemi inimasukate mitmesuguste olmeliste ja
majanduslike muredena, mis hakkavad õõnestama senist kogukonda, muutes
selle sõltuvaks välisest abist ja poliitilisest suvast. Konserveerivad regulatsioonid
175
võivad välistada kinnistute põllumajandusliku kasutamise, sest varem või hiljem ei
mahu sinna näiteks traktor või jahutusaparatuur või nõuab nende kokkusobitamine
üle jõu käivaid kulutusi, kättesaamatuid oskusi, teadmisi, sidemeid jms. Toimuvad
suured sisulised muutused: välise vormi säilitamiseks tehtavad toimingud, mis
varem olid tulusad, hakkavad kasvavas tempos põhjustama väljaminekuid.
Kõik see ei tarvitse siiski kaasa tuua asumi hävingut, sest muutused võivad
olla soodsad uutele „liikidele“: kaugtöölisele, suvitajale või turismitalunikule pole
konserveerivad piirangud tingimata piiravad. Vastupidi, need just võivad luua
sobiva elukeskkonna soodsa konjunktuuri, uute investeeringute (elamusmajanduslikuks otstarbeks kohandatava kinnisvara hinna tõus jne, avaliku sektori raha- ja
ekspertabi, riiklikud tellimused, uudsed töökohad, uudsed ettevõtlusvõimalused
näiteks turismisektoris) ja muude energiasisendite näol. Ühiskonnas võidakse muutusi tajuda kaitsetegevuse eduna, sest koosluse väline vorm, „heakord“ tõenäoliselt
paraneb. Looduskaitse vallas võiks rööpnähtuseks tuua kaasaegsed hooldatavad
puisniidud, mis algselt on olnud tulundusmaa, nüüd pigem „kulundusmaa“, mille
saatus sõltub täielikult välisest valmidusest kahjumlikku tegevust toetada.
Radikaalne vastuhakk muutumisele nõuab seega suurt energiapanust. Ühiskonnaelus tähendab see suuri kulutusi, mis saab olla vaid erandlik ning on õigustatav ainult harvade, erakordselt suure sümbolväärtusega objektide ja nähtuste
puhul. Eelmine lause kutsub seega lähenema pärandihoiule paindlikumalt, põhjendades seda majandusliku pragmatismiga, mis on traditsiooniliselt olnud muinsuskaitsjatele sügavalt vastumeelne argument. Kuigi taoline „majanduspõlgus” on
hõlpsasti rünnatav varjatud või varjamatu elitismina, pole see ilmselt praktilistes
pärandiväitlustes kõige viljakam taktika –muinsuskaitse ideoloogilised juured on
lihtsalt nii sügavalt elitistlikud, lausa siniverelised, et selle inertsiga võidelda on
lootusetu (sel teemal lähemalt vt nt Howard 2003; Graham jt 2000; Parts 2007).
Lubavamad on ehk keskkonnaõiguslikud ja -eetilised põhjendused, näiteks Sven
Arnzeni (2003) visandatud konkreetse keskkonna eetikal põhinev inimkeskkonna
paindliku hoiu (ingl k dynamic preservation) kontseptsioon, millest juhindudes
pärandikorralduse praktika peaks suunduma rajale, mis ei vastanda minevikku,
olevikku ja arengut, vaid seisab ja hoolitseb oluliste, armsate ja hinnatud protses176
side jätkumise ning jätkusuutlike identiteetide kestmise eest, jättes ainelise vormi
„autentsuse” küsimuse kõrvalisemasse rolli.
Pärandikorraldajast peaks saama aednik, lausa metsnik, kes otseses ja kaudses mõttes räägib oma asumis maastiku, hoonete, inimeste ja muude olenditega
läbi, muidugi ka manipuleerib, kaupleb ja avaldab survet, vajadusel piirab ning
suunab, kuid ei tahagi kunagi saada ainuvalitsejaks. Sest „täiusliku asumikoosluse
põhilised säilitavad suhted on sümbioosisuhted, arendajaks on nõrgad konkurentsisuhted.” (Ploompuu 1990b: 358)
Loomulikku asumiökoloogilist dünaamikat arvesse võttes tuleks nt maa-arhitektuuri ja -maastike uurimise ja hoiu arengukava (Maa-arhitektuur ja -maastik 2006)
teostamisel peale säilitus- ja kaitsepoliitika viimistlemise kaaluda ka rahulejätmisvõi koguni unustamispoliitika sõnaselget määratlemist, sest hävinemise, hoonete
jm elementide väljalangemise loogika on osa asumi iseloomulikust arengumustrist. Ka pragmaatiliselt võttes on ju selge, et kõike, näiteks kõiki rehemaju ei ole
võimalik säilitada, võib-olla isegi mitte üle lugeda. Ilmselt ei ole midagi lahti ka
siis, kui näiteks maa-arhitektuuri arengukava raames välitöödele minnes pole veel
välja töötatud päris perfektset kontseptuaalset aparaati, sest tegelikkus kaldub
ikka olema keerukam ja nõudma sõna otseses mõttes paindlikumat lähenemist,
kui mistahes kontseptuaalse täiuseni lihvitud dokument suudab ette näha. Me ei
suuda ka kuigi hästi ennustada isegi arengukava lühikeste aastate (2007–2010)
jooksul esile kerkivaid muutusi ja asjaolusid.
Mida paindlik pärandihoid praktiliselt ikkagi võiks tähendada, milliseid vihjeid
pakkuda kasvõi maa-arhitektuuri arengukava teostama asudes? Eks tegelikud
rakendused selguvad ikkagi konkreetse tegevuse käigus ja koht-kohalt, juhtumjuhtumilt. Esialgselt pakun, et näiteks rehemajade säilitamiseks vajalike toetuste
eraldamisel tuleks ühe tegurina arvestada ka vastava majapidamise sisemist ja
hoonestu asumiökoloogilist elujõudu: ei ole mõtet panna igale rehemajale peale
ühte laastu, vaid tuleb välja valida need, võib-olla üpris piiratud hulk, mille katusele laaste jagub, kus need ka püsivad ja ühel päeval uuendatakse. On vägagi
võimalik, et paindliku hoiu kontseptsioonist lähtudes ei suuda me tingimata enam
leida argumente näiteks plastakende vastu rehemajal, kui see tagab elanike ja
17 7
hoone asumiökoloogilise elujõu.
Kultuuripärandi inventeerimisel tuleks seega läheneda selle sõna algsele,
laomajanduslikule tähendusele: kui inventuuri tehakse näiteks kaupluses, määratletakse artiklid, mis tuleb alla hinnata või maha kanda, sest „säilivusaeg” on
lihtsalt läbi. Kõige säilitamisega ammendatakse vältimatult kõik optimistlikumadki
eelarvemahud ning saavutamata võivad jääda eesmärgid, mida realistlikumalt
vahendeid planeerides olnuks võimalik saavutada. Sest eks ole meie eesmärgiks
säilitada järelpõlvedele järjepidev, ajalooliselt ja kultuuriliselt mitmekesine, aga
samas tõeliselt jätkusuutlik ning elujõuline keskkond!
Kirjandus
Arntzen, S. 2003. Whose City, Whose Environment. Self-Determination, Ethics and the Urban
Environment. — Sarapik, V., Tüür, K., Laanemets, M. (toim). Koht ja paik. III = Place and
location [studies environmental aesthetics and semiotics. III]. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia
Toimetised 14, 55–74. (http://www.eki.ee/km/place/pl03/Place3_Arntzen.pdf)
Ehala, M. 2007. Etnolingvistilise arengu ökoloogia: Teesid. — Akadeemia nr 3, 511–554.
Graham, B., G. J. Ashworth, E. Tunbridge 2000. A Geography of Heritage. Power, Culture, &
Economy. London: Arnold.
Howard, P. 2003. Heritage: Management, interpretation, identity. London: Continuum.
Laht, M. 2007. Loeng puiduseentest ja -kaitsest TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse
üliõpilastele. Tallinn, EVM (05.10.2007).
Maa-arhitektuur ja -maastik. Uurimine ja hoidmine. Valdkonna arengukava 2007–2010. Kinnitatud
kultuuriministri 29.08.2006. käskkirjaga nr 241. (http://www.kul.ee/webeditor/files/maaarhitektuur/060821_maa-arhitektuur_arengukava.doc, 21.11.2007)
Myerscough, J. 1988. The Economic Importance of the Arts in Britain. London: Policy Studies
Institute.
Naess, A. 1995. Ecology, community and lifestyle. Cambridge University Press.
Parts, P.-K., 2007. Kultuurilise tootmise tehnoloogia: kultuuripärandi näide. — Akadeemia nr 2,
217–271.
Phillips, M. 1993. Rural gentrification and the processes of class colonisation. — Journal of Rural
Studies, Kd 9 (2), 123–140.
Phillips, M. 2004. Other geographies of gentrification. — Progress in Human Geography, Kd.
28 (1), 5–30.
Phillips, M. 2005. Differential productions of rural gentrification: illustrations from North and South
178
Norfolk. — Geoforum, kd 36(4), 477–494.
Ploompuu, T. 1990a. Asumiökoloogia. — Akadeemia nr 1, 70–87.
Ploompuu, T. 1990b. Asumiökoloogia. — Akadeemia nr 2, 355–370.
Sarmela, Matti 1989. Rakennemuutos tulevaisuuteen: postlokaalinen maailma ja Suomi. Porvoo:
WSOY.
Speek, Tiiu 1996. Ökokriitikast. — Akadeemia nr 11, 2373–2380.
Schumacher, E. F. 1973. Small is beautiful: a study of economics as if people mattered.
London.
Taimre, H. (koost) 1989. Metsamajanduse alused. Tallinn: Valgus.
White, L. jr 1967. The Historical Roots of Our Ecological Crisis. — Science, kd 155(3), 1203–1207.
Yhteinen tulevaisuutemme. Ympäristön ja maailmankehituksen maailmankomission raportti. 1988.
Helsinki: Valtion painatuskeskus.
Zukin, S. 1990. Socio-spatial prototypes of a new organization of consumption: The role of real
cultural capital. — Sociology, kd 24(1), 37–56.
Zukin, S. 1988. Loft Living: Culture and Capital in Urban Change. London: Radius/Century
Hutcinson.
179
Outlining heritoecology:
towards dynamic preservation
Priit-Kalev Parts
University of Tartu Viljandi Culture Academy
Head of Chair of Estonian Vernacular building, M. A.
Recently I settled down at a forest ranger’s place, which had been standing
derelict for nearly a decade. Most probably I was enchanted by the wildness
there – wild strawberries and a spruce sapling stand right outside the doorway.
During the first colonization summer I was not able to detect any plantains or
dandelions – otherwise very ordinary occupants in the yard. However, during my
second summer they were already there – dandelions, plantains, knotgrass – while
strawberries and spruce saplings had retreated to the “wild” edges of the yard.
Obviously we have all realized, at one time or another, that if we change
one thing, something else occurs; something that we did not expect at all and
that we did not contribute to willingly. Due to this particular experience I have
long been attracted to the so-called ecological world interpretations, which
promise to explain why wild strawberries flee from me. They pledge to explain
181
Outlin ing heritoecolog y: towards dynam ic preser vation
things, including socio-cultural phenomena, not individually but in context, in
the network of relations.
Idea-historically this kind of explanation attempts or at least searches for
them originate from the 1960s (e.g., White 1967), although obviously the
most fundamental works in this sphere were published in later decades (e.g.,
Schumacher 1973; Naess 1995, Yhteinen tulevaisuutemme (Our Common
Future) 1988); however, it would also be possible to expand the genealogy of
this ideology to a rather distant past. Also in Estonian language space this kind of
contemplations have emerged more and more often during the past few decades
(see also Ploompuu 1990; Speek 1996; Ehala 2007), have gradually matured
and also attracted the author.
However, the collection of articles published by the Estonian Open Air
Museum is not the most suitable place to explain how natural world operates.
Also, the author, by his educational background, can not be regarded as the most
appropriate person to speculate about the “nature of the natural world”; therefore
I confine myself to the most indispensable illustrative deviations into this field. My
central aim is to outline the initial boundaries of the theoretical model based on
cultural-ecological viewpoint, which would help to explain the development of
cultural heritage phenomena.
From general to individual,
from cultural ecology to settlement ecology
From the point of view of cultural ecology, history is not merely a sum of cultural
and social factors, but human phenomena have to be viewed in their relation to
physical, mental and historical environment. This kind of history treatment attempts
to build thinking, at least partly, upon a model borrowed from ecology, in which
the world is viewed as a network of interdependent relationships. While describing
and explaining the phenomena traditionally belonging to the humanities and
social sciences, the concepts of ecology, such as ecosystem, ecological niche,
pyramid, food chain, etc., are used.
182
So, a synchronically viewed cultural situation could be described in ecological
terminology as an ecosystem; its change, “historical change” as the adaptation of
the ecosystem, which to a smaller or larger extent influences all the components
of the system. Cultural, social and other human phenomena should therefore be
viewed not independently, but in their relation to the eco(cultural)system. From the
point of view of cultural ecology, the opinion that any component of the cultural
situation could develop independently from the others, is groundless. The cultural
ecosystem responds to environmental changes with a new integrated system:
the system changes its entire structure rather than fixes its individual functions. A
cultural change is like a chain reaction, which, having broken loose, permeates
the whole system.
The few previous passages interprete the contemplations of Matti Sarmela, a
Finnish cultural anthropologist, in his work Rakennemuutos tulevaisuuteenmela
1989). Sarmela’s field of study is cultural changes that occur during centuries and
millenniums – from hunting and gathering through slash and burn and permanent
agriculture to industrial revolutions, and he presumptuously declares that cultural
ecology can predict future. Therefore, Sarmela’s scale is not sensitive enough
for analysing the cultural heritage movement as a young cultural phenomenon
accompanying the modernization and industrial era (see, e.g., Parts 2007),
and, in order to analyse cultural heritage phenomena and predict the pertinent
developments, we would need, besides Sarmela’s general framework, also
temporally and spatially more sensitive tools.
As a hopefully more susceptible tool, we could probe into Tõnu Ploompuu’s
settlement ecology model (1990). Ploompuu explains his settlement-ecological
approach as follows, “Quite a few seemingly specific social phenomena and laws
are actually specific cases of the laws and phenomena of physics or life, whereby
the material bearer has been replaced by the mental one, and where extremely
unstable social processes intercommunicate.” (Ploompuu 1990a: 71.) And, further
on, “The town (settlement) is a form of life organization, consequently, it is a living
system. It has been established on the basis of a conscious social infosystem
formed on the basis of the biological infosystem (…). Development, metabolism
183
and energy interchange are inherent in the town, and interregulatory systems
operate there. Human mind launches and directs these processes in the town,
and social control is exercised.” (Ibid, 77). “The main element of the structural
part of the settlement is a building, which has to comply with its function – the
need for the preservation and development of the human mind” (Ibid, 78). “The
settlement ecosystem is the minimum functioning entity of the social community,
the sociobiogeocenosis…” (Ibid, 81, see Fig 1 page 169 and Fig 2 page 170).
From settlement ecology to heritoecology
Ploompuu’s model of settlement ecology is a powerful vision, which, in order to gain
enough predictive strength for construing individual settlements, would obviously
need refinement; yet, as such, presents a promising theoretical framework for
the analysis, interpretation, prediction and planning of urban time-space. Let us
take, for instance, his concept of settlement-ecological amplitude: “In the case of
long-term incorrespondence of environmental conditions to the amplitude of a
building’s requirements the latter perishes (e.g., the ground is unsuitable – falls
over (Pisa tower); construction technology or material is unsuitable – collapses; is
not functional or affordable – falls apart; is not modish – is demolished or rebuilt)”
(Ibid, 85, see Fig 3 page 171).
From the last quotation implementation opportunities for heritage management
are clearly discernible – the contextual interpretation model, heritoecology. In
this article the heritoecology model accounts mostly for cultural phenomena; yet,
it has to be emphasized that definitely heritoecology is inseparably related to the
processes at the biological level. I became aware of it very distinctly when I was
listening to the paper read by Marike Laht, chief conservator of the EOAM, about
the relations between fungi and museum buildings (Laht 2007). By the example
of everyday problems at the Estonian Open Air Museum (EOAM), Laht explained
how the doors and windows of museum buildings were opened and how people
operated there in a rhythm quite different from the genuine environment, and
how this opened up unexpected opportunities for rodents, weasels, fungi and
18 4
insects, so that even despite extensive and efficient work (skilful maintenance,
electric heating, forced ventilation, etc.) the artefact happened to be in a condition
that was actually not the tender’s aim and which they could neither predict nor
control.
So, adjusting Sarmela’s and Ploompuu’s definitions to the heritage management
requirements, we could derive the following herito-ecological principle: as the
heritage ecosystem does not rectify its individual functions but changes
its entire structure, the heritage ecosystem responds to the changes in
environment with a new integral structure.
In a given heritage community a change can be involuntarily provoked, for
instance, a revolutionary and sufficiently large-scale technical innovation, which
today can be even global (e.g., railway, car and air traffic, internet), an essential
demographic development (ageing of the population, urbanization, immigration
and emigration), but it can also be voluntary (e.g., heritage protection regulation,
inventorying, designation, museumification, restoration, etc.). To be more exact, it
must be mentioned here that the principle applies both to tangible and intangible
heritage, as far as they can be differentiated at all or at least within the framework
of heritoecology.
From this principle we can conclude that any heritage management
interference, which could consciously be aimed at an individual aspect of the
heritage community (finishing materials for buildings or the tree layer coverage
rate), exerts its influence on the whole community – although it can be argued
how extensively society perceives this change as good or bad or if we recognize
it at all. Besides, the influence of heritage management interference does not
cease on the physical (or, also, conceptual) boundaries of a given heritage
community (be it the Rebala Heritage Reserve or Kihnu Cultural Space1), but
can extend much farther. Interference into the evolution of a concrete heritage
settlement can, for instance, change the image of the environment as well as some
essential socio-economic and political relations both for better and for worse. It
1 Kihnu Island (Estonia), which has been included in the list of Masterpieces of the Oral and Intangible
Heritage of Humanity by UNESCO as the Kihnu Cultural Space.
185
should be obvious that, for example, the restoration of ruins or the demarcation
of a reserve exert an immediate economic influence, especially on catering and
accommodation sphere as well as traffic (see, e.g., Myerscough 1988). However,
impact can also be of an opposite direction – changes in the vicinity of the
heritage community (large-scale development activities, although not necessarily
real estate, but also mental activities) exert either greater or slighter influence on
the heritage ecosystem. Also, the influence can be accumulating: interference
(or, also self-generated change) in the functioning of the heritage settlement or
its neighbouring settlement can unleash more and more circles of changes in
both directions.
In my previous articles I have also dealt with the issue of how the presenting
of a place as an especially valuable one (from the natural, cultural-historical,
architectural, etc., point of view) changes economic relations in the given
area or even on a wider scale – this is how, perforce, a desirable living and
consumption environment is constructed for the wealthier strata of the population,
which is universally accompanied by the general increase in rental and real
estate prices (Parts 2007). As a cophenomenon of the price rise, the existing
community structure crumbles and gentrification occurs, as the former inhabitants
can not afford housing or production spaces there any more, or, they are not
satisfied with the established regulations, changes in living conditions, social
and technical infrastructure (on gentrification see, e.g., Phillips 1993, 2004,
2005); for instance, in an attractive tourism region the last cheap grocery store
terminates its activities.
However, gentrification is not always only merely money-based; it can rather
be the way of earning and living (Phillips 2005), social belonging or desire
to belong (see, e.g., Zukin 1988, 1990) etc. that are focal – for instance, the
demands of a household who get their living from agriculture or vehicle repair,
regarding the environment, housing and infrastructure, substantially differ from
those of a telecommuting specialist in computer graphics. Even if their incomes
are comparable, their subsistence and welfare are influenced by different factors;
they dream about different things, they seek their kith and kin’s recognition by
18 6
different means, etc.
So obviously a great part of the background factors of these migrations
are not merely socio-economic, but also symbolic: the attempt to establish an
environmental vision, aesthetic or hygienic notion specific to one’s own subculture can also be understood as an allelopathic action: allelopathy means a
relation between species in which “one species makes the co-existence of cospecies or congeners impossible by influencing them with poisonous exudations
or residues” (Ploompuu 1990a: 73). Most probably we could also encounter
the opposite relation in a settlement: an attitude perceived as “carelessness”
towards the immediate environment by the representatives of one sub-culture;
for example, the unwillingness to treat buildings according to particular heritage
protection regulations (not to install plastic windows, etc.), indifference towards
domestic waste treatment; it can also be either unconscious (or conscious?)
parrying behaviour towards alien, potentially competitive “others” (cf. Ploompuu
1990b: 357).
Dynamics of settlement ecosystem
and applied heritoecology
Ploompuu also deals with the development and succession of settlements,
unstable pioneer settlements (shacks, barracks) and mature and relatively stable
climax settlements with well-developed “great inherent diversity”. It is obvious
that practical heritage management can derive implications from here for the
elaboration of preservation measures and resource planning: the life expectancy
of barracks, haybarns, and various structures designed for temporary and shortterm use is probably much shorter than that of a storehouser dwelling, and
the uncompromising ignoring of this fact induces high costs in maintenance,
surveillance and organization, and, despite everything, can fail.
Yet, it does not have to be this way: we can imagine that a light barn built
out of necessity can easily be converted into a shed or a garage, but a highly
specialized building – a grain drier, summer café or a winter garden – on the other
187
hand, can, in case of the slightest environmental oscillations (the disappearance
of the hinterland – a wealthy household, several rainy summers in succession,
modifications in export or transport conditions, mineral deposits become
exhausted) can perish quickly and irreversibly.
“In a climax settlement buildings constantly fall out, and new ones are erected
in their stead, so the age structure of the buildings is uniform.” (Ploompuu 1990b:
360.) It is clear that this is the main field of work for heritage management, the
place for the most complicated and everyday choices. It is hopeless to reduce
problems in a climax settlement to the conflict between barbaric “estate developers”
and noble “culture keepers” (if it is not a case of an extremely revolutionary
development project). The settlement-ecological stability is guaranteed mainly
by its continuity, continuance in changes, so that heritage management can only
stand for the preservation of a custom, a general pattern of development (see
also Parts 2007).
A complete stall in the metabolism of the settlement, which, at least as an image
model, is the implicit basis for an open air museum or, also, a heritage protection
reserve, never and nowhere corresponds to reality, of which the experts of the field
are well aware. Each ecosystem is in constant motion, succession. The inhibition of
this change requires an additional contribution of energy, which means more and
more complicated technical challenges and uncontrollably increasing expenses:
in order to alleviate contradictions between the form and the vital function, we
would need expertise, energy and money. The basis for the stability of the climax
settlement is the consumption efficiency of energy and space; yet, a “perfect”
open air museum, “the monoculture of the elements of the climax community, is
a highly specialized climax community. In such a climax community we have to
fight constantly for not letting in alien elements, which would quickly lead us to
destruction; we would need to make huge efforts to preserve the conditions which
would enable the existence of the community, which has specialized namely in
these particular conditions.” (Ploompuu 1990b: 364.)
On the basis of the aforementioned it is not difficult to predict that the radical
museumification of a concrete mature settlement or landscape brings along the
18 8
accumulation of problems and expenses. The stricter the protective regime,
the more expensive it is to maintain the area, because an open air museum or
(actually, to a lesser extent) a heritage reserve, are monocultures, which, similar to
a grain field, can survive only at the expense of an energy flow (tilling, fertilizers)
coming from the outside.
It is difficult to predict exactly what kind of problems could be faced if in
a concrete area a requirement is established to preserve rural buildings “in a
traditional way”. Problems might occur, for instance, as various troubles related
to the economic situation and living conditions of the inhabitants in the heritage
ecosystem, which start to undermine the former community, making it dependent
on outside help and political discretion. Conservation regulations might exclude
the use of property for agricultural purposes, as sooner or later a tractor or a
cooling apparatus can not be fitted in there, or it would require impracticable
efforts, unattainable skills, knowledge, connections, etc., to fit them together. Great
essential changes occur: the operations performed in order to maintain the outer
form, which used to be profitable, bring about more and more expenses.
All this does not necessarily bring along the destruction of the settlement,
as changes can be favourable for the new “species”, as for a telecommuter,
holidaymaker or tourism farm keeper the conservation regulations are not
necessarily restrictive. On the contrary, it is namely these restrictions that can
create a favourable environment in the form of new investments (price rise of real
estate adapted for housing, financial and expert support by the public sector,
state orders, novel jobs, innovatory opportunities for entrepreneurship, e.g., in
tourism sector) and other energy inputs for new inhabitants. Society can perceive
changes as success stories of the protection system, as the outer form of the
community, “ground maintenance”, is most probably improving. As a parallel
phenomenon in the sphere of nature protection, we could mention maintained
wooded meadows, which initially were profit-making, yet by now have become
lossmaking, and whose destiny completely depends on the outer readiness to
support unprofitable activities.
So, radical resistance to changes requires a great energy contribution. In
18 9
public life it means huge expenses, which can only be exceptional and can
be justified only in rare cases of objects and phenomena with exclusively great
symbolic value. The previous sentence calls for a more flexible approach to
heritage preservation, substantiating it with economic pragmatism, which has
traditionally been an argument deeply loathed by heritage protectors. Although
such “contempt for economy” can easily be attacked as a concealed or unconcealed
elitism, it does not appear as the most fruitful tactics in practical heritage debates
– the idea-historic roots of heritage protection are simply so deeply elitistic, even
blue-blooded, that it would be hopeless to fight against this inertia (for more
detailed treatment of this topic see, e.g., Howard 2003; Graham et al. 2000;
Parts 2007). The arguments from the field of environmental law and ethics are
probably more promising, for instance, Sven Arnzen’s (2003) conception of the
dynamic preservation of human environment based on the ethics of a concrete
environment, which should lead heritage management practice on a path not
contrasting the past, present and development, but standing up for and taking
care of the continuation of significant, beloved and appreciated processes and
the persistence of sustainable identities, leaving the issue of the “authenticity” of
the material form in a less relevant role.
Heritage management should become a gardener, even a forester, who in
direct and indirect meaning negotiates in the settlement with the landscape,
buildings, people and other creatures, as well as manipulates, bargains and exerts
pressure, if necessary, also sets limits and directs, yet, never wants to become a
monarch, as “the main sustaining relations of an integral settlement community
are symbiotic relations, and weak competition relations have a developing effect”
(Ploompuu 1990b: 358).
Considering the natural settlement-ecological dynamics, we should, at the
implementation of, e.g., the development plan for the study and maintenance
of rural architecture and landscapes (Maa-arhitektuur ja -maastik 2006),
besides the elaboration of the preservation and protection policy, also ruminate
on explicit defining of leaving alone or even forgetting policy, because the
logic of destruction and falling out of buildings and other elements is part of a
19 0
settlement’s characteristic evolutional pattern. Also pragmatically it is obvious that
not everything, for instance, alltonian traditional farmhouses, barn-dwellings, can
be preserved or even inventoried. Evidently it does not cause problems, either, if,
for example, when going on fieldwork within the framework of the development
plan of rural architecture, we would lack a perfect conceptual apparatus, as the
reality still tends to be more complicated and require a more flexible approach
than any document refined to any kind of conceptual perfection could foresee.
We cannot even predict the changes and circumstances emerging during the
short period (2007–2010) that the development plan covers.
What could dynamic preservation practically mean and which implications
could it offer, for instance, when implementing the development plan of rural
architecture? Actual applications still emerge in the course of concrete action
and place by place, case by case. Tentatively I would presume that, for example,
when allocating supports necessary for the preservation of traditional farmhouses,
besides other factors also the inner vitality of the household and settlementecological vitality of the buildings should be taken into consideration – there is
no sense in putting one shingle on the roof of each barn-dwelling, but we should
select the not so great number of the ones for which we have enough shingles,
where they can also persist and one day will probably be also replaced. It is highly
probable that, proceeding from the concept of dynamic preservation, we cannot
necessarily find arguments against plastic windows in barn-dwellings, as they can
guarantee the settlement-ecological vitality of its inhabitants and the building.
Consequently, when inventorying our cultural heritage, we should bear in
mind the initial, warehousing meaning of the word: if a shop is being inventoried,
in the course of it also the goods are specified that have to be discounted or written
off, as the “best before” is simply over. If we preserve each and every item, it is
inevitable that we use up even the most optimistic budgets and might not achieve
the aims that could have been reached with more realistic planning. We have
to bear in mind that our objective is to preserve for the following generations
a continual, historically and culturally diverse, yet really sustainable and vital
environment.
191
References
Arntzen, S. 2003. Whose City, Whose Environment. Self-Determination, Ethics and the Urban
Environment. — Sarapik, V., Tüür, K., Laanemets, M. (toim). Koht ja paik. III = Place and
location [studies environmental aesthetics and semiotics. III]. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia
Toimetised 14, 55–74. (http://www.eki.ee/km/place/pl03/Place3_Arntzen.pdf)
Ehala, M. 2007. Etnolingvistilise arengu ökoloogia: Teesid. — Akadeemia nr 3, 511–554.
Graham, B., G. J. Ashworth, E. Tunbridge 2000. A Geography of Heritage. Power, Culture, &
Economy. London: Arnold.
Howard, P. 2003. Heritage: Management, interpretation, identity. London: Continuum.
Laht, M. 2007. Loeng puiduseentest ja -kaitsest TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse
üliõpilastele. Tallinn, EVM (05.10.2007).
Maa-arhitektuur ja -maastik. Uurimine ja hoidmine. Valdkonna arengukava 2007–2010. Kinnitatud
kultuuriministri 29.08.2006. käskkirjaga nr 241. (http://www.kul.ee/webeditor/files/maaarhitektuur/060821_maa-arhitektuur_arengukava.doc, 21.11.2007)
Myerscough, J. 1988. The Economic Importance of the Arts in Britain. London: Policy Studies
Institute.
Naess, A. 1995. Ecology, community and lifestyle. Cambridge University Press.
Parts, P.-K., 2007. Kultuurilise tootmise tehnoloogia: kultuuripärandi näide. — Akadeemia nr 2,
217–271.
Ploompuu, T. 1990a. Asumiökoloogia. — Akadeemia nr 1, 70–87.
Ploompuu, T. 1990b. Asumiökoloogia. — Akadeemia nr 2, 355–370.
Sarmela, Matti 1989. Rakennemuutos tulevaisuuteen: postlokaalinen maailma ja Suomi. Porvoo:
WSOY.
Speek, Tiiu 1996. Ökokriitikast. — Akadeemia nr 11, 2373–2380.
Schumacher, E. F. 1973. Small is beautiful: a study of economics as if people mattered.
London.
Phillips, M. 1993. Rural gentrification and the processes of class colonisation. — Journal of Rural
Studies, Kd 9 (2), 123–140.
Phillips, M. 2004. Other geographies of gentrification. — Progress in Human Geography, Kd.
28 (1), 5–30.
Phillips, M. 2005. Differential productions of rural gentrification: illustrations from North and South
Norfolk. — Geoforum, kd 36(4), 477–494.
Taimre, H. (koost) 1989. Metsamajanduse alused. Tallinn: Valgus.
White, L. jr 1967. The Historical Roots of Our Ecological Crisis. — Science, kd 155(3), 1203–
1207.
Yhteinen tulevaisuutemme. Ympäristön ja maailmankehituksen maailmankomission raportti. 1988.
Helsinki: Valtion painatuskeskus.
Zukin, S. 1990. Socio-spatial prototypes of a new organization of consumption: The role of real
cultural capital. — Sociology, kd 24(1), 37–56.
Zukin, S. 1988. Loft Living: Culture and Capital in Urban Change. London: Radius/Century
Hutcinson.
192
Vabaõhumuuseum,
piirkondlik ehitusmälestiste kaitse
ja kultuurmaastikud.
Koostöövõimalustest Cloppenburgi
Vabaõhumuuseumi (Saksamaa) näitel.
Uwe Meiners
Cloppenburgi Vabaõhumuuseum (Saksamaa), direktor, Ph. D.
Euroopa Vabaõhumuuseumide Liit
Ma loodan, et oma 50. aastapäeva tähistav Eesti Vabaõhumuuseum õitseb ja edeneb ka järgneva viiekümne aasta jooksul. Me kõik soovime, et muuseumil oleks
palju külastajaid, kuid ennekõike soovime siiski häid ja loomingulisi ideid, mis
on konkurentsis püsimiseks vajalikud kõigile kultuuriasutustele– olgu selleks siis
teater, mõni muu etendusasutus või muuseum. Kõigis neis avalikes asutustes on
visioonid tähtsad enesearendamiseks, oma tegevuse kvaliteedi tõstmiseks. Meie
olemasolu on vajalik avalikkusele ja meie külastajatele, kes on vahel asjast palju
enam huvitatud ja palju kriitilisemad kui me arvame.
193
Va baõhumuuseum, piirkondlik eh i tusm äles tis te ka i tse ja kul tuurm a as tikud.
Eesti Vabaõhumuuseumi direktor Merike Langil ja tema tiimil on kahtlemata
häid ideid. Muuseumil on väga hea maine, sest siin suhtutakse tõsiselt museaalse
tegevuse põhialustesse, milleks on kogumine, säilitamine, uurimine, esitlemine
ja avalikkusega suhtlemine.
Kolm väidet
Siit tulenebki minu esimene väide – kvaliteedile orienteeritud muuseum on
edukam ja võetakse ka avalikkuse poolt paremini vastu. Eduka ja tulemusliku
turundamise eeltingimuseks on tõsine museaalne töö. Kui see ei oma muuseumi
kontseptsioonis olulist rolli, pole kasu ka parimast turundamisest.
Inimesi huvitab ajalugu. On meeldiv, et ajaloomuuseumidel on rohkesti külastajaid. Tuleb aga siiski tõdeda, et viimase kahe kümnendi jooksul on muuseumide
arv pidevalt kasvanud, samas kui külastajate arv on jäänud peaaegu samaks.
Näiteks 1975. a oli Alam-Saksimaal ja Breemenis umbes 160 muuseumi ja muuseumikollektsiooni, täna (umbes 30 aastat hiljem) on neid üle 700. See on neli
korda enam kui 1975. a! Soov musealiseerida möödaniku-esemeid on tugevalt
kasvanud.
Inimesed reageerivad muutustele oma elukeskkonnas, mis toimuvad üha
kiiremini ja kiiremini. Seetõttu väheneb pidevalt tuttava kultuurivara hulk, mida
püütaksegi kompenseerida erakollektsioone ja avalikke muuseume asutades ning
ajaloomälestiste kaitset tõhustades. Tegelikult peaks suurenev huvi peegelduma
vajaduses uute muuseumide, eriti vabaõhumuuseumide järele, kuid nii see paraku
ei ole. Tegelikult kasvab muuseumide arv Euroopas üsna vaevaliselt, sugugi mitte
võrdeliselt elanikkonna kasvuga. Viimane on paljudel Euroopa maadel seiskunud,
paiguti rahvaarv isegi väheneb. Kultuuriasutused on sellise arengu enda jaoks
teadvustanud ning otsivad innukamalt kui kunagi varem toetust rahvalt, kelle
arvukus väheneb ja mis veel tähtsam – kes pidevalt vananeb.
Vabaõhumuuseumid püüavad ajaga kaasas käia, kuid ma arvan, et siin toimime sageli pigem kvantiteeti kui kvaliteeti silmas pidades – suurendades ürituste
ja teenuste arvu, võttes vastu n-ö väljastpoolt tulnud üritusi, intensiivistades elava
19 4
ajaloo mudeli kasutamist jms. Paraku viib see ajapikku selleni, et nõudlus ise
muutub üha labasemaks ning uuenduslikest ja intelligentsetest lähenemisviisidest
loobutakse. 120 aastat pärast Arthur Hazeliust näivad endiselt kehtivat puhkeparkidest pärit vanad mudelid ja metoodika. Muidugi, ka siin kinnitab erand reeglit.
Kuid muuseumide üldine tegevus selles vallas sisaldab liiga vähe loomingulisust,
eneseusaldust ja riskivalmidust.
Sellest minu teine väide – vabaõhumuuseumid peavad looma endast selgema
museoloogilise kuvandi, et säilitada oma positsioon hiiglaslikus kultuuri- ja
vabaaja-maailmas ning samas ka väärikalt edasi areneda. Kõrvuti teiste kultuuriajaloomuuseumidega seisavad vabaõhumuuseumid silmitsi iselaadi probleemiga.
Vabaõhumuuseumid piiravad ennast sageli ise esitades oma väljapanekus ainult
tööstuseelset või varaindustriaalset ühiskonda. Õigupoolest on see ajastu, mille
eksponeerimist pidasid kunagi silmas meie muuseumide asutajad. Kuid vahepeal
oleme oma kogude, hoonete ja näitustega jõudnud 20. sajandisse; vabaõhumuuseumid on võtnud teemaks maapiirkondade elektrifitseerimise või ajalooliste
hooneteansamblitega kohandatud raudteed ja trammid. Küsimus pole selles, kas
me peaksime seda tegema või mitte. Asi on pigem nii, et tohutu rikkalikus, üha
kiiremini kasvavas esememaailmas seisame me silmitsi tohutusuure metoodilise
probleemiga ning peaksime seetõttu vaatama asju teisest vaatenurgast. Ehk peaks
vabaõhumuuseumist tulevikus saama vähem klassikaline minevikku jäädvustavaks
kogumisasutuseks ning muutuma pigem maa-arhitektuuri, -kultuuri ja -ajalugu
käsitlevaks dokumentatsiooni- ja infokeskuseks.
Sellest tuleneb minu kolmas väide – vabaõhumuuseum peab kasutama kogu oma
ainelise kultuuri ajaloo alast pädevust, et säilitada oma tähtsus informatsiooni
haldamise, õpetamise ja õppimise kohana materiaalkultuuri ning paikkondliku ajaloomälestiste ja kultuurmaastike kaitse valdkonnas. Samas tuleb avalikkust
kõigest sellest senisest palju enam teavitada.
195
Ajalugu, väline vorm ja pädevus
Alam-Saksi Vabaõhumuuseum – Saksamaal tuntud ka kui Cloppenburgi Muuseumiküla (Museumsdorf Cloppenburg) – asub Loode-Saksamaal, täpsemalt AlamSaksimaal, hansalinn Breemenist umbes 70 km kaugusel loodes, Põhjamere rannikult Osnabrücki mägismaani ulatuva nn Weser-Elms’i piirkonna südames.
Cloppenburgi Muuseumiküla peetakse Saksamaa vanimaks vabaõhumuuseumiks. Selle algus ulatub 1920. aastate algusesse, muuseumit hakati ehitama
1934. a. Iseenesestmõistetavalt oli muuseumi rajaja Dr. Heinrich Ottenjann (1886–
1961) tuttav Skandinaaviamaade ja Hollandi vanemate kesksete vabaõhumuuseumidega. Ometi ei olnud need tema „muuseumiküla” idee puhul olulisteks
eeskujudeks. Mitmelt poolt kokkutoodud ajalooliste taluhoonete kogumi asemel
pidi muuseumikülast saama antud piirkonnale iseloomulik eeskujulikult toimiv
tööstuseelse ajastu küla.
Sellisel musealiseerimisvormil olid ilmselged põhjused: 1890–1910 toimusid
Loode-Saksamaa külaühiskonnas põhjapanevad muutused. Külaühiskond oli
hakanud uuenema juba 19. sajandi alguses koos talupoegade vabastamisega
feodaalsõltuvusest, põllumaade ühendamisega ja kogukonnamaade jagamisega.
Suurenev turule orienteeritus, mehhaniseerimine, mineraalväetiste kasutuselevõtt,
põllumajandusteaduse praktikas juurutamine, hariduse paranemine ja selle levik
ning põllumajanduslike seltside, ühistute ja liitude tekkimine viis täiesti uut tüüpi
põllumehe kujunemiseni.
Sellise arengu suhtes oli umbusklik eelkõige haritud keskklass. Külaühiskonna
elu tormakas ümberkujundamine mõjus neile kummastavalt ja rahutukstegevalt.
Tänu masinate ja elektri kasutuselevõtule, üldhariduse ja eriteadmiste levikule,
üleüldisele tsiviliseerumisprotsessile muutusid talupoegade eluviis ja väärtushinnangud, kuid koos sellega läks kaduma ka traditsiooniline kultuur. Nn kodumaa
säilitamise liikumine tahtis seda protsessi mõõdukalt aeglustada, kuid ei olnud
võimeline muutusi peatama. Küll aga haaras see liikumine juhtohjad kultuuripärandi säilitamisel. See oli esimese suurem musealiseerimislaine Saksamaal, kuhu
kuulus ka esimeste talumuuseumide rajamine Põhja-Saksamaal.
19 6
Loomulikult ei mõelnud sellel ajal keegi terve tööstuseelse küla in situ musealiseerimisest; pigem peeti silmas arhitektuurinäidiste ületoomist ja koondamist
üheks tervikuks: taluhooned, kehvikuelamud, maa-käsitööliste töökojad, tuulikud,
koolimaja, kirik ja kõrts – just nii nagu see Loode-Saksamaa külades 1850. a paiku
tavaline oli.
Cloppenburgis tehti selline mõte teoks. Täna kujutab muuseumiküla endast
umbes 25 hektari suurusel territooriumil paiknevat vabaõhumuuseumi, kus on
hooneid kõigist Alam-Saksimaa osadest. On näiteid ka mõnest Alam-Saksimaa
musealiseeritud külast: siin näidatakse „pars pro toto”-põhimõttel klassikalisi maaasulaid nagu neid 19. sajandi keskpaigani võis leida peaaegu kõikjal LoodeSaksamaa madalikel Hollandi ja Elbe jõe vahel.
Milline näeb Cloppenburgi Muuseumiküla välja tänapäeval? Ja millele see
pretendeerib? Esmatähtis on see, et külastajate hinnangul näib see olevat äärmiselt meeliköitev ja võluv. Vähemasti kinnitavad seda arvukad Oldenburgi Ülikooli
sotsiaalpsühholoogia instituudi poolt tehtud külastaja-uuringud. Sama mõjuv näib
see olevat kogu avalikkuse silmis: muuseum kui „roheline „ajaloosaar” viimase
500 aasta maa-arhitektuuri mälestistega pargilaadsel, kõrgete puude ja maaliliste
väikeste ojakestega maastikul. Muuseumi ülesanne on säilitada ja eksponeerida
vähemalt osa Loode-Saksamaa kiiresti muutuvast külakultuurist.
Sellise üldsihiga rajati Cloppenburgi muuseum enam kui 80 aastat tagasi
ning üldiselt kehtib see tänaseni. Kuid samas on eesmärgid aja jooksul osaliselt
ka muutunud ja avardunud. Tänapäeval on huvikeskmes tööelu ja rahvakultuur
kõigis avaldumisvormides. See huvi hõlmab kõigi ühiskonnaklasside ajalugu,
nende esememaailma mitmekesisust, hooneid ja aedu, mööblit ja majapidamistarbeid, rõivastust ja tööriistu.
Aja jooksul on muuseum kogunud nendes valdkondades põhjalikke teadmisi.
See peegeldub muuseumi arhiivis, uurimustes ja näitustes, mis käsitlevad
• maa-arhitektuuri ajalugu
• ajaloolist elamiskultuuri
• toidu, jookide ja tubakatarbimise ajalugu
• endisaegset rõivastust
197
• koduloomade ajalugu
• taluaedade ajalugu
• Loode-Saksamaa sõjajärgset ajalugu
• maa-aadli kultuuriajalugu,
kui nimetada vaid mõned kõige tähtsamad keskendumispunktid. Meie eelis on
see, et muuseumi uurimistöö ei puuduta mitte ainult asjatundjaid, vaid kogu
piirkonna elanikke. Meedia (trükiajakirjandus, raadio, televisioon) poolt toetatuna
jõuavad muuseumi projektid ka avalikkuseni.
Mida me avalikkusega suheldes selleks teeme, lisaks tavapärasele tööle ajakirjanduses ja internetis? Tähtsaks ühenduslüliks meie piirkonna inimestega suhtlemisel on „pühapäevane jalutuskäik”. Igal pühapäeval kogu aasta jooksul, iga
ilmaga, nii suvel kui talvel, pakuvad meie teadustöötajad või pedagoogid tasuta
teemaekskursioone. Huvilisi tuleb neile üritustele 50–100 kilomeetri kauguselt.
Huviretkede teemad muutuvad, ulatudes maa-arhitektuuri ajaloost ja Põhja-Saksamaa talumaja hügieenioludest kuni maa-aadli kultuurilise minapildini. Ükski
teine muuseumi üritus pole andnud nii head tagasisidet kui need „pühapäevajalutuskäigud”.
On täiesti ilmne, et uurimistöö ja hea suhtlemise abil saavutatud usaldusväärsus lubab algatada uusi projekte. Sellise arengu eeldab võrgustikku, mille punub
„ämblik” – Cloppenburgi Muuseumiküla, andes sõlmpunktid, millel põhineb
vabatahtlike süsteem. Esitan kaks sellekohast näidet:
Ehitusmälestiste teenistus
(Monumentendienst, Monument-service)
Alam-Saksimaa Vabaõhumuuseum püüab ehitismälestiste omanikke erialaselt
veidi harida, et anda oma panus maa-arhitektuuri ja kultuurmaastike hoidmisesse.
Selleks loodi 2004. aastal Ehitusmälestiste teenistus (Monumentendienst), mille
eeskujuks oli Madalmaadel 1973. a loodud Stichting Federatie Monumentenwacht
Nederland, kes on koostööpartneriks praegugi. Sarnaselt selle organisatsiooniga
on meie eesmärgiks nõustada mälestiste omanikke hoonete säilitamise alal. Me
19 8
ole me veendunud, et hoone pidev asjatundlik hooldamine ja varajane sekkumine probleemidesse võivad tublisti vähendada selle ülalpidamiskulusid. Sama
meelt on Euroopa Liit, kes toetab märkimisväärselt piiriülest pilootprojekti, millega
on peale meie muuseumi seotud Alam-Saksi liidumaa ja mõned omavalitsused
Ida-Friisimaal. Ka omanikud peavad andma oma panuse: hoonete hooldamine
ei ole kaugeltki mitte tasuta ettevõtmine. Hooldustöid tehakse 40 euro suuruse
aastamaksu eest, lisaks tuleb maksta inspekteerimistasu, mis on kuni 25 eurot tunni
eest. Selle raha eest teevad meie inspektorid kohe ka väiksemaid parandustöid.
Igal omanikul on majaraamat, kus on kirjas maja ajalugu, kõik ehitise kahjustused
ja parandamist vajavate defektide loetelu. Kogu projekti koordineeritakse AlamSaksimaa Vabaõhumuuseumist. Siit saavad omanikud nõu küsida, siit leiavad nad
tuge, siit saavad nad silmaga nähtavaid ja käega katsutavaid juhtnööre projektijuhilt või meie töömeestelt.
Kultuurmaastikud (Kulturlandschaften)
Teine käimasolev projekt püüdleb selle poole, et elanikkond hakkaks väärtustama
oma piirkonna muistseid kultuurmaastikke. Tuleb aru saada, et inimtegevuse käigus loodud tüüpilised Loode-Saksamaa maastikuvormid on pidevalt muutunud,
osalt ka hävinud. Koos nendega on igaveseks läinud kaduma tähtis osa kohalikust
kultuuriloost.
Siia kuuluvad näiteks haritav maa (algselt viljapõllud, mis asusid küla lähedal
ja mida kasutati intensiivselt), hekid muldvallidel, tammed karjamaadel, pöetud
pajud, nõmmed, kui nimetada vaid mõnesid erilisi maastikuelemente. Vabaõhumuuseumis on need maastikuelemendid olemas, osalt juhuslikult, osalt sihipäraselt
taaslooduina, samas kui väljaspool muuseumit on need kadumas või muutuvad
üha haruldasemaks teadmised nende kohta.
Meie projekti eesmärk on rajada ja esitada muuseumis näiteid tüüpilistest
maastikest ning lasta külastajail neid tegelikul maastikul taasavastada. Niisiis on
see nagu „jälgede ajamine”, mille eesmärgiks on tõsta rahva teadlikkust ning
panna nad väärtustama kultuurmaastike ajaloolisi vorme.
19 9
Lõpetuseks
Muidugi jääb Cloppenburgi Muuseumiküla ka tulevikus vabaõhumuuseumiks.
See jätkab kogumist, säilitamist, uurimist, esitlemist ja avalikkusega suhtlemist.
Need on põhiasjad, mida muuseum peab tegema. Kuid selleks, et hakkama saada
uute ülesannetega, peab mõnes valdkonnas toimima rohkem välja- kui sissepoole.
Hinnates ajaloolist maa-arhitektuuri ja kultuurmaastikke ning püüdes panna inimesi rohkem väärtustama oma kultuuri ja ajalugu püüdleb muuseum koostööle
teiste kultuuriasutuste, ülikoolide ja ametivõimudega, kuid jääb alati iseseisvaks,
majanduslikult ja poliitiliselt sõltumatuks institutsiooniks.
Ei saa jätta märkimata, et huvi maa-arhitektuuri ja –maastike vastu ei tunta
enam ainuüksi vabaõhumuuseumides. Maamajade uurimine, mis on aastakümneid olnud ülikoolide, vabaõhumuuseumide ja muinsuskaitse valdkond, on tõusnud Põhja-Saksamaal täiesti uuele tasemele. Vabaõhumuuseumidel oleks soovitav
seda protsessi silmas pidada. Alati on parem saada ühiskondliku liikumise seaduslikuks nõustajakse enne, kui see libiseb teiste institutsioonide pädevusse. Me
peame arvestama, et maaelanike arv väheneb pidevalt ning koos sellega väheneb
ka huvi maakultuuri ja -ühiskonna vastu. Me peame sellistele muutustele vastu
astuma. Kui me ei taha areneda puhke- ja lõbustuspargiks, vaid käsitleme ka tulevikus vabaõhumuuseumit kui uurimis- ja haridusasutust, siis peaksime selle ühiskonnale enesekindlal, loomingulisel ja uuendusikul moel teatavaks tegema. Alati
on parem tegutseda, kui reageerida juba toimuvale. See puudutab ka visiooni
„Vabaõhumuuseum 2050”. Edu ja õnne Eesti Vabaõhumuuseumile!
20 0
Kirjandus
Meiners, Uwe 2007. Die Spinne im Netz. Das Freilichtmuseum als Partner regionaler Baudenkmalund Kulturlandschaftspflege. In: Solveig Sjöberg-Pietarinen (Ed.), Tagungsbericht 2005 der
22. Tagung des Verbandes Europäischer Freilichtmuseen / Conferencereport 2005 of the
22nd Conference of the Association of European Open Air Museums. Tampere, p. 63–73.
Korff, Gottfried 2000. Die Kunst des Weihrauchs – und sonst nichts? Anmerkungen zur Situation der
Freilichtmuseen in der Wissenschafts- und Freizeitkultur. In: Uwe Meiners, Karl-Heinz Ziessow
(Ed.), Dinge und Menschen. Geschichte, Sachkultur, Museologie. Beiträge des Kolloquiums
zum 65. Geburtstag von Helmut Ottenjann. Cloppenburg, p. 97–107.
Meiners, Uwe (Ed.) 1997. 75 Jahre Heimatmuseum – Museumsdorf – Niedersächsisches
Freilichtmuseum in Cloppenburg, Cloppenburg.
Meiners, Uwe 2004. „Und wenn wir auch in Haiden und Brüchen sind…“. Historische Erfahrungen
im Umfeld der Marken. In: Uwe Meiners, Werner Rösener (Ed.), Allmenden und Marken
vom Mittelalter bis zur Neuzeit. Beiträge des Kolloquiums vom 18. bis 20. September im
Museumsdorf Cloppenburg. Cloppenburg, p. 87–100.
2 01
Open air Museum, regional
protection of monuments and
cultural landscapes.
Possibilities for cooperation by the example
of the Museumsdorf Cloppenburg (Germany)
Uwe Meiners
Museumsdorf Cloppenburg (Germany), Director, Ph. D.
Association of European Open Air Museums
The Estonian Open Air Museum is celebrating its fiftieth anniversary. I do hope it
will flourish and prosper in the next fifty years as well. We all wish the museum to
have many visitors at any time, but, above all, good and creative ideas, which are
necessary for all cultural institutions in order to be competitive – no matter wheter
it is a theatre, a playhouse or a museum. Visions are important for developing
ourselves as far as quality is concerned, for we all are public institutions. We exist
for the public and for our visitors, who are sometimes more interested and more
critical than we believe them to be.
2 03
Open air Museum, regional protection of monuments and cultural landscapes.
Merike Lang, Director of the Estonian Open Air Museum, , and her team
have generated good ideas. The museum enjoys a high reputation, because
it conscientiously follows the fundamental principles of museological activities,
namely – to collect, preserve, research, present and communicate.
Three theses
My first thesis in this connection is that work in a museum that is orientated
towards quality is successful, and that it is also more accepted by the public.
Serious museological work is the precondition for successful marketing. If it
does not play a significant part in the concept of the museum, even the best
marketing is useless.
People are interested in history. It is really pleasing that historic museums
have a high number of visitors. However, we have to admit that it is, above all, the
number of museums that has continuously increased during the last two decades,
whereas the number of visitors, in comparison, has remained nearly constant.
For instance, in 1975 there were about 160 museums and collections in Lower
Saxony and Bremen, whereas today (about thirty years later) the number amounts
to more than 700. This is four times the figure of 1975! The desire to musealize
past objects has strongly increased.
People react to the changes in their environment, which occur more and
more quickly. So, people try to compensate for the decline of cultural familiarity
by establishing private collections and public museums, as well as by enhancing
the preservation of historical monuments. Actually this growing interest ought to
be reflected in an increasing demand for museums, and especially, for open
air museums, but this does not seem to be the case. It is true that the number of
museums in Europe increases in staggering dynamics, but not at all proportionally
to the increase of population. The latter has stagnated in many European countries;
in some countries it even reveals a decreasing tendency. Cultural institutions have
registered this development and seek – more intensively than ever before – for
support of the population, which become fewer in number and, above all, older.
204
Open air museums also endeavour to do it, but I am afraid we often react
with regard to quantity rather than quality; namely – by increasing the number
of already existing offers, by adopting exogenous events, by intensifying living
history models. All this, however, leads to a gradual banalziation of the demand
and, above all, to a disavowal of innovative and intelligent approaches. 120
years after Arthur Hazelius, either the old models or methodical borrowings from
leisure parks seem to be valid. Of course, here as well an exception proves the
rule. But the total activity of museums in this sphere shows too little creativity,
self-confidence and readiness to take risks.
Therefore my second thesis is: open air museums have to present themselves
a clearer museological image, in order to be able to maintain their position and
to worthily develop with regard to the expansive world of cultural and leisuretime activities. Similarly to other cultural history museums, open air museums are
faced with a very special challenge. Our type of museums restrict themselves by
representing the pre- and early-industrial era only. And this is what our founders
actually had in mind. But meanwhile we have reached the 20th century with
our collections, buildings and exhibitions; we have had as exhibition topics
electrification in rural areas, and have integrated railways and trams to historic
ensembles. The question is not even whether we should do this or not – it is rather
that, in view of the enormous abundance of the object world, which is reproduced
more an more quickly, we are faced with an enormous methodical dilemma
and should therefore strive for other aspects, to the effect that, in the future,
the open air museum should consider itself to be rather a competent centre of
documentation and information regarding the history of architecture, culture and
society in the rural area, than perpetuating classical institution for collection.
My third thesis or demand therfore is: the open air museum should use its
competence for all the issues of material cultural history, in order to maintain
its importance as a place for administering information, educationing and
learning, regarding material culture, regional protection of historic monuments
205
and regional preservation of cultural landscapes, and make the public aware of
it much more than it has been done so far.
History, outward form and competence
The Lower Saxony Open Air Museum – in Germany also known as the Museum
Village Cloppenburg – is located in North West Germany, more precisely in
the northwest of Lower Saxony, about seventy kilometres to the southwest of the
Hanseatic town Bremen, nearly in the centre of the so called Weser-Ems district,
which extends in longitudinal direction from the North Sea coast to the Osnabrück
mountainous land in the south.
The Museum Village Cloppenburg is regarded as the oldest open air museum
in Germany that has been led under scientific standards. Its idea dates back to
the early 1920s, but the building itself started in 1934. Certainly the founder, Dr.
Heinrich Ottenjann (1886 – 1961) knew the early central open air museums in
Scandinavia and the Netherlands; yet, these were not the decisive prototypes for
his idea of a “museum village”, which was supposed to show a pre-industrial village
typical of the region in exemplary functioning, instead of historic farmhouses from
various regions.
The reasons for such a form of musealization were quite obvious: between
1890 and 1910 the rural society in North West Germany experienced fundamental
changes. Already at the beginning of the 19th century the rural society had reached
a new level, as the processes of farmers’ liberation from feudal servitude, the
coupling of fields and the partition of community lands had started. Increasing
market orientation, beginning mechanization, introduction of mineral fertilizers,
practical use of scientific agricultural knowledge, improvement and spreading of
education as well as the bundling of agrarian interests in associations, cooperative
societies and unions finally led to a completely new image of the farmer.
It was above all the educated middleclass that mistrusted this development. The
dynamic force with which the living conditions of the rural society changed had
an odd and disquieting effect on them. For due to the introduction of machinery
206
and electricity, the spreading of general education and specialized knowledge,
and the general development of the civilizing process, farmers’ way of life and
standards of value changed, and logically a part of the traditional culture got
lost. The so-called movement for the preservation of homeland, which aimed
at exercising a moderate and system-stabilizing influence on this process, was
not able to stop these changes. They took, however, the initiative to preserve
the cultural heritage. It was the phase of the first large musealization wave in
Germany, which also comprised the foundation of the early farmhouse museums
in North Germany.
Of course, at that time nobody thought of the musealization of an in situ complete
village in the pre-industrial phase; they rather considered the translocation of
architectural examples that might be assembled into an exemplary ensemble:
with farmhouses, houses of poor tenant farmers, workshops of rural craftsmen,
with windmills, the village school, village church and village inn, just as it was
typical of a village in North West Germany in the period around 1850.
It was really possible to realize this idea in Cloppenburg. Today, the museum
village presents itself as an open air museum with buildings from all parts of
Lower Saxony on a territory of about 25 hectares. But basically the idea of the
musealized village from a part of Lower Saxony has survived: a “pars pro toto”
for the classic rural form of settelment as it could be found nearly everywhere
until the middle of the 19th century, especially in the northwest German lowlands
between the Netherlands and the River Elbe.
What is the museum village Cloppenburg like today? And what does it claim
to be? First of all, by visitors’ estimations it proves to be extremely attractive. This is
at least confirmed by numerous evaluations of the institute of social psychology of
the University of Oldenburg. And it appears accordingly effective in the public: as
a museum “in a landscape that resembles a park, surrounded by high trees and
picturesque small streams, a green “historic island” with impressive rural historical
monuments dating back to the last 500 years. Here they were reconstructed in
order to preserve and to expose at least a part of the rural factual culture of
Northwest Germany that undergoes an accelerated change”.
2 07
Under this claim the idea of a museum in Cloppenburg started more than
eighty years ago, and basically it is still binding. But in the course of time the
aims have been changed and extended. Today the rural workaday world and folk
culture in their different forms of appearance are in the centre of interest.
It is about the history of civilization of all social classes, about the wide variety
of the material worlds handed over by them, about houses and gardens, furniture
and household effects, clothing and tools.
In the course of time, it was possible for the museum to acquire special
knowledge in all these fields. It is verified by documentation, research and
exhibitions, regarding the
• rural architecture and building history,
• historical living culture,
• history of food, drinks and consumption of tobacco,
• clothing according to ancient use,
• history of domestic animals,
• rural garden culture,
• post-war history in North West Germany,
• cultural history of rural nobility,
to name just some of the most important focal points. Our advantage is that the
studies of the museum are perceived not only by the expert public, but also
by the population in the region. Supported by the media (like the press, radio,
television), the museum’s projects are present to the general public, and many
of them find extensive reflection.
What do we do for this, apart from taking the usual measures in the field
of public relations like daily work with the press and internet? An important
connecting link with the people in our region is the so-called “Sunday walk”.
Every Sunday throughout the year, no matter whether in summer or in wintertime,
our scientific or pedagogical collaborators offer guided tours, free of charge,
relating to a special theme. We thereby reach visitors within a radius of 50 up to
100 kilometres. The themes vary: the spectrum extends from the history of rural
architecture over the hygienic conditions in the Northern German hall houses to
208
the cultural self-image of rural nobility. No other offer has brought about such a
positive response in the public like these “Sunday walks”.
It is totally obvious that this credibility acquired by research and communication
allows initiating new projects with the people in the region. For this the develompent
of a network is necessary, spun by the “spider”, the Museum Village Cloppenburg,
the fixed points of which are, however, an integrated part of a voluntary system.
In the last part of my lecture I will present two examples of it:
Monument-service (Monumentendienst)
The Open Air Museum of Lower Saxony endeavours to give back some of
the specialist knowledge to the owners of the monuments in order to make a
contribution to the cultivation of the rural archtectural and cultural landscape. For
that purpose the so-called monument service (Monumentendienst) was founded
in October 2004. The Stichting Federatie Monumentenwacht Nederland, which
was founded in the Netherlands already in 1973, is the model and co-operation
partner. Similarly to this organisation we pursue the aim to give advice to the
owners of monuments, regarding the careful preservation of their buildings.
For we believe that by a continuous and competent maintainance and an early
intervention, it will be possible to reduce the costs for their upkeep. The European
Union is of the same opinion, for they remarkably support the border-crossing
pilot project, which has been assigned to our museum, togehter with the State of
Lower Saxony and some selected administrative districts in the East-Frisian region.
Also, the owners have to contribute their share: it is true that the maintenance of
the buildings is very cost-effective, but not free of charge. It is carried out on the
basis of annual membership fees of 40 EUR, plus inspection fees amounting to 25
EUR per hour. In return, our inspectors carry out smaller repairs immediately. In
addition, there is a house register for every owner. In this book the building history
of the house has been registered, but also all damage caused to the building, and
the defects that have to be repaired are listed. The strings of the whole project
are pulled together in Lower Saxonian Open Air Museum. Here the owners can
209
ask for advice, here they also get support, and can obtain visual instructions when
talking with the leader of the project or with our craftsmen.
Cultural landscapes (Kulturlandschaften)
Another actual project contributes to the sensitization of the population to the
ancient cultural landscapes in the region. It has to be realized that the forms
of landscape that were created by human beings and are typical of North West
Germany, have increasingly changed, if not even completely eliminated. In this
process an important part of regional cultural history disappears forever.
Here belong, for example, arable land (originally grain-growing fields that
were close to the village and utilized intensively), wall hedges, grazing oak trees,
pollard willows, heathland areas – just to name a few special elements of the
landscape. On the territory of the open air museum these phenomena exist,
partly by accident, party because it was planned so, whereas in the landscape
outside they are disappearing, or at least the knowledge about them is gradually
fading.
The aim or our project is to work up the phenomena that are typical of the
landscape, by means of the examples that are available in the museum, and to let
them be rediscovered in their real landscape by our visitors. So it is a kind of “trace
searching” in the region with the intention to increase people’s consciousness and
esteem for the historic forms of cultural landscapes. With this our museum supports
its own objective to communicate the knowledge of rural culture and everyday
stories through a complete approach. Thus it would be the first institution in Lower
Saxony which suggests a dialogue about the historic forms of cultural landscapes
by means of didactic offers at the museum as well as a cultural landescape guide.
In this respect, the project that is supported by the legal foundation of Lower
Saxony serves as a model for comparable undertakings.
210
Conclusion
Of course the Museumsdorf Cloppenburg will remain an open air museum
in future, too. It will continue to collect, preserve, research, represent and
communicate. These are the basic things that it feels obliged to do. But in order
to be able to cope with future public tasks it will, in some fields, operate more
outwardly than inwardly. With regard to the general appreciation of historic rural
architecture and cultural landscapes and the attempt to sensitize people to their
own culture and history, it strives for co-operation with other cultural institutions,
with universities and authorities, but always as a self-dependent, autarkic and
politically independent specialist institution.
One thing has, in any case, to be taken note of: the general interest in rural
architecture and cultural landscape is no longer focussed on open air museums
alone. Research on the rural house, which for many decades has been a domain
of universities, open air museums and historic monument preservation, has passed
over to a completely new level in North Germany. The open air museum is well
advised to note this process. It is always better to become the legal adviser of
an entire social movement before it passes over to other institutions. We have to
realise that the rural population decreases constantly, and people’s interest in
the history of rural culture and society, which has been the mainstay of open air
museums for many decades, will continue to decline. We will have to face up
to this change with our institutions. If we do not want to go in the direction of a
leisure-and-amusement-park, but consider the open air museum as a supportworthy institution for research and education in future, then we should position
this endeavour in society in a self-confident, creative and innovative way. It has
always been better to act than to react. And this also applies to the vision “Open
Air Museum 2050”. Good luck to the Estonian Open Air Museum.
211
Literature
Meiners, Uwe 2007. Die Spinne im Netz. Das Freilichtmuseum als Partner regionaler Baudenkmalund Kulturlandschaftspflege. In: Solveig Sjöberg-Pietarinen (Ed.), Tagungsbericht 2005 der
22. Tagung des Verbandes Europäischer Freilichtmuseen / Conferencereport 2005 of the
22nd Conference of the Association of European Open Air Museums. Tampere, p. 63–73.
Korff, Gottfried 2000. Die Kunst des Weihrauchs – und sonst nichts? Anmerkungen zur Situation der
Freilichtmuseen in der Wissenschafts- und Freizeitkultur. In: Uwe Meiners, Karl-Heinz Ziessow
(Ed.), Dinge und Menschen. Geschichte, Sachkultur, Museologie. Beiträge des Kolloquiums
zum 65. Geburtstag von Helmut Ottenjann. Cloppenburg, p. 97–107.
Meiners, Uwe (Ed.) 1997. 75 Jahre Heimatmuseum – Museumsdorf – Niedersächsisches
Freilichtmuseum in Cloppenburg, Cloppenburg.
Meiners, Uwe 2004. „Und wenn wir auch in Haiden und Brüchen sind…“. Historische Erfahrungen
im Umfeld der Marken. In: Uwe Meiners, Werner Rösener (Ed.), Allmenden und Marken
vom Mittelalter bis zur Neuzeit. Beiträge des Kolloquiums vom 18. bis 20. September im
Museumsdorf Cloppenburg. Cloppenburg, p. 87–100.
212
Solveig Sjöberg-Pietarinen
Turu Käsitöömuuseum, direktor, Ph. D.
Euroopa Vabaõhumuuseumide Liit
1993. a Kopenhaagenis toimunud konverentsil esitas hiljuti manalateele lahkunud
Briti museoloog Kenneth Hudson oma mõtteid „Suurest Euroopa Muuseumist”
(Vilkuna 2007: 20): Euroopa on üks suur muuseum, kus iga hoone, iga põld, jõgi
ja raudtee sisaldab vihjeid antud maa minevikule ja olevikule, seda eeldusel,
et vaataja evib informatsiooni mõistmaks, mida ta parajasti vaatab. Üle Suure
Muuseumi on laiali pillutatud asutused, mida nimetame muuseumideks. Nende
põhiülesanne on aidata inimestel mõista Suurt Muuseumi. Nad õigustavad oma
olemasolu vaadates väljapoole, mitte sissepoole.
Hudson räägib meie kultuurikeskkonnast kui „Suurest Euroopa Muuseumist”
ja rõhutab, et muuseumide ülesandeks on aidata inimestel mõista seda, mida nad
endi ümber näevad. Kõiki mistahes vormis teadmisi tuleks kasutada inimeste harimiseks. Minu arusaamist mööda kõneleb ta hermeneutilisest mõistmisest – mitte
ainult faktide kogumisest, vaid oskusest näha ja lugeda ajalugu maastikul.
213
Me teame kõnekäändu „kirik keset küla”. Esimest pilti vaadates peaksime
mõtlema, mida tähendab sellises ütlemises sõna „keset” (joon 1). Märkame, et
kirik on mõlemalt küljelt veega ümbritsetud. Kiriku vanimad osad pärinevad 14.
sajandist, põhiosa 16. sajandist. See ehitati ajal, mil polnud teid, mistõttu parima
liikumisvõimaluse tagasid järved: suvel paadiga ja talvel üle jää. Kohalikus järvistus
oli see asukoht täiesti keskne, kuid sajandite jooksul on üks järv jäänud madalaks
ning tänapäeval on sinna rajatud sild, nii et kirikusse pääseb isegi autoga.
Edela-Soome madalaveeliste järvede piirkonnas alandati juba 18. sajandil järvede veetaset, et juurde saada põllumajandusmaad. Rohkem põllumaad
tähendas suuremat jõukust, mistõttu kirik oli hästi hooldatud. Uuendati katust ja
kiriku interjöör kaunistati keskaegses stiilis maalingutega. 19. sajandil, mil veeenergias hakati nägema ressurssi, hakati järvepiirkonnas arendama tööstust. Tekkis
Vammala linn ja 1855. a ehitati suurem kirik. 1997. a augustis hävis vana kiriku
Joonis 1. Tyrvää vana kirik ja Kalliala küla peegeldavad
keskaegse maastiku muutumist. Foto Vallas Oy.
Fig. 1. Tyrvää old church and Kalliala village show changes of
a landscape with mediaeval roots. Photo: Vallas Oy.
214
katus ja interjöör tules, kuid vald otsustas kiriku remontida. Katuse jaoks vajalikke
sindleid aitasid käsitsi valmistada paljud vabatahtlikud. Kirik sai kuulsaks ja paljud
meie eakaaslased õppisid kirvest kasutama ja sindleid valmistama.
Teisel pildil on saarestikus asuv küla, kus näeme, et veetee on endiselt kõige
tähtsam (joon 2). Iga maja juures on oma maabumissild ja paljudel oma paadikuurid. Hoonete ligilähedast vanust on võimalik määrata värvi kaudu. Punane
värv on põline, teised värvid tähistavad uuendusi. Seni, kuni maismaaga ühenduse pidamiseks puudub niihästi sild kui ka praamiühendus, piisab ühest kitsast
looklevast teest saarel.
Kultuuripärandi edasikandumisest on mitmesuguseid tõendusi. Kolmandal pildil
kujutatud teose „Talupoeg ja sulased” maalis Eero Järnefelt 1893. a (joon 3).
See kujutab peremeest ja tema sulaseid. Pilt kõneleb Soome ühiskonnast, kus
Joonis 2. Rosala küla Edela-Soome saarestikus. Foto P. O. Welin.
Fig. 2. Rosala village in the archipelago of South Western Finland. Photo by P. O. Welin.
215
Joonis 3. Talupoeg ja tema sulased. Eero Järnefelti akvarellmaal, 1893. Turu Kunstimuuseum.
Fig. 3. The farmer and his farmhands. Watercolour painting
by Eero Järnefelt, 1893. Copyright: Turku Art Museum.
taluõued olid igast küljest ümbritsetud hoonetega, laut paigutati eluhoone vastu,
et eraldada puhasõu karjaõuest. Varjude puudumine näitab, et on keskpäev ning
sulased lasevad pärast einet leiba luusse. Õue inimeste-pool on nii puhas, et
sinna võib pikali heita ja päikesepaistel veidi aega pikutada. Pealelõunane puhkus
oli üks sulaste õigustest. Hoonete põhjal võib öelda, et tegemist on tööstuseelse
maastikuga. Tüdrukute suvise magamisaida katus on jätkuvalt kaetud kasetohu
ja laudadega jne.
Kõik sellised teadmised ajaloost, arhitektuurist, vanadest tavadest, materjalidest, tehnikatest ja tegijatest oleme talletanud oma muuseumidesse ja arhiividesse. Iseäranis vabaõhumuuseum võib olla oluline teabeallikas kultuurmaastike
mõistmisel.
216
Soomes jaguneb vastutus kultuuri- ja looduskeskkonna eest kolme ministeeriumi
vahel:
1) Haridusministeerium, 2) Keskkonnaministeerium ja 3) Põllumajandus- ja
Metsandusministeerium.
Haridusministeeriumile allub Muinsuskaitseamet, kellel lasub põhiosa ehitusmälestisi puudutavast vastutusest. Muinsuskaitseameti Kultuurikeskkonna osakond
koosneb arheoloogia-osakonnast ja mälestiste osakonnast. Esimene neist tegeleb
muinasaegsete arheoloogiliste leiukohtade, veealuse pärandi ja ehitismälestiste
kaitsmise, korraldamise ja uurimisega; teine vastutab ajaloolise ehituspärandi
ja mälestiste säilitamise ja uurimise eest. Viimane toimib ka restaureerimisalase
ekspertiisiasutusena. Soome jaguneb 20 omavalitsuspiirkonnaks, millest igal on
oma muuseum, lisaks veel Ahvenamaa muuseum. Nendele muuseumidele on
delegeeritud vastutus kohalike ehitusmälestiste ja kultuurikeskonna säilitamise
eest.
Muinsuskaitseameti struktuuris paikneb Soome Rahvusmuuseum Muuseumide
ja näituste osakonnas. Rahvusmuuseumi alluvuses on 16 muuseumi, sealhulgas
ka Seurasaari vabaõhumuuseum. Sellest on kerge järeldada, et ainus kogu Soomet esindav vabaõhumuuseum ei oma väga kõrget staatust – see on lihtsalt üks
muuseum 16 muuseumi seas. Vabaõhumuuseumi seisukohalt pole parim ka see,
et seda peetakse vaid väljanäituseks.
Varasematel aegadel oli koordineeriv asutus väike ja koostöö oli loomulik,
kuid pärast Muinsuskaitseameti seadustamist 1972. a ühendati vabaõhumuuseum Rahvusmuuseumiga ja hiljem Muinsuskaitseameti Muuseumide ja näituste
osakonnaga. Vabaõhumuuseum taandus vaid vanade hoonete väljanäituseks,
mida juhitakse linna keskusest. Ainult suvekuudel töötab muuseumi kontoris abiline-kuraator.
Muinsuskaitseameti mälestiste osakond on välja töötanud strateegia ehitusmälestise jaoks. See strateegia sisaldab:
1) teadmiste ja oskuste säilitamist teoorias ja praktikas;
2) tingimuste loomist, s.o planeerimise, materjalide ja oskustööliste kohta
217
käiva oskusteabe loomist ning majanduslikku toetust eraisikutele, kogukondadele ja linnavalitsustele;
3) elluviimist ja vastutust (kontroll). Omanikke motiveerib oskusteavet kasutama võimalus pikendada oma majade eluiga. Tekib väike vilunud oskustööliste-ehitusmeeste turg, mis motiveerib välja õpetama uusi oskustega
ehitusrestauraatoreid.
Tehtav töö hõlmab kohaliku või regionaalse kultuuri, arhitektuuri ja tavade
uurimist, piirkonna ehitiste dokumenteerimist, otsustamiseks vajaliku kompetentsi
kujundamist ning teadmist muuseumi ja tegeliku elu erinevustest. Tegelikus elus
vajavad inimesed järjepidevust. Hooneid tuleb parandada ja muuta vastavalt aja
nõuetele, kuid muuseumides on hooned ja teised esemed tegelikust elust ära
lõigatud ja säilitatud ainult ühel ajahetkel, s.t tegemist on katkestusega. Vabaõhumuuseumid asuvad kuskil siin vahepeal. Nende eksponaathooneid tuleb
pikaajaliseks säilitamiseks parandada vanaaegsete võtetega.
Euroopa vabaõhumuuseumide maailmas oli 2007. a üheks suursündmuseks Sten
Rentzhogi raamatu Open Air Museums. The history and future of a visionary idea
ilmumine (Rentzhog 2007). Mõnes peatükis peatub ta lühidalt vabaõhumuuseumil
kui nõustamiskeskusel ning töömeisterlikkuse ja oskuste õpetamisel muuseumis.
Vabaõhumuuseumid võivad toimida kui infokeskused, mis stimuleerivad hoonete säilitamist ja keskenduvad olemasolevale pärandile. Nad võivad inimestele õpetada seda, kuidas kanda hoolt oma hoonete eest. Rentzhog mainib, et
Avoncrofti ehitiste-muuseumis Inglismaal visandati selline kava juba 1974. a. Tehti
ettepanek, et muuseumid peaksid looma hoonete säilitamise-alaseid nõustamiskeskusi, hariduskeskusi ning selliseid keskusi, mis koguvad ja säilitavad ehitusmaterjale, mida saaks kasutada hoonete restaureerimisel. Ta mainib sarnaseid
tegevusi Arnhemis Hollandis, Detmoldis Saksamaal ning Skansenis ja teistes Rootsi
vabaõhumuuseumides. Weald and Downland´i vabaõhumuuseum Inglismaal
müüb tammepuust või kastanist lõhestatud roovlatte katuste ehitamiseks, õlgi
õlgkatuste jaoks ja krohvimisel vajalikke härjakarvu, jne (Rentzhog 2007: 397).
Mõju on suurem, kui muuseumi kogemusi ja teadmisi kasutatakse kogu antud
218
piirkonna huvides. Kiži ja Suzdali vabaõhumuuseumid Venemaal vastutavad hoonete säilitamise eest suurel alal oma ümbruskonnas (Rentzhog 2007: 397). 2005.
a Soomes toimunud Euroopa Vabaõhumuuseumide Liidu konverentsil tutvustasid
oma tööd hoonete ja maastike säilitamisel Arhangelski (Venemaa) ja Cloppenburgi
(Saksamaa) muuseumid.
Töövõtted ja -oskused saavad püsida vaid tegemise kaudu. Nende säilitamine
ja tutvustamine on üks muuseumide põhiülesandeid. Miks me ei peaks kogu seda
teadmistepagasit kasutama, et aidata inimestel mõista ja väärtustada kultuurmaastikku, mida Kenneth Hudson nimetab Suureks Muuseumiks.
Kasutatud kirjandus
Rentzhog, S. 2007. Open Air Museums. The history and future of a visionary idea. Carlssons,
Jamtli.
Vilkuna, J. 2007. Open Air Museums in the Finnish Museum environment. – Association of European
Open Air Museums. Conference Report 2005. Turku Provincial Museum.
219
Solveig Sjöberg-Pietarinen
Turku Handicraft Museum Klosterbacken (Finland), Director, Ph. D.
Association of European Open Air Museums
At a conference in Copenhagen 1993 the late British museologist Kennet Hudson
presented his thoughts about “The great European museum” (Vilkuna 2007: 20)
as follows:
Europe is one large museum, where every building, every field and every
river and railway contains clues to the past and present of the country concerned,
provided the onlooker has the information to understand what he is looking at.
Scattered across the Great Museum are the institutions which we call museums.
Their main function is to help people to understand the Great Museum. They
justify themselves by looking outwards not inwards.
Hudson talks about our cultural environment as “the Great European Museum”
and points out that the task of the museums is to help people understand what they
see around them. All the collected knowledge in any form should be used to educate
people. As I comprehend, he talks about hermeneutic understanding, – not a
compilation of facts, but the competence to see or to read history in the landscape.
221
There is a proverbial phrase “The church stands in the middle of the village”.1
When we look at Figure 1 (page 214) we have to think of what “in the middle”
means. We notice that there is water on both sides of the church. The oldest parts
of the church date from the 14th century and its main part – from the early 16th
century. It was built at the time when there were no roads and the lakes provided
the best opportunities to travel: in summer by boat and in winter over the ice. The
place was central in the local lake system, but in the course of centuries one lake
came very shallow and nowadays there is a bridge across it, so that the church
can even be reached by car.
Already in the 18th century in the low-water lake districts in South-Western
Finland the water level was lowered to get more land for agriculture. More farmland
meant more prosperity and so the church was well maintained. The roof was
renovated and the interior was decorated with paintings in traditional medieval
style. In the 19th century, when waterpower came to be seen as a resource,
other parts of the lake area were exploited for industrial purposes. Vammala city
emerged and a new larger church was built in 1855. In August 1997 the roof
and interior of the old church were destroyed by fire, but the parish decided to
repair the church and a great number of volunteers helped to make by hand the
thousands of shingles needed for the roof. The church became famous and many
men of our generation learnt to use the axe and make shingles.
Figure 2 (page 215) presents a village on an island in an archipelago and we
can see that it is the water way that is still the most important. Every house has
a jetty of its own and many have boathouses. To a certain extent the age of the
buildings can be determined by their colour. The red colour is the traditional one
and other colours stand for innovations. The narrow winding road suffices for the
island as long as there is no bridge or ferry connection to the mainland.
1 This proverbial phrase is used to denote a compromise and corresponds to the English expression “a
half-way house”. In this article the author uses a literal translation and takes it word for word to illustrate
her explanations about Figure 1.
222
We have different kinds of evidence of transmitting cultural heritage into the
future. Picture in Figure 3 (page 216) was painted by Eero Järnefelt in 1893.
It depicts a peasant and his farmhands, and gives us an idea of society in Western
Finland, where courtyards were surrounded by buildings on all sides and the
stable was placed opposite the main building to separate the clean yard from the
stockyard. The lack of shadows tells us that it is about noon and the farmhands
are taking a nap after their meal. The clean yard is so clean that you can lie down
on the ground and doze off in the sunshine for a while. Farmhands were entitled
to have a rest after the meal. The buildings tell us that the picture depicts a preindustrial landscape. The roof of the storehouse, where maids used to sleep in
the summertime, is still covered with birch bark and boards, etc.
This kind of knowledge about history, architecture, tradition, materials,
techniques and craftsmen have been documented in our museums and archives,
and it is especially the open air museum that can be seen as a source of knowledge
for understanding cultural landscapes.
In Finland responsibility for the cultural and natural environment is divided
between three ministries. 1) the Ministry of Education 2) the Ministry of the Environment and 3) the Ministry of Agriculture and Forestry.
Subordinated to the Ministry of Education is the National Board of Antiquities,
which carries a major part of responsibility for the architectural heritage. The
Cultural Environment Section of the National Board of Antiquities comprises the
Department of Archaeology and the Department of Monuments and Sites. The
former is responsible for the protection, management and study of archaeological
sites, underwater and architectural heritage and the latter deals with the
preservation and study of the built cultural environment and ancient monuments
dating from the historical era, besides this it is also acting as an expert institution
on restoration. On the regional level Finland is divided into twenty regions with
a provincial museum in each of them, plus the museum of the Åland Islands.
These museums are locally responsible for architectural heritage and cultural
environment.
223
In the organisational structure of the National Board of Antiquities, the
National Museum of Finland is placed in the Museums and Exhibitions Section.
The National Museum administrates sixteen other museums, among them the
Seurasaari Open Air Museum. Thus it is easy to understand that the only open air
museum representing the entire Finland cannot boast of a very high status – it is
just one among the other sixteen museums. Also from the point of view of an open
air museum it is not the best solution to be regarded only as an exhibition.
In earlier times the coordinating institution was small and cooperation was
natural, but after the legislation about the Nation Board of Antiquities in 1972
the open air museum was connected to the National Museum and later on to
the Museums and Exhibitions Section. The open air museum was reduced to an
exhibition of old buildings, which was administrated from the town centre, and
it is only during summer months that an assisting curator works at the museum
office.
The Department of Monuments and Sites has worked out a strategy for architectural heritage. The strategy includes
1) the preservation of knowledge and skills in theory and praxis;
2) the creation of necessary conditions, i.e, know-how about planning,
materials, skilled workers and economic support for private persons,
communities and municipalities;
3) realization and responsibility (control). The owners become motivated
to use the know-how as it enables them to prolong the lifecycles of their
houses and thus a small market for skilled builders is formed, which
motivates the training of skilled “builders-conservators”.
The work includes research into local or regional culture, architecture and
tradition, documentation of the regional building stock, training of necessary
competence for making choices and awareness of the differences between
museums and real life. In real life people require continuity. Houses have to be
repaired and rebuilt in response to the demands of time, but in museums houses
and other objects are cut out from real life and preserved at one time level,
224
discontinuity. Open air museums are somewhere in between. The buildings there
have to be repaired in a long lifecycle system in the style of the past time.
In the world of European open air museums one of the great happenings in 2007
was the publishing of Sten Rentzhogs book Open Air Museums. The history and
future of a visionary idea (Rentzhog 2007). In some short chapters he talks about
the Open air museum as an advisory centre and about craftsmanship and craft
training provided there.
Open air museums can act as information centres stimulating the preservation
of buildings and focusing on extant heritage sites. They can also teach people
how to take care of their buildings. Rentzhog mentions that the Avoncroft Museum
of Buildings in England outlined a program for this type of activity already in
1974. It was proposed that museums should establish counselling centres for
the preservation of buildings, educational centres, and centres where materials
are collected or banked for use by those involved in restoration of buildings.
He mentions similar activities in Arnhem, Detmold, Skansen and other Swedish
museums. The Weald and Downland museum in England sells cleft battens and
laths in oak, chestnut for roofing, straw for thatching and ox hair for plasterwork
etc (Rentzhog 2007: 397).
The effect is greater if the museum’s expertise is placed at the disposal of the
whole region. In Russia the museums of Kizhi and Suzdal have taken responsibility
for the preservation of buildings in a large surrounding area (Rentzhog 2007: 397).
At the conference of the Association of European Open Air Museums (AEOM) in
Finland in 2005 the museums of Archangel and Cloppenburg presented their
work on the preservation of buildings and landscape.
Craft skills can survive only by doing. Their preservation and introduction to
the general public are the main tasks of the institutions that we call museums.
Why should we not use all this knowledge we have in order to help people to
understand and appreciate the cultural landscape that Kenneth Hudson calls
the Great Museum.
225
References
Rentzhog, S. 2007. Open Air Museums. The history and future of a visionary idea. Carlssons,
Jamtli.
Vilkuna, J. 2007. Open Air Museums in the Finnish Museum environment. – Association of European
Open Air Museums. Conference Report 2005. Turku Provincial Museum.
226
Kaitseala piiramisrõngas
Välitöödest Rebala maastikukaitsealal 2005. a
Maret Tamjärv
Eesti Vabaõhumuuseum, teadussekretär
Jõelähtme valla territooriumil, üsna Tallinna külje all paiknev Rebala muinsuskaitseala on ainulaadne kultuurmaastik, mida on inimkäsi kujundanud juba muinasajast saadik. Sellel 74 km² suurusel maa-alal asub üle 350 arheloogiamälestise –
muistsed asulakohad, kivikalmed, kultuskivid ja Eesti vanimad, pronksiaegsed
muinaspõllud. Siin on ka mitmeid külasid, mille vanus ulatub paari tuhande aasta
taha.1 Rikkalikult muististega ülekülvatud piirkond omab ka poliitilist tähendust kui
üks laulva revolutsiooni hälle – just arheoloog Vello Lõugase initsiatiivil 1987. a
loodud kaitseala peatas fosforiidikarjääri laienemise ning oli üks Virumaa kaitseks
peetava fosforiidisõja käivitajaid.2
1 Näiteks Rebala, Vandjala, Parasmäe ja Rootsi-Kallavere. Kirjalikes allikates mainitakse neid esmakordselt
1241. a.
2 Rebala piirkonna muististe senisest põhjalikuma väljaselgitamisega alustas harrastusarheoloog Oskar
Raudmets 1970. aastate alguses, mil siinsele piirkonnale hakkas peale suruma laienev fosforiidikarjäär.
Alates 1974. aastast tegeles siin muististe arvelevõtu, kaardistamise ja ulatuslike päästekaevamistega
arheoloog Vello Lõugas, kellelt pärineb ka kaitseala loomise mõte. Just päästekaevamiste käigus avastati
suur osa Rebala arheoloogiamälestistest, sh ka Lastekangrud ja üle 2000 aasta vanused muinaspõllud.
Kaitseala määruse kinnitamine venis 12 aastat. Lõpuks, 24. septembril 1987. a kinnitati Eesti NSV Ministrite
227
Joonis 1. Kaitseala piiramisrõngas ... Otse Rootsi-Kallavere küla kiviaedade taga kõrguvad
Maardu korterelamud, algab teine maailm. Ehk saavad sellise vastanduse kaudu selgemaks
Rebala kaitseala eesmärgid ja vajalikkus. Foto M. Tamjärv, 2007.
Fig. 1. Besieged reserve... Right behind the stone fences of Rootsi-Kallavere village Maardu
apartment houses are towering and another world takes its rise. This kind of opposition
perhaps explains the aims and indispensability of the Rebala Heritage Reserve more clearly.
Photo by M. Tamjärv, 2007.
Nõukogu määrusega nr 506 vabariikliku tähtsusega Rebala ajaloolis-kultuurilise kaitseala piirid (2495
ha) ja põhimäärus, milles sõnastatud kaitseala põhieesmärgid ei ole tänaseni muutunud. (Pärtel 2007:
7; Kraut 2007: 12–39). Kaitseala põhimäärust uuendati 1998. a, mil toimus ka kaitseala laiendamine
esialgselt väljajäänud tähtsate piirkondadega (mererannik ja Parasmäe kant) – kaitseala suuruseks sai
74 km² (Pärtel 2007: 8).
Fosforiidisõda oli 1987–1988 avalik protestiliikumine Virumaa fosforiidikaevanduste vastu e nõukogude
võimu ja tema keskkonnavaenuliku poliitika vastu. Sellest kasvas välja laulev revolutsioon. Rebalat on
nimetatud fosforiidisõja „väljaõppelaagriks” – aastatel 1982–1985 käis päästekaevamistelt läbi üle saja
inimese, sealhulgas tudengeid, keskkooliõpilasi, õpetajaid ja ametnikke. Just Rebala külas maaliti esimene
loosung „Ei fosforiidile”, seda juba 1982. a. Kui 1987. a puhkes nn fosforiidisõda, olid Rebala „väljaõppelaagri” läbinud kohapeal hulga eeltööd ära teinud. Ka 1986. a käivitunud muinsuskaitseliikumine tugines
paljuski V. Lõugase kaevajatele. (Õpetajate Leht nr 17, 27. aprill 2007; Kraut 2007: 37).
22 8
Joonis 2. Vabaõhumuuseumi teadurid välitöödel Rebala külas: vasakult Juta Holst, Hanno
Talving ja Juta Saron. Foto M. Tamjärv, 2005.
Fig. 2. Researchers of the Open Air Museum doing fieldwork in Rebala village: from the left
Juta Holst, Hanno Talving and Juta Saron. Photo by M. Tamjärv, 2005.
Paraku on pealinna lähedus, laienev ehitustegevus ning võimalike maardlate
rajamine seadnud kaitseala piiramisrõngasse (joon 1). Olukorras, kus Tallinna
ümbritsevatele põldudele ja lagendikele kerkivad üksteise järel justkui ühe vitsaga löödud uusasumid, on Rebala piirkond kinnisvaraarendajatele kahtlemata
tõeline maiuspala. Lisaks on viimaste aastate ehitusbuum toonud jõuliselt kaasa
uute ehitus- ja viimistlusmaterjalide kasutamise ja linnaliku ehitusmoe, mis seab
ohtu kaitseala taluarhitektuuri omapära säilimise.
Just ehitustegevust reguleeriva teemaplaneeringu ettevalmistamise käigus
osales 2005. a suvel Rebalas välitöödel Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituudi
inimgeograafide töögrupp maastike ning Eesti Vabaõhumuuseumi teadurid Juta
229
Saron, Juta Holst, Hanno Talving ja Maret Tamjärv taluarhitektuuri hindajatena
(joon 2). Välitöödel kaardistati kuus vanaküla Rebala kaitseala südames – Rebala,
Vandjala, Loo, Parasmäe, Võerdla ja Koila. Skitseeriti talude õueplaanid, pildistati
kogu hoonestus ja haljastus, selgitati välja hoonete ehitus- ja ümberehitusajad
ning vesteldi kohalike elanikega. Töö lõpparuanne esitas hinnangu kohalikule
arhitektuurile, toodi esile väärtuslik ja säilitamisväärne ning jagati soovitusi ja
tähelepanekuid (Lõpparuanne 2005).3 Unikaalsel kaitsealal suvalist ehitustegevust
välistav teemaplaneering peaks valmima 2008. aastal.4
Rebala – avatud maastikud
Rebala kaitseala suurim väärtus ja põhiline kaitsealune objekt on avatud maastik.
Tihti on loodusmaastik aegade jooksul tugevasti muutunud või ümber kujundatud. Rebala on selles suhtes eelisseisundis – siin on säilinud palju tõenäoliselt
algupärast maastikuilmet – loopealset avarust, mis ulatus umbes samasugusena
silmapiirini juba sadu ja tuhandeid aastaid tagasi (joon 3). Rebala maastikel
on palju eri aegadel meie esivanemate ja meie endi poolt jäetud jälgi, looduse
ja kultuuri põiminguid. Siin esineb ajaloolisi kihistusi muinasmaastikust nõukogudeaegse põllumajandus- ja tänapäevase golfimaastikuni. On iseloomulik, et
põlluharimise järjepidevus pole siin katkenud tänaseni.
See on traditsiooniline Eesti loopealne maastik, mis moodustab osa meie
identiteedist, see on maastik, millega endid siin Põhja-Eestis samastame. Seetõttu
on siinne maastik pärand, mida tuleb iga hinna eest säilitada.
3 Välitööde materjalid asuvad Eesti Vabaõhumuuseumis ja Muinsuskaitseametis.
4 Ajakohastatud teemaplaneering algatati Jõelähtme valla volikogu poolt veebruaris 2006 ja peaks lõpusirgele
jõudma 2008. aasta alguseks. Selle töö põhieesmärgiks on täpsustada ehitustingimusi, ümberkruntimise
võimalusi, külade arenguruume, tagada mälestiste kaitse ja asustusstruktuuride järjepidevus (Pärtel 2007:
9).
23 0
Joonis 3. Lagedad loopealsed on Rebala kandi maastiku omapäraks juba muinasajast saadik,
esiplaanil Lastekangrud. Foto M. Tamjärv, 2007.
Fig. 3. Open alvars – peculiarity of Rebala landscape already from prehistoric times; in the
foreground Children’s cairns. Photo by M. Tamjärv, 2007.
Paekiviarhitektuur
Rebala kaitsealale iseloomulikku traditsioonilist ehituslaadi esindab rohke paekivi
kasutamine. Põhja-Eestis kergesti kättesaadav ja hõlpsasti töödeldav paas on suurepärane ehitusmaterjal, mida kasutati juba muinasajal. 1992. aastast rahvuskiviks
valitud paekivi on katnud me esivanemaid pronksiaegsetes kivikalmetes; paekivist
on laotud talumajade reheahjud ja leeasemed, rehealuste müürid, laudad, tallid,
sepapajad, aidad, küünid, suveköögid, kaevud ja keldrid. Põldudelt kogutud
kivilahmakatest on laotud kiviaiad ümber loopealsete põldude, karjamaade ja
taluhoonete. Rebala kaitseala esindab ehedat paepealset maad, paas kõneleb
ilmekalt niihästi siinsetel maastikel kui hoonestuses.
231
Joonis 4. Rõhtsalt asetatud vaheplaatidega kiviaialõik Rebala küla Viikri talu tagaõuel.
Foto H. Talving, 2005.
Fig. 4. Fragment of a stone fence with horizontal plates in between in the backyard
of Viikri farmstead, Rebala village. Photo by H. Talving, 2005.
Praegu on paeehitised Rebala kaitseala külades esindatud peamiselt
1920.–1930. aastate kaunite kõrvalhoonete ning 19.–20. sajandi vahetuse võlvitud
keldritena. Kahetsusväärselt suur osa Rebala paearhitektuurist on lagunenud/
lammutatud. Oma osa selles on ka fosforiidikaevandamisel tekkinud kahjudel,
lõhkamised on murendanud kivihoonete müüre, lõhkunud katuseid jms. Üldise
perspektiivitusetunde tõttu (kõik läheb karjääri alla!) kahjustatud hooneid sageli
ei taastatudki.
Ka suur osa kunagistest rohketest Rebala kiviaedadest on kahjuks hävinud –
sõja ajal kindlustuste ehitamiseks veetud, kolhoosiajal kivikoristuskampaaniate
käigus lõhutud, teedeehituseks ja killustiku tootmiseks lammutatud jms. Õnneks on
232
Joonis 5. Ka varemed võivad kaunid olla! Suigu talu lauda varemed Rebala külas.
Foto M. Tamjärv, 2005.
Fig. 5. Ruins can also be beautiful! Barn ruins on Suigu farmstead, Rebala village.
kiviaedade võrgustik päris hästi säilinud kaitseala vanakülades, oma osa etendasid
selles 1980. aastatel muinsuskaitse poolt korraldatud aedade taastamise talgud,
eriti Rebala külas (joon 4). Nüüd on taas tekkimas ja kasvamas huvi kiviaedade,
aga ka paekivihoonete ehitamise ja taastamise vastu. Huviliste teavitamiseks on
kaitseala korraldanud teabepäevi ja kursuseid.5
Samas võib öelda, et ilmastikule vastupidav paas on kaunis ka varemete kujul
(joon 5). Seetõttu vääriksid needki kohati säilitamist kui tunnismärgid esivanemate
tööst ja kui omaaegse külastruktuuri tähised.
5 Eesti maaelu arengukavade 2004—2006 ja 2007—2013 raames makstakse vastava taotluse esitamisel
PRIA kaudu toetusi kiviaedade rajamise, taastamise või hooldamise eest.
233
Taluarhitektuur kaitseala südames
Seni on Rebala kaitsealal põhitähelepanu pööratud eeskätt arheoloogilistele
uuringutele, seoses ettevalmistustega kaitseala loomiseks on mõnevõrra tegeldud
ka vanade külade kujunemislooga (Troska 2000; Troska 2007) ja etnograafiliste
andmete kogumisega (AI ET 24). Kõnekas ja iseloomulik on seegi, et omal ajal
peatasid karjääri laienemise just nimelt kalmed ja muinaspõllud (s.o arheoloogia),
mitte aga elujõulistena säilinud külade ajaloolis-arhitektuuriline väärtus. Rebala
vanakülade arhitektuuri ja selle eripärasid on käesoleva hetkeni üsna vähe uuritud.
Rebala küla üldplaneering on põhijoontes säilinud muutumatuna alates 17.
sajandist, asulakohana on see kasutuses umbes viikingiajast. Rebala on tüüpiline
sumbküla ümber keskse külaväljaku, mis põhja suunas laieneb saunakohtade
arvel. Hästi on säilinud kiviaedade võrgustik ning küla keskele vesisele kohale 19.
sajandil kaevatud tiik. Praegustest 24 talust on umbes pooled suvekodud. Küla
arhitektuuriline terviklikkus on rikutud, ent siiski leidub seal tähelepanuväärseid
üksikobjekte (vana vallamaja-koolimaja ja pritsikuur). Vanadest 19. sajandi rehemajadest on praeguseks hästi säilinud vaid mõned üksikud (Jaagu, Orgita, Kebja),
ülejäänud on lagunenud või tules hävinud. Külas on ilusaid 1920.–1930. aastate
paekiviehitisi ning 19.–20. sajandi vahetuse paekivikeldreid. Elamud on põhiliselt
1920.–1930. aastaist või sõjajärgsed, sageli 1960.–1970. aastatel silikaatkividega
vooderdatud. Viimase kümnendi jooksul on küla ilme palju muutunud. Kaitseala
nimiküla kohta esineb üllatavalt palju sobimatuid ümberehitusi, kus on rikutud
hoonete välisilme (sobimatu vooder, plastaknad, muudetud proportsioonid, veidrad juurde- ja pealeehitused jms). Üllataval kombel jättis kaitseala nimiküla kõige
eklektilisema ja laialivalguvama mulje. Tundub, et Rebala küla tähtsus ja väärtus on
eeskätt ajaloolis-arheoloogiline (ürikutes kõige enam mainitud küla, arheoloogiamuististe suur kontsentratsioon, vana üldplaneering) ning poliitiline (kaitseala
loomine, fosforiidikarjääri edasitungi peatamine, side laulva revolutsiooniga).
Positiivse näitena väärib esiletõstmist Jaagu talu (joon 6) – elujõuline ja heas
korras talukompleks (19. sajandi rehielamu ja kolmeruumiline ait, 1930. aastate
paekivist laut-küün), kus elab koos kolm põlvkonda ning peetakse loomi.
23 4
Joonis 6. Jaagu talu hooned Rebala külas. Foto M. Tamjärv, 2005.
Fig. 6. Buildings on Jaagu farmstead, Rebala village. Photo by M. Tamjärv, 2005.
Omamoodi kurioosumina mõjub Suigu talu rehemaja, mille kambrid on tules
hävinud ja rehekarp elamuks kohendatud (joon 7) ning rikkalik konserveerimist
vääriv varemepark.
Elanike vananemine, nende kehv majanduslik olukord ning pealinna lähedus
võivad tuua Rebala ala kinnisvaraturule. Sellega võib kaasneda oht, et uued omanikud, kellel puudub side antud külaga, ei hooli ajaloolise terviku säilitamisest.
Parasmäe küla on kahepoolne ridajas küla suure põlluala serval, mis on vaatamata teatavale hõrenemisele oma vana struktuuri küllalt hästi säilitanud.
Talumaade kruntimisega kaasnenud ulatuslike maakorraldustööde käigus
19. sajandi teisel poolel ehitati osa talusid välja uues asupaigas, väljaspool küla
235
Joonis 7. Suigu talu rehemaja kambriteots hävis tules, allesjäänud rehekarp
on eluruumideks kohandatud. Foto M. Tamjärv, 2005.
Fig. 7. The chambers of Suigu barn-dwelling were destroyed in fire, the remaining threshing
barn has been converted into a dwelling. Photo by M. Tamjärv, 2005.
tuumikala. Et küla läbiv tee on elav liiklussoon, on selle äärest vanad kiviaiad
suuresti kadunud. Külas on 33 talu, millest umbes kolmandik on kasutusel suvekoduna, paaris-kolmes talus käivad omanikud vaid mõne korra aastas. Suur osa
vanadest, 19. sajandi rehielamutest on ümber ehitatud. Palju leidub enne I maailmasõda ning 1920.–1930. aastail ehitatud aegseid elamuid ja kõrvalhooneid. Ka
viimastel aastatel on ehitatud uusi elamuid ja kõrvalhooneid, vahetatakse katuseid,
tehakse ümberehitusi jms. Kuni viimaste aastateni peeti ka loomi, kuid nüüd on
sellest mitmel põhjusel loobutud. Praegu on külaelanikel mure, et ümberkaudsed maad jäävad sööti. Samas on Parasmäe maastiku avatuna hoidmine oluline,
pealegi on siin väärtuslik põllumajandusmaa.
23 6
Joonis 8. Reinu talu elumaja Parasmäe külas. Foto M. Tamjärv, 2005.
Fig 8. Dwelling house on Reinu farmstead, Parasmäe village. Photo by M. Tamjärv, 2005.
Tore näide külas leiduvate eri kihistuste kooskõlast on Reinu talu õu, kus asub
muinasaegne kultusekivi, rehielamu (ehitatud 1831) varemed, 20. sajandi alguse
jääkelder ning 1940. aastal valminud originaalse kivikatusega elamu (joon 8).
Samuti on tähelepanuväärne Jüssi talu piimakelder (ehitatud 1912), ümberehitatud rehielamu osa ning 1909. a valminud koosehitis. Väärtuslik on Viina talu
kompleks.
Vandjala külal on huvitav ajalugu seoses peale Põhjasõda siia asustatud vene
peredega.6 Mälestused kunagistest vene asukatest elavad küla paralleelnimes
6 Veel 17. sajandi keskel oli Vandjala asustatud eestlastega, kes kadusid Põhjasõja ja katku tagajärjel
18. sajandi alguses. Rahvapäraselt seostatakse venelaste külla asumist Peeter I-ga, kelle käsul Kadrioru
lossi ehitama toodud venelased olevat ise leidnud siin tühje maju elamiseks. Teiste juttude järgi olevat
tühjaksjäänud Vandjala küla asustanud venelastega Kostivere mõisa omanik (Troska 2007: 96).
237
Joonis 9. Antipa talu elamu Vandjala külas. Foto H. Talving, 2005.
Fig. 9. Dwelling house on Antipa farmstead, Vandjala village. Photo by H. Talving, 2005.
Veneküla ja paljudes talunimedes (Antipa, Kaurila, Kirila). Külas on 19 talu,
neist 12-s elatakse aastaringselt. Vaatamata sellele, et kunagine tihe ridaküla on
tublisti hõrenenud (praegu pigem ahelküla), on vana külastruktuur hästi jälgitav.
Küla keskel paikneb vana koolimaja/Aruküla vene õigeusu kiriku abikirik. Tänu
säilinud ja taastatud kiviaedadele kõrgete põlispuude all käänduva külateega,
mõjub Vandjala küla väärika ja vanana, olgugi et praegune hoonestus pärineb
põhiliselt 20. sajandist (enamuses 1920.–1930. aastate elamud). Tajutav on asula
iidsus ja püsivus.
Küla on üldiselt kenasti heakorrastatud, kuigi esineb erandeid, mis külateelt
avanevat tervikmuljet rikkuma ei pääse. Hea hoolduse tõttu on säilinud palju eestiaegseid plekk-katuseid nii elamutel kui kõrvalhoonetel. Külale tervikuna mõjub
23 8
Joonis 10. Antipa talu kuivati Vandjala külas. Foto H. Talving, 2005.
Fig. 10. Grain drier on Antipa farmstead, Vandjala village. Photo by H. Talving, 2005.
hästi see, et kahes talus peetakse loomi, ühes tegeldakse ulatuslikult seemnekasvatusega – seetõttu on külaümbruse põllud ja aiamaad haritud ning külatagused
väikesed heinamaad niidetud jms.
Eraldi väärib väljatoomist Antipa talu tervikuna – suurepäraselt heakorrastatud, renoveeritud hooned: 1917–1922 ehitatud kahe tuulekojaga elamu (joon 9),
1920.–1930. aastate paekivist kuivati (joon 10), tall, kelder, saun. Hansu talus
on küla ainus säilinud rehemaja (1897). Kostivere tee ääres asuv Raja talu küün
on võimas 20. sajandi paekivihoone, millele võiks soovi korral leida ühiskondliku
funktsiooni (joon 11).
Tuntav on Vandjala tugev kohavaim. Külaelanikke ühendab ajalooteadlikkus,
aupaklik suhtumine vanadesse hoonetesse, õuede heakorrastamine-haljastamine,
239
Joonis 11. Kostivere tee ääres asuv hästisäilinud Raja talu küün sobiks täitma ühiskondlikku
funktsiooni. Foto H. Talving, 2005.
Fig. 11. The well-preserved hay barn on Raja farmstead by the side of Kostivere road
could serve a public purpose. Photo by H. Talving, 2005.
kuid samas ka tõrjuv hoiak uute inimeste, nii uusasukate kui turistide ning muiduuudistajate suhtes. Vandjala elanikud soovivad tõhusat kaitset muinsuskaitselt ja
Rebala kaitsealalt, rangete ehituskeeldude ja ettekirjutuste kehtestamist, kaitsealuse küla staatust.
Loo küla (praegu kuulub Vandjala küla alla) on ridaküla, mis on hästi säilitanud
oma loopealse iseloomu. Tundub, et külal väljasuremisohtu pole, asukoht suure
magistraali ja Jõelähtme külje all on soodne. Küla ja loopealsete säilitamise huvides oleks hea, kui saaks soodustada lambapidamist. Eraldi väljatoomist väärib
Värava talu (uued omanikud 2001. aastast), mis võiks olla positiivne eeskuju
24 0
Joonis 12. Värava talu pererahva poolt korrastatud külakaev Loo külas. Foto H. Talving, 2005.
Fig. 12. Village well restored by the inhabitants of Värava farmstead in Loo village.
Photo by H. Talving, 2005.
kõigile kaitseala elanikele. Talu on asjatundlikult restaureeritud – rehemajal on
laastukatus, interjööris on säilitatud vanad laed jms. Omanik on restaureerinud
kõrtsi kõrval asuva endise külakaevu (joon 12).
Võerdla küla esindab kunagisest suurest külast säilinud Suur-Võerdla osa, VäikeVõerdla jäi karjääri alla. Fosforiidikaevandus on säilinud küla elu tuntavalt mõjutanud – hävitanud suure osa hoonestusest, pärssinud ehitustegevust ja tekitanud
perspektiivitusetunde. Praeguseks on külla tulnud uusi noori elanikke, kes seovad
oma tulevikku püsivamalt külaga. Taas on tekkinud uut indu ehitamisel-renoveerimisel. Säilinud talud moodustavad arhitektuuriliselt ebaühtlase, kohati kum241
Joonis 13.Nigula talu rehemajas on säilinud vana ruumijaotus ning reheahi koos
kerise kohale asetatud sädemeid püüdva paeplaadiga. Foto H. Talving, 2005.
Fig. 13. The barn-dwelling on Nigula farmstead has preserved the old space division and
the barn oven with a limestone plate placed over the keris (a pile of stones on top
of the furnace to accumulate heat) to catch sparks. Photo by H. Talving, 2005.
maliste, eri aegadest pärit üksikhoonetega tihke terviku. Külas on seitse talu, kus
elatakse aastaringselt, vaid üks talu on kasutusel suvekoduna, üks seisab tühjalt
ja laguneb.
Viimane on tõeline maiuspala – 1886. a ehitatud Nigula talu vana, ümberehitustest rikkumata põhja-eesti tüüpi rehemaja, mis vajaks kiiret konserveerimist
(joon 13). 1968. aastast tühjalt seisev hoone on lagunemas. Samas sobiks see
kaitseala omandusse kui muuseum-näidistalu taluarhitektuuri tutvustamiseks.
Omapärane kompleks on ka küla tuumikust eraldi seisev Ületee (Sirkli) talu:
võõrapärase vormiga elamu (1935), mis on vooderdatud käsitsivormitud tellistega
242
Joonis 14. Ületee talu elamu mõjub Eesti oludes võõrapäraselt. Foto J. Holst, 2005.
Fig. 14. The dwelling house on Ületee farmstead feels odd in Estonia. Photo by J. Holst, 2005.
(joon 14) ning ümbritsetud suurejooneliste 1930. aastate paest kõrvalhoonete ja
kiviaedadega.
Koila külast on alles vaid selle suurim talu Suurtalu (Tõnu). Seda ümbritsenud
Jägala mõisa saunakohad on jäljetult kadunud ja säilinud vaid nimedena vanemate inimeste mälestustes. Arhitektuuriajaloolises mõttes väärib äramärkimist
1901. a ehitatud Suurtalu elumaja, mis on Jõelähtme ja naaberkihelkondade
varasemaid häärberilaadseid taluelamuid. Õuesügavuses asub piirkonna jaoks
eriline, väga ruumikas paekiviait.
Kahjuks kadus Koila küla tervikkeskkond juba koos saunakohtade kadumisega,
praegu vastanduvad Suurtalu hoonetele Jägala jõe vastaskaldal laiutav suuräri243
mehe hoonekompleks. Vana, rannikule viiv kiviaedadega ääristatud külatee on
uue kinnistu poolt suletud. Küla on kaotanud oma ilme ja funktsioonid.
Kihiline kaitseala
Eeltoodust nähtub, et kihilised pole mitte ainult Rebala maastikud, kihilised on
ka siinsed põliskülad.
• Tugevalt on esindatud muinasaegne kihistus (muinaspõllud, kivikalmed,
lohkudega kivid, asulakohad), mis on sageli visuaalselt tabamatu ja hoomamatu.
• On iseloomulik, et siinsed külad on säilitanud oma 17.—19. sajandi üldplaneeringu ja struktuuri, mida markeerivad vanad talukohad ja looklevate kiviaedade võrgustik. Klassikalised loopealsed ridakülad on Vandjala,
Loo, Parasmäe, sumbkülasid esindavad Rebala ja Võerdla.
• 19. sajandi taluarhitektuurist pole kahjuks kuigipalju säilinud. Suur osa
19. sajandi rehemajadest on tänaseks hävinud, lagunemas või tublisti
ümber ehitatud. Võib öelda, et 19. sajandi kihistuse moodustavad külades
suuresti just varemed.
• 19.—20. sajandi vahetusest pärineb enamik üpris hästi säilinud paekivikeldreid.
• Põhiosa praegustest elamutest ja kõrvalhoonetest pärineb sõjaeelse Eesti
Vabariigi ajast, s.o 1920.–1930. aastatest. Siin on esindatud kenad rehest
lahku ehitatud elamud ning hästisäilinud paekivist kõrvalhooned kui märk
kohaliku traditsioonilise ehituslaadi säilimisest.
• Nõukogude periood on esindatud eeskätt kolhoosiarhitektuurina – näiteks kolhoosnike korterelamu Rebalas, karjalaudad Rebalas ja Võerdlas,
silohoidla ase Parasmäel, mitmed eramud vanadel talukohtadel. Nõukogude aeg tõi uued katuse- ja voodrimaterjalid – eterniidi ja silikaatkivi.
Jõuliselt tungis maastikule fosforiidikarjäär.
• Taasiseseisvunud Eestis on hoogustunud elamute ümberehitamine
24 4
Joonis 15. Täies ilus õilmitsev suvilakultuur Rebala külas. Foto J. Holst, 2005.
Fig. 15. Summer home culture flourishing in Rebala village. Photo by J. Holst, 2005.
ja uute ehitusmaterjalide kasutamine. Et märkimisväärne osa kaitseala
külade taludest on kasutusel eeskätt suvekodudena, siis on neis rohkesti
märgata n-ö suvilakultuuri7 ilminguid (joon 15) – vanavara kasutamist
aiakujunduselementidena, endised kartuli- ja peenramaad on muudetud
muruväljakuteks, lokkavad lopsakad lilled. Uue aja märgina võib vanadel
hoonetel märgata satelliit-TV antenne, on rajatud lemmikloomade kalmistu
(Ületee talu Võerdlas). Aja märgiks on ka turismiarendamise mõtted või
sootuks vastupidi, sellega seotud hirmud.
7 Tänapäevases anglitsismidest ja amerikanismidest tulvil kõnepruugis vastaks sellele kolleeg Juta Saroni
poolt leitud tabav nimetus – kottidžism (ingl k sõnast „cottage” – väike maamaja, suvila).
245
Eri ajastute põimumine moodustab Rebala kaitsealal väga põnevaid kooslusi,
mis kõnelevad külade elususest, muutumisest, järjepidevusest ja kestmisest.
Probleemid ja tähelepanekud
Rebala kaitseala on tundlik piirkond. Muinsuskaitsesse suhtumine on kahetine –
suure soojuse ja tänutundega meenutatakse kaitseala rajajat Vello Lõugast, kelle
nakatav innukus on jätnud kohalikesse oma jälje. Tänapäeval nähakse muinsuskaitses enamasti piiranguid kehtestavat institutsiooni ega mõisteta selle vajalikkust. Samas on näiteks Vandjala küla ootused muinsuskaitse suhtes väga suured,
oodatakse kaitset sõna otseses mõttes.
1990. aastate algul Eesti Vabariigi poolt läbi viidud maade ja varade tagastamise protsess on kujundanud olukorra, kus suure osa kaitseala territooriumist
moodustavad eramaad, millel kehtivad ranged piirangud, kuid puuduvad toetussüsteemid, võimalused maade ümbervahetamiseks või kompenseerimiseks (Pärtel
2007: 8). Maade müümise keeld häirib kohalikke. Tundub, et oluliselt rohkem
tuleks rõhku panna arheoloogiamuistise olemuse ja tähtsuse selgitamisele –
tavakodanikule jääb arusaamatuks see „miski” nende külas ja ümbruskonnas, mida
pole silmaga näha ja mida ei eksponeerita, kuid mille tõttu on nende tegevus
takistatud.
Mõnel pool, näiteks Rebalas, oli mureks ka küla järjepidevus ja püsimine,
suure osa elanikkonnast moodustavad seal pensionärid ja suvitajad, talvel on
küla pooltühi. Kohalikud sooviksid, et „uut elu tuleks külla”. Seetõttu suhtutakse
uusehitustesse üldiselt soosivalt. Ka Parasmäel pooldatakse üksikute uute kruntide
eraldamist soovijaile.
Iseenesest võiks ju kaitsealal kõne alla tulla ehitamine vanadele talu- ja saunakohtadele, võimalus sumbkülasid tihendada, kuid päris kindlasti ei tohiks külade
säilinud struktuuri muuta. Välistatud on ehitamine arheoloogiamälestistega
kaetud aladel.
Kogu ehitustegevus muinsuskaitsealal peaks alluma järelevalvele. Seejuures peaks kaitseala andma soovitusi ja omama õigust teha ettekirjutusi hoonete
24 6
mahtude, kõrguste, proportsioonide, kasutatavate materjalide jms suhtes. Kiired
muutused viimastel kümnenditel on toonud kaasa uued ehitus- ja viimistlusmaterjalid, mis on sageli ajalooliste hoonete jaoks ebasobivad.
Probleemiks on seegi, et tihti ei oska külaelanikud oma kodukanti väärtustada.
Arheoloogia kõrval tuleks tähelepanu juhtida ka vajadusele korrastada ja eksponeerida säilinut – kiviaedu, paekivihooneid, keldreid, aga ka hoonete varemeid,
mis annavad ettekujutuse traditsioonilisest õuest.
Joonis 16. Loopealne maastik Rebala kaitsealal – vaade Loo külateelt. Foto M. Tamjärv, 2005.
Fig. 16. Alvar landscape in Rebala reserve – view from Loo village lane.
247
Lõpetuseks
Taaskord nagu 1970.–1980. aastatel fosforiidikarjääri vastu võideldes, peab kaitseala end 2000. aastate alguses jälle mobiliseerima ja jõuliselt omi positsioone
kaitsma. Nüüd on see ehk mõnevõrra keerulisemgi, sest vastasleeris pole enam
võõrast ideoloogiat esindav jõud, suurtööstuse pealetung, vaid tegelikult meie ise,
kes me tahaks maale, aga mitte eriti kaugele, sest me armastame mugavusi, meie
töökohad on linnas, me viime maale kaasa oma linliku elulaadi jms. Kahtlemata
toob meiegi aeg kaasa midagi uut, mis järjekordse kihistusena Rebala põldudele
ja küladele laskub. Seepärast ongi oluline kokku leppida, milliseid väärtusi tuleks
muutuste keskel hoida, et säiliks kodutunne, maastiku ilu, side ajaloo ja kultuuriga,
mille on loonud meie esivanemad, et ei pühitaks minema siia ladestunud väärtuslikke „ajamustreid” (joon 16). Loodame väga, et Eesti Vabaõhumuuseumi teadurite
töö Rebala kaitseala taluarhitektuuri hindajaina andis selleks oma panuse.
Kasutatud kirjandus
AI ET – Ajaloo Instituudi etnograafilised teated
Lõpparuanne 2005. Projekti „Muinsuskaitseliste eritingimuste koostamine Rebala muinsuskaitseala
teemaplaneeringule ja põhimäärusele” lõpparuanne. (Projekti töörühm: Hannes Palang,
Helen Sooväli; Ökoloogia Instituut; Hanno Talving, Juta Holst, Juta Saron, Maret Tamjärv,
Heiki Pärdi, Merike Lang; Eesti Vabaõhumuuseum; prof. Valter Lang, Thomas Mell, Sander
Tint; Tartu Ülikool). Tallinn.
Kraut, A. 2007. Rebala kaitseala eellugu 1975–1987. – Maa mäletab... Valitud artiklid aastatest
1977–2007. Jõelähtme. 12–48.
Pärtel, M. 2007. Maa mäletab... – Maa mäletab... Valitud artiklid aastatest 1977–2007. Jõelähtme.
5–11.
Troska, G. 2000. Rebala, Parasmäe ja Vandjala küla ajaloost ja ehitistest. –Suitsutare 2. Valitud
artikleid 1975–1999. Eesti Vabaõhumuuseum. Tallinn. 249–287.
Troska, G. 2007. Rebala muinsuskaitseala põliskülade ajaloost. – Maa mäletab... Valitud artiklid
aastatest 1977–2007. Jõelähtme. 81–112.
Õpetajate Leht nr 17, 27. aprill 2007. Fosforiidisõja väljaõppelaager. – www.opleht.ee//
Arhiiv/2007/27.04/koik.shtml
24 8
Besieged reserve
About fieldwork in Rebala Heritage Reserve in 2005
Maret Tamjärv
Estonian Open Air Museum, Research secretary
The Rebala Heritage Reserve on the territory of Jõelähtme commune, in the vicinity
of Tallinn, is a unique cultural landscape, which has been shaped by the human
hand already since the prehistoric era. Within the 74-square-kilometre reserve
you can find more than 350 archaeological monuments – ancient settlement
sites, cairns, cult stones and ancient bronze-age fields, which are the oldest in
Estonia. Also there are several villages dating back to a few millenniums.1 The
region abounding in relics also possesses a political meaning as a cradle of the
Singing Revolution – it was namely the heritage reserve founded on the initiative
of archaeologist Vello Lõugas that stopped the expansion of the phosphorite
quarry and was one of the initiators of the phosphorite war fought in protection
of Virumaa county.2
1 For instance, Rebala, Vandjala, Parasmäe and Rootsi-Kallavere. Written records first mention them in
1241.
2 Amateur archaeologist Oskar Raudmets started with finding out about the relics in Rebala region in the
early 1970s, when the gradually expanding phosphorite quarry started to influence the region. Beginning
249
Besieged reser ve
Unfortunately the proximity to the capital, the expanding construction work
and the possible digging of quarries have in a way besieged the reserve (Fig. 1
page 228). In the situation where new absolutely similar housing estates emerge,
one after another, in the fields and clearings in the vicinity of Tallinn, the Rebala
region is undoubtedly a real titbit for estate developers. In addition to this, the
construction boom of the past few years has brought along the use of new building
and finishing materials as well as the urban building style, which threatens the
preservation of the peculiarity of the farm architecture in the reserve.
It was namely within the preparations for the theme planning regulating
building activities that in the summer of 2005 a working group of human
geographers from the Institute of Ecology at Tallinn University participated in
Rebala fieldwork as landscape assessors, and Juta Saron, Juta Holst, Hanno Talving
and Maret Tamjärv, researchers of the Estonian Open Air Museum – as assessors
of farm architecture (Fig. 2 page 229). In the course of fieldwork six ancient
villages in the heart of the Rebala Heritage Reserve – Rebala, Vandjala, Loo,
Parasmäe, Võerdla and Koila - were mapped. Sketches were made of the yard
plans of farmsteads, all the buildings and green areas were photographed, the
building and rebuilding dates of buildings were found out and local inhabitants
were contacted. The final report estimated local farm architecture, elicited the
valuable as well as things worth preserving, gave recommendations and shared
from 1974 archaeologist Vello Lõugas worked here, registering relics, mapping them and conducting
extensive rescue excavations. The idea of founding a reserve here also initiates from him. It was in the
course of rescue excavations that the majority of Rebala archaeological monuments were discovered,
including children’s cairns and ancient fields dating back to more than 2000 years. The reserve regulations were not passed until twelve years later. Finally, on September 24, 1987, the decree of the Council
of Ministers of the Estonian SSR No. 506 determined the borders of the Rebala historical-cultural reserve
(2495 hectares) and passed the statute wording the main objectives of the reserve, which have not been
changed until today. (Pärtel 2007: 7; Kraut 2007: 12–39). The statute was updated in 1998, when the
reserve was expanded by adding the important regions (the coast and Parasmäe area), which had been
left out initially, and so the territory of the reserve amounted to 74 square kilometres (Pärtel 2007: 8).
The Phosphorite War of 1987–1988 was an open protest movement against Virumaa phosphorite quarries, i.e., against the Soviet authorities and their environment-hostile politics. The Singing Revolution
grew out of this movement. Rebala has been called the “training camp” of Phosphorite War; in the years
1982–1985 over a hundred people – university students, schoolchildren, teachers and officials - participated in rescue excavations. It was in Rebala village that the first banner saying “No to phosphorite!”
was painted as early as in 1982. When the Phosphorite War broke out in 1987, the participants of the
Rebala “training camp” had already done enormous preparatory work on the spot. Also the heritage
protection movement initiated in 1986 was largely based on V. Lõugas’s excavators. (Õpetajate Leht No
17, 27 April 2007; Kraut 2007: 37).
25 0
Besieged reser ve
observations (Final report 2005).3 The theme planning excluding any building
activities in the unique reserve should be completed in 2008.4
Rebala – open landscapes
Open landscape is one of the most valuable features of the Rebala Heritage
Reserve as well as its main protection object. Often natural landscapes have
considerably changed or been reshaped in the course of times. In this respect
Rebala stands on a vantage ground – this region has preserved much of its probably
original landscape appearance – spacious alvars, which extended to the horizon
hundreds and thousands of years ago (Fig. 3 page 231). Rebala landscapes bear
marks left by us and our ancestors at different times – intertwinements of nature
and culture. Here you can encounter historic layers from prehistoric to Soviet-time
agricultural and today’s golf landscapes. It is characteristic that the continuity of
tilling has not been broken from prehistoric era until today.
This is a traditional Estonian alvar landscape, which constitutes a part
of our identity; it is a landscape with which we identify ourselves here in North
Estonia. Therefore the landscape here is a heritage that should be preserved at
any cost.
Limestone architecture
A typical feature of the local traditional building style characteristic of the Rebala
Heritage Reserve is the abundant use of limestone. This stone, which is freely
available in North Estonia and can be processed easily, is an excellent building
material, which was used already in prehistoric times. As a real popular stone
(national stone since 1992), limestone has protected and covered our ancestors in
Bronze-Age stone barrows; it has been used in making barn kilns and hearths in
3 Fieldwork materials are kept at the Estonian Open Air Museum and the National Heritage Board.
4 The updated theme planning was initiated by Jõelähtme county council in February 2006 and should be
completed by the beginning of 2008. The main objective of this work is to specify building conditions,
possibilities for land re-parcelling, space for the evolution of villages, and to guarantee the protection of
ancient monuments and the continuity of settlement structures (Pärtel 2007: 9).
251
Besieged reser ve
farmhouses, as well as walls for threshing barns, stables, barns, storehouses, hay
sheds, summer kitchens, wells and cellars. Big chunks of stones gathered from
fields have been used for building stone fences that surround alvar fields, pastures
and farm buildings. The Rebala Heritage Reserve represents land on limestone
subsoil; the stone manifests itself both in local landscapes and in buildings.
Today limestone buildings in the villages of the Rebala reserve are represented
mainly by the beautiful outbuildings dating from the 1920s–1930s, as well
as single objects and vaulted cellars from the turn of the 19th–20th centuries.
Unfortunately, a great part of Rebala limestone architecture has been demolished
or fallen apart. A certain role in it has been played by the advance of the
phosphorite quarry – detonations have crumbled the walls of stone buildings,
broken roofs, etc. Owing to the general feeling of perspectivelessness (anyway,
everything goes under the quarry!) the damaged buildings were often even not
restored.
Unfortunately, a great part of the stone fences at Rebala have also been
destroyed – used for building fortifications during war-time, demolished during
the stone-gathering campaigns in kolkhoz time, knocked down during road
construction, used in chipping-production, and so on. Fortunately the network of
stone fences has been preserved quite well in the ancient villages of the reserve;
the fence-restoration bees organized by the heritage protection society in the
1980s, especially in Rebala village, also contributed to that (Fig. 4 page 232).
Today interest in the building and restoring of stone fences (and also limestone
buildings) has been revived. The heritage reserve has organized info days and
courses for those interested.5
Yet, weatherproof limestone is attractive also in the form of ruins (Fig. 5
page 233), which would deserve preservation as witnesses of our ancestors’ work
and as signs of the past village structure.
5
Within the framework of the development plans of Estonian rural life for 2004–2006 and 2007–2013, upon
application supports are paid through ARIB (Estonian Agricultural Registers and Information Board) for
the building, restoration and maintenance of stone fences.
252
Besieged reser ve
Farm architecture in the heart of the reserve
Until today main attention in the Rebala Heritage Reserve has been focussed on
archaeological studies; in connection with preparations made for the foundation
of the reserve the evolution of ancient villages has also been studied (Troska 2000;
Troska 2007) as well as ethnographical data have been collected (AI ET 24).
The fact that in the past it was the cairns and ancient fields (i.e., archaeology)
rather than vital villages and their historical-architectural value that stopped the
expanding of the quarry, speaks for itself. It can be said that the farm architecture
represented in Rebala ancient villages and its peculiarities have remained a
sphere that has not been extensively studied.
The general plan of Rebala village has mostly been preserved unchanged
since the 17th century; as a settlement site it has been used beginning from
approximately the Viking time. Rebala is a typical cluster village around the
central village green, which extends to the north in place of former cotters’ places.
The network of stone fences and the pond dug in a wet place in the centre of
the village in the 19th century have preserved well. Out of today’s twenty-four
farmhouses about half are used as summer homes. The architectural entirety of the
village has been ruined, although there are interesting and remarkable individual
objects (the old community centre-schoolhouse and the fire-station). From the old
19th-century barn-dwellings only a few (Jaagu, Orgita, Kebja) have preserved;
the rest of them have fallen apart or been destroyed by fire. There are beautiful
limestone buildings in the village, which date back to the 1920s–1930s, as well
as limestone cellars from the turn of the 19th–20th centuries. Dwellings mainly date
from the times of the first Estonian Republic or the post-war period, and were
often lined with sand-lime bricks in the 1960s–1970s. During the last decade the
appearance of the village has changed to a great extent. The village abounds
in inappropriate rebuildings where the exterior of houses has been ruined by
unsuitable cladding, plastic windows, changed proportions, queer extensions
and additions, etc. Surprisingly enough, Rebala is the most eclectic and most
253
Besieged reser ve
diffuse among all the villages of the area. Its importance seems to be, first and
foremost, historical-archaeological (the most frequently mentioned village in
historical records, great concentration of archaeological monuments, ancient
general plan) and political (foundation of the reserve, termination of the advance
of the phosphorite quarry, connection with the Singing Revolution).
As a positive example, Jaagu farmstead (Fig. 6 page 235) can be mentioned –
it is a vital farm complex kept in good order (a 19th-century barn-dwelling, a
three-room storehouse, limestone hay and cattle barn dating from the 1930s),
where three generations live and domestic animals are raised. Suigu farmstead,
on the contrary, is like a kind of curiosity with its barn-dwelling damaged in
fire, chambers destroyed, the threshing barn converted into a dwelling (Fig. 7
page 236), and its abundant ruins worth conserving. The aging of the population,
scanty material resources, as well as the proximity of the capital might, in
perspective, bring Rebala to real estate market. This can bring along the danger
that new owners arrive here who lack any connection with this village (today about
half of the inhabitants are related to their farms through several generations) and
who therefore do not care about the preservation of this historical entity.
Parasmäe village is a two-sided linear village on the edge of an extensive field
massif; in spite of certain depletion it has preserved its old structure quite well. The
springing up of newer scattered farms and cotters’ places is mainly related to land
parcelling and extensive land survey in the second half of the 19th century. As the
road passing through the village is a hectic traffic route, old stone fences by the
side of it have almost completely disappeared. There are thirty-three farmsteads
in the village, and about a third of them are used as summer homes; a couple of
them are visited by owners only a few times a year. The synergy of the different
layers of buildings is quite remarkable. A great part of the old 19th-century barndwellings have been rebuilt. There are many dwellings and outbuildings dating
from the period before World War I and the first Estonian Republic. During the
past few years new dwellings and outbuildings have been built, roofs have been
25 4
Besieged reser ve
changed, rebuildings made, etc. Until recently people were engaged in raising
domestic animals; yet, by today they have given it up for several reasons. Now
village people are concerned about the lands around the village being left fallow.
However, it is essential to keep the landscape surrounding Parasmäe open, and,
besides, agricultural land here is with high bonitet.
A good example of co-existing different layers can be found in the yard of
Reinu farmstead – a prehistoric cult stone, ruins of a barn-dwelling (1831)
worth preserving, an ice-cellar dating from the early 20th century and a dwelling
completed in 1940 with an original stone roof (Fig. 8 page 237). Jüssi farmstead
with its dairy cellar (from 1912), part of the converted barn-dwelling and a
combined building completed in 1909 is also remarkable. Viina farm complex
can be considered as valuable.
Vandjala village has interesting history related to Russian families, who settled
here after the Northern War.6 Memories about the one-time Russian inhabitants
still live in the parallel name of the village - Veneküla (Russian village) – and in
quite a few farm names (Antipa, Kaurila, Kirila). There are nineteen farmsteads
in the village, and twelve of them are used throughout the year. Despite the fact
that the former dense linear village has become considerably sparser (rather a
chain village), the old village structure is well noticeable. In the centre of the
village there is the old schoolhouse / Aruküla Russian Orthodox subordinate
church. Due to the preserved and restored stone fences under primeval trees
along the bending road Vandjala leaves an impression of an old and dignified
village, although the present buildings date mainly from the 20th century (mostly
detached dwellings of the 1920s–1930s). The stability and ancient character of
the settlement is clearly perceivable.
6
Even in the mid-17th century Vandjala was inhabited by Estonians, who vanished in the early 18th century
as a result of the Northern War and the plague. Oral tradition associates the settlement of Russians with
Peter I, by whose order the Russians who were brought here to build the Kadriorg Castle found derelict
houses for themselves to live in. According to a different story, it was the landlord of Kostivere manor who
populated the empty Vandjala village with Russians (Troska 2007: 96).
255
Besieged reser ve
The village is generally in good condition, although there are also a few
exceptions, which, however, do not mar the general impression opening from the
village lane. Due to careful maintenance, many tin roofs of both dwellings and
outbuildings dating from the time of the first Estonian Republic have preserved.
On two farmsteads people are engaged in livestock farming, and in one – in seed
growing, which has a favourable impact on the village as a whole – it means that
fields and vegetable plots in the vicinity of the village are cultivated, hay is cut in
small meadows outside the village, and so on.
As one of the best, Antipa farmstead should be mentioned here with its
renovated buildings in excellent condition: a detached dwelling with two porches
built in 1917–1922 (Fig. 9 page 238), a limestone grain drier from the 1920s–
1930s (Fig. 10 page 239), a stable, a cellar, and a sauna. The barn-dwelling of
Hansu farmstead (1897) is the only one preserved in the village. The haybarn
of Raja farmstead by the side of Kostivere road is a magnificent 20th-century
limestone building, which could serve a public purpose (Fig. 11 page 240).
Vandjala strong local spirit can be clearly perceived. Village people are united
by their history-awareness, feeling of piety towards old buildings, the creating
of green areas in their yards, yet, also a parrying attitude towards new people,
both new settlers and tourists, as well as just the curious ones. The inhabitants of
Vandjala would like to get efficient protection from heritage protection authorities
and the Rebala Heritage Reserve, and are looking forward to the imposing of
strict building prohibitions and regulations, as well as granting the status of a
protected village.
Loo village (at present still part of Vandjala village) is a linear village, which has
well preserved its alvar location. This village does not seem to be under threat
of extinction, as its location near a major highway and Jõelähtme commune is
quite favourable. In the best interests of the village and alvars it would be good
to foster sheep-raising. Värava farmstead (new ownership since 2001), which
could serve as a positive example for all the inhabitants of the reserve, deserves
25 6
Besieged reser ve
special mentioning. The farmstead has been restored with a great feeling of
piety – the barn-dwelling has a shingled roof, old ceilings have been preserved
in the interior, etc. The owner of the farm has also restored the former village
well (Fig. 12 page 241) with a circumference of eleven metres situated next to
the former inn.
Võerdla village represents Suur (Big)-Võerdla - part of a former big village; the
vital Väike(Small)-Võerdla remained under the quarry. The phosphorite quarry has
had a considerable impact on the life of the preserved village – it has destroyed
a major part of its buildings, inhibited building activity and created the feeling of
perspectivelessness. By today new young inhabitants, who connect their future
with the village more permanently, have settled down here. New enthusiasm can
be noticed in building and renovation activities. Domestic animals (sheep) are kept
only on one farm. The preserved part of the village constitutes a compact whole,
even despite architectural unevenness and in places some strange individual
buildings from different eras. On seven farmsteads people live all the year round.
Only one is in use as a summer home, and one is empty and dilapidating.
It is the last one that is a real titbit – the barn-dwelling of Nigula farmstead,
an ancient North-Estonian type barn-dwelling unmarred by rebuilding, which is
in dire need of conservation (Fig. 13 page 242). The building has stood derelict
since 1968 and is falling apart. It should be in the possession of the reserve as
a museum-sample farm to introduce farm architecture. A peculiar complex is
also Ületee (Sirkli) farmstead standing detached from the core of the village
with its foreign-style dwelling (1935) cladded with hand-shaped bricks (Fig. 14
page 243) and surrounded by magnificent limestone outbuildings and stone
fences dating from the 1930s.
In Koila village only its biggest farmstead – Suurtalu (Tõnu) has been preserved.
The cotters’ places of Jägala manor labourers that surrounded the farm have
completely disappeared by today and they are preserved only as names in the
257
Besieged reser ve
reminiscences of older people. From the point of view of architectural history
Suurtalu dwelling house built in 1901 deserves mentioning as one of the first
representatives of a detached building in Jõelähtme and its neighbouring parishes
of earlier times. At the back of the yard there is a spacious limestone granary
distinctive for the region.
Unfortunately the former milieu of Koila village has completely disappeared
with the vanishing of cotters’ places, and today Suurtalu buildings present a
contrast to the million-kroon buildings on the opposite bank of the Jägala River.
The old village lane edged by stone fences and heading for the coast has been
obstructed by a new property. The village has lost its face and functions.
Stratified reserve
From the aforementioned we can presume that it is not only the Rebala landscapes
that are layered, it is also local ancient villages.
• The prehistoric layer (prehistoric fields, stone barrows, hollowed stones,
settlement sites) is abundantly represented and often visually inconceivable
and uncatchable.
• It is characteristic that local villages have preserved their 17th–19th-century
general plan and structure, which is marked by ancient farm sites
and the network of bending stone fences. Vandjala, Loo, and Parasmäe
are classical linear villages characteristic of alvars. Cluster villages are
represented by Rebala and Võerdla.
• Unfortunately not much has been preserved of the 19th-century farm
architecture. A great part of the 19th-century barn-dwellings have been
ruined by today, or either falling apart or rebuilt to a great extent. It can
be said that the 19th-century layer in villages is formed greatly by ruins.
• The majority of quite well preserved limestone cellars date back to the
turn of the 19th-20th centuries.
• The majority of present dwellings and outbuildings date from the period
25 8
Besieged reser ve
of the pre-war Estonian Republic, i.e., the 1920s–1930s. Here nice
dwellings detached from the threshing barn and well-preserved limestone
outbuildings as a sign of the preserved local traditional building style are
represented.
• The post-war Soviet period is represented, above all, by the so-called
kolkhoz architecture – for instance, kolkhoz members’ apartment house
in Rebala, cow barns in Rebala and Võerdla, a silage storage site at
Parasmäe, several houses on old farm sites. The Soviet period brought
along new roofing and cladding materials, such as asbestos cement
and sand lime bricks. The phosphorite quarry made a powerful entrance
to the landscape.
• Estonia with its independence regained brought along dynamic
rebuilding of dwellings and new building materials. As a remarkable
part of the farmhouses in reserve villages are used, above all, as summer
homes, we can detect numerous manifestations of the so-called summer
home culture (Fig. 15 page 244) –old things are used as elements of
garden design; also former potato furrows and vegetable gardens have
been converted into lawns, and lush flowers bloom everywhere. As a
sign of the new era satellite TV antennas can be detected on the roofs
of old houses, and a pet cemetery has been founded (Ületee farmstead
at Võerdla). Ideas related to fostering tourism or, on the contrary, fears
related to it, are also signs of the new era. The intertwining of different
eras in Rebala reserve forms extremely exciting symbioses, which speak
about the vitality of villages, their changing, continuity and persistence.
Problems and observations
The Rebala Heritage Reserve is a sensitive area. Attitude towards heritage
protection here is two-sided: Vello Lõugas, the founder of the heritage reserve,
is remembered with great warmth and gratitude, and his infectious enthusiasm
has left its imprint on local people. On the other hand, today people see heritage
259
Besieged reser ve
protection mainly as an institution imposing restrictions, and do not understand
its real meaning. Yet, the expectations of Vandjala village, for instance, are really
great and heritage protection is considered as a protective institution in the direct
meaning of the word.
The process of land and property restitution, which was carried out by the
authorities of the Republic of Estonia in the early 1990s, has brought about
a situation where a great part of the reserve territory is made up of land in
private ownership with strict restrictions established; yet, with no support systems,
possibilities of exchanging or compensating for the land (Pärtel 2007: 8).
Local people are upset by the prohibition to sell their land. It seems that much
more attention should be paid to explaining the importance and meaning of
archaeological heritage – common people cannot understand this “something”
in their village and its surroundings that cannot be seen and that is not exhibited,
yet - hinders their activity. In some places, for example, in Rebala, the continuity
and survival of the village are also problems, as the majority of the population
is made up of pensioners and holiday-makers, and in winter the village is halfempty. Local people would like some “new life to come to the village”. Therefore
they have a generally positive attitude towards new buildings. The allocation of
single lots to those interested is favoured also at Parasmäe.
Actually it would be possible to build on old farm-sites and cotters’ places in
the reserve and this way make the cluster villages more compact; however, the
preserved structure of the villages must definitely not be changed. Building
in the regions with archaeological monuments is absolutely out of the question.
All the building activities in the reserve area should be under supervision.
Hereby the reserve should be granted the right to make prescriptions concerning
the volumes, heights, proportions, materials, etc. of the buildings. Fast changes
during the last few decades have brought along new building and finishing
materials, which are often unsuitable for historic buildings.
The fact that village people are often not able to value their homestead is
also a problem. Besides archaeology, the necessity to maintain and exhibit the
things preserved – stone fences, limestone buildings, cellars, as well as ruins of
26 0
Besieged reser ve
outbuildings, which give an impression of the traditional yard design – should
also be emphasised.
In conclusion
Once again, just like in the 1970s–1980s, when people fought against the
phosphorite quarry, the reserve has to mobilize itself in the early 2000s and protect
its positions vigorously. Now it is even a little more complicated, as the opposite
camp is not the advance of the large-scale industry, a force representing an alien
ideology any more, but actually ourselves – those who would like to go to the
country, but not very far, as we are fond of modern conveniences, we work in
town, we take our urban lifestyle with us to the country, and so on. Undoubtedly
our time also brings along something new, which descends on Rebala fields
and villages as still another layer. Therefore we have to agree on which values
should be kept among all these changes, in order to preserve our home feeling,
the beauty of our landscape, the connection with history and culture, which was
created by our ancestors (Maastikuhooldus 2002), in order not to wipe out the
valuable “temporal patterns” deposited here (Fig. 16 page 247). We really hope
that the work of researchers from the Estonian Open Air Museum as assessors of
farm architecture in the Rebala Heritage Reserve contributed to this.
261
Besieged reser ve
References
AI ET – ethnographic reports of History Institute/Centre of Medieval Studies
Lõpparuanne 2005. Projekti „Muinsuskaitseliste eritingimuste koostamine Rebala muinsuskaitseala
teemaplaneeringule ja põhimäärusele” lõpparuanne. (Projekti töörühm: Hannes Palang,
Helen Sooväli; Ökoloogia Instituut; Hanno Talving, Juta Holst, Juta Saron, Maret Tamjärv,
Heiki Pärdi, Merike Lang; Eesti Vabaõhumuuseum; prof. Valter Lang, Thomas Mell, Sander
Tint; Tartu Ülikool). Tallinn.
Kraut, A. 2007. Rebala kaitseala eellugu 1975–1987. – Maa mäletab... Valitud artiklid aastatest
1977–2007. Jõelähtme. 12–48.
Pärtel, M. 2007. Maa mäletab... – Maa mäletab... Valitud artiklid aastatest 1977–2007. Jõelähtme.
5–11.
Troska, G. 2000. Rebala, Parasmäe ja Vandjala küla ajaloost ja ehitistest. –Suitsutare 2. Valitud
artikleid 1975–1999. Eesti Vabaõhumuuseum. Tallinn. 249–287.
Troska, G. 2007. Rebala muinsuskaitseala põliskülade ajaloost. – Maa mäletab... Valitud artiklid
aastatest 1977–2007. Jõelähtme. 81–112.
Õpetajate Leht nr 17, 27. aprill 2007. Fosforiidisõja väljaõppelaager. – www.opleht.ee//
Arhiiv/2007/27.04/koik.shtml
262
Kareda ja Esna küla uurimisest
2006. aastal
Hanno Talving
Eesti Vabaõhumuuseum, teadur
„...Kareda küla oli siis väga ilus ja suur ja rahvarohke nagu olid kõik külad Järvamaal ja kogu Eestimaal“ (HLK 1982: XV, 7).
Seda kroonik Läti Henriku poolt 1212. aastal kirja pandud lauset kasutatakse
Kareda küla omamoodi tunnus- ja tõmbelausena tänapäevalgi. See on raiutud
mälestuskivisse, seda kohtab turismiportaalides, vallavalitsuse materjalides ning
trükistes. Samas on selge, et pea 800 aastat tagasi kirjapandu ei hõlma vahepealseid muutusi ega iseloomusta kuidagi hetkeseisu.
Viimasest tingituna sõlmiti 2006. a juunis Eesti Vabaõhumuuseumi ja Kareda
vallavalitsuse vahel koostööleping, millega Eesti Vabaõhumuuseum võttis endale
kohustuse teostada Esna ja Kareda miljööväärtusliku piirkonna ajaloolis-arhitektuuriline uuring. Kareda küla ja Esna aleviku eripärade väljaselgitamiseks ning siinsete arhitektuuriväärtuste ja miljöö hindamiseks dokumenteeriti põhjalikult antud
asulate hoonestuse ja haljastuse hetkeseis ning intervjueeriti kohalikke elanikke.
263
K a r e d a j a E s n a k ü l a u u r i m i s e s t 20 0 6. a a s t a l
Töö teine eesmärk oli hinnata Kareda ja Esna küla turismipotentsiaali. Kareda
valla arengukavades on turismil tähtis koht – turismist laekuv tulu peaks tulevikus
moodustama olulise osa valla sissetulekuist.
Eesti Vabaõhumuuseumi uurijad keskendusid oma töös mitte niivõrd küla
ajaloole, kui just siinse arhitektuuri eripära väljaselgitamisele. Küla kui terviku
hindamise kõrval keskenduti ka igale talule/majapidamisele eraldi, tuues välja
selle hoonestuse osad, ehitusajad, eripärad ja konkreetsed väärtused, hoonete
seisukorra, samuti haljastuse.
Kareda küla
Omapärane on Kareda küla puhul asjaolu, et algselt kujunes Kareda küla välja
sumbkülana. Selline külavorm püsis 19. saj keskpaigani. Pärast päriseksostmist
1872.–1882. a veeti mitmed talud sumbküla südamest välja krunditud maatükkidele (EAA f 1353, n 1, s 22). Kui vanu hooneid üle ei veetud, ehitati uuele kohale
uued. See tähendas olulisi muutusi küla planeeringus ja välisilmes – sumbkülast
kujunes 19. sajandi lõpuks ridaküla. Tänaseks on kunagise külaväljaku koht sumbküla keskel säilinud, kuid selle ümbrus on hõrenenud.
Järvamaa on olnud üks Eesti muistsetest viljaaitadest, millele kaudselt viitab ka
eeltoodud lause Läti Henriku kroonikas. Kareda küla ümbritseb juba pikki sajandeid põllumajandusmaastik. Avatud põllumaastikud on iseloomulikud kogu Peetri
kihelkonna aladele. Siin on võrdlemisi vähe metsa ning suured põllumassiivid.
Viimased on osalt tekkinud nõukogudeaegse põllumajandusliku suurtootmise
käigus, kuid mitte see pole tähtis – Eestis on vähe piirkondi, kus domineerivad
sellised põllulaamad, heina- ja karjamaad. Need moodustavad siin kõige iseloomulikuma maastikuaktsendi. Kareda valla maad on haritud, söötis ja harimata
kõlvikuid esineb suhteliselt vähe. Oma osa selles on ka Kareda küla põllumeestel.
Külas on mitmeid looma- ja põllupidajaid, peetakse piimakarja, lambaid, kitsi.
Kareda küla põhja- ja lõunapoolne ots on mõneti erinevad. Küla kagupoolne
ja lõunaosa on rohkem suurpõllunduse ja karjakasvatusega seotud. Lõunapoolne
külaosa on küllaltki elujõuline – siia on koondunud peamiselt loomakasvatusega
26 4
tegelevad talunikud. Põhjapoolses külaotsas on talud rohkem suvekodudeks, neist
osa on hästi korrastatud. Loomakasvatuse ja põllupidamisega selles külaosas
enamasti ei tegelda.
2006. aasta juulis ja septembris toimunud välitööde tulemusena selgusid
järgmised Kareda küla väärtused ja omapärad:
• Mitmed tavapärasest erinevad rehemajad, mille rehetoad on kas ebahariliku asetuse, kuju või konstruktsiooniga (Sillaotsa, Sange, Vainu, Kärneri,
Allika) – joon 1–3.
• 1896. a valminud Esna vallamaja kui omaaegne esindushoone ning selle
mõju ümbruskonna elamuarhitektuurile – koolimaja, kivist eluhooned,
kaude ka ehiselementidega puitelamud (Ojala 1995: 81) – joon 4–5.
• Paljudel rehest lahku ehitatud elamutel on säilinud 20. sajandi alguse
puitarhitektuurile iseloomulikke kaunistuselemente – profileeritud sibulamotiivilisi aknakarniise ja -piirdeid ning liseene, puulõikelisi rippviile ja
ehispenni, viilulaudu ja muud sarnast (Karjamaa, Rambi/Meekleri pood,
Uus-Taaveti) – joon 6–7.
Taolisi 20. saj alguse Vene tsaaririigi kroonu- ja linnaehitustele iseloomulikke, näidisfassaadide albumite kaudu propageeritavaid dekoratiivelemente leidub Järvamaal mujalgi, näit Järva-Jaani ligidal Metstaguse mõisa
härrastemajal, Paide endise raudteejaama hoonetel ja elamul Väike-Aia 24
(Saron 2002: 87–122). Tähelepanuväärne on selliste kaunistuselementide
sage esinemine Kareda külas, samas kui kaugemas ümbruskonnas kohtab
neid harva (v. a kaks hoonet Esna alevikus).
• Ehitistes on kasutatud palju kohalikku väga hea struktuuriga dekoratiivset
paekivi.
• Kõrvalhoonetele on iseloomulik maa- ja paekivi, vahel ka telliste maitsekas
kooskasutus.
• Kareda külas on mitmetel, eelkõige 20. saj esimesel kahel kümnendil
ehitatud hoonetel omapärased plekist periskoobilaadsed õhutustorud,
mis ulatuvad kaarjalt läbi majaseina õue ning on välisseinal kumeraks
265
Joonis 1. Allika talu ebahariliku põhiplaaniga rehemaja (rehealune asub maja keskel
rehetoa ja kambrite vahel) võib olla sellise vähelevinud lahenduse viimane esindaja Eestis.
Foto H. Talving, 2006.
1: Allika barn-dwelling with its unusual ground plan (the threshing floor in the middle of the
house between the kiln room and chambers) could be the last representative of this rare
solution in Estonia. Photo by H. Talving, 2006.
2: 2004. a tulekahju paljastas Sillaotsa rehemaja sisemuses peituva harulduse –
paekivist rehetoa. Tänaseks on hoone uuel kujul üles ehitatud. Foto H. Talving, 2006.
2: The fire of 2004 exposed the rarity inside Sillaotsa farmhouse – the kiln room built of
limestone. By today the building has been restored in a new shape. Photo by H. Talving, 2006.
26 6
3: Endine Esna vallakool Kareda külas. 1867. a ehitatud koolimaja oli rehielamu,
milles asusid nii klassiruumid kui ka rehetuba ja -alune. Foto M. Tamjärv, 2006.
3: Former Esna parish school in Kareda village. The schoolhouse built in 1867 was
a barn-dwelling housing both classrooms and the threshing floor and kiln room.
4: 1896. a tüüpprojekti järgi ehitatud Esna vallamaja on tähelepanuväärne oma rikkalike
kaunistuselementide poolest: krohvitud aknapiirded ja liseenid, sibulkupli motiivi meenutavad
akende lamekarniisid, otsaviilude alused lõikelised konsoolid ning dekoratiivne klaasveranda.
4: Esna community house built by a standard design in 1896 is remarkable for its abundant
decorative elements: plastered window reveals and lesenes, onion-motif window cornices,
fretwork brackets and a decorative glass veranda. Photo by M. Tamjärv, 2006.
267
5: Liuka rehemaja kambrite otsaseina akende paigutuses ning sibulkuplitega kaunistatud
aknakarniisides peegeldub Esna vallamaja eeskuju. Foto H. Talving, 2006.
5: The arrangement of chamber windows in the side wall of Liuka barn-dwelling and the
onion-motif window cornices follow the example of Esna commune house.
Photo by H. Talving, 2006.
6: 1912. a Kustav Gusteli poolt ehitatud Karjamaa talu elumaja on Kareda küla stiilipuhtamaid
hooneid, millel on säilinud rikkalikult Esimese maailmasõja eelsele puitarhitektuurile
iseloomulikke kaunistuselemente. Foto H. Talving, 2006.
6: The dwelling house of Karjamaa farmstead built by Kustav Gustel in 1912 is one of the most
pure-style buildings in Kareda village, which has preserved abundant decorative elements
characteristic of the wooden architecture of pre-World War I. Photo by H. Talving, 2006.
26 8
7: Endise Meekleri poe otsaviilu kaunistavad sibulamotiivilised profileeritud aknakarniisid,
lõikeline ehiskonsool ning puupits viilulaudadel. Foto H. Talving, 2006.
7: The side gable of the former Meekleri store is decorated by onion-motif profiled window
cornices, decorative consoles and wooden lace on gable boards. Photo by H. Talving, 2006
8: Kareda külale iseloomulik õhutustoru Pärdi talu rehielamul. Foto M. Tamjärv, 2006.
8: Ventilation pipe characteristic of Kareda village on the wall of the barn-dwelling
on Pärdi farmstead. Photo by M. Tamjärv, 2006.
269
painutatud. Välitöö tegijad ja taluhäärberite uurija H. Pärdi kohtasid selliseid ventilatsioonitorusid esmakordselt. Tegemist on huvitava lokaalse
nähtusega, mille levikut tasuks kaardistada ja päritolu lähemalt uurida.1
Kareda külas on taoliste õhutustorude esinemine igaljuhul nõnda üldine,
et väärib selge omapärana äramärkimist (joon 8).
• Teise, vähemtähtsa detailina võib ära märkida Mardi talu elumaja kolmelauasüsteemis laudkatust, milliseid on Eestis tänaseks algkujul säilinud ehk
käputäis.
Siinkohal puudutan põgusalt ka Kareda turismipotensiaaliga seonduvat. Praegu
pole Kareda küla turistile kuigi huvipakkuv – hõre ridaküla on paarile kilomeetrile
välja veninud ning on visuaalselt raskesti jälgitav. Endine tänavavõrk on küll alles,
kuid sellest kahel pool paiknenud ja silmailu pakkunud kiviaiad on laiali veetud,
lagunenud või rohtu kasvanud. Küllaltki jõuliselt domineerivad kolhoosiaegsed
suuremahulised põllumajandusehitised – karjalaudad küla südames, suur kuivatite ja aitade kompleks küla Peetri-poolsel serval. Esmapilgul ei tule välja ka
Kareda küla arhitektuuriväärtused ja võlud – sageli on need varjatud hoonete
sisemuses (eritüübilised rehetoad), suletud õuedele, varjatud vaataja pilgu eest
kõrgete puudega vms. Kuid ka külatee ääres asuvate hoonete eripära jääb pealiskaudsel vaatlemisel tabamatuks ning vajaks tavaturistile lähemat selgitamist ja
tähelepanu juhtimist.
Kindlalt võib väita, et massiturism pole Kareda külas võimalik ega ka oodatud.
Külal on rohkem potensiaali pakkuda huvi üksituristidele, eelkõige jalgsimatkajaile ja jalgrattureile, kes häiriksid külaelanikke vähem. Seda tingimusel, et neile
on kättesaadav piisav hulk informatsiooni – küla kaart ja infotahvlid, voldikud,
väljapanek küla vaatamisväärsustest vallamajas.
Oma töös andsime konkreetseid soovitusi nii miljöö ja arhitektuuri kui ka turismiarenduse kohta:
1
H.Pärdi 2008. aasta välitööandmeil leidub säärase õhutusmoodusega hooneid päris palju Paide vanalinnas, üksikuid maju on ka Kareda lähemas ja kaugemas naabruses (Kuksemal, Aravetel ja Koerus).
270
• Säilitada küla ümbritsevat avatud maastikku, sealhulgas säilitada ka
väikesed heinamaalapid ja nende ribajaotus.
• Säilinud kiviaia lõigud välja puhastada.
• Säilitada 19. saj rehemaju ja taluaitu. Leida võimalusi nende paremaks
tutvustamiseks (joonised, fotod, infotahvlid).
• Restaureerida Esna vallamaja.
• Säilitada-restaureerida väärtuslikud, profileeritud kaunistustega (aknakarniisid, liseenid, puitpits) 19. saj lõpu – 20. saj alguse puitelamud.
Need vajavad eraldi tähelepanu ja uurimist.
• Säilitada maa- ja paekiviehitisi, sh ka varemeid, mis annavad ettekujutuse
kunagisest küla struktuurist.
• Kaaluda Karjamaa ja Allika talude muinsuskaitse alla võtmist.
Ettepanekud turismiarenduse suhtes olid seotud põhiliselt erinevate infotahvlite ja
küla kaardiga ning ajalooväljapaneku ja infopunkti loomisega Esna vallamajas.
Esna raudteeasula
Esna tekkimise algtõukeks oli Paide-Tamsalu kitsarööpmelise raudtee rajamine,
mida hakati siia ehitama juba Esimese maailmasõja ajal 1915. a. Raudtee ja Esna
jaama rajamise viis lõpule Saksa sõjavägi 1918. a. (Helme 1996: 91, joon 9).
Raudtee olemasolu tõi elevust kõigisse ümberkaudsetesse Järvamaa küladesse
ning rajatud raudteejaama juurde tekkis kiiresti kohalik tööstus.
Teiseks aleviku kujunemise mõjutajaks oli tähtsaim kohalik ettevõte jahu- ja
saeveski näol, mille toodangut oli hõlpus raudtee kaudu turustada (joon 10). Veski
andis tööd paljudele, mistõttu veskiomanikul tuli ehitada töölistele kortermajad.
Sellest tulenes omakorda vajadus äride ja väikeettevõtete järele, mis käivitas aleviku plaanipärase arendamise. Maa jagati ehituskruntideks, nähti ette tänavate
väljaehitamine, laada- ja turuplatsi ning spordiväljaku rajamine jms. Esna peatänav – raudteega paralleelselt kulgev Pikk tänav jõuti enne Teist maailmasõda hoonestada, selle elamud on ehitatud valdavalt 1920. aastate teisel poolel (joon 11).
271
9: Esna jaamahoone 1920. aastatel. Foto erakogust.
9: Esna railway station in the 1920s.
10: Friedrich Aavikule kuulunud Esna jahu- ja saeveski 1930. aastatel. Foto erakogust.
10: Esna flour and sawmill, which belonged to Friedrich Aavik, in the 1930s.
272
11: Vaade äride ja üürimajadega palistatud Pikale tänavale Esnas 1920. aastatel. Foto
erakogust.
11: View of Pikk Street in Esna lined with small businesses and tenement buildings in the
1920s.
Sellega rööpselt kulgenud Luha tänava krundid olid välja müüdud, kuid hoonestamine jäi aga sõja tõttu pooleli.
1940. aasta riigipööre ja sotsialistlik süsteem tõid Esna alevikku suuri muudatusi. Kadusid väikeettevõtted, 1972. a lõpetas tegevuse raudtee, 1975. a suleti
veski. Suleti ka haigla, apteek, ambulatoorium ning viimasena, 2003. aastal ka
kauplus.
Ometi on raudteeasula kunagine hiilgus varjatud kujul veel alles, aeg on siin
otsekui peatunud. Selline ajaseisak on omal kombel isegi kasuks tulnud – Esna
plaanilahendus ja valdavalt 1920. aastatest pärinev hoonestus on muutumatult
säilinud ning pääsenud praegusest kiirustavast ja läbimõtlematust ehitustuhinast.
Oma kordumatu miljööga on Esna Eesti väikealevike hulgas üks tähelepanuväärsemaid:
273
12: Esna jaamahoone 2006. aastal. Foto M. Tamjärv, 2006.
12: Esna railway station in 2006. Photo by M. Tamjärv, 2006.
13: Esna jahu- ja saeveski 2006. aastal. Foto M. Tamjärv, 2006.
13: Esna flour and sawmill in 2006. Photo by M. Tamjärv, 2006.
274
14: Endine Esna kauplus ning selle ees säilinud munakivisillutisega laadaplats.
14: Former store in Esna and the pebble-paved fairground in front of it.
15: Unne suikunud Esna Pikal tänaval võib selgelt tunnetada möödunud aegade hõngu.
15: You can clearly feel the touch of past times in the dreamy Pikk Street of Esna.
275
• Esna on väärtuslik tervikuna. Selle hoonestus moodustab harmoonilise
ansambli, kus peale raudteejaama, veski (sh veskiomaniku villa) ja kaupluse on teisi üksikobjekte raske välja tuua (joon 12–15).
• Asula on tähelepanuväärne omalaadse miljöö ja õhustiku poolest – siin
võib selgelt tunda nii 1920.–1930. aastate Eesti Vabariigi kui ka hilisema
nõukogude aja hõngu.
Ka Esna aleviku kohta andsime välitöötulemuste põhjal rea soovitusi:
a) miljöö ja arhitektuur
• Esna hoonestus moodustab unikaalse terviku, mida on sobimatute juurdeehitustega kerge rikkuda. See seab valla ehitusspetsialisti ülesandeks
ehitusliku nõustamise ja järelevalve. Oluline on selgitustöö: omanike teavitamine Esna arhitektuuritervikust, hoonete väärtusest, sobivatest restaureerimisvõtetest ja -materjalidest jms.
• On oluline, et ei muudetaks hoonete fassaade, vältida tuleks plastvoodrit
ja hoonete välisilmet rikkuvaid plastaknaid. Akende puhul on soovitav
säilitada nende vana ruudujaotus, kasutada puitaknaid. Tulevikus väljavahetatavate eterniitkatuste asemel soovitada kasutada siledat valtsplekki,
mitte profileeritud plekki, mis ei ole Esnas kohane.
• Valla ehitusspetsialist võiks koostada andmebaasi, kus on esitatud firmad,
kellelt on võimalik tellida sobivaid aknaid, uksi jms.
• Säilitada Esna raudteejaama hoonestus ja infrastruktuur, korrastada haljastus, puhastada välja 1926. a rajatud kivisillutisega teed ja kauba-laoplats
(ERA, f 2424, n 5, s 6).
• Heakorratööd veskikompleksis.
• Esna on piisavalt ainulaadne, et kaaluda selle muinsuskaitse alla võtmist või
mingi eristaatuse andmist. Sellega kaasnevad regulatsioonid välistaksid
sobimatud uus- ja ümberehitused aleviku ajaloolises tuumikus.
276
b) turismiarendus
• Esna vaatamisväärsused vajavad tähistamist. Olemasolev kaart vajaks
täiendavat infotahvlite süsteemi või eraldi väljapanekut asula arenguloost
(raudtee, veski, kauplus, äride asukohad, jäädvustada vanad nimetused,
värvikad elanikud, vanad fotod jms).
• Trükitud infomaterjalid (voldikud, pisitrükised) Järvamaa turismiinfopunktis
Paides, valla oma infopunktis jm.
• Esna tutvustamine interneti kaudu Kareda valla koduleheküljel, Järvamaa
infoportaalis jm.
• Koostöö valla turismiobjektide haldajate, naabervaldade ja maakonnavalitsuse vahel – turismivõrgustiku loomine. Ühiste turismimarsruutide
väljatöötamine, tähistamine, infokandjate loomine.
• Lülitada Esna raudteeasula juba olemasoleva kohaliku matkaraja marsruuti.
• Otsida koostöövõimalusi Esna mõisa ja selle omanikega. Alevik on ajalooliselt tugevalt Esna mõisaga seotud (head suhted mõisnikega, 1920.–1930.
aastatel toimis mõisahoone Esna rahvamajana, mõisas asus koorejaam
jms). Esna on mõisaga seotud praegugi –mõisa renoveerimistööd annavad
kohalikele inimestele tööd. Just Esna mõisaomanike toel võiks teoks saada
kortermajade renoveerimine. Ehk on mõisal huvi puidutöökoja arendamiseks?
• Koostöös mõisa ja teiste partneritega korraldada mingi suurem üritus
– käsitöölaat, käsitööpäevad või muud sarnast, mis tutvustaks Esna asulat,
mõisa ja ümbruskonda laiemalt. Teatud regulaarselt toimuv suurüritus ei
häiriks oluliselt ka neid elanikke, kes on siia rahupaika otsima tulnud.
27 7
Kasutatud allikad ja kirjandus
Eesti Ajalooarhiiv
Eesti Riigiarhiiv
Helme, M. 1996. Eesti kitsarööpmelised raudteed 1896–1996. Tallinn.
HLK 1982. Henriku Liivimaa Kroonika. Tallinn.
Ojala, U. 1995. Esna valla kujunemine ja vallamaja rajamine 19. saj lõpukümnendil. Tartu.
Saron, J. 2002. Domenico Trezzinist Eesti maaehitisteni. – Suitsutare 3. Eesti Vabaõhumuuseumi
valitud artiklid. Tallinn. 87–126.
278
Investigation of Kareda and Esna
villages in 2006
Hanno Talving
Estonian Open Air Museum, researcher
“…at that time Kareda village was very beautiful and big and populous just like
any other village in Järvamaa and all over Estonia” (HLK 1982: XV, 7).
This frequently-quoted sentence written down by Henry of Livonia in 1212 is used
as the motto of Kareda village even today. It is inscribed into a memorial stone,
it can be encountered in tourism portals, commune government materials and
several publications. However, it is clear that the sentence written down nearly
800 years ago does not cover the changes that have occurred meanwhile, neither
does it characterize the present moment.
Due to the aforementioned, a cooperation contract was concluded between
the Estonian Open Air Museum and Kareda commune government, in which the
former assumed the obligation to carry out a historical-architectural investigation
of Kareda and Esna villages in the Kareda-Esna milieu-valuable region. In order
to find out about the peculiarities of Kareda village and Esna borough town and
to assess the local milieu and architectural values, the current state of building
279
I n v e s t i g a t i o n o f K a r e d a a n d E s n a v i l l a g e s i n 20 06
and green areas in these settlements was thoroughly documented and local
inhabitants were interviewed.
Another objective of this research was to assess the tourism potential of Kareda
and Esna villages. In the evolution visions of Kareda commune government tourism
fostering occupies a remarkable place – the future aim is that the revenues earned
from offering tourism services should become an essential income source.
The researchers of the Estonian Open Air Museum focused not on the history
of the village but rather the peculiarities of local rural architecture. Besides
assessing the village as a whole, they concentrated their attention also on each
farmstead/household separately, eliciting the building elements, the time of
building, peculiarities and concrete values, the state of the buildings as well as
greenery.
Kareda village
Now a few words about Kareda village generally. It is peculiar that initially Kareda
developed as a cluster village. This village type persisted there until the mid-19th
century. After buying farms for freeholds in 1872–1882, several farmhouses were
hauled out of the heart of the cluster village to parcelled-out lots (EAA, f 1353, n 1,
s 22). In case the old buildings were left behind, new ones were erected on new
lots. This meant essential changes in the planning and appearance of the village
– by the end of the 19th century the cluster village had turned into a linear one.
By today the former site of the village green in the centre of the cluster village has
remained; yet, settlement in its immediate environs has become sparser.
For centuries Kareda village has been surrounded by agricultural landscape.
Historically Järvamaa has been one of the granaries of Estonia, to which the
famous sentence in the Chronicle of Henry of Livonia also indirectly refers. Open
agricultural landscapes are characteristic of all the territories of Peetri parish,
which has few forests and large expanses of fields. The latter have partly come
into existence in the course of Soviet-time coercive collectivization, but this is
not important – there are only a few regions in Estonia where this kind of large
28 0
fields, meadows and pastures dominate. Here they constitute a characteristic
landscape accent. It is nice that the lands of Kareda commune are properly
cultivated, and fallow and uncultivated lands are relatively rare. The farmers of
Kareda village play an important role in it. There are several people in the village
who are engaged in livestock farming and who till the soil. Dairy cattle, sheep
and goats are raised.
The northern and southern ends of Kareda village are different to a certain
extent. The south-eastern and southern parts are mainly related to large-scale
agriculture and livestock farming. The southern part of the village is quite vital –
it is mainly here that the farmers who are engaged in livestock farming have
concentrated. In the northern end of the village farms are mostly used as summer
homes, and part of them are in good order. Here agriculture and livestock farming
have already faded.
In the course of fieldwork carried out in July and September 2006, the
specialists of the Open Air Museum elicited the following values and peculiarities
of Kareda village:
• Several barn-dwellings different from the ordinary ones, with threshing
rooms with unusual placement, shape or construction (Sillaotsa, Sange,
Vainu, Kärneri, Allika) – Fig. 1–3 pages 266–267.
• Esna commune house completed in 1896 as a presentable building
of its time and its impact on the dwelling architecture in the vicinity –
the schoolhouse, stone dwellings, indirectly also wooden houses with
decorative elements (Ojala 1995: 81) – Fig. 4–5 pages 267 and 268.
• Many dwellings built detached from threshing barns have preserved
decorative elements typical of the wooden architecture of the period before
World War I – profiled onion-motif window cornices, window reveals and
lesenes, fretwork brackets, wooden lace gable boards, etc. (Karjamaa,
Rambi/Meekleri store, Uus-Taaveti) – Fig. 6–7 pages 268 and 269.
Similar decorative elements characteristic of the tsarist-time public and
urban buildings of the early 20th century propagated through albums
2 81
of sample facades can also be found elsewhere in Järvamaa county; for
instance, the manor house of Metstaguse estate near Järva-Jaani, the former
railway station buildings and a dwelling at 24 Väike-Aia Street in Paide
(Saron 2002: 87–122). These decorative elements are remarkably frequent
in Kareda village, whereas in farther neighbourhood their occurrence
is rather negligible (except for two buildings in Esna borough town).
• As building material, local decorative limestone with exceptionally good
structure has been used lavishly.
• In outbuildings boulders and limestone, sometimes also bricks have been
tastefully used side by side.
• In Kareda village several buildings, above all, the ones which were built in
the first two decades of the 20th century, have peculiar periscope-shaped
ventilation pipes made of sheet-metal, which curve outside through the
wall and camber on the wall. H. Pärdi, investigator of manor homes, and
researchers doing fieldwork encountered this kind of ventilation pipes for
the first time. As such details have not been seen in other villages of the
neighbourhood, it is possible that this is a unique local phenomenon, whose
spread should be mapped and origin studied more closely. In any case,
the frequency of these ventilation pipes in Kareda village is so great that
they should be pointed out as a remarkable peculiarity (Fig. 8 page 269).
• As another less important detail the three-board-system board roof of
Mardi dwelling house can be mentioned – this kind of roofs in their original
form are extremely rare in Estonia.
Now I would like to say a few words about Kareda tourism potential. In its present
form Kareda is not especially attractive for a tourist – the sparse linear village
extends for a couple of kilometres and is not visually easily perceptible. The former
street network is still there; yet, the stone fences that were situated on both sides
and were beautiful to the eye, have been carried away, dilapidated or overgrown
with weeds. Kolkhoz-time big-volume agricultural facilities predominate quite
intensively – cattle barns in the heart of the village, the big complex of grain
2 82
driers and granaries on the edge of the village on Peetri side. At first sight the
architectural values and charms of Kareda village are not visible – they are often
concealed inside buildings (threshing rooms of different types), in closed yards,
hidden from the viewer’s eye by tall trees, etc. However, the peculiarities of the
buildings situated along the village lane are not detected by the superficial eye,
either, and an ordinary tourist would need some explaining and attention directing.
It can definitely be said that mass tourism is neither possible nor expected in
Kareda village. The village has more potential for arousing interest in individual
tourists, above all, hikers and cyclists, who would disturb village people less than
others – and on condition that they have enough information available – map of
the village, information boards, informational folders, and an exposition about
the village sights in the community house.
In their work the researchers of the open air museum offered the following
concrete recommendations about the milieu and architecture as well as tourism
development:
• To preserve the open landscape around the village, including the
small patches of meadows and their strip division;
• To clean out the preserved parts of stone fences;
• To preserve the 19th-century barn-dwellings and storehouses; to find a
possibility for their better introduction (drawings, photos, information
boards).
• To restore Esna commune house;
• To restore and preserve the valuable wooden dwelling houses from
the late 19th-early 20th centuries with profiled decorations (window
cornices, lesenes, wooden lace) – they require special attention and
investigation.
• To preserve boulder and limestone buildings, including ruins, which give
an idea of the former structure of the village.
• To consider taking under protection Karjamaa and Allika
farmsteads.
2 83
Proposals regarding the fostering of tourism were mainly concerned with
the display of the map of the village and different information boards as well
as a historical exposition and the foundation of an information centre in Esna
commune house.
Esna railway borough
Esna is a peculiar borough town, which emerged due to the construction of
Paide-Tamsalu narrow-gauge railway line at the beginning of the 1920s. The
construction of this railway line started already during World War I, and the line
together with the station buildings was completed by the German army in 1918
(Helme 1996: 91, Fig. 9 page 272). The operation of the railway line brought
life to all the neighbouring villages in Järvamaa and local industrial enterprises
quickly emerged in the vicinity of the railway station.
Another influential factor in the emerging of the borough was the flour and sawmill
established here, the production of which was easy to market through the railway
line (Fig. 10 page 272). The mill provided jobs for many people, so the mill-owner
had to build apartment houses for them. The latter, in its turn, evoked the necessity
for businesses and small enterprises, which initiated a systematic development of
the borough town. Land was divided into building lots, and the construction of
streets, a fairground and a marketplace was envisaged. The main street of Esna –
Pikk Street – running parallel to the railway line was built up prior to World War
II, the dwellings dating back to the second half of the 1920s (Fig. 11 page 273).
The building of Luha Street parallel to the former remained unfinished when the
war broke out; yet, it had already been sold by lots.
The coup of the 1940 and the socialist system brought about great changes in
Esna borough town. Small enterprises disappeared, in 1972 the railway terminated
its activity, and in 1975 the mill was closed down. The hospital, the chemist’s shop,
the dispensary and, in 2003, also the store finished their work.
However, the former magnificence of the railway borough is still there in a
concealed form, as if time had stopped here. This kind of standstill is, in a way,
284
even an advantage – the general plan and buildings dating mainly from the
1920s have been preserved unchanged and been saved from today’s hectic and
reckless building enthusiasm. With its unique milieu Esna occupies one of the
most remarkable places among small borough towns of Estonia.
• Esna is valuable in its entirety. Its buildings form a harmonious ensemble
from which single objects – except for the railway station, the mill and the
store – are hard to educe (Fig. 12–15 pages 274275).
• The borough town is remarkable for its unique milieu and atmosphere –
you can clearly feel the touch of both the first Estonian Republic of the
1920s–1930s and the later Soviet time.
The researchers of the Open Air Museum also offered a number of
recommendations concerning Esna borough town:
a) milieu and architecture
• Buildings in Esna form a unique symbiosis, which can easily be corrupted
with unsuitable extensions. Therefore the task of the building specialists
of the commune is counselling and monitoring. Explanatory work is also
essential: notifying the owners about Esna architectural entirety, the value
of the buildings, suitable restoration methods and materials, and so on.
• It is essential that the facades of the buildings are not changed; also
plastic cladding and double-glazed windows marring the appearance of
houses should be avoided. In the case of windows their old pane division
is recommendable, as well as timber-framed windows. To replace asbestos
roofing in the future, smooth sheet zinc should be used instead of profiled
sheet metal, which is not appropriate in Esna.
• The building specialist of the commune should create a database providing
the recommendable companies from whom to order suitable windows,
doors, etc.
2 85
• To preserve the buildings and infrastructure of Esna railway station,
bring into order green areas, clean out the stone-paved roads and
the freight yard built in 1926 (ERA, f 2424, n 5, s 6).
• Grounds maintenance works in the mill complex
• Esna is unique enough to consider taking it under protection or
conferring a special status to it. The concomitant regulations would
oust new and re-buildings inappropriate in the historical core of the
borough town.
b) tourism development
• The sights of Esna require marking. The existing map would need a
supplementary system of information boards or a separate exposition
about the history of the settlement (railway, mill, store, sites of businesses,
recording of old place names, colourful inhabitants, old photos, etc.).
• Printed informational materials (folders, small publications) in Järvamaa
tourism information centre in Paide, in commune information centre, etc.
• Introduction of Esna through internet on the home page of Kareda
commune, in Järvamaa information portal, etc.
• Cooperation between the organs administering tourism objects in the
commune, neighbouring communes and the county government – creation
of a tourism network. Working out common tourism routes, marking them,
creating information vehicles.
• Esna railway borough should be included into the route of the existing
hiking trail.
• Opportunities for cooperation with Esna manor and its owners should
be sought for. The borough has historically strong connection with Esna
manor (in the days of the first Estonian Republic the manor house was
Esna community centre, there was a small dairy on the manor, good
relations were developed with landlords). Even now Esna has contacts
with the manor – renovation work there offers jobs to local inhabitants.
286
With the support of Esna manor owners the renovation of apartment houses
could be carried out. Maybe the manor is interested in establishing a
woodworking shop?
• Maybe it would be possible, in cooperation with the manor and other
partners, to organize a bigger event – a handicraft fair, handicraft days,
etc. – to introduce the borough town, the manor and its surroundings on
a wider scale. A certain big event taking place on a regular basis would
not especially disturb even those people who have settled here in order
to find a quiet spot.
Sources and references
Estonian Historical Archives
Estonian State Archives
Helme, M. 1996. Eesti kitsarööpmelised raudteed 1896–1996. Tallinn.
HLK 1982 = Henriku Liivimaa Kroonika. Tallinn.
Ojala, U. 1995. Esna valla kujunemine ja vallamaja rajamine 19. saj lõpukümnendil. Tartu.
Saron, J. 2002. Domenico Trezzinist Eesti maaehitisteni. – Suitsutare 3. Eesti Vabaõhumuuseumi
valitud artiklid. Tallinn. 87–126.
2 87

Maa-arhitektuur ja maastik Rural architecture and rural

Transcription

Similar documents

Landscape Designer / Landscape Architect

Enterprising Eastern Perthshire Ltd

Market Street at DC Ranch

Construction of a Nurse network

Agritopia - Floor Associates

EUROPEAN AGRICULTURE FUND FOR RURAL DEVELOPMENT

Newsletter

International finalists Sustainable energy building

BIESBOSCH STATION TOD PROJECT

Estonian Labour Force Survey Eesti tööjõu-uuring